EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.11.2011

KOM(2011) 815 lõplik

VOL. 1/5

KOMISJONI TEATIS

2012. aasta majanduskasvu analüüs

Sissejuhatus

Sügisesed prognoosid perioodiks 2011–2013, mille komisjon avaldas 10. novembril 2011, näitavad, et majanduse elavnemine on seiskunud ja et usalduse madal tase mõjub negatiivselt investeerimisele ja tarbimisele. Selline usalduse puudumine tuleneb riigivõlakriisi ja finantssektori olukorra negatiivsest vastasmõjust ning ülemaailmsest majanduslangusest. Selle mõju on olnud eriti terav euroalal. Seepärast SKP tuleval aastal tõenäoliselt stagneerub ja ELi üldiseks majanduskasvuks 2012. aastal prognoositakse kõigest 0,6 %. Töötuse tase püsib tõenäoliselt kõrgel, umbes 10 % tasemel kogu 2012. aastal ja jätkub sellisena ka 2013. aastal, mis süvendab kriisi sotsiaalset mõju veelgi.

Kui euroalal ei reageerita kriisile veenvalt, halvenevad kogu ELi majanduse väljavaated kiiresti. Nii euroalasse kuuluvate kui ka kõigi teiste liikmesriikide majanduskasvu väljavaated sõltuvad otsustavast tegelemisest riigivõlakriisiga ja näitamisest, et euro on stabiilne ja tugev vääring, mille kasutajad on otsusekindlad ja suudavad rakendada usaldusväärset majanduspoliitikat. Arvestades finantsturgude soovimatust riske võtta, ei ole need küsimused veel lahendatud. See pikaleveninud ebakindlus peab lõppema. Nagu Euroopa Ülemkogu ja euroala tippkohtumiste otsused on korduvalt näidanud, sealjuures viimati 26. ja 27. oktoobril 2011, on ELi juhid valmis võtma kõik vajalikud meetmed praegusele kriisile lahenduse leidmiseks – isegi kaaluma aluslepingu täiendavat muutmist. Ehkki see on mõistetav ja vajalik, raisatakse liiga palju poliitikute aega ja energiat hädaabimeetmetele ja liiga vähe aega pühendatakse poliitikamuutuste rakendamisele, mis tooks majandusse tagasi suuremad kasvutasemed.

Saabuvat Euroopa poolaastat rakendatakse esmakordselt osana hiljuti tugevdatud euroala ja kogu ELi majandusjuhtimisest 2 . Seadusandlik „kuuene pakett” tugevdab märgatavalt stabiilsuse ja kasvu pakti ja laiendab järelevalvet eelarve üle. Esmakordselt kohaldatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse seire ja parandamise menetlust: ülemäärase tasakaalunihke menetlust. Komisjon esitas äsja uusi ettepanekuid, 3 mis on mõeldud euroalasse kuuluvate liikmesriikide eelarvepoliitika järelevalve edasiseks tugevdamiseks, eelkõige nende euroala riikide puhul, kes on finantsstabiilsusega tõsistes raskustes või kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Uus juhtimisraamistik tagab suurema integratsiooni ja distsipliini.

Käesolevas iga-aastases majanduskasvu analüüsis asetatakse tugev rõhk rakendamisvajadusele. Nüüd kui on saavutatud kokkulepe majanduse juhtimise uue viisi osas, milles tunnistatakse veelgi selgemalt liikmesriikide majanduse sõltuvust üksteisest, peab kõrgeimaks prioriteediks olema juba kokkulepitu elluviimine, selge rõhuga majanduskasvu soodustavatel meetmetel. Meetmete järjestus ja ühtsus – ka kogu ELi ulatuses – on ülioluline edu saavutamiseks, nagu ka suutlikkus juhtida muutuste elluviimist ja näidata, et võetud meetmed on õiglased.

Hoolimata olukorra kiireloomulisusest on liikmesriikide edusammud 2011. aasta majanduskasvu analüüsi suuniste elluviimisel olnud oodatust väiksemad. Riiklikul tasandil ei ole veel võetud täit vastutust tulevase majandusjuhtimisega seoses otsustatud radikaalsete muutuste eest. Mõnikord võtab ELi tasandil otsustatu rakendamine riikide poliitilistes otsustes aega. Selle vältimiseks peab järgmist Euroopa poolaastat iseloomustama kiireloomulisus, et liikmesriigid võtaksid ELi tasandi suunised kiiresti ja märgatavalt kasutusele. Rakendamisega viivitatakse ka ELi tasandil, kus liikmesriigid ei rakenda täielikult või piisavalt hästi juba kokkulepitud otsuseid, isegi sellistes äärmiselt olulistes valdkondades nagu siseturg, ja kus majanduskasvu oluliselt soodustavad ettepanekud ootavad ikka veel kaasotsustamist või kus liikmesriikidele ELi struktuurifondide kaudu kättesaadavaid vahendeid ei kasutata.

Tähelepanu peab pöörama korraga nii reformimeetmetele, mille majanduskasvu soodustav mõju on lühiajaline, kui ka õigele kasvumudelile keskpikaks perioodiks. Finantsturud hindavad liikmesriikide valitsemissektori võla jätkusuutlikkust pikaajalise majanduskasvu väljavaadete alusel, nende suutlikkuse alusel teha kaugeleulatuvaid otsuseid struktuurireformide kohta ja nende pühendumuse alusel konkurentsivõime parandamisele.

Komisjon on seisukohal, et 2012. aastal peaksid riikliku ja ELi tasandi jõupingutused keskenduma järgmisele viiele prioriteedile:

1.Diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine

Eelarve otsustav konsolideerimine on oluline vahend makromajandusliku finantsstabiilsuse kui majanduskasvu aluse taastamiseks ja Euroopa sotsiaalse mudeli tuleviku kindlustamiseks. Valitsemissektori võlatasemed on märgatavalt kerkinud – aastatel 2007–2010 kriisi tõttu keskmiselt 20 protsendipunkti – ning oodatavalt jõuavad need 2012. aastaks 85 %-ni SKPst Euroopa Liidus tervikuna ja 90 %-ni euroalal.

Kooskõlas kokkulepitud ELi lähenemisviisiga on astutud suuri samme riikide rahanduse konsolideerimiseks ning muutumatu poliitika korral peaksid eelarvepuudujäägid 2013. aastaks vähenema ELis keskmiselt tasemele, mis jääb veidi üle veidi 3 %. Konsolideerimise tempo on seega üldiselt proportsionaalne selleks vajalike jõupingutustega, eeldusel et võetud kohustused täidetakse.

Mitte kõik liikmesriigid ei ole samas olukorras, mistõttu ühises raamistikus tuleb rakendada diferentseeritud poliitikat, võttes arvesse iga asjaomase riigi eelarve- ja makrorahanduslikke riske, eelkõige:

Finantsabi programmidest abi saavad liikmesriigid ja turu range jälgimise all olevad liikmesriigid peaksid, hoolimata muutuvatest makromajanduslikest tingimustest jätkama kokkulepitud eelarve-eesmärkide täitmist.

Need liikmesriigid, kellel on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames märkimisväärne kõrvalekalle eelarve kohandamise kavast või suur eelarvepuudujääk, peaksid intensiivistama oma konsolideerimispingutusi. Makromajandusliku prognoosi võimalikud piiratud ulatuses alandamised ei peaks põhjustama viivitusi ülemäärase puudujäägi korrigeerimisel.

Nendes liikmesriikides, kellel ei ole ülemäärast eelarvepuudujääki ning kes liiguvad oma kohandustega jõudsasti oma keskpika perioodi eesmärkide suunas, võib eelarvepoliitika mängida oma antitsüklilist ja stabiliseerivat rolli juhul, kui eelarve keskpika perioodi jätkusuutlikust ei seata ohtu.

–Kuigi eelarve konsolideerimise üldeesmärgi saavutamisel on tehtud tublisid edusamme, nõuab reformidest eelarve kulude poolele tulenev mõju hoolikamat seiret, et vältida teatavate majanduskasvu aspektide eiramise ja olemasolevate sotsiaalprobleemide kumuleerumise ohtu.

Kulude poolel peaksid liikmesriigid hoidma valitsemissektori kulude kasvu allpool keskpika perioodi SKP kasvutrendi. Komisjon on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu järgnevale:

Majanduskasvu soodustavate kulude prioriteetsuse tõstmisele sellistes valdkondades nagu haridus, teadusuuringud, innovatsioon ja energeetika, mis on investeerimine tulevasse majanduskasvu, ja selliste kulude tõhususe tagamisele. Esimesed tõendid näitavad liikmesriigiti väga erinevat käitumist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka tööturuteenuste ja aktiivse tööturupoliitika – näiteks töötutele suunatud väljaõppekavade – ulatuse ja tõhususe säilitamisele ja tugevdamisele.

Pensionisüsteemide järjekindlale reformimisele ja moderniseerimisele, järgides sotsiaalse dialoogi riiklike tavasid, et tagada pensionide rahaline jätkusuutlikkus ja asjakohasus, viies pensioniea vastavusse kasvava oodatava elueaga, piirates varase pensionilejäämise kavade kasutamise võimalust, toetades pikemat tööelu, võrdsustades meeste ja naiste pensioniea ning toetades täiendavate erasäästutoodete väljatöötamist pensionitulude suurendamiseks. Kõnealune moderniseerimine peaks olema ühendatud tervishoiusüsteemi kulutõhususele ja jätkusuutlikkusele suunatud reformiga.

Selleks et võtta paremini arvesse maksupoliitika integreerimise vajadust, on käesolevas iga-aastases majanduskasvu analüüsis uus lisa majanduskasvu toetava liikmesriikide maksupoliitika ja maksude parema koordineerimise kohta ELis, 4 mis on eriti oluline ka laiendatud euroala pakti seisukohast. Selleks et suurendada tulude poole panust eelarve konsolideerimisse, on vaja pöörata rohkem tähelepanu maksusüsteemide ülesehitusele ja struktuurile, et muuta need tulemuslikumaks, tõhusamaks ja õiglasemaks, arvestades samal ajal, et liikmesriikidel võib vaja olla maksusid tõsta. Mitmes Paljudes liikmesriikides maksureformid juba toimuvad. Nende puhul tuleks arvesse võtta järgmist:

On võimalik laiendada teatavate maksude maksubaasi ja suurendada niimoodi tulusid või vähendada moonutavalt kõrgeid maksumäärasid. Näiteks moonutavad tavapärase maksubaasi vähendused ja vabastused sageli majandust ja vähendavad maksusüsteemi tõhusust. Eriti on see nii käibemaksuvabastuste ja vähendatud määrade puhul, kuid see kehtib ka ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu kohta. Maksubaasi võib aidata laiendada mõningate peidetud maksusoodustuste järkjärguline kaotamine. Eelkõige tuleks kaotada keskkonnale kahjulikud maksusoodustused.

Suuremaid jõupingutusi tuleks teha maksude nihutamiseks tööjõult sinna, kus need on majanduskasvu vähem pärssivad: näiteks tarbimis-, keskkonna- ja omandimaksude (näiteks suure väärtusega vara pealt) suurendamine võib aidata leevendada tööjõu maksukoormust, muutes töölevõtmise atraktiivsemaks. Erilist tähelepanu tuleks maksunihete puhul pöörata kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikkonnarühmade vajadustele.

Maksude kogumise tõhustamise ja võitlusega maksudest kõrvalehoidumise vastu saaks mitmes liikmesriigis suurendada valitsemissektori tulusid. Sellele aitab kaasa maksueeskirjade tõhusam kohaldamine kõigis maksuvaldkondades. Tugevdada tuleks mitteametlikult või deklareerimata töölt ametlikule töötamisele ülemineku stimuleerimise meetmeid.

Kättesaadavaks hakkavad muutuma riigi tulude uued allikad, nagu süsihappegaasi saastekvootide ja raadiosagedusalade müümine oksjonitel, millega saaks toetada kulusid majanduskasvu soodustavates valdkondades, 5 k.a keskkonnasäästlik majanduskasv, eeldusel et on võetud kohustus pühendada oluline osa neist uutest vahenditest võitlusele kliimamuutusega.

Liikmesriigid peaksid oma maksureformide mõju maksimeerimiseks kooskõlastama oma meetmed laiendatud dialoogi raames ELi tasandil. Edu tuleks saavutada nende ettepanekute elluviimisel, mille komisjon tegi oma eelmises iga-aastases majanduskasvu analüüsis – ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi, finantstehingumaksu ja energia maksustamise kohta – mis on nüüd Euroopa seadusandja laual. 

2.Tavapärase majandusele laenu andmise taastamine

Majanduskasvu toetavad terve finantssüsteem ja eelkõige tugev pangandussektor. Pankade kriisini viinud liialdused on põhjustanud sektori suure haavatavuse ja see võib nüüd pidurdada majanduse elavnemist. Investorite usalduse taastamine nõuab pankade kapitalipositsiooni tugevdamist ja meetmeid rahaliste vahendite pankadele kättesaadavuse toetamiseks, mis aitab kaotada seost riigivõlakriisi ja finantssektori vahel.

Käimas on finantssektori reguleerimise ja järelevalve ulatuslik ümberkorraldamine ja paljusid uusi otsuseid juba rakendatakse. Eesmärk on kõrvaldada praeguse õigus- ja järelevalveraamistiku kitsaskohad ning võimaldada tavapärasemat laenuandmist ettevõtjatele ja eramajapidamistele ilma kriisieelset aega iseloomustanud ülemäärase riskivõtmiseta.

Komisjon on seisukohal, et lühiajalises perspektiivis tuleks pidada prioriteetseks järgnevat:

Süsteemselt oluliste pankade kapitalipositsioonide tugevdamist vajaduse korral, et peegeldada riigivõlaturgude kõrgendatud riske. Sellealased meetmed põhinevad Euroopa Pangandusjärelevalve ettepanekul. Äärmiselt oluline on tagada, et pangad tugevdaksid oma omavahendite suhtarvusid peamiselt oma kapitalipositsiooni parandamise ja mitte reaalmajandusele laenude andmise põhjendamatu piiramise teel. Peale selle peaksid pangad järgima kokkulepitud preemiate ja töötasude maksmise eeskirju.

Tähtajalise rahastamise pankadele paremini kättesaadavaks tegemist, võttes ajutisi meetmeid (näiteks avaliku sektori antavad garantiid), et piirata pangandussektori reformi mõju laenude voole reaalmajandusse, vältides laenutingimuste edasise karmistamise ohtu. Nii kapitaliseerimine (juhtudel, kui seda on võimalik saavutada üksnes avaliku sektori vahendite abil) kui ka avaliku sektori poolsete garantiide andmine peaks toimuma täielikus kooskõlas riigiabi eeskirjadega.

Erikorra loomist, mis oleks kohandatud VKEde kasvuturule, muutes nad investoritele nähtavamaks ja kehtestades VKEdele proportsionaalsed väärtpaberibörsil noteerimise nõuded. Läbi tuleks vaadata ka usaldatavusnõuded tagamaks, et need ei karistaks ebaõiglaselt VKEdele laenu andmist.

Koostööd Euroopa Investeerimispangaga, et säilitada ja suurendada püsivas tempos viimase laenude andmist VKEdele, arendades samal ajal sünergiaid Euroopa Investeerimisfondiga riskijagamise kaudu, ning fondifondi 6 asutamist, et pakkuda kapitali fondidele, mis investeerivad rohkem kui ühte liikmesriiki.

Euroopa uue riskikapitalikorra väljatöötamist, mis võimaldab ELi riskikapitalifondidel tuua oma fondid turule ja kaasata kapitali üleeuroopaliselt kogu ühtsel turul. Tegevusloa saamise õigus antakse üheainsa registreerimise alusel päritoluliikmesriigis tingimusel, et täidetakse lihtsustatud aruandluskohustusi ning kohandatud organisatsioonilisi ja äritegevuse eeskirju.

ELi finantsturgude uue õigusraamistiku rakendamise lõpuleviimist kooskõlas G20 raames võetud kohustustega ja ELi tasandi uue finantsjärelevalve korralduse tugevdamist.

3.Majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine tänase ja homse jaoks

Majanduskasvu tagamiseks on vaja konsolideerida eelarvet ja tervendada finantssektorit, kuid sellest üksi ei piisa. Võttes arvesse eelarve konsolideerimise vajadust, peavad struktuurireformid mängima peaosa ELi majanduse üldise tõhususe ja kohanemisvõime suurendamises. Ehkki struktuurireformide majanduskasvu soodustav mõju ilmneb järk-järgult, võib parema kasvuväljavaate loomine mõjutada lühiajaliselt majanduskasvu tänu usalduse paranemisele ja aidata kõiki, eriti aga turusurve all olevaid liikmesriike.

Nagu toonitati Euroopa poolaasta raames tehtud soovitustes, on enamik majanduskasvu hoobasid liikmesriikide käes. Näiteks tuleks ELi majanduskasvu potentsiaali suurendamiseks kiirendada teenustesektori, võrgutööstuste ja avaliku sektori riiklikke reforme. Ressursitõhususe rõhutamine näiteks sellistes valdkondades nagu energiatõhusus ja heidete vähendamine, võib suurendada konkurentsivõimet, luua uusi töökohti ja aidata säästa keskkonda. Prioriteetsed peaksid olema ka ettevõtluskeskkonda ja konkurentsivõimet parandavad reformid.

ELi majandustulemused olid juba pikka aega enne praegust kriisi üldiselt nõrgemad kui peamistel konkurentidel. Sõltumata mõningast edust tööhõive valdkonnas, on EL maha jäänud eeskätt tootlikkuse osas ning see mahajäämus suureneb. Seda mahajäämust saab seletada paljude teguritega. Kuid võrreldes mitme suurema konkurendiga on ELi ees kaks spetsiifilist tõket: esiteks on üleeuroopaline turg ikka veel liiga killustatud ja ei võimalda ettevõtetel kasvada ja kasutada ära samasugust mastaabisäästu; teiseks soosivad mitmed raamtingimused – alates rahaliste vahendite kättesaadavusest kuni innovatsioonivõime või regulatiivsete takistusteni – vähem ettevõtete loovust ja investeeringuid.

Ilma vajalike struktuurireformideta näitavad keskpika perioodi prognoosid, et ELi majanduskasv jääbki aeglaseks. ELi riigipõhistes soovitustes on osutatud konkreetsetele igas liikmesriigis prioriteetselt reformimist vajavatele valdkondadele. Riigi tasandi meetmeid saab toetada ja täiendada ELi tasandilt, näiteks ühtse turu akti kaudu, mille kohta komisjon tegi ettepaneku ja mille Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu heaks kiitsid. Mitmed kasvuhoovad saaksid anda 2012. aastal kiireid tulemusi, kui neid kasutataks nii liikmesriikide poolt üksikult kui ka ELi meetmete osana.

Kolm näidet kasvupotentsiaalist

ELi digitaalset ühtse turu saab üles ehitada:

–Arendades ELi turvaliste mobiil- ja internetimaksete süsteemide turgu, täiustades samal ajal andmekaitse eeskirju ja edendades avaliku sektori teabe kasutamist.

–Muutes kättesaadavaks rohkem raadiosagedusalasid, eelkõige kiiresti kasvaval mobiilse andmeside turul. Samal ajal tuleks stimuleerida investeerimist kiiretesse lairibaühendustesse.

–Vähendades interneti teel ostetud kaupade ja teenuste kohaletoimetamise kulusid ning suurendades selle kvaliteeti, k.a pakkudes piisavat tarbijakaitse taset.

–Kõrvaldades kodakondsuse- või elukohapõhised müügipiirangud. Komisjon annab sellesse oma panuse, avaldades teenuste direktiivi artikli 20 rakendussuunised.

–Töötades välja internetipõhised vaidluste lahendamise süsteemid, et pakkuda tarbijatele ja ettevõtjatele vaidluste kiiret ja usaldusväärset lahendamist.

–Kasutades ELi kõiki osi ühendavate arukate energia- ja transpordisüsteemide loomiseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavaid võimalusi. Tänu keerukale info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale võimalikuks muudetud arukad elektrivõrgud, energiatõhususe kõrge tase ja taastuvenergia laialdane kasutamine ning siseturgu teenindav maailmatasemel logistika on moodsa ja konkurentsivõimelise majanduse olulised komponendid, mis on ELi lähiaastate arengu jaoks äärmiselt tähtsad.

Tõeline teenuste siseturg

–Paljudes liikmesriikides on ettevõtjatel piiratud teadlikkus teenuste direktiivi pakutavatest võimalustest. Mõnes riigis ei ole veel loodud „ühtseid kontaktpunkte”, mis aitaksid ettevõtjatel saada asjakohast teavet ja täita formaalsusi. Komisjon võtab meetmeid direktiivi rakendamiseks neis liikmesriikides, kes ei ole seda veel üle võtnud. Viiakse läbi sektoripõhised toimivustestid ja 2012. aasta lõpuks võetakse vastu järelmeetmed, et tagada direktiivi täielik rakendamine.

–Konkurentsi ja konkurentsivõime tugevdamine jaesektoris, ettevõtete turuletuleku ja sealt lahkumise tõkete vähendamine ning äri- ja erialaste teenuste osutajatelt, õigusnõustajatelt, raamatupidajatelt, tehnilistelt nõustajatelt, tervishoiu- ja sotsiaalsektorilt ebaõiglaste piirangute kõrvaldamine.

–Tehniliste, halduslike ja ühiskondlike tõkete kõrvaldamine uuenduslike tehnoloogiate ja tootmisprotsesside, k.a progressi võimaldavate tehnoloogiate teelt.

Majanduskasvu väline mõõde:

–Väliskaubanduse võimaluste ärakasutamine: 90 % maailma lähiaastate majanduskasvust tuleb väljastpoolt ELi. Annab palju ära teha, et aidata ELi ettevõtetel, eelkõige VKEdel 7 seda kasvu ära kasutada. Kaubandus aitas juba kriisi ajal šokki pehmendada: veerand ELi 2010. aasta majanduskasvust tuli kaubavahetusest ELi väliste partnerriikidega. Hiljuti naabruspoliitikaga hõlmatud riikidega sõlmitud kaubanduslepingute ja Lõuna-Koreaga sõlmitud vabakaubanduslepingu uute võimaluste ärakasutamine pakub palju kasulikke võimalusi, millest tuleks ettevõtjaid piisavalt teavitada.

ELi eelarve kasutamine majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamiseks

Praeguse pingsa eelarve juures on stimuleerivate fiskaalmeetmete võtmise võimalused äärmiselt piiratud. Kuid võimalik on kasutada olemasolevaid vahendeid tugevama mõju saavutamiseks majanduskasvule ja konkurentsivõimele. Aastateks 2007−2013 on ühtekuuluvuspoliitika raames liikmesriikidesse tehtavateks investeeringuteks kasutada 347 miljardit eurot. Mõnes liikmesriigis võivad ELi vahendid moodustada kuni 4 % SKPst. Nõrga alguse järel on nii kulukohustuste kui ka maksete tempo nüüd kiirenenud – kuid liikmesriigiti ebaühtlaselt. ELi struktuurifondide võimaluste kasutamine võib olla ja peab olema osaks uue majanduskasvu tähelepanu keskmest:

–Palju saab veel ära teha olemasolevate vahendite kasutamiseks või ümberplaneerimiseks majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamise ning esimese Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste rakendamise eesmärgil. On mitmeid edukate rahastamiskavade näiteid – näiteks kavad noorte praktikavõimaluste toetamiseks Euroopa Sotsiaalfondist või kodumajapidamiste ja ettevõtete jaoks mõeldud energiatõhususe investeerimiskavad – millel on vahetu mõju. Sellised programmid on väga tõhus ja arukas kohalike töökohtade loomise viis, eriti praegu, kui ehitussektor on raskustes.

–Nende liikmesriikide puhul, kes saavad abi finantsabi programmidest, on komisjon teinud ettepaneku suurendada kaasrahastamise määrasid, et tagada vajalike investeeringute tegemine praegu, ehkki riikide eelarved on äärmiselt pingelised. Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma need ettepanekud vastu 2011. aasta lõpuks.

–Selleks et aidata ehitada üles vajalik transpordi-, energia- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuur, on komisjon teinud ka ettepaneku kasutada tuluvooge genereerida võivate oluliste infrastruktuuriprojektide erarahastuse stimuleerimiseks projektivõlakirju. On esitatud projektivõlakirjade katseetapi ettepanek, et luua side ELi praeguse ja tulevaste eelarvete vahel ja alustada aegsasti mõne nimetatud olulise projekti rahastamist.

Kiire majanduskasvu sihtprogramm

Selleks et nimetatud jõupingutusi toetada, on komisjon tuvastanud rea ELi tasandi otsuseid, mis võiksid, kui need kiiresti teha, anda kohe tõuke majanduskasvule 8 . Need hõlmavad järgmist:

Juba praegu ELi tasandil tehtud otsuste paremat ärakasutamist.

Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud eelnõude vastuvõtmise kiirendamist.

Komisjoni lähikuudel tehtavate teatavate ettepanekute kiirendatud käsitlemist.

Üksikasjad on esitatud lisas. Komisjon ootab võimalust arutada lähitulevikus kiire majanduskasvu paketti Euroopa Parlamendi ja nõukoguga.

4.Võitlus töötusega ja tegelemine kriisi sotsiaalsete tagajärgedega

Kriisi sotsiaalne mõju on lai. Kuigi EL suutis alates 1990ndate keskelt luua miljoneid töökohti ja suurendada töötajate arvu, seiskus kasv 2008. aastal. Selle tulemusena on töötus oluliselt suurenenud. Täna on Euroopas 23 miljonit töötut.

Kriis põhjustab kogu majanduses suuri nihkeid − ettevõtetes toimuvad kiired ümberkorraldused, paljud inimesed sisenevad tööturule ja lahkuvad sealt ning töötingimusi kohandatakse vastavalt muutuvale keskkonnale. Tööväljavaadete halvenedes ei pruugi märkimisväärne osa elanikkonnast selliste muutustega toime tulla. Pikaajaliste töötute osatähtsus on suurenenud ja neil on oht tööturult lõplikult välja langeda. Tasakaalustatud turvalise paindlikkuse poliitika rakendamine võib aidata töötajatel liikuda töökohtade vahel ja tulla toime tööturu olukordade muutumisega. Samal ajal kiirendab elanikkonna vananemise mõju kogenud töötajate tagasitõmbumist tööturult ja mitmes liikmesriigis ähvardab tööealiste elanike arv stagneeruda või väheneda.

Nende muutuste ulatus ja kiirus tekitavad struktuurilise lahknevuse riski tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel, mis takistab majanduse elavnemist ja pikaajalist majanduskasvu. Samal ajal kui töötuse tase on tõusnud kõrgele, on 2009. aasta keskelt kasvanud ka täitmata ametikohtade arv. See olukord tuleneb ebaasjakohastest palgatingimustest, vajalike oskuste puudumisest või piiratud geograafilisest liikuvusest.

Juba enne kriisi kõikus kõigi vanuserühmade osalemine tööhõives, haridus, väljaõpe ja elukestev õpe liikmesriigiti suures ulatuses ning ELi keskmine oli langemas rahvusvahelises võrdluses allapoole.

Tööjõu kasutamine majanduskasvuks:

Komisjon on seisukohal, et töökohtade loomiseks ja töövõimalusterohke majanduse elavnemise tagamiseks peaksid liikmesriigid omistama erilise prioriteedi järgnevale:

Palkade kujundamise süsteemi läbivaatamise kohta kokkulepitud soovituste elluviimisele kooskõlas riigi sotsiaalse dialoogi tavadega, et kajastada paremini tootlikkuse arengut, ja töötustoetuste edasisele kohandamisele koos tulemuslikemate aktiveerimis- ning asjakohaste väljaõppe- ja toetuskavadega, et lihtsustada tööle naasmist.

Tööjõu liikuvuse parandamisele, kõrvaldades veel alles jäänud õiguslikud takistused, lihtsustades kutsekvalifikatsiooni ja töökogemuse tunnustamist, tugevdades riiklike tööturuasutuste koostööd, vaadates üle eluasemeturgude toimimise ja luues transpordi infrastruktuuri.

Ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade ja muude ennetähtaegselt tööturult lahkumise viiside kasutamise võimaluste piiramisele, toetades samal ajal pikemat tööelu, muutes elukestva õppe kättesaadavamaks, kohandades töökohad mitmekesisemale tööjõule ja arendades eakate töötajate töövõimalusi, sh stiimulite abil.

Ettevõtete loomisele ja füüsilise isikute ettevõtlusele, k.a sotsiaalne ettevõtlus, parandades tugisüsteemide kvaliteeti ja edendades ettevõtlusoskusi.

Algatuste väljatöötamisele, mis hõlbustaksid arengut suurima tööhõivepotentsiaaliga sektorites, k.a madala süsihappegaasiheitega ressursitõhusas majanduses („rohelised töökohad”), tervishoiu- ja sotsiaalsektoris („valged töökohad”) ja digitaalmajanduses.

Eelkõige noorte tööhõive toetamine:

Erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele. 2008. aastast kuni 2010. aastani kasvas noorte (alla 25 aastaste) töötute arv ELis ühe miljoni võrra, muutes selle üheks enim kriisist mõjutatud rühmaks. Kogu ELi töötuse määr on suurenenud üle 20 % tasemeni, mõnes liikmesriigis koguni 40 %-ni. Selle rühma tööturule integreerumist takistavad ka muud struktuurilised probleemid. Näiteks töötab 40 % noortest hõivatutest tähtajaliste töölepingutega. Lisaks lahkub üks seitsmest (14,4 %) praegu haridussüsteemist üksnes teise taseme alama astme haridusega ning ei osale pärast seda enam ei hariduses ega väljaõppes.

Sellises olukorras on komisjon seisukohal, et liikmesriigid peaksid asetama prioriteedi järgnevale:

Kõige pakilisemate vajaduste tuvastamisele ja konkreetsete meetmete ettepanekute tegemisele, mis oleks suunatud eelkõige noortele, kes ei tööta, õpi ega osale kutseõppes, ning kohustustele edendada kvaliteetsete õpipoisi- ja praktikandilepingute sõlmimist ja ettevõtlusoskuste omandamist. Erilist tähelepanu tuleks osutada kutseõppe aspektile kolmanda taseme hariduse süsteemides ja töökogemuse saamisele.

Kohustuste täitmisele koos sotsiaalpartneritega kvaliteetsete õpipoisi- ja praktikandilepingute edendamiseks, eelkõige nendes sektorites, kus on raskusi töökohtade täitmisega, et noored saaksid tõelise töökogemuse ja siseneksid kiiresti tööturule.

Tööhõive kaitset käsitlevate õigusaktide reformimisele, konsulteerides sotsiaalpartneritega, tähtajatute lepingute ülemäärase jäikuse vähendamisele ning kaitse ja lihtsama tööturule pääsu pakkumisele neile, kes on sealt välja jäänud, eelkõige noortele.

Haridus- ja väljaõppesüsteemide edasisele kohandamisele vastavalt tööturu tingimustele ja nõudlusele oskuste järele, parandades samal ajal nende tulemuslikkust ja kvaliteeti ning keskendudes neile sektoritele ja elukutsetele, kus on suurim oskuste või töötajate puudus – näiteks ei ole infotehnoloogia erialade lõpetajate arv 2008. aastast suurenenud, ja kui see nii jätkub, võib ELis olla 2015. aastaks puudu 700 000 IT valdkonna spetsialisti.

Ülikoolide kvaliteedi ja rahastamise läbivaatamisele ja selliste meetmete kaalumisele nagu õppemaksu kasutuselevõtmine kolmanda taseme hariduses koos õppelaenu- ja stipendiumikavade või alternatiivsete rahastamisallikatega, k.a riigi vahendite kasutamine erainvesteeringute finantsvõimenduseks.

Haavatavate elanikkonnarühmade kaitsmine:

Peale majanduslike realiteetide on pandud proovile ka ELi sotsiaalne sidusus. Kriis on tabanud ebaproportsionaalselt tugevasti neid, kes juba olid haavatavad, ning loonud uusi vaesusohus inimeste kategooriaid. On näha ka selgeid ebapiisava sissetuleku, eelkõige laste vaesuse, ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu suurenemise märke. Äärmuslikematel juhtudel kaasnevad sellega akuutsed terviseprobleemid ja kodutus. Inimesi, kellel puudub suhe tööturuga või on piiratud suhe – näiteks pensionärid või haavatavas olukorras olevad inimesed, kes sõltuvad sotsiaaltoetustest, näiteks üksikvanemad – ohustavad ka muutused, mis mõjutavad nende sissetuleku arvutamist ja selle allika abikõlblikkust.

Komisjon on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asetama prioriteedi järgnevale:

Sotsiaalkaitse süsteemide edasisele tõhustamisele ja selle tagamisele, et automaatsed sotsiaalsed stabilisaatorid toimiksid asjakohaselt, vältides varasemate kohaldamisala ja abikõlblikkuse laienduste järsku tagasivõtmist seni, kuni töökohtade arvu kasv oluliselt taastub.

Aktiivsete kaasamisstrateegiate rakendamisele, mis hõlmavad tööturu aktiveerimismeetmeid ning piisavaid ja taskukohaseid sotsiaalteenuseid, et vältida haavatavate elanikkonnarühmade marginaliseerumist.

Tööturule ja ühiskonda kaasamist toetavate teenuste kättesaadavuse tagamisele, k.a tagades põhimaksekonto, elektrienergia kättesaadavuse haavatavas olukorras olevatele klientidele ja taskukohase eluaseme.

5.    Avaliku halduse moderniseerimine

Avaliku halduse kvaliteet ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil mõjutab olulisel määral konkurentsivõimet ning tootlikkust. Praegune surve riigi rahandusele toob kaasa suuri muutusi ja ümberkorraldusi avalikus sektoris. Probleemid tuleb muuta võimalusteks. Ehkki avaliku sektori reformi ei saa saavutada üleöö, tuleb sellele praeguses olukorras uut hoogu anda.

ELi mitmetasandiliste juhtimisstruktuuride vastastikune sõltuvus ja haldamise keerukus on näidanud, eriti kriisi surve all, et on ruumi nende parandamiseks. Liikmesriigid vajavad hästi toimivaid haldusasutusi, et suuta täita oma osa ELis, täita oma kohustusi ja tagada, et nende kodanikud saaksid kasutada ELi liikmesuse kõiki eeliseid. ELi poliitika edukas rakendamine olulistes valdkondades alates tollikontrollist kuni statistika kvaliteedini sõltub iga liikmesriigi võimest saavutada kokkulepitud tulemusi. Püsiv viivitus ELi õigusaktide kohaldamises või struktuurifondide kasutamises tuleneb paljudel juhtudel kehvast haldussuutlikkusest.

Paljudes liikmesriikides on võimalik tõhustada avalike teenuste pakkumist ning avaliku sektori asutuste ja kohtute töö läbipaistvust ja kvaliteeti. Eelkõige on vaja parandada tsiviilkohtute süsteemi toimimist, et hagisid saaks menetleda mõistliku aja jooksul – liigne viivitamine on ettevõtjatele kulukas ja see ei lase neil sageli uusi ärivõimalusi ära kasutada. Komisjon on väljendanud seoses sellega kavatsust teha ettepanek tõhustada piiriüleseid maksejõuetuse eeskirju. Veel üks valdkond, kus erinevad poliitilised eesmärgid vajavad ühtlustamist, on planeerimislubade väljaandmine – siin esitas komisjon hiljuti uue määruse eelnõu, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid 9 . Need on vaid mõned näited – on selge, et nende ja muude olemasolevate probleemidega tegelemine võimaldaks ühtlustada eelarve konsolideerimise ning konkurentsivõime ja majanduskasvu väljavaadete parandamise eesmärgid.

Komisjon on edendanud aruka reguleerimise tegevuskava, mis on mõeldud ELi poolse kvaliteetse reguleerimise tagamiseks seal, kus seda vaja, ja selleks, et EL võtaks meetmeid täies kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega üksnes siis, kui ELi tasand annab paremaid tulemusi kui riiklik tasand. Nimetatud tegevuskava lahutamatu osa on püüe lihtsustada kehtivaid ELi õigusakte ja vaadata neid pidevalt läbi, et need oleksid alati aja- ja eesmärgikohased. Sama oluline on komisjoni halduskoormuse ja bürokraatia vähendamise kava – komisjon on juba ületanud 25 % vähendamise eesmärgi, esitades ettepanekud halduskoormuse 31 % võrra vähendamiseks, juhul kui kaasseadusandja tema ettepanekud vastu võtab. Komisjon on teinud äsja ettepaneku 10 uue korra kehtestamise kohta mikro- ja väikeettevõtete jaoks, mis põhimõtteliselt jätab need uute ELi määruste reguleerimisalast välja, kui nende kaasamiseks ei ole veenvat põhjust. Isegi kui VKEd kuuluvad uue määruse reguleerimisalasse, uuritakse nende suhtes leebema korra kohaldamise võimalusi. Pidev täiustamine konsulteerides sidusrühmadega, tõenditepõhine mõju hindamine ja keskendumine ELi õigusaktide kohapealsele rakendamisele on jätkuvalt komisjoni tegevuskavas kesksel kohal.

Komisjon on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asetama prioriteedi järgnevale:

Oma ettevõtluskeskkonna parandamisele, minimeerides halduskoormust, k.a vältides ELi õigusaktide ülevõtmisel nendega nõutavast rangema regulatsiooni kehtestamist ning vähendades ebavajalike regulatsioonide ja lubade arvu, võttes kasutusele lihtsamad ja kiiremad menetlused, eelkõige oma kohtusüsteemides. Komisjon on kuulutanud oma ettepanekus jätta mikroettevõtted uute määruste reguleerimisalast välja, et ta kavatseb hakata pidama arvestust oma halduskoormuse vähendamise ettepanekute üle sellal, kui need läbivad kaasotsustamismenetluse ja võetakse liikmesriikides üle, et ta saaks juhtida tähelepanu juhtumitele, kus seadusandja lisab menetluse käigus koormust.

Selle tagamisele, et ametiasutuste ja ettevõtjate, aga ka kodanike vaheline teabevahetus saaks toimuda digitaalselt, et suurendada haldustõhusust, läbipaistvust ja teenuse kvaliteeti. Internetipõhised avalikud teenused võivad olla eriti kasulikud VKEdele ja neid tuleks kohandada VKEde vajadustele.

Uute ettevõtete loomise hõlbustamisele, täites Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” sätestatud kohustust vähendada äriühingu käivitamise aega kolmele päevale. Need kakskümmend viis liikmesriiki, kes ei ole seda juba teinud, peaksid tegema vajalikud muudatused, et saavutada see eesmärk 2012. aasta lõpuks.

Haldussuutlikkuse, k.a vajaliku oskusteabe ja haldamise järjepidevuse suurendamisele, kui ELi struktuurifondide vahendite kasutamise määr on madal, et tagada kasutamata vahendite kiirem jaotamine majanduskasvu suurendavatele projektidele ja olemasoleva tehnilise abi kasutamine sel eesmärgil.

6.Kokkuvõte

ELi majandus elab praegu läbi kõige keerukamat aega oma ajaloos. 2012. aasta majanduskasvu analüüsis keskendutakse nende prioriteetide rakendamisele, mis lepiti kokku uue majandusjuhtimise ja Euroopa 2020. aasta strateegia osana. Selles võetakse arvesse vajadust kohandada ambitsioonide ja prioriteetide taset halvenevale majandusolukorrale. Komisjon kutsub üles:

Euroopa Ülemkogu pöörama tähelepanu käesolevale iga-aastasele majanduskasvu analüüsile ning tegema nõukogu koosseisudele ülesandeks seda kaaluda ning esitada kevadisel Euroopa Ülemkogul aruanne, et Euroopa Ülemkogu märtsi kohtumisel saaks võtta vastu asjakohased suunised 2012. aasta Euroopa poolaasta jaoks.

Liikmesriike võtma kevadisel Euroopa Ülemkogul kokkulepitud suuniseid arvesse oma 2012. aasta kevadel esitatavates järgmistes stabiilsus- ja lähenemisprogrammides ning riiklikes reformikavades. Komisjon vaatab need läbi, kui ta esitab järgmisel aastal uued või ajakohastatud riigipõhised soovitused, võttes arvesse 2011. aasta soovituste rakendamise määra, k.a laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi.

Liikmesriike kiirendama oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammide, riiklike reformikavade ja 2011. aasta riigipõhiste soovituste rakendamist.

Euroopa Parlamenti ja Euroopa Ülemkogu nõustuma käesolevale teatisele lisatud ettepanekute loetelu kiirendatud menetlemisega, et võtta need vastu 2012. aasta lõpuks.

I.Juba praegu ELi tasandil tehtud otsuste parem ärakasutamine

Teenuste direktiivi täielik rakendamine

VAJALIKUD MEETMED:

Ülevõtmine kõigi liikmesriikide poolt 2011. aasta lõpuks (aruanne rakendamise kohta 2011. aasta lõpuks / 2012. aasta alguseks)

Kõigi ühtsete kontaktpunktide loomine 2011. aasta lõpuks

Direktiivi käimasoleva täitmise kontrolli avaldamine 2012. aasta teises kvartalis ja järelmeetmete vastuvõtmine enne 2012. aasta lõppu

Komisjoni ettepanek rakendussuuniste kohta direktiivi artikli 20 alusel, et kaotada 2012. aasta esimesel poolel kodakondsuse või elukoha põhised müügipiirangud

Integreeritud energiaturu valmimine, mis annaks tarbijaile võimaluse valida tarnijat ja annaks energiatarnijatele täieliku juurdepääsu turgudele.

VAJALIKUD MEETMED:

Teise ja kolmanda energiapaketi viivitamatu ülevõtmine kõigis liikmesriikides (ülevõtmise tähtaeg oli 2011. aasta keskel)

Määruse, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid, kiire vastuvõtmine nõukogus ja parlamendis

Komisjoni ettepanek rakendussuuniste esimese osa ja võrgueeskirjade kohta 2012. aastal (välja kuulutatud kolmandas paketis), eesmärgiga lõpetada töö 2014. aastaks

Hilinenud maksete direktiivi rakendamise tähtaeg tuleks tuua VKEde aitamiseks 2013. aasta märtsist 2012. aasta märtsisse

VAJALIKUD MEETMED: tähtaja ettepoole toomise arvessevõtmine kõigis liikmesriikides vähemalt de facto kui mitte de jure

Koreaga sõlmitud vabakaubanduslepingu täielik rakendamine

VAJALIKUD MEETMED:

2012. aastal Koreas avanevate võimaluste reklaamikampaaniad kõigis liikmesriikides

Rakendamise järelevalve komisjoni poolt ja aruanne turulepääsu paranemise kohta 2012. aasta lõpuks

II.Nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatud eelnõude vastuvõtmise kiirendamine

Kavandatav 25 liikmesriigis kehtiv Euroopa ühtne patendikaitse vähendaks ettevõtjate asjaomaseid kulusid hinnanguliselt 80 % (ühtse turu akti ettepanek)

VAJALIKUD MEETMED:

25 liikmesriigi ministrite poliitiline kokkulepe ühtse patendi loomise kohta 2011. aasta lõpuks

Rakendusmääruste vastuvõtmine ja kokkulepe poliitilisel tasandil / ühtse patendikohtu lepingu allakirjutamine pärast hääletamist Euroopa Parlamendis 2012. aasta veebruaris

Kokkulepe rändlusteenuse määruse läbivaatamise kohta, mis loob rohkem võimalusi ettevõtjatele ja madalamad hinnad tarbijatele 

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepaneku (KOM(2011) 402) vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta esimesel poolel (praegu kehtiv määrus kaotab kehtivuse 30. juunil 2012)

Aastaaruandeid käsitlevate direktiivide käimasolev läbivaatamine lihtsustaks aruandlusnõudeid eelkõige mikroettevõtetele erandite tegemise ja väikeettevõtjate koormuse vähendamise kaudu

VAJALIKUD MEETMED:

Poliitilise kokkuleppe saavutamine komisjoni mikro-majandusüksuste raamatupidamist käsitleva ettepaneku (KOM(2009) 35 COD) suhtes 2011. aasta lõpuks

Raamatupidamisdirektiivide läbivaatamist käsitleva ettepaneku (KOM(2011) 684) vastuvõtmine 2012. aasta lõpuks (ühtse turu akti ettepanek)

Struktuurifondide kaasrahastamise määra suurendamine programmis osalevates riikides vastavalt ettepanekule võimaldaks ELi vahendeid kiiresti majanduskasvu toetuseks kasutusele võtta

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepaneku (KOM(2011) 482) vastuvõtmine 2011. aasta lõpuks

Kavandatav energiasäästu direktiiv edendaks tõhusamat energiakasutust

VAJALIKUD MEETMED:

Direktiivi vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta esimesel poolel

Tõhususe eesmärkide määratlemine ja esimeste aruannete esitamine 2012. aasta lõpuks (pärast direktiivi vastuvõtmist) kõigi liikmesriikide poolt.

Ettevalmistamisel olevate täiendavate kaubanduslepingute sõlmimine strateegiliste partneritega

VAJALIKUD MEETMED:

Sõltuvalt partnerite seisukohast püüda viia lõpule läbirääkimised India ja Ukrainaga järgmiste tippkohtumiste ajaks nende riikidega

Sõltuvalt partnerite seisukohast püüda viia lõpule läbirääkimised Kanada, Singapuri ja Malaisiaga hiljemalt 2012. aasta jooksul

Vormistada 2012. aasta alguses ametlikult lepingud Peruu ja Kolumbiaga, mille üle peetud läbirääkimised on juba lõpule viidud

Euroopa standardimissüsteemi (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning teenused) läbivaatamine (ühtse turu akti ettepanek)

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepaneku (KOM(2011) 315) vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

Kokkulepe hoiuste maksustamist käsitlevate ettepanekute suhtes

VAJALIKUD MEETMED: nõukogus juba kaugele jõudnud arutelu lõpuleviimine hoiuste maksustamise ettepaneku üle (KOM(2008) 727) enne 2011. aasta lõppu

Volituste andmine komisjonile kogu ELi nimel kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks sihipäraste maksukokkulepete üle, et võidelda tõhusalt maksudest kõrvalehoidumise vastu ja vältida samal ajal topeltmaksustamist

VAJALIKUD MEETMED:

Kokkuleppimine läbirääkimissuunistes 2012. aasta märtsiks

Pettustevastase lepingu sõlmimine Liechtensteiniga 2011. aasta lõpuks

Komisjoni ettepanek maksuparadiiside vastase võitluse kohta 2012. aasta lõpuks

Vabatahtliku ühise Euroopa müügiõiguse vastuvõtmine

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepaneku (KOM(2011) 636) vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

III.Komisjoni lähikuudel tehtavate ettepanekute kiirendatud menetlemine, sealhulgas:

Kaksteist ühtse turu akti ettepanekut, eelkõige: 

Riskikapitali kättesaadavuse lihtsustamine kogu Euroopas ELi tegevusloa abil – komisjoni 30. novembri 2011. aasta ettepanek, vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

E-autentimise ja digitaalallkirja vastastikuseks piiriüleseks tunnustamiseks ühtse õigusliku aluse loomine – komisjoni ettepanek 2012. aasta teises kvartalis, vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

Riigihangete raamistiku läbivaatamine eeskirjade lihtsustamiseks ja meetmete tõhustamiseks – komisjoni 13. detsembri 2011. aasta ettepanek, vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi moderniseerimist käsitlevad õigusaktid

VAJALIKUD MEETMED: vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

Muud ettepanekud:

Noortele pakutavate võimaluste algatus noorte tööhõive suurendamiseks, eelkõige esimese töökoha, õpipoisi- ja praktikakohtade kättesaadavuse parandamine

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepanek 2011. aasta lõpuks, vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta juuni lõpuks

Autoriõiguste kollektiivne haldamine – et võimaldada internetipõhise ühtse muusikaturu tekkimist ja moderniseerida autoriõiguste haldamist ELis

VAJALIKUD MEETMED: komisjoni ettepanek 2012. aasta esimeses kvartalis, vastuvõtmine nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt 2012. aasta lõpuks

Ettepanek internetipõhiste maksete kohta, et suurendada usaldust ja konkurentsi, mis on täna kaks probleemset valdkonda

VAJALIKUD MEETMED: komisjon esitab 2012. aastal konkreetsed ettepanekud rohelises raamatus (mis kavatsetakse vastu võtta 2011. aasta lõpuks) määratletud probleemide lahendamise kohta

(1) Majanduse ja tööhõive olukorra üksikasjalikum hinnang on esitatud käesoleva teatise lisades.

(2) Vt ka KOM(2011) 669, 12.10.2011 – Stabiilsus- ja majanduskasvu tegevuskava.

(3) KOM(2011) 821/2 ja KOM(2011) 819, 23.11.2011.

(4) See aruanne on vastus Euroopa Ülemkogu poolt 24. juuni 2011. aastal komisjonile tehtud üleskutsele koostada aruanne edusammude kohta, mis on tehtud struktureeritud aruteludes maksupoliitika üle laiendatud euroala pakti raames.

(5) Heitkogustega kauplemise süsteemis saastekvootide müügist saadav iga-aastane tulu on alates 2013. aastast hinnanguliselt vähemalt 11 miljardit eurot.

(6) See seisneks selles, et EIP hallatav ühine Euroopa tasandi investeerimisrahastu investeeriks aktsiate, võlakirjade jms asemel muudesse riigi tasandi fondidesse.

(7) Vt KOM(2011) 702 Väike ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa üleilmsetest võimalustest.

(8) Nende hulka kuulub 12 ühtse turu akti meedet, mille kiires rakendamises Euroopa Parlament ja nõukogu on juba kokku leppinud.

(9) KOM(2011) 658, 19.10.2011.

(10) KOM(2011) 803, 23.11.2011.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.11.2011

KOM(2011) 815 lõplik

VOL. 2/5 - I LISA

LISA

EUROOPA 2020. AASTA STRATEEGIAT KÄSITLEV EDUARUANNE

dokumendile

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

2012. aasta majanduskasvu analüüs

1.Sissejuhatus

2010. aastal lepiti Euroopa Ülemkogul kokku terviklikus Euroopa 2020. aasta strateegias, et leida lahendus Euroopa ees seisvatele probleemidele. Praeguses olukorras on kõnealuse strateegia tähtsus veelgi suurenenud. ELi SKP 2011. aasta esimeses kvartalis kasvas, kuid kasv on praeguseks märkimisväärselt aeglustunud. Prognoositakse, et aasta lõpuks tabab majanduskasvu täielik seisak 1 . Euroalal süvendas olukorra tõsidust jätkuv riigivõlakriis ja pangandussektori ebakindlus. Sellises olukorras on nii kodumajapidamised kui ka ettevõtjad tuleviku suhtes ebakindlad ning piiravad seetõttu tarbimist ja investeeringuid. Lisaks sellele ei ole pingelise eelarveseisundi korral võimalik majanduskasvu elavdamiseks võtta täiendavaid ekspansiivseid rahanduspoliitilisi meetmeid.

Praegune olukord mõjutab tugevalt tulevasi kasvuvõimalusi, omades laiaulatuslikku negatiivset mõju ettevõtlusele, tööturule (eelkõige noorte ja madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul) ning riigirahandusele, seda nii tulude kui ka kulude poolel. Üleilmne keskkond muutub samal ajal üha konkurentsivõimelisemaks ning arenguriikide tehnoloogiline areng on üha kiirem.

EL on oma ajaloo sügavaimas majanduskriisis ning peab seetõttu majanduskasvu ja töökohtade loomise kiirendamiseks ning tootlikkuse tõhustamiseks oma jõupingutusi mitmekordistama. Enam ei eristata lühi- ja pikaajalisi meetmeid, kuna pikaajalistel majanduslikel väljavaadetel on otsene lühiajaline mõju riikide laenukuludele. Pikaajalisi reforme tuleb jätkata paralleelselt lühiajaliste meetmetega.

Euroopa 2020. aasta strateegias rõhutatakse põhjusega vajadust leida uusi teid majanduskasvu saavutamiseks, mille tulemuseks oleks arukas, jätkusuutlik ja kaasav majandussüsteem. Nii suudetaks ületada Euroopa majandust kimbutavad struktuurilised kitsaskohad, parandada majanduse konkurentsivõimet ja tootlikkust ning samuti toetada jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust.

Strateegias määratletakse viie põhieesmärgi abil, kuhu Euroopa tahab 2020. aastaks jõuda: 75 % ELi elanikest vanuses 20–64 aastat peaks olema tööga hõivatud; 3 % ELi SKPst tuleks investeerida teadus- ja arendustegevusse; saavutada tuleks kolm kliima- ja energiaalast eesmärki (20 %, 20 %, 20 %); koolist väljalangenute osakaal peab jääma alla 10 % ning vähemalt 40 % nooremast põlvkonnast peab omandama kolmanda taseme hariduse või sellega võrdväärse haridustaseme. Vaesuse ohus ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arvu tuleks vähendada vähemalt 20 miljoni inimese võrra. Kõnealused eesmärgid on omavahel seotud ja meie üldise edukusega seoses äärmiselt olulised ning nõuavad liikmesriikide vahelisi kooskõlastatud jõupingutusi, mida toetavad ELi tasandi meetmed.

Euroopa 2020. aasta strateegia on osa Euroopa poolaastast. Kõnealune tõhustatud majandusliku koordineerimise protsess algatati 2011. aasta alguses. Nõukogu lõpetas esimese poolaasta juulikuus, leppides riiklike reformikavade ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide põhjal kokku terves reas riigipõhistes soovitustes, milles tõsteti esile valdkonnad, kus liikmesriigid peavad võtma täiendavaid meetmeid 2 . Soovitustes peegeldati vajadust kiirendada mitmes valdkonnas struktuurireforme, et realiseerida Euroopa kasvupotentsiaali, ning keskenduti eelkõige teenuste turu avamisele, õiguskeskkonna parandamisele, rahastamisele juurdepääsu tagamisele ja energiatõhususe edendamisele 3 . Kõnealuste riigipõhiste soovituste rakendamine peab nüüd muutuma esmatähtsaks.

2.Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide saavutamisel tehtud edusammud

Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamine võib oluliselt parandada liikmesriikide kasvupotentsiaali. Praegu ei ole 2011. aasta kevade riiklikes reformikavades liikmesriikide sätestatud kohustused siiski piisavad, et saavutada enamikku ELi tasandi eesmärke, seda eelkõige taastuvenergia puhul 4 . Lisaks sellele võib kõige värskema statistika alusel väita, et eesmärkide saavutamiseks on teatavaid edusamme ELi tasandil tehtud ainult haridusvaldkonnas.

Haridusega seotud eesmärk: ELi üldine eesmärk vähendada koolist väljalangemiste hulka ei ole praeguste siseriiklike kohustuste põhjal saavutatav. Siseriiklike eesmärkide kohaselt saavutatakse 2020. aastaks 10,5 %-ne koolist väljalangemise määr, mistõttu jääb ühtne üleeuroopaline 10 % tase saavutamata. Koolist väljalangemise määr oli 2010. aastal ELis keskmiselt 14,1 %, veel 2009. aastal oli vastav näitaja 14,4 %. Siiski ei kajasta kõnealused andmed riikide vahel ja riikide sees eksisteerivaid olulisi erinevusi. Kolmanda astme hariduse omandamisega seoses (30–34aastaste hulgas) saavutataks liikmesriikide seatud kehtivate siseriiklike eesmärkide saavutamisel kumulatiivne efekt, mille tulemusena oleks kõnealune tase 2020. aastal ligikaudu 37 %. Kolmanda astme hariduse omandanute osakaal tõusis ELis ajavahemikul 2009–2010 siiski 32,3 %-lt 33,6 %-le ning praeguste suundumuste alusel võib oletada, et peaeesmärk, mille kohaselt 40 % 30–34aastastest inimestest on kolmanda taseme haridus, on saavutatav.

Tööhõivega seotud eesmärk: Kui kõik liikmesriigid saavutavad seatud siseriikliku eesmärgi, jääks Euroopa Liit tervikuna ikkagi 1,0–1,3 protsendipunkti võrra allapoole seatud 75 % sihttaset. 2011. aasta jooksul olulisi edusamme tehtud ei ole. Kuna aasta esimeses pooles majanduse taastumine aeglustus ning tööhõivemäär kasvas ainult marginaalselt, siis on EL 27 tööhõivemäär 2011. aastal tõenäoliselt vaid veidi üle 2010. aasta taseme (68,6 %) ning jääb tunduvalt madalamale kriisieelsest 70,3 % tasemest. Eesmärk on endiselt suurendada aastaks 2020 töötajate arvu täiendava 17,6 miljoni töötaja võrra.

Teadus- ja arendustegevusega seotud eesmärk: Siseriiklike eesmärkide põhjal jääks ELil 3 % eesmärgi täitmisest ikkagi ligikaudu 0,3 protsendipunkti võrra vajaka. Teadus-ja arendustegevuse investeeringute määr oli 2009. aastal 2,01 % ning erilisi muudatusi sellesse 2011. aastal ei prognoosita.

Vaesuse vähendamisega seotud eesmärk: ELi eesmärki vähendada 2020. aastaks vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra praeguste siseriiklike eesmärkide alusel ei saavutata. Vastavalt esimesele esialgsele hinnangule väheneb 2020. aastaks vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv ligikaudu 12 miljoni inimese võrra. Kui arvestatakse ka näiteks laste vaesuse vastu võitlemisele või pikaajalise töötuse vähendamisele keskenduvate strateegiate ülekanduvat mõju, võib kõnealune näitaja kasvada 25 % võrra. Kuid see oleks siiski 5 miljoni inimese ehk 25 % võrra vähem kui ELi tasandil seatud peamine eesmärk.

Kliima- ja energiaalased eesmärgid (20 %, 20 %, 20 %) Kliima- ja energiaalaste (20 %, 20 %, 20 %) eesmärkidega seoses viitavad viimased heitkoguste vähendamist käsitlevad prognoosid, 5 et EL tervikuna saavutab heitkoguste vähendamise eesmärgi (20 %), kuid mitmel liikmesriigil tuleb siduvate siseriiklike eesmärkide saavutamiseks võtta täiendavaid meetmeid. Energiatõhususega seoses on käimas liikmesriikide siseriiklike eesmärkide üldanalüüs. Aruanne peaks valmima 2012. aasta alguseks. Siduvatel siseriiklikel eesmärkidel põhinev taastuvenergia 20 % eesmärk peaks olema siiski juba 2020. aastaks saavutatav juhul, kui liikmesriigid rakendavad täielikult oma taastuvenergiat käsitlevaid tegevuskavasid. ELi tasandil suurenes taastuvenergia osakaal ajavahemikus 2008–2009 10,34 %-lt 11,6 %-le 6 .

Neid eesmärke seatakse selleks, et liikmesriigid teeksid jõupingutusi mõõdetavate edusammude saavutamiseks peamiste eesmärkidena esitatud viies valdkonnas. Kuigi praegune raske majanduslik olukord ja käimasolev eelarve konsolideerimine pingestavad eesmärkide saavutamist, tuleb järgmistel aastatel teha täiendavaid jõupingutusi, et tagada ELi tasandil seatud eesmärkide saavutamine 2020. aastaks.

3.Euroopa kasvupotentsiaali realiseerimine

Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatused ja ELi tasandi mehhanismid tuleb täielikult kaasata majanduskasvu elavdamisse. Nüüd, kus kõik seitse juhtalgatust on kindlaks määratud, 7 on tähelepanu keskendunud rakendamisele. Üldised edusammud on olnud rahuldavad. Iga juhtalgatuse raames on mitmed põhimeetmed juba 2010. ja 2011. aasta jooksul võetud. Kuid siiski on suur arv meetmeid alles ettepaneku järgus ning nõukogu ja Euroopa Parlament peavad need alles vastu võtma. Arvestades olukorra tähtsust, on komisjon kindlaks määranud mitu märkimisväärse kasvupotentsiaaliga prioriteetset ettepanekut, mille vastuvõtmist tuleks majanduskasvu taaselavdamiseks kiirendada 8 .

3.1.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Innovatiivne liit

Euroopa teadus- ja innovatsioonivõime ei ole viimastel aastatel piisavalt edasi arenenud, mistõttu on niigi suur innovatsioonilõhe võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga veelgi laienenud. Mitmed teised olulised konkurendid nagu Hiina ja Brasiilia, on nüüd innovatsioonivõime osas ELi kinni püüdmas 9 . ELi üldist olukorda vaadeldes võib märgata, et tulemused on eri liikmesriikides väga erinevad ning mõnede liikmesriikide (eelkõige Rootsi, Taani, Soome ja Saksamaa) tulemused on üleilmses võrdluses suhteliselt head.

Euroopa innovatsiooni mahajäämust on seletatud erinevate põhjustega. Põhjustena on toodud ka asjaolu, et Euroopa ettevõtjad on suures osas tegevad traditsioonilisemates valdkondades, kus teadus- ja arendustegevuse osakaal ei ole nii suur („rajasõltuvus”); et investeeringuid innovatsioonil rajanevatesse valdkondadesse (nt biotehnoloogia, internet) takistab siseturu ebatäielik rakendamine, eelkõige teenindussektoris innovatiivsete toodete kehvemate turuväljavaadete tõttu ning vajalike oskustega töötajate üha suureneva puuduse tõttu; põhjustena on toodud ka raskendatud juurdepääsu rahastamisele, raamistiku ja nõudlust arvestavate meetmete vähest innovatsiooni kasuks kasutamist ning asjaolu, et teadmiste kolmnurga vahelised sidemed on kogu ELis suhteliselt nõrgad.

Innovatiivset liitu käsitleva juhtalgatuse eesmärk on leida lahendus kõnealustele probleemidele 34 selgelt kindlaksmääratud ajakavaga konkreetse kohustuse kaudu. Üldiselt on tehtud suuri edusamme ning 30 meetme puhul 34st edenetakse kava kohaselt. Algatatud on konkreetseid algatusi ja katseprojekte. Sidusrühmadega peetud ulatuslike arutelude alusel peaks komisjon 2011. aasta lõpuks esitama kuus juhtalgatuses välja kuulutatud õigusakti ettepanekut (ühtne patendikaitse, standardimispakett, Horisont 2020, uus ühtekuuluvuspoliitika, riigihankeraamistiku ajakohastamine ning riskikapitalifondide Euroopa pass).

Euroopa vajab kiiremat ja ajakohastatumat standardite kehtestamise mehhanismi, taskukohasemaid patente, senisest enam innovatiivseid tooteid ja teenuseid hõlmavaid riigihankeid, paremat juurdepääsu kapitalile ning tõelist Euroopa teadmiste turgu. Komisjon on juba esitanud ühtse patendikaitse loomist käsitlevad ettepanekud, et vähendada patenteerimise keerukust ja kulukust. Komisjon kutsub üles jõudma kõnealuste ettepanekute ning ühtse patendikohtu lepingu osas poliitilisele kokkuleppele enne 2011. aasta lõppu. Komisjon esitas ka standardimispaketi, et ajakohastada standardite kehtestamise protsessi ning kiirendada seda poole võrra.

2011. aastal võetud põhimeetmed hõlmavad Euroopa innovatsioonialaste partnerluste raames täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva pilootpartnerluse algatamist, mille eesmärk on pikendada tervena elatud aastate arvu kahe aasta võrra ning sellest tulenevalt suurendada tööalast konkurentsivõimet ja vähendada tööturu kaotusi, kaasates kogu innovatsioonitsükli ulatuses tegutsevaid ja ka kõikide teiste valdkondade toimijaid, et kiirendada sotsiaalsetele probleemidele innovatiivsete lahenduste leidmist. Ühise põllumajanduspoliitika reformi raames käivitati põllumajandust ja maaelu arengut käsitlev Euroopa innovatsioonialane partnerlus. Partnerlusega loodetakse ületada teadusuuringute ja põllumajanduslike tootmisviiside vahel valitsev märkimisväärne lõhe. Edusamme tehti ka teadustöötaristu Euroopa strateegiafoorumi 2010. aasta tegevuskava raames kindlaks määratud 48 prioriteetse Euroopa teadustöötaristu loomisel. Kümne projekti puhul on tööd juba alanud ning 16 järgmise projekti kavandamine võib alata 2012. aastal.

Riigihangete osakaal ELi SKPs oli 2009. aastal ligikaudu 19,9 % ning seetõttu on riigihangetel tohutu potentsiaal ELi innovatsiooni turule toomiseks. Komisjon teeb kõnealuse potentsiaali paremaks ärakasutamiseks liikmesriikidega koostööd. Komisjon esitab ettepaneku riigihangete raamistiku lihtsustamiseks ning menetluste tõhustamiseks ja keskkonnasõbralikumaks muutmiseks veel enne 2011. aasta lõppu. Kõnealune ettepanek hõlmab uusi erilisi hankemenetlusi uute ja innovatiivsete toodete, tööde ja teenuste väljatöötamiseks ning hilisemaks ostmiseks.

Lisaks sellele uuritakse võimalusi, kuidas ettevõtjad saaksid intellektuaalomandit paremini ära kasutada. Komisjon uuris erinevaid valikuvõimalusi, kuidas tõsta Euroopa tasandil intellektuaalomandiõiguste väärtust. Komisjon kavatseb meetmete kujundamiseks algatada liikmesriikidega 2012. aastal vastava arutelu. Teadlaste ja ettevõtjate vaheliste sidemete edendamiseks loodi 2008. aastal Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut. Selle eesmärk on ühendada kõrgharidusasutusi, teadusasutusi ning ettevõtjaid uut tüüpi partnerluste kaudu, milleks on teadmis- ja innovatsiooniühendused. Sellised ühendused on praeguseks loodud kolmes valdkonnas: säästev energia, kliimamuutused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Senised tulemused on olnud positiivsed. Komisjon jätkab juba toimivate Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi innovatsiooniühenduste jälgimist ning hindamist ja esitab programmi Horisont 2020 raames Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi laiendamist alates 2014. aastast käsitleva ettepaneku.

Komisjon toetab ka äri- ja akadeemiliste ringkondade koostööd nn teadmusühenduste loomise kaudu, et valmistada ette uued interdistsiplinaarsed õppekavad, mis käsitlevad lünkade täitmist innovatsioonialaste oskuste arendamisel, ning ettevõtlust. Selleks käivitati 2011. aasta lõpus katseprojekt. 2012. aastal teeb komisjon ettepaneku Euroopa teadusruumi raamistiku ja tugimeetmete kohta, et kõrvaldada mobiilsust ja piiriülest koostööd pärssivad takistused, seades sihiks nende rakendamise 2014. aasta lõpuks. Komisjon käivitab 2012. aastal ka projekti „U-Multirank”, mis on tulemustel põhinev kõrgharidusasutuste paremusjärjestuse süsteem ja teabevahend, mille esimesi tulemusi on oodata 2013. aastal.

Kahele liikmesriigile esitati riigipõhised soovitused teadus- ja innovatsioonisüsteemide parandamiseks. Need hõlmasid eelkõige teadustegevuse ja innovatsiooni raamistikku. Esimesed andmed rakendamise kohta näitavad, et kõnealuses valdkonnas on tehtud teatavaid piiratud edusamme.

3.2.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Digitaalarengu tegevuskava

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on oluline majanduskasvu vedaja, mille arvele võib kanda pool nüüdisaegsete majanduste tootlikkuse kasvust. Kui aga võrrelda ELi ja selle tähtsamaid konkurente, siis on Euroopa jäänud oma konkurentidest maha info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse tehtavate investeeringute poolest ning samuti kiire lairibaühenduse kasutuselevõtu osas ning seega ei kasutata täielikult ära kasvu- ja tööhõivepotentsiaali, mida need kiire kasvuga valdkonnad võiksid pakkuda.

Digitaalarengu tegevuskava tulemustabeli 10 alusel hinnatavad digitaalarengu tegevuskava juhtalgatuse käigus võetavad meetmed on alles pooleli, kuid seotud eesmärkide saavutamiseks tuleb jõupingutusi tõhustada. Digitaalarengu tegevuskava 7 samba raames kavandatud 101 meetmest 14 meedet on juba 2010. ja 2011. aastal lõpule viidud ning veel 50 meetme puhul on lõpuleviimist oodata järgmise 12 kuu jooksul. Interneti kasutust takistavate tõkete vähendamine ning usaldusväärsuse suurendamine internetikeskkonnas võiks aidata anda tõuget SKP kasvule, tõhustada Euroopa konkurentsivõimet ning luua uusi töökohti ja ettevõtjaid. Digitaalarengu tegevuskavas on kõige kiireloomulisemate meetmete hulgas digitaalse ühtse turu loomine, mis annaks järgmise kümne aasta jooksul 4 % täiendavat SKP kasvu 11 .

Maailmas on nõudlus sagedusribade järele kasvanud 50–60 % aastas. Täna on üle 50 % Jaapani ja 40 % Korea lairibaliinidest kiust, mis võimaldab mahukaid ühendusi. Euroopas on sama näitaja ainult 5 %. Prognoositakse, et lairibaühenduse kasutustiheduse 10 protsendipunktiline kasv toob kaasa 0,9–1,5 protsendipunktilise SKP kasvu. Investeeringud lairibaühendustesse peavad seetõttu saama ELi majanduskasvu tuumikosaks. Investeeringute tegemiseks tuleks eelkõige kasutada olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke vahendeid. Samuti tuleb vastu võtta asjaomased linnaplaneerimiseeskirjad, et vähendada kasutuskulusid ning keskenduda energiataristu pakutavate sünergiaeeliste kasutamisele, et kiirendada arukate võrkude väljatöötamist. Komisjon avaldas 2010. aastal teatise, 12 milles esitati ühtsed eeskirjad, mille raames tuleks välja töötada lairibaeesmärkide saavutamiseks vajalikud ELi ja liikmesriikide meetmed. Kõnealuse meetme eesmärk on kiirendada ülikiire interneti arendamist. Teatis võeti vastu koos järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke käsitleva soovitusega, et selgete ja tõhusate reguleerivate meetmete abil julgustada investeeringute tegemist.

Mobiilse internetiliikluse suurenemine eeldab sagedusalade kättesaadavuse parandamist. Seda tõendab nutitelefonide lai levik (nutitelefonide levik võib 2020. aastaks jõuda üleilmselt 100 %-ni elanikkonnast) ning tahvelarvutite kasutamise plahvatuslik kasv (prognooside kohaselt 62 miljonit arvutit 2011. aastal 13 ). Suurenenud on videotehnoloogia kasutamine, mis moodustab juba kaks kolmandikku mobiilsideliiklusest, millega omakorda kaasneb võrgu suutlikkuse suurendamise vajadus. Raadiosagedust kasutavate teenuste osakaal ELi SKPs moodustab 2–2,5 % (ligikaudu 250 miljardit eurot) ning traadita elektroonilise side sektori töökohti on Euroopas 3,5 miljonit, sektor toodab aastas ligikaudu 130 miljardit eurot maksutulu ning selle otsene osa ELi SKPs on 140 miljardit eurot. Institutsioonide vahel põhimõtteliselt kokkulepitud 5aastane raadiosageduspoliitika programm tuleks 2012. aasta alguses nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt võimalikult ruttu vastu võtta. 

E-kaubanduse kasvupotentsiaal on ELis siiani suures osas kasutamata. E-kaubandusel on täita oluline roll ettevõtjate vahelises kauplemises, kuna 27 % ettevõtjatest ostab ja 13 % ettevõtjatest müüb tooteid internetis. Vaatamata sellele on e-kaubanduse osa jaemüügis ainult 3,4 %. Üksikisikutest sooritas 2010. aastal oste internetis 40,4 %, kuid ainult 9 % sooritas ostu väljaspool oma koduriiki asuvalt müüjalt (Eurostat). Viimased andmed näitavad, et e-kaubandusest tulenevalt paraneb tarbijate heaolu juba ainuüksi kaupade madalama hinna ja laiema valiku tõttu rahasse arvestatuna ligikaudu 11,7 miljardi euro võrra, mis võrdub 0,12 %-ga ELi SKPst. Juhul kui e-kaubanduse osakaal kasvaks 15 % kogu jaemüügist ning ühtse turu tõkked kaotataks, paraneks tarbijate heaolu ligikaudu 204 miljardi euro väärtuses, mis võrdub 1,7 %-ga ELi SKPst 14 . Kui vaadelda muusika ja raamatute internetimüüki, siis vahe Ameerika Ühendriikidega on märkimisväärne. Digitaalse muusika osakaal kogu salvestatud muusika turust ELis moodustas 2010. aastal 19 %, Ameerika Ühendriikides oli vastav näitaja 49 %. Kõigi 27 liikmesriigi turul tegutseb praegu 2 internetipõhist muusikateenuste osutajat, kuid kõik internetipõhised muusikateenused on kättesaadavad ainult mõnes liikmesriigis. Ameerika Ühendriikides ületas e-raamatute müük 2011. aasta esimese kvartalis paberraamatute müügi, kuid ELis on e-raamatute müük väga väikese osakaaluga.

Komisjon esitas 2011. aastal õigusakti ettepaneku, millega parandada tarbijate ja ettevõtjate vaheliste vaidluste kohtuvälist lahendamist ELis. Ettepanek hõlmas konkreetset ettepanekut luua kogu ELi hõlmav võrgupõhine e-kaubanduse heastamisvahend, millega lahendada tõhusalt piiriülesest e-kaubandusest tulenevaid vaidlusi. Komisjon esitab 2012. aastal ettepanekud, millega lihtsustada e-kaubandust. Ettepanekud käsitlevad muu hulgas e-autentimise ja elektroonilise allkirja vastastikust piiriülest tunnustamist, eeskirju, millega ajakohastatakse Euroopa autoriõiguse korda, et stimuleerida digitaalse sisu piiriülest kaubandust. Komisjon kaalub ka rohelise raamatu konsultatsioonimenetluse alusel meetmete võtmist kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete ELi tasandi turuintegratsiooni toetamiseks. Samuti esitab komisjon ettepaneku uue õigusakti kohta, millega suurendatakse isikuandmete ja meetmete kaitset jõustamise ning teabe esitamise valdkonnas, et suurendada tarbijate usaldust e-kaubanduse suhtes.

Märkimisväärselt on võimalik tõhusust suurendada ka elektrooniliste hankemenetluste (e-hange) täieliku rakendamise kaudu kogu ELis: Mõnede prognooside kohaselt võiks selliselt säästa 50–70 miljardit eurot aastas. Komisjoni hinnangute kohaselt toimus 2009. aastal ainult 5 % menetlustest elektrooniliselt. 2011. aasta detsembris esitatav komisjoni ettepanek riigihankeid käsitlevate direktiivide ajakohastamise kohta hõlmab meetmeid, millega muuta elektrooniliste menetluste kasutamine regulaarseks.

Toetamaks arenenud digitaalseadmete toimimist, on Euroopas vaja välja töötada pilvandmetöötlust käsitlev lähenemisviis, et Euroopa ettevõtjatel ja haldusasutustel oleks õiguskindlus selliseid teenuseid pakkuda ja kasutada. Kõnealused teenused on tänapäeva digitaalmajanduses kiiresti muutumas tõhususe ja ettevõtlikkuse olulisteks eeldusteks. Pilvandmetöötluse keskmine mõju SKP-le on prognooside kohaselt lühemas perspektiivis 0,1 % ja keskmises perspektiivis 0,4 % ning selle tulemusena luuakse Euroopas esialgselt 300 000 uut töökohta 15 . Komisjon esitab 2013. aastaks ettepaneku pilvandmetöötlust käsitleva Euroopa lähenemisviisi kohta, et Euroopa teenuseosutajatele ja kasutajatele oleks tagatud piisav õiguskindlus.

Kindlakäelisi meetmeid on vaja võtta ka interneti turvalisuse tugevdamiseks ning pidevalt tihenevate rünnakute tõrjumisest tekkinud kulude vähendamiseks. Internetist on saanud ühtse turu keskne taristu. Komisjon kavatseb 2012. aastal esitada interneti turvalisust käsitleva ulatusliku ELi strateegia ettepaneku.

3.3.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Ressursitõhus Euroopa

Euroopa võib majanduslikku kasu lõigata meetmetest, millega lahendatakse energia/kliima- ning ressursinappusega seotud probleeme. Liidu energiatõhususe eesmärk säästa 2020. aastaks 20 % energiat vähendaks tarbija arveid kuni 1000 euro võrra kodumajapidamise kohta aastas ning parandaks Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ning looks 2020. aastaks 2 miljonit uut töökohta. Laiemas ressursitõhususe vaatevinklis suurendaks komisjoni esialgsete mudelarvutuste kohaselt majanduse materjali kogutarbe vähendamine 15 % võrra SKPd kuni 3,6 % võrra ning ELi tööhõivet ligikaudu 2,5 miljoni töökoha võrra. Kogutarbe vähendamine ühe protsendipunkti võrra oleks ettevõtjatele väärt 25 miljardit eurot ning 150 000 uut töökohta 16 . Ettevõtjad säästaksid suuri summasid (ainuüksi Ühendkuningriigis aastas ligikaudu 25 miljardit eurot), kui nad võtaksid selliseid ressursitõhususe meetmeid, millega kaasnevad kulutused on väga väikesed või puuduvad üldse, tõhustades toorainete kasutamist ning toodaksid vähem jäätmeid. Järgmistes valdkondades on kõnealuste meetmete potentsiaal kõige suurem: kemikaalid, mineraalid, metallitootmine, elektrienergia, kommunaalteenused, ehitus ja jäätmekäitlus 17 . Vaatamata majanduskriisist tulenevale CO2 heitkoguste vähenemisele viitavad prognoosid sellele, et ELi 2020. aasta heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamiseks tuleb mitmes liikmesriigis võtta täiendavaid meetmeid. Lisaks sellele on vaja tõhusaid meetmeid võtta ülejäänud taastuvenergiat ja energiatõhusust käsitlevate eesmärkide saavutamiseks. Selles kontekstis on vaja märkimisväärselt suurendada energiataristusse, energia ülekandevõrkudesse, taastuvenergia allikatesse ja hoonete energiatõhususse tehtavaid investeeringuid.

Komisjon on ressursitõhususe juhtalgatuse raames kavandatud 20 strateegilisest algatusest ellu viinud 14. Ressursitõhususe juhtalgatuse rakendamise juhtimiseks avaldas komisjon töökava, milles loetletakse konkreetsed meetmed ning määratakse kindlaks valdkonnad, mis tarbivad kõige rohkem ressursse ning millel on keskkonnale kõige suurem mõju. Samuti esitatakse töökavas vahendid ja indikaatorid, mis toetavad tegevuse kavandamist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. Komisjon esitas eelkõige energiatõhususe direktiivi ettepaneku, mis sisaldas mitmeid energiatõhususmeetmeid, mille rakendamisega saavutatakse täiendav energiasääst. Vastu võeti ka energiavarustuse kindlust ja rahvusvahelist koostööd käsitlev teatis, milles sätestati ELi energeetikavaldkonna välissuhete terviklik strateegia. Komisjon algatas konkurentsivõimelise vähese CO2-heitega majanduse edenemiskava, milles esitatakse vahe-eesmärgid heitkoguste kulutõhusaks vähendamiseks 80–95 % võrra 2050. aastaks. Järkjärguline üleminek vähese CO2-heitega majandusele parandaks energiajulgeolekut ning vähendaks ELi keskmist kulu kütusele 175–320 miljardit eurot aastas. Samuti paraneks õhu kvaliteet ning rahvatervise olukord, millega väheneksid kulud aastaks 2030 kuni 27 miljardit eurot aastas. Komisjon esitas ka uue transpordipoliitika valge raamatu, millega soovitakse luua konkurentsivõimeline ja ressursitõhus transpordisüsteem. Valge raamatuga seatakse auahne eesmärk vähendada süsinikdioksiidiheiteid transpordisektoris, saavutada tõeline Euroopa ühtne transpordiala ning vähendada sõltuvust naftast.

Komisjon kiitis 2011. aastal heaks õigusaktide ettepanekute paketi, mis käsitleb ühtse põllumajanduspoliitika reformi. Paketis võetakse kohustus oluliselt parandada loodusvarade majandamist. Ühtse põllumajanduspoliitika esimesse ja teise sambasse kavandatud muudatuste eesmärk on integreerida keskkonna ja kliimamuutustega seotud küsimused senisest paremini talumajapidamiste tegevusse ning stimuleerida maapiirkondade majanduslikku arengut.

Energia siseturu ellurakendamine on eeltingimuseks energiasäästu kogupotentsiaali saavutamisele, mida tõeliselt integreeritud üleeuroopaline gaasi- ja elektrienergiaturg paranenud likviidsuse ja konkurentsi tõttu suudab pakkuda. Turgude integreerimine parandab ka energiajulgeolekut ning lihtsustab uute taastuvenergial põhinevate energiaallikate integratsiooni tänu suuremale tasakaalustuspiirkonnale. Elektrienergia ja gaasi piiriülese kauplemise suurenemine võib tasakaalustada hinnakõikumisi ning lihtsustada uute osalejate turuletulekut ning seega stimuleerida innovatsiooni ja konkurentsi.

Energia siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on siseriiklike meetmete puhul oluline omada naaberriike mõjutavates küsimustes senisest ühtlustatumat lähenemisviisi. Koostades siseriiklikul tasandil õigusakte ning tehes investeeringutele soodustusi, mille hulka kuuluvad ka hinna- ja maksusoodustused, tuleks tähelepanelikult hinnata erinevate vahendite vahelisi seoseid, et Euroopa tööstusele ja teenuseosutajatele oleks tagatud stabiilne investeerimisraamistik. Näitkeks taastuvenergia valdkonnas tuleks vältida radikaalseid strateegilisi muudatusi (sealhulgas tagasiulatuva mõjuga muudatusi), et vältida põhjendamatuid reguleerimisega seotud riske, mis kahjustavad taastuvenergia tootmise majanduslikku elujõulisust. Taastuvenergiaallikate praegused toetuskavad tuleks muuta senisest kulutõhusamateks. Probleemiks on suurtootmise toetamine, mis võimaldab turul osalejatel alandada kulusid, vähendada subsiidiume ning integreerida taastuvenergiaallikad tõelisele Euroopa turule.

Kõigis tulevastes energiastsenaariumites on energiataristul täita ELis nõudluse ja pakkumise tasakaalustamisel otsustav roll. Seetõttu tuleb Euroopa elektrienergia- ja gaasivõrke kiiremas korras ajakohastada ning laiendada. Komisjon esitas hiljuti uut energiataristu määrust käsitleva ettepaneku, 18 millega asendatakse kehtiv energiavõrkude (TEN-E) raamistik. Uue raamistiku eesmärk on tagada, et 2020. aastaks on erinevates ELi piirkondades asuvate strateegiliste energiavõrgustike ja hoidlate loomine lõpule viidud. Komisjoni ettepanekus Euroopa ühendamise rahastamisvahendi kohta ette nähtud 9,1 miljardi euro suurune ELi rahastamine võimaldab teha 200 miljardi euro ulatuses investeeringuid, mis on vajalikud üleeuroopalise tähtsusega taristuprojektide jaoks ajavahemikus kuni 2020. aastani. Kõnealustel investeeringutel on märkimisväärne positiivne üldmõju SKPle ja tööhõivele, selle kumulatiivne mõju SKP suhtes ulatub kuni +0,4 %-ni ning ajavahemikus 2011–2020 luuakse 400 000 uut töökohta.

Vastavalt energia- ja ressursitõhusust käsitlevatele uurimustele mõjutab ehitamise parem kvaliteet ja hoonete oskuslikum kasutamine ELis 42 % energia lõpptarbimisest, 19 ligikaudu 35 % kasvuhoonegaaside heitkogustest 20 ning üle 50 % kõigist kaevandatud ainetest 21 . Lisaks sellele oleks võimalik säästa 30 % enam vett 22 . Ehitussektoris tegutseb 8 % Euroopa tööjõust. Ligikaudu 230 000 inimest töötab soojusisolatsioonimaterjalide tootmise ja paigaldamise valdkonnas. Kuna investeeringuid energiatõhususse rahastatakse osaliselt energiasäästudest, võib takistuste kõrvaldamiseks võetavatel riiklikel meetmetel nagu juurdepääsu lihtsustamine kapitalile ja teabele, olla tugev mõju. Selle taustal aitaks kavandatud energiatõhususe direktiivi kiire heakskiit ületada Euroopa 2020. aasta strateegias püstitatud eesmärgi täitmist takistavad puudused, luua vajalikud raamtingimused 23 ning võimaldada liikmesriikidel püstitada oma tõhususeesmärgid ning esitada 2012. aasta lõpuks esimesed aruanded.

Ka ELi struktuurifondide vahendeid oleks võimalik energiatõhususe edendamisel ning taastuvenergiaallikate kasutamisel paremini ära kasutada. Säästvasse energiasse tehtavaid investeeringuid on võimalik suurendada ka selliste ELi tugimehhanismide kaudu nagu ELENA (Euroopa kohaliku energiaabi fond) ja EEE-F (Euroopa energiatõhususe rahastamisvahend). Lisaks sellele on renoveerimistööde või energiatõhususe avalikus sektoris edendamisega seotud esmaseid investeerimiskulusid võimalik katta ja hankida energiateenuseosutajate kaasamise kaudu.

Keskkonnakahjulike toetuste järkjärguline kaotamine parandab ressursitõhusust ning edendab majanduskasvu. Ebatõhusad toetused takistavad vananenud tehnoloogiate ja ettevõtlusstruktuuride uuendamist ning vähendavad investeeringuid puhtasse energiasse ning muudesse keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse. Ebatõhusate toetuste kaotamine aitaks oluliselt kaasa ka eelarve konsolideerimisele. Otseste maksutulude vähenemine võib ulatuda näiteks kuni 0,5 %-ni SKPst (60 miljardit eurot) ning tarbijavalikute moonutustest heaolule tulenev kahju on märkimisväärne, prognooside kohaselt ulatub see 0,1–0,3 %-ni SKPst (12–37 miljardit eurot). Komisjon on palunud liikmesriikidel 2012. aastal kindlaks määrata kõige keskkonnakahjulikumad toetused ning valmistuda ette nende järkjärguliseks kaotamiseks 24 .

Keskkonnamaksude valdkonnas on palju arenguruumi. Valdkonna areng aitaks kaasa täna ja ka tulevikus kliimamuutuste, veepuuduse, energiajulgeoleku ja ressursside piiratusega seotud probleemide lahendamisele. Ühendades keskkonnamaksudega seotud meetmetega tööjõu maksustamise viisil, mis ei mõjuta maksutulude koguhulka, tõhustatakse ressursside jaotust ning toetatakse samaaegselt tööhõivet 25 . Energia maksustamise direktiivi 26 läbivaatamist käsitleva komisjoni 2011. aasta ettepaneku heakskiitmine lihtsustab kõnealust muudatust. Lisaks sellele aitaks ka sobiva hinnataseme määramine edendada uute tööstusvaldkondade arengut ning investeeringuid keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.

2011. aasta Euroopa poolaastal viidati mitmes riigipõhises soovituses jätkusuutliku majanduskasvuga seotud sellistele küsimustele nagu energiaturu toimimine ning konkurents, võrkude vastastikune sidumine ja ressursitõhusus. Soovituste rakendamisest siiani saadud kogemused näitavad, et enamikus liikmesriikides on rakendamisel tehtud teatavaid edusamme.

3.4.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika

Majanduskriisist taastumist on vedanud töötlev tööstus: toodang on kasvanud alates 2009. aasta alguse madalseisust 15 %. Sellegipoolest on ELi tööstuse taastumine viimastel kuudel peatunud ning ettevõtjate usaldus on langenud tagasi varasema keskmise näitajani. Euroopa majanduse ebakindlad väljavaated ning euroala võlakriisiga seotud segadus on jätnud tööstuse usaldusindeksile oma jälje. Majanduse taastumist mõjutavad negatiivselt ka kõrged energiahinnad ning jätkuvad probleemid rahastamisele juurdepääsul. Sellegipoolest on ELi tööstus praegu majanduse arengutempo aeglustumiseks paremini ettevalmistunud, kuna varud on väiksemad ja tootlikkus on suurem kui 2008. aastal.

Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika juhtalgatus hõlmab 70 põhimeedet, millest paljusid on komisjon juba rakendanud. Näiteks tagab komisjon, et tema esitatud uute, märkimisväärset mõju omavate poliitiliste ettepanekute mõjutusi konkurentsivõimele ja VKEdele hinnatakse põhjalikult. Nii on toimitud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi käsitleva ettepaneku puhul, et võtta arvesse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu, ning kapitalinõuete neljanda direktiivi puhul.

Komisjon esitab ettepanekud konkreetsete meetmete kohta, millega minimeerida VKEde ja eelkõige mikroettevõtjate regulatiivset koormust. Kavandatud meetmed hõlmavad kehtivast õigustikust võimalikke erandeid mikro- ja väikeettevõtjatele, paremate osalemisvõimaluste andmist väikeettevõtjatele ELi õigusaktide ettepanekute koostamisel, mikroettevõtjaid käsitleva mõõtme kaasamist uute õigusaktide mõju hindamisel VKEde suhtes, tulemustabelit, mis hõlmab andmeid komisjoni ettepanekutes sisalduvate VKEdele ja mikroettevõtjatele mõeldud erandite ja lihtsustatud režiimide kohta, nende vastuvõtmise kohta ELi seadusandja poolt ning nende rakendamise kohta liikmesriikides.

Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” vaadati läbi 2011. aasta veebruaris 27 . Läbivaatamise käigus rõhutati paremat juurdepääsu rahastamisele, soodsamat õiguskeskkonda ning üleilmastumisega seotud probleemide ees seisvate VKEde toetamist. Viimati nimetatud aspekti raames töötati välja järelmeetmed nagu 2011. aasta novembris vastu võetud VKEde rahvusvahelisemaks muutumist käsitlev uus strateegia 28 . Läbivaatamise käigus rõhutati ka liikmesriikide vajadust keskenduda ettevõtluskeskkonnale selliste meetmete abil nagu arukas reguleerimine, põhjendamatute määruste ja lubade vähendamine, e-valitsuse kaudu lihtsamate menetluste kasutuselevõtmine ning uute ettevõtjate asutamiseks kuluva aja vähendamine kolmele tööpäevale.

Komisjon esitab VKEdele rahastamisele juurdepääsu lihtsustamist käsitleva tegevuskava enne 2011. aasta lõppu. Sellega koos esitatakse ettepanek riskikapitali kättesaadavuse parandamise kohta kogu Euroopas ELi passi kaudu, mis võimaldab riskikapitalifondidel ühekordse registreerimise alusel koguda kapitali kõigis 27 liikmesriigis. Prognoositakse, et edu korral luuakse kõnealuse algatusega kuni 315 000 uut töökohta ning SKP kasvab 100 miljardi euro võrra. Komisjon püüab kaotada kõik maksumeetmed, mis takistavad piiriüleseid riskikapitaliinvesteeringuid, ning vähendada halduskoormust.

Kogu majanduse konkurentsivõime parandamiseks on vaja lisaks horisontaalsetele, sektoripõhistele toote- ja teenusteturu reformidele ning konkurentsieeskirjade tõhusale jõustamisele ka üldist institutsioonilist keskkonda, mis toetab konkurentsi kõigil tasandeil (ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil) ning mille raames jäävad liikmesriikidele tekkivad kulud piiratud tasemele. See eeldab, et kõik konkurentsi kaitse ja edendamise eest vastutavad konkurentsiametid, valdkondlikud reguleerivad asutused ja õigusasutused tegutsevad tõhusalt. Hästi toimiv tsiviilkohtusüsteem on oluline lüli konkurentsi ja majanduskasvu toetavas institutsioonilises keskkonnas.

Tööstusinnovatsiooni valdkonnas esitas progressi võimaldavate tehnoloogiate kõrgetasemeline töörühm 2011. aasta juunis lõpparuande, mis sisaldas kõnealuste tehnoloogiate arendamist ja kasutamist käsitlevaid konkreetseid soovitusi 29 . Kõnealustel tehnoloogiatel on tohutu turupotentsiaal. Prognoositakse, et valdkond kasvab kuni 2020. aastani aastas 5–16 %. Lisaks sellele on valdkonnal oluline innovatsiooni ja majanduskasvuga seotud mõju peamistele järgtööstuse valdkondadele. Komisjon tegi juunis ka ettepaneku Euroopa standardimissüsteemi 30 üldise ajakohastamise kohta. Ettepaneku kohaselt tuleks Euroopa standardimissüsteemiga liita teenuseid käsitlevad standardid ning paremini tuleks tunnustada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud tööstuslikke spetsifikaate.

Komisjon on esitanud mõned sektoripõhised algatused. Näiteks võeti vastu kosmosestrateegia, 31 mille eesmärk on tõhustada Euroopa kosmosesektorit, samuti taaskäivitati CARS 21 protsess, 32 millega toetatakse puhtaid ja energiatõhusaid sõidukeid käsitlevat ELi strateegiat. Elektriautode kasutamisel on oluline turupotentsiaal ning 2020. aastaks prognoositakse, et hübriidsõidukite arv kasvab 100 000 autolt 1 miljoni autoni. Prognooside kohaselt kasvab täielikult elektrifitseeritud sõidukite turg 2020. aastaks 750 000 ühikuni. Komisjon jätkab jõupingutusi energiamahukate tööstusharude probleemide lahendamiseks. Komisjon käivitab vähese CO2-heitega jätkusuutliku tööstuse kava, edendab vähese CO2-heitega tehnoloogiaid ning arendab era- ja avaliku sektori partnerlusi, et stimuleerida innovatsiooni energiamahukates töötleva tööstuse harudes.

Esialgsete andmete alusel võib tõdeda, et kõnealust valdkonda käsitlevate riigipõhiste soovituste rakendamine on liikmesriikides kulgenud erinevalt. VKEde juurdepääsu rahastamisele käsitlevate soovituste rakendamine on kulgenud suhteliselt tagasihoidlikult. Olukord on mõnevõrra parem ettevõtluskeskkonna parandamist käsitlevate meetmete puhul. Kõnealused meetmed hõlmavad halduskoormuse vähendamist ning kohtusüsteemi haldussuutlikkuse ja tõhususe parandamist. Kuus liikmesriiki kümnest, kellele esitati ettevõtluskeskkonna parandamist käsitlev soovitus, võttis teatavaid meetmeid, kuid soovitused on enamikul juhtudest täidetud ainult osaliselt.

3.5.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava

Tööhõivemäära suurendamine ning tööjõu tootlikkuse parandamine on koos kapitaliinvesteeringute ja innovatsiooniga peamised majanduskasvu allikad. Praegu on ELis 23 miljonit töötut, mis vastab 10 %-le tööealisest elanikkonnast.

Töötute arvus alates 2010. aastast aset leidnud mõningane positiivne muutus on praeguseks peatunud. Pikaajaliste töötute osakaal tööd otsivate koguarvust ületab 40 % ning see on võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil vastav näitaja oli 30 %, suurenenud kolmandiku võrra. 12 liikmesriigis 15st, mille kohta on olemas andmed, elab üha suurem hulk inimesi väga madala tööhõivega kodumajapidamistes.

Majanduse elavdamine uusi töökohti loomata tekitab märkimisväärseid majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid ning annab märku ka tööturu strukturaalsetest kitsaskohtadest, mis nõrgendavad keskmises ja pikemas perspektiivis majanduse kasvupotentsiaali. Majanduse elavdamist takistab eelkõige oskuste nõudlusele mittevastavus ja oskustööjõu puudus. Täitmata vabade töökohtade arv hakkas 2009. aasta keskpaigas suurenema, kuid töötuse tase ei ole sellegipoolest alanenud. See viitab asjaolule, et vähemalt teatavates valdkondades ja piirkondades valitseb oskuste mittevastavus nõudlusele või on probleemiks piiratud liikuvus.

Elukestva õppe põhimõte on tööturul inimeste õigete oskustega varustamisel väga olulised. 2000. aastal oli 22 % ELi tööjõust kõrge, 29 % aga madala kvalifikatsiooniga. 2010. aastaks oli olukord muutunud vastupidiseks. 2020. aastaks nõuab 35 % töökohtadest kõrgemat kvalifikatsiooni ning nõudlus madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele väheneb 12 miljoni töökoha võrra. Praegune haridustase ei ole siiski piisav, kuna pakutavad töökohad eeldavad üha keerukamate oskuste olemasolu. Iga seitsmes (14,41 %) noor vanuses 18–24 aastat lahkub praegu ELis haridussüsteemist ilma teise taseme alumise astme hariduseta ning ei jätka edaspidi enese harimist koolis ega koolitustel (koolist väljalangejad). Paljudel neist on oskused, mis ei vasta enam tööturu nõuetele. Lisaks sellele ei vasta enam kui viiendiku puhul kõigist lastest kirjaoskus ja arvutamisoskus põhistandarditele (15aastaselt). 

Kõnealuste probleemide lahendamiseks võetavad meetmed töötatakse välja uute oskuste ja töökohtade tegevuskava käsitleva juhtalgatuse raames. 13 põhimeetme osas on tehtud häid edusamme. Kõnealuste meetmete hulka kuuluvad näiteks ülevaade oskuste kohta Euroopa Liidus, mis on suunatud läbipaistvuse suurendamisele tööotsijate, töötajate, ettevõtjate ja/või riigiasutuste jaoks, et esitada ajavahemikus kuni 2020. aastani ajakohastatud prognoose oskuste pakkumise ja turu vajaduste kohta. Kõnealune meede on kavas ellu viia 2012. aasta oktoobriks. Edusamme on tehtud ka juhtalgatuses ettenähtud valdkondlike algatuste nagu näiteks tervisevaldkonna töötajaid käsitleva töökava rakendamisel.

Ettevalmistamisel on ELi tööõiguse läbivaatamist käsitlevad õigusaktide ettepanekud. Tööturu osapooled on tööajadirektiivi läbivaatamist käsitlevates läbirääkimistes kokku leppinud. Lähinädalatel on oodata kahest õigusaktist koosneva töötajate lähetamist käsitleva paketi vastuvõtmist. 2012. aasta esimeses pooles on kavas esitada vabahariduse ja huvihariduse valideerimise edendamist käsitlev nõukogu soovitus. 2012. aasta oktoobriks võetakse internetis kasutusele praktiline vahend, millega aidatakse inimestel salvestada töö kaudu omandatud oskusi ja muid kogemusi. Lisaks sellele kavatseb komisjon esitada 2012. aasta teisel poolel teatise, milles vaadeldakse laiemalt oskustega seotud probleemide lahendamist Euroopas.

3.6.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Noorte liikuvus

Praegune tööturu olukord on eriti raske noorte jaoks, kelle töötuse määr on üle 20 %, mis ületab kogu rahvastiku töötuse määra kahekordselt. Lisaks sellele on alaliste töökohtade vähenemine majanduskriisi tõttu tabanud noori ebaproportsionaalselt ning isegi kui noored on ajutiste töökohtadega töötajate klassis üleesindatud, ei ole nad selliste töökohtade viimase aja netokasvust kasu saanud.

Tööd on alustatud seoses kõigi meetmete rakendamisega, mis on kavandatud noorte liikuvust käsitleva juhtalgatuse raames. Noorte töötuse vastu võitlemiseks on alustatud juba mitme põhimeetme elluviimist. Sellisteks meetmeteks on näiteks noorte ja VKEde vahel kontaktide loomist hõlmav teadlikkuse suurendamise kampaania Youth@work, või Euroopa vabade töökohtade seire, mille raames kogutakse ajakohastatud teavet vabade töökohtade kohta ning mida saab kasutada ka eelhoiatusvahendina tööturu kitsaskohtade ja puuduste tuvastamiseks.

Haridusega seoses võeti 7. juunil 2011 vastu nõukogu soovitus, mis käsitleb kooli poolelijätmise vähendamise poliitikat. Soovituses esitati liikmesriikidele kooli poolelijätmise vastu võitlemiseks ühtse, tervikliku ja tõenditel põhineva poliitika raamistik. Soovitust tuleks hakata rakendama.

Lisaks sellele võttis komisjon 2011. aasta oktoobris vastu kõrgharidussüsteemide ajakohastamist käsitleva teatise, mis hõlmab ettepanekut Erasmuse magistriõppe õppelaenu garantiiprogrammi kohta, mille eesmärk on parandada magistrantide liikuvust kogu Euroopas.

Noorte tööhõive Euroopa raamistiku eesmärk on tagada Euroopa tasandil turvalise paindlikkuse ühtsete põhimõtete alusel tõhus poliitika koordineerimine. Raamistik on rajatud neljale sambale: 1) abi esimese töökoha saamisel ja karjääri alustamisel, 2) sotsiaalse tõrjutuse riskirühma kuuluvate noorte toetamine, 3) noorte kindlustamine piisavate sotsiaalsete turvavõrgustikega, 4) noorte ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate toetamine. Komisjon tegi ettepaneku, et liikmesriigid võtaksid osana raamistikust meetmeid järgmistes konkreetsetes valdkondades: noortegarantiid, millega tagatakse, et kõigil noortel on töökoht, nad osalevad enesetäiendamises või tööturule tagasitoomise meetmetes neli kuud pärast kooli lõppu, tähtajalised töölepingud, et vähendada tööturu segmenteerimist ning töötus- ja sotsiaalabi noortele vastastikuste kohustuste alusel. Noortele pakutavate võimaluste algatuse raames on vaja võtta täiendavaid meetmeid, et toetada noorte sisenemist tööturule ning pakkuda rohkem ametipraktika võimalusi ja julgustada liikuvust. Komisjon esitab kõnealuse algatuse enne käesoleva aasta lõppu. 

3.7.Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus: Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm

Kuigi kaasavate tööturgude ja ühiskondade toetamine on juba iseenesest väärtuslikud eesmärgid, mõjutavad sellised meetmed ka majanduskasvu, kuna neil on positiivne mõju tööturule, need suurendavad kogunõudlust ning tugevdavad usaldusväärsust. Kõnealused kolm valdkonda on ka kõige suuremad kitsaskohad, mis takistavad ulatuslikku taastumist.

Nendes vähestes liikmesriikides, mille kohta on majanduskriisi mõjusid sissetulekute suhtes käsitlevad andmed juba kättesaadavad, on kodumajapidamiste kasutada olev sissetulek märkimisväärselt kahanenud 33 . Lisaks sellele on tõendeid, et nii rahaline vaesus ja eelkõige laste vaesus ning suur materiaalne puudus on mitmes liikmesriigis üha tõsisem probleem. Olukorras, kus pikaajaliste töötute hulk kasvab ning töötushüvitiste maksmine lõpeb, on oht, et madala sissetulekuga inimeste kasutuses olevad sissetulekud vähenevad märkimisväärselt.

Madala sissetulekuga inimeste tarbimise osakaal on tavaliselt väga suur, sest nad kulutavad enamiku oma sissetulekutest esmatähtsatele kaupadele ja teenustele. Seetõttu võib tulujaotuse alumises osas toimuval edasisel sissetulekute vähenemisel olla püsiv mõju sisenõudlusele ja seega ka majanduskasvule 34 . Seetõttu on oluline suurendada tarbijate teadlikkust, et võimaldada neil teha optimaalseid tarbimisvalikuid ning maksimeerida oma heaolu.

Ettevalmistused käivad vaesusevastase võitluse platvormi ning sotsiaalse tõrjutuse juhtalgatuse raames võetava kõigi 10 põhimeetme osas. Osa meetmetest on käesoleval aastal juba käivitatud. Selliste meetmete hulgas on näiteks Euroopa uus integratsioonikava, et toetada liikmesriikide jõupingutusi tagada kolmandate riikide kodanikele võimalus osaleda aktiivselt Euroopa ühiskonnaelus, või romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik.

2011. aasta oktoobris kiideti heaks sotsiaalse ettevõtluse algatus, mille põhimeetmete rakendamine algab järgnevate kuude jooksul. Esimesena võetavate meetmete hulka kuuluvad sotsiaalinvesteeringute fonde käsitlev uus raamistik, sotsiaalettevõtete seadmine üheks struktuurifondide investeerimisprioriteediks või Euroopa sihtasutuste põhikirja käsitleva määruse tulevane eelnõu.

Järgmiste kuude jooksul kavatsetakse heaks kiita valge raamat, mis käsitleb pensionite jätkusuutlikkust ja piisavust kriisijärgses olukorras.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks tuleb jätkata sotsiaalkaitsesüsteemi ajakohastamist vastavalt aktiivse kaasamise põhimõtetele. Tööturule integreerimisel ja sotsiaalse kaasatuse toetamisel on oluline roll eelkõige avalikel teenustel. Lisaks sellele on tõhusate ja taskukohaste teenuste kättesaadavus oluline tegur erasektori kulutuste vähendamisel ning seega kasutada olevate sissetulekute suurendamisel, millega leevendatakse rahalist vaesust ning ebavõrdsust 35 . Avalikke teenuseid käsitlevas OECD uurimuses tõdetakse, et kui avalike teenuste arvestuslikku mõju võetakse arvesse kodumajapidamiste sissetulekutes, alandab see vaesust käsitlevaid prognoose märkimisväärselt. Vaesumisoht väheneb märkimisväärselt (kuni 40 %), kui kasutatakse muutuvat vaesuspiiri, ning isegi 80 %, kui kasutatakse kindlaks määratud vaesuspiiri. Seetõttu oleks mitterahaliste hüvitiste arvessevõtmisel võimalik sissetulekute erinevust vähendada keskmiselt 80 % võrra.

On hinnatud, et nendest 30 miljonist üle 18aastasest eurooplasest, kellel ei ole pangaarvet, keelduti ligikaudu 6,4 miljoni puhul pangaarvet avamast või ei julgenud kõnealused isikud pangaarve avamist paluda 36 . Pangaarve puudumisega seotud olukord on ELis väga erinev ning Rumeenias ja Bulgaarias puudub pangaarve ligikaudu pooltel vastanutest. „Pangavälisel” tarbijal võib tekkida raskusi ka töökoha leidmise, elamispinna üürimise ja palga või hüvede saamisega ning nende suhtes kohaldatakse kõrgemaid tehingutasusid. Komisjoni soovituses juurdepääsu kohta põhimaksekontole 37 esitati üksikasjad majandusliku tõrjutuse vastu võitlemiseks.

Eluasemekulud ja kvaliteet on olulised elatustaseme ja heaolu näitajad, seda eelkõige juhul, kui tegemist on kõige haavatavamate elanikkonnarühmadega. Seda tõendavad selgelt eluasemekulusid ja eluasemevõimaluste puudumist käsitlevad ELi indikaatorid 38 . 2010. aastal kulutas 38 % vaesumisohus elavatest inimestest 40 % oma kasutada olevatest sissetulekutest eluasemele. See on kuus korda rohkem kui ülejäänud elanikkond (6 %) 39 . Samal ajal jõudis eluasemekulude osakaal kasutada olevatest sissetulekutest 32 %-ni ning vaesumisohus elavate inimeste puhul oli see näitaja veelgi suurem. Ülejäänud elanikkonna puhul oli see 16 %. Eluasemekulude üksikasjalikum analüüs näitab, et üür ja eluasemelaenult makstav intress moodustab ainult 30 % eluasemele kuluvatest brutokogukuludest, ülejäänud osad (remont, hooldus, küte ja muud erinevad kulud) moodustavad 70 % 40 . Komisjoni kodumajapidamiste eelarve uuringu kohaselt moodustavad eluase, vesi, elekter, gaas ja muud kütused kodumajapidamiste kuludest kõige suurema osa, mis vastab 27,7 %-le kodumajapidamiste tarbimisest.

Eluasemekulude ning eelkõige kommunaalkulude mõju vaesusmäärale on väga suur: kui kasutadaolevat tulu määratletakse tuluks, millest on maha arvestatud eluasemekulud, siis suurenes 2007. aastal ELis nende inimeste osakaal, kelle sissetulekud jäävad alla 60 % (uuest) mediaantulust, 16 %-st 22 %-ni 41 . See näitab, kui oluline on täielikult rakendada direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning selle artikli 3 lõiget 8 energiavaesuse küsimuste lahendamise kohta.

3.8.Puuduste ja kitsaskohtade kõrvaldamine

3.8.1.Ühtse turu võimaluste tõhusam ärakasutamine

Viimase kahe aastakümne jooksul on just siseturu loomine ja piiride avamine olnud Euroopa majanduskasvu peamine mootor. ELis aset leidnud siseturu integreerimise tulemusena on aastatel 1992–2006 loodud hinnanguliselt kokku 2,75 miljonit uut töökohta ning suurendatud SKP kasvu 2,1 % võrra. Euroopa-sisene kaubandus moodustab tänapäeval ülemaailmsest kaupade ja teenuste vahetusest vastavalt 17 % ja 28 %. Liikmesriigis loodud 1 000 euro väärtuses rikkusest jõuab hinnanguliselt 200 eurot kaubanduse kaudu teistesse ELi liikmesriikidesse.

2011. aasta aprilli ühtse turu aktiga kehtestati 12 hooba, millega täiendada ja süvendada siseturgu järgmistes valdkondades: juurdepääs rahastamisele, kodanike liikuvus, riigihanked, kutsekvalifikatsioonid, intellektuaalomandiõigused, tarbijaõigused, teenused, võrgud, digitaalne ühtne turg, maksustamine, ettevõtluse õigusraamistik ning sotsiaalne ettevõtlus ja ühtekuuluvus. Komisjon on juba esitanud mitu ühtse turu akti 12 peamisest õigusakti ettepanekust ning esitab ülejäänud aasta lõpuks (välja arvatud e-allkirja, e-identimist ja e-autentimist käsitlevad kavandatud õigusaktid). Kõnealused ettepanekud tuleks Euroopa Parlamendis ja nõukogus heaks kiita enne 2012. aasta lõppu, et nende praktiline kasu oleks ELis tuntav võimalikult kiiresti.

Ühtse turu akti rakendamine on olulise tähtsusega, et luua ELi ettevõtjate ja eelkõige VKEde jaoks soodus keskkond ning taastada tarbijate ja töötajate usaldus ning seda tugevdada, et nad saaksid ühtse turu pakutavaid võimalusi julgelt kasutada. Komisjoni iga-aastase tarbijaturgude tulemustabeli abil jälgitakse turgude käitumist kõigis majandussektorites ning see võimaldab tuvastada turud, kus esineb tarbija jaoks probleeme. ELi teenuskaubandus on jõudnud juba märkimisväärsele tasemele: selle osakaal on rohkem kui pool üleilmsest teenuskaubandusest ning rohkem kui pool sellest toimub ühtsel turul. Kuid ühtse teenusteturu potentsiaal ei ole veel täiel määral kasutust leidnud. Kuigi teenuste osakaal moodustab üle kahe kolmandiku ELi SKPst ning tööhõivest, on teenuste osakaal kogu ELi sisesest kaubandusest siiani ainult viiendik. Teenuste ühtse turu tõkked on osaliselt süüdi selles, et konkurents on ebatõhus, mis omakorda mõjutab tootlikkust.

Seetõttu on veel palju võimalusi, kuidas siseturgu majanduskasvu kiirendamisel ja töökohtade loomisel paremini ära kasutada. 2011. aasta Euroopa poolaastal hõlmas suurem osa struktuuripoliitikat käsitlevaid riigipõhiseid soovitusi teenustesektorit. Soovitustes nõuti muu hulgas teenuste direktiivi 42 rakendamise kiirendamist, turuletulekult põhjendamatute tõkete kõrvaldamist ning erialateenuste osutamise lihtsustamist. Teenuste direktiivi kohaldatakse paljude majandusvaldkondade suhtes, mis moodustavad ligikaudu 45 % ELi majandusest, sealhulgas sellised suured sektorid nagu jaekaubandus, ehitus, äriteenused, turism ja enamik reguleeritud kutsealasid. Konservatiivsete prognooside kohaselt võib kõnealune kasu ulatuda kuni 1,5 %-ni ELi SKPst. Liikmesriigid on soovituste rakendamisel teinud seni vastuolulisi edusamme. Teatavate soovituste puhul on ellu viidud mõningaid uuendusi, osade soovituste puhul aga ei ole edusamme üldse tehtud.

Direktiivi kõigi võimaluste ärakasutamiseks tuleb nõuetele vastavusel põhinevalt lähenemisviisilt üle minna konkurentsist ajendatud lähenemisviisile. Komisjon jätkab rakendamise kvaliteedi analüüsi ning võtab vajaduse korral ametlikke täitemeetmeid. Komisjon esitab 2012. aastal ka täiendavad meetmed, millega süvendada ühtse teenusteturu toimimist.

Lisaks teenuste direktiivi kohaldusalasse jäävatele valdkondadele on suur kasvupotentsiaal ka sellest väljapoole jäävatel valdkondadel. Näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsektoris loodi ajavahemikus 2000–2009 4,2 miljonit töökohta, mis moodustas rohkem kui veerandi kõigist kõnealusel perioodi loodud töökohtadest. See moodustab 10 % kõigist töökohtadest Taanis, Soomes, Madalmaades ja Rootsis ning ligikaudu 5 % kogu majandustoodangust. Elanikkonna vananemine suurendab nõudlust kõnealuste teenuste järele ning seetõttu tuleks nende arendamist lihtsustada. Lahendamist vajavad sellised probleemid nagu kõnealuse valdkonna kvalifitseeritud töötajate puudus mitmes liikmesriigis, asutamisvabaduse piirangud, mis tulenevad erinevatest põhjendamatutest või ebaproportsionaalsetest piirangutest ning kutsekvalifikatsiooni piiriülese tunnustamisega seotud probleemid, mis mõjutavad nii nimetatud valdkondi kui ka selliseid sektoreid nagu haridus, ehitus, tootmine ja äriteenused.

Kasvav tööpuudus liikmesriikides paneb töötajaid otsima töövõimalusi teistes liikmesriikides, 43 muutes nii liikuvuse mudeleid Euroopa Liidus. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise süsteemi lihtsustamist käsitlevate ELi õigusaktide 44 peatne ajakohastamine vastab nende liikmesriikide vajadustele, kus valitseb üha suurenev oskustööliste puudus, ning see vähendab ka töötusest tulenevaid pingeid.

Kõikide sidusrühmade usaldust ühtse turu suhtes tõhustatakse meetmete abil, millega kaitstakse üldist huvi pakkuvate teenuste (riigiabi ja riigihanked) õigusraamistikku ning sellega tagatakse, et konkurentsivõime tugevdamine ja liberaliseerimine toimub töötajate ja kodanike sotsiaalõigusi järgides.

3.8.2.ELi vahendite mõju maksimeerimine

Praeguses majanduskeskkonnas rõhutab komisjon vajadust kasutada olemasolevaid ELi eelarvevahendeid maksimaalses ulatuses ning ajakohastada mitmeaastast finantsraamistikku sellistelt, et see toetaks senisest ulatuslikumalt Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitumist 49 . 

ELil on head võimalused olemasolevate eelarveridade abil majanduskasvu märkimisväärselt kiirendada. Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu muu hulgas keskkonnakaitsesse, liiklustaristusse ning energia- ja lairibaühendustesse tehtavate erinevate suurte investeeringute abil on võimalik majanduskasvu ja töökohtade loomist otseselt mõjutada. Lisaks nimetatud otseinvesteeringutele toetatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu ettevõtlust, investeeringuid ettevõtjatesse, innovatsiooni ja teadusuuringutesse ning ärivaldkonna info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse. Euroopa Sotsiaalfond tegutseb neljas põhivaldkonnas: tööhõive (erilise rõhuga ebasoodsas olukorras olevate rühmade ja noorte tööhõivel), kutseoskused ja elukestev õpe, tööturu kohanemisvõime parandamine ja sotsiaalse kaasatuse edendamine. Paljudel juhtudel viiakse kõnealuseid valdkondi toetades ellu Euroopa 2020. aasta strateegia raames liikmesriikidele esitatud soovitusi.

Struktuurifondidel põhineva kasvupotentsiaali suurendamiseks peaksid liikmesriigid tagama rahastamise ümberkohandamise otsetoetustele, millega toetatakse riigipõhiste soovituste täitmist või valdkondi, millel on suur kasvupotentsiaal, kasutades selleks kõnealuste programmide võimaldatavat paindlikkust. Mõnedel juhtudel võib olla vajalik ümberplaneerimine, sest ELi vahendite tõhusam ja otsesem kasutamine toetaks kasvuallikaid paremini. Majanduskasvu toetamise meetmed hõlmavad järgmist:

–VKEde likviidsuse parandamine rahaliselt piiratud panganduskeskkonnas, kasutades selleks senisest intensiivsemalt JEREMIE (ühine rahastamisskeem väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks) finantsinstrumente (laenud, tagatised ja riskikapital);

–senisest suurem investeerimine energiatõhusatesse hoonetesse (nagu on tehtud Prantsusmaal). See aitaks kaasa töökohtade säilimisele ehitussektoris, mis sai kriisis tõsiselt kannatada ning kus on palju kasutamata suutlikkust;

–ressursitõhususe suurendamine, investeerides ökoinnovatsiooni, taastuvenergiaallikatesse ja keskkonnatehnoloogiasse;

–suurprojektide kiirem teostamine lähenemispiirkondades (nagu tehti Kreeka puhul);

–loetelu koostamine selliste prioriteetsete projektide kohta, mis on rakendamiseks valmis ning mis aitaksid otseselt kaasa majanduskasvule. Kõnealuste projektidega on võimalik asendada programme, mille tulemused on oodatust märkimisväärselt kehvemad. Komisjon on kõnealuses protsessis valmis pakkuma oma abi, nagu seda tehti juba Kreeka ja Rumeenia puhul;

–olemasolevate vahendite kasutamise kiirendamine, vähendades selleks programmide prioriteetide hulka. Eesmärk on parandada majanduskasvu eeldusi ning vähendada piirkondlikke erinevusi. Selles lepiti hiljuti kokku Itaaliaga ühtekuuluvuse tegevuskava raames.

Kõik liikmesriigid peaksid igal juhul esitama 2012. aasta lõpuks aruande ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude ja tulemuste kohta ning samuti Euroopa 2020. aasta strateegia saavutamisel tehtud edusammude kohta 50 .

Komisjon tegi 1. augustil 2011 ettepaneku kaasrahastamismäärade suurendamiseks, et juhtida finantspiirangute tingimustes kasutamata vahendite väljamaksmise kaudu õigele rajale tagasi ELi kõige halvemas olukorras olevad majandused. Ettepaneku kohaselt tõstetaks ELi kaasrahastamismäärasid Kreeka, Iirimaa, Portugali, Rumeenia, Läti ja Ungari puhul, et edendada nimetatud riikides majanduskasvu ning konkurentsi tõhustavaid programme. Kõnealuse meetme maksimaalseks kogumõjuks prognoositakse 2 884 miljonit eurot. Nõukogu ja Euroopa Parlamenti kutsutakse üles kõnealune ettepanek enne käesoleva aasta lõppu kiiresti vastu võtma.

Komisjon on Euroopa 2020. aasta strateegiale vastava, majanduskasvu ja töökohtade loomist kiirendava tulevase ELi eelarve koostamisel hästi edenenud. Üksikasjalikud ettepanekud on vastu võetud seoses Euroopa ühendamise rahastamisvahendi, ühtekuuluvuspoliitika, ühtse põllumajanduspoliitika ja maaelu arenguga, lisaks sellele on vastuvõtmisel veel terve rida muid ettepanekuid (nt Horisont 2020). Kõnealuste õiguslike aluste toetamiseks koostatakse selliseid poliitilisi raamistikke nagu üleeuroopalisi transpordi- ja energiavõrke käsitlevad läbivaadatud suunised ning 2012. aasta alguses esitatavad ettepanekud kahe ühenduse strateegilise raamistiku kohta, millest üks hõlmab ühiselt hallatavaid fonde 51 ja teine teadusuuringuid ja innovatsiooni. Nimetatud raamistikes prioriseeritakse valdkonnad, mis vajavad ELi tuge, ning tõhustatakse ELi rahastamisprogrammide koordineerimist.

Mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevate ettepanekute põhiline eesmärk on tagada, et ELi eelarvest tehtavad investeeringud oleksid tõhusad ja majanduskasvu edendavad. Ka ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevates ettepanekutes leidub kõnealuse eesmärgiga seotud elemente. Nendest kõige kesksemad on temaatiline keskendumine Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidele, ressursside koondamine ning uued tingimusi käsitlevad eeskirjad, millega tagatakse, et ELi rahastamine on suunatud tulemustele ning sellega luuakse liikmesriikidele tugevaid stiimuleid, et need tagaksid Euroopa 2020. aasta strateegia majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitlevate eesmärkide tõhusa täitmise. Iga liikmesriigiga sõlmitakse partnerluslepingud, millega tagatakse, et nii liikmesriigid kui ka EL suurendavad rahastamist.

Järgmisse mitmeaastasesse finantsraamistikku kuuluvat Euroopa ühendamise rahastamisvahendit oodates tegi komisjon oktoobris ettepaneku Euroopa 2020. aasta strateegiasse kuuluva projektivõlakirjade algatuse katseprojekti kohta. Projekti suurus on 230 miljonit eurot. Algatuse eesmärk on kaasata investeeringuid sellistesse valdkondadesse, mis aitavad kiirendada majanduskasvu ning luua töökohti. Taristusse tuleb teha ulatuslikke ja kiireloomulisi investeeringud ning kuna projektide ettevalmistamine võtab aega, on piiratud rahalistest vahenditest tulenevate probleemide lahendamiseks vaja koheseid meetmeid. Pingelise riigieelarve tingimustes on vaja viivitamata leida uuenduslikke lahendusi, et suurendada erasäästude kaasamist ja võtta kasutusele uusi energia-, transpordi- ja IKT-projektide jaoks ette nähtud rahastamisvahendeid. Kuna taristuprojektide rahastamise võimalused on piiratud, tuleb laenude rahastamiseks leida täiendavaid allikaid. Ärilise potentsiaaliga taristuprojektide puhul tuleks ELi vahendeid üldjuhul kombineerida kapitaliturgu ja pangandussektorit hõlmavate partnerlustega, kasutades selleks eelkõige Euroopa Investeerimispanga (EIP) kui aluslepinguga loodud ELi finantsorgani abi.

3.8.3.Maailmaturu potentsiaali ärakasutamine

ELi majanduse tuumaks jääb ühtne turg, kuid kaubanduse osakaal majanduskasvus ei ole kunagi olnud suurem kui praegu – 2010. aastal tulenes ligikaudu neljandik ELi majanduskasvust rahvusvahelisest kaubandusest. Lühemas perspektiivis tekib suurem osa majanduskasvust väljaspool Euroopat. Aastaks 2015 saavutatakse tase, kus 90 % majanduskasvust tekib väljaspool Euroopat. ELi kasvupotentsiaal sõltub sellest, kui hästi me suudame seda kasvu ära kasutada. Samas on kõige kiiremini kasvavad turud vähem avatud kui ELi turg.

Euroopa välismajandussuhted on kindlatel alustel. EL jätkab suhete arendamist kõigi partneritega, keskendudes eelkõige arenguriikidele, ning aitab neil kohaneda uue olukorraga. ELi suurimad kaubanduspartnerid on Ameerika Ühendriigid ja Hiina. EL on arendanud strateegiliste partneritega uusi ja laiaulatuslikke vahendeid (Ameerika Ühendriikide puhul näiteks Atlandi-ülese majandusnõukogu raames tehtav elektriautodealane koostöö, Hiina puhul kõrgetasemelise majandus- ja kaubandusdialoogi käigus tehtav innovatsioonialane koostöö). Maailma kõige kiiremini kasvava majandusega riigid asuvad Aasias. Aasia piirkondlik majandusintegratsioon toimub kiires tempos ning EL soovib tekkinud võimalustest kasu lõigata. Indiaga sõlmitaval vabakaubanduslepingul on ELi strateegias oluline koht. Aasia ei ole oluline ainult ekspordituruna, vaid tal on oluline koht ka ELi tarneahelas. Venemaaga seoses on ELil huvi siduda Venemaa maailma majandussüsteemiga ning võimaluse korral sõlmida ka vabakaubandusleping. Vabakaubanduslepingu sõlmimist uuritakse ka Mercosuri ja Jaapaniga. Kaubandust käsitlev töökava hõlmab lähinaabruse puhul lisaks majanduskasvule ja töökohtadele ka julgeolekut ja solidaarsust. ELi naaberpiirkonnad on olulised ka oma majandusliku teguri tõttu, kuna nad on suuruselt ELi viiendad kaubanduspartnerid. Vahemere lõunapiirkonna puhul keskendub EL vabakaubanduslepingutele ja lühiajalistele algatustele. EL teeb koostööd ka Ukraina (põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping – DCFTA) ja teiste idapartnerluses osalevate riikidega.

Põhitarbeaineid ja tooraineid käsitlevas algatuses 52 tehti ettepanek meetmete kohta, millega Euroopa tööstusele tagada maailmaturul juurdepääs toorainetele ning parandada finants- ja põhitarbeainete turgude läbipaistvust.

Üleilmse kaubanduse ja investeeringute suurendamisel on otsustav mõju majanduse stabiilsele ja jätkusuutlikule elavdamisele, majanduskasvule ning töökohtade loomisele Euroopas. Nende eesmärkide saavutamiseks on ELi prioriteediks käimasolevate kaubanduslepinguid käsitlevate läbirääkimiste lõpuleviimine: 1) sõltuvalt partnerite seisukohtadest pürgib EL lõpetama India ja Ukrainaga peetavad läbirääkimisi nende riikidega peetavate tippkohtumiste ajaks; 2) sõltuvalt partnerite seisukohtadest pürgib EL lõpetama läbirääkimisi Kanada, Singapuri ja Malaisiaga hiljemalt 2012. aastal ning 3) lõpetama 2012. aasta alguses ametlikult lepingute sõlmimine Peruu ja Colombiaga; asjaomased läbirääkimised on praeguseks lõpule viidud.

Märkus nr 1: Iirimaa, Läti, Kreeka, Portugali ja Rumeenia puhul on ainukeseks soovituseks rakendada ELi/IMFi finantsabiprogrammidega seotud kohustusi.

Märkus nr 2: Ristide hulk ei vasta kõigi liikmesriikide puhul riigipõhiste soovituste hulgale, kuna soovitused hõlmavad sageli mitut valdkonda..

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid 53

* Need riigid on väljendanud oma riiklikud eesmärgid näitaja alusel, mis on erinev ELi peamist eesmärki käsitlevast näitajast.

(1) http://ec.europa.eu/economy_finance/eu/forecasts/2011_autumn_forecast_en.htm

(2) KOM(2011)400 (lõplik), 7.6.2011.

(3) Vt tabel I lisas.

(4) Vt tabel II lisas.

(5) KOM(2011) 1151 (lõplik), 7.10.2011.

(6) Esialgsed andmed.

(7) Euroopa digitaalne tegevuskava (KOM(2010) 245 (lõplik/2), 19.5.2010), Noorte liikuvus (KOM(2010) 477, 15.9.2010), Innovaatiline liit (KOM(2010) 456, 6.10.2010), Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika (KOM(2010) 614, 28.10.2010), Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse (KOM(2010) 682, 23.11.2010), Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik (KOM(2010) 758, 16.12.2010), Ressursitõhus Euroopa, (KOM(2011) 21, 26.1.2011.

(8) ELi tasandi konkreetseid ettepanekuid käsitlev lisa, iga-aastane majanduskasvu analüüs 2012.

(9) http://ec.europa.eu/research/innovation-union/pdf/iu-scoreboard-2010_en.pdf

(10) http://ec.europa.eu/information_society/digital-agenda/scoreboard/index_en.htm

(11) http://ec.europa.eu/bepa/pdf/monti_report_final_10_05_2010_en.pdf

(12) KOM(2010) 472 (lõplik), 20.9.2010.

(13) IDC aruanne, september 2011.

(14) Civic Consulting (2011) „Consumer market study on the functioning of e-commerce”.

(15) F. Etro (2010), „The economic impact of cloud computing” Review of Business and Economics

(16) Kogutarbe indikaator hõlmab sellise tooraine kumulatiivset mahtu, mis on loodusest riigi majandustegevuse tarbeks võetud. Kogutarve näitab majanduse toorainebaasi. See hõlmab territooriumilt saadud tooraineid ning impordiga seotud ressursinõudeid.

(17) „Further Benefits of Business Resource Efficiency”, Oakdene Hollins, 2011.

(18) KOM(2011) 658 (lõplik), 19.10.2011.

(19) KOM(2007) 860 (lõplik), 21.12.2007.

(20) KOM(2007) 860 (lõplik), 21.12.2007.

(21) KOM(2007) 860 (lõplik), 21.12.2007.

(22) KOM(2007) 414 (lõplik), 18.7.2007.

(23) KOM(2011) 370 (lõplik), 22.6.2011.

(24) KOM(2011) 571 (lõplik), 20.9.2011.

(25) Näiteks on arvutatud, et tööjõu keskmise maksukoormuse alandamine ühe protsendipunkti võrra suurendab tööhõivemäära tüüpilises riigis pikemas perspektiivis ligikaudu 0,4 protsendipunkti võrra. OECD (2006), OECD Employment Outlook 2006 – Boosting Jobs and Incomes: Policy Lessons from Reassessing the OECD Job Strategy, Paris.

(26) KOM(2011) 169 (lõplik), 13.4.2011.

(27) KOM(2011) 78 (lõplik), 23.2.2011.

(28) http://ec.europa.eu/enterprise/policies/sme/market-access/internationalisation/index_en.htm

(29) http://ec.europa.eu/enterprise/sectors/ict/key_technologies/kets_high_level_group_en.htm

(30) KOM(2011) 311 ja KOM(2011) 315, 1.6.2011.

(31) KOM(2011) 152 (lõplik), 4.4.2011.

(32) Uuesti kokku kutsutud kõrgetasemelise töörühma esimene kohtumine toimus 10. novembril 2010.

(33) Näiteks on keskmise sissetulekuga kodumajapidamiste arv vähenenud Leedus ja Lätis üle 15 %, Eestis 8 % ning Hispaanias, Iirimaal ja Ühendkuningriigis 2–4 %.

(34) IMF (2011): World Economic Outlook Report 2011, Global Prospects and Policies, Washington.

(35) Vt OECD (2011): The impact of publicly provided services on the distribution of resources; Report for the European Commission.

(36) Euroopa finantsintegratsiooni aruanne 2008, SEK(2009) 19 (lõplik), 19.1.2009.

(37) K(2011) 4977, 18.7.2011.

(38) Üksikasjalikuma analüüsi leiab 2010. aasta sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitleva ühisaruande tõendava dokumendi punktist 5.2.

(39) Sotsiaalkaitsekomitee näitajate alatöörühm nõustus, et 40 % künnist võib pidada piiriks, millest alates eluasemekulud on liiga kõrged.

(40) Vt ELi sotsiaalset olukorda käsitleva 2009. aasta aruande punkt 3.2.1.

(41) Vt ELi sotsiaalset olukorda käsitleva 2009. aasta aruanne, joonis 69, lk 138.

(42) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12.detsember 2006, teenuste kohta siseturul.

(43) 28 % ELi kodanikest kaalub Eurobaromeetri viimase uurimuse kohaselt töötamist välismaal.

(44) Direktiiv 2005/36/EÜ.

(45) IP/11/1283, 27.10.2011.

(46) Kohtumised on toimunud Bulgaaria, Küprose, Läti, Leedu, Portugali ja Kreekaga.

(47) Austria, Tšehhi, Taani, Eesti, Luksemburg, Madalmaad, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik.

(48) Küpros, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Leedu, Läti, Poola.

(49) Vt ka Regioonide Komitee 12. oktoobri 2011. aasta arvamus piirkondlike ja kohalike ametiasutuste rolli kohta Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel.

(50) Kehtivate eeskirjade alusel tuleb esitada liikmesriikide strateegiaaruanded.

(51) ERDF, ESF, ühtekuuluvusfond, kalandusfond ja maaeluarengu fond.

(52) KOM(2011) 25 (lõplik), 2.2.2011.

(53) Lõplikud siseriiklikud eesmärgid esitati riiklikes reformikavades 2011. aasta aprillis.

(54) Otsuses 2009/406/EÜ (jõupingutuste jagamist käsitlev otsus) kindlaksmääratud riiklikud heitkoguste vähendamise eesmärgid hõlmavad heiteid, mis ei sisaldu heitkogustega kauplemise süsteemis. Heitkogustega kauplemine süsteemis sisalduvaid heitkoguseid vähendatakse 2005. aasta tasemega võrreldes 21 % võrra. Üldised heitkogused vähenevad võrreldes 1990. aasta tasemega 20 % võrra.

(55) Liikmesriikide prognoosid erinevad ka selles osas, millise vaatlusaastaga (milliste vaatlusaastatega) võrreldes säästu kavandatakse.

(56) Arvestus ei hõlma ISCED 4 Saksamaa ja Austria puhul; ISCED 4 hõlmav tulemus: 39,9–40,4 %.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.11.2011

KOM(2011) 815 lõplik

VOL. 3/5 - ANNEX II

LISA

MAKROMAJANDUSLIK ARUANNE

dokumendile

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA , THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF REGIONS

Annual Growth Survey 2012

Sissejuhatus

Euroopa Liidu majanduskasv on hakanud vankuma. Euroala olukorda raskendab riigivõla kriis ja pangandussektori haprus, mis on põhjustanud ohtliku vastasmõju tekkimise. Kindlustunde puudumine finantsturgudel on suurendanud ka muude turgude ebastabiilsust ja ebakindlust. Majanduskasvu jätkumine on sattunud ohtu. Mitu aastat kestnud kriisi tulemusel on ammendunud võimalused toetada majanduskasvu makromajanduspoliitikaga. Eelkõige piiravad paljude riikide eelarvepoliitikat finantsturgudelt laenamise kulukus või koguni võimatus.

Seega on muutunud peamiseks majanduskasvu toetamine. Turusurve ja rahvastiku vananemisest tulenevate uute poliitiliste ülesannete taustal tuleb ka eelarve konsolideerimisel lähtuda majanduskasvu toetamisest. Finantsturgude stabiliseerimiseks ja majanduskasvu taastamiseks on vaja tugevdada pangandussektorit ja tõhustada riikide finantskaitsemehhanisme. ELi majanduse üldise tõhususe ja selle kohanemise kiirendamiseks on ülioluline teostada struktuurireformid. Positiivse vastasmõju puhul aitab majanduskasvu väljavaadete paranemine täita ka muid eesmärke, suurendades usaldust ja tööhõivet, toetades eelarve konsolideerimist ja pangandussektori stabiliseerimist ning leevendades täbaramas olukorras olevate riikide seisundit.

1.Majanduse olukorda ja väljavaateid ähvardavad uued ohud

Üleilmse finants- ja majanduskriisi leevenedes hakkas ELi majandus taas elavnema. Kasv oli tagasihoidlik nagu ikka pärast finantsriisi, kuid liikmesriikide vahel valitsesid siiski suured erinevused. Pikka aega tasakaalustamatuse käes kannatanud liikmesriikides algas valulik, kuigi vajalik kohanemine, mis pidurdas majanduskasvu. Seevastu parema majandusliku tasakaaluga liikmesriigid said kasu väliskeskkonna tugevnemisest ja nende majanduskasv oli kiire (joonis 1). Erinevused on sama suured või veelgi suuremad töötuse valdkonnas. Üldiselt võib öelda, et kuigi majandus on hakanud elavnema, on tööhõive paranemine jäänud aeglaseks. See on osaliselt tingitud varutööjõu hoidmisest majanduslanguse ajal. Tööhõive kasv on olnud liiga aeglane selleks, et märkimisväärselt vähendada püsivalt kõrget tööpuudust.

Majanduskasvu erineva kiiruse tõttu on märkimisväärselt vähenenud makromajanduslik tasakaalustamatus, eelkõige jooksevkonto puudujääk, kuid kogunenud võlg on endiselt suur. Eeskätt sisetarbimise vähenemise tõttu täheldati suurimat korrektsiooni liikmesriikides, kus enne kriisi oli suurim maksebilansi tasakaalustamatus (joonis 2). Üldiselt tundub, et sisenõudluse ja impordi dünaamika paranemise tõttu hakkab suur struktuurne jooksevkonto ülejääk siiski vähehaaval vähenema. Mõned liikmesriigid vajavad siiski täiendavat kohandamist, kuna nende üldine võlatase on endiselt suur ning (eelkõige euroala) liikmesriikide sammud kulude ja hindade konkurentsivõime parandamisel on liiga aeglased.

Riikide eelarve on endiselt tasakaalustamata. Nagu liikmesriigid 2009. aasta oktoobris kokku leppisid, algas 2011. aastal eelarve konsolideerimine. ELi eelarve puudujääk vähenes kokku peaaegu 2 protsendipunkti võrra (6,6 %-lt SKPst 2010. aastal 4,7 %-le SKPst 2011. aastal). Sellest hoolimata tuleb võlgade vähendamiseks teha veel tohutut tööd. ELi võla ja SKP suhe on alates 2007. aastast suurenenud enam kui 20 protsendipunkti, olles 2011. aastal üle 82 %, mis on kõigi aegade suurim näitaja. Prognoositakse, et see määr suureneb 2012. aastal peaaegu 85 %ni SKPst ning jääb siis sellele tasemele püsima.

Finantspinged on süvenenud. Suve algusest alates on investorite usaldust vähendanud kahtlused mitme euroala riigi valitsemissektori võla jätkusuutlikkuses. See suurendas finantsturgude heitlikkust ning tingis hinnakääride suurenemist nõrgemate euroala riikide võlakirjade hinna ja asjaomase võrdlusaluse vahel (joonis 3). Viimasel ajal on pinged levinud ka teistesse liikmesriikidesse ja mõnede AAAreitinguga riikide riigivõlakirjade tootlus on hakanud suurenema. Kuna Euroopa pangad on riigivõlakirjade suurimad ostjad, siis levisid pinged ka pangandussektorisse. Lisaks süvendasid ebakindlust euroala riikides ja Ameerika Ühendriikides suvel tehtud poliitilised otsused. See põhjustas suuri korrektsioone üleilmsetel rahaturgudel ja tekkinud pinged ei ole leevenenud (joonis 4).

ELi majanduse taaselavnemine on seiskunud. Rahanduse ebastabiilsus ja maailmamajanduse kasvu aeglustumise oht on õõnestanud märkimisväärselt usaldust kogu majanduses ning vähendanud tarbimist ja investeerimist. Majanduskasvu kaelas ripub kivina vajadus konsolideerida eelarvet. Kuigi euroala otsustav tegutsemine võlakriisi lahendamisel peaks aitama usaldust taastada, ei ole majanduskasvu peatset kiirenemist oodata. Prognoositakse, et rasked rahastamistingimused hakkavad avaldama mõju investeeringutele. Vajadus ületada tasakaalustamatus ja vähendada nii era- kui ka avaliku sektori võlataset pidurdab majanduskasvu veel mõnda aega. Prognoositakse, et käesoleval aastal kasvab ELi majandus kõigest 0,6 % võrra ja 2012. aasta alguses seiskub majanduskasv sootuks (joonis 5). 2012. aastal on oodata tööhõive kasvu peatumist ja 2013. aastal selle vähest suurenemist. Kuna töö leidmise väljavaated on kesised, on pikenenud töötuse kestus ning tekkinud oht, et töötus muutub krooniliseks. Sel juhul ei saa tööhõive majanduskasvu suurenemisele kaasa aidata.

Praegune majanduskasvu aeglustumine süvendab Euroopa pikaajalisi probleeme majanduskasvu valdkonnas. Sissetuleku suurus, mis on Euroopas suurel määral ühtlustunud, ei ole viimase veerandsajandi jooksul enam lähenenud Ameerika Ühendriikide tasemele. Finantskriis vähendab ELi niigi tagasihoidlikke kasvuväljavaateid veelgi. Komisjoni hinnangu kohaselt suureneb ELi (eriti euroala) ja Ameerika Ühendriikide vaheline majanduskasvu- ja tööviljakuse lõhe alanud kümnendil veelgi. Prognoositakse, et järgmise 10 aasta jooksul on ELi keskmine aastane majanduskasvu määr 1 protsendipunkti võrra väiksem kui eelmise 10 aasta jooksul, ulatudes vaid 1¼ %ni (joonis 6).

Maailma majanduse raskuskese liigub väga dünaamilise majandusega riikide poole, tihendades konkurentsi maailmamajanduses veelgi. Tärkava turumajandusega riikide roll maailmamajanduses on kiirelt kasvanud ja prognooside kohaselt suureneb nende tähtsus ka edaspidi. Mõnedes kiiresti tärkava avatud turumajandusega riikides oli kriis küll raske, kuid nad taastuvad kiiresti (joonis 7). Nende riikide praegune arengumudel põhineb ebaproportsionaalselt suurel määral ekspordisektoritel. Kuigi see mudel ei saa püsida igavesti ja pikemas perspektiivis on oodata tasakaalustumist, suureneb lähiajal konkurents maailmamajanduses. Eelkõige põhineb tärkava turumajandusega riikide eksport üha suuremal määral tehnoloogial, konkureerides mõnel juhul edukalt sektorites, kus seni on konkurentsieelis olnud Euroopal. Võttes arvesse ka maailma majanduskasvu prognoositavat aeglustumist, tähendab see kokkuvõttes, et kui EL ei paranda oma konkurentsivõimet, muutuvad välistingimused raskemaks nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis.

Euroopa majanduses on tekkinud ohtlikud negatiivsed vastasmõjud. Esiteks on investorite mure Euroopa riigivõla jätkusuutlikkuse üle põhjustanud riigivõla kriisi tekkimise ja pingete kasvu pangandussektoris, kuna pangad on kokku ostnud palju riigivõlakirju. Pangandussektori pinged aga suurendavad riigivõla riskimäära, kuna investorite arvates vastutavad viimase instantsina nõrkade finantseerimisasutuste kohustuste eest just liikmesriigid. Teiseks vähendavad mõned liikmesriigid kõnealuste pingete ja tasakaalustamatuse tõttu nii era- kui avaliku sektori võlakoormust, mis pidurdab majanduskasvu ajal, kui prognoositav väike majanduskasv õõnestab niigi võla jätkusuutlikkust. Lisaks suruvad turupinged kõrgemale riigivõlakirjade intressimäära, mis kahjustab riikide rahanduse jätkusuutlikkust veelgi.

Kõikide lülidega selles negatiivses vastasmõju ahelas tuleb tegeleda korraga, kuid kõige olulisem on ikkagi toetada majanduskasvu. Selleks et tagada eelarve jätkusuutlikkus ja taastada usaldus Euroopa pangandussektori vastu, kiideti Euroopa Ülemkogu 26. oktoobri 2011. aasta kohtumisel heaks igakülgne reformistrateegia. Strateegia üks olulisimaid eesmärke on kiirendada majanduskasvu, mis võimaldaks leevendada muid probleeme ilma täiendavate kuludeta. Kiirem majanduskasv loob paremad eeldused võla tagasimaksmiseks. Usk majanduskasvu kiirenemisse aitab taastada usaldust ja finantsturgude stabiilsust. Kui väljavaated paranevad, hakkavad ka ettevõtjad rohkem investeerima. Lisaks ei tohi unustada, et majanduskasv Euroopa majanduse kuldaastail loodud Euroopa sotsiaalse mudeli lahutamatu koostisosa. Senisel tasemel sotsiaalkaitset ei saa tagada, kui ei muutu majanduskasvu suundumused.

2.Eelarve konsolideerimine ning riigi kulud ja tulud rakendatagu majanduskasvu teenistusse

Üleilmse kriisi ajal on stabiliseerimisel mänginud pearolli riikide rahandus, kuid seda võlakoormuse suurendamise hinnaga. ELi valitsemissektori võlg, mis kriisi alguses 2007. aastal moodustas 59 % SKPst, on 2011. aastal suurenenud 82,5 %ni SKPst. See kasv on tingitud mitmest tegurist. Esiteks põhjustas kriisiaegne majandustegevuse langus valitsemissektori eelarve puudujäägi kasvu, kuna majanduslanguse mõju pehmendati automaatsete stabilisaatoritega. Kuna kriis oli enneolematult raske, käivitati Euroopa majanduse elavdamise kava, mis hõlmas Euroopa Komisjoni poolt 2008. aasta detsembris vastuvõetud koordineeritud eelarvemeetmeid majanduse toetamiseks. Lisaks olid mõned liikmesriigid finantssüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks sunnitud andma finantseerimisasutustele sihtotstarbelist toetust.

Võla sellise kasvu kohta leidub näiteid ka varasemast ajast ja seda on juhtunud teisteski maailma riikides. Ka minevikus toimunud finantskriisid on olnud eelarvele kulukad ning põhjustanud võla määra hüppelise ja kestva suurenemise. Kuigi Euroopas on valitsemissektori koguvõlg praeguse kriisi ajal järsult suurenenud, on see teistes arenenud majandusega riikides (nagu USA ja Jaapan) veelgi suurem (joonis 8).

Praeguses etapis esineb raskendavaid tegureid, mis õõnestavad ELi võla jätkusuutlikkust.

Esiteks on võla määr praegu kõrgem kui varem, olles mõnede liikmesriikide puhul eriti suur probleem (joonis 9). 2007. aastal ulatus võlg üle 60 % SKPst üheksas liikmesriigis ning Kreeka ja Itaalia puhul ületas koguni 100 % SKPst. Prognoosi kohaselt suureneb võla suhe SKPsse aastail 2007–2013 ligikaudu 25 protsendipunkti võrra, kuid siingi on riikidevahelised erinevused suured. Iirimaal on suurenemine vähemalt 96, Kreekas 90 ning Hispaanias, Portugalis ja Ühendkuningriigis 40 protsendipunkti.

Teiseks suurendab rahvastiku vananemine eelarvekulusid. Praeguse poliitika põhjal prognoositakse ELis järgmise viiekümne aasta jooksul rahvastiku vananemisega seotud riiklike kulutuste suurenemist keskmiselt umbes 4¾ protsendipunkti võrra SKPst, eelkõige pensioni-, tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse kulude suurenemise tõttu. Siiski on demograafilisi muutusi, kasvupotentsiaali, pensioni- ja sotsiaalkaitse süsteemide ülesehitust ning eelarve olukorda ja ELi välist konkurentsivõimet silmas pidades ka selles valdkonnas olukord liikmesriigiti väga erinev.

Kolmandaks on turu surve enneolematult intensiivne. Kuna prognoositakse aeglast majanduskasvu, valitsevad finantsturgudel suured kahtlused mõne euroala riigi rahanduse jätkusuutlikkuses. See on suurendanud valitsuse võetavatelt laenudelt makstavat intressimäära ning koos sellega muid kahjulikke kõrval- ja vastasmõjusid, mida on kirjeldatud eelmises punktis.

Seetõttu ei ole praegu muid võimalusi peale igakülgse ja usaldusväärse väljumisstrateegia rakendamise. Strateegia põhimõtted on kokku lepitud majandus- ja rahandusministrite nõukogus ja näevad ette, et ELi liikmesriikidel tuleb konsolideerimist koordineerida, võttes arvesse iga riigi olukorda. Lepiti kokku, et kõik ELi liikmesriigid alustavad konsolideerimist hiljemalt 2011. aastal, kuid mitu riiki peavad sellega alustama juba varem. Oluline on ka see kokkulepe, et ELi liikmesriigid tugevdavad riiklikku eelarveraamistikku ja võtavad struktuurimeetmeid, et suurendada võimalikku majanduskasvu ja seega toetada eelarve pikaajalist jätkusuutlikkust.

Kokkulepitud väljumisstrateegiat täidetakse ja konsolideerimine on alanud. Liikmesriikide poolt stabiilsus- ja lähenemisprogrammide raames 2011. aastal esitatud ajakohastatud eelarvekavade kohaselt langeb ELi valitsemissektori eelarve kogupuudujääk 2013. aastal alla 3 % SKPst. Eelarvekavad on rakendamisel. Majanduskasvu kiirenemise ja esimeste konsolideerimismeetmete võtmise tulemusena hakkas ELi valitsemissektori rahaline olukord vähehaaval paranema juba 2010. aastal. 2011. aastal võib täheldada veelgi selgemat paranemist, kuna peaaegu kõikides ELi liikmesriikides on alustatud ulatuslikku konsolideerimist. 2012. aastal on oodata veelgi täiendavaid edusamme ja kui poliitika püsib stabiilsena, siis jätkub sama tendents ka 2013. aastal, kuigi veidi aeglasemalt. Üldsuundumuse varjus peituvad siiski olulised riikidevahelised erinevused. Praegu on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus algatatud 23 liikmesriigi suhtes, kusjuures viiele riigile antakse abi finantsabiprogrammiga 1 . Mõned liikmesriigid on teinud suuri edusamme ülemäärase eelarvepuudujäägi õigeaegseks ja jätkusuutlikuks vähendamiseks, samas kui teistes riikides esineb kõrvalekaldeid kohandamiskavadest ja tuleb suurendada jõupingutusi eelarveeesmärkide täitmiseks (joonis 9, tabel 1).

Jätkusuutlikkus on majandusstabiilsuse olulisim tegur. Kuni 2011. aasta keskpaigani toetas väljumisstrateegia teostamist reaalmajanduse taastumine, kuid tulevaks aastaks prognoositakse kasvu lakkamist. Kuna riigivõlakirjade turg on rahutu, ei ole enamikul liikmesriikidel võimalik enam puudujääki suurendada, kuna jätkusuutlikkus on nende jaoks olulisim. See kehtib eeskätt nende liikmesriikide kohta, kes on turu erilise tähelepanu all ja kus makromajanduslik tasakaalustamatus on eriti suur (joonis 10). Ebapiisav konsolideerimine võib põhjustada riskipreemia suurenemist, mis omakorda kahjustab väga oluliselt majandusväljavaateid.

Seetõttu peab konsolideerimine olema riigiti erinev. Tunnistades, et riikide olukord on erinev, kinnitas majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 4. oktoobril 2011 uuesti põhimõtet, et eelarve kohandamise kiirus peaks olema erinev olenevalt riike varitsevatest eelarve- ja makromajanduslikest ohtudest. Eelkõige:

liikmesriigid, kes abikavade alusel rahalist abi, ning turu erilise tähelepanu all olevad riigid peaksid jätkuvalt tagama kokkulepitud eelarve-eesmärkide täitmise hoolimata sellest, et makromajanduslikud tingimused võivad muutuda;

liikmesriigid, kes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames või suure puudujäägi tõttu ei ole suutnud täita kohandamiseesmärke, peaksid eelarve konsolideerimist tugevdama. Ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimist ei tohiks aeglustada ka juhul, kui makromajanduslikku baasstsenaariumi muudetakse veidi ebasoodsamaks;

liikmesriigid, kus ei ole ülemäärast eelarvepuudujääki ja kes täidavad kohandamiskava keskpika perioodi eesmärke, võivad täielikult ära kasutada võimalusi, mida eelarvepoliitika pakub tsüklilisusevastaste ja stabiliseerimismeetmete võtmiseks, kui see ei ohusta eelarve jätkusuutlikkust keskmise pikkusega ajavahemiku jooksul.

Praeguses majanduslikus kontekstis on eriti oluline tagada, et nii kulude kui ka tulude poolel seatakse konsolideerimiskava eesmärgiks piirata lühiajalist negatiivset mõju majanduskasvule.

Leidub tõendeid selle kohta, et kulude konsolideerimine annab paremaid tulemusi, kuid oluline on ka kulude koosseis ja kvaliteet:

tootlike kulutuste, eelkõige kapitaliinvesteeringute vähendamise korral on oluline eelistada suurima kasuteguriga projekte, et vähendada konsolideerimise mõju majanduskasvu potentsiaalile;

avaliku sektori kulutuste tõhusus erineb ühe ja sama kululiigi puhul oluliselt nii liikmesriigiti kui ka ühe riigi piires. Seega on selles valdkonnas arenguruumi: vähim tõhusate üksuste töö parandamine võib võimaldada vähendada kulusid, kuid säilitada avalike teenuste mahu;

kuna eesmärk on järjestada kulutused tähtsuse järgi ja suurendada nende tõhusust kõikidel valitsemistasanditel, tuleb eelarve raames kasutada asjakohaseid institutsioonilisi abivahendeid, nagu kuluaruanded, programmipõhised eelarved ja tulemuspõhine eelarvestamine. Selleks et eelarve kohandamise koormus jaguneks ühtlaselt, tuleb arvese võtta võrdsuskaalutlusi.

Samal ajal tuleks välja töötada selline maksustamise struktuur ja ülesehitus, mis ergutaks paremini majanduskasvu. Maksureformil võib olla kaks eesmärki. Esiteks võib see toetada riigi rahanduse konsolideerimist liikmesriikides, kus on võimalik suurendada maksutulu, ja täiendada kulutuste piiramist. Teiseks võib see toetada majanduskasvu, kui muudetakse maksustamise struktuuri või täiustatakse mõnda maksuliiki, näiteks parandades stiimuleid töötamiseks, tootmiseks, investeerimiseks ja ressursitõhususe suurendamiseks. Mis puudutab maksustamise struktuuri, siis:

liikmesriigid, kus on kehtestatud suured maksud tööjõule, eriti aga kaitsetumatele rühmadele (näiteks madala kvalifikatsiooniga töötajad ja leibkonna teised palgasaajad), peaksid suurendama selliste maksude (nt tarbimis-, kinnisvara-, keskkonnamaks) osatähtsust, mis pidurdavad majanduskasvu vähem. Kaaluda tuleks ka võimalust kujundada ümber tööjõu maksustamine sissetuleku suuruse järgi;

liikmesriikidel, kus ettevõtte tulumaksu määr on kõrge, tuleks vältida maksumäära edasist suurendamist, eriti pidades silmas praegust investeeringute tasuvuse langust;

tööjõu liikuvuse parandamiseks ja olemasolevate eluruumide paremaks jaotamiseks võib olla põhjendatud eelistada eluaseme maksustamisel tehingumaksu asemel perioodilisi makse;

üksikisiku ja ettevõtte tulumaksuga seotud maksukulu ning käibemaksuvabastuste ja käibemaksumäära alandamise juhtumite vähendamine vastavalt käibemaksudirektiivile aitab laiendada maksubaasi, võimaldades suurendada maksutulu ja/või alandada maksumäära, mis omakorda avaldab soodsat mõju majanduskasvule;

vähendada tuleks stiimuleid, mis on paljudes liikmesriikides eraisikutele laenuvõtmiseks kehtestatud ettevõtete maksustamise raames ja elusaseme arvestamise kaudu füüsilise isiku tulumaksu raames;

enamikus liikmesriikides saab kehtestada keskkonnasõbralikumaid makse, kaotades järk-järgult varjatud maksutoetuse;

liikmesriigid, kus maksuseaduste täitmine on nõrk, peaksid tõhustama oma maksuasutuste tööd ja võitlust maksudest kõrvalehoidmisega;

maksuseaduste täitmisega kaasneva koormuse vähendamine võib aidata parandada ettevõtluskeskkonda. Selleks tuleb suurendada läbipaistvust, lihtsustada maksuseadustikku ja selle täitmise eeskirju ning lihtsustada maksmise korda;

liikmesriike julgustatakse kasutama täielikult ära maksuasutuste vahelise koostöö vahendeid, et tagada ELi hea tava väljaselgitamine ja kogemuste vahetamine, parandada maksude kogumist ja vähendada maksuseaduste täitmisega seotud kulusid.

Kiiresti tuleb teostada reformid, mida on vaja rahvastiku vananemisest tulenevate riigi rahanduse probleemide lahendamiseks. Viimase kümne aasta jooksul on tehtud märkimisväärseid edusamme sotsiaalkindlustussüsteemide (pensionid, samuti tervishoiu valdkond) reformimiseks, kuid teha on jäänud veel palju. Eelmises majanduskasvu analüüsis osutati pensionireformile kui valdkonnale, milles tuleb kiiresti võtta poliitikameetmeid. Mitmes riigis, kus on ette näha pensionikulude märkimisväärset kasvu, kuid kus pensionireformi ei ole veel alustatud, tuleb eeldatavat pensioni kohandada vastavalt majanduse kandevõimele. Tervishoiusüsteemid tuleb muuta kulutõhusamaks ja jätkusuutlikumaks ning orienteerida nad ennetusele, et kärpida rahvastiku vananemisest tulenevat kulude kasvu.

Eriti oluline on pensioniea tõstmine, sidudes selle oodatava eluea pikkusega. Pensioniea tõstmine aitaks osaliselt tasakaalustada eluea senist pikenemist, mida pensionisüsteemides veel ei arvestata. Kui seejärel siduda pensioniiga oodatava elueaga, aitaks see stabiliseerida töö- ja pensioniaastate vahelist suhet. Selleks et aidata ja julgustada inimesi kauem töötama, tuleb lisaks pensionisüsteemide reformimisele kehtestada poliitika, millega tagatakse vanemate töötajate toomine tööturule, toetades seda täisväärtusliku eluperioodi pikendamise poliitika ning tööturul püsimist soodustava maksu- ja toetuste poliitikaga.

Riigid täidavad neile eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks esitatud konkreetseid soovitusi, kuigi erineva kiiruse ja rangusega. Selles valdkonnas on soovitusi esitatud 17 liikmesriigile, kellest 12 on võtnud mõningaid meetmeid, nagu pensionisüsteemi reformimine ja eakamate töötajate tööturul püsimise stimuleerimine. Oluline edusamm on sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahelise kokkuleppe alusel pensioniea tõstmine ja selle sidumine oodatava elueaga. Sellised kokkulepped on siiski sõlmitud vaid mõnes üksikus liikmesriigis, kuigi kavas on seda teha paljudes riikides. Seni ei ole tehtud erilisi edusamme invaliidsuspensioni õiguse järelevalvel ja pikaajalise hoolduskindlustuse reformimisel.

Eelarve pikaajalist jätkusuutlikkust tugevdab usaldusväärne eelarveraamistik ning tulemuslik järelevalvemehhanism. Praegu on riigi rahandusel raske täita oma lühiajalist stabiliseerivat rolli, sest investorid muretsevad mõne liikmesriigi võla jätkusuutlikkuse üle. Seda dilemmat saab leevendada, kui liikmesriigid võtavad usaldusväärsed kohustused tagada eelarve jätkusuutlikkus. Juhul kui turud saavad rajada oma ootused usaldusväärsele keskpika perioodi poliitikale, muutuvad investorid vähem tundlikuks eelarvelnäitajate lühiajaliste kõikumiste suhtes, mis suurendab stabiliseerimispoliitika mänguruumi. Nende ootuste täitmises on väga oluline roll liikmesriikide eelarveraamistikel ja ELi eelarvejärelevalvel.

Stabiilsuse ja kasvu pakti põhjalik muutmine aitab kaasa tulemuslikumale eelarvejärelevalvele. Selleks et tugevdada majandusjärelevalvet, esitas komisjon 2010. aasta septembris kuus õigusakti ettepanekut majanduse juhtimise kohta. Need jõustuvad käesoleva aasta lõpuks, pakkudes alates 2012. aastast ELile kindlamat õigusraamistikku majanduse järelevalveks ja koordineerimiseks. Nimetatud õigusaktid muudavad põhjalikult majandusjärelevalve teostamist ELis. Oluline on õigusaktide pakett kiiresti ja rangelt rakendada, et anda turu ootustele pidepunkt, kõrvaldada eelarve ja makromajanduslik tasakaalustamatus ja panna alus jätkusuutlikule majanduskasvule (tekstikast 1). 

Riikide eelarveprotsesse võib aidata parandada uus direktiiv, mis käsitleb riigisisese eelarveraamistiku miinimumnõudeid. Eelarvetulemused võiksid oluliselt paraneda, kui riigid teeksid eelarvepoliitikas institutsioonilisi ja menetluslikke parandusi, täiustades eelarveeeskirju, mitmeaastast eelarveraamistikku ja sõltumatute institutsioonide tegevust. Seda silmas pidades võivad direktiivi kohaselt teostatavad reformid parandada riikide eelarvepoliitikat ning aidata kaasa stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete täitmisele. Liikmesriikidel tuleb direktiivi rakendamiseks teostada selle reguleerimisalas vajalikud reformid. Euroala liikmesriikide jaoks on direktiivi kiire ülevõtmine siseriiklikusse õigusse eriti tähtis. Samuti tuleb tervitada euroala oktoobri tippkohtumisel saavutatud kokkuleppeid, milles minnakse nimetatud miinimumnõuetest veelgi kaugemale. Sellega seoses on mõned euroala riigid (näiteks Hispaania) teinud oma põhiseadusesse muudatusi, mis on rangemad kui direktiivi sätted.

Riikidele eelarveraamistiku parandamiseks esitatud konkreetsete soovituste rakendamine on olnud ebaühtlane. Selline soovitus on esitatud üheteistkümnele liikmesriigile. Soovitused käsitlevad paljusid valdkondi, nagu maksuasutuste tegevuse ja maksude kogumise tõhusus, mitmeaastaste eelarveeeskirjade ja kulude piirmäärade kehtestamine, „võlapidurite” kasutuselevõtt ning sõltumatute eelarvenõukogude ülesanded, samuti üldised eelarveandmete ja läbipaistvuse küsimused. Praegu on edusamme ette näidata ainult viiel liikmesriigil kümnest. Meetmete hulgas on eelarve tasakaalu või „võlapidurit” käsitlevate sätete lisamine põhiseadusesse, eelarve keskasutuste pädevuse suurendamine eelarve kavandamise prognoositavuse tagamiseks ja sõltumatute eelarvenõukogude loomine või tugevdamine. Ka nendes riikides, kus soovitusi juba rakendatakse, on asjaomane õigusloome alles varajases staadiumis, kuid tegevus kulgeb õiges suunas.

Majanduspoliitika koordineerimist tuleb veelgi süvendada, eriti euroalas. Kuigi „Euroopa poolaasta” ja kuuest õigusaktist koosnev pakett kujutavad endast tugevat juhtimisraamistikku, on siiski vaja ja võimalik seda raamistikku, sealhulgas selle ühenduse mõõdet, edasi arendada. Liikmesriikide poliitika kavandamisel, rakendamisel ja järelhindamisel tuleks tugevdada euroala mõõdet, et parandada majanduspoliitika koordineerimist vastavalt üha rangemaks muutuvale järelevalve korrale, millega kehtestatakse üha karmimaid piiranguid nende liikmesriikide eelarvele ja majanduspoliitikale, kes kalduvad kõrvale kokku lepitud konservatiivsest poliitikast. Selles kontekstis on komisjon andnud veelgi laiemad volitused majandus- ja rahaküsimuste volinikule, kellest on saanud komisjoni asepresident majandus-, raha- ja euro küsimustes. Eesmärk on ühtne sidus majanduse juhtimise parandamise raamistik, mis põhineb ühenduse meetodil.

Tekstikast 1. Kuuest õigusaktist koosnev pakett ELi majandusjuhtimise parandamiseks

Poliitikaprioriteedid

Eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks tuleb 2012.–2013. aastal võtta meetmeid eelkõige järgmistes valdkondades:

eelarve konsolideerimisel tuleb eelarve kohandamist jätkata eri kiirusega;

eelarve kohandamisel tuleb lähtuda eelkõige majanduskasvu toetamise vajadusest. Üldiselt tuleks kohandused teostada kulutuste valdkonnas, kusjuures olulisimaks tuleb pidada majanduskasvu soodustavaid kulutusi. Eesmärgiks tuleb seada kulude kvaliteedi parandamine;

arvesse tuleks võtta maksundusstruktuuri mõju majanduskasvule;

pensionireform tuleb käivitada või lõpule viia. Lühemat perspektiivi silmas pidades on esmatähtis pensioniea tõstmine;

kiiresti ja rangelt tuleb rakendada kuuest õigusaktist koosnev pakett, sealhulgas eelarveraamistiku direktiivi nõuded. Euroala liikmesriikidel tuleb rakendamist alustada viivitamatult. Lisaks tuleb neil täita kokkulepet võtta kaugeleulatuvamaid meetmeid, kui direktiiviga ette nähtud. Kiiresti tuleb rakendada euroala juhtimise tugevdamist käsitlevad komisjoni ettepanekud.

3.Finantssektori nõiaringi murdmine

Pangandussektori ja riigivõlakirjade turu vaheline negatiivne vastasmõju on olnud peamine tegur, mis on käesolevat kriisi süvendanud. Nagu osutatud punktis 1, on pangandussektori ja riigivõlakirjade turu vaheline negatiivne vastasmõju süvendanud investorite kahtlusi, kas riigid ja pangad suudavad oma võlakohustusi täita. See omakorda on suurendanud nii riikide kui ka finantseerimisasutuste jaoks laenamise kulukust sel määral, et laenamine ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik (joonis 11). Sellest nõiaringist välja murdmiseks tuleb võtta eelmises jaos kirjeldatud meetmeid, samal ajal tugevdades pangandussektorit ning luues pankadele ja riikidele usaldusväärse ja tõhusa kaitsemehhanismi.

Toimiv finantssüsteem ja tugev pangandussektor on eriti olulised majanduse elavdamiseks ja kestva majanduskasvu saavutamiseks. Üleilmse kriisi põhjustanud liialdused on kahjustanud finantssektori usaldusväärsust ja tema rolli majanduses. Finantssektorit tabas kriis raskelt ja selle päästis kokkuvarisemisest üksnes riiklik toetus. Finantssektor on turumajandusele siiski äärmiselt oluline, kuna võimaldab ühendada säästjate ja laenuvõtjate vajadused ajas ja ruumis ning rahastada reaalmajandust. Euroopas mängib pangandussektor olulist rolli, pakkudes laenu ettevõtjatele ja leibkondadele. Seetõttu on väga oluline viia lõpule finantssüsteemi ja pangandussektori korrastamine, et luua tingimused majanduse jätkusuutlikuks elavnemiseks.

Avalik ja erasektor on võtnud arvukalt meetmeid ELi finantssektori elujõulisuse taastamiseks. Riigi toetust anti peamiselt kapitalisüstidena, mis vastasid rangelt ELi riigiabi raamistikule ning millega kaeti senine kahjum ja parandati pankade võimet kohaneda ebasoodsate tingimustega. Samuti anti garantiisid, et taastada usaldus sektoris ja elavdada pankadevahelist laenuturgu. Siseturuga kokkusobiva riikliku abi andmist reguleeriti kriisi tõttu finantseerimisasutustele antava riigiabi erieeskirjadega, mille komisjon kehtestas 2008.–2009. aastal. Kuigi nende poliitikameetmetega saavutati teatavat edu, on olukord endiselt ebakindel ja usaldust ei ole suudetud täielikult taastada. Alates 2009. aastast on pankadele järjestikku tehtud kolm kogu ELi hõlmavat stressitesti, kuid need ei ole investoreid veennud ELi pankade bilansi kvaliteedis, kuigi stressitestide ennetamiseks või nende tulemusel on pangad oluliselt suurendanud kapitali ja parandanud selle kvaliteeti. Pidades silmas pangandussektori jätkuvat haprust, kavatseb komisjon kriisiolukorra riigiabi eeskirju pikendada ka pärast 2011. aastat.

Finantsregulatsioon ja järelevalvet on tugevnenud ja peaksid aitama taastada usaldust finantsturgude suhtes. Selleks et omavahel lähendada pankade, kindlustusseltside ja pensionifondide järelevalvet, tegutsevad alates 2011. aasta algusest kolm Euroopa järelevalveasutust. Nad teevad tihedat koostööd uue Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, kelle ülesanne on teostada makrotasandi usaldatavusjärelevalvet. Lisaks võttis komisjon 20. juulil 2011 vastu õigusaktide pakme, mis tugevdab pangandussektori reguleerimist. Ettepanekuga võeti ELi õigustikku üle Baseli III leping, milles on sätestatud G20 raames kokku lepitud rahvusvahelised pankade kapitalinõuded. Sellega nõutakse pankadelt kapitali suurendamist ja selle kvaliteedi parandamist, et suurendada vastupidavust tulevastele kriisidele. Ettepanek sisaldab ka pangandusjärelevalve ühtsete eeskirjade kogumikku, mille eesmärk on parandada läbipaistvust ja usaldatavusnõuete täitmist. Pankade tugevdamiseks ja nende maksejõuetuse tõhusamaks vältimiseks tuleb tulevikus luua kogu ELi hõlmav finantseerimisasutuste kriisijuhtimise raamistik.

Hiljuti kiitis Euroopa Ülemkogu heaks „panganduspakme” pangandussektori edasiseks tugevdamiseks. Pakme ettepaneku esitas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ja see kuulub omakorda laiemasse kavasse, mille eesmärk on taastada usk turgudesse ja lahendada euroala riigivõla kriis. Kokkulepitud pake koosneb kahest osast: i) ELi koordineeritav tähtajalise rahastamise tagatiskava, millega toetatakse pankade juurdepääsu tähtajalisele rahastamisele ning ii) meetmed, millega tugevdatakse pankade kapitalipositsiooni nende kapitalipuhvri tugevdamiseks. Liikmesriikide järelevalveasutustel paluti teha pankadega koostööd ja töötada välja sellised rekapitaliseerimisstrateegiaid, mis ei sea ohtu majanduse rahastamise suurenemist. Uut kapitali tuleks esmajoones kaasata erasektorist, kuid kui see ei ole võimalik, tuleks seda teha avalikest vahenditest – esmajärjekorras riigi vahenditest ning kui see ei ole võimalik, siis viimase abinõuna Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist (EFSFist). On äärmiselt oluline, et pake rakendatakse kokkulepitud aja jooksul ning selle õnnestumise huvides tuleb järelevalveasutuste ja valitsuste tegevust suurel määral koordineerida ELi tasandil.

EFSFi tugevdamine aitab piirata probleemide laienemist riigivõla- ja finantssektoris. Viimastel aastatel on selgunud, et kriisiga võitlemine ainult riigi tasandil ei anna tulemusi, arvestades ELi, eriti aga euroala finants- ja majandusliku integratsiooni taset. Kuigi riigivõla vähendamine ja pankade tugevdamine kujutab endast esimest kaitseliini, on finantseerimisasutuste ja riigivõla kaitsemehhanismid vaja luua ka ELi tasandil. Seda silmas pidades leppisid euroala riigipead ja valitsusjuhid 21. juulil 2011 kokku parandada EFSFi ja selle järglase Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESMi) suutlikkust, andes nende käsutusse uued vahendid, mis võimaldavad neil: i) tegutseda ennetava programmi alusel; ii) rahastada finantseerimisasutuste rekapitaliseerimist, andes laenu valitsustele, sealhulgas abiprogrammis mitteosalevate riikide valitsustele, ning iii) sekkuda esmasel ja teisesel riigivõlakirjade turul. Lisaks otsustas Euroopa Ülemkogu 26. oktoobril 2011 laiendada EFSFi mahtu finantsvõimenduse abil, mille saamiseks on kaks võimalust: i) uue riigivõla krediidikvaliteedi parandamine ning ii) avaliku ja erasektori finantseerimisasutuste ja investorite vahendite kaasamine.

Strateegia edukus sõltub selle kiirest rakendamist ning ametiasutuste koostööst. EFSFi ja ESMi suhtes kokkulepitud meetmed on kaugeleulatuvad ning oluline on need rakendada viivitamata, et uusi vahendeid saaks kohe kasutama hakata. Samas tuleb püüda saavutada kokkulepe ESMi küsimuses niipea kui võimalik, kuna selle laiem kapitalibaas kõrvaldaks teatavad EFSFiga seotud puudused. Lisaks aitaks liikmesriikide tegevuse tihe koordineerimine ning eelarve- ja rahasasutuste edukas koostöö kriisistrateegia väljatöötamisel tugevdada usku sellesse, et EL suudab stabiilsuse taastada. Seda silmas pidades on väga oluline edastada avalikkusele sidusaid sõnumeid.

Riikidele esitatud finantssektorit käsitlevate konkreetsete soovituste rakendamisel on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid mitte kõikides riikides. Soovitusi on esitatud kaheksale liikmesriigile. Mitmes riigis võetakse meetmeid usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve raamistiku tugevdamiseks, pankade restruktureerimiseks ja finantssektoris konkurentsi süvendamiseks ning riskikapitali poolse rahastamise võimaluste laiendamiseks. Mõnel juhul on väljakuulutatud poliitikakava eesmärk ebapiisav ja rakendamine poolik. Pidades silmas eespool kirjeldatud ohtusid ja ebakindlust, tuleb võtta otsustavamaid meetmeid, eriti kui võib karta ulatuslikumaid kõrvalmõjusid.

Poliitikaprioriteedid:

Mis tahes rahanduspoliitilise algatuse peamine strateegiline eesmärk on kõrvaldada riigivõlakriisi ja finantssektori vaheline seos.

Kooskõlas aluslepingu sätetega tuleb suurendada EFSFi ja ESMi suutlikkust, nähes ette asjakohase finantsvõimendusmehhanismi.

Kuna mõnede liikmesriikide eelarve ei võimalda finantssektorit toetada, tuleb luua mehhanismid liikmesriikide abistamiseks ja kõnealuste meetmete süvendatud koordineerimiseks ELi tasandil.

Kiiresti, juba finantseerimisasutuste kriisiohje ELi raamistiku väljatöötamise ajal, tuleb vastu võtta ja rakendada kapitalinõudeid käsitlevad õigusaktid. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et pangasektori reformi mõju reaalmajandusele antavatele laenudele oleks piiratud.

4.Struktuurireformid majanduskasvu toetamiseks ja tasakaalustamatuse parandamiseks

Poliitikakava meetmetest tuleb esmajärjekorras ellu viia majanduskasvu toetavad struktuurireformid. Euroopa pikaajaline kasvupotentsiaal on teiste maailma riikidega võrreldes vähenenud ja finantskriis süvendab seda mahajäämust veelgi (joonis 12). Lühiajalised majanduskasvu väljavaated on tagasihoidlikud, kuid nagu selgitatud eelmises osas, on majanduskasvu toetavad makromajandusliku vahendid, eelkõige eelarvepoliitika, ennast juba suurelt jaolt ammendanud ja seetõttu tuleb nüüd keskenduda stabiilsuse tagamisele. Ambitsioonika struktuurireformide kava abil võib väljavaateid parandada, suurendades potentsiaalset majanduskasvu, ühtlustades konkurentsivõimet ja hõlbustades kohandumist. Liikmesriikidel ja kogu ELil tuleb teostada struktuurireformid (üksikasjad on Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimise aruande I lisas).

Struktuurireformide abil saab suurendada majanduskasvu potentsiaali ja vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust. Struktuurireformid võimaldavad parandada majanduse tõhusust, sealhulgas ressursitõhusust, mis omakorda suurendab majanduse võimalikku kogutoodangut täieliku tööhõive korral ning kiirendab majanduskasvu. Reformid aitavad ka parandada majanduse kohanemisvõimet, soodustades tööjõu ja kapitali ümberpaigutamist sektorite vahel. Struktuurireformidel oluline roll makromajandusliku tasakaalustamatuse vähendamisel. Kuigi on märgata tasakaalustamatuse vähenemist, tuleb mõnel liikmesriigil teha veel märkimisväärseid kohandusi. Kriisieelsel ajal põhjustasid tasakaalustamatuse süvenemist just struktuuriprobleemid, näiteks probleemid konkurentsivõime ja nõudluse jätkusuutlikkuse valdkonnas. Struktuurireformidel, mis võimaldavad neid algpõhjuseid kõrvaldada, on eriti oluline roll õigeaegse kohandumise võimaldamisel, tasakaalustamatuse edasise süvenemise vältimisel ja majanduskasvu kiirendamisel.

Pidades silmas ELi demograafilisi väljavaateid, tuleb teostada reformid, mis võimaldavad püsivalt suurendada tööhõive määra. Tööealise rahvastiku osakaal ELis on pidevalt vähenenud ning see suundumus jääb prognooside kohaselt muutumatuks (joonis 13). Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on seda suundumust osaliselt tasakaalustada ja suurendada tööhõive määra 2020. aastaks 75 %-le (praegu 69 %). Kriisi tõttu on järsult suurenenud ka tööpuudus, mis ähvardab muutuda krooniliseks. Seda silmas pidades peaks poliitikakavas olema tähtsal kohal reformid, mis aitavad hoogustada töökohtade loomist ja vältida tööturul osalemise määra langust. Eeskuju tuleb võtta tööturu edukast reformimisest mõnedes liikmesriikides ja vahetada kogemusi selle kohta, kuidas on suurendatud tööhõivet ja vähendatud töötust kriisieelsel ajal.

Esmatähtsaks tuleb pidada tootlikkuse parandamist, mis omakorda toetab majanduskasvu ja kohandamist. Praeguste demograafiliste suundumuste jätkudes on just tootlikkuse kasv peamine allikas, mille abil järgnevatel aastakümnetel saab suurendada majanduskasvu elaniku kohta. Tootlikkuse suundumusi võrreldes tundub aga, et mitmes liikmesriigis on veel küllalt arenguruumi (joonis 14). Oluline on tähele panna, et sellistel majanduskasvu allikatel nagu kapitali suurenemine töötaja kohta ja töökohtade loomine on ainult ajutine mõju. Seevastu tootlikkuse tõus, mis põhineb innovatsioonil ja tehnoloogia arengul, võib olla püsiv. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on oluline kasvu allikas, mille arvele tänapäeval langeb pool majanduse tootlikkuse kasvust. Sellisel juhul on tootlikkuse kasv võimalik ka tööhõive kasvu tingimustes.

Tootlikkuse kasv võimaldab püsivalt vähendada jooksevkonto puudujääki. Tootlikkuse suurenemine eelkõige suletud sektoris, kuhu kuuluvad näiteks enamik teenuseid, aitab vähendada siseriiklikku hinnasurvet, sealhulgas survet ekspordisektori siseriiklikele sisenditele, ja seega suurendada selle konkurentsivõimet. Lisaks võimaldab tootlikkuse tõus teenuste sektoris ressursse ümber paigutada ekspordisektorisse, mis on püsiva kohandumise tingimus. Need kohandumisvõimalused eriti olulised suure maksebilansi puudujäägiga riikidele. Samal ajal suurendab tootlikkuse kasv sisenõudlust, mida piiravad turu- ja poliitikatõrked. See on eriti oluline jooksevkonto ülejäägi, kuid kehva sisenõudlusega riikidele.

Tootlikkuse probleemi suurus on riigiti erinev (joonis 14). Kuigi tootlikkust tuleb suurendada kogu ELis, on mõnes liikmesriigis probleem eriti terav. Eriti puudutab see liikmesriike, kus maksebilansi tasakaalustamatus on suur. Nagu eespool selgitatud, on nende jaoks tootlikkuse suurenemine oluline maksebilansi tasakaalustamiseks. Sellest hoolimata on märgata nende riikide mahajäämust võrreldes teiste liikmesriikidega.

Tööjõukulude tõhus kohandamine on eriti oluline tasakaalustamatuse vähendamise ja töötuse kasvu ohjeldamise seisukohalt. Eriti oluline on see euroalale, kuna rahaliidus on nominaalne kohandumine võimalik ainult kulu- ja hinnakohanduse kaudu. Selline kohandumine on juba alanud, kuid peab jätkuma, et vähendada nii sisemist tasakaalustamatust (püsivalt kõrget töötuse määra, struktuurilisi takistusi erasektori sisenõudluse suurenemisele) kui ka välist tasakaalustamatust (konkurentsivõime järkjärguline halvenemine, mis põhjustab jooksevkonto puudujääki). On oluline, et palkade kujundamise mehhanismi puhul võetaks neid eesmärke arvesse.

Praeguses makromajanduslikus olukorras tuleb struktuurimeetmete valikut hoolikalt kaaluda. Majanduskasvu aeglustumisest ja finantspingetest tingituna tuleb olulisimaks pidada reforme, mis avaldavad majanduskasvule mõju juba lähiajal ning mis nõuavad kõige väiksemaid eelarvekulutusi. Neid tingimusi on üldiselt võimalik täita regulatiivreformide teostamise ja kaitstud sektorite avamisega.

Reformikavade koostamisel tuleks arvestada võrdsuskaalutlustega. Kuna majanduskasv on juba aastaid olnud aeglane ja teatavad riigid kannatavad kohanemisraskuste käes, suurendab aeglane taastumine paratamatult pingeid Euroopa tööturul ja sotsiaalses struktuuris. Eriti raske on teatavate elanikkonna rühmade, nagu noorte ja madala kvalifikatsiooniga töötajate olukord. Seepärast tuleb reformide kavandamisel võtta arvesse ka võrdsuskaalutlusi. Sellega seoses tuleks tagada sotsiaalsete turvavõrgustike piisav rahastamine ja tõhus korraldamine eriti riikides, kus sotsiaalne tõrjutus on kujunemas suureks probleemiks.

Märkimisväärset kasu annab avalike institutsioonide tegevuse parandamine. Paljudes liikmesriikides tuleb muuta tõhusamaks avalike teenuste osutamist ning suurendada avaliku halduse läbipaistvust ja kvaliteeti näiteks e-valitsuse arendamise teel. Probleemide ületamine aitaks omavahel ühitada eelarve konsolideerimist ning konkurentsivõime ja majanduskasvu parandamist. Mõne liikmesriigi jaoks on eelarve kohandamise seisukohalt komistuskiviks eelkõige maksude kogumise süsteem, kuid ka mujal aitaks maksude parem kogumine kaasa eelarve konsolideerimise koormat õiglasemalt jaotada. Ettevõtlussõbraliku keskkonna loomiseks, mis parandaks majanduse konkurentsivõimet, on oluline tõhustada konkurentsiasutuste, tururegulaatorite ja õigusasutuste toimimist.

Ähvardavate majanduslike probleemide raskuse tõttu tuleb ELi majanduses teha tõelisi struktuurimuutusi. Muutuste nimel tuleb võimaldada paigutada vahendeid aeglase kasvuga ettevõtetest ja sektoritest kiiresti arenevatesse ettevõtetesse ja sektoritesse, seda nii oma riigis kui ka piiriüleselt. Ressursside ümberpaigutamine on eriti oluline suure tasakaalustamatuse käes kannatavatele riikidele, kus vahendeid tuleb suunata suletud sektorist avatud sektorisse. Selle tulemusel võivad mõnes riigis mõned tegevusalad järk-järgult hääbuda, et teha ruumi uutele, kõrge tootlikkusega ettevõtetele. Seoses sellega tuleks erilist tähelepanu pöörata tööjõu liikuvusele mitte ainult ettevõtete ja sektorite, vaid ka piirkondade ja riikide vahel. Piisavalt tugevad hinnasignaalid toetavad liikuvust ja seega ka palkade kujundamise mehhanisme, mis võimaldavad tagada, et palkade kasv vastab asjaomaste piirkondade ja sektorite tootlikkuse muutumisele. Selleks et liikuvust edendada, peab ka haridus- ja kutseõppesüsteem suutma pakkuda vajalikku ümberõpet.

Teenusteturul ja võrgutööstuses konkurentsi suurendamiseks antud riigikohaseid soovitusi on üldiselt rakendatud kesiselt. See valmistab pettumust, kuna konkurentsi tugevdamine võimaldaks tõsta tootlikkust, parandada konkurentsivõimet ja toetada majanduskasvu ning nende valdkondade jõuline reformimine annaks kokkuvõttes suurt kasu. Konkurentsialaseid soovitusi on esitatud 12 liikmesriigile, kellest mõningaid meetmeid on võtnud seitse riiki. Need meetmed on aga üldiselt üsna poolikud ning on selge, et need ei võimalda seni saavutada eesmärke. 2011. aasta juuni soovitustes esitati muu hulgas üleskutse süvendada konkurentsi jaeteenuste alal, kõrvaldada teatavate reguleeritud kutsealade seotud põhjendamatud piirangud, reformida regulatiivraamistik, tõhustada konkurentsi võrgutööstuses ning tugevdada konkurentsiameti haldussuutlikkust. Mitu liikmesriiki on muu hulgas laiendanud energiavõrkudes hinnajärelevalvet teostavate asutuste volitusi ja nõudnud aruannete esitamist asjaomastelt asutustelt. Lisaks on sõlmitud poliitilisi kokkuleppeid, mille alusel võidakse tulevikus võtta vastu uusi õigusakte.

Jätkata tuleb reforme, millega palgakasv seatakse sõltuvusse tootlikkuse suurenemisest. Mõnedes liikmesriikides on sotsiaalpartnerid leppinud kokku uue palgaläbirääkimiste raamistiku, millega muudetakse lihtsamaks ja paindlikumaks ettevõtte tasandil lepingute sõlmimine. Lisaks on võetud vastu õigusakte, millega piiratakse avaliku sektori palgakulu ning riigiteenistujate jaoks muudetakse kohustuslikuks maksete tegemine pensionifondi. Palkade indekseerimise süsteemide ja miinimumpalkade reformimiseks ei ole seni eriti midagi tehtud. Mõningaid samme on astutud lepinguliste suhete ja töökaitset käsitlevate õigusaktide valdkonnas, kuid esialgu on liiga vara teha järeldusi selle kohta, kas need sammud aitavad täita püstitatud eesmärke, mis on seotud tööturu killustumise kõrvaldamisega.

Poliitikaprioriteedid

Eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks on 2012.–2013. aastal vaja võtta meetmeid eelkõige järgnevates valdkondades:

prioriteetseks tuleb tunnistada sellised struktuurireformid, mis toetavad kasvu lühemas perspektiivis, kuid ei põhjusta suurt eelarvekulu;

esmatähtsaks tuleb pidada reforme, millega toetatakse tootlikkuse kasvu, kuna sellised reformid soodustavad majanduskasvu ja kohanemisvõimet ning aitavad tasakaalustada tööjõuressursi vähenemise mõju. Need reformid on eriti olulised makromajandusliku tasakaalustamatuse käes kannatavatele liikmesriikidele;

selleks et neutraliseerida makromajandusliku tasakaalustamatuse mõju ja vähendada töötust, tuleb reformida tööturgu, eriti aga palgakujunduse mehhanisme, tagades tööjõukulu tõhusa kohandamise. Töökohtade loomise hoogustamise, tööturu killustatuse vähendamise ja kohandumise toetamise seisukohalt tuleb esmatähtsaks pidada ka maksu- ja hüvitiste süsteemide reformimist ning poliitikameetmeid, millega leevendatakse töökaitset käsitlevate õigusaktide jäikust;

avalik-õiguslike asutuste (maksu- ja õigusasutuste ning tururegulaatorite) tõhususe parandamine võib olla üsna lihtsalt teostatav eelarve konsolideerimise ja konkurentsivõime parandamise viis;

selleks et toetada struktuurimuutusi, mis võimaldavad keskenduda kiiresti arenevatele sektoritele ja suure tootlikkusega majandusharudele, tuleb rakendada poliitikat, millega soodustatakse ressursside ümberjagamist ettevõtete, sektorite, piirkondade ja riikide vahel. Liikmesriigi tasandil peab poliitika eesmärk olema tööjõu liikuvuse edendamine ja inimkapitali kujundamine. Seda eesmärki toetab konkurentsipoliitika järjekindel rakendamine ELi ja liikmesriigi tasandil.

Lisa. Valik makromajanduslikke näitajaid [sealhulgas laiendatud euroala pakti näitajad]

(1) Kreeka, Iirimaa, Portugal, Läti (ELi maksebilansi abiprogramm lõpeb 1. jaanuaril 2012) ja Rumeenia (ennetusprogramm).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.11.2011

KOM(2011) 815 lõplik

VOL. 4/5 - III LISA

LISA

ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE KAVAND

dokumendile

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

2012. aasta majanduskasvu analüüs

Käesolev ühine tööhõivearuanne on koostatud vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 148 ja see kuulub komisjoni dokumendipakmesse, millega alustatakse 2012. aasta „Euroopa poolaasta” koordineerimisprotsessi. Ühist tööhõivearuannet kasutatakse majanduse suunamisel. Aruanne toetab iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud peamiseid tööhõivealaste seisukohti ja käsitleb neid üksikasjalikumalt. Aruandes esitatud analüüs ja järeldused kajastavad Euroopa tööhõive- ja sotsiaalset olukorda ning tööhõivesuuniste 1 rakendamist. Lisaks on lähtutud riiklikest reformikavadest ning nende alusel 2011. aasta juulis liikmesriikidele esitatud nõukogu konkreetsete soovituste täitmise tulemustest.

1.Tööjõuturg ja suundumused sotsiaalsfääris

Majanduskasvu aeglustumine ohustab tööhõive niigi aeglast taastumist ja tööhõive määra paranemist

Tööhõive on üldiselt paranenud aeglaselt ja läbi raskuste. ELi 27 liikmesriigis jäi tööhõive kasv 2010. aastal üldiselt negatiivseks (-0,5 %), kuigi aasta lõpu poole oli märgata mõningast paranemist. 2011. aasta keskpaigaks suurenes töötajate arv 1,5 miljoni võrra, kuid see ei suutnud korvata massilist vähenemist kriisi ajal, kui töökohtade arv langes 6 miljoni võrra. SKP kasvust hoolimata suurenes tööhõive vähe ja aeglaselt osaliselt seetõttu, et varutööjõu hoidmist ja koos sellega ka tööviljakuse vähendamist kasutati kohandamismehhanismina. Kuna 2011. aastal on SKP kasv aeglustunud, on ka tööhõive väljavaated ebakindlad.

Aastatel 2008–2010 langes ELi tööhõive määr 1,8 protsendipunkti võrra, kuigi liikmesriikide hulgas oli ka üksikuid erandeid, kus tööhõive määr paranes (Poola, Saksamaa, Luksemburg ja Malta). Tööhõive määra mõjutavad muutused avaldusid tööjõuturu eri segmentides erinevalt. Kuni 2010. aastani kannatas kõige rohkem tootmise ja ehituse alal töötavate meeste, samuti madala kvalifikatsiooniga (eeskätt noorte) töötajate tööhõive määr. Nende puhul on suundumus olnud negatiivne ka 2011. aastal. Naiste tööhõive määra on kriis mõjutanud aeglasemalt ja eakamate isikute tööhõive määr on isegi paranenud.

Tööhõive on suurenenud peamiselt ajutiste lepingute alusel ja osalise tööajaga töötavate isikute arvel…

Tööhõive on viimasel ajal suurenenud peamiselt ajutiste töölepingute arvel, kuid enne kriisi paranes see eelkõige tähtajatute töölepingute arvel. 2011. aastal on tööhõive paranemist oluliselt mõjutanud ka osalise tööajaga töötajate lisandumine, kuid enne kriisi suurenes tööhõive peamiselt täistööajaga töökohtade arvel. See näitab, kuidas ettevõtted kohanduvad nõrga ja ebakindla majandusolukorra ja -väljavaatega.

Tähtajatu lepinguga vanemate töötajate arv jätkab aga kasvu, olles 2010. aastal suurenenud 4,7 % võrreldes eelmise ja 7,9 % (1,4 miljonit töötajat) võrreldes üle-eelmise aastaga. 2011. aasta esimeses kvartalis peatus parimas tööeas olevate tähtajatu töölepinguga töötajate arvu langus, kuid tähtajatu töölepinguga noorte arv väheneb jätkuvalt.

Joonis 1. Tähtajatu töölepinguga töötavate isikute arvu muutumine vanuserühmade kaupa

Ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade arv on hakanud jälle kasvama ja sellest saavad kasu peamiselt parimas tööeas ning vähemal määral ka eakad töötajad. Noored aga ei saa kasu ka osalise tööajaga töökohtade arvu suurenemisest. Ajutise töölepinguga töötajate hulgas on naiste osatähtsus pisut ning osalise tööajaga töötajate hulgas oluliselt suurem võrreldes meestega.

Joonis 2. Ajutise töölepinguga töötavate isikute arvu muutumine vanuserühmade kaupa

… kuid noorte jaoks on olukord halvenenud

Noorte töötuse määr tõusis 2008.–2010. aastal 15,5 %-lt 20,9 %-le ning tööturul mitteosalevate noorte osakaal kasvas 55,6 %-lt 56,9 %-le. Noorte tööturul osalemise langus võib olla osaliselt tingitud sellest, et tööhõive väljavaadete halvenemise tõttu läheb üha rohkem noori uuesti haridust või koolitust omandama. Selles ei ole küll midagi taunitavat, eriti kui haridus ja koolitus aitavad parandada väljavaateid tööturul. Samas suurenes selliste 15–24aastaste osatähtsus, kes ei õpi ega käi ka tööl, 2008.–2010. aastal 2 protsendipunkti võrra. Kuna noorte töötus ja tööturult kõrvalejäämise määr on suur ja kestva ebakindluse perioodil muutub õpingute järel töö leidmine üha keerulisemaks, tekib noorte pikaajalise tööturult eemalejäämise ja pikemas perspektiivis ka inimkapitali kaotamise oht.

Joonis 3. Mitteõppivate ja mittetöötavate isikute osatähtsuse muutumine (% 15–24aastaste hulgas)

Allikas: Eurostat, ELi tööjõu-uuring

Terves liidus suureneb madala kvalifikatsiooniga töötajate töötus…

ELi töötuse määr oli suurim (9,7 %) 2010. aasta keskel. 2011. aasta esimesel poolel see veidi langes, kuid kasvas siis uuesti samale taseme. Kogu selle aja jooksul oli naiste töötuse määr meeste omast kõrgem. Septembris, kui meeste töötuse määr oli 9,5 %, ulatus naiste töötus 9,9 %ni. Olukord on liikmesriigiti väga erinev. Mõnes liikmesriigis on töötus veelgi väiksem kui kriisieelsel ajal, osades riikides on see endiselt üle 12 %. Üksnes nelja liikmesriigi (Hispaania, Ühendkuningriik, Itaalia ja Prantsusmaa) arvele langeb peaaegu kolm neljandikku ELi töötuse kasvust aastail 2007–2010. Töötus suurenes hüppeliselt ka mujal, näiteks Balti riikides, Iirimaal, Kreekas, Portugalis, Slovakkias ja Bulgaarias. Samal ajal Austrias, Madalmaades ja Luksemburgis püsis töötuse määr madalana ning Saksamaal see koguni vähenes.

Majanduslanguse varajases etapis ajutiselt vähenenud pikaajaline töötus (isikud, kes on töötud vähemalt 12 kuud) on hakanud uuesti suurenema enamikus liikmesriikides, moodustades 2011. aasta teises kvartalis 43 % kogu töötusest. See näitab, et suhteliselt väiksem osa töötutest leiab uuesti tööd.

Madala kvalifikatsiooniga tööjõu töötuse määr suurenes 11,6 %-lt 2008. aastal keskmiselt 16,6 %-le 2011. aasta esimesel poolel. See näitab, et tööturul väheneb järjekindlalt nõudlus madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele. See on ühest küljest tingitud kõrgtehnoloogia ja teadmisemahukate sektorite osatähtsuse suurenemisest, teiselt poolt aga kriisi järelmõjudest. Lisaks tuleb arvestada, et uute töökohtade loomine on vähenenud, konkurents tugevnenud ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate asemele astuvad paremate oskustega töötajad.

See süvendab veelgi ELi tööturu struktuurseid probleeme ja sotsiaalseid ohtusid, eelkõige kaitsetumate rühmade vaesumise ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, arvestades, et need rühmad jäävad ühiskondlikust elust üha rohkem kõrvale või neil on üha raskem täiskasvanuna tööelu alustada.

… mis avaldab survet sotsiaalsetele turvavõrgustikele …

Suure töötuse taustal on oluliselt kasvanud selliste inimeste arv, kes vajavad toimetulekuks töötushüvitist või sotsiaalabi. Seoses kriisi haripunktis vallandatud töötajatele töötushüvitise maksmise tähtaja lõppemisega suurenes paljudes riikides 2010. aasta juuni ja 2011. aasta juuni vahelisel ajal surve sotsiaalabi süsteemidele. Kui pikaajalise töötuse määr ei hakka langema, siis tõenäoliselt süveneb see suundumus veelgi. Enamikus Euroopa riikides on automaatsed stabiliseerimismehhanismid ja kriisi alguses kehtestatud stimuleerimismeetmed aidanud säilitada leibkondade kasutada jäävat sissetulekuosa. Pooltes riikides, mille kohta on olemas 2009. aasta andmed, hakkas aga keskklassi leibkondade kasutada jääv sissetulekuosa kiiresti vähenema, mis võib avaldada mõju kogunõudlusele. See tuleneb osaliselt tööturu teatavast polariseerumisest, mis algas juba enne kriisi ja süvenes aastail 2008–2009, kui töökohtade vähenemine tabas eriti raskelt tootmis- ja ehitussektori keskmise palgatasemega töötajaid. Lisaks on uues töökohtade struktuuris suurenenud kõrgemat haridus- ja väljaõppetaset nõudvate töökohtade osatähtsus, mis raskendab madala kvalifikatsiooniga töötutel uue ja hästi tasustatava töökoha leidmist.

Töötuse kasvu, osalise tööajaga töötamise leviku ja palgalt kinnipeetavate sissemaksete kasvu lakkamise tõttu on pensionifondide tulud märkimisväärselt langenud. Tööturul püsiv sooline ebavõrdsus aga takistab naistel osaleda kogumispensioni kavades. Seetõttu suureneb üldiste tulude arvelt ristsubsideerimise vajadus ja osamakselisi sotsiaalkindlustuspensioni süsteeme ähvardab pidev alarahastamine. Seetõttu tehakse eelarve konsolideerimise käigus jõupingutusi, et tuleviku pensionide piisavuse tagamiseks kohandada kogumispensioni skeemides osalemise pikkust ja nendesse tehtavate maksete suurust. Läbi vaadatakse ka selliste maksusoodustuste kulud, mille eesmärk on suurendada teise ja kolmanda samba raames kogutavat täiendavat pensionit. Mõlemad meetmed aga tõenäoliselt vähendavad ja aeglustavad täiendava pensioni suutlikkust leevendada survet riiklikele pensionidele.

… ja lisaks tekivad uued pikaajaliste tõrjutuse ohud

Kriisi ajal on suurenenud tööturult ja ühiskonnast pikaajalise kõrvalejäämise oht. Aastatel 2009–2010 suurenes töötute leibkonnas (s.t nulltööhõive või väga madala tööhõivega leibkondades) elavate laste ja täiskasvanute osakaal ELis 9 %-lt 9,9 %-le. Olukord on märkimisväärselt – 1 protsendipunkti võrra või rohkem – halvenenud umbes pooltes liikmesriikides. Seitsmes liikmesriigis ületas 2010. aastal töötute leibkonnas elavate inimeste osakaal 10 %. Selliste leibkondade seas ohustab pikaajaline tõrjutus eriti üksikvanemaid (peamiselt naisi) ja nende lapsi.

Enamikus riikides on tulujaotuse madalamas otsas paiknevaid inimesi sissetuleku languse eest kaitstud sotsiaalsiiretega. 2009.–2010. aasta kohta kättesaadavad andmed annavad tunnistust vaesuse ja puuduse süvenemisest mitmes liikmesriigis. Üldine vaesumise ja tõrjutuse oht hakkas vastavalt kolmele põhilisele näitajale (suhteline vaesus, materiaalne puudus ja töötute leibkondade arv) 2010. aastal pärast mitmeaastast vähenemist taas suurenema. Kolmes liikmesriigis kasvas vaesusriski määr 2010. aastal rohkem kui 0,5 protsendipunkti võrra. 2008.–2010. aastal suurenes suure materiaalse puuduse määr vähemalt 3 protsendipunkti võrra neljas liikmesriigis ja vähemalt 1 protsendipunkti võrra kahes liikmesriigis ning andmete kohaselt muutub möödapääsmatute kulutuste tegemine raskemaks kogu elanikkonna jaoks.

Teatavaid kriisist kõige rohkem mõjutatud rühmi (sisserändajad, kodutud, romad) ähvardab keskmisest suurem kõrvalejäämise oht. Nemad kuuluvad ka tulevikus kõige ohustatumate rühmade hulka. Kuna kriisi jätkumise ja pikaajalise töötuse määra suurenemise tõttu on ette näha materiaalset puudust kannatavate ja vaeste isikute arvu suurenemist, on ka tulevikus vaja kasutada automaatseid sotsiaalseid stabilisaatoreid. Samal ajal langevad eelarve konsolideerimise taustal sellised süsteemid ise üha suurema surve alla.

Osalemise määr oluliselt ei muutunud,…

Kuigi tööturu olukord on vilets, ei ole sellel osalemise määr veel üldiselt vähenema hakanud ja enamik töö kaotanuist säilitab sideme tööturuga. Hoolimata sellest, et tööturul osalemise määr on üldiselt stabiilne, on mehed ja naised ning eri vanuserühmad eri olukorras. Naiste osalemine on tõusnud eelkõige seoses „lisanduva töötaja” nähtusega, mille puhul naised sisenevad tööturule põhjusel, et nende elukaaslane on kaotanud töökoha. Meeste osalemine tööturul on vähenenud. Eakamate töötajate (meeste ja naiste) tööturul osalemine suureneb, kajastades pensioniea tõusu ja ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade järkjärgulise lõpetamise mõju. Noorte tööhõive on aga pidevalt langenud.

… kuid tööturu nõrkus võib ka edaspidi takistada töökohtade loomist…

Nn Beveridge’i kõver, mis väljendab töötuse määra ja vabade töökohtade arvu suhet (mida kajastab tööjõupuuduse näitaja, vt joonis 4), annab tunnistust sellest, et 2010. ja 2011. aastal suurenes täitmata töökohtade arv, ilma et töötus oleks muutunud. See aga näitab oskuste tööturu nõudlusele mittevastavuse võimalikku suurenemist. Suutlikkuse vähenemine vabadele töökohtadele sobivate tööotsijate leidmisel ja töökohtade loomisel annab tunnistust Euroopa tööturu tõhususe kahanemisest, eriti pidades silmas vahendite sujuva ümberpaigutamise ja kiire kohandumise vajadust, reageerimaks majandus- ja finantskriisist põhjustatud suurtele välistele vapustustele. See osutab kaudselt aktiivse tööturupoliitika puudustele, töötajate oskuste laadi ebaotstarbekusele ja liikuvusstiimulite vähesusele, mis võivad põhjustada struktuurse töötuse suurenemist.

Joonis 4. Beveridge’i kõver, mis väljendab vabade töökohtade ja töötute arvu suhet ELis

… ning antav haridus ei vasta tööturu vajadusele 

Hariduspoliitika on peamine vahend, millega antakse inimestele tööturul osalemiseks vajalikud oskused. 2000. aastal moodustasid kogu ELi tööjõust 22 % kõrge kvalifikatsiooniga töötajad ja 29 % madala kvalifikatsiooniga töötajad. 2010. aastal olid need näitajad kohad vahetanud ning 2020. aastaks on kõrget kvalifikatsiooni vaja 35 % töökohtadel ja ainult 15 % kohtadest piisab madalast kvalifikatsioonist. Haridustulemused ei suuda aga pidada sammu pakutavate töökohtade kvalifikatsiooninõuetega. 2010. aastal lahkus üks seitsmest (14,1 %) 18–24aastastest ELi noorest haridussüsteemist ilma keskhariduseta ega saa mingit täiendavat haridust ega koolitust (kooli poolelijätnud); paljude oskused aga ei vasta tööturu nõuetele. Selliste noorte töötuse määr oli 2010. aastal 53 %, mis on kaks korda kõrgem kui keskmine noorte töötuse määr. Lisaks sellele puudub viiendikul kõikidest 15aastastest lastest elementaarne kirja- ja arvutusoskus. 

Nominaalne tööjõu ühikukulu on üldiselt piiratud...

Nominaalne tööjõu ühikukulu, 2 mis 2009. aastal pisut suurenes, kasvas enamikus liikmesriikides vähesel määral ka 2010. aastal. Märkimisväärsed erandid on Balti riigid, Iirimaa ja Ungari, kus ühikukulu kasvumäär jäi 2009. ja 2010 aastal negatiivseks, ning mõned uued liikmesriigid, kus palgad kasvasid oluliselt, kuna nende majandus on alles teistele liikmesriikidele järele jõudmas. Üldiselt aga hakkas nominaalne tööjõu ühikukulu ka mõnes teises liikmesriigis, eelkõige Saksamaal, 2011. aasta keskpaigaks kiiremini kasvama, samal ajal kui teistes liikmesriikides oli kasv endiselt aeglane. Kui tööjõu ühikukulu muutub „ülejäägiga” ja „puudujäägiga” liikmesriikides ka edaspidi eri kiirusel, võib see aidata vähendada ELi makromajanduslikku tasakaalustamatust.

2010. aastal peatus tööviljakuse langus, mis 2009. aastal oli majanduslanguse ja lühendatud tööajaga töötamise tõttu peaaegu üldine (ja mille tõttu SKP vähenes rohkem kui tööhõive). Möödunud aastal suurenes tööviljakus töötaja kohta kõikides liikmesriikides peale Kreeka, kus see vähenes 2,4 %. Saksamaal toimus aga märkimisväärne tõus: kui 2009. aastal langes tööviljakus 5,2 %, siis 2010. aastal kasvas see 3,2 %. Kuigi tööviljakuse kiire suurenemine jätkus kõikides liikmesriikides ka 2011. aasta esimeses kvartalis (välja arvatud Kreekas, kus tööviljakus langes), hakkas kasv 2011. aasta teises kvartalis majandusolukorra halvenemise tõttu enamikus liikmesriikides aeglustuma.

Seetõttu vähenes 2010. aastal esimest korda pärast 2001. aastat kogu euroalal märkimisväärselt nominaalne tööjõu ühikukulu. Kõige märgatavam oli vähenemine Saksamaal, kus 2009. aasta 5,5 % tõus asendus 2010. aastal 1,1 % langusega, kajastades peamiselt tööviljakuse järsku tõusu. Samasugune suundumus valitseb ka Taanis ja Madalmaades, kuid 2010. aastal Kreekas toimunud langus kajastab pigem töötasude vähenemist kui tööviljakuse langust. Iirimaal, Lätis ja Leedus kiirenes 2009. aastal alanud langus veelgi. Kuna tööviljakuse tõusu kiirus hakkas 2011. aasta teises kvartalis aeglustuma, kujunes euroalal nominaalne tööjõu ühikukulu kasv teises kvartalis (1,2 %) suurem kui esimeses kvartalis (0,2 %).

2010. aastal hakkas uuesti langema tegelik tööjõu ühikukulu, mis väljendab reaalpalga ja tööviljakuse suhet (kajastades palgatulu osakaalu, st tööst saadava tulu osakaalu langust elanike sissetulekus). Languse oli lühikeseks ajaks katkestanud tööviljakuse järsk vähenemine majanduslanguse ajal. Enamikus liikmesriikides jätkus 2011. aasta esimesel poolel palgatulu osakaalu langus, olulise erandi moodustavad Tšehhi ja Poola, kus reaalpalk kasvas tööviljakusest kiiremini.

… kuid endiselt takistavad töökohtade loomist palgavälised tööjõukulud…

Mitmes liikmesriigis takistavad majandustegevust koormavad palgavälised tööjõukulud endiselt töökohtade loomist, eeskätt tööturu madalapalgalises segmendis. Need kulud on liikmesriigiti väga erinevad ja takistavad oluliselt majandustegevust. Neid peetakse oluliseks töökohtade loomise seisukohast, kuid nad vähendavad eriti madala kvalifikatsiooniga töötajate väljavaateid tööturul. Lisaks kärbib kõrge maksukoormus ja selle koosmõju toetuste süsteemiga kõnealuse kategooria töötajate soovi tööle asuda.

Joonis 5. Keskmisest palgast 67 % moodustavalt palgalt makstava maksu koostisosad 2010. aastal

Allikas: OECD. Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Malta ja Rumeenia andmed on 2009. aasta kohta

… ja endiselt esineb deklareerimata tööd

Hoolimata ametlikus majanduses valitsevatest raskustest ei ole deklareerimata töötamine kadunud (või koguni laieneb). See moodustab mõnede liikmesriikide majandusest hinnanguliselt üle 20 %. Deklareerimata töölt ei laeku maksutulu, mis on eriti kahjulik valitsemissektori eelarvepuudujäägi tingimustes, kuid selline töö suurendab ka üldist tööturu killustatust, kahjustab töötajate õigusi ja suurendab nende sotsiaalse tõrjutuse ohtu.

2.tööturu struktuuripoliitika elluviimine

Euroopa Ülemkogu 24.–25. märtsi 2011. aasta kohtumisel anti liikmesriikidele poliitilised juhised riiklike reformiprogrammide esitamiseks koos tööturureformi kavaga, mis võimaldaks saavutada ELi tööhõivesuuniste peaeesmärke.

Komisjoni ettepanekute alusel võttis nõukogu vastu konkreetsed soovitused liikmesriikidele, osutades valdkondadele, kus liikmesriigid peaksid muutma oma poliitikat. Soovitused esitati tööhõivepoliitika suunistega hõlmatud valdkondades ja need käsitlevad järgmist: töötamise atraktiivsemaks muutmine, töötutele tööle asumisel abi osutamine, võitlus vaesusega ja sotsiaalset kaasatuse edendamine, investeerimine haridusse ja koolitusse, paindlikkuse ja turvalisuse vahelise tasakaalu parandamine, pensionisüsteemide reformimine ning kaitsetute rühmadele antava hariduse ja nende aktiivse kaasatuse parandamine.

2.1.Töötamise atraktiivsuse suurendamine (7. suunis)

Mitu liikmesriiki on hakanud lahendama probleeme oma maksu- ja toetuste süsteemis, et need süsteemid aitaksid parandada tööhõivet, kuigi ümberkorraldusi on mõnevõrra piiranud kitsad eelarvevõimalused. Toetuste puhul on võetud meetmete eesmärk üldjuhul süsteemi otstarbekamaks muutmine; maksustamise valdkonnas on aga mõnedes liikmesriikides vähendatud tööjõu maksustamist.

Kaheksale liikmesriigile esitati konkreetne soovitus vähendada madala- ja keskmisepalgalise tööjõu või kogu tööjõu maksustamist, et suurendada tööhõivet. Meetmeid on seni võetud vähe. Nendega on sihipäraselt kõrvaldatud maksusätted, mis võtsid teatavatelt töötajate rühmadelt stiimuli asuda tööle (Belgia) ning pikendatud 2012. aastal madalapalgaliste töötajatele võimaldatava maksusoodustuse järk-järgulise vähendamise perioodi (Ungari). Mõned liikmesriigid on võtnud või otsustanud võtta meetmeid, et vähendada tööjõu maksustamist üldiselt (Taani, Eesti). Tööjõu, eriti kaitsetumate rühmade, madala kvalifikatsiooniga töötajate ja/või perekonna teise palgasaaja maksustamise vähendamiseks tuleb võtta rohkem meetmeid, võttes kasutusele neid rühmi vähem kahjustavaid makse või muutes tööjõu maksustamise süsteemi.

Seitse liikmesriiki said konkreetse soovituse palkade kohta. Enamik neist käsitles palgaläbirääkimiste korra muutmist, et siduda palkade muutumine tootlikkuse muutumisega. Mõnel juhul esitati soovitus ka palkade indekseerimise süsteemi kohta. Nende soovituste kohaselt on võetud poliitiline kohustus detsentraliseerida palgaläbirääkimised (Itaalia, Hispaania) ning võetud kohustusi vaadata läbi palkade indekseerimise mehhanism (Malta, Küpros), ühel juhul koos mehhanismi ajutise ja osalise peatamisega (Küpros).

Soovitus võidelda deklareerimata tööga on käivitanud uued poliitilised meetmed Itaalias, kus on vastu võetud õigusaktid ebaseaduslike töölepingute keelustamiseks. Mõned liikmesriigid on võtnud jõustamismeetmeid kontrolli tugevdamiseks (Poola, Tšehhi, Bulgaaria) ning üks liikmesriik on ebaseadusliku tööhõivega võitlemiseks kasutanud Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Algatusi on tehtud ka teistes liikmesriikides. Nii näiteks on Hispaanias astutud samme deklareerimata töö seadustamiseks, kehtestades maksusoodustusi elamute renoveerimistöödele. Mitteametliku või deklareerimata töö osatähtsuse vähendamiseks ja seadusliku töötamise edendamiseks tuleb siiski teha rohkem jõupingutusi, näiteks tugevdada deklareerimata töö avastamist ja vähendada mitteametlikult töötamise rahalist mõttekust.

Eelarveprobleemid ning vajadus parandada tööturul osalemist ja hoida ära inimeste sõltuvust sotsiaaltoetustest on mitut liikmesriiki sundinud korrastama oma toetuste süsteemi. Meetmed hõlmavad valitsuse kava seada toetuste maksmine sõltuvusse sellest, kas saaja nõustub osalema avalikel töödel (Tšehhi, Ungari). Võetud on ka meetmeid sotsiaaltoetuste sihtrühma täpsustamiseks (Küpros, Sloveenia). Lisaks on sotsiaalvaldkonna reformidega tugevdatud stiimuleid töötada ja suurendatud töö tasuvust (Ühendkuningriik), vähendades sel eesmärgil sotsiaaltoetuste suurust ja suurendades summat, mille ulatuses sotsiaaltoetuste saaja tohib teha tasustatud tööd (Ühendkuningriiki).

Mõned liikmesriigid on vähendanud töötushüvitisi (Ungari, Leedu), teised aga lastehoiuteenustele makstavat toetust (Madalmaad). Töötus- ja sotsiaalhüvitiste struktuuri, tõhusust ja sidusust tuleb veelgi tugevdada, parandades toetuste sihipärasust ja sidudes need töötajate tööturule tagasitoomise meetmetega.

Kaheksa liikmesriiki said konkreetse soovituse parandada meeste ja naiste võrdõiguslikkust või edendada töö ja eraelu tasakaalustamist. Enamik soovitustest käsitles piisava ja taskukohase lastehoiuteenuse pakkumist. Lisaks soovitati parandada leibkonna teise palgasaaja maksutingimusi.

Poliitikameetmed hõlmavad lastehoiuteenuse reformimist või parandamist (Ühendkuningriik, Poola, Austria, Tšehhi, Madalmaad) ja pikapäevarühmade kättesaadavuse parandamist (Austria) eesmärgiga parandada tööturul mitteosalevate inimeste ja üksikvanemate töötamise võimalusi ning avardada osalise tööajaga töötavate lastevanemate võimalusi oma tööpäeva pikendamiseks. Lisaks suurendatakse teadlikkust naiste ja meeste võrdsest kohtlemisest. Nii näiteks on välja töötatud sissetulekukalkulaator ja meeste ja naiste võrdsuse indeks (Austria).

Kaks liikmesriiki parandavad leibkonna teise palgasaaja maksukohtlemist, näiteks sidudes riigipoolse lapsehoiutoetuse lühema töönädalaga partneri töötundide arvuga (Madalmaad) või kehtestades riikliku lastehoiutoetuse, et aidata suurendada leibkonna teise palgasaaja huvi töötamise vastu. Jätkata tuleb nende toetuste kärpimist, mis vähendavad töötamise stiimuleid, ning teha jõupingutusi maksu- ja toetussüsteemide koosmõju, pika lapsehoolduspuhkuse ning ebapiisava ja liiga kalli lastehoiuteenuse probleemide lahendamiseks.

2.2.Töötute tööleasumise toetamine (7. suunis)

Edasi tuleb arendada aktiivseid tööturumeetmeid, et takistada töötuse muutumist struktuurseks probleemiks ja vältida sotsiaalse tõrjutuse levikut. Kaksteist liikmesriiki said konkreetse soovituse aktiivse tööturupoliitika rakendamise ja selle ulatuse laiendamise kohta. Peamine osa neist reformidest on suunatud konkreetsetele sihtrühmadele ja ette nähtud aktiivse tööturupoliitika tulemuslikkuse parandamiseks. Mõningate meetmetega teotatakse ka riiklike tööturuametite teenuste parandamist ja sidusamaks muutmist.

Mõned liikmesriigid kavandavad aktiivse tööturupoliitika reformi ja on selle ette näinud valitsuse tööprogrammis (Soome, Portugal, Saksamaa). Teistes riikides on võetud noortele suunatud meetmeid, millega antakse noortele nn sotsiaalseid tagatisi, näiteks pakkudes neile töö-, praktika- või koolituse võimalusi (Soome), luues suure noorte praktikaprogrammi (Bulgaaria), reformides noorte töötajate väljaõppe lepinguliste suhete raamistiku (Hispaania) või kehtestades tööandjatele uued rahalised stiimulid praktikandikohtade arvu suurendamiseks (Luksemburg).

Teised riigid on võtnud meetmeid pikaajalise töötuse leevendamiseks (Slovakkia, Eesti, Hispaania), kasutades paremini ära projektidele ettenähtud Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid (Eesti, Kreeka, Poola) või vanemate töötajate töötuskindlustuse maksete suhtes kehtinud erandi tühistamise järel vabanenud vahendeid (Austria). Mõnes liikmesriigis kavatsetakse pikaajalise töötusega võitlemiseks luua ajutine tööturg (Slovakkia).

Mõned liikmesriigid on andnud tööhõivevahendusteenuste osutamise õiguse ka eraõiguslikele tööhõivetalitustele (Hispaania), teistes aga on kavas pidada riigi ja tööturu osapoolte esindajaid hõlmavaid kolmepoolseid läbirääkimisi tööhõiveasutuste toimimise ja nende teenuste reformimise üle või on võetud kasutusele „koolitustalongid”, mis võimaldavad tööotsijal minna mis tahes koolituspakkuja kursusele (Leedu).

Selleks et parandada noorte juurdepääsu tööturule, on mitmes liikmesriigis laiendatud noortele ettenähtud tööpõhise õppe võimalusi.

2.3Võitlus vaesusega ja sotsiaalse kaasatuse edendamine (10. suunis)

Liikmesriigid on töötanud välja seirevahendeid kriisi sotsiaalsete tagajärgede hindamiseks ja võtnud konkreetseid meetmeid kriisi mõju piiramiseks. Lihtsustatud on sotsiaalkindlustus- ja abisüsteeme ning kohandatud toetuste andmise tingimusi ja kriteeriume. Väga kasulik on ka paljudes riikides läbi viidavate reformimeetmete mõju eelhindamine, et eelarve konsolideerimise ei avaldaks negatiivset mõju sotsiaalvaldkonnale. Mõned liikmesriigid on uurinud ka võimalusi kasutada muude poliitikavaldkondade (energia, elamumajandus, transport jne) meetmeid kriisi mõju leevendamiseks. Seda lähenemisviisi tuleks rakendada ka tervishoiuteenuste suhtes, et need oleksid vastuvõetava hinnaga kättesaadavad ka väikese sissetulekuga ja haavatavatele rühmadele. Kuna tervishoiu valdkonnas võetavad eelarvemeetmed võivad mõjutada vaesuse määra, on eriti oluline esmatasandi arstiabi, krooniliste haiguste ja vaimse tervise teenuste kättesaadavus. Vastutustundlikumaks tuleks muuta laenuandmist kaitsetus olukorras olevatele inimestele.

Selleks et vältida kaitsetute rühmade (noored, sisserändajad ja etnilised vähemused) pikaajalist kõrvalejäämist tööturult, toetatakse mitmes liikmesriigis nende osalemist tööturul. Üheksa liikmesriiki said konkreetse soovituse võidelda vaesuse vastu ja edendada sotsiaalset kaasatust. Enamik soovitusi käsitles eri rühmade paremat sidumist tööturuga, väiksem osa aga võitlust vaesuse ja vaesuse ohuga. Selles kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörata töötavate vaeste (kes moodustavad 8,4 % ELi elanikkonnast) olukorra parandamisele. Eeskätt tuleks kasutada aktiivset kaasamist, et toetada muutustega kohanemist ning parandada töötajate oskusi ja tootlikkust.

Soovituste alusel on tehtud ettepanekuid suurendada tööandjatoetusi, mida antakse teatavatele sihtrühmadele kõikidele osalistele kasuliku kava raames (Belgia). Mõnes liikmesriigis on Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel käivitatud integreeritud kavad, mille raames toetatakse kogukonnapõhist lastehoidu lastehoiuasutuste süsteemi asemel ja laiendatakse romadele sotsiaalkorterite pakkumist (Bulgaaria).

Mõned liikmesriigid on sisserändajate olukorra parandamiseks reforminud riiki hiljuti saabunud sisserändajate tööturule toomise süsteemi, eeskätt keeleõpet (Rootsi). Teised on hõlbustanud tunnistuste ja diplomite tunnustamist, loonud naiste juhendamise ja koolituse programmi ning pakuvad noorematele täiskasvanutele võimalust jätkata haridusteed (Austria).

2.4Investeerimine haridusse ja koolitusse (8. ja 9. suunis)

Mitmes liikmesriigis on reformitud noortele, töötutele ja sisserändajatele pakutavat haridust ja koolitust. Osa liikmesriike püüavad edendada oskusi, mida võib vaja minna tulevikus, ning parandada kutseõppe kvaliteeti ja kättesaadavust. Pidades silmas noorte töötust, on oluline ajakohastada haridus- ja koolitussüsteeme, et need suudaksid anda noortele vajalikud oskused ja pädevused. Mitmel liikmesriigil tuleb tagada, et nende keskharidus- ja koolitussüsteemid suudaksid õpilasi ette valmistada kolmanda taseme hariduse saamiseks või anda erialaoskusi, mis võimaldaksid siseneda tööturule. Ülikoolide töös tuleks pöörata tähelepanu üliõpilaste, õppejõudude ja teadlaste stimuleerimisele, õppekavade kohandamisele tööturu vajadustega ning teaduse ja ettevõtluse vahelise seose tugevdamisele.

Parandada tuleb tulevikus nõutavate kutseoskuste prognoosimist ja tugevdada haridusasutuste, ettevõtete ja tööhõivetalituste vahelist koostööd, tuginedes riiklikul ja ELi tasandil tegutsevate valdkondlike oskuste nõukogude järeldustel. Eelarve aruka konsolideerimise raames tuleks eelistada investeerimist haridusse ja oskustesse, parandada haridus- ja koolitussüsteemide tõhusust ja tulemuslikkust ning tagada nende reformimine vastavalt tööturu vajadustele.

Võideldes koolist väljalangemisega, on mõned liikmesriigid tõhustanud ennetavaid meetmeid, muutes kohustuslikuks ühe aasta pikkuse eelkooli (Austria, Bulgaaria, Kreeka, Küpros, Poola, Rumeenia, Taani ja Ungari). Enamik riike on võtnud sekkumismeetmeid, millega toetatakse õpilasi näiteks juhendamise teel. Vastavalt nõukogu 2011. aasta soovitustele koolist väljalangemise vähendamise kohta tuleb võtta ka asendusmeetmeid, näiteks andes neile, kes on haridus- või koolitusasutuse pooleli jätnud, võimaluse haridusteed jätkata.

Mitu liikmesriiki püüavad edendada kolmanda taseme hariduse omandamist, võttes meetmeid alaesindatud rühmade kaasamiseks. Meetmed hõlmavad otsest rahalist toetust, nõustamist ja juhendamist ning ettevalmistuskursuste korraldamist. Paljudes riikides (Belgia, Küpros, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia) keskenduvad need meetmed madala sissetulekuga rühmadele, teistes sisserändajatele (Belgia, Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Madalmaad, Soome, Taani). Mõned liikmesriigid on astunud samme ülikooli lõpetajate suhtarvu parandamiseks, näiteks pakkudes nõustamist ja juhendamist üliõpilaste, kes võivad ülikoolist välja langeda (Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Sloveenia). Reformidel on kaks eesmärki: parandada ülikooli lõpetajate suhtarvu ning säilitada ja parandada hariduse ja teadustegevuse kvaliteeti.

Mõned riigid on asunud ümber korraldama kutseharidust ning -õpet (Poola, Slovakkia, Küpros, Eesti), parandades haridus- ja koolitussüsteemi võimet kohaneda tööturul nõutavate oskustega ja nende muutumist ennetada (Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Ungari, Ühendkuningriik). Kutseõppesüsteem tuleb paremini kohandada turu vajadustele ning koostöös sotsiaalpartneritega tuleb pakkuda piisavalt laia kutseõppekavade valikut, sealhulgas praktikavõimalusi.

Mitu poliitikaalgatust on tehtud ka vastavalt 16 liikmesriigile esitatud konkreetsele soovitusele, mis käsitlevad haridus- ja koolitussüsteemi reformimist ja sellesse investeerimist.

Liikmesriigid, kelle puhul osutati koolist väljalangemise probleemile, võitlevad sellega näiteks noorte juhendamise projektide (Austria) ja Neue Mittelschule kava laiendamisega (Austria) või andes kooli pooleli jätnutele toetust õpingute lõpetamiseks ja tunnistuse või diplomi saamiseks (Austria, Bulgaaria). Tehtud on ettepanekuid anda õpilastele, keda ohustab koolist väljalangemine, võimalus hea töökoha leidmiseks tulevikus, pakkudes neile kutsekoolitust ning suurendades koolide ja programmide valikut (Malta). Lisaks kavatsevad mõned liikmesriigid lisada riigihankelepingutesse sotsiaalklausleid, mille alusel tagatakse noortele praktikavõimalus kutsehariduse süsteemi raames (Taani).

Eeltoodust hoolimata tuleks siiski laiendada ennetava ja varajase sekkumise meetmeid, millega toetatakse noori, kes on koolist väljalangemise ohus. Nii näiteks tuleb laiendada ja parandada koolieelsete lastehoiu- ja haridusasutuste süsteemi, arendada individuaalset õpet, paremini suunata toetust õpilastele, keda ohustab koolist väljalangemine, arendada varase hoiatamise süsteeme ning edendada koolivälist tegevust õppimis- ja isiksuse arendamise võimaluste avardamiseks. Lisaks tuleb pöörata rohkem tähelepanu sisserändajate laste haridustulemuste sidumisele turuvajadustega.

Selleks et kohandada kõrgharidust paremini tööturu vajadustele, tuleb poliitikat ümber kujundada ka selles valdkonnas. Võetud meetmete hulka kuuluvad näiteks kõrghariduse reformi programm „Teadmuspartnerlus” (Poola) ning tööandjate ja ülikoolide koostöös algatatud kava „Ülikoolide tehnikakolledžid” (Ühendkuningriik). Teistes liikmesriikides aga parandatakse kutsehariduse kättesaadavust (Hispaania).

Mõned liikmesriigid on välja töötanud elukestva õppe strateegia (Austria, Poola, Slovakkia) või uuendanud olemasolevat kava (Eesti); mõni riik on aga koostanud valge raamatu ja algatanud üleriigilise arutelu (Luksemburg). Oluline on jätkata kvalifikatsiooni tõstmise ja elukestva õppe toetamist, pöörates erilist tähelepanu töötutele noortele ning väheste ja vananenud oskustega täiskasvanutele. Lisaks tuleb luua partnerlus ettevõtete ja kohalikke ametiasutustega, et kvalifikatsiooni tõstmisel saaks lähtuda kohaliku tööturu eripäradest.

2.5Turvalisuse ja paindlikkuse tasakaalustamine (7. suunis)

Mitmes liikmesriigis võeti üldisi meetmeid, et parandada turvalisuse ja paindlikkuse vahelist tasakaalu. Selle käigus vaadati läbi töötus- ja sotsiaalhüvitiste küsimused, võeti tööturu killustatuse vastaseid meetmeid ning reformiti miinimumpalka käsitlevaid õigusakte või parandati miinimumpalka ja deklareerimata tööd käsitlevate õigusaktide täitmist. Enamiku liikmesriikide tööturgude jaoks on esmatähtis turvalise paindlikkuse igakülgne rakendamine.

Viis liikmesriiki said konkreetse soovituse tööturu toimimise ja selle killustatuse vähendamise kohta. Need soovitused olid riigiti üsna erinevad, kuid nende peamine eesmärk on töökaitse eeskirjade reform eesmärgiga oluliselt vähendada ajutise ja tähtajatu töölepingu erinevustest tulenevat tööturu killustatust.

Kaks liikmesriiki on muutnud oma poliitikat: Hispaanias on muudetud õigusakte eesmärgiga vähendada lõhet tööturul ning tugevdatud sisemist paindlikkust ja parandatud töötute jaoks töö leidmise võimalusi; Itaalias on vastu võetud tööhõive toetusmeetmete seadus, millega tugevdati töötingimuste läbirääkimiste teist tasandit.

Mõned riigid on kehtestanud ajutiste tööhõiveasutuste tegevuse õigusliku aluse (Leedu) või suurendanud tööturu paindlikkust, kujundades ümber oma tööseadustiku (Slovakkia). Tuleb tagada, et ajutiste töölepinguga ja osalise tööajaga töötajad saavad piisava sotsiaalse kaitse. Neil tuleb võimaldada omandada piisav pensioniõigus; lisaks tuleb kehtestada sellised raamtingimused, mis võimaldavad neid tööturul edasi liikuda, näiteks saada tagasi täisajaga töökoht, tõusta ametiredelil ja saada koolitust.

2.6Pensionisüsteemide reform (10. suunis)

Mitmes liikmesriigis (Tšehhi, Taani, Küpros, Leedu, Madalmaad) on läbi viidud või ettevalmistamisel üldine pensionireform, teistes riikides (Malta, Poola) aga reformitud piiriüleseid pensioniskeeme. Mitu liikmesriiki on võtnud meetmeid, et piirata varast pensionilejäämist või vähendada selle mõttekust (Tšehhi, Leedu, Portugal).

19 liikmesriigile esitati pensionisüsteemi kohta vähemalt üks soovitus. Enamikul juhtudel soovitati tõsta tegelikku või seadusjärgset pensioniiga ning siduda see oodatava elueaga. Umbes pooltes riikides on soovituste kohased meetmed võetud või võtmisel.

Mõned liikmesriigid on kas esitanud, vastu võtnud või rakendanud reformikava, millega piiratakse pika kindlustusperioodiga inimeste ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi (Austria, Hispaania). Teistes riikides on astutud samme eelarve jätkusuutlikkuse parandamiseks, tõstes seadusjärgset pensioniiga (Leedu, Tšehhi) või kehtestades tööturul osalemise stiimuleid (Hispaania).

Üks liikmesriik on asunud põhjalikult reformima ennetähtaegselt pensionile jäämise kava (Taani). Liikmesriigid on teinud ettevalmistusi kavandatud pensionireformi rakendamiseks, korraldades ümber riiklike pensionide struktuuri ja suurendanud avaliku sektori töötajate sissemakseid pensionifondi (Küpros). Teised riigid kavandavad tehtud sissemaksete osalist ülekandmist erasektori fondidesse (Tšehhi). Algatanud on pensioni saamise õiguse järkjärguline sõltuvusse seadmine töötatud aastate arvust (Bulgaaria), seadusjärgse pensioniea sidumine oodatava elueaga ja riikliku pensioni saamise ea tõstmine 66 eluaastale (Madalmaad). Edaspidi tuleb lisaks pensioniea tõstmisele luua stimuleerimisraamistikud ja võimalused meeste ja naiste tööea pikendamiseks ning kehtestada õigusaktiga sissetuleku alampiir, et vältida ja vähendada kaitsetute eakate inimeste vaesusesse ja materiaalsesse puudusesse sattumise ohtu.

3.Tööturu struktuurireformid majanduskasvu toetuseks

Eelmistes punktides esitatud analüüsist võib järeldada, et 2011. aasta prioriteete ja meetmeid ei ole üldiselt vaja läbi vaadata, kuid reformid ei ole veel kaugeltki lõpule viidud ja teatavates valdkondades tuleb jõupingutusi suurendada.

Parandada tuleb suutlikkust luua töökohti, mis toetaks majanduse tööhõivepõhist elavdamist ja töötuse vähendamist. Kui pikemas perspektiivis aitab töökohti luua eelkõige kiire majanduskasv ja sobiv makromajanduslik poliitika, siis lühemas perspektiivis võivad majanduskasvu parandada töökohtade loomist soodustav ettevõtluspoliitika ja sellega koordineeritud paindlikul turvalisusel põhinev tööturupoliitika. Oluline on parandada ettevõtlust ja rahalise toetuse süsteeme, sealhulgas sotsiaalset ettevõtlust. Tugevdada tuleks võitlust mitteametliku ja deklareerimata töötamisega ja laiendada ametlikku töötamist. Geograafilise ja ametialase liikuvuse toetamine ning tööandjate ja tööhõiveasutuste vahelise koostöö süvendamine aitavad vältida ohtu, et vabad töökohad jäävad täitmata tööjõupuuduse ja vajalike oskuste puudumise tõttu. Otstarbekalt korraldatud sotsiaalkaitsesüsteemid, mis hõlmavad igat liiki töölepinguid ja töötamist füüsilisest isikust ettevõtjana, aitavad vähendada ebakindlust ja suurendada töötamise atraktiivsust.

Kui noored jäävad raskesse olukorda, võib see parandamatult kahjustada tööturgu. Seetõttu tuleb rakendada Euroopa noorte garantiiprogrammi kohane terviklik raamistik. Ajavahemikul 2008–2010 tõusis järsult noorte töötuse määr ja koos sellega selliste noorte arv, kes ei tööta, omanda haridust ega osale koolituses. On oht, et EL võib kaotada kogu praeguste noorte põlvkonna pädevuse, mis omakorda kahjustaks nende eeldusi saada tööd. Noorte garantiiprogrammi 3 alusel tuleb käivitada terviklik poliitiline raamistik, et tagada sujuv üleminek koolist tööle, andes noortele vajalikud oskused ja pakkudes neile väljaõppe- ja praktikakohti ning karjäärinõustamist ja sihtotstarbelist abi töö leidmisel. Praeguses faasis tuleb suurimat tähelepanu pöörata haridus- ja tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite ja ettevõtjate vahelise partnerluse loomisele piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kaasates asjakohastel juhtudel ELi vahendeid.

Ajal kui töötuse määr on kõrge ja töö leidmise väljavaated kesised, tuleb selleks, et inimesed säilitaksid konkurentsivõime tööturul ja lootuse tööd leida, kasutada aktiivset tööturupoliitikat koos otstarbeka sotsiaaltoetuste süsteemiga. Erilist tähelepanu tuleb pöörata suurele pikaajaliste töötute rühmale, kuna pikaajaline töötus võib süvendada lootusetust ja põhjustada oskuste aegumist, mis kärbib nii inimeste väljavaateid suurendada oma sissetulekut kui ka potentsiaalset majanduskasvu. Pikaajalistele töötutele ümberõppe pakkumine ja töökogemuse andmine aitaks neil säilitada konkurentsivõimet tööturul. Tööhõivetalitused, osaledes kohalikus partnerluses, peavad koos sotsiaalabisüsteemiga osutama individuaalsemat abi tööturule tulekul, töö otsimisel ning oskuste ja töökohtade kokkuviimisel.

Viimastel kuudel on sotsiaalne olukord halvenenud. Seetõttu tuleb võtta täiendavaid meetmeid. Kõige haavatavamaid ja kriisist kõige raskemini tabatud rühmi tuleb kaitsta majanduskriisi rikkust ümberjaotava toime ja eelarve konsolideerimise kavade mõju eest. Iga hinna eest tuleb vältida töötuse ja sotsiaalse olukorra halvenemise väljumist kontrolli alt. Selleks et sotsiaalkaitse süsteemid suudaksid ka edaspidi vähendada vaesust ja tõrjutust, tuleb nende tõhusust veelgi suurendada. Väikese sissetulekuga ja kaitsetuid elanikerühmi aitavad tõrjutuse eest kõige paremini kaitsta aktiivse kaasamise strateegiad, mis hõlmavad inimeste tööturule tagasitoomise meetmeid, piisavaid sotsiaalseid teenuseid ja sissetulekutoetust. Aruka konsolideerimise käigus tuleb säilitada kaitsetute rühmade miinimumpensioni suurus ja tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus. 

Tööturul nõutavate ja pakutavate oskuste vaheliste kääride suurenemine loob lühemas perspektiivis majandusele takistusi, kuid investeerimine haridusse ja koolitusse suurendab pikemas perspektiivis tootlikkust ja sissetulekuid. Selleks et innovatsiooni, tootlikkust ja kõrget tööhõivet saaks rakendada majanduskasvu teenistusse, on kõige rohkem vaja parandada oskusi ja teadmisi. Eelkõige on vaja suurendada ülikoolide teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialade lõpetajate arvu ning toetada näiteks ettevõtluse, loovuse ja uuendusvõime alaste täiendavate oskuste ja teadmiste omandamist. Praeguses eelarveolukorras tuleb esmatähtsaks pidada investeerimist haridusse ja oskustesse, mis võimaldavad ajakohastada haridus- ja koolitussüsteeme ning suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust. Koolist väljalangevuse ennetamise ja varajase sekkumise poliitika ning hariduse orienteerimine vastavalt tööturu vajadustele aitab vähendada tööpuudust ja sotsiaalset tõrjutust ning parandada tööturu tulemusi. Liikmesriikide ja ELi tasandi tegutsevate valdkondlike oskuste nõukogude kaudu saab tugevdada haridusasutuste, ettevõtete ja tööturuasutuste koostööd tulevikus nõutavate oskuste prognoosimisel ja töötajaile selliste oskuste andmisel.

(1) Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).

(2) Palgakulu ühe töötaja kohta.

(3) Vastavalt algatuse „ Noorte liikuvus ” raames tehtud ettepanekule.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.11.2011

KOM(2011) 815 lõplik

VOL. 5/5 - IV LISA

LISA

MAJANDUSKASVU TOETAV LIIKMESRIIKIDE MAKSUPOLIITIKA JA MAKSUDE PAREM KOORDINEERIMINE ELis

dokumendile

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

2012. aasta majanduskasvu analüüs

Käesolev aruanne „Majanduskasvu toetav liikmesriikide maksupoliitika ja maksude parem koordineerimine“ on komisjoni paketti, millega algatatakse 2012. aasta Euroopa poolaasta, kaasatud esmakordselt. Käesoleva aruande näol on ka tegemist järelmeetmega Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta kohtumise järeldustele, milles paluti komisjonil esitada 2011. aasta detsembriks aruanne edusammude kohta, mida on tehtud struktureeritud aruteludes maksupoliitika küsimuste üle laiendatud euroala pakti 1 kontekstis eelkõige selleks, et tagada „heade tavade vahetamine, kahjulike tavade vältimine ning pettustega ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemist käsitlevate ettepanekute esitamine“. Kuna see on üks keskse tähtsusega panustest majanduse tugevamasse juhtimisse, siis peaks see sillutama teed maksundusalasele koostööle, et töötada välja tõhusamad maksusüsteemid, mis võimaldaksid kriisist paremini ja kiiremini väljuda. Käesolevas aruandes arendatakse edasi iga-aastase majanduskasvu analüüsi peamisi sõnumeid ja seega peaks see ka pakkuma liikmesriikidele tuge maksupoliitika koordineerimise üle peetavate struktureeritud arutelude järjepideval ja tõhusal viisil süvendamiseks kooskõlas Euroopa poolaasta 2 kontekstis koostatud või koostatavate soovituste ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega.

1.Kontekst

Praeguses majanduskontekstis, kus liikmesriikidel on vaja oma konsolideerimismeetmeid kiirendada, on maksundus eriti oluline. Liikmesriigid peavad kaaluma meetmeid eelarvetulude suurendamiseks, säilitades samal ajal Euroopa ikka veel hapra majanduskasvu. Maksude paremal koordineerimisel ELi tasandil on selles kontekstis täita oma roll, sest see võib aidata kaasa nii ühiste probleemide lahendamisele kui ka riigi poliitikaeesmärkide saavutamisele.

Maksunduse kvaliteedi parandamine majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta kontekstis aitab neil saavutada tasakaalu eelarvetulude suurendamise ja majanduskasvu vahel. Riigipõhistes soovitustes, mille nõukogu võttis vastu 12. juulil 2011 ja millega suleti esimene Euroopa poolaasta, rõhutati selliste täiendavate maksureformide tähtsust, milles seatakse prioriteediks majanduskasvu toetavad maksuallikad, säilitades samal ajal üldise maksutulu. Võimaliku olulise küsimusena on eraldi välja toodud tööjõumaksude alandamine, et muuta töötamine tasuvamaks. Parimate tavade vahetamine ja tõhustatud dialoog komisjoni ja liikmesriikide vahel võiks selles kontekstis eriti palju abiks olla. Maksustamise kvaliteedi parandamise vajadus on vahepeal veelgi suurenenud, nagu ka vajadus pöörata tähelepanu eelarve konsolideerimise üldisele kvaliteedile ja mõjule, mida see avaldab majanduskasvule.

Euroopa poolaastaga seoses käsitletakse liikmesriikide tasandil tehtavaid maksupoliitika reforme, mille eesmärk on toetada majanduskasvu ja riikide rahanduse jätkusuutlikkust. Samal ajal tugevdaks parimate tavade vahetamine Euroopa poolaastat maksupoliitika valdkonnas, sellest saaksid kasu kõik liikmesriigid ja see pakuks kasulikke suuniseid selle kohta, kuidas astuda ühiseid samme jätkusuutlikumate, majanduskasvu ja töökohtade loomist toetavate maksusüsteemide suunas, täites ka eelarve märkimisväärse konsolideerimise vajadust, kaotades moonutused, mis aitavad kaasa makromajanduslike tasakaalustamatuste tekkele, ja säilitades nende tulude (ümber)jaotamise võime.

Maksunduse koordineerimise vajadus on eriti suur juhul, kui tegemist on piiriüleste küsimustega. See võiks aidata parandada siseturu tõhusust, sest mõned kõige olulisemad siseturule jäänud takistused tulenevad praegu liikmesriikide koordineerimata maksupoliitikast. ELi ühtse turu integreerimine ja teatavate tegurite muutuvus tähendab, et maksustamine mõjutab majandustegevuses osalejate piiriüleseid otsuseid. Riikide maksuõiguse sätete erinevused võivad takistada kodanikel ja ettevõtetel integreeritud turu eelistest täiel määral kasu saamast 3 . Lisaks sellele võib koordineerimine ka aidata toetada majanduskasvu toetavate riiklike maksupoliitika strateegiate rakendamist, näiteks juhul, kui see viib kahjulike maksustamistavade kaotamiseni ning pettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vältimiseni. Maksupettuste ja kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks tehtavad ühised jõupingutused kindlustaksid liikmesriikide maksubaasi ja aitaksid suurendada eelarvetulusid ilma maksukoormust suurendamata.

2.Euroopa poolaasta raames käsitletavad maksupoliitika probleemid liikmesriikides

ELi liikmesriigid seisavad maksupoliitika valdkonnas praegu vastamisi kahe üldise probleemiga. Esimene neist on võitlus maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega, maksutulu puudujääkide vähendamine ja maksukogumise tõhususe parandamine, millel võib olla täiendavate tulude kogumise juures oluline roll. Teine probleem on see, kuidas parandada maksustamise üldist struktuuri nii, et see toetaks paremini majanduskasvu. See probleem moodustab olulise osa üldisest ELi riikide majanduse kasvupotentsiaali suurendamise väljakutsest. Ehkki see on juba iseenesest eesmärk, on see ka riigi rahanduse jätkusuutlikuks muutmise tingimus. Lisaks on paljudel liikmesriikidel vaja parandada viisi, kuidas erinevad maksuliigid on kujundatud, muu hulgas maksubaasi laiendamise teel, ning tõhustada maksunormidest kinnipidamist ja maksude haldamist. Kuigi nende probleemide edukal lahendamisel jääb siiski alles lisatulude vajadus, võib avaliku sektori rahanduse konsolideerimiseks olla vaja suurendada maksumäärasid.

Käesolevas jaos tuginetakse komisjoni hiljuti avaldatud aruandes „Maksureformid ELi liikmesriikides 2011“ 4 tehtud tähelepanekutele. Selles kasutatakse makromajandusnäitajatel põhinevat horisontaalset sõeluuringut, et püüda määrata kindlaks, millised on eespool nimetatud maksupoliitika probleemid erinevates liikmesriikides. Selleks et anda teostatavaid poliitikasoovitusi, mis on kohandatud konkreetse liikmesriigi spetsiifilistele vajadustele, on seda esialgset hinnangut riikide maksupoliitika kohta vaja täiendada asjakohaste, pigem mikromajanduslikku või kvalitatiivset laadi riigipõhiste andmetega.

2.1.Suuremate maksutulude panus konsolideerimisse

Finants- ja majanduskriisi tagajärjed kajastuvad nüüd ja ka edaspidi tugevalt liikmesriikide valitsemissektori tuludes. Pärast laias skaalas maksustiimulite rakendamist ajavahemikus 2008–2010 on rõhuasetus maksupoliitikas nüüd selgelt liikunud nii väga vajaliku avaliku sektori rahanduse konsolideerimise suunas. Mõned liikmesriigid võiksid oma avaliku sektori rahanduse konsolideerimiseks – täiendusena kulude kontrollile – kaaluda maksutulude suurendamist. See on eriti asjakohane riikide puhul, kelle eelarve olukord on jätkusuutmatu, kuid kellel samal ajal on siiski ruumi maksude võimalikuks suurendamiseks. Uuringud näitavad, et tulupõhine konsolideerimine on suurema tõenäosusega edukas, kui algne maksude suhe SKPsse on madal. Esmajärjekorras võiks maksutulude suurendamise vajadust rahuldada pigem maksunormidest kinnipidamise ja maksude haldamise parandamise teel kui maksude suvakohase järsu tõstmisega. Kui maksunormidest peetakse juba niigi nõuetekohaselt kinni ja/või tulude suurendamise vajadusi ei saa rahuldada üksnes maksunormidest kinnipidamise parandamisega, tuleks kaaluda maksustamise tõhususe suurendamist maksubaasi laiendamise meetmete abil, nagu maksusoodustuste ja vähendatud käibemaksumäärade läbivaatamisega (vt jagu 2.3). Viimase valikuvõimalusena võib maksumäärade tõstmine või uute maksude kehtestamine olla mõnel juhul vältimatu. Maksupõhise konsolideerimise asjakohasuse kaalumisel tuleb lisaks selle analüüsimisele, i) kas tulude suurendamise meetmeid on lähiminevikus juba ulatuslikult kasutatud ja ii) kas on võimalik suurendada tulusid majanduskasvu kõige vähem pärssivatest maksukategooriatest, uurida ka seda, kui palju on „ruumi“ maksude tõstmiseks. Maksupõhise konsolideerimise prioriteetide valikul tahavad liikmesriigid kõige tõenäolisemalt teha oma valikud lähtuvalt sellest, kui suur on nende eelarvega seotud manööverdamisruum, milline on nende majandustsükli etapp, ning muudest mikromajanduslikest või institutsioonilistest teguritest.

2.2.Majanduskasvu paremini toetav maksustruktuur

Maksukoormuse nihutamise potentsiaal

Tööjõu, eriti aga haavatavate rühmade suur maksukoormus kombinatsioonis madalate kaudsete ja tarbimismaksudega võib osutada maksusüsteemi struktuur ümberkujundamise vajadusele. Majanduskirjanduses osutatakse sellele, kui tähtis on majanduskasvu seisukohast maksude koosseis ja pakutakse välja peamiste maksukategooriate järjestus majanduskasvule avalduva mõju järgi, mille kohaselt pärsivad majanduskasvu kõige vähem kinnisvaramaksud, neile järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas keskkonnaga seonduvad maksud) ja viimasel kohal on tulumaksud (üksikisiku ja ettevõtte tulumaks), mis pärsivad majanduskasvu kõige enam.

Nagu juba ka 2011. aasta majanduskasvu analüüsis märgitud, peaks maksude tööjõumaksudelt eemale nihutamine olema prioriteet enamiku liikmesriikide jaoks, et stimuleerida tööjõunõudlust ja luua töökohti. Eelkõige on väikese sissetulekuga töötajate ja leibkonna teise palga saajate tööjõus osalemise määr muret tekitavalt madal, mis peegeldab vajadust muuta töötamine nende haavatavate rühmade jaoks tasuvaks. Maksude ja hüvitiste süsteemi reforme kutsutakse üles tegema ka selleks, et soodustada leibkonna teise palga saajate tööturul osalemist ning vähendada mitteametlikku töötamist ja hüvitistest sõltuvust.

Aruandes „Maksureformid ELi liikmesriikides 2011“ 5 esitatud analüüs maksustruktuuri majanduskasvu toetavamaks muutmise kohta annab alust arvata, et mõned liikmesriigid saaksid oma majanduskasvu suurendada, kui nad nihutaksid oma maksustruktuuri tööjõumaksudest (üksikisiku tulumaks ja sotsiaalkindlustusmaksed) eemale. Mõned liikmesriigid on hiljuti nihutanud maksukoormuse teatavas ulatuses tarbimismaksude suunas, peamiselt suurendades käibemaksumäärasid ja aktsiise. Siiski on mitmes liikmesriigis suur maksukoormus kombineeritud tarbimismaksudest ja muudest kaudsetest maksudest saadava maksutulu suhteliselt väikese osakaaluga. Tarbimis-, keskkonna- ja/või eluasememaksude suurendamine võiks olla üks viis tööjõu suure maksukoormuse leevendamiseks ning see suurendaks ka majanduse kasvupotentsiaali. Tööjõu maksukoormuse mis tahes vähendamisel tuleks keskenduda madala kvalifikatsiooniga töötajatele ja/või leibkonna teise palga saajatele, arvestades et neil rühmadel on töötamiseks sageli eriti suur motivatsioonipuudus, samal ajal kui tööjõu pakkumise elastsus töötamisest saadava tulu suhtes on nende puhul küllaltki kõrge.

Kaaluda võiks ka tööjõu maksustamise profiili ümberkujundamist kõigi sissetulekutasemete lõikes. Tööjõu liikuvuse ja eluasemekinnisvara fondi tõhusa allokatsiooni edendamiseks võiks olla õigustatud eluaseme maksustamise ümbertasakaalustamine selliselt, et tehingute maksustamiselt liigutaks jooksvate maksude suunas. Kaaluda võiks ka keskkonnamaksude suurendamist, sest keskmise pikkusega perioodi jooksul majanduskasvule, sissetulekutele, tootlikkusele ja maksulaekumistele avalduvate mõjude kaudu 6 saaksid need anda panuse eelarve konsolideerimisse, unustamata sealjuures asjaolu, et nende maksubaas jääb üldjuhul suhteliselt tagasihoidlikuks ja nende peamine eesmärk on heastada keskkonnale tehtud kahju.

Võttes arvesse, et empiirilised uuringud kalduvad näitama, et ettevõtlusele kehtestatud maksudel on majanduskasvule üldiselt kõige kahjulikum mõju, peaksid liikmesriigid, kus ettevõtlustulu maksukoormus on suhteliselt suur, püüdma praeguses olukorras vältida ettevõtte tulumaksu määrade tõstmist. Ettevõtete kasumile kehtestatud maksud muudavad ettevõtjate tehtavate otsuste riski/tulu profiili ning võivad seega mõjuda kahjulikult kapitali akumulatsioonile ja pärssida investeeringuid.

2.3.Maksubaaside laiendamine

Lisaks eespool kirjeldatud laiematele makromajanduslikele jätkusuutlikkuse ja majanduskasvu probleemidele väärivad erilist tähelepanu mitmed spetsiifilisemad, konkreetsete maksude ülesehitusega seonduvad probleemid, mille lahendamine aitaks parandada maksustamise tõhusust. See on eriti asjakohane olukorras, kus maksubaas on murendatud põhjendamatute maksusoodustustega ja ulatuslikult kasutatakse alandatud maksumäärasid. Nagu eespool mainitud, peaks tulupõhise konsolideerimise vajaduste täitmiseks tegevuskavas olulisele kohale seadma pigem maksubaasi laiendamise kui maksumäärade (täiendava) tõstmise.

Maksukulude uuesti läbivaatamine ja vähendamine otseste maksude puhul

Otseste maksudega seonduvate maksukulude tase on näitaja, mis iseloomustab maksubaasi laiust. Maksukulud, mis de facto kujutavad endast subsiidiume, on mahaarvamised, vabastused ja kõrvalekaldumised laialt määratletud maksubaasist. Kuigi need võivad olla õigustatud võrdsuse ja ümberjaotamise eesmärgil või selleks, et korrigeerida välismõjusid või luua positiivseid või negatiivseid stiimuleid, kujutavad need sageli endast põhjendamatut soodusrežiimi, mis põhjustab majanduslikke moonutusi ja vähendab maksusüsteemi tõhusust. Maksukulude kärpimine üksikisiku ja/või ettevõtte tulumaksustamisel laiendab maksubaasi ja vähendab maksusüsteemi keerukust. See võiks võimaldada koguda lisatulusid samade (või isegi madalamate) maksumäärade juures. Lisaks sellele võiks maksustamisest tulenevate kohustuste täitmise koormuse vähendamine oluliselt parandada ettevõtluskeskkonda. See eeldab läbipaistvuse suurendamist ning maksuseadustike ja maksukohustuste täitmise eeskirjade keerukuse vähendamist, maksete tegemise menetluse lihtsustamist, sealhulgas e-riigi rakenduste kasutamise kaudu, ning maksustamist käsitlevate õigusaktide stabiilsuse tagamist.

Käibemaksu tõhususe suurendamine

Käibemaks moodustab suurema osa tarbimismaksudest. Käibemaksu erandite ja vähendatud maksumäärade kohaldamise piiramine, pidades silmas käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ), on keskse tähtsusega vahend maksubaasi laiendamiseks ja maksude üldise tõhususe suurendamiseks 7 . Paljudes liikmesriikides jäävad käibemaksulaekumised tugevalt alla taseme, mida võiks ühtse tarbimismaksumäära kehtestamise korral teoreetiliselt olla võimalik koguda (vt joonis 2, kus on näidatud ELi/euroala keskmised väärtused). Praktikas ei ole kehtiv käibemaksusüsteem kaugeltki ühtne, peegeldades peamiselt sotsiaalpoliitika eesmärke, mida saaks tõhusamalt saavutada muude poliitikavahenditega. Liikmesriigid kohaldavad äärmiselt erinevaid käibemaksumäärasid, luues sellega väga mitmekesise ja keeruka käibemaksusüsteemi.

Suhteliselt suur käibemaksutulu võib olla tingitud ka maksupettustest ja maksudest kõrvalehoidumisest ehk vajakajäämisest maksunormidest kinnipidamisel, mis on eriti aktuaalne teatavate liikmesriikide puhul. Käibemaksu tõhususe ja maksunormidest kinnipidamise suurendamine vähendatud määrade kaotamise teel ning maksudest kõrvalehoidumise ja pettuse vastu võitlemine võiks märkimisväärselt parandada maksutulude kogumist ja vähendada moonutusi paljudes liikmesriikides.

2.4.Konkreetsete maksude parem ülesehitus

Aruandes „Maksureformid ELi liikmesriikides 2011“ tuvastati veel kaks spetsiifilist probleemi, mis on asjakohased majandusliku tõhususe suurendamisel paljudes liikmesriikides.

Võlguoleku soodustamise vähendamine ettevõtete ja eluaseme maksustamisel

Liikmesriikide ettevõtte tulumaksu süsteemid ja eluasemeinvesteeringute maksustamine toovad investeeringu finantseerimisel kaasa „võlguoleku soodustamise“.

Ettevõtete maksustamisel peegeldab võlguoleku soodustamine asjaolu, et ettevõtete võlalt makstavad intressimaksed saab maksustatavast kasumist maha arvata, kapitalikasumit aga mitte. Sellise võlguoleku soodustamisega seonduvad heaolukulud võivad olla üsna olulised. Mis aga veelgi olulisem, ülemäärane võlatase suurendab makseviivituse ohtu ja hiljutine finantskriis on tõestanud, et kohandamiskulud võivad olla märkimisväärsed.

Eluasemega seonduv võlguoleku soodustamine tuleneb samuti võimalusest arvata eluaseme hüpoteeklaenu intressid (või isegi laenu põhisumma maksed) maksustatavast üksikisiku tulumaksust maha, mis annab stiimuli võlgasid koguda ja eluasemekinnisvarasse liigselt investeerida, st ressursside ebatõhusaks jaotuseks tootliku(ma) investeeringu arvel. Arvatakse, et sellist tüüpi maksusoodustused aitasid kaasa eluasemekinnisvara hinnatõusule ja võla finantsvõimenduse suurenemisele ning seega eluasemekinnisvara mulli tekkele. On tõendeid, et riikides, kus soodustatakse kodu omanikuks olemist hüpoteeklaenuga rahastamise maksualase sooduskohtlemise kaudu, on ka hüpoteeklaenude suhe SKPsse suurem.

Mõlemad võlguoleku soodustamised viivad selleni, et majapidamised ja ettevõtted teevad finantsotsuseid suurema finantsvõimenduse kasuks, olles ajendatud maksusoodustustest ja mitte majanduslikest kaalutlustest. Need moonutused suurendavad majanduses riski ja volatiilsust ning võivad nende riskide realiseerumise korral teravdada negatiivseid majanduslikke tagajärgi.

Keskkonnasõbraliku maksustamise väljatöötamine

Kokkuhoiumeetmete ja eelarve konsolideerimise konteksti silmas pidades näib olevat äärmiselt raske kaasata keskkonnapoliitika meetmeid eelarve kulude poolele. Seetõttu on oluline kasutada maksustamisraamistikku keskkonnapoliitika puhul võimalikult tõhusalt. Keskkonnale kahjulikud maksusubsiidiumid tuleks seetõttu järk-järgult kaotada, samal ajal kui keskkonnamaksud tuleks kujundada läbimõeldult. Erilist muret tekitavad vähendatud käibemaksumäärade vormis antavad energiatarbimise subsiidiumid, ettevõtete autode maksualane sooduskohtlemine 8 ja CO2-heidete ebaühtlased hinnad (nt diislikütuse kaudsete subsiidiumide vähendamine). Selliste soodustuste olemasolu paljudes liikmesriikides 9 paneb mõtlema vajaduse üle kujundada keskkonnmaksude struktuur ümber, et tagada nõuetekohased stiimulid keskkonnakaitseks ja võtta paremini arvesse heaolu vähenemist. Lisaks sellele tuleks tõhustada ELi-ülest ja rahvusvahelist koordineerimist, et saavutada ühiskonna jaoks optimaalne keskkonnamaksude tase, saada kasu nende liikmesriikide kogemustest, kes on keskkonnamaksusid intensiivselt kasutanud, ning aidata kaasa võrsete tegutsemistingimuste loomisele ELi ettevõtete jaoks.

2.5.Euroopa poolaasta roll ja parimate tavade vahetamine

Komisjoni ja ELi liikmesriikide vaheline tõhustatud dialoog saab aidata kaasa poliitikasuuniste kvaliteedi toetamisele Euroopa poolaasta kontekstis ning saab samuti aidata liikmesriikidel poliitikasuuniseid asjakohasel viisil kohaldada, võttes arvesse riikide eripärasid. Selline tõhustatud dialoog võiks toimuda erinevatel foorumitel:

Maksuküsimuste kõrgetasemelise töörühma raames peaksid liikmesriigid jagama oma seisukohti nii protsessi kui ka sisu kohta, et saaks koostada õigeaegsed ja tulevikku vaatavad aruannete kavandid, mis võivad olla maksupoliitika koordineerimise valdkonnas tehtava edasise töö juures nö teekaardiks.

Maksustamispoliitika töörühma raames on komisjon pidanud liikmesriikidega arutelusid maksude majanduskasvu toetava kujundamise ja hindamise üle. Samuti on ta pidanud arutelusid mõnede parimate tavade üle, keskendudes eelkõige keskkonnamaksude suunas liikumisel saadud kogemustele. Selliseid arvamustevahetusi peaks toimuma rohkem ja neis võiks muu hulgas keskenduda maksude haldamise küsimustele, et aidata liikmesriikidel tagada oma maksude parem kogumine.

Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, eriti aga selle juures tegutseva majanduspoliitika komitee 10 raames peaksid toimuma tehnilised arutelud majanduskasvu toetavate ja jätkusuutlikkusele orienteeritud horisontaalsete põhimõtete üle, tuginedes riikide kogemustele, et veelgi tugevdada maksupoliitika suuniste metoodilisi ja analüütilisi aluseid.

Keskse tähtsusega toetav roll on ka headel ja usaldusväärsetel andmetel. Need on vajalikud, et analüüsida, hinnata ja võrrelda varasemaid ja tulevasi maksureforme ning hõlbustada heade tavade vahetamist. Parimate tavade vahetamiseks tehtavat tööd võiks tõhustada järgmiselt: i) arendada edasi Euroopa Komisjoni veebiportaali, 11 mis on pühendatud riikide maksureformide peamiste tunnusjoonte kirjeldamisele, sealhulgas nende tõhususe hindamisele, ja ii) kui see on asjakohane, siis seada orienteeruvaid eesmärke.

3.Maksude koordineerimine ja ELi õigusaktid

Maksude koordineerimine ELis või ELi õigusaktid, mille vastuvõtmist võib pidada otstarbekaks valdkondades, mis on siseturu hea toimimise seisukohast eriti asjakohased, saaksid toetada liikmesriikide jõupingutusi oma maksusüsteemide majanduskasvu toetavamaks muutmisel ja maksude kogumise tõhususe parandamisel.

Maksude koordineerimine ja ELi õigusaktid on eriti asjakohased selleks, et käsitleda kolme erinevat liiki küsimusi. Esiteks saab maksude koordineerimine aidata kaasa ühtse turu ees seisvate takistuste kõrvaldamisele ja seeläbi ettevõtetele ja üksikisikutele võrdsete tegutsemistingimuste loomisele. Seega saab koordineeritud maksumeetmete abil lahendada topeltmaksustamise probleemi ja kaotada muud maksumeetmed, mis kujutavad endast piiriüleseid takistusi siseturule ja investeeringutele ELis. Teiseks saab maksude koordineerimine täita olulist rolli ka mittemaksustamise ja kuritarvituste piiramisel ja vältimisel, sest selline tegevus seab ohtu liikmesriikide maksusüsteemide õigluse ja tõhusa koostoimimise. See aitaks suurendada maksunormidest kinnipidamist ja tuua riigieelarvetesse nii väga vajalikke lisatulusid. Samuti aitaks koordineerimine vältida kahjulikku maksukonkurentsi ja sellest lähtuvat „võidujooksu madalaima taseme suunas”, mis vähendab liikmesriikide suutlikkust maksustada liikuvaid maksubaase ja sunnib neid suurendama vähem liikuvatest maksubaasidest (nt tööjõud ja eeskätt vähekvalifitseeritud töötajad) saadavaid tulusid. See põhjustab tõenäoliselt töömotivatsiooni puuduses ja tööandjate suuremates tööjõukuludes väljenduvaid olulisi moonutusi. Koordineerimine saaks anda liikmesriikidele tagasi teatava kasuliku ruumi oma maksupoliitika parema kujundamise saavutamiseks.

Komisjon on esitanud mitu õigusakti ettepanekut (vt tekstikast 1), mis rakendamise korral parandaksid ühtset turgu ja liikmesriikide maksusüsteeme.

3.1.Kahjulikud maksutavad ja usaldusväärne ettevõtluskeskkond

Kahjulikku maksukonkurentsi saab vähendada nii ELi-sisese kui ka sellest väljapoole suunatud rahvusvahelise koostööga. Äriühingute maksustamise käitumisjuhend − pehme õiguse vahend, milles ei ole ette nähtud õiguslikult jõustatavaid eeskirju, on olnud vahend, mille abil on kõrvaldatud paljud kahjulikud maksumeetmed.

Käitumisjuhendi töörühm alustas hiljuti arutelusid horisontaalsemate küsimuste üle. Üks näide on käitumisjuhendi põhimõtete edendamine kolmandate riikide suunal. Eelmisel aastal alustas komisjon nõukogu kutsel Šveitsi ja Liechtensteiniga arutelusid käitumisjuhendi põhimõtete ja kriteeriumite kohaldamise üle neis kahes riigis. Teine küsimus, mille eesmärk on maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise piiramine, seondub kuritarvitamisvastaste meetmete koordineerimisega.

Lisaks sellele on komisjon arvamusel, et maksuplaneerimine on ettevõtte tasandil muutunud viimase 15 aasta jooksul üha keerukamaks: selle asemel et lihtsalt saada kasu ühe riigi maksusoodustusrežiimidest, tegelevad mõned ettevõtted keeruka maksukombineerimisega, kasutades ära eri riikide maksusüsteemide ebatäiuslikku vastavust, saades selle tulemusel maksusoodustusi kahest või enamast riigist. Nimetatud arengusuunad on põhjustanud arutelu käitumisjuhendi töörühma praeguse ja tulevase rolli üle. Käitumisjuhendi töörühma tööd saaks märkimisväärselt tõhustada, kui anda selle tööle uut hoogu ja tugevdada tema mandaati. Prioriteediks peaks olema kahjulike maksutavadega seonduva ühise töö tõhustamine. Eelkõige tuleks käitumisjuhendi töörühma tööd laiendada eeskätt selle tagamiseks, et maksusüsteemide vahelise vastavuse puudumine ei tooks kaasa kahjulikke tagajärgi maksuasutustele ega ettevõtetele. Eelkõige võib vastavuse puudumine luua topeltmittemaksustamise olukordi, mida võidakse kasutada ära liikmesriikide maksutulude vähendamiseks ja teatavatele ettevõtetele põhjendamatute eeliste andmiseks. Praegustel rasketel aegadel tuleb käsile võtta selliste ühtse turu eesmärke kahjustavate lünkade kõrvaldamine. Kui 2012. aasta lõpuks ei suudeta tulemusi saavutada, kaalub komisjon nende oluliste küsimuste lahendamiseks oma algatusõiguse kasutamist.

Lisaks kahjulike tavade vastu võitlemisele on maksundusalane koostöö suunatud sellele, et kõrvaldada olemasolevad maksutõkked, mis ikka veel ei võimalda majandustegevuses osalejatel saada kasu eelistest, mida ühtne turg võib pakkuda. Topeltmaksustamine on eraldi esile toodud kui üks kõige kahjulikum veel allesjäänud takistus ühtse turu toimimisele. Topeltmaksustamisel on palju erinevaid aspekte ja praegu on käimas töö selle probleemi eri aspektidele lahenduste leidmisel. Näiteks on komisjon loonud ekspertide foorumi, et leida lahendusi ülekannete hinnakujunduse probleemidele. Lisaks sellele uurib komisjon selliste topeltmaksustamise probleemide ulatust, millega seisavad vastamisi riskikapitalifondid, et leida lahendusi kõnealuste fondide jaoks, mis võivad olla VKEdele oluliseks rahastamisallikaks. Olles kindlalt otsustanud lahendada veel olemasolevad probleemid, on komisjon vastu võtnud topeltmaksustamist käsitleva teatise, milles on välja toodud valdkonnad, kus peamised topeltmaksustamise probleemid ELis esinevad ja milles visandatakse konkreetsed meetmed, mida komisjon kavatseb võtta nende lahendamiseks. Sealjuures püüab komisjon kõrvaldada tegelikud takistused konkurentsivõimelisema majanduse teelt ja muuta ELi investeerimise ja selles äritegevusega tegelemise lihtsamaks 12 . Üks uuritavaid võimalusi on võimalik siduv vaidluste lahendamise mehhanism, mille abil põhjalikult kõrvaldada ELi-sisene topeltmaksustamine. 

Turu sügavama integratsiooni ja moonutuste kõrvaldamise ELis saab saavutada ka viies lõpule sellised algatused nagu ettepanek ettevõtete ühise konsolideeritud maksubaasi kohta. See skeem pakuks asjaomastele ettevõtjatele võimaluse valida ühise süsteemi kasutamise, vältides selle tulemusena piiriülese tegevuse ees seisvaid olulisi maksutõkkeid. Lisaks sellele aitaks energia maksustamise direktiivi (millega parandatakse kehtiva direktiivi puudujäägid) vastuvõtmine kaasa mitte ainult tõeliselt võrdsete tegutsemistingimuste loomisele ELis, vaid lihtsustaks ka liikumist majanduskasvu toetavama maksustamise suunas. 

3.2.Pettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastane võitlus

Mitmel liikmesriigil seisab ees väljakutse võtta stiimulitele orienteeritud poliitikameetmeid maksutulupuudujääkide vähendamiseks, parandades selleks maksukogumise tõhusust ja vältides paremini maksudest kõrvalehoidumist. Esiteks tuleks märkida, et maksusüsteemi üldise tulemuslikkuse optimeerimiseks ja maksude haldamise kulude vähendamiseks on äärmiselt oluline haldusjuhtimise kvaliteet ja maksumaksjate käitumise parem mõistmine. Teiseks sõltub jõustamistegevuse tõhusus eeskirjade rikkumiste avastamiseks ettenähtud tegelikest (personali ja IT) ressurssidest, eeskirjade rikkumise korral rakendatavatest karistustest ning jõustamisprotsessi tõhususe kontrollist. Maksunduse valdkonna hea valitsemistava küsimust on arutatud maksustamispoliitika töörühmas ja nõukogu maksuküsimuste kõrgetasemelises töörühmas. Aruteludes keskenduti eriti sellele, kuidas parandada läbipaistvust, teabevahetust ja õiglast maksukonkurentsi.

Palju tööd tehakse ELi tasandil, kasutades selleks eeskätt halduskoostööd käsitlevaid sätteid, mis hõlmavad kõiki maksunduse valdkondi. Maksupettuste vastu võitlemiseks ELis peaksid liikmesriigid kasutama võimalikult palju ära juba olemasolevaid vahendeid. Praktikas saab sellist tegevust toetada programmist Fiscalis, 13 seda eeskätt ühismeetmete kaudu, millega toetatakse liikmesriikide vahelist koostööd.

Lisaks sellele kaaluvad ELi liikmesriigid praegu hoiuste direktiivi läbivaatamist, et laiendada selle reguleerimisala ja tagada paremini selliste intressimaksete maksustamine, mida suunatakse maksukohustusest vabastatud vahendusstruktuuride kaudu. Samuti kaaluvad nad võimalust rääkida praegu kehtiv hoiustega seonduv kord kolmandate riikidega uuesti läbi, et viia see vastavusse direktiivi muudatustega. Nõukogu peaks nüüd oma töö hoiuste maksustamise direktiiviga lõpule viima ja kiiresti heaks kiitma läbirääkimisvolitused, mis võimaldaksid komisjonil alustada kolmandate riikidega sellealaseid arutelusid.

Mis puutub ELi mittekuuluvatesse riikidesse, siis peaksid läbirääkimised nendega sõlmitavate ELi lepingute üle, nagu partnerlus- ja koostöölepingud ning majanduspartnerluslepingud, andma võimaluse tagada, et kolmandad riigid kohustuvad järgima maksuküsimustes hea valitsemistava põhimõtteid. Algatused liikmesriikide kaitsmiseks koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide eest peavad samuti olema osaks üldisest lähenemisviisist. Sellistel rahvusvahelistel foorumitel nagu OECD ja G-20 jätkatakse tööd seoses hea valitsemistavaga maksuküsimustes. Selleks et tagada koostööd mittetegevatele jurisdiktsioonidele avaldatava surve usutavus, tuleks parandada liikmesriikide lähenemisviiside koordineeritust. See võiks hõlmata selliste jurisdiktsioonide suhtes ühiste vastumeetmete kohaldamist. Meetmete kooskõlastamine ja liikmesriikide seisukohtade parem koordineerimine rahvusvahelistel foorumitel on maksupettuste vastase võitluse seisukohast hädavajalik.

Oma hiljutises teatises „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” rõhutas komisjon kriminaalõiguse tähtsust ELi poliitika tõhusas rakendamises. Komisjon on arvamusel, et selle raames töötamine võiks olla samm edasi maksupettuste vastases võitluses, eriti selle piiriülest mõõdet silmas pidades. Seepärast vaatab komisjon läbi, kuidas saaks kõnealust raamistikku, mille ta on loonud oma hiljutise kriminaalõiguse valdkonna algatusega, kasutada maksupettuste vastu tugevdatud meetmete võtmiseks.

4.Kokkuvõte

Maksude koordineerimine ja parimate tavade vahetamine on majanduskasvu taastamiseks ja eelarve konsolideerimiseks tehtavate jõupingutuste seisukohast elulise tähtsusega, seda eriti praeguses majanduslikus kontekstis, kus tulude kvaliteet on oluline ja kus mitmel liikmesriigil võib olla vaja kaaluda tulude suurendamise meetmeid. Paljud majanduskasvu suurendavad maksureformid saab rakendada iga liikmesriik ise. ELi liikmesriikide vaheline tõhustatud dialoog võib riiklike maksupoliitika strateegiate rakendamisel siiski kasulikuks osutuda, näiteks kui see viib parimate tavade vahetamiseni või eri riikide süsteemide vaheliste mittevastavuste kõrvaldamiseni. Lisaks sellele on mõnede reformide puhul kasu liikmesriikide vahelisest koordineerimisest ja ELi õigusaktidest, sest piiriülesed ülekanduvad mõjud võivad üksiku liikmesriigi maksustamisvõimekust piirata.

Euroopa poolaasta koos erinevate ELi foorumitega võimaldab kaaluda liikmesriikides tehtavaid maksupoliitika reforme, eesmärgiga toetada majanduskasvu ja riigi rahanduse jätkusuutlikkust, luues samal ajal ELis integreeritud majanduspoliitika koordineerimise. Liikmesriikide ja komisjoni vaheline tõhustatud dialoog, sealhulgas parimate tavade vahetamine, võiks toetada Euroopa poolaasta raames antavate poliitikasoovituste analüütilist kvaliteeti, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse riikide eripära. See võiks ja peaks toimuma olemasolevate ELi foorumite raames, milleks muu hulgas on nõukogu maksuküsimuste kõrgetasemeline töörühm, maksustamispoliitika töörühm ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu võrgustik, eriti aga majanduspoliitika komitee.

ELi tasandil koordineeritavad meetmed ja ELi seadusandlikud algatused peaksid muutma erinevad maksusüsteemid ühtse turuga paremini kokkusobivaks ja piirama riikide maksupoliitika negatiivseid ülekanduvaid mõjusid. Nendega toetatakse liikmesriikide jõupingutusi muuta oma maksusüsteemid majanduskasvu paremini toetavaks ja aitama kaasa ühtse turu ees seisvate märkimisväärsete takistuste kõrvaldamisele. ELi seadusandlikke algatusi on tehtud ühtse turu toimimise seisukohast eriti olulistes valdkondades, nagu hoiuste, energia ja ettevõtete tulu maksustamine. Majandusliku tõhususe suurendamiseks ja ühtse turu süvendamiseks kutsutakse nõukogu üles viima kõnealuste ettepanekute menetlemine kiiresti lõpule. Lisaks sellele väärib erilist tähelepanu käibemaksusüsteemi tulevik, võttes arvesse selle tähtsust ühtse turu nõuetekohase toimimise seisukohast. Maksuparadiiside ja topeltmaksustamise vastane võitlus jäävad keskse tähtsusega väljakutseteks, millega toimetulekuks on vaja kasutada nii kehtivaid kui ka uusi õigusakte.

(1) ()Euroala pakt, mis hiljem nimetati ümber laiendatud euroala paktiks, et kaasata vabatahtlikul alusel euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid, loodi euroala riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel 11. märtsil 2011 ja Euroopa Ülemkogu kiitis selle heaks 24.-25. märtsil 2011. Paktis on sätestatud, et: „Maksupoliitikate pragmaatiline koordineerimine on oluline element tugevamaks majanduspoliitiliseks koordineerimiseks euroalal, et toetada eelarve konsolideerimist ja majanduskasvu. Sellega seoses seavad liikmesriigid endale ülesandeks alustada struktureeritud arutelusid maksupoliitika küsimustes, eelkõige selleks, et tagada heade tavade vahetamine, kahjulike tavade vältimine ning pettustega ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemist käsitlevate ettepanekute esitamine.”

(2) ()Vajadus tugevdada majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastat, et tugevdada majandus- ja eelarvepoliitika järelevalvet ning kaasata laiendatud euroala pakt selle menetlustesse määrati kindlaks komisjoni teatises „Stabiilsus- ja majanduskasvu tegevuskava”, KOM(2011) 669 (lõplik).

(3) ()Monti, M. (2010), A new Strategy for the Single Market.

(4) ()European Economy nr 5/2011 ja Taxation Papers nr 28.

(5) ()ibid.

(6) ()Alates majanduskriisi algusest on mitu riiki kasutanud kõrgemaid keskkonnaga seonduvaid maksusid osana oma eelarve konsolideerimise strateegiast. Iirimaa on selge näide, kus kõrged kütusemaksud, CO2 maksu kehtestamine (15 eurot tonni kohta, mis 2014. aastaks kavakohaselt kahekordistub 30 euroni tonni kohta) ja veekasutuse eest nõutavad tasud seisavad hiljutistes eelarvetes tähtsal kohal.

(7) ()Erinevalt vähendatud käibemaksumääradest ei ole enamik maksuvabastusi liikmesriikide jaoks vabal valikul tehtavad, vaid on sätestatud käibemaksudirektiivis.

(8) ()Komisjoni koostatud prognooside kohaselt toob ettevõtete autode maksualane sooduskohtlemine kaasa otsese tulude vähenemise 0,5 % ulatuses ELi SKPst (54 miljardit eurot) ja heaolu märkimisväärse vähenemise 0,1-0,3 % ulatuses ELi SKPst (12-37 miljardit eurot).

(9) ()Euroopa Komisjon 2011, „Maksureformid ELi liikmesriikides 2011“.

(10) ()Komitee loodi nõukogu 1974. aasta otsusega, et anda nõu ja anda panus majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ning komisjoni töösse. Komitee peamine tegevus on üles ehitatud kahe üksteist vastastikku mõjutava samba ümber: i) majanduspoliitika sammas, mis põhimõtteliselt tähendab Euroopa 2020. aasta strateegiat, ja ii) avaliku sektori rahanduse sammas, kus komiteele on pandud kvaliteedi ja jätkusuutlikkusega seonduvad eriülesanded. Praegust majandusolukorda arvesse võttes on komitee oma töös keskendunud majanduskasvule ja tööhõivele, eelkõige aga konkurentsivõimet ja kohandumissuutlikkust suurendavatele ning avaliku sektori rahanduse jätkusuutlikkust tagavatele reformidele.

(11) ()Maksureformide andmebaas.

(12) ()Euroopa Komisjon, 2011; KOM(2011) 712.

(13) ()Programmiga Fiscalis toetatakse oluliselt liikmesriikide vahelist maksundusalast koostööd, pakkudes riikide maksuasutuste vahelist koostööraamistikku ja tõhustades veelgi riikide olemasolevate maksusüsteemide vahelist koordineerimist. Kavandatava FISCUS 2020 programmi eesmärk on parandada riikide maksuasutuste tulemuslikkust ja tõhusust piiriüleste tehingute käsitlemisel. Seega võimaldavad need võidelda edukamalt maksupettuste vastu ja suurendada maksutulusid.