This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62024CC0893
Opinion of Advocate General Campos Sánchez-Bordona delivered on 8 October 2026.###
Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona, 8.10.2026 ettepanek.
Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona, 8.10.2026 ettepanek.
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2026:834
Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ‑BORDONA
esitatud 8. oktoobril 2026(1)
Kohtuasi C‑893/24 P
AL
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Proportsionaalsus – Tõhus kohtulik kaitse
1. Käesolev apellatsioonkaebus kuulub pika ja keerulise vaidluse raamesse, mille üheks pooleks on nõukogu peasekretariaadi (endine) ametnik AL, kellele heidetakse ette peretoetuste (ülalpeetava lapse toetuse) alusetut saamist, ning teiseks pooleks on nõukogu ja Euroopa Komisjon.(2)
2. Praegusel juhul vaidlustatud kohtuotsuses(3) kinnitas Üldkohus nõukogu otsust, millega määrati ALile distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine(4).
3. Euroopa Kohtu palvel käsitlen oma ettepanekus ainult apellatsioonkaebuse kolmandat väidet. AL heidab Üldkohtule ette, et viimane hindas ebaõigesti karistuse proportsionaalsust, rikkudes sellega Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade(5) IX lisa artiklit 10.
4. Kolmanda apellatsioonkaebuse väite analüüs annab võimaluse käsitleda distsiplinaarkaristuse kohtuliku kontrolli ulatust Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 seisukohast.
I. Õiguslik raamistik
5. Personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 on ette nähtud:
„Kehtestatud distsiplinaarkaristuse raskusaste peab vastama süüteo raskusastmele. Süüteo raskusastme kindlaksmääramisel ja kehtestatava distsiplinaarkaristuse üle otsustamisel võetakse eelkõige arvesse:
a) süüteo laadi ja asjaolusid, milles see aset leidis,
b) institutsioonide usaldatavusele, mainele või huvidele süüteost tuleneva kahju suurust,
c) seda, mil määral süütegu tuleneb tahtlikust tegevusest või hooletust,
d) ametniku süüteo motiive,
e) ametniku palgaastet ja staaži,
f) ametniku isikliku vastutuse astet,
g) ametniku tööülesannete ja vastutuste taset,
h) seda, kas süütegu hõlmab korduvat tegevust või käitumist,
i) ametniku käitumist kogu tema teenistuskäigu jooksul.“
II. Vaidluste taust
6. Faktilised asjaolud on kokkuvõtlikult järgmised:
– AL nimetati ametnikuks 1. detsembril 2007 ja määrati nõukogu peasekretariaati Belgias;
– aastatel 2009–2019 AL taotles ja talle maksti erinevaid peretoetusi, kuna tema ema ja nelja muud isikut käsitati ülalpeetava lapsena personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 4 tähenduses;
– 2016. aastal ametisse nimetava asutuse(6) teate alusel algatatud uurimise tulemusel tuvastas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) nende toetuste saamisega seoses mitu eeskirjade rikkumist(7);
– OLAF soovitas võtta asjakohaseid meetmeid alusetult makstud summade tagasinõudmiseks(8) ja algatada ALi suhtes distsiplinaarmenetlus;
– nõukogu ametisse nimetav asutus algatas 10. veebruaril 2021 ALi suhtes distsiplinaarmenetluse;
– distsiplinaarnõukogu soovitas 5. juulil 2021 selles menetluses määrata ALile karistusena madalamasse tegevusüksusesse liigitamise koos palgaastme alandamisega. Ametisse nimetav asutus määras talle 27. septembril 2021 siiski (rangema) karistuse – teenistusest vabastamine;
– AL esitas 22. detsembril 2021 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse.
III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
7. AL esitas 13. jaanuaril 2022 Üldkohtule hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks(9).
8. AL esitas oma hagis neli väidet(10), millest ainult teine on käesolevas ettepanekus asjakohane. Ta väitis selles, et põhjendused on ebapiisavad ja on rikutud personalieeskirjade IX lisa artiklit 10, kuna nõukogu tegi nimetatud artiklis sätestatud kriteeriumidest lähtudes rikkumise raskusastme ja distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramisel ilmseid hindamisvigu.
9. Nõukogu vaidles sellele väitele vastu, leides, et distsiplinaarkaristuse kohtulik kontroll peab piirduma esitatud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse kontrollimisega ning selle tuvastamisega, et ei ole tehtud ilmset hindamisviga või võimu kuritarvitatud(11).
10. Vaidlustatud kohtuotsuses(12) kinnitas Üldkohus nõukogu otsust. Ta rõhutas eelkõige, et põhjendused on piisavad ja ilmseid hindamisvigu ei ole tehtud. Üldkohus järeldas, et karistus on toime pandud rikkumisega proportsionaalne(13).
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
11. AL palub 23. detsembril 2024 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus, millega ta teenistusest vabastati;
– lubada tal esitada uusi seotud väiteid, kui avastatakse uusi faktilisi või õiguslikke asjaolusid;
– tõstatada omal algatusel mis tahes muud avalikul huvil põhinevad väited, mida kohus peab asjakohaseks;
– jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud.
12. Oma vastuses palub nõukogu Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
13. Euroopa Kohus lubas esitada repliigi ja vasturepliigi.
14. 6. novembril 2025 peatati menetlus kuni otsuse tegemiseni kohtuasjas C‑882/24 P: AL vs. komisjon.
15. Pärast 23. aprillil 2026 selles kohtuasjas otsuse tegemist palus Euroopa Kohus pooltel esitada oma seisukohad käesolevale apellatsioonkaebusele tekkida võivate tagajärgede kohta; pooled esitasid oma seisukohad 20. mai 2026. aasta kirjades.
V. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
16. Kolmandas väites leiab AL, et Üldkohus rikkus määratud karistuse proportsionaalsuse hindamisel mitut õigusnormi. Lisaks väidab ta teatavate personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud teguritega seoses, et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendused ei ole piisavad ja selles on tehtud ilmne hindamisviga.
17. Personalieeskirjade IX lisa artikli 10 esimeses lauses on ette nähtud, et distsiplinaarkaristus peab olema proportsionaalne toime pandud süüteo raskusega. Teises lauses on täpsustatud, et „süüteo raskusastme kindlaksmääramisel ja kehtestatava distsiplinaarkaristuse üle otsustamisel“ tuleb „eelkõige“ arvesse võtta teatud tegureid (mille loetelu ei ole ammendav).
18. Personalieeskirjade IX lisa artikli 10 kohaldamine eeldab seega igal konkreetsel juhul etteheidetavate asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ning nende raskust tuleb hinnata muu hulgas selles sättes loetletud tegurite alusel.
19. Euroopa Kohus sedastas (kohtuotsuses AL vs. komisjon) ALi tegevuse kohta ülalpeetavate pereliikmete eest toetuste saamisega seoses järgmist:
– Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta ei võtnud arvesse Tribunalul Bucureşti (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) otsust, millega tühistati tagasiulatuvalt 2013. aasta otsus, millega lõpetati kahe alaealise ALi juurde asendushooldusele paigutamine;
– „[K]omisjonil [ei olnud] alust kohustada tagasi nõudma peretoetusi, mida maksti apellandile [ülalpeetavate laste A ja B] eest“, kuna „Bukaresti esimese astme kohtu 16. mai 2022. aasta kohtuotsuse kohaselt tuleb [neid lapsi] käsitada nii, et nad on jäänud apellandi juurde asendushooldusele pärast 30. jaanuari 2013“, st ajavahemikul, mil talle maksti osa selles kohtuasjas kõne all olevatest toetustest(14).
20. Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu oma 20. mai 2026. aasta kirjas(15), muudab kohtuotsus AL vs. komisjon „ametnikule etteheidetavate asjaolude tõelevastavust“, millel on otsene mõju distsiplinaarmenetlusele, mis päädis tema teenistusest vabastamisega. Osa neist asjaoludest, mille alusel ametisse nimetav asutus kohaldas personalieeskirjade IX lisa artiklit 10 ja valis kõige rangema distsiplinaarkaristuse, ei ole (õiguslikult) olemas.
21. Vastavalt kohtuotsusele AL vs. komisjon oli osa toetusi, mis ALile laste A ja B eest maksti, asjakohased kogu vaidlusalusel ajavahemikul. See tähendab, et vaidlusaluses otsuses võeti arvesse tegevust, mis ei vastanud ALi käitumisele.
22. Lõppkokkuvõttes on kaalukaid põhjusi, miks tuleks hinnang distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse kohta üle kontrollida, arvestades uut „tegelikku olukorda“ seoses ametnikule etteheidetavate asjaoludega, nagu need tuvastati pärast kohtuotsust AL vs. komisjon(16).
23. Käesolevas ettepanekus käsitlen lisaks Euroopa Kohtu kohtuotsuse AL vs. komisjon tagajärgedele veel kahte eelnevat küsimust: a) Üldkohtu kohtulik kontroll ametisse nimetava asutuse tehtud karistuse määramise otsuste üle, ja b) nende otsuste peale esitatud tühistamishagide kohta tehtud lahendite Euroopa Kohtu poolt uuesti läbivaatamise ulatus.
B. Üldkohtu poolt distsiplinaarkaristuse üle teostatava kohtuliku kontrolli ulatus
24. Personalieeskirjade IX lisa artiklite 9, 10 ja 22 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigus ametisse nimetaval asutusel. Kui menetluse lõppedes tuvastatakse ametialane rikkumine, peab ametisse nimetav asutus kohaldama ja kaaluma muu hulgas nimetatud lisa artiklis 10 loetletud tegureid, et valida üks selle lisa artiklis 9 ette nähtud karistustest.
25. Ametisse nimetaval asutusel on selleks ulatuslik kaalutlusõigus: ta peab hindama iga juhtumi kõiki faktilisi ja muid asjaolusid, ilma et ta oleks seotud distsiplinaarnõukogu arvamusega.
26. Kui ametisse nimetava asutuse otsus vaidlustatakse määratud karistuse väidetava ebaproportsionaalsuse tõttu, siis mil määral saab Üldkohus teostada kohtulikku kontrolli selle loogilise protsessi üle, mis viis karistuse määramiseni? Täpsemalt, mil määral saab Üldkohus kontrollida ametisse nimetava asutuse antud hinnangut proportsionaalsusele?
27. Euroopa Kohtu praktikas on teatav pinge kahe kohtuliku kontrolli põhimõtte vahel, millele võib neile küsimustele vastamiseks tugineda:
– esiteks piiratud kontrolli põhimõte, mille kohaselt hõlmab kontroll üksnes „ilmse hindamisvea“ kindlaks tegemist;
– teiseks harta artikli 47 kohaldamisel ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas välja töötatud põhimõte, mis räägib distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramise ja individualiseerimise „täieliku“ kontrolli kasuks.
1. Piiratud kontroll
28. Euroopa Kohtu varasemas praktikas, mis pärineb ajast, mil Euroopa Kohus tegutses ametnike staatust käsitlevates kohtuasjades(17) esimese (ja ainsa) astme kohtuna, kasutati kohtuliku kontrolli pädevuse suhtes nn „traditsioonilist“ lähenemisviisi.
29. Selle lähenemise kohaselt kuulub ametnikule etteheidetavate asjaolude õiguslik hindamine nende karistusnormi alla subsumeerimiseks distsiplinaarorganile antud „haldusliku kaalutlusõiguse“ valdkonda; seega on tegemist valdkonnaga, kus Euroopa Kohtu tehtav seaduslikkuse kontroll on põhjendatult väga piiratud“(18).
30. Asjaomane kontrollimeetod juhindus eeldusest, et distsiplinaarpädevuse teostajana käsitletakse selgelt ametisse nimetavat asutust(19). Järelikult, „kui ametnikule etteheidetavate asjaolude asetleidmine on tuvastatud, peab ametisse nimetav asutus valima sobiva distsiplinaarkaristuse“ ja „Euroopa Kohus ei saa asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut enda omaga, välja arvatud juhul, kui on tehtud ilmne viga või kui tegemist on võimu kuritarvitamisega“(20).
31. Toona valitses seisukoht – mida küll alati ei järgitud –, et „vea võib kvalifitseerida „ilmseks“ vaid siis, kui selle saab tuvastada täiesti selgelt, võttes arvesse kriteeriume, millele seadusandja soovis allutada administratsioonipoolse kaalutlusõiguse kasutamise. Teisisõnu, ilmsel veal tuginev väide tuleb tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib vaidlustatud hinnangut endiselt pidada põhjendatuks ja seostatuks“(21).
32. „Ilmse hindamisvea“ põhimõtet kohaldati esiteks selleks, et kontrollida esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite sisulist õigsust. Teiseks hõlmas see keerukaid tehnilisi hinnanguid ja proportsionaalsuse hindamist kitsas tähenduses. Seetõttu piirdus liidu kohtu tegevus selle väljaselgitamisega, kas distsiplinaarkaristus oli ilmselgelt väär või ebamõistlik.
2. Harta mõju ja üleminek „täielikule kontrollile“
33. Lissaboni lepingu jõustumisega tekkis küsimus, kas piiratud kohtulik kontroll, nagu ma äsja kirjeldasin, vastab õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele nõuetele.
34. Harta artikkel 47 on liidu kohtutele nende ülesannete täitmisel siduv, pannes neile kohustuse tagada täielik ja tõhus kohtulik kaitse nimetatud artiklis ette nähtud tingimustel(22).
35. Kuigi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon(23) ei ole liidu õiguskorda formaalselt integreeritud õigusakt, kohustab harta artikli 52 lõige 3 andma hartas sisalduvatele sellistele õigustele, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, sama tähenduse ja ulatuse, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga.
36. EIÕK artiklit 6 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on seega asjakohane selle kriteeriumi kindlaksmääramisel, mille alusel annab liidu kohus õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele.
37. Euroopa Inimõiguste Kohus leiab, et kuigi distsiplinaarkaristused ei kuulu EIÕK artikli 6 karistusõigusliku osa alla, võivad neil olla tõsised tagajärjed isikute elule ja ametialasele karjäärile. Nii on see eelkõige etteheidete puhul, mis toovad kaasa ametist vabastamise või ametist kõrvaldamise, ehk teisisõnu väga rasked karistused, millega kaasneb palju häbimärgistamist(24).
38. Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul tähendab õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele järgimine seda, et haldusasutuse otsus, mis ei vasta EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuetele, peab olema allutatud täieliku pädevusega kohtuorgani hilisemale kontrollile(25).
39. Sama kohtupraktika kohaselt on mõiste „täielik pädevus“ autonoomne mõiste(26). Selle õiguse teostamiseks peab EIÕK artikli 6 kohaselt olema kohtul pädevus:
– kõrvaldada kõik haldusasutuse menetluses tuvastatud struktuursed või menetluslikud puudused(27);
– analüüsida individuaalselt, ükshaaval ja sisuliselt kõiki hageja esitatud põhjendusi, ilma et keeldutaks haldusasutuste antud faktiliste või õiguslike hinnangute läbivaatamisest(28);
– vaadata iseseisvalt uuesti läbi faktilised asjaolud ja tõendid, mis on hageja nõude suhtes määravad, ilma et ta oleks seotud haldusasutuse varasemate otsustega(29);
– hinnata, kas määratud karistus on hagejale etteheidetava rikkumisega proportsionaalne(30).
40. Alates harta jõustumisest võeti Euroopa Inimõiguste Kohtu välja töötatud kohtuliku kontrolli põhimõte üle distsiplinaarkaristusi käsitlevasse Üldkohtu praktikasse.
41. Kohtuotsuses Andreasen vs. komisjon(31) sedastas Üldkohus, et „liidu [esimese astme] kohtu kohtulik kontroll tühistamishagi raames, mis on esitatud ELTL artikli 263 või ELTL artikli 270 alusel, võimaldab kasutada sobivat ja tõhusat õiguskaitsevahendit sõltumatus ja erapooletus kohtus EIÕK artikli 6 lõike 1 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses“(32).
42. Üldkohus leidis, et „[ELTL artikli 270 alusel] esitatud tühistamishagi võimaldab parandada nii faktivigu kui ka õigusnormide rikkumisi ning kontrollida vaidlustatud karistuse proportsionaalsust võrreldes etteheidetud rikkumisega“(33).
43. Seda kohtupraktikat on täpsustatud Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu(34) hilisemates lahendites, millest nähtub, et:
– Üldkohus peab teostama „täielikku kontrolli faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle“, kontrollides üksikasjalikult administratsiooni esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, sealhulgas juhul, kui tegemist on keeruliste või delikaatsete hinnangutega(35);
– Üldkohus teostab täielikku kontrolli asjakohaste õigusnormide nõuetekohase kohaldamise üle(36).Ta kontrollib eelkõige faktiliste asjaolude kvalifitseerimist personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 kasutatud õigusmõistete alusel(37);
– Üldkohus võib hinnata rikkumise ja karistuse vahelist proportsionaalsust(38). Ta kontrollib eelkõige, kas ametisse nimetav asutus kaalus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid proportsionaalselt(39).
44. Neist kohtuotsusest ilmneb, et distsiplinaarkaristuste traditsioonilisest (piiratud) kontrollist minnakse kaugemale. Nii terminoloogilisest(40) kui ka kontseptuaalsest(41) seisukohast on „ilmsele hindamisveale“ viitamisel liigutud „täieliku kontrolli“ poole kõigi kohtuvaidluse seisukohast oluliste faktiliste ja õiguslike küsimuste üle.
45. On siiski tõsi, et mõningatest Üldkohtu otsustest peegeldub endiselt teatav ebamäärasus: viidatakse ühtaegu piiratud kontrollile (ilmse hindamisvea puudumine) ja proportsionaalsuse täielikule kontrollile(42). Sama ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest(43).
46. Selline ebamäärasus näib tulenevat erinevast intensiivsuse astmest: karistuse proportsionaalsust kontrollitakse täielikult, samas muude küsimuste puhul kohaldatakse endiselt ilmse hindamisvea põhimõtet. Selline vahetegemine ei ole alati tajutav ja Üldkohus ise (nt kohtuotsuses DI vs. EKP) seda ei järgi.
47. Kui ma ei eksi, ei ole Euroopa Kohus teinud ühtegi otsust, millest nähtuks selge vastus sellisele kahele omavahel vastuolus olevale lähenemisviisile.
3. Kontrolli põhimõtte hindamine
48. Liidu ametnikele määratud distsiplinaarkaristused ei kuulu kitsas tähenduses karistusõiguse kohaldamisalasse, kuid nagu ma juba märkisin, võivad neil olla tõsised tagajärjed asjaomase isiku isiklikule elule.
49. Neid karistusi reguleerivad normid peavad olema mutatis mutandis kooskõlas karistusõigusele omaste tagatistega ja neid tuleb mõista kategooriana, mis hõlmab nii karistusõigust kui ka teatavaid institutsiooni karistusvõimu tõsiseid avaldumisvorme.
50. Sellest lähtudes eeldab distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramine ja individualiseerimine mõtteprotsessi, milles ristuvad erinevat laadi hinnangud:
– ühelt poolt puhtalt faktilised hinnangud: faktide tuvastamine ja nende olemasolu tõendamiseks esitatud tõendite hindamine;
– teiselt poolt õiguslikud hinnanguid: tuvastatud faktiliste asjaolude subsumeerimine õigusnormi alla, millega tegu tunnistatakse karistatavaks või millega määratakse karistust mõjutavate tegurite ulatus;
– karistuse individualiseerimine eeldab proportsionaalsuse hindamist, mis põhineb terviklikul hindamisel ja selliste soodsate või ebasoodsate asjaolude kaalumisel(44), mis puudutavad isikut, kellele on rikkumine süüks pandud, ja rikkumise toimepanemise tingimusi.
51. Nagu ma juba märkisin, kohaldati Euroopa Kohtu varasemas praktikas kõigi nende hinnangute suhtes piiratud kontrolli kriteeriumi („ilmne hindamisviga“), mis kujunes välja peamiselt liidu õiguse valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised hinnangud. Hinnangute puhul, mis nõuavad eriteadmisi või paljude tehnilist laadi üksikasjade analüüsimist, on selge, et pädev institutsioon on selliste hinnangute andmiseks üldjuhul paremas positsioonis kui kohus(45).
52. Kuigi ka liidu õiguse väga tehnilistes valdkondades (nagu riigiabi) on oht, et piiratud kohtuliku kontrolli kriteeriumi kasutatakse liiga laialdaselt(46)
53. Ametnike puhul saab vaid õigusliku fiktsiooni abil väita, et kõik distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramise ja individualiseerimise aluseks olevad hinnangud eeldavad juba oma olemuselt tehnilisi või eriti delikaatseid hinnanguid, mille suhtes tuleks kohaldada ilmse hindamisvea kriteeriumi.
54. Distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramine ja individualiseerimine võib teatud erandjuhtudel hõlmata hinnanguid, mis on seotud näiteks ametniku töötulemustega või tehniliselt eriti keeruliste ülesannete täitmise hindamisega.
55. Nende asjaolude kohtuliku kontrolliga seotud raskused ei erine siiski nendest, millega iga kohus (haldus‑ või kriminaalkohus) näiteks majandusvaldkonnas keerukate toimingute hindamisel kokku puutub.
56. Tavaliselt ei ole Üldkohtul mingeid takistusi täieliku kohtuliku kontrolli teostamiseks ametniku käitumise teatavat liiki distsiplinaarkaristuse alla subsumeerimisel. Kuigi liidu kohus tunnustab haldusasutuse teatavat kaalutlusruumi, ei tohi ta siiski jätta kontrollimata selle asutuse hinnangut määratud karistuse asjakohasuse kohta.
57. Kohtuotsuses Tetra Laval täpsustas Euroopa Kohus, et „[liidu] kohus peab kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas need tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud“(47).
58. Teisisõnu, hindamise võimalik keerukus või delikaatsus ei vabasta liidu kohut kohustusest põhjalikult kontrollida hindamise aluseks olevate faktide õigsust ja haldusasutuse arutluskäigu põhjendatust.
59. Selles kontekstis hõlmab kontrolli põhimõte nii tõendatud asjaolusid kui ka nende kvalifitseerimist ja määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust.
a) Faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine
60. Üldkohus kui asja sisuliselt lahendav kohus on „ainsana pädev“ faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama(48). ELTL artikkel 263, mis langeb sisuliselt kokku ELTL artikliga 270, „eeldab, et liidu kohus kontrollib [hageja esitatud argumente arvesse võttes vaidlustatud otsust] nii õiguslikust kui faktilisest aspektist ning tal on pädevus hinnata tõendeid [ja] see otsus tühistada […]“(49).
61. Kuna faktiliste asjaolude tuvastamine on Üldkohtu ainupädevuses, siis tähendaks see, kui tema ülesannet piiratakse üksnes administratsiooni ilmse vea tuvastamisega, harta artikliga 47 tagatud õiguse tõhusale kohtulikult kaitsele piiramist. Viga, mis ei ole ilmne, kuid mis on lõpliku otsuse seisukohalt oluline, tuleb kohtumenetluses parandada.
62. See on põhiline küsimus kohtuotsuses Tetra Laval, kui selles rõhutatakse Üldkohtu kohustust põhjalikult kontrollida faktilise aluse õigsust, isegi kui see eeldab keerulisi tehnilisi hinnanguid.
63. Üldkohus peab seega teostama täieulatuslikku kontrolli distsiplinaarkaristuse määramisel ametisse nimetava asutuse antud hinnangute üle. Ka keeruliste tehniliste hinnangute puhul ei ole Üldkohus esitatud tõendite sisulise õigsuse kontrollimisest vabastatud.
64. Täielik kontroll on minu arvates eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga paremini kooskõlas. Kohtuotsuses Ramos Nunes de Carvalho Euroopa Inimõiguste Kohus:
– rõhutab, et kohtulik kontroll haldusotsuse üle, millega määratakse distsiplinaarkaristus, erineb kontrollist, mida teostatakse otsuse üle, mis seda karistuslikku elementi ei sisalda(50). Eriti distsiplinaarmenetluses on faktilised küsimused vaidluse lahendamise seisukohast sama olulised kui õiguslikud küsimused(51);
– leiab, et kohtuliku kontrolli intensiivsus peab vastama „asjasse puutuvate tsiviilõiguste ja ‑kohustuste olemusele“ ning […] asjaomases riigisiseses õigusaktis taotletava avaliku korra eesmärgi olemusele […]. Seega sõltub küsimus, kas teostatud kontroll oli piisav, iga juhtumi asjaoludest“(52);
– möönab siiski, et kontrolli, mis piirdub ilmse hindamisveaga, saaks pidada EIÕK artikliga 6 kooskõlas olevaks, kui faktiliste asjaolude hindamise pädevuse piiramine piirdub konkreetse küsimusega (hageja töötulemuste hindamine), pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et muud asjaolud kinnitavad sellise kontrolli piisavust konkreetsel juhul.(53)
b) Faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine
65. Üldkohtul on täielik pädevus hinnata ametnikule etteheidetavatele asjaoludele ametisse nimetava asutuse antud õiguslikku kvalifikatsiooni. See eeldus on minu arvates niivõrd selge, et ei vaja täiendavat selgitamist: liidu õigusnormide nõuetekohase kohaldamise hindamine on ELTL artiklis 270 ja personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud kontrolli põhiolemus. See on kohtuliku kontrolli süsteemi tegelik aksioom.
66. Personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 kasutatakse mitmesuguseid õigusmõisteid, mille tähendust ja ulatust tuleb „liidu õiguskorras tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, et tagada ametnike võrdne kohtlemine personalieeskirjade sätete kohaldamisel“(54).
67. See, et administratsioonil on kaalutlusõigus, ei ole piisav selleks, et liidu kohus võiks lihtsalt kinnitada haldusotsust, ilma et ta analüüsiks, kas kaalutlusõigust on kasutatud kooskõlas liidu õiguse sätete ja põhimõtetega(55).
c) Karistuse proportsionaalsus
68. Nii kohtuotsusest DI vs. EKP tulenevas kohtupraktikas kui ka hilisemates seisukohtades ollakse ühel meelel, et Üldkohus peab teostama karistuse proportsionaalsuse üle „täielikku“ kontrolli. Üldkohus peab „eelkõige“ kindlaks tegema, kas ametisse nimetav asutus on juhtumi asjaolusid proportsionaalselt kaalunud.
69. Proportsionaalsuse hindamine toimub kahes osas:
– esiteks peab Üldkohus analüüsima ametisse nimetava asutuse faktiliste ja õiguslike järelduste õigsust, kohaldades iga personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud tegurit juhtumipõhiselt;
– teiseks peab Üldkohus kontrollima, kas erinevaid tegureid on asjakohaselt koos kaalutud. Selleks peab ta neid asjaolusid nende vastastikuses seoses üldise hindamise abil analüüsima, et kujundada ühtne ja sidus hinnang karistuse õige individualiseerimise ja selle proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse kohta.
70. Neid kahte analüüsi etappi ei tohiks omavahel segi ajada. Personalieeskirjade IX lisa artikli 10 iga teguri eraldi õiguslikult nõuetekohane hindamine ei taga iseenesest veel seda, et nende koos kaalumine on samuti õiguspärane.
71. See, et ametisse nimetav asutus kvalifitseeris teatud asjaolud õigesti raskendavateks või kergendavateks, ei tähenda tingimata, et selle kvalifikatsiooni alusel määratud karistus on proportsionaalne ega allu kohtulikule kontrollile. Üldkohus peab eelkõige kaaluma kõiki tegureid, viies nii läbi kontrolli, mis erineb iga üksiku asjaolu suhtes kohaldatavast individuaalsest kontrollist.
72. Karistuse sobivuse hindamisel ei saa Üldkohtul lasuv proportsionaalsuse hindamine piirduda „ilmse ebaproportsionaalsuse“ kontrollimisega, mis oli iseloomulik varasemale kohtupraktikale. Seda toetavad mitu argumenti:
– harta artikliga 47 tagatud õigus, arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, hõlmab karistuse proportsionaalsuse hindamist „täieliku kohtuliku kontrolli“ olemusliku tunnusena. Üldkohus peab ise hindama, kas ametisse nimetava asutuse määratud karistus on sobiv ja proportsionaalne. Ta on kohustatud ise kontrollima, kas ametisse nimetav asutus võttis kindlaksmääramisel arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid(56);
– proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine karistuste individualiseerimisel ei eelda tehnilist ega erialast hinnangut, milleks kohtul pädevus puudub. Pigem on tegemist tavapärase õigusemõistmise ülesandega;
– ainult „täieliku“ kontrolliga, mida eespool kirjeldati, on võimalik tagada personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 sätestatud kriteeriumide piisavalt ühetaoline kohaldamine ja seeläbi ametnike võrdne kohtlemine(57).
C. Euroopa Kohtu kontroll distsiplinaarkaristusi käsitleva apellatsioonkaebuse raames
73. Kui asuda seisukohale, et Üldkohtu kontroll ei tohi piirduda ametisse nimetava asutuse ilmse hindamisvea kontrollimisega, siis tuleb ka apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu ülesannetele kohaldada ELTL artiklis 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus sätestatud üldiseid kriteeriume.
74. Sellest lähtuvalt tuleb märkida järgmist:
– apellatsioonkaebuses tuleb piirduda õigusküsimustega ning Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid üksnes juhul, kui toimiku materjalidest tulenevad Üldkohtu järeldused on sisuliselt ebaõiged (faktiliste asjaolude moonutamine)(58);
– ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse ulatus ja kohtuliku kontrolli piirid selles kontekstis on õigusküsimused, mille üle võib Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses otsustada;
– kui Üldkohus on ametnikule etteheidetavad asjaolud tuvastanud, on Euroopa Kohus ELTL artikli 256 alusel pädev uuesti hindama õiguslikku kvalifikatsiooni ja järeldusi, mille Üldkohus nende põhjal tegi(59);
– distsiplinaarkaristuse proportsionaalsus on õigusküsimus, mis allub Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses(60), tuginedes (moonutamata) faktilistele asjaoludele, mida Üldkohus peab tõendatuks;
– Euroopa Kohus kontrollib eeskätt, kas Üldkohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud õigusmõisteid (sealhulgas personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud mõisteid) ning kas Üldkohus on täitnud kohustust hinnata eespool kirjeldatud põhimõtte kohaselt karistuse sobivust, olles eelnevalt kaalunud kõiki juhtumi konkreetseid asjaolusid(61).
VI. Nende kaalutluste kohaldamine käesolevas asjas
75. Eeltoodud kaalutluste põhjal on võimalik asuda analüüsima apellatsioonkaebuse kolmandat väidet, mis puudutab Üldkohtu kontrolli intensiivsust vaidlustatud kohtuotsuses.
76. Esiteks kordan, et kohtuotsus AL vs. komisjon mõjutab otsustavalt proportsionaalsuse hindamist Üldkohtu poolt. Nagu ma juba mainisin, leiti selles kohtuotsuses, et Üldkohus moonutas ALile etteheidetavaid asjaolusid. Samu asjaolusid võeti aga ametniku kahjuks arvesse, kui hinnati teatud (personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punktis a(62) ja punktis c(63) ette nähtud) tegurite mõju karistusena määratud teenistusest vabastamisele.
77. Minu arvates ei saanud Üldkohus ametnikule ette heita asjaolusid (või õigemini nõustuda administratsiooni etteheidetega nende asjaolude kohta), mille eest ei saa ametnikku vastutavaks pidada. Seega ei olnud lubatav karistuse kehtivuse üle otsustamisel selliste asjaolude olemasolu ametniku kahjuks kinnitada(64).
78. Teiseks märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et ta kohaldab „piiratud“ kohtuliku kontrolli põhimõtet, mis – nagu ma juba märkisin – ei ole sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas harta artikliga 47 kooskõlas. Viiteid „ilmsele hindamisveale“ esineb mitmes kohas vaidlustatud kohtuotsuses(65).
79. Lõpuks leiab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177, et „nõukogu määras apellandile toime pandud rikkumise raskusega proportsionaalse distsiplinaarkaristuse, olles nõuetekohaselt hinnanud kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud asjaolusid. Seega kaalus nõukogu raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid proportsionaalselt […]“ (kohtujuristi kursiiv).
80. Pelk tõdemus, et iga tegurit personalieeskirjade IX lisa artikli 10 (mitteammendavalt loetletud) teguritest on nõuetekohaselt hinnatud, ei ole siiski piisav tõdemaks, et neid oleks tegelikult ja asjakohaselt tervikuna kaalutud.
81. Nagu ma juba selgitasin, tähendab harta artiklis 47 nõutud karistuse proportsionaalsuse „täielik“ kohtulik kontroll seda, et Üldkohus peab kujundama oma seisukoha karistuse sobivuse kohta ja seda põhjendama, hinnates eelnevalt tuvastatud kergendavate ja raskendavate asjaolude vastastikust seost. Ainult sel viisil on võimalik määratud karistuse proportsionaalsust tõhusalt kontrollida.
82. Kokkuvõttes leian, ilma et oleks vaja üksikasjalikult analüüsida personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud tegurite hindamisel tehtud järelduste õigsust, et Üldkohus ei kohaldanud harta artiklis 47 nõutud kohtuliku kontrolli standardit. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väitega nõustuda.
VII. Asja tagasisaatmine Üldkohtusse
83. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.
84. Arvestades, et minu analüüs apellatsioonkaebuse kohta on piiratud, ei saa ma teha Euroopa Kohtule ettepanekut teha asjas lõplik otsus.
VIII. Kohtukulude kandmine
85. Samadel põhjustel ei saa ma võtta seisukohta kohtukulude kohta.
IX. Ettepanek
86. Kõike eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda Üldkohtu 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsuse AL vs. nõukogu (T‑22/22, EU:T:2024:219) peale esitatud apellatsioonkaebuse kolmanda väitega ja tühistada selles viidatud kohtuotsuse osa.
1 Algkeel: hispaania.
2 ALi ja nõukogu (tööandja) või komisjoni (individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO), kellele on delegeeritud teatavad individuaalsete õiguste haldamisega seotud volitused) vahelises vaidluses on Üldkohus teinud seitse kohtulahendit (22. detsembri 2022. aasta kohtumäärus AL vs. komisjon (T‑692/21, EU:T:2022:862); 31. märtsi 2022. aasta kohtumäärus AL vs. nõukogu (T‑22/22 R, EU:T:2022:200); 17. jaanuari 2023. aasta kohtumäärus AL vs. nõukogu ja komisjon (T‑50/22, EU:T:2023:11); 24. mai 2023. aasta kohtuotsus AL vs. komisjon (T‑714/21, EU:T:2023:282); 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsus AL vs. nõukogu (T‑22/22, EU:T:2024:219); 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsus AL vs. komisjon (T‑50/22, EU:T:2024:220); 6. novembri 2024. aasta kohtuotsus AL vs. nõukogu (T‑315/23, EU:T:2024:771)) ning Euroopa Kohus kaks kohtulahendit (6. veebruari 2024. aasta kohtumäärus AL vs. komisjon (C‑498/23 P, EU:C:2024:204) ja 23. aprilli 2026. aasta kohtuotsus AL vs. komisjon (C‑882/24 P, EU:C:2026:329; edaspidi „kohtuotsus AL vs. komisjon“)).
3 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsus AL vs. nõukogu (T‑22/22, EU:T:2024:219; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“).
4 Nõukogu peasekretariaadi 27. septembri 2021. aasta otsus (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
5 Edaspidi „personalieeskirjad“.
6 Edaspidi „ametisse nimetav asutus“ või „administratsioon“.
7 20. detsembri 2020. aasta aruandes (juhtum OF/2016/0928/A1) tuvastati järgmist: 1) AL esitas oma taotluses ebaõigeid andmeid, et tema ema käsitataks ülalpeetava lapsena, mis võimaldas tal saada alusetult peretoetusi; 2) AL esitas tahtlikult puudulikku teavet Rumeenia ametiasutusele, kes tegid 2010. aasta juulis otsuse kahe alaealise lapse asendushooldusele paigutamise meetmete kohta, ega teavitanud nõukogu nende meetmete kohaldamise lõppemisest 30. jaanuaril 2013, mistõttu sai ta ka pärast seda kuupäeva jätkuvalt toetust mõlema alaealise eest; 3) AL esitas kahe ülalpeetava lapse kohta õppetoetuse taotlustes ebaõigeid andmeid; 4) AL esitas ebaõiget teavet tõendavates dokumentides, mida ta kasutas kahe teise alaealise lapse ülalpeetava lapsena käsitamise taotluses, mille nõukogu tagasi lükkas; 5) AL esitas ebaõiget või ekslikku teavet Rumeenia kohtule, kes andis 2019. aastal nõusoleku alaealise lapse lapsendamiseks, mille alusel ta taotles selle lapse tunnustamist ülalpeetava lapsena ja vastava toetuse määramist.
8 OLAFi soovitus toetuste tagasinõudmise kohta viis sündmusteni, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuasjas C‑882/24 P: AL vs. komisjon, millele ma viitan.
9 Lisaks taotles ta ajutise meetmena vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist alates 1. oktoobrist 2021 ning see taotlus rahuldati.
10 AL esitas oma hagiavalduses 13 väidet. Üldkohus analüüsis tema argumente neljas grupis.
11 Üldkohtule esitatud kostja vastuse punkt 32, milles viidatakse kohtupraktikale.
12 Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 47–55.
13 Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 101, 128, 134, 146, 163 ja 177.
14 Kohtuotsus AL vs. komisjon, punkt 66.
15 Selles kirjas tsiteerib nõukogu vaidlustatud kohtuotsuse punkte 129–131 ja väidab, et nendest tulenevad Üldkohtu järeldused „ei olnud kuidagi seotud küsimusega, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsuses [AL vs. komisjon], vaid puudutasid üksnes hageja käitumist nõukogu suhtes, st küsimust, kas hageja jättis tahtlikult edastamata teabe laste A ja B asendushooldusele paigutamise lõpetamise kohta alates 1. veebruarist 2013“. Ma ei näe siiski, kuidas saaks apellandile ette heita, et ta „jättis tahtlikult teatamata“ nõukogule sellise meetme lõppemise kohta, mis – nagu kohtuotsuses AL vs. komisjon märgiti – ei olnud nõukogu nimetatud kuupäeval lõppenud, vaid tekitas õiguspäraselt tagajärgi ka kogu sellel perioodil, mil ALile maksti (põhjendatult) toetust. Seega ei olnud mingit „tahtlikku tegevusetust“ ALi poolt, ehkki seda asjaolu võeti karistuse määramisel tema kahjuks arvesse.
16 Selles kohtuotsus kinnitati seevastu komisjoni õigust nõuda tagasi summad, mis olid ALile ülalpeetava lapse toetusena tema ema ja teise lapsendatud lapse ülalpidamiseks alusetult makstud.
17 Kõnealuses kohtupraktikas tehtud viiteid Euroopa Kohtule tuleb liidu praeguses edasikaebamise süsteemis mõista viidetena Üldkohtule.
18 Nii kirjeldas kokkuvõtvalt olukorda kohtujurist Mancini oma ettepanekus kohtuasjas F. vs. komisjon (228/83, EU:C:1984:396). Ta lisas, et kui distsiplinaarnõukogu ja ametisse nimetava asutuse hinnang sobiva karistuse valikul ühtivad, siis „on selgelt kohatu väita, et etteheidetava teo ja määratud karistuse vahel on rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet“.
19 Väljakujunenud põhimõtte kohaselt kuulub liidu ametnike ja muude teenistujate ametialase pädevuse hindamine eelkõige nende institutsioonide pädevusse, kes nad on teenistusse võtnud: 19. juuli 1955. aasta kohtuotsus Kergall vs. ühisassamblee (1/55, EU:C:1955:9).
20 Tegemist on ulatusliku kohtupraktikaga, mis kajastub 30. mai 1973. aasta kohtuotsuses De Greef vs. komisjon (46/72, EU:C:1973:57, punktid 45 ja 46). Euroopa Kohtu hilisema praktika kohta vt 29. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus F. vs. komisjon (228/83, EU:C:1985:28, punkt 34); 19. aprilli 1988. aasta kohtuotsus M. vs. nõukogu (175/86 ja 209/86, EU:C:1988:180, punkt 9) ja 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon (C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punkt 127). Üldkohtu kohta vt 16. juuli 1998. aasta kohtuotsus Y vs. parlament (T‑144/96, EU:T:1998:173, punktid 34 ja 36); 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus (T‑259/97, EU:T:2000:208, punktid 108 ja 109); 3. juuli 2001. aasta kohtuotsus E vs. komisjon (T‑24/98 ja T‑241/99, EU:T:2001:175, punktid 86 ja 87); 5. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Stevens vs. komisjon (T‑277/01, EU:T:2002:302, punktid 73 ja79) ning 5. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Rasmussen vs. komisjon (T‑203/03, EU:T:2005:346, punkt 80).
21 21. novembri 2024. aasta kohtuotsus UG vs. komisjon (C‑546/23 P, EU:C:2024:975, punkt 122). Vt samuti kohtujurist Mischo ettepanek kohtuasjas EMSK vs. E (C‑150/98 P, EU:C:1999:297, punktid 26–37). Tema arvates tähendab karistuse proportsionaalsuse hindamine seda, et Esimese Astme Kohus võib vaidlustatud karistuse määramise otsuse põhjendused tagasi lükata vaid siis, kui ta selgitab üksikasjalikult, „miks on karistuse ebaproportsionaalsus rikkumist arvestades nii ilmselge, et vaatamata ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigusele tuleb vaidlustatud otsus tühistada“ (kohtujuristi kursiiv). „Ilmse ebaproportsionaalsuse“ tõendamine on „kohtuliku kontrolli tulemusel tühistamise otsuse tegemiseks vajalik tingimus“ (punkt 27).
22 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika): „tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis väljendub käesoleval ajal [harta] artiklis 47“.
23 Alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950 (edaspidi „EIÕK“).
24 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (CE:ECHR:2018:1106JUD005539113, punkt 196) (edaspidi „kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho“).
25 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 132, ning 3. novembri 2022. aasta kohtuotsus Dahan vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2022:1103JUD003231414, punkt 50).
26 3. novembri 2022. aasta kohtuotsus Dahan vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2022:1103JUD003231414, punkt 51).
27 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 132.
28 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 183.
29 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Sigma Radio Television Ldt vs. Küpros (CE:ECHR:2011:0721JUD003218104, punkt 157).
30 26. septembri 1995. aasta kohtuotsus Diennet vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1995:0926JUD001816091, punkt 34).
31 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus Andreasen vs. komisjon (T‑17/08 P, EU:T:2010:374, punktid 141–148).
32 Punkt 145, milles viidatakse konkurentsi valdkonnas 11. juuli 2007. aasta kohtuotsusele Schneider Electric vs. komisjon (T‑351/03, EU:T:2007:212, punkt 184).
33 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus Andreasen vs. komisjon (T‑17/08 P, EU:T:2010:374, punkt 146).
34 Lihtsustamise huvides viitan Üldkohtule, et tähistada liidu kohut, kelle pädevuses on ametisse nimetava asutuse otsuse kohtulik kontroll esimeses astmes, ehkki aastatel 2005–2016 kuulus see pädevus Avaliku Teenistuse Kohtule.
35 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus DI vs. EKP (T‑514/19, EU:T:2021:332, punkt 160 ja seal viidatud kohtupraktika) (edaspidi „kohtuotsus DI vs. EKP“).
36 Kohtuotsus DI vs. EKP, punkt 161.
37 Kohtuotsus DI vs. EKP, punkt 196, ja 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsus OT vs. parlament (T‑757/20, EU:T:2022:156, punkt 170).
38 15. mai 2012. aasta kohtuotsus Nijs vs. kontrollikoda (T‑184/11 P, EU:T:2012:236, punkt 85).
39 16. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Afari vs. EKP (T‑11/03, EU:T:2004:77, punkt 203) ja kohtuotsus DI vs. EKP, punkt 197.
40 „Sobiva karistuse üle otsustab ametisse nimetav asutus, kui teenistujale etteheidetavad asjaolude asetleidmine on tuvastatud ja liidu kohus ei saa seda otsust kritiseerida, välja arvatud juhul, kui määratud karistus on etteheidetavate asjaolude suhtes ebaproportsionaalne“ (26. juuni 2013. aasta kohtuotsus BM vs. EKP (F‑106/11, EU:F:2013:91, punkt 51) (kohtujuristi kursiiv).
41 Kohtuotsuse DI vs. EKP punktis 162 kvalifitseeritakse ilmsetel hindamisvigadel põhinev väide ümber nii, et see põhineb „juhtumi asjaolude puudulikul analüüsimisel, tõendite hindamisel tehtud vigadel ja õigusnormi rikkumisel“.
42 Vt muu hulgas 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bernaldo de Quirós vs. komisjon (T‑273/18, EU:T:2019:371, punktid 125 ja 126); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus AV ja AW vs. parlament (T‑43/20, EU:T:2021:666, punktid 136 ja 137); 10. veebruari 2026. aasta kohtumäärus IR vs. nõukogu (T‑214/25, EU:T:2026:134, punktid 32 ja 35).
43 Eelkõige punktid 52–54.
44 Mõiste „kaalumine“, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast pondus (kaal), viitab vastandlike huvide ja asjaolude vahel tasakaalu leidmisele, mis läheb faktide pelgast õiguslikust kvalifitseerimisest kaugemale. See eeldab varem tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude koos hindamist, et teha kindlaks, milline karistus on konkreetsel juhul proportsionaalne.
45 Vt näiteks ohtlike ainete klassifitseerimise kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60); pankade kriisilahenduse kohta 11. detsembri 2025. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB (C‑602/22 P, EU:C:2025:953, punkt 131); riigiabi valdkonnas 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus TUIfly vs. komisjon (C‑763/21 P, EU:C:2023:528, punkt 76); 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval (C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 38) (edaspidi „kohtuotsus Tetra Laval“).
46 Kohtujurist Biondi märkis hiljuti, et seda kontrolli kriteeriumi tuleb kasutada üksnes selliste hinnangute suhtes, mis on oma olemuselt tegelikult tehniliselt keerukad, ning see ei tohiks „muutu[da] dogmaatiliseks valemiks, viies olukorrani, kus terved hinnangute kategooriad jäävad liidu kohtute piisavalt põhjaliku kontrolli alt välja“: kohtujurist Biondi ettepanek liidetud kohtuasjades komisjon jt vs. Ryanair (COVID‑19 riigiabi – KLM) (C‑266/24 P, C‑269/24 P ja C‑289/24 P, EU:C:2026:271, punkt 45, milles viidatakse ettepanekule kohtuasjas Deutsche Lufthansa vs. Ryanair jt (C‑457/23 P, EU:C:2025:802, punkt 18). Ma nõustun nimetatud seisukohtadega, mis on ülekantavad liidu avaliku teenistuse valdkonnale.
47 Kohtuotsus Tetra Laval, punkt 39.
48 Vt eelkõige 4. juuni 2026. aasta kohtuotsus Ausnit, Olariu și Asociații vs. komisjon (C‑389/25 P, EU:C:2026:455, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica y Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 196.
51 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 203.
52 Kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punktid 180 ja 181.
53 Kohtuotsuses Ramos Nunes de Carvalho (punktid 204–206 ja 214) pidas Euroopa Inimõiguste Kohus ebapiisavaks vastuolude, ebajärjekindlusetuse, tõendite puudulikkuse või ilmsete hindamisvigade tuvastamisega piirduvat faktiliste asjaolude kontrolli, võttes arvesse distsiplinaarmenetluse eripära ja käsitletavaid küsimusi kõnesolevas asjas, kus tõendite kogumist peeti ebapiisavaks. Seevastu 3. veebruari 2026. aasta kohtuotsuses Salvador Coutinho dos Santos Amado vs. Portugal (CE:ECHR:2026:0203JUD004479419, punktid 72 ja 73) täpsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et ilmse hindamisvea kontrollimisega piirduv kontroll võib olla EIÕK artikliga 6 kooskõlas (täiesti teistsuguses) olukorras, nimelt kui: 1) haldustoimik oli kohtuliku kontrolli alla kuuluvate küsimuste osas täielik, ning 2) hoolimata sellest, et teatavad faktilised järeldused (töötulemuste kohta) jäid kohtuliku kontrolli alt välja, kontrollis kohus haldusasutuse hinnangu aluseks olevaid asjaolusid ja karistuse proportsionaalsust.
54 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus (C‑851/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:607, punkt 41).
55 Vt selle kohta EIK 6. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Altıner Akıncı vs. Türgi (CE:ECHR:2026:0106JUD000957023, punktid 98 ja 99): puhtalt formaalset või pealiskaudset kontrolli, mis ei võimalda kontrollida haldusliku kaalutlusõiguse nõuetekohast kasutamist, ei saa pidada piisavaks ja tõhusaks kontrolliks EIÕK artikli 6 tähenduses.
56 Tuletan meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohast ei nõua täielik pädevus EIÕK artikli 6 tähenduses, et kohus võiks haldusasutuse hinnangu otse oma hinnanguga asendada, muutes lihtsalt varem määratud karistust: piisab sellest, kui tal on piisavad volitused vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks ning vajaduse korral otsuse tühistamiseks ja samale või mõnele teisele asutusele uue otsuse tegemiseks tagasisaatmiseks: 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Sigma Radio Television Ldt vs. Küpros (CE:ECHR:2011:0721JUD003218104, punkt 153) ning kohtuotsus Ramos Nunes de Carvalho, punkt 183.
57 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus (C‑851/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:607, punkt 41).
58 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Prantsusmaa ja komisjon vs. CWS Powder Coatings jt (C‑71/23 P ja C‑82/23 P, EU:C:2025:601, punkt 67).
59 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon (C‑474/09 P – C‑476/09 P, EU:C:2011:522, punkt 57).
60 16. juuli 1998. aasta kohtumäärus N vs. komisjon (C‑252/97 P, EU:C:1998:385, punktid 58–64) ja 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon (C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punktid 127 ja 128).
61 Vt analoogia alusel 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus British Sugar vs. komisjon (C‑359/01 P, EU:C:2004:255, punkt 47).
62 Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 94–96.
63 Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 129–131.
64 Viitan käesoleva ettepaneku punktidele 19–21.
65 Vt punktid 101, 128, 134, 146 ja 163.