1

Hageja Complejo Agrícola Las Lomas, SL palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 31. augusti 2022. aasta rakendusotsuse C(2022) 6017 (final), millega kiidetakse heaks Hispaania ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava 2023–2027 Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist liidu toetuse saamiseks (edaspidi „vaidlustatud otsus“) niivõrd, kuivõrd komisjon kiitis heaks Hispaania ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava punkti 3.4, mille kohaselt ei tohi põllumajandustootjale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määruse (EL) 2021/2115 (millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT 2021, L 435, lk 1)) artikli 21 alusel makstav baassissetuleku toetus kestlikkuse tagamiseks ületada 200000 eurot (edaspidi „vaidlusalune meede“).

2

Hageja on Madridis (Hispaania) asuv Hispaania äriühing, mille tegevusala on eelkõige põllumajandusmaa omandamine ja kasutamine põllumajandus-, metsandus- ja loomakasvatustegevuseks.

3

Hispaania Kuningriik esitas 29. detsembril 2021 määruse 2021/2115 artikli 118 lõike 1 alusel komisjonile ÜPP strateegiakava ettepaneku ajavahemikuks 2023–2027.

4

Pärast Hispaania Kuningriigi ÜPP strateegiakava ettepaneku hindamist esitas komisjon 31. märtsil 2022 kooskõlas määruse 2021/2115 artikli 118 lõikega 2 oma märkused ja palus lisateavet.

5

Hispaania Kuningriik edastas 27. juulil 2022 komisjoni märkustele vastamiseks komisjonile teavet ja esitas ÜPP strateegiakava ettepaneku muudetud versiooni.

6

Komisjon võttis 31. augustil 2022 vastu vaidlustatud otsuse, millega kiitis määruse 2021/2115 artikli 118 lõike 4 alusel Hispaania ÜPP strateegiakava ettepaneku heaks.

7

Hageja palub Üldkohtul:

8

Hageja palub samuti, et komisjon esitaks tema kasutuses oleva Hispaania ÜPP strateegiakava ettepaneku väljatöötamise menetluse aruande.

9

Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2023 saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite, milles ta palub Üldkohtul:

10

Hispaania Kuningriik palus 27. veebruaril 2023 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

11

Hageja esitas 17. aprillil 2023 enda seisukoha komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite kohta. Ta palub Üldkohtul lükata nimetatud vastuväide tagasi.

12

Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada pädevuse või vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda eraldi dokumendiga taotleb.

13

Olukorras, kus komisjon on käesolevas asjas palunud teha otsuse vastuvõetamatuse vastuväite kohta, leiab Üldkohus, et tal on toimikus piisavalt andmeid, ja ta otsustab lahendada asja menetlust jätkamata.

14

Komisjon põhjendab vastuvõetamatuse vastuväidet esiteks sellega, et järgitud ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 ja kodukorra artikli 76 punktides d ja e ette nähtud nõudeid, teiseks puudub Üldkohtul pädevus vaidlusalust meedet kontrollida ja kolmandaks puudub hagejal õigus esitada hagi.

15

Kui Üldkohus esitas kodukorra artikli 89 alusel võetud menetlust korraldavate meetmete raames küsimuse vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise tähtaja järgimise kohta, leidis komisjon samuti, et hagiavaldus on esitatud pärast tähtaja möödumist.

16

Komisjon väidab, et käesoleva hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevast 31. augustil 2022 või hiljemalt komisjoni veebisaidil avaldamise kuupäevast, st 8. septembrist 2022. Tema sõnul oli hageja kõnealuse otsuse olemasolust teadlik hiljemalt alates viimati nimetatud kuupäevast. Hageja ei täitnud oma hoolsuskohustust, et taotleda mõistliku aja jooksul selle otsuse terviktekstiga tutvumise võimalust. Seega möödus kahe kuu ja kümne päeva pikkune tähtaeg 21. novembril 2022 ning hagi esitati järgmisel päeval.

17

Hageja väidab, et kuna vaidlustatud otsust ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega ka teatavaks tehtud, siis tuleb kohaldada ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses teadasaamise kriteeriumi. Ta väidab, et sai vaidlustatud otsusest teada alles 2022. aasta oktoobri keskpaigas, külastades Hispaania põllumajandus-, kalandus- ja toiduministeeriumi veebisaiti.

18

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas vaidlustatud akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteeriumina akti avaldamise ja selle teatavakstegemise kõrval teisejärgulise tähtsusega (10. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35).

19

Lisaks tuleb vastavalt kodukorra artiklile 60 seda tähtaega seoses vahemaadega kümne päeva võrra pikendada.

20

Esimesena ei ole vaidlustatud seda, et vaidlustatud otsust ei ole hagejale teatavaks tehtud, kuna viimane ei olnud selle otsuse adressaat.

21

Teisena tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et vaidlustatud akti avaldamine oleks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise hetk ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses, peab selline avaldamine olema ette nähtud Euroopa Liidu esmases või teiseses õiguses või tulenema vähemasti väljakujunenud praktikast, mida hageja võis õiguspäraselt eeldada (vt selle kohta 15. mai 2019. aasta kohtumäärus Metrans vs. komisjon ja INEA, T‑262/17, EU:T:2019:341, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Käesolevas asjas on esiteks selge, et vaidlustatud otsust ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.

23

Teiseks ei ole ei määruse 2021/2115 artiklis 118 ega üheski teises selle määruse sättes ette nähtud ÜPP strateegiakava heakskiitmise otsuste avaldamise konkreetset viisi.

24

Kolmandaks tuleb tõdeda, et nagu märkis komisjon oma vastuses Üldkohtu küsimusele, ei ole komisjonil selliste otsuste nagu vaidlustatud otsus avaldamise valdkonnas väljakujunenud praktikat, mida hageja võis õiguspäraselt eeldada.

25

Seega, kuna vaidlustatud otsust ei avaldatud ega tehtud hagejale teatavaks, hakkas selle akti peale hagi esitamise tähtaeg kulgema – nagu näeb ette ELTL artikli 263 kuues lõik – siis, kui hageja sai sellest teada.

26

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema alles sellest ajast, mil huvitatud isik saab asjaomase akti sisust ja põhjendustest täpselt teada, tingimusel et ta taotleb akti tervikteksti esitamist mõistliku aja jooksul alates akti olemasolust teadasaamisest (vt selle kohta 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Landesbank Baden-Württemberg vs. SRB, T‑14/17, ei avaldata, EU:T:2018:812, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Kohtupraktika kohaselt on asjaomasel kolmandal isikul selleks, et tähtaeg hakkaks tema suhtes kulgema alles siis, kui ta teab kõiki hagi esitamiseks olulisi asjaolusid, hoolsuskohustus nõuda teda puudutava akti tervikteksti esitamist (vt 8. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Alessio jt vs. EKP, T‑620/20, ei avaldata, EU:T:2021:877, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Kohtupraktikast tuleneb, et akti olemasolust teadlik olemise võib tuletada eri asjaoludest: esiteks asjaomase kolmanda isiku suulised või kirjalikud avaldused, teiseks vaidlustatud akti kohta Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõtliku teatise avaldamine, kolmandaks sellise riigisisese akti avaldamine liikmesriigi ametlikus väljaandes, milles on kas või ebatäpsel viisil viidatud vaidlustatud aktile, neljandaks olukorrad, kus need asjaolud on kombineeritud, näiteks siis, kui vaidlustatud akti on levitatud meedias ja kui asjaomase kolmanda isiku avaldused annavad alust arvata, et ta teadis, et akt on vastu võetud, kontekstis, kus on selge, et ta jälgis tähelepanelikult juhtumi arengut (vt selle kohta 8. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Alessio jt vs. EKP, T‑620/20, ei avaldata, EU:T:2021:877, punktid 47–49 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud kahekuuline tähtaeg – mis juhul, kui akti, mille peale saab tühistamishagi esitada, ei ole avaldatud ega teatavaks tehtud, hakkab kulgema kuupäevast, mil hageja sai sellest teada – erineb mõistlikust ajast, mis on vastaval poolel, et nõuda niisuguse akti tervikteksti edastamist, võimaldamaks teada saada selle täpset sisu (vt 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Landesbank Baden-Württemberg vs. CRU, T‑14/17, ei avaldata, EU:T:2018:812, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellise mõistliku aja kriteerium, mille jooksul on võimalik taotleda akti edastamist pärast akti olemasolust teadasaamist, ei ole seega ette kindlaks määratud tähtaeg, mis tuleneb automaatselt tühistamishagi esitamise tähtajast, vaid see on tähtaeg, mis sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134, punktid 32–34).

31

Nii on kohtuasju, milles on leitud, et teatava akti tervikteksti edastamise taotlusega on ületatud mõistlikku aega, kui taotlus on esitatud kaks kuud (vt selle kohta 5. märtsi 1993. aasta kohtumäärus Ferriere Acciaierie Sarde vs. komisjon, C‑102/92, EU:C:1993:86, punkt 19), rohkem kui neli kuud (vt selle kohta 10. novembri 2011. aasta kohtumäärus Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, C‑626/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:726, punktid 130–132; 15. juuli 1998. aasta kohtumäärus LPN ja GEOTA vs. komisjon, T‑155/95, EU:T:1998:167, punkt 44, ja 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus VR-Bank Rhein-Sieg vs. SRB, T‑42/17, ei avaldata, EU:T:2018:813, punktid 44–49) või enam kui kuus kuud (vt selle kohta 18. mai 2010. aasta kohtumäärus Abertis Infraestructuras vs. komisjon, T‑200/09, ei avaldata, EU:T:2010:200, punkt 63) pärast seda, kui hageja sai akti olemasolust teada.

32

Lisaks on leitud, et teistsugustel asjaoludel kujutab kahenädalane tähtaeg (vt selle kohta 7. märtsi 1995. aasta kohtuotsus Socurte jt vs. komisjon, T‑432/93–T‑434/93, EU:T:1995:43, punkt 50) või ühekuuline tähtaeg endast mõistlikku aega (vt selle kohta 19. mai 1994. aasta kohtuotsus Consorzio gruppo di azione locale Murgia Messapicavs. komisjon, T‑465/93, EU:T:1994:56, punkt 32).

33

Käesolevas asjas teavitati vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest esiteks komisjoni Hispaania esinduse ja Hispaania valitsuse 31. augusti 2022. aasta pressiteadetes ning teiseks avaldati 8. septembril 2022 vaidlustatud otsus komisjoni veebisaidil ja 19. septembril 2022 Hispaania põllumajandus-, kalandus- ja toiduministeeriumi veebisaidil.

34

Hageja väidab, et ta sai vaidlustatud otsusest teada 2022. aasta oktoobri keskpaigas, külastades Hispaania põllumajandus-, kalandus- ja toiduministeeriumi veebisaiti, ilma et tal oleks olnud võimalik täpset kuupäeva kindlaks teha.

35

Igal juhul, isegi kui hageja sai vaidlustatud otsuse olemasolust teada 31. augustil või 8. septembril 2022, nagu väidab komisjon, kestis tema väidetav tegevusetus nende kuupäevade ja 2022. aasta oktoobri keskpaiga vahel kõige enam poolteist kuud. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei saa sellist aega käsitada nii, et see ületab mõistlikku aega.

36

Nimelt tuleb käesolevas asjas arvesse võtta ka asjaolu, et tühistamishagi esitati 22. novembril 2022 ning seda saab niisiis pidada hilinenult esitatuks üksnes juhul, kui hagejale oli vaidlustatud otsuse sisu teada enne 12. septembrit 2022.

37

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et menetluspool, kes tugineb sellele, et hagi on esitatud hilinenult, arvestades eelkõige ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaega, peab esitama tõendi sündmuse toimumise kuupäeva kohta, millest hakkab tähtaeg kulgema (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑167/10, ei avaldata, EU:T:2012:651, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesolevas asjas ei ole komisjon aga esitanud tõendeid, mis näitaksid, et hageja sai vaidlustatud otsuse sisust teada enne 12. septembrit 2022, vaid piirdus väitega, et hagejale oli selle olemasolu teada hiljemalt 8. septembril 2022.

39

Seega ei saa asuda seisukohale, et käesolev hagi on esitatud hilinenult.

40

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hagiavaldus ei vasta Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 ja kodukorra artikli 76 punktides d ja e sätestatud tingimustele. Ta leiab, et kuigi hagiavalduses on märgitud, et tegemist on hagiga, millega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist osaliselt, on vaidluse ese tegelikult vaidlusaluse meetme õiguspärasus. Seega ei taotle hageja oma nõuetes nimetatud otsuse, vaid osutatud meetme tühistamist. Lõpuks märgib komisjon, et tühistamisnõude toetuseks esitatud väidetes ei ole välja toodud ühtegi selle otsuse vastuvõtmisel tehtud viga või õigusnormi rikkumist, vaid neis on mainitud Hispaania ametiasutuste toimepandud rikkumisi. Lisaks ei ole hagiavalduses esitatud väited piisavalt selged ning piirduvad abstraktsete ja üldiste viidetega kohtupraktikale, ilma et seda kohtupraktikat oleks kohaldatud käesolevale asjale.

41

Hageja leiab, et vaidluse ese on selgelt kindlaks määratud ja see seisneb vaidlustatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamises osas, milles sellega kiidetakse Hispaania ÜPP strateegiakava heaks. Ta leiab, et vaidlusalune meede on nimetatud otsuse osa ning et Hispaania ÜPP strateegiakava ei ole sellest otsusest eraldiseisev ja sõltumatu meede. Siinkohal viitab ta määruse 2021/2115 artiklist 118 tulenevale komisjoni pädevusele.

42

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ning kodukorra artikli 76 punktide d ja e alusel, sisalduvad hagiavalduses hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest ja nõuetest.

43

Nimetatud asjaolud peavad olema märgitud piisavalt selgesti ja täpselt, et kostja saaks enda kaitsmiseks valmistuda ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kas või kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (vt 4. juuli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑598/17, ei avaldata, EU:T:2019:482, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. juuli 2019. aasta kohtumäärus Scaloni ja Figini vs. komisjon, T‑158/18, ei avaldata, EU:T:2019:491, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Mis puudutab täpsemalt poolte nõudeid, siis tuleb meelde tuletada, et need määratlevad liidu kohtute menetluses oleva vaidluse eseme ning järelikult peavad need nõuded olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida seda, et liidu kohus otsustab ultra petita (vt 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Università del Salento vs. komisjon, T‑393/15, ei avaldata, EU:T:2017:604, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika; 19. novembri 2020. aasta kohtumäärus Comune di Stintino vs. komisjon, T‑174/20, ei avaldata, EU:T:2020:551, punkt 45). Eelkõige juhul, kui tegemist on tühistamishagiga, tuleb selgelt nimetada akt, mille tühistamist nõutakse (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtumäärus Chioreanu vs. ERCEA, T‑717/17, EU:T:2018:765, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesolevas asjas vastab tõele, et hagiavalduses palub hageja esiteks osaliselt tühistada vaidlustatud otsus ja teiseks tuvastada vaidlusaluse meetme õigusvastasus. Hagiavalduse kui terviku lugemisel ilmneb siiski, et hageja palub oma hagis nimetatud otsus tühistada osas, milles sellega kiideti liidu õigust rikkudes vastav meede heaks.

46

Nii mõistis komisjon hageja esitatud nõudeid ka vastuvõetamatuse vastuväites. Kuigi ta heidab hagejale ette vaidlustatud otsuse segiajamist Hispaania ÜPP strateegiakavaga, mis on tegelikult kaks eraldiseisvat akti, on siiski tegemist küsimusega, kas tegevus, mida hageja komisjonile ette heidab, on komisjonile omistatav, mitte sellega, kas hagiavaldus on selge või täpne. See omistatavuse küsimus kuulub aga niisuguse vastuvõetamatuse vastuväite põhjenduse alla, mis puudutab Üldkohtu pädevuse puudumist vaidlusalust meedet kontrollida (vt eespool punkt 14).

47

Tühistamishagi aluseks olevad peamised fakti- ja õigusväited ning asjaolud nähtuvad piisavalt selgesti hagiavaldusest. Viimane sisaldab nelja väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse 2021/2115 artiklit 17, teise kohaselt ei ole hinnatud vaidlusaluse meetme mõju, arvestades kooskõla ÜPP eesmärkidega, kolmanda kohaselt on Hispaania põllumajandustootjate kahjuks moonutatud siseturgu, mis toob kaasa ÜPP killustatuse, ning neljanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks mainib hageja teatavaid Üldkohtu ja Euroopa Kohtu otsuseid, mida ta on seostanud käesoleva juhtumi asjaoludega.

48

Eeltoodust tuleneb, et hagi ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 ja kodukorra artikli 76 punktides d ja e sätestatud nõuete rikkumise tõttu vastuvõetamatu.

49

Seetõttu tuleb tagasi lükata asja läbivaatamata jätmise nõude toetuseks esitatud vastuväide, mille kohaselt ei ole hagiavalduse vorminõudeid järgitud.

50

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna vaidluse tegelik ese on kontrollida Hispaania ÜPP strateegiakava õiguspärasust, mis on liikmesriigi poolt vastu võetud õigusakt, ja seega ei kuulu selle õigusakti kontroll Üldkohtu pädevusse. Seega ei ole Üldkohus pädev vaidlusaluse meetme õiguspärasuse üle otsustama. Komisjon väidab, et tema heakskiit, mille ta andis ÜPP strateegiakavale tervikuna, ei mõjuta kuidagi seda, kes on akti autor ja mis on selle olemus, kuna see on jätkuvalt Hispaania ametiasutuste vastu võetud akt. ÜPP strateegiakavad on riigisisesed meetmed – mis toovad kaasa õiguslikke tagajärgi asjaomase liikmesriigi õiguskorras –, mitte liidu institutsioonide, organite või asutuste aktid ELTL artikli 263 tähenduses. Liikmesriikide kohtute ülesanne on kontrollida ÜPP strateegiakavade ja nende meetmete õiguspärasust liidu õiguse, eelkõige määruse 2021/2115 alusel ning vajaduse korral esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlus.

51

Hageja leiab, et Üldkohus on pädev kontrollima komisjoni otsuste, sealhulgas ÜPP strateegiakava ettepanekuid heakskiitvate otsuste õiguspärasust. Tema sõnul moodustavad Hispaania ÜPP strateegiakava ja vaidlustatud otsus ühe akti, mis kuulub komisjoni ainupädevusse, kuna Hispaania Kuningriik on teinud koostööd üksnes selle väljatöötamisel. Lisaks kujutab ÜPP strateegiakava ettepanekute heakskiitmine endast menetlust, mida reguleerib liidu õigus ja mille ainus vaidlustatav akt on strateegiakava heakskiitev komisjoni otsus. See, et komisjon eristab vaidlustatud otsust Hispaania ÜPP strateegiakavast, muudab komisjoni analüüsi sisutühjaks ja välistab ÜPP strateegiakavade igasuguse kohtuliku kontrolli, mis läheb vastuollu õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele. Lisaks ei saa Hispaania ÜPP strateegiakava vaidlustada ka Hispaania kohtutes, kuna tegemist on ettevalmistava aktiga, mis on koostatud liidu õiguse menetluse raames.

52

Käesoleval juhul on tühistamisnõuded formaalselt esitatud vaidlustatud otsuse peale, mis on rakendusotsus. Komisjoni selline otsus kuulub aktide hulka, mille õiguspärasuse kontroll kuulub ELTL artikli 263 kohaselt liidu kohtu, käesoleval juhul Üldkohtu pädevusse. Komisjon ei ole sellele vastu vaielnud.

53

Komisjoni põhiseisukoht, millele tuginedes ta vaidleb Üldkohtu pädevusele käesolevas asjas vastu, seisneb väites, et vaidlusalune meede kuulub Hispaania ÜPP strateegiakava, mitte vaidlustatud otsuse alla, ning seega ei ole see talle omistatav. Hispaania ÜPP strateegiakava ettepaneku heakskiitmine selle otsusega ei muutnud vastava akti olemust, mis jääb riigisiseseks meetmeks ning mille õiguspärasuse kontroll on üksnes liikmeesriigi kohtu pädevuses.

54

Tuleb meelde tuletada, et komisjoni argumendid tuginevad asjaoludele, mis puudutavad esiteks hageja poolt ette heidetud tegevuse komisjonile omistatavust, mis on hagi vastuvõetavuse küsimus, ja teiseks Üldkohtu pädevust neid etteheiteid ja järelikult ka vaidlusalust meedet analüüsida.

55

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Hispaania ÜPP strateegiakava ettepaneku väljatöötamisel ja heakskiitmisel osalesid Hispaania ametiasutused ja komisjon. Seega tuleb analüüsida, kas sellises menetluses on liidu või liikmesriigi kohtu pädevuses otsustada, kas vaidlusalune meede on liidu õiguse seisukohast õiguspärane.

56

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et riigisiseste asutuste võimalik osalemine menetluses, mille tulemusel võetakse vastu liidu institutsiooni vastu võetud akt, ei saa nende määratlemist liidu aktideks seada kahtluse alla, kui riigisisese asutuse poolt akti vastuvõtmine on üks etapp menetluses, milles liidu institutsioon teostab üksi lõpliku otsuse vastuvõtmise pädevust, olemata riigisisese asutuse ettevalmistavate aktide või ettepanekutega seotud (19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 43).

57

Nimelt olukorras, kus liidu õigusega ei ole tahetud liikmesriikidele ja liidule kehtestada kahe sellise pädevuse jaotust, millel oleks eri eesmärgid, vaid vastupidi, antakse ainuotsustusõigus liidu institutsioonile, tuleb liidu kohtul, kellel on ELTL artikli 263 alusel ainupädevus kontrollida liidu akti õiguspärasust, otsustada asjasse puutuva liidu institutsiooni vastu võetud lõpliku otsuse õiguspärasuse üle ja selleks, et tagada huvitatud isikute tõhus kohtulik kaitse, analüüsida riigisisese asutuse ettevalmistavates aktides või ettepanekutes niisuguseid võimalikke puudusi, mis võivad lõpliku otsuse kehtivust mõjutada (19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 44).

58

Samas ei kuulu liidu kohtu ainupädevusse riigisisese asutuse akt, mis võetakse vastu liidu otsustusmenetluses, kui riigisiseste asutuste ja liidu institutsioonide pädevuse jaotusest asjasse puutuvas valdkonnas tuleneb, et riigisisese asutuse poolt akti vastuvõtmine on vajalik etapp liidu akti vastuvõtmise menetluses, milles liidu institutsioonidel on vaid piiratud või olematu kaalutlusruum, mistõttu on riigisisene akt liidu institutsioonile siduv (vt selle kohta 3. detsembri 1992. aasta kohtuotsus Oleificio Borelli vs. komisjon, C‑97/91, EU:C:1992:491, punktid 9 ja 10).

59

Sel juhul tuleb liikmesriigi kohtutel välja selgitada riigisisese akti võimalikud puudused, pöördudes vajaduse korral eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, kontrollides seda samadel tingimustel nagu kõiki muid lõplikke akte, mis sama riigisisese asutuse poolt vastuvõetuna võivad kolmandaid isikuid kahjustada, ning tunnistada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet järgides ka asjakohane kaebus vastuvõetavaks, isegi kui riigisisesed menetlusnormid seda ette ei näe (vt selle kohta 3. detsembri 1992. aasta kohtuotsus Oleificio Borelli vs. komisjon, C‑97/91, EU:C:1992:491, punktid 11–13; 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus Carl Kühne jt, C‑269/99, EU:C:2001:659, punkt 58, ja 2. juuli 2009. aasta kohtuotsus Bavaria ja Bavaria Italia, C‑343/07, EU:C:2009:415, punkt 57).

60

Samuti tuleb meelde tuletada, et riigisisese meetme heakskiitmine komisjoni poolt ei anna sellele liidu meetme olemust (vt selle kohta 19. septembri 2002. aasta kohtuotsus Huber, C‑336/00, EU:C:2002:509, punkt 40, ja 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus JK Otsa Talu, C‑241/07, EU:C:2009:337, punkt 37).

61

Nende kaalutluste alusel tuleb analüüsida menetlust, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, et teha kindlaks, milline kohus on pädev lahendama käesolevat vaidlust, mis puudutab vaidlustatud otsusega heaks kiidetud Hispaania ÜPP strateegiakava ettepanekus ette nähtud vaidlusaluse meetme kooskõla liidu õigusega.

62

Vaidlustatud otsus on akt, millega komisjon kiitis Hispaania ÜPP strateegiakava ettepaneku heaks vastavalt määruse 2021/2115 artiklis 118 sätestatud menetlusele.

63

Esimesena tuleb analüüsida komisjoni ja liikmesriikide vastavat rolli ÜPP rakendamisel, nagu see on kindlaks määratud määruses 2021/2115.

64

Siinkohal tuleb kõigepealt meelde tuletada, et vastavalt ELTL artikli 4 lõikele 2 kohaldatakse liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust muu hulgas põllumajanduse valdkonnas.

65

ÜPP õigusraamistiku reform viidi läbi määrusega 2021/2115. Nagu on osutatud määruse põhjenduses 36, otsustati näha uus õigusraamistik ette ühe määrusena.

66

Määruse 2021/2115 artikli 1 lõike 2 alusel kohaldatakse seda määrust Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatava liidu toetuse suhtes, mida antakse liikmesriikide koostatud ja komisjoni heakskiidetud ÜPP strateegiakavades kindlaks määratud sekkumisteks 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027. Määruse põhjendusest 36 nähtub, et selle määrusega asendatakse sätted, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).

67

Mis puudutab sellest reformist tulenevat ÜPP juhtimise meetodit, siis põhineb määruse 2021/2115 põhjenduse 3 kohaselt uus lähenemisviis ideel, et liit peab kehtestama poliitilised alusparameetrid, samas kui liikmesriikidel tuleb kanda suuremat vastutust eesmärkide täitmisel ja sihtväärtuste saavutamisel. Seetõttu võimaldab suurem subsidiaarsus võtta paremini arvesse kohalikke tingimusi ja vajadusi ning põllumajandusliku tegevuse eripära.

68

Lisaks nähtub määruse 2021/2115 põhjendusest 27, et pädevuste jaotusega seoses on ÜPP uues rakendamismudelis ette nähtud, et liidu tasandil sätestatakse eesmärgid, määratletakse sekkumisviisid ning ühised liidu nõuded, tagades seeläbi ÜPP ühise olemuse, jättes samas liikmesriikide hooleks kohandada need toetusesaajate suhtes kohaldatavaks toetuskorraks.

69

Lõpuks, mis puudutab ÜPP eelarve täitmise viisi, siis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määruse (EL) 2021/2116, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1306/2013 (ELT 2021, L 435, lk 187), artiklis 5 ette nähtud, et EAGFi rakendatakse kas liikmesriikide ja liidu eelarve jagatud täitmise korras või eelarve otsese täitmise korras. Määruse artikkel 6 näeb ette, et EAFRDd rakendatakse liikmesriikide ja liidu eelarve jagatud täitmise korras.

70

Seega tuleneb eespool punktides 67–69 mainitud sätetest, et liidu seadusandja kehtestatud uus ÜPP juhtimise meetod põhineb koostöösüsteemil, mis jätab liikmesriikidele tegutsemisruumi, et kohandada sekkumisi oma riigi põllumajanduse erinõuetele ja ‑vajadustele, nähes samal ajal ette liidu kontrolli, et tagada kooskõla ÜPPga.

71

Teisena tuleb analüüsida ÜPP strateegiakavadele kohaldatavaid eeskirju, mis kajastavad selle uue juhtimissüsteemi eesmärke.

72

Mis puudutab ÜPP strateegiakavade väljatöötamist, siis nähtub esiteks määruse 2021/2115 artikli 104 lõikest 1, et liikmesriigid koostavad oma ÜPP strateegiakava, et rakendada EAGFi ja EAFRD rahastatavat liidu toetust.

73

Sellega seoses on määruse 2021/2115 artiklites 5 ja 6 sätestatud liidu eesmärgid ning artiklis 7 näitajad, mida kasutatakse nende saavutamise hindamiseks. Lisaks on artiklis 9 muu hulgas nähtud ette, et liikmesriigid töötavad oma ÜPP strateegiakava kohase sekkumise välja kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ja liidu õiguse üldpõhimõtetega. Lisaks on sama määruse artiklites 8–84 kindlaks määratud sekkumisviisid ja ühised nõuded, mida liikmesriigid peavad ÜPP ühise olemuse tagamiseks kohaldama.

74

Teiseks on määruse 2021/2115 artikli 106 lõikes 1 täpsustatud, et liikmesriigid koostavad ÜPP strateegiakava kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga.

75

Kolmandaks on määruse 2021/2115 artiklites 107–115 sätestatud ÜPP strateegiakavade sisu ja esitusviisi nõuded. ÜPP strateegiakavad on juhenddokumendid iga liikmesriigi poolt ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks vastu võetud strateegia kohta.

76

Seoses ÜPP strateegiakava heakskiitmisega komisjoni poolt on määruse 2021/2115 põhjenduses 110 täpsustatud, et see on oluline samm, et tagada ÜPP rakendamine vastavalt ühistele eesmärkidele.

77

Selleks on määruse 2021/2115 artiklis 118 ette nähtud iga kavandatud ÜPP strateegiakava hindamis- ja heakskiitmismenetlus. Selle lõikes 1 on sätestatud, et iga liikmesriik esitab komisjonile ÜPP strateegiakava ettepaneku.

78

Seejärel on määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 2 sätestatud, et komisjon hindab kavandatud ÜPP strateegiakava terviklikkust, kooskõla ja sidusust liidu õiguse üldpõhimõtetega, asjaomase määrusega ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega ning määrusega 2021/2116, samuti hindab ta kava tegelikku panust määruse 2021/2115 artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisse ning selle mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ja konkurentsi moonutamisele, toetusesaajate ja haldusasutuste halduskoormuse tasemele.

79

Määruse 2021/2115 artikli 118 lõige 3 võimaldab komisjonil esitada märkusi juhul, kui kavandatud ÜPP strateegiakava hinnangus on tuvastatud probleeme. Seejärel on liikmesriik kohustatud esitama komisjonile kogu vajaliku lisateabe ja tegema kohasel juhul kavandatud kavva muudatusi.

80

Määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 4 on sätestatud ÜPP strateegiakava heakskiitmise kriteeriumid: nimelt esiteks peab olema komisjonile esitatud sama määruse artikli 118 lõikes 3 osutatud vajalik teave ning teiseks peab kava olema kooskõlas artikliga 9 ning muude nimetatud määruse ja määruse 2021/2116 nõuetega ning nende alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega.

81

Määruse 2021/2115 artikli 118 lõigete 5 ja 6 kohaselt tuleb iga ÜPP strateegiakava heaks kiita rakendusotsusega hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on selle esitanud.

82

Lisaks on määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 7 sätestatud, et ÜPP strateegiakaval on õiguslikud tagajärjed vaid pärast selle heakskiitmist komisjoni poolt.

83

Lõpuks on määruse 2021/2115 artiklites 119 ja 120 ette nähtud kaks menetlust, mis on analoogsed sama määruse artiklis 118 ette nähtud menetlusega ÜPP strateegiakavade muutmise ja läbivaatamise puhuks.

84

Kõigist eespool punktides 72–83 nimetatud sätetest tuleneb, et esiteks ei saa komisjon otseselt muuta liikmesriigi koostatud ÜPP strateegiakava ettepanekut, teiseks kontrollib ta ettepaneku kooskõla teatavate liidu õigusnormidega, kolmandaks võib ta esitada märkusi, millega ta seab heakskiidu tingimuseks, et liikmesriik peab ÜPP strateegiakava muutma, neljandaks peab ta keelduma kavandatud ÜPP strateegiakava heakskiitmisest üksnes siis, kui see ei vasta liidu õiguses ammendavalt loetletud nõuetele, ning viiendaks ei tekita ÜPP strateegiakava õiguslikke tagajärgi enne, kui komisjon on selle heaks kiitnud.

85

Seega on komisjonil ÜPP strateegiakava heakskiitmise menetluses iseseisev otsustusõigus, mille kasutamine eeldab tingimata selle kava sisu hindamist.

86

Siiski tuleb komisjoni otsust ÜPP strateegiakava heaks kiita eristada liikmesriigi esitatud ÜPP strateegiakava ettepanekust, mis jääb riigisiseseks aktiks, mille raames liikmesriik teostab oma pädevust eelkõige seoses selles ettepanekus sisalduvate sekkumiste valikuga. Seos nende kahe õigusakti vahel on loodud määruse 2021/2115 artiklis 118 ette nähtud mehhanismiga.

87

Arvestades komisjoni ja liikmesriigi ametiasutuste eri pädevust, ei ole Hispaania ÜPP strateegiakava sellisena, nagu komisjon selle heaks kiitis, vaidlustatud otsust ettevalmistav akt või muul viisil asjaomase vaidlustatud otsuse osa eespool punktides 56 ja 57 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses. Määrusega 2021/2115 on nimelt kehtestatud liikmesriigi ja komisjoni vahelise pädevuse jaotuse süsteem.

88

Samuti tuleneb määruse 2021/2115 artiklis 118 ette nähtud ÜPP strateegiakava heakskiitmise menetlusest, et kuigi liikmesriigi asutuse võetud akt on vajalik etapp menetluses, mis viib liidu õigusakti vastuvõtmiseni, ei ole riigisisene õigusakt komisjonile eespool punktides 58 ja 59 viidatud kohtupraktika tähenduses siduv.

89

Järelikult on Üldkohus pädev kontrollima ÜPP strateegiakava heakskiitmise otsuse kui liidu akti õiguspärasust ELTL artikli 263 alusel isegi siis, kui see kontroll eeldab vastavalt määruse 2021/2115 artikli 118 lõikele 4 muu hulgas tingimata selle analüüsimist, kas kavandatud ÜPP strateegiakava sisu, mis jääb riigisiseseks aktiks, on liidu õigusega kooskõlas.

90

Hageja väidab hagiavalduses aga, et vaidlustatud otsusega on rikutud õigusnormi, sest komisjon kiitis Hispaania ÜPP strateegiakava heaks, olgugi et viimane rikub mitut liidu õigusnormi, sealhulgas eelkõige määruse 2021/2115 sätteid ja liidu õiguse üldpõhimõtteid ning ka keskkonnamõju hindamist käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme.

91

Tuleb märkida, et erinevalt riigisisestest õigusaktidest kuuluvad määruse 2021/2115 sätted ja liidu õiguse üldpõhimõtted nende eeskirjade hulka, mille järgimist kavandatud ÜPP strateegiakavades komisjon määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 4 ette nähtud heakskiitmismenetluses kontrollib (vt eespool punkt 47).

92

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab – nagu on väitnud hageja – teha kindlaks, kas komisjon oleks pidanud jätma Hispaania ÜPP strateegiakava heaks kiitmata, kuna see ei vasta kõigile määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 4 sätestatud tingimustele.

93

Järelikult tuleb vastuvõetamatuse vastuväites osutatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, et vaidlustatud otsusega seoses ette heidetud õigusnormide rikkumised on omistatavad üksnes Hispaania ÜPP strateegiakavale, st Hispaania ametiasutustele, tagasi lükata seoses eeskirjade eiramisega, mille analüüs kuulub määruse 2021/2115 artikli 118 lõikes 4 ette nähtud kooskõla kontrolli alla, nagu on meelde tuletatud eespool punktis 91. Seega ei tule hagi selle asja läbivaatamist takistava asjaolu alusel tagasi lükata, kuigi argumendid riigisiseste õigusnormide rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

94

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hagejal puudub hagi esitamise õigus. Vastupidi sellele, mis on nõutud ELTL artikli 263 neljandas lõigus, ei puuduta vaidlustatud otsus hagejat otseselt ega isiklikult ning pealegi on vaidlustatud otsuse adressaat üksnes Hispaania Kuningriik.

95

Hageja leiab, et ta vastab otsese ja isikliku puutumuse tingimustele.

96

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ning ei sisalda rakendusmeetmeid.

97

Käesolevas asjas on vaidlustatud otsuse adressaat Hispaania Kuningriik, mitte hageja. Neil asjaoludel tuleb sedastada, et käesoleval juhul ei esine esimene olukord, mil teataval füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hagi.

98

Seega tuleb analüüsida, kas esineb teine või kolmas olukord, mil füüsilisel või juriidilisel isikul on ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel õigus esitada hagi akti vastu, mille adressaat ta ei ole. Teise olukorra kohaselt võib hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab otseselt ja isiklikult hagi esitanud füüsilist või juriidilist isikut. Kolmanda olukorra kohaselt võib selline isik esitada hagi halduse üldakti vastu, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 19; 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 44, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 31).

99

Käesolevas asjas peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt kolmandat olukorda, enne kui vajaduse korral analüüsida teist olukorda.

100

Komisjon leiab, et isegi juhul, kui vaidlustatud otsuse saaks kvalifitseerida halduse üldaktiks, tingib see, et Hispaania ametiasutused võtavad teatavaid rakendusmeetmeid – mis seisnevad ÜPP strateegiakava rakendamiseks vajalike õigusnormide vastuvõtmises –, selle, et vaidlusalune meede on nende õigusnormide osa.

101

Hageja vaidleb vastu sellele, et kui vaidlustatud otsust tuleks pidada halduse üldaktiks, siis sisaldaks see ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendusmeetmeid.

102

Sõltumata sellest, kas vaidlustatud otsus on halduse üldakt, piisab, kui käesolevas asjas analüüsida, kas vastav otsus sisaldab rakendusmeetmeid.

103

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleb selleks, et hinnata, kas halduse üldakt sisaldab rakendusmeetmeid, lähtuda sellise isiku olukorrast, kes tugineb õigusele esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa alusel hagi. Seega ei ole oluline, kas vaidlusalune akt sisaldab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (vt 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Lisaks ei ole siinkohal oluline, kas need meetmed on mehaanilist laadi või mitte (vt 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Määruse 2021/2115 artikli 9 kolmanda lõigu kohaselt kehtestavad liikmesriigid õigusraamistiku, millega reguleeritakse liidu toetuse andmist põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele kooskõlas ÜPP strateegiakavaga, mille komisjon on heaks kiitnud vastavalt sama määruse artiklile 118. Liikmesriigid rakendavad neid ÜPP strateegiakavasid, mille komisjon on heaks kiitnud.

106

Seega on ÜPP strateegiakava dokument, mille alusel iga liikmesriik rakendab ÜPPd ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027.

107

Sellega seoses on vaidlusaluse meetme – mis võib avaldada hageja majandustegevusele õiguslikke tagajärgi – rakendamiseks vaja riigisiseseid rakendusmeetmeid. Lisaks kinnitab selliste rakendusmeetmete olemasolu Real Decreto sobre la aplicación, a partir de 2023, de las intervenciones en forma de pagos directos y el establecimiento de requisitos comunes en el marco del Plan Estratégico de la Política Agrícola Común, y la regulación de la solicitud única del sistema integrado de gestión y control (kuninga dekreet sekkumiste rakendamise kohta alates 2023. aastast otsetoetuste vormis ja ühiste nõuete kehtestamise kohta ÜPP strateegiakava raames ning integreeritud haldus- ja kontrollisüsteemi ühtse taotluse raamistiku kohta) eelnõu, mille Hispaania Kuningriik on valmistanud ette Hispaania ÜPP strateegiakava rakendamiseks ja mille hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtade lisas.

108

Seega, kuna vaidlustatud otsusega üksnes kiidetakse heaks vaidlusalust meedet sisaldav Hispaania ÜPP strateegiakava ja kuna Hispaania Kuningriik peab nii seda kui ka kogu ÜPP strateegiakava ellu rakendama, siis saab see otsus tekitada hagejale võimalikke õiguslikke tagajärgi üksnes riigisiseste rakendusmeetmete kaudu.

109

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus sisaldab ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses hageja suhtes rakendusmeetmeid.

110

Seega ei saa hageja vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks tugineda ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud kolmandale olukorrale.

111

Seejärel tuleb analüüsida, kas hageja õigus esitada hagi võib põhineda eespool punktis 98 kirjeldatud teisel olukorral, milles on nõutud, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult. Selleks tuleb kõigepealt analüüsida nendest kahest tingimusest teist.

112

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab muu füüsiline või juriidiline isik kui akti adressaat väita, et see puudutab teda ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses isiklikult, ainult siis, kui see mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223; vt samuti 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

113

Komisjon leiab, et kui vaidlustatud otsus puudutab hagejat, siis on see nii vaid seetõttu, et ta on objektiivselt põllumajandustootja, samamoodi nagu kõik teised ettevõtjad, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras. Pealegi ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal võimalik kindlaks teha, millist rühma see kõige enam puudutab, kuna Hispaania ÜPP strateegiakavas ette nähtud baassissetuleku toetuse andmist kestlikkuse tagamiseks reguleeriva riigisisese õigusraamistiku alusel esitatud toetustaotlused puudusid.

114

Hageja väidab, et ta vastab isikliku puutumuse tingimusele, kuna ta kuulub majandustegevuses osalejate piiratud ringi, mis oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal täiesti identifitseeritav esiteks seetõttu, et hageja on põllumajandusettevõtja, kes tegeleb ulatusliku põllumajandusega suurel arvul hektaritel, ja teiseks seetõttu, et ta oleks saanud baassissetuleku toetust kestlikkuse tagamiseks seoses teatava kestliku arendusega summas üle 200000 euro, kui vaidlusalust meedet ei oleks olnud. Seega ei saa hageja alates vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest enam seda abi summas üle 200000 euro.

115

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui akt puudutab isikute rühma, kes olid vastava akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele omaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla sellest aktist isiklikult puudutatud, kuna nad kuuluvad majandustegevuses osalejate piiratud ringi, ning see võib nii olla eeskätt siis, kui aktiga muudetakse õigusi, mille eraõiguslik isik on omandanud enne akti vastuvõtmist (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi need isikud, kellele meedet kohaldatakse, ei tähenda siiski kuidagi, et meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda kohaldatakse asjaomase aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 47).

117

Käesoleval juhul on hageja põllumajandusettevõtja, kes tegeleb tegevusega, mis kuulub vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse, kuna see puudutab põllumajandustootjaid ja muid võimalikke liidu sellise rahalise toetuse saajaid, mis on määruse 2021/2115 alusel Hispaania ÜPP strateegiakavas ette nähtud.

118

Siiski ei piisa pelgast asjaolust, et hageja on põllumajandusettevõtja, kes võib saada liidult ühise põllumajanduspoliitika raames rahalist toetust, et teda individualiseerida ja teda kõigist teistest põllumajandusettevõtjatest eristada, kuna vaidlusaluse meetmega ette nähtud ülemmäär ei osuta põllumajandusettevõtjate teatavale piiratud rühmale, vaid on suunatud neile ettevõtjatele nende põllumajandustootja objektiivse seisundi tõttu samamoodi nagu mis tahes muudele ettevõtjatele, kes on tegelikult ja potentsiaalselt samasuguses olukorras.

119

Samuti ei saa teda individualiseerida ainuüksi asjaolu, et hagejal oli õigus saada baassissetuleku toetust kestlikkuse tagamiseks, mis ületab vaidlusaluse meetmega kindlaks määratud ülemmäära, kuivõrd see õigus saada abi on üldist ja abstraktset eeskirja kohaldades antud paljudele objektiivselt kindlaks määratud ettevõtjatele.

120

Lisaks ei sea seda järeldust kahtluse alla hageja väide, mille kohaselt ta leiab, et ta on ÜPP 2015–2022 raames talle laienenud õiguse alusel saada teatavat põhitoetust omandanud määruse 2021/2115 artikliga 23 kehtestatud ümberarvestamise korra alusel õiguse saada baassissetuleku toetust kestlikkuse tagamiseks summas, mis ületab 200000 eurot.

121

Nimelt tuleb tõdeda, et esiteks ei muuda vaidlustatud otsus hageja juba omandatud õigust saada teatavat toetust, kuna sellega kehtestatakse uus õigus seoses ÜPPga ajavahemikuks 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027. Asjaolu, et Hispaania ÜPP strateegiakavas otsustati anda baassissetuleku toetust kestlikkuse tagamiseks sellise toetusõiguste meetodi alusel, milles ühikuväärtus on kindlaks määratud lähenemismehhanismi abil, millega kohandatakse nende väärtust proportsionaalselt määrusega nr 1307/2013 ÜPP 2015–2022 raames kehtestatud meetodiga, ei võimalda asuda seisukohale, et hageja on omandanud õiguse baassissetuleku toetusele kestlikkuse tagamiseks, nagu tuleneb määrusest 2021/2115. Seetõttu ei anna viimati nimetatud määruse artiklites 23 ja 24 ette nähtud mehhanism igale põllumajandustootjale õigust seda toetust saada.

122

Teiseks ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva seisuga põllumajandustootjad, kelle suhtes seda ülemmäära tuli kohaldada, sugugi identifitseeritavad, kuna igal juhul eeldas vaidlusaluse meetme kohaldamine, et asjaomased põllumajandustootjad esitavad taotluse, et saada baassissetuleku toetust kestlikkuse tagamiseks riigisisese õigusraamistiku alusel, mille Hispaania Kuningriik on kehtestanud oma ÜPP strateegiakava alusel vastavalt määruse 2021/2115 artiklile 9.

123

Seega puudutab vaidlustatud otsus hagejat üksnes tema kui põllumajandusettevõtja objektiivse seisundi tõttu, samamoodi nagu see puudutab iga teist ettevõtjat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras.

124

Eeltoodust tuleneb, et hagejal ei ole alust väita, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult.

125

Kuna akti, mille tühistamist taotletakse, otsese ja isikliku puutumuse tingimused on kumulatiivsed, tuleb järeldada – ilma et oleks vaja analüüsida, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt –, et hageja ei ole tõendanud oma õigust esitada selle otsuse peale hagi.

126

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et eelkõige harta artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et Üldkohtule vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi tuleb rahuldada. Tema arvates ei saa Hispaania ÜPP strateegiakava õiguspärasust vaidlustada liikmesriigi kohtus, kuna ÜPP strateegiakava ettepaneku komisjonile esitamine ei ole vaidlustatav haldusakt.

127

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kohta on harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

128

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kuigi ELTL artiklis 263 ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tuleb tõlgendada lähtuvalt põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, ei tohi selline tõlgendus siiski viia aluslepingus sõnaselgelt ette nähtud tingimuste kohaldamata jätmiseni (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NF vs. ülemkogu, T‑192/16, EU:T:2017:128, punkt 74).

129

Euroopa Kohus on tõdenud, et harta artikliga 47 tagatud kaitse ei nõua, et õigussubjektil oleks tingimusteta võimalik esitada liidu õigusaktide vastu tühistamishagi otse liidu kohtusse (28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Associazione GranoSalus vs. komisjon, C‑313/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:869, punkt 62).

130

Tuleb lisada, et tõhusa kohtuliku kaitse hindamisel tuleb arvesse võtta ka liikmesriigi kohtute pakutavat kaitset. Liikmesriikidel tuleb seevastu kehtestada õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis võimaldab tagada, et peetakse kinni põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele (vt 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

131

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlusalune meede nõuab riigisiseseid rakendusmeetmeid (vt eespool punkt 107).

132

Nimelt, nagu nähtub eespool punktides 105–109 meelde tuletatud asjaoludest, on ÜPP strateegiakava üksnes dokument, mille alusel iga liikmesriik rakendab ÜPPd ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027 riigisisese õigusraamistiku vastuvõtmisega. Selliste rakendusmeetmete olemasolu kinnitab ka eespool punktis 107 mainitud kuninga dekreedi eelnõu.

133

Sellest tuleneb, et hageja argument tõhusa kohtuliku kaitse puudumise kohta ei võimalda iseenesest käesoleva hagi vastuvõetavust põhjendada.

134

Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda ja käesolev hagi vastuvõetamatuks tunnistada, ilma et oleks vaja teha otsust asjaomase dokumendi esitamise taotluse kohta (vt eespool punkt 8).

135

Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära, kui hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks. Seega on käesolevas asjas Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avalduse kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud.

136

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

137

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

määrab: