1

Hageja 3M Belgium on äriühingu 3M ainuesindaja seoses tuletõkke ja tule peatamise lisaaine 3MTM Flame Retardant Additive FR-2025 importimisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3), artikli 8 tähenduses. See lisaaine, mida toodavad äriühingu 3M juriidilised üksused, mis ei asu Euroopa Liidus, on segu, mis koosneb 95–99 massiprotsendi ulatuses ainest 1,1,2,2,3,3,4,4,4-nonafluorobutaan-1-kaaliumsulfonaat. See aine on üks perfluorobutaansulfoonhappe (edaspidi „PFBS“) soolasid.

2

Norra pädev asutus esitas 5. augustil 2019 määruse nr 1907/2006 XV lisa alusel koostatud toimiku, milles tehti ettepanek määratleda PFBS ja selle soolad määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti f alusel väga ohtliku ainena.

3

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) kutsus 3. septembril 2019 määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 4 alusel huvitatud isikuid esitama XV lisa kohaselt koostatud toimiku kohta ametile hiljemalt 18. oktoobriks 2019 kommentaare. Hageja esitas oma kommentaarid 18. oktoobril 2019.

4

Saanud avaliku konsultatsiooni raames kommentaarid PFBS-i ja selle soolade määratlemise kohta vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikele 4, saatis ECHA toimiku selle määruse artikli 59 lõike 7 alusel liikmesriikide komiteele.

5

Liikmesriikide komitee jõudis 11. detsembril 2019 toimunud koosolekul ühehäälsele kokkuleppele PFBS-i ja selle soolade määratlemise kohta määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktis f ette nähtud kriteeriumidele vastava ainena, see tähendab ainena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktides a–e loetletud ainete avaldatav mõju.

6

ECHA võttis 16. jaanuaril 2020 vastu otsuse ECHA/01/2020 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega PFBS ja selle soolad määratleti väga ohtliku ainena ning kanti kandidaatainete loetellu, et see lõpptulemusena kanda määruse nr 1907/2006 XIV lisasse, nagu see on ette nähtud kõnealuse määruse artikli 59 lõikes 1 (edaspidi „kandidaatainete loetelu“).

7

Vaidlustatud otsus sisaldab järgmist märkust PFBS‑i ja selle soolade määratlemise kohta väga ohtliku ainena:

„Olemuslikud tunnused koostoimes – mis õigustavad loetellu kandmist ainena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu, on järgmised: suur püsivus, kiire edasikandumine vees ja pinnases, kaugele levimise suur potentsiaal, vee parandamise ja puhastamise keerukus ning mõõdukas bioakumuleeruvus inimese organismis. Täheldatud tõenäoline tõsine mõju inimese tervisele ja keskkonnale on järgmine: hiirte juures – lümfiringluse hormonaalse tasakaalu rikkumine ja reproduktiivtoksilisus, rottide juures – mõju maksale, neerudele ja vereringesüsteemile, jaapani riisikala juures – hormonaalsed häired ja mõju paljunemisele ning kulleste juures – mõju hormoonalretseptorite ekspressioonis. Need asjaolud koos viitavad väga tugevale pöördumatule mõjule.“

8

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. märtsil 2020. Ta palub Üldkohtul:

9

ECHA esitas 15. juulil 2020 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Ta palub Üldkohtul:

10

Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu (CEFIC) palus Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2020 saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas hageja nõuete toetuseks menetlusse.

11

Hageja esitas 1. septembril 2020 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga oma seisukohad vastuvõetamatuse vastuväite kohta ja ta palub Üldkohtul:

12

Üldkohus (kaheksas koda) esitas 21. oktoobril 2020 ettekandja‑kohtuniku ettepanekul ja kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames ECHA-le kirjaliku küsimuse, paludes tal sellele kirjalikult vastata.

13

ECHA vastas Üldkohtu küsimusele 29. oktoobril 2020.

14

Üldkohus määras 3. novembril 2020 hagejale tähtaja selle vastuse kohta seisukohtade esitamiseks.

15

Hageja esitas 12. novembril 2020 oma seisukohad selle vastuse kohta.

16

Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel võib Üldkohus kostja taotlusel lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata.

17

Kuna käesoleval juhul palus ECHA lahendada vastuvõetamatuse küsimuse, leidis Üldkohus, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, et otsustada lahendada hagi ilma menetlust jätkamata, ning vaatamata hageja sellekohasele taotlusele, jätta seoses vastuvõetamatuse vastuväitega menetluse suuline osa avamata.

18

ECHA märgib vastuvõetamatuse vastuväite toetuseks, et hagi on esitatud hilinenult. ECHA leiab, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus hagi esitamiseks alates akti avaldamisest ette nähtud kahekuulist tähtaega, mida kodukorra artikli 60 kohaselt pikendatakse kümne päeva võrra, tuleb hakata arvutama alates vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäevast, mis käesoleval juhul on 16. jaanuar 2020. Järelikult lõppes see tähtaeg 26. märtsil 2020 ja 27. märtsil 2020 esitatud hagi on hilinemise tõttu vastuvõetamatu.

19

Hageja väidab aga vastupidi, et tema hagi on vastuvõetav.

20

ECHA väidab, et ta avaldas oma veebisaidil ajakohastatud kandidaatainete loetelu, kuhu oli kantud PFBS, ja 16. jaanuaril 2020 vastavalt talle määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikest 10 tulenevale kohustusele vaidlustatud otsuse koopia. Selle väite toetuseks viitab ta oma veebisaidile, kus on kirjas see kuupäev kui kuupäev, mil kõnealune aine kanti kandidaatainete loetellu. Lisaks viitab ta oma sama päeva pressiteatele, milles on märgitud, et ta ajakohastas kandidaatainete loetelu, et kanda sinna muu hulgas PFBS ja selle soolad, ning et otsus see aine loetellu kanda võeti vastu liikmesriikide komitee osalusel.

21

Oma vastuses Üldkohtu küsimusele esitas ECHA lisaks täiendavaid tõendeid selle kohta, et pressiteade saadeti 16. jaanuaril 2020 e‑kirjaga 13940 adressaadile (kellest 13 890-le jõudis e-kiri kohale), samuti 16. jaanuari 2020 kuupäeva kandva artikli muu hulgas PFBS-i ja selle soolade kandmise kohta kandidaatainete loetellu, mis avaldati ChemicalWatchi veebisaidil, ning metaandmed, mis on salvestatud ECHA kasutatavas rakenduses „Dissemination Platform“ teabe avaldamise kohta internetis. Need metaandmed puudutavad ECHA sõnul PFBS-i ja selle soolade loetellu kandmist ning nendest nähtub, et avaldamine toimus 16. jaanuaril 2020 ja vaid üks kord hiljem, 26. juunil 2020, mis ECHA sõnul oli tingitud tehnilistel põhjustel ajakohastamisest.

22

Hageja väidab, et ECHA piirdus, põhjendades oma väidet, et vaidlustatud otsus avaldati tema veebisaidil 16. jaanuaril 2020, viitega esiteks samale veebisaidile, millel see kuupäev näib olevat kuupäev, mil asjaomane aine kanti kandidaatainete loetellu, ja teiseks pressiteatele, mis pärineb samuti 16. jaanuarist 2020 ja mis käsitleb kandidaatainete loetelu ajakohastamist, mis aga ei sisaldanud vaidlustatud otsust.

23

Hageja väitel ei saa ECHA veebisaidil tegeliku avaldamise kuupäeva kontrollida, kuigi kandidaatainete loetelu ECHA veebisaidil sisaldab koopiat vaidlustatud otsusest, mis kannab 16. jaanuari 2020. aasta kuupäeva ning näitab, et PFBS kanti sellesse loetellu sellelsamal kuupäeval. Puuduvad normid või mehhanismid, mis tagaksid ECHA veebisaidil avaldatud otsuste autentsuse, terviklikkuse ja muutmatuse, nagu on normid, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Teataja elektrooniliseks avaldamiseks nõukogu 7. märtsi 2013. aasta määrusega (EL) nr 216/2013 Euroopa Liidu Teataja elektroonilise avaldamise kohta (ELT 2013, L 69, lk 1). Ta väidab, et pressiteate levitamine või kandidaatainete loetelu ajakohastamine ei saa olla võrdväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas. Hageja arvates ei sisalda ECHA nõue, et Üldkohus jätaks hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, selle nõude toetuseks viidatud tõendeid ning see on hageja väitel vastuolus kodukorra artikli 130 lõikest 3 tulenevate nõuetega.

24

Lisaks ei vasta hageja arvates aine väga ohtliku ainena määratlemise otsuse vastuvõtmise kuupäev alati kuupäevale, mil see aine on kantud kandidaatainete loetellu, või selle ajakohastatud loetelu avaldamise kuupäevale. Sellega seoses toob ta näiteks juhtumi, mil 4‑tert‑butüülfenool määratleti väga ohtliku ainena ning mille puhul asjaomase otsuse vastuvõtmise kuupäev ja selle otsuse avaldamise kuupäev ei langenud kokku.

25

Hageja leiab samuti, et kuna tegemist on üldaktiga, oleks vaidlustatud otsus tulnud ELTL artikli 297 kohaselt avaldada Euroopa Liidu Teatajas. Ta väidab, et õigusaktidele ei saa isikute vastu tugineda, kui need ei ole Euroopa Liidu Teatajas nõuetekohaselt avaldatud. Arvestades asjaolu, et ECHA ei avaldanud vaidlustatud otsust Euroopa Liidu Teatajas, ei hakanud hagi esitamise tähtaeg tema suhtes isegi kulgema ning see ei hakanud seega kulgema ka vaidlustatud otsuse väidetava avaldamise kuupäevast ECHA veebisaidil.

26

Hageja väidab, et seetõttu ei tõenda ECHA esitatud tõendid, et vaidlustatud otsus tõepoolest avaldati 16. jaanuaril 2020, kuna kandidaatainete loetelu ajakohastamine ECHA veebisaidil on eraldiseisev toiming vaidlustatud otsuse levitamisest sellel veebisaidil. Lisaks ei tõenda metaandmed ei seda, millise ajakohastamise raames millised dokumendid avaldati, ega ka seda, et vaidlustatud otsus avaldati 16. jaanuaril 2020.

27

Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt hageja argumente avaldamisviisi kehtivuse kohta ja teiseks poolte argumente avaldamise kuupäeva kohta.

28

Mis puutub hageja argumenti, et vaidlustatud otsus oleks tulnud avaldada Euroopa Liidu Teatajas, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus toodud mõiste „avaldamine“ ei pea tingimata ja igal juhul vastama ELTL artiklis 297 kasutatud mõistele „avaldamine“.

29

Esiteks kinnitab seda järeldust asjaolu, et vastupidi ELTL artiklile 297 ei tulene ELTL artikli 263 sõnastusest, et viimati nimetatud sättes silmas peetud mõiste „avaldamine“ puudutab ainult avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (vt analoogia alusel 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑625/11 P, EU:C:2013:594, punkt 30). ELTL artikli 263 kuues lõik on sõnastatud nii, et see viitab aktide avaldamisele üldiselt (26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑625/11 P, EU:C:2013:594, punkt 31). Lisaks on Üldkohus oma 10. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Poola vs. komisjon (T‑883/16, edasi kaevatud, EU:T:2019:567, punkt 37) juba otsustanud, et tähtaeg ELTL artikli 263 alusel Euroopa Komisjoni otsuse peale tühistamishagi esitamiseks hakkas selles kohtuasjas kulgema alates vastava otsuse avaldamisest komisjoni veebisaidil.

30

Teiseks, kuigi Euroopa Kohus on ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tõlgendamise eesmärgil analüüsinud ELTL artikleid 263 ja 297 koos (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punkt 36; 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑338/16 P, EU:C:2017:382, punkt 36, ja 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punkt 36), puudutasid nende kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjad avaldamise kriteeriumi täiendavat laadi võrreldes akti adressaadile teatavakstegemise kriteeriumiga ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses, mitte ainult avaldamise kriteeriumi tõlgendamist nagu käesolevas asjas. Igal juhul ei otsustanud Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsustes, et viimati nimetatud sättes sisalduv mõiste „avaldamine“ peab tingimata ja igal juhul vastama ELTL artiklis 297 kasutatud mõistele „avaldamine“.

31

Peale selle muudavad hageja argumendid selle kohta, et ECHA veebisaidil levitamine ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega võrreldes kontrollitav, mõttetuks kõik muud avaldamise vormid, mis ei vasta Euroopa Liidu Teatajas avaldamise suhtes kohaldatavatele nõuetele. Asjaolu, et liidu seadusandja soovis määrust nr 216/2013 vastu võttes reguleerida Euroopa Liidu Teataja elektroonilist avaldamist, ei tähenda, et analoogsed nõuded peaksid reguleerima levitamist ECHA veebisaidil, ning pealegi ei tulene see ei ELTL artikli 263 kuuendast lõigust ega ühestki muust kohaldatava õiguse sättest.

32

Kuna hageja viitab ECHA vastuse kohta esitatud seisukohtades 22. jaanuari 1997. aasta kohtuotsusest Opel Austria vs. nõukogu (T‑115/94, EU:T:1997:3, punkt 124) tulenevale kohtupraktikale, mille kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et kõik institutsioonide aktid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi, oleksid selged, täpsed ja huvitatud isikule teatavaks tehtud viisil, et viimane saaks kindlalt teada, mis hetkest alates nimetatud akt on olemas ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi, siis piisab igal juhul selle tõdemisest, et vaidlustatud otsuse punktist 4 nähtub selgesti, et see jõustub 16. jaanuaril 2020, ning kandidaatainete loetelust, et PFBS ja selle soolad on kantud loetellu alatest 16. jaanuarist 2020, arvestades asjaolu, et nimetatud otsuses ei ole adressaati märgitud, siis ei sõltu selle otsuse jõustumine teatavale adressaadile teatavaks tegemisest ega ka hagejale teatavaks tegemisest.

33

Seejärel tõdeb Üldkohus, et vastupidi ELTL artikli 263 kuuendale lõigule on määruses nr 1907/2006 nähtud ette konkreetne avaldamise viis. Nimelt on määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikes 10 ette nähtud, et ECHA avaldab ja ajakohastab oma veebisaidil kandidaatainete loetelu niipea, kui on tehtud otsus aine kandmise kohta sellesse loetellu.

34

Käesoleval juhul ei ole vaja otsustada, kas kandidaatainete loetelu ajakohastamine ECHA veebisaidil on asjakohane avaldamine, millest algab aine väga ohtliku ainena määratlemise akti peale hagi esitamise tähtaja arvestamine (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑626/11 P, EU:C:2013:595, punktid 31 jj), või kas – nagu hageja kinnitab – vaidlustatud otsus, milles konkreetset adressaati ei ole märgitud, on kandidaatainete loetelu ajakohastamisest eraldiseisev, ning määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõige 10 näeb ette, et ECHA peab veebisaidil avaldama üksnes loetelu, andes seega mõista, et ECHA tegevdirektori otsuse avaldamise kuupäev on kaebuse esitamise kuupäeva arvutamisel määrav. Nimelt avaldatakse ECHA tegevdirektori otsused, millega määratakse kindlaks kandidaatainete loetelu ajakohastamine, ainult selles loetelus. Seega vastab sellise otsuse avaldamise kuupäev kandidaatainete ajakohastatud loetelu avaldamise kuupäevale.

35

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb esiteks, et ECHA võis õiguspäraselt avaldada oma veebisaidil vaidlustatud otsuse ja täpsemini PFBS‑i ja selle soolade kandmise kandidaatainete loetellu, ning teiseks, et sellest avaldamisest võis hakata kulgema hagi esitamise kahekuuline tähtaeg, mis on ette nähtud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus. Nüüd tuleb analüüsida tõendeid, mille ECHA esitas selle kohta, et avaldamine toimus 16. jaanuaril 2020.

36

Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja väidab oma seisukohtades, mis puudutavad ECHA taotlust lahendada hagi vastuvõetamatus, peamiselt, et selle otsuse avaldamise kuupäeva ei ole vaidlustatud otsuse avaldamise viisi tõttu võimalik kontrollida.

37

Üldkohus märgib, et ECHA esitas dokumendid, mis sisaldavad tema veebisaidil teabe levitamiseks kasutatava platvormi metaandmeid. Nendest metaandmetest ilmneb, et ECHA levitas oma veebisaidil teavet PFBS-i ja selle soolade kohta kahel korral, nimelt 16. jaanuaril 2020 ja 26. juunil 2020, mistõttu vaidlustatud otsus saadi üldsusele kättesaadavaks teha neil mõlemal kuupäeval. Hageja ei vaidle vastu aga sellele, et see otsus oli talle sellelt veebisaidilt kättesaadav enne hagiavalduse esitamise kuupäeva, mis on 27. märts 2020, ja seega enne 26. juunit 2020. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus avaldati ECHA veebisaidil tingimata esimesel neist kuupäevadest, 16. jaanuaril 2020.

38

Vastupidi sellele, mida annab hageja mõista oma seisukohtades ECHA vastuse kohta Üldkohtu küsimusele, puudutavad ECHA esitatud metaandmed PFBS‑i ja selle soolade kannet, kuna selle ameti esitatud tõenditest nähtub, et need metaandmed puudutavad identifitseerimistunnust „0b0236e183da8013“ ja see tunnus vastab PFBS-ile ja selle sooladele. Pealegi on nimetatud identifitseerimistunnus toodud muu hulgas veebiaadressil (https://echa.europa.eu/fr/candidate-list-table/-/dislist/details/0b0236e183da8013), mis puudutab kannet PFBS‑i ja selle soolade kohta kandidaatainete loetelus.

39

Lisaks kinnitavad pressiteade kõnealuse aine kandmise kohta kandidaatainete loetellu, selle saatmine 13940 adressaadile (kellest 13 890-le jõudis kohale) ja vastuseks sellele avaldamisele ChemicalWatchi veebilehel avaldatud artikkel, mis kõik kannavad 16. jaanuari 2020. aasta kuupäeva, samuti ECHA väidet, mille kohaselt kanti PFBS ja selle soolad 16. jaanuaril 2020 ajakohastatud kandidaatainete loetellu.

40

Mis puudutab hageja argumenti asjaolu kohta, et aine väga ohtliku ainena määratlemise otsuse vastuvõtmise kuupäev ei vasta alati selle rakendusakti kuupäevale, millega see aine kandidaatainete loetellu kantakse, ega loetelu ajakohastatud versiooni avaldamise kuupäevale, siis see asjaolu ei tekita iseenesest kahtlust, millal see ajakohastatud loetelu avaldati, ega sellest tulenevalt ka kahtlust sellise otsuse, nagu on vaidlustatud otsus, avaldamise kuupäevas.

41

Määratlemise otsuse vastuvõtmine, määratlemise otsust ainuüksi rakendava akti võimalik vastuvõtmine ja kandidaatainete loetelu ajakohastatud versiooni avaldamine kujutavad endast kolme erinevat sündmust, mistõttu neist ühe toimumise kuupäeva kahtluse alla seadmist ei saa põhjendada asjaoluga, et iga nimetatud sündmuse toimumise kuupäev ei lange kokku. Mis konkreetselt puutub 4‑tert‑butüülfenooli kandmisse kandidaatainete loetellu, siis piisab, kui märkida esiteks, et kanne selle aine kohta ECHA veebisaidil sisaldab kaht eraldi akti, nimelt komisjoni vastuvõetud määratlemise otsust ja kõnealuse ameti vastuvõetud puhtakujulist rakendusakti, ning teiseks vastab selles kandes märgitud „loetellu kandmise kuupäev“ – 16. juuli 2019 – kuupäevale, mis on rakendusaktis ette nähtud loetelu ajakohastatud versiooni avaldamiseks. Igal juhul tuleb märkida, et mis puutub käesolevas asjas kõne all olevasse ainesse, nimelt PFBS-i ja selle sooladesse, siis vastab vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäev selle otsuse jõustumise kuupäevale ja ECHA veebisaidil olevale „loetellu kandmise kuupäevale“, mis on 16. jaanuar 2020.

42

Võttes arvesse tõendeid, mille ECHA esitas, põhjendamaks oma taotlust lahendada hagi vastuvõetamatus, ja mille ta esitas Üldkohtu küsimusele antud vastuses, ning seda, et puuduvad igasugused tõendid, mis võiksid tekitada kahtlust vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäeva ja kandidaatainete loetelu ajakohastamise kuupäeva osas, siis järeldab Üldkohus, et on õiguslikult piisavalt tõendatud, et see otsus ning PFBS‑i ja selle soolade kanne sellesse loetellu avaldati ECHA veebisaidil 16. jaanuaril 2020.

43

Lõpuks, mis puutub kodukorra artikli 130 lõikes 3 ette nähtud nõuetesse, millele hageja tugineb, siis märgib Üldkohus, et see säte näeb ette, et dokumendid, millega põhjendatakse taotlust lahendada hagi vastuvõetamatus, tuleb lisada sellele taotlusele, mitte esitada eraldi. Kodukorra artikli 130 lõiget 3 ei saa siiski mõista nii, et see näeb ette, et sellise taotluse toetuseks tuleb esitada teatavad konkreetsed tõendid. Seevastu peab Üldkohus analüüsima, kas hagi vastuvõetamatus on sellise taotluse toetuseks esitatud argumentide ja tõenditega õiguslikult piisavalt põhjendatud.

44

Igal juhul ei saa seda sätet tõlgendada nii, et Üldkohus peaks piirduma sellega, et kontrollib üksnes sellisele taotlusele lisatud dokumentide põhjal, kas on järgitud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaega. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt põhineb hagi esitamise tähtaeg avalikul huvil, kuna see tähtaeg on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks ning liidu kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud (23. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Coen, C‑246/95, EU:C:1997:33, punkt 21, ja 18. septembri 1997. aasta kohtuotsus Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, T‑121/96 ja T‑151/96, EU:T:1997:132, punktid 38 ja 39).

45

ECHA väidab, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav kodukorra artikkel 59, milles on ette nähtud, et kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema õigusakti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, arvutatakse seda tähtaega ajast, mil on möödunud 14 päeva avaldamise päevast. Tema arvates ei sea 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) seda järeldust kahtluse alla, kuna osutatud kohtuotsus puudutas kodukorra praegusele artiklile 59 eelnenud artiklit, nimelt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõiget 1, mis erines pealkirja ja sõnastuse osas oluliselt praegu kehtivast artiklist. Üldkohtu praktika pärast kodukorra muutmist näitab pealegi, et artikkel 59 ei ole kohaldatav sellistele juhtumitele, nagu on käesolev asi, kus vaidlustatud akte ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.

46

Hageja väidab, et kodukorra artiklis 59 ette nähtud 14päevane lisatähtaeg on käesolevas asjas kohaldatav kas esiteks seetõttu, et vaidlustatud otsus oleks tulnud avaldada Euroopa Liidu Teatajas, või teiseks seetõttu, et kodukorra artikkel 59 on kohaldatav kõikidele aktidele, mis on avaldatud üksnes internetis.

47

Hageja väidab, et 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuses PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) antud juhised on endiselt kohaldatavad käesolevas asjas, kuigi see puudutas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõiget 1, mis on vahepeal asendatud. Kui muid avaldamise viise sõnaselgelt ei välistata, ei piira kodukorra praeguse artikli 59 sõnastus selle kohaldamisala ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidega. Lisaks kohaldatakse kodukorra artikliga 59 antud lisatähtaja ratio legis’t kõikidele avaldatud aktidele erinevalt teatavaks tehtud aktidest ning sellega ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktide ja ainult internetis avaldatud aktide erinev kohtlemine põhjendatud.

48

Lisaks väidab hageja, et kodukorra artikli 59 tõlgendamine nii, et see puudutab ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud akte, kujutaks endast põhjendamatut diskrimineerimist internetis avaldatud aktide suhtes. Hageja arvates oleks see diskrimineerimine seda tõsisem, et esineb olukordi, kus otsus määratleda aine väga ohtliku ainena avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, nimelt kui sellise otsuse teeb komisjon olukorras, kus liikmesriikide komitee ei ole teatavate ainete määratlemises väga ohtlikena ühehäälselt kokku leppinud. Lisaks väidab hageja, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 50 sõnastus on endiselt sarnane 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 sõnastusega ning seega võib selle tõlgendus olla sarnane 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuses PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) antud tõlgendusega. Järelikult tooks ECHA soovitatud kodukorra artikli 59 tõlgendus kaasa Euroopa Kohtule esitatud hagide ja Üldkohtule esitatud hagide põhjendamatu erisuguse kohtlemise.

49

Sellega seoses on kodukorra artiklis 59 „Hagi institutsiooni Euroopa Liidu Teatajas avaldatud õigusakti peale“ sätestatud:

„Kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema õigusakti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, arvutatakse seda tähtaega artikli 58 lõike 1 punkti a kohaselt ajast, mil on möödunud neliteist päeva avaldamise päevast.“

50

Vastupidi hageja väidetele ei hakanud käesoleva hagi esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil möödus 14 päeva vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäevast. Kodukorra artikkel 59 on vastavalt selle pealkirjale ja sõnastusele kohaldatav ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele.

51

Hageja argument, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktide ja ainult veebis avaldatud aktide vahel ei ole objektiivset erinevust, tuleb tagasi lükata. Esiteks on nende aktide vahel objektiivne erinevus seoses avaldamise viisiga, nimelt ühelt poolt ECHA veebisaidil ja teiselt poolt Euroopa Liidu Teatajas avaldamise vahel. Üldkohtul oli põhjendatult õigus ette näha erinorme hagi esitamise tähtaja pikendamise kohta üksnes institutsioonide selliste aktide suhtes, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Teiseks avaldati vaidlustatud otsus ainult ECHA veebisaidil, mistõttu kõigile potentsiaalsetele hagejatele kehtib sama hagi esitamise tähtaeg. Kolmandaks ei ole see, kas otsus teatava aine määratlemise kohta väga ohtliku ainena – mis puudutab küsimust, kas kodukorra artikkel 59 kuulub kohaldamisele või mitte – avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas või ECHA veebilehel, mitte ECHA valik, vaid see sõltub sellest, kas vastava otsuse teeb ECHA või komisjon vastavalt määruse nr 1907/2006 artiklis 59 ette nähtud juhtudele.

52

On küll tõsi, et Euroopa Kohus leidis 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuses PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594), et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõige 1, mis nägi ette, et „[k]ui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega arvutatakse selle õigusakti avaldamisest, hakkab see tähtaeg kulgema artikli 101 lõike 1 punkti a kohaselt alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas“, on kohaldatav ka ECHA aktide avaldamisele veebis.

53

Käesolevat juhtumit tuleb siiski eristada kohtuasjast, milles tehti 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594). Nimelt tuleb esiteks rõhutada, et kuigi Euroopa Kohus võis selle kohtuotsuse punktis 31 asuda seisukohale, et Euroopa Liidu Teataja mainimine 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lause teises osas võis olla seletatav lihtsalt sellega, et selles avaldamine oli ainus mõeldav avaldamisviis kõnealuse kodukorra vastuvõtmise ajal, siis ei ole see kaalutlus asjakohane seoses Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 59, mis võeti vastu 4. märtsil 2015, s.o kuupäeval, mille seisuga avaldamine internetis oli eraldi Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest – olgu tegemist selle elektroonilise või trükiversiooniga – täiesti mõeldav.

54

Teiseks ei ole kodukorra artikli 59 pealkiri ja sõnastus mitmetähenduslikud ning nendes viidatakse üksnes Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele. Seega ei saa hageja tugineda kahtlustele, mis võis Euroopa Kohtul 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuse PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) kohaselt seoses 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõike 1 sõnastusega kodukorra artiklit 59 puudutavas osas olla.

55

Peale selle muudeti kodukorra artiklit 59 protsessi käigus, mis viis nimetatud kodukorra reformini, just selleks, et piirata 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 102 ette nähtud 14 päeva pikkuse lisatähtaja kohaldamisala. Nimelt, kui Üldkohtu 14. märtsi 2014. aasta kodukorra eelnõus oli artikli 59 esialgne versioon pealkirjaga „Hagi institutsiooni avaldatud akti peale“ ja selle eelnõu sõnastus oli peaaegu identne 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõike 1 sõnastusega, kalduvad lõpuks vastu võetud kodukorra artikli 59 pealkiri ja sõnastus esialgsest kavandatud versioonist ilmselgelt kõrvale.

56

Lisaks, nagu ECHA õigesti märgib, on Üldkohus juba otsustanud, et kodukorra artikkel 59 on kohaldatav üksnes juhul, kui institutsiooni akti peale hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema alates selle akti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtumäärus Rumeenia vs. komisjon, T‑530/18, EU:T:2019:269, punkt 33). Samuti arvutas Üldkohus kohtuasjas, mille ese oli nõue tühistada teatav komisjoni veebilehel avaldatud otsus, hagi esitamise tähtaega alates avaldamise kuupäevast, mitte 14 päeva möödumisest pärast seda kuupäeva (vt selle kohta 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑883/16, edasi kaevatud, EU:T:2019:567, punkt 37).

57

Lõpetuseks olgu märgitud, et vastupidi hageja väidetele ei kujuta Üldkohtu kodukorra artikli 59 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 50 sõnastuse lahknevus endast põhjendamatut diskrimineerimist. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 63 kohaselt on Üldkohtu kodukord ja Euroopa Kohtu kodukord eraldiseisvad aktid, mille on vastu võtnud eraldiseisvad kohtud, mis reguleerivad eri kohtutes eri menetlusi ja mis seega ei ole – ega peagi tingimata olema – identsed.

58

Järelikult hakkas hagi esitamise tähtaja arvestamine vastavalt kodukorra artikli 58 lõike 1 punktile a kulgema 17. jaanuaril 2020. Seega lõppes kahe kuu pikkune tähtaeg 16. märtsil 2020, kuna vastavalt kodukorra artikli 58 lõike 1 punktile b lõpeb kuudes väljendatud tähtaeg tähtaja viimase kuu päeval, mis kannab sama kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse. Võttes arvesse 10päevast tähtaega seoses vahemaadega, mille võrra tuleb kodukorra artikli 60 alusel menetlustähtaegu pikendada, tuleb tõdeda, et hagi esitamise tähtaeg möödus 26. märtsil 2020.

59

Järelikult ei ole käesolevat hagi, mis esitati 27. märtsil 2020, esitatud kodukorras ette nähtud tähtaja jooksul.

60

ECHA väidab, et hageja ei ole tõendanud, et hagi hilinenult esitamine oli põhjendatud vabandatava eksimuse, ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu tõttu.

61

Eelkõige väidab ECHA, et hageja ei saa tähtaja korrast kõrvalekaldumise õigustamiseks tugineda vabandatavale eksimusele. Käesoleval juhul ei andnud ei ECHA ega Euroopa Kohtu käitumine alust arvata, et hagejal oli veel võimalik käesolev hagi 27. märtsil 2020 esitada. Nimelt ei tekkinud 26. septembri 2013. aasta kohtuotsusest PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) tulenevalt sellist segadust, kuna hagi esitamise ajal oli kodukorra artikkel 59, mille sõnastus näeb ette, et see on kohaldatav üksnes Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktide peale esitatavate hagide suhtes, juba jõus ja enam kui neli aastat avalikkusele kättesaadav.

62

Hageja leiab, et isegi kui Üldkohus tuvastaks, et hagi on esitatud hilinenult, on selline hilinemine tingitud vabandatavast eksimusest. Ta väidab, et 26. septembri 2013. aasta kohtuotsust PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) arvestades võis ta leida, et kodukorra artiklis 59 ette nähtud 14päevane tähtaeg on internetis avaldatud akti peale esitatavale tühistamishagile kohaldatav. Lisaks väidab hageja, et ECHA praktika tõttu esineb segadus seoses vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäevaga. Tema arvates ei saa selline segadus, kui vastupidiseks puudub vaieldamatu põhjus, tuua kaasa õiguse lõppemise ja selle, et ta jääb ilma õigusest õiguskaitsevahendile kohtus.

63

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et menetlusnormide, sealhulgas hagi esitamise tähtaegu käsitlevate normide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtumäärus GMPO vs. komisjon, C‑575/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:448, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Seoses hageja väitega, et hagi esitamise tähtaja hindamisel esines tal vabandatav eksimus, tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hagi esitamise tähtaegu käsitlevate liidu õigusnormide raames tuleb vabandatava eksimuse mõistet tõlgendada kitsalt ning see hõlmab üksnes erandlikke asjaolusid, mille korral asjaomane institutsioon on toiminud viisil, mis iseenesest või olulisel määral võib mõistetavalt viia eksitusse heauskse isiku, kes näitab üles tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust (vt 11. juuni 2020. aasta kohtumäärus GMPO vs. komisjon, C‑575/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:448, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõikele 1 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuses PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594), ei tõenda aga, et hageja eksimus kodukorra artikli 59 osas on vabandatav. Nimelt on see artikkel kohaldatav alates 1. juulist 2015, mil jõustus praegune kodukord. Nagu on selgitatud eespool punktis 48 ja sellele järgnevates punktides, nähtub eelkõige selle artikli sõnastusest ja pealkirjast, et see puudutab üksnes Euroopa Liidu Teatajas avaldatud akte.

66

Mis puutub hageja väitesse, et vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäev on ECHA praktika tõttu ebaselge, siis tuleb märkida, et see, kui selle ameti veebisaidil avaldatakse otsused aine väga ohtliku ainena määratlemise kohta, kujutab endast just nimelt selle ameti pikaajalist praktikat. Lisaks näitavad kõik ECHA veebisaidil kättesaadavad ja ligipääsetavad andmed, et kõnealune avaldamine toimus 16. jaanuaril 2020, eelkõige on PFBS-i ja selle soolasid käsitlevas kandes toodud „kande tegemise päev“, vaidlustatud otsuses märgitud jõustumise kuupäev ja pressiteate kuupäev.

67

Seetõttu tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud erakorraliste asjaolude esinemist, mis tulenevad sellest, et ECHA oleks käitunud selliselt, et see kas iseenesest või määravas ulatuses oleks esile kutsunud heauskse isiku, kes on igas mõttes täitnud tavapäraselt informeeritud ettevõtjalt nõutavat hoolsuskohustust, segadusse sattumise.

68

Ülejäänud osas ei ole hageja viidanud ega tõendanud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu, mis oleks võimaldanud Üldkohtul kõnealusest tähtajast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel kõrvale kalduda.

69

Kõigest eeltoodust tuleneb, et ECHA esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega tuleb nõustuda ja seega tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see on esitatud hilinenult.

70

Kodukorra artikli 144 lõikes 3 on sätestatud, et kui kostja esitab kodukorra artikli 130 lõikes 1 ette nähtud vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväite, lahendatakse menetlusse astumise avaldused alles pärast vastuväite tagasilükkamist või liitmist sisulise menetlusega. Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära mu hulgas juhul, kui hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks.

71

Kuna ECHA esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega on käesoleval juhul nõustutud ja käesolev määrus lõpetab seega menetluse, siis ei ole enam vaja teha otsust CEFIC-i menetlusse astumise avalduse kohta.

72

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb jätta tema kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt ECHA nõudele välja ECHA kohtukulud, v.a need, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega.

73

Lisaks sellele on kodukorra artikli 144 lõikes 10 sätestatud, et kui enne menetlusse astumise avalduse lahendamist lõpetatakse kohtuasjas menetlus, kannavad menetlusse astumise avalduse esitaja ja kohtuasja pooled ise oma kulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega. Järelikult tuleb CEFIC‑i, hageja ja ECHA kohtukulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega, jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: