–

Défense Active des Amateurs d’Armes ASBL, NG ja WL, esindaja: advocaat F. Judo,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet ja L. Van den Broeck, keda abistasid advocaten S. Ronse ja G. Vyncke,

–

Euroopa Parlament, esindajad: J. Étienne, M. Menegatti ja R. van de Westelaken,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Lotarski, K. Pleśniak ja L. Vétillard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Tricot ja C. Valero,

olles 24. novembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

arvestades suulise menetluse uuendamise määrust, mis tehti 28. veebruaril 2023, ning 8. mai 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

–

Belgia valitsus, esindaja: C. Pochet, keda abistasid advocaten S. Ronse ja G. Vyncke,

–

Euroopa Parlament, esindajad: M. Menegatti ja R. van de Westelaken,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: K. Pleśniak ja L. Vétillard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Tricot ja C. Valero,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (EÜT 1991, L 256, lk 51; ELT eriväljaanne 13/11, lk 3) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiiviga (EL) 2017/853 (ELT 2017, L 137, lk 22) muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a kehtivust.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles ühelt poolt Défense Active des Amateurs d’Armes ASBL, NG ja WL (edaspidi koos „DAAA jt“) ning teiselt poolt Conseil des ministres (Belgia valitsus) vaidlevad sellise Belgia õigusnormi kehtivuse üle, mis ei näe ette üleminekumeedet, mis võimaldaks jätkuvalt vallata poolautomaatseid tulirelvi, mis on ümber ehitatud kas paukpadrunite tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks ning mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, kuid mis näeb sellise võimaluse ette juhul, kui sellised poolautomaatsed tulirelvad ei ole niimoodi ümber ehitatud.

3

Direktiivi 91/477 viiendas põhjenduses on märgitud:

„need eeskirjad suurendavad liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel sedavõrd, kui need põhinevad osaliselt ühtlustatud õigusaktidel; seetõttu oleks kasulik määrata kindlaks need tulirelvaliigid, mille omandamine ja valdus on eraisikutele keelatud või lubatud ainult loa või deklaratsiooniga“.

4

Direktiivi 91/477 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ (ELT 2008, L 179, lk 5) muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „tulirelv“ igasugust kaasaskantavat relvarauaga relva, mis laengu toimel laseb välja haavli, kuuli või lendkeha või mis on selleks ette nähtud või mida on võimalik selleks kohandada, välja arvatud kui see on välistatud ühel I lisa III osas loetletud põhjustest. Tulirelvade liigitus on toodud I lisa II osas.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel loetakse, et eset saab kohandada haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks laengu toimel, kui:

5

Direktiivi 91/477 (direktiiviga 2008/51 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punkti A kohaselt kuulusid kategooriasse „B-klass – Loaga lubatud tulirelvad“ muu hulgas:

[…]

6

Direktiivi 91/477 (direktiiviga 2008/51 muudetud redaktsioonis) I lisa III osas oli sätestatud:

„Käesoleva lisa kohaldamisel ei hõlma „tulirelva“ määratlus sellele määratlusele vastavaid esemeid, kui need:

[…]“.

7

Direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 1 punktid 1 ja 3–5 sisaldasid järgmisi mõisteid:

[…]

8

Direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikes 4a oli sätestatud:

„Liikmesriigid võivad otsustada kinnitada, uuendada või pikendada A‑klassi punktide 6, 7 või 8 alla liigituvate tulirelvade lube tulirelvale, mis oli liigitatud B-klassi ning seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, tehes seda vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele. Samuti võivad liikmesriigid lubada kõnealuseid tulirelvi omandada vastava loa saanud muudel isikutel kooskõlas käesoleva direktiiviga […]“.

9

Direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punkti A kohaselt kuulusid kategooriasse „A-klass – Keelatud tulirelvad“:

10

Direktiivi 2017/853 põhjendustes 20 ja 31 oli märgitud:

[…]

11

Direktiiv 91/477 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta direktiiviga (EL) 2021/555 relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (ELT 2021, L 115, lk 1).

12

5. mai 2019. aasta seaduse karistusõiguse ja usu valdkonna mitmesuguste sätete kohta ning millega muudetakse 28. mai 2002. aasta eutanaasiaseadust ja sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleerivat karistusseadustikku (la loi portant des dispositions diverses en matière pénale et en matière de cultes, et modifiant la loi du 28 mai 2002 relative à l’euthanasie et le Code pénal social; Moniteur belge, 24.5.2019, lk 50023; edaspidi „5. mai 2019. aasta seadus“) artiklitega 151–163 muudeti mitut sätet 8. juuni 2006. aasta seaduses, mis reguleerib relvadega seotud majandus- ja individuaalset tegevust (la loi réglant des activités économiques et individuelles avec des armes; Moniteur belge, 9.6.2006, lk 29840; edaspidi „8. juuni 2006. aasta seadus“), muu hulgas selleks, et direktiiv 2017/853 Belgia õiguskorda osaliselt üle võtta.

13

Nii võeti 5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punkt 3 vastu selleks, et võtta Belgia õiguskorda üle direktiivi 91/477 I lisa II osa punktis A esitatud A-klassi punktid 6 ja 8, muutes 8. juuni 2006. aasta seaduse artikli 3 lõiget 1 järgmiselt:

„Keelatud relvadeks loetakse:

[…]

14

5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punktiga 5 muudeti viidatud artiklit 3, lisades sellesse lõike 4, milles on sätestatud:

„Tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, ning tulirelvad, mida ei ole sel otstarbel ümber ehitatud ja mida kasutatakse ainuüksi eespool nimetatud padrunite või ainete tulistamiseks, jäävad sellesse klassi, millesse need on lõigete 1 ja 3 alusel liigitatud.“

15

Nimetatud seadusega muudeti ka 8. juuni 2006. aasta seadust, lisades selle artiklisse 2 punkti 26/1, milles on mõiste „saluudiks kasutatavad ja akustilised relvad“ määratletud kui „spetsiaalselt üksnes paukpadrunite tulistamiseks ehitatud või ümberehitatud tulirelvad, mida kasutatakse näiteks teatrietendustel, fotosessioonidel, filmi- ja televisioonisalvestustel, ajalooliste sündmuste taasetendamisel, paraadidel, spordisündmustel ja õppustel“.

16

5. mai 2019. aasta seaduse artikliga 163 kasutas Belgia seadusandja võimalust, mis on ette nähtud direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikes 4a, lisades 8. juuni 2006. aasta seadusesse artikli 45/2, milles on ette nähtud:

„Isikud, kes on enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandanud ja registreerinud artikli 3 lõike 1 punktides 19 ja 20 viidatud relva kas loa alusel või jahiloa, konkreetse relvahoidmistõendi või laskesportlase litsentsi alusel registreerimise või luba omavate isikute registrisse kandmise alusel, võivad selle relva enda valdusesse jätta, tingimusel et täidetud on muud õigusnormides ette nähtud tingimused relva valdamiseks. Seda relva on lubatud võõrandada üksnes […] laskesportlastele ja vastavat luba omavatele relvakaupmeestele, kollektsionääridele või muuseumidele. Tulirelva võib ka muuta laskekõlbmatuks […] või sellest loobuda.“

17

DAAA jt esitasid 22. novembril 2019 Cour constitutionnelle’ile (Belgia konstitutsioonikohus) kaebuse eelkõige 5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punkti 5 tühistamiseks. Nende sõnul rikub see säte muu hulgas mitut Belgia põhiseaduse sätet, harta artiklit 49 ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna selles on sisuliselt ette nähtud, et tulirelvad, mis olid Belgias kuni 3. juunini 2019 vabas ringluses, st relvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, ning tulirelvad, mida ei ole sel otstarbel ümber ehitatud ja mida kasutatakse ainuüksi eespool nimetatud padrunite või ainete tulistamiseks, on nimetatud kuupäevast alates loakohustuslikud või keelatud, ilma et oleks ette nähtud üleminekusätet isikutele, kes on sellised tulirelvad enne nimetatud kuupäeva seaduslikult omandanud ja registreerinud. Alates samast kuupäevast võib nende isikute suhtes seega algatada kriminaalmenetluse põhjusel, et nende valduses on sellised tulirelvad, kuigi neil ei olnud võimalust valmistuda oma olukorra artikli 153 punktiga 5 kooskõlla viimiseks.

18

Lisaks leiavad DAAA jt, et artikli 153 punktiga 5 koheldakse erinevalt niisuguste ümberehitatud tulirelvade valdajaid ja selliste tulirelvade valdajaid, mis samuti muutuvad 5. mai 2019. aasta seaduse jõustumisega keelatud relvadeks, kuid mis kuuluvad selle seaduse artiklis 163 ette nähtud üleminekukorra kohaldamisalasse. Selline erinev kohtlemine ei ole õiguskindluse edendamise eesmärki arvestades asjakohane ega mõistlikult põhjendatud, sest ümberehitatud tulirelvade valdajatel ei ole võimalik oma olukorda uute normidega kooskõlla viia ega võimalikke kriminaalmenetlusi vältida.

19

Veel on DAAA jt seisukohal, et see säte toob kaasa de facto sundvõõrandamise, kuna selle tagajärjel ei saa seaduslikult omandatud tulirelva valdajad seda ühtäkki enam vallata. Kuna sellise omandiõiguse riivega ei kaasne täielikku ja eelnevat hüvitamist, rikub nimetatud säte seda õigust.

20

Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) märgib, et 5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punktis 5 koostoimes selle seaduse artikliga 163 ei ole ette nähtud üleminekukorda isikute jaoks, kes on enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandanud ja registreerinud tulirelva, mis on ümber ehitatud üksnes paukpadrunite tulistamiseks. Kõnealune seadus ei reguleeri ka seda, kuidas isikud, kes on sellise relva seaduslikult omandanud enne nimetatud kuupäeva, saavad viia oma olukorra kooskõlla uue staatusega, mille nimetatud seadus tema relvale annab, muutes selle kas keelatud või loakohustuslikuks relvaks. Ent kui seadusandja karmistab olemasolevat süsteemi, peab ta tagama, et isikutel, kes on sellise relva seaduslikult omandanud vana süsteemi kehtivusajal, oleks võimalik oma olukord uute normidega kooskõlla viia.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab selles küsimuses, et enne 5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punkti 5 jõustumist olid tulirelvad, mis on ümber ehitatud üksnes paukpadrunite tulistamiseks, Belgias vabas ringluses olenemata sellest, millisesse klassi need oleksid kuulunud, kui neid ei oleks ümber ehitatud. Pärast selle sätte jõustumist olid aga isikutest, kes olid enne13. juunit 2017 omandanud ja registreerinud tulirelva, mis ilma sellise ümberehitamiseta kuulub keelatud relvade klassi, ühtäkki saanud sellise keelatud relva valdajad, mida nad ei võinud ei alles jätta ega võõrandada.

22

Samuti oli pärast nimetatud sätte jõustumist selliste isikute valduses, kellel ei olnud luba, mis on nõutav tulirelva jaoks, mis on ümber ehitatud üksnes paukpadrunite tulistamiseks, ning kes olid enne 13. juunit 2017 omandanud ja registreerinud tulirelva, mis ilma ümberehitamiseta kuulub loakohustuslike relvade klassi, ühtäkki tulirelv, mida nad ei võinud 8. juuni 2006. aasta seaduse artikli 11 lõike 1 alusel vallata. Kuna viimati nimetatud säte nõuab, et selline luba tuleb saada „enne“ kõnealuse relva omandamist, ei ole puudutatud isikutel ka võimalik oma olukorda seadusega kooskõlla viia.

23

Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) leiab, et 5. mai 2019. aasta seaduse artikli 153 punktiga 5 koostoimes selle seaduse artikliga 163 koheldakse isikuid, kes olid enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandanud ja registreerinud poolautomaatrelva 8. juuni 2006. aasta seaduse artikli 3 lõike 1 punktide 19 ja 20 tähenduses, teistmoodi kui isikuid, kes olid enne seda kuupäeva seaduslikult omandanud ja registreerinud tulirelva, mis on ümber ehitatud üksnes paukpadrunite tulistamiseks viimati nimetatud seaduse artikli 3 lõike 4 tähenduses. Kuigi need kaks isikute rühma omandasid oma tulirelva seaduslikult ja registreerisid selle ajal, mil nad ei pidanud veel teadma, et relva staatus muutub, kehtib ainult esimesse rühma kuuluvate isikute suhtes üleminekukord, mis võimaldab neil jätkuvalt oma valduses hoida nüüd keelatud poolautomaatset tulirelva, eeldusel et täidetud on muud relvade valdamise suhtes kehtivad õiguslikud nõuded.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul saab see erinev kohtlemine alguse direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikest 4a, mis võimaldab liikmesriikidel näha ette üleminekukorra isikute jaoks, kes on enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandanud ja registreerinud poolautomaatrelva kategooria „A-klass – Keelatud tulirelvad“ punktide 6–8 tähenduses, mis on esitatud direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punktis A (edaspidi „klassid A.6–A.8“), samas kui üheski direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) sättes ei ole ette nähtud võimalust kehtestada niisugune üleminekukord isikutele, kes on enne seda kuupäeva seaduslikult omandanud ja registreerinud tulirelva, mis on ümber ehitatud üksnes paukpadrunite tulistamiseks.

25

Seetõttu tekib küsimus, kas kõnealune artikli 7 lõige 4a on kooskõlas harta artikli 17 lõikega 1 ning artiklitega 20 ja 21 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, kuna see ei luba liikmesriikidel näha ette üleminekukorda direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punktis A esitatud kategooria „A-klass – Keelatud tulirelvad“ punktis 9 nimetatud relvade jaoks (edaspidi „klass A.9“), mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, samas kui see lubab näha ette üleminekukorra klasside A.6–A.8 tulirelvade jaoks, mis on enne seda kuupäeva seaduslikult omandatud ja registreeritud.

26

Neil asjaoludel otsustas Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis)] artikli 7 lõige 4a koostoimes [sama direktiivi I lisa II osa punktis A esitatud kategooria „A-klass – Keelatud tulirelvad“ punktidega 6–9] rikub [harta] artikli 17 lõiget 1 ning artikleid 20 ja 21 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna sellega ei ole liikmesriikidel lubatud näha ette üleminekukorda [klassi A.9] tulirelvade suhtes, mis on enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandatud ja registreeritud, samas kui see lubab neil näha ette üleminekukorra [klasside A.6–A.8] tulirelvade suhtes, mis on enne 13. juunit 2017 seaduslikult omandatud ja registreeritud?“

27

Komisjon märgib esiteks, et direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõige 4a lubab liikmesriikidel kehtivaid lube üksnes kinnitada, uuendada või pikendada, ning teiseks, et eelotsusetaotlusest nähtub, et Belgias ei olnud enne direktiivi 2017/853 Belgia õiguskorda ülevõtmist paukpadruneid tulistavateks relvadeks ümber ehitatud poolautomaatsete tulirelvade jaoks vaja luba, vaid need olid vabas ringluses.

28

Neil asjaoludel, isegi kui eeldada, et kõnealune artikli 7 lõige 4a hõlmab ka klassi A.9 tulirelvi, ei oleks Belgia Kuningriik saanud nende suhtes kasutada selle sättega antud võimalust. Vastus eelotsuse küsimusele ei mõjuta komisjoni väitel seega põhikohtuasja kaebajate olukorda, nagu seda on kirjeldatud eelotsusetaotluses, mistõttu on esitatud küsimus hüpoteetiline.

29

Selle kohta tuleb märkida, et asjakohasuse eeldust arvesse võttes, mis kehtib liidu õigust puudutavate küsimuste puhul, tuleb asuda seisukohale, et kui – nii nagu käesolevas asjas – ei ole ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse kontrollimine ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega üldse seotud, siis ei puuduta vastuväide, et see norm ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, eelotsusetaotluse vastuvõetavust, vaid esitatud küsimuse sisu (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus BMW Bank jt, C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

31

Esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõige 4a koostoimes direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punktis A esitatud kategooria „A-klass – Keelatud tulirelvad“ punktidega 6–9 on kehtiv harta artikli 17 lõike 1 ning artiklite 20 ja 21 ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte seisukohast.

32

Nagu nähtub nii selle kohtu selgitustest kui ka esitatud küsimuse sõnastusest, põhineb see küsimus eeldusel, et kõnealune artikli 7 lõige 4a lubab liikmesriikidel näha ette üleminekukorra klassidesse A.6–A.8 kuuluvate tulirelvade jaoks, mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, kuid ei luba seda ette näha klassi A.9 kuuluvate tulirelvade puhul.

33

Neil asjaoludel tuleb kõigepealt kontrollida, kas kõnealust artikli 7 lõiget 4a tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriikidel näha ette üleminekukorda klassi A.9 kuuluvate tulirelvade jaoks, mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017.

34

Selleks et teha kindlaks, kas see on nii, ei tule vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale selle sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch, C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks tuleb tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust, ning kooskõlas kogu liidu esmase õiguse, sealhulgas harta sätetega. Seega, kui liidu teisese õiguse sätet saab tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt on õigusnorm liidu esmase õigusega kooskõlas, mitte tõlgendust, mille tagajärjel tuleks tuvastada, et see on sellega vastuolus (21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Mis esimesena puudutab direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a sõnastust, siis tuleb meenutada, et see säte võimaldab liikmesriikidel muu hulgas „otsustada kinnitada, uuendada või pikendada A‑klassi punktide 6, 7 või 8 alla liigituvate tulirelvade lube tulirelvale, mis oli liigitatud B‑klassi ning seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, tehes seda vastavalt [selles] direktiivis sätestatud tingimustele“.

37

Osundatud sõnastusest tuleneb, et kõnealuse sättega liikmesriikidele pakutav võimalus, nimelt võimalus lube kinnitada, uuendada või pikendada, kehtib ainult klassidesse A.6–A.8 kuuluvate poolautomaatsete tulirelvade suhtes, mis olid enne direktiivi 2017/853 jõustumist liigitatud kategooriasse „B-klass – Loa alusel lubatud tulirelvad“, mis on esitatud direktiivi 91/477 (direktiiviga 2008/51 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punktis A (edaspidi „B‑klass“), ning mis olid seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017. Lisaks nähtub sellest sõnastusest, et see võimalus on antud üksnes eeldusel, et järgitakse muid direktiivis 91/477 (muudetud direktiiviga 2017/853) sätestatud tingimusi.

38

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest kõigepealt, et põhikohtuasja aspekt, mida esitatud küsimus puudutab, käsitleb klassi A.9 kuuluvaid poolautomaatseid tulirelvi, mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017.

39

Järgmiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu menetluse poolte seisukohad lahknevad küsimuses, kas poolautomaatsed tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, olid enne direktiivi 2017/853 jõustumist liigitatud B-klassi. Täpsemalt väidab Euroopa Liidu Nõukogu, viidates liikmesriikide poolt direktiivile 91/477 antud erinevatele tõlgendustele, et enne kui direktiiviga 2017/853 lisati klass A.9, ei olnud selge, kas need tulirelvad kuuluvad B‑klassi kohaldamisalasse või mitte.

40

Seevastu ja viimaseks tuleb märkida, et kõik 8. mai 2023. aasta kohtuistungil osalenud väitsid, et klassi A.9 kuuluvad tulirelvad, mis vastavad korraga nii selle klassi kui ka klasside A.6–A.8 kriteeriumidele, võivad kuuluda ka viimati nimetatud klassidesse.

41

Neil asjaoludel tuleb selleks, et teisena võtta arvesse direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a konteksti, kontrollida ühest küljest, kas kõnealused tulirelvad olid enne direktiivi 2017/853 jõustumist liigitatud B‑klassi, ja teisest küljest, kas need võivad kuuluda ühtaegu nii klassi A.9 kui ka mõnda klassidest A.6–A.8.

42

Mis esiteks puudutab küsimust, kas kõnealused tulirelvad olid enne direktiivi 2017/853 jõustumist liigitatud B‑klassi, siis tuleb tõdeda, et – nagu sisuliselt märkis ka kohtujurist oma 24. novembri 2022. aasta ettepaneku punktides 52–55 –klassi A.9 kuuluvad poolautomaatsed tulirelvad, st tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, vastavad olenemata ümberehitamisest mõiste „tulirelvad“ määratlemiskriteeriumidele, mis on ette nähtud nii direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 1 punktis 1 kui ka enne direktiivi 2017/853 jõustumist kehtinud redaktsiooni artikli 1 lõikes 1.

43

Kummagi sätte sõnastusest nähtub nimelt, et tulirelvaks – kui teatud erandid välja arvata – ei loeta mitte ainult sellist kaasaskantavat relvarauaga relva, mis on ette nähtud laskma püssirohu toimel välja haavli, kuuli või lendkeha, vaid ka iga sellist kaasaskantavat relvarauaga relva, mida on võimalik selleks ümber ehitada, ning seejuures loetakse ese püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks ümberehitatavaks, kui sellel on tulirelva väljanägemine ja seda saab vastavalt ümber ehitada tänu selle konstruktsioonile või valmistamismaterjalile.

44

Selles küsimuses on aga direktiivi 2017/853 põhjenduses 20 täpsustatud, et on suur oht, et akustilised relvad ja muud paukpadruneid laskvad tulirelvad ehitatakse ümber tõelisteks tulirelvadeks. Lisaks, mis puudutab muu hulgas mõnda klassidest A.6–A.8 kuuluvaid poolautomaatseid tulirelvi, mis on ette nähtud püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks ja on hiljem ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, kuuludes seega klassi A.9, siis on selge, et need võivad muutuda sama ohtlikuks kui varem, kui need ehitatakse uuesti ümber püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks.

45

Seda hinnangut kinnitab direktiivi 91/477 (direktiiviga 2008/51 muudetud redaktsioonis) I lisa III osa, kuna liidu seadusandja on sellest tulirelva määratlusest sõnaselgelt välja jätnud muu hulgas esemed, mis on muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks neutraliseerimise teel, millega tagatakse, et kõik nende olulised osad on muudetud jäädavalt kasutuskõlbmatuks ning neid ei ole võimalik tulirelva taas laskekõlblikuks muutmiseks eemaldada, asendada või ümber ehitada. Viidatud I lisa III osas ei olnud seevastu sellist erandit ette nähtud relvade jaoks, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks.

46

On tõsi, et direktiivi 2017/853 põhjenduses 20 on ühtlasi täpsustatud, et on oluline tegeleda selliste ümberehitatud tulirelvade probleemiga, lisades need direktiivi 91/477 kohaldamisalasse. Sellest ei saa siiski järeldada, et need ümberehitatud tulirelvad kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse alles alates direktiivi 2017/853 jõustumisest. Kuna need relvad vastavad direktiivi 91/477 (direktiiviga 2008/51 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõikes 1 esitatud tulirelva määratlusele, tuleb direktiivi 2017/853 nimetatud põhjenduses sisalduvat täpsustust nimelt mõista nii, et käesoleva kohtuotsuse punktis 39 esitatud lahknevaid tõlgendusi arvestades on direktiivi eesmärk kinnitada, et ümberehitatud tulirelvad kuuluvad direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) kohaldamisalasse.

47

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et asjaomaseid tulirelvi tuleb käsitada nii, et enne direktiivi 2017/853 jõustumist kuulusid need B‑klassi, mille punktides 1 ja 4–7 olid loetletud poolautomaatsed tulirelvad.

48

Mis puudutab teiseks küsimust, kas poolautomaatsed tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, võivad ühtaegu kuuluda nii klassi A.9 kui ka mõnda klassidest A.6–A.8, siis tuleb märkida, et klassi A.9 sõnastuse kohaselt on sinna liigitatud „kõik sellesse klassi kuuluvad tulirelvad“ pärast nende ümberehitamist paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks.

49

Järelikult tuleneb klassi A.9 sõnastusest, et selleks, et relv saaks kuuluda sellesse klassi, peab see ühelt poolt vastama direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) I lisa II osa punktis A esitatud kategooria „A-klass – Keelatud tulirelvad“ punktides 2, 3, 6, 7 või 8 sätestatud kriteeriumidele (edaspidi „klass A.2, A.3, A.6, A.7 või A.8“) ja teiselt poolt olema ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavaks või akustilisteks relvaks.

50

See sõnastus näib seega kinnitavat, et asjaolu, et relv on niiviisi ümber ehitatud ja kuulub seega klassi A.9, ei tähenda, et see ei liigitu enam klassi A.2, A.3, A.6, A.7 või A.8. Ühest küljest, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, vastavad klassi A.9 kuuluvad relvad nimelt direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 1 punktis 1 esitatud mõiste „tulirelvad“ määratlusele ja teisest küljest ei tehta neis klassides A.2, A.3, A.6, A.7 ja A.8 mingit vahet selle alusel, kas nendega hõlmatud tulirelvad on ümber ehitatud või mitte.

51

Mis kolmandana puudutab direktiividega 91/477 ja 2017/853 taotletud eesmärke, siis esiteks nähtub viimati nimetatud direktiivi põhjendusest 20 ja Euroopa Kohtu käsutuses olevatest direktiivi 2017/853 vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse dokumentidest, et selle seadusandliku menetluse käigus lisati klass A.9 selleks, et liikmesriikide erinevat olukorda arvesse võttes selgitada, et tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, kuuluvad direktiivi 91/477 kohaldamisalasse.

52

Seevastu, nagu märkis eelkõige komisjon, ei näita ükski neist asjaoludest, et liidu seadusandja oleks soovinud selle lisamisega jätta ümberehitatud tulirelvad klasside A.2, A.3, A.6, A.7, A.8 või direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a kohaldamisalast välja. Täpsemalt ei nähtu ühestki direktiivi 2017/853 põhjendusest, et klassi A.9 kuuluvad relvad oleksid nendest klassidest või sellest kohaldamisalast välja jäetud.

53

Teiseks, kuna liidu seadusandja märkis direktiivi 2017/853 põhjenduses 31, et selles direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis hartas tunnustatud põhimõtteid, siis tuleb asuda seisukohale, et artikli 7 lõike 4a eesmärk on tagada omandatud õiguste, eelkõige harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõiguse austamine, sest see võimaldab liikmesriikidel sisuliselt säilitada load, mis on juba antud klassidesse A.6–A.8 kuuluvatele tulirelvadele, mis olid enne selle direktiivi jõustumist liigitatud B-klassi ning seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017, mistõttu ei nõua direktiiv 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) selliste relvade sundvõõrandamist nende valdajatelt (vt selle kohta 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 135).

54

Arvestades aga eesmärki tagada olemasolevate omandiõiguste austamine, ei saa nimetatud artikli 7 lõikele 4a, mis näeb küll ette erandi klassidesse A.6–A.8 kuuluvate tulirelvade valdamise keelu põhimõttest, anda tõlgendust, mille tagajärjel jäävad niisugused relvad selle sätte kohaldamisalast välja, kui need vastavad ka klassis A.9 sätestatud täiendavatele kriteeriumidele. Selline tõlgendus tekitaks nimelt küsimusi – nagu näitab ka käesolev eelotsusetaotlus – kõnealuse artikli 7 lõike 4a kooskõla kohta harta artikliga 17, kuivõrd esimesena nimetatud sätte eesmärk ongi just tagada omandiõiguse austamine.

55

Kolmandaks oli liidu seadusandja eesmärk direktiivi 2017/853 vastu võttes muutunud julgeolekuriskide kontekstis jätkuvalt sama kui see, mida on nimetatud direktiivi 91/477 viiendas põhjenduses, nimelt suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel, määrates selle tarbeks kindlaks nende tulirelvade klassid, mille omandamine ja valdamine on eraisikutele keelatud või lubatud ainult loa või deklaratsiooniga, kusjuures ka see eesmärk ise on suunatud siseturu tõrgeteta toimimise tagamisele (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 54).

56

Lisaks on direktiivi 91/477 eesmärk tagada liidu kodanike avalik julgeolek (vt selle kohta 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punktid 49 ja 126).

57

Ühegagi nendest eesmärkidest ei ole aga vastuolus see, kui selliste tulirelvade valdajatele, mis kuuluvad ühtaegu nii mõnda klassidest A.6–A.8 kui ka klassi A.9, kohaldatakse direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikes 4a ette nähtud üleminekukorda.

58

Ühelt poolt on selline tõlgendus nimelt sobiv, et saavutada eesmärk hõlbustada siseturu toimimist.

59

Teiselt poolt tuleb seoses eesmärgiga tagada liidu kodanike avalik julgeolek kõigepealt tõdeda, et, nagu märkis kohtujurist oma 24. novembri 2022. aasta ettepaneku punktis 72, kujutavad klassi A.9 kriteeriumidele vastavad tulirelvad endast vähem vahetut ohtu kui ainult klassidesse A.6–A.8 kuuluvad tulirelvad, kuna viimastega on otseselt võimalik kuule või lendkehi tulistada, samas kui esimesed üksnes panevad gaase plahvatama ja paiskavad gaasi välja, mistõttu ühed kujutavad endast otsest ohtu, teised uue ümberehitamise korral aga potentsiaalset ohtu.

60

Järgmiseks olgu märgitud, et direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a sõnastusest nähtub, et selles sättes ette nähtud võimalust kohaldatakse üksnes nende tulirelvade suhtes, mis on seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017. See tähendab aga muu hulgas, et nõuded, eelkõige ohutusnõuded, mis olid ette nähtud direktiivi 91/477 redaktsioonis, mis kehtis enne direktiivi 2017/853 jõustumist, on täidetud.

61

Viimaseks tuleb märkida, et see sõnastus tähendab, et kui liikmesriik kavatseb selle sätte alusel kinnitada, uuendada või pikendada klassidesse A.6–A.8 kuuluva poolautomaatse tulirelva luba, peavad olema täidetud muud, eelkõige ohutusega seotud tingimused, mis on sätestatud direktiivis 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis).

62

Seetõttu ei ilmne – nagu väitsid ka Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon 8. mai 2023. aasta kohtuistungil –, et eesmärki tagada liidu kodanike avalik julgeolek võiks kahjustada asjaolu, et niisuguste tulirelvade valdajatel, kelle relv kuulub ühtaegu nii mõnda klassidest A.6–A.8 kui ka klassi A.9, võimaldatakse direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a alusel säilitada nendesse klassidesse A.6–A.8 kuuluvate relvade jaoks juba antud load.

63

Neljandana ei võta artikli 7 lõike 4a selline tõlgendus, mis – nagu nähtub eeltoodud kaalutlustest – on kooskõlas selle sätte sõnastuse ja kontekstiga ning selle õigusakti ülesehituse ja eesmärkidega, mille osa see säte on, ka selle sätte ega direktiiviga 2017/853 klassi A.9 lisamise soovitavat toimet.

64

Nimelt ühelt poolt, nagu on märgitud eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 54, see tõlgendus hoopis tagab artikli 7 lõike 4a soovitava toime, kuna selle eesmärk on tagada omandatud õiguste kaitse, eelkõige harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõiguse austamine.

65

Teiselt poolt ei mõjuta see tõlgendus kuidagi käesoleva kohtuotsuse punktis 51 mainitud selgitamiseesmärki, mida liidu seadusandja soovis saavutada klassi A.9 lisamisega. Lisaks, nagu nähtub juba selle klassi sõnastusest, ei hõlma see mitte ainult klassidesse A.6–A.8 kuuluvaid tulirelvi, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks, vaid ka klassidesse A.2 ja A.3 kuuluvaid tulirelvi, mis on niiviisi ümber ehitatud ja mis omakorda ei olnud hõlmatud liikmesriikidele direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõikega 4a antud võimalusega.

66

Järelikult tuleb kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõiget 4a tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel kasutada selles sättes ette nähtud võimalust kõigi klassidesse A.6–A8 kuuluvate poolautomaatsete tulirelvade puhul, sealhulgas nende relvade puhul, mis kuuluvad ühtaegu nii nendesse klassidesse kui ka klassi A.9.

67

Sellest tuleneb, et käesoleva kohtuotsuse punktis 32 esitatud eeldus, millel küsimus põhineb, on väär.

68

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 91/477 (direktiiviga 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a kehtivust harta artikli 17 lõike 1 ning artiklite 20 ja 21 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte seisukohast.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiiviga (EL) 2017/853 muudetud redaktsioonis) artikli 7 lõike 4a kehtivust Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõike 1 ning artiklite 20 ja 21 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte seisukohast.