1.

Liikmesriigi õigusnormid näevad riigiga tegeliku sideme puudumise korral teatavatel tingimustel ette selle liikmesriigi kodanike 22aastaseks saamisel kodakondsuse ex lege kaotamise, kui enne seda kuupäeva ei ole taotletud kodakondsuse säilitamist. Selle tagajärjel kaotab puudutatud isik liidu kodaniku staatuse, ilma et liikmesriigi ametiasutused kontrolliksid selle kaotusega isiku olukorrale kaasnevate tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, kui taotlus esitatakse pärast seda vanust.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada selgust küsimuses, kas niisugused riigisisesed õigusnormid on kooskõlas ELTL artikliga 20 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7.

3.

Käesolev kohtuasi on selle peatüki neljas osa, mis käsitleb liikmesriikide kohustusi kodakondsuse saamisel ja kaotamisel liidu õiguse seisukohast ning mis sai alguse kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Rottmann ( 2 ). Sellest kohtuotsusest tulenevat kohtupraktikat kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsustes Tjebbes jt ( 3 ) ja Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine) ( 4 ). Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse uuesti analüüsida liikmesriigi kodakondsuse ex lege kaotamise tingimusi, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, arvestades liidu õigusest tulenevaid nõudeid, nagu Euroopa Kohus neid tõlgendas kohtuotsuses Tjebbes jt.

4.

ELTL artikli 20 lõikega 1 on kehtestatud liidu kodakondsus ja selles on sätestatud, et „[i]ga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus“, on liidu kodanik. Vastavalt ELTL artikli 20 lõike 2 punktile a on liidu kodanikel „õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil“.

5.

Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.

6.

Taani 7. juuni 2004. aasta kodakondsuse seaduse (Lov nr. 422 om dansk indfødsret, lovbekendtgørelse; kodifitseerimismäärus nr 422) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kodakondsuse seadus“) on § 8 lõikes 1 ette nähtud:

„Välismaal sündinud isik, kes ei ole kunagi elanud Taani Kuningriigis ega ole viibinud Taanis asjaoludel, mis tõendavad lähedast seotust selle riigiga, kaotab 22aastaseks saamisel Taani kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui ta muutuks seetõttu kodakondsuseta isikuks. Pagulaste, sisserändajate ja integratsiooniminister või tema volitatud isik võib siiski enne seda tähtpäeva esitatud taotluse alusel anda loa kodakondsuse säilitamiseks.“

7.

13. oktoobri 2015. aasta ringkirja nr 10873 naturalisatsiooni kohta (cirkulæreskrivelse nr. 10873 om naturalisation) muudeti 16. märtsi 2016. aasta ringkirjaga nr 9248 (edaspidi „naturalisatsiooni ringkiri“).

8.

Naturalisatsiooni ringkirja kohaselt peavad endised Taani kodanikud, kes on kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 alusel Taani kodakondsuse kaotanud, põhimõtteliselt vastama Taani kodakondsuse saamise üldtingimustele, mis on ette nähtud seadusega. See tähendab, et isikud, kes vastavad tingimustele, mis on ette nähtud selles ringkirjas riigis elamise, vanuse, hea käitumise kohta, võlgade kohta ametiasutuste ees, iseseisva toimetuleku, töötamise, taani keele oskuse ning Taani ühiskonna, kultuuri ja ajaloo tundmise kohta, kuuluvad Taani valitsuse kodakondsuse andmise seaduse eelnõu kohaldamisalasse. Selle ringkirja artikli 5 lõike 1 kohaselt peab taotleja kodakondsuse taotlemise ajal elama riigi territooriumil. Ringkirja artikli 7 kohaselt nõutakse, et taotleja on riigis elanud järjest üheksa aastat.

9.

Sama ringkirja artikli 13 kohaselt koostoimes selle lisa 1 punktiga 3 võib riigis viibimise või elamise üldnõudeid leevendada isikutele, kellel oli varem Taani kodakondsus või kes on Taanist pärit.

10.

Põhikohtuasja kaebajal, kes sündis 5. oktoobril 1992 Ameerika Ühendriikides, on sünnist saadik Taani ja Ameerika kodakondsus ning ta ei ole kunagi Taanis elanud. Tal on kaks õde ja venda, kes elavad Ameerika Ühendriikides ja kellest üks on Taani kodanik, ning tal ei ole Taanis ühtegi sugulast, õde ega venda.

11.

Põhikohtuasja kaebaja esitas 17. novembril 2014 Udlændinge- og Integrationsministerietile (välismaalaste ja integratsiooniministeerium) taotluse Taani kodakondsus pärast 22. eluaastat säilitada. Taotluses esitatud teabe põhjal leidis ministeerium, et kaebaja oli enne 22aastaseks saamist viibinud Taanis maksimaalselt 44 nädalat. Lisaks teatas põhikohtuasja kaebaja, et ta viibis pärast 22aastaseks saamist Taanis viis nädalat ja kuulus 2015. aastal Taani korvpallikoondise naiskonda. Ta oli samuti märkinud, et 2005. aastal viibis ta umbes 3–4 nädalat Prantsusmaal. Miski ei viita siiski sellele, et peale selle oleks ta elanud mõnes teises liidu liikmesriigis.

12.

Välismaalaste ja integratsiooniministeerium teatas 31. jaanuari 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus“) põhikohtuasja kaebajale, et vastavalt kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimesele lausele kaotas ta Taani kodakondsuse 22aastaseks saamisel ning et selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandit ei ole võimalik kohaldada, kuna tema kodakondsusetaotlus oli esitatud pärast 22aastaseks saamist. Selles otsuses on nimelt märgitud, et põhikohtuasja kaebaja kaotas Taani kodakondsuse, kui ta sai 22aastaseks, kuna ta ei ole kunagi Taanis elanud ega ole seal ka viibinud tingimustel, mis näitavad seotust selle liikmesriigiga, kuna kogu enne tema 22aastaseks saamist riigis viibimise kestus on maksimaalselt 44 nädalat.

13.

Põhikohtuasja kaebaja esitas 9. veebruaril 2018 Københavns byretile (Kopenhaageni esimese astme kohus, Taani) nõude vaidlusalune otsus tühistada ja asi uuesti läbi vaadata. 3. aprilli 2020. aasta kohtumäärusega saadeti vaidlus edasi Østre Landsretile (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani), kes otsustas kohtuasja esimeses kohtuastmes läbi vaadata.

14.

Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) 11. oktoobri 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. novembril 2021, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikliga 20 koostoimes [harta] artikliga 7 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ning mille kohaselt kaotatakse üldjuhul selle liikmesriigi kodakondsus ex lege 22aastaseks saamisel, kui tegemist on väljaspool seda liikmesriiki sündinud isikutega, kes ei ole kunagi selles liikmesriigis elanud ega ole viibinud seal asjaoludel, mis tõendavad lähedast seotust selle liikmesriigiga, mistõttu jäävad isikud, kellel ei ole ka teise liikmesriigi kodakondsust, ilma liidu kodaniku staatusest ja selle staatusega kaasnevatest õigustest, võttes arvesse, et põhikohtuasjas vaidluse all olevatest õigusnormidest tuleneb, et:

15.

Kirjalikud seisukohad on esitanud põhikohtuasja kaebaja, Taani ja Prantsuse valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised peale Prantsuse valitsuse olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 4. oktoobril 2022, ja vastasid küsimustele, mille saatis Euroopa Kohus neile suuliselt vastamiseks.

16.

Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 koostoimes harta artikliga 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad isikute 22 aasta vanuseks saamisel liikmesriigiga tegeliku sideme puudumise korral teatud tingimustel ette selle liikmesriigi kodakondsuse ex lege kaotamise, kui isik ei ole enne selle vanuse täitumist taotlenud kodakondsuse säilitamist, ja millega kaasneb isikute puhul, kellel ei ole ka mõne teise liikmesriigi kodakondsust, liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õiguste kaotamine, ilma et juhul, kui kodakondsuse säilitamise taotlus esitatakse pärast 22aastaseks saamist, vaadataks individuaalselt läbi kodakondsuse kaotamise tagajärjed nende olukorrale liidu õiguse seisukohast, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seoses sellega, kas kehtiva kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 ette nähtud 22aastaselt Taani kodakondsuse kaotamise kord on kooskõlas ELTL artikliga 20 koostoimes harta artikliga 7, on tingitud esiteks sellest, et kodakondsuse ja seega ka liidu kodaniku staatuse kaotamine on automaatne ning et selles sättes ei ole ette nähtud erandeid, ja teiseks sellest, et pärast seda vanust on raske naturalisatsiooni teel kodakondsust taastada.

18.

Oma analüüsis viitan kõigepealt põhikohtuasjaga seotud aspektidele, mida ma pean asjakohaseks kohtuasja jaoks Euroopa Kohtus (jagu A). Seejärel esitan juhtnööri, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast liidu kodaniku staatuse kaotamise kohta ja eelkõige kohtuotsusest Tjebbes jt, mille suhtes eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendas oma kahtlusi seoses Taani kodakondsuse kaotamise korra kooskõlaga liidu õigusega (jagu B). Lõpuks analüüsin eelotsuse küsimust sellest kohtupraktikast lähtudes, keskendudes esiteks kõnealustes õigusnormides ette nähtud Taani kodakondsuse kaotamisega taotletava üldise huvi eesmärgi õiguspärasuse analüüsile ja teiseks selle kodakondsuse kaotamise proportsionaalsuse kontrollile liidu õiguse seisukohast, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine (jagu C).

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud õiguslikust raamistikust nähtub, et Taani kodakondsuse ex lege kaotamise kord on kehtestatud ühelt poolt kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 ning välismaalaste ja integratsiooniministeeriumi halduspraktikas selle sätte rakendamise kohta ( 5 ) ning teiselt poolt naturalisatsiooni ringkirjas, milles on kehtestatud selle sätte alusel Taani kodakondsuse kaotanud endiste Taani kodanike kodakondsuse taastamise tingimused.

20.

Esiteks, mis puutub kodakondsuse seadusesse, siis tuletan meelde, et selle seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et Taani kodanik, kes on „välismaal sündinud […], kes ei ole kunagi elanud Taani Kuningriigis ega ole viibinud Taanis asjaoludel, mis tõendavad lähedast seotust selle riigiga, kaotab 22aastaseks saamisel Taani kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui ta muutuks seetõttu kodakondsuseta isikuks“ ( 6 ). Selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses on siiski ette nähtud erand sellest reeglist, nimelt et sellised kodanikud võivad enne 22aastaseks saamist esitada välismaalaste ja integratsiooniministeeriumile taotluse Taani kodakondsuse säilitamiseks.

21.

Teiseks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välismaalaste ja integratsiooniministeeriumi halduspraktika kohta kodakondsuse seaduse artikli 8 lõike 1 kohaldamisel välja järgmised asjaolud.

22.

Kõigepealt kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud reegli kohta märgib see kohus, et käesolevas kohtuasjas kõne all oleva elamiskriteeriumi osas tehakse vahet selle järgi, kas Taanis elamise kestus enne 22aastaseks saamist oli vähemalt üks aasta või vähem kui üks aasta. Esimesel juhul tunnustab välismaalaste ja integratsiooniministeerium Taaniga „piisavat sidet“ Taani kodakondsuse säilitamiseks. Teisel juhul on sellest halduspraktikast tulenevad sideme nõuded siiski rangemad ( 7 ). Taotleja peab nimelt tõendama, et vähem kui aastase kestusega riigis viibimised väljendavad siiski „lähedast seotust Taaniga“. Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kodakondsuse seaduse ettevalmistavate materjalide kohaselt ( 8 ) võib selline riigis viibimine hõlmata teatava kestusega sõjaväeteenistust, kõrgkooliõpinguid, koolitust või korduvaid puhkuseperioode.

23.

Seejärel selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandi kohta, et vastavalt välismaalaste ja integratsiooniministeeriumi halduspraktikale asetatakse juhul, kui elukoha- või elamistingimused ei ole täidetud ja kui taotlus on esitatud enne 22aastaseks saamist ( 9 ), rõhku reale muudele asjaoludele, nagu taotleja Taanis elamise kogukestus, selles liikmesriigis viibimiste arv, asjaolu, et riigis viibiti vahetult enne 22aastaseks saamist või et see toimus aastaid varem, ning asjaolu, et taotleja räägib soravalt taani keelt ja tal on pealegi selle liikmesriigiga side.

24.

Lõpuks nähtub kodakondsuse säilitamise taotluste kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et välismaalaste ja integratsiooniministeerium eristab nende taotluste menetlemisel kolme juhtumit vastavalt sellele, kas taotluse esitamise ajal on taotleja alla 21aastane, 21 ja 22 aasta vahelises vanuses või üle 22aastane. Kui taotleja on alla 21aastane, annab ministeerium taotlejale kodakondsustunnistuse üksnes tingimusel, et kodakondsuse seaduse § 8 kohaselt kaotab ta Taani kodakondsuse, mis selle kohtu sõnul tähendab, et ministeerium ei võta seisukohta mitte küsimuses, kas taotlejal säilib Taani kodakondsus, vaid üksnes küsimuses, kas tal on see kodakondsus. Nimetatud kohus märgib, et see tuleneb asjaolust, et sama ministeeriumi praktika kohaselt tuleb kodakondsuse säilitamist hinnata võimalikult lähedal 22 aasta vanusele.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab lisaks, et kuigi Taani halduspraktika on vaatamata pärast põhikohtuasjas otsuse tegemist kuulutatud kohtuotsusele Tjebbes jt jätkuvalt jõus, on kodakondsuse seaduse § 8 lõiget 1 siiski muudetud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see muudatus tähendab, et enne 22aastaseks saamist esitatud kodakondsuse säilitamise taotluse korral peab välismaalaste ja integratsiooniministeerium nüüd arvesse võtma teatud hulka täiendavaid asjaolusid, et hinnata individuaalselt Taani kodakondsuse ja seega ka liidu kodakondsuse kaotamise mõju liidu õiguse seisukohast. Sellega seoses peab ministeerium hindama, kas need tagajärjed on proportsionaalsed põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide eesmärgiga, milleks on Taani kodanike ja Taani vahelise tegeliku sideme olemasolu.

26.

Kolmandaks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus naturalisatsiooni ringkirja kohta, et endistel Taani kodanikel, kes on Taani kodakondsuse kaotanud kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 alusel, on võimalik taotleda Taani kodakondsust naturalisatsiooni korras ning et sellisel juhul peavad nad põhimõtteliselt vastama selles seaduses ette nähtud Taani kodakondsuse saamise üldtingimustele ( 10 ). Neid tingimusi võidakse selliste kodanike suhtes siiski leevendada nõude osas, et Taanis peab olema elatud üheksa aastat järjest ( 11 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest nähtub siiski, et selle leevendamise kohaldamisala on ühelt poolt väga piiratud ja teiselt poolt ei muuda see midagi asjaolus, et ringkirja artikli 5 lõike 1 kohaselt peab taotleja taotluse esitamise ajal elama riigi territooriumil ( 12 ).

27.

Põhikohtuasja kaebaja kohta esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised tuvastatud faktilised asjaolud: kaebajal on Taani ja Ameerika Ühendriikide topeltkodakondsus; ta on sündinud Ühendriikides ega ole kunagi Taanis elanud; ta on selles liikmesriigis siiski viibinud 44 nädalat enne 22aastaseks saamist ja viis nädalat pärast selle vanuse täitumist; ta esitas välismaalaste ja integratsiooniministeeriumile kodakondsuse säilitamise taotluse 43 päeva pärast 22aastaseks saamist; vaidlusaluse otsusega teatati talle esiteks, et kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimese lause kohaselt kaotab ta tegeliku sideme puudumise tõttu Taani kodakondsuse ex lege, kuna ta ei taotlenud kodakondsuse säilitamist enne 22aastaseks saamist, ning teiseks, et selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandit tema suhtes ei kohaldata, kuna tema taotlus oli esitatud pärast 22aastaseks saamist.

28.

Järgnevas arutluskäigus toon välja Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb liidu kodaniku staatuse kaotamist, ja selle kohtupraktika arengu olulised aspektid käesoleva kohtuasja analüüsimiseks.

29.

Kohtuotsuses Rottmann ( 13 ), mis käsitles Saksa ametivõimude otsust naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus ära võtta, kinnitas Euroopa Kohus kõigepealt 1990. aastatel kehtinud põhimõtet ( 14 ), et liikmesriikide pädevust kodakondsuse saamise ja kaotamise osas tuleb teostada kooskõlas liidu õigusega ( 15 ). Seejärel selgitas ta selle põhimõtte ulatust, täpsustades, et „[t]eatava valdkonna kuulumine liikmesriikide pädevusse ei tähenda siiski seda, et liidu õiguse kohaldamisalasse jäävates olukordades ei peaks asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid olema liidu õigusega kooskõlas“ ( 16 ). Ta leidis seega, et võttes arvesse ELTL artikliga 20 antud liidu kodaniku seisundi põhimõttelist laadi, kuulub sellise liidu kodaniku olukord, kellelt liikmesriigi ametiasutused otsustavad võtta ära naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse, pannes ta pärast tal alguses olnud teise liikmesriigi kodakondsuse kaotamist olukorda, mis võib tuua kaasa selle seisundi ja sellega seotud õiguste kaotamise, oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse valdkonda ( 17 ).

30.

Euroopa Kohus on sedastanud ka põhimõtte, et mis puudutab liidu kodanikke, on selle pädevuse teostamine niivõrd, kuivõrd see mõjutab liidu õiguskorrast tulenevaid ja sellega kaitstavaid õigusi – nagu kodakondsuse äravõtmise puhul –, allutatud liidu õigusele vastamise osas kohtulikule kontrollile ( 18 ). Pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et otsus võtta ära naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus selle saamiseks toime pandud pettuse tõttu on põhimõtteliselt õiguspärane ( 19 ), tuvastas ta, et tuleb siiski kontrollida selle otsuse proportsionaalsust, et „võtta liidu kodaniku õiguste kaotamist puudutavas osas arvesse võimalikke tagajärgi, mida see otsus toob kaasa huvitatud isikule ja sõltuvalt olukorrast tema perekonnaliikmetele“ ( 20 ).

31.

Lõpuks on Euroopa Kohus otsustanud, et ELTL artikliga 20 ei ole vastuolus see, kui liikmesriik võtab liidu kodanikult naturalisatsiooni korras pettuse teel saadud kodakondsuse ära, kui kodakondsuse äravõtmise otsus on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ( 21 ).

32.

Seda kohtupraktikat on Euroopa Kohtu hilisemates kohtuotsustes teatud punktide osas kinnitatud ja täiendatud.

33.

Kohtuotsuses Tjebbes jt, mis puudutas Madalmaade kodakondsuse ( 22 )ex lege kaotamise ja seega asjaomaste isikute liidu kodaniku staatuse ( 23 ) kaotamise ühe üldtingimuse kontrollimist liidu õiguse seisukohast, on Euroopa Kohtu arutluskäigu lähtepunkt varasemas kohtupraktikas sedastatud põhimõtte kinnitamine ( 24 ). Nii kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuse Rottmann punktidele 42 ja 45 tuginedes, et nende liidu kodanike olukord, kellel on ainult ühe liikmesriigi kodakondsus ja kes pärast selle kodakondsuse kaotamist satuvad olukorda, kus nad kaotavad ELTL artikliga 20 antud liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused, kuulub oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse ning liikmesriigid peavad seega oma kodakondsusega seotud pädevust teostades järgima liidu õigust ( 25 ).

34.

Täpsemalt, meenutades esiteks, et liikmesriigil on oma kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramise pädevuse kasutamisel õigus lähtuda eeldusest, et kodakondsus väljendab tegelikku sidet tema ja tema kodanike vahel, ja sellest tulenevalt siduda niisuguse tegeliku sideme puudumine või lõppemine tema kodakondsuse kaotamisega ( 26 ), kinnitas Euroopa Kohus, et liidu õigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus, kui liikmesriik näeb niisugustes olukordades, nagu on asjaomases riigisiseses õigusnormis osutatud olukorrad, üldisel huvil rajanevatel kaalutlustel ette tema kodakondsuse kaotamise, ja seda ka siis, kui see toob puudutatud isiku jaoks kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise ( 27 ).

35.

Teiseks on Euroopa Kohus, märkides, kui oluline on, et liikmesriikide ametiasutused ja kohtud järgiksid nendes olukordades proportsionaalsuse põhimõtet, siiski tuvastanud, et liikmesriigi kodakondsuse kaotus ex lege oleks selle põhimõttega vastuolus, kui asjasse puutuvad riigisisesed normid üleüldse ei lubakski niisugusest kaotusest puudutatud isikule põhjustatud tagajärgede üksikjuhtumipõhist läbivaatamist liidu õiguse seisukohast ( 28 ).

36.

Sellest järeldub Euroopa Kohtu hinnangul, et olukorras, kus ühe liikmesriigi kodakondsuse kaotus toimub ex lege ja toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, peavad pädevad riigisisesed ametiasutused ja kohtud saama täiendavalt käsitleda kodakondsuse niisuguse kaotamise tagajärgi ja vajaduse korral puudutatud isiku kodakondsuse ex tunc taastada, kui viimane taotleb reisidokumenti või muud tema kodakondsust tõendavat dokumenti ( 29 ). Euroopa Kohus lisas veel, et proportsionaalsuse niisuguse hindamise käigus peavad liikmesriigi ametiasutused ja kohtud tagama, et kodakondsuse selline kaotamine oleks kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega, mille austamise tagab Euroopa Kohus, ja ennekõike, et see oleks kooskõlas õigusega perekonnaelu austamisele, nagu see on sätestatud harta artiklis 7 ( 30 ).

37.

Kohtuotsustest Rottmann ja Tjebbes jt tulenevat kohtupraktikat kinnitati kohtuotsusega Wiener Landesregierung, milles Euroopa Kohus järeldas selgelt, et viimati nimetatud kohtuasjas kõne all olev otsus ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

38.

Ma viitan kaalutlustele, mille ma esitasin oma ettepanekus kohtuasjas Wiener Landesregierung ( 31 ), ning tuletan siinkohal selguse huvides vaid lühidalt meelde kohtuotsuse Wiener Landesregierung asjaolusid, mis on tarvilikud käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste analüüsimiseks.

39.

Selles kohtuasjas soovis Austria kohus teada, kas sellise isiku olukord, kellel on ainult ühe liikmesriigi kodakondsus ning kes loobub sellest kodakondsusest – ja kaotab seetõttu liidu kodaniku staatuse – Austria kodakondsuse saamiseks pärast seda, kui Austria ametiasutused on talle kinnitanud, et see kodakondsus talle antakse, kuulub oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse, kui see kinnitus võetakse tagasi, mille tagajärjel on isikul takistatud liidu kodaniku staatust taastada. Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt, kinnitades seega, et liidu õigus on sellises olukorras kohaldatav ( 32 ).

40.

Austria kohus soovis samuti teada, kas vastuvõtva liikmesriigi pädevad ametiasutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud peavad kontrollima, kas otsus selle liikmesriigi kodakondsuse andmise kinnitus tühistada, mis muudab puudutatud isiku liidu kodaniku staatuse kaotamise lõplikuks, on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, arvestades selle tagajärgi selle isiku olukorrale. Euroopa Kohus vastas ka sellele küsimusele jaatavalt, kinnitades vastuvõtva liikmesriigi kohtute kohustust kontrollida, kas asjaomane riigisisene otsus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ( 33 ).

41.

Soovin juhtida tähelepanu selle kohtuotsuse teatavatele osadele.

42.

Esiteks märkis Euroopa Kohus, kui tähtis on liidu õiguses tunnustatud proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kontrollimise raames hinnata puudutatud isiku ning vajaduse korral tema perekonna isiklikku olukorda ( 34 ). Sellega seoses kordas ta eelkõige oma väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peavad pädevad asutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud tagama, et asjaomane riigisisene otsus on kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega ja eelkõige harta artiklis 7 sätestatud õigusega perekonnaelu austamisele ( 35 ).

43.

Teiseks, olles analüüsinud Austria valitsuse esitatud põhjendusi ( 36 ), millega õigustati liidu kodaniku staatuse kaotamise otsust, leidis Euroopa Kohus, et arvestades olulisi tagajärgi, mida eelkõige seoses puudutatud isiku perekonna- ja tööelu normaalse arenguga põhjustab tema olukorrale Austria kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmise otsus, mis muudab liidu kodaniku staatuse kaotamise lõplikuks, ei näi see otsus olevat proportsionaalne selle isiku toime pandud rikkumiste raskusega ( 37 ). Seepärast otsustas ta, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte järgimise nõue ei ole täidetud, kui niisugust otsust põhjendatakse haldusrikkumistega, mis seisnevad liiklusreeglite rikkumises, mis vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele toovad kaasa pelgalt rahalise sanktsiooni“. Teisisõnu leidis Euroopa Kohus selle kohtupraktika raames esimest korda kindlalt, et niisugune riigisisene otsus ei ole kooskõlas liidu õiguse proportsionaalsuse põhimõttega ( 38 ).

44.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneva juhtnööri liidu kodaniku staatuse kaotamise kohta moodustavad peamiselt kaks kohtupraktikast tulenevat põhimõtet.

45.

Esimene põhimõte on, et liikmesriigid peavad oma kodakondsuse saamise ja kaotamise alast pädevust teostama kooskõlas liidu õigusega. Selle põhimõtte mõistmiseks on vaja täpselt mõista erinevust selle ainupädevuse ja selle teostamise vahel liidu õiguskorda järgides. Pean siinkohal vajalikuks märkida, et Euroopa Kohus ei ole seda liikmesriikide pädevust kunagi kahtluse alla seadnud. Nagu kirjutas kohtujurist Poiares Maduro, „[r]iigi kodakondsuse (sellest tulenevalt ka liidu kodakondsuse) saamist ja kaotamist ei reguleeri liidu õigus, kuid selle kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused peavad olema kooskõlas liidu õigusega ja arvestama liidu kodaniku õigustega“ ( 39 ). Järelikult ei tule sellest põhimõttest tuletada kodakondsuse äravõtmise täielikku võimatust juhul, kui kodakondsuse kaotamine tooks kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, ega asuda seisukohale, et kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused ei kuulu liidu õiguse kontrolli alla ( 40 ). Nimelt ei saa liidu kodaniku staatust selle kasulikust mõjust ilma jätta ning järelikult ei saa sellega antavaid õigusi rikkuda selliste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmisega, mis ei ole kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Kohtu praktikast tulenevate põhimõtetega, nagu neid on meenutatud eespool ( 41 ).

46.

Teine põhimõte on, et kohtulikku kontrolli teostatakse liidu õiguse ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimisega seoses tuleb meeles pidada mitut asjaolu: kõigepealt, et tuleb individuaalselt hinnata liidu kodaniku staatuse kaotamise tagajärgi asjaomasele isikule ja tema pereliikmetele seoses nende õiguste kaotamisega, mis on igal liidu kodanikul; seejärel nõuet, et need tagajärjed peavad olema kooskõlas hartaga tagatud põhiõigustega, ja lõpuks kohustust lasta asjaomasele isikule kodakondsus ex tunc taastada. Need asjaolud on liidu õiguse alusel teostatava kohtuliku kontrolli seisukohast olulised ning seda, kas kodakondsuse kaotus, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, on proportsionaalne, peavad liikmesriigi pädevad asutused ja kohtud kontrollima, nagu nõuab Euroopa Kohus, täielikult ja hoolikalt.

47.

Järelikult ei ole mingit kahtlust, et kodakondsuse kaotamist, mis toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, mis on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides, tuleb analüüsida nende põhimõtete alusel.

48.

Tuletan kohe meelde, et vastavalt kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimesele lausele kaotas põhikohtuasja kaebaja Taani kodakondsuse ex lege, kui ta sai 22aastaseks, kuna tal puudus tegelik side Taaniga ning kuna Taani kodakondsuse säilitamise taotlus esitati pärast tema 22aastaseks saamist, ei saanud temale kohaldada selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandit.

49.

Põhikohtuasja kaebajal on seega oht kaotada liidu kodaniku staatus, mis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liikmesriikide kodanike põhistaatus ( 42 ).

50.

Arvestades eespool ( 43 ) ja eelkõige kohtuotsuses Tjebbes jt välja toodud kohtupraktikat, on selge, et selliste liidu kodanike olukord, kellel on ainult ühe liikmesriigi kodakondsus ja kes pärast selle kodakondsuse kaotamist satuvad olukorda, kus nad kaotavad ELTL artikliga 20 antud staatuse ja sellega seotud õigused, kuulub seega oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse ( 44 ). Sellest järeldub, et põhikohtuasja kaebaja olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, et Taani Kuningriik peab oma pädevuse teostamisel kodakondsuse valdkonnas seda õigust järgima ning et seda olukorda tuleb kontrollida liidu õiguse seisukohast ( 45 ).

51.

Seda järeldust arvestades tekib küsimus, kas Taani kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 ette nähtud kodakondsuse ex lege kaotamine on liidu õigusega kooskõlas. Tuletan meelde, et nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, peab selleks, et liikmesriigi õigusnormides ette nähtud kodakondsuse kaotamine oleks liidu õigusega kooskõlas, selle kaotamise põhjus olema avalikust huvist kantud põhjus, mis eeldab, et sellega on võimalik saavutada taotletav eesmärk ja kodakondsuse kaotamist, mis sellest artiklist tuleneb, ei saa pidada meelevaldseks aktiks ( 46 ).

52.

Põhikohtuasja kaebaja väidab, et kuigi kodakondsuse seaduse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kodakondsuse eranditu automaatne kaotamine toimub õiguspärasel eesmärgil ning liikmesriigi ja selle kodanike vahel tegeliku sideme ning erilise solidaarsus- ja lojaalsussuhte säilitamise eesmärgil, ei ole see siiski selle eesmärgi saavutamiseks sobiv. Lisaks ei ole selles sättes ette nähtud automaatne kaotamine proportsionaalne ja on seega vastuolus ELTL artikliga 20 koostoimes harta artikliga 7.

53.

Seevastu väidab Taani valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kontroll isikute suhtes, kes on kodakondsuse säilitamise taotluse esitamise ajal 22aastaseks saanud, peab rajanema Taani kodakondsuse kaotamise ja taastamise korra üldisel hindamisel. Taani kodakondsuse ex lege kaotamise proportsionaalsust 22aastaseks saanud isikute puhul tuleks hinnata ka kodakondsuse kuni selle vanuseni säilitamise eeskirjade seisukohast, mis on tervikuna väga järeleandlikud. Lisaks leiab see valitsus, et Taani kodakondsuse kaotamise reeglite õiguspärasust ja proportsionaalsust toetab asjaolu, et ta võib üksikjuhtumipõhise hindamise alusel lubada kodakondsuse säilitamist, kui taotlus on esitatud enne 22aastaseks saamist.

54.

Analüüsin seega esitatud kohtupraktikat silmas pidades, kas kõnealused riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette Taani kodakondsuse kaotamise ja millega kaasneb põhikohtuasja kaebaja liidu kodaniku staatuse kaotamine, kujutavad endast õiguspärast põhjendust ja on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning kas Taani kodakondsuse kaotamise kord on tagajärgede poolest, mis sellega kaasnevad põhikohtuasja kaebaja olukorrale, proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

55.

Esiteks tuletan meelde et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et liikmesriigi soov kaitsta tema ja tema kodanike vahelist erilist solidaarsus- ja lojaalsussuhet ning vastastikusi õigusi ja kohustusi, mis on kodakondsussuhte alus, on õiguspärane ( 47 ). Tema hinnangul on liikmesriigil oma kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramise pädevuse kasutamisel õigus lähtuda eeldusest, et kodakondsus väljendab tegelikku sidet tema ja ta kodanike vahel, ja sellest tulenevalt siduda niisuguse sideme puudumine või lõppemine tema kodakondsuse tegeliku kaotamisega ( 48 ).

56.

Teiseks meenutan ka, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus kohtuotsuses Tjebbes jt täpsustada, et kriteeriumi, mis põhineb sellel, et selle liikmesriigi kodaniku harilik viibimiskoht on olnud piisavalt pikka aega „väljaspool [asjaomast] liikmesriiki ja EL lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid piirkondi“, võib pidada teguriks, mis peegeldab sellise tegeliku sideme puudumist ( 49 ).

57.

Käesoleval juhul, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 eesmärk takistada Taani kodakondsuse edasikandumist põlvkonniti isikutele, kellel ei ole või enam ei ole Taaniga tegelikku sidet. Taani valitsuse sõnul on Taani seadusandja leidnud, et isikud, kes on sündinud välismaal ja kes ei ole Taanis elanud või selles liikmesriigis märkimisväärselt elanud, kaotavad suureks kasvades järk-järgult oma lojaalsuse selle liikmesriigi suhtes ning oma solidaarsuse ja sideme selle liikmesriigiga ( 50 ).

58.

Neil asjaoludel olen arvamusel, et – nagu väidavad Taani ja Prantsuse valitsus ning komisjon – liikmesriik võib põhimõtteliselt õiguspäraselt asuda seisukohale, et välismaal sündinud isikud, kes ei ole selles liikmesriigis elanud või viibinud nii, et tõendada tegelikku sidet liikmesriigiga, võivad järk-järgult kaotada oma lojaalsus- ja solidaarsussuhte ning sideme nimetatud liikmesriigiga. Selle kohta märgin, et kodakondsuse Euroopa konventsiooni artikli 7 lõike 1 punktis e on sätestatud, et isik võib kodakondsuse ex lege kaotada, kui riigi ja tavaliselt välisriigis elava kodaniku vahel puudub tegelik side ( 51 ).

59.

Järelikult näib mulle põhimõtteliselt õiguspärane, et liikmesriik otsustab esiteks, et sellised kriteeriumid nagu kokku vähem kui üheaastase kestusega perioodidel viibimine tema territooriumil ei näita tegelikku sidet selle liikmesriigiga, ja teiseks, et võib kehtestada vanuse, nagu käesoleval juhul 22 eluaastat, et kontrollida, kas kodakondsuse kaotamise tingimused on täidetud.

60.

Seda arvestades pean ammendavuse huvides mainima olulist küsimust, mille tõstatas komisjon oma kirjalikes seisukohtades ja mida arutati kohtuistungil pärast Euroopa Kohtu küsimust, mis väljub selle probleemi piiridest, mis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul lahendada. Küsimus on selles, kas kodakondsuse kaotamise kriteeriumi, mis põhineb asjaolul, et Taani kodanik elab väljaspool Taanit, ja mis ei tee vahet liidus elamise ja kolmandas riigis elamise vahel, võib pidada liidu õiguse seisukohast õiguspäraseks kriteeriumiks, kui selle kodakondsuse kaotamisega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine ( 52 ).

61.

Nimelt, nagu komisjon oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades õigesti rõhutas, tähendaks sellise elukoha kriteeriumi kohaldamine, et isik, kes on Taani kodanik, kellel on kolmanda riigi kodakondsus, kes on sündinud teises liikmesriigis ja kelle ema või isa on Taani kodanik, kes on kasutanud ELTL artikli 21 alusel vabalt liikumise õigust, kaotab 22aastaseks saades ex lege Taani kodakondsuse ja seega liidu kodaniku staatuse, kui ta vastab kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud kumulatiivsetele tingimustele ja talle ei kohaldata selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandit. Teisisõnu viiks isiku vanemate liidu kodaniku staatusega kaasnevate õiguste kasutamine paradoksaalselt selleni, et isik kaotab kõik liidu kodaniku staatusega seotud õigused ( 53 ). Lisaks kaotaks isik need õigused ka siis, kui see teises liikmesriigis sündinud isik kasutab 18–22 aasta vanuses õigust vabalt liikuda ja elada muu hulgas selleks, et töötada või elada teises liikmesriigis ( 54 ).

62.

Kuigi ma jagan komisjoni kahtlusi sellise elukoha kriteeriumi õiguspärasuse ja selle üldise mõju suhtes kodanike vabale liikumisele liidus, ei arva ma, et käesolevas kohtuasjas on selleks, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele, vajalik konkreetne ja põhjalik analüüs, mis keskenduks sellele ilmselgele asjaolule. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et kui kolm või neli nädalat Prantsusmaal viibimist ( 55 ) välja arvata, ei ole põhikohtuasja kaebaja elanud muus liikmesriigis kui Taani ja ta on alati elanud USAs. Esitan siiski järgmised märkused juhuks, kui Euroopa Kohus on teistsugusel arvamusel.

63.

Kõigepealt meenutan, et eelmistes punktides välja toodud probleemi kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Tjebbes jt, ei tekkinud, kuna selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas vaidlusalustes Madalmaade õigusnormides ette nähtud elukohakriteeriumis ei tehtud vahet elukohal Madalmaades ja elukohal mõnes teises liikmesriigis ( 56 ). Kuigi on tõsi, et selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et selline kriteerium kajastab tegeliku sideme puudumist, pidas ta siiski vajalikuks täpsustada, et tegemist on elukohaga „väljaspool [asjaomast] liikmesriiki ja EL lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid piirkondi“ ( 57 ).

64.

Seejärel ei tohi unustada, et liidu kodanike puhul, kes on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis ja kes ei ole kunagi kasutanud õigust vabalt liikuda, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et sellistel kodanikel on õigus tugineda ELTL artikli 21 lõikele 1 ja selle rakendamiseks vastu võetud sätetele ( 58 ).

65.

Lõpuks näib mulle ilmne, et kriteerium, mis ei tee seoses 22 aasta vanuses kodakondsuse kaotamisega, mille tagajärjel kaotab asjaomane isik liidu kodaniku staatuse, vahet elukohal ja elamisel kolmandas riigis või liikmesriigis, piirab selgelt õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mis võib sundida Taani kodanikku selle õiguse kasutamisest loobuma ( 59 ). Selles osas pean märkima, et ma ei näe, kuidas saaks väita, et niisugune liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õiguse piirang on proportsionaalne. Asjaolu, et liidu kodanik võib seetõttu, et ta on asunud elama muusse liikmesriiki kui see, mille kodanik ta on, oma kodakondsuse kaotada, piirab minu arvates ebaproportsionaalselt selle kodaniku õigust vabalt liikuda ja elada. Nagu komisjon kohtuistungil õigesti märkis, ei saa elukohta ja elamist Euroopa Liidu territooriumil pidada liidu kodaniku ja tema päritoluliikmesriigi vahelise tegeliku sideme katkemiseks.

66.

Neil asjaoludel ja võttes arvesse minu kahtlusi seoses niisuguse kriteeriumi nagu kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud elukohakriteeriumi mõjuga kodanike vabale liikumisele liidus, leian, et põhikohtuasja asjaoludel ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriik näeb selles õigusnormis osutatud olukordades üldise huvi tõttu ette kodakondsuse kaotamise, isegi kui puudutatud isik kaotab seetõttu liidu kodaniku staatuse.

67.

Euroopa Kohtu praktikast ja eelkõige kohtuotsuse Tjebbes jt ( 60 ) punktidest 40–42 lähtudes kahtlen, kas Taani kodakondsuse kaotamise kord, kus kodakondsus kaotatakse 22aastaselt, nagu on ette nähtud kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 ja mida Taani ametiasutused praktikas kohaldavad, on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas. Minu kahtlused on tingitud mitte ainult ühest põhikohtuasjas vaidlusaluse õigusnormi aspektist, vaid mitmest selle korra elemendist, mis puudutavad esiteks seda, et liidu kodaniku staatuse kaotamise tagajärgi ei hinnata liidu õiguse seisukohast individuaalselt iga isiku puhul, kes on esitanud taotluse pärast 22aastaseks saamist, ja teiseks kaotatud kodakondsuse ex tunc taastamist.

68.

Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad asjaolu, et Taani kodakondsuse kaotus ja seega liidu kodaniku staatuse kaotamine on automaatne ja et kodakondsuse seaduses ei ole ette nähtud ühtegi erandit. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, ei ole põhikohtuasjas vaidlusaluses olukorras selle isiku olukorda, keda see kaotus puudutab, ja sel juhul tema perekonna olukorda kunagi individuaalselt kontrollitud. See küsimus on minu arvates käesolevas kohtuasjas vaidlustatud kodakondsuse ex lege kaotamise korraga kaasnevate raskuste keskmes.

69.

Esiteks märgin, et ainus viis, mis võimaldab Taani kodanikule, et tema kodakondsuse kaotamise tagajärgi, mille tõttu ta kaotab liidu kodaniku staatuse, hinnatakse liidu õiguse seisukohast individuaalselt, on see, et ta esitab Taani kodakondsuse säilitamise taotluse enne 22aastaseks saamist ( 61 ) ja täpsemalt 21–22 aasta vanuses ( 62 ), mis on minu arvates on väga lühike aeg. Kui tema taotlus on esitatud pärast seda vanust, vaadatakse see läbi ainult selleks, et kontrollida, kas kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud tingimused on täidetud. Kui see on nii, lükatakse tema taotlus automaatselt tagasi ( 63 ) ja puudutatud isik mitte ainult ei kaota Taani kodakondsust ja seega liidu kodaniku staatust, vaid tema puhul ei hinnata ühelgi hetkel selle kaotamise tagajärgi individuaalselt liidu õiguse seisukohast.

70.

Teiseks märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub, et pärast kohtuotsuse Tjebbes jt kuulutamist otsustas välismaalaste ja integratsiooniministeerium, et endistel Taani kodanikel, kes olid saanud 22aastaseks 1. novembri 1993. aasta seisuga või pärast seda kuupäeva ning kes olid taotlenud kodakondsuse säilitamist enne 22aastaseks saamist ja kelle kohta oli kodakondsuse seaduse § 8 alusel tehtud kodakondsuse kaotamise otsus, mille tagajärjel nad kaotasid liidu kodakondsuse, on võimalik taotleda selle otsuse läbivaatamist ( 64 ). Seega, kuigi nendele kodanikele võimaldati otsuse niisugust liidu õiguse seisukohast läbivaatamist, ei saanud põhikohtuasja kaebaja, kes oli saanud 22aastaseks pärast 1. novembrit 1993, seda siiski kasutada, kuna ta oli esitanud kodakondsuse säilitamise taotluse 43 päeva pärast 22aastaseks saamist.

71.

Kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud nõude – et Taani kodakondsuse säilitamise taotlus tuleb esitada enne 22aastaseks saamist – säilitamise põhjuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle sätte ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et kohtuotsuse Tjebbes jt täitmiseks sellesse sättesse muudatuste tegemisel leidis Taani seadusandja, et „näib, et see kohtuotsus ei nõua niisuguse [individuaalse] läbivaatamise süstemaatilist võimalust“.

72.

Sellega seoses väitis Taani valitsus oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades, et kohtuotsusest Tjebbes jt ei nähtu, et individuaalne hindamine peab olema võimalik igal ajal, kui puudutatud isik seda soovib. Tema tõlgendab seda kohtuotsust nii, et piisab, kui niisugust individuaalset hindamist on võimalik läbi viia, mis on tema arvates nii juhul, kui kodakondsuse säilitamise taotlus on esitatud enne 22aastaseks saamist.

73.

Kui nõustuda sellise tõlgendusega, tekiks käesolevas kohtuasjas järgmised küsimused: kas teatud juhtudel tuleb asuda seisukohale, et isik võib liikmesriigi kodakondsuse kaotada, mille tõttu ta kaotab liidu kodaniku staatuse, ilma et ühelgi hetkel hinnataks individuaalselt seda kaotamist ja selle tagajärgi isikule liidu õiguse seisukohast? Ja kas tuleb asuda seisukohale, nagu soovitab Prantsuse valitsus, et liikmesriikide kohustust viia läbi see individuaalne hindamine, nagu on kehtestatud Euroopa Kohtu praktikas, võib piirata õigust lõpetava tähtajaga?

74.

Need küsimused viivad mind selgelt järeldusele, et kohtuotsuse Tjebbes jt sellise tõlgendusega, mille on andnud seadusandja ja Taani valitsus, ei saa nõustuda, kuna see põhineb selle kohtuotsuse ekslikul tõlgendusel.

75.

Esiteks eirab niisugune tõlgendus minu arvates pädevate ametiasutuste ja liikmesriikide kohtute kohustust ühelt poolt järgida liidu kodaniku staatuse kaotamise valdkonnas proportsionaalsuse põhimõtet ja teiselt poolt hinnata selle põhimõtte järgimise raames individuaalselt selle staatuse kaotamise tagajärgi liidu õiguse seisukohast.

76.

Teiseks võimaldab selline tõlgendus liikmesriikidel võtta ELTL artiklilt 20, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, selle kasuliku mõju niisugustes olukordades, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kodaniku staatus liikmesriikide kodanike põhistaatus. Seda staatust ei saa seega jätta ilma selle kasulikust mõjust ja seega ei saa sellega antud õigusi rikkuda selliste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmisega, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas.

77.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et põhimõte, mille kohaselt tuleb liikmesriikide pädevust kodakondsuse saamise ja kaotamise valdkonnas teostada kooskõlas liidu õigusega, ei võimalda asuda seisukohale, et kodakondsuse kaotamise tingimused, mis toovad kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, ei kuulu liidu õiguse kontrolli alla ( 65 ). Selle kohta kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Tjebbes jt, et liikmesriigi kodakondsuse kaotus ex lege oleks proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, kui asjasse puutuvad riigisisesed normid üleüldse ei lubakski niisugusest kaotusest puudutatud isikule põhjustatud tagajärgede üksikjuhtumipõhist läbivaatamist liidu õiguse seisukohast ( 66 ).

78.

Kuid erinevalt sellest, mida Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuse Tjebbes jt punktides 41 ja 42, täheldan sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus Taani kodakondsuse kaotamine toimub ex lege ja sellega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, et Taani ametiasutused ei saa täiendavalt hinnata selle kaotamise tagajärgi kõigile Taani kodanikele, kes on esitanud kodakondsuse säilitamise taotluse pärast 22aastaseks saamist. Nimelt ei ole nende kodanike puhul ühelgi hetkel võimalik individuaalselt hinnata nende tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, mida see kaotamine neile kaasa toob. Niisuguse hindamise puudumine ei ole minu arvates mitte ainult automaatne, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, vaid ka süstemaatiline.

79.

Kohtuotsuse Tjebbes jt õige tõlgendamine tähendab, et kõiki kodakondsuse kaotamise olukordi, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, peab saama hinnata proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus oma ELTL artiklit 20 käsitlevas kohtupraktikas, millega kaasneb individuaalselt hindamise kohustus ka isikute puhul, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja kaebaja. Põhikohtuasjas kõne all olevaid õigusnorme arvestades ei saa aga teatavaid olukordi, kus liidu kodaniku staatuse kaotamisel võivad olla ebaproportsionaalsed tagajärjed, kunagi hinnata liidu õiguse seisukohast, isegi kui puudutatud isikud kaotavad kõik selle staatusega seotud õigused.

80.

Kas seda saab aktsepteerida? Ma leian, et mitte.

81.

Tuletan siinkohal meelde, et Euroopa Kohus on juba otsustanud kohtuotsuses Wiener Landesregierung, et liidu kodaniku staatuse mis tahes – isegi ajutine – kaotamine tähendab, et puudutatud isik jäetakse määramata ajaks ilma võimalusest kasutada kõiki sellest staatusest tulenevaid õigusi ( 67 ). Järelikult on niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus isik on 22aastaseks saamisel juba kaotanud ex lege kodakondsuse ja seega liidu kodaniku staatuse, ilma et tal oleks olnud võimalust seda kaotust vaidlustada, võttes arvesse tagajärgi, mida see talle liidu õiguse seisukohast kaasa toob, asjaomane liikmesriik kohustatud tagama ELTL artikli 20 kasuliku mõju.

82.

Kui kodakondsuse kaotamise põhjused, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, on põhimõtteliselt õiguspärased, nagu käesolevas asjas, saab see kaotamine toimuda üksnes juhul, kui pädevad ametiasutused ja liikmesriigi kohtud järgivad proportsionaalsuse põhimõtet. Üks asi on, et riigisiseses õiguses võib ette näha kodakondsuse ex lege kaotamise reegli, kuna selline seadusandlik valik kuulub liikmesriikide ainupädevusse. Asjaolu, et nendes õigusnormides ette nähtud riigisisene menetlus ei võimalda puudutatud isikul seda kaotust proportsionaalsuse kontrolli ( 68 ) raames vaidlustada ja seega lasta selle kaotamise tagajärgi individuaalselt hinnata, on aga hoopis teine asi. Asjaolu, et liikmesriik võib õiguspäraselt ette näha kodakondsuse ex lege kaotamise, tuleb seega eristada selle kaotamise proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest liidu õiguse seisukohast.

83.

Neil asjaoludel võib väita, et sellise individuaalse hindamise täielik ja süstemaatiline puudumine isikute puhul, kes on esitanud taotluse pärast 22aastaseks saamist, ei ole sobiv proportsionaalsuse hindamise kohustusega taotletud eesmärgi saavutamiseks, milleks on võimaldada neil säilitada kõnealuse liikmesriigi kodakondsus ja seega liidu kodaniku staatus, ning et kodakondsuse äravõtmine, mis kaasneb vaidlusaluse sättega, on meelevaldne ja vastuoluline akt.

84.

Võtame näiteks olukorra, milles on kaks õde AA ja BB, kellel on Taani kodakondsus. AA on sündinud Taanis, aga kolis mõni kuu pärast sündimist koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse. BB on seevastu sündinud Ühendriikides ja on samas olukorras nagu põhikohtuasja kaebaja. Sellisel juhul oleks kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 nende kahe õe suhtes kohaldamise tagajärg see, et AA säilitab Taani kodakondsuse, kuna ta on Taanis sündinud, samas kui tema õde BB, kes esitas taotluse Taani kodakondsuse säilitamiseks veidi aega pärast 22aastaseks saamist, kaotab automaatselt kodakondsuse ja seega liidu kodaniku staatuse, ilma et tal oleks võimalik sellist kaotamist vaidlustada.

85.

Käesoleval juhul märkis põhikohtuasja kaebaja vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele kohtuistungil, et tema vendadel ja õdedel säilis Taani kodakondsus ja sellest tulenevalt liidu kodaniku staatus, kuna nad esitasid taotluse õigel ajal. Seega on tegemist olukorraga, kus põhikohtuasja kaebaja on oma perekonnas ainus, kes on kaotanud Taani kodakondsuse ja seega oma liidu kodaniku staatuse.

86.

Siinkohal tuleks meenutada, et individuaalne hindamine eeldab, et hinnatakse puudutatud isiku ja vajaduse korral tema perekonna olukorda, et määrata kindlaks, kas asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotusel, kui sellega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotus, on tagajärgi, mis liikmesriigi seadusandja taotletavaid eesmärke arvestades mõjutaksid liidu õiguse seisukohast ebaproportsionaalselt selle isiku perekonna- ja tööelu normaalset arengut ( 69 ). Niisuguse proportsionaalsuse kontrollimise puudumise korral ei ole liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud võimelised tagama, et selline kodakondsuse kaotamine on kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega ja eelkõige õigusega perekonnaelu austamisele, nagu see on sätestatud harta artiklis 7 ( 70 ).

87.

Olen seega arvamusel, et sõltumata liikmesriigi seadusandja õiguspärasest valikust kehtestada või mitte kodakondsuse ex lege kaotamise tähtaeg, peab pädevatel ametiasutustel või vajaduse korral liikmesriigi kohtutel olema võimalik individuaalselt hinnata kodakondsuse säilitamise taotluse esitamise ajal igasugust kodakondsuse kaotamist, millega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine. Sellisel juhul tekib küsimus, millist ajavahemikku tuleb proportsionaalsuse kontrolli raames sellise hindamise läbiviimiseks arvesse võtta. Sellega seoses väitis komisjon õigesti, et seda hindamist võiks teha, võttes arvesse asjaomase isiku olukorda 22 aasta vanuses. Kuna individuaalne hindamine oleks võimalik ka siis, kui kodakondsuse säilitamise taotlus on esitatud pärast 22aastaseks saamist, oleks selle hindamise tegemiseks arvesse võetava ajavahemiku niisugune piiramine minu arvates kooskõlas nii õiguskindluse põhimõtte kui ka proportsionaalsuse põhimõttega. Sellega seoses tuleb lisada, et juhul, kui selle hindamise käigus võetakse arvesse puudutatud isiku olukorda 22 aasta vanuses, võib võimalik uute asjaolude esinemine teatud juhtudel siiski nõuda nende asjaolude uuesti hindamist.

88.

Nagu ma juba märkisin, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud ka küsimus, kas naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pärast 22aastaseks saamist on raske. Sellega seoses väidab Taani valitsus, et kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 isikute puhul, kes on kodakondsuse säilitamise taotluse esitamise ajal 22aastased, ette nähtud kodakondsuse kaotamise proportsionaalsuse hindamine peab rajanema Taani kodakondsuse kaotamise ja taastamise korra üldisel hindamisel.

89.

Nagu ma juba mainisin, annab kodakondsuse ex lege kaotamise kord endistele Taani kodanikele võimaluse see kodakondsus hiljem uuesti taastada üldises naturalisatsiooni korras, tingimusel et täidetud on rida nõudeid, mille hulgas on kodakondsuse saamise taotluse esitamise ajal riigi territooriumil elamise nõue ja nõue, et isik on elanud Taanis üheksa aastat järjest ( 71 ).

90.

Kas kodakondsuse taastamise võimalus on piisav selleks, et asuda seisukohale, et Taani kodakondsuse ex lege kaotamise kord on kooskõlas liidu õigusest tulenevate nõuetega, nagu on Euroopa Kohus neid tõlgendanud kohtuotsuses Tjebbes jt?

91.

Ma leian, et mitte.

92.

Esiteks, nagu ma juba märkisin, on Euroopa Kohus oma praktikas kinnitanud põhimõtet, et liikmesriikide pädevust kodakondsuse saamise ja kaotamise valdkonnas tuleb teostada kooskõlas liidu õigusega ( 72 ).

93.

Teiseks, nagu ma samuti mainisin, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et olukorras, kus ühe liikmesriigi kodakondsuse kaotus toimub ex lege ja toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, peavad pädevad riigisisesed ametiasutused ja kohtud saama täiendavalt käsitleda kodakondsuse niisuguse kaotamise tagajärgi ja vajaduse korral puudutatud isiku kodakondsuse ex tunc taastada, kui viimane taotleb reisidokumenti või muud tema kodakondsust tõendavat dokumenti ( 73 ).

94.

Tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Tjebbes jt, põhikohtuasjas käsitletav Taani kodakondsuse kaotamise kord seda võimalust ette ei näe. Ent niisugune kodakondsuse – isegi mõneaastaseks kindlaksmääratud ajaks – kaotamine nagu käesoleval juhul tähendab, et puudutatud isik jäetakse kogu selleks ajaks ilma võimalusest kasutada kõiki sellest liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi ( 74 ). Seega leian, et see kodakondsuse taastamise võimalus ei ole, isegi riigis elamise üldnõuete paindlikumaks muutmise korral, piisav selleks, et asuda seisukohale, et Taani kodakondsuse ex lege kaotamise kord vastab ELTL artikli 20 alusel proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele.

95.

Neil asjaoludel olen arvamusel, et kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsuse kontrollimine liidu õiguse seisukohast – juhul, kui selle kaotamisega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine –, mida tehakse ainult siis, kui seda taotletakse enne, kui puudutatud isik on saanud 22aastaseks, ilma et selle isiku kodakondsuse saaks ex tunc taastada, ei ole piisav selleks, et täita liidu õigusest tulenevaid nõudeid, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Tjebbes jt.

96.

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

ELTL artiklit 20 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad isikute 22 aasta vanuseks saamisel liikmesriigiga tegeliku sideme puudumise korral teatud tingimustel ette selle liikmesriigi kodakondsuse ex lege kaotamise, kui isik ei ole enne selle vanuse täitumist taotlenud kodakondsuse säilitamist, millega kaasneb isikute puhul, kellel ei ole ka mõne teise liikmesriigi kodakondsust, liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õiguste kaotamine, ilma et juhul, kui kodakondsuse säilitamise taotlus esitatakse pärast 22aastaseks saamist, vaadataks individuaalselt läbi kodakondsuse kaotamise tagajärjed nende olukorrale liidu õiguse seisukohast, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet, koos võimalusega puudutatud isiku kodakondsus ex tunc taastada, kui ta taotleb reisidokumenti või muud tema kodakondsust tõendavat dokumenti.