This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document C2005/057/02
Judgment of the Court (Second Chamber) of 20 January 2005 in Case C-464/01 (reference for a preliminary ruling from the Oberster Gerichtshof): Johann Gruber v Bay Wa AG (Brussels Convention — Article 13, first paragraph — Conditions for application — Definition of ‘consumer contract’ — Purchase of tiles by a farmer for roofing a farm building used partly for private and partly for business purposes)
Euroopa Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-464/01 (Oberster Gerichtshof'i eelotsusetaotlus): Johann Gruber versus Bay Wa AG (Brüsseli konventsioon — Artikli 13 esimene lõik — Kohaldamise tingimused — Tarbijalepingu mõiste — Taluniku katusekivide ost osaliselt isiklikuks otstarbeks ja osaliselt majandus- või kutsetegevuseks kasutatava taluhoone katuse katmiseks)
Euroopa Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-464/01 (Oberster Gerichtshof'i eelotsusetaotlus): Johann Gruber versus Bay Wa AG (Brüsseli konventsioon — Artikli 13 esimene lõik — Kohaldamise tingimused — Tarbijalepingu mõiste — Taluniku katusekivide ost osaliselt isiklikuks otstarbeks ja osaliselt majandus- või kutsetegevuseks kasutatava taluhoone katuse katmiseks)
ELT C 57, 5.3.2005, p. 1–2
(ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)
|
5.3.2005 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 57/1 |
EUROOPA KOHTU
(teine koda)
20. jaanuari 2005. aasta otsus
kohtuasjas C-464/01 (Oberster Gerichtshof'i eelotsusetaotlus): Johann Gruber versus Bay Wa AG (1)
(Brüsseli konventsioon - Artikli 13 esimene lõik - Kohaldamise tingimused - Tarbijalepingu mõiste - Taluniku katusekivide ost osaliselt isiklikuks otstarbeks ja osaliselt majandus- või kutsetegevuseks kasutatava taluhoone katuse katmiseks)
(2005/C 57/02)
Kohtumenetluse keel: saksa
Kohtuasjas C-464/01, mille esemeks on Euroopa Kohtule 3. juuni 1971. aasta protokolli alusel 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Oberster Gerichtshof'i (Austria) poolt 8. novembri 2001. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. detsembril 2001, nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel: Johann Gruber ja Bay Wa AG, tegi Euroopa Kohus (teine koda), koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans ja kohtunikud C. Gulmann, R. Schintgen (ettekandja), G. Arestis ja J. Klučka; kohtujurist F. G. Jacobs, kohtusekretär M.-F. Contet, 20. jaanuaril 2005 otsuse, mille resolutiivosa on järgmine:
27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta, 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta, kohtualluvuse reegleid tuleb tõlgendada järgmiselt:
|
— |
isikul, kes on sõlminud sellist kaupa puudutava lepingu, mida kasutatakse osaliselt tema majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil ning osaliselt mitte, ei ole õigus tugineda nimetatud konventsiooni erandjuhtude kohtualluvuse artiklitele 13–15, välja arvatud juhul kui majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärk on teisejärguline ning seda võib pidada kogu kõnealuse tehingu kontekstis tähtsusetuks; sellel, kas majandus- või kutsetegevusega mitteseotud eesmärk on põhieesmärk, ei ole siinkohal tähtsust; |
|
— |
asja menetlev kohus peab otsustama, kas kõnealune leping sõlmiti asjaomase isiku majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil või oli majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärk vaid tähtsusetu; |
|
— |
nimetatud kohus peab arvesse võtma toimikust objektiivselt ilmnevaid kõiki olulisi asjaolusid tervikuna; seevastu ei pea arvestama nende olukordade ja asjaoludega, millest lepingupartner võis lepingu sõlmimisel olla teadlik, välja arvatud juhul, kui isik, kes väidab end olevat tarbija, ei ole tegutsenud viisil, millega ta võis põhjendatult jätta teisele lepingu poolele mulje, et ta tegutseb oma majandus- või kutsetetegevuse eesmärkidel. |