–

EIOPA esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus eraldi dokumendiga Üldkohtu kantseleisse 16. juulil 2024,

–

hageja seisukohti vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. augustil 2024,

–

Slovaki Vabariigi ja Euroopa Komisjoni menetlusse astumise avaldusi, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 23. juulil 2024 ja 2. augustil 2024,

1

Hageja Novis Insurance Company, Novis Versicherungsgesellschaft, Novis Compagnia di Assicurazioni, Novis Poisťovňa a.s. palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Kindlustus‑ ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) 16. mai 2022. aasta soovituse, mis adresseeriti Národná banka Slovenskale ja käsitles direktiivi 2009/138/EÜ järgimiseks vajalikke meetmeid (edaspidi „vaidlustatud akt“).

2

Hageja on Slovakkias asutatud elukindlustusettevõtja, kelle üle teeb järelevalvet Národná banka Slovenska (Slovakkia keskpank) (edaspidi „NBS“).

3

EIOPA algatas 17. märtsil 2022 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus‑ ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 48; parandus ELT 2019, L 317, lk 114), artikli 17 lõike 2 alusel uurimise. Uurimise eesmärk oli teha kindlaks, kas NBS oli hageja suhtes kasutanud oma kontrollipädevust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivile 2009/138/EÜ kindlustus‑ ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT 2009, L 335, lk 1).

4

EIOPA võttis vaidlustatud akti vastu 16. mail 2022 määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel.

5

Sellega seoses tuvastas EIOPA kõigepealt, et hageja ei järginud tehnilisi eraldisi, solventsuskapitalinõuet ja miinimumkapitalinõuet käsitlevaid norme ning direktiivist 2009/138 tulenevaid investeerimiseeskirju (vaidlustatud akti punktid 58–80 ja 101). Seejärel analüüsis EIOPA kontrollimeetmeid, mida NBS hageja suhtes rakendas, ning järeldas, et kuna NBS ei olnud võtnud õigel ajal ja proportsionaalselt vajalikke parandusmeetmeid, rikkus ta Euroopa Liidu õigust ja direktiivi 2009/138 artikli 29 lõikest 1 ning artikli 34 lõigetest 1, 2 ja 6 tulenevaid kontrollikohustusi (vaidlustatud akti punktid 81–100, 103 ja 105). Lõpuks leidis EIOPA, et NBS peab nüüd tegutsema viivitamata ja võtma meetmeid, mis võimaldavad tal liidu õigust järgida (vaidlustatud akti punktid 97, 100, 104 ja 105).

6

Seetõttu esitas EIOPA vaidlustatud akti punktis 105 NBSile kaks järgmist „soovitust“:

„1. NBS peaks 45 kalendripäeva jooksul […] võtma seisukoha, kontrollima ja tegema järeldusi selle kohta, kas [hageja] järgib 19. aprilli 2021. aasta otsust investeerimis[eeskirjade] rikkumiste kohta ja [tema] 14. jaanuari 2022. aasta otsust kindlustustehniliste eraldiste [eeskirjade] rikkumiste kohta.

2. NBS peaks vastavalt direktiivi [2009/138] artiklitele 76, 138, 139 ja 141 võtma vajalikud meetmed, et tagada [hageja poolt tema kohustuste täitmine] ette nähtud tähtaja […] jooksul NBSi täieliku/integreeritud sekkumisstrateegia raames, mis viib kas kõigi rikkumiste struktuurse ja kestva taastumiseni või, kui see on asjakohane või kohustuslik, [hageja] tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni direktiivi [2009/138] artikli 144 alusel.“

7

Lisaks palus EIOPA NBSil teavitada teda kümne päeva jooksul meetmetest, mida ta on võtnud või kavatseb võtta liidu õiguse järgimiseks (vaidlustatud akti punkt 106).

8

Euroopa Komisjon võttis 13. septembril 2022 määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 4 alusel vastu NBSile adresseeritud arvamuse C(2022) 6455 (final) direktiivi 2009/138 järgimiseks vajalike meetmete kohta. Selle teatise peale esitas hageja Üldkohtule tühistamishagi, mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑179/24.

9

NBS tunnistas 31. oktoobril 2022 hageja tegevusloa kehtetuks (edaspidi „tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus“). 1. juunil 2023 kinnitas NBS seda kehtetuks tunnistamist.

10

Hageja palub Üldkohtul:

11

EIOPA palub Üldkohtul:

12

Lisaks palub hageja Üldkohtul menetlust korraldavate meetmete või menetlustoimingute raames kohustada EIOPAt esitama sisuliselt kõik teda puudutavad kontrollimenetluse dokumendid.

13

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ning otsustab lahendada kohtuasja ilma menetlust jätkamata ja ilma, et oleks vaja võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha menetlustoiminguid, mida hageja taotles.

14

EIOPA väidab oma vastuvõetamatuse vastuväites esiteks, et kuna vaidlustatud akt ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, ei saa selle peale esitada tühistamishagi, teiseks, et see akt on ühelt poolt parimal juhul ettevalmistav akt ja teiselt poolt ei puuduta hagejat otseselt, ning kolmandaks, et hagi ei ole esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

15

Hageja vaidleb vastu kõigile kolmele vastuvõetamatuse vastuväite osale. Eelkõige väidab ta, et vaidlustatud akt tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi ja selle peale võib seega esitada tühistamishagi. Ta selgitab sisuliselt, et nimetatud akt kohustab NBSi võtma ette kindlaks määratud meetme, st tunnistama kehtetuks tema tegevusloa.

16

Kõigepealt tuleb analüüsida vastuvõetamatuse vastuväite esimest osa ja seega kindlaks teha, kas vaidlustatud akt kuulub nende aktide hulka, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

17

ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt kontrollib liidu kohus liidu institutsioonide, organite ja asutuste nende õigusaktide seaduslikkust, „mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“.

18

Sellest järeldub, et ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi võib esitada liidu institutsioonide, organite või asutuste iga meetme peale, mille eesmärk on sõltumata meetme laadist või vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 22/70, EU:C:1971:32, punktid 39 ja 42; vt ka 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus FBF, C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Seevastu liidu iga akt, mis ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, jääb ELTL artiklis 263 ette nähtud kohtuliku kontrolli alt välja (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus FBF, C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Niisugused aktid on muu hulgas soovitused, mille eesmärk ei ole tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Nimelt kuna ELTL artikli 288 viies lõik kehtestab soovitused liidu aktide erikategooriana ja näeb sõnaselgelt ette, et need „ei ole siduvad“, taheti selle sättega liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele, kes on pädevad soovitusi vastu võtma, anda algatus‑ ja veenmisvolitused, mis erinevad siduvate õigusaktide vastuvõtmise volitustest (vt selle kohta 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punktid 26 ja 27, ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2021:249, punktid 79, 80 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika).

21

Kuid soovituse peale tühistamishagi esitamise võimatus ei kehti juhul, kui vaidlustatud akt ei ole tegelikult oma sisult soovitus (20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 29).

22

Selleks et kindlaks teha, kas vaidlustatud akt tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda akti olemusest ja hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse selle akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud institutsiooni, organi või asutuse pädevust (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus FBF, C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Täiendavalt võib arvesse võtta ka subjektiivset kriteeriumi, nimelt akti vastuvõtja kavatsust (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 42).

23

Esimesena, mis puudutab käesoleval juhul vaidlustatud akti sisu, mis on kokku võetud eespool punktides 5 ja 6, siis tuleb märkida, et selles aktis tuvastatakse vaid hageja ja NBSi poolne liidu õiguse rikkumine, tehakse NBSile kaks soovitust ja esitatakse meetmed, mida viimane peab rikkumise lõpetamiseks võtma. Need meetmed seisnevad sisuliselt hageja olukorra uuesti läbivaatamises 45 päeva jooksul ja tema suhtes „tervikliku/integreeritud“ strateegia vastuvõtmises, mille tulemusel kas kõik rikkumised heastatakse või tema tegevusluba tunnistatakse kehtetuks.

24

Teisena, mis puudutab vaidlustatud akti sõnastust, siis tuleb märkida, et kahes autentses versioonis on selle akti nimetusena kasutatud soovitust (recommendation ingliskeelses versioonis ja odporúčanie slovakikeelses versioonis) nii pealkirjas kui ka põhjendustes (vaidlustatud akti põhjendused 1, 2, 14, 18, 55, 105 ja 106). Tuleb aga rõhutada, et viide mõistele „soovitus“ on selge märk sellest, et selle akti sisu ei ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi (26. jaanuari 2011. aasta kohtumäärus FIBE vs. parlament, T‑550/10, ei avaldata, EU:T:2011:19, punkt 19; vt analoogia alusel ka 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑301/03, EU:C:2005:727, punktid 21 ja 22).

25

Lisaks on vaidlustatud akti sõnastus põhiliselt mittesiduvat laadi ja seda nii inglis‑ kui ka slovakikeelses versioonis. Eespool punktis 6 viidatud kahes soovituses kasutatakse nimelt korduvalt tingivat kõneviisi, millest annab tunnistust sõna should (peaks) kasutamine inglise keeles ning by mala (tuleks) kasutamine slovaki keeles (vaidlustatud akti punktid 100, 104 ja 105).

26

Kolmandana, mis puudutab vaidlustatud akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastuvõtja pädevust, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse nr 1094/2010 põhjendusest 27, kehtestab selle määruse artikkel 17 „kolmeastmelise mehhanismi“ juhuks, kui liikmesriigi ametiasutusele heidetakse ette, et ta on oma järelevalvetegevuses ebaõigelt või ebapiisavalt kohaldanud liidu õigust, sealhulgas selle määruse artikli 1 lõikes 2 viidatud õigusakte, mille hulgas on direktiiv 2009/138.

27

Esimeses etapis võib EIOPA määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 2 esimese lõigu alusel uurida liidu õiguse võimalikku rikkumist või kohaldamata jätmist. Pärast selle uurimise lõpetamist võib EIOPA sama määruse artikli 17 lõike 3 esimest lõiku kohaldades esitada asjaomasele riiklikule asutusele „soovituse meetmete kohta, mida tuleb võtta liidu õiguse järgimiseks“.

28

Teises etapis, kui asjaomane riiklik asutus ei ole taganud liidu õiguse järgimist ühe kuu jooksul alates EIOPA soovituse kättesaamisest, võib komisjon määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 4 esimest lõiku kohaldades esitada „ametliku arvamuse, millega [sellelt] asutuselt nõutakse […] vajalike meetmete võtmist“.

29

Kolmandas etapis, kui asjaomane riiklik asutus ei järgi komisjoni ametlikku arvamust selles arvamuses ette nähtud tähtaja jooksul ja kui on täidetud teatavad tingimused, võib EIOPA määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 6 esimese lõigu alusel võtta asjaomase finantsasutuse suhtes vastu „üksikotsuse, millega nõutakse teatavate meetmete võtmist, mida on vaja liidu õiguses sätestatud kohustuste täitmiseks, sealhulgas mis tahes tegevuse lõpetamist“.

30

Seega nähtub määruse nr 1094/2010 artikli 17 sõnastusest, et selle määruse artikli 17 lõike 3 alusel EIOPA antud soovitustes piirdutakse võetavate meetmete „ette nägemisega“, samas kui ametlikud arvamused, mille komisjon esitab selle määruse artikli 17 lõike 4 alusel, nagu ka sama määruse artikli 17 lõike 6 alusel EIOPA vastu võetavad üksikotsused „kohustavad“ nende adressaate vajalikke meetmeid võtma.

31

Lisaks on määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 7 teises lõigus ette nähtud, et kui asjaomased riiklikud asutused võtavad meetmeid seoses küsimustega, mille kohta komisjon on esitanud ametliku arvamuse või mille kohta on tehtud EIOPA üksikotsus, „peavad pädevad asutused vastavalt järgima ametlikku arvamust või otsust“. Seevastu ei ole selles sättes ega üheski muus määruse nr 1094/2010 sättes ette nähtud, et need asutused on kohustatud järgima EIOPA soovitusi.

32

Seega tuleneb nii määruse nr 1094/2010 artikli 17 sõnastusest kui ka kolmeetapilise mehhanismi ülesehitusest selles artiklis kehtestatu – nimelt et selle määruse artikli 17 lõike 3 alusel antud EIOPA soovitused on lihtsalt soovitused ja nende eesmärk ei ole tekitada nende endiga siduvaid õiguslikke tagajärgi asjaomasele liikmesriigi asutusele või finantsasutusele. Seevastu komisjoni poolt määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 4 alusel esitatud ametlikud arvamused ja sama määruse artikli 17 lõike 6 alusel EIOPA poolt vastu võetud üksikotsused tekitavad nende adressaatidele siduvaid õiguslikke tagajärgi.

33

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et soovitused, mille Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) annab normi alusel, mis on sõnastatud identselt määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõikega 3, kuuluvad ELTL artikli 288 viiendas lõigus ette nähtud liidu õigusaktide kategooriasse ega ole seega mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2021:249, punktid 79 ja 80). Selliste soovituste peale ei saa seega esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi (vt selle kohta kohtujurist Campos Sánchez‑Bordona ettepanek kohtuasjas Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2020:729, punkt 82).

34

Neljandana ja ammendavuse huvides olgu täheldatud, et vaidlustatud akti vastuvõtja tahte küsimuses ei võimalda ükski toimikus olev dokument järeldada, et selle akti vastuvõtmisel määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel soovis EIOPA tegelikult vastu võtta õiguslikult siduvat akti, mitte lihtsalt akti, millel on üleskutse või veenmise eesmärk. Eelkõige ei sisalda vaidlustatud akt ühtegi sõnaselget viidet sellele, et NBS on kohustatud selles sisalduvaid soovitusi järgima.

35

Neil asjaoludel tuleb kõiki eespool punktides 23–34 esitatud kaalutlusi arvestades järeldada, et vaidlustatud akt ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saa selle peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

36

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

37

Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud akti õiguslikult siduv laad tuleneb määruse nr 1094/2010 artikli 17 sõnastusest, selle artikliga kehtestatud mehhanismi ülesehitusest ning sama määruse artiklis 39 ette nähtud EIOPA otsustamisprotsessist.

38

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 1094/2010 artikli 17 sõnastus ei toeta hageja argumente.

39

Ühelt poolt, kuigi määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 esimeses lõigus on ette nähtud, et EIOPA soovituses „esita[takse] meetme[d], mida tuleb võtta“, piirdub see soovitus soovituse sisu kindlaksmääramisega ega anna sellele siduvat ja piiravat õiguslikku jõudu seoses meetmete liigiga, mida asjasse puutuv liikmesriigi asutus võib võtta.

40

Teiselt poolt on küll tõsi, et määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 teine lõik kohustab asjaomast liikmesriigi asutust teavitama EIOPAt meetmetest, mida ta on võtnud või kavatseb võtta liidu õiguse järgimiseks. Ent see teavitamiskohustus, mida on meelde tuletatud vaidlustatud akti punktis 106 (vt eespool punkt 7), ei tähenda, et asjasse puutuva liikmesriigi asutuse võetud või kavandatud meetmed peavad vastama nendele, mis on esitatud EIOPA antud soovituses.

41

Seejärel tuleneb määruse nr 1094/2010 artikli 39 lõike 2 esimesest ja kolmandast lausest, et EIOPA peab selle määruse artikli 17 lõikes 3 nimetatud soovituse „iga adressaati“ teavitama oma kavatsusest see soovitus vastu võtta, et see adressaat saaks esitada oma seisukohad. Kuid vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa nendest sätetest siiski järeldada ei seda, et asjaomane finantsasutus on kõnealuse soovituse adressaat, ega seda, et see soovitus on õiguslikult siduv otsus. Nimelt ei nimetata määruse artikli 17 lõike 3 muud adressaati peale asjasse puutuva riigisisese asutuse ega nähta ette, et selline soovitus tekitab sellele asutusele või asjaomasele finantsasutusele siduvaid õiguslikke tagajärgi.

42

Lõpuks ei saa see, kas määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel antud soovitused on siduvad või mitte, sõltuda sellest, kuidas komisjon võtab sama määruse artikli 17 lõike 4 alusel vastu ametliku arvamuse juhul, kui hoolimata EIOPA soovitusest ei hakka asjaomane liikmesriigi asutus liidu õigust järgima. Seega ei oma mingit tähtsust see, et viimati nimetatud olukorras võib komisjon anda ametliku arvamuse, ilma et ta oleks varem kohustatud tegema „mõne täiendava uurimistoimingu“.

43

Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud akt võeti vastu menetluses, mis puudutas konkreetset finantsasutust ja käsitles konkreetselt tema suhtes võetavaid meetmeid, nagu tema tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Ta leiab, et sellisel juhul on EIOPA soovitusel siduvad õiguslikud tagajärjed.

44

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõikes 1 on silmas peetud igasugust liidu õiguse rikkumist liikmesriigi asutuse poolt, sealhulgas „eelkõige“ olukorda, kus see asutus jätab „tagamata, et finantsasutus täidab [liidu õiguses] sätestatud nõudeid“. Sellest järeldub, et asjaolu, et selle sätte alusel antud soovitus puudutab ühe konkreetse finantsasutuse olukorda ja soovitab tal võtta konkreetseid meetmeid, ei muuda seda erandkorras või erandina kohustuslikuks.

45

Tuleb lisada, et vastupidi hageja väidetule tehti eespool punktis 33 mainitud 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka (C‑501/18, EU:C:2021:249) EBA soovituse kohta, mis puudutas konkreetse finantsasutuse, nimelt Korporativna targovska banka AD olukorda. Sellest järeldub, et selles kohtuotsuses väljendatud põhimõte, et EBA soovituste eesmärk ei ole tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, on analoogia alusel ülekantav käesolevale kohtuasjale.

46

Kolmandaks väidab hageja sisuliselt, et lõpliku seisukoha võtmisega soovis EIOPA NBSi kaalutlusõigust piirata ja selle ära võtta, kohustades teda viivitamatult hageja tegevusluba kehtetuks tunnistama, lubamata järkjärgulisemat lähenemist ja muid meetmeid.

47

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud akti sõnastus ei ole kohustuslikku laadi (vt eespool punkt 25) ja et selles piirdutakse soovituste andmisega (vt eespool punkt 23), kohustamata NBSi mingit konkreetset meedet võtma või keelamata tal seda võtta.

48

Eelkõige jättis EIOPA NBSi otsustada, kas ta on tõesti näinud ette kõik võimalikud ja proportsionaalsed meetmed või vastupidi, kas on veel alternatiivseid meetmeid (vaidlustatud akti punkt 104). Seetõttu soovitas ta NBSil üksnes „võtta vajalikud meetmed“ ning palus tal tegevusluba kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui see meede osutub „asjakohaseks või kohustuslikuks“ (vaidlustatud akti punktis 105 esitatud ja eespool punktis 6 viidatud teine soovitus). Sellest järeldub, et hagejal ei ole alust väita, et EIOPA kohustas NBSi tema tegevusluba kehtetuks tunnistama, välistades järkjärgulisema lähenemisviisi ja kõik muud meetmed.

49

Seejärel, lisaks asjaolule, et EIOPA ei ole võtnud lõplikku seisukohta võetavate meetmete liigi kohta, ei ole hagejal alust väita, et kui liidu institutsioon, organ või asutus on kujundanud oma lõpliku arvamuse ja väljendanud seega soovi lõpetada mis tahes esialgne uurimine, võib vastuvõetud akti peale ikkagi esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel, nagu nähtub 18. novembri 2010. aasta kohtuotsusest NDSHT vs. komisjon (C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 58). Nimelt leidis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 51–56 sisuliselt üksnes seda, et kui komisjon pärast kaebuse läbivaatamist vaikimisi keeldus algatamast ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud riigiabi uurimismenetlust, siis ei võtnud ta mitte lihtsalt ajutist meedet, vaid lõpliku otsuse, mis tekitas siduvaid õiguslikke tagajärgi ja mille peale võis seega esitada tühistamishagi. See kohtuotsus puudutas seega olukorda, kus asjaomasel institutsioonil oli otsustusõigus, mitte – nagu käesolevas asjas – lihtsalt asjaomasele riigisisesele ametiasutusele soovituse andmise pädevus.

50

Peale selle ei piisa asjaolust – isegi kui eeldada, et see on tõendatud –, et EIOPA avaldas NBSile teatavat „poliitilist survet“ hageja tegevusloa tühistamiseks, et asuda seisukohale, et see asutus kavatses minna kaugemale oma algatus‑ ja veenmisvolitustest ning võtta vastu siduva akti, mida ei ole määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud.

51

Lõpuks tuleneb asjaolu – isegi kui möönda, et see on tõendatud –, et vaidlustatud aktil võis arvamuse C(2022) 6455 (final) (vt eespool punkt 8) ja seejärel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vastuvõtmisel olla käivitav roll, üksnes selliste menetluste läbiviimisest, milles osalevad ja suhtlevad ühelt poolt EIOPA ja komisjon ning teiselt poolt riigisisesed asutused, sealhulgas NBS. Selline asjaolu ei saa seega muuta vaidlustatud akti siduvaks.

52

Neljandaks väidab hageja sisuliselt, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 47 peab tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks olema antud võimalus esitada vaidlustatud akti peale hagi. Ta selgitab, et Slovakkia kohtutele tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale kaebuse esitamine, vaidlustades seejuures kaudselt ka vaidlustatud akti õiguspärasuse, oleks ebakindel ja ebapiisav.

53

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi, eelkõige otse liidu kohtutele esitatavate hagide vastuvõetavuse norme. Niisiis tuleb ELTL artiklis 263 ette nähtud vastuvõetavuse tingimuste tõlgendamisel arvestada õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, mis ei tähenda aga seda, et need EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud tingimused kõrvale jäetaks (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei saa mõiste „vaidlustatav akt“ tõlgendamine harta artiklit 47 arvestades viia selleni, et ELTL artikli 263 esimeses lõigus ette nähtud siduvate õiguslike tagajärgede tingimus jäetakse kohaldamata, ilma et seejuures ületataks EL toimimise lepinguga liidu kohtutele antud pädevust (vt 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Just nii oleks see aga juhul, kui hagejal oleks lubatud esitada tühistamishagi EIOPA soovituse peale, mis ei ole vaidlustatav akt eespool punktides 18–22 viidatud kohtupraktika tähenduses.

55

Lisaks tuleb märkida, et liidu kohus on pädev tegema eelotsuseid liidu institutsioonide vastu võetud aktide kehtivuse kohta ilma igasuguste eranditeta ja eelkõige EIOPA poolt määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel vastu võetud soovituste kehtivuse kohta (vt selle kohta analoogia alusel 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2021:249, punktid 82 ja 83 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et NBSi võetud meetmete, eelkõige tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel võivad Slovakkia kohtud vajaduse korral esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse vaidlustatud akti kehtivuse hindamiseks.

56

Mis puudutab praktilisi raskusi, millele hageja viitab seoses Slovakkia kohtutele esitatava hagi ja vaidlustatud akti kaudse kontrolli tõhususega, siis ei tundu need raskused ületamatud.

57

Kõigepealt, mis puudutab asjaolu, et NBS ei tuginenud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses vaidlustatud aktile ega isegi viidanud sellele, siis toetab see EIOPA väidet, et NBS ei järginud seda meedet ja kasutas teistsugust lähenemist. Sel juhul võib eelotsusetaotluse esitamine nimetatud akti kehtivuse hindamiseks osutuda ebavajalikuks.

58

Lisaks, mis puudutab NBSi, EIOPA ja komisjoni vahel edastatud dokumentide „salajast“ laadi, siis võivad Slovakkia kohtud vajaduse korral NBSilt nõuda, et viimane esitaks need dokumendid, või kui ta seda ei tee, siis paluda nende dokumentide edastamist EIOPA‑lt ja komisjonilt. ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõte paneb nimelt liidu institutsioonidele, asutustele ja organitele põhimõtteliselt kohustuse edastada liikmesriigi kohtu taotletud teave võimalikult kiiresti (vt selle kohta 26. novembri 2002. aasta kohtuotsus First ja Franex, C‑275/00, EU:C:2002:711, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Järgmiseks, mis puudutab Slovakkia kohtutes toimuva menetluse pikkust ja väidetavat mittepeatavat toimet, siis ei ole hageja oma argumenti põhjendanud. Igal juhul ei ole asjaolu, et puudub otsuse peale esitatud peatava toimega kaebus, tingimata käsitatav õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumisena (vt selle kohta analoogia alusel 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Tall, C‑239/14, EU:C:2015:824, punkt 59). Lisaks tuleneb nii harta artikli 47 esimesest lõigust kui ka ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust, et liikmesriigid peavad ette nägema õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis võimaldab tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimise liidu õigusega hõlmatud valdkondades (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Lõpuks ei saa pelgal asjaolul, et komisjon otsustas 24. aprillil 2024 algatada Slovaki Vabariigi suhtes ELTL artikli 258 alusel rikkumismenetluse põhjusel, et NBS rikkus oma kohustusi hageja suhtes kontrollipädevuse teostamisel, mingil juhul olla selline eesmärk või tagajärg, et hageja jääb ilma tõhusast kohtulikust kaitsest Slovakkia kohtutes.

61

Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna vaidlustatud akt ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, ei saa selle peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

62

Seega, ilma et oleks vaja analüüsida vastuvõetamatuse vastuväite teisi osasid, tuleb selle vastuväite esimese osaga nõustuda ja jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

63

Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära, kui hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, on Slovaki Vabariigi ja komisjoni menetlusse astumise avalduste kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud.

64

Esimesena on kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt EIOPA nõudele kohtukulud, välja arvatud menetlusse astumisega seotud kohtukulud, välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

65

Teisena on kodukorra artikli 144 lõikes 10 sätestatud, et kui enne menetlusse astumise avalduse lahendamist lõpetatakse kohtuasjas menetlus, kannavad menetlusse astumise avalduse esitaja ja kohtuasja pooled ise oma kulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega. Käesolevas asjas kannavad hageja, EIOPA, Slovaki Vabariik ja komisjon igaüks ise oma menetlusse astumise avaldustega seotud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

määrab: