—

Hageja väidab, et kostja tegi ilmse hindamisvea, kui ta tunnistas vastuvõetamatuks mitterahalise hüvitise nõude – näiteks juurdlusaruande järelduste sõnastuse osaline muutmine, sest see aruanne on vaidlustamatu, või OLAFi poolt algselt algatatud ja seejärel lõpetatud juurdluse lõpule viimine Euroopa Liidu Üldkohtu endise liikme suhtes, sest OLAFil puudus õigus juurdluse algatamiseks. Ühest küljest ei taotle hageja mitte juurdlusaruande tühistamist, vaid hüvitist ja teeb ettepaneku, et OLAF muudaks vabatahtlikult aruannet hüvitamaks mittevaraline kahju mitterahalise hüvitamise vormis. Teisest küljest on taotletav täiendav juurdlus lahutamatu tema suhtes 5 aasta jooksul läbi viidud uurimisest, mis tehti esialgseid asjaolusid uurimata.

—

Hageja väidab, et OLAFi otsust, mis võeti vastu ametnike personalieeskirjade artikli 90a alusel ja mis käsitleb kahju hüvitamise nõuet seoses kahjuga, mis tekkis OLAFi juurdlusest, mis puudutas institutsiooni töötaja ametialast rikkumist, tuleb pidada otsuseks, mis kuulub avaliku teenistuse valdkonda (ELTL artikkel 270), ja seega tuleb järgida lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimusi, mis on kohtupraktikas selles valdkonnas ette nähtud.

—

Hageja leiab, et kui määratakse kindlaks sellise juurdluse ulatus, mis puudutab institutsiooni töötaja, kes on rikkumisest teataja, poolt ajakirjandusele avaldatud kompromiteerivat teavet institutsiooni endise liikme kohta, mis puudutab vägivalda, ilma neid asjaolusid uurimata, siis eiratakse OLAFi peadirektori ulatuslikku kaalutlusõigust. Hageja väidab sellega seoses, et otsus lõpetada nimetatud vägivallajuhtumite uurimine – järgides Euroopa Kohtu seisukohta, et vastavalt Euroopa Kohtu 12. juuli 2011. aasta asutusesisesele otsusele pettuse, korruptsiooni ja muu Euroopa Liidu huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastase võitlusega seotud sisejuurdluste tingimuste kohta, ei ole OLAF pädev uurima Euroopa Kohtu liikmete kohustuste tõsiseid rikkumisi, millel ei ole rahalisi tagajärgi eelarvele – eirab OLAFi peadirektori pädevust ja sõltumatust ning rikub määruse nr 883/2013 artikli 1 lõiget 4 ja artikli 17 lõiget 3. Nimetatud Euroopa Kohtu asutusesisene otsus on õigusvastane, kuna sellega tehakse ilma muu õigusliku aluseta erand määrusest nr 883/2013.

—

Hageja väidab, et käesoleva kohtuasja faktilist konteksti arvestades toovad vaidlustatud otsused kaasa hageja äärmiselt ränga diskrimineerimise, mis rikub põhiõiguste harta artikleid 21 ja 23, Istanbuli konventsiooni artikli 18 lõike 3 kolmandat taanet, artiklit 30 ja artiklit 49 ning rikkumisest teatajate kaitset käsitlevaid sätteid (personalieeskirjade artikkel 22a).

—

Hageja väidab, et kärbitud esemega juurdlus, sellise akti arvesse võtmine, mis ei oleks saanud kõrvale kalduda õiguslikust raamistikust, millega kehtestati OLAFi volitused, invasiivne menetlus ja selle juurdluse ülemäärane kestus rikuvad hea halduse, erapooletuse, õiglase kohtlemise ja hoolsuskohustuse põhimõtteid.

—

Hageja väidab, et kõnealuse juurdluse algatamine, läbiviimise kord ja kestus olid ebaproportsionaalsed uurimise esemega, hageja poolt tehtud koostööga, asjaoluga, et Euroopa Kohus oli välistanud distsiplinaarmenetluse algatamise võimaluse seoses uuritavate asjaoludega, ning rakendatud uurimismeetmete äärmiselt invasiivse laadi ja pika kestusega. Seega omandas juurdlus tervikuna hageja suhtes karistusliku iseloomu, mis ületas OLAFi pädevust ja eesmärki, milleks OLAFile uurimisvolitused anti.