Landesbank Baden-Württembergi 10. juulil 2025 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 30. aprilli 2025. aasta määruse peale kohtuasjas T-400/18: Landesbank Baden-Württemberg versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

(Kohtuasi C-457/25 P)

(C/2025/5434)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Landesbank Baden-Württemberg (esindajad: Rechtsanwälte H. Berger, M. Weber, D. Schoo)

Teised menetlusosalised: Ühtne Kriisilahendusnõukogu, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kuus väidet:

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, tehes vaidlustatud määruse Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta hindas delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (1) artikli 7 lõike 4 teise lõigu kooskõla direktiivi 2014/59/EL (2) artikli 103 lõike 7 punktiga h, sest ta ei tuletanud õigusnormist kohustust määrata riskinäitaja „kuulumine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi“ kavandamisel sama kaal kõigile samasse finantsinstitutsioonide kaitseskeemi kuuluvatele finantsinstitutsioonidele, ning lisaks, tuginedes ebamõistlikele kaalutlustele ja eirates õigusliku regulatsiooni sisemisi vastuolusid, otsustas, et komisjon ei olnud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõike 4 teisest lõigust lähtudes ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

Kolmandaks hindas Üldkohus õiguslikult vääralt küsimust, kas delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõike 4 teises lõigus on tehtud ilmne hindamisviga.

Neljandaks võttis Üldkohus delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõike 4 teise lõigu kooskõla hindamisel võrdse kohtlemise põhimõttega aluseks valede võrdlusgruppide moodustamise.

Viiendaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et määruse (EL) 806/2014 (3) artikli 81 lõikega 4 on lubatud vaidlusaluse otsuse autentne ingliskeelne versioon, samas kui apellant oli valinud kriisilahendusnõukoguga suhtlemiseks sõnaselgelt suhtlus- ja dokumendikeeleks saksa keele.

Kuuendaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluse otsusega ei ole rikutud ELTL artiklis 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud põhjendamiskohustust osas, mis puudutab teiste finantsinstitutsioonide selliste andmete avalikustamata jätmist, mis olid apellandi osamakse arvutamisel asjakohased, kuigi otsuse tegemise ajal olid andmed juba üle viie aasta vanad ja neid ei tulnud seega enam pidada konfidentsiaalseks.

(1)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante- osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).