1.

Käesolev kohtuasi puudutab raamotsuse 2002/584 ( 2 ) alusel tehtud Euroopa vahistamismäärust vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks Rumeenias. Vahistamismäärust täitev Prantsuse õigusasutus on aga tagaotsitava (edaspidi „süüdimõistetu“) üleandmisest lõplikult jõustunud otsusega keeldunud. Tema hinnangul esineb Rumeenias süsteemseid või üldisi puudusi seoses kohtuniku ametivande andmisega ning ta kahtleb eelkõige selles, kas kaks kolmest vabadusekaotusliku karistuse mõistnud kohtunikust on ametivande tegelikult andnud.

2.

Vangistuse täitmiseks pädev Rumeenia kohus esitab nüüd Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, et selgitada keeldumisotsuse tähtsust Euroopa vahistamismääruse seisukohast. See puudutab peamiselt keeldumisotsuse toimet teistele liikmesriikidele ja kahtlusi ametivande suhtes. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tähtsus tuleb omistada Interpoli otsusele, millele on tuginenud vahistamismäärust täitev Prantsuse õigusasutus, ja küsib, kas ta võib ise osaleda vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses või vähemasti pöörduda komisjoni poole.

3.

Praegu kontrollib vahistamismäärust täitev õigusasutus Maltal, kus süüdimõistetu uuesti vahi alla võeti, kas ta tuleb Rumeeniale üle anda. Kuna tulenevalt kahtlustest Rumeenias valitsevate kinnipidamistingimuste suhtes oli Malta esimese astme kohus keeldunud vahistamismääruse täitmisest, esitas Rumeenia kohus Euroopa Kohtule täiendava küsimuse. See puudutab ühelt poolt koostööd Malta kohtuga ja teiselt poolt Malta kohtu kohaldatavat põhiõiguste kaitse standardit.

4.

1956. aastal vastu võetud ja viimati 2023. aastal muudetud Interpoli põhikirja (Constitution of Interpol) artikli 2 lõike 1 kohaselt on Interpoli üks eesmärk

„tagada võimalikult ulatuslik vastastikune abi kõigi kriminaalpolitseiasutuste vahel eri riikides kehtivate seaduste piires ja inimõiguste ülddeklaratsiooni vaimus ning seda abi edendada“.

5.

Interpoli põhikirja artiklis 5 on Interpoli organina nimetatud Interpoli toimikute kontrolli komisjoni (Commission for the Control of Interpol’s Files; edaspidi „CCF“).

6.

Interpoli põhikirja artikli 36 kohaselt on CCF sõltumatu organ, mille ülesanne on tagada, et isikuandmete töötlemisel järgib Interpol kohaldatavaid õigusnorme (lõige 1). Seejuures vaatab ta läbi eelkõige asjakohased kaebused (lõige 3).

7.

CCFil on oma põhikiri (Statute of the Commission for the Control of Interpol’s Files) (Interpoli toimikute kontrolli komisjoni põhikiri), mis reguleerib komisjoni ülesandeid ja volitusi üksikasjalikumalt. Põhikirja kohaselt võib CCF nõuda eelkõige isikuandmete kustutamist Interpoli teabesüsteemist (artikli 3 lõike 1 punkt c).

8.

Raamotsuse 2002/584 artiklis 1 on määratletud Euroopa vahistamismääruse mõiste ja kehtestatud liikmesriikidele kohustus Euroopa vahistamismäärust täita:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“

9.

Üleandmisotsust ning suhteid vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitva õigusasutuse vahel reguleerib raamotsuse 2002/584 artikkel 15:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

10.

Eelotsusetaotlus puudutab vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust. Rumeenia kohtud mõistsid süüdimõistetule mitmeaastase vangistuse. Kuna isik oli Rumeeniast lahkunud, tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa vahistamismääruse.

11.

Süüdimõistetu peeti seejärel kinni Prantsusmaal. Eelotsusetaotlusest nähtub, et otsusega, mis on vahepeal lõplikult jõustunud, keeldus Prantsusmaa pädev kohus isikut Rumeeniale üle andmast. Rumeenia õigussüsteemis esineb väidetavalt süsteemseid puudusi, mis käesoleval juhul avaldusid eelkõige selles, et üks kõrgeima astme kohtu süüdimõistva otsuse tegemises osalenud kohtunik oli andnud ametivande vaid prokurörina ja teise osalenud kohtuniku ametivande andmist ei olnud võimalik tõendada. Seetõttu esineb reaalne oht, et süüdimõistvat kohtuotsust ei ole tehtud seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu õiglasel kohtulikul arutamisel harta artikli 47 teise lõigu tähenduses.

12.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Prantsuse kohus tugines ka CCFile, kes oli süüdimõistetu kaebuse alusel väljendanud tõsist muret seoses poliitiliste elementide ja inimõiguste austamisega tema süüdimõistmiseni viinud Rumeenia kriminaalmenetluses. Seepärast otsustas CCF eemaldada süüdimõistetu isikuandmed Interpoli toimikutest.

13.

Hiljem, 29. aprillil 2024 vahistati süüdimõistetu sama Euroopa vahistamismääruse alusel Maltal. Seejärel nõudis vahistamismäärust täitev Malta õigusasutus eelotsusetaotluse esitanud kohtult täiendavat teavet ja teatas, et tagaotsitav tugineb vahistamismäärust täitva Prantsuse õigusasutuse otsusele.

14.

Seepeale esitas Curtea de Apel Braşov (Braşovi apellatsioonikohus, Rumeenia) 30. aprillil 2024 Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Euroopa Kohtu viies koda otsustas 16. mail 2024 lahendada käesoleva eelotsusetaotluse Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23a ning kodukorra artikli 107 ja sellele artiklile järgnevate artiklite alusel kiirmenetluses. Samal ajal palus ta eelotsusetaotluse esitanud kohtult täiendavaid selgitusi tema menetluses oleva kohtuasja kohta.

16.

Pädev Malta esimese astme kohus keeldus 20. mail 2024 süüdimõistetu üleandmisest Rumeeniale, kuna Rumeenia kinnipidamistingimuste ja talle kättesaadava teabe põhjal ei saa ta tuvastada, et süüdimõistetu suhtes on kinni peetud harta artiklis 4 sätestatud ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keelust. Seejärel esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus 22. mail 2024 Euroopa Kohtule koos Euroopa Kohtu poolt nõutud teabega täiendava küsimuse:

17.

Malta prokuratuur esitas vahepeal üleandmisest keeldumise peale kaebuse, mis rahuldati, millest tulenevalt on kohtuasi taas esimese astme kohtu menetleda ja süüdimõistetu on endiselt vahi all. Viimaste andmete põhjal on esimese astme kohus vahepeal teinud määruse isiku üleandmiseks, kuid süüdimõistetud isik on selle peale kaebuse esitanud.

18.

Parchetul de pe lângă Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie – Direcţia Naţională Anticorupţie (prokuratuur kõrgeima kassatsioonikohtu juures – riiklik korruptsioonivastane talitus, Rumeenia), süüdimõistetu, Rumeenia, Prantsuse Vabariik, Malta Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. 24. juunil 2024 toimunud kohtuistungil osalesid süüdimõistetu, Rumeenia, Iirimaa ja komisjon.

19.

Käesolev eelotsusetaotlus on vastus Prantsusmaa ja Malta kohtu otsustele jätta vaidlusalune Euroopa vahistamismäärus täitmata. Esmalt tuleb käsitleda eelotsusetaotluse vastuvõetavust ja selle kiireloomulisust (vt jaotis A). Sisuliselt tekitab Prantsusmaa otsuse seadusjõud küsimusi selle toime kohta teistes liikmesriikides (vt jaotis B) ja eelotsusetaotluse vajalikkuse kohta, et hinnata selle kooskõla liidu õigusega (vt jaotis C). Samal ajal küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Prantsuse kohtu vastuväited, mis puudutavad süüdimõistva otsuse teinud Rumeenia kohtunike ametivande andmist, võivad põhjendada üleandmisest keeldumist (vt jaotis D). Peale selle soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline on Interpoli organi tehtud järelduste tähtsus (vt jaotis E) ja kas ta võib ise vahetult osaleda vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses (vt jaotis F) või kas ta võib pöörduda komisjoni poole (vt jaotis G). Lõpuks tekitab Malta keeldumisotsus küsimusi vahistamismääruse teinud õigusasutuse ja vahistamismäärust täitva õigusasutuse vahelise koostöö ning kohaldatavate põhiõiguste kohta (vt jaotis H).

20.

Esmapilgul võiks kahelda, kas eelotsusetaotlus on kohtuasja lahendamise seisukohast tegelikult asjakohane ja seega vastuvõetav. Samuti tekib küsimus, kas eelotsusetaotlus on kiirmenetluse tingimusi silmas pidades kiireloomuline.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud Rumeenia kohus tegi Euroopa vahistamismääruse, mille täidetavust hinnatakse praegu Maltal. Seega ei otsusta mitte eelotsusetaotluse esitanud kohus, vaid Malta kohus, kas ja kui kauaks jääb süüdimõistetud isik seal vahi alla. Eelotsusetaotluse esitanud kohus saab kinnipidamise kohta otsuse teha ainult edaspidi, juhul kui Malta annab süüdimõistetud isiku Rumeeniale üle.

22.

Seega tekib otsuse asjakohasuse kohta küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegelikult tegema otsuse, mis eeldab Euroopa Kohtult eelotsuse küsimustele vastuse saamist.

23.

Euroopa Kohus on aga juba selgitanud, et tagaotsitava põhiõiguste tagamine Euroopa vahistamismäärust puudutavas menetluses on esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne. Kuna sellise vahistamismääruse tegemise tagajärjeks võib olla selle isiku vahistamine, kelle suhtes on vahistamismäärus tehtud, peab vahistamismääruse teinud õigusasutusel olema nende õiguste tagamiseks võimalus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et teha kindlaks, kas ta saab Euroopa vahistamismääruse jõusse jätta või peab ta selle tühistama või tagasi võtma. ( 3 )

24.

Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus peab vastastikuse usalduse põhimõtte ja lojaalse koostöö põhimõtte järgimiseks hoiduma sellise Euroopa vahistamismääruse jõusse jätmisest, mille täitmisest tuleb keelduda, et vältida artikli 47 teise lõigu rikkumist. ( 4 )

25.

Just see küsimus on tekkinud käesolevas menetluses. Arvestades Prantsuse ja Malta esimese astme kohtute vastuväiteid Euroopa vahistamismääruse täitmisele, peab eelotsusetaotluse esitanud Rumeenia kohus otsustama, kas jätta vahistamismäärus jõusse ja nõuda, et nüüd pädev Malta kohus seda täidaks, või see tühistada või tagasi võtta. Selle otsuse tegemiseks on ta esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Seega on taotlus kohtuasja lahendamise seisukohast põhimõtteliselt asjakohane. Üksikute küsimuste asjakohasuse suhtes tekkinud kahtlusi analüüsin eraldi.

26.

Mis puudutab kiireloomulisust, siis on tõsi, et selles etapis ei tee eelotsusetaotluse esitanud Rumeenia kohus ise otsust süüdimõistetu vahistamise kohta, kuna isik on vahi alla võetud Maltal. Siiski peetakse teda vahi all Euroopa vahistamismääruse alusel, mille edasise kehtivuse üle peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama eelotsusetaotlusele antavate vastuste põhjal. Seni kuni Maltal vahi all pidamine jätkub, on taotlus seega kiireloomuline ja selle läbivaatamine kiirmenetluses on põhjendatud.

27.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tähtsus on ühe liikmesriigi (käesoleval juhul Prantsusmaa) kohtute tehtud üleandmisest keeldumise otsusel Euroopa vahistamismääruse täitmisele teises liikmesriigis (käesoleval juhul Maltal). Rangelt võttes ei ole küsimus sellisel kujul eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks asjakohane, kuna ta ei pea tegema vahetult otsust vahistamismääruse täitmise üle. Selle otsuse tegemine on teise liikmesriigi, käesoleval juhul Malta kohtute pädevuses.

28.

Euroopa Kohus on vahistamismääruse teinud kohtu küsimustele vahistamismäärust täitva teise liikmesriigi kohtu õiguste kohta siiski juba vastanud. ( 5 ) Selline lähenemisviis on selgitatav sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas ta võib vahistamismäärust täitva kohtu otsuste alusel kõnealused Euroopa vahistamismäärused jõusse jätta või peab need tühistama. ( 6 )

29.

Kõnealuse küsimuse asjakohasus on veelgi selgem, kui sõnastada see ümber selliselt, et sellega soovitakse teada, kas Euroopa vahistamismääruse täitmisest lõplik keeldumine ühes liikmesriigis välistab selle täitmise kõigis teistes liikmesriikides, isegi kui keeldumise põhjused osutuvad liidu õigusega vastuolus olevaks. Kui lõplik keeldumine oleks sellise toimega, kaotaks vahistamismäärus kehtivuse ja eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks selle tühistama.

30.

On tõsi, et seadusjõu põhimõttel on oluline tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate õiguskaitsevahendite ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada. ( 7 )

31.

Selles mõttes võib Euroopa vahistamismääruse uuesti tegemist käsitlevaid Euroopa Kohtu otsuseid ( 8 ) mõista nii, et üleandmisest keeldumise otsus, mis on lõplikult jõustunud – olenemata sellest, kas see on liidu õigusega kooskõlas või mitte –, võib takistada algse vahistamismääruse täitmist vähemalt selles liikmesriigis, kus keeldumisotsus tehti.

32.

Raamotsus 2002/584 ei näe siiski ette, et ühes liikmesriigis tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise otsus, mis on lõplikult jõustunud, takistab vahistamismääruse täitmist teistes liikmesriikides. Eelkõige ei saa otsust keelduda vahistamismääruse täitmisest samastada lõpliku kohtuotsusega raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses, mis võib takistada selle isiku suhtes sama teo asjaoludel kriminaalmenetluse alustamist vahistamismääruse teinud riigis või mis tahes teises riigis. ( 9 )

33.

Raamotsuse 2002/584 artiklite 3, 4 ja 4a üleandmisest keeldumist käsitlevate sätete regulatiivne sisu kinnitab, et üleandmisest keeldumine ühes liikmesriigis ei pea takistama üleandmist teistes liikmesriikides.

34.

Raamotsuse 2002/584 artiklid 4 ja 4a võimaldavad Euroopa vahistamismääruse tegemisest eri põhjustel keelduda, kuid ei kohusta seda tegema. Kui liikmesriik teeb sellele tuginedes üleandmisest keeldumise otsuse, ei saa see otsus juba oma olemuselt olla siduv teiste liikmesriikide kohtutele, kuna selle õiguse kasutamisel ei ole nad kohustatud järgima teiste liikmesriikide eeskuju.

35.

Olgugi et raamotsuse 2002/584 artikkel 3 sisaldab kohustuslikke keeldumisaluseid, sõltuvad vähemasti artikli 3 punktides 1 ja 3 viidatud alused asjaomase vahistamismäärust täitva riigi õigusnormidest. Ka sellised otsused ei saa olla teistele liikmesriikidele siduvad, kuna seal kehtivad teised õigusnormid.

36.

Olukord on teistsugune, kui keeldumine põhineb raamotsuse 2002/584 artikli 3 punktil 2, mis sätestab harta artikli 50 kohase topeltkaristamise keelu seoses Euroopa vahistamismäärusega. Kui sellest tulenevalt keeldub liikmesriigi kohus üleandmisest põhjendatult, sest kuriteo asjas on juba kohut mõistetud teises liikmesriigis, peavad ka teiste liikmesriikide kohtud üleandmisest keelduma.

37.

Sama peaks mutatis mutandis kehtima juhul, kui keeldumine põhineb tegelikul ohul, et üleandmine või selle tagajärjed rikuksid liidu põhiõigusi, mida tuleb raamotsuse 2002/584 kohaldamisel järgida. ( 10 ) Euroopa Kohus on märkinud, et sellise ohu korral võib raamotsust täitval õigusasutusel olla erandkorras lubatud jätta vahistamismäärus raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel täitmata. ( 11 ) Mina läheksin isegi sammu võrra kaugemale: sellisel juhul ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus vahistamismäärust täita, sest vastasel juhul aktsepteeriks ta põhiõiguste rikkumist. ( 12 )

38.

Seega kui vahistamismäärust täitev ühe liikmesriigi õigusasutus tuvastab õigesti, et on olemas reaalne oht, et liidu põhiõigusi võidakse rikkuda, ei või vahistamismäärust täitev teise liikmesriigi õigusasutus vahistamismäärust täita. See ei tulene aga mitte vahistamismäärust täitva esimese õigusasutuse otsustuse seadusjõust, vaid põhiõiguste rikkumise ohust.

39.

Seda toetab ka asjaolu, et põhiõiguste tagamise eest seoses Euroopa vahistamismäärusega vastutab eelkõige vahistamismääruse teinud liikmesriik. ( 13 ) Selle liikmesriigi kohtud on kriminaal- ja täitemenetlusele kõige lähemal ja seega saavad nad kõige paremini hinnata, kas põhiõigustest on kinni peetud. Sellega oleks vastuolus, kui vahistamismäärust täitev teise liikmesriigi õigusasutus saaks lõplikult ja kõikide liikmesriikide jaoks siduvalt tuvastada, et põhiõigused välistavad vahistamismääruse täitmise.

40.

Ka eelotsusetaotluses viidatud vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtted ei saa omistada vahistamismäärust täitva õigusasutuse lõplikule otsusele siduvat toimet teistes liikmesriikides. Vastupidi, need välistavad selle mõju. Seda seetõttu, et keeldudes Euroopa vahistamismääruse täitmisest, keeldub vahistamismäärust täitev õigusasutus selle tunnustamisest, mis kujutab endast raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 2 kohaselt reeglit ja millest võib kõrvale kalduda ainult kitsalt tõlgendatavate erandite korral. ( 14 ) Sellega väljendab ta ka seda, et ta vahistamismääruse teinud õigusasutust põhiõiguste järgimise osas just nimelt ei usalda.

41.

Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub lõplikult jõustunud otsusega Euroopa vahistamismäärust täitmast, ei saa see otsus seega olla siduv teiste liikmesriikide õigusasutustele. ( 15 )

42.

Aluseid, millele vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldumisotsust tehes tugineb, tuleb siiski nõuetekohaselt arvesse võtta vahistamismääruse kohta tehtavates järgmistes otsustes, seda eelkõige juhul, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kardab, et rikutakse põhiõigusi. ( 16 ) See ei ole mitte ainult vastastikuse usalduse põhimõtte järjekordne väljendus, seekord vahistamismäärust täitvate õigusasutuste vahel, vaid on ka liidu põhiõiguste siduvuse vajalik tagajärg.

43.

Nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, tähendab see aga ka seda, et vahistamismääruse teinud õigusasutus peab need kahtlused teadmiseks võtma ja neid arvestades hindama, kas ta võib Euroopa vahistamismääruse jõusse jätta või peab selle tagasi võtma. ( 17 )

44.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata nii, et ühe liikmesriigi lõplikult jõustunud otsus Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohta ei takista vahistamismäärust täitvaid teiste liikmesriikide õigusasutusi vahistamismäärust täitmast. Vahistamismääruse teinud õigusasutus ja vahistamismäärust täitvad õigusasutused, kes selle vahistamismäärusega tegelevad, peavad siiski kontrollima, kas vahistamismääruse täitmisest keeldumisel tugineti põhjendatud alustele, mis takistavad vahistamismääruse täitmist teistes liikmesriikides.

45.

Neljas küsimus on tihedalt seotud vastamisega esimesele küsimusele ja selle kohaselt vajalikuks osutuda võiva hindamisega, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus tagaotsitava üleandmisest põhjendatult. Selle küsimusega soovitakse nimelt selgitada, kas vahistamismääruse teinud õigusasutusel on endal õigus kontrollida üleandmisest keeldumise kooskõla liidu õigusega või on ta kohustatud esitama selle kohta eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule.

46.

ELTL artikli 267 kohaselt võivad liikmesriikide kohtud esitada Euroopa Kohtule küsimusi liidu õiguse tõlgendamise kohta, kui vastus nendele küsimustele on vajalik poolelioleva kohtuasja lahendamiseks. Kõik olulised kahtlused selles osas, kas vahistamismäärust täitva õigusasutuse otsus üleandmisest keeldumise kohta on liidu õigusega kooskõlas, võimaldavad seetõttu üldjuhul vahistamismääruse teinud õigusasutusel taotleda eelotsust.

47.

Ainult juhul, kui niisugune küsimus kerkib poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, kelle otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, peab see kohus ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtu poole pöörduma. Lisaks sellele on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kõik liikmesriikide kohtud kohustatud esitama Euroopa Kohtule küsimusi, mis puudutavad kahtlusi liidu õiguse asjakohaste sätete kehtivuses. ( 18 )

48.

Käesoleval juhul ei ole mingit alust eeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuseid Euroopa vahistamismääruse kohta ei saa riigisisese õiguse alusel enam vaidlustada. ( 19 ) Samuti ei ole küsimus liidu õigusnormide kehtetuses.

49.

Küsimus on selles, kas asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus on tagaotsitava üleandmisest lõplikult keeldunud, kujutab endast veel ühte olukorda, kus need kohtud, kelle otsuste peale võib edasi kaevata, peavad esitama eelotsusetaotluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul räägib selle kasuks seadusjõu tähtsus.

50.

Nagu juba selgitatud, on seadusjõud tulenevalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest liidu õiguses tõepoolest eriti tähtis. ( 20 )

51.

Kohustus pöörduda Euroopa Kohtu poole on siiski põhjendatud ainult juhul, kui vastasel juhul oleks liidu õiguse ühetaoline kohaldamine ja seega ka õiguskindlus eriti ohustatud. ( 21 ) Sellist ohtu tuleb eeldada kõrgeima astme kohtute puhul, sest sellisel juhul võiks selles liikmesriigis tekkida liidu õigusnormidega vastuolus olev riigisisene kohtupraktika. ( 22 ) Ka liikmesriikide kohtute lahkarvamused liidu õigusaktide kehtivuse suhtes võivad ohustada liidu õiguskorra ühtsust ja kahjustada õiguskindluse aluspõhimõtet. ( 23 )

52.

On tõsi, et kui vahistamismääruse teinud õigusasutus, kelle otsuseid saab edasi kaevata, esitab vastuväited vahistamismäärust täitva teise liikmesriigi õigusasutuse lõplikult jõustunud järeldustele liidu õiguse tõlgendamise kohta, ei kohaldata liidu õigust raamotsuse 2002/584 kujul liidus ühetaoliselt. Sellist lahknevust tuleb siiski hinnata samamoodi nagu mis tahes muud lahknevust kohtulahendite vahel, mida saab edasi kaevata.

53.

Vahistamismäärust täitva õigusasutuse keeldumisotsuse seadusjõud seda ei muuda. Seda seetõttu, et ka muud madalama astme kohtute lahknevad otsused võivad muutuda lõplikuks, kui neid ei vaidlustata. Lisaks on juba tuvastatud, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutuse lõplik otsus ei ole teiste liikmesriikide õigusasutustele siduv. ( 24 )

54.

Järelikult on vahistamismääruse teinud õigusasutusel juhul, kui tema otsust saab riigisisese õiguse alusel edasi kaevata, õigus kontrollida, kas vahistamismäärust täitva õigusasutuse jõustunud keeldumine üleandmisest on liidu õigusega kooskõlas, ilma et ta peaks pöörduma Euroopa Kohtusse.

55.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas süüdimõistva kohtuotsuse teinud kohtunike rikkumised ametivande andmisel lubavad vahistamismäärust täitval õigusasutusel süüdimõistva kohtuotsuse täitmise eesmärgil keelduda raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 ja harta artikli 47 teise lõigu alusel Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

56.

Nagu juba märgitud, kohustab raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3 vahistamismäärust täitvat õigusasutust jätma vahistamismäärus täitmata, kui esineb põhiõiguste rikkumise tegelik oht. ( 25 )

57.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab sellise ohu olemasolu kindlaks tegema kaheetapilise kontrolli raames. ( 26 ) Selleks peab vahistamismäärust täitev õigusasutus esimeses etapis kindlaks tegema, kas on objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmeid, mis tõendavad tegelikku ohtu, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis neid põhiõigusi rikutakse. ( 27 ) Teises etapis peab vahistamismäärust täitev õigusasutus konkreetselt ja täpselt kontrollima, kas asjaomast isikut ähvardab tegelik oht, et neid põhiõigusi rikutaks. ( 28 )

58.

Põhikohtuasjas keeldus vahistamismäärust täitev õigusasutus – Prantsuse kohus üleandmisest, kuna vahistamismääruse teinud Rumeenia õigusasutuse esitatud teabest nähtus, et Rumeenias ei ole kohtunike ametivande andmise tõendamine alati tagatud. Vahistamismäärust täitev õigusasutus põhjendas põhiõiguste rikkumise konkreetset ohtu sellega, et asjaomase süüdimõistva otsuse tegemises osalenud kolmest kohtunikust ühe puhul ei olnud võimalik ametivande andmist tõendada. Teine kohtunik oli andnud ametivande ainult prokurörina. Ilmselt tegi Prantsuse kohus selle põhjal järelduse, et esineb oht, et süüdimõistetu peab kandma karistust, mida ei olnud mõistnud seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohus harta artikli 47 teise lõigu tähenduses.

59.

Kuid kas nimetatud asjaolud annavad tegelikult alust eeldada, et esineb reaalne oht, et harta artikli 47 teist lõiku võidakse rikkuda?

60.

Harta artikli 47 teises lõigus sätestatud tagatised võimalusele pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse, eelkõige need tagatised, mille raames on kindlaks määratud sellise kohtu mõiste ja koosseis, kujutavad endast õiguse õiglasele kohtumenetlusele nurgakivi. ( 29 )

61.

Kuna harta artikli 47 teise lõigu esimene lause vastab EIÕK artikli 6 lõike 1 esimesele lausele, on sellel harta artikli 52 lõike 3 kohaselt sama tähendus ja ulatus, nagu on sellele antud konventsioonis. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta harta artikli 47 teisele lõigule annab, oleks kindlustatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 tagatuga, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. ( 30 )

62.

Harta artikli 47 teises lõigus ja EIÕK artikli 6 lõikes 1 sisalduv viide seadusele peegeldab eelkõige õigusriigi põhimõtet ja ei puuduta mitte üksnes kohtu eksisteerimise kui sellise õiguslikku alust, vaid ka kohtu koosseisu igas kohtuasjas ning mis tahes muid riigisiseseid sätteid, mille järgimata jätmine muudab ühe või mitme kohtuniku osalemise asja läbivaatamisel õigusvastaseks. ( 31 ) Niisugune kontroll on vajalik usalduse tarvis, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektis äratama. ( 32 )

63.

Iga viga ei murenda siiski seda usaldust ega tekita põhjendatud kahtlust selles, et kohus on „sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus“ liidu õiguse tähenduses. ( 33 ) Oluline on rikkumise laad ja raskusaste ning see, kas tegemist on alusnormidega, mis moodustavad lahutamatu osa kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest. ( 34 )

64.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus hindab kohtunike ametisse nimetamisi EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamise alusel. Üldjuhul teeb ta aga etteheiteid ainult kehtivate riigisiseste ametisse nimetamise õigusnormide ilmselgete rikkumiste korral. ( 35 ) Euroopa Inimõiguste Kohus peab edasist uurimist vajalikuks ainult siis, kui kehtivate õigusnormide kohaldamine viib tulemusteni, mis on asjaomase inimõiguse eseme (object) või eesmärgiga (purpose) vastuolus. ( 36 ) Mõlemal juhul eeldab EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kohtuniku ametisse nimetamisega kohaldatavate õigusnormide olulist rikkumist, eelkõige tahtmatu mõjutamise kaudu. ( 37 ) Seejuures on eriline tähtsus ametisse nimetamise läbivaatamisel riigi kohtutes, seda vähemasti niivõrd, kuivõrd riigi kohtud tagavad tõhusalt EIÕK artikli 6 lõike 1 järgimise. ( 38 )

65.

Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomane praktika puudutab õigusnormide rikkumisi, mis mõjutavad kohtute sõltumatust ja erapooletust riigivõimu teiste harude suhtes. Esmapilgul näib see ametivandega seotud rikkumiste puhul pigem asjassepuutumatuna.

66.

Ametivanne ei ole aga pelgalt formaalsus, vaid eelkõige kinnitatakse sellega eriti oluliste ametikohustuste täitmist. Rumeenia kohtunikud annavad vande austada riigi põhiseadust ja seadusi, kaitsta isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning täita oma kohustusi ausalt, kohusetundlikult ja erapooletult. ( 39 ) Rikkumised, mis võivad tekitada põhjendatud kahtlusi, kas kohtunikud täidavad oma ametikohustusi kooskõlas seadusega, ei ole õiglase kohtuliku arutamise seisukohast ebaolulised.

67.

Eelkõige võib keeldumine riigisisese õiguse kohaselt kohustusliku ametivande andmisest kujutada endast piisavalt olulist kohtu koosseisu reguleerivate õigusnormide rikkumist, et tekitada põhjendatud kahtlusi, kas kohus vastab harta artikli 47 teises lõigus või EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Selline keeldumine võib nimelt näidata, et asjaomane isik ei ole valmis täitma oma ametikohustusi nõuetekohaselt. ( 40 ) Sellisel juhul tuleks tal kohtuniku ameti pidamine keelata.

68.

Siiski on kaheldav, kas kõnealused etteheited osutavad piisavalt olulistele rikkumistele, eriti kui neid hinnata kaheetapilise kontrolli raames, mis on raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel üleandmisest keeldumise tingimus.

69.

See kehtib nii ühe kohtuniku ametivande andmise protokolli suhtes, mida ei ole enam võimalik leida, kui ka selle kohtuniku suhtes, kes andis ametivande ainult prokurörina.

70.

Prantsuse kohus peab kontrolli esimeses etapis tuvastada tulevaks süsteemseks või üldiseks puuduseks seda, et protokolle ametivande andmise kohta, mille olid Rumeenia kohtunikud andnud enne 2014. aasta aprilli, ei säilitatud nende isiklikus toimikus, vaid ainult selles kohtus, kus nad olid ametivande andnud.

71.

Selline tava on käesolevas asjas tõepoolest problemaatiline, kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et üks kolmest süüdimõistetule vanglakaristuse mõistnud kohtunikust oli oma ametivande andnud 26 aasta eest, kuid asjaomane protokoll ei ole enam leitav.

72.

Siiski on juba praegu kaheldav, kas Rumeenia varasemat korda saab üldse pidada puuduseks, rääkimata sellest, kas see kujutab endast harta artikli 47 teise lõigu rikkumise süsteemset või üldist ohtu. Nimelt ei puuduta see tegelikult mitte ametivande andmist iseenesest, vaid ainult selle tõendamist.

73.

Vande andmise tõendamise küsimust ei ole reguleeritud harta artikli 47 teises lõigus, EIÕK artikli 6 lõikes 1 ega mujal liidu õiguses. Seega kuulub see põhimõtteliselt liikmesriikide menetlusautonoomia alla. ( 41 ) On tõsi, et seda piiravad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõte, kuid neid põhimõtteid Rumeenia kord teadaolevalt rikkunud ei ole.

74.

Kuigi ametivande andmise tõendatavuse tagamiseks on mõeldavad tõhusamad meetmed, ei nõua tõhususe põhimõte kõige tõhusamat meedet, vaid üksnes seda, et liidu õigusega antud õiguste – käesoleval juhul õigus seaduse alusel moodustatud kohtule – kasutamine ei muutuks praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. ( 42 )

75.

Nagu Rumeenia väidab, ei ole ametivande andmise protokoll ainus vahend, et ametivande andmist kahtluse korral tõendada. Seega tuleb üldjuhul juba eeldada, et kohtunik, kes täidab oma ametikohustusi, on andnud ka ametivande, kui see on ette nähtud. ( 43 ) Nimelt tuleb lähtuda sellest, et kohus ja kohtunik ise olid enne ametikohustuste täitmisele asumist veendunud, et kohtunik on ametivande andnud. Selle eelduse ümberlükkamine eeldab põhjendatud kahtluste olemasolu. Tõsiasi, et ametivande andmise protokoll ei ole enam leitav, ei saa selleks piisav olla.

76.

Kuna liidu õiguses konkreetsed sätted ametivande andmise tõendamise kohta puuduvad, ei ole Euroopa Kohtul ega teiste liikmesriikide kohtutel Euroopa vahistamismääruseid täites õigust pidada Rumeenia varasemat tava süsteemseks või üldiseks puuduseks.

77.

Seega ei saa kõnealust kohtunikku silmas pidades tuvastada, et on rikutud süüdimõistetu õigust sellele, et tema kohtuasja arutaks seaduse alusel moodustatud kohus harta artikli 47 teise lõigu tähenduses.

78.

Kohtuniku puhul, kes andis ametivande prokurörina, Rumeenia tava – mida Prantsuse kohus pidas süsteemseks või üldiseks puuduseks – mõju ei avaldanud, kuna tema ametivande andmise protokoll leiti üles.

79.

Prantsuse kohus kritiseerib hoopis seda, et ta ei andnud ametivannet mitte kohtunikuna, vaid prokurörina.

80.

Isegi kui see oleks kooskõlas Rumeenia üldise tavaga, ei kujutaks see endast liidu õiguse seisukohast süsteemset või üldist puudust. Seda seetõttu, et küsimus, kas ja millistel tingimustel tuleb ametivanne anda, kuulub samuti liikmesriikide menetlusautonoomia alla.

81.

Lisaks vastab prokuröride ametivanne kehtivate Rumeenia õigusnormide kohaselt kohtunike ametivandele. ( 44 ) Lisaks sellele on ja oli Rumeenia õiguses sätestatud, et kohtunikud ja prokurörid ei pea ametikoha vahetamisel ametivannet uuesti andma. ( 45 ) See võiks hõlmata nii liikumist eri kohtute või kolleegiumide vahel kui ka liikumist prokuratuurist kohtusse (ja vastupidi), kuna kohtunike ja prokuröride staatus on vähemasti alates 1992. aastast reguleeritud samade seadustega. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et Rumeenia kohus on jätnud põhikohtuasjas apellatsioonkaebuse rahuldamata põhjusel, et kõnealusel kohtunikul oli uus ametivanne andmata. ( 46 ) Järelikult tuleb eeldada, et Rumeenia õiguse kohaselt ei tule selles tavas näha rasket rikkumist.

82.

Seega ei tekita ka kõnealuse teise kohtuniku ametivande andmine ohtu, et süüdimõistetu peab kandma karistust, mida ei ole mõistnud seaduse alusel moodustatud kohus harta artikli 47 teise lõigu tähenduses.

83.

Seega ei luba raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3 ja harta artikli 47 teine lõik vahistamismäärust täitval õigusasutusel jätta süüdimõistetu Rumeenias mõistetud vangistuse täitmiseks üle andmata üksnes seetõttu, et protokoll süüdimõistva otsuse tegemises osalenud kohtuniku ametivande andmise kohta ei ole leitav ja teine otsuse tegemises osalenud kohtunik on andnud oma ametivande prokurörina.

84.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tähtsus on Interpoli juurde kuuluva CCFi otsusel, mis tekitas tõsist muret poliitiliste elementide olemasolu tõttu süüdimõistetu vastutusele võtmise ja kriminaalmenetluses inimõiguste austamise üldises kontekstis.

85.

Raamotsus 2002/584 sellistele otsustele sõnaselgelt ei viita. Euroopa Kohus on aga juba märkinud, et alused eeldada süsteemseid või üldisi puudusi võivad tuleneda muu hulgas Euroopa Nõukogu organite või ÜRO süsteemi kuuluvate organite tehtud otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. ( 47 )

86.

Kuigi viidatud otsus ei pärine üheltki nimetatud organisatsioonilt, on Interpol teabeallikana nendega võrreldav.

87.

Selles organisatsioonis on esindatud 196 riiki. Kuigi seda ei ole asutatud ametliku rahvusvahelise lepinguga, on sellel põhimäärused, mille on vastu võtnud liikmete assamblee – seega osalevate riikide esindajad – ja mida ingliskeelses versioonis nimetatakse koguni põhiseaduseks (constitution).

88.

Liit on teinud Interpoliga juba pikka aega tihedat koostööd, nagu nähtub komisjoni soovitusest Interpoliga koostöölepingu sõlmimise kohta, milles ta kirjeldab Interpoli kui liidu olulist partnerit. ( 48 ) Seejärel volitas nõukogu komisjoni alustama läbirääkimisi koostöölepingu üle. ( 49 ) Interpoliga teeb koostööd ka ÜRO. ( 50 )

89.

Interpoli põhikirja artikli 5 kuuenda taande kohaselt on CCF organisatsiooni osa. Artikli 36 lõige 3 sätestab, et CCF tegeleb päringutega Interpoli toimikutes sisalduva teabe kohta. CCFi põhikirja kohaselt tähendab see tegelikult seda, et ta peaks menetlema tagaotsitavate kaebusi nagu sõltumatu õiguskaitseorgan ja eelkõige tagama inimõiguste austamise.

90.

CCF võib seega – nagu käesoleval juhul – teha otsuse isiku kohta, kes on samal põhjusel tagaotsitav Interpoli kaudu ja Euroopa vahistamismääruse alusel. Erinevalt tekstidest, mida Euroopa Kohus on seni käsitlenud, ei ole selline otsus seega huvipakkuv mitte ainult otsuse teinud liikmesriigi süsteemsete või üldiste puuduste kindlakstegemiseks, ( 51 ) vaid ka tuvastamiseks, kas taotluse saanud isik peab kartma oma inimõiguste konkreetset rikkumist.

91.

Raamotsusest 2002/584 ega muudest liidu õiguse sätetest, sealhulgas liidu põhiõigustest, ja Interpoli eeskirjadest ei tulene siiski, et CCFi otsus oleks vahistamismäärust täitvale või vahistamismääruse teinud õigusasutusele siduv. Pigem peavad need õigusasutused ise kontrollima, kas otsuses sisalduvast teabest nähtub, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest tuleb keelduda.

92.

Üldjuhul ei anna CCFi otsus iseenesest vahistamismäärust täitvale õigusasutusele õigust keelduda tagaotsitava üleandmisest. Pigem nõuab ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö kohustus ( 52 ) vähemasti seda, et vahistamismääruse teinud õigusasutusele antakse võimalus esitada CCFi otsuse kohta märkusi. ( 53 )

93.

Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 3 ja harta artikli 47 teist lõiku tuleb seega tõlgendada nii, et juhul kui Interpoli toimikute kontrolli komisjoni (Commission for the Control of Interpol’s Files) otsusest nähtub, et Euroopa vahistamismääruse täitmise tagajärjel tekib reaalne oht, et tagaotsitava põhiõigusi võidakse rikkuda, peavad vahistamismääruse teinud õigusasutus ja vahistamismäärust täitev õigusasutus hindama, kas vahistamismäärust saab endiselt täita.

94.

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta võib vahistamismääruse teinud õigusasutusena raamotsuse 2002/584, vastastikuse tunnustamise, vastastikuse usalduse, lojaalse koostöö ja tõhusa õiguskaitse põhimõtete alusel vahetult osaleda vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses ning eelkõige teha seal menetlustoiminguid.

95.

Sellest küsimusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole rahul Prantsuse kohtuga tehtava koostööga ja eelkõige sellega, et Prantsuse kohtu keeldumisotsus muutus lõplikuks, kuna Prantsuse prokuratuur jättis esitatud apellatsioonkaebuse tähtaja jooksul põhjendamata. Seda ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus aga enam muuta ka sellele küsimusele antava vastusega. Seega ei ole see asjas otsuse tegemise seisukohast osas, mis puudutab Prantsusmaa otsust keelduda vahistamismääruse täitmisest, asjakohane.

96.

Muude vahistamismääruse täitmise menetluste, eelkõige Malta menetluse puhul võib Euroopa Kohtu vastus siiski olla otsuse tegemise seisukohast oluline, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus võib õigust osaleda, juhul kui Euroopa Kohus peaks selle olemasolu tuvastama, veel kasutada. Seepärast tuleb küsimusele vastata.

97.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib õigesti, et raamotsus 2002/584 menetluses osalemist ei välista. Samal ajal otsus seda ka ei nõua, vaid piirdub sellega, et sätestab Euroopa vahistamismääruste vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse kriminaalmenetlustes, millel need vahistamismäärused põhinevad. Lojaalse koostöö vahenditena näeb see vahistamismääruse tegemise ja artikli 8 kohaste andmete kõrval ette eelkõige artikli 15 lõigete 2 ja 3 kohase teabetaotluse ja teabe edastamise.

98.

Seega kuulub vahistamismääruse teinud õigusasutuse edasine osalemine vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses liikmesriikide menetlusautonoomia alla.

99.

Seda piirab eelkõige tõhususe põhimõte, mille kaasab eelotsusetaotluse esitanud kohus viitega tõhusale õiguskaitsele. On tõsi, et võib kahelda, kas liidu õigusega antud õigus, mille kasutamine muudab vahistamismääruse teinud õigusasutuse osalemine vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses vajalikuks, tegelikult eksisteerib. Siiski on olemas liidu õigusest tulenev kohustus täita Euroopa vahistamismäärus, nagu on sätestatud raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 2. Vahistamismääruse teinud õigusasutuse vahetu osalemine menetluses võiks aidata seda kohustust täita, seda vähemasti juhul, kui õnnestuks ületada sellega seotud praktilised raskused.

100.

Samamoodi nagu seoses ametivande andmise tõendamisega ( 54 ) ei nõua tõhususe põhimõte ka kohustuse täitmiseks selliste menetlusnormide vastuvõtmist, mis seda täitmist eriti tõhusalt toetavad, vaid keelab üksnes normid, mis muudavad täitmise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

101.

Vähemasti liidu seadusandja lähtus ilmselgelt sellest, et Euroopa vahistamismääruste tõhusaks täitmiseks piisab raamotsuse 2002/584 sätetest, mis reguleerivad õigusasutuste koostööd. Vastasel juhul oleks liidu seadusandja kehtestanud kaugemale ulatuvad sätted.

102.

See liidu seadusandja eeldus on põhjendatud, kuna asjaomased õigusasutused peavad raamotsuse rakendamisel igal juhul täitma ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö ( 55 ) kohustust. Sellest tulenevalt peavad nad üksteist vastavalt võimalusele abistama ja andma üksteisele piisavalt võimalusi vajaliku teabe edastamiseks. Seega tuleb välistada, et Euroopa vahistamismääruse täitmine oleks ilma vahistamismääruse teinud õigusasutuse õiguseta osaleda vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

103.

Raamotsuses 2002/584 ja ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö põhimõte ei anna seega vahistamismääruse teinud õigusasutusele raamotsuse artikli 8 ning artikli 15 lõigetest 2 ja 3 kaugemale minevat õigust osaleda vahistamismäärust täitva õigusasutuse menetluses.

104.

Kuuenda küsimusega soovitakse teada, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus kui vahistamismääruse teinud õigusasutus võib pöörduda komisjoni poole, kui ta leiab, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse keeldumine üleandmisest rikub raskelt vastastikuse usalduse ja lojaalse koostöö põhimõtet. See küsimus põhineb ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahulolematusel Prantsusmaa menetluse käiguga. Erinevalt viiendast küsimusest ei ole see küsimus aga kohtuasjas otsuse tegemise seisukohast asjakohane ja on seega vastuvõetamatu.

105.

Vastus küsimusele, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus võib esitada vahistamismäärust täitva õigusasutuse tegevuse peale kaebuse komisjonile, ei ole otsus, mille see kohus teeb pooleliolevas kohtumenetluses. Samuti ei väida eelotsusetaotluse esitanud kohus mingil moel, et komisjonil on otsene roll Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses.

106.

Pigem on küsimus seotud raamotsuse kohaldamise üle järelevalve teostamisega komisjoni poolt vastavalt ELL artikli 17 lõike 1 kolmandale lausele. Kuid isegi see järelevalve teostamine ei põhjenda komisjoni osalemist vahistamismääruse täitmise menetluses. Komisjoni tugevaim kontrollivahend, ELTL artiklite 258 ja 260 kohane liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus võib küll viia järelduseni, et liikmesriik on oma kohtute kaudu seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega rikkunud liidu õigust. Hiljemalt alates üleminekuperioodi lõppemisest vastavalt üleminekusätteid käsitleva protokolli nr 36 artikli 10 lõikele 3 võib eeldada, et komisjonil on õigus algatada rikkumismenetlus ka raamotsuse rikkumise korral, eelkõige kuna tema algatatud menetlustes on sellised kohtuotsused juba tehtud. ( 56 ) Sellisel järeldusel ei ole vahistamismääruse täitmise menetlusele siiski otsest kujundavat toimet.

107.

Seetõttu ei tule sellele küsimusele vastata.

108.

Seitsmes küsimus puudutab Malta kohtu otsust jätta süüdimõistetu tulenevalt kahtlustest Rumeenia kinnipidamistingimuste suhtes üle andmata.

109.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab vahistamismäärust täitev õigusasutus üleandmise nimelt edasi lükkama, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis oodatavate kinnipidamistingimuste tõttu esineb reaalne oht tagaotsitava ebainimlikuks või alandavaks kohtlemiseks harta artikli 4 tähenduses. ( 57 )

110.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 ja harta artikli 4 kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldumisel tugineda teabele, mille kohta ei ole vahistamismääruse teinud õigusasutus saanud varem oma märkusi esitada (selle kohta jaotis 1), ning kas keeldumisel võib tugineda hartast rangematele kaitsestandarditele (selle kohta jaotis 2).

111.

Seitsmenda küsimuse esimese osaga esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuväited Malta kohtu kahele järeldusele, millega seoses ei nõudnud viimane lisateavet. Malta kohus tugines internetiotsingutele ja pidas ebapiisavaks Rumeenia kohtu avaldust seoses Rumeenia vanglate ameti kinnitusega, et asjaomasele isikule ei saa osaks ebainimlik või alandav kohtlemine.

112.

Internetiotsingud on üldiselt sobivad, et leida viiteid süsteemsetele või üldistele puudustele liikmesriikides. Näiteks eespool nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide dokumendid ( 58 ) on internetist suhteliselt kergesti leitavad.

113.

Euroopa Kohus on siiski juba õigesti rõhutanud, et järeldusi, mis põhinevad tingimata vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse analüüsil, ei saa vahistamismäärust täitev õigusasutus teha, küsimata vahistamismääruse teinud õigusasutuselt enne nende õigusnormide kohta teavet, sest vastasel juhul rikuks ta lojaalse koostöö põhimõtet. ( 59 ) Vastasel korral esineb oht, et leitud sätete sisu või kohaldatavuse suhtes võib tekkida vääriti mõistmisi ja eksimusi. Sama peab kehtima ka riigisisese õiguse kohaldamist käsitleva tegeliku teabe suhtes.

114.

Seetõttu võib vahistamismäärust täitev õigusasutus kasutada oma otsingutulemusi või ka tagaotsitava väiteid alles pärast seda, kui ta on andnud vahistamismääruse teinud õigusasutusele võimaluse esitada oma märkused. Kiirema otsustamise huvides võib vahistamismäärust täitev õigusasutus määrata selleks lühikesed tähtajad.

115.

Kinnituse ( 60 ) küsimus põhineb Euroopa Kohtu praktikal. Selles on märgitud, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevate ametiasutuste kinnitus, et puudutatud isikule ei saa osaks ebainimlik või alandav kohtlemine konkreetsete ja täpsete kinnipidamistingimuste tõttu, sõltumata sellest, millises kinnipidamisasutuses teda vahistamismääruse teinud liikmesriigis vanglakaristust kandma paigutatakse, on asjaolu, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või eirata. ( 61 ) Kui sellise kinnituse on andnud või vähemasti heaks kiitnud vahistamismääruse teinud õigusasutus, tuleb vahistamismäärust täitval õigusasutusel, arvestades eelkõige liikmesriikide õigusasutuste vahel valitsevat vastastikust usaldust, millel rajaneb Euroopa vahistamismääruse süsteem, usaldada seda kinnitust vähemasti siis, kui puudub mis tahes konkreetne asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kinnipidamistingimused mõnes konkreetses kinnipidamisasutuses on harta artikliga 4 vastuolus. ( 62 ) Kui kinnituse on andnud muu asutus, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus selle usaldusväärsust seevastu põhjalikult kontrollima. ( 63 )

116.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Malta kohtule saadetud avaldusega soovis ta viidatud kohtupraktika tähenduses väljendada oma heakskiitu kinnitusele. Seepärast viitas ta oma avalduses sõnaselgelt ühe asjaomase kohtuotsuse asjakohasele lõigule. ( 64 )

117.

Juba ainuüksi selle viite tõttu on üllatav, et Malta kohus eeldas ilma lisateabe küsimiseta, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole kinnitust heaks kiitnud.

118.

Lisaks sellele sai Malta kohtule ilmselt komistuskiviks ka tõlkeprobleem. Järelduse tegemisel, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole kinnitust heaks kiitnud, tugines Malta kohus sellele, et Rumeenia kohus oli oma avalduse ingliskeelses tõlkes väljendanud oma seisukohta tegusõna „to endorse“ asemel tegusõnaga „to approve“. Tegelikult kasutatakse Euroopa Kohtu asjaomaste otsuste ingliskeelses versioonis tegusõna „to endorse“. ( 65 ) Euroopa Kohtu aluseks võetud prantsuskeelses versioonis on siiski kasutusel tegusõna „approuver“ ja rumeeniakeelses versioonis tegusõna „a proba“. Kui Rumeenia kohus järgis oma avalduses kohtupraktika rumeeniakeelset versiooni ja kasutas tegusõna „a proba“, siis on ilmselge, et avalduse ingliskeelses tõlkes kasutati tegusõna „to approve“, ilma et sellega oleks mõeldud midagi muud kui heakskiitmist vastavalt Euroopa Kohtu praktikale.

119.

Tõlkeprobleemid võivad Euroopa Kohtu praktika tõlgendamist ja kohaldamist tõepoolest sageli mõjutada. Formaalselt on siduv ainult kohtuotsuse menetluskeelne versioon; kahe käesolevas asjas asjakohase kohtuotsuse ( 66 ) puhul on selleks saksakeelne versioon. Ent Euroopa Kohtu kohtunikud ei arutanud ega kontrollinud ühiselt ei seda versiooni ega ka inglis-, malta- või rumeeniakeelset versiooni. Seega on tõeliselt usaldusväärne ainult prantsuskeelne versioon, kuna Euroopa Kohus arutas kohtuasja ja koostas kohtuotsuse selles keeles.

120.

Olukorras, kus õigusasutused teevad seoses Euroopa vahistamismäärusega koostööd, tuleb sageli ühe asutuse avaldus tõlkida, enne kui teine õigusasutus saab seda kasutada. Sellisel viisil võivad tekkida täiendavad vead.

121.

Seetõttu ei või asjaomased õigusasutused kehtestada teatavate mõistete kasutamisele ülemääraseid nõudeid. Kui neil on kahtlusi kohtuasjas otsuse tegemise seisukohast oluliste avalduste tähenduses, peavad nad lojaalse koostöö mõttes küsima lisateavet.

122.

Seitsmenda küsimuse teises osas viidatud põhiõiguste kaitse kõrgema taseme kohta on Euroopa Kohus juba korduvalt sedastanud, et liikmesriikidel ei ole võimalust nõuda teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui on tagatud liidu õigusega. ( 67 )

123.

Eelkõige on Euroopa Kohus sedastanud, et kuigi liikmesriigid võivad oma vanglasüsteemi jaoks kehtestada kinnipidamistingimuste osas miinimumnõuded, mis on rangemad kui nõuded, mis tulenevad harta artiklist 4 ja EIÕK artiklist 3 Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses, võib liikmesriik vahistamismäärust täitva liikmesriigina seada isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, üleandmise vahistamismääruse teinud liikmesriigile siiski sõltuvusse üksnes viimati nimetatud nõuete, mitte oma riigisisese õiguse nõuete järgimisest. Vastupidine lahendus päädiks nimelt sellega, et liidu õiguses määratletud põhiõiguste kaitsestandardi ühtsust kahtluse alla seades kahjustatakse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, mida raamotsus 2002/584 püüab kindlustada, ja seega kahjustatakse raamotsuse tõhusust. ( 68 )

124.

Täielikkuse huvides tuleb märkida, et selleks et hoida ära harta artikli 4 rikkumine kinnipidamise tõttu, tuleb arvesse võtta süüdimõistetu eriomaseid aspekte, mida rõhutas Malta kohus, näiteks tema vanust. Selle ohu hindamisel tuleb kaaluda kõiki asjaolusid, näiteks asjaomase seisundi kestust, isiku füüsilist ja vaimset seisundit ning mõnikord ka isiku vanust, sugu ja tervislikku seisundit. ( 69 ) Vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõike 1 kohase viivitamatu täitmise eesmärkide ja ülesandega on aga vastuolus, kui enne üleandmist nõuab vahistamismäärust täitev õigusasutus kindlust selle kohta, et kõnealune kaalumine toimub kogu kinnipidamisperioodil. ( 70 ) Kui ei leidu konkreetset alust eeldada, et tagaotsitava põhiõigust, mis on sätestatud harta artiklis 4, on rikutud, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus usaldama vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevaid õigusasutusi.

125.

Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 3 koostoimes harta artikliga 4, mis puudutab ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu, tuleb seega tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tuginedes vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnipidamistingimuste kohta olemas olevale teabele, mille kohta ei ole vahistamismääruse teinud õigusasutus saanud esitada oma märkusi, ning peab juhul, kui tal on kahtlusi selle asutuse avalduste ulatuses, küsima sellelt asutuselt lisateavet. Lisaks ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus kohaldada liidu põhiõiguste kaitset kõrgemal tasemel kui see, mis tuleneb liidu õigusest ja eelkõige hartast.

126.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Curtea de Apel Braşovi (Brașovi apellatsioonikohus, Rumeenia) eelotsuse küsimustele järgmiselt: