1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (1) artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, nagu liikmesriigi kõrgeim kohus on seda tõlgendanud riigisisestele kohtutele siduvas kohtuotsuses ning mis välistab tasustatud põhipuhkuse eest tööandja makstava hüvitise arvutusest niisuguse töötasu laadi tasu, mida makstakse alaliselt ja igakuiselt koos töötasuga, ning mida töötaja saab vaatamata sellele, et seda nimetatakse „toitlustamishüvitiseks“, kasutada mis tahes viisil, ning mille andmine ei sõltu asjaolust, et töötaja tõendab, et see raha kulutati toidu ostmisele või et ta tõendab seda, kuidas ta saadud raha kasutas?

2.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, kas siis tuleb liidu õiguse esimuse põhimõtet tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm või praktika, mille alusel riigisisesed üldkohtud peavad järgima otsuseid, mille teeb kõrgeim kohus, kes võtab vastu seadust tõlgendava otsuse, et ühtlustada liidu õigust kohaldades kohtupraktikat, juhul kui see tõlgendus on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, ning juhul kui kohtunikele kohaldatakse riigisiseste õigusnormide kohast distsiplinaarvastutust, kui nad ei järgi sellist liiki kohtuotsuseid, ning kas sellega on vastuolus kohtunike distsiplinaarvastutuse tekkimine niisugustel juhtudel?