1

Hageja Amazon EU Sàrl, kes on Amazon Services Europe Sàrl‑i õigusjärglane, palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 25. aprilli 2023. aasta otsus C(2023) 2746 (final), millega tema platvorm Amazon Store määrati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 artikli 33 lõike 4 alusel väga suureks digiplatvormiks (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hageja haldab platvormi Amazon Store, mis on tema või kolmandast isikust müüjate turustatavate tarbekaupade veebipood. See pood on ligipääsetav mitmesugustelt veebisaitidelt, sealhulgas saitidelt www.amazon.fr, www.amazon.de, www.amazon.es, www.amazon.it, www.amazon.nl, www.amazon.pl, www.amazon.se ja www.amazon.be.

3

Hageja avaldas 17. veebruaril 2023 oma veebisaitidel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT 2022, L 277, lk 1), artikli 24 lõike 2 alusel, et platvormi Amazon Store kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv Euroopa Liidus on üle 45 miljoni.

4

Euroopa Komisjon edastas esiteks 22. veebruaril 2023 Amazon.com, Inc-ile ja hagejale oma esialgsed järeldused, mille kohaselt vastab platvorm Amazon Store tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks määrata väga suureks digiplatvormiks vastavalt määruse 2022/2065 artikli 33 lõikele 1.

5

Teiseks teavitas komisjon kooskõlas määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 4 Luksemburgi Suurhertsogiriiki oma kavatsusest määrata platvorm Amazon Store väga suureks digiplatvormiks.

6

27. veebruaril 2023 teatas Luksemburgi Suurhertsogiriik komisjonile, et tal ei ole märkusi.

7

Hageja esitas 15. märtsil 2023 oma seisukohad komisjoni esialgsete järelduste kohta ega vaielnud vastu sellele, et platvorm Amazon Store vastab tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks määrata väga suureks digiplatvormiks määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 1 tähenduses.

8

Vaidlustatud otsusega määras komisjon määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 4 alusel platvormi Amazon Store väga suureks digiplatvormiks selle määruse artikli 33 lõike 1 tähenduses.

9

Hageja ja Bundesverband E-Commerce und Versandhandel Deutschland eV (bevh) paluvad Üldkohtul:

10

Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Tarbijaliitude Amet (BEUC) paluvad Üldkohtul:

11

Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

12

Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, mille kohaselt on määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1, artikkel 38 ja artikkel 39 õigusvastased.

13

Komisjon, nõukogu ja BEUC väidavad, et esimene väide ei ole vastuvõetav.

14

Nõukogu väidab, et esimene väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hageja ei ole esitanud piisavalt täpsustusi, mis võimaldaksid hinnata väite põhjendatust. Ta märgib sellega seoses, et hagiavalduse punktide 166 ja 203 vahel on vastuolu ning seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja väidab üksnes, et vaidlustatud otsus ei ole õiguspärane, või kas ta väidab lisaks, et määruse 2022/2065 teatud sätted on õigusvastased. Lisaks toob ta esile, et juhul, kui hageja väidab, et teatud määrusesätted on õigusvastased, ei ole võimalik kindlaks teha, kas nende all peetakse silmas nimetatud määruse artiklit 33 või artikleid 34–43.

15

Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkt d alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, väited ja argumendid ning lühike ülevaade neist väidetest. Need elemendid peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks oma kaitse ette valmistada ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma lisaandmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks ning selleks, et hagi oleks vastuvõetav, peavad selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 34).

16

Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagiavalduse lugemisel on esimese väite sisu võimalik kindlaks teha piisavalt täpselt selleks, et oleks võimalik hinnata selle põhjendatust.

17

Nimelt märgib hageja hagiavalduse punktides 10 ja 12, et oma esimese väitega leiab ta, et määruse 2022/2065 artikkel 33 ei ole õiguspärane põhjendusel, et see säte rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 7, 11, 16, 17 ja 20. Samuti meenutab ta oma väidete vastuvõetavuse põhjendamiseks esitatud argumentides hagiavalduse punktides 134 ja 135 sisuliselt, et esimeses väites esitatud õigusvastasuse väide on suunatud kõnealuse määruse artikli 33 vastu. Lisaks nähtub sama väite pealkirjast, nii nagu see on esitatud hagiavalduses, et hageja hinnangul ei ole määruse artikli 33 lõikes 1 ette nähtud väga suurteks digiplatvormideks määramise kriteerium õiguspärane. Lõpuks tuleneb eelkõige hagiavalduse punktidest 166–169 ja 187–189, et hageja leiab, et see kriteerium ei ole õiguspärane ja seega ei ole õiguspärane ka kõnealuse määruse artikli 33 lõige 1 osas, milles sellega pannakse talle selle määruse artiklites 34–43 sätestatud kohustused.

18

Lisaks ei ole nõukogu viidatud asjaolu, et hageja leiab, et määruse 2022/2065 artiklites 34–43 sätestatud kohustused on õigusvastased, vastuolus asjaoluga, et oma esimeses väites tugineb hageja selle määruse artikli 33 lõike 1 õigusvastasusele põhjusel, et see paneb talle niisugused kohustused, mis on omakorda õigusvastased.

19

Neil asjaoludel ning olenemata sellest, et hageja märgib hagiavalduse punktis 203, et vaidlustatud otsusega pannakse talle hartaga vastuolus olevad kohustused, tuleb asuda seisukohale, et tegelikult väidab hageja, et selle otsusega rakendatakse määruse 2022/2065 artikli 33 lõiget 1, mis ise on õigusvastane, kuna sellega pannakse talle niisugused kohustused.

20

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, nähtub hagiavaldusest piisavalt selgelt, et hageja väidab oma esimeses väites, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on õigusvastane. Lisaks tuleb tõdeda, et nõukogu esitas ise oma menetlusdokumentides teise võimalusena argumendid, millega ta soovis selle väite sisulistel põhjustel tagasi lükata, tuginedes nimetatud väite sellisele tõlgendusele.

21

Järelikult tuleb nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

22

Komisjon ja BEUC väidavad, et esimene väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata põhjusel, et selles väites leiab hageja, et määruse 2022/2065 sätted, mis ei kujuta endast vaidlustatud otsuse õiguslikku alust ja millel puudub selle otsusega ka otsene õiguslik seos, on õigusvastased.

23

Komisjon märgib nimelt ühelt poolt, et vaidlustatud otsus võeti vastu määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 4 alusel ja et hageja ei väida, et see säte on õigusvastane. Lisaks, kuigi komisjon väidab, et selle määruse artikli 33 lõike 1 õigusvastasust puudutav väide oleks olnud vastuvõetav, märgib ta siiski, et vaatamata sellele, et esimese väite eesmärk on formaalselt viidata selle sätte õigusvastasusele, kritiseerib hageja tegelikult üksnes asjaolu, et kauplemiskohtade suhtes võidakse kohaldada selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustusi, kui nende kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv jõuab 45 miljonini. Nimetatud määruse artiklitel 34–43 ei ole aga otsest õiguslikku seost vaidlustatud otsusega.

24

BEUC väidab teiselt poolt, et hagejal oleks olnud võimalik vastu vaielda määruse 2022/2065 artiklites 34–43 sätestatud kohustuste kohaldatavusele kauplemiskohtade suhtes. Tema väitel leiab aga hageja oma esimeses väites tegelikult, et need kohustused kui sellised ei ole õiguspärased, samas kui neil puudub otsene õiguslik seos vaidlustatud otsusega.

25

Hageja, keda toetab bevh, väidab, et esimene väide on vastuvõetav.

26

ELTL artikli 277 sõnastuse kohaselt võib olenemata ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.

27

See säte väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse talle adresseeritud otsuse tühistamise eesmärgil täiendavalt vaidlustada selliste üldkohaldatavate aktide kehtivus, mis on niisuguse otsuse aluseks (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Kuivõrd ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada mis tahes üldkohaldatava akti kohaldatavust mis tahes õiguskaitsevahendi põhistamiseks, siis peab akt, mille õigusvastasusele tuginetakse, olema õiguskaitsevahendi esemeks oleva kohtuasja suhtes otseselt või kaudselt kohaldatav (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nii on Euroopa Kohus üksikotsuste peale esitatud tühistamishagide puhul möönnud, et õigusvastasuse vastuväite saab õiguspäraselt esitada sellise üldkohaldatava akti sätete peale, mis on asjaomaste otsuste aluseks või millel on vahetu õiguslik seos selliste otsustega (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Teisalt on Euroopa Kohus leidnud, et õigusvastasuse väide, mis on esitatud üldkohaldatava akti peale, mille rakendusmeede ei ole vaidlustatud üksikotsus, on vastuvõetamatu (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Sellega seoses nähtub esiteks eespool punktidest 17–20, et hageja väidab hagiavalduses, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on õigusvastane osas, milles see säte kehtestab teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused.

32

Teiseks tuleb märkida, et hageja esitatud väited määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 1 õigusvastasuse kohta on vastuvõetavad, nagu sisuliselt möönavad komisjon ja BEUC.

33

Määruse 2022/2065 artikli 33 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et selle määruse artiklites 34–43 sätestatud täiendavaid süsteemsete riskide juhtimise kohustusi kohaldatakse digiplatvormide suhtes, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on 45 miljonit või rohkem ja mida määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 4 kohaselt käsitatakse väga suurte digiplatvormidena.

34

Määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 4 kohaselt võtab komisjon vastu otsuse, millega määrab digiplatvormi väga suureks digiplatvormiks, kui selle kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on võrdne kõnealuse määruse artikli 33 lõikes 1 osutatud arvuga või sellest suurem.

35

Sellest järeldub, et kuigi määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 4 on komisjonile antud õigus määrata digiplatvorm väga suureks digiplatvormiks, on selle määruse artikli 33 lõikes 1 kindlaks määratud digiplatvormid, mis tuleb selleks määrata kõnealuse määruse artiklite 34–43 kohaldamiseks.

36

Nõnda leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et platvorm Amazon Store tuleb määrata väga suureks digiplatvormiks „määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 1 tähenduses“.

37

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuigi vaidlustatud otsus võeti vastu määruse 2022/2065 artikli 33 lõike 4 alusel, kohaldatakse sellega nimetatud määruse artikli 33 lõikes 1 sätestatud kriteeriumi. Seega peaks viimati nimetatud sätte võimalik õigusvastasus, millest tuleneks, et see säte ei ole ELTL artikli 277 alusel kohaldatav, tingimata kaasa tooma nimetatud otsuse tühistamise.

38

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusel on otsene õiguslik seos selle määruse artikli 33 lõikega 1.

39

Sellest järeldub, et komisjoni ja BEUC esitatud vastuvõetamatuse vastuväited tuleb tagasi lükata.

40

Nagu on märgitud eespool punktis 31, väidab hageja oma esimeses väites, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on õigusvastane osas, milles sellega kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 sätestatud kohustused.

41

Esimene väide koosneb sisuliselt viiest osast, mille kohaselt rikub määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 harta artiklit 7, artikli 11 lõiget 1, artiklit 16, artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 20.

42

Hageja, keda toetab bevh, märgib, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 1 kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused, rikub see säte harta artiklit 16. Täpsemalt väidab ta, et need kohustused panevad talle suure koormuse ja kujutavad endast seetõttu ettevõtlusvabaduse riivet. Ta lisab, et need kohustused ei ole nimetatud määruse eesmärkide saavutamiseks sobivad. Ta märgib sellega seoses, et kõnealuste kohustuste eesmärk on vähendada süsteemseid riske, mida ei põhjusta kauplemiskohad. Lisaks tõdeb ta, et kauplemiskohad ei kujuta endast „süsteemi“ ja seega ei saa need põhjustada „süsteemseid“ riske. Lõpuks väidab ta, et liidu seadusandja oleks võinud oma eesmärkide saavutamiseks võtta muid, vähem piiravaid meetmeid.

43

Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu ja BEUC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

44

Hageja väidab, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 1 kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused, kujutab see endast harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabaduse riivet.

45

Harta artikli 16 kohaselt tunnustatakse ettevõtlusvabadust liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt.

46

ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt tuleb harta tõlgendamisel arvesse võtta selgitusi harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17).

47

Selgitustes harta kohta on täpsustatud, et „[harta] artikkel [16] põhineb Euroopa [Liidu] Kohtu kohtupraktikal, mis on tunnustanud majandus- või äritegevuse vabadust […] ning lepinguvabadust […], ja [ELTL] artikli 119 lõigetel 1 ja 3, mis tunnustavad vaba konkurentsi“, et „[l]oomulikult tuleb seda õigust teostada, austades liidu õigust ja siseriiklikke õigusakte“, ning et [s]ellele võib kohaldada harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud piiranguid“.

48

Seega tuleb täheldada, et harta artiklis 16 tunnustatud ettevõtlusvabadus hõlmab majandus- või äritegevusega tegelemise vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi (vt 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Nimelt kuulub selles sättes tagatud ettevõtlusvabaduse alla ka iga ettevõtja õigus oma majandus-, tehnilisi ja finantsressursse vabalt käsutada vastutuse piires, mida ta kannab omaenda tegude eest (27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 49, ja 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 78).

50

Järelikult kujutab endast ettevõtlusvabaduse riivet meede, mis seab selle adressaadile piirangu, mis kitsendab tema käsutuses olevate vahendite vaba kasutamist, kuna see kohustab teda võtma meetmeid, mis võivad tema jaoks kaasa tuua märkimisväärseid kulusid, mõjutada oluliselt tema tegevuse korraldust või nõuda keerulisi ja kompleksseid tehnilisi lahendusi (vt selle kohta 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 50, ja 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Gestore dei Servizi Energetici, C‑148/23, EU:C:2024:555, punkt 64).

51

Käesoleval juhul kehtestab määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 väga suurte digiplatvormide, sealhulgas kauplemiskohtade pakkujatele selle määruse artiklites 34–43 sätestatud kohustused.

52

Määruse 2022/2065 artiklitest 34–43 tuleneb, et väga suurte digiplatvormide pakkujad peavad kindlaks tegema, analüüsima ja hindama süsteemseid riske, mis tulenevad nende teenuse disainist või toimimisest (artikkel 34), neil võib olla vaja kohandada oma teenuse disaini, omadusi ja toimimist, muuta oma teenusetingimusi ja piirata reklaamide esitamist (artiklid 35 ja 36), nad peavad omal kulul korraldama sõltumatu auditi (artikkel 37), pakkuma iga oma soovitussüsteemi puhul vähemalt ühe võimaluse, mis ei põhine profiilianalüüsil (artikkel 38), avaldama oma liideses teavet oma platvormil levitatavate reklaamide kohta (artikkel 39), võimaldama teadlastel tutvuda oma teatud andmetega (artikkel 40), looma vastavuskontrolli funktsiooni (artikkel 41), avaldama läbipaistvusaruandeid (artikkel 42) ning maksma komisjonile järelevalvetasu (artikkel 43).

53

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et määruse 2022/2065 artiklid 34–43 kohustavad väga suurte digiplatvormide pakkujaid võtma meetmeid, mis võivad neile kaasa tuua märkimisväärse kulu, mõjutada oluliselt nende tegevuse korraldust või nõuda keerulisi ja kompleksseid tehnilisi lahendusi.

54

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 kujutab endast harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivet, kuna see säte kohustab väga suurte digiplatvormide pakkujaid järgima selle määruse artikleid 34–43.

55

Vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ja nende olemust arvestades ning proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib nende õiguste ja vabaduste piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

56

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (vt 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Digital Rights Ireland jt, C‑293/12 ja C‑594/12, EU:C:2014:238, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Mis puudutab kohtulikku kontrolli, siis on Euroopa Kohus tunnustanud liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust talle antud pädevuse teostamisel, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid (vt 30. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Planta Tabak, C‑220/17, EU:C:2019:76, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on täpsustanud, et seadusandja tegevus tarbijakaitse valdkonnas eeldab selliseid valikuid (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Neptune Distribution, C‑157/14, EU:C:2015:823, punkt 76, ja 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Dextro Energy vs. komisjon, C‑296/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:437, punkt 49).

58

Neil asjaoludel saab sellises valdkonnas, milles pädeval institutsioonil on taotletava eesmärgi saavutamiseks ulatuslik kaalutlusõigus, võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid meetme ilmselge ebasobivus (vt selle kohta 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, C‑491/01, EU:C:2002:741, punkt 123, ning 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 79).

59

Lisaks tuleneb harta artikli 16 sõnastusest, et avalikul võimul on laialdane õigus ettevõtlusvabadusse sekkuda, kehtestades majandustegevusele üldistest huvidest lähtuvaid piiranguid (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 46). Nõnda tuleb meenutada, et ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne eesõigus ning et niisuguses kontekstis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb see ühitada harta artikliga 38, mille eesmärk sarnaselt ELTL artikliga 169 on tagada liidu poliitikas tarbijate kõrgetasemeline kaitse (23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 49). Täpsemalt tuleb märkida, et tarbijate kaitsmise eesmärgi olulisus võib õigustada isegi märkimisväärse mõjuga negatiivseid majanduslikke tagajärgi teatud ettevõtjate jaoks (23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 50, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Association of Independent Meat Suppliers ja Cleveland Meat Company, C‑579/19, EU:C:2021:665, punkt 97).

60

Käesolevas asjas ei eita hageja, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 ei mõjuta kauplemiskohtade pakkujate ettevõtlusvabaduse olemust. Lisaks tuleb tõdeda, et selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused ei takista nende pakkujate ettevõtlustegevust kui sellist ehk tarbijatel kauplejatega kauglepingute sõlmimise võimaldamist. Samuti ei vaidle hageja vastu sellele, et need kohustused on ette nähtud seadusandliku aktiga ja et järelikult tuleb neid pidada seadusega ette nähtud kohustusteks harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

61

Seevastu väidab hageja, et ettevõtlusvabaduse riive on ilmselgelt ebaproportsionaalne esiteks seetõttu, et kauplemiskohad ei tekita süsteemseid riske määruse 2022/2065 tähenduses, teiseks seetõttu, et selle määruse eesmärke on võimalik saavutada nende kauplemiskohtade pakkujatele vähem piiravate meetmetega, ning kolmandaks seetõttu, et nende pakkujate kulud on märkimisväärsed.

62

Määruse 2022/2065 artiklis 1 on sätestatud, et selle määruse eesmärk on aidata kaasa vahendusteenuste siseturu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades ühtlustatud õigusnormid, et tagada turvaline, prognoositav ja usaldusväärne digikeskkond, mis hõlbustab innovatsiooni ja kus hartas sätestatud põhiõigused, sealhulgas tarbijakaitse põhimõte, on tõhusalt kaitstud.

63

Määruse 2022/2065 põhjenduses 75 on selgitatud, et „[v]õttes arvesse väga suurte digiplatvormide tähtsust – mis tuleneb nende ulatusest, mida väljendab eelkõige teenusesaajate arv – avaliku arutelu ja majandustehingute hõlbustamisel ning teabe, arvamuste ja ideede levitamisel ning selle mõjutamisel, kuidas teenusesaajad teavet internetis saavad ja edastavad, on vaja kehtestada kõnealuste platvormide pakkujatele lisaks kõigi digiplatvormide suhtes kohaldatavatele kohustustele ka teatud erikohustused.

64

Määruse 2022/2065 põhjenduses 76 on lisatud, et „[v]äga suured digiplatvormid ja väga suured internetipõhised otsingumootorid võivad põhjustada ühiskondlikke riske, mille ulatus ja mõju on väiksemate platvormide omast erinev“. Selles põhjenduses on samuti täpsustatud, et „[s]elliste väga suurte digiplatvormide […] pakkujatele tuleks seepärast panna kõrgeimatele standarditele vastavad hoolsuskohustused, mis on nende ühiskondliku mõjuga proportsionaalsed“, et „[k]ui digiplatvormi […] kuue kuu keskmine aktiivsete kasutajate arv moodustab märkimisväärse osa liidu elanike arvust, võib digiplatvormi[ga] […] kaasnevatel süsteemsetel riskidel olla liidus ebaproportsionaalne mõju“ ning et „[u]latus tuleks lugeda märkimisväärseks siis, kui teenusesaajate arv ületab tegevuspõhise piirmäära, mis on 45 miljonit ehk 10% liidu elanikkonnast“.

65

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artikli 34 lõige 1 sisaldab loetelu süsteemsetest riskidest, mida väga suured digiplatvormid võivad põhjustada.

66

Kõigepealt on määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktis a ette nähtud, et süsteemsed riskid hõlmavad ebaseadusliku sisu levitamist väga suurte digiplatvormide kaudu. Selle määruse artikli 3 punkti h kohaselt on täpsemalt tegemist riskidega, mis tekivad, kui levitatakse „igasugu[st] teave[t], mis iseenesest või seotuse tõttu teatava tegevusega, sh toodete müügi või teenuste osutamisega, ei ole kooskõlas liidu või mis tahes liikmesriigi õigusega, olenemata selle õiguse täpsest reguleerimisesemest või laadist“.

67

Järgmiseks, määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktis b on sätestatud, et süsteemsete riskide hulka kuulub „tegelik ja prognoositav negatiivne mõju põhiõiguste kasutamisele, eelkõige seoses inimväärikuse, mis on sätestatud harta artiklis 1, era- ja perekonnaelu austamise, mis on sätestatud harta artiklis 7, isikuandmete kaitse, mis on sätestatud harta artiklis 8, väljendus- ja teabevabaduse, sealhulgas meediavabadus ja meedia mitmekesisus, mis on sätestatud harta artiklis 11, diskrimineerimiskeelu, mis on sätestatud harta artiklis 21, lapse õiguste austamise, mis on sätestatud harta artiklis 24, ja tarbijakaitse kõrge tasemega, mis on sätestatud harta artiklis 38“.

68

Lõpuks, määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktides c ja d on täpsustatud, et süsteemne risk on ka „mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju ühiskondlikule arutelule ja valimisprotsessidele ning avalikule julgeolekule“ ning „mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju seoses soolise vägivalla, rahvatervise kaitse ja alaealistega ning rasked negatiivsed tagajärjed isiku füüsilisele ja vaimsele heaolule“.

69

Sellega seoses väidab hageja esimesena, et kauplemiskohad ei tekita süsteemseid riske, kuna erinevalt finantsasutustest ei ole nad osa „süsteemist“. Nimelt, kuigi viimased moodustavad „ülemaailmse finantssüsteemi“, kuna „nende tegevus on omavahel seotud“, ei ole kauplemiskohad omavahel seotud ega moodusta seega süsteemi. Ta järeldab sellest, et kauplemiskohad ei saa tekitada süsteemseid riske. Veel väidab ta, et kauplemiskohad, sotsiaalvõrgud, sisujagamisteenused ja otsinguteenused ei kujuta endast samuti „süsteemi“ ning et puudub nende vahel ülekanduva mõju risk.

70

Piisab siiski, kui märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole määruse 2022/2065 eesmärk vältida selliseid süsteemseid riske, mida kauplemiskohad võiksid tekitada, olles „süsteemi“ osad. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 64, on selle määruse eesmärk maandada ühiskonnale tervikuna tekkivaid süsteemseid riske, kuna need võivad mõjutada märkimisväärset osa liidu elanikkonnast. Sellest järeldub, et asjaolu, et kauplemiskohad on üksteisest ja muud liiki digiplatvormidest sõltumatud ega moodusta üheskoos süsteemi, ei võimalda välistada, et need kauplemiskohad võivad tekitada teatavaid määruse 2022/2065 artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemseid riske.

71

Teisena väidab hageja, et kauplemiskohas olevad reklaamid ja klientide kommentaarid puudutavad peamiselt samades kauplemiskohtades turustatavaid tooteid. Ta järeldab sellest, et kauplemiskohad ei tekita riske, mis on seotud demokraatlike protsesside, rahvatervise, desinformatsiooni, inimväärikuse, sõna- ja teabevabaduse, eraelu puutumatuse, andmekaitse, diskrimineerimise või lapse õigustega. Ta lisab, et ei ole tõendatud, et väga suured digiplatvormid kujutaksid endast ohtu tarbijatele või et neil oleks oluline roll loomade ebaseaduslikul turustamisel või võltsitud või ohtlike toodete turustamisel.

72

Siiski ei eita hageja esiteks seda, et teenusesaajad võivad kasutada reklaami või kommentaare õigusvastase, poliitilise ja usulise sisu levitamiseks. Vastupidi, ta ise väidab, et kauplemiskohad on oma teenusetingimustes ette näinud reeglid, mille eesmärk on vältida sellise sisu levitamist, mis on ebaseaduslik või avaldab negatiivset mõju eelkõige põhiõiguste teostamisele, ühiskondlikule arutelule, valimisprotsessidele või rahvatervise ja alaealiste kaitsele. Ta täpsustab, et reklaami puudutavates teenusetingimustes on ta sõnaselgelt keelanud „reklaami, mis näitab lapsi ohtlikes olukordades, näiteks sõitmas jalgrattaga ilma kiivrita; eksitava, vale või petliku sisu; ebasündsa, vastuolulise, laimava, ebaseadusliku või teiste isikute eraelu puudutava reklaami; poliitilise sisu, näiteks kampaaniad mõne poliitiku või erakonna poolt või vastu või seoses valimistega, või sisu, mis on seotud avaliku aruteluga poliitilistes küsimustes; religioosse propaganda olenemata sellest, kas see kaitseb või kritiseerib religiooni; diskrimineeriva sisu“.

73

Teiseks, hageja möönab, et kauplemiskohtades võidakse turustada ebaseaduslikke tooteid, kuid leiab, et selliste toodete turustamine on tõenäolisem väikestes kauplemiskohtades, kuna suured kohad pööravad oma mainele suuremat tähelepanu. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kauplemiskohti saab kasutada ebaseadusliku sisu levitamiseks, eelkõige seoses ohtlike või nõuetele mittevastavate toodete müügiga, ning seetõttu võib neil kohtadel olla negatiivne mõju tarbijakaitsele. Hageja ei vaidle vastu ka BEUC tuvastatud asjaolule, et platvormil Amazon Store leidub tõepoolest ebaseaduslikku sisu, hoolimata tema pingutustest see eemaldada.

74

Veel väidab hageja, et ohtlik toode ei levi kiiremini digiplatvormil, millel on suur kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv. Samas ei esita ta ühtegi tõendit, mis võiks seda väidet kinnitada. Küll aga suurendab asjaolu, et digiplatvormil on suur kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv, nende inimeste arvu, kes võivad asjaomase toote soetada.

75

Kolmandana tuleb märkida, et bevh väidab, et määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud kohustused ei võimalda parandada tarbijakaitset, et pakkuda tarbijatele samaväärse tasemega kaitset kui see, mis on neile tagatud internetiväliselt, ega sellest tulenevalt vältida süsteemseid riske selle määruse artikli 34 lõike 1 tähenduses. Täpsemalt väidab ta, et määruse 2022/2065 artiklites 34–37 ette nähtud spetsiifilised kohustused „lähevad kaugemale „internetivälist keskkonda““ reguleerivatest normidest ja on ebamäärased.

76

Selles küsimuses on määruse 2022/2065 põhjenduses 12 tõesti märgitud, et „[kõnealuse] määruse kohaldamisel [tuleks] käsitleda mõistet „ebaseaduslik sisu“ laialt, nii et see kajastaks internetivälises keskkonnas kehtivaid norme“. Tuleb siiski tõdeda, et esiteks ei saa vastupidi bevh väitele sellest järeldada, et seadusandja ei saanud tarbijate kaitsmiseks võtta kauplemiskohtade jaoks rangemaid meetmeid kui „füüsiliste“ kaupluste jaoks. Teiseks ei esita bevh ühtegi tõendit selle kohta, et määruse 2022/2065 artiklite 34–43 ebatäpsus ei võimalda neil tarbijakaitsele kaasa aidata.

77

Sellest järeldub, et seadusandja ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et kauplemiskohad, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, võivad tekitada mitmesuguseid süsteemseid riske, mida on mainitud määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktides a–d.

78

Hageja väidab, et seadusandja oleks võinud võtta määruse 2022/2065 eesmärkide saavutamiseks alternatiivseid, vähem piiravaid meetmeid.

79

Eespool punktist 58 tuleneb siiski, et ettevõtlusvabadust rikutakse vaid siis, kui seadusandja võtab meetme, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. Sellest järeldub, et ainuüksi asjaolust, et seadusandja oleks võinud võtta vähem piiravaid meetmeid, ei piisa harta artikli 16 rikkumise tuvastamiseks.

80

Lisaks tuleb tõdeda, et igal juhul ei võimaldaks vähem piiravad meetmed, millele hageja viitab, määruse 2022/2065 eesmärke sama tõhusalt saavutada.

81

Nimelt väidab hageja esiteks, et seadusandja oleks võinud määruse 2022/2065 artikli 33 lõikes 1 osutatud väga suurte digiplatvormide kauplemiskohad välja jätta ning piirata selle määruse artiklite 34–43 kohaldamise üksnes teenustega, mis võivad tekitada selle määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemseid riske.

82

Ent nagu tuleneb eespool punktist 77, võivad kauplemiskohad kaasa tuua mitu määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktides a–d nimetatud süsteemset riski. Seega võiks kõnealuse määruse artikli 33 lõikes 1 osutatud väga suurte digiplatvormide kauplemiskohtade väljajätmine kahjustada kõnealuse määruse suutlikkust neid riske maandada.

83

Teiseks väidavad hageja ja bevh, et seadusandja oleks võinud vastu võtta „kvalitatiivsed“ kriteeriumid, nagu ta on teinud liidu õiguse muudes valdkondades, sealhulgas telekommunikatsioonisektoris, või kehtestada lihtsa eelduse süsteemi, nagu ta tegi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta määruses (EL) 2022/1925, mis käsitleb konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris ning millega muudetakse direktiive (EL) 2019/1937 ja (EL) 2020/1828 (digiturgude määrus) (ELT 2022, L 265, lk 1). Hageja lisab, et väga suureks digiplatvormiks määramine puudutab vaid piiratud arvu digiplatvorme. Ta järeldab sellest, et täiendav pingutus, mida nende kriteeriumide rakendamine komisjonilt nõuaks, ei oleks ebaproportsionaalne, arvestades nende pakkujate jaoks sellise määramisega kaasnevate kulude suurust.

84

Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et komisjon märkis määruse 2022/2065 ettepanekule lisatud mõjuhinnangus, et ta kaalus muid kriteeriume peale kuu keskmises aktiivsete teenusesaajate arvus seisneva ainsa kriteeriumi, sealhulgas „kvalitatiivseid“ kriteeriume, mis võtavad arvesse asjaomase digiplatvormi ühiskondlikku ja majanduslikku mõju. Ta leidis siiski, et selliste kvalitatiivsete kriteeriumide arvessevõtmine nõuaks juhtumipõhist lähenemisviisi, mis võiks kaasa tuua õigusliku ebakindluse ning muudaks väga suureks digiplatvormiks määramise pikaks ja kulukaks protsessiks.

85

Hageja ega bevh ei vaidle aga vastu sellele, et selline protsess oleks olnud komisjoni jaoks pikem ja kulukam. Neil asjaoludel piisab, kui tõdeda, et kriteeriumid, millele hageja viitab, lükkaksid määruse 2022/2065 artiklites 34–43 osutatud kohustuste täitmist edasi ja jätaksid komisjoni ilma osast vahenditest, mis on vajalikud talle selle määrusega antud ülesannete täitmiseks.

86

Kolmandaks väidab hageja, et seadusandja oleks võinud määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 1 kehtestada väga suurte digiplatvormide pakkujatele selle määruse artiklis 39 sätestatud kohustuse üksnes osas, milles see nägi ette andmehoidla kättesaadavaks tegemise teadlastele ja asutustele, kuid mitte üldsusele tervikuna.

87

Määruse 2022/2065 artiklis 39 on sätestatud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad koostavad ja teevad oma internetipõhise kasutajaliidese konkreetses osas mitmel kriteeriumil põhinevaid päringuid võimaldava usaldusväärse vahendi ja rakendusliideste kaudu üldsusele kättesaadavaks andmehoidla, mis sisaldab teavet reklaami sisu, sealhulgas toote, teenuse või kaubamärgi nime ja reklaami teema kohta, füüsilise või juriidilise isiku kohta, kelle nimel reklaami esitatakse, ajavahemiku kohta, mille jooksul reklaami esitati, teavet selle kohta, kas reklaam oli mõeldud esitamiseks ühele või mitmele kindlale teenusesaajate rühmale, ja kui see nii oli, siis sel eesmärgil kasutatud peamiste parameetrite, sealhulgas ühe või mitme kindla rühma väljajätmiseks kasutatud parameetrite kohta, kui see on asjakohane, ning nende teenusesaajate koguarvu kohta, kellele reklaam esitati, ja – kui see on asjakohane – iga liikmesriigi koondarve teenusesaajate rühma või rühmade kohta, kellele reklaam oli spetsiaalselt suunatud.

88

Sellega kohta on määruse 2022/2065 põhjenduses 69 täpsustatud, et „eriti tõsine negatiivne mõju“ teenusesaajatele võib olla sellel, kui neile „esitatakse reklaame suunamistehnika abil nende huvidele vastavalt optimeeritult ning potentsiaalselt ära kasutades nende nõrkusi“. Sama määruse põhjenduses 95 on lisatud, et väga suurte digiplatvormide kasutatavad reklaamisüsteemid „nõuavad täiendavat avalikku ja regulatiivset järelevalvet, võttes arvesse nende ulatust ning suutlikkust olla suunatud teenusesaajatele ja jõuda nendeni lähtuvalt nende käitumisest platvormi või otsingumootori internetipõhises kasutajaliideses ja sellest väljaspool“, ning et andmehoidla „peaks sisaldama nii teavet suunamise kriteeriumide kui ka edastamise kriteeriumide kohta, eriti juhul, kui reklaami edastatakse haavatavas olukorras olevatele isikutele, nagu alaealised“.

89

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et määruse 2022/2065 artikli 39 alusel avaldatav teave võimaldab teavitada tarbijaid reklaamidest, millega nad kokku puutuvad. Lisaks, nagu märgib nõukogu, võimaldavad need meedial ja tarbijakaitseühendustel jälgida väga suurtel digiplatvormidel levitatavaid reklaame eelkõige selleks, et hoida ära ebaseaduslike või sobimatute toodete reklaamimist teatud sihtrühmadele, näiteks alaealistele. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et see säte võib muu hulgas piirata ebaseadusliku sisu levitamist, aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele ja vältida negatiivseid tagajärgi alaealiste kaitse valdkonnas. Sellest järeldub, et selle abil saab vältida selle määruse artikli 34 lõikes 1 osutatud erinevaid süsteemseid riske. Sellist eesmärki oleks aga raskem saavutada, kui vastava teabega saaksid tutvuda ainult teadlased ja ametiasutused.

90

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejal ei ole alust väita, et seadusandja oleks saanud võtta vähem piiravaid alternatiivseid meetmeid harta artikli 16 rikkumise tuvastamiseks.

91

Hageja väidab, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 paneb kauplemiskohtade pakkujatele selle määruse artiklites 34–43 sätestatud kohustusi kehtestades märkimisväärsed kulud.

92

Esimesena heidab hageja komisjonile ette, et ta lähtus oma mõjuhinnangus väheusutavatest majanduslikest eeldustest ega võtnud arvesse teatud kulusid, mille määruse 2022/2065 artiklite 38 ja 39 rakendamine kaasa toob. Ta väidab, et komisjon leidis määruse 2022/2065 ettepanekule lisatud seletuskirjas ekslikult, et „[m]is puutub teenuseosutajate ettevõtlusvabadusse, siis kompenseeritakse ettevõtjatele tekkivad kulud siseturu killustatuse vähendamisega“, et „[e]ttepanekuga nähakse ette kaitsemeetmed, mis vähendavad teenuseosutajate koormust ning hõlmavad muu hulgas meetmeid korduvate põhjendamatute teadete ennetamiseks ja ametiasutuste tehtavat eelkontrolli usaldusväärsete teavitajate määramiseks“, ning et „[l]isaks on teatavad kohustused suunatud väga suurtele digiplatvormidele, kus avalduvad sageli kõige suuremad riskid ja mille käitajatel on suutlikkus lisakoormusega toime tulla“.

93

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu seadusandjal ei ole kohustust koostada mõjuanalüüsi igas olukorras ja et igal juhul ei ole selline mõjuhinnang talle siduv (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Leedu jt vs. parlament ja nõukogu (liikuvuspakett), C‑541/20–C‑555/20, EU:C:2024:818, punkt 230 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et ainuüksi asjaolust, et komisjon tugines oma mõjuhinnangus liiga optimistlikele majanduslikele eeldustele ja alahindas kulusid, mida väga suurte digiplatvormide pakkujad peavad kandma, ei piisa isegi juhul, kui eeldada, et see on tõendatud, tõendamaks, et nimetatud määruse sätted kujutavad endast iseenesest ilmselgelt ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset riivet.

94

Teisena väidab hageja, et määruse 2022/2065 artiklis 38 sätestatud kohustus piirab tema võimet teavitada oma kliente platvormil Amazon Store olevatest pakkumistest. Ta väidab, et ühelt poolt kahjustab see kohustus tema kliente, kuna see ei võimalda neil hõlpsalt leida tooteid, mis neid kõige tõenäolisemalt huvitavad, ja teiselt poolt ei võimalda see vältida süsteemset riski nimetatud määruse tähenduses. Lisaks leiab ta, et profiilianalüüsil põhinevad soovitussüsteemid võimaldavad edendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) tooteid ning et nende puudumisel oleks ta sunnitud edendama tuntud ettevõtete tooteid. Lisaks väidab ta, et komisjoni 26. aprilli 2018. aasta teatisest parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks“ (COM(2018) 236 (final)) selgub, et selle sätte eesmärk on tagada üldsuse juurdepääs erinevatele teabeallikatele sotsiaalvõrkude, sisujagamisteenuste või otsinguteenuste kohta. Kauplemiskohtade puhul ei ole selline eesmärk aga asjakohane.

95

Sellega seoses on määruse 2022/2065 artiklis 38 sätestatud, et soovitussüsteeme kasutavad väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad pakuvad iga oma soovitussüsteemi puhul vähemalt ühe võimaluse, mis ei põhine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1) artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüsil.

96

Määruse 2016/679 artikli 4 punktis 4 on profiilianalüüs määratletud kui „igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis hõlmab isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatud isiklike aspektide hindamiseks, eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud asjaomase füüsilise isiku töötulemuste, majandusliku olukorra, tervise, isiklike eelistuste, huvide, usaldusväärsuse, käitumise, asukoha või liikumisega“.

97

Soovitussüsteemide kohta on määruse 2022/2065 põhjenduses 70 selgitatud, et „[d]igiplatvormi ärimudeli keskne osa on viis, kuidas teavet tähtsuse järjekorda seatakse ja internetipõhises kasutajaliideses esitatakse, et hõlbustada ja optimeerida teenusesaajate juurdepääsu teabele“, ning et „[s]eda tehakse näiteks teabe algoritmipõhise soovitamise, järjestamise ja tähtsuse järjekorda seadmise, teksti või muu visuaalse esituse põhjal eristamise või saajate esitatud teabe muul viisil käsitlemise kaudu“. Selles põhjenduses on samuti märgitud, et „[s]ellistel soovitussüsteemidel võib olla märkimisväärne mõju teenusesaajate suutlikkusele saada internetis teavet ja suhelda sellega, sealhulgas hõlbustada teenusesaajate jaoks asjakohase teabe otsimist ja aidata kaasa kasutajakogemuse parandamisele“, ning et „[n]eil on oluline roll ka teatavate sõnumite võimendamisel, teabe viiruslikul levitamisel ja internetikäitumise stimuleerimisel“.

98

Esiteks tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artikli 38 eesmärk on võimaldada väga suurte digiplatvormide teenusesaajatel teatud määral valida, millise teabega nad kokku puutuvad, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 70. Täpsemalt annab selle määruse artikkel 38 teenusesaajatele võimaluse, et neile soovitatakse ainult tooteid, mille valikut nende isikuandmete kogumine ei mõjutanud.

99

Neil asjaoludel tuleb ühelt poolt tõdeda, et määruse 2022/2065 artikkel 38 ei takista väga suure digiplatvormi teenusesaajatel kasutada profiilianalüüsil põhinevat soovitussüsteemi. Pealegi võimaldab see säte nendel teenusesaajatel pöörduda tagasi profiilianalüüsil põhineva valiku juurde juhul, kui nad ei ole rahul neile ilma profiilianalüüsita antud soovitustega.

100

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väidetule ei saa määruse 2022/2065 artikkel 38 kahjustada kauplemiskohtade teenusesaajaid.

101

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et määruse 2022/2065 artikkel 38 tugevdab tarbijate õigusi, andes neile võimaluse väljendada oma eelistusi neile pakutavate toodete kohta. See säte võib seega vähemalt aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele ja järelikult vältida süsteemset riski selle määruse artikli 34 lõike 1 punkti b tähenduses.

102

Teiseks tuleb märkida, et hageja viidatud asjaolu, et määruse 2022/2065 artikkel 38 soosib kauplemiskohtades suuri ettevõtjaid VKEde kahjuks, ei tõenda, et nende kauplemiskohtade pakkujate ettevõtlusvabadust on rikutud.

103

Lisaks tuleb ühelt poolt tõdeda, et hagiavalduse lisas A.2 esitatud majandusuuringust (edaspidi „hageja majandusuuring“) nähtub küll, et profiilianalüüsil põhinevad soovitussüsteemid võimaldavad paremini turustada „nišitooteid“, kuid see ei võimalda selgitada, miks suurettevõtjad ei võiks arendada oma tootevalikus selliseid tooteid, mis on mõeldud erihuvidega avalikkusele. Seega, isegi kui eeldada, et profiilianalüüsil põhinevad soovitussüsteemid soodustavad nišitoodete turustamist, ei saa sellest järeldada, et sellised süsteemid on oma olemuselt VKEsid soosivad.

104

Teiselt poolt, nagu komisjon sisuliselt märgib, ei selgita hageja, miks kauplemiskohad ei saa võimaldada tarbijatel teha kriteeriumide alusel otsinguid nende kasutajaliideses, mis võimaldab nišitooteid tuvastada.

105

Järelikult ei ole hageja tõendanud, et määruse 2022/2065 artikkel 38 võib tekitada VKEdele ja järelikult ka kauplemiskohtade pakkujatele märkimisväärseid kulusid.

106

Kolmandaks tuleb tõdeda, et hageja ei saa määruse 2022/2065 õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks tulemuslikult tugineda komisjoni teatisele COM(2018) 236, mille koostaja on ainult komisjon ja millel ei ole siduvat jõudu. Ühtlasi, kuigi sellest teatisest nähtub, et komisjon soovis, et digiplatvormide „kasutajatele“ pakutaks „vahendeid, mis võimaldavad kasutajaspetsiifilist ja interaktiivset veebikogemust, mis hõlbustab sisu avastamist ja juurdepääsu erinevatele alternatiivseid seisukohti esindavatele uudisteallikatele“ ja nõnda desinformatsiooni vastu võitlemist, ei saa sellest järeldada, et selle määruse artikkel 38 ei võimalda ka parandada tarbijate teavet kauplemiskohtade kohta.

107

Kolmandana märgib hageja, et määruse 2022/2065 artikkel 39 viib selleni, et avaldatakse konfidentsiaalne teave reklaamijate reklaamitegevuse kohta platvormil Amazon Store. Ta järeldab sellest, et see platvorm muutub reklaamijatele vähem atraktiivseks, eelkõige võrreldes digiplatvormidega, mida ei ole määratud väga suurteks digiplatvormideks. Lisaks väidab ta, et nimetatud sättes ette nähtud kohustuse täitmisega kaasnevad suuremad kulud kui need, mida komisjon hindas oma mõjuhinnangus.

108

Nagu on märgitud eespool punktis 87, on määruse 2022/2065 artiklis 39 ette nähtud, et üldsusele levitatakse teavet, mille hulka kuulub teave reklaami sisu, sealhulgas toote, teenuse või kaubamärgi nime ja reklaami teema kohta, füüsilise või juriidilise isiku kohta, kelle nimel reklaami esitatakse, ajavahemiku kohta, mille jooksul reklaami esitati, teave selle kohta, kas reklaam oli mõeldud esitamiseks ühele või mitmele kindlale teenusesaajate rühmale, ja kui see nii oli, siis sel eesmärgil kasutatud peamiste parameetrite, sealhulgas ühe või mitme kindla rühma väljajätmiseks kasutatud parameetrite kohta, kui see on asjakohane, ning nende teenusesaajate koguarvu kohta, kellele reklaam esitati, ja kui see on asjakohane, iga liikmesriigi koondarve teenusesaajate rühma või rühmade kohta, kellele reklaam oli spetsiaalselt suunatud.

109

Hageja ei esita aga ühtegi tõendit, millest nähtuks, et määruse 2022/2065 artiklis 39 nimetatud teabe levitamine mõjutaks negatiivselt platvormi Amazon Store atraktiivsust reklaamijate jaoks.

110

Hageja majandusuuring piirdub nimelt selle esile toomisega, et teave reklaami sisu, suunatuse ja tulemuslikkuse kohta võimaldab reklaamija konkurentidel tema strateegiat kopeerida. Uuringus on sellega seoses täpsustatud, et teave reklaami „tulemuslikkuse“ kohta on „ülioluline“.

111

Teatav teave, sealhulgas teave reklaami sisu kohta, on aga üldsusele kättesaadav oma olemuse tõttu, olenemata määruse 2022/2065 artiklist 39. Lisaks ei esita hageja ühtegi argumenti, mis tõendaks, et reklaami suunatust puudutavat teavet ei saa tuletada asjaomase platvormi vaatluse teel ega kõnealuse reklaami esemeks oleva toote laadi kaudu. Lisaks, erinevalt reklaami tulemuslikkust puudutavast teabest ei kvalifitseerita selles suunatust puudutavat teavet „ülioluliseks“.

112

Mis puudutab teavet reklaami tulemuslikkuse kohta, siis viitab hageja majandusuuring varasemale, 1953. aasta majandusuuringule, mille puhul ei ole kindel, et selle järeldused on laiendatavad digiplatvormidele. Lisaks ei ole hageja uuringus täpsustatud, kuidas ta määratleb reklaami tulemuslikkust. Kui hageja soovib viidata reklaamitava toote müügi võimalikule suurenemisele, siis piisab, kui märkida, et määruse 2022/2065 artiklis 39 ei ole selle kohta teabe levitamist ette nähtud.

113

Neljandaks väidab hageja, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõiked 4 ja 12 kohustavad teda avalikustama „piiramatu“ hulga andmeid, sealhulgas konfidentsiaalseid andmeid, et analüüsida „süsteemseid riske“, samas kui selliste riskide olemasolu ei ole tõendatud.

114

Määruse 2022/2065 artikli 40 lõikes 4 on sätestatud, et tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaatori põhjendatud taotluse korral tagavad väga suurte digiplatvormide pakkujad taotluses märgitud mõistliku aja jooksul andmetele ligipääsu selle määruse artikli 40 lõike 8 nõuetele vastavatele kontrollitud teadlastele üksnes selleks, et nad saaksid teha teadusuuringuid, mis aitavad liidus kaasa süsteemsete riskide avastamisele, tuvastamisele ja mõistmisele, nagu on sätestatud sama määruse artikli 34 lõikes 1, ning selle määruse artikli 35 kohaste riskimaandusmeetmete piisavuse, tõhususe ja mõju hindamisele.

115

Määruse 2022/2065 artikli 40 lõikes 8 sätestatud tingimuste kohaselt peavad teadlased tõendama, et nad on suutelised täitma iga taotlusega seotud kindlaid andmeturbe- ja konfidentsiaalsusnõudeid ja kaitsma isikuandmeid. Lisaks peavad nad oma taotluses kirjeldama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, mis nad on sel eesmärgil võtnud.

116

Peale selle on määruse 2022/2065 artikli 40 lõikes 5 täpsustatud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad võivad taotleda tegevuskohajärgse liikmesriigi digiteenuste koordinaatorilt taotluse muutmist, kui nad leiavad, et neil ei ole võimalik anda taotletud andmetele juurdepääsu muu hulgas põhjusel, et sellise juurdepääsu andmine nõrgestaks märkimisväärselt teenuse turvalisust või konfidentsiaalse teabe, eelkõige ärisaladuse kaitset.

117

Viimaks, määruse 2022/2065 artikli 40 lõikes 12 on lisatud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad annavad teadlastele põhjendamatu viivituseta andmetele ligipääsu, sealhulgas reaalajas andmetele, kui see on tehniliselt võimalik, eeldusel et need andmed on nende internetipõhises kasutajaliideses avalikult kättesaadavad; ligipääs antakse ka teadlastele, kes on seotud mittetulunduslike asutuste, organisatsioonide ja ühendustega, kes vastavad nimetatud määruse artikli 40 lõike 8 punktides b–e sätestatud tingimustele ja kes kasutavad andmeid üksnes selliseks uurimistööks, mis aitab kaasa sama määruse artikli 34 lõike 1 kohaselt liidus süsteemsete riskide avastamisele, tuvastamisele ja mõistmisele.

118

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et nagu on märgitud eespool punktis 77, võivad kauplemiskohad, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, tekitada mitmesuguseid süsteemseid riske, mida on mainitud määruse 2022/2065 artikli 34 lõikes 1. Sellest järeldub, et vastupidi hageja väidetule aitab selle määruse artikkel 40, mille eesmärk on võimaldada teadusuuringuid, mis annavad oma panuse süsteemsete riskide avastamisse, tuvastamisse ja mõistmisesse, kaasa nende kauplemiskohtade põhjustatud süsteemsete riskide vähendamisele.

119

Teiseks tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõikes 5 on ette nähtud väga suure digiplatvormi pakkuja võimalus taotleda andmetele juurdepääsu taotluse muutmist, et kaitsta konfidentsiaalseid andmeid. Lisaks, kui pakkuja peaks vaatamata taotluse muutmisele selliseid andmeid edastama, siis tuleb tõdeda, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõige 8 kohustab asjaomaseid teadlasi tõendama, et nad suudavad säilitada saadud andmete konfidentsiaalsuse. Siinkohal tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei olnud seadusandja kohustatud selles määruses kirjeldama konkreetseid meetmeid, mida teadlased peavad saadud andmete konfidentsiaalsuse kaitsmiseks võtma. Ta võis nimelt piirduda sellega, et kohustas teadlasi ühelt poolt tõendama, et neil on iga juurdepääsutaotluse puhul suutlikkus säilitada taotluse esemeks olevate andmete turvalisus ja konfidentsiaalsus, ning teiselt poolt kirjeldama ise selleks võetud tehnilisi ja korralduslikke meetmeid.

120

Viiendaks väidavad hageja ja bevh, et määruse 2022/2065 artiklites 34–43 sätestatud kohustuste täitmine paneb kauplemiskohtade pakkujatele märkimisväärseid kohustusi, sealhulgas selleks, et teha nende IT-süsteemides keerulisi muudatusi. Nad ei esita nende muudatustega seotud kulude kohta siiski mingit hinnangut, sealhulgas ka mitte hageja majandusuuringus. Lisaks, isegi kui eeldada, et need kulud on tõepoolest märkimisväärsed, sealhulgas väga suurte digiplatvormide pakkujate jaoks, kellel on juurdepääs laialdastele ressurssidele, tuleb märkida, et nagu on märgitud eespool punktis 59, võib tarbijate kaitsmise eesmärgi olulisus õigustada isegi märkimisväärseid negatiivseid majanduslikke tagajärgi teatud ettevõtjate jaoks.

121

Neil asjaoludel ei ole hagejal ja bevh-l alust väita, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on selle määruse eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt sobimatu, ega järelikult ka seda, et see rikub harta artiklit 16.

122

Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust repliigis selle põhjendamiseks esitatud teatud argumentide vastuvõetavuse kohta, millele komisjon vastu vaidleb.

123

Hageja, keda toetab bevh, märgib, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 kehtestab teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused, rikub see harta artikli 17 lõiget 1. Ta väidab, et need kohustused mõjutavad märkimisväärselt tema tegevust ja kujutavad endast seetõttu tema omandiõiguse riivet.

124

Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu ja BEUC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

125

Harta artikli 17 lõike 1 kohaselt on „[i]gaühel […] õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit“ ning „[k]elleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest“. Samas artiklis on veel sätestatud, et „[o]mandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides“.

126

Harta artikli 17 lõikega 1 tagatud kaitse puudutab varalise väärtusega õigusi, millest õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste valdajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 34). Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et halduskoormus ei kujuta endast omandiõiguse riivet (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuli 1989. aasta kohtuotsus Schräder HS Kraftfutter, 265/87, EU:C:1989:303, punktid 16 ja 17).

127

Käesolevas asjas tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et hageja ei esita ühtegi argumenti, et põhjendada oma väidet, et määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud kohustused kujutavad endast tema omandiõiguse riivet.

128

Lisaks tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud ja eespool punktis 52 kirjeldatud kohustused panevad küll väga suurte digiplatvormide pakkujatele halduskoormuse, kuid ei võta neilt nende platvormide omandit. Lisaks, isegi kui eeldada, et neid kohustusi võib pidada kõnealuste teenuseosutajate omandiõiguse riiveks, tuleb asuda seisukohale, et need riived on igal juhul õigustatud analoogsetel põhjustel nendega, mis on esitatud eespool punktides 62–120 seoses harta artikliga 16.

129

Sellest järeldub, et hageja ja bevh ei saa väita, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 rikub harta artiklit 17.

130

Järelikult tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

131

Hageja, keda toetab bevh, märgib, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 1 kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 ette nähtud kohustused, siis rikub see harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ta märgib selle kohta, et nimetatud määruse artikli 33 lõikes 1 käsitletakse eri liiki digiplatvorme ja internetipõhiseid otsingumootoreid ühtemoodi, samas kui otsingumootorid, sotsiaalvõrgud ja sisujagamisteenused tekitavad eriomaseid riske, mida kauplemiskohad ei tekita. Lisaks märgib ta, et see säte käsitleb sarnaseid olukordi erinevalt, jättes selle kohaldamisalast välja jaemüüjad ja kauplemiskohad, kelle kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on alla 45 miljoni.

132

Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu ja BEUC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

133

Sellega seoses tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on tagatud eelkõige harta artiklis 20, milles on sätestatud, et kõik on seaduse ees võrdsed.

134

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 55, ja 6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 42). Selleks et teha kindlaks, kas nimetatud põhimõtet on rikutud või mitte, tuleb eelkõige lähtuda selle sätte esemest ja eesmärgist, millega seda põhimõtet väidetavalt rikutakse (vt 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Piessevaux vs. nõukogu, C‑454/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:680, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

135

Lisaks on sellises valdkonnas nagu käesolevas asjas, kus seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud üksnes siis, kui liidu seadusandja on teinud vahet, mis on õigusnormidega taotletava eesmärgi seisukohalt meelevaldne või ilmselgelt ebasobiv (vt selle kohta 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. VW jt, C‑116/21 P – C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P, EU:C:2022:557, punkt127, ning 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Grossetête vs. parlament, C‑714/21 P, ei avaldata, EU:C:2023:187, punkt 48).

136

Käesolevas asjas väidab hageja esimesena, et ühelt poolt kauplemiskohad ning teiselt poolt sotsiaalvõrgud, sisujagamisteenused ja internetipõhised otsingumootorid ei ole määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud kohustuste kohaldamise seisukohast sarnases olukorras. Täpsemalt märgib ta, et nende kohustuste eesmärk on vältida riske, mis võivad tuleneda sotsiaalvõrkudest, sisujagamisteenustest ja internetipõhistest otsingumootoritest, kuid mitte kauplemiskohtadest. Ta järeldab sellest, et selle määruse artikli 33 lõike 1 kohaldamine viimaste suhtes on väär.

137

Siiski tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub eespool punktist 77, võivad kauplemiskohad, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, tekitada arvukaid süsteemseid riske, mida on mainitud määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punktides a–d.

138

Teiseks, kuivõrd hageja väidab ilma täiendavate selgitusteta, et paljude määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud kohustuste eesmärk ei ole kaitsta tarbijaid ega takistada õigusi rikkuvate või ohtlike toodete turustamist, siis piisab, kui märkida, et hageja ei täpsusta, millistele sätetele ta viitab. Lisaks, kuigi ta väidab veel, et selle määruse artikkel 38 ei võimalda vähendada tõenäosust, et tarbija puutub kokku ebaseaduslike toodete pakkumistega, tuleb tõdeda, et see säte aitab siiski tugevdada tarbijate õigusi eespool punktis 101 nimetatud põhjustel. Lisaks tuleneb eespool punktidest 71–74 ja 77, et vastupidi hageja väidetele ei piirdu kauplemiskohtade põhjustatud riskid igal juhul riskidega, millel on negatiivne mõju tarbijakaitsele, ega patendist tulenevaid õigusi rikkuvate või ohtlike toodete turustamisega seotud riskidega.

139

Kolmandaks väidab hageja, et mis puudutab „kõne, sisu ja teabe levitamist“, siis tuleb kauplemiskohti kohelda samamoodi nagu pilvandmetöötlusteenuseid (cloud computing) ja veebimajutusteenuseid, mis ei ole digiplatvormid määruse 2022/2065 tähenduses ja mida seetõttu ei ole selle määruse artikli 33 lõikes 1 nimetatud.

140

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2022/2065 põhjenduses 13 on täpsustatud, et „pilvandmetöötlus- või veebimajutusteenuseid [ei tohiks] käsitada digiplatvormina, kui konkreetse teabe üldsusele levitamine on selliste teenuste vähetähtis kõrvalomadus või vähetähtis funktsioon“. Hageja ei eita aga, et teabe levitamine üldsusele teenusesaaja taotlusel ei ole kauplemiskohtade vähetähtis kõrvalomadus või vähetähtis funktsioon. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et nimetatud määruse artikli 33 lõige 1 ei tee osas, milles see puudutab kauplemiskohti, mitte teatud pilvandmetöötlusteenuseid ja teatud veebimajutusteenuseid, vahet, mis on meelevaldne või ilmselgelt ebasobiv määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemsete riskide vältimise seisukohalt.

141

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on kohaldatav nii kauplemiskohtadele, sotsiaalvõrkudele, sisujagamisteenustele kui ka internetipõhistele otsingumootoritele, ei ole see ilmselgelt ebasobiv selle määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemsete riskide ennetamiseks.

142

Teisena väidab hageja, et kõiki kauplemiskohtade pakkujaid, olenemata nende kuu keskmisest aktiivsete teenusesaajate arvust, tuleks määruse 2022/2065 artiklites 34–43 ette nähtud kohustuste kohaldamisel kohelda ühtemoodi. Ta järeldab sellest, et on väär, et nimetatud määruse artikli 33 lõige 1 on kohaldatav nende kauplemiskohtade pakkujate suhtes, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on 45 miljonit või rohkem.

143

Sellega seoses väidab hageja esiteks, et ebaseadusliku sisu levitamisega seotud riskid on väikestel kauplemiskohtadel suuremad kui suurtel kauplemiskohtadel ning et seega on paradoksaalne panna viimaste pakkujatele täiendavaid kohustusi. Täpsemalt märgib ta, et ebaseaduslikke tooteid, sealhulgas ohtlikke või patendist tulenevaid õigusi rikkuvaid tooteid, turustatakse peamiselt väikestes kauplemiskohtades sotsiaalvõrde kaudu või pimevõrgus. Ta väidab, et oht, et selliseid tooteid võidakse turustada suurtes kauplemiskohtades, on väike. Ta lisab, et määruse 2022/2065 põhjendusest 72 tuleneb, et selle määrusega kehtestatakse kõigile kauplemiskohtadele erinevad kohustused, mille eesmärk on „heidutada […] müümast tooteid või osutamast teenuseid kohaldatavaid õigusnorme rikkudes“. Ta järeldab sellest, et seadusandja ise möönis, et ebaseaduslike toodete turustamisega seotud riskid ei kujuta endast süsteemseid riske ning et need ei suurene aktiivsete teenusesaajate arvu kasvades.

144

Siiski tunnistab hageja ühelt poolt, et kauplemiskohti võib sõltumata nende suurusest kasutada ohtlike või ebaseaduslike toodete turustamise hõlbustamiseks.

145

Teiselt poolt, asjaolu, et hageja või teised selliste kauplemiskohtade pakkujad, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on 45 miljonit või rohkem, on seni tõhusalt kontrollinud oma platvormidel levitatavat teavet, ei välista isegi juhul, kui eeldada, et see on tõendatud, seda, et need platvormid võivad tulevikus teha ebaseaduslikku sisu kättesaadavaks suurele hulgale isikutele, kuna nende kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on üle 45 miljoni. Järelikult, nagu nähtub eespool punktidest 73, 74 ja 77, tuleb asuda seisukohale, et kauplemiskoht, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, võib teha märkimisväärsele osale liidust kättesaadavaks ebaseadusliku sisu ja seega põhjustada süsteemse riski määruse 2022/2065 artikli 34 lõike 1 punkti a tähenduses.

146

Neil asjaoludel tuleb märkida sama moodi, nagu tegi seadusandja määruse 2022/2065 põhjenduses 76, et kauplemiskohad, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, võivad põhjustada ühiskondlikke riske, mille ulatus ja mõju on väiksemate platvormide omast erinev.

147

Lisaks ei piisa hageja viidatud asjaolust, et määrusega 2022/2065 kehtestatakse kohustused kõigile kauplemiskohtadele, et vältida ohtlike või ebaseaduslike toodete turustamist, selleks et tõendada, et täiendavad kohustused, mis on kehtestatud kauplemiskohtadele, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, on ilmselgelt ebasobivad selle määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemsete riskide ärahoidmiseks.

148

Teiseks väidab hageja, et selleks, et saavutada 45 miljoni suurune kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv, peavad väga suured digiplatvormid praktikas tingimata tegutsema mitmes liikmesriigis. Ta järeldab sellest, et nende väga suurte digiplatvormide pakkujatele pandud kohustusi ei kohaldata ainult ühes liikmesriigis tegutsevate digiplatvormide pakkujate suhtes, sealhulgas juhul, kui oluline osa selle liikmesriigi elanikkonnast puutub kokku nende platvormide sisuga. Ta märgib sellega seoses, et selline erinev kohtlemine ei ole põhjendatud teatud süsteemsete riskide, sealhulgas riigisiseste demokraatliku protsessiga seotud riskide ennetamisega.

149

Samas tuleb ühelt poolt märkida, et hageja ei selgita, miks on teatud riskid üksnes riigisisesed, kuigi liidu tasandil on olemas demokraatlik protsess, nagu tuleneb ELL artiklist 10 ja ELTL artikli 22 lõikest 2.

150

Teiselt poolt tuleneb määruse 2022/2065 artikli 33 lõikest 2 ja selle määruse põhjendusest 76, et seadusandja leidis, et digiplatvorm võib põhjustada kogu liitu hõlmavaid süsteemseid riske, kui selle kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv jõuab 10%‑ni liidu elanikkonnast või ületab seda. Tuleb aga märkida, et digiplatvormid, mis tegutsevad ainult ühes liikmesriigis ja mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv jääb alla 45 miljoni, tekitaksid isegi juhul, kui nende sisuga puutuks kokku oluline osa selle liikmesriigi elanikkonnast, liidu tasandil vähem süsteemseid riske kui digiplatvormid, mille kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on üle 45 miljoni.

151

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuivõrd määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on kohaldatav üksnes nende kauplemiskohtade pakkujate suhtes, kelle kuu keskmine aktiivsete teenusesaajate arv on vähemalt 45 miljonit, ei tee see selle määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemsete riskide ennetamiseks meelevaldset või ilmselgelt ebasobivat vahet.

152

Kolmandana väidab hageja, et kauplemiskohtade pakkujaid tuleb määruse 2022/2065 artiklites 34–43 sätestatud kohustuste täitmisel kohelda samamoodi nagu jaemüüjaid. Ta tõdeb nimelt, et selle määruse artikli 33 lõige 1 ei hõlma jaemüüjaid, st ettevõtjaid, kes turustavad internetis ainult oma tooteid, samas kui sarnaselt kauplemiskohtadega võimaldavad nad tarbijatel sõlmida kauplejaga kauglepinguid.

153

Ent ühelt poolt levitavad digiplatvormid erinevalt jaemüüjate veebisaitidest teenusesaaja esitatud teavet. Seega, kui jaemüüjate veebisaitidel levitatakse põhimõtteliselt ainult omaenda teavet, siis digiplatvormid võivad levitada paljudelt isikutelt pärinevat teavet. Nõnda nähtub hageja majandusuuringust, et platvormil Amazon Store turustab oma tooteid mitu miljonit müüjat.

154

Neil asjaoludel tuleb märkida, et erinevalt jaemüüjatest ei pruugi digiplatvormide pakkujad tingimata olla teadlikud kogu teabest, mida nende platvormidel levitatakse. Lisaks tuleb märkida, et sel põhjusel kehtivad neile vastutusest vabastused, mille õiguspärasust hageja ei vaidlusta. Nõnda tuleneb määruse 2022/2065 artiklist 6, et need teenuseosutajad ei vastuta teenusesaaja taotlusel talletatava teabe eest, kui nad ei ole ebaseaduslikust tegevusest või ebaseaduslikust sisust teadlikud. Nimetatud määruse artiklis 8 on selle kohta lisatud, et vahendusteenuste osutajatele ei panda üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega kohustust aktiivselt otsida ebaseaduslikule tegevusele osutavaid fakte või asjaolusid.

155

Seetõttu tuleks märkida, et erinevalt jaemüüjatest võivad suurte digiplatvormide pakkujad hõlbustada ebaseadusliku sisu levitamist, ise sellest teadmata ja selle eest vastutamata.

156

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et komisjon märkis oma mõjuhinnangus, et „suuremate digiplatvormide, näiteks sotsiaalvõrkude või internetipõhiste kauplemiskohtade ainulaadne olukord on tuvastatud probleemide puhul oluline tegur“, et „suhteliselt piiratud arv digiplatvorme koondab väga suure hulga kasutajaid, nii tarbijaid kui ka spetsialiste“, ning et „väga suured digiplatvormid toovad kaasa suurema ühiskondliku ja majandusliku riski, kuna nad on muutunud de facto avalikuks ruumiks ning nad mängivad süsteemset rolli miljonite kodanike ja ettevõtjate jaoks“. Komisjon märkis ka, et „[t]eisisõnu on neil ühiskonnale ja ühtsele turule oluliselt suurem mõju kui väiksematel platvormidel, kuna nendega puutub kokku lai avalikkus“. Komisjon märkis niisiis, et väga suurtel digiplatvormidel on oluline roll nii tarbijate kui ka müüjate jaoks, kes turustavad oma tooteid nendel platvormidel. Vaidlust ei ole selles, et vähemalt nende müüjate osas ei mängi jaemüüjad sellist rolli.

157

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuivõrd määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on kohaldatav kauplemiskohtade pakkujate, mitte jaemüüjate suhtes, ei tee see selle määruse artikli 34 lõikes 1 nimetatud süsteemsete riskide ennetamiseks meelevaldset või ilmselgelt ebasobivat vahet.

158

Sellest järeldub, et hageja ja bevh ei saa väita, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 rikub harta artiklit 20.

159

Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

160

Hageja, keda toetab bevh, märgib, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 kehtestab teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklis 38 ette nähtud kohustuse, rikub see harta artikli 11 lõikega 1 tagatud sõna- ja teabevabadust. Ta märgib, et see kohustus seisneb selles, et iga soovitussüsteemi jaoks pakutakse võimalust, mis ei põhine profiilianalüüsil. Nõnda rikub nimetatud kohustus hageja hinnangul kauplemiskohtade ärilist sõnavabadust, kuna see takistab neil esitlemast tarbijatele kõige asjakohasemaid tooteid. Lisaks takistab see kauplemiskohtades tegutsevate kolmandatest isikutest müüjate võimet oma tooteid tõhusalt reklaamida ja oma klientidega suhelda. Lõpuks väidab hageja, et see kohustus ei ole põhjendatud selles määruses nimetatud süsteemsete riskide ennetamiseks.

161

Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu ja BEUC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

162

Harta artikli 11 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.

163

Selgitustes harta kohta on täpsustatud, et harta artikkel 11 vastab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklile 10.

164

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et EIÕK artikkel 10, mis kaitseb sõna- ja teabevabadust, on kohaldatav ettevõtja poolt äriteabe levitamisele, sealhulgas reklaamsõnumite kujul (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

165

Nagu on meenutatud eespool punktis 95, on määruse 2022/2065 artiklis 38 sätestatud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad, kes kasutavad soovitussüsteeme, pakuvad oma iga soovitussüsteemi puhul vähemalt ühe võimaluse, mis ei põhine profiilianalüüsil.

166

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et hageja ei selgita, miks võib määruse 2022/2065 artikkel 38, mida kohaldatakse üksnes väga suurte digiplatvormide pakkujate suhtes, piirata viisi, kuidas kauplemiskohas tooteid turustavad müüjad võivad esitada oma äriteavet, sealhulgas reklaamsõnumeid. Sellest järeldub, et hagejal ei ole alust väita, et see säte kujutab endast müüjate sõna- ja teabevabaduse riivet.

167

Teiselt poolt tuleb märkida, et kuna määruse 2022/2065 artikkel 38 kohustab väga suurte digiplatvormide pakkujaid pakkuma iga oma soovitussüsteemi puhul vähemalt ühe võimaluse, mis ei põhine profiilianalüüsil, siis piirab see säte viisi, kuidas need pakkujad saavad oma platvormidel turustatavaid tooteid esitleda juhul, kui teenusesaaja sellise võimaluse valib.

168

Määruse 2022/2065 artikkel 38 kujutab endast seega kauplemiskohtade sõna- ja teabevabaduse riivet.

169

Selles kontekstis väärib aga meeldetuletamist, et harta artiklis 11 tunnustatud õigused ei ole absoluutsed eesõigused, vaid nende arvessevõtmisel tuleb silmas pidada nende ülesannet ühiskonnas (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Privacy International, C‑623/17, EU:C:2020:790, punkt 63). Nagu nähtub eespool punktist 55, peab nende õiguste igasugune piiramine olema ette nähtud seadusega, arvestama õiguste olemust, olema proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalik ning vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

170

Käesoleval juhul ei ole esiteks vaidlust selles, et määruse 2022/2065 artiklist 38 tulenev piirang on ette nähtud seadusandliku aktiga ja järelikult tuleb seda pidada seadusega ette nähtuks.

171

Teiseks ei mõjuta see väga suurte digiplatvormide pakkujate sõna- ja teabevabaduse olemust. Ühelt poolt ei sisalda määruse 2022/2065 artikkel 38 norme, mis piiraksid teenuseosutajate vabadust esitleda oma platvormidel turustatavaid tooteid sellise soovitussüsteemi raames, mis ei põhine profiilianalüüsil. Teiselt poolt ei keela see säte neil teenuseosutajatel pakkuda profiilianalüüsil põhinevaid soovitussüsteeme, kui nad pakuvad lisaks iga süsteemi puhul ühe võimaluse, mis ei põhine profiilianalüüsil.

172

Kolmandaks vastab määruse 2022/2065 artiklis 38 käsitletud piirang liidu tunnustatud üldist huvi teenivale eesmärgile. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 101, aitab see säte kaasa harta artikliga 38 tagatud kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele.

173

Neljandaks tuleb tuvastatud riive proportsionaalsuse osas välja tuua, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast seoses EIÕK artikli 10 lõikega 2 tuleneb, et ametiasutustel on teatav kaalutlusruum otsustamaks, kas esineb ülekaalukas ühiskondlik vajadus, mis võib sõnavabaduse piiramist õigustada. Selle kohtupraktika kohaselt on see iseäranis hädavajalik kaubanduse valdkonnas, eriti niivõrd keerulises ja muutlikus valdkonnas nagu reklaam (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 91).

174

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artiklis 38 sätestatud kohustus pakkuda iga soovitussüsteemi puhul vähemalt üks võimalus, mis ei põhine profiilianalüüsil, on väga suurte digiplatvormide pakkujate ärilise sõnavabaduse ja tarbijakaitse kaalumise tulemus. Seega võis seadusandja oma ulatuslikku kaalutlusõigust ületamata asuda seisukohale, et tarbijate kaitseks on vaja, et neil oleks soovi korral võimalus teha iga väga suurtel digiplatvormidel kasutatava soovitussüsteemi puhul valik, mis ei põhine profiilianalüüsil.

175

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejal ja bevh-l ei ole alust väita, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 rikub harta artiklit 11.

176

Järelikult tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata.

177

Hageja, keda toetab bevh, märgib, et kuna määruse 2022/2065 artikli 33 lõikega 1 kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklis 39 ning artikli 40 lõigetes 4 ja 12 sätestatud kohustused, siis rikub see harta artikliga 7 tagatud konfidentsiaalsete andmete kaitset. Esiteks võib selle määruse artiklis 39 nimetatud teabe avalikustamine nimelt põhjustada kauplemiskohtade pakkujatele olulist ärikahju. Teiseks võivad sama määruse artikli 40 lõiked 4 ja 12 viia selleni, et teadlastele edastatakse suur hulk teavet. Lisaks ei näe see säte ette piisavaid tagatisi edastatud teabe konfidentsiaalsuse säilitamiseks. Lõpuks ei ole kõnealuse määruse artikkel 39 ega artikli 40 lõiked 4 ja 12 põhjendatud selles määruses osutatud süsteemsete riskide vältimiseks.

178

Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu ja BEUC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

179

Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.

180

Selgitustest harta kohta nähtub üheselt, et harta artiklis 7 ette nähtud õigused vastavad EIÕK artikliga 8 tagatud õigustele. Sellest tuleneb, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 on piirangud, mida võib neile õigustele õiguspäraselt kehtestada, samad, mis EIÕK artikli 8 raames.

181

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et mõiste „eraelu“ ei välista füüsiliste ja juriidiliste isikute kutse- või äritegevust (vt selle kohta 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Varec, C‑450/06, EU:C:2008:91, punkt 48, ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt, C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 126).

182

Käesoleval juhul tuleb ühelt poolt märkida, et nagu nähtub eespool punktist 87, on määruse 2022/2065 artiklis 39 ette nähtud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad koostavad ja teevad üldsusele kättesaadavaks andmehoidla, mis sisaldab teavet nende reklaamitegevuse kohta reklaami kogu esitamise ajaks ning seejärel ühe aasta jooksul pärast reklaami viimast esitamiskorda. Selles sättes on lisaks täpsustatud, et teenusepakkujad peavad tagama, et andmehoidla ei sisalda nende teenusesaajate isikuandmeid, kellele reklaami esitati või oleks saanud esitada.

183

Teiselt poolt tuleneb eespool punktidest 114 ja 117, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõigetes 4 ja 12 on ette nähtud, et väga suurte digiplatvormide pakkujad võivad asukohajärgse digiteenuste koordinaatori põhjendatud taotluse korral olla kohustatud edastama kontrollitud teadlastele mitmesugust teavet, sealhulgas konfidentsiaalset teavet.

184

Neil asjaoludel tuleb märkida, et määruse 2022/2065 artikkel 39 ning artikli 40 lõiked 4 ja 12, mis kohustavad väga suurte digiplatvormide pakkujaid avalikustama teavet, mis võib olla konfidentsiaalne, riivavad harta artikliga 7 tagatud õigust eraelu puutumatusele.

185

Samas ei ole harta artiklis 7 tunnustatud õigused absoluutsed eesõigused, vaid nende arvessevõtmisel tuleb silmas pidada nende ülesannet ühiskonnas (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 172, ning 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt, C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 134). Nagu nähtub eespool punktist 55, peab nende õiguste igasugune piiramine olema ette nähtud seadusega, arvestama õiguste olemust, olema proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalik ning vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

186

Käesoleval juhul tuleb esimesena märkida, et vaidlust ei ole selles, et määruse 2022/2065 artiklist 39 ning artikli 40 lõigetest 4 ja 12 tulenevad piirangud on ette nähtud seadusandlikus aktis ning neid tuleb järelikult pidada seadusega ette nähtud piiranguteks.

187

Teisena ei mõjuta see väga suurte digiplatvormide pakkujate õiguse eraelu puutumatusele olemust.

188

Esiteks on määruse 2022/2065 artiklis 39 ette nähtud teabe levitamine üksnes piiratud ajaks ja ainult kauplemiskohtade majandustegevuse piiratud osa kohta. Selles osas tunnistab hageja ise, et tema reklaamitulu moodustab vaid 7% tema kogutulust. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktides 110 ja 112, ei näe see säte ette reklaami tulemuslikkust puudutava teabe levitamist, mis hageja väitel on äriliselt kõige tundlikum. Lisaks ei ole osa sellest teabest, näiteks teave reklaamide, kaupade ja kaubamärkide sisu kohta, konfidentsiaalne. Lõpuks välistab sama säte nende reklaamidega seotud teenusesaajate isikuandmete levitamise.

189

Lisaks on tõsi, et hageja väitis kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et määruse 2022/2065 artikli 39 lõike 2 punktid b ja c nõuavad selle füüsilise isiku avalikustamist, kelle nimel reklaami esitati või kes selle eest maksis. Tuleb aga tõdeda, et selline avalikustamine üksi ei võimalda saada ülevaadet andmesubjekti era- ja perekonnaelust. Neil asjaoludel ei ilmne, et ainuüksi reklaamija isiku avalikustamine saaks kahjustada harta artikliga 7 tagatud õiguste olemust (vt selle kohta analoogia alusel 26. juuli 2017. aasta arvamus 1/15 (ELi-Kanada broneeringuinfo leping), EU:C:2017:592, punktid 150 ja 151; 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punktid 50–52, ning 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptstadt Wiesbaden, C‑61/22, EU:C:2024:251, punktid 80 ja 81).

190

Teiseks olgu märgitud, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõigetes 4 ja 12 on ette nähtud, et teavet võib edastada üksnes tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaatori põhjendatud taotluse alusel ning seda võivad kasutada kontrollitud teadlased, kes on eelkõige vastavalt kõnealuse määruse artikli 40 lõike 8 punktile d tõendanud, et nad on suutelised täitma andmete turvalisuse ja konfidentsiaalsuse erinõudeid.

191

Mis kolmandana puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, siis tuleb tagada esiteks, et määruse 2022/2065 artiklis 39 ja artikli 40 lõigetes 4 ja 12 sätestatud kohustused on sobivad liidu tunnustatud üldist huvi teeniva eesmärgi saavutamiseks, teiseks, et nendest kohustustest tuleneda võiv eraelu puutumatuse põhiõiguse riive piirdub tingimata vajalikuga selles mõttes, et taotletavat eesmärki ei ole võimalik mõistlikult sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad seda õigust vähem, ning kolmandaks, et – eeldusel, et see on tõesti nii – riive ei ole ebaproportsionaalne ega tekita ebaproportsionaalselt ebamugavusi, mis eeldab eelkõige eesmärgi olulisuse ja riive raskuse kaalumist (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt, C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 139). Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et õigus riivata eraelu võib kutse- või äritegevuse puhul minna kaugemale kui muudel juhtudel (vt selle kohta 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑94/00, EU:C:2002:603, punkt 29, ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers, C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 127).

192

Esiteks, vastupidi sellele, mida väidab bevh, on määruse 2022/2065 artiklist 39 ning artikli 40 lõigetest 4 ja 12 tulenevad piirangud sobivad liidu poolt tunnustatud üldist huvi teeniva eesmärgi saavutamiseks. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 89 ja 118, on nende sätete eesmärk vähendada süsteemseid riske, eelkõige selleks, et aidata kaasa harta artiklis 38 sätestatud kõrge tasemega tarbijakaitse saavutamisele.

193

Teiseks, nagu nähtub eespool punktidest 86–89, ei võimalda määruse 2022/2065 artiklile 39 alternatiivsed meetmed, millele hageja tugineb, saavutada samal tasemel tarbijakaitset.

194

Hageja ei esita ka ühtegi muud tõendit, mis näitaks, et määruse 2022/2065 artikkel 39 läheb kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik selleks, et võimaldada tarbijatel teada saada, milliseid reklaame väga suurtel digiplatvormidel levitatakse, ja sealhulgas, milliste reklaamidega nad kasutatavate suunamisparameetrite tõttu kokku ei puutu, ning mõista põhjusi, miks nad neid parameetreid arvestades puutuvad kokku pigem ühtede kui teiste reklaamidega. Samuti ei esita ta tõendeid, mis näitaks, et see säte läheks kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik, et meedia ja tarbijakaitseühendused saaksid kontrollida väga suurtel digiplatvormidel levitatavaid reklaame, eelkõige selleks, et vältida ebaseaduslike või sobimatute toodete reklaamimist teatud sihtrühmadele, näiteks alaealistele.

195

Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et määruse 2022/2065 artikli 40 lõiked 4 ja 12 lähevad kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik liidus süsteemsete riskide avastamiseks, tuvastamiseks ja mõistmiseks. Hageja ei väida ka, et sellele sättele on olemas alternatiivsed meetmed, mis võimaldaksid seda eesmärki saavutada.

196

Kolmandaks, nagu on märgitud eespool punktides 111 ja 188, tuleb ühelt poolt märkida, et määruse 2022/2065 artikli 39 alusel levitatav teave puudutab ainult piiratud osa kauplemiskohtade majandustegevusest. Lisaks ei ole osa sellest teabest, näiteks teave, mis puudutab reklaamide sisu, tooteid ja kaubamärke, mille kohta kõnealused reklaamid käivad, konfidentsiaalne ning see teave, mis on hageja jaoks äriliselt kõige tundlikum, nimelt teave, mis puudutab reklaami tulemuslikkust, ei kuulu selle sätte alusel levitatava teabe hulka.

197

Lisaks, kuivõrd hageja viitas kohtuistungil määruse 2022/2065 artikli 39 lõike 2 punktides b ja c osutatud füüsiliste isikute nimede avalikustamisele, siis tuleb märkida, et see avalikustamine puudutab üksnes reklaamijaid, kes on otsustanud reklaami kuvada väga suurel digiplatvormil. Lisaks tuleneb nimetatud sättest, et andmehoidla ei sisalda teavet füüsilise isiku kohta, kui reklaami on esitanud ja selle eest on maksnud juriidiline isik. Seega on neil reklaamijatel võimalik asutada juriidiline isik, et mitte avaldada oma isikut.

198

Teiselt poolt piirduvad määruse 2022/2065 artikli 40 lõiked 4 ja 12 sellega, et näevad teatud juhtudel ette teabe edastamise kontrollitud teadlastele, et säilitada teabe võimalik konfidentsiaalsus.

199

Lisaks on Euroopa Kohus oma praktikas rõhutanud ettevõtjate suhtes nõrgemas olukorras olevate tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi laadi ja tähtsust (vt 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aqua Med, C‑266/18, EU:C:2019:282, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Eesmärk kaitsta tarbijaid on aga seda olulisem selliste väga suurte digiplatvormide pakkujate puhul nagu hageja, kes võivad – nagu on märgitud eespool punktis 77 – tekitada ühiskonnale süsteemseid riske.

200

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 ei kujuta osas, milles sellega kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklis 39 ning artikli 40 lõigetes 4 ja 12 sätestatud kohustused, endast harta artikliga 7 tagatud õiguse eraelu puutumatusele ebaproportsionaalset riivet ega põhjusta ebamugavusi, mis oleks taotletavate eesmärkidega võrreldes ülemäärased.

201

Sellest järeldub, et hageja ja bevh ei saa väita, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 rikub harta artiklit 7.

202

Lõpuks väidab bevh, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 rikub harta artikliga 8 kaitstud isikuandmete kaitset, kuna sellega kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklis 39 sätestatud kohustused. Ta toob esile, et viimati nimetatud sätte alusel levitatava teabe hulgas on „selle füüsilise või juriidilise isiku nimi, kelle nimel reklaami esitatakse ja selle eest makstakse“. Piisab aga, kui tõdeda, et isikuandmed saavad puudutada üksnes füüsilisi, mitte juriidilisi isikuid, nagu nähtub selgitustest harta kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivist 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355), millele need selgitused viitavad. Lisaks, kui eeldada, et bevh kavatses viidata määruse 2022/2065 artikli 39 lõike 2 punktides b ja c osutatud füüsilistele isikutele, siis tuleb märkida, et harta artikli 8 rikkumine on eespool punktides 189 ja 197 esitatud põhjendustel igal juhul välistatud.

203

Järelikult tuleb esimese väite viies osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust repliigis selle põhjendamiseks esitatud teatud argumentide vastuvõetavuse kohta, millele komisjon vastu vaidleb.

204

Seetõttu tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

205

Teises ja kolmandas väites leiab hageja, et määruse 2022/2065 artiklid 38 ja 39 on õigusvastased.

206

Hageja väidab, et teise ja kolmanda väite raames esitatud argumente tuleb mõista nii, et need on esitatud ka esimeses väites.

207

Täpsemalt, nagu on märgitud eespool punktides 19 ja 31, väidab hageja oma esimeses väites, et määruse 2022/2065 artikli 33 lõige 1 on õigusvastane, kuna sellega kehtestatakse teatud kauplemiskohtadele selle määruse artiklites 34–43 osutatud kohustused, mis on ise õigusvastased. Repliigi punktist 32 tuleneb, et tema esimese väite raames esitatud argumente, mis puudutavad konkreetselt nimetatud määruse artikleid 38 ja 39, tuleb käsitada nii, et need on esitatud ka teise ja kolmanda väite raames ning vastupidi.

208

Järelikult, kuna esimene väide lükati põhjendamatuse tõttu tagasi, tuleb seega ka teine ja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust nende vastuvõetavuse kohta, millele komisjon, parlament, nõukogu ja BEUC vastu vaidlesid.

209

Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja teha otsust teise nõude vastuvõetavuse kohta, millele komisjon vastu vaidleb.

210

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb komisjoni kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

211

Menetlusse astunud institutsioonid kannavad kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt ise oma kohtukulud. Euroopa Parlament ja nõukogu kannavad seega kumbki ise oma kohtukulud.

212

Samuti kannavad BEUC ja bevh kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab: