–

Bursa Română de Mărfuri SA, esindaja: advokaat D. Cristea,

–

Federaţia Europeană a Comercianţilor de Energie, esindaja: advokaat G. Pop,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu, E. Gane, A. Rotăreanu ja A. Wellman,

–

Kreeka valitsus, esindaja: K. Boskovits,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. G. Marrone,

–

Küprose valitsus, esindaja: E. Symeonidou,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, L. Nicolae ja I. Rogalski,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT 2019, L 158, lk 54), eelkõige artikli 1 punktide b ja c ning artikli 3 tõlgendamist koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125), eelkõige artikli 2 punktiga 9, samuti ELTL artiklite 101 ja 102 tõlgendamist koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja ELTL artikli 106 lõikega 1.

2

Taotlus on esitatud Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühingu Bursa Română de Mărfuri SA (edaspidi „BRM“) ja Autoritatea Naţională de Reglementare în domeniul Energiei (ANRE) (riiklik energiasektorit reguleeriv asutus, Rumeenia) vahelises kohtuvaidluses nõude üle tühistada ANRE otsus, millega keelduti BRMile tsentraliseeritud elektriturgude korraldamise ja haldamise litsentsi andmisest.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 37 pealkiri oli „Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused“. Selle lõike 1 punktis j oli ette nähtud:

„Reguleerivatel asutustel on järgmised kohustused:

[…]

4

Direktiiv 2009/72 on alates 1. jaanuarist 2021 kehtetuks tunnistatud ja asendatud direktiiviga 2019/944.

5

Komisjoni 24. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1222, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise suunised (ELT 2015, L 197, lk 24, parandus ELT 2016, L 28, lk 18), võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15) alusel.

6

Määruse 2015/1222 artikli 2 teise lõigu punkt 23 sisaldab järgmist määratlust:

„[…]

7

Sama määruse artiklis 5 „Määratud elektriturukorraldajate nimetamine juhul, kui kauplemisteenustele kehtib riigis seaduslik monopol“ on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigis või liikmesriigi pakkumispiirkonnas kehtib käesoleva määruse jõustumise ajal päevasiseste ja järgmise päeva kauplemisteenuste riiklik seaduslik monopol, mis takistab nimetamast rohkem kui ühte määratud elektriturukorraldajat, peab asjaomane liikmesriik teatama sellest [Euroopa K]omisjonile kahe kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ja liikmesriik võib keelduda pakkumispiirkonda rohkem kui ühe määratud elektriturukorraldaja nimetamisest.

[…]

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse riiklikuks seaduslikuks monopoliks see, kui siseriiklikus õigusaktis on selge sõnaga sätestatud, et liikmesriigis või selle pakkumispiirkonnas ei tohi üle ühe isiku osutada päevasiseseid ja järgmise päeva kauplemisteenuseid.

3.   Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist peab komisjon […] esitama Euroopa Parlamendile ja [Euroopa Liidu N]õukogule aruande […]. Kõnealuse aruande põhjal ja kui komisjon leiab, et riiklike seaduslike monopolide jätkamine ei ole põhjendatud või ei ole põhjendatud, et liikmesriik endiselt keeldub lubamast teises liikmesriigis nimetatud määratud elektriturukorraldaja piiriülest kauplemist, võib komisjon kaaluda asjakohaste õigusloome‑ või muude meetmete võtmist liikmesriikidevahelise ja ‑sisese konkurentsi ning kaubanduse edendamiseks. […]“.

8

Vastavalt artiklile 84 jõustus nimetatud määrus „kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas“, st 14. augustil 2015.

9

Määruse 2019/943 artikkel 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määruse eesmärk on:

10

Selle määruse artikkel 2 sisaldab järgmisi määratlusi:

„Kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

11

Selle määruse artiklis 3 „Elektriturgude toimimise põhimõtted“ on täpsustatud:

„Liikmesriigid, reguleerivad asutused, põhivõrguettevõtjad, jaotusvõrguettevõtjad, turukorraldajad ja volitatud ettevõtjad tagavad, et elektrituru toimimise aluseks on järgmised põhimõtted:

[…]

[…]

[…]“.

12

Määruse artiklis 10 „Tehnilised pakkumispiirid“ on sätestatud:

„1.   Elektrienergia hulgihinnale ei tohi seada ülem‑ ega alammäära. […]

[…]

4.   Reguleerivad asutused või liikmesriikide määratud muud pädevad asutused teevad kindlaks oma territooriumil rakendatavad tegevuspõhimõtted ja meetmed, mis võivad kaudselt piirata hulgihindade kujundust, sealhulgas piirata pakkumisi, mis on seotud tasakaalustamisenergia aktiveerimisega, reservvõimsuse mehhanismidega, põhivõrguettevõtja võetud meetmetega, müügitulemuste vaidlustamise meetmetega, või mis võivad kaasa aidata valitseva seisundi ärakasutamise ennetamisele ja ebatõhusalt kindlaks määratud pakkumispiirkondade tekke vältimisele.

5.   Kui reguleeriv asutus või määratud pädev asutus on tuvastanud tegevuspõhimõtte või meetme, mida võidakse kasutada hulgihindade hinnakujunduse piiramiseks, võtab ta kõik asjakohased meetmed, et kõrvaldada, või kui see ei ole võimalik, siis leevendada selle tegevuspõhimõtte või meetme mõju pakkumiskäitumisele. […]“.

13

Direktiivi 2019/944 artikli 2 punkt 9 sisaldab järgmist määratlust:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

14

Selle direktiivi artikli 59 „Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused“ lõike 1 punktis o on muu hulgas ette nähtud, et reguleerival asutusel on kohustus „jälgida turu avatuse ja konkurentsi määra ning tulemuslikkust hulgi‑ ja jaemüügitasandil, sealhulgas elektribörse, […] ning konkurentsimoonutusi või ‑piiranguid, andes muu hulgas kogu vajaliku teabe; ja edastada asjaomased juhtumid asjakohasele pädevale asutusele“.

15

Vastavalt direktiivi 2019/944 artiklile 72 on selle direktiiviga alates 1. jaanuarist 2021 kehtetuks tunnistatud ja asendatud direktiiv 2009/72/EÜ, kusjuures enamikku uue direktiivi sätetest kohaldatakse selle direktiivi artikli 73 kohaselt alates nimetatud kuupäevast. Viimati nimetatud sätte kohaselt jõustus direktiiv siiski 4. juulil 2019.

16

10. juuli 2012. aasta elektrienergia‑ ja maagaasiseaduse nr 123 (Legea nr. 123, energiei electrice şi a gazelor naturale; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 485, 16.7.2012) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus nr 123/2012“) on artikli 3 punktides 38 ja 49 sätestatud:

[…]

17

Selle seaduse artikli 10 lõike 2 punktis f on sätestatud:

„Pädev ametiasutus annab välja järgmised litsentsid:

[…]

18

BRMil on Rumeenia õiguse kohaselt üldine pädevus hallata avaliku huvi turge. Ta esitas 20. augustil 2020 ANRE‑le taotluse anda talle välja litsents tsentraliseeritud elektriturgude korraldamiseks ja haldamiseks, viidates määrusele 2019/943. ANRE teatas 21. septembril 2020 BRMile, et tema taotlus jäeti rahuldamata. Nimetatud äriühing esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule ehk Curtea de Apel Bucureştile (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) kaebuse, millega ta palus kohustada ANREd andma taotletav litsents talle välja, viidates, et vastav määrus jõustus 1. jaanuaril 2020.

19

BRM põhjendab oma kaebust sellega, et nimetatud määrusest, eelkõige artikli 1 punktidest b ja c, artiklist 3 ning artikli 10 lõigetest 4 ja 5 koostoimes direktiiviga 2019/944 tuleneb, et liikmesriigi reguleerivad asutused on kohustatud tagama tõhusa konkurentsi elektriturukorraldajate vahel ja vältima kõikidel juhtudel konkurentsivastast monopoli. Seega ei saa talle keelata õigust kaubelda elektrienergiaga seotud toodete ja teenuste turul. Ta väidab eelkõige, et määrusega 2019/943 kehtestatud vaba konkurentsi põhimõtted, mis tema sõnul hõlmavad monopoolse käitumise kaotamist, puudutavad ka elektriturukorraldajat, kes on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 7.

20

ANRE vastab, viidates seaduse nr 123/2012 artikli 10 lõike 2 punktile f ja asjaolule, et selle seaduse jõustumise kuupäevaks oli tsentraliseeritud elektrituru korraldamise litsents 20. detsembril 2001 juba antud OPCOM SA‑le 25 aastaks, et sellel ettevõtjal on seega selles valdkonnas monopol. Ta täpsustab ühtlasi, et OPCOM määrati Rumeenia pakkumispiirkonnas päevasisese ja järgmise päeva elektrituru määratud elektriturukorraldajaks määruse 2015/1222 artikli 5 alusel ja hiljem pikendati selle määramise tähtaega kuni 20. detsembrini 2026. Kuna artikkel 5 annab liikmesriikidele võimaluse määrata vaid üks määratud elektriturukorraldaja, võimaldab see siiski monopoli olemasolu.

21

ANRE sõnul ei ole aga määruse 2019/943 sätetel selles osas tähtsust, kuna määrus ei sisalda ühtegi sätet, mis paneks liikmesriikidele kohustuse määrata mitu operaatorit, kelle ülesandeks on tsentraliseeritud elektriturgude korraldamine ja haldamine elektrienergia hulgimüügi eesmärgil. Lisaks, kuna Rumeenia elektriturg on väike, toob kahe eraldiseisva turu loomine kaasa vaid samade pakkujate pakkumuste jagamise, mis toob kaasa konkurentsieeskirjade rikkumise.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob esile, et Euroopa Kohus ei ole määrust 2019/943 veel tõlgendanud, ja leiab, et selle õige tõlgendamine ja kohaldamine ei ole ilmselge. Kui aga Euroopa Kohus peaks otsustama, et selle sätted on elektriturukorraldajale kohaldatavad, et olenemata sellest, kas käsitada neid sätteid eraldi või koostoimes direktiiviga 2019/944, on liikmesriigil alates nende jõustumisest keelatud jätkata ainult ühe litsentsi väljaandmist kogu riigi elektrituru haldamiseks ja et see, kui liikmesriik annab ainult ühe sellise litsentsi, tähendab konkurentsipiirangut ELTL artiklite 101 ja 102 tähenduses koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja ELTL artikli 106 lõikega 1, siis omavad kõik need tõlgendused suurt tähtsust selle hinnangu seisukohast, mille ta peab andma. Ta märgib seega, et rahuldab BRMi taotluse esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

23

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Sissejuhatuseks tuleb esiteks tõdeda, et esimeses ja teises küsimuses viidatud direktiivi 2019/944 artikli 72 alusel on direktiiv 2009/72 kehtetuks tunnistatud alles 1. jaanuarist 2021, st pärast seda, kui BRM esitas taotluse anda talle välja litsents tsentraliseeritud elektriturgude korraldamiseks ja haldamiseks, ning pärast seda, kui ANRE võttis vastu põhikohtuasja vaidluse esemeks oleva otsuse, mistõttu esimesena nimetatud direktiiv ei ole selles vaidluses ratione temporis kohaldatav, erinevalt teisena nimetatud direktiivist, mis on kohaldatav. Kuna määrus 2019/943 kehtestab siiski teatavad määratlused viitega direktiivis 2019/944 kehtestatud määratlustele, siis tuleb asuda seisukohale, et need on selle määruse lahutamatu osa ja neid võib seega vajaduse korral kahe esimese küsimuse analüüsimisel arvesse võtta.

25

Teiseks tuleb esile tuua, et põhikohtuasi puudutab ANRE keeldumist tsentraliseeritud elektriturgude korraldamise ja haldamise litsentsi andmisest BRMile, kusjuures ANRE on Rumeenia määratud „reguleeriv asutus“ määruse 2019/943 artikli 2 punkti 2 tähenduses ja keeldumine põhineb seaduse nr 123/2012 artikli 10 lõike 2 punktil f.

26

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, näeb see säte ette, et selle liikmesriigi tasandil antakse välja ainult üks elektriturukorraldaja litsents selle seaduse tähenduses, kusjuures see operaator tagab nimetatud seaduse artikli 3 punktis 38 esitatud määratluse kohaselt elektrienergia tsentraliseeritud turgude korraldamise ja haldamise, välja arvatud tasakaalustamisturg, eesmärgiga kaubelda elektrienergiaga lühiajaliseks, keskmise kestusega ja pikaajaliseks hulgimüügiks. Sama artikli punkti 49 kohaselt tähendab mõiste „tsentraliseeritud elektriturg“ organiseeritud raamistikku, kus eri ettevõtjad teevad elektriturukorraldaja vahendusel elektrienergia ostu-müügi tehinguid.

27

Lisaks on põhikohtuasjas selge, et ajal, mil BRM esitas elektriturukorraldaja litsentsi saamiseks sama seaduse tähenduses taotluse, mille rahuldamata jätmine on põhikohtuasja aluseks, oli sel ajal kehtinud riigisiseste õigusnormidega ette nähtud ainus litsents juba antud OPCOMile, kellel oli seega Rumeenias elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste monopol lühiajaliseks, keskmise kestusega ja pikaajaliseks müügiks hulgimüügiturul. Rumeenia valitsus täpsustas sellega seoses Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil, et need vastavad asjakohases liidu õiguses silmas peetud elektrienergia päevasisese, järgmise päeva ja forvardturgudele. OPCOM ei ole siiski põhikohtuasja pool ja põhikohtuasi ei puuduta ka tema tegevust turul, kuna vaidlus käib üksnes Rumeenia reguleeriva asutuse poolt selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamise üle, millest tuleneb monopoli olemasolu.

28

Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et teine küsimus, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt ühelt poolt selgitust, kas elektriturukorraldaja peab järgima määruse 2019/943 artikli 1 punktides b ja c sätestatud põhimõtteid, ja kas teiselt poolt on selles osas tähtsust, et mõiste „elektriturg“ selle määruse tähenduses on artikli 2 punktis 40 määratletud viitega selle mõiste määratlusele direktiivi 2019/944 artikli 2 punktis 9, või omab see põhikohtuasjas tähtsust vaid siis, kui seda mõista nii, et sellega püütakse kindlaks teha, kas nende põhimõtete või selle määratlusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et sellel turul võib seaduse alusel tegutseda ainult üks elektriturukorraldaja nimetatud määruse artikli 2 punkti 7 tähenduses.

29

Neil asjaoludel tuleb aru saada nii, et oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määrust 2019/943, eelkõige artikli 1 punkte b ja c, artikli 2 punkti 40 ja artiklit 3 tuleb koostoimes direktiiviga 2009/72 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt säilitatakse elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riiklik seaduslik monopol nii hulgimüügi päevasisese kui ka järgmise päeva ja forvardturgudel.

30

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2019/943 eesmärk on vastavalt artikli 1 punktile a luua alus energialiidu eesmärkide ning eelkõige 2030. aasta kliima‑ ja energiaraamistiku tõhusaks saavutamiseks ja vastavalt selle artikli punktile b sätestada lõimitud elektrituru hea toimimise aluspõhimõtted, mis võimaldavad kõigile ressursside pakkujatele ja elektritarbijatele mittediskrimineeriva juurdepääsu turule, ning millega luuakse tarbijatele võimalusi, tagatakse konkurentsivõime ülemaailmsel turul ning tarbimiskaja, energia salvestamine ja energiatõhusus, hõlbustatakse hajanõudluse ja ‑pakkumise agregeerimist ning võimaldatakse turu ja sektorite lõimimist ja taastuvatest allikatest toodetud elektri turupõhist tasustamist.

31

Selles kontekstis seab nimetatud määruse artikli 1 punkt c eesmärgi kehtestada piiriülest elektrikaubandust käsitlevad õiglased reeglid ning suurendada sel viisil konkurentsi elektrienergia siseturul, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära, sealhulgas seada sisse piiriüleste võimsusvoogude hüvitamise kord, kehtestada ühtlustatud põhimõtted seoses piiriüleste ülekandetasudega ning jaotada olemasolevat ühendusvõimsust siseriiklike ülekandesüsteemide vahel.

32

Artikli 1 punktis d on lisatud, et sama määruse eesmärk on soodustada hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mis aitaks tagada kõrgetasemelist elektrienergia varustuskindlust ning kehtestada piiriülese elektrikaubanduse reeglite ühtlustamise mehhanismid.

33

Määruse 2019/943 artiklis 3 on loetletud põhimõtted, mille kohaselt liikmesriigid, reguleerivad asutused, põhivõrguettevõtjad, jaotusvõrguettevõtjad, turukorraldajad ja volitatud ettevõtjad peavad tagama elektrituru toimimise. Nende hulgas on artikli 3 punktis a sätestatud põhimõte, et hinnad kujunevad pakkumise ja nõudluse alusel; punktis b põhimõte, mille kohaselt turureeglid soodustavad hindade vaba kujunemist ja hoiavad ära tegevust, mis takistab hindade kujunemist pakkumise ja nõudluse alusel; punktis h põhimõte, mille kohaselt kaotatakse järk-järgult pakkumispiirkondade või liikmesriikide vaheliste piiriüleste võimsusvoogude ja piiriüleste tehingute takistused elektri‑ ja seotud teenuste turgudel; punktis o põhimõte, mille kohaselt on börsil võimalik läbipaistvalt kaubelda pikaajaliste riskimaandamise toodetega ning pikaajaliste elektrienergia tarnelepingute üle saab pidada läbirääkimisi börsiväliselt, järgides liidu konkurentsiõigust, ning punktis p põhimõte, mille kohaselt turureeglid lihtsustavad toodetega kauplemist kogu liidus.

34

Kuigi – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 22 sisuliselt märkis – need sätted panevad liikmesriikidele ja riiklikele reguleerivatele asutustele teatud kohustused, et edendada konkurentsi elektriturgudel määruse 2019/943 artikli 2 punkti 40 tähenduses, tuleb siiski tõdeda, et ükski neist sätetest ega ka selle määruse ükski muu säte ei näe ette eeskirja, mis käsitleks nendel turgudel kauplemist ja mida võiks – ka nimetatud määrusega taotletavaid eesmärke silmas pidades – tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriik säilitab sellise elektrienergia hulgimüügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riikliku seadusliku monopoli, nagu on arutusel põhikohtuasjas.

35

Eelkõige ei saa asjaolu põhjal, et artikli 2 punktis 40 on mõiste „elektriturg“ määratletud viitega direktiivi 2019/944 artikli 2 punktile 9 nii, et see on „elektriturg, sealhulgas börsiväline turg ja elektribörs, turg energia, võimsuse, tasakaalustus‑ ja tugiteenustega kauplemiseks mis tahes ajavahemikel, sealhulgas tärminlepingute turg, päev-ette-turg ja päevasisene turg“, ja hõlmab seega muu hulgas mitmuses „elektribörse“, tuvastada, et sellisest määratlusest tuleneb liikmesriikidele keeld säilitada sellist riiklikku seaduslikku monopoli, nagu on arutusel põhikohtuasjas, kuna määruses 2019/943 ei ole ühtki sellekohast sätet.

36

Sellist keeldu ei saa tuletada ka selle määruse artikli 10 lõigetest 4 ja 5, millele BRM on eelotsusetaotluse esitanud kohtus tuginenud. Need sätted – mis kuuluvad selle artikli lõikes 1 sätestatud põhimõtte raamistikku, mille kohaselt elektrienergia hulgihinnale ei tohi seada ülem‑ ega alammäära – piirduvad nimelt sisuliselt sellega, et näevad vastavalt ette, et reguleerivad asutused teevad kindlaks oma territooriumil rakendatavad tegevuspõhimõtted ja meetmed, mis võivad kaudselt piirata hulgihindade kujundust, või mis võivad kaasa aidata valitseva seisundi ärakasutamise ennetamisele ja ebatõhusalt kindlaks määratud pakkumispiirkondade tekke vältimisele, ja kui pädev asutus on tuvastanud tegevuspõhimõtte või meetme, mida võidakse kasutada hulgihindade hinnakujunduse piiramiseks, võtab ta kõik asjakohased meetmed, et kõrvaldada, või kui see ei ole võimalik, siis leevendada selle tegevuspõhimõtte või meetme mõju pakkumiskäitumisele.

37

Lisaks tuleb ühelt poolt rõhutada, et ainuüksi turgu valitseva seisundi omamine ei kujuta iseenesest kuritarvitust ELTL artikli 102 tähenduses, ja teiselt poolt märkida, et pelk turgu valitseva seisundi tekitamine eri‑ või ainuõiguste andmise teel ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses ei ole iseenesest ELTL artikliga 102 vastuolus (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Sama järeldus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34 määruse 2019/943 sätete kohta, kehtib ka direktiivi 2009/72 suhtes, mis ei ühtlusta elektrienergia siseturgu täielikult, vaid kehtestab üksnes teatud üldpõhimõtted, mida liikmesriigid peavad konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel järgima (vt selle kohta 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hidroelectrica, C‑648/18, EU:C:2020:723, punkt 27).

39

Täpsemalt oli selle direktiivi artikli 37 lõike 1 punktis j, mis sisuliselt vastab direktiivi 2019/944 artikli 59 lõike 1 punktile o, millele BRM Euroopa Kohtus tugineb, piirdutud käesoleva kohtuasja seisukohast tähtsust omavas osas sellega, et riiklikele reguleerivatele asutustele antakse ülesanne „jälgida turu avamise ja konkurentsi taset ning tulemuslikkust hulgi‑ ja jaemüügitasandil, sealhulgas elektribörse, ning mis tahes konkurentsimoonutusi või ‑piiranguid“. Seega tuleb tõdeda, et selle sätte ühemõttelisest sõnastusest nähtub, et see küll ei kohusta neid ametiasutusi võtma meetmeid, et kaotada selline elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riiklik seaduslik monopol, nagu on arutusel põhikohtuasjas.

40

Samas võib Euroopa Kohus eelotsuse küsimuse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks võtta arvesse liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Comida paralela 12, C‑579/18, EU:C:2019:875, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Seega tuleb esimesena – ja seoses sellega, et põhikohtuasjas on vaidluse all elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste monopoli olemasolu päevasisese ja järgmise päeva hulgimüügiturul – esile tuua, et määruse 2015/1222 artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et kui liikmesriigis või liikmesriigi pakkumispiirkonnas kehtib selle määruse jõustumise ajal elektrienergia päevasiseste ja järgmise päeva kauplemisteenuste riiklik seaduslik monopol, mis takistab nimetamast rohkem kui ühte määratud elektriturukorraldajat, peab asjaomane liikmesriik teatama sellest komisjonile kahe kuu jooksul pärast määruse jõustumist ja võib keelduda pakkumispiirkonda rohkem kui ühe määratud elektriturukorraldaja nimetamisest.

42

Artikli 5 lõikes 2 on täpsustatud, et kõnealuse määruse kohaldamisel loetakse riiklikuks seaduslikuks monopoliks see, kui riigisiseses õigusaktis on selge sõnaga sätestatud, et liikmesriigis või selle pakkumispiirkonnas ei tohi rohkem kui üks isik osutada päevasiseseid ja järgmise päeva kauplemisteenuseid. Artikli 5 lõikes 3 on muu hulgas lisatud, et kui komisjon leiab aruande põhjal, mis tuleb esitada kaks aastat pärast kõnealuse määruse jõustumist, et riiklike seaduslike monopolide jätkamine ei ole põhjendatud või ei ole põhjendatud, et liikmesriik endiselt keeldub lubamast teises liikmesriigis nimetatud määratud elektriturukorraldaja piiriülest kauplemist, võib komisjon kaaluda asjakohaste õigusloome‑ või muude meetmete võtmist liikmesriikidevahelise ja ‑sisese konkurentsi ning kaubanduse edendamiseks.

43

Nendest sätetest tuleneb, et kui määruse 2015/1222 jõustumise hetkel, st selle määruse artikli 84 kohaselt 14. augustil 2015, kehtis liikmesriigis elektrienergia päevasiseste ja järgmise päeva kauplemisteenuste riiklik seaduslik monopol, on liikmesriigil määruse 2015/1222 artikli 5 lõike 1 alusel õigus see monopol selles artiklis ette nähtud tingimustel säilitada, ja järelikult võib ta keelduda rohkem kui ühe määratud elektriturukorraldaja nimetamisest ühte pakkumispiirkonda.

44

Käesoleval juhul ei ole aga vaidlust selles, et sel kuupäeval kehtis Rumeenias elektrienergia päevasiseste ja järgmise päeva kauplemisteenuste monopol, mille teostajaks oli OPCOM kui määratud elektriturukorraldaja selle määruse artikli 2 teise lõigu punkti 23 tähenduses, kusjuures selles sättes sisalduva mõiste määratlus on sisuliselt üle võetud määruse 2019/943 artikli 2 punkti 8, et sellest teatati komisjonile kooskõlas määruse 2015/1222 artikli 5 lõike 1 sätetega ning et komisjon ei ole praeguses etapis võtnud ühtegi asjakohast õigusloome‑ või muud meedet viimati nimetatud määruse artikli 5 lõike 3 tähenduses, mis nõuaks selle monopoli lõpetamist.

45

Seega tuleb nentida, et määrusest 2019/943, eelkõige selle artikli 1 punktidest b ja c, artikli 2 punktist 40 ning artiklist 3 tuleneb koostoimes direktiiviga 2009/72 ja määruse 2015/1222 artikliga 5, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik säilitab elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riikliku seadusliku monopoli päevasisese ja järgmise päeva hulgimüügiturul, kui monopol kehtis selles liikmesriigis juba määruse 2015/1222 jõustumise ajal.

46

Teisena, kuna põhikohtuasjas on arutusel elektrienergia hulgimüügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste monopol forvardturul, siis tasub märkida, et liidu tasandil täielikult ühtlustatud valdkonnas vastu võetud liikmesriigi meetme hindamisel tuleb esmase õiguse sätete asemel lähtuda asjaomase ühtlustamismeetme sätetest (17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hidroelectrica, C‑648/18, EU:C:2020:723, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna aga sellised vahendusteenused ei ole liidu tasandil ammendavalt ühtlustatud, tuleb selliseid riigisiseseid õigusnorme, nagu on arutusel põhikohtuasjas, osas, milles need puudutavad seda monopoli elektrienergia hulgimüügi forvardturul, põhimõtteliselt hinnata asjakohaste esmase õiguse sätete alusel (vt analoogia alusel 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Visnapuu, C‑198/14, EU:C:2015:751, punkt 48).

47

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette teatud majandustegevusega tegelemise ühele avalik-õiguslikule või eraõiguslikule ettevõtjale ainuõigusi andva korra alusel, võivad muu hulgas kujutada endast nii asutamisvabaduse kui ka teenuste osutamise vabaduse piirangut (23. veebruari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑179/14, EU:C:2016:108, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika), mille kohta tuleb seega anda hinnang, kas piirangut saab põhjendada ülekaaluka üldise huviga, ja kui see on nii, siis kas see on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 23. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑179/14, EU:C:2016:108, punktid 165 ja 166 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Käesoleva kohtuasja puhul tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole EL toimimise lepingu asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad sätted üldjuhul kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. jaanuari 2022: aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 50).

49

Euroopa Kohus on 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktides 50–53 toonud esile neli olukorda, milles võib siiski olla põhikohtuasja lahendamiseks vaja tõlgendada põhivabadusi käsitlevaid aluslepingute sätteid, isegi kui kõik põhikohtuasja asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, mistõttu ta on tunnistanud need eelotsusetaotlused vastuvõetavaks (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Fremoluc, C‑343/17, EU:C:2018:754, punkt 20).

50

Euroopa Kohus täpsustas 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktis 54, et neis neljas olukorras ei saa Euroopa Kohus, kui liikmesriigi kohus ei märgi muud peale selle, et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata selle liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, asuda seisukohale, et põhivabadusi käsitlevate EL toimimise lepingu sätete kohta esitatud eelotsusetaotlus on liikmesriigi kohtule tarvilik tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. Konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tuvastada seose sellise vaidluse eseme või faktide, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, ja nende sätete vahel, peavad nimelt ilmnema eelotsusetaotlusest (vt ka 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Fremoluc, C‑343/17, EU:C:2018:754, punkt 21).

51

Euroopa Kohus lisas 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktis 55, et olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne talle vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele selgitada, miks menetluses olev vaidlus on hoolimata sellest, et see on puhtalt riigisisene, põhivabadusi käsitlevate liidu õigusnormidega seotud viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks.

52

Täpsemalt tuleneb nendest nõuetest, et sellise seose tuvastamiseks peavad eelotsusetaotlusest ilmnema konkreetsed asjaolud, nimelt tõendid, mis ei ole hüpoteetilised, vaid kindlad ja võimaldavad seose esinemise üheselt tuvastada, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa piirduda sellega, et esitab Euroopa Kohtule asjaolud, mis võimaldavad sellise seose esinemise välistamata jätta või mis abstraktselt käsitledes võivad seda kaudselt tõendada, vaid vastupidi, ta peab esitama objektiivsed ja omavahel kooskõlas olevad tõendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul seose olemasolu kontrollida (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Fremoluc, C‑343/17, EU:C:2018:754, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

53

Need eelotsuse küsimuste vastuvõetavust puudutavad kaalutlused kehtivad seda enam selle kindlakstegemisel, kas Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud.

54

Käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus aga ühtki eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitust käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 52 viidatud kohtupraktika tähenduses, millest nähtuks, et põhikohtuasjal, mille vastaspooled on Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühing ja Rumeenia reguleeriv asutus ja mis puudutab selle asutuse sellise otsuse õiguspärasust, millega riigisiseste õigusnormide alusel keelduti andmast sellele äriühingule litsentsi elektriturgude korraldamiseks ja haldamiseks selle liikmesriigi territooriumil, oleks hoolimata sellest, et see on puhtalt riigisisene, seos EL toimimise lepingu põhivabadusi käsitlevate sätetega ja seega on põhikohtuasjas käsitletav olukord hõlmatud mõnega neist neljast olukorrast, millele on viidatud 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktides 50–53.

55

Täpsemalt, kuigi Federaţia Europeană a Comercianţilor de Energie (Energiaettevõtjate Euroopa Föderatsioon) on menetlusse astuja põhikohtuasjas, ei sisalda eelotsusetaotlus ühtegi asjaolu, millest nähtuks, milline on tema seos nimetatud kohtuasjaga, ega ühtegi viidet sellele, mil määral saaks selle föderatsiooni sekkumine nimetatud kohtuvaidlusse üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebuse menetlemise staadiumis anda kohtuvaidlusele sellise seose.

56

Samuti, kuigi kohaldatavast õiguslikust raamistikust nähtub, et elektrienergia võib olla piiriülese kaubanduse ese ja põhikohtuasjas arutusel olevaid vahendusteenuseid võivad abstraktselt võttes osutada teistes liikmesriikides asuvad ettevõtjad, tuleb tõdeda, et sellised olukorrad, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole isegi ette näinud, on käesoleval juhul, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 50–52 osutatud kohtupraktikat, ilmselgelt ebapiisavad selleks, et Euroopa Kohus saaks üheselt tuvastada, et mõni EL toimimise lepinguga tunnustatud põhivabadus on põhikohtuasjas kohaldatav.

57

Järelikult, kuigi määrusest 2019/943, eriti artikli 1 punktidest b ja c, artikli 2 punktist 40 ja artiklist 3 koostoimes direktiiviga 2009/72 tuleneb, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik säilitab elektrienergia hulgimüügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riikliku seadusliku monopoli forvardturul, ei mõjuta see tõlgendus vajalikul juhul analüüsi selle kohta, kas monopoli säilitamine on õiguspärane liidu esmase õiguse asjasse puutuvate sätete, sealhulgas, olenevalt olukorrast, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete seisukohast.

58

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määrust 2019/943, eelkõige artikli 1 punkte b ja c, artikli 2 punkti 40 ja artiklit 3 tuleb koostoimes direktiiviga 2009/72 tõlgendada nii, et

59

Võttes arvesse kahele esimesele küsimusele antud vastust, millest sisuliselt nähtub, et määruse 2015/1222 artikli 5 kohaselt võib selles täpselt ette nähtud tingimustel säilitada elektrienergia müügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste riikliku seadusliku monopoli päevasisese ja järgmise päeva hulgimüügiturul, tuleb kolmas küsimus ümber sõnastada nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas ELTL artikleid 101 ja 102 tuleb koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja ELTL artikli 106 lõikega 1 tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et liikmesriigi tasandil võib elektrienergia hulgimüügi‑ ja ostupakkumiste vahendusteenuste osutamiseks forvardturul anda ainult ühe litsentsi, kujutavad endast konkurentsipiirangut nende sätete tähenduses.

60

Selles osas tuleb märkida, et vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, eeldab, et liikmesriigi kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevaid faktilisi olukordi. Nimelt on Euroopa Kohus ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses pädev otsustama liidu õigusnormide tõlgenduse üle üksnes nende asjaolude põhjal, mis liikmesriigi kohus on talle esitanud (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 36).

61

Eriti kehtib see täpsustamise nõue konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Poste Italiane ja Agenzia delle entrate – Riscossione, C‑434/19 ja C‑435/19, EU:C:2021:162, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Samuti on oluline rõhutada, et eelotsusetaotluses sisalduv teave ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikku vastust, vaid tagama ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel tõhusalt oma seisukohad (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus peab tagama, et see võimalus säiliks, võttes arvesse asjaolu, et selle õigusnormi kohaselt edastatakse asjaomastele pooltele ainult eelotsusetaotlused (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Irish Ferries, C‑570/19, EU:C:2021:664, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Need eelotsusetaotluse sisu suhtes kehtivad nõuded on otsesõnu esitatud kodukorra artiklis 94 ning eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ELTL artikli 267 alusel koostöö tegemisel olema neist teadlik ja neid rangelt järgima (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid on pealegi korratud ka Euroopa Liidu Kohtu soovituste liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) punktides 13, 15 ja 16.

64

Käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus ühtki selgitust põhjuste kohta, miks liikmesriigi kohtul tekkis küsimus ELTL artiklite 101 ja 102 tõlgendamise kohta koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja ELTL artikli 106 lõikega 1. Eelkõige ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjusi, miks need sätted on põhikohtuasjas kohaldatavad, ega seda, kuidas võivad põhikohtuasjas arutusel olevad õigusnormid neid sätteid riivata.

65

Neil asjaoludel, kuna Euroopa Kohtul ei ole kolmandale küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikke andmeid, tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks.

66

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu, eelkõige artikli 1 punkte b ja c, artikli 2 punkti 40 ja artiklit 3, tuleb koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ,

tõlgendada nii, et