1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiga paluvad hageja Nicoventures Trading Ltd ja teised juriidilised isikud, kelle nimed on loetletud lisas, tühistada komisjoni 29. juuni 2022. aasta delegeeritud direktiiv (EL) 2022/2100, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/40/EL seoses teatavate erandite tühistamisega kuumutatud tubakatoodete puhul (ELT 2022, L 283, lk 4, edaspidi „vaidlustatud õigusakt“).

2

Kontsern British American Tobacco (edaspidi „kontsern BAT“), millesse hagejad kuuluvad, toodab ja turustab tubakatooteid, sealhulgas kuumutatud tubakatooteid. Üks hagejatest, Nicoventures Trading, asutati 2011. aastal kontserni BAT siseselt ja see pidi keskenduma üksnes uuenduslike mittepõlevate toodete, sealhulgas kuumutatud tubakatoodete arendamisele ja turustamisele. Nicoventures Trading müüb kontserni BAT kuumutatud tubakatooteid teistele kontserni äriühingutele, kelle hulgas on ka teised hagejad. Viimased turustavad või kavatsevad turustada Nicoventures Tradingu tooteid 14 liikmesriigi turul.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ (ELT 2014, L 127, lk 1) reguleerib tubakatoodete turuleviimist. Selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad muu hulgas tubakatoodete koostisosi, märgistamist ja pakendamist.

4

Direktiivi 2014/40 artikli 7 lõiked 1 ja 7 näevad ette, et liikmesriigid keelavad turule viia tubakatooteid, millel on eristav maitse või lõhn, ja tooteid, mis sisaldavad maitse- ja lõhnaaineid oma koostisosades. Enne vaidlustatud õigusaktiga muutmist vabastati nimetatud direktiivi artikli 7 lõikega 12 muud tubakatooted kui sigaretid ja isevalmistatavate sigarettide tubakas selle artikli lõigetes 1 ja 7 sätestatud keeldudest. Sama direktiivi artikli 11 lõike 1 esimene lõik nägi enne selle muutmist vaidlustatud õigusaktiga veel ette, et liikmesriigid võivad lubada muu suitsetatava tubakatoote kui sigarettide, isevalmistatavate sigarettide tubaka ja vesipiibutubaka puhul erandit teatud märgistamise suhtes kehtestatud nõuete täitmisest ning teatud hoiatuste, teabe ja terviseohu ühendhoiatuste kohustusliku pakendil kasutamisest. Lisaks on sama direktiivi artikli 7 lõikes 12 ja artikli 11 lõikes 6 täpsustatud, et Euroopa Komisjon võtab vastu delegeeritud õigusaktid, et lõpetada artiklis 7 nimetatud erand või kaotada artiklis 11 osutatud võimalus teha erand konkreetse tootekategooria puhul, kui olukord on oluliselt muutunud, mida kinnitab komisjoni aruanne.

5

Komisjon avaldas 15. juunil 2022 aruande, milles kinnitas olukorra olulist muutumist kuumutatavate tubakatoodete puhul vastavalt direktiivile 2014/40.

6

Selle aruande põhjal võttis komisjon 29. juunil 2022 vastu vaidlustatud õigusakti. Vaidlustatud õigusakti artikliga 1 muudeti direktiivi 2014/40 artikli 7 lõiget 12 ja artikli 11 lõiget 1. Alates 23. oktoobrist 2023, mil vaidlustatud õigusaktiga ette nähtud meetmed peavad olema üle võetud, ei ole kuumutatud tubakatooted enam vabastatud direktiivi 2014/40 artikli 7 lõigetes 1 ja 7 sätestatud maitse- ja lõhnaainete keelust. Lisaks kehtivad alates samast kuupäevast keelustamata suitsetatavatele kuumutatud tubakatoodetele samad piirangud pakenditel kasutatava märgistuse suhtes nagu muudele suitsetatavatele tubakatoodetele, mille suhtes ei kohaldata erandit.

7

Hagejad paluvad Üldkohtul:

8

Komisjon palub Üldkohtul:

9

Oma seisukohtades vastuvõetamatuse väite kohta paluvad hagejad Üldkohtul:

10

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas palus komisjon lahendada vastuvõetamatuse küsimuse, ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.

11

Vastuvõetamatuse väite põhjendamiseks toob komisjon esile, et vaidlustatud õigusakt ei puuduta hagejaid ei otseselt ega isiklikult.

12

ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid [Edaspidi kasutatakse ELTL artikli 263 neljanda lõigu kontekstis teiste keeleversioonide põhjal sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“].

13

Kõigepealt olgu märgitud, et käesolev kohtuasi ei kuulu ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud viimase olukorra alla ja sellele ei ole ka viidanud ei hagejad ega komisjon. Nimelt tuleb mõistet „halduse üldakt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses mõista nii, et see tähendab kõiki üldakte peale seadusandlike aktide (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 60 ja 61). Käesoleval juhul on vaidlustatud õigusakti puhul, mis sisaldab üldkohaldatavaid meetmeid, nagu on märgitud eespool punktides 4 ja 6, ning mida ei ole vastu võetud ELTL artiklis 289 osutatud seadusandliku menetluse kohaselt, tegemist halduse üldaktiga ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Vaidlustatud õigusakti artiklis 2 on aga ette nähtud rakendusmeetmed, nimelt ülevõtmismeetmed, mille vastuvõtmine on liikmesriikide ülesanne. Seega ei kuulu käsitletav hagi tõepoolest ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud viimase olukorra alla.

14

Veel olgu märgitud, et hagejad ei ole vaidlustatud õigusakti adressaadid ja seega ei ole käesoleval juhul kohaldatav ka ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud esimene olukord. Seega tuleb välja selgitada, kas hagejad on hõlmatud ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise olukorraga, see tähendab, kas vaidlustatud õigusakt puudutab neid otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punktid 35–37 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi ei vaidle nad vastu sellele, et need kaks hagi esitamise õigust puudutavat tingimust on käsitletava hagi suhtes kohaldatavad.

15

Mis puudutab sellega seoses hagejate argumenti, et halduse üldaktide peale esitatud hagide vastuvõetavust tuleb hinnata vähem piiravalt kui muude aktide puhul – argument, mis nende arvates tuleneb 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusest Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625) –, siis tuleb märkida, et selles kohtuotsuse punktis 57 põhines Euroopa Kohus oma analüüsis otsesõnu kategoorial „halduse üldaktid, mis ei vaja rakendusmeetmeid“, mille kohta sai äsja märgitud, et vaidlustatud õigusakt ei kuulu sellesse kategooriasse. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole Euroopa Kohus otsustanud, et tühistamishagi vastuvõetavuse tingimuste analüüsimisel tuleb halduse üldaktide kategooria puhul kohaldada vähem piiravat lähenemisviisi kui teistel juhtudel.

16

Lissaboni lepinguga ELTL artikli 263 neljandasse lõiku tehtud muudatuse eesmärk oli nimelt võimaldada tühistamishagiga selliste teatud halduse üldaktide kohtulikku kontrolli, mis võivad mõjutada eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda, samas kui enne seda muudatust ei olnud eraõiguslikel isikutel võimalik neid otse hagimenetluses vaidlustada, välja arvatud juhul, kui täidetud oli nende isikliku puutumuse tingimus, ega taotleda eelotsuse küsimuse esitamist nende kehtivuse hindamiseks, kui puudusid rakendusmeetmed. Seevastu ei mõjutanud see muudatus füüsiliste ja juriidiliste isikute hagi esitamise õiguse tingimuste ulatust osas, milles need on jätkuvalt kohaldatavad (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 70 ja 71).

17

Seega tuleb uurida, kas komisjonil on õigus väita, et vaidlustatud õigusakt ei puuduta hagejaid otseselt ega isiklikult.

18

Komisjon väidab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et hagejat saaks pidada ELTL artikli 263 tähenduses otseselt puudutatuks, vaidlustatud meede esiteks avaldama otsest mõju tema õiguslikule olukorrale ja teiseks ei tohi see jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, mispuhul meetme rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

19

Esiteks olgu märgitud, et hagejad ei ole tõendanud, et vaidlustatud õigusakt kahjustab nende õiguslikku olukorda. Eelkõige tuleb arvesse võtta seda, et hagejate klientidel on juba nende turustatav kuumutamisseade ja nad võivad jätkata selle kasutamist nende kuumutatud tubakatoodete tarbimiseks, mis ei ole vaidlustatud õigusaktiga keelatud. Nimelt ei keela vaidlustatud õigusakt kuumutatud tubakatooteid, vaid reguleerib nende lubatud koostisaineid ja kohustuslikke märkusi pakendil. Seega on vaidlustatud õigusakti ainus toime see, et kuumutatud tubakatoodete suhtes kohaldatakse näiteks ka sigarettide ja isevalmistatavate sigarettide tubaka koostise ja märgistamise suhtes kohaldatavaid üldeeskirju.

20

Teiseks märgib komisjon, et hagejate väited, millega nad üritasid tõendada nende otsest puutumust, ei ole õiguslikku, vaid faktilist laadi. Neis viitavad nad võimalikule saamata jäänud tulule, kuid ei tõenda, et vaidlustatud õigusakt mõjutab otseselt nende õiguslikku olukorda.

21

Kolmandaks, isegi kui eeldada, et vaidlustatud õigusakt mõjutab hagejate õiguslikku olukorda, tuleb tõdeda, et see mõju on kaudne. Mis tahes tulevane, võimalik ja puhtalt oletuslik mõju ei tulene tegelikult mitte vaidlustatud õigusakti jõustumisest, vaid liikmesriikide tehtud otsustest. Käesolevas asjas peaks selleks, et vaidlustatud õigusakt avaldaks mõju hagejate õiguslikule olukorrale, olema võetud rakendusmeetmed, kuna selle akti rakendamine ei ole puhtautomaatne, nagu nõuab kohtupraktika.

22

Neljandaks erineb käesolev kohtuasi 12. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu (C‑348/20 P, EU:C:2022:548) aluseks olnud kohtuasjast. Selles kohtuasjas kõne all olnud direktiiv reguleerib ettevõtjate õigusi, samas kui vaidlustatud õigusaktiga kehtestati teatud toodete suhtes üldkohaldatavad normid.

23

Hagejad vaidlevad nendele argumentidele vastu ja väidavad, et vaidlustatud õigusakt puudutab neid otseselt.

24

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, et hagi esemeks olev meede peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et see meede avaldaks otsest mõju selle isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi võib sõltumata selle vormist esitada institutsioonide mis tahes meetmete peale, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Selleks et kindlaks teha, kas aktil on niisugused siduvad õiguslikud tagajärjed, on vaja analüüsida selle akti olemust ja hinnata neid tagajärgi objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni või organi pädevust. Seega ei saa seda, kas akt võib füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda otseselt mõjutada, hinnata ainuüksi asjaolu alusel, et akt on vastu võetud direktiivi vormis (vt 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 62–64 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Nimelt võib iga akt olenemata sellest, kas see on halduse üldakt või mõni muud laadi akt, põhimõtteliselt puudutada füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda otseselt, sõltumata sellest, kas see vajab rakendusmeetmeid, sealhulgas direktiivi puhul ülevõtmismeetmeid. Seega juhul, kui direktiiv tekitab selliseid tagajärgi, ei ole asjaolul, kas direktiivi ülevõtmismeetmed on vastu võetud või tuleb veel vastu võtta, iseenesest tähtsust, kuna need meetmed ei sea kahtluse alla selle direktiivi ja selle tagajärgede vahel esinevat otsest seost. See kehtib tingimusel, et asjaomane direktiiv ei jäta liikmesriikidele vähimatki kaalutlusõigust nimetatud tagajärgede kohaldamisel eraõigusliku isiku suhtes (12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 74).

27

Nagu on märgitud eespool punktides 4 ja 6, on vaidlustatud õigusakti toimel keelatud turustada kuumutatud tubakatooteid, millel on eristav maitse või lõhn, ning kehtestatud suitsetatavatele kuumutatud tubakatoodetele, millel puudub eristav maitse või lõhn, samad märgistamiskohustused kui teatud muudele suitsetatavatele tubakatoodetele, nimelt sigarettidele, isevalmistatavate sigarettide tubakale ja vesipiibutubakale. Vaidlustatud õigusakti artikli 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud enne 23. oktoobrit 2023 võtma vastu ülevõtmismeetmed, mis on vajalikud nende uute keeldude ja kohustuste kohaldamiseks.

28

Seega kahjustatakse selliste ettevõtjate õiguslikku olukorda nagu hagejad, kes turustavad või kavatsevad turustada eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatooteid, kuna nende turustamine muutub ebaseaduslikuks. Neil ettevõtjatel on ka kohustus kanda mittekeelatud suitsetatavate kuumutatud tubakatoote pakendile samad terviseohu hoiatused, mis tuleb kanda teatud muudele suitsetatavatele tubakatoodetele. Hagejate suhtes kohaldatakse seega keelde ja kohustusi, mis tulenevad otseselt vaidlustatud õigusaktist, olenemata asjaolust, et see akt vajab rakendusmeetmeid, st ülevõtmismeetmeid. Niisiis võib asuda seisukohale, et ei ole segi aetud tingimust, et hagi esemeks olev akt peab puudutama hagejat otseselt, ja tingimust, et selline akt ei tohi vajada rakendusmeetmeid (vt selle kohta 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 71 ja 72). Käesolevas asjas on vaidlustatud õigusaktiga ette nähtud ülevõtmismeetmed vajalikud üksnes nimetatud keeldude ja kohustuste täielikuks kohaldamiseks liikmesriikide õiguses, ilma et liikmesriikidel oleks iseseisvat kaalutlusõigust, kuna vaidlustatud õigusakt ei jäta liikmesriikidele selles osas mingit kaalutlusruumi. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud õigusakt puudutab hagejaid otseselt.

29

Ükski komisjoni esitatud argumentidest ei sea neid hinnanguid kahtluse alla.

30

Esiteks olgu märgitud, et komisjon väidab küll, et vaidlustatud õigusakt ei keela kuumutatud tubakatoodete turustamist, vaid üksnes reguleerib nende koostist, keelates eristava maitse või lõhna. Selles osas piisab märkimisest, et hagejad turustavad eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatooteid ja neilt võetakse võimalus seda teha vaidlustatud õigusaktis määratud ülevõtmistähtaja möödumisel. Seega ei saa komisjon väita, et vaidlustatud õigusakt piirdub nende toodete koostise reguleerimisega ega mõjuta nende ettevõtjate õigusi.

31

Teiseks puudutavad komisjoni sõnul hagejate argumendid pigem nende faktilise kui õigusliku olukorra mõjutamist. Asjaolu, et hagejad tuginevad nende faktilise olukorra kahjustamisele, viidates eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete tähtsusele nende kogumüügis, turuosas ja nende tehtud investeeringutes, ei tähenda siiski, et see ei saa mõjutada ka nende õiguslikku olukorda.

32

Kolmandaks leiab komisjon, et vaidlustatud õigusakti mõju hagejate õiguslikule olukorrale on äärmisel juhul kaudne, kuna see nõuab ülevõtmismeetmeid. Nagu on märgitud eespool punktis 28, ei jäta vaidlustatud õigusakt liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete keelu ja keelustamata kuumutatud tubakatoodete märgistamise kohustuse osas.

33

Seetõttu tuleb tagasi lükata komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide, et vaidlustatud õigusakt ei puuduta hagejaid otseselt.

34

Komisjoni arvates peavad hagejad tõendama, et vaidlustatud õigusakt puudutab neid isiklikult. Kuna nad ei ole selle adressaadid, on nad isiklikult puudutatud vaid juhul, kui vaidlustatud õigusakt mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga. Komisjon leiab, et see ei ole nii.

35

Hagejate arvates puudutab vaidlustatud õigusakt neid isiklikult. Nad väidavad sellega seoses, et nad on olukorras, mida on kirjeldatud 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17), kus õigussubjekti kahjustati teatud talle omase tunnuse või teda iseloomustava olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristas ning individualiseeris teda sarnaselt otsuse adressaadiga. Nende arvates on see nii kahel põhjusel, mida on käsitletud Euroopa Kohtu praktikas. Esiteks kuuluvad hagejad suletud ettevõtjate rühma. Teiseks võib vaidlustatud õigusakt oluliselt mõjutada nende turupositsiooni.

36

Kuigi üldjuhul saavad halduse üldakte vaidlustada üksnes ELTL artikli 263 teises ja kolmandas lõigus nimetatud eesõigusega hagejad, võivad sellised aktid teatud asjaoludel siiski isiklikult puudutada teatud füüsilisi või juriidilisi isikuid, olles nende suhtes seega oma olemuselt otsused. Nii on see juhul, kui asjaomane akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ja seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223; vt ka 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Õigusakti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu ei sea kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele kõne all olevas õigusaktis määratletud ja selle eesmärgiga seotud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt 18. mai 1994. aasta kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, C‑309/89, EU:C:1994:197, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi hagejad paluvad vaidlustatud õigusakti tervikuna tühistada, keskenduvad nad oma argumentides tagajärgedele, mida avaldab nende faktilisele olukorrale ühe või mitme eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoote keelamine.

39

Esimesena väidavad hagejad, et nad kuuluvad nende ettevõtjate suletud kategooriasse, kes olid vaidlustatud õigusakti vastuvõtmise ajal identifitseeritavad ja tegelikult identifitseeritud. Ettevõtjate kategooriasse, keda vaidlustatud õigusakt isiklikult puudutab, kuuluvad ettevõtjad, kes selle akti vastuvõtmise kuupäeval turustasid või omasid nende toodete turustamise lube, mis nüüd on piirangute alla pandud. Hagejate sõnul olid selle kategooria liikmed vaidlustatud õigusakti vastuvõtmise ajal identifitseeritavad, kuna neil kõigil oli liikmesriikide väljastatud load eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete turustamiseks või nad olid esitanud sellekohased taotlused. Kategooria on suletud, kuna asjaomaste kaupade keelamise tõttu ei saa see laieneda. Lisaks on see kategooria piiratud, kuna sellesse kuuluvate ettevõtjate arv on väike, sest see koosneb vaid kahest ettevõtjate grupist, kellel on märkimisväärsed turuosad. Lõpuks, vastupidi komisjoni väidetele erineb nende olukord asjaomaste toodete tootmis- ja turustusahelas eespool ja tagapool asuvatest ettevõtjatest.

40

On tõsi, et Euroopa Kohus on möönnud, et isiklikult on puudutatud juriidiline isik, kellele kuulub intellektuaalomandi õigus, mida kahjustab konkreetselt normatiivakt, mille eesmärk on reguleerida üldiselt ja abstraktselt määratletud õigussubjektide ringi (18. mai 1994. aasta kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, C‑309/89, EU:C:1994:197, punktid 19–23).

41

Samuti on tunnistatud vastuvõetavaks üldkohaldatava meetme vastu suunatud hagi, mille on esitanud omandatud õigusi omavad ettevõtjad, näiteks seetõttu, et meede kahjustas kehtiva lepingu täitmist (17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, 11/82, EU:C:1985:18, punkt 31) või meedia ainuõigusi, mis võimaldavad nende õiguste valdajaid pidada vaidlustatud õigusakti vastuvõtmise ajal selgelt identifitseeritavateks, kuna nad on osa „piiratud ringist“ (13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punktid 71–77), või seadis kahtluse alla positiivse otsuse hagejate saadud riigiabi kava kohta (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punktid 59–63).

42

Selleks et tõendada, et nad kuuluvad eespool viidatud kohtupraktika tähenduses piiratud ringi, tuginevad hagejad peamiselt esiteks asjaolule, et nad teavitasid pädevaid asutusi direktiivi 2014/40 artikli 5 kohaselt ja esitasid direktiivi artiklis 19 ette nähtud teabe eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete kohta, ning teiseks sellele, et mõned neist on saanud liikmesriikides, kus on sama direktiivi artikli 19 lõike 3 kohane loasüsteem, eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete turustamise load. Komisjon ei vaidlusta neid asjaolusid, kuid leiab, et need ei ole piisavad, et individualiseerida hagejaid sarnaselt otsuse adressaadiga.

43

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiiv 2014/40 näeb ette vajaduse kehtestada tubakatoodete koostisosadest ja eralduvatest toksilistest ainetest teatamiseks ühtne kohustuslik vorm (direktiivi põhjendused 13–15) ning panna tootjatele ja importijatele kohustus teatada uudsetest tubakatoodetest, piiramata liikmesriikide õigust neid uusi tooteid keelata või lubada (põhjendus 34). Neid põhimõtteid on rakendatud direktiivi 2014/40 artiklites 5 ja 19. Kõigist neist sätetest tuleneb aga, et tootjad ja importijad võivad turule viia ainult neid tubakatooteid, mis vastavad nimetatud direktiivi nõuetele ja mille kohta on esitatud direktiivis ette nähtud teave ja andmed või vajaduse korral loasüsteemi kehtestanud liikmesriikide antud load. Direktiivis ette nähtud nõuded puudutavad muu hulgas lisaks koostisosadest ja eralduvatest ainetest teatamisele keelatud koostisosade puudumist ja selliste nõutavate uuringute esitamist, mis käsitlevad eelkõige tubakatoote mürgisust, sõltuvust tekitavat toimet, atraktiivsust ja mõju asjaomase toote tarbimistavadele. Sellised nõuded kujutavad endast seega üldisi ja abstraktseid kriteeriume, mis on kohaldatavad kõikidele isikutele, kes viivad tubakatoodet turule või kavatsevad seda turule viia.

44

Seega tuleb analüüsida, kas sellisest teabe ja andmete esitamisest või nimetatud lubade omamisest piisab, et individualiseerida hagejaid või osa neist nii, nagu määratletakse otsuse adressaat.

45

Esiteks ei piisa ainuüksi asjaolust, et ettevõtjad, kes olid esitanud teavet või andmeid või kellel oli luba, olid vaidlustatud õigusakti vastuvõtmise ajal identifitseeritavad, tõendamaks, et see akt neid isiklikult puudutab, kuna seda akti kohaldatakse üldistel ja abstraktsetel kaalutlustel (vt 16. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Enviro Tech Europe ja Enviro Tech International vs. komisjon, T‑291/04, EU:T:2011:760, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika) ning komisjon ei olnud kohustatud vaidlustatud õigusakti vastuvõtmisel arvesse võtma konkreetselt nende olukorda (vt selle kohta 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EU:T:2010:54, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Teiseks ei saa nõustuda ka argumendiga, millele ka komisjon vastu vaidleb, et vaidlustatud õigusaktist on puudutatud väike arv ettevõtjaid. Nimelt tuleb korrata, et üldkohaldatav säte puudutab füüsilist või juriidilist isikut isiklikult vaid siis, kui see mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga. Füüsiliste või juriidiliste isikute arv, keda selline toiming puudutab, ei oma aga seejuures tähtsust (vt selle kohta 1. aprilli 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Jégo-Quéré, C‑263/02 P, EU:C:2004:210, punktid 43–46 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Kolmandaks olgu vastupidi komisjoni väidetele märgitud, et kuna direktiivi 2014/40 alusel antud load puudutavad selle direktiivi nõuetele vastavate tubakatoodete turustamist, ei ole kahtlust, et eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete turustamise täielik keeld, mis tuleneb vaidlustatud õigusaktist, seab tingimata kahtluse alla mõne hageja load. Siiski ei saa asuda seisukohale, et need load eristavad ja individualiseerivad loaomanike seisundit vaidlustatud õigusakti seisukohast nii, nagu nad oleksid olnud selle adressaadid. Pealegi ei anna need load nende omanikele õigusi, mis oleksid võrreldavad eespool punktides 40 ja 41 nimetatud kohtuasjade hagejate õigustega.

48

Kõigepealt olgu märgitud, et tegelikult avaldab vaidlustatud õigusakt samasugust mõju nii ettevõtjatele, kellele on antud luba liikmesriikides, kes on kehtestanud direktiivi 2014/40 artikli 19 lõike 3 alusel loa andmise mehhanismi eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodetele, kui ka ettevõtjatele, kes on esitanud sama direktiivi artiklis 5 ette nähtud teabe või sama direktiivi artiklis 19 ette nähtud andmed samade toodete kohta, või ettevõtjate suhtes, kes ei ole veel saanud luba või esitanud teavet või andmeid, kuid kes kavatsevad selliseid tooteid turule viia. Seega ei ole ükski sellises olukorras olev ettevõtja vaidlustatud õigusaktiga individualiseeritud.

49

Nagu on märgitud eespool punktis 43, vastavad nimetatud load ning teabe ja andmete esitamine direktiivis 2014/40 tubakatoodete suhtes ette nähtud objektiivsetele nõuetele, mis määratakse kindlaks üldiselt ja abstraktselt kõikide ettevõtjate jaoks. Sellest järeldub, et liikmesriikide väljastatud lubasid antakse ilma ainuõigusteta üksnes toodete vastavuse alusel, nagu ei tulene ka mingit ainuõigust ettevõtjate esitatud teabest või andmetest.

50

Lõpuks on direktiivis 2014/40 ette nähtud, et erinevates delegeeritud õigusaktides võib täpsustada või muuta selle kohaldamisalasse kuuluvate tubakatoodete turustamise tingimusi. Nii on see eelkõige käesolevas asjas kõne all oleva direktiivi artikli 7 lõikes 12 ette nähtud erandi tühistamise puhul. Sellest järeldub, et teatud hagejate lube eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete turustamiseks ei saa pidada tähtajatuteks, nagu ka õigust turustada neid tooteid vastavalt esitatud teabele või andmetele.

51

Neljandaks ei ole asjaolu, millele hagejad vastuseks komisjoni vastuvõetamatuse väitele viitasid, et eristava maitse või lõhnaga kuumutatud tubakatoodete tootjad ja importijad ei ole vaidlustatud õigusakti puhul samas olukorras kui tootmis- ja turustusahelas ees- ja tagapool asuvad ettevõtjad, asjakohane küsimuse puhul, kas hagejad kuuluvad eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika tähenduses piiratud ringi. Tõendamaks, et vaidlustatud õigusakt puudutab neid isiklikult, ei pea hagejad nimelt tõendama mitte seda, et nad on mõjutatud teistmoodi kui teised ettevõtjad, vaid seda, et nad on mõjutatud neile omase tunnuse või faktilise olukorra tõttu, mis neid individualiseerib sarnaselt otsuse adressaadiga (vt selle kohta 12. detsembri 2003. aasta kohtumäärus Bactria vs. komisjon, C‑258/02 P, EU:C:2003:675, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Eeltoodust tuleneb, et load, esitatud teave ja andmed, millele hagejad tuginevad, ei võimalda tõendada, et vaidlustatud õigusakt puudutab neid isiklikult.

53

Teisena väidavad hagejad, et vaidlustatud õigusakt kahjustab oluliselt nende konkurentsiolukorda. Sellega seoses väidavad nad, et neile kuulub märkimisväärne kuumutatud tubakatoodete turuosa, et keelustatavad tooted moodustavad väga suure osa nende müügist ja et nad on teinud märkimisväärseid investeeringuid kõnealuste toodete arendamiseks.

54

Sellegipoolest ei piisa sellest, et halduse üldakt puudutab teatud ettevõtjaid majanduslikult rohkem kui teisi, et neid võrreldes teiste ettevõtjatega individualiseerida, kui seda akti kohaldatakse objektiivselt määratletud olukorra alusel (vt 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EU:T:2010:54, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Lisaks olgu märgitud, et üksnes asjaolu, et füüsiline või juriidiline isik võib kaotada olulise sissetulekuallika uue õigusliku regulatsiooni tõttu, ei tõenda seda, et ta on erilises olukorras, ega ole piisav tõendamaks, et see õiguslik regulatsioon puudutab teda isiklikult; see isik peab esitama tõendid asjaolu kohta, et väidetavalt tekitatud kahju individualiseerib teda võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, keda asjaomane regulatsioon puudutab samal moel kui teda (vt selle kohta 29. juuni 2006. aasta kohtumäärus Nürburgring vs. parlament ja nõukogu, T‑311/03, ei avaldata, EU:T:2006:179, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejatel ei ole alust väita, et vaidlustatud õigusakt puudutab neid isiklikult, ja seetõttu tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

57

Euroopa Liidu Nõukogu ja Prantsuse Vabariik esitasid vastavalt 16. veebruaril ja 8. märtsil 2023 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

58

Philip Morris Products SA, Papastratos Cigarettes Manufacturing Company Single Member SA, Philip Morris Manufacturing & Technology Bologna SpA, Philip Morris Romania SRL ja Philip Morris Ltd esitasid samuti 8. märtsil 2023 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks hagejate nõuete toetuseks.

59

Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära, kui hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, puudub vajadus otsustada menetlusse astumise avalduste üle.

60

Esimesena on kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud, välja arvatud menetlusse astumisega seotud kohtukulud, välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

61

Teisena on kodukorra artikli 144 lõikes 10 sätestatud, et kui enne menetlusse astumise avalduse lahendamist lõpetatakse kohtuasjas menetlus, kannavad menetlusse astumise avalduse esitaja ja kohtuasja pooled ise oma kulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega. Käesolevas asjas kannavad hagejad, komisjon, Prantsuse Vabariik, nõukogu, Philip Morris Products, Papastratos Cigarettes Manufacturing Company Single Member, Philip Morris Manufacturing & Technology Bologna, Philip Morris Romania ja Philip Morris ise oma menetlusse astumise avaldustega seotud kohtukulud.

62

Kolmandana otsustati kodukorra artikli 158 lõike 5 alusel 2. veebruari 2023. aasta kohtumäärusega Nicoventures Trading jt vs. komisjon (T‑706/22 R, ei avaldata, EU:T:2023:39) lõpetada ajutiste meetmete kohaldamise menetlus ja teha otsus kohtukulude kohta edaspidi, kuni Üldkohus teeb otsuse põhimenetluses. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud nii ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kui ka põhikohtuasjas, tuleb kõik ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

määrab: