—

tühistada hagejat puudutavas osas komisjoni 10. juuli 2025. aasta rakendusmäärus (EL) 2025/1330, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit lüsiini impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L, 2025/1330),

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet, arvestades, et mõlema puhul on tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega. Sellest tulenevalt on rikutud ka dumpinguvastase alusmääruse (1) artikli 2 lõiget 6a.

—

Esimene väide puudutab auru kui lüsiini – mis on vaidlustatud dumpinguvastase meetme objektiks olev toode – tootmise ühe põhiteguri kulude ja turu võrdlusaluste õiguslikult puudulikku kindlaksmääramist komisjoni poolt. Komisjoni järeldused auru võrdlusaluse kohta rikuvad väidetavalt kaitseõigusi ja hea halduse põhimõtet.

Need väidetavad rikkumised viisid hageja tootmiskulude paisutamiseni, mida omakorda kasutati selleks, et hinnata arvestuslik normaalväärtus, dumpingumarginaal ja dumpinguvastane tollimaks hageja puhul ülemäära kõrgeks.

Nende väidetavate rikkumiste tõttu rikuti ka dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõiget 6a, kuna komisjon ei määranud arvestuslikku normaalväärtust kindlaks üksnes tootmis- ja müügikulude põhjal, mis kajastavad moonutamata hindu või võrdlusaluseid, kasutades allikaid, mis tagavad moonutamata rahvusvahelised hinnad, kulud, võrdlusalused või omamaised kulud Hiinas, kuna need on täpsete ja asjakohaste tõendite põhjal tuvastatud ja moonutamata.

2.

Teine väide, et rikutud on dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõikes 10 sätestatud õiglase võrdluse reeglit, mis mõjutab ekspordihinna kindlaksmääramist, ning komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta lükkas tagasi hageja väite, et ta moodustab koos temaga seotud äriühinguga Kagu-Aasias ühe majandusüksuse.

—

Teises väites leiab hageja, et komisjon ei võrrelnud õiglaselt normaalväärtust ja ekspordihinda, nagu on nõutud dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõikes 10, kohandades põhjendamatult allapoole hageja ekspordihinnast tulenevaid kulusid ja kasumit, mille puhul komisjon tugines ekslikult dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i.

Hageja väidab ka, et komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu – lükates tagasi hageja väite, et ta moodustab oma Kagu-Aasias asuva sidusettevõttega ühe majandusüksuse – nende elementide osas, millele komisjon tugines vaidlustatud määruses tagasilükkamise põhjendamiseks.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud hea halduse põhimõtet, kuna ta on väidetavalt pannud hagejale ebamõistliku tõendamiskohustuse. Hageja viitab ka dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõikes 10 sätestatud õiglase võrdluse reegli rikkumisele, kuna komisjon ei lisanud hageja arvestuslikule normaalväärtusele põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulusid.

—

Kolmandas väites leiab hageja, et komisjon on pannud talle ebamõistliku koormuse, nõudes hagejalt kolmandast riigist pärit andmete kohta üksikasjalikumat teavet, kui komisjonil endal on.

Hageja tugineb hiljutisele kohtupraktikale, mille komisjon ise on vaidlustanud. Hageja viitab hea halduse põhimõttele ja dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõikes 10 sätestatud õiglase võrdluse põhimõttele.