1.

Kas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et koostoimes samaväärsuse põhimõttega on sellega vastuolus, et juriidiline isik, kes juhib tulundusühingut ning kes on saanud ERFi tagastamatut abi, võib saada liikmesriigi riigiasutuselt viivist (trahviintresse) seoses abikõlblike kulude tasumisega hilinemisega, ajavahemiku eest, mil kehtis haldusakt, mis välistas nende maksmise ning mis hiljem kohtu otsusega tühistati?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas viivise summa kindlaks määramisel on oluline kõnealuses otsuses konstateeritud abisaaja süü, arvestades asjaolu, et sama Euroopa vahendeid haldav pädev riigiasutus ise tunnistas pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist kõik kulud abikõlblikeks?

3.

Kas tõlgendades samaväärsuse põhimõtet seoses hetkega, mil ERFist tagastamatu rahastuse saajale antakse viivise õigus, on asjakohane riigisisene õigusnorm, milles on ette nähtud, et õigusnormi rikkumise tuvastamise korral on ainus tagajärg vastava rahalise eelise andmata jätmine või asjakohastel juhtudel selle tühistamine (alusetult makstud summade tagastamine) määral, millel see anti, ilma intresside sissenõudmiseta, kuigi viidatud summade saajale tulenes kuni nende tagastamise hetkeni eelis summade kasutamisest, ning kas ainult juhul, kui kõnealust tagastamist ei toimu määratud seadusjärgseks tähtajaks, mis võrdub 30 päevaga alates võlanõudest teada andmisest, lubavad valitsuse dekreetseaduse nr 66/2011 (Ordonanța de urgență a Guvernului nr. 66/2011) artikli 42 lõiked 1 ja 2 nõuda intressi pärast viidatud tähtaja möödumist?

Kas ELTL artikli 288 lõikega 3 on vastuolus, et sellises olukorras, nagu käesoleval juhul, laiendatakse riigisisese õigusnormiga direktiivi 2011/7/EL (1) kohaldatavust ka ERFi tagastamatu abi andmist käsitlevale lepingule, mis sõlmiti Euroopa vahendeid haldava pädeva riigiasutuse ja juriidilise isiku vahel, kes juhib tulundusühingut?