Обратно към началната страница на EUR-Lex

EUR-Lex Достъп до правото на Европейския съюз

Обратно към началната страница на EUR-Lex

Този документ е извадка от уебсайта EUR-Lex.

Използвайте кавички за търсене на „точен израз“. Добавете звездичка (*) към дадена дума за търсене, за да намерите нейни варианти (трансп*, 32019R*). Използвайте въпросителен знак (?) вместо единичен знак, за да намерите варианти на търсената дума (търсене на „кол?“ дава като резултати кола, коли)
Съвети за търсене
Нужни са ви още опции за търсене? Използвайте Разширено търсене
Вие сте тук

Документ 62020TN0735

Kohtuasi T-735/20: 15. detsembril 2020 esitatud hagi – Planistat Europe ja Charlot versus komisjon

ELT C 53, 15.2.2021г., стр. 49—50 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

15.2.2021   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 53/49

15. detsembril 2020 esitatud hagi – Planistat Europe ja Charlot versus komisjon

(Kohtuasi T-735/20)

(2021/C 53/65)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Planistat Europe (Pariis, Prantsusmaa), Hervé-Patrick Charlot (Pariis) (esindaja: advokaat F. Martin Laprade)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tuvastada, et Euroopa Komisjon vastutab lepinguvälise vastutuse sätete järgi ELTL artikli 340 alusel, sest:

—

ta on piisavalt selgelt rikkunud hoolsuse ja hea halduse põhimõtet;

—

ta on piisavalt selgelt rikkunud kaitseõigusi;

—

ta on piisavalt selgelt rikkunud konfidentsiaalsuse kohustust;

—

tekitades sellega varalist ja/või mittevaralist kahju äriühingule Planistat ja viimase juhatajale, Hervé-Patrick Charlot le;

mistõttu tuleb

—

kohustada Euroopa Komisjoni hüvitama Hervé-Patrick Charlot le tekitatud mittevaraline kahju summas 150 000 eurot;

—

kohustada Euroopa Komisjoni hüvitama hagejatele tekitatud varaline kahju summas 11 600 000 eurot;

—

kohustada Euroopa Komisjoni hüvitama äriühingule Planistat ja Hervé-Patrick Charlot le kõik menetluskulud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et rikutud on hoolsuskohustust ja õigust heale haldusele, sest nii Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) kui ka Euroopa Komisjon kahtlustasid hagejaid põhjendamatult rikkumiste toimepanemises ja nende süütus on lõplikult tuvastatud Prantsuse kassatsioonikohtu (Cour de cassation) 16. juuli 2016. aasta otsusega. Seejuures väidavad hagejad:

—

Euroopa Liidu administratsioon ei võtnud arvesse hagejate, kellele heideti ebaõiglaselt ette kuritegude toimepanemist, õiguspäraseid huve ja sellega rikuti nende suhtes hoolsuskohustust;

—

õigus heale haldusele hõlmab enesestmõistetavalt igaühe õigust, et liidu ametnikud ja institutsioonid ei kahtlusta neid alusetult rikkumiste toimepanemises.

2.

Teine väide, et rikutud on õigust heale haldusele ja kaitseõigusi, samuti süütuse presumptsiooni põhimõtet, arvestades seda, millise kergusega väljendas OLAF 19. märtsi 2003. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustele alusetuid kahtlustusi hagejate suhtes. Seejuures väidavad hagejad:

—

OLAF tegutses kiirustades, mis ei ole kooskõlas kohustusega järgida mõistlikku tähtaega, sest juba üks päev pärast hagejate suhtes välisjuurdluse alustamist saatis ta teabe Prantsuse ametiasutustele;

—

OLAF oleks pidanud kohtlema hagejaid samamoodi nagu EL ametnikke ja ootama, kuni ta saab täiendavat teavet, et teha teadlikum otsus;

—

OLAF oleks pidanud olema ettevaatlikum ja hagejaid eelnevalt teavitama ning küsima nende selgitusi võistleva menetluse raames;

—

OLAF ei oleks tohtinud valida kindlat kõneviisi, sest sellega tekitas ta mulje, et hagejad on „hävitanud“ ühenduse vahendeid.

3.

Kolmas väide, et rikuti isikuandmete konfidentsiaalsust ja õigust heale haldusele ning süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest OLAF „lekitas“19. märtsi 2003. aasta alusetute kahtlustuste sisu. Seejuures väidavad hagejad:

—

OLAF ei järginud konfidentsiaalsuskohustust, mis kehtib tema suhtes uurimistegevuse raames;

—

OLAF rikkus hea halduse põhimõtet, kuivõrd see hõlmab õigust konfidentsiaalsusele;

—

OLAF rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest ta lekitas infot, mille põhjal ta alusetult kahtlustas hagejaid rikkumiste toimepanemises.

4.

Neljas väide, et rikutud on õigust heale haldusele ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest Euroopa Komisjon esitas 2003. aasta juulis kuriteoteate ja tsiviilhagejana kaasamise taotluse ning andis sellest avalikkusele teada. Hagejad väidavad:

—

komisjon tegutses kiirustades, mis ei ole kooskõlas kohustusega järgida mõistlikku tähtaega;

—

komisjon oleks pidanud ära ootama OLAFi juurdluse tulemused, et teha kuriteoteate ja tsiviilhagejana kaasamise taotluse osas teadlikum otsus;

—

komisjon ei olnud hagejate suhtes erapooletu, sest ta eelistas enda finantshuve, kuigi need ei olnud tõsiselt ohus;

—

komisjon rikkus 9. juulil 2003 pressiteate avaldamisega süütuse presumptsiooni põhimõtet.
Нагоре