This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document C2007/117/19
Case C-135/07 P: Appeal brought on 6 March 2007 by Bank Austria Creditanstalt AG against the judgment of the Court of First Instance (Second Chamber) delivered on 14 December 2006 in Joined Cases T-259/02 to T-264/02 and T-271/02 Raiffeisen Zentralbank Österreich AG and Others v Commission of the European Communities, concerning Case T-260/02
Kohtuasi C-135/07 P: Kohtuasjas T-260/02 Bank Austria Creditanstalt AG 6. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 14. detsembri 2006 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich AG jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon
Kohtuasi C-135/07 P: Kohtuasjas T-260/02 Bank Austria Creditanstalt AG 6. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 14. detsembri 2006 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich AG jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon
ELT C 117, 26.5.2007, p. 12–12
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
ELT C 117, 26.5.2007, p. 11–11
(MT)
|
26.5.2007 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 117/12 |
Kohtuasjas T-260/02 Bank Austria Creditanstalt AG 6. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 14. detsembri 2006. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich AG jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi C-135/07 P)
(2007/C 117/19)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Bank Austria Creditanstalt AG (esindajad: Rechtsanwalt Dres. C. Zschocke ja Rechtsanwalt J. Beninca)
Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
Tühistada täies ulatuses või osaliselt Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02 (1) kohtuasja T-260/02 puudutavas osas; |
|
— |
tunnistada kehtetuks komisjoni 11. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas COMP/36.571 niivõrd kuivõrd see puudutab BA-CA-d; |
|
— |
teise võimalusena vähendada komisjoni vaidlusaluses otsuses BA-CA-le määratud rahatrahvi suurust; |
|
— |
mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuses nõuab apellant Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsuse tühistamist. Apellant viitab mitmetele õigus- ja menetlusvigadele ning põhjendatuse puudulikkusele.
Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses leidis arusaamatul põhjusel kinnitust komisjoni seisukoht, mille kohaselt pankade ümaralauakohtumistel oli negatiivne majanduslik mõju. Apellandi arvates rikub vaidlustatud kohtuotsus tõendite kogumise põhimõtteid, pidades majandusteaduslikele ekspertiisiaktidele esitatavaid nõudeid ekslikult puuduva majandusliku mõju näitajaks. Esitatud ekspertiisiakti alusel ei oleks tohtinud rahatrahvi määramisel majanduslikke mõjusid arvestada.
Apellant kritiseerib, et vaidlustatud kohtuotsuses hinnati valesti Euroopa kohtute poolt rahatrahvi vähendamise vajadusele esitatavaid nõudeid olukorras, kus esinevad trahvi vähendamise tingimused. Selle õigusvea tõttu ei parandatud vaidlustatud kohtuotsusega komisjoni kaalutlusviga, mis seisnes selles, et ta ei vähendanud rahatrahvi suurust asjaolul, et pankade ümarlauakohtumistel osalesid ka ametiasutuste esindajad ning et on leidnud tõendamist, et avalikkus oli sellistest kohtumistest enamjaolt teadlik.
Kolmanda väitena toob apellant esile põhjendamise puudulikkuse, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ning teisi vaidlustatud kohtuotsusega tehtud õigus- ja menetlusvigu seoses apellandi koostööpanuse komisjonipoolse hinnanguga.
Apellandi väitel tegi ta algusest peale komisjoniga koostööd asjaolude selgitamisel. Ta esitas näiteks juba menetluse alguses pankade ümarlauakohtumiste ulatusliku kirjelduse, samuti mitmesuguseid dokumente, mille esitamiseks ta polnud kohustatud ning mida komisjon kasutas oma vaidlusaluse otsuse tegemisel, nagu kohus on tuvastanud. Pealegi esitas apellant oma vastuses vastuväiteteatisele asjaolude kirjelduse, mida komisjon oleks vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt pidanud kasutama oma vaidlusaluse otsuse tegemisel.
Ei vaidlustatud kohtuotsuses ega ka vaidlusaluses komisjoni otsuses pole selle ulatusliku, kasuliku ja tõendamist leidnud apellandipoolse koostöö eest trahvisummat vähendatud. Seega on valesti kohaldatud koostööalast teatist, rikkudes sellega võrdse kohtlemise ja usalduse kaitse põhimõtet. Lisaks on vaidlustatud kohtuotsusega rikutud apellandi õigust olla ära kuulatud, kuna kohus on omaenda kaalutlustel määranud kindlaks apellandi rahatrahvi suuruse, andmata apellandile võimalust esitada oma seisukoht.
(1) ELT C 331, lk 29.