1.

Käesolevad eelotsusetaotlused käsitlevad maapealse digitelevisiooni sageduste kasutamise õiguste ümberkujundamise (edaspidi „sageduste ümberkujundamine“) menetlust, mis toimub DVB-T edastussüsteemilt (uuema tehnoloogia) DVB‑T2 ( 2 ) edastussüsteemile üleminekuga pärast 694–790 MHz sagedusala (edaspidi „700 MHz sagedusala“) ümberjaotamist viienda põlvkonna telekommunikatsioonivõrgule (edaspidi „5G-võrk“) ( 3 ).

2.

Taotlused on esitatud vaidlustes, mille üheks pooleks on maapealse digitelevisiooni võrke käitavad äriühingud ning teiseks pooleks Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (Itaalia sideteenuste tagamise asutus, edaspidi „AGCOM“) ja teised avalik-õiguslikud asutused ( 4 ) ning mis puudutavad menetlusi, milles muudetakse riiklikes multipleksides DVB-T tehnoloogia sageduste kasutamise õigused DVB‑T2 tehnoloogia edastusmahu kasutamise õigusteks ( 5 ) ja jaotatakse DVB‑T tehnoloogialt DVB‑T2 tehnoloogiale üleminekust saadud täiendava edastusmahu kasutamise õigused (edaspidi „täiendav edastusmaht“).

3.

Sellega seoses tekib küsimus, kuidas tõlgendada mitut liidu elektroonilise side õigusliku raamistiku ( 6 ) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) sätet, mis käsitlevad peamiselt seda, kas õiguskaitsevahendid AGCOMile kuuluvate sageduste ja pädevuste ümberkujundamise kontekstis võetud aktide vastu on tõhusad, ning kas selle ümberkujundamise käigus on rikutud põhikohtuasja kaebajate õigusi, sealhulgas õiguspärase ootuse põhimõtet, võttes arvesse ka Itaalia audiovisuaalsektori ajaloolist arengut.

4.

Loadirektiivi artikli 3 „Elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud üldluba“ lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. Selle saavutamiseks ei tee liikmesriigid ettevõtjatele takistusi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumisel, kui see ei ole vajalik [ELTL artikli 52] lõikes 1 sätestatud põhjustel.

2.   Ilma et see piiraks […] artiklis 5 nimetatud kasutusõigusi, võib elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuda ainult üldloa alusel. Asjaomaselt ettevõtjalt võib nõuda teatise esitamist, kuid samas ei pea ta saama riigi reguleerivalt asutuselt selgesõnalist otsust ega muud haldusakti enne, kui hakkab kasutama loast tulenevaid õigusi. Vajaduse korral pärast teatise esitamist võib ettevõtja hakata tegutsema, võttes vajadusel arvesse artiklite 5, 6 ja 7 sätteid kasutusõiguste kohta.

[…]“.

5.

Selle direktiivi artikli 5 „Raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigused“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui tuleb anda raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks individuaalseid õigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale võrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 3 nimetatud üldloa alusel, võttes arvesse käesoleva direktiivi artiklite 6 ja 7 ning artikli 11 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas [raamdirektiiviga].

Piiramata liikmesriigi eelnevalt määratletud konkreetseid kriteeriume, mille alusel antakse õigusi raadiosageduste kasutamiseks raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks kooskõlas [liidu] õigusega, antakse raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks õigusi avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega ning raadiosageduste puhul vastavalt [raamdirektiivi] artikli 9 sätetele. Avatud menetluse nõudest võib teha erandi juhul, kui raadiosageduste kasutamise individuaalsete õiguste andmine raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele on vajalik, et saavutada liikmesriigi poolt määratletud üldist huvi pakkuv eesmärk kooskõlas [liidu] õigusega.

[…]“.

6.

Nimetatud direktiivi artikli 7 „Raadiosageduste kasutamiseks antavate õiguste hulga piiramise kord“ lõikes 3 on ette nähtud:

„Kui raadiosageduste kasutamise õiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta [raamdirektiivi] artiklis 8 sätestatud eesmärkide ja kõnealuse direktiivi artiklis 9 sätestatud nõuete täitmise saavutamist.“

7.

Sama direktiivi artiklis 14 „Õiguste ja kohustuste muutmine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et üldlubade, kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õigustega seotud õigusi, tingimusi ja korda saab muuta ainult objektiivselt põhjendatud juhtudel ja proportsionaalselt, võttes vajaduse korral arvesse üleantavate raadiosageduste kasutusõiguste suhtes kohaldatavaid eritingimusi. […]

2.   Liikmesriigid ei piira ega tühista seadmete paigaldamise õigusi ega raadiosageduste kasutamise õigusi enne selliste õiguste kehtivusaja lõppemist, kui piiramine või tühistamine ei ole põhjendatud või kohaldatav lisa ja õiguste tühistamise kompenseerimist käsitlevate siseriiklike sätete kohaselt.“

8.

Raamdirektiivi artikkel 3 „Riigi reguleerivad asutused“ ( 7 ) on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et iga käesoleva direktiivi ja eridirektiividega riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesandega tegeleb pädev organ.

2.   Liikmesriigid kindlustavad riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse, tagades, et kõnealused asutused on juriidiliselt eraldiseisvad ja funktsionaalselt sõltumatud kõigist elektroonilisi sidevõrke, -seadmeid ja -teenuseid pakkuvatest organisatsioonidest. Liikmesriigid, kes säilitavad omandi või kontrolli elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvates ettevõtjates, tagavad reguleeriva funktsiooni tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või kontrolliga seotud toimingutest.

3.   Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused kasutavad oma volitusi erapooletult, läbipaistvalt ja õigeaegselt. Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivatel asutustel on neile määratud ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised ja inimressursid.

3a.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 kohaldamist, tegutsevad riigi reguleerivad asutused, kes vastutavad turu eelneva reguleerimise […] eest […] sõltumatult ning ei taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel, mis on neile määratud [liidu] õigust rakendavate siseriiklike õigusnormidega. See ei välista siseriikliku riigiõiguse kohast järelevalvet. Riigi reguleeriva asutuse otsuseid võivad peatada või tühistada üksnes artikli 4 kohaselt asutatud edasikaebusi käsitlevad organid.

[…]“. ( 8 )

9.

Selle direktiivi artikli 4 „Kaebeõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on olemas toimivad mehhanismid, mille alusel on riigi reguleeriva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus sellise otsuse vastu edasikaebusi käsitlevale organile, mis on asjaomastest pooltest sõltumatu. Kõnealusel organil, milleks võib olla kohus, on oma funktsioonide tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja et olemas on toimiv edasikaebamise mehhanism.

Kuni kaebuse lahendamiseni kehtib riigi reguleeriva asutuse otsus, kui vastavalt siseriiklikele õigusnormidele ei kohaldata ajutisi meetmeid.“

10.

Direktiivi artikkel 8 „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel […]

3.   Riigi reguleerivad asutused aitavad siseturu arengule kaasa […]

4.   Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve […]“.

11.

Sama direktiivi artikli 9 „Raadiosageduste haldamine elektrooniliste sideteenuste puhul“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Võttes arvesse asjaolu, et raadiosagedused on ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus, tagavad liikmesriigid oma territooriumil elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavate raadiosageduste tulemusliku haldamise kooskõlas artiklitega 8 ja 8a. Nad tagavad, et pädevad riigiasutused jaotavad elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavat spektrit ja annavad selliste raadiosageduste kasutamise üldlube või individuaalseid kasutusõigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumi[d]e põhjal.

Käesoleva artikli kohaldamisel järgivad liikmesriigid asjaomaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas [Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu] raadioeeskirju, ja võivad võtta arvesse avaliku korraga seotud kaalutlusi.“

12.

Konkurentsidirektiivi artiklis 2 „Elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenustega seotud ainu- ja eriõigused“ on täpsustatud:

„1.   Liikmesriigid ei anna ega säilita elektrooniliste sidevõrkude rajamise ja/või pakkumise või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamise ainu- või eriõigusi.

2.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kõigil ettevõtjatel on õigus osutada elektroonilisi sideteenuseid või luua, laiendada ja pakkuda elektroonilisi sidevõrke.

3.   Liikmesriigid tagavad, et ei kehtestata ega säilitata piiranguid elektrooniliste sideteenuste osutamisele elektrooniliste sideteenuste osutajate rajatud elektroonilistes sidevõrkudes, kolmandate isikute pakutud infrastruktuuridele või võrkude, muude rajatiste või asukohtade jagamise teel, ilma et see piiraks direktiivide 2002/19/EÜ ( 9 ), [loadirektiivi], [raamdirektiivi] ja 2002/22/EÜ ( 10 ) kohaldamist.

4.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjale elektrooniliste sideteenuste osutamiseks või elektrooniliste sidevõrkude rajamiseks ja/või pakkumiseks antud üldluba ja sellega kaasnevad tingimused põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, proportsionaalsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel.

5.   Kõik [loadirektiivi] artikli 3 lõikes 1 sätestatud põhjustel tehtud otsused, millega takistatakse ettevõtjal pakkuda elektroonilisi sideteenuseid või -võrke, peavad olema põhjendatud.

Isikul, kes ei ole sellega rahul, peaks olema võimalus vaidlustada selline otsus asjaomastest isikutest sõltumatus organis ja vajaduse korral kohtus.“

13.

Selle direktiivi artiklis 4 „Sageduste kasutamise õigus“ on sätestatud:

„Ilma et see piiraks konkreetseid kriteeriume ja korda, mille liikmesriigid on kehtestanud raadiosageduste kasutamise õiguste andmiseks raadio- või televisiooniringhäälingu sisuteenuse pakkujatele, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid kooskõlas [liidu] õigusega:

14.

Otsus 2017/899 reguleerib 700 MHz sagedusala kasutamist. Selle otsuse artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Hiljemalt 30. juunist 2020 lubavad liikmesriigid kasutada [700 MHz] sagedusala maapealsetes süsteemides, mis suudavad osutada traadita elektroonilise lairibaside teenuseid […]

Liikmesriigid võivad ühel või mitmel käesoleva otsuse lisas esitatud piisavalt põhjendatud juhul 700 MHz sagedusala kasutamise lubamist kuni kahe aasta võrra edasi lükata. […] Vajaduse korral korraldavad liikmesriigid lubade andmise või muudavad raadiospektri olemasolevaid asjakohaseid kasutusõigusi kooskõlas [loadirektiiviga], et sellist kasutust võimaldada.

[…]“.

15.

Otsuse artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad võimalikult kiiresti ja hiljemalt 30. juuniks 2018 vastu ja avalikustavad oma riiklikud plaanid ja ajakavad (edaspidi „riiklik tegevuskava“), milles esitatakse üksikasjalikud meetmed artiklitest 1 ja 4 tulenevate kohustuste täitmiseks. Liikmesriigid koostavad riiklikud tegevuskavad pärast konsulteerimist kõigi asjaomaste sidusrühmadega.“

16.

Käesolevate kohtuasjade esemeks olevad sätted kehtestati seaduse nr 205/2017 ( 11 ) artikli 1 lõigetega 1030–1037.

17.

Selle seaduse artikli 1 lõikes 1031 on sätestatud:

„Kooskõlas Euroopa ja riikliku audiovisuaalpoliitika eesmärkidega, milleks on sotsiaalne ühtekuuluvus, sidevahendite paljusus ja kultuuriline mitmekesisus, ning eesmärgiga hallata spektrit kõige uuemate tehnoloogiate abil võimalikult tõhusalt, vabastatakse kõik üleriigilisel ja kohalikul tasandil maapealse digitelevisiooni teenusele määratud sagedused, mis on jaotatud III VHF ja 470–694 MHz sagedusalas, vastavalt lõikes 1032 osutatud ajakavale. Samadel eesmärkidel, millele on osutatud esimeses lauses, muudetakse sageduste kasutamise õiguste jaotamiseks käesoleva seaduse jõustumise kuupäeva seisuga riiklike võrkude operaatoritele kuuluvad sageduste kasutamise õigused [AGCOMi] määratud kriteeriumide järgi hiljemalt 31. märtsiks 2019 riiklikes multipleksides uue DVB-T2 tehnoloogia edastusmahu kasutamise õigusteks. [AGCOM] kehtestab 31. märtsiks 2019 kriteeriumid, mille alusel antakse lõike 1030 kohaselt maapealse digitelevisiooni teenuse jaoks ette nähtud sageduste kasutamise õigused riigi tasandil riigisisestele võrguoperaatoritele [sagedusalas 470694 MHz UHF], võttes arvesse vajadust tagada võrkude ümberkujundamise ja rakendamise võimalike kulude kontroll, lõikes 1032 osutatud üleminekuperioodi lühendamine ning kulude ja mõju lõppkasutajatele minimeerimine. Hiljemalt 30. juuniks 2019 annab [Ministero dello sviluppo economico (majandusarengu ministeerium, Itaalia)] kolmandas lauses osutatud sageduste kasutamise õigused sama lause tähenduses [AGCOMi] määratletud kriteeriumide alusel riigisisestele võrguoperaatoritele. […]“

18.

Nimetatud seaduse artikli 1 lõikes 1031bis on ette nähtud:

„Riigi tasandil kättesaadava täiendava edastusmahu ja maapealsete sageduste jaotamine lisaks lõikes 1031 osutatud ja [AGCOMi] [riiklikus sageduste jaotamise kavas] kasutusõiguste muutmiseks ettenähtud sagedustele, mis määratakse maapealse digitelevisiooni teenuse osutamiseks riigisisestele võrguoperaatoritele ja avalik-õigusliku raadio-, televisiooni- ja multimeediateenuse kontsessionäärile, toimub majandusarengu ministeeriumi poolt 30. novembriks 2019 algatatud tasulise menetluse teel ilma konkursita, kohaldades [AGCOMi] poolt 30. septembriks 2019 kehtestatud menetlusi […], lähtudes järgmistest põhimõtetest ja kriteeriumidest: a) jaotada edastusmaht ja sagedused poole multipleksi suuruste osade alusel; b) määrata pakkumiste miinimumväärtus [AGCOMi] poolt registreeritud turuväärtuste alusel; c) võtta arvesse esitatud rahaliste pakkumiste väärtust; d) tagada teenuse järjepidevus, tehnoloogilise ülemineku kiirus ja sektoris tegutsevate riigisiseste võrguettevõtjate, sealhulgas avaliku raadio-, televisiooni- ja multimeediateenuse kontsessionääri poolt kättesaadavaks tehtud tehnoloogiliste infrastruktuuride kvaliteet; e) väärtustada maksimaalselt sektoris riigisiseste võrguoperaatorite omandatud kogemusi, eelkõige seoses digiringhäälinguvõrkude rakendamisega; f) väärtustada maksimaalselt struktuurilist võimet tagada spektri tõhusus, sektoris omandatud professionaalsus ja oskused, tehnoloogiline innovatsioon ning täiendava edastusmahu ja täiendavate sageduste optimaalne, tõhus ja õigeaegne kasutamine; g) tagada spektri parim võimalik kasutamine, võttes arvesse kvaliteetse sisu praegust edastamist maapealse digitelevisiooni tehnoloogia abil võimalikult suurele osale Itaalia elanikkonnast. […]“

19.

Sama seaduse artikli 1 lõikes 1037 on sätestatud:

„Vaidlused seoses sageduste kasutamise õiguste jaotamisega, taotluste esitamise kutsetega ja muude lõigetes 1026–1036 nimetatud menetlustega, eelkõige seoses maapealse digitelevisiooni teenuse jaoks sageduste vabastamise menetlustega, kuuluvad halduskohtute ainupädevusse […]. Kuna sageduste kiire vabastamine ja jaotamine teenib ülekaalukaid üleriigilisi huve, ei too lõigetes 1026–1036 viidatud menetlustes vastuvõetud aktide ja meetmete tühistamine kaasa varasema olukorra taastamist ega mitterahalist hüvitist, ning mis tahes kahju hüvitamine, mis on vajaduse korral ette nähtud, toimub üksnes samaväärsega hüvitamisena. Kaitsemeetmed piirduvad esialgse summa maksmisega“.

20.

Põhikohtuasja kaebajad Cairo Network Srl, Europa Way Srl ja Persidera SpA on maapealse digitelevisiooni võrke käitavad äriühingud, kellel oli DVB-T edastusmaht multiplekside kaudu ( 12 ).

21.

Sageduste ümberkujundamise ( 13 ) raames andis Itaalia seadusandja AGCOMile pädevuse võtta vastu uus maapealse digitelevisiooni teenuse osutamiseks mõeldud sageduste jaotamise riiklik kava ja kehtestada edastusõiguste ümberarvestamise kriteeriumid (edaspidi „ümberarvestuskriteeriumid“) ning anda täiendava edastusmahu kasutamise õigused ilma pakkumismenetlust korraldamata teatavate põhimõtete ja kriteeriumide järgi tasulise menetluse teel ( 14 ).

22.

AGCOM teostas seda pädevust, võttes esiteks vastu otsuse nr 39/19/CONS, millega ta töötas välja maapealse digitelevisiooni jaoks sageduste jaotamise uue riikliku kava ( 15 ); teiseks otsuse nr 129/19/CONS, milles ta esiteks määras kindlaks ümberarvestuskriteeriumid ( 16 ) ja teiseks nägi ette täiendava edastusmahu kasutamise õiguste eraldamise; ning kolmandaks otsuse nr 562/20/CONS, millega see asutus määras kindlaks täiendava edastusmahu kasutamise õiguste tasu eest jaotamise menetluse (edaspidi „pakkumismenetlus“) korra, mis lõpuks algatati otsusega nr 564/20/CONS.

23.

Selles kontekstis said põhikohtuasja kaebajad ümberarvestuskriteeriumide alusel riiklikes multipleksides DVB‑T2 tehnoloogia edastusmahu kasutamise õigused ( 17 ) ja omandasid pakkumismenetluse lõpus täiendava edastusmahu kasutamise õigused ( 18 ). Nad esitasid selle menetluse tulemusel vastu võetud mitme akti peale siiski Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) tühistamiskaebused ning pärast nende kaebuste rahuldamata jätmist esitasid nad apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tal on tema menetluses olevate vaidluste lahendamiseks raskusi liidu õiguse tõlgendamisel seoses riigisiseste õigusnormidega, mis sisuliselt piiravad kaebuse korral varasema olukorra taastamise või mitterahalise hüvitamise võimalust, kahjustavad AGCOMi sõltumatust, seavad põhikohtuasja kaebajad ebasoodsamasse olukorda, ei võta arvesse Itaalia audiovisuaalsektori ajaloolist arengut ja rikuvad õiguspärast ootust Cairo Networki suhtes, kes väidetavalt omandas varem oma kasutusõigused tasulises menetluses.

25.

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑764/23 järgmised eelotsuse küsimused:

26.

See kohus otsustas menetluse peatada ja Euroopa Kohtule küsimused esitada ka kohtuasjas C‑765/23, milles esitatud neli eelotsuse küsimust vastavad kohtuasjas C‑764/23 esitatud esimesele kuni neljandale küsimusele, ning kohtuasjas C‑766/23, milles esitatud kolmest eelotsuse küsimusest kaks vastavad kohtuasjas C‑764/23 esitatud teisele ja kolmandale küsimusele ning kolmas on sõnastatud sarnaselt nimetatud kohtuasjade neljanda küsimusega ( 20 ).

27.

Kirjalikud seisukohad on Euroopa Kohtule esitanud Cairo Network, Europa Way, Persidera, Elettronica Industriale ja Mediaset SpA, RAI, Itaalia ja Horvaatia valitsus ning Euroopa Komisjon.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimused võib sisuliselt jagada kolme kategooriasse:

29.

Esimese küsimuste kategooriaga küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas liidu õigust ( 23 ) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusakt ( 24 ), millega piiratakse sageduste ümberkujundamise raames sageduste jaotamisega seotud aktide vastu esitatud kaebuste õiguslikke tagajärgi, mistõttu need piirduvad ainult rahalise hüvitise määramisega, ja piiratakse kaitsemeetmete ulatust nii, see piirdub ainult esialgse summa maksmisega, välistades varasema olukorra taastamise või mitterahalise hüvitise maksmise ning kahjustades seega tõhusat kohtulikku kaitset.

30.

Tuletan sellega seoses meelde, et raamdirektiivi artikli 4 lõige 1 nõuab muu hulgas, et riigi tasandil kehtestataks toimivad mehhanismid, mille alusel on riigi reguleeriva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilisi sidevõrke või -teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus edasikaebusi käsitlevale sõltumatule organile, kellel on oma ülesannete tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Seoses sellega tagavad liikmesriigid, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja et olemas on toimiv edasikaebamise mehhanism. Käesolevat küsimust ( 25 ) tuleb hinnata selle sätte alusel, tõlgendatuna harta artiklit 47 silmas pidades, ilma et käesoleva juhtumi asjaoludel oleks vaja laiendada seda hinnangut teistele eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud sätetele, eelkõige ELL artiklile 6 ja artikli 19 lõikele 1 ( 26 ).

31.

Pärast seda täpsustust märgin, et raamdirektiivi artiklis 4 ei ole määratletud konkreetseid meetmeid, mida peab pädev kohus saama sellise kaebuse raames võtta ( 27 ). Seega, kui valdkonda ei ole liidu õigusnormidega reguleeritud, siis peavad põhimõtteliselt liikmesriigid oma menetlusautonoomiat arvestades ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevaid nõudeid järgides kehtestama menetlusnormid, mida kohaldatakse sellise edasikaebuse puhul nagu põhikohtuasjas ( 28 ).

32.

Kuigi käesoleva kohtuasja asjaoludel ei tekita võrdväärsuse põhimõte erilisi raskusi, kuna – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – asjakohased riigisisesed õigusnormid on ühtemoodi kohaldatavad nii riigisisesel õigusel kui ka liidu õigusel põhinevate õiguskaitsevahendite suhtes, on see tõhususe põhimõtte kohaldamise osas teisiti ( 29 ).

33.

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus tunnustab põhimõtteliselt liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma riigisisesed menetluseeskirjad, nagu nad seda soovivad, ja seega mitte anda otsest kaitset, vaid üksnes kahju hüvitamise kaitset ( 30 ). Ta on siiski otsustanud, et riigi reguleeriva asutuse otsuse peale esitatud kaebust lahendav liikmesriigi kohus peab saama selle otsuse tühistada tagasiulatuvalt, kui selle kohtu arvates tuleb nii toimida kaebuse esitanud ettevõtja õiguste tõhusaks kaitsmiseks ( 31 ).

34.

Mis puudutab käesoleval juhul esiteks seda, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik taastada varasemat olukorda või kohustada maksma tuvastatud õigusrikkumiste eest mitterahalist hüvitist, siis on tõsi, et sageduste kasutamise õiguste õigusvastase jaotamise korral võib ainult rahaline hüvitis osutuda asjaomasele isikule mitterahuldavaks, kuna ebaseaduslik olukord ikkagi jätkub ja see kahjustaks konkurentsi kaitsmise, maapealse digitelevisiooni teenuste mitmekesisuse või järjepidevuse eesmärke ( 32 ). Sellisel juhul tuleb tõdeda, et 700 MHz sagedusala ümberjaotamisel on tehnilisest aspektist raske ette kujutada selliseid õiguskaitsevahendeid nagu varasema olukorra taastamine või mitterahaline hüvitamine, või need võivad koguni kaasa tuua otsuse 2017/899 ( 33 ) rikkumise, seades nii kahtluse alla 5G-võrgu toimimise, ja võivad põhjustada raadiohäireid piiririikides ( 34 ).

35.

Neil asjaoludel, kuigi põhimõtteliselt ei ole soovitav, et riigisisesed õigusnormid seaksid liikmesriikide kohtutele piirid seoses õigussubjektidele kättesaadavate õiguskaitsevahenditega, leian, et õiguskaitsevahendite piiramine rahaliste hüvitamismeetmetega ei saa iseenesest kahjustada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet harta artikli 47 tähenduses ( 35 ). Selleks on vaja tõendada, et varasema olukorra taastamise või mitterahalise hüvitamise keeld, võttes arvesse kaalul olevaid avalikke huve (millele vastanduvad erahuvid), ei võimalda rakendada toimivat edasikaebamise mehhanismi, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

36.

Igal juhul, kui see kohus leiab, et rahalise hüvitise maksmine suudab käesoleva juhtumi asjaoludel tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimise, peab võimalik hüvitis olema kooskõlas tõhususe põhimõttega ja seega katma kogu asjaomastele isikutele tekitatud kahju, et taastada vähemalt varaliselt olukord, mis oleks valitsenud, kui liidu õigust ei oleks rikutud.

37.

Sama kehtib teiseks kaitsemeetmete piiramise kohta, mistõttu need piirduvad esialgse summa maksmisega. Nimelt juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et rahaline hüvitamine ei ole asjaomaste isikute tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks piisav, ei taga kaitsemeetmete piiramine esialgse summa maksmisega ilmselgelt varasema olukorra taastamist või mitterahalist hüvitamist ning võib seega kahjustada nende õiguste kasulikku mõju ( 36 ). Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peab esialgse summa maksmist piisavaks selleks, et tagada asjaomaste isikute tõhus kohtulik kaitse, näivad ka esialgse summa maksmisega piirduvad kaitsemeetmed selle kaitse tagamiseks sobivad.

38.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele kohtuasjades C‑764/23 ja C‑765/23, et raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 tuleb harta artiklit 47 silmas pidades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusakt, mis piirab sageduste ümberkujundamise raames sageduste jaotamist käsitlevate aktide peale esitatud kaebuste tagajärgi rahalise hüvitise määramisega ja mis piirab kaitsemeetmete ulatust esialgse summa tasumisega, kui määratud hüvitis suudab katta kogu asjaomastele isikutele tekitatud kahju, et taastada varaliselt olukord, mis oleks valitsenud siis, kui liidu õigust ei oleks rikutud.

39.

Teise kategooria küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigust ( 37 ) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusakt ( 38 ), mis näeb ette, et täiendava edastusmahu jaotamine toimub tasulise menetluse teel, mille üldised tunnused on kindlaks määratud selles õigusaktis, kahjustades sellega AGCOMi kui riigi reguleeriva asutuse sõltumatust.

40.

Tuletan sellega seoses meelde, et raamdirektiiv kohustab liikmesriike looma sõltumatu ja erapooletu riigi reguleeriva asutuse, kellele on peamiselt usaldatud reguleerimise, vaidluste lahendamise ja karistuste määramise ülesanded.

41.

Esimesena, mis puudutab mõistet „sõltumatus“, siis on selle direktiivi artiklis 3 muu hulgas ette nähtud, et riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesandeid täidab pädev organ ning et riigi reguleerivad asutused tegutsevad sõltumatult ning nad ei taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid nende ülesannete täitmisel, mis on neile määratud liidu õigust rakendava riigisisese õigusega, täpsustades muu hulgas, et see ei välista riigisisese riigiõiguse kohast järelevalvet ( 39 ). Mõistet „sõltumatus“ ei ole nimetatud direktiivis siiski määratletud. Oma kohtupraktikas riigi reguleerivate asutuste kohta energia siseturu kontekstis on Euroopa Kohus siiski täpsustanud selle mõiste ( 40 ) piirjooni, täpsustades eelkõige, et riigi reguleerivate asutuste ainupädevus ja sõltumatus peavad olema tagatud ka riigi seadusandja suhtes ( 41 ). Seega on Euroopa kohus rõhutanud, et ainult riigi reguleerivatele asutustele antud volitused kuuluvad täitevpädevuse valdkonda seetõttu, et tegemist on faktidele antavate tehniliste eksperthinnangutega, ning oma volituste kasutamisel peab riigi reguleeriv asutus täitma liidu tasandil üksikasjaliku õigusliku raamistikuna kehtestatud põhimõtteid ja eeskirju, millega on piiratud tema kaalutlusõigust ja mis takistavad tal teha poliitilisi valikuid ( 42 ).

42.

Teisena, mis puudutab raamdirektiivi III peatükis nimetatud riigi reguleerivatele asutustele usaldatud ülesandeid, siis selle direktiivi artikli 9 lõike 1 esimeses lõigus on antud „riigi pädevatele asutustele“ ( 43 ) elektroonilisteks sideteenusteks mõeldud spektri jaotamise ja selliste raadiosageduste kasutamiseks üldlubade või individuaalsete kasutusõiguste andmise ülesanne. See säte jätab siiski liikmesriikide hooleks tagada, et nende ülesannete täitmine põhineks objektiivsetel, läbipaistvatel, mittediskrimineerivatel ja proportsionaalsetel kriteeriumidel ( 44 ). Sellega seoses on Euroopa Kohus esiteks otsustanud, et valikumenetluse korraldamine digitaalsete raadiosageduste jaotamiseks kujutab endast reguleerimisülesande täitmist raamdirektiivi tähenduses, mis on riigi reguleeriva asutuse ülesanne ( 45 ), ja teiseks, et liikmesriikidel on valikuõigus otsustada, kas kehtestada konkurentsil või võrdlustel põhinev menetlus ja kas nende tulemusel jaotatakse raadiosagedused tasu eest või tasuta ( 46 ).

43.

Sellega seoses näib mulle, et kuigi raamdirektiivi asjakohaste sätete alusel ei ole lihtne igal üksikjuhul eraldi eristada konkreetset tegevust, mis on usaldatud ainult ( 47 ) riigi reguleerivale asutusele, tuleneb nendest sätetest, et liikmesriigi seadusandja sekkumine kasutusõiguste jaotamise menetluste teatavate aspektide määratlemisse ei ole välistatud, vaid peab siiski jääma täpselt määratletud piiridesse. Minu arvates võivad liikmesriigid küll ühelt poolt võtta vastu eeskirjad, mis võimaldavad neil liidu õigust järgides jätkata raadiospektripoliitikat, ja teiselt poolt peavad nad vastu võtma eeskirjad, mis võimaldavad tagada, et riigi reguleerivad asutused täidavad selle direktiivi artiklis 8 ette nähtud kohustusi. Seevastu peavad nad hoiduma selliste meetmete võtmisest, mis kuuluvad riigi reguleerivate asutuste tehnilisse pädevusse, vastasel juhul kujutab see endast nende pädevusse sekkumist. See piirang ei tulene minu arvates mitte ainult erinormidest, mis annavad riigi reguleerivatele asutustele teatavad volitused, vaid ka nende õigusnormide eesmärkidest ja aluspõhimõtetest, nagu eesmärk edendada konkurentsi ja diskrimineerimiskeelu põhimõte.

44.

Käesoleval juhul oli AGCOM Itaalia seadusandja kehtestatud pädevuse jaotuse kohaselt pädev võtma vastu uut maapealse digitelevisiooni teenuse osutamiseks mõeldud sageduste jaotamise riiklikku kava ja määrama kindlaks ümberarvestuskriteeriumid, samas kui ettevõtlus- ja Made in Italy ministeerium vastutas otsuse 2017/899 ( 48 ) rakendamise tegevuskava koostamise eest ja järelejäänud edastusmahu jaotamiseks tasulise menetluse algatamise eest ilma pakkumismenetlust korraldamata. Lisaks sellele, mis on käesolevas asjas asjakohane, nägi seadusandja ise ette, et täiendava edastusmahu jaotamine „toimub tasulise menetluse teel“, ning lisas selle pakkumismenetluse pakkumuste hindamise kriteeriumide hulka selle mahu jaotamise „poole multipleksiga võrdse suurusega osade kaupa“ ( 49 ), mis tekitab kahtlusi, kas nimetatud seadusandja sekkub AGCOMi eesõigustesse.

45.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jättis sama seadusandja AGCOMi ilma valikust määrata ümberkujundamisel kindlaks ümberarvestuskurss, määrata kindlaks tasulise menetluse kriteeriumid ja põhimõtted (osade suuruse tasandil menetlusnormidena) ning lubada või mitte lubada ajaloolistel ettevõtjatel selles menetluses osaleda. Seevastu töötas AGCOM Itaalia valitsuse sõnul ümberarvestuskriteeriumi välja täiesti sõltumatult ja puhttehnilistel põhjustel ( 50 ), samas kui Itaalia seadusandja otsustas anda täiendava edastusmahu esiteks konkurentsipõhise menetluse teel, kuna liidu õigus kohustab kontrollima uute turule sisenejate võimalust siseneda turule, kui uued ressursid on kättesaadavad ( 51 ), ja teiseks tasulise menetluse teel, järgides liidu õiguse põhimõtteid, nagu spektri kõige tõhusam kasutamine.

46.

Minu arvates ei saa Itaalia seadusandja valik kehtestada täiendava edastusmahu jaotamiseks menetluseeskirju ja eelkõige see, et see on tasuline, sekkuda AGCOMi ainupädevusse ( 52 ), kuna selle menetlusega seotud tingimused ei kujuta endast asjaolusid, mis kuuluvad sellest menetlusest sõltumatu tehnilise hinnangu alla, mitte selle seadusandja legitiimse poliitilise valiku alla, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus ( 53 ). Täpsemalt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eelkõige kontrollida, mil määral olid Itaalia seadusandja poolt selle menetluse raames kehtestatud tingimused sellele asutusele sageduste ümberkujundamise menetluse tehniliste eeskirjade väljatöötamisel tegelikult siduvad, ja lõpuks, kas need tingimused ei kujuta endast lihtsalt AGCOMi poolt juba välja töötatud põhimõtete ülevõtmist ( 54 ).

47.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata kolmandale kuni viiendale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑764/23, kolmandale ja neljandale küsimusele kohtuasjas C‑765/23 ning teisele ja kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑766/23, et liidu elektroonilise side õiguslikku raamistikku ( 55 ) tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse sageduste ümberkujundamise menetluseeskirjad, kui need ei sisalda tehnilisi tingimusi, mis kuuluvad riigi reguleeriva asutuse ainupädevusse.

48.

Kolmas küsimuste kategooria puudutab peamiselt riigisiseste sageduste ümberkujundamise meetmete kokkusobivust liidu elektroonilise side õigusliku raamistikuga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas liidu õigust ( 56 ) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusakt või riigisisesed õigusnormid ( 57 ), mis esiteks ei näe sageduste ümberkujundamisel ette samaväärset ümberarvestust ja teiseks reserveerivad osa edastusmahust tasulise menetluse jaoks, ei sisalda struktuurimeetmeid Itaalia ringhäälinguteenuste turul varem tekkinud õigusvastasuse kompenseerimiseks ja lõpuks ei võta arvesse õiguspäraseid ootusi, mille on omandanud operaator, kes on saanud sageduste kasutamise õigused varasema konkurentsipõhise tasulise menetluse tulemusel.

49.

Tuletan meelde, et liidu elektroonilise side õigusliku raamistiku asjakohastes sätetes on õigusnormide üldeesmärkide hulgas sisuliselt ette nähtud eesmärgid edendada ja kaitsta konkurentsi ning soodustada raadiosageduste tõhusat kasutamist ja haldamist ( 58 ), ning nendes on sätestatud, et raadiosageduste kasutamise õigusi antakse objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide alusel ( 59 ). Neid kriteeriume tuleb järgida mitte ainult raadiosageduste algsel jaotamisel, vaid ka igal raadiosageduste hilisemal jaotamisel, uuendamisel või ümberarvestamisel ( 60 ). Seega tohib kasutusõigusi muuta üksnes objektiivselt põhjendatud juhtudel ja mõistlikus proportsioonis ( 61 ). Mis puudutab täpsemalt sageduste ümberkorraldamise korda pärast 700 MHz sagedusala ümberjaotamist, siis on otsuse 2017/899 artikli 1 lõikes 1 muu hulgas sätestatud, et vajaduse korral muudavad liikmesriigid vastavalt loadirektiivile asjakohaseid olemasolevaid spektri kasutusõigusi.

50.

Seega näib mulle, et liidu õigus lubab ja mõnel juhul näeb ette olemasolevate kasutusõiguste muutmise ning et põhimõtteliselt ei nõua ükski asjakohane säte tehnoloogilise ülemineku raames ei varem kasutatud sageduste kasutamise õiguste ümberarvestamist samaväärsele tasemele ega selle üleminekuga tekitatud uute sageduste jaotamist tasuta pakkumismenetluste teel ( 62 ). Sellest järeldub, et liikmesriikidel on sageduste jaotamise või ümberjaotamise menetluste puhul märkimisväärne kaalutlusruum, kuid nad on kohustatud kohaldama objektiivseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid kriteeriume, ilma et nende menetluste konkreetseid üksikasju oleks hiljem täpsustatud.

51.

Oma senises praktikas on Euroopa Kohus eespool nimetatud sätete alusel leidnud, et liidu õigusega on vastuolus niisuguste riigisiseste meetmete võtmine, millega antakse ringhäälinguteenuste turul tegutsemiseks üldine luba üksnes olemasolevatele kanalitele ( 63 ), ja et liidu õigusega on samuti vastuolus sarnases olukorras olevatele operaatoritele erinevate ümberarvestuskoefitsientide kohaldamine ( 64 ), ning Euroopa Kohus on leidnud, et raadiosageduste tasuta jaotamine ei kuulu liidu õiguse põhimõtete hulka, mille alusel tuleb korraldada valikumenetlusi ( 65 ).

52.

Käesoleval juhul kohaldasid Itaalia ametiasutused sageduste ümberkujundamise menetluses esiteks kõigile olemasolevatele operaatoritele ühist ümberarvestuskoefitsienti 0,5 ja teiseks andsid täiendava edastusmahu tasulise menetluse teel, mis põhines asümmeetrilistel kriteeriumidel, mille eesmärk oli soodustada „ühe võrgu“ võrguoperaatoreid ja uusi turuletulijaid ( 66 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega kindlaks tegema, kas uued edastusmahu kasutamise õigused jaotati nimelt mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide alusel, mis on kooskõlas käesoleva ettepaneku punktis 49 nimetatud põhimõtetega ( 67 ). Seega peaks see kohus arvesse võtma eelkõige sageduste ümberkujundamise omadusi ja tehnoloogilisi piiranguid ( 68 ), samuti Itaalia ringhäälinguteenuste turu ajaloolist arengut ning operaatorile Cairo Network sageduste jaotamist iseloomustavaid erilisi asjaolusid.

53.

Kuigi nende eriti tehniliste aspektide üle otsustamine on põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamisel eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, on Euroopa Kohtu ülesanne siiski anda talle selle kohta tarvilikke juhiseid. Selleks analüüsin ma esiteks vajadust samaväärsele tasemele ümberarvestamise järele, teiseks vajadust asümmeetriliste struktuurimeetmete järele, et kompenseerida jätkuvaid rikkumisi Itaalia ringhäälinguteenuste turul, ja kolmandaks õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamist Cairo Networki puhul, kes omandas sageduste kasutamise õigused varasemas tasulises menetluses.

54.

Mis puutub esimesena samaväärsele tasemele ümberarvestamise vajalikkusesse, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühise ümberarvestuskoefitsiendi 0,5 valimine tekitab kahtlusi põhjusel, et väikesed operaatorid ( 69 ) ei oleks samas olukorras nagu turgu valitsevad operaatorid, kellel oli mitu DVB‑T tehnoloogia multipleksi.

55.

Sellega seoses märgin, et käesoleval juhul ei toimunud sageduste ümberkujundamine uute ressursside jaotamisega, vaid sisuliselt olemasolevate kasutusõiguste „ajakohastamisega“ uuele ja suurema jõudlusega edastussüsteemile üleminekuga. Neil asjaoludel leian, et liikmesriigi ametiasutused olid põhimõtteliselt kohustatud tagama nende olemasolevate kasutusõiguste omanikele samaväärsed õigused või – kui see ei olnud võimalik, siis – hüvitama asjaomastele isikutele tekitatud kahju enne uute kasutusõiguste jaotamist ( 70 ). Seega ei ole välistatud, et olemasoleva edastusmahu säilimise tagamiseks võisid liikmesriigi ametiasutused võtta vastu samaväärsele tasemele ümberarvestamise kriteeriumi. Selleks, et kontrollida, kas need asutused olid kohustatud nii toimima, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski arvesse võtma eelkõige järgmisi asjaolusid.

56.

Esiteks tuleb sellel kohtul kontrollida, mil määral oli teistsuguse ümberarvestuskoefitsiendi kohaldamine tehniliselt teostatav, võttes arvesse olemasolevate multiplekside piiratud arvu ( 71 ).

57.

Teiseks, kuna DVB‑T2 tehnoloogia multipleksid on suurema jõudlusega kui DVB‑T tehnoloogia multipleksid, võib samaväärsele tasemele ümberarvestamine asjaomaste operaatorite olemasolevat edastusmahtu mitte ainult säilitada, vaid seda ka suurendada ( 72 ).

58.

Kolmandaks tuleb kindlaks teha, kuidas tasuline sageduste jaotamise menetlus, mis hõlmas asümmeetrilisi tingimusi väiksemate (mitteajalooliste) operaatorite struktuuriliselt ebasoodsa olukorra korvamiseks, võimaldas neil teataval määral kompenseerida nende ebasoodsat olukorda asjaomasel turul ( 73 ).

59.

Neljandaks tuleb analüüsida, kas asjaolu, et iga multipleksi tuleb käitada jagamatult, võib rääkida erineva kohtlemise kasuks, kuna see asjaolu tähendab eelkõige, et „ühe võrgu“ operaatorid, kellele on antud kasutusõigus poolmultipleksi jaoks, ei saa oma tegevust iseseisvalt jätkata, samas kui turgu valitsevad ettevõtjad, kes on saanud kasutusõigused 2,5 multipleksi jaoks, saavad seda teha ( 74 ).

60.

Viiendaks tuleb kindlaks teha, kas sellise ümberarvestuskriteeriumi kehtestamine, mis ei põhine mitte operaatorite arvul, vaid juba kasutusel olevatel kasutusõigustel, võib soodustada „mitme võrgu“ operaatoreid ( 75 ).

61.

Teisena, mis puudutab vajadust hilisemate asümmeetriliste meetmete järele, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et varem Itaalia ringhäälinguteenuste turul ( 76 ) tuvastatud rikkumistel on sellele turule jätkuvalt tagajärjed, kuna DVB‑T2 tehnoloogia multiplekside jaotamine põhines suures osas DVB‑T tehnoloogia multiplekside jaotusel, mis omakorda põhines osaliselt analoogkanalite kasutamise õiguste ümberarvestamisel.

62.

Sellega seoses leian, et põhimõtteliselt, kuna eelkõige pärast Euroopa Kohtu otsuseid ( 77 ) on liikmesriigi kohtud tuvastanud, et Itaalia ametiasutused rikkusid liidu õigust, kui nad jaotasid ja säilitasid õigusvastaselt televisioonisagedusi teatud operaatoritele, tuleb need rikkumised heastada ( 78 ). Siiski ei ole Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes ega eelotsusetaotluse esitanud kohus kõnealustes kohtuasjades tehtud otsustes esitanud täpseid andmeid meetmete kohta, mis tuleb võtta tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. Lisaks ei ole eelotsustest selge, kas ja millises ulatuses on järjestikku võetud meetmed pikendanud eeskirjade eiramise olukorda ( 79 ), mille praegused tagajärjed mõjutavad igal juhul iga põhikohtuasja kaebajat väga erinevalt ( 80 ).

63.

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas Itaalia seadusandja poolt ette nähtud tasulise õiguste andmise menetluse raames Itaalia ametiasutuste võetud asümmeetrilised meetmed on võimaldanud õigusvastase olukorra heastada ( 81 ) või, nagu ta näib arvavat, olid hilisemad struktuurimeetmed tingimata vajalikud.

64.

Soovimata sekkuda selle kohtu pädevusse, juhin tähelepanu sellele, et selle kontrolli tegemiseks peab see kohus muu hulgas kindlaks tegema, kas hilisemate asümmeetriliste meetmete võtmine oli vajalik konkurentsi edendamise ja kaitsmise eesmärgi seisukohast, mis hõlmab ka eespool nimetatud õigusvastaste tegude võimalike praeguste tagajärgede analüüsi Itaalia ringhäälinguteenuste turul. Selleks tuleb kontrollida ka seda, kas täiendavad asümmeetrilised meetmed olid tehniliselt teostatavad ( 82 ).

65.

Kolmanda ja viimasena, mis puudutab õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamist Cairo Networki olukorras, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et see operaator sai sageduse kasutamise õiguse konkurentsipõhise tasulise menetluse tulemusel, milles oli sõnaselgelt ette nähtud sageduste ümberkujundamise korral õigus tema kasutusõigusega samasuguse levialaga ja samaväärse kestusega sagedusele, annab talle õiguspärase ootuse, et sageduste ümberkujundamise korral tema edastusmaht säilib ( 83 ).

66.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt laieneb õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele – mis on üks liidu aluspõhimõtteid ja mida peavad järgima mitte ainult liidu institutsioonid, vaid ka liikmesriigid neile liidu direktiividega antud volituste teostamisel – igale isikule, kelles haldusasutus on talle konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud ootusi. Selliseid ootusi tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest ( 84 ). Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et ettevõtjal ei saa olla õiguspärast ootust, et seadusemuudatust üldse ei tehta, vaid ta saab üksnes kahtluse alla seada sellise muudatuse tegemise viisi ( 85 ), nagu käesoleval juhul, kusjuures sageduste ümberkujundamine oli liidu õiguse kohaselt nõutav, kuna 700 MHz sagedusala ümberjaotamine, mille tõttu tuli sagedused ümber kujundada, oli ette nähtud otsuses 2017/899.

67.

Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu, et operaatoril on sidevõrgu kasutamise õigused, ei saa tõepoolest olla aluseks tema õiguspärasele ootusele, et sageduste ümberkujundamisel jäävad tema õigused tagatuks või need arvestatakse ümber samaväärsete edastusmahtude kasutamise õigusteks. Olukord on aga teistsugune, kui pädevad asutused on andnud operaatorile konkreetsed ja tingimusteta tagatised selle kohta, et tema kasutusõigused säilivad või et sellisel juhul antakse samaväärsed õigused.

68.

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud teavet, näib, et Itaalia ametiasutuste antud kinnitused võivad käesoleval juhul olla aluseks kõnealuse operaatori õiguspärasele ootusele, mida peab igal juhul kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Lisaks, kui see asjaolu leiab kinnitust, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima ka seda, kas edastussüsteemi täiustamist arvestades võimaldas uute kasutusõiguste andmine sageduste ümberkujundamise menetluse kontekstis sellel operaatoril vaatamata 0,5 ümberarvestuskriteeriumi kohaldamisele säilitada tal varem olnud mahuga samaväärse edastusmahu, täites seega neid ootusi ( 86 ).

69.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata kolmandale kuni viiendale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑764/23, kolmandale ja neljandale küsimusele kohtuasjas C‑765/23 ning teisele ja kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑766/23, et liidu elektroonilise side õiguslikku raamistikku ( 87 ) tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusakt ja riigisisesed õigusnormid, mis ei näe sageduste ümberkujundamise menetluses ette olemasolevate sageduste kasutamise õiguste ümberarvestamist samaväärsel tasemel edastusmahu kasutamise õigusteks ning reserveerivad osa edastusmahust tasulise menetluse jaoks, tingimusel et need meetmed vastavad diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõttele, võttes arvesse liidu õiguse varasemate rikkumiste praeguseid tagajärgi, ning et ümberarvestuskriteeriumid võtavad arvesse pädevate asutuste esitatud täpseid ja tingimusteta tagatisi kasutusõiguste säilitamise või samaväärsete kasutusõiguste andmise kohta kõnealuse sageduste ümberkujundamise ajal.

70.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele, et liidu elektroonilise side õiguslikku raamistikku, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 4 lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47; direktiivi 2002/21, mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artikli 3 lõikeid 3 ja 3a ning artikleid 8 ja 9; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artikleid 3, 5, 7 ja 14; komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel artikleid 2 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta otsuse (EL) 2017/899 470–790 MHz sagedusala kasutamise kohta liidus põhjendusi 11 ja 20,

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusakt, mis maapealse digitelevisiooni sageduste kasutamise õiguste ümberkujundamise menetluses: