BASF Aktiengesellschaft of Ludwigshafen'i 1. märtsi 2005. aasta hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu

(Kohtuasi T-101/05)

(2005/C 115/51)

Kohtumenetluse keel: inglise

BASF Aktiengesellschaft of Ludwigshafen, asukoht Ludwigshafen (Saksamaa), esitas 1. märtsil 2005 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu. Hageja esindajad on solicitor N. Levy ja solicitor J. Temple Lang ning lawyer C. Feddersen.

Hageja palub esimese astme kohtul:

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab talle komisjoni 9. detsembri 2004. aasta otsusega, mis puudutab EÜ artikli 81 ja EMP artikli 53 kohast menetlust (asi COMP/E-2/37.533 — koliinkloriid), millega leiti, et hageja oli seotud mitmete lepingute ja kooskõlastatud tegevusega, mis seisnesid hindade kindlaksmääramises, turu jagamises ja kokkulepitud tegevuses konkurentide vastu EMP koliinkloriidi sektoris, määratud trahvi.

Oma hagi toetuseks toob hageja esile, et tema kaitseõigusi rikuti sellega, et vastuväiteteatises ei esitatud selgelt neid elemente, mis olid olulised hagejale lõpliku otsusega määratud trahvi arvutamisel. Hageja väidab, et vastuväiteteatises ei selgitatud täielikult eelkõige seda, miks tõsteti hoiatuseks trahvisummat 100 %.

Muuhulgas leiab hageja, et trahvi suurendamine hoiatuseks ja ettevõtte suuruse tõttu ei ole määruse nr 17/62, (1) nüüd määrus nr 1/2003, (2) ega trahvimise suuniste (3) kohaselt lubatud ega pealegi ka vajalik. Hageja on seisukohal, et ettevõtte kogusuurust võib kasutada üksnes mõõtmaks rikkumise mõju turule ja mitte trahvi suurendamise alusena. Lisaks sellele väidab hageja, et trahvi suurendamine hoiatuseks peaks toimuma mõõdukalt ja üksnes siis, kui selleks on selged põhjused, mida aga hageja suhtes ei esine.

Hageja väidab peale selle, et trahvi 50 %-line suurendamine korduvuse eest, mis tugineb rikkumistele, mis leidsid aset 40 ja 20 aastat tagasi, on vastuolus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Lisaks sellele märgib hageja, et trahvi suurendamine korduvuse tõttu on arvutatud valesti, kuna seda 50 % ei arvutatud algsummalt, vaid algsumma baasil, mida oli juba suurendatud ettevõtte suuruse tõttu ja hoiatuseks.

Hageja väidab, et vastavalt leebusprogrammi teatise (4) osale D oli tal samuti õigus suuremale trahvi vähendamisele. Esiteks leiab hageja, et kuna tal oli õigus trahvi vähendamisele faktide sisulise mitte vaidlustamise tõttu, tuleb selgeks teha, kas komisjon hindas hageja koostööd leebusprogrammi teatise muude valdkondade raames õigesti. Hageja on seisukohal, et kuna komisjon kaotas ära mõned toimiku osad, viis ta hageja koostöö suhtes läbi väära ja puuduliku hindamise. Hageja leiab, et otsus kirjeldab hageja teatud esildiste sisu vääralt, jätab välja muid tõendeid hageja koostöö kohta uurimises ja sisaldab koostöö puudulikku kirjeldust. hageja leiab, et tal oli igal juhul õigus oma trahvi suuremale vähendamisele.

Lõpuks märgib hageja, et komisjon eksis, leides, et tegemist oli ühe jätkuva rikkumisega, ja et trahvisumma avalikustamine meediale enne otsuse vastuvõtmist kujutab endast komisjoni ametialase saladuse ja hea halduse kohustuse rikkumist, mis takistas hindamise korrektset läbiviimist ja komisjoni volinike kolleegiumi poolset sõltumatut asja läbivaatamist.

(1)  Nõukogu määrus nr 17: esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT ingliskeelne eriväljaanne: I osa, peatükk 1956—1962, lk 87).

(2)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1).

(3)  Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998 C 9, lk 3).

(4)  Komisjoni teatis trahvide mittemääramise või vähendamise kohta kartellkokkulepete puhul (EÜT 1996 C 207, lk 4).