–

Metsä Fibre Oy, esindajad: asianajajat A.‑S. Roubier ja M. af Schultén ning oikeustieteen maisteri J. Kauppinen,

–

Energiavirasto, esindajad: N. Kankaanrinta ja J. Pakkala,

–

Soome valitsus, esindajad: A. Laine ja H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. De Meester, I. Söderlund ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 2. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsustele nr 280/2004/EÜ ja nr 406/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EL) nr 920/2010 ja nr 1193/2011 (ELT 2013, L 122, lk 1), artiklite 40 ja 70 kehtivust ja tõlgendamist ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud seoses äriühingu Metsä Fibre Oy kaebusega Energiavirasto (energiaturuamet, Soome) otsuse peale, mis puudutab kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid, mille see äriühing pidi tagastama vastavalt liidu õigusnormidele, mis puudutavad kõnealuste lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi Euroopa Liidus ja mille Euroopa Kohus hiljem kehtetuks tunnistas.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), loodi vastavalt selle artiklile 1 ühenduse lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

4

Direktiivi artikkel 19 „Registrid“ näeb ette:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2012 eraldatud lubatud heitkoguse ühikute kohta peetakse ühenduse registrit liikmesriikides avatud kontode pidamisega seotud protsesside läbiviimiseks ning lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks, tagastamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks lõikes 3 osutatud [Euroopa K]omisjoni määruse kohaselt.

[…]

3.   Käesoleva direktiivi rakendamiseks võtab komisjon vastu määruse registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta, mis luuakse standarditud elektrooniliste andmebaaside kujul, mis sisaldavad ühiseid andmeelemente lubatud heitkoguse ühikute väljaandmise, valdamise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise jälgimiseks, et tagada vajadust mööda üldsuse juurdepääs ja süsteemi konfidentsiaalsus ning kindlustada, et [ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni] Kyoto protokollist[, mis on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 25. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/358/EÜ (EÜT 2002, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 11/42, lk 24) (edaspidi „Kyoto protokoll“),] tulenevaid kohustusi eiravaid üleandmisi ei toimuks […]“.

5

Määrus nr 389/2013 võeti vastu direktiivi 2003/87 artikli 19 alusel. Kuigi see määrus tunnistati alates 1. jaanuarist 2021 kehtetuks komisjoni 12. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2019/1122, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ seoses liidu registri toimimisega (ELT 2019, L 177, lk 3), kohaldatakse seda siiski vastavalt selle delegeeritud määruse artikli 88 teisele lõigule kuni 1. jaanuarini 2026 kõigi toimingute suhtes, mis on nõutavad seoses kauplemisperioodiga 2013–2020, Kyoto protokolli teise kohustusperioodiga ja määruse nr 389/2013 artikli 3 punktis 30 määratletud nõuete täitmise perioodiga.

6

Määruse nr 389/2013 põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Kuna [lubatud heitkoguse ühikud (LHÜd)] ja Kyoto ühikud eksisteerivad ainult immateriaalses vormis ja on asendatavad, siis tuleks õigus LHÜle või Kyoto ühikule määrata nende olemasolu järgi liidu registri kontol, millel neid hoitakse. Lisaks sellele on registrisse sisestatud tehingu tagasipööramise ja selle tagajärjel tekkida võiva süsteemi‑ ja turuhäirega seotud riskide vähendamiseks vajalik tagada, et LHÜd ja Kyoto ühikud oleksid täielikult asendatavad. Eelkõige ei tohi tehinguid tagasi pöörata, tühistada ega likvideerida muul viisil, kui on kindlaks määratud registri eeskirjades, ega hiljem kui eeskirjades sätestatud hetkel. Käesolevas määruses sätestatu ei tohiks takistada kontoomanikku ega kolmandat isikut kasutamast seadusjärgseid õigusi või esitamast nõudeid seoses tagasisaamise või tagasiandmisega aluseks oleva tehingu tagajärjel süsteemi sisestatud tehingu suhtes, näiteks pettuse või tehnilise vea korral, kui see ei põhjusta tehingu tagasipööramist, tühistamist või likvideerimist. Lisaks sellele tuleks kaitsta LHÜ või Kyoto ühiku heas usus omandamist.“

7

Määruse artikli 40 „LHÜde ja Kyoto ühikute olemus ja tehingute lõplikkus“ lõigetes 3 ja 4 on ette nähtud:

„3.   LHÜ ja Kyoto ühiku asendatavus tähendab, et kõiki LHÜ või Kyoto ühikuga seotud tagasisaamis‑ või tagasiandmiskohustusi, mis võivad tuleneda siseriiklikust õigusest, kohaldatakse ainult sama liiki LHÜde või Kyoto ühikute suhtes.

Kui artiklist 70 ja artikliga 103 ettenähtud kooskõlastusprotsessist ei tulene teisiti, muutub tehing lõplikuks ja pöördumatuks selle lõpetamisel artikli 104 kohaselt. Ilma et see mõjutaks siseriikliku õiguse mis tahes sätet või siseriikliku õigusega ettenähtud edasikaebamisõigust, millest võib tuleneda mingi nõue või käsk sooritada liidu registris uus tehing, ei tohiks ükski lepingute või tehingute peatamist käsitlev õigusnorm, eeskiri ega tava viia kõnealuses registris sooritatud tehingu likvideerimiseni, mis on käesoleva määruse kohaselt lõplikuks ja pöördumatuks muutunud.

Kontoomanikku ega kolmandat isikut ei takistata kasutamast aluseks olevast tehingust tulenevaid seadusjärgseid õigusi või esitamast nõudeid, sealhulgas tagasisaamiseks, tagasiandmiseks või kahju eest seoses liidu registris lõplikuks muutunud tehinguga, näiteks pettuse või tehnilise vea korral, kui see ei põhjusta tehingu tagasipööramist, tühistamist või likvideerimist liidu registris.

4.   Heas usus tegutsev LHÜ või Kyoto ühiku ostja ja omanik omandab ülekandjalt LHÜ või Kyoto ühiku ilma omandiõiguse puudusteta.“

8

Sama määruse artikli 70 „Ekslikult algatatud lõpetatud protsesside tagasipööramine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui kontoomanik või kontoomaniku nimel tegutsev riiklik haldaja on tahtmatult või ekslikult algatanud ühe lõikes 2 osutatud tehingutest, võib kontoomanik esitada oma konto haldajale kirjaliku taotluse lõpetatud tehingu tagasipööramiseks. Taotlusele kirjutavad nõuetekohaselt alla kontoomaniku volitatud esindaja või esindajad, kes on volitatud algatama seda liiki tehingut, mille tagasipööramist taotletakse, ning taotlus saadetakse viie tööpäeva jooksul alates protsessi lõpetamisest. Taotlus sisaldab kinnitust selle kohta, et tehing algatati ekslikult või tahtmatult.

2.   Kontoomanikud võivad taotleda järgmiste tehingute tagasipööramist:

9

Metsä Fibre käitab Äänekoskis (Soome) biotoodete tehast. Aastatel 2013–2017 tagastas see ettevõtja talle selle käitise eest eraldatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikud.

10

Euroopa Kohus tunnistas 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega Schaefer Kalk (C‑460/15, edaspidi kohtuotsus Schaefer Kalk, EU:C:2017:29) kehtetuks komisjoni 21. juuni 2012. aasta määruse (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT 2012, L 181, lk 30) teatavad sätted, mis kehtisid aastatel 2013–2018 ja mille kohaselt kuulus lubja põletamise käitise heitkoguse hulka süstemaatiliselt süsinikdioksiid (CO2), mis on sadestatud kaltsiumkarbonaadi tootmiseks üle kantud teisele käitisele, olenemata sellest, kas süsinikdioksiidi atmosfääri eraldub või mitte.

11

Energiaturuamet korrigeeris 26. aprilli 2022. aasta otsusega Äänekoski käitise CO2‑heite üldkogust aastatel 2013–2017. Ta leidis, et kohtuotsusest Schaefer Kalk tulenevalt oli Metsä Fibre nende aastate eest tagastanud liidu registrisse ligikaudu 115000 lubatud heitkoguse ühikut ülemäära, ja lubas tal selle ülejäägi 2021. aastasse üle kanda. Samas leidis nimetatud amet, et selle käitise kontole ei ole võimalik tagasi kanda ülemäära tagastatud lubatud heitkoguse ühikutega võrdset kogust, kuna möödunud olid määruses nr 389/2013 ekslikult tehtud tehingu tagasipööramiseks liidu registris ette nähtud tähtajad. Lisaks on selles otsuses märgitud, et see määrus ei näe ette võimalust kanda nõuete täidetuse positiivset saldot üle Metsä Fibre mõne muu käitise kontole.

12

Metsä Fibre leiab, et energiaturuameti tehtud korrektsioonis ei ole siiski arvestatud kohtuotsusest Schaefer Kalk tulenevate kõigi tagajärgedega, sest korrektsioon ei võimalda tal neid ülemääraseid lubatud heitkoguse ühikuid vabalt käsutada. Kuna neid ühikuid ei ole liidu registrisse kantud, ei ole neid tegelikult olemas, mistõttu ei saa Metsä Fibre neid müüa.

13

Metsä Fibre märgib aga, et pärast suuri investeeringuid tema Äänekoski käitisesse ei tekita see peaaegu enam süsinikdioksiidi heidet. Seega ei saa ta sisuliselt üldse kasutada 115000 ülemäärast kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikut, mis tal on ühikute tulevaste tagastamiste raames. Sellega seoses tunnistab energiaturuamet ise, et selle käitise praeguse aastase heitkoguste taseme juures, mis on alla 20 tonni süsinikdioksiidi, kuluks nende 115000 lubatud heitkoguse ühiku kasutamiseks ligikaudu kuus kuni seitse tuhat aastat.

14

Neil asjaoludel esitas Metsä Fibre eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Helsingin hallinto‑oikeusele (Helsingi halduskohus, Soome), nimetatud otsuse tühistamise nõude. Ta väidab, et eespool nimetatud otsus on vastuolus liidu esmase õigusega eelkõige seetõttu, et olukord, kus käitaja ei saa lubatud heitkoguse ühikute korrigeerimisest tegelikult kasu, rikub omandiõigust ja võrdsuse põhimõtet ning on lisaks vastuolus majandusliku loogikaga. Metsä Fibre leiab, et tal puudub de facto õiguskaitse, kuna tema suhtes ei kohaldata kohtuotsusest Schaefer Kalk tulenevat õiguspõhimõtet.

15

Neil asjaoludel otsustas Helsingin hallinto‑oikeus (Helsingi halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70 sätted, mis puudutavad tehingute lõplikkust ja pöördumatust ning nende tagasipööramise tähtaegu, on hartat arvestades kehtivad.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub seega eeldusest, et need sätted takistavad Metsä Fibrele kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tagastamise tagasipööramist olukorras, kus esiteks tulenes Metsä Fibre poolt liidu registrisse lubatud heitkoguse ühikute ülemäära tagastamine määruse nr 601/2012 nende sätete kohaldamisest, mis tunnistati kohtuotsusega Schaefer Kalk kehtetuks, ja teiseks ei saa see käitaja kasutada talle kuuluvat 115000 lubatud heitkoguse ühikut, kuna Äänekoski käitis tekitab nüüdsest väga vähe heidet.

18

Leides, et määruse nr 389/2013 artiklid 40 ja 70 takistavad teha kohtuotsusest Schaefer Kalk järeldusi Metsä Fibre suhtes, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus nende kehtivuses eelkõige harta artikliga 17 tagatud omandiõiguse seisukohast.

19

Määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 teise lõigu kohaselt muutub kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi raames tehtud tehing lõplikuks ja pöördumatuks selle lõpetamisel selles määruses ette nähtud korra kohaselt. Lisaks on selles sättes täpsustatud, et põhimõtteliselt ei tohiks ükski lepingute või tehingute lõpetamist käsitlev õigusnorm, eeskiri ega tava viia kõnealuses registris sooritatud tehingu likvideerimiseni, mis on selle määruse kohaselt lõplikuks ja pöördumatuks muutunud.

20

Määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 teisest lõigust ilmneb, et kui selle määruse artikli 70 sätetest ei tulene teisiti, kohaldatakse seda korda, ilma et see mõjutaks riigisisese õiguse mis tahes sätet või riigisisese õigusega ette nähtud edasikaebamisõigust, millest võib tuleneda nõue või käsk sooritada liidu registris uus tehing.

21

Sellega seoses tuleneb määruse nr 389/2013 artikli 70 lõikest 1, et tehingu saab tagasi pöörata, kui see on algatatud tahtmatult või ekslikult, ja tingimusel, et kontoomanik taotleb selle tagasipööramist viie tööpäeva jooksul pärast tehingu lõpetamist.

22

Määrusega nr 389/2013 kehtestati seega tehingute tagasipööramise range kord, mille eesmärk on tagada nii palju kui võimalik nende tehingute tagasipööramatus.

23

Eelkõige ei võimalda see kord tugineda kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kuuluva käitise heitkoguste arvutamist reguleerivate liidu õigusnormide kehtetuks tunnistamisele, et taotleda määruse nr 389/2013 artikli 70 tähenduses lõpetatud tehingu tagasipööramist.

24

Lisaks puudutavad määruse nr 389/2013 artikli 70 lõikes 1 ette nähtud olukorrad asjaomaste ettevõtjate eksimusi ja seega olukordi, mis on täiesti erinevad põhikohtuasjas käsitletavast olukorrast, kus tuginetakse liidu õigusnormi tagantjärele tuvastatud õigusvastasusele. Järelikult ei saa seda sätet käesoleval juhul analoogia alusel kohaldada. Seda enam, et selline kohaldamine eeldaks selles sättes ette nähtud rangete tähtaegade eiramist.

25

Kuigi määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 teise lõigu ja artikli 70 lõikega 1 on seega vastuolus see, kui kohtuotsust Schaefer Kalk võetakse arvesse selleks, et oleks võimalik pöörata tagasi ülemäära tagastatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tagastamine, ei saa see asjaolu siiski kaasa tuua nende sätete kehtetust Metsä Fibrega sarnases olukorras oleva käitaja omandiõiguse seisukohast, mis on tagatud harta artikliga 17, kuna selle määruse artikli 40 lõike 3 kolmas lõik võimaldab tagada, et nende sätete kohaldamine ei tekita käitajale igal juhul ebaproportsionaalset koormust.

26

Nimelt on määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 kolmandas lõigus koostoimes sama määruse põhjendusega 8 märgitud, et kontoomanikku ega kolmandat isikut ei takistata kasutamast aluseks olevast tehingust tulenevaid seadusjärgseid õigusi või esitamast nõudeid, sealhulgas tagasisaamiseks, tagasiandmiseks või kahju hüvitamiseks seoses liidu registris lõplikuks muutunud tehinguga, näiteks pettuse või tehnilise vea korral, kui see ei põhjusta tehingu tagasipööramist, tühistamist või likvideerimist liidu registris.

27

Seega ilmneb, et artikli 40 lõike 3 kolmandas lõigus on sõnaselgelt ette nähtud olukord, kus tehing on liidu registris muutunud lõplikuks. Sellisel juhul on eelkõige kontoomaniku ülesanne kasutada õigust tagasisaamisele, tagasiandmisele või kahju hüvitamisele, tingimusel et selline nõue ei too kaasa tehingu tagasipööramist, tühistamist või likvideerimist selles registris, kusjuures nende kolme nõude alternatiivsus annab tunnistust nende samaväärsusest.

28

Võimalus taotleda tagasisaamist, tagasiandmist või kahju hüvitamist, mille kohta on määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud, et see on antud „näiteks pettuse või tehnilise vea korral“, peab veelgi enam olema kättesaadav kontoomanikule, kes kohaldas täpselt liidu õigusnorme, mille Euroopa Kohus hiljem kehtetuks tunnistas. See on nii seda enam, et nagu näitab väljend „näiteks“, ei ole selles sättes nimetatud sündmuste jada esitatud ammendava loeteluna.

29

Viimati nimetatud säte võimaldab seega asjaomasel kontoomanikul kasutada oma õigust sellise kahju hüvitamisele, mis on tekkinud tehinguga, mis hiljem on Euroopa Kohtu otsust arvestades osutunud ülemääraseks, kuid mida ei saa enam tagasi pöörata, sest see on pöördumatu ja lõplik. Kuna asjaomast tehingut ei ole liidu registris tagasi pööratud, ei seata selle registri toimimist kahtluse alla.

30

Sellega seoses peab asjaomasel kontoomanikul olema võimalik kasutada pädevas riigisiseses asutuses oma õigust tagasisaamisele, tagasiandmisele või kahju hüvitamisele, kusjuures liikmesriigid on kohustatud tagama määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 kolmanda lõigu järgimise, eelkõige nähes selleks ette tõhusad õiguskaitsevahendid.

31

Neil asjaoludel ja vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 26–30 esitatud kaalutlustele võib selline käitise käitaja nagu Metsä Fibre kasutada määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 kolmandas lõigus nimetatud õigusi või nõudeid, sealhulgas õigust saada hüvitist, et ta asetataks kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute kasutamise osas samasse olukorda, milles ta oleks siis, kui kohtuotsusega Schaefer Kalk kehtetuks tunnistatud sätteid ei oleks olemas olnud ja sellest tulenevalt ei oleks kõnealune käitaja ülemääraseid lubatud heitkoguse ühikuid tagastanud.

32

Kuigi sellise kahju hüvitamise nõude suhtes kehtivad tavaliselt seda laadi nõuete suhtes kohaldatav kord ja tingimused, tuleb veel täpsustada, et arvestades asjaolu, et energiaturuamet krediteeris teiste kohtuotsusest Schaefer Kalk mõjutatud käitiste kontosid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega sellises koguses, mis on võrdne nende lubatud heitkoguse ühikute arvuga, mis tagastati ülemäära, et kasutada neid tulevastel kauplemisperioodidel, siis peab määruse nr 389/2013 artikli 40 lõike 3 kolmanda lõigu alusel makstav hüvitis sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, põhimõtteliselt viima selleni, et asjaomase käitise käitaja asetatakse majanduslikus mõttes varaliselt samaväärsesse olukorda nende käitiste käitajatega, kelle kontosid sel viisil krediteeriti.

33

Nimelt ei saa sellise käitise käitaja, kes on muutnud oma tootmisprotsessi, et vähendada CO2‑heidet ja seega täita paremini liidu keskkonnakaitse eesmärke, olla ebasoodsamas olukorras seetõttu, et käitise praegu toodetud väike heitkogus vähendab tema huvi saada lubatud heitkoguste ühikuid, mida ta saab kasutada tulevastel kauplemisperioodidel.

34

Kõigist eeltoodud põhjendustest tuleneb, et määruse nr 389/2013 artiklitega 40 ja 70 ei ole vastuolus see, kui Euroopa Kohtu otsusega hiljem kehtetuks tunnistatud liidu õiguse sätete kohaldamisest tulenevaid tagajärgi on võimalik tõhusalt heastada.

35

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et esimese küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70 nende sätete kehtivust, mis puudutavad tehingute lõplikkust ja pöördumatust ning nende tagasipööramise tähtaegu.

36

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Esimese eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada komisjoni 2. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsustele nr 280/2004/EÜ ja nr 406/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EL) nr 920/2010 ja nr 1193/2011, artiklite 40 ja 70 nende sätete kehtivust, mis puudutavad tehingute lõplikkust ja pöördumatust ning nende tagasipööramise tähtaegu.