1.

Prantsuse kirjandusmaastikku iseloomustavad juba ammu kaitsemeetmed, mille eesmärk on säilitada kultuuripärandit, ja hindade reguleerimine on selleks põhiline tugisammas alates nn Langi seaduse ( 2 ) vastuvõtmisest 1981. aastal. Selle seadusega kehtestati raamatute ühtne hind, et tagada õiglane juurdepääs kirjandusele kogu territooriumil, soodustades nii raamatukogude detsentraliseeritud võrku ja kirjastuste mitmekesisust seoses turu ühetaoliseks muutumisega. Ligi 40 aastat hiljem laiendati 2021. aasta nn Darcos’ seadusega seda kaitsemeedet digiajastule, kehtestades 3 euro suuruse miinimumhinna alla 35‑euroste e‑raamatute tellimuste kättetoimetamise eest.

2.

Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib teha kindlaks, kas on võimalik kokku sobitada ühelt poolt liidu õigus, mis rajaneb siseturu aksioomil, st toodete ja tootmistegurite vaba liikumisega turul, ning teiselt poolt riigisisene kultuuripoliitika, millega püütakse hindade kindlaksmääramise kaudu kaitsta sõltumatuid raamatukogusid, säilitada pluralismi kirjastamise alal ja kinnistada raamatu kui rahvusliku pärandi hulka kuuluva „mittekaubandusliku kauba“ staatust.

3.

Käesoleva kohtuasja eripära seisneb selles, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtult ainult küsinud, millistest õigusnormidest lähtudes peab ta kõnesolevaid õigusnorme analüüsima, esitamata sisulist küsimust, kas need õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas.

4.

Käsitletaval juhul võivad asjasse puutuda direktiivid 2000/31/EÜ ( 3 ) ja 2006/123/EÜ ( 4 ) ning EL toimimise lepingus sätestatud põhivabadused, täpsemalt ELTL artiklis 34 ette nähtud kaupade vaba liikumine ja ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadus.

5.

Direktiivi 2000/31 põhjendustes 18 ja 21 on märgitud:

[…]

6.

Direktiivi artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 6 on sätestatud, et „[k]äesolev direktiiv ei mõjuta [liidu] või siseriiklikul tasandil võetud [liidu] õigusaktide kohaseid meetmeid, mille eesmärk on kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine ja pluralismi kaitsmine“.

7.

Direktiivi artikli 2 punktis h on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8.

Direktiivi artiklis 3 „Siseturg“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]“.

9.

Direktiivi 2006/123 põhjendustes 11, 33, 40, 76 ja 83 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

10.

Direktiivi artikli 1 „Sisu“ lõigetes 1–6 on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.

2.   Käesolevas direktiivis ei käsitleta avalik-õiguslikele või eraõiguslikele isikutele reserveeritud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liberaliseerimist ega teenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute erastamist.

3.   Käesolevas direktiivis ei käsitleta teenuseid osutavate monopolide keelustamist ega liikmesriikide antavat abi, mis on reguleeritud konkurentsi käsitlevate [liidu] eeskirjadega.

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide vabadust määrata kooskõlas [liidu] õigusega kindlaks, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuidas selliste teenuste osutamist tuleks korraldada ja rahastada kooskõlas riigiabi eeskirjadega ning milliseid konkreetseid kohustusi nende suhtes tuleks kohaldada.

4.   Käesolev direktiiv ei mõjuta ühenduse või riigi tasandil kultuurilise või keelelise mitmekesisuse või meediapluralismi kaitseks või edendamiseks kooskõlas ühenduse õigusega võetud meetmeid.

5.   Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kriminaalõigust. Siiski ei või liikmesriigid piirata teenuste osutamise vabadust kriminaalõiguse neid sätteid kohaldades, mis konkreetselt mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, hoidudes kõrvale käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjadest.

6.   Käesolev direktiiv ei mõjuta tööõigust, […] mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt [liidu] õigust austavatele siseriiklikele õigusaktidele. Käesolev direktiiv ei mõjuta samuti sotsiaalkindlustust käsitlevaid liikmesriikide õigusakte.“

11.

Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes:

[…]

[…]“.

12.

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on eelkõige sätestatud, et kui selle sätted lähevad vastuollu liidu mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul.

13.

Direktiivi 2006/123 artikli 4 lõikes 1 on termin „teenus“ määratletud kui „[ELTL artiklis 57] osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest“.

14.

Direktiivi artikkel 15 paikneb III peatükis „Teenuseosutajate asutamisvabadus“ ning selle lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Liikmesriigid kontrollivad, kas nende õigussüsteemi kohaselt seatakse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks mõni järgmistest nõuetest:

[…]

[…]

3.   Liikmesriigid kontrollivad, kas lõikes 2 osutatud nõuded vastavad järgmistele tingimustele:

[…]

[…]“.

15.

Direktiivi artikkel 16 asub selle IV peatükis „Teenuste vaba liikumine“ ja selles on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud.

Liikmesriik, kus teenust osutatakse, tagab oma territooriumil vabaduse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks.

Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele:

[…]

3.   Käesolevad sätted ei takista liikmesriiki, kuhu teenuseosutaja siirdub, kehtestamast nõudeid teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes, kui need on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitsega seotud põhjustega ning on kooskõlas lõikega 1. Samuti ei takista nimetatud sätted kõnealust liikmesriiki kohaldamast kooskõlas ühenduse õigusega siseriiklikke eeskirju, mis on seotud sealsete töölevõtutingimustega, sealhulgas kollektiivlepingutes sätestatud eeskirju.“

16.

1981. aasta seaduse artikli 1 esimeses ja neljandas lõigus on ette nähtud:

„Füüsiline või juriidiline isik, kes kirjastab või impordib raamatuid, määrab kindlaks oma kirjastatavate või imporditavate raamatute jaemüügihinna.

[…]

Jaemüüjad peavad kehtestama tegeliku jaemüügihinna, mis on 95–100% kirjastaja või importija määratud hinnast. Kui raamat saadetakse ostjale ja sellele ei tulda järele raamatute jaemüügikauplusesse, on müügihinnaks kirjastaja või importija määratud hind. Jaemüüja ei tohi raamatu kättetoimetamise teenust mingil juhul otseselt ega kaudselt tasuta pakkuda, välja arvatud juhul, kui raamatule tullakse järele raamatute jaemüügikauplusesse. Selle eest tuleb küsida miinimumtasu, mis on kindlaks määratud kultuuri ja majanduse eest vastutavate ministrite määrusega Autorité de régulation des communications électroniques, des postes et de la distribution de la presse’i (elektroonilist sidet, posti ja ajakirjanduslevi reguleeriv asutus) ettepanekul. Selles määruses võetakse arvesse postiteenuste osutajate pakutavaid hindu raamatute jaemüügiturul ja vajadust säilitada territooriumil tihe jaemüüjate võrgustik.“

17.

4. aprilli 2023. aasta määruse raamatute kättetoimetamise teenuse miinimumhinna kohta (arrêté du 4 avril 2023 relatif au montant minimal de tarification du service de livraison du livre) ( 5 ) artiklis 1 on sätestatud:

„[1981. aasta seaduse] artikli 1 neljandas lõigus mainitud raamatute kättetoimetamise teenuse miinimumhind on:

Nõnda kindlaks määratud miinimumhinda kohaldatakse tellimuse kättetoimetamise teenuse suhtes olenemata sellest, mitmest pakist tellimus koosneb.

Ostja tasub kättetoimetamisteenuse eest samal ajal tellimuse eest tasumisega.“

18.

Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühing Amazon EU Sàrl (edaspidi „Amazon“) on esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohtule Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse, milles ta palub tühistada 4. aprilli 2023. aasta määruse.

19.

Oma kaebust põhjendab Amazon sellega, et 4. aprilli 2023. aasta määruses kindlaks määratud summas miinimumhinna kehtestamisega jaemüüjatele nende raamatute kättetoimetamise teenuse eest, millele ei tulda järele raamatute jaemüügikauplusesse, on eiratud esimese võimalusena direktiivi 2000/31 ja teise võimalusena direktiivi 2006/123 ning kaupade vaba liikumise põhimõtet, täpsustades, et suur osa raamatuid, mida ta Prantsusmaal müüb, tarnitakse teises liikmesriigis asuvatest ladudest.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab esiteks, et 1981. aasta seaduse artikli 1 neljas lõik reguleerib eranditult raamatute kättetoimetamise teenust. Seega võttes arvesse direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti ii niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud kohtuotsuses Ker-Optika ( 6 ), ei kuulu selle sättega kehtestatud nõue selle direktiivi kohaldamisalasse.

21.

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Amazoni arvates on 1981. aasta seaduse artikli 1 neljanda lõiguga seatud teenuste osutamise vabadus sõltuvusse nõudest, mis on vastuolus direktiivi 2006/123 artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustega. Ministère de la Culture (kultuuriministeerium, Prantsusmaa) omalt poolt leiab esimese võimalusena, et kuna selle seaduse artikli 1 neljas lõik on kehtestatud kirjastuste mitmekesisuse ja seega kultuurilise mitmekesisuse säilitamiseks, ei kuulu see direktiivi artikli 1 lõike 4 järgi selle direktiivi kohaldamisalasse. Teise võimalusena väidab ministeerium, et kultuurilise mitmekesisuse säilitamine on põhjus, mis kõnesolevaid õigusnorme õigustab.

22.

Kolmandaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhuks, kui valitakse kultuuriministeeriumi tõlgendus, kas see, kui hinnatakse õigusnormide kooskõla direktiiviga 2006/123, välistab sama hindamise Euroopa Liidu esmase õiguse seisukohast.

23.

Neljandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul juhuks, kui analüüs tuleb läbi viia esmase õiguse seisukohast, tekkinud küsimus, kas riigisisest meedet, millega kehtestatakse kauba kättetoimetamise miinimumhind, tuleb käsitada nii, et see puudutab selle kauba müügitingimust, ja seega tuleb seda hinnata ELTL artikliga 34 ette nähtud kaupade vaba liikumise seisukohast, või tuleb vaidlustatud õigusnorme hinnata ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse seisukohast, võttes eelkõige arvesse selle kauba internetimüügile põhjustatavat kahju või asjaolu, et kauba kättetoimetamise teenus on kauba müümise teenusest eraldiseisev.

24.

Nendel asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Kohe alguses tuleb rõhutada, et kõikide nende eelotsuse küsimustega püütakse teha kindlaks käesoleval juhul kohaldatavad liidu õigusnormid. Sellest vaatevinklist küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult oma esimese küsimusega, kas direktiivi 2006/123 sätted on kohaldatavad; teisega juhuks, kui direktiiv 2006/123 on kohaldatav, kas analüüsi võib läbi viia esmasest õigusest lähtudes, ja kolmandaga, kas vaidlusalused õigusnormid kujutavad endast tõket ELTL artikli 34 või 56 kohaselt. Ta ei küsi aga, kas võimalik tõke võib olla õigustatud.

26.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab kultuurilise mitmekesisuse kaitsmisele ja edendamisele, tuleb analüüsida kõnesoleva meetme deklareeritud eesmärki ja süsteemi, mis on eesmärgi saavutamiseks sellega loodud. Põhikohtuasjas vaidluse all olevate õigusnormidega on jaemüüjaid kohustatud küsima miinimumhinda ostjatele niisuguste raamatute kättetoimetamise teenuse eest, millele ei tulda järele raamatute jaemüügikauplusesse, vaid mis toimetatakse kätte.

27.

Nende õigusnormide deklareeritud eesmärk on kaitsta Prantsusmaal asuvaid raamatute jaemüüjaid. Sellega seoses selgitab Prantsusmaa valitsus, et Prantsusmaal rakendatakse raamatuturusektoris kultuuripoliitikat, mille „eesmärk on kaitsta raamatut kui kultuurivara negatiivsete mõjude eest, mida hinnakonkurents võib avaldada“. Seda silmas pidades nähtigi 1981. aasta seadusega ette hindade kindlaksmääramise üldine süsteem, mille kohaselt on kirjastajatel ja raamatuimportijatel kohustus määrata kindlaks üldsusele müümise hind, millest jaemüüjad peavad kinni pidama, tohtides sellest teha maksimaalselt 5‑protsendilise allahindluse.

28.

Kuigi see hindade kindlaksmääramise üldine süsteem ei kuulu käesoleva ettepaneku teema alla, võib märkida, et selle pooldajate sõnul võimaldab kultuuripoliitika tagada kirjastamissektori elujõulisuse ja pluralismi ning säilitada raamatute levitamise ja turustamise tiheda ja mitmekesise võrgu kogu riigi territooriumil.

29.

Märgin ka, et Euroopa Kohtule on juba esitatud küsimusi raamatute jaemüügihinna kohta Prantsusmaal ja Austrias ning see kohus on järeldanud, et niisugused regulatsioonid ei ole siseturgu ja konkreetselt kaupade vaba liikumist käsitletavate õigusnormidega kokkusobimatud. ( 7 )

30.

Internetimüügi kiire areng ei ole mitte üksnes põhjalikult muutnud klientide harjumusi, vaid Prantsusmaa valitsuse hinnangul ka segi paisanud 1981. aasta seadusega loodud tasakaalu. See on ilmsiks toonud ka uue konkurentsiteguri: saatekulud. Mõned suured veebiplatvormid on nimelt pakkunud raamatute tasuta kättetoimetamist ja seda Prantsusmaa valitsuse sõnul teiste jaemüüjate kulul. Selle tasakaalustamatuse parandamiseks turul tegutsejate vahel muudeti viidatud seadust, nähes ette, et saatekulude puhul tuleb kinni pidada teatavast miinimumhinnast, ja kehtestades miinimumhinna 3 eurot ja peaaegu tasuta kättetoimetamise alates 35‑eurosest ostust.

31.

Vaidlusalused õigusnormid puudutavad seega sõnaselgelt raamatute internetimüüki, mille tõttu hakkan analüüsima direktiivi 2000/31.

32.

Kõigepealt tuleb analüüsida, kas kõnesolevad riigisisesed õigusnormid kuuluvad direktiiviga 2000/31 kooskõlastatud valdkonda. Kui see on nii ja kui need riigisisesed õigusnormid osutuvad direktiivi sätetega vastuolus olevaks, on nendel riigisisestel õigusnormidel direktiivi 2006/123 sätete suhtes esimus.

33.

Amazon ja komisjon leiavad sellega seoses, et vaidlusalused õigusnormid kuuluvad direktiiviga 2000/31 kooskõlastatud valdkonda.

34.

Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 kohaselt ei tohi liikmesriigid kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. „Kooskõlastatud valdkond“ on määratletud direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis h nii, et see on liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

35.

Direktiiv 2000/31 põhineb seega „päritoluriigi“ loogikal. ( 8 ) Tegevusalaga tegelema hakkamise ja sellega tegelemise nõuded kehtestab peaaegu eranditult päritoluliikmesriik.

36.

Kooskõlastatud valdkonnast jäävad direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti ii kohaselt siiski välja kaupadele kui niisugustele esitatavad nõuded ja kaupade tarnele esitatavad nõuded.

37.

Tekib seega küsimus, kas niisugune kättetoimetamise hinda puudutav meede, millega ei ole kehtestatud konkreetset nõuet viisi osas, kuidas kaup tuleb tarnida, kujutab endast kaupade tarnele esitatavat nõuet.

38.

Amazoni ja komisjoni arvates ei ole see nii. Nad kinnitavad, et vaidlusalused õigusnormid käsitlevad internetitehingute hinda, mitte raamatu tarnimise kui niisuguse konkreetseid tingimusi. Amazoni sõnul ei puuduta need õigusnormid kättetoimetamisteenuste osutajaid ega avalda mõju ettevõtjatele, kes on spetsialiseeritud (ainult) tarnetegevusele. Seetõttu järeldavad Amazon ja komisjon, et meil ei ole tegemist kaupade tarnele esitatava nõudega direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti ii tähenduses.

39.

Mind need argumendid ei veena.

40.

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuigi kontaktläätsede turustamist käsitlevad liikmesriigi õigusnormid kuuluvad direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse, kui need puudutavad kontaktläätsede internetimüüki, ei kuulu kontaktläätsede tarnimist käsitlevad liikmesriigi õigusnormid seevastu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse. ( 9 ) Siin käsitletavate õigusnormide eesmärk ja tagajärg on aga reguleerida raamatute kättetoimetamist. Selles kontekstis ei saa ma nõustuda Amazoni ja komisjoni argumentidega, mille kohaselt on raamatu kättetoimetamine sisuliselt internetimüügi kõrvaltingimus ja sellest lahutamatu tingimus. ( 10 )

41.

Kui tarbija ostab internetis raamatu, teeb ta tõesti enda vaatevinklist ainult ühe tehingu. Sellegipoolest on õiguslikult ja tegelikkuses tegemist kahe tehinguga, nimelt raamatu müügi ja sellele järgneva kättetoimetamisega.

42.

Pealegi ei saa kõnelda „lahutamatust tehingust“, sest kõnesolevates õigusnormides on mainitud ainult kättetoimetamist. Kättetoimetamisega seotud hinnanõudeid tuleb nimelt järgida olenemata sellest, kas raamat ostetakse internetis või mitte: niipea kui leiab aset kättetoimetamine, kohaldatakse ette nähtud hinda. Küll aga ei ole internetitellimuste puhul, millele ei tulda kauplusesse järele, kohustust kanda arvele saatekulusid.

43.

Nendel asjaoludel leian, et vaidlusalused õigusnormid ei ole direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti ii kohaselt hõlmatud kooskõlastatud valdkonnaga ja seega ei ole direktiivi artikli 3 lõige 2 kohaldatav, mis tähendab, et Amazoni suhtes kohaldatakse saatekulude osas päritoluriigi kehtestatud õigusnorme.

44.

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas direktiivi 2006/123 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on direktiivi kohaldamisalast välja jäetud riigisisesed õigusnormid, millega on ühest või mitmest raamatust koosneva tellimuse kättetoimetamise puhul kehtestatud miinimumhind; teiseks juhul, kui sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, soovib ta teada, kas selles sättes koostoimes direktiivi artikli 16 lõike 1 punktiga b ette nähtud kultuurilise mitmekesisuse edendamine võib niisugust meedet õigustada, ning kolmandaks sisuliselt eeldusel, et direktiiv on kohaldatav, kas kõnesolevaid õigusnorme võib analüüsida liidu esmase õiguse seisukohast.

45.

Kui direktiiv 2006/123 on tegevuse suhtes kohaldatav, on asjaomane liikmesriik kohustatud muu hulgas kõrvaldama asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud. Sellega seoses on direktiivi artiklis 16 ette nähtud, et piirangud on lubatud üksnes juhul, kui neid õigustab mõni selles sättes loetletud proportsionaalsetest ja mittediskrimineerivatest olulise avaliku huviga seotud põhjustest. Peale selle üldise kohustuse peavad liikmesriigid järgima teatavat hulka muid täpsemaid kohustusi.

46.

Need kohustused eeldavad muu hulgas halduslikku lihtsustamist ( 11 ) nii, et luuakse ühtsed kontaktpunktid ( 12 ) ja nähakse ette elektroonilised menetlused ( 13 ), kohustus abistada teenuse kasutajaid ( 14 ), tagada, et teenuseosutajad teevad teenuse kasutajale kättesaadavaks teatava teabe, ( 15 ) ning teha halduskoostööd teiste liikmesriikidega. ( 16 )

47.

Sellel, kui kohaldatakse direktiivi 2006/123, on seega käegakatsutavaid tagajärgi liikmesriikidele.

48.

Meenutan, et direktiivi 2006/123 artikli 1 „Sisu“ lõikes 1 on ette nähtud, et direktiiv „kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi“.

49.

Seejärel on selle artikli lõigetes 2–6 ( 17 ) sätestatud valdkonnad, mida direktiivis 2006/123 „ei käsitleta“ ja mida see „ei mõjuta“, ning muu hulgas on selle lõikes 4 ette nähtud, et see „ei mõjuta [liidu] või riigi tasandil kultuurilise või keelelise mitmekesisuse või meediapluralismi kaitseks või edendamiseks kooskõlas [liidu] õigusega võetud meetmeid“. ( 18 )

50.

Seevastu direktiivi 2006/123 artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud, et seda kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes, ning lõikes 2 sätestatud teatav hulk erandeid sellest põhimõttest. Selles on täpsustatud, et direktiivi „ei kohaldata“ teatava hulga „tegevusalade“ suhtes.

51.

Direktiivi 2006/123 artiklite 1 ja 2 lugemisel tekib mul järgmine küsimus: miks on selles direktiivis kaks artiklit pühendatud selle sisule ja reguleerimisalale, mis tunduvad mulle intuitiivselt olevat üks ja sama asi? Ja kuidas seletada eri lõigete erinevat sõnastust?

52.

Mis puudutab direktiivi 2006/123 artikli 1 lõike 4 sõnastust ja konkreetselt väljendit „ei mõjuta“, siis tuleb märkida, et see sõnastus on vähemalt ebaõnnestunud, sest õigusnormid ei pea olema kirjeldavad, vaid ette nägevad. Ette nägev on õigusnorm, milles on sätestatud, et õigusakti kohaldatakse või ei kohaldata teatavate õigusvaldkondade suhtes. Sellest seisukohast on direktiivi artikkel 2 selge: seda ei kohaldata mitme selgelt kindlaks määratud õigusvaldkonna suhtes. Sama ei saa öelda direktiivi artikli 1 lõike 4 suhtes, mida me siin analüüsime. Kuna kasutatud on kirjeldavat sõnastust „ei mõjuta“, jääb lugeja ebamäärasesse olukorda. Miks „ei mõjuta“? Seepärast, et õigusnorm kinnitab seda? Kõik see võib viidata sellele, et liidu seadusandjal ei olnud kavatsust anda direktiivi artikli 1 lõikele 4 õiguslikku väärtust. Ta pidas lihtsalt vajalikuks täpsustada, et tema arvates ei ole direktiiv 2006/123 niisugune, mis puudutaks kuidagi selle artikli 1 lõikes 4 nimetatud valdkondi, st kultuurilise või keelelise mitmekesisuse kaitsmist või edendamist või meediapluralismi.

53.

Pean nõustuma, et tekib kiusatus asuda seisukohale, et direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikes 4 sätestatul ei ole mingit õiguslikku väärtust, ning kinnitada, et tegemist on lihtsalt kirjeldava ja narratiivse sättega, ( 19 ) mille võib õiguslikus analüüsis kõrvale jätta.

54.

Niisuguse arutluskäigu tagajärg oleks see, et vaidlusaluseid õigusnorme võib hinnata direktiivist 2006/123 lähtudes. See tähendaks muu hulgas, et direktiivi artikkel 16 oleks kohaldatav, ilma et vaidlusaluseid õigusnorme saaks põhjendada, sest keelelise mitmekesisuse kaitset selles sättes loetletud olulise avaliku huviga seotud põhjuste hulgas ei ole.

55.

Niisugune lähenemine ei saa siiski järgmistel põhjustel kõne alla tulla.

56.

Minu meelest ei ole mõeldav, et õigusakti sättel ei ole mitte mingisugust õiguslikku toimet. Minu arvates tuleb direktiivi 2006/123 artikli 1 iga lõiget hinnata hoolikalt ja tõlgendada, võttes arvesse silmas peetud meetmete laadi, ehkki küll – nagu ma käesolevas ettepanekus tagapool näitan – ei ole selle direktiivi artikli 1 lõike 4 võimalikest tõlgendustest ükski tõeliselt rahuldav.

57.

Sellega seoses märgin, et igasugune grammatiline ja semantiline tõlgendus, millega püütakse teha nende väljendite vahel vahet, ( 20 ) on määratud läbikukkumisele, sest direktiivi 2006/123 teatavates keeleversioonides niisugust vahetegemist ei ole. ( 21 ) Seega kuna i) liidu kõik ametlikud keeled on võrdselt autentsed, mistõttu ii) tuleb liidu õigusakti kõikide keeleversioonide puhul põhimõtteliselt tunnustada nende sama õiguslikku väärtust, ( 22 ), kus iii) liidu õigusnormi tõlgendamine eeldab seega eri keeleversioonide võrdlemist ( 23 ) ja iv) liidu õigusakti eri keeleversioone tuleb tõlgendada ühetaoliselt ( 24 ), teen Euroopa Kohtule ettepaneku mitte otsida direktiivi 2006/123 artiklis 1 kasutatud (prantsuskeelsete) väljendite „ne porte pas atteinte“, „n’affecte pas“ ja „ne s’applique pas“ vahel erinevust.

58.

Nüüd käsitlen direktiivi 2006/123 süsteemi ja ülesehitust, et otsida vastust esitatud küsimusele.

59.

Esiteks tuleb pidada meeles, et direktiivi 2006/123 eesmärk on sama, mis EL toimimise lepingus ette nähtud põhivabadustel, st kõrvaldada vaba liikumise tõkked. Seejuures on üldteada, et põhivabadused võivad seetõttu, et läbivad eri õigusakte, mõjutada ükskõik missugust valdkonda, mida võib ette kujutada. Kui liidu seadusandja oleks ainult märkinud, et asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus „ei mõjuta“ kultuurilist mitmekesisust, oleks tegemist millegi loogiliselt võimatuga. See näitab, et ta soovis anda direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikele 4 õigusliku ulatuse.

60.

Teiseks ei tohi unustada, et ühelt poolt EL toimimise lepingus ja teiselt poolt direktiivis 2006/123 on kasutatud erinevaid meetodeid, et saavutada ühine eesmärk kõrvaldada teenuste vaba osutamise piirangud. ( 25 ) EL toimimise lepingus on kõigepealt silmas peetud „liidu piires teenuste osutamise vabaduse piiranguid“. ( 26 ) Sellega taotletakse „negatiivset lõimimist“, keelates teenustega kauplemise tõkked. ( 27 ) Direktiivis 2006/123 seevastu on rõhku pandud teenuste osutamise tegevustele ja see puudutab konkreetselt neid. Teisese õigusaktina võib see üksikasjalikumalt käsitleda probleeme, millega teenuste osutajad kokku puutuvad, kui kohtavad tõkkeid. Sel põhjusel ongi see direktiiv keskendatud teenuste osutajate tegevusele ja kogu selle ülesehitus johtub teenuste osutamisest. ( 28 ) Seega on ka loogiline, et direktiivi 2006/123 artiklis 2, milles on kindlaks määratud direktiivi kohaldamisala, on nimetatud teenuste osutamist.

61.

Aga kuidas on riigisisesel tasandil vastu võetud meetmetega, mille eesmärk on kaitsta või edendada keelelist mitmekesisust ning millel on definitsiooni poolest laiem ulatus kui tegevustel? Kuidas on lugu valdkondadega, mille seadusandja oleks ehk tahtnud direktiivi kohaldamisalast välja jätta? Mina saan direktiivi 2006/123 artiklis 2 silmas peetud meetmetest aru nii, et liidu seadusandja ei soovinud mitte neid direktiivi kohaldamisalast välja jätta, vaid juhtida tähelepanu, et seda direktiivi tuleb tõlgendada nendest meetmetest lähtudes, mis eeldab muu hulgas, et niisugused meetmed võivad teenuste vaba osutamise tõket põhjendada.

62.

Seda järeldust arvesse võttes tuleb nüüd analüüsida, kuidas on tõendatud, et õigusnormid kuuluvad kultuurilise mitmekesisuse kaitse valdkonda.

63.

Ainuüksi sellest, et liikmesriik väidab lihtsalt, et õigusnormid kuuluvad kultuurilise mitmekesisuse kaitse valdkonda, ei piisa, sest niisuguse lähenemise kohaselt võiksid liikmesriigid direktiivi 2006/123 kohaldamisala teatavad aspektid ühepoolselt kindlaks määrata.

64.

Liikmesriik on seega kohustatud õigustama riigisiseseid õigusnorme, mille eesmärk on keelelise mitmekesisuse edendamine, samamoodi, nagu ta õigustab tõkkeid, ning seda tõendades, et need õigusnormid on proportsionaalsed, st nendega on võimalik saavutada taotletav eesmärk ja need on selleks vajalikud.

65.

Kuna direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikes 4 ei ole direktiivi kohaldamisala kindlaks määratud, tuleb asuda seisukohale, et see on tegelikult moodus põhjendada tõket, st kaitsta kultuurilist mitmekesisust. ( 29 ) Olen täiesti teadlik, et niisugune lahendus viib sisuliselt selleni, et nõustutakse olulise üldistes huvides oleva põhjusega, mis lisandub direktiivi 2006/123 artikli 16 lõikes 3 nimetatud põhjustele. Tõesti, lisades seadusandliku menetluse lõpul direktiivi 2006/123 artikli 1 lõike 4, soovis seadusandja teha nii, et liikmesriik võiks võtta meetmeid, mille eesmärk on edendada keelelist mitmekesisust.

66.

Sellest järeldub minu arvates, et riigisisest meedet, mille eesmärk on kultuurilise mitmekesisuse edendamine, reguleerivad direktiivi 2006/123 sätted ja see võib olla põhjendatud, kui see vastab niisugustele direktiivi artiklis 16 ette nähtud „klassikalistele“ tingimustele nagu eelkõige proportsionaalsuse põhimõte.

67.

Teen seega ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/123 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, millega on ühest või mitmest raamatust koosneva tellimuse kättetoimetamise puhul kehtestatud miinimumhind, kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse ja võivad olla põhjendatud, kui on täidetud selle direktiivi artiklis 16 sätestatud tingimused.

68.

Mis puudutab küsimust, kas esmane õigus on kohaldatav, kui kohaldatakse direktiivi 2006/123, siis vastus ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast: et me oleme direktiivi 2006/123 kohaldamisalas, ei ole vaja lähtuda ELTL artiklitest 49 ja 56 ega teistest siseturu põhivabadustest.

69.

Arvestades vastust, mille soovitan anda esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele, muutub kolmas eelotsuse küsimus hüpoteetiliseks. Analüüsin seda siiski juhuks, kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et esmane õigus on käesoleva kohtuasja suhtes kohaldatav.

70.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas riigisisene meede, millega on kehtestatud raamatute kättetoimetamise miinimumhind, kujutab endast ELTL artikli 34 või artikli 56 kohaselt tõket.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib seega ainult soovivat kindlaks teha, kas ELTL artikkel 34 või artikkel 56 on kohaldatav, kuid mitte saada juhiseid, kas vaidlusalused õigusnormid võivad olla õigustatud.

72.

On selge, et vaidlusalused õigusnormid puudutavad ühtaegu raamatuid kui kaupu kui ka nende tarnimist kui teenust. Kui kohtuasjad puudutavad ühtaegu nii kaupu kui ka teenuseid, analüüsib Euroopa Kohus tavaliselt ainult ühte vabadust nn raskuskeskme testi põhjal. ( 30 ) Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et kui riigisisene meede mõjutab nii teenuste osutamise vabadust kui ka kaupade vaba liikumist, vaatleb Euroopa Kohus meedet ainult seoses ühega neist kahest põhivabadusest, kui konkreetsete asjaolude põhjal on üks neist vabadustest teise suhtes teisese tähtsusega ja neid on võimalik käsitleda koos. ( 31 ) Seejuures kaldub Euroopa Kohus käsitlema jaemüügiasju kaupade vaba liikumise seisukohast. ( 32 ) Euroopa Kohus ei eita siiski, et majandustegevusel on põhivabaduste seisukohast palju tahke, isegi kui ta on ühte olukorda analüüsinud ainult ühe vabaduse seisukohast.

73.

Nii otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Burmanjer jt ( 33 ), et ei ole välistatud, et teatud kauba müügiga võib kaasneda „teenuste“ aspekte sisaldav tegevus. Sellest asjaolust üksi aga ei piisa, et majandustegevust, nagu seda on põhikohtuasjas kõne all olev müük rändkaubanduse vormis, käsitleda „teenuse osutamisena“ ELTL artikli 56 tähenduses. Igal üksikjuhul tuleb kindlaks teha, kas teenuse osutamise aspektil on võrreldes kaupade vaba liikumise aspektiga täiesti teisejärguline tähendus või ei. ( 34 )

74.

Mis puudutab olukorra analüüsimist ainult ühe vabaduse seisukohast, siis oma ettepanekus kohtuasjades X ja Visser ( 35 ) viitasin nn raskuskeskme testi loogikale: olukorras, kus Euroopa Kohus peab tõlgendama ainult esmast õigust, on loomulik, et ta keskendub ülekaalukale põhivabadusele. Miks peaks ta tegema sama testi teise vabaduse seisukohast ainult selleks, et saada sama tulemus? Kõikidel põhivabadustel on lõppude lõpuks sama eesmärk: kõrvaldada kaubavahetuse tõkked siseturul. Sellel, kas konkreetne olukord on hõlmatud näiteks ainult ELTL artikliga 49 või ainult ELTL artikliga 34, ELTL artiklitega 34 ja 56 või ainult ELTL artikliga 56, ei ole valdaval enamikul juhtudest suuremat tähtsust.

75.

Mis puudutab põhikohtuasjas vaidluse all olevaid õigusnorme, siis olen arvamusel, et asjasse puutuv põhivabadus on ELTL artiklis 34 ette nähtud kaupade vaba liikumine.

76.

Nende õigusnormide eesmärk ja tagajärg on reguleerida raamatute internetimüügi tegevust ja suurendada raamatute internetitellimuse maksumust, kui raamatud toimetatakse kätte. Nende õigusnormide tulemusena tõuseb seega raamatu, st kauba koguhind.

77.

Mis puudutab konkreetsemalt ravimite ( 36 ), kontaktläätsede ( 37 ) või videosalvestiste müüki, ( 38 ) siis Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi meedet, mis puudutab kauba internetimüüki ja selle tarnimist tarbijale koju, tuleb hinnata üksnes kaupade vaba liikumise vaatepunktist ning seega ELTL artiklite 34 ja 36 alusel.

78.

Samamoodi on minu arvates põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormidega. Isegi kui need puudutavad sõnaselgelt hinda, mida ostja tasub raamatute kättetoimetamise eest, ei reguleeri need ühelgi juhul selle teenuse osutajatega sõlmitud lepingute tingimusi ega hinda, mida nad on kohustatud selle teenuse eest küsima. Vaidlusalused õigusnormid ei puuduta seega mitte neid teenuseosutajaid, vaid raamatumüüjaid.

79.

Neid õigusnorme tuleb niisiis analüüsida ELTL artiklite 34 ja 36 seisukohast.

80.

Et hajutada igasugune kahtlus, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtul võib selles suhtes olla, tuleb märkida, et vaidlusalused õigusnormid ei kujuta endast „müügitingimust“ kohtuotsuse Keck ( 39 ) tähenduses.

81.

On üldteada, et Euroopa Kohus ei ole kunagi esitanud mõiste „müügitingimus“ positiivset määratlust ( 40 ) ja on tõlgendanud seda mõistet kitsendavalt.

82.

Järgides kohtujurist Wahli ettepanekut selles küsimuses ( 41 ), otsustas Euroopa Kohus, et „mõiste „müügitingimused“ [hõlmab] üksnes neid riigisiseseid sätteid, mis reguleerivad seda, kuidas tohib kaupu turustada, ja normid selle kohta, kuidas tohib kaupu vedada, ei kuulu selle mõiste alla“. ( 42 )

83.

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kaugmüügipiirang võib definitsiooni poolest rohkem mõjutada teiste liikmesriikide kui oma riigi ettevõtjaid ( 43 ) ja et esimeste turulepääs on seega takistatud. ( 44 )

84.

Selles etapis tuleb seega asuda seisukohale, et vaidlusalused õigusnormid ei kujuta endast müügitingimust, mille tagajärg oleks see, et need jäävad ELTL artikli 34 kohaldamisalast välja.

85.

Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 1 lõiget 4 ja artiklit 16

tuleb tõlgendada nii, et

riigisisesed õigusnormid, millega on ühest või mitmest raamatust koosneva tellimuse kättetoimetamise puhul kehtestatud miinimumhind, kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse ja võivad olla põhjendatud, kui on täidetud selle direktiivi artiklis 16 sätestatud tingimused.