1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Prim’Awla tal-Qorti Ċivili (tsiviilkohtu esimene kolleegium, Malta), puudutab nõuet, mille esitas nimetatud kohtule alaliselt Saksamaal elavalt tarbijalt nõude omandanud isik kahe Maltal asuva äriühingu vastu. Hageja soovib tagasi saada panuseid, mille kõnealune tarbija tegi (ja kaotas) nende äriühingute pakutavates õnnemängudes osalemisega. Ta põhjendab nõuet sellega, et kuna asjaomaseid mänge pakuti Saksamaal, rikkudes Saksamaa hasartmängunorme, oli aluseks olev hasartmänguleping ebaseaduslik ja seega tühine. Järelikult peaksid äriühingud panused tagasi maksma.

2.

Kostjatest äriühingud esitavad hüvitisnõudele kaks vastuväidet. Esiteks on vaidlusalune hasartmänguleping seaduslik ja seega kehtiv. Saksamaa hasartmängunormid tuleb jätta põhikohtuasjas kohaldamata, kuna need on vastuolus ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadusega. Teiseks on selline nõue igal juhul liidu õigust kuritarvitav.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused lähtuvad neist kahest väitest. Vastavalt Euroopa Kohtu palvele, analüüsin käesolevas ettepanekus siiski ainult i) esimese vastuväitega seotud küsimuste vastuvõetavust ja sellega seoses delikaatset probleemi ehk kas ja millises ulatuses on liikmesriigi (käesolevas asjas Malta Vabariigi) kohtutel pädevus kontrollida teise liikmesriigi (käesolevas asjas Saksamaa Liitvabariigi) normide vastavust liidu õigusele, ning ii) teist vastuväidet.

4.

Määruse (EÜ) nr 593/2008 ( 2 ) (edaspidi „Rooma I määrus“) artiklis 6 „Tarbijalepingud“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja

[…]

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

2.   Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.“

5.

Asjaolude toimumise ajal oli 15. detsembril 2011 sõlmitud Saksamaa riikliku hasartmängulepingu (Staatsvertrag zum Glücksspielwesen in Deutschland, edaspidi „Saksamaa hasartmänguseadus“) §‑s 4 sätestatud:

„(1)   Avalikke õnnemänge võib korraldada või vahendada üksnes asjaomase liidumaa pädeva ametiasutuse loaga. Õnnemängude korraldamine niisuguse loata (edaspidi „loata hasartmängud“) ja osalemine loata hasartmängudega seotud maksetes on keelatud.

[…]

(4)   Avalike õnnemängude korraldamine internetis on keelatud.

(5)   Erandina [lõikest 4] võivad [liidumaad] [§-s 1] sätestatud eesmärkide paremaks saavutamiseks lubada loteriide turustamist korraldaja poolt ja vahendamist, samuti spordikihlvedude korraldamist ja vahendamist internetis […].“

6.

Saksamaa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „Saksamaa tsiviilseadustiku“) §‑s 134 on sätestatud, et „[s]eadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui seadusest ei tulene teisiti“.

7.

Saksamaa tsiviilseadustiku §‑s 812 on sätestatud, et „[i]sik, kes on teiselt isikult tema arvel õigusliku aluseta midagi saanud teise isiku soorituse tagajärjel või muul viisil, peab saadu teisele isikule tagastama“. ( 3 )

8.

Eelotsusetaotlusest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Liidu Kohtu saadetud selgitustaotlusele nähtub, et European Lotto and Betting Ltd ja Deutsche Lotto Und Sportwetten Ltd (edaspidi koos „kostjatest äriühingud“) pakuvad veebipõhiseid nn teiseseid loteriisid (teiste loteriikorraldajate korraldatud loteriide loosimiste tulemustele panustamine) ja interneti-mänguautomaate oma Maltal asuvast registrijärgsest asukohast. Äriühingud suunavad oma tegevuse muu hulgas Saksamaale veebilehe lottoland.com kaudu. Asjaolude toimumise ajal oli kostjatest äriühingutel Malta hasartmänguameti (Maltese Gaming Authority, MGA) Malta õiguse alusel väljastatud hasartmänguluba. Neil ei olnud aga Saksamaa hasartmänguseaduse alusel nõutud Saksamaa hasartmänguluba. ( 4 )

9.

5. juunist 2019 kuni 12. juulini 2021 tegi tarbija, kelle alaline elukoht on Erfurt (Saksamaa) (edaspidi „hasartmängija“), kostjatest äriühingute veebisaidil panuseid nn teisestes loteriides ja mängis interneti-mänguautomaatidega. Selleks nõustus ta nende tüüptingimustega, sõlmides sisuliselt hasartmängulepingu (ühe) nimetatud äriühinguga. ( 5 ) Ta panustas (ja kaotas) niimoodi märkimisväärse rahasumma.

10.

Hiljem esitas hasartmängija Landesgericht Erfurti (Erfurti esimese astme kohus, Saksamaa) hagi, milles ta nõudis kostjatest äriühingutelt neis õnnemängudes tehtud panuste hüvitamist.

11.

21. novembril 2022, mil asjaomane menetlus oli veel pooleli, loovutas hasartmängija lepinguga oma nõude FB‑le. Hasartmängija võttis seejärel oma nõude tagasi.

12.

FB esitas 21. jaanuaril 2023 Prim’Awla tal-Qorti Ċivilile (tsiviilkohtu esimene kolleegium, Malta) loovutatud hüvitisnõude kostjatest äriühingute vastu. FB väitis, et need äriühingud pakkusid Saksamaal õnnemänge ebaseaduslikult, kuna neil ei olnud Saksamaa ametiasutuste selleks antud luba, mis on Saksamaa hasartmänguseaduse alusel nõutav. Järelikult oli hasartmängija sõlmitud hasartmänguleping ebaseaduslik ja seega Saksamaa tsiviilseadustiku § 134 alusel tühine. Sellest tulenevalt peavad äriühingud vastavalt tsiviilseadustiku §‑le 812 (alusetu rikastumine) hasartmängija tehtud panused tagasi maksma.

13.

Kostjatest äriühingud leiavad, et FB nõue tuleb jätta sisuliselt rahuldamata. Nad esitasid sellega seoses kaks vastuväidet. Esiteks osutasid nad kui Maltal asuvad ja Malta kehtiva hasartmänguloa alusel tegutsevad äriühingud oma teenust Saksamaal seaduslikult ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse alusel. Saksamaa hasartmänguseaduse normid kehtestasid selle vabaduse põhjendamatu piirangu ja need tuleks seega jätta põhikohtuasjas kohaldamata. Sellest tulenevalt on vaidlusalune hasartmänguleping seaduslik, kehtiv ja kuulub täitmisele. Teiseks kujutab selline hüvitisnõue endast liidu õiguse kuritarvitamist, kuna hasartmängija otsis vaidlusaluseid õnnemänge ja osales neis vabatahtlikult, olles täiesti teadlik sellest, et neid pakkusid Maltal asuvad ja Saksamaal loata korraldajad.

14.

Neil asjaoludel otsustas Prim’Awla tal-Qorti Ċivili (tsiviilkohtu esimene kolleegium, Malta) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Käesolev eelotsusetaotlus kandis kuupäeva 11. juuli 2023 ja esitati 14. juulil 2023. Kirjalikud seisukohad on esitanud FB, kostjatest äriühingud, Malta, Tšehhi, Saksamaa, Belgia ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad huvitatud isikud, välja arvatud Tšehhi ja Itaalia valitsus, olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 9. aprillil 2025.

16.

Käesolev kohtuasi on üks reast kohtuasjadest, mis puudutavad õnnemänge, mida pakuvad internetis Maltal asuvad äriühingud. Üldiselt ei ole nende käitatavad veebisaidid teistes liikmesriikides (sealhulgas, nagu käesolevas asjas, Saksamaal) mitte üksnes kättesaadavad, vaid ka sinna suunatud (veebisaitide nimede, kasutatud keelte, reklaami jne kaudu). Üldjuhul osutavad need äriühingud oma teenuseid Malta ametiasutuste ja Malta õiguse kohaselt väljastatud hasartmängulubade alusel (mis väidetavalt ei hõlma õnnemängude pakkumist mitte ainult Maltal, vaid ka Maltalt). Neil ei ole siiski sihtliikmesriikide ametiasutuste antud luba selliste mängude pakkumiseks nende territooriumil, nagu nõuavad nende riikide hasartmängueeskirjad (või nad pakuvad mänge, mis on asjaomases riigis täielikult keelatud, nagu põhikohtuasjas kõne all olevad interneti-mänguautomaadid ja nn teisesed loteriid ( 6 )).

17.

Niisugustes veebipõhistes õnnemängudes osaleb suur hulk sihtliikmesriikide tarbijaid. Paljud neist kaotavad sel moel märkimisväärseid summasid. Viimastel aastatel on sellised õnnetud hasartmängijad püüdnud kaotatud summasid tagasi saada, algatades oma kohalikes kohtutes tsiviilkohtumenetlusi Malta hasartmänguettevõtjate vastu (või palgates väljaõppinud juriste seda enda eest tegema). Tüüpiline nõue on, et i) tarbija tegi ja kaotas õnnemängudes panuseid ühe niisuguse äriühinguga sõlmitud hasartmängulepingu alusel; ii) kuna kõnealusel äriühingul ei olnud sihtliikmesriigi ametiasutuste väljastatud luba, oli leping tegelikult ebaseaduslik ja seega kohaliku lepinguõiguse alusel tühine; iii) järelikult peab kõnealune äriühing need panused kohalike alusetu rikastumise sätete alusel tagasi maksma. Väidetavalt on Austrias ja Saksamaal menetletud või praegu menetluses tuhandeid selliseid nõudeid. ( 7 ) Samuti ilmneb, et enamasti on kohtud siiani sellised nõuded rahuldanud. ( 8 )

18.

Mõistagi vaidlevad Malta hasartmänguettevõtjad nendele hüvitisnõuetele vastu. Sageli keelduvat nad nende vastu tehtud otsuseid täitmast, leides, et need on ilmselgelt väärad. Selles vallas on nad tuge saanud Malta seadusandjalt. Asudes seisukohale, i) et sihtliikmesriigid piiravad oma kohalike hasartmängureeglite kehtestamisega põhjendamatult Malta hasartmänguettevõtjate ELTL artiklist 56 tulenevat teenuste osutamise vabadust ja ii) et sellised nõuded võivad avaldada ränka mõju Malta hasartmängutööstusele, võttis seadusandja 12. juunil 2023 vastu eelnõu 55 (Bill 55), millega lisati Malta hasartmänguseadusesse uus artikkel 56A. Selles artiklis sätestatakse sisuliselt, et hasartmängijate nõuded, mis seavad Malta äriühingute pakutavate mängude õiguspärasuse kahtluse alla, on Malta kohtutes vastuvõetamatud ja et mis tahes välismaist otsust, mis rahuldab sellise nõude, Maltal avalikust korrast tulenevalt ei tunnustata ega täideta.

19.

Niisuguses konkreetses olukorras on käesolev kohtuasi tundlik, kuna see puudutab hüvitisnõuet, mida ei ole esitanud mitte hasartmängija oma kohalikule (st Saksamaa) kohtule, vaid mille esitas jurist, kes nõude ostis ja kellele see loovutati, Malta kohtule. See kohus peab kostjatest äriühingute esitatud vastuväidete alusel kontrollima i) Saksamaa hasartmänguseaduse vastavust ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadusele ja ii) selliste hüvitisnõuete kuritarvituslikku olemust. ( 9 )

20.

Esimesed kuus küsimust keskenduvad esimesele vastuväitele. Euroopa Kohtu palvel ei käsitle ma jaotises A neid sisuliselt, vaid üksnes nende vastuvõetavust, millele mitu oma seisukoha esitanud valitsust vastu vaidleb. Seitsmes küsimus puudutab teist kostjatest äriühingute esitatud vastuväidet, mille kohaselt kujutab selline hüvitisnõue, nagu käesolevas asjas, endast liidu õiguse kuritarvitamist. Analüüsin seda jaotises B.

21.

Malta (mõnevõrra üllatuslikult), Saksamaa ja Itaalia valitsus vaidlevad esimese kuue küsimuse vastuvõetavusele vastu, arvestades märgilisi Euroopa Kohtu otsuseid Foglia I ( 10 ) ja Foglia II ( 11 ).

22.

Tasub meelde tuletada, et nende kohtuotsusteni viinud asi puudutas kahe Itaalia kodaniku vahelist lepingulist vaidlust, mis oli esitatud Itaalia kohtusse ja milles tõstatati muu hulgas küsimus Prantsusmaa maksu vastavusest EMÜ asutamislepingu artiklile 95 (nüüd ELTL artikkel 110). Itaalia kohus esitas Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust, mille eesmärk oli aidata tal asjaomast vastavust hinnata. Sellises olukorras asus Euroopa Kohus seisukohale, et niisuguste „eelotsuse küsimus[t]e vastuvõetavuse ( 12 ) suhtes, mis on Euroopa Kohtule esitatud eesmärgiga võimaldada liikmesriigi kohtul otsustada selle üle, kas teise liikmesriigi õigusaktid on kooskõlas [liidu] õigusega […]“, tuleb üles näidata erilist valvsust. ( 13 ) Lisaks keeldus ta, arvestades kohtuasja asjaolusid (nimelt seda, et põhikohtuasja pooled näisid nõustuvat, et Prantsusmaa maks ei olnud liidu õigusega kooskõlas ega vaidlustanud seda Prantsusmaa kohtutes), nendele küsimustele vastuse andmisest põhjusel, et põhikohtuasja puhul oli tegemist „poolte loodud menetlusliku vahendiga“, mille eesmärk oli saavutada Prantsusmaa õiguse kontroll Itaalia kohtus ning seeläbi „sundida Euroopa Kohut avaldama oma arvamust teatud [liidu] õiguse probleemide kohta, mis ei ole [tegeliku] vaidluse lahendamiseks objektiivselt vajalik“. ( 14 )

23.

Käesolevas asjas seisnevad Malta, Saksamaa ja Itaalia valitsuse vastuväited täpsemalt selles, et 1) eelotsusetaotlus ei sisalda väidetavalt piisavalt teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul veenduda, et tema vastust niisuguste normide, nagu need, mis sisalduvad Saksamaa hasartmänguseaduses, vastavuse kohta ELTL artiklile 56 oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule otsuse tegemiseks ELTL artikli 267 tähenduses „vaja“, 2) igal juhul ei saa sellist vastust kunagi olla selleks „vaja“, sest liikmesriigi kohtutel puudub pädevus kontrollida teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele ning 3) isegi kui selline pädevus oleks olemas, ei ole põhikohtuasja vaidlus väidetavalt „tegelik“, nagu seegi, mis viis kohtuotsuste Foglia I ja Foglia II tegemiseni. Käsitlen neid vastuväiteid järgnevates jaotistes järgemööda.

24.

Üksnes Saksamaa valitsuse esitatud vastuväide, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud teabe väidetavat ebapiisavust, koosneb kahest osast.

25.

Ühest küljest väidab see valitsus, et eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud, kas FB-l on tegelikult õigus esitada hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Esiteks, eelotsusetaotlusest ei nähtu, et kõnealune hüvitisnõue on FB‑le loovutatud õiguspäraselt. Vastupidi, aluseks oleva hasartmängulepingu tüüptingimustega oli hasartmängijatel lepingust tulenevate nõuete loovutamine keelatud. Teiseks, Malta hasartmänguseaduse artikli 56A järgi on niisugused hüvitisnõuded Malta kohtutes vastuvõetamatud. ( 15 ) Kui FB hagi tuleks kohe läbi vaatamata jätta, sest tal puudub selle esitamise õigus, ei ole vaja nõuet sisuliselt arutada ning seega muutuksid eelotsuse küsimused hüpoteetiliseks.

26.

Siinkohal märgin, et Euroopa Kohtu saadetud selgitustaotlusele esitatud vastuses kõrvaldas eelotsusetaotluse esitanud kohus need kahtlused ning miski Euroopa Kohtule esitatud teabes ei viita sellele, et FB nõue on ilmselgelt vastuvõetamatu. Esiteks, mis puutub kõnealustesse tüüptingimustesse, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pidanud vaikimisi neid probleemiks ja ELTL artikli 267 kohaselt ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse selliste lepingutingimuste võimaliku mõju uurimine. ( 16 ) Teiseks, seoses Malta hasartmänguseaduse artikliga 56A selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et FB nõue on esitatud (21. jaanuaril 2023) enne selle sätte jõustumist (12. juunil 2023), et sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu ja seega ei mõjuta see nõude vastuvõetavust. ( 17 )

27.

Teisalt väidab Saksamaa valitsus, et eelotsusetaotlus ei sisalda mingit selgitust selle kohta, miks on põhikohtuasjas kohaldatav Saksamaa õigus. On ilmne, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei peaks tegelikult seda vaidlust Saksamaa õiguse kohaselt lahendama, ei oleks vastust esimesele kuuele küsimustele mõistagi „vaja“. ( 18 )

28.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks võinud eelotsusetaotluses seda küsimust laiemalt avada, tundub mulle, et i) taotluses toodud asjaolusid ja ii) asjale kohalduvat liidu õigusakti silmas pidades ei leia see vastuväide kinnitust.

29.

Tuletan meelde, et FB nõue puudutab vaidlusaluse hasartmängulepingu väidetavat kehtetust (selle eseme väidetava ebaseaduslikkuse tõttu), millega peaks kaasnema kostjatest äriühingute kohustus maksta hasartmängija tehtud panused tagasi. See puudutab sisuliselt tsiviil- ja kaubandusasju, täpsemalt lepingulisi küsimusi. Niisuguse nõude suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks Rooma I määruses sätestatud ühtsete normide alusel. Selle õigusakti kohaselt ei ole kahtlust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõnealuses hagis tõstatatud erinevad küsimused lahendama Saksamaa õiguse kohaselt.

30.

Esiteks kuulub küsimus, kas teatud leping on kehtetu, kui selle ese on ebaseaduslik, ja kas see kehtetus toob mõlemale poolele kaasa õiguse nõuda teiselt poolelt saadud kasu hüvitamist, Rooma I määruse artikli 10 lõike 1 ja artikli 12 lõike 1 punkti e järgi asjaomase lepingu suhtes kehtiva õiguse kohaldamisalasse, ning vaidlusaluse hasartmängulepingu suhtes kehtib nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 alusel Saksamaa õigus. ( 19 ) Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kõnealuse lepingu suhtes kohaldatavad tüüptingimused viitavad Malta õigusele, mida rõhutas Euroopa Kohtus Saksamaa valitsus. ( 20 )

31.

Teiseks on minu meelest selge, et selleks, et teha kindlaks, kas vaidlusaluse hasartmängulepingu ese oli tõepoolest ebaseaduslik, tuleb arvesse võtta selle riigi õiguses sätestatud keelde, kus see leping tuli täita. Käesolevas asjas oli see Saksamaa. Isegi kui kostjatest äriühingud osutasid oma hasartmänguteenuseid Maltalt, sai hasartmängija neid teenuseid Saksamaal, kust ta osales vaidlusalustes õnnemängudes ja tegi vaidlusaluseid panuseid. ( 21 ) Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vaidluse lahendamisel lähtuma Saksamaa hasartmänguseadusest.

32.

Pealegi oleks järeldus minu arvates olnud sama ka juhul, kui vaidlusaluse lepingu suhtes oleks kohaldatav Malta õigus. ( 22 ) Nimelt võimaldab Rooma I määruse artikli 9 lõige 3 lepingulist vaidlust lahendaval kohtul kohaldada selle riigi õiguse „üldist kehtivust omavaid sätteid ( 23 ), kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks“, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingu suhtes kohaldatav. Sellised õigusnormid nagu on sätestatud Saksamaa hasartmänguseaduses, mis järgivad liikmesriigi seadusandja oluliseks peetavaid avaliku korra eesmärke (vt allpool punkt 70) ja mis nende eesmärkide kaitsmiseks reguleerivad kõiki riigi territooriumil toimuvaid (või toimunuks peetavaid) hasartmängutehinguid, on kergesti määratletavad „üldist kehtivust omavate sätetena“. Lisaks, kuigi asja lahendavatel liikmesriigi kohtutel on põhimõtteliselt teatav kaalutlusõigus niisuguste „üldist kehtivust omavate sätete“„kohaldamisel“ ( 24 ), tundub mulle, et kui tuginetakse konkreetse lepingu ebaseaduslikkusele põhjusel, et see rikub teise liikmesriigi selliseid sätteid (nagu käesolevas asjas), peaksid kohtud seda reeglina tegema. Nende „sätete“ kohaldamine on konkreetne tõend liikmesriikide vahelisest lojaalsest koostööst, mis on neid ühendavat „erisuhet“ arvestades õigustatud.

33.

Käesolevas asjas on selge (ja selles ei ole vaidlust), et eelotsusetaotluse esitanud kohus kui Malta kohus on pädev arutama ja lahendama FB hagi vastavalt liidu õigusaktile, mis reguleerib liikmesriikide kohtute pädevust sellistes tsiviil- ja kaubandusasjades, nimelt määruse (EL) nr 1215/2012 ( 25 ) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“), täpsemalt selle artikli 4 lõike 1 alusel. ( 26 ) Siiski, nagu eelmises jaotises selgitatud, peab see vastavalt Rooma I määrusele toimuma Saksamaa õiguse kohaselt. See on tegelikult üsna tavaline olukord vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal.

34.

Mis puutub FB nõude sisu, siis on samuti selge, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldaks käesolevas asjas Saksamaa hasartmänguseaduses sätestatud veebipõhiste õnnemängude keeldu, siis peaks ta kinnitama, et vaidlusalune hasartmänguleping on ebaseaduslik ja seega tühine, nagu väidab FB (mis võib anda õiguse nõuda hasartmängija tehtud panuste hüvitamist). ( 27 )

35.

Tuletan siiski meelde, et kostjatest äriühingud on esitanud vastuväite, mille kohaselt on see keeld vastuolus ELTL artikliga 56 (ulatuses, milles seda kohaldatakse niisuguste hasartmängukorraldajate suhtes, kes asuvad teistes liikmesriikides ja kellel on seal luba, nagu nemad). Seetõttu peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus i) jätma Saksamaa hasartmänguseaduse asjaomased sätted kohaldamata, ii) leidma seega, et vaidlusalune leping on seaduslik ja kehtiv ning iii) jätma FB nõude rahuldamata.

36.

See vastavuse küsimus on esitatud eelotsusetaotluse esitanud kohtule eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses). Tõepoolest, kuna FB nõue eeldab, et Saksamaa hasartmänguseaduses sätestatud keeld kuulub kohaldamisele, peaks kohus loogiliselt kõigepealt käsitlema seda küsimust, et seejärel lahendada vastavalt põhiküsimused ehk kas hasartmänguleping on kehtiv ja kas FB-l võib olla õigus saada tehtud panuste eest hüvitist. See on esimese kuue küsimuse põhjendus.

37.

Itaalia valitsus on siiski seisukohal, et liikmesriigi kohtutel ikkagi ei ole pädevust kontrollida teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele isegi eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) eraõiguslike isikute vahelises tsiviil- või kaubandusvaidluses. Seda saavad teha üksnes selle liikmesriigi kohtud, kelle õigusnormid vaidluse all on. Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Malta kohtuna Saksamaa hasartmänguseadust käsitama liidu õigusele vastavana (kuni Saksamaa kohtud ei ole otsustanud teisiti).

38.

Loomulikult, kui see oleks nii, oleks esimesed kuus küsimust puhtalt hüpoteetilised. Seega peab Euroopa Kohus pädevuse küsimust käesolevas kohtuasjas käsitlema. Pealegi ei ole Euroopa Kohtu praktika selles küsimuses täiesti selge. Kohtuotsustes Foglia I ja Foglia II näis Euroopa Kohus suhtuvat skeptiliselt mõttesse, et ühe liikmesriigi kohtud saaksid kontrollida teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele. Ehkki Euroopa Kohus märkis, et näitab sel eesmärgil esitatud eelotsuse küsimuste suhtes üles „erilist valvsust“, ei eitanud ta sõnaselgelt liikmesriikide kohtute sedalaadi kontrolli pädevust. Õigupoolest on Euroopa Kohus mitmeski asjas nii enne kui ka pärast nimetatud kohtuotsuseid kaudselt möönnud, et liikmesriikide kohtutel on niisugune pädevus olemas, sest ta võttis vastavad eelotsusetaotlused vastu. ( 28 ) Kohtuotsuses Eau de Cologne & Parfümerie-Fabrik 4711 ( 29 ) täpsustas Euroopa Kohus isegi, et liikmesriigi kohus võib esitada küsimusi, „mille eesmärk on võimaldada [tal] […] hinnata muu liikmesriigi kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu liikmesriigi sätete vastavust [liidu] õigusele“. Sellest hoolimata ei käsitlenud kohus kordagi sõnaselgelt aluseks olevat kohtualluvuse küsimust.

39.

Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtul suurepärane võimalus selgitada, et liikmesriikide kohtud ei ole mitte üksnes pädevad, vaid ka peavad kontrollima teiste liikmesriikide õiguse vastavust liidu õigusele, kui see küsimus kerkib eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) nende menetluses olevas tsiviil- või kaubandusvaidluses (a). Siiski peavad kohtud selle pädevuse kasutamisel olema vaoshoitud (b).

40.

Minu arvates toetavad liikmesriikide kohtute niisuguse pädevuse olemasolu nii liidu materiaalõiguse (1) kui ka liidu rahvusvahelise eraõiguse (2) üldpõhimõtted ning seda ei sea kahtluse alla ei rahvusvaheline avalik tavaõigus (3), ei mure selle liikmesriigi kaitseõiguste pärast, kelle õigust vaidluse suhtes kohaldatakse (4), ega sellise pädevuse praktilisus (5).

41.

Oma märgilise kohtuotsusega van Gend & Loos ( 30 ) kehtestas Euroopa Kohus üldpõhimõtte, et liidu õiguse piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta sätted on vahetu õigusmõjuga ja seetõttu „tekitavad […] õigusi“, millele isikud võivad tugineda liikmesriikide kohtutes, isegi eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes. Asjaomast vaidlust lahendavad liikmesriikide kohtud peavad otsuse langetama nende sätete kohaselt. Lisaks, kui üks pool väidab, et vaidluse suhtes põhimõtteliselt kohaldamisele kuuluv riigisisene õigusnorm on vastuolus sellise liidu vahetut õigusmõju omava õigusnormiga, siis alates kohtuotsusest Simmenthal ( 31 ) väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole asjaomased kohtud liidu õiguse esimuse põhimõtte järgi mitte ainult pädevad, vaid ka peavad kontrollima sätete kooskõla, ning kui tuvastatakse vastuolu, jätma selle riigisisese õigusnormi oma menetluses olevas kohtuasjas kohaldamata. Mõlema põhimõtte eesmärk on kaitsta isikute liidu õigusest tulenevaid õigusi ja liidu õiguse ühetaolist kohaldamist liikmesriikides.

42.

Nende põhimõtete ja nende aluseks olevate põhjenduste seisukohalt ei näe ma põhjust tõsta eraldi esile käesolevas kohtuasjas käsitletavat olukorda, kus liikmesriigi kohtul tuleb lahendada tsiviil- või kaubandusvaidlus teise liikmesriigi õiguse alusel. Isikutel peaks olema ka sellisel juhul võimalik nendes kohtutes tugineda õigustele, mis tulenevad liidu õiguse vahetust mõjust. ( 32 ) Järelikult on asja lahendav kohus juhul, kui mõne teise liikmesriigi õigusnormid ja liidu vahetu mõjuga sätted on väidetavalt vastuolus ning kui seda on vaja asja lahendamiseks, pädev ja ka kohustatud seda küsimust käsitlema ning vastuolu tuvastamisel jätma asjaomased normid kohaldamata. Vastasel juhul võib juhtuda, et neid õigusi sellises menetluses eiratakse.

43.

Näiteks käesoleval juhul ei saa eitada, et ELTL artikkel 56, millele kostjatest äriühingud eelotsusetaotluse esitanud kohtus tuginevad, on vahetu õigusmõjuga ka eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes. ( 33 ) Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kontrollima Saksamaa hasartmänguseaduse vastavust ELTL artiklile 56 ja tuvastaks nende kahe sätte vahel vastuolu, võiks see kohus kaitsta aluslepingust tulenevaid kostjatest äriühingute õigusi sellega, et i) jätab nimetatud seaduse kohaldamata, ii) otsustab seega, et vaidlusalune hasartmänguleping on kehtiv ning iii) jätab FB hagi kui alusetu rahuldamata. ( 34 ) Seevastu, kui asjaomasel kohtul ei oleks sellist kontrollipädevust (ja -kohustust), kaotaks kostjatest äriühingud täielikult oma peamise vastuväite FB nõudele. Kuna see kohus ei saa praegu kehtiva liidu õiguse järgi ka esitada Saksamaa kohtutele täpsustavat küsimust Saksamaa hasartmänguseaduse kehtivuse kohta, on ta kohustatud käsitama seda liidu õigusele vastavana ja tegema otsuse sellest lähtuvalt. Seega võidakse nõue rahuldada, vaatamata liidu õigusest tulenevatele võimalikele õigustele. ( 35 )

44.

Vastupidine lahendus kahjustaks ka liidu õiguse ühetaolist kohaldamist. Kui liikmesriigi õigusnormide vastavust liidu õigusele saaks kontrollida ainult selle riigi enda kohtud, tähendaks see praktikas, et asjaomast õigust kohaldataks täiesti erinevalt sõltuvalt sellest, kas sama tsiviil- või kaubandusvaidlus on algatatud kõnealuse liikmesriigi enda või mõne teise liikmesriigi kohtutes.

45.

Seoses liidu rahvusvahelise eraõigusega tuletaksin meelde, et vastavalt Brüsseli Ia määruse tsiviil- ja kaubandusasjadega seotud kohtualluvuskonflikti reguleerivatele põhimõtetele, on liikmesriigi kohtud juhul, kui nad on selle määruse alusel pädevad vaidlust menetlema ja lahendama (nagu käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohus), pädevad otsustama ka mis tahes eelküsimusi (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses), ( 36 ) mis võivad selle vaidluse raames tõstatuda. ( 37 ) Nad on lausa kohustatud seda pädevust kasutama. Vaidluse või selle teatud olulise osa lahendamisest ei saa keelduda. ( 38 ) Mõlema põhimõtte eesmärk on tagada poolte jaoks korrakohane õigusemõistmine ja õiguskindlus.

46.

Nende põhimõtete taustal ei näe ma põhjust käsitleda erinevalt eelküsimust (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses), mis puudutab teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele. Liikmesriikide kohtud, kes on Brüsseli Ia määruse kohaselt pädevad arutama ja lahendama vaidlust, milles niisugune küsimus on tekkinud, on selle õigusakti kohaselt ühtlasi pädevad ja peavadki seda eelküsimust käsitlema, kui seda on vaja asja lahendamiseks.

47.

Kollisiooni seisukohast on tulemus sama. Kui liikmesriigi kohtul tuleb Rooma I määruse normide järgi „kohaldada“ vaidluse suhtes teise liikmesriigi õigust, võimaldab mitu nimetatud määruses sätestatud meedet sellel kohtul ka kontrollida, ja isegi kohustavad teda vajaduse korral kontrollima riigisisese õiguse vastavust liidu õigusele ning vastuolu korral jätma riigisisese õiguse kohaldamata.

48.

Esiteks võib asja lahendava kohtu niisugust pädevust (ja kohustust) pidada määratud õiguse vaidluse suhtes „kohaldamisega“ kaasnevaks. Kui kõnealuse määruse normide järgi kuulub „kohaldamisele“ konkreetse välisriigi õigus, peetakse silmas asjaomase välisriigi õiguskorda tervikuna. Asja lahendav kohus peab selle õiguskorra erinevaid norme ja nende hierarhiat arvestades tegema vaidluse kohta otsuse, mis vastab võimalikult suures osas otsusele, mille oleks langetanud ka asjaomase riigi kohtunik. ( 39 ) See on oluline Rooma I määruse eesmärgiks olev õiguskindluse ja otsuste rahvusvahelise ühetaolisuse huvides. ( 40 )

49.

On ilmne, et kui Rooma I määruse järgi kuulub vaidluse suhtes kohaldamisele mingi liikmesriigi õigus, moodustab liidu õigus asjaomase õiguskorra lahutamatu osa ja asub selle hierarhia tipus. Kui sama vaidluse peaks lahendama selle riigi kohtunik, oleks ta kohustatud (nagu eespool punktis 41 selgitatud) riigisisest õigusnormi kontrollima ja jätma liidu õigusega vastuolus oleva normi kohaldamata. Järelikult peab kohus, kelle poole on pöördutud, tegema sama. ( 41 )

50.

Teiseks võib asja lahendav kohus kontrollida teise liikmesriigi normide vastavust liidu õigusele ja jätta need vastuolu korral kohaldamata Rooma I määruse artiklis 21 sätestatud avaliku korra klausli alusel.

51.

See säte võimaldab kõnealusel kohtul jätta määratud õigus kohaldamata juhul, kui selle kohaldamine oleks „ilmselgelt vastuolus kohtu asukoha riigi avaliku korraga“. On selge, et nii nagu liidu õigus on osa selle liikmesriigi õiguskorrast, kelle õigus kuulub kohtuasjas kohaldamisele (käesolevas asjas Saksamaa Liitvabariik), on see ka asja arutava kohtu asukohariigi (käesolevas asjas Malta) õiguskorra lahutamatu osa. Seega õigustab „ilmselge vastuolu“ liidu õigusega (või vähemalt selle teatud sätetega, mida peetakse liidu õiguskorra aluseks) selle klausli alusel liikmesriigi liidu õigusega vastuolus olevate normide kohaldamata jätmist. ( 42 )

52.

Lõpuks, kui liikmesriigi eelotsusetaotluse esitanud kohtus tuginetakse Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 alusel teise liikmesriigi õigusnormidele kui „üldist kehtivust omavatele sätetele“, on sellel kohtul nimetatud sätte alusel täielik kaalutlusõigus kontrollida asjaomaste õigusnormide vastavust liidu õigusele ja vastuolu korral keelduda nende „kohaldamisest“.

53.

Erinevalt mõnikord akadeemilises kirjanduses märgitust olen seisukohal, et liikmesriigi kohtute pädevus (ja kohustus) kontrollida tsiviil- või kaubandusasjas eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele ei ole vastuolus rahvusvahelise avaliku tavaõigusega. Eelkõige ei ole tegemist teise liikmesriigi kohtute pädevusse õigusvastase sekkumisega. ( 43 )

54.

Ollakse arusaamisel, et mittesekkumise põhimõtte järgi ei saa ühe liikmesriigi kohtud teha otsust, millega tühistatakse teise liikmesriigi õigusakt liidu õigusele mittevastavuse tõttu, ega teha selle kohta erga omnes-avaldust. Põhjus on ilmne: ühe riigi kohtud ei saa kuidagi tunnistada kehtetuks akte, mis pärinevad teise riigi organilt (käesolevas kohtuasjas seadusandjalt). Selles küsimuses on sisuline erandlik kohtualluvus riigil, kelle organiga on tegemist. ( 44 ) Seega ei saaks käesolevas asjas Malta kohtud õiguspäraselt teha otsust, millega tunnistatakse Saksamaa hasartmänguseadus erga omnes-mõjuga liidu õigusega vastuolus olevaks. Seda saavad teha ainult Saksamaa kohtud.

55.

Kui aga liikmesriigi kohtud kontrollivad tsiviil- või kaubandusvaidluses eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele, piirduvad nad üksnes asjaomase kontrolliga ning vastuolu korral jätavad liikmesriigi liidu õigusega vastuolus oleva normi konkreetses vaidluses kohaldamata ainsa eesmärgiga teha otsus menetluses oleva nõude sisu kohta. Niisuguse otsusega tuvastatakse poolte eraõiguslikud õigused ja sellel on ainult inter partes-mõju. Sellega ei kavatseta mõjutada teise liikmesriigi õigusakti kehtivust. Austatakse selle riigi kohtute ainupädevust. ( 45 )

56.

Täielikkuse huvides tuletan meelde, et liiduga ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga ühinemisel nõustusid liikmesriigid liidu õiguse järgimisega. Nad nõustusid ka asjaoluga, et tsiviil- ja kaubandusvaidlustes, millele kohalduvad nende „oma“ õigusnormid (vastavalt Rooma I määrusele), võivad otsuse langetada teise liikmesriigi kohtud (Brüsseli Ia määruse alusel). Kahes eelnevas jaotises esitatud selgitusi arvestades tähendab see, et kaudselt nõustusid liikmesriigid ka sellega, et nende normide vastavust liidu õigusele kontrollivad niisuguses vaidluses eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) need teised kohtud.

57.

Kohtuotsuses Foglia II tundus Euroopa Kohus muretsevat selle pärast, et juhul, kui ühe liikmesriigi kohtud kontrollivad teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele eraõiguslike isikute vahelise vaidluse raames, ei saa teisele liikmesriigile tagada piisavaid kaitseõigusi, sest seda liikmesriiki kohtus ei esindataks. ( 46 ) Mitu käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule oma seisukoha esitanud valitsust on seda asjaolu rõhutanud. Eelkõige täheldasid nad, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on juhul, kui mõni isik väidab, et liikmesriigi õigusakt piirab ELTL artikli 56 kohast teenuste osutamise vabadust, asjaomase liikmesriigi kohustus tõendada, et see õigusakt on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne. ( 47 ) Käesoleva kohtuasja taolises olukorras aga jääks liikmesriik ilma võimalusest seda teha.

58.

Alustuseks soovin toonitada, et see Euroopa Kohtu praktika puudutab tõendamiskoormist liikmesriigi vastu liidu vaba liikumise õiguse rikkumise tõttu algatatud menetluses (olgu siis tegemist rikkumismenetlusega või sellekohase hagiga liikmesriigi kohtus). Seevastu juhul, kui see küsimus tõstatub juhuslikult eraõiguslike isikute vahelises menetluses, on tõendamiskohustus menetluslik küsimus, mille puhul lähtutakse kohtu asukohamaa õigusest. ( 48 )

59.

See täpsustus tehtud, märgin, et minu arvates ei ole asjaomase liikmesriigi kaitseõigusega tegelikult mingit probleemi. ( 49 )

60.

Esiteks on üsna tavaline, et riiki ei esindata eraõiguslike isikute vahelises menetluses, milles muu hulgas tõstatub liikmesriigi õiguse kehtivuse küsimus. Näib, et käesolevas asjas ei oleks Saksamaa valitsust esindatud ka juhul, kui menetlus oleks käimas ühes selle riigi kohtus. Seda õigustab asjaolu – tuletan meelde –, et tehtav otsus on ainult inter partes-mõjuga ega ole seega siduv selle liikmesriigi ametiasutustele.

61.

Teiseks, lisaks sellele, et asjaomasel liikmesriigil võib olla võimalik astuda menetlusse asja lahendavas kohtus selle kohtu kohaldatava menetlusõiguse kohaselt ( 50 ), tuleneb riigi huvide asjakohane ja piisav kaitse ka ELTL artikliga 267 ette nähtud eelotsusemenetlusest.

62.

Sellega seoses leian, et kui liikmesriigi kohus menetleb tsiviil- või kaubandusvaidlust, mis tuleb lahendada teise liikmesriigi õiguse alusel, kuid üks pool väidab, et kohaldatav riigisisene õigus ei vasta liidu õigusele, on õige, kui see kohus esitab ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse. Kui seda tehakse, on asjaomasel liikmesriigil õigus esitada kirjalikke ja suulisi seisukohti, isegi kui ta ei ole põhikohtuasjas menetlusosaline. Asjaolu, et liikmesriigil ei ole selle menetluse raames sama ulatuslikke kaitsevõimalusi nagu ELTL artikli 258 kohases võistlevas menetluses, on minu arvates ebaoluline. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, on need kaks menetlust olemuslikult erinevad. ( 51 )

63.

Kohtuistungil esindatud huvitatud isikud arutasid kolleegiumi taotlusel ka seda, kas liikmesriigi kohtud on praktilisest seisukohast suutelised kontrollima teise liikmesriigi normide vastavust liidu õigusega. Lisaks keelelistele ja kultuurilistele erinevustele võib nende kohtute jaoks olla raske kindlaks teha nende normide sisu. Vastuolu liidu õigusega võidakse eeldada seetõttu, et teadmised normidest on väärad.

64.

On lihtne mõista, kust need kahtlused pärinevad. Liikmesriigi kohtute menetlusnormides peetakse välisriigi õigust üldjuhul „oma“ õigusest erinevaks. Siin ei kehti ütlus „õigus on kohtule teada“. Asjaomased kohtud ei ole eeldatavasti kursis teiste riikide õigusaktidega. Seega nõuaks nad üldjuhul, et pooled, kes tuginevad välisriigi õigusele, tegelikult tõendaks selle õiguse sisu. Kuid pooled ei tee seda sageli objektiivselt ega isegi mitte lõplikult. Selle asemel kiputakse esitama välisriigi õigust erapoolikult, kasutades niisuguste ekspertide kirjalikke ütlusi, kelle nad on ise palganud ja kellele maksnud. ( 52 ) Need raskused esinevad teataval määral ka põhikohtuasjas. ( 53 )

65.

Neid probleeme saab siiski vähendada.

66.

Kuigi see, kuidas teha kindlaks kohaldatava õiguse sisu, on olemuslikult määratud iga liikmesriigi menetlusnormidega. Nende normidega ei saa võtta Rooma I määruses sätestatud kollisiooninormidelt nende soovitavat toimet. Selleks, et välisriigi õigust „kohaldataks“ õigesti, nagu Rooma I normid nõuavad, ja et saavutataks viidatud määrusega taotletav õiguskindlus ja tehtavate otsuste rahvusvaheline ühetaolisus, tuleb välisriigi õigus nõuetekohaselt välja selgitada. Leian, et see tähendab asja lahendava kohtu teatavat hoolsuskohustust, eelkõige juhul, kui seatakse kahtluse alla välisriigi õiguse vastavus liidu õigusele.

67.

Sellega seoses märgin, et liikmesriigi kohtute juurdepääs teiste liikmesriikide õigusele muutub vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal üha lihtsamaks. Aina rohkem õigusakte ja otsuseid on hõlpsasti kättesaadavad internetis (suuresti tänu e-õiguskeskkonna portaalile ja Euroopa kohtulahendi tunnuse (ECLI) süsteemile). Lisaks saavad kohtud vajaduse korral selle liikmesriigi ametiasutustelt, kelle õigust vaidluse suhtes kohaldatakse, selgitusi õiguse sisu kohta erinevate koostöömeetmete, näiteks i) 7. juunil 1968. aastal Londonis sõlmitud välisriikide õigusinfo Euroopa konventsiooni ja ii) tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kaudu. ( 54 ) Tegelikult leian ma, et lojaalse koostöö põhimõtte järgi peavad kohtud kasutama neid meetmeid, kui konkreetse õiguse sisu suhtes on kahtlusi (ja asjaomase liikmesriigi vastavad asutused peavad neid selles nõuetekohaselt aitama).

68.

Kuigi liikmesriikide kohtud on pädevad eelküsimusena (rahvusvahelise eraõiguse tähenduses) kontrollima teiste liikmesriikide õiguse vastavust liidu õigusele, peavad kohtud legitiimsuse (1) ja vastastikuse usalduse põhimõtte (2) tõttu olema seda tehes vaoshoitud.

69.

Nagu komisjon rõhutab, ei ole teise liikmesriigi õiguse liidu õigusele vastavuse kontrollimine alati samasugune. Mõnikord on mingi valdkond liidu õiguses harmoneeritud või ühtlustatud, jätmata liikmesriikidele kaalutlusõigust. Mittevastavus võidakse tuvastatakse sellisel juhul juba ainuüksi siis, kui konkreetne riigisisene õigusakt kuulub liidu asjaomase õigusakti kohaldamisalasse ning viimane sedasorti riigisisest õigusakti ei sisalda või selle järgi ei ole see õigusakt lubatud. ( 55 ) Mõnikord aga on liidu õigusega jäetud liikmesriigi ametiasutustele mõningane kaalutlusruum õigusakte vastu võtta, kuid selle piirid sõltuvad ainult liidu õiguses sätestatud ühtsetest normidest (näiteks, kas konkreetne menetlustähtaeg võimaldab poolel end tõhusalt kaitsta vastavalt harta artiklile 47). ( 56 )

70.

Seevastu muudes valdkondades tunnustatakse liidu õiguses liikmesriigi ametiasutuste oluliselt laiemat kaalutlusruumi. Tavaliselt on see nii juhul, kui liidu õiguses on ette nähtud üksnes negatiivne ühtlustamine. Käesolevas asjas näiteks ei ole vaidlust selles, et Saksamaa hasartmänguseadus piirab ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadust. Liikmesriigi niisugune õigusakt on aga lubatud, kui see on i) põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga (mis on ka käesolevas asjas selgelt nii, kuna kõnealuse õigusakti eesmärk on vältida pettusi, hasartmängusõltuvust jne) ja ii) proportsionaalne taotletava eesmärgiga (mis on liidu õigusele vastavuse küsimuse tegelik tuum).

71.

Lisaks, nagu märgivad Tšehhi, Belgia ja Itaalia valitsused, on Euroopa Kohus alati möönnud, et „hasartmängualased õigusnormid kuuluvad valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused“. Seega on reeglina igal liikmesriigil selle valdkonna muu hulgas oma ajaloolisele, kultuurilisele, majanduslikule ja sotsiaalpoliitilisele eripärale vastaval reguleerimisel lai kaalutlusruum. Kehtestatud meetmete proportsionaalsust tuleks kontrollida neid eripärasid arvestades. ( 57 )

72.

Seda arvestades on kaalukas Itaalia valitsuse esitatud väide, mille kohaselt on asjaomase liikmesriigi kohtud niisuguse kontrolli tegemiseks kõige sobivamad. Riigi õiguskorra lahutamatu osana, ja tundes kõige põhjalikumalt olukorda liikmesriigis, saavad nad kõige paremini mõista konkureerivaid huve, mida seadusandja kaalus. ( 58 ) Teise liikmesriigi kohtud aga ei pruugi selleks suutelised olla. Õigupoolest võib kergesti asuda seisukohale, et neil puudub legitiimsus teise riigi suveräänsete valikute kontrollimiseks. ( 59 )

73.

Käesolevas asjas muutub legitiimsuse vastuväide veelgi põhjendatumaks, kui arvestada kahe asjaomase liikmesriigi silmatorkavalt lahknevat käsitlust (ja huve): ühelt poolt Malta Vabariik kui riik, kus veebipõhiste hasartmänguteenuste pakkujad asuvad ja kus on võetud vastu seda valdkonda soosivaid õigusakte, teiselt poolt Saksamaa Liitvabariik kui nende soovimatute veebipõhiste teenuste saaja. Lisaks ei saa eirata selle kohtuasja eripärast konteksti, millele on tähelepanu juhitud punktides 16–18. Neid asjaolusid arvesse võttes kõlaks mõte, et Malta kohus kontrollib Saksamaa hasartmänguseaduse proportsionaalsust paljudele kohatuna.

74.

Olen siiski seisukohal, et neid probleeme saab vähendada, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu positsioonis olevad kohtud näitavad sellise kontrolli tegemisel üles mõningast vaoshoitust. Nad peaksid võtma nõuetekohaselt arvesse välisriigi seadusandja kaalutlusruumi ning arvestades nii oma piiratud arusaama kontekstist kui ka piiratud legitiimsust jätma teise liikmesriigi õiguse kohaldamata ainult juhul, kui see on liidu õigusega ilmselgelt vastuolus (näiteks kui Euroopa Kohtu väljakujunenud ja kõikehõlmava kohtupraktika järgi on selge, mida liikmesriigid võivad teatud valdkonnas teha ja mida mitte). Mida ilmsem on asjaomaste normide ebaproportsionaalsus, seda vähem saab välisriigi kohtule õigusvastast tegevust ette heita. ( 60 ) Nagu eespool juba selgitatud, on sellises olukorras õige, kui need kohtud esitavad Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse, et nad ei teeks nii drastilist järeldust üksi ja et asjaomane liikmesriik saaks nõuetekohaselt ära kuulatud.

75.

Vastastikuse usalduse kaalutlused toetavad minu arvates seda käsitlust. Siinkohal tuletan meelde, et liidu õiguses väga olulise vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust. ( 61 )

76.

Seega, kui liikmesriigi kohtud peavad Rooma I määruse järgi kohaldama tsiviil- või kaubandusvaidluses teise liikmesriigi õigust, peavad nad eeldama, et see õigus vastab liidu õigusele. Kuigi see eeldus ei ole ümberlükkamatu ( 62 ), peaks see olema tugev eeldus, sest muidu seataks usaldus kahtluse alla. Seega tuleks teise liikmesriigi õigust kontrollida ainult juhul, kui on kindlaid tõendeid selle liidu õigusele mittevastavuse kohta ( 63 ) ja see tuleks jätta kohaldamata üksnes siis, kui kontrolli käigus selgub nende kahe ilmselge vastuolu.

77.

Soovin teha selle küsimuse kohta veel ühe märkuse. Nagu Belgia valitsus märgib – kui vaidlusalused riigisisesed normid vastu võtnud liikmesriigi kohtud on juba teinud otsuseid nende liidu õigusele vastavuse kohta ( 64 ), siis peavad teise liikmesriigi kohtud, kelle poole on juhtumisi pöördutud, vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt kaaluma vajalikul määral ka selliste otsuste aluseks olevaid põhjendusi, kui nad ise kontrollivad asjaomase õigusakti vastavust liidu õigusele. ( 65 ) Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas asjas jätta tähelepanuta tõika, et Saksamaa kohtud on juba (nagu näib) otsustanud, et Saksamaa hasartmänguseadus on kooskõlas ELTL artikliga 56. See kohus saab teistsuguse otsuse teha alles pärast Saksamaa kohtute põhjenduste hoolikat vaagimist.

78.

Viimane vastuväide, mida tuleb käsitleda, puudutab põhikohtuasja vaidluse väidetavat „kunstlikkust“. Itaalia valitsuse arvates võib see vaidlus olla „poolte loodud menetluslik vahend“ eesmärgiga seada kahtluse alla Saksamaa hasartmänguseaduse vastavus liidu õigusele.

79.

Sellega seoses on vaja Euroopa Kohut pisut hoiatada.

80.

Mõistan, miks Euroopa Kohus tõrkus kohtuotsusteni Foglia I ja Foglia II viinud asjas aitamast Itaalia kohut Prantsusmaa maksuõiguse liidu õigusele vastavuse kontrollimisel. Lisaks eelnevates jaotistes käsitletud vastuväidetele tuleb selles kontekstis esile tõsta üht olulist aspekti. Olen korduvalt märkinud, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses on liikmesriigi kohtute tehtud otsustel ainult inter partes-mõju, mistõttu peetakse selline teise liikmesriigi õiguse kontrolli lubatavaks. Seevastu Euroopa Kohtu tehtud eelotsustel on erga omnes-mõju, kuna neis tõlgendatakse siduvalt liidu õiguse asjaomaseid sätteid nii, nagu neid oleks algusest peale tulnud mõista. Ehkki sellise eelotsusega ei saa tunnistada liikmesriigi konkreetset õigusnormi liidu õigusega vastuolus olevaks, võib Euroopa Kohtu poolne liidu õiguse esitatud tõlgendus oma üksikasjades olla nii konkreetne, et tulemus võib olla tegelikult sama. Taoline eelotsus võib lõppkokkuvõttes avaldada oluliselt olulisemat mõju läbivaadatavale liikmesriigi õigusele.

81.

Seda arvestades peaks Euroopa Kohus ühelt poolt tõepoolest olema eriti valvas, et tema vastust oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtul ELTL artikli 267 tähenduses „vaja“ viimase menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. Arvestades selle teema delikaatsust, ei peaks liikmesriigi kohus kontrollima teise liikmesriigi õiguse vastavust liidu õigusele mitte pelgalt selleks, et küsimuse käsitlus oleks täielik, vaid juhul, kui see on asja lahendamiseks hädavajalik. Euroopa Kohus ei tohiks asjaomast kohut aidata ja anda liidu õigusele erga omnes-tõlgendust, kui see ilmselgelt ei ole nii. ( 66 )

82.

Kui aga ilmneb, et liikmesriigi kohus peab menetluses oleva vaidluse lahendamiseks paratamatult sellise kontrolli tegema (mis näib nii olevat käesolevas asjas) ja seotud eelotsuse küsimusi on seega selleks tõesti „vaja“, siis peab Euroopa Kohus neile vastama. Nagu eelmises jaotises märgitud, on õige, kui liikmesriigi kohus esitab sellises olukorras eelotsusetaotluse. Euroopa Kohus peab täitma oma rolli. Ta ei saa jätta liidu õiguse tõlgendamist üksnes nimetatud kohtu hooleks. See on minu arvates antud juhul õige käitumine.

83.

Siiski peaks Euroopa Kohus oma vastuse esitama viisil, milles võetakse arvesse olukorra delikaatsust ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse piire, nagu on selgitatud eespool punktides 70–74. Selle asemel, et kõiki liikmesriigi vaidlusaluse õigusakti üksikasju kontrollida, peaks ta minu arvates piirduma niisuguste tõlgenduslike elementidega, mis on liikmesriigi kohtu jaoks piisavad, hindamaks, kas vaidlusalune riigisisene õigusakt on ilmselges vastuolus liidu õigusega. Tavaliselt tähendaks see põhikohtuasjas selle välja selgitamist, kas niisugused normid, nagu on sätestatud kõnealuses Saksamaa hasartmänguseaduses, tunduvad asjaomase kohtupraktika taustal üldiselt vastuvõetavatena või on ilmselgelt ebaproportsionaalsed.

84.

Teisest küljest ei peaks Euroopa Kohus minu arvates kulutama aega alusvaidluse „tegelikkuse“ kontrollimisele. Tuletan meelde, et kohtuotsuseid Foglia I ja Foglia II on omal ajal selle eest kõvasti kritiseeritud. ( 67 ) Tegelikult ei ole Euroopa Kohus sellist lähenemisviisi kasutanud teistes kohtuasjades, mis puudutasid eraõiguslike isikute vahelisi vaidlusi ja kus kaudselt seati küsimuse alla liikmesriigi õigus; seda isegi juhul, kui vaidluse „kunstlikkus“ oli üsna ilmne. ( 68 )

85.

Ma ei hakka kordama kõiki akadeemilises kirjanduses sellise kontrolli vastu esitatud argumente. Tuletan lihtsalt meelde, et see, kas põhikohtuasja vaidlus on „tegelik“ või on Malta hasartmängutööstuse algatatud „test“, ei tohiks olla oluline Euroopa Kohtu pädevuse seisukohalt. Oluline peaks olema see, kas liikmesriigi kohus peab selle asja lahendama ja kas vastus eelotsuse küsimustele aitaks asjaomasel kohtul seda teha. ELTL artikli 267 kohaselt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne seevastu kontrollida poolte tegelikke kavatsusi menetluse algatamisel. Isegi kui ta saaks seda teha, oleks äärmiselt keeruline (kui mitte võimatu) tuvastada, et tegemist ei ole „tegeliku“ vaidlusega.

86.

Näiteks käesolevas kohtuasjas võivad asjaolud küll tekitada sellesisulisi kahtlusi, kuid toimikus sisalduv teave ei ole piisav, tuvastamaks tõsikindlalt, et tegemist on „kunstliku“ vaidlusega.

87.

Esiteks võiks spekuleerida hasartmängija nõude loovutamise üle. FB on Saksamaa advokaat, kuid kostjatest äriühingud andsid kohtuistungil mõista, et ta on Malta advokatuuri liige. Ta väidab, et selliste tarbijate nõuete sissenõudmine on osa tema „ärimudelist“ ja et ta on ostnud „paljude hasartmängijate“ nõudeid, kuid kui kolleegium palus kinnitada, kui paljude, ütles ta „vähem kui kümne“ (mis võib tegelikult tähendada ainult seda ühte vaidlusalust nõuet). FB-l oli raskusi ka selle selgitamisel, miks ta ostis nõude, mille kohta oli teada, et seda on raske sisse nõuda, kuna Malta äriühingud keelduvad neid vabatahtlikult täitmast ja Malta Vabariik on võtnud vastu ka eelnõu 55. Igal juhul on võimatu tema otsuse motiive kindlalt teada.

88.

Teiseks võiks, nagu Itaalia valitsus, küsida, miks algatati menetlus Maltal, arvestades selle liikmesriigi ja Saksamaa Liitvabariigi huvide lahknevust antud olukorras. Siiski ei ole see iseenesest kuidagi vale, mida nendib ka komisjon. Nagu olen juba märkinud, on Malta kohtutel Brüsseli Ia määruse artikli 4 kohaselt üldine kohtualluvus vaidluse lahendamiseks. Lisaks, kuigi hasartmängijad võivad vastavalt nimetatud määruses sätestatud tarbijakaitsenormidele, eelkõige selle määruse artikli 18 lõikele 1 ( 69 ) algatada menetluse Malta hasartmänguettevõtjate vastu oma „päritoluliikmesriigis“ (käesolevas asjas Saksamaa Liitvabariigis), ei saanuks FB seda nende normide alusel teha, kuna ta ei ole tarbija. ( 70 )

89.

Lõpuks ei ole ka asjaolu, et mõlemad pooled nõustusid eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesoleva eelotsusetaotluse esitamisega, nagu täheldab Itaalia valitsus, kuigi veenev tõend kokkumängu kohta. Pealegi märgin – mitte, et vastupidine oleks iseenesest mingi näitaja –, et pooled ei ole ühel meelel selles, kuidas Euroopa Kohus peaks vastama.

90.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seitsmes küsimus puudutab kostjatest äriühingute teist vastuväidet. Selle küsimusega soovib kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui tarbija osales oma alalise elukoha liikmesriigis veebipõhises õnnemängus, mida pakub selles riigis – ilma selle riigi ametiasutuste antud loata – teises liikmesriigis asuv hasartmängukorraldaja, ei saa kõnealune tarbija liidu õiguse kuritarvitamise keelu tõttu esitada kohaldatava lepinguõiguse alusel tsiviilõiguslikku nõuet asjaomase hasartmängukorraldaja vastu tehtud panuste hüvitamiseks aluseks oleva hasartmängulepingu tühisuse tõttu kohaldatava lepinguõiguse alusel. ( 71 )

91.

Vastus sellele küsimusele on minu arvates lihtne.

92.

Ühelt poolt, kui Euroopa Kohtu vastusest esimesele kuuele küsimusele tuleneb, et Saksamaa hasartmänguseadus on (ilmselgelt) vastuolus ELTL artikliga 56, siis tuleb hasartmängija niisugune hüvitisnõue kui põhjendamatu jätta rahuldamata. See seadus tuleks jätta kohaldamata ning seega ei saa hasartmängija ja hasartmänguettevõtja vahel sõlmitud hasartmängulepingut pidada ebaseaduslikuks ega kohaldatava (st käesolevas asjas Saksamaa) lepinguõiguse järgi tühiseks.

93.

Teisalt, kui leitakse, et Saksamaa hasartmänguseaduse sätted vastavad ELTL artiklile 56, ei muuda liidu õigus võimatuks liikmesriigi õiguses ette nähtud mis tahes tagajärgi, mis kaasnevad asjaomaste normidega keelatud õnnemängude pakkumisega (või neis osalemisega). Sel juhul oleks igati lubatud tunnistada aluseks olev hasartmänguleping ebaseaduslikuks ja seega kohaldamisele kuuluva lepinguõiguse järgi tühiseks. Rõhutan, et vastupidi kostjatest äriühingute väitele ei oleks see nii-öelda sanktsioon eraldi teenuste osutamise vabaduse piirang, mis eeldab selle õiguspärasuse omaette hindamist, vaid lepingu ebaseaduslikkusest tulenev vajalik ja loogiline tagajärg. See, kas ja millises ulatuses toob lepingu tühistamine mõlemale poolele kaasa õiguse nõuda teiselt poolelt saadud kasu hüvitamist, kuulub samuti üksnes kõnealuste hasartmängulepingute suhtes kehtiva õiguse kohaldamisalasse. ( 72 )

94.

Selles kontekstis ei puutu liidu õiguse kuritarvitamise keeld asjasse. Tuletan meelde, et see põhimõte välistab liidu õigusele tuginemise võimaluse selle kuritarvitamise eesmärgil. ( 73 ) Hasartmängijate hüvitisnõue aga ei tugine ühelegi liidu õiguse sättele, vaid täielikult riigisisesele õigusele (käesolevas asjas Saksamaa hasartmänguseadusele ja tsiviilseadustikule). ( 74 )

95.

Üsna loominguline argumentatsioon, mille kostjatest äriühingud ja Malta valitsus esitasid, et veenda Euroopa Kohut vastupidises, ei pea paika. On selge, nagu ka need huvitatud isikud kinnitavad, et olukord kuulub oma piiriülese laadi tõttu ELTL artikli 56 kohaldamisalasse. Vastupidi nende huvitatud isikute väidetele ei kuritarvita niisuguseid hüvitisnõudeid esitavad hasartmängijad siiski sellest sättest tulenevat õigust saada Maltalt osutatavat teenust, sest kõnealune vabadus ju võimaldas neil sõlmida vaidlusaluseid hasartmängulepinguid. Esiteks ei tuginenud nad vaidlusaluste lepingute sõlmimisel sellele vabadusele. See osutus võimalikuks pelgalt interneti olemasolu tõttu. Teiseks, ka lepingute tühistamist taotledes ei viita nad mitte sellele vabadusele, vaid riigisisestele normidele, mis seda piiravad. Seevastu tuginevad kostjatest äriühingud esimese vastuväitena just ELTL artiklile 56. Seega nemad on need, kes toetuvad nimetatud sättega ette nähtud vabadusele.

96.

Järelikult kuulub see, kas hasartmängijal on õigus saada hüvitist tehtud panuste eest või kas nende hüvitamist tuleks piirata või sellest keelduda põhjendusega, et nõue on pahauskne või et hasartmängija on ise rikkumise toime pannud, otsustades osaleda vaidlusalustes õnnemängudes (vastavalt Rooma õiguse põhimõttele nemo auditur propriam turpitudinem allegans (omaenda õigusvastasele käitumisele viitajat ei kuulata) või üldise õiguse estoppel-põhimõttele) üksnes vaidlusaluse hasartmängulepingu suhtes kohaldatava riigisisese õiguse (st Saksamaa õiguse) reguleerimisalasse, nagu juba eespool märgitud.

97.

Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil täpsustas, näib, et Saksamaa õiguses on tegelikult olemas säte, mis käsitleb just seda küsimust, nimelt Saksamaa tsiviilseadustiku § 817. Kõnealune valitsus selgitas ka, et Saksamaa kohtud on seda sätet analüüsinud hasartmängijate hüvitisnõuete kohta lahendeid tehes. Näib, et enamik kohtuid on keeldunud seda sätet kohaldamast põhjusel, et kuigi osalemine ebaseaduslikes õnnemängudes on Saksamaa õiguse kohaselt samuti keelatud ( 75 ), ei pannud hasartmängijad toime kuritegu, sest nad ei teadnud vaidlusalustes õnnemängudes osalemise hetkel, et need on Saksamaal ebaseaduslikud (kuna teenusepakkuja eksitava teabe järgi arvasid nad vastupidi). ( 76 ) Euroopa Kohtus eitasid kostjatest äriühingud hasartmängijate süülist eksitamist ja pidasid küsitavaks seda, kas õigusvastasusest teadlik olemine peaks ikka olema Saksamaa tsiviilseadustiku § 817 kohaldamise eelduseks. Selliste faktiliste küsimuste lahendamine ja Saksamaa õiguse tõlgendamine ei ole loomulikult mitte Euroopa Kohtu, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

98.

Eeltoodut arvestades tuleks seitsmendale küsimusele vastata nii, et kui tarbija osales oma alalise elukoha liikmesriigist veebipõhistes õnnemängudes, mida pakub selles riigis – ilma selle riigi ametiasutuste antud loata – teises liikmesriigis asuv hasartmängukorraldaja, ei välista liidu õiguse kuritarvitamise keeld selle tarbija kohaldamisele kuuluvast lepinguõigusest tulenevat tsiviilõiguslikku nõuet asjaomase hasartmängukorraldaja vastu tehtud panuste hüvitamiseks aluseks oleva hasartmängulepingu tühisuse tõttu kohaldatava lepinguõiguse alusel.

99.

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen ettepaneku, et Euroopa Kohus: