–

Asociación de Empresarios de Salones de Juego y Recreativos de la Comunidad Valenciana (Anesar-CV), esindajad: abogados J. Botella Carretero ja N. González-Deleito Domínguez,

–

Salones Comatel SL jt, esindaja: abogado S. Moreno Molinero,

–

Asociación Española de Fabricantes de Máquinas Recreativas y de Juego (Asesfam) jt, esindajad: abogados J. Botella Carretero ja N. González-Deleito Domínguez,

–

Apuestas Deportivas Valencianas S.A. jt, esindajad: abogados J. Botella Carretero ja N. González-Deleito Domínguez,

–

Conselleria d’Hisenda i Model Econòmic de la Generalitat Valenciana, esindajad: letradas C. B. Díaz Lafuente ja I. Sánchez Lázaro,

–

Organización Nacional de Ciegos Españoles (ONCE), esindajad: abogados I. Enríquez Matas ja M. A. Loya del Río ning procuradora M. Martínez Gómez,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

–

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja C. Jacob, keda abistasid advocaten P. Vlaemminck ja R. Verbeke,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja P.‑L. Krüger,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Meloncelli,

–

Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, L. Medeiros ja A. Silva Coelho,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Álvarez Vinagre, M. Mataija ja J. Szczodrowski,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad ELTL artiklite 26, 49 ja 56 ning turu ühtsuse, võrdse kohtlemise, ühetaolise kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud seoses kaebustega, mille on esitanud mitu hasartmängusaalide, nn „arkaadmängusaalide“ ja mänguautomaatide käitajat – nimelt Asociación de Empresarios de Salones de Juego y Recreativos de la Comunidad Valenciana (Anesar‑CV) (C‑718/23), Salones Comatel SL, Inversiones Comatel SL, Recreativos del Este SL, Asociación SOS Hostelería, Unión de Trabajadores de Salones de Juego (Utsaju) ja Asociación Valenciana de Operadores de Máquinas Recreativas (Asvomar) (C‑719/23), Asociación Española de Fabricantes de Máquinas Recreativas y de Juego (Asesfam), Asociación de Empresarios de Máquinas Recreativas de la Comunidad Valenciana (Andemar-CV), Asociación Provincial de Empresas Comercializadoras de Máquinas Recreativas y de Azar de Alicante (Apromar-Alicante) ja Federación Empresarial de Hostelería de Valencia (C‑720/23), Apuestas Deportivas Valencianas S.A., Codere Apuestas Valencia S.A., Luckia Retail S.A., Mediterránea de Apuestas S.A., Orenes Apuestas CV S.A. ja Sportium Apuestas Levante S.A. (C‑721/23) ning Recreativos Giner Moltó SL, Valazar 2014 SL ja Valazar 2000 SL (C‑60/24) Conselleria d’Hisenda i Model Econòmic de la Generalitat Valenciana (Valencia autonoomse piirkonna valitsuse rahandus- ja majandusosakond, Hispaania) vastu menetluses, milles osaleb ka Organización Nacional de Ciegos Españoles (ONCE) (Hispaania pimedate inimeste organisatsioon) ning milles paluti tühistada mitu normi piirkondlikest õigusaktidest, mis käsitlevad hasartmänge ja hasartmängusõltuvuse ennetamist.

3

Valencia autonoomse piirkonna 11. juuni 2020. aasta seaduse 1/2020 hasartmängude reguleerimise ja hasartmängusõltuvuse ennetamise kohta Valencia autonoomses piirkonnas (Ley 1/2020 de la Generalitat, de regulación del juego y de prevención de la ludopatía en la Comunitat Valenciana, BOE, nr 253, 23.9.2020, lk 79980) (edaspidi „seadus 1/2020“) artiklis 8 „Reklaami, propageerimise, sponsorluse ja äriteabe piirangud“ on sätestatud:

„1.   Valencia autonoomse piirkonna võimualasse kuuluvate hasartmängude valdkonnas on Valencia autonoomse piirkonna valitsuse tegevusloaga hasartmänguettevõtjate jaoks piiratud mis tahes reklaamimine, propageerimine, sponsorlus ja kõik äriteabe vormid, sealhulgas sotsiaalvõrkudes tehtav digireklaam, mis viitab hasartmängudega seotud tegevusele ja ettevõtetele, kus sellist tegevust harrastatakse.

2.   Valencia autonoomses piirkonnas on keelatud hasartmängude reklaamimine ja propageerimine hasartmänguettevõtete välisküljel, samuti on keelatud statsionaarsed hasartmängureklaamid avalikel teedel ja transpordivahendites.

3.   Toodete, kaupade või teenuste tasuta või reklaami eesmärgil levitamist või mis tahes muud tegevust, mille peamine või teisene eesmärk on otseselt või kaudselt hasartmängude reklaamimine, piiratakse määrusega käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohaldamisalas.

4.   Määrusega piiratakse samuti mängus osalemist võimaldavate žetoonide, kaartide, piletite või muude sularaha vastu vahetatavate esemete tasuta või turuhinnast madalama hinnaga pakkumist.

5.   Ettevõtetes, kus hasartmänge korraldatakse, kehtib kohustus jätta tarbijatele ja kasutajatele nähtavasse ja kergesti ligipääsetavasse kohta infolehed teabega hasartmängusõltuvushäirete all kannatavate inimeste ravi ja rehabilitatsiooniga tegelevate asutuste kohta ning selliste asutuste kontaktandmed. Valencia autonoomse piirkonna valitsuse ministeerium, kes vastutab sõltuvushäirete ennetamise ja ravi eest, määrab kindlaks nende infolehtede vormi ja sisu.

6.   Avalik-õiguslikud meediakanalid, mille leviala piirdub kogu Valencia autonoomse piirkonna või selle osaga, ei tohi levitada hasartmängureklaami, olenemata sellest, kas seda tehakse kohapeal või internetis. See keeld laieneb ka infoühiskonna teenustele ning selliste saadete ja kujutiste levitamisele, milles saatejuhid, osalejad või külalised paistavad mängivat hasartmänge või mis mainivad või näitavad otseselt või kaudselt hasartmänguettevõtteid, mängusaale või hasartmängudega seotud ruume, välja arvatud juhul, kui nende saadete ja kujutiste eesmärk on patoloogilise hasartmängimise ja mängusõltuvusega seotud ennetus- ja teavitustöö. Hasartmänge reguleeriv Valencia autonoomse piirkonna valitsuse ministeerium võib teha nimetatud piirangust erandeid avalik-õiguslike või riigi monopoli alla kuuluvate hasartmängude puhul.

7.   Spordiorganisatsioonidele, ühendustele või meediaorganisatsioonidele (eelkõige internetis), kes teevad hasartmängusõltuvuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kampaaniaid, luuakse abiliinid, toetused või maksusoodustused.“

4

Viidatud seaduse artikli 45 lõike 3 punktides b, c ja e on silmas peetud vastavalt bingosaale, mängusaale ja kihlveokontoreid.

5

Kõnealuse seaduse artikli 45 lõigetes 5 ja 6 on sätestatud:

„5.   Käesoleva artikli lõike 3 punktides c ja e nimetatud kategooriatesse kuuluvad ettevõtted ei tohi asuda Valencia autonoomse piirkonna haridusministeeriumi akrediteeritud haridusasutustele, milles pakutakse kohustuslikku põhiharidust, keskharidust, kutsealast põhikoolitust ja professionaalset kunstiõpet, lähemal kui 850 meetrit. Vahemaapiirangut ei kohaldata väljaspool elurajoone asuvate hasartmänguettevõtete suhtes.

6.   Käesoleva artikli lõike 3 punktides b, c ja e nimetatud kategooria ettevõtted ei tohi asuda sama kategooria ettevõtetele lähemal kui 500 meetrit.“

6

Sama seaduse kümnes üleminekusäte oli Euroopa Kohtule eelotsusetaotluste esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Enne käesoleva seaduse jõustumist antud load jäävad kehtima ajavahemiku jooksul, milleks need väljastati. Nimetatud lubade võimalikule uuendamisele või pikendamisele pärast käesoleva seaduse jõustumist kohaldatakse käesolevas seaduses ja selle rakendusmäärustes sätestatud nõudeid, kuid nende puhul ei rakendata hasartmänguettevõtete vahelise vahemaa piirangud, mis on reguleeritud käesoleva seaduse artikli 45 lõikes 6.“

7

Seaduse 1/2020 kümnendas üleminekusättes oli eelotsusetaotluste Euroopa Kohtule esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sätestatud:

„Alates käesoleva seaduse jõustumisest peatatakse maksimaalselt viieks aastaks hasartmänguettevõtetele uute lubade väljastamine ning hotelli-, restorani- ja kohvikusektori ettevõtetesse või muudesse samalaadsetesse ettevõtetesse paigaldamiseks mõeldud B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamiseks uute lubade väljastamine.

Kui hasartmänguettevõtte asukoht ei vasta loa uuendamise taotluse menetlemise ajal käesoleva seaduse artikli 45 lõikes 5 sätestatud vahemaa nõudele, ei kohaldata eelmises lõikes osutatud peatamist juhul, kui samale ettevõttele taotletakse uut luba teises asukohas.

Nimetatud aja jooksul peab hasartmänge reguleeriv Valencia autonoomse piirkonna valitsuse ministeerium laskma teha uuringu, milles analüüsitakse olemasolevate hasartmängurajatiste (hasartmänguettevõtted ning hotelli-, restorani- ja kohvikusektori ettevõtetes asuvad mänguautomaadid) sotsiaalset mõju ja nende mõju rahvatervisele. Selle uuringu tulemuste põhjal pakub Valencia autonoomse piirkonna valitsuse ministeerium välja piirangud Valencia autonoomse piirkonna territooriumil hasartmänguettevõtete ning hotelli‑, restorani- ja kohvikusektori ettevõtetesse või muudesse samalaadsetesse ettevõtetesse paigaldamiseks mõeldud B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide lubatud arvu ja jaotuse kohta, võttes arvesse rahvatervise, demograafilisi, sotsiaal‑majanduslikke ja territoriaalseid kriteeriume.“

8

Valencia autonoomse piirkonna valitsuse 16. juuli 2021. aasta dekreedi 97/2021, mis käsitleb kiireloomulisi meetmeid Valencia piirkondliku valitsuse 11. juuni 2020. aasta seaduse 1/2020, mis käsitleb hasartmängude reguleerimist ja hasartmängusõltuvuse ennetamist Valencia autonoomses piirkonnas, rakendamiseks (Decreto 97/2021 del Consell, de medidas urgentes para la aplicación de la Ley 1/2020, de 11 de junio de la Generalitat, de regulación del juego y de prevención de la ludopatía en la Comunitat Valenciana (Diari Oficial de la Generalitat Valenciana, nr 9143, 4.8.2021)) (edaspidi „dekreet 97/2021“) artiklis 4 „Loataotlused uute hasartmänguettevõtete rajamiseks ja uute kihlveokontorite avamiseks“ on sätestatud:

„Seaduse 1/2020 kümnenda üleminekusätte esimese lõigu kohaldatavuse ajal jäetakse uued loataotlused uute hasartmänguettevõtete rajamiseks ilmselge alusetuse tõttu rahuldamata vastavalt [1. oktoobri 2015. aasta seadusega 39/2015 avaliku halduse asutuste ühise haldusmenetluse kohta (Ley 39/2015 del procedimiento administrativo común de las administraciones públicas)] kehtestatud alusnormidele.“

9

Selle dekreedi artiklis 5 „Vahemaanõudele mittevastavate hasartmänguettevõtete litsentside uuendamise load“ on ette nähtud:

„1.   Niisuguste hasartmänguettevõtete litsentside uuendamiseks, mis ei vasta seaduse 1/2020 artikli 45 lõikes 5 ette nähtud vahemaanõudele, millele on viidatud selle seaduse kümnenda üleminekusätte teises lõigus, esitavad litsentsiomanikud Valencia autonoomse piirkonna valitsuse hasartmängude valdkonnas pädeva ministeeriumi piirkondlikule direktoraadile dokumendid, mida on vaja uue asukoha jaoks loa saamiseks.

2.   Eelmises lõikes nimetatud hasartmänguettevõtted, kelle luba kaotab kehtivuse uue hasartmänguseaduse jõustumise kuupäeva ja 31. oktoobri 2021 vahelisel ajal, võivad jääda ajutiselt avatuks ja jätkata tegevust senises asukohas. Selleks esitavad nad enne kehtivuse lõppemist kirjaliku kinnituse, milles nad märgivad, et nad on sellises ajutises olukorras, ning annavad teada kavatsusest jätkata sama tegevust teises asukohas ja lõpetada hasartmängude pakkumine senistes ruumides, kusjuures senist tegevusluba ei pikendata rohkem kui üheksa kuud alates nimetatud kinnituse esitamise kuupäevast. Ühe kuu jooksul alates loa pikendamisest, kuid mitte mingil juhul kauem kui üheksa kuu jooksul, sulgeb hasartmängukorraldaja senise ruumi lõplikult ja teavitab sellest hasartmängude alamdirektoraati, kes kustutab selle ruumi hasartmänguregistrist. Kui vana ruumi ei suleta lõplikult vabatahtlikult, suletakse ettevõte, ilma et see piiraks võimalike kohaldatavate sanktsioonide määramist.“

10

Nimetatud dekreedi artikli 6 „Vahemaanõudele mittevastavate mängusaalide litsentside uuendamise kord“ lõige 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui tegevusluba on antud, ei too seaduse 1/2020 artikli 45 lõikes 5 osutatud uute akrediteeritud haridusasutuste avamine kaasa asjaomaste mängusaalide tagantjärele sulgemist vahemaapiirangu tõttu. Nende lubade uuendamise suhtes kohaldatakse siiski käesoleva seaduse sätteid.“

11

Sama dekreedi artikli 9 „Mänguautomaatide paigaldamise ja asendamise loamenetlus“ lõikes 1 on sätestatud:

„B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide paigaldamist majutus-, toitlustus- või kohvikusektori ettevõtetesse võib lubada üksnes juhul, kui vastav tegevusluba on saadud või seda on taotletud enne seaduse jõustumist.“

12

Dekreedi 97/2021 artiklis 18 „Äriteave hasartmänguettevõtte välisküljel“ on ette nähtud:

„1.   Hasartmänguettevõtte fassaadile, akendele, vitriinidele ja ustele ei tohi paigutada reklaami.

2.   Selle ettevõtte fassaadil, akendel, ustel ja vitriinidel tuleb näidata järgmist äriteavet hasartmängude korraldamise kohta:

3.   Hasartmänguettevõtetel, millel on sildid, embleemid või muud sarnased elemendid, mis ei vasta eelmistele sätetele, on alates käesoleva dekreedi jõustumisest aega kolm kuud nende kohandamiseks või eemaldamiseks.“

13

Põhikohtuasjade kaebajad esitasid Tribunal Superior de Justicia de la Comunidad Valencianale (Valencia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania), kes on eelotsusetaotlused esitanud kohus, kaebused, milles palusid tühistada mitu sätet, mille Comunidad Valenciana (Valencia autonoomne piirkond, Hispaania) on võtnud vastu hasartmängude reguleerimiseks ja hasartmängusõltuvuse ennetamiseks.

14

Eelkõige viitavad põhikohtuasjade kaebajad dekreedi 97/2021 artiklitele, millega rakendatakse seaduse 1/2020 artiklit 8, artikli 45 lõikeid 5 ja 6 ning teist ja kümnendat üleminekusätet. Nimetatud seaduse artikkel 8 näeb ette reklaami ja äriteabe piirangud. Sama seaduse artikli 45 lõiked 5 ja 6 kehtestavad aukohapiirangud, nähes ette, et minimaalne vahemaa ühelt poolt mängusaalide ja kilveokontorite ning teiselt poolt teatud õppeasutuste vahel peab olema 850 meetrit ning teatud hasartmänguettevõtete endi vahel 500 meetrit. Selle seaduse teises ja kümnendas üleminekusättes on omakorda ette nähtud, et enne selle seaduse jõustumist antud tegevusload jäävad kehtima ning nende lubade võimaliku uuendamise või pikendamise suhtes kehtivad uued õigus- ja haldusnormid, välja arvatud teatud hasartmänguettevõtete vahelise minimaalse vahemaa nõue. Lisaks on kümnendas üleminekusättes ette nähtud, et uute tegevuslubade väljastamine peatatakse kuni viieks aastaks.

15

Kaebajate sõnul kujutavad need sätted, mis ei ole vajalikud ega proportsionaalsed, endast asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhjendamatut piirangut.

16

Põhikohtuasja vastustaja, Valencia autonoomse piirkonna valitsuse rahandus- ja majandusosakond, väidab seevastu, et kõnealused sätted on liidu õigusega kooskõlas, kuna need on põhjendatud eesmärgiga kaitsta tarbijaid ja alaealisi ning need vastavad nii liikmesriigi õiguses kui ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas tunnustatud proportsionaalsuse kriteeriumile (sobivus, vajalikkus ja proportsionaalsus stricto sensu).

17

Selles kontekstis ja arvestades Euroopa Kohtu praktikat, milles on seatud piirid kaalutlusruumile, mis on liikmesriikidele antud nende hasartmängupoliitika eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramisel, on eelotsusetaotlused esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas põhikohtuasjades vaidlustatud sätted on kooskõlas liidu õiguse põhimõtetega. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu sõnul võib minimaalse vahemaa nõuete kehtestamine olla vastuolus liidu õigusega, kuna taotletavate eesmärkide saavutamiseks piisab muudest varem kehtinud meetmetest, nagu alaealistele ja teistele haavatavatele isikutele kehtestatud keeld pääseda hasartmängudele ligi ja neid mängida ning reklaamikeeld. Sama järeldus peaks kehtima ka piirkondlike normide kohta, mis näevad ette, et mõnda neist nõuetest tuleb täita varem antud tegevuslubade uuendamisel, või peatavad hasartmänguettevõtetele ja hotelli-, restorani-, kohviku- või sarnase sektori (edaspidi „HoReCa-sektor“) ettevõtetele teatavate hasartmängude korraldamiseks uute lubade andmise.

18

Eelotsusetaotlused esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, kas kehtestatud piirangud järgivad võrdse kohtlemise ja järjepidevuse põhimõtteid, kuna neid kohaldatakse üksnes eraettevõtjatele, mitte avalik-õiguslikele ettevõtetele.

19

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de la Comunidad Valenciana (Valencia autonoomse piirkonna kõrgem kohus) menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 järgmised eelotsuse küsimused:

20

Tribunal Superior de Justicia de la Comunidad Valenciana (Valencia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) otsustas samuti peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused kohtuasjas C‑720/23:

21

Euroopa Kohtu presidendi 4. jaanuari 2024. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑718/23, C‑719/23, C‑720/23 ja C‑721/23 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

22

Euroopa Kohtu presidendi 2. veebruari 2024. aasta otsusega liideti need kohtuasjad ja kohtuasi C‑60/24 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

23

ONCE, Hispaania ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon väidavad, et eelotsusetaotlused on vastuvõetamatud, kuna kõik põhikohtuasjade asjaolud on üheainsa liikmesriigi, käesoleval juhul Hispaania Kuningriigi sisesed. ONCE väidab ka, et neljas küsimus kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 ning teine küsimus kohtuasjas C‑720/23 ei ole seotud põhikohtuasjade esemega. Lisaks väidavad see huvitatud isik ja Hispaania valitsus, et need kaks küsimust tuleks igal juhul tunnistada vastuvõetamatuks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 alusel.

24

Mis esimesena puudutab eelotsusetaotluste vastuvõetavust tervikuna, siis tuleb meenutada, et EL toimimise lepingu asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad sätted ei ole kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47).

25

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub aga, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus pöördub Euroopa Kohtusse menetluses, milles on palutud tühistada õigusnormid, mis ei ole kohaldatavad mitte üksnes selle riigi oma kodanike, vaid ka teiste liikmesriikide kodanike suhtes, mõjutab otsus, mille see kohus teeb pärast eelotsusemenetluses tehtud otsust, ka viimati nimetatud kodanikke, mistõttu on Euroopa Kohtule seoses põhivabadusi käsitlevate EL toimimise lepingu sätetega esitatud küsimustele vastamine õigustatud, hoolimata sellest, et kõik põhikohtuasja asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika ning 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Prestige ja Limousine, C‑50/21, EU:C:2023:448, punkt 49).

26

Selles osas nähtub eelotsusetaotlustest ja eelotsusetaotlused esitanud kohtu 23. detsembri 2024. aasta vastusest Euroopa Kohtu poolt oma kodukorra artikli 101 alusel küsitud selgitustele, et põhikohtuasjades on vaidlustatud piirkondlik seadus ja määrus, mis ei ole üldsättena kohaldatavad mitte ainult oma riigi kodanikele, vaid ka teiste liikmesriikide ettevõtjatele, kes soovivad asuda tegutsema Valencia autonoomses piirkonnas, mistõttu ulatuvad käesolevad põhikohtuasjad riigisisesest sfäärist kaugemale. Seetõttu on nende asjade lahendamiseks vajalik põhivabaduste tõlgendamine, mida eelotsusetaotlused esitanud kohus palub (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 34).

27

Mis teisena puudutab kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 esitatud neljanda küsimuse ning kohtuasjas C‑720/23 esitatud teise küsimuse vastuvõetavust, mis on vaidlustatud esiteks põhjusel, et vastus nendele küsimustele ei ole põhikohtuasjade lahendamiseks tarvilik, ja teiseks seetõttu, et eelotsusetaotlused esitanud kohus ei ole esitanud täpsustusi riigisisese õiguse sätete kohta, mida kohaldatakse riigisisesel tasandil korraldatavatele loteriidele ja kihlvedudele, ega „avalik-õiguslike hasartmänguettevõtete“ suhtes kohaldatava õigusliku regulatsiooni kohta, siis olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Ente Cambiano società cooperativa per azioni, C‑660/22, EU:C:2024:152, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Kuna selle menetluse alus on eelotsusetaotlus, on liikmesriigi kohus kohustatud eelotsusetaotluses endas selgitama põhikohtuasja vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku ning esitama vajalikud selgitused põhjuste kohta, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, ja samuti seose kohta, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel (12. septembri 2024. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei ministri jt (aukohtunike töötasu), C‑548/22, EU:C:2024:730, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Sellega seoses tuleb samuti rõhutada, et eelotsusetaotluses sisalduv teave peab võimaldama esiteks Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtu esitatud küsimustele tarvilikud vastused ning teiseks liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel kasutada neile Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 23 antud õigust esitada oma seisukohad. Euroopa Kohus peab tagama selle õiguse kaitse, arvestades asjaolu, et selle sätte alusel teavitatakse huvitatud isikuid üksnes eelotsusetaotlustest (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Ente Cambiano società cooperativa per azioni, C‑660/22, EU:C:2024:152, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Nõuded eelotsusetaotluse sisule on sõnaselgelt sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94, millest tulenevalt eeldatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tunneb seda ja järgib seda ELTL artikliga 267 loodud koostöö käigus rangelt. Neid on pealegi korratud ka Euroopa Liidu Kohtu soovituste liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) punktides 13, 15 ja 16 (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Ente Cambiano società cooperativa per azioni, C‑660/22, EU:C:2024:152, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Tuleb märkida, et kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 esitatud neljanda küsimusega ning kohtuasjas C‑720/23 esitatud teise küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kehtestavad teatavad hasartmängudega ja hasartmängusõltuvuse ennetamisega seotud kohustused üksnes eraõiguslikele hasartmänguettevõtetele, mitte avalik-õiguslikele hasartmänguettevõtetele.

32

Eelotsusetaotlused esitanud kohus ei määratle aga mõistet „avalik-õiguslikud hasartmänguettevõtted“, millele ta viitab, ei esita nende ettevõtete suhtes kohaldatavat riigisisest õiguslikku raamistikku ega too välja piiranguid, mida neile ettevõtetele võidakse kohaldada.

33

Lisaks ei ole eelotsuse küsimuste esemeks olevad piirangud, mis eelotsusetaotlustest nähtuvaid asjaolusid arvestades puudutavad kasiinosid, bingosaale, mängusaale, meelelahutussaale, kihlveokontoreid ja muid mänguautomaatide paigaldamiseks mõeldud ruume, kohaldatavad olenevalt sellest, kas ettevõtted, kus neid mänge korraldatakse või kuhu need mänguautomaadid on paigaldatud, on avalik- või eraõiguslikud. Sellega seoses tuleb märkida, et Hispaania valitsuse seisukohtades esitatud teabe kohaselt on hasartmänge reguleerivate õigusnormide vastuvõtmise pädevus Hispaanias jagatud riigi ja autonoomsete piirkondade vahel. Neist kummagi pädevuse aluseks ei ole mitte vahetegemine „avalik-õiguslike hasartmänguettevõtete“ ja „eraõiguslike hasartmänguettevõtete“ vahel, vaid õigusliku regulatsiooni territoriaalne kohaldamisala, mis varieerub sõltuvalt konkreetse mängu liigist. Nõnda on riigi tasandil korraldatavate loteriide ja online-mängude reguleerimise pädevus jäetud riiklikule seadusandjale, samas kui autonoomsed piirkonnad võivad seda pädevust teostada oma vastavatel territooriumidel muud liiki hasartmängude puhul, ning vahet ei tehta selle alusel, kas tegemist on avalik- või eraõiguslike ettevõtetega.

34

Selles kontekstis ei selgita eelotsusetaotlused esitanud kohus põhjusi, miks ta leidis, et eri liiki hasartmängudel on ühtne turg, mistõttu eri liiki hasartmängude erinev reguleerimine kahjustab konkurentsi.

35

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et neljas küsimus kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 ning teine küsimus kohtuasjas C‑720/23 ei vasta kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõuetele ning tuleb seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks.

36

Kolme esimese küsimusega kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 ning esimese küsimusega kohtuasjas C‑720/23, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 26, 49 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad hasartmängusektori ettevõtjatele esiteks teatud piirangud seoses minimaalsete vahemaadega ühelt poolt mängusaalide ja kihlveokontorite ning teiselt poolt teatud haridusasutuste vahel ja samuti teatud hasartmänguettevõtete endi vahel, teiseks ajalise piirangu HoReCa sektori ettevõtetesse paigaldatavate nn B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamisele, ning millega kolmandaks peatatakse uute litsentside või tegevuslubade väljastamine hasartmänguettevõtete käitamiseks.

37

Mis puudutab ELTL artiklit 56, siis tuleb märkida, et kui riigisisene meede puudutab samal ajal mitut põhivabadust, analüüsib Euroopa Kohus meedet üldjuhul ainult seoses ühega neist vabadustest, kui ilmneb, et konkreetse juhtumi asjaoludel on teised vabadused esimese suhtes täiesti teisejärgulise tähendusega ja neid on võimalik käsitleda koos (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Kuna põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides on sätestatud tingimused, millele peavad vastama teatavat liiki hasartmängude korraldajad, kui nad soovivad alustada tegevust ja saada niisuguste teenuste osutamiseks nõutavaid lube, siis võivad need õigusnormid kujutada endast eeskätt asutamisvabaduse piirangut, kuna võimalik mõju teenuste osutamise vabadusele on vaid neist vabadustest esimese suhtes kehtestatud võimalike piirangute tagajärg (vt analoogia alusel 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Van der Weegen jt, C‑580/15, EU:C:2017:429, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

ELTL artikli 26 kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu käsutuses olevate toimikute kohaselt ei puuduta vaidlus põhikohtuasjades Euroopa Liidu või tema institutsioonide pädevust võtta vastu selles artiklis ette nähtud meetmeid.

40

Neil asjaoludel ei pea Euroopa Kohus seega tegema otsust ELTL artiklite 26 ja 56 alusel.

41

Olgu meenutatud, et asutamisvabaduse piiranguks ELTL artikli 49 tähenduses tuleb pidada kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Edil Work 2 ja S.T., C‑276/22, EU:C:2024:348, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 14, näevad põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed õigusnormid, mida eelotsuse küsimused puudutavad ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, ette esiteks 850 meetri pikkuse vahemaa nõude ühelt poolt mängusaalide ja kihlveokontorite ning teiselt poolt teatud haridusasutuste vahel, teiseks 500 meetri pikkuse vahemaa nõude mängusaalide, bingosaalide ja kihlveokontorite vahel, kolmandaks kohustuse, et olemasolevad mängusaalid ja kihlveokontorid peavad selleks, et nende luba või litsentsi pikendataks, järgima esimest nendest nõuetest, neljandaks keelu pärast seaduse 1/2020 jõustumist uuendada HoReCa sektori ettevõtetesse paigaldatud B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamise lube ning viiendaks peatatakse nendega kuni viieks aastaks uute lubade ja litsentside väljastamine hasartmänguettevõtete rajamiseks ning B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamiseks (edaspidi koos „vaidlusalused meetmed“).

43

Vaidlust ei ole selles, et need meetmed, mis on kehtestatud ja piirkondliku tasandi hasartmängusektori ettevõtjatele siduvaks tehtud seaduse 1/2020 artikli 45 lõigetega 5 ja 6 ning selle seaduse teise ja kümnenda üleminekusättega, mida on täiendatud dekreedi 97/2021 artiklitega 4–6 ja 9, võivad muuta ELTL artikliga 49 tagatud vabaduse kasutamise vähem atraktiivseks või isegi võimatuks, kuna need piiravad ettevõtjate võimalust osutada teatud hasartmänguteenuseid majandustegevusena asjaomases piirkonnas või takistavad juba selliseid teenuseid osutavatel ettevõtjatel oma investeeringutelt tulu teenida.

44

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi õigusnormid, mis seavad majandustegevusega tegelemise tingimuseks tegevusloa saamise ja näevad ette eri tegevusloa tühistamise juhud, kujutavad endast muu hulgas selle vabaduse piirangut (19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Stanley International Betting ja Stanleybet Malta, C‑375/17, EU:C:2018:1026, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Kõnealused meetmed kujutavad endast seega ELTL artikliga 49 tagatud vabaduse piiranguid.

46

Tuleb hinnata, mil määral võivad kõnealuste meetmetega kehtestatud piirangud olla lubatud EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud erandite alusel või – vastavalt Euroopa Kohtu praktikale – õigustud ülekaaluka üldise huvi tõttu (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus OL (Itaalia tegevuslubade pikendamine), C‑517/20, EU:C:2023:219, punkt 49).

47

ELTL artikli 52 lõige 1 lubab piiranguid, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides. Lisaks on kohtupraktikas välja toodud mitu ülekaalukat üldist huvi, nagu eesmärgid kaitsta tarbijaid, hoida ära pettusi, vältida hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ning säilitada avalikku korda üldiselt, mis võivad samuti õigustada piiranguid (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Sjöberg ja Gerdin, C‑447/08 ja C‑448/08, EU:C:2010:415, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Selles kontekstis tuleb meenutada, et hasartmängualased õigusnormid kuuluvad sellisesse valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed moraalsed, usulised ja kultuurilised erinevused. Kuna asjaomast valdkonda ei ole liidu tasandil ühtlustatud, siis on liikmesriikidel laiaulatuslik kaalutlusõigus küsimuses, kui kõrget tarbijate ja ühiskondliku korra kaitse taset nad kõige sobivamaks peavad (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Admiral Gaming Network jt, C‑475/20–C‑482/20, EU:C:2022:714, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Liikmesriigid on seega vabad määrama kindlaks oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja vajaduse korral täpselt määrama soovitud kaitse taseme. Nende kehtestatud piirangud peavad aga proportsionaalsuse poolest vastama Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele tingimustele (14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Landespolizeidirektion Steiermark (mänguautomaadid), C‑231/20, EU:C:2021:845, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesoleval juhul nähtub seaduse 1/2020 preambulist, et kõnealuste meetmete eesmärk on esiteks vähendada alaealiste kokkupuudet hasartmängude pakkumisega nende igapäevasel teel haridusasutustesse, kuna see kokkupuude viiks hasartmänguettevõtete kui meelelahutuskohtade normaliseerumiseni nende ühise vabaajategevuse mudelis, teiseks vähendada hasartmängusõltuvuse tekkimise ohtu, eriti alaealiste hulgas, arvestades inimeste psühholoogilist haavatavust selles eluetapis, kolmandaks võidelda mängusaalide ja kihlveokontorite arvu märkimisväärse kasvu vastu Valencia piirkonna linnaruumis, neljandaks kaitsta sotsiaalselt haavatavamate inimeste tervist ning vähendada hasartmängudega seotud sotsiaalseid ja terviseriske, viiendaks vähendada hasartmänguettevõtete ruumilist kontsentratsiooni linnakvartalites, et vähendada elanikkonna liigse kokkupuute ohtu nende mängudega nende igapäevases keskkonnas ning soodustada linnakeskkonna ja sotsiaal-majandusliku tegevuse tasakaalustatud, kestlikku ja tervislikku arengut, ning kuuendaks tagada, et alaealistel ei oleks HoReCa sektori ettevõtetes juurdepääsu B‑kategooria mänguautomaatidele või auhinna võitmise võimalusega automaatidele.

51

Valencia autonoomse piirkonna valitsuse rahandus- ja majandusosakond ning Hispaania valitsus väidavad üldisemalt, et kõnealuste meetmete eesmärk on rahvatervise ja avaliku julgeoleku kaitse, täpsemalt hasartmängudega seotud sõltuvuskäitumise ennetamine, haavatavate isikurühmade kaitse ning hasartmängude ja kihlvedude sotsiaalse mõju leevendamine.

52

Käesoleva kohtuotsuse punktis 47 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et arvestades hasartmängudega seotud olukorra eripära, on need eesmärgid, mida vaidlustatud piirkondlike õigusnormidega taotletakse, sellised, mis kujutavad endast ülekaalukaid üldisi huve, mis võivad õigustada selliseid põhivabaduste piiranguid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, tingimusel et vaidlusaluste meetmetega neid tegelikult taotletakse – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

53

Sellest järeldub, et ELTL artikliga 49 tagatud vabaduse piirangud kõnealuste meetmete tõttu on käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 51 nimetatud eesmärke arvestades põhjendatud.

54

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikale tuleb analüüsida vaidlusaluste meetmetega kehtestatud piirangute proportsionaalsust ja seega kindlaks teha, kas need piirangud on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik, ning muu hulgas tuleb teha kindlaks, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid vastavad tõepoolest huvile saavutada need eesmärgid järjekindlalt ja süstemaatiliselt (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on Euroopa Kohtu antud juhiseid arvestades anda see hinnang kõigi asjaolude igakülgse hindamise käigus (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Mis puudutab käesoleval juhul kolme esimest vaidlusalust meedet, mis reguleerivad minimaalset vahemaad ühelt poolt mängusaalide ja kihlveokontorite ning teiselt poolt teatud haridusasutuste vahel ja samuti teatud hasartmänguettevõtete endi vahel, siis seaduse 1/2020 preambulist tuleneb, et Valencia autonoomse piirkonna valitsus võttis need meetmed lähtuvalt uuringutest, mis näitavad, et alaealiste liigne kokkupuude hasartmängudega avaldab negatiivset mõju, ning statistikast, mis näitab, et hasartmänguettevõtete arv on enam kui kahekordistunud ja et konkreetselt kihlvedudega tegelevate asutuste arv on Valencia piirkonnas selle seaduse vastuvõtmisele eelnenud aastatel neljakordistunud. Seega ilmneb, et neid meetmeid ei võetud vastu meelevaldselt, vaid need põhinevad konkreetsetel andmetel.

57

Mis puudutab küsimust, kas vaidlusalused meetmed lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks, siis ainuüksi selliste juba kehtivate meetmete olemasolu nagu alaealiste suhtes kehtiv hasartmänguettevõtetesse sissepääsu keeld ja nende ettevõtete reklaamikeeld, mille tõi välja eelotsusetaotlused esitanud kohus, ei võimalda jõuda järeldusele, et kõnealused meetmed ei ole nende eesmärkide saavutamiseks vajalikud.

58

Ühtlasi, kuigi enne vaidlusaluseid meetmeid kehtinud meetmete üldine eesmärk on samuti rahvatervise kaitse, puudutavad need siiski teisi hasartmängudega kokkupuutumise aspekte. Kui meetmed, millega keelatakse alaealiste sissepääs hasartmänguettevõtetesse, on mõeldud selleks, et takistada neid hasartmänge mängimast, siis selliste ettevõtete ning nende ja teatud haridusasutuste vaheliste minimaalsete vahemaade kehtestamise eesmärk on vältida liigset kokkupuudet ja hasartmängude normaliseerumist alaealiste ja teiste haavatavate elanikkonnarühmade igapäevaelus. Lisaks, kui reklaamikeelu eesmärk on takistada hasartmängude reklaamimist, siis teatud mängukohtade vahelise kauguse meetme eesmärk on vähendada mängukohtade ruumilist koondumist.

59

Mis puudutab uute vahemaakohustuste kohaldatavust juba kasutusel olevatele mängusaalidele, kihlveokontoritele ja bingosaalidele nende loa või litsentsi pikendamisel, mis võib kaasa tuua tegevuse lõpetamise, kui nõutavast vahemaast kinni ei peeta, siis see asjaolu ei tähenda tingimata, et sellist meedet tuleb pidada meetmeks, mis läheb vajalikust kaugemale.

60

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et kui vahemaaga seotud kohustusi kohaldataks üksnes uutele ettevõtjatele, annaks see olemasolevatele ettevõtetele konkurentsieelise, mis takistaks veelgi enam nende uute ettevõtjate turulepääsu (vt analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Costa ja Cifone, C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80, punkt 58).

61

Teiselt poolt võeti vaidlusaluste õigusnormide puhul arvesse nende hasartmänguettevõtete spetsiifilist olukorda, mida käitati juba enne põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide jõustumist. Nimelt ei ole seaduse 1/2020 teise ja kümnenda üleminekusätte ning dekreedi 97/2021 artikli 5 kohaselt nende ettevõtete tegevuslubade uuendamisel esiteks vaja järgida minimaalset vahemaad teistest hasartmänguettevõtetest, ja teiseks on uuendamine vaatamata uute lubade väljastamise peatamisele võimalik, kui sellise hasartmänguettevõtte asukoht viiakse teise kohta, et järgida minimaalset vahemaad nende õigusnormidega hõlmatud haridusasutusega, kusjuures hasartmänguettevõtetele, mille tegevusloa kehtivus lõppes enne 1. novembrit 2021, anti ühtlasi tähtaeg uude tegevuskohta asumiseks.

62

Mis puudutab neljandat meedet, mis takistab HoReCa sektori ettevõtetesse paigaldatud B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamise lubade uuendamist, siis näib see olevat taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, ilma et see läheks vajalikust kaugemale, kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu tehtava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist. Selle meetmega, mis võeti sarnaselt kolme esimese kõnealuse meetmega seaduse 1/2020 preambulis nimetatud uuringute põhjal, soovitakse nimelt takistada alaealiste juurdepääsu nendele masinatele kohtades, kus ei ole võimalik nende sissepääsu kontrollida.

63

Lõpuks, osas, milles viies meede peatab kuni viieks aastaks hasartmänguettevõtetele uute lubade ja litsentside väljastamise ning B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamise, kuulub see meede rahvatervise kaitsmise eesmärgi alla ja sellega soovitakse vähendada hasartmänguettevõtete koondumist pärast nende märkimisväärset lisandumist Valencia autonoomsesse piirkonda, mis oli eriti märgatav selle seaduse vastuvõtmisele eelnevatel aastatel ning millega kaasnes mängusõltuvuse all kannatavate isikute arvu suurenemine ja suurenev ühiskondlik mure hasartmänguettevõtete leviku pärast.

64

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea liikmesriigid hindama mitte ainult seda, kas hasartmänge on vaja piirata, vaid ka kas neid on vaja keelata, tingimusel et need piirangud ei ole diskrimineerivad (vt selle kohta 21. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Zenatti, C‑67/98, EU:C:1999:514, punktid 15 ja 16). Nii on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi ettevõtjate arvu piirangud võivad põhimõtteliselt olla õigustatud, peavad need piirangud igal juhul vastama soovile vähendada tegelikult mängimisvõimalusi ja piirata selle valdkonna tegevust järjekindlalt ja süstemaatiliselt (6. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Placanica jt, C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04, EU:C:2007:133, punkt 53), mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

65

Eelotsusetaotlused esitanud kohtul on selles kontekstis siiski tekkinud küsimus, kas ainuüksi asjaolu, et B‑kategooria mänguautomaadid või auhinna võitmise võimalusega automaadid ei ole täielikult keelatud, võib tõendada, et viieaastane peatamine ei ole mõeldud selle eesmärgi saavutamiseks. Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et asjaolu, et teatud hasartmängud ei ole täielikult keelatud, ei ole piisav tõendamaks, et liikmesriigi õigusnormide tegelik eesmärk ei ole nende eesmärkide saavutamine, mida nendega taotletakse ja mida tuleb käsitleda ühise tervikuna (vt selle kohta 21. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Zenatti, C‑67/98, EU:C:1999:514, punkt 35).

66

Kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei ole vaidlusalune viies meede seega ebaproportsionaalne, ilma et oleks vaja analüüsida, kas tuleks teha uuring olemasolevate hasartmängurajatiste mõju kohta ühiskonnale ja rahvatervisele. Liikmesriigi võimalus tõendada, et riigisisene piirav meede vastab Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele nõuetele, ei kao nimelt ainuüksi selletõttu, et sellel liikmesriigil ei ole esitada uuringuid, mille alusel asjaomased õigusnormid vastu võeti (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 72).

67

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑718/23, C‑719/23, C‑721/23 ja C‑60/24 esitatud kolmele esimesele küsimusele ning kohtuasjas C‑720/23 esitatud esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad hasartmängusektori ettevõtjatele esiteks teatud piirangud seoses minimaalsete vahemaadega ühelt poolt mängusaalide ja kihlveokontorite ning teiselt poolt teatud haridusasutuste vahel ja samuti teatud hasartmänguettevõtete endi vahel, teiseks ajalise piirangu HoReCa sektori ettevõtetesse paigaldatavate nn B‑kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamisele ning millega kolmandaks peatatakse uute litsentside või tegevuslubade väljastamine hasartmänguettevõtete käitamiseks, juhul kui liikmesriigi kohus järeldab, et need piirangud võivad olla lubatud EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud erandite alusel või õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu ning et need on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik.

68

Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli olevate asjade üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad hasartmängusektori ettevõtjatele esiteks teatud piirangud seoses minimaalsete vahemaadega ühelt poolt mängusaalide ja kihlveokontorite ning teiselt poolt teatud haridusasutuste vahel ja samuti teatud hasartmänguettevõtete endi vahel, teiseks ajalise piirangu HoReCa sektori ettevõtetesse paigaldatavate nn B-kategooria mänguautomaatide või auhinna võitmise võimalusega automaatide käitamisele ning millega kolmandaks peatatakse uute litsentside või tegevuslubade väljastamine hasartmänguettevõtete käitamiseks, juhul kui liikmesriigi kohus järeldab, et need piirangud võivad olla lubatud EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud erandite alusel või õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu ning et need on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik.