1.

Jean Monnet on Euroopa integratsiooniprotsessi kohta väidetavalt öelnud: „Kui ma peaksin kõik uuesti tegema, alustaksin ma kultuurist.“ Kuid kultuur, vähemalt selle majanduslik mõõde, on suures osas reguleeritud autoriõigusega. Seejuures on üks tegur, mis seisab vastu integratsioonile selles valdkonnas ja soodustab siseturu killustumist vastavalt riigipiiridele: autoriõiguse vääramatu territoriaalsuse põhimõte (riigi territooriumi tähenduses), samuti turuosaliste, sealhulgas selle põhimõtte alusel loodud kollektiivsete esindamise organisatsioonide tavad, mis lähtuvad sellest põhimõttest. Paradoksaalsel kombel, mida rohkem tehnoloogia – eelkõige satelliidilevi, mis on kõne all käesolevas kohtuasjas, ja viimasel ajal internet – võimaldab riikidevahelist kultuurivahetust, seda rohkem on tunda autoriõiguse territoriaalsuse põhimõtte takistavat mõju.

2.

Vastab loomulikult tõele, et sellisel turu killustumisel on ka objektiivne põhjus, nimelt keeleline mitmekesisus, mis on kultuuri alustala. Käesolev juhtum näitab siiski, et isegi olukorras, kus keelebarjäär puudub, kaitsevad asjaomased isikud unguibus et rostro territoriaalsuse põhimõtet, mis on määratletud vastavalt riigipiiridele, kuigi need on siseturul kaotatud. Euroopa Kohtul on käesolevas kohtuasjas võimalus aidata kaasa Euroopa integratsiooni edendamisele kultuuri kaudu vastavalt liidu seadusandja peaaegu juba 30 aastat tagasi väljendatud tahtele.

3.

Nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta ( 2 ) artikli 1 lõike 2 punktides a–c on sätestatud:

„2   

4.

Kõnealuse direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad autori ainuõiguse lubada autoriõigusega kaitstud tööde edastamist üldsusele satelliidi kaudu, võttes arvesse käesoleva peatüki sätteid.“

5.

Kõnealuse direktiivi artikkel 4 laiendab direktiiviga 92/100/EMÜ tagatud esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset satelliidi kaudu edastamisele ( 3 ).

6.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 4 ) artikli 1 lõike 2 punkt c on sõnastatud järgmiselt:

„Välja arvatud artiklis 11 osutatud juhud[ ( 5 )], ei muuda ega mõjuta käesolev direktiiv mingil viisil [liidu] olemasolevaid sätteid järgmiste valdkondade kohta:

[…]

7.

Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu […]“.

8.

9. aprilli 1936. aasta autoriõiguse seaduse (Urheberrechtsgesetz) § 17b lõige 1, 27. detsembri 2018. aasta redaktsioonis, ( 6 ) mis on käesolevas asjas kohaldatav, sätestab:

„Satelliidi kaudu edastamisel seisneb autoripoolne kasutamistoiming programmi sisaldavate signaalide sisestamises ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja maajaama vahel. Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, toimub satelliidi kaudu edastamine seega ainult selles riigis, kus selline sisestamine aset leiab.“

9.

Staatlich genehmigte Gesellschaft der Autoren, Komponisten und Musikverleger Reg. Gen. mbH (AKM) (piiratud vastutusega registreeritud ühinguna tegutsev autorite, heliloojate ja muusikakirjastajate kollektiivse esindamise organisatsioon; edaspidi „AKM“) on muusikateoste autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kollektiivse esindamise Austria ühing.

10.

Canal+ Luxembourg Sàrl (edaspidi „Canal+“) on Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühing, mis pakub Austrias tasu eest mitme ringhäälinguorganisatsiooni programmide pakette („satelliidipaketid“).

11.

Programme sisaldavad satelliidisignaalid sisestavad sideahelasse (üleslüli, uplink) enamasti ringhäälinguorganisatsioonid ise, mõnikord teeb seda Canal+, kuid mitte kunagi Austrias, vaid teistes liidu liikmesriikides. Edastatakse voog, mis sisaldab kogu kõrglahutusega programmi koos kogu lisateabega, nagu heli- ja subtiitrite andmed, jne. Pärast satelliidilt „tagasisaatmist“ võtavad voo vastu satelliidi levialas asuvad satelliitlevi vastuvõtuseadmed. Seejärel voog sektsioonitakse ja kasutaja saab igale programmile terminalis juurdepääsu. Programmid on kodeeritud ja nende kasutamiseks peab vastuvõtuseade need dekodeerima. Canal+ teeb oma klientidele juurdepääsuvõtmed kättesaadavaks ringhäälinguorganisatsioonide nõusolekul. „Paketid“ luuakse eri programmide juurdepääsuvõtmete kombineerimisega.

12.

Paketid sisaldavad nii tasulisi kui ka tasuta teleprogramme. Viimased ei ole kodeeritud ja neid saab Austria territooriumil alati igaüks standardkvaliteediga vastu võtta.

13.

AKM esitas hagi, milles nõudis sisuliselt satelliidisignaalide edastamise lõpetamist Austrias ja hüvitise maksmist, väites, et ta ei ole andnud luba kõnealuseks edastamiseks. AKM on arvamusel, et hoolimata ringhäälinguorganisatsioonidelt väidetavalt saadud loast teoste üldsusele satelliidi kaudu edastamiseks peaks Canal+ samuti omama sellist luba, mida kõnealune ettevõtja ei ole suutnud tõendada. AKM leiab seega, et Canal+ rikub tema hallatavaid õigusi.

14.

Canal+‑i toetuseks lubati põhikohtuasjas menetlusse astuda neljal äriühingul, sealhulgas Saksamaal asutatud ringhäälinguorganisatsioonil Seven.One Entertainment Group GmbH ja Austrias asutatud ringhäälinguorganisatsioonil ProSiebenSat.1 PULS 4 GmbH (edaspidi „menetlusse astujad“).

15.

30. juuni 2020. aasta kohtuotsusega rahuldas Oberlandesgericht Wien (Viini ülemkohus, Austria) apellatsioonkaebuse osaliselt. See kohus leidis muu hulgas, et Canal+‑i pakutavad satelliidipaketid jõuavad uue üldsuseni, st üldsuseni, mis erineb ringhäälinguorganisatsioonide tasuta edastamise sihtrühmaks olevast üldsusest. Nii AKM kui ka Canal+, keda toetasid menetlusse astujad, esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

16.

Neil asjaoludel peatas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Eelotsusetaotlus esitati 5. mail 2021. Kirjalikud seisukohad esitasid AKM, Canal+, menetlusse astujad ja Euroopa Komisjon. Samad pooled olid esindatud 8. juunil 2022 toimunud kohtuistungil.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab kaks eelotsuse küsimust, kusjuures teine küsimus sõltub esimesele küsimusele antud vastusest. Võttes arvesse vastust, mille ma soovitan anda esimesele küsimusele, ei ole vaja vastata teisele küsimusele, kui Euroopa Kohus nõustub minu põhjendustega. Siiski analüüsin seda lühidalt täielikkuse huvides.

19.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et satelliidipakettide pakkuja on kohustatud saama selles liikmesriigis, kus selliselt edastatavad kaitstud objektid on üldsusele kättesaadavad (vastuvõttev liikmesriik), autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate loa seoses tema teostatava satelliidi kaudu üldsusele edastamise toiminguga.

20.

See küsimus on seotud Euroopa Kohtu praktikaga, mis tuleneb muu hulgas 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusest Airfield ja Canal Digitaal (C‑431/09 ja C‑432/09, edaspidi „kohtuotsus Airfield, EU:C:2011:648), ja puudutab tegelikult selle kohtuotsuse tõlgendamist.

21.

Enne kohtuotsuse Airfield analüüsimist tuleb esitada mõned sissejuhatavad märkused.

22.

Oma algusaegadel piirdus teleringhääling loomulikult riigipiiridega – selle jaoks kasutati raadiolaineid, mille sagedusalad olid riikide käsutuses, kes eraldasid need operaatoritele edastamiseks riigi territooriumiga piiratud alal. Signaali leviala vastas seega sisuliselt edastava riigi territooriumile, mis ühtlasi moodustas selle riigi autoriõiguse territoriaalse kohaldamisala.

23.

Satelliittelevisiooni tulek on seda olukorda muutnud, võimaldades katta palju suuremat ala kui ühe riigi territoorium. Seetõttu tekib küsimus, millist autoriõigust tuleb kohaldada: kas ainult selle riigi autoriõigust, kus signaali satelliidile edastatakse, või ka nende riikide autoriõigust või -õigusi, kus signaali saab vastu võtta ( 7 )?

24.

Direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkt b vastab sellele küsimusele liidu õiguse seisukohast. Kuigi see säte on esitatud jaotises „Mõisted“, kehtestab see säte ühe kõnealuse direktiivi peamise sisulise eeskirja, nimelt sisestuskoha liikmesriigi põhimõtte. Selle põhimõtte kohaselt loetakse satelliidi kaudu üldsusele edastamise toiming, nagu on määratletud kõnealuses direktiivis, toimunuks ainult selles liikmesriigis, kus signaal satelliidile saadeti. Seega on sellise akti suhtes kohaldatav ka selle riigi autoriõigus.

25.

Samal ajal tagab direktiiv 93/83 kõigis liikmesriikides autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste võrdväärse kaitse, ühtlustades selle kaitse artiklites 2 ja 4 ning välistades artikli 3 lõikes 1 sundlitsentsid. Seega on õiguste omajate õigused seoses teoste kasutamisega vastuvõtvates liikmesriikides kaitstud samaväärselt sisestuskoha liikmesriigi autoriõiguse alusel ( 8 ). Vastuvõtvad liikmesriigid peavad tagama, et nende õiguste kasutamise eest makstava tasu puhul võetakse vastavalt direktiivi 93/83 põhjendusele 17 arvesse kogu võimalikku üldsust.

26.

Sisestuskoha liikmesriigi põhimõtte kehtestamise peamine eesmärk oli hõlbustada raadio- ja televisiooniprogrammide piiriülest edastamist satelliidi kaudu, tagades õiguskindluse ja kõigi asjaosaliste huvide piisava kaitse taseme ( 9 ).

27.

Sisestuskoha liikmesriigi põhimõte puudutab siiski ainult direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktides a ja b määratletud üldsusele satelliidi kaudu edastamise toimingut. See määratlus koosneb mitmest elemendist. Esiteks seisneb see toiming programmi sisaldavate signaalide edastamises satelliidile ja tagasi Maale suunduvasse sideahelasse. Teiseks peab edastamine toimuma ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja tema vastutusel. Kolmandaks peavad programmi sisaldavad signaalid olema mõeldud üldsusele vastuvõtmiseks. Neljandaks peab kõnealune sideahel olema katkematu alates signaalide edastamisest kuni nende (võimaliku ( 10 )) vastuvõtmiseni üldsuse poolt. Viiendaks peab lõpuks, kui signaalid on kodeeritud, ringhäälinguorganisatsioon, kelle kontrolli all ja vastutusel toimingut tehakse või kelle nõusolekul see toimub, tegema üldsusele kättesaadavaks nende signaalide dekodeerimise vahendi ( 11 ).

28.

Nendele tingimustele vastav toiming on „üldsusele satelliidi kaudu edastamine“ direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses ja selle suhtes kohaldatakse sisestuskoha liikmesriigi põhimõtet. See põhimõte ei hõlma mitte ainult sisestamist ennast, st programmi sisaldava signaali sisestamist satelliidi üleslülile, vaid kogu edastamisprotsessi tervikuna, sealhulgas selle signaali edastamist lõppkasutajateni. Seega kohaldatakse edastamisprotsessi kui terviku suhtes ainult sisestuskoha liikmesriigi õigust. Seevastu ei saa igasugust autoriõigusega või sellega kaasnevate õigustega kaitstud objekti kaugkasutamise toimingut, sealhulgas satelliidi abil, mis ei vasta direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktides a ja c sätestatud tingimustele, määratleda „üldsusele satelliidi kaudu edastamisena“ eespool nimetatud sätte tähenduses ja selle suhtes ei kohaldata sisestuskoha liikmesriigi põhimõtet.

29.

Airfieldi kohtuasjas pidi Euroopa Kohus analüüsima satelliidipaketi pakkuja tegevust, mis sarnaneb käesolevas kohtuasjas vaadeldava Canal+‑i tegevusega. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et see tegevus kuulub üldsusele satelliidi kaudu edastamise alla direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktide a–c tähenduses ( 12 ).

30.

Käesoleval juhul tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab põhikohtuasjas käsitletava edastamise tehniliste üksikasjade kohta suhteliselt vähe teavet. Kuna aga eelotsuse küsimused puudutavad direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti b ja kaudselt kohtuotsuse Airfield tõlgendamist, lähtun sellest, et Euroopa Kohtu selles kohtuotsuses tehtud järeldus, mis puudutab satelliidipakettide pakkuja tegevuse määratlemist, on ülekantav käesolevale kohtuasjale.

31.

See tähendab, et programmi sisaldavad signaalid edastatakse satelliidile ja tagasi Maa peale viivatesse sideahelatesse kas ringhäälinguorganisatsioonide endi või nende nõusolekul Canal+‑i poolt. Seega on ringhäälinguorganisatsioonidel kontroll ja vastutus selle edastamise eest ( 13 ). Need signaalid on mõeldud üldsusele vastuvõtmiseks. Nimelt on selle tegevuse eesmärk programmide edastamine üldsusele otseseks vastuvõtmiseks ( 14 ). Sideahel satelliidile suunatud üleslüli kaudu (uplink) signaalide edastamise ja võimaliku üldsuse poolt vastuvõtu vahel on katkematu. Igasugune sekkumine nendesse signaalidesse, näiteks pakkimine või kodeerimine ja dekodeerimine, on osa tavapärasest tehnilisest tegevusest, mis on seotud signaalide ettevalmistamisega satelliidi kaudu edastamiseks, ega kujuta endast sideahela katkestamist ( 15 ). Samuti vastab tõele, et Canal+ teeb dekodeerimisseadmed kättesaadavaks vastavate ringhäälinguorganisatsioonide nõusolekul.

32.

Nõustun täielikult kohtu poolt kohtuasjas Airfield järgitud analüüsiga, mis puudutab satelliidipakettide pakkuja tegevuse kvalifitseerimist üldsusele satelliidi kaudu edastamisena. Ainus punkt, milles mul on praeguses etapis kahtlusi, on järeldus, et esiteks ei ole direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktis a osutatud ringhäälinguorganisatsiooni kontroll ja vastutus seotud üldsusele satelliidi kaudu edastamise toiminguga tervikuna, vaid ainult signaalide edastamisahelasse sisestamisega, ja et teiseks võib seda kontrolli ja vastutust jagada ( 16 ).

33.

Esiteks, kui eespool nimetatud sätte kohaselt peavad programmi sisaldavad signaalid olema alates hetkest, mil need sisestatakse sideahelasse, mõeldud üldsusele vastuvõtmiseks ( 17 ), ja kui see ahel peab olema katkematu, tähendab kontroll nende signaalide sisestamise üle tingimata ja automaatselt üldsusele edastava sidetoimingu kui terviku kontrollimist. Kontrolli ülevõtmine teise isiku poolt pärast signaalide sisestamist, näiteks selleks, et lükata edastamist ajaliselt edasi või muuta selle sihtkohta, tähendaks nimelt sideahela katkestamist.

34.

Sama kehtib ka vastutuse kohta. Katkematu sideahela puhul toob otsus signaalide edastamise kohta tingimata kaasa nende kättesaadavuse üldsusele, nii et ringhäälinguorganisatsioon ei saa eitada oma vastutust nende signaalide kaudu edastatavate programmide edastamise eest üldsusele. See kehtib ka juhul, kui signaalid on kodeeritud, sest selleks, et satelliidi kaudu toimuks üldsusele edastamine, peavad dekodeerimisseadmed olema ringhäälinguorganisatsiooni nõusolekul üldsusele kättesaadavad, andes ringhäälinguorganisatsioonile seega kontrolli edastamise selle aspekti üle. Kuna see nõusolek on vabalt antud, tähendab see ka vastutust.

35.

Teiseks on direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt ringhäälinguorganisatsiooni kontroll ja vastutus tingimuseks, et kõnealust toimingut käsitataks üldsusele satelliidi kaudu edastamisena ja et selle suhtes kohaldataks selle direktiivi sätteid, eelkõige põhimõtet, et sisestuskoha liikmesriik on toimingu tegemise koht.

36.

Mis puudutab kontrolli, siis mulle on selge, et ringhäälinguorganisatsiooni osaline kontroll ei oleks piisav. Tingimuse täitmiseks peab kontroll olema täielik.

37.

Loomulikult ei tähenda kontrolli nõue, et ringhäälinguorganisatsioon peab ise teostama kõiki toiminguid, mis on seotud üldsusele satelliidi kaudu edastamisega. Kontroll toimub lepinguliste kokkulepete vormis kolmandate ettevõtjatega, näiteks satelliidipakettide pakkujaga. Need kolmandad isikud tegutsevad seega ringhäälinguorganisatsiooni esindajatena, kes säilitavad kontrolli sideprotsessi üle.

38.

Samuti ei pea kontroll hõlmama sideprotsessi kõiki, ka vähese tähtsusega aspekte. Ringhäälinguorganisatsioonil peab olema kontroll tegurite üle, mis on olulised autoriõiguse seisukohalt, sealhulgas tegeliku edastamise, edastamise täpse sisu ja sihtrühma üle. Seevastu tehnilised küsimused, nagu signaali pakkimine või standard, mille alusel see kodeeritakse, ei ole olulised ja nende üle võivad otsustada ettevõtjad, kellele ringhäälinguorganisatsioon usaldab teabe edastamise tehnilise teostamise.

39.

Ka ringhäälinguorganisatsiooni vastutust ei saa jagada. Direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktides a–c ei ole liidu seadusandja mitte ainult määratlenud üldsusele satelliidi kaudu edastamise kui ühtse kasutamistoimingu autoriõiguse tähenduses ja selle toimingu toimumise koha, vaid ka määranud selle toimepanijaks selle edastamise algatanud ringhäälinguorganisatsiooni ( 18 ). See organisatsioon vastutab eelkõige autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate ees kaitstud objektide kasutamise puhul. See ringhäälinguorganisatsiooni vastutus tuleneb sisestuskoha riigi põhimõttest. Direktiivi 93/83 eesmärk ei olnud nimelt mitte ainult hõlbustada programmide edastamist satelliidi kaudu, kõrvaldades autoriõiguse territoriaalsusega seotud takistused, vaid ka kaitsta autoriõigust ja sellega seotud õigusi, määrates ettevõtja, kes vastutab kogu satelliidi kaudu toimuva üldsusele edastamise sideprotsessi eest ( 19 ).

40.

Üldsusele satelliidi kaudu edastamise toimingu puhul direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses peab seega ringhäälinguorganisatsioonil olema täielik kontroll kogu toimingu üle ja ta peab kandma selle eest täielikku vastutust ( 20 ).

41.

Järeldus, et satelliidipakettide pakkuja – nagu Canal+ – tegevus kuulub üldsusele satelliidi kaudu edastamise valdkonda, ( 21 ) võimaldab mul vastata mõnele seisukohale, mille AKM on esitanud käesolevas kohtuasjas.

42.

Esiteks väidab AKM, et direktiivi 93/83 vastuvõtmise ajal puudus satelliidipakettide ärimudel ja direktiivi autorid ei näinud ette selliste pakettide pakkumist. Seetõttu ei tohiks direktiivi sätteid ja eelkõige sisestuskoha liikmesriigi põhimõtet kohaldada.

43.

On täiesti võimalik, et direktiivi 93/83 autorid ei olnud teadlikud satelliidipakettide mudelist. See ei muuda siiski asjaolu, et selliste pakettide pakkujate tegevus kuulub otseselt käesoleva direktiivi sätete alla, mis käsitlevad üldsusele satelliidi kaudu edastamist. Nimelt ei pea sellist edastusprotsessi tingimata teostama ringhäälinguorganisatsioon ise, piisab, kui sellel organisatsioonil on selle üle kontroll. Ta võib usaldada teatavad ülesanded mõnele teisele ettevõtjale, näiteks satelliidipakettide pakkujale. Selliste pakettide pakkumine ei nõua ka sideahela katkestamist programmi sisaldavate signaalide edastamise ja nende võimaliku avalikkuse poolt vastuvõtu vahel. Kodeerimise ja dekodeerimise puhul nõuavad need sätted ainult seda, et need toimuksid asjaomase ringhäälinguorganisatsiooni nõusolekul. Seega ei takista miski nende sätete kohaldamist tegevuse suhtes, mis seisneb satelliidipakettide pakkumises.

44.

Teiseks väidab AKM, et satelliidipakettide pakkuja tegevus tuleks võrdsustada direktiivi 93/83 artikli 1 lõikes 3 määratletud taasedastamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkab selle argumendi tagasi, kuna taasedastamine eeldab esialgse edastamise olemasolu, kuid käesoleval juhul see puudub. Ma jagan seda seisukohta. Kui satelliidipakettide pakkuja tegevus määratletakse ühtse üldsusele satelliidi kaudu edastamise toiminguna, ei saa olla tegemist esialgse edastamise ja taasedastamisega.

45.

Vastab muidugi tõele, et uue direktiivi (EL) 2019/789 ( 22 ) alusel võib jõuda teistsugusele järeldusele ja et sõltuvalt sellest, milline on signaali satelliidi üleslülisse (uplink) suunamise meetod, ja sellest, kas asjaomane ringhäälinguorganisatsioon pakub satelliidipaketis sisalduvaid saateid iseseisvalt ja vabalevi põhimõttel, ei saa käesolevas asjas käsitletavat tegevust käsitada „programmi edastamisena otseedastuse kaudu“ selle direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses või „taasedastamisena“ selle direktiivi artikli 2 lõike 2 tähenduses. Sel juhul oleks tegemist direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a vaikimisi muutmisega koos selle direktiivi artikli 1 lõike 3 sõnaselge muutmisega, mis on sätestatud direktiivi 2019/789 artiklis 9.

46.

Kuid nagu komisjon oma seisukohtades selgitas, ei ole direktiiv 2019/789 põhikohtuasja suhtes ratione temporis kohaldatav. Pealegi ei ole seda eelotsusetaotluses nimetatud ega poolte vahel arutatud. Seega ei ole vaja seda direktiivi käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimustele vastamisel arvesse võtta.

47.

Kuigi Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Airfield, et teleprogrammide edastamine satelliidi kaudu ja nende levitamine satelliidipaketi pakkuja poolt kujutab endast ühtset ja lahutamatut üldsusele satelliidi kaudu edastamist, ( 23 ) analüüsis ta seejärel sellise pakkuja vastutust autoriõiguse alusel. Seejuures väljendas ta mõtet, et kuigi tegemist on ühtse ja lahutamatu satelliidi kaudu üldsusele edastamise toiminguga, on satelliidipakettide pakkuja kohustatud ringhäälinguorganisatsioonist sõltumatult saama autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajatelt loa seoses uue üldsusega, kellele ta on võimaldanud juurdepääsu selliselt edastatud kaitstud objektidele ( 24 ).

48.

See Euroopa Kohtu analüüs tundub mulle problemaatiline, kuna see on minu arvates vastuolus kohtuotsuses Airfield sedastatud üldsusele satelliidi kaudu edastamise ühtsuse ja jagamatusega, mis omakorda on eelduseks, et toimingut saab käsitada „satelliidi kaudu üldsusele edastamisena“ direktiivi 93/83 tähenduses. Ma arendan seda ideed edasi allpool käesolevas ettepanekus.

49.

Euroopa Kohus võttis oma kohtupraktikas kasutusele mõiste „uus üldsus“ oma 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsuses SGAE (C‑306/05, EU:C:2006:764). See mõiste on selles kohtuotsuses määratletud kui „teose algse edastamise üldsusest erinev üldsus“ ( 25 ). Euroopa Kohus tugines Berni konventsiooni juhisele, ( 26 ) millest ta toob välja järgmise:

„[…] autorid [võtavad] oma teose ringhäälingu kaudu levitamise lubamisel arvesse üksnes otseseid kasutajaid, st nende saatevastuvõtjate omanikke, kes eraviisiliselt või pere ringis asjaomaseid saateid jälgivad. Kõnealuse juhise kohaselt võimaldatakse juhul, kui edastamine toimub suuremale kuulajas- ja vaatajaskonnale ning mõnikord kasumi saamise eesmärgil, uuel kuulajas- ja vaatajaskonnal teost kuulata või vaadata ning sel juhul ei ole valjuhääldi või analoogse vahendiga edastatav saade enam üksnes saate vastuvõtmine, vaid iseseisev tegevus, mille käigus edastatud teos edastatakse uuele kuulajas- ja vaatajaskonnale. Asjaomase juhise järgi on autoril sellise vastuvõtmise lubamise ainuõigus“ ( 27 ).

50.

Mõiste „uus üldsus“ määratleti seejärel Euroopa Kohtu praktikas kui „[üldsus], keda kaitstud teoste autorid ei võtnud arvesse, kui nad andsid loa teoste kasutamiseks algsele üldsusele edastamise teel“ ( 28 ). Seda mõistet kasutatakse selles tähenduses tänaseni ( 29 ).

51.

Sellest määratlusest ilmneb kaks olulist asjaolu, kui seda lugeda Berni konventsiooni juhise selle lõigu kontekstis, mis oli Euroopa Kohtule inspiratsiooniks selle mõiste väljatöötamisel liidu autoriõiguses. Kõigepealt on selle mõiste kasutamine mõttekas ainult siis, kui on olemas kaks järjestikust üldsusele edastamist: ( 30 ) algne edastamine, mida nimetatakse ka „esmaseks edastamiseks“ ja milleks autoriõiguse omajad on andnud oma loa, ning teisene edastamine, mis tuleneb algsest edastamisest ja on suunatud nimetatud uuele üldsusele. Järgmiseks, kui see teisene edastamine sõltub algsest edastamisest, on see eraldi kasutamise toiming ja nõuab seetõttu eraldi luba.

52.

Uue üldsuse olemasolu on seega kõigest kriteerium, mille alusel saab tuvastada, et tegemist on algsest üldsusele edastamisest erineva edastamisega.

53.

Satelliidi kaudu toimuva otsesaadete edastamise (st üldsusele satelliidi kaudu edastamine direktiivi 93/83 tähenduses) puhul on üldsus üks ja jagamatu, nagu ka toiming, millega kaitstud objektid sellele üldsusele edastatakse. Vabalevi puhul koosneb see üldsus isikutest, kes asuvad satelliidi vastuvõtupiirkonnas (katteala). Kui levi on kodeeritud, on üldsus need isikud, kellele ringhäälinguorganisatsioon on teinud või andnud nõusoleku teha dekodeerimisvahendid kättesaadavaks.

54.

Väide, et ühe ja sama edastamise toimingu puhul on tegemist kahe erineva üldsusega, oleks vastuoluline, sest üldsus on määratletud just seoses edastamisega. Üldsus, kellele see edastamine on suunatud, moodustab selle edastamise üldsuse, mis tahes täiendav üldsus (uus üldsus) eeldab tingimata uut edastamise toimingut.

55.

Seega on vastuoluline väita ühelt poolt, et üldsusele satelliidi kaudu edastamine on ühtne ja jagamatu, ning teiselt poolt kinnitada, et selle edastamise jaoks on olemas täiendav üldsus, mida autoriõiguste omajad ei võta arvesse. Sellistel juhtudel, nagu oli kõne all kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Airfield, ja käesolevas kohtuasjas, st kodeeritud satelliidilevi puhul, milles osaleb satelliidipaketi pakkuja, koosneb üldsus nendest isikutest, kellele pakkuja teeb abonenttasu eest ja nende ringhäälinguorganisatsioonide nõusolekul, kelle kontrolli all paketid moodustavate programmide signaalid on sideahelasse sisestatud, kättesaadavaks dekodeerimisvahendid.

56.

Ringhäälinguorganisatsioonid pidid seda üldsust tingimata arvesse võtma, kuna nad olid andnud oma nõusoleku dekodeerimisvahendite kättesaadavaks tegemiseks sellele üldsusele. Loomulikult on võimalik, et ringhäälinguorganisatsioonid ei ole olnud autoriõiguste omajatega piisavalt läbipaistvad ja et viimased on näinud ette teistsugust üldsust kui see, kellele edastamine tegelikult mõeldud oli. Sellisel juhul on aga kogu satelliitside üldsusele edastamine ebaseaduslik, kuna see toimus ilma õiguste omajate loata. Sel juhul peavad ringhäälinguorganisatsioonid omandama selle loa ( 31 ) sisestuskoha liikmesriigis. See ei anna õiguste omajatele siiski õigust esitada vastuväiteid vastuvõtjaliikmesriigis satelliidipakettide pakkuja tegevusele.

57.

Seda järeldust ei muuda nimetatud pakkuja osutatavad ja Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Airfield loetletud erinevad teenused.

58.

Esiteks, mis puudutab signaali kodeerimist ja dekodeerimisseadmete üldsusele kättesaadavaks tegemist, ( 32 ) siis on sellise teenuse näol, kui see toimub ringhäälinguorganisatsiooni nõusolekul, direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti c kohaselt tegemist üldsusele satelliidi kaudu edastamise ühtse ja jagamatu toiminguga. Seega, kui satelliidipakettide pakkuja võimaldab üldsusele programmide dekodeerimist ja annab neile juurdepääsu kaitstud objektidele, on tegemist üldsusele satelliidi kaudu edastamise adressaadist üldsuse liikmetega, st üldsuse liikmetega, keda on arvesse võtnud ringhäälinguorganisatsioonid, kellelt pärineb edastatav teave.

59.

Teiseks, seoses asjaoluga, et satelliidipakettide pakkuja võtab abonenttasu, märgib Euroopa Kohus ise, et tegemist on üldsusele satelliidi kaudu toimuva edastamisele juurdepääsu ( 33 ) ja seega ka üldsuse jaoks selle edastamise eest makstava hinnaga.

60.

Lõpuks tuleb kolmandaks seoses asjaoluga, et satelliidipakettide pakkuja koondab mitu ringhäälinguorganisatsioonide edastust uueks audiovisuaalseks tooteks, ( 34 ) märkida järgmist. Autoriõiguse käsitlus ei toimu mitte audiovisuaalsete toodete, satelliitpakettide ega isegi mitte ringhäälinguprogrammide, vaid kaitstud objektide, st teoste ja nendega kaasnevate õiguste objektide võtmes, sest just nende objektide suhtes teostavad õiguste omajad oma ainuõigusi. Seega, kuigi kaitstud objekti sisaldava programmi lisamine teatava teenuseosutaja satelliidipaketti võib mõjutada selle objekti üldsusele edastamise loa hinda, mille võib kindlaks määrata kõnealuse objekti kasutamisest oodatava tulu alusel, ei ole tegemist autoriõigusega tagatud ainuõiguse alla kuuluva toiminguga. Seega ei ole eri ringhäälinguorganisatsioonide eri programmide koondamine satelliidipaketti oluline autoriõiguse omajate luba nõudva akti olemasolu seisukohast.

61.

Seega, vastupidi Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Airfield tehtud järeldusele, ( 35 ) ei laienda satelliidipakettide pakkuja nende toimingutega nende pakettidesse kuuluvatele programmidele juurdepääsu omavate isikute ringi võrreldes nende isikutega, kellele on suunatud üldsusele satelliidi kaudu edastamine, mis toimub nende ringhäälinguorganisatsioonide kontrolli all ja vastutusel, kellelt need programmid pärinevad. Seega ei ole satelliidipakettide pakkuja tegevuse puhul nõutav autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate luba seoses uue üldsusega.

62.

Erinev oleks olukord ainult juhul, kui satelliidipakettide pakkuja tegevus oleks käsitatav teatud oma kindlale üldsusele suunatud edastamise aktina ( 36 ). Sel juhul ei oleks tegemist üldsusele satelliidi kaudu edastamisega direktiivi 93/83 tähenduses, mis toimub tingimata ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel, vaid üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul ei kohaldataks direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktis b sätestatud sisestuskoha liikmesriigi põhimõtet, vaid vastavalt autoriõiguse territoriaalsuse põhimõttele loetaks toiming toimunuks vastuvõtvas liikmesriigis.

63.

Selline lahendus oleks aga vastuolus järeldustega, millele Euroopa Kohus jõudis kohtuotsuse Airfield punktides 51–69 seoses satelliidipakettide pakkuja osalusel üldsusele satelliidi kaudu edastatava teabe ühtsuse ja jagamatusega. Samuti oleks see minu arvates vastuolus direktiivi 93/83 sõnastusega, mille kohaselt tuleb kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a ja c sätestatud tingimustele vastavat edastust määratleda „üldsusele satelliidi kaudu edastamisena“ ja seega ühtse toiminguna, mis toimub liikmesriigis, kus programmi kandev signaal edastamisahelasse sisestatakse.

64.

Segadus võib tuleneda asjaolust, et mõningaid teleprogramme edastatakse (satelliidi kaudu) samal territooriumil samal ajal nii vabalevis kui ka – sageli parema kvaliteediga – kodeeritud kujul, mille vastuvõtmiseks tuleb maksta lisatasu. Seega võib tunduda, et kodeeritud edastamise näol on tegemist vabalevi taasedastamisega ja see on seega mõeldud uuele üldsusele võrreldes teise edastamise üldsusega. See näib olevat apellatsioonikohtu seisukoht põhikohtuasjas.

65.

Minu arvates ei ole see käesoleval juhul siiski nii. Vabalevi edastust ei võeta vastu hilisemaks taasedastamiseks kodeeritud kujul ja teine (st kodeeritud edastus) võib olemas olla ka ilma eelnimetatud edastamiseta. Tegemist on kahe eraldi ja sõltumatu edastamisega, millest mõlemad tuleb määratleda algsetena ja mis on suunatud erinevale üldsusele. See on nii seda enam, et kodeeritud edastamine toimub vabalevi edastamisega võrreldes tavaliselt parema kvaliteediga, kasutades eelkõige kõrglahutust. Vabalevi edastamise puhul koosneb üldsus kõigist katvusala piires asuvatest isikutest, samas kui kodeeritud edastamise puhul koosneb see isikutest, kellel on dekodeerimisvahendid. Seega ei saa rääkida ühe edastamise puhul uue üldsuse tekkimisest võrreldes teise üldsusega. Kui need edastamised toimuvad direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punktides a ja c sätestatud tingimustel, on tegemist kahele erinevale üldsusele satelliidi kaudu toimuva edastamisega, millest mõlemad on seostatavad ringhäälinguorganisatsiooniga, kelle kontrolli all ja vastutusel programmi kandev signaal on sisestatud sideahelasse.

66.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et nende kahe edastuse kandesignaali saab satelliidile suunamiseks kokku pakkida ja multipleksida üheks vooks ( 37 ). Õiguslikust seisukohast on oluline ainult kaitstud objekti teatavale kindlale üldsusele edastamine teatava tehnilise vahendi, kõnealusel juhul satelliidi abil. Seda objekti sisaldava signaali üldsusele edastamise tehnilised üksikasjad ei ole siinkohal olulised.

67.

Vabalevis edastatavate programmide lisamine satelliidipakettide pakkuja poolt on üksnes oma klientidele suunatud ärikommunikatsioon, mille eesmärk on suurendada paketis pakutavate programmide arvu. Vabalevis edastatavate programmide puhul on satelliidipakettide pakkuja aga maksimaalselt nende programmide vastuvõtmiseks vajaliku tehnilise varustuse, st vastuvõtja ja vajaduse korral satelliitantenni pakkuja. Seevastu tema muud teenused ei ole selle vastuvõtu jaoks vajalikud ( 38 ).

68.

Vastavalt eespool osutatule võib satelliidipakettide pakkuja olla vastutav autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate ees seoses uuele üldsusele edastamisega ainult siis, kui tema tegevust käsitatakse üldsusele edastamisena, mis erineb sellisest üldsusele edastamisest, mis on seostatav ringhäälinguorganisatsiooniga, kelle kontrolli all ja vastutusel programmi kandev signaal sisestati edastamisahelasse. Sellisel juhul toimub üldsusele edastamine satelliidipakettide pakkuja poolt vastuvõtvas liikmesriigis. Minu arvates, ja seda kinnitab ka kohtuotsuse Airfield esimene osa, ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna satelliidipakettide pakkuja on seotud ühtse ja jagamatu aktiga, mille käigus toimub üldsusele satelliidi kaudu edastamine. Seega ei ole tegemist uue üldsusega.

69.

Ma ei hakka üksikasjalikumalt analüüsima küsimust, kas satelliidipakettide pakkuja võib olla vastutav muul põhjusel kui uuele üldsusele edastamise eest koos edastava ringhäälinguorganisatsiooniga, kellelt edastatav teave pärineb. Kuigi ma ei jaga seda seisukohta, ei ole see esimesele küsimusele antava vastuse seisukohast oluline. Nimelt ei puuduta see küsimus mitte seda, kas satelliidipakettide pakkuja vastutab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate ees, vaid seda, kas ta vastutus on kohaldatav vastuvõtvas liikmesriigis. Direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt loetakse üldsusele satelliidi kaudu edastamine toimuvaks üksnes edastava liikmesriigi territooriumil. Seetõttu võivad autoriõiguste omajad rakendada oma õigusi satelliidipakettide pakkuja vastu selles liikmesriigis.

70.

Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et satelliidipakettide pakkuja ei ole kohustatud saama selles liikmesriigis, kus selliselt edastatavad kaitstud objektid on üldsusele kättesaadavad, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate luba seoses selle pakkuja teostatava üldsusele satelliidi kaudu edastamise toiminguga.

71.

Teise eelotsuse küsimusega, mida tuleb mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtuotsuses sisalduvate selgituste kontekstis, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas uue üldsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui edastatavad ringhäälinguprogrammid on satelliidi levialas standardlahutusega vabalevis kättesaadavad, ei kujuta asjaolu, et satelliidipakettide pakkuja lisab samad saated kõrglahutusega paketti, mis on mõeldud sama piirkonna üldsusele, endast edastamist uuele üldsusele.

72.

See küsimus on esitatud ainult juhuks, kui Euroopa Kohtu vastusest esimesele eelotsuse küsimusele peaks tulenema, et satelliidipakettide pakkuja edastab kaitstud objekte uuele üldsusele vastuvõtvas liikmesriigis. Seega, kui Euroopa Kohus järgib minu ettepanekus sisalduvat vastust esimesele küsimusele, ei ole teisele küsimusele vaja vastata. Seepärast teen järgmised märkused selle teise küsimuse kohta ainult täielikkuse huvides.

73.

Esiteks, nagu ma juba selgitasin, on „uue üldsuse“ mõistel sisu ainult siis, kui toimub kaks üldsusele suunatud edastamist, mis on omavahel seotud nii, et üks on esmane (algne) edastamine ja teine on teisene teabevahetus, mis sõltub esimesest. On raske ette kujutada, et teleprogrammi edastamine kõrglahutusega võiks kujutada endast standardlahutusega programmi taasedastamist. Sellise edastamise autoril peaks nimelt olema kõrglahutusega programmile juurdepääs muust allikast kui standardlahutusega edastus. Seega ei oleks tegemist teisese edastamisega ja „uue üldsuse“ mõiste ei ole kohaldatav ( 39 ).

74.

Teiseks võib pildi kvaliteet olla oluline tegur, mis mõjutab teose atraktiivsust üldsuse jaoks, eriti audiovisuaalsete teoste puhul, ja seega mõjutada hinda, mida autoriõiguste omajad võivad saada vastutasuks oma loa eest kasutada kõnealust teost. Seega on sellistel loa omanikel õigus piirata oma luba teatava edastamise kvaliteediga, näiteks standardlahutusega, ringhäälinguga. Pelgalt asjaolu, et teos on samale üldsusele kättesaadav madalama kvaliteediga kujutise abil, ei vabasta seega automaatselt teose kasutajat kohustusest saada õiguste omajatelt luba teose levitamiseks parema kvaliteediga.

75.

Canal+‑i sellega seoses esitatud argument, et käesoleval juhul esindab AKM muusikateoste omajaid ning et telesignaali heliriba on kõrglahutusega ja standardlahutusega edastamise puhul ühesugune, ei muuda minu arvates seda järeldust. Nimelt on telesaadete puhul muusikateosed tavaliselt integreeritud audiovisuaalsetesse teostesse ja neid kasutatakse koos nendega, nii et nende atraktiivsus võib sõltuda ka edastuse kui terviku pildikvaliteedist.

76.

Arvestades, et uue üldsuse mõiste ei ole käesolevas asjas kohaldatav, ei esita ma ettepanekut vastuse kohta teisele eelotsuse küsimusele.

77.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et satelliidipakettide pakkuja ei ole kohustatud saama selles liikmesriigis, kus selliselt edastatavad kaitstud objektid on üldsusele kättesaadavad, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate luba seoses selle pakkuja teostatava üldsusele satelliidi kaudu edastamise toiminguga.