–

LSI – Germany GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Weyland,

–

Freistaat Bayern, esindaja: Landesanwältin J. Greim‑Diroll,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja D. Klebs,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hödlmayr ja B. Rous Demiri,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT 2011, L 304, lk 18), artiklit 17 ja VI lisa A osa punkti 4.

2

Taotlus on esitatud LSI – Germany GmbH (edaspidi „LSI“) ja Freistaat Bayerni (Baieri liidumaa, Saksamaa) vahelises vaidluses seoses otsusega keelata LSI‑l viia turule viimase toodetud toitu, ilma et selle toidu nimetuse vahetus läheduses oleks põhivaateväljal märgitud teatud komponendid või koostisosad.

3

Määruse nr 1169/2011 artikli 1 „Sisu ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud, et selle määrusega „luuakse alus kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade ja teabevajaduse erinevusi ning tagades samas siseturu sujuva toimimise“.

4

Määruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2.   Kohaldatakse ka järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

5

Sama määruse artikli 3 „Üldeesmärgid“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Toidualase teabe esitamisega püütakse tagada tarbijate tervise ja huvide kõrgetasemeline kaitse, luues vahendi, mille alusel lõpptarbijad saaksid teha teadlikke valikuid ja toitu turvaliselt tarbida, eelkõige pidades silmas tervisealaseid, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja eetilisi kaalutlusi.“

6

Määruse nr 1169/2011 artikkel 7 „Õiglane teavitamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Toidualane teave ei tohi olla eksitav, eelkõige:

[…]

2.   Toidualane teave peab olema täpne, selge ja tarbijatele kergesti arusaadav.

[…]“.

7

Määruse artikli 9 „Kohustuslike andmete loetelu“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Vastavalt artiklitele 10 kuni 35 ning kui käesolevas peatükis sisalduvatest eranditest ei tulene teisiti, on kohustuslik märkida järgmised andmed:

[…]“.

8

Määruse artikkel 17 „Toidu nimetus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Toidu nimetuseks on selle seaduslik nimetus. Sellise nimetuse puudumise korral on toidu nimetuseks selle üldtuntud nimetus või kui see puudub või kui seda ei kasutata, esitatakse toidu kirjeldav nimetus.

[…]

4.   Toidu nimetust ei asendata intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetusega, kaubamärgi või väljamõeldud nimetusega.

5.   Toidu nimetust ja sellele lisatavaid andmeid käsitlevad erisätted on esitatud VI lisas.“

9

Sama määruse VI lisa kannab pealkirja „Toidu nimetus ja sellega kaasnevad andmed“ ning see koosneb kolmest osast. A osa „Toidu nimetusega kaasnevad kohustuslikud andmed“ punktis 4 on sätestatud:

„Toitude puhul, milles komponent või koostisosa, mis tarbija ootuste kohaselt on tavaliselt kasutatav või toidus loomulikult sisalduv, on asendatud erineva komponendi või koostisosaga, peab märgistusel olema lisaks koostisosade loetelule selge märge selle komponendi või koostisosa kohta, mida on osaliselt või täielikult asendamiseks kasutatud:

10

Määruse nr 178/2002 artiklis 2 on mõiste „toit“ määratletud kui „töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine[…] või toode[…], mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed“.

11

LSI toodab linnuliha-minisalaamit, mis sisaldab loomse rasva asemel palmirasva ja rapsiõli ning mida ta viib pakendatud toiduna turule jaemüüjate kaudu kaubanimega BiFi The Original Turkey (edaspidi „asjaomane toit“). BiFi The Original on Saksamaa kaubamärgiõiguse järgi kombineeritud sõna- ja kujutismärk, liidu õiguse järgi on see kujutismärk.

12

Pädev järelevalveasutus keelas 7. jaanuari 2019. aasta otsusega LSI‑l tuua turule asjaomast toitu, ilma et pakendi esiküljel esineva kaubanime BiFi The Original Turkey vahetus läheduses oleks märgitud asjaomased asenduskoostisosad, kasutades tähemärgi suurust, mille x‑kõrgus on vähemalt 75% toote nimetuse x‑kõrgusest ja mis ei ole väiksem kui määruse nr 1169/2011 artikli 13 lõikes 2 nõutud minimaalne tähemärgi suurus.

13

See märgistusnõue tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõikest 5 koostoimes VI lisa A osa punktiga 4, täpsemalt viimati nimetatud sättes sisalduvast väljendist „toote nimetus“, mis ei ole „toidu nimetuse“ sünonüüm. Esimene väljend hõlmab muu hulgas ka määruse artikli 17 lõikes 4 nimetatud mõisteid „kaubamärk“ või „väljamõeldud nimetus“ ning nõuab käesoleval juhul, et asjaomase toidu pakendi esiküljel esinevale kaubanimele BiFi The Original Turkey, mis asub selle pakendi põhivaateväljal, peab vastavalt määruse VI lisa A osa punkti 4 nõuetele olema lisatud märge „palmirasva ja rapsiõliga“.

14

LSI esitas Bayerisches Verwaltungsgericht Ansbachile (Baieri liidumaa halduskohus Ansbachis, Saksamaa) kaebuse selle otsuse tühistamiseks. Ta väidab, et kuna väljendid „toote nimetus“ ja „toidu nimetus“ on sünonüümid, siis järgis ta täielikult märgistusnõudeid, mis on kehtestatud määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõikes 5 koostoimes VI lisa A osa punktiga 4, kuna asjaomase toidu pakendi tagaküljel on märge „linnuliha-minisalaami palmirasva ja rapsiõliga“. Need sätted ei nõua seega, et pakendi esikülge, millel on kaubanimi BiFi The Original Turkey, täiendataks märkega „palmirasva ja rapsiõliga“.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et viis, kuidas asjaomase toidu märgistus peab konkreetselt esinema, sõltub sellest, kuidas tõlgendada määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punktis 4 sisalduvat väljendit „toote nimetus“, mille määratlust ei ole esitatud ei selles määruses ega üheski liidu toidualaste õigusnormide sättes ning mille täpset sisu ei saa kindlaks määrata ei selle määruse sõnastuse ega ülesehituse põhjal. Nimetatud kohus märgib ka, et määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõige 5 koostoimes VI lisa A osa punktiga 4, mille eesmärk on tema sõnul tagada tarbija üldine teavitamine, ei võimalda järeldada, et nende sätete eesmärk on kaitsta tarbijaid eksitamise eest, mis on teiste selle määruse sätete nagu artikkel 7 eesmärk.

16

See kohus märgib lisaks, et kui toidukäitlejad kasutavad intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetust, kaubandusmärki või väljamõeldud nimetust määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõike 4 tähenduses, võib see juhtida tarbija tähelepanu kõrvale toidu nimetuselt, millele on viidatud selle artikli lõikes 1. Ta tuletab meelde, et käesoleval juhul esineb see toidu nimetus asjaomase toidu pakendil suurusega, mis on selgelt väiksem toidu kaubamärgi suurusest ning „on seega selgelt vähem silmatorkav“.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub põhimõttest, et määruse VI lisa A osa punkti 4 eesmärk on tagada läbipaistvus ja tarbija teavitamine, tagades vähemalt selles nimetatud juhtudel, et teave toidus esinevate asenduskomponentide või -koostisosade kohta esitatakse toidu pakendil nimetatud määruse artikli 17 lõikes 4 osutatud nimetuste vahetus läheduses tähemärgi suurusega, mis on võrreldav asjaomase toidu nimetuse puhul kasutatud tähemärgi suurusega. Väljend „toote nimetus“ määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punkti 4 tähenduses ja määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses „toidu nimetus“ ei ole sünonüümid ning see väljend on laiema tähendusega kui „toidu nimetus“, kuna „toote nimetus“ puudutab samuti artikli 17 lõikes 4 esinevat „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetust“, „kaubamärki“ või „väljamõeldud nimetust“. Sama kohus täheldab, et kui Euroopa Kohus selle tõlgendusega nõustub, tuleb LSI hagi 7. jaanuari 2019. aasta otsuse peale, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12, põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, kuna asjaomase toidu märgistust, milleks see otsus kohustab, võib õiguspäraselt nõuda.

18

Neil asjaoludel otsustas Bayerisches Verwaltungsgericht Ansbach (Baieri liidumaa halduskohus Ansbachis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõike 1, 4 ja 5 sätteid koostoimes VI lisa A osa punkti 4 sätetega tuleb tõlgendada nii, et väljendil „toote nimetus“, mis esineb VI lisa A osa punktis 4, on iseseisev tähendus, mis erineb väljendi „toidu nimetus“ omast määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses, ning see võib hõlmata nii seaduslikku nimetust, üldtuntud nimetust või kirjeldavat nimetust kui ka „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetust“, „kaubamärki“ või „väljamõeldud nimetust“, millele on osutatud määruse artikli 17 lõikes 4.

20

Sellega seoses tuleb esimesena meenutada, et määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõike 1 kohaselt on „toidu nimetus“ selle „seaduslik nimetus“ või sellise nimetuse puudumise korral selle „üldtuntud nimetus“ või kui see puudub või kui seda ei kasutata, on selleks „kirjeldav nimetus“, kusjuures need kolm mõistet on määratletud vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 2 punktides n, o ja p. Määruse artikli 17 lõikes 4 on täpsustatud, et selle artikli lõike 1 tähenduses „toidu nimetust“ ei asendata „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetusega“, „kaubamärgi“ või „väljamõeldud nimetusega“.

21

Teisena olgu märgitud, et määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punkti 4 kohaselt peab toitude puhul, milles komponent või koostisosa, mis tarbija ootuste kohaselt on tavaliselt kasutatav või toidus loomulikult sisalduv, on asendatud erineva komponendi või koostisosaga, märgistusel olema lisaks koostisosade loetelule selge märge selle komponendi või koostisosa kohta, mida on osaliselt või täielikult asendamiseks kasutatud ning seda peab olema tehtud „toote nimetuse“ vahetus läheduses (punkt a) ja kasutades tähemärgi suurust, mille x‑kõrgus on vähemalt 75% „toote nimetuse“ x‑kõrgusest (punkt b).

22

Kolmandana ei ole väljendit „toote nimetus“, mida on kasutatud üksnes määruse nr 1169/2011 VI osa A osa punkti 4 alapunktides a ja b, määruses määratletud. Teatavates keeleversioonides nagu saksakeelne (Produktname) või prantsuskeelne (nom du produit) erineb see väljend määruse nr 1169/2011 artiklis 17 esinevast väljendist, milleks on saksa keeles Bezeichnung des Lebensmittels ja prantsuse keeles dénomination de la denrée alimentaire, rohkem kui teistes keeleversioonides, nagu hispaaniakeelne (denominación del producto ja denominación del alimento), tšehhikeelne (název produktu ja název potraviny), ingliskeelne (name of the product ja name of the food), horvaadikeelne (naziv proizvoda ja naziv hrane), itaalikeelne (denominazione del prodotto ja denominazione dell’alimento), hollandikeelne (benaming van het product ja benaming van het levensmiddel), poolakeelne (nazwa produktu ja nazwa środka spożywczeg), portugalikeelne (denominação do produto ja denominação do género alimentício), rumeeniakeelne (denumirea produsului jadenumirea produsului alimentar), slovakikeelne (názov výrobku ja názov potraviny), sloveenikeelne (me proizvoda ja ime živila), soomekeelne (tuotteen nimi ja elintarvikkeen nimi) ja rootsikeelne (produktens beteckning ja livsmedlets beteckning) versioon.

23

Seega, isegi kui eeldada, et saksa- ja prantsuskeelne versioon võimaldab vähem sarnase sõnastuse kasutamise tõttu tõlgendada kahte asjaomast väljendit nii, et neil ei ole sama tähendus, siis eelmises punktis viidatud teised keeleversioonid sellist tõlgendust ei kinnita. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa aga liidu õigusnormi ühes keeleversioonis kasutatud mõisted olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja seda ei saa eelistada muudele keeleversioonidele (vt selle kohta 27. oktoobri 1977. aasta otsus Bouchereau, 30/77, EU:C:1977:172, punkt 14, ja 25. veebruari 2021. aasta otsus Bartosch Airport Supply Services, C‑772/19, EU:C:2021:141, punkt 26).

24

Igal juhul piisab määruse nr 178/2002 artiklis 2, millele määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõike 1 punkt a viitab, esitatud „toidu“ määratlusest kui „töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine[…] või toode[…], mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks“, et sellest järeldada, et erinevus viimati nimetatud määruse artikli 17 lõikes 1 osutatud väljendi „toidu nimetus“ ja sama määruse VI lisa A osa punktis 4 osutatud väljendi „toote nimetus“ vahel on puhtalt terminoloogiline. Võttes arvesse seda „toidu“ määratlust, saab „toote nimetus“, millele VI lisa A osa punkt 4 viitab, tähendada üksnes „toidu nimetust“.

25

Eeltoodust tuleneb, et vaatamata erinevustele eri keeleversioonides, tuleb neid kahte asjaomast väljendit pidada samasisuliseks, ilma et väljendit „toote nimetus“ võiks võrreldes väljendiga „toidu nimetus“ pidada laiema tähendusega väljendiks.

26

Seda tõlgendust kinnitab ühelt poolt kontekst, kuhu määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punkt 4 kuulub.

27

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et lisa pealkiri on „Toidu nimetus ja sellega kaasnevad andmed“ ja selle A osa kannab pealkirja „Toidu nimetusega kaasnevad kohustuslikud andmed“. See lisa ja osa sisaldavad märgistuse erisätteid selles valdkonnas.

28

Teiseks on määruse artikli 17 „Toidu nimetus“ lõikes 5 täpsustatud, et „[t]oidu nimetust ja sellele lisatavaid andmeid käsitlevad erisätted on esitatud VI lisas“. Sõna „sellele“ viitab aga ilmselgelt toidu nimetusele, kuna miski ei viita sellele, et need sätted võiksid hõlmata ka teisi selle artikli lõikes 4 loetletud mõisteid, nimelt „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetust“, „kaubamärki“ või „väljamõeldud nimetust“.

29

Teiselt poolt, mis puudutab määrusega nr 1169/2011 taotletavaid eesmärke, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse artikli 1 lõikest 1 koostoimes artikli 3 lõikega 1, on selle määruse eesmärk tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade erinevusi, luues vahendi, mille alusel tarbijad saaksid teha teadlikke valikuid (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Upfield Hungary, C‑533/20, EU:C:2022:211, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika). Määruse artikli 9 lõike 1 punkti a kohaselt kuulub „toidu nimetus“ toidu märgistusel kohustuslikult esitatavate andmete hulka.

30

Lisaks on tihedas seoses selle eesmärgiga, milleks on tagada tarbijakaitse kõrge tase ja tarbijate õigus saada teavet, määruse nr 1169/2011 eesmärk samuti takistada seda, et toidualane teave oleks tarbijate jaoks eksitav. Selleks on direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga d keelatud anda tarbijale välimuses, kirjelduses või piltkujutisega mõista teatava toidu või koostisosa olemasolust igal korral, kui selles toidus loomulikult sisalduv komponent või tavaliselt kasutatav koostisosa on asendatud sellest erineva komponendi või koostisosaga.

31

Kuigi – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – määruse nr 1169/2011 artiklis 7 ei ole erinevalt selle määruse artikli 17 lõikest 5 sõnaselgelt viidatud määruse VI lisa A osa punkti 4 sätetele, on viimati nimetatud sätete – tõlgendatuna eelkõige sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti d arvestades – eesmärk sisuliselt täiendada artikli 7 sätteid märgistuse erinõuetega, et kaitsta tarbijaid ebatäpsetest andmetest põhjustatud pettuste eest.

32

Vastupidi Baieri liidumaa väidetele on tarbijakaitse eesmärk, mis on määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punktis 4 ette nähtud tarbija eksitamise keelu alus, siiski võimalik saavutada, ilma et oleks vaja juhtida tarbija tähelepanu toidu tegeliku koostise erinevusele võrreldes sellega, mida ta peaks põhimõtteliselt ootama selle toidu pakendi põhivaateväljal olevatelt andmetelt, mis tavaliselt esinevad selle pakendi esiküljel. Selle eesmärgi saavutamiseks piisab nimelt, kui asjaomase toidu nimetus määruse artikli 17 lõigete 1 ja 5 tähenduses ning selle koostisosade loetelu on esitatud pakendi tagaküljel täpses, selges ja kergesti arusaadav sõnastuses, nagu on nõutud sama määruse artikli 7 lõikes 2.

33

Nimelt loeb piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija, kelle otsust ostmisel määrab eelkõige asjaomase toidu koostis, kõigepealt läbi toidu koostisosade loetelu, mille märkimine on määruse nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt kohustuslik (vt selle kohta 16. juuli 1998. aasta kohtuotsus Gut Springenheide ja Tusky, C‑210/96, EU:C:1998:369, punkt 31, ja 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände, C‑195/14, EU:C:2015:361, punkt 37).

34

Neil asjaoludel, nagu märgib ka komisjon, läheks määruse nr 1169/2011 VI lisa A osa punktis 4 ette nähtud märgistuse erinõuete tõlgendamine nii, et selle tulemuseks oleks nõue, et asjaomase toidu pakendil oleksid asenduskomponendid või -koostisosad märgitud selle määruse artikli 17 lõikes 4 osutatud „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetuse“, „kaubamärgi“ või „väljamõeldud nimetuse“, mitte üksnes määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses „toidu nimetuse“ vahetus läheduses, kusjuures toidu nimetust ei saa asendada nende viidatud nimetuste või märgiga, kaugemale sellest, mis on vaja, et saavutada erinõuete eesmärk, mida on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31.

35

Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1169/2011 artikli 17 lõike 1, 4 ja 5 sätteid koostoimes VI lisa A osa punkti 4 sätetega tuleb tõlgendada nii, et väljendil „toote nimetus“, mis esineb VI lisa A osa punktis 4, ei ole iseseisvat tähendust, mis erineb väljendi „toidu nimetus“ omast määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses, mistõttu VI lisa A osa punktis 4 ette nähtud märgistuse erinõudeid ei kohaldata „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetusele“, „kaubamärgile“ või „väljamõeldud nimetusele“, millele on osutatud määruse artikli 17 lõikes 4.

36

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele kuni neljandale küsimusele vaja vastata.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004, artikli 17 lõikeid 1, 4 ja 5 koostoimes VI lisa A osa punktiga 4

tuleb tõlgendada nii, et

väljendil „toote nimetus“, mis esineb VI lisa A osa punktis 4, ei ole iseseisvat tähendust, mis erineb väljendi „toidu nimetus“ omast määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses, mistõttu VI lisa A osa punktis 4 ette nähtud märgistuse erinõudeid ei kohaldata „intellektuaalomandiõigustega kaitstud nimetusele“, „kaubamärgile“ või „väljamõeldud nimetusele“, millele on osutatud määruse artikli 17 lõikes 4.