Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

TAMARA ĆAPETA

esitatud 30. aprillil 2026(1)

Kohtuasi C‑906/24 [Sirto](i)

A,

B,

C,

D,

E,

F,

G,

teine menetlusosaline:

Maahanmuuttovirasto

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus))

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Era- ja perekonnaelu austamine – Liidu kodaniku väljasaatmine avaliku korra või julgeoleku huvides – Tagajärjed vastuvõtvas liikmesriigis koolis ja lasteaias käivate laste ja neid tegelikult hooldava abikaasa tuletatud elamisõigusele

I.      Sissejuhatus

1.        Kodakondsusdirektiivi(2) kohaselt on liikuva liidu töötaja pereliikmetel vastuvõtvas liikmesriigis tuletatud elamisõigus, mis põhineb selle töötaja elamisõigusel.

2.        Ent mis juhtub, kui see töötaja vastuvõtvast liikmesriigist avaliku korra või julgeoleku huvides välja saadetakse? Kas tema pereliikmed saavad jääda selle riigi territooriumile, eriti kui mõned neist on selles riigis koolis käivad lapsed? Samuti, kui nendel lastel on iseseisev elamisõigus, siis kuidas mõjutab nende otsus jääda vastuvõtvasse liikmesriiki, et seal oma õpingud lõpuni viia, nende vanema väljasaatmise otsust?

3.        Need on kokkuvõtlikult küsimused, mis tekkisid Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) menetluses, kes on käesolevas asjas eelotsust taotlev kohus ja palub Euroopa Kohtult suuniseid nii kodakondsusdirektiivi kui ka töötajate määruse(3) õige tõlgendamise kohta.

II.    Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

4.        Rumeenia kodanik A kolis Soome, kus ta töötas ja sai vähemalt aastatel 2017–2019 sissetulekut. Tema selles riigis elamise õigus registreeriti 1. märtsil 2018 tema töötamise alusel. Aastatel 2020–2021 tal töötamisest saadavat tulu ei olnud. Tulude registri andmetel sai ta viimati töötasu 2023. aasta septembris.

5.        A on abielus B‑ga, kes on Moldova kodanik, ning neil on viis last (C, D, E, F ja G).

6.        B saabus Soome 15. juulil 2018. Pereema B koos oma laste C, D ja E‑ga sai 24. mail 2019 liidu kodaniku pereliikmetena elamisload ajavahemikuks alates 24. maist 2019 kuni 24. maini 2024.

7.        C, D ja E – kes on sündinud vastavalt 2011., 2013. ja 2015. aastal – on Moldova kodanikud ning käivad Soomes koolis.

8.        F sündis 2019. aastal Soomes ja on Rumeenia kodanik. Tema kui liidu kodaniku suhtes esitati riigis elamise õiguse taotlus 10. mail 2021. G sündis 2022. aastal ja on Moldova kodanik. F ja G käivad lasteaias.

9.        Aastatel 2019–2022 mõisteti A‑le Soomes raskendavatel asjaoludel toime pandud varguse eest seitsme kuu pikkune tingimisi vangistus ja varguse eest kolme kuu pikkune tingimisi vangistus ning lisaks mõisteti talle rahatrahvid varguse ja varguse katse kahe episoodi, varastatud vara varjamise, liiklusohtliku olukorra tekitamise ja teistele kahju tekitamiseks sobiva eseme või aine valdamise eest. Samuti kahtlustatakse teda varguse toimepanemises 2020. aastal ning varguse katses 2022. aastal ja õigusvastases ähvardamises 2022. aastal.

10.      Maahanmuuttovirasto (Soome sisserändeamet) tegi 22. novembril 2022 otsuse A väljasaatmise kohta Rumeeniasse ja kehtestas talle kolmeks aastaks Soome sisenemise keelu. Selle otsuse kohaselt määrati A väljasaatmine avaliku korra ja avaliku julgeoleku huvides tulenevalt tema toime pandud süütegudest ja retsidiivsusest, mida on kirjeldatud eelmises punktis.

11.      Soome sisserändeamet tegi 24. novembril 2022 otsuse saata B koos tema laste C, D ja E‑ga välja nende päritoluriiki Moldovasse, kuna A, kellega perekonnana ühinemist taotleti, ei vastanud enam riigis elamise õiguse tingimustele. Samal päeval ja samalaadsetel põhjendustel teatas Soome sisserändeamet, et ta ei registreeri F‑i elamisõigust, ja tegi samal ajal otsuse F‑i väljasaatmise kohta tema päritoluriiki, Rumeeniasse.

12.      Helsingin hallinto-oikeus (Helsingi halduskohus, Soome) jättis 29. septembri 2023. aasta otsustega A, B ja nende laste kaebused Soome sisserändameti otsuste peale rahuldamata.

13.      Põhikohtuasja kassaatorid palusid eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuste peale esitatud kassatsioonkaebustele menetlusluba ning palusid oma kassatsioonkaebustes tühistada Soome sisserändeameti ja Helsingin hallinto-oikeuse (Helsingi halduskohus) otsused ning saata asjad uuesti läbivaatamiseks tagasi sisserändeametile. Samuti palusid kassaatorid Korkein hallinto-oikeusel (Soome kõrgeim halduskohus) keelata väljasaatmisotsuste täitmine.

14.      Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) keelas 21. veebruari 2024. aasta esialgse õiguskaitse määrustega kassaatorite väljasaatmise otsuste täitmise seni, kuni ta on teinud menetlusloa andmise või kassatsioonkaebuse lahendamise otsuse.

15.      Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) on kõigepealt seisukohal, et Soome sisserändeameti ja Helsingin hallinto-oikeuse (Helsingi halduskohus) hinnangud on riigisisese õigusega kooskõlas, niivõrd kui nendes on järeldatud, et A kujutab endast oma kuritegude raskuse ja retsidiivsuse tõttu ohtu avalikule korrale ja avalikule julgeolekule. Samuti pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus mõistlikuks eeldada, et üldise hinnangu andmisel ei ole tehtud kindlaks asjaolusid, mis oleksid selles olukorras väljasaatmise põhjustest olulisemad. Siiski on sama kohus seisukohal, et A väljasaatmise põhjendused, iseäranis seoses tema perekondliku olukorraga, võivad vajada uuesti läbivaatamist, kui Euroopa Kohus otsustab, et A abikaasal ja lastel on iseseisev Soomes elamise õigus, isegi kui A riigist välja saadetakse.

16.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks teada, kas kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõiget 3 ja/või töötajate määruse artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see annab pere lastele, kes käivad Soomes põhikoolis või lasteaias, ja nende emale, kes neid hooldab, õiguse säilitada Soomes elamise õigus. Samuti soovib kohus teada, kas ja mil määral mõjutab nende laste võimalikku iseseisvat elamisõigust see, et nende isale, kelle staatusest liikuva töötajana nende elamisõigus algselt tulenes, on antud korraldus lahkuda vastuvõtvast liikmesriigist põhjendusel, et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja avalikule julgeolekule.

17.      Kui A pereliikmetele jääb riigis elamise õigus alles, tekib ka küsimus, kas sellest võib tekkida vajadus väljasaatmisotsus uuesti läbi vaadata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et viimati nimetatud küsimus eeldab kodakondsusdirektiivi artikli 28 lõike 1 tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7 ning artikli 24 lõigetega 2 ja 3, mis kaitsevad õigust era‑ ja perekonnaelule ning lapse õigusi.

18.      Nendel kaalutlustel otsustas Korkein hallinto-oikeus (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [kodakondsusdirektiivi] artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus liidu kodaniku suhtes on avaliku korra või julgeoleku ohustamise tõttu tehtud väljasaatmisotsus, kuid väljasaatmisotsus ei ole jõustunud ja seda ei ole täitmisele pööratud ning asjaomane liidu kodanik viibib endiselt vastuvõtvas liikmesriigis, ei kaota asjaomase liidu kodaniku lapsed, kes vastuvõtvas liikmesriigis on kantud põhikooli nimekirja, ja vanem, kes neid lapsi tegelikult hooldab, selles riigis elamise õigust enne seda, kui lapsed on õpingud lõpetanud?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

2.      Kas [töötajate määruse] artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus vastuvõtva liikmesriigi sisserändeamet on teinud liidu kodanikust vanema suhtes, kellel on olnud töötaja staatus, avaliku korra või julgeoleku ohustamise tõttu väljasaatmisotsuse, ei kaota tema lapsed, kes on kantud vastuvõtva liikmesriigi põhikooli nimekirja, ja vanem, kes neid lapsi tegelikult hooldab, riigis elamise õigust enne seda, kui lapsed on õpingud lõpetanud?

Kui esimesele või teisele küsimusele vastatakse jaatavalt:

3.      Kas [kodakondsusdirektiivi] artikli 28 lõiget 1, milles on sätestatud asjaolud, mida vastuvõttev liikmesriik peab arvesse võtma enne seda, kui ta teeb avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmisotsuse, tuleb tõlgendada nii, et selle liidu kodaniku, kelle suhtes on tehtud väljasaatmisotsus, riigist välja saatmise tingimuste täidetust tuleb uuesti hinnata, kui pärast väljasaatmisotsuse tegemist tuvastatakse, et tema lastel ja abikaasal on vastuvõtvas liikmesriigis iseseisev elamisõigus ning need pereliikmed soovivad jääda sellesse liikmesriiki? Kui see on nii, siis milliseid asjaolusid tuleb hinnata eelkõige sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas menetluses, võttes arvesse [kodakondsusdirektiivi] artikli 28 lõikes 1 osutatud perekondlikku ja majanduslikku olukorda koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7, milles on sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatust, ning lapse õiguste konventsiooni artikli 24 lõigetega 2 ja 3?“

19.      Soome valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.

20.      Kohtuistungil, mis peeti 4. veebruaril 2026, esitasid põhikohtuasja kassaatorid, Soome valitsus ja komisjon suulised seisukohad.

III. Analüüs

21.      Selleks et liidu kodakondsusõigust nõuetekohaselt kohaldada, peavad kohtunikel olema teataval tasemel oskused kombinatoorikas. Käesolevas asjas on seda kujukalt näha.

22.      Sisukuselt seisab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastamisi kahe erineva, kuid omavahel seotud küsimusega. Esimene neist puudutab seda, kas ja mille alusel võivad eri kategooriatesse kuuluvad pereliikmed (nagu kolmanda riigi kodakondsusega abikaasad ja lapsed, kellest mõni on liidu ja mõni kolmanda riigi kodanik) säilitada vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse, kui see õigus tuleneb liidu kodakondsusega töötaja õigusest selles riigis elada, isegi kui pädevad asutused on vahepeal teinud selle isiku suhtes väljasaatmisotsuse, sest ta ohustab avalikku korda ja avaliku julgeolekut (isegi kui seda väljasaatmisotsust ei ole veel täidetud). Teine küsimus on, et kui need pereliikmed tõepoolest elamisõiguse säilitavad, siis kuidas mõjutab see (seni täitmata) otsust asjaomane liidu kodakondsusega töötaja riigist välja saata.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesed kaks küsimust puudutavad esimest eespool kirjeldatud probleemi; käsitlen neid A‑osas. Seejärel asun B‑osas kolmanda eelotsuse küsimuse juurde, mis puudutab teist eespool kirjeldatud probleemi.

A.      Esimene ja teine küsimus

24.      Põhimõtteliselt on kolmanda riigi kodakondsusega abikaasadel ja ülalpeetavatel lastel kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 ning artikli 7 lõike 1 punkti d ja lõike 2 koostoimes kohaldamisest tulenevalt õigus elada liikmesriigis, kus liidu kodanikul on sama direktiivi alusel iseseisev elamisõigus.

25.      Pärast viieaastast seaduslikku vastuvõtvas liikmesriigis pereliikmena elamist saavad need isikud olenemata oma kodakondsusest iseseisva alalise elamisõiguse (kodakondsusdirektiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2). Käesolevas asjas näib aga, et liidu kodanik, kellelt pereliikmete elamisõigus tulenes, oli elanud Soomes vähem kui viis aastat enne seda, kui tehti tema väljasaatmise otsus.(4) Seetõttu ei ole neil alalist elamisõigust – seda kontrollida on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

26.      Seepärast on vaja hinnata, kas need pereliikmed saavad tugineda elamisõigusele muul õiguslikul alusel.

27.      Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võimalikuks kaht õiguslikku alust, mille kaudu võib tuvastada vähemalt mõne asjaomase lapse elamisõiguse, millest võib siis tekkida nende emale ja õvedele tuletatud elamisõigus. Need on kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõige 3 ja töötajate määruse artikkel 10.

28.      Kuna on juba olemas kohtupraktika, mis kinnitab, et töötajate määruse artikkel 10 annab tõepoolest elamisõiguse lapsele, kes kavatseb jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis, alustan oma analüüsi sellest sättest kohaldatuna käesolevale olukorrale (1. alaosa).

29.      Seevastu kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõiget 3 ei ole Euroopa Kohus seni tõlgendanud. Käesoleva ettepaneku 2. alaosas teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada seda sätet nii, et ka see võib käesolevas asjas asjakohane olla.

1.      Elamisõigus töötajate määruse artikli 10 alusel

30.      Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises küsimuses teada, kas töötajate määruse artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et liidu kodaniku lastel, kes on kantud vastuvõtvas liikmesriigis põhikooli nimekirja, nende vanemal, kes neid tegelikult hooldab, ning lasteaias käivatel õvedel on endiselt elamisõigus, kuni lapsed oma õpingud lõpetavad, isegi kui see liidu kodanik, kellelt nende elamisõigus algselt tulenes, on otsustatud vastuvõtvast liikmesriigist välja saata.

31.      Alaealistega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et töötajate määruse artikkel 10 võib anda liidu endise liikuva töötaja lastele iseseisva elamisõiguse.(5)

32.      Kohtuotsuses Jobcenter Krefeld märkis Euroopa Kohus, et liidu kodakondsusega endise võõrtöötaja lastel, kes on alustanud vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed, on iseseisev elamisõigus, mis lähtub õigusest võrdsele kohtlemisele seoses hariduse kättesaadavusega, kui nad soovivad vastuvõtvas liikmesriigis üldharidust omandada.(6)

33.      Mida see käesolevas asjas tähendab?

34.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et lapsed C, D ja E käivad Soomes põhikoolis.

35.      Kuna nende isa kolis algselt Soome töötajana, on neil töötajate määruse artikli 10 alusel, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, õigus jääda Soome niikauaks, kui nad omandavad üldharidust. Nende elamisõigus ei olene nende isa staatusest töötajana ega sellest, kas ta jätkab Soomes elamist.(7)

36.      Nende ema B kui C, D ja E eestkostja ja peamine hooldaja saab oma elamisõiguse nende iseseisvast Soomes elamise õigusest.(8)

37.      Jäävad F ja G, kes on koolieelikud.

38.      Kohtuotsuse Jobcenter Krefeld ingliskeelses versioonis on märgitud, et lapse elamisõigus põhineb töötajate määruse artiklil 10, „where that child wishes to attend general education courses in that Member State“(9) (eestikeelses versioonis: „kui ta soovib selles liikmesriigis üldharidust omandada“). Prantsuse ja mõnes muus keeleversioonis aga on kasutatud sõnastust „hariduse omandamist jätkata“.(10) Nimetatud kohtuasjas oli olukord tõepoolest selline, et kõnealused lapsed juba omandasid vastuvõtvas liikmesriigis üldharidust ja soovisid seda jätkata.

39.      Sellegipoolest on komisjon käesolevas asjas seisukohal, et F‑il ja G‑l on iseseisev elamisõigus, sest nad käivad lasteaias. Komisjon märgib, et ka lapsed, kes on endiselt päevahoiuasutustes või veelgi nooremad, võivad käia tulevikus koolis, mis tähendab, et nende õigusega tulevasele haridusele kaasneb õigus jääda vastuvõtvasse liikmesriiki, s.o praegune elamisõigus.

40.      Soome valitsus seevastu on seisukohal, et töötajate määruse artikliga 10 ei kaasne õigust tulevasele haridusele, millest saaks tuleneda elamisõigus igale liikmesriigi territooriumil elavale lapsele.

41.      Selleks et teha kindlaks, kas töötajate määruse artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see annab F‑ile ja G‑le iseseisva elamisõiguse, olgugi et nad ei ole seni Soomes kooliteed alustanud, väärib meelespidamist, et alaealiste iseseisev õigus vastuvõtvas liikmesriigis edasi elada näib tulenevat kaalutlusest, et liikuvate töötajate lapsed peavad saama alustatud õppe edukalt lõpuni läbida.(11)

42.      Olen seepärast nõus Soome valitsusega, et töötajate määruse artiklit 10 ei saa tõlgendada nii, et see annab õiguse haridusele; see annab lastele, kes on juba alustanud vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed, pelgalt õiguse seda kooliteed jätkata ka siis, kui lapsevanem kaotab iseseisva elamisõiguse, mis tal kui liidu kodakondsusega töötajal varem oli.

43.      Seega, kuna lapsed F ja G on koolieelikud, näib, et neil ei ole töötajate määruse artikli 10 alusel iseseisvat Soomes elamise õigust. Seejuures tuleb meeles pidada, et iga liikmesriik otsustab ise, millal kohustuslik üldharidus algab.(12) Selles aspektis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne Soome õigusnormide alusel kontrollida, kas lasteaias käimist peetakse ametliku hariduse alguseks ning kas lastel F ja G on seega õigus saada selle alusel elamisõigus.

44.      Ka see, kui F‑il ega G‑l ei ole töötajate määruse artikli 10 alusel elamisõigust, ei tähenda, et neile ei saa tuleneda elamisõigust mingil muul alusel, mis ei olene isikust, kelle kaudu nad algselt elamisõiguse said.

45.      Sellega seoses nõustun komisjoniga, et kui F ja G oleksid sunnitud Soomest lahkuma, peaks lahkuma ka B, mis tähendaks doominoefektina, et lahkuma peavad ka C, D ja E. Seepärast võib F‑i ja G õigus jääda Soome tuleneda liidu õigusnormidel põhinevast C, D ja E õigusest sellesse riiki jääda.

46.      Lastele liidu õigusnormidest tulenevate õiguste hindamine peab põhinema konkreetse juhtumi suhtes antud põhjalikul hinnangul selle kohta, mil määral sõltuvad lapsed oma vanemast, kellel on liidu õigusnormide alusel liikmesriigis elamise õigus.(13) Sellel hindamisel tuleb seada esikohale lapse huvid ja tema õigus pereelule (vastavalt harta artikkel 25 ja artikkel 7), pidades eriti silmas lapse vanust, arengut ja emotsionaalset sidet selle vanemaga, samuti lahuselu tõttu tekkida võivaid psühholoogilisi ohtusid.(14)

47.      Selles aspektis võib leida paralleeli kohtuotsusega Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid).(15)

48.      Ka see kohtuasi puudutas kolmanda riigi kodakondsusega vanemat, kellel on liidu kodakondsusega alaealine laps ja veel üks, kolmanda riigi kodakondsusega laps. Selles kohtuotsuses tõdes Euroopa Kohus, et kolmanda riigi kodakondsusega alaealisele elamisloa andmisest keeldumine tõenäoliselt sunniks lapse ema ja seetõttu ka tema teist, liidu kodakondsusega last riigist lahkuma.

49.      Samamoodi peavad need kaalutlused põhikohtuasjas paika G (kellel on kolmanda riigi kodakondsus), F‑i (kellel on liidu kodakondsus) ja nende ema B (kellel on samuti kolmanda riigi kodakondsus) suhtes.

50.      Lisaks olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on järjepidevalt kinnitanud, et töötajate määruse artiklist 10 otseselt tulenevad õigused eksisteerivad kodakondsusdirektiivis sätestatud tingimustest ja piirangutest olenemata.(16) See kehtib minu arvates ka tuletatud õiguste kohta, mis tulenevad otseselt või kaudselt sellestsamast sättest koostoimes hartaga.

51.      Seega tuleb järeldada, et C‑l, D‑l ja E‑l on töötajate määruse artikli 10 alusel iseseisev elamisõigus, mis tuleneb sellest, et nad on kantud vastuvõtvas liikmesriigis õppeasutuse nimekirja. B‑l kui nende peamisel hooldajal on tuletatud elamisõigus nende kooliskäimise kestel. F‑l ja G‑l peab olema tuletatud õigus, et C, D ja E saaksid oma elamisõigust kasutada.

2.      Elamisõigus kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõike 3 alusel

52.      Oma esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas laste ja nende ema elamisõigus saab põhineda kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõikel 3. Kuna olen juba kindlaks teinud, et niisugused õigused võivad otseselt või kaudselt põhineda töötajate määruse artiklil 10, ei ole vaja sellele küsimusele vastata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks oma menetluses oleva asja lahendada. Ent kuna see küsimus esitati, pakun Euroopa Kohtule välja oma seisukoha.

53.      Meeldetuletuseks, kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõikes 3 on sätestatud:

„Liidu kodaniku vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise või surma tõttu ei kaota sõltumata kodakondsusest kuni õpingute lõpuni elamisõigust tema lapsed või vanem, kes lapsi tegelikult hooldab, kui lapsed elavad vastuvõtvas liikmesriigis ja on kantud õppimise eesmärgil õppeasutuse nimekirja.“

54.      A jt väitel on kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõige 3 sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kohaldatav. Komisjon on seisukohal, et kuna A ei ole Soomest lahkunud, ei ole see säte kohaldatav. Soome valitsus aga leiab, et niisugune asjaolu ei takista käesoleval juhul kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõike 3 kohaldamist.

55.      Kodakondsusdirektiivi artikkel 12 käsitleb pereliikmete elamisõiguse säilitamist selle liidu kodaniku surma või lahkumise korral, kellelt nende elamisõigus tuleneb. Nagu töötajate määruse artiklis 10, on ka kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõikes 3 ette nähtud vastuvõtvas liikmesriigis juba õpinguid alustanud laste elamisõiguse jätkumine, et nad saaksid oma õpingud lõpuni läbida. See säte on laste suhtes kohaldatav olenemata nende kodakondsusest.

56.      Ent erinevalt töötajate määruse artiklist 10, mis on kohaldatav olenemata sellest, kas endine töötaja on vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud või mitte, muutub kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõige 3 kohaldatavaks alles siis, kui isik, kellelt laste elamisõigus algselt tulenes, vastuvõtvast liikmesriigist lahkub või sureb.

57.      Tuletan meelde, et A riigist väljasaatmise otsus ei ole jõustunud ega täidetud. Selle suhtes on pooleli kaebemenetlus, mille käigus peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus selle otsuse täitmise, kuni Euroopa Kohus teeb eelotsuse.

58.      Minu arvates ei tähenda kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõike 3 sõnastus tingimata seda, et väljasaatmisotsus peab olema täidetud, et lastel tekiks iseseisev õigus haridusele. Siiski peab vanema lahkumine – olenemata sellest, kas see on juba toimunud või toimub edaspidi – olema kindel. Seega arvan, et see säte on kohaldatav siis, kui väljasaatmisotsus on jõustunud, isegi kui seda ei ole veel täidetud, vastasel juhul kaotaks see säte oma kasuliku mõju.

59.      Põhikohtuasjas aga ei ole tegu sellise olukorraga, sest väljasaatmisotsus on vaidlustatud ja lahkumine ei ole kindel.

60.      Selles mõttes tuleb esimesele küsimusele, nagu see on esitatud, vastata, et kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav vaid siis, kui elamisõiguse allikaks oleva isiku väljasaatmise otsus on täidetud või vähemalt jõustunud.

61.      Käesoleva juhtumi asjaoludel ja selleks et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele rahuldavalt vastata, on siiski vaja kaaluda olukorda, kus elamisõiguse allikaks olev isik on tegelikult kohustatud vastuvõtvast liikmesriigist lahkuma, kuid tema lastel, kes on kantud õppeasutuse nimekirja, säilib selles riigis elamise õigus sellest hoolimata.

62.      Olgugi et kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõike 3 seadusandlikust kujunemisloost ei ole palju kasu, viitab selle sõnastus eesmärgile kaitsta laste õigust saada haridust keskkonnas, kus nad on juba õpinguid alustanud.(17) Seega on selle sätte eesmärk käsitatav samal viisil nagu töötajate määruse artikli 10 oma, nagu Euroopa Kohus seda on tõlgendanud.

63.      Kokkuvõttes võivad endise võõrtöötaja lapsed omandada iseseisva vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse, kui nad on kantud õppeasutuse nimekirja ja niikaua kui nad oma õpinguid jätkavad. Kui nende elamisõiguse algseks allikaks olnud isik oli liidu kodakondsusega võõrtöötaja, saab laste iseseisev vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigus tuleneda kas töötajate määruse artiklist 10 või kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõikest 3.

64.      Jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus, kas see, et algselt elamisõiguse allikaks olnud isikule on antud korraldus vastuvõtvast liikmesriigist lahkuda, sest teda peetakse ohuks avalikule korrale või avalikule julgeolekule, mõjutab pereliikmete õigust jääda vastuvõtvasse liikmesriiki.

3.      Elamisõiguse allikaks olnud isiku elamisõiguse avaliku korra või julgeoleku huvides piiramise mõju pereliikmetele

65.      Liidu õigusnormid, mis on seotud liidu kodanike ja nende pereliikmete liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal viibimise õiguse piiramisega avaliku korra või julgeoleku huvides, põhinevad selliste piiravate meetmete isikustamisel.

66.      See põhimõte on pärit direktiivist 64/221/EMÜ,(18) iseäranis selle artikli 3 lõikest 1, milles oli sätestatud, et „[a]valiku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel“.(19) Euroopa Kohus oli seda põhimõttelist seisukohta varem mitmes kohtuasjas kinnitanud.(20)

67.      Direktiiv 64/221 on asendatud kodakondsusdirektiiviga, mille artikli 27 lõige 2 sisaldab samalaadset sätet. See, kuidas Euroopa Kohus seda sätet tõlgendab, ei ole muutunud.(21)

68.      Nõue, et isiku elamisõigust piirav meede peab põhinema tema isiklikul käitumisel, tähendab, et põhimõtteliselt ei saa pereliikmete elamisõigust mõjutada nende isa ja/või abikaasa isiklik käitumine.

69.      Eeltoodust tuleneb, et koolis käivatel lastel, neid peamiselt hooldaval emal ja nende õvedel, kes käivad lasteaias, on endiselt (iseseisev või tuletatud) Soomes elamise õigus töötajate määruse artikli 10 alusel koostoimes harta artiklitega 7 ja 24 ka siis, kui A kohta on tehtud avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmisotsus, kuna nende pereliikmete isikliku käitumisega ei kaasne samasuguseid muresid nagu nende elamisõiguse algseks allikaks olnud isiku omaga.

B.      Kolmas küsimus

70.      Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmandas küsimuses teada, kas isa väljasaatmine tuleks uuesti läbi vaadata vastavalt kodakondsusdirektiivi artikli 28 lõikele 1 koostoimes harta artiklitega 7 ja 24, et võtta arvesse tema abikaasa ja laste soovi jääda edasi vastuvõtvasse liikmesriiki iseseisva või tuletatud elamisõiguse alusel, mis ei olene enam sellest, et isa oli nende selles riigis viibimise õiguse algne allikas.

71.      Kodakondsusdirektiivi artikli 28 lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad ametiasutused enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmise otsuse tegemist hindama asjaomase isiku isiklikku olukorda (nagu tema tervislik seisund, perekondlik või finantsolukord), samuti tema sidemeid ja integreeritust vastuvõtva liikmesriigi ühiskonnaga ja sidemeid päritoluriigiga.

72.      Isiku väljasaatmise otsus peab olema proportsionaalne,(22) mis tähendab, et kaalutakse ühest küljest ohtu, mida asjaomase isiku käitumine kujutab endast vastuvõtva ühiskonna alushuvidele, ning teisest küljest liidu kodanike ja nende pereliikmete õiguste kaitset töötajate määruse, kodakondsusdirektiivi ja harta alusel.

73.      Nagu Soome valitsus kohtuistungil nõustus, peab iga liikumisvabadust piirav meede austama harta artiklist 7 tulenevat õigust era‑ ja perekonnaelule ning lapse huve, mida kaitseb harta artikli 24 lõige 2.(23) Inimese väljasaatmine liikmesriigist, kus elab tema perekond, kujutab endast otsest nende õiguste riivet. Peale selle on Euroopa Kohus juba kinnitanud, et esikohale tuleb seada lapse huvid.(24)

74.      See tähendab minu arvates, et sisserändeametil oli kohustus võtta A väljasaatmise algse otsuse tegemisel arvesse nii laste kui ka abikaasa elamisõigust ning samuti harta artikleid 7 ja 24.

75.      Kui see asutus aga sellist hindamist läbi ei viinud, tuleb tema otsust uuesti hinnata, kui on selgunud, et väljasaatmisotsuses käsitletud isiku pereliikmetel on õigus jääda Soome ja nad soovivad seda õigust kasutada.

76.      See vastab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse esimesele osale – kodakondsusdirektiivi artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liidu kodaniku suhtes tehtud väljasaatmisotsus tuleb uuesti läbi vaadata, kui pärast väljasaatmisotsuse tegemist tunnustatakse tema laste ja abikaasa iseseisvat õigust elada vastuvõtvas liikmesriigis ning kui need pereliikmed soovivad jääda sellesse liikmesriiki.

77.      Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, milliseid konkreetseid asjaolusid tuleb niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas hinnata.

78.      Esiteks on väljakujunenud kohtupraktikas ette nähtud, et isiku sõltuvuse määra hindamisel peavad otsust tegevad riigiasutused põhjalikult hindama iga konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid.(25) Kaaludes lapse huve kui üht asjaolu ühe tema vanema väljasaatmise otsuse tegemisel, peavad ametiasutused arvesse võtma lapse vanust, tema füüsilist ja emotsionaalset arengut, lapse ja vanema vahelise emotsionaalse suhte tugevust ning viimati nimetatud vanemast lahutamise tõttu lapse heaolule tekkida võivat ohtu.(26)

79.      Selle hinnangu andmiseks peavad ametiasutused arvesse võtma perekonna ühtsuse lakkamise mõju ja laste võimalusi säilitada kontakt mõlema vanemaga. Selles aspektis võidakse arvesse võtta võimalust, et kogu pere kolib teise (liikmes)riiki; sel juhul peavad otsust tegevad ametiasutused arvesse võtma seda, mil määral on lapsed Soomes integreerunud.

80.      Riigisisese kohtu menetluses väidavad A jt, et perekonna ühtsuse säilitamiseks võib neil olla vaja kolida Moldovasse, sest neil kõigil ei ole Rumeenia kodakondsust.(27)

81.      Selles aspektis võib asjasse puutuda Ruiz Zambrano kohtupraktika suund.(28) Kuigi see kohtuotsus ise puudutas paikset alaealist liidu kodanikku, on see kohtupraktika suund üldiselt orienteeritud liidu kodanike liikmesriikide territooriumilt väljasaatmise vastu. Kuna F on liidu kodanik, kaasneksid sellega, kui pere oleks sunnitud Moldovasse kolima, Ruiz Zambrano kohtupraktikaga vastuolus olevad tagajärjed.

82.      Sellepärast peavad riigi ametiasutused põhikohtuasjas andma hinnangu selle kohta, kas perel on võimalik koos edasi elada Rumeenias. See hinnang ei tohi põhineda kõigest teoreetilisel eeldamisel, vaid peab tulenema konkreetsest analüüsist kõikide pereliikmete olukorra kohta.(29)

83.      Üks asjaolu, mida ametiasutused peavad arvesse võtma skaala teises otsas, on väljasaatmisotsuses käsitletud isiku poolt toime pandud süütegude raskus. Nagu Soome valitsus kohtuistungil märkis, on vaidlustatud väljasaatmisotsuse põhjustanud süüteo (või süütegude) raskus isa vaidlustatud väljasaatmisotsuse proportsionaalsuse hindamisel oluline asjaolu. Kui süütegu või käitumine on väiksema raskusastmega, võib omistada suurema kaalu perekonna ühtsuse säilitamisele, mis võib teatavatel juhtudel olla koguni olulisem vajadusest isik välja saata.

84.      Selles aspektis on kodakondsusdirektiivis sätestatud kaks eri standardit, mida liikmesriik peab järgima, kui ta otsustab, kas võtta meetmeid, millega piiratakse isikute õigust siseneda või jääda tema territooriumile. Kui isik on vastuvõtvas liikmesriigis elanud vähem kui viis aastat, võidakse niisugune meede võtta käitumise tõttu, mis on vastuolus avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu nõuetega (kodakondsusdirektiivi artikli 27 lõige 1). Pikaajaliste elanike väljasaatmist aga saab otsustada üksnes avaliku korra või julgeolekuga seotud tõsistel põhjustel (kodakondsusdirektiivi artikli 28 lõige 2). Selle, kas põhikohtuasjas kuulub esimene kaebaja esimesse või teise kategooriasse, teeb kindlaks eelotsusetaotluse esitanud kohus.

85.      Ammendavuse huvides, nagu kohtuistungil räägitud, tuleb osutada, et kodakondsusdirektiivi artikli 33 lõike 2 kohaselt peab liikmesriik juhul, kui väljasaatmisotsus täidetakse rohkem kui kaks aastat pärast selle tegemist, kontrollima, kas kõnealune isik on sellel ajal tõsiselt ohtlik avalikule korrale või julgeolekule, ja hindama, kas väljasaatmisotsuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi.

86.      Seepärast, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jätab kassatsioonimenetluses Soome sisserändeameti algse otsuse muutmata, võib kodakondsusdirektiivi artikli 33 lõige 2 kohustada andma uut hinnangut esinevate asjaolude alusel.

87.      Järelikult peavad otsust tegevad ametiasutused, enne kui nad teevad isiku liikmesriigist väljasaatmise otsuse, proportsionaalselt ja tasakaalustatult hindama ühest küljest asjaomase perekonna kui terviku huve ja laste huve ning teisest küljest vastuvõtva ühiskonna huve. Esimesena nimetatu puhul peavad ametiasutused hindama selle isiku perekondlikku olukorda, perekonna ühtsuse säilitamise põhjusi, võimalust säilitada perekonna ühtsus teises riigis, lapse huve, sealhulgas, kui see on asjakohane, abikaasa ja laste soove jääda edasi vastuvõtvasse liikmesriiki, kus neil on asjaomasest isikust sõltumata elamisõigus. Teisena nimetatu puhul peavad ametiasutused arvesse võtma süütegude raskust, seda, kui kaua on isik vastuvõtvas liikmesriigis elanud, ning tema kultuurilisi ja sotsiaalseid sidemeid selle riigiga võrreldes sellega, millised sidemed on tal oma päritoluriigiga.

IV.    Ettepanek

88.      Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 12 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav vaid siis, kui algse elamisõiguse allikaks olnud isiku väljasaatmise otsus on täidetud või jõustunud.

Otsustades, kas saata isik välja või mitte, peavad ametiasutused siiski arvesse võtma, et kui väljasaatmisotsus jõustub, omandavad lapsed, kes on kantud vastuvõtvas liikmesriigis õppeasutuse nimekirja, selle sätte alusel selles riigis iseseisva elamisõiguse.

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires artiklit 10 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 24,

tuleb tõlgendada nii, et kui liidu kodanik on varem olnud töötaja staatuses ning tal on lapsed, kes on kantud vastuvõtvas liikmesriigis põhikooli nimekirja ja käivad koolis, on nende vanemal, kes neid tegelikult hooldab, ning nende lasteaias käivatel õvedel endiselt elamisõigus, kuni lapsed oma õpingud lõpetavad, isegi kui sisserändeasutus on teinud liidu kodakondsusega vanema suhtes, kellel oli varem töötaja staatus, vastuvõtvast liikmesriigist väljasaatmise otsuse põhjendusel, et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule.

3.      Direktiivi 2004/38/EÜ artikli 28 lõiget 1 koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 24

tuleb tõlgendada nii, et liidu kodaniku väljasaatmise tingimused tuleb uuesti läbi vaadata, kui pärast väljasaatmisotsuse tegemist tunnustatakse tema laste ja abikaasa iseseisvat õigust elada vastuvõtvas liikmesriigis ning kui need pereliikmed soovivad jääda sellesse liikmesriiki.

Otsust uuesti läbi vaadates peavad otsust tegevad ametiasutused või liikmesriigi kohus proportsionaalselt ja tasakaalustatult arvesse võtma ühest küljest asjaomase perekonna kui terviku huve ja laste huve ning teisest küljest vastuvõtva ühiskonna huve. Esimesena nimetatu puhul peavad ametiasutused hindama selle isiku perekondlikku olukorda, perekonna ühtsuse säilitamise põhjusi, võimalust säilitada perekonna ühtsus teises riigis, lapse huve, sealhulgas, kui see on asjakohane, abikaasa ja laste soovi jääda edasi vastuvõtvasse liikmesriiki, kus neil on asjaomasest isikust sõltumata elamisõigus. Teisena nimetatu puhul peavad ametiasutused arvesse võtma süütegude raskust, seda, kui kaua on isik vastuvõtvas liikmesriigis elanud, ning tema kultuurilisi ja sotsiaalseid sidemeid selle riigiga võrreldes sellega, millised sidemed on tal oma päritoluriigiga.

1      Algkeel: inglise.

i      Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; edaspidi „kodakondsusdirektiiv“).

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1; edaspidi „töötajate määrus“).

4      Sellega seoses näib, et 22. novembri 2022. aasta otsuste vastuvõtmise ajal oli A elanud Soomes neli ja pool aastat, mistõttu tema ega ta pereliikmed, kes ühinesid temaga hiljem, ei kvalifitseerunud alalisteks elanikeks.

5      Vt selle kohta 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C‑413/99, EU:C:2002:493, punkt 63) ning 6. oktoobri 2020. aasta otsus Jobcenter Krefeld (C‑181/19, edaspidi „kohtuotsus Jobcenter Krefeld“, EU:C:2020:794, punkt 35).

6      Vt selle kohta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika.

7      Vt selle kohta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika.

8      Vt selle kohta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika.

9      Kohtuotsus Jobcenter Krefeld, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, kohtujuristi kursiiv.

10      Prantsuse keeles lorsqu’il souhaite poursuivre des cours d’enseignement général dans cet État membre; saksa keeles wenn es weiter am allgemeinen Unterricht in diesem Mitgliedstaat teilnehmen möchte; horvaadi keeles kada ono želi nastaviti s općim obrazovanjem u toj državi članici; itaalia keeles qualora intenda proseguire corsi di insegnamento generale in tale Stato membro.

11      Vt selle kohta 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C‑413/99, EU:C:2002:493, punkt 53). Samalaadset põhjenduskäiku sisaldab kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas Baumbast ja R (C‑413/99, EU:C:2001:385, punkt 62). Muuseas kajastab see kodakondsusdirektiivi artikli 12 lõike 3 sõnastust ja eeldust, mille kaitsmine on selle sätte eesmärk.

12      Liikmesriikide ja Euroopa Liidu pädevuse jaotuse kohta hariduse valdkonnas vt minu ettepanekuid kohtuasjas komisjon vs. Ungari (Euroopa Liidu väärtused) (C‑769/22, EU:C:2025:408, punkt 56) ja kohtuasjas komisjon vs. Slovakkia (rahvuse alusel diskrimineerimine hariduse valdkonnas) (C‑799/23, EU:C:2025:621, punkt 67), milles on toonitatud, et Euroopa Liidul on selles valdkonnas kõigest toetav pädevus. Selle seisukoha kinnituseks vt 21. aprilli 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (Euroopa Liidu väärtused) (C‑769/22, EU:C:2026:326, punkt 272 ja seal viidatud kohtupraktika).

13      Ristuccia, F., „The Ties that bind and ties that compel: Dependency and the Ruiz Zambrano doctrine“, Common Market Law Review, 2023, 5, lk 1227–1268, eriti lk 1252.

14      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Safi (C‑147/24, EU:C:2025:650, punktid 97–99 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      5. mai 2022. aasta kohtuotsus (C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354).

16      Vt selle kohta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, punkt 38. See tähendab, et B, C, D, E, F ja G ei pea kõik vastama töötajate määruses ja kodakondsuse direktiivis ette nähtud tingimustele.

17      Komisjoni seletuskirjast, mis on lisatud ettepanekule võtta vastu kodakondsusdirektiiv, nähtub siiski, et selles sättes peeti silmas nende laste vajadusi, kes on juba kohanenud vastuvõtva liikmesriigi haridussüsteemiga ja kellel võib olla probleeme uue süsteemiga kohanemisel, mistõttu on selle sätte eesmärk hoida ära nende laste karistamist seoses nende liidu kodakondsusega vanema lahkumisega vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt tööga seotud või muudel põhjustel. Vt selle kohta Euroopa Komisjoni seletuskiri ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (COM(2001) 257 (final) (ELT 2001, C 270 E, lk 150), mille ingliskeelne versioon on veebis kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:52001PC0257.

18      Nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiiv välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11).

19      Kohtujuristi kursiiv.

20      Vt nt 28. oktoobri 1975. aasta kohtuotsus Rutili (36/75, EU:C:1975:137, punkt 19) ja 27. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Bouchereau (30/77, EU:C:1977:172, punkt 28).

21      Vt hiljutisest kohtupraktikast nt 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus Pedro Francisco (C‑62/23, EU:C:2024:502, punkt 32).

22      Kohustus järgida proportsionaalsuse põhimõtet on selgelt sätestatud kodakondsusdirektiivi artikli 27 lõikes 2, kuigi selline kohustus tuleneb juba harta artikli 52 lõikest 1, mille kohaselt peab igasugune vaba liikumise õiguse piirang olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

23      Vt selle kohta 23. novembri 2010. aasta kohtuotsus Tsakouridis (C‑145/09, EU:C:2010:708, punkt 52) ja 25. novembri 2025. aasta kohtuotsus Wojewoda Mazowiecki (C‑713/23, EU:C:2025:917, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

24      Vt nt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017, punkt 41).

25      Vt selle kohta 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín (C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 85); 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid) (C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344,  punkt 77).

26      Vt selle kohta 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt (C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 71). Vt samuti muu hulgas 8. mai 2018. aasta kohtuotsus K.A. jt (perekonna taasühinemine Belgias) (C‑82/16, EU:C:2018:308, punkt 72), 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus) (C‑624/20, EU:C:2022:639, punktid 38 ja 39) ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema) (C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 48).

27      Seoses sellega, nii palju kui mina tean, siis kui Moldova kodanike suhtes rakendatakse Rumeenias naturaliseerumisel erikohtlemist, ei ole neil elamislubadega seotud privileege. Vt seadus 21/1991 Rumeenia kodakondsuse kohta (Legea nr. 21/1991 a cetăţeniei române) (viimati muudetud 12. märtsi 2025. aasta seadusega 14/2025 (Lege nr. 14/2025)), artikli 11 lõige 1.

28      8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ruiz Zambrano (C‑34/09, EU:C:2011:124).

29      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Safi (C‑147/24, EU:C:2025:650, punktid 81–84).