–

Leistritz AG, esindajad: Rechtsanwälte O. Seeling ja C. Wencker,

–

LH, esindaja: Rechtsanwalt S. Lohneis,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja S. K. Costanzo,

–

Rumeenia valitsus, esindaja: E. Gane,

–

Euroopa Parlament, esindajad: O. Hrstková Šolcová, P. López-Carceller ja B. Schäfer,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: T. Haas ja K. Pleśniak,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, H. Kranenborg ja D. Nardi,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1, ning parandus ELT 2018, L 127, lk 3) (edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikli 38 lõike 3 teise lause tõlgendamist ja kehtivust.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Leistritz AG ja LH, kes täitis selles äriühingus andmekaitseametniku ülesandeid, ning mille ese on LH töölepingu lõpetamine selle äriühingu osakondade ümberkorraldamise tõttu.

3

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendustes 10 ja 97 on sätestatud:

[…]

4

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 37 „Andmekaitseametniku määramine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vastutav töötleja ja volitatud töötleja määravad andmekaitseametniku, kui

[…]

6.   Andmekaitseametnik võib olla vastutava töötleja või volitatud töötleja koosseisuline töötaja või täita ülesandeid teenuslepingu alusel.

[…]“.

5

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 „Andmekaitseametniku ametiseisund“ lõigetes 3 ja 5 on ette nähtud:

„3.   Vastutav töötleja ja volitatud töötleja tagavad, et andmekaitseametnik ei saa nende ülesannete täitmise suhtes juhiseid. Vastutav töötleja või volitatud töötleja ei saa teda tema ülesannete täitmise eest ametist vabastada ega karistada. Andmekaitseametnik allub otse vastutava töötleja või volitatud töötleja kõrgeimale juhtimistasandile.

[…]

5.   Andmekaitseametniku suhtes kehtib tema ülesannete täitmisel vastavalt liidu või liikmesriigi õigusele saladuse hoidmise või konfidentsiaalsuse nõue.“

6

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 39 „Andmekaitseametniku ülesanded“ lõike 1 punktis b on sätestatud:

„Andmekaitseametnikul on vähemalt järgmised ülesanded:

[…]

[…]“.

7

20. detsembri 1990. aasta föderaalse andmekaitseseaduse (Bundesdatenschutzgesetz) (BGBl. 1990 I, lk 2954) 25. maist 2018 kuni 25. novembrini 2019 kehtinud redaktsiooni (BGBl. 2017 I, lk 2097) (edaspidi „BDSG“) § 6 „Ametiseisund“ lõige 4 sätestab:

„Andmekaitseametniku tagandamine on lubatud ainult tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, 2. jaanuari 2002. aasta redaktsioon (BGBl. 2002 I, lk 42, ja parandused BGBl. 2002 I, lk 2909 jaBGBl. 2003 I, lk 738)) § 626 vastaval kohaldamisel. Töölepingu ülesütlemine ei ole lubatud, välja arvatud juhul, kui esinevad asjaolud, mis õigustavad avalik-õiguslikku asutust lepingu ülesütlemiseks mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata. Pärast andmekaitseametnikuna tegutsemise lõppu ei ole töölepingu ülesütlemine ühe aasta jooksul lubatud, välja arvatud juhul, kui avalik-õiguslikul asutusel on õigus leping mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda.“

8

BDSG §-s 38 „Eraõiguslike asutuste andmekaitseametnikud“ on ette nähtud:

„(1)   Täiendavalt [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 37 lõike 1 punktidele b ja c määravad vastutav töötleja ja volitatud töötleja andmekaitseametniku juhul, kui neil tegelevad tavaliselt vähemalt kümme isikut pidevalt isikuandmete automatiseeritud töötlemisega. […]

(2)   Paragrahvi 6 lõige 4, lõike 5 teine lause ja lõige 6 kuuluvad kohaldamisele, § 6 lõige 4 aga ainult siis, kui andmekaitseametniku määramine on kohustuslik.“

9

Tsiviilseadustiku 2. jaanuaril 2002 avaldatud redaktsiooni § 134 „Seadusest tulenev keeld“ on sõnastatud järgmiselt:

„Tehing, mis on vastuolus seadusest tuleneva keeluga, on tühine, kui seadusest ei tulene teisiti.“

10

Selle seadustiku §-s 626 „Ülesütlemine mõjuval põhjusel ilma etteteatamiseta“ on sätestatud:

„(1)   Töösuhte võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel ilma etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui esinevad asjaolud, mille põhjal ülesütlejalt ei saa kõiki üksikjuhtumi asjaolusid arvestades ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes eeldada töösuhte jätkamist kuni etteteatamistähtaja möödumiseni või töösuhte kokkulepitud lõppemiseni.

(2)   Ülesütlemine võib toimuda ainult kahe nädala jooksul. Tähtaeg algab ajaga, mil ülesütlemiseks õigustatud isik saab teada ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest. […]“.

11

Leistritz on eraõiguslik äriühing, kel on Saksa õiguse kohaselt kohustus nimetada andmekaitseametnik. LH täitis seal õigusosakonna juhataja ülesandeid alates 15. jaanuarist 2018 ja andmekaitseametniku ülesandeid alates 1. veebruarist 2018.

12

Leistritz ütles 13. juuli 2018. aasta kirjaga LH lepingu korraliselt üles alates 15. augustist 2018, tuginedes äriühingu ümberkorraldamisele, mille raames telliti ettevõttesisene õigusnõustamine ja andmekaitseteenused väljastpoolt.

13

LH töölepingu ülesütlemise vaidlustatud kehtivust sisuliselt arutanud kohtunikud otsustasid, et ülesütlemine oli õigusvastane, sest vastavalt BDSG § 38 lõikele 2 koostoimes § 6 lõike 4 teise lausega võib LH kui andmekaitseametniku töölepingu üksnes mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda. Leistritzi kirjeldatud ümberkorraldamine ei kujuta endast aga sellist põhjust.

14

Leistritzi kassatsioonkaebust menetledes leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt Saksa õigusele on LH töölepingu ülesütlemine nende sätete ja tsiviilseadustiku § 134 kohaselt tühine. Ta märgib siiski, et BDSG artikli 38 lõike 2 ja artikli 6 lõike 4 teise lause kohaldamine sõltub sellest, kas liidu õiguse, eelkõige isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teise lause kohaselt, on lubatud liikmesriigi õigusnorm, millega on andmekaitseametniku töölepingu ülesütlemise seotud rangemate tingimustega kui liidu õiguses. Kui see nii ei ole, tuleb tal kassatsioonkaebus rahuldada.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et tal on kahtlusi eelkõige seetõttu, et riigisiseses õiguskirjanduses leidub erinevaid seisukohti. Ühest küljest kujutab enamusarvamuse kohaselt BDSG § 38 lõikes 2 koostoimes § 6 lõike 4 teise lausega ette nähtud eriline kaitse töölepingu ülesütlemise eest endast tööõiguse materiaalõiguse normi, mille suhtes liidul ei ole seadusandlikku pädevust, mistõttu ei ole need sätted isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teise lausega vastuolus. Teisest küljest on vähemusarvamuse kohaselt sellise kaitse seotus andmekaitseametniku ametiseisundiga vastuolus liidu õigusega ja tekitab majanduslikku survet, et hoida pikka aega tööl andmekaitseametnikku, kui ta on juba kord ametisse nimetatud.

16

Neil asjaoludel otsustas Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et vastutav töötleja või volitatud töötleja võib oma töötajate hulka kuuluva andmekaitseametniku töölepingu üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, isegi kui ülesütlemine ei ole seotud andmekaitseametniku ülesannete täitmisega.

18

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust tavakeeles, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Stichting Rookpreventie Jeugd jt, C‑160/20, EU:C:2022:101, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Esimesena tuleb kõnealuse sätte sõnastuse osas meelde tuletada, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teises lauses on sätestatud, et „[v]astutav töötleja või volitatud töötleja ei saa teda tema ülesannete täitmise eest ametist vabastada ega karistada“.

20

Kõigepealt tuleb märkida, et isikuandmete kaitse üldmääruses ei ole määratletud artikli 38 lõike 3 teises lauses kasutatud mõisteid „ametist vabastama“, „karistama“ ja „oma ülesannete täitmise eest“.

21

Samas, võttes esiteks aluseks need sõnastused tavakeeles, siis nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 24 ja 26 sisuliselt märkis, tähendab vastutava töötleja või volitatud töötleja suhtes kehtestatud keeld andmekaitseametnikku tema ülesannete täitmise eest ametist vabastada või karistada, et andmekaitseametnikku tuleb kaitsta igasuguse otsuse eest, mis toob kaasa tema ametist tagandamise, mis asetab ta ebasoodsasse olukorda või mis kujutab endast karistust.

22

Selline otsus võib seisneda andmekaitseametniku töölepingu ülesütlemises tema tööandja poolt, millega lõpetatakse olemasolev töösuhe andmekaitseametniku ja tema tööandja vahel ning seega ka andmekaitseametniku ülesannete täitmine asjaomases ettevõttes.

23

Teiseks tuleb tõdeda, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teist lauset kohaldatakse sama määruse artikli 37 lõikele 6 vahet tegemata nii andmekaitseametniku suhtes, kes on vastutava töötleja või volitatud töötleja koosseisuline töötaja, kui ka andmekaitseametniku suhtes, kes täidab ülesandeid vastutava töötleja või volitatud töötlejaga sõlmitud teenuslepingu alusel.

24

Sellest järeldub, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teine lause on kohaldatav andmekaitseametniku ja vastutava töötleja või volitatud töötleja vahelistes suhetes, sõltumata nendevahelise töösuhte olemusest.

25

Kolmandaks tuleb märkida, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 sisuliselt rõhutas, on nimetatud sättes kehtestatud piirang, mis keelab andmekaitseametniku töölepingut üles öelda tema ülesannete täitmisest tuleneval põhjusel, ja need ülesanded hõlmavad vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 39 lõike 1 punktile b eelkõige järelevalvet liidu või liikmesriikide andmekaitsenormide järgimise ja vastutava töötleja või volitatud töötleja sise-eeskirjade järgimise üle isikuandmete kaitse valdkonnas.

26

Teisena, mis puudutab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teise lausega taotletavat eesmärki, siis tuleb esiteks rõhutada, et selle määruse põhjenduses 97 on märgitud, et andmekaitseametnikel, sõltumata sellest, kas nad on vastutava töötleja töötajad või mitte, peaks olema võimalik täita oma kohustusi ja ülesandeid sõltumatul viisil. Selline sõltumatus peab tingimata võimaldama neil täita oma ülesandeid vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärgile, milleks on – nagu nähtub selle põhjendusest 10 – eelkõige tagada liidus füüsiliste isikute kõrgetasemeline kaitse ning tagada selleks kogu liidus füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse reeglite järjekindel ja ühtne kohaldamine isikuandmete töötlemisel (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadure du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 207 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Teiseks, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teisest lausest tulenev eesmärk tagada andmekaitseametniku sõltumatus ülesannete täitmisel nähtub ka artikli 38 lõike 3 esimesest ja kolmandast lausest, milles on nõutud, et andmekaitseametnik ei saaks oma ülesannete täitmise suhtes juhiseid ja et ta alluks otse vastutava töötleja või volitatud töötleja kõrgeimale juhtimistasandile, ning artikli 38 lõikest 5, milles on ette nähtud, et andmekaitseametniku suhtes kehtib tema ülesannete täitmisel saladuse hoidmise või konfidentsiaalsuse nõue.

28

Seega, kuna isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teine lause kaitseb andmekaitseametnikku kõigi selliste otsuste eest, mis toovad kaasa tema ametist tagandamise, asetavad ta ebasoodsasse olukorda või kujutavad endast karistust, kui selline otsus on seotud tema ülesannete täitmisega, siis tuleb seda käsitada nii, et selle peamine eesmärk on kaitsta andmekaitseametniku sõltumatust ülesannete täitmisel ja tagada järelikult seeläbi isikuandmete kaitse üldmääruse sätete tõhusus. Seevastu ei ole selle sätte eesmärk reguleerida üldiselt vastutava töötleja või volitatud töötleja ja tema töötajate vahelisi töösuhteid, mida see säte saab mõjutada üksnes täiendavalt ja vaid ulatuses, mis on eelnimetatud eesmärkide täitmiseks vajalik.

29

Seda tõlgendust kinnitab kolmandana selle sätte kontekst ja eelkõige õiguslik alus, millele tuginedes võttis liidu seadusandja vastu isikuandmete kaitse üldmääruse.

30

Nimelt nähtub isikuandmete kaitse üldmääruse preambulist, et see võeti vastu ELTL artikli 16 alusel, mille lõikes 2 on muu hulgas ette nähtud, et Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kehtestavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt eeskirjad ühelt poolt füüsiliste isikute kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning teiselt poolt liikmesriikides liidu õiguse reguleerimisalasse kuuluva tegevuse puhul, samuti selliste andmete vaba liikumise eeskirjad.

31

Seevastu väljaspool isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teises lauses ette nähtud andmekaitseametniku erilist kaitset ei kuulu vastutava töötleja või volitatud töötleja poolt tööle võetud andmekaitseametniku kaitseks töölepingu ülesütlemise eest reguleerivate eeskirjade kehtestamine ei isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute kaitse ega selliste andmete vaba liikumise raamesse, vaid sotsiaalpoliitika valdkonda.

32

Sellega seoses olgu märgitud, et esiteks on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt liidul ja liikmesriikidel EL toimimise lepingus määratletud sotsiaalpoliitika valdkondades ELTL artikli 2 lõike 2 mõttes jagatud pädevus. Teiseks, nagu on täpsustatud ELTL artikli 153 lõike 1 punktis d, toetab ja täiendab liit liikmesriikide meetmeid töötajate kaitse valdkonnas, kui nende tööleping lõpetatakse (vt analoogia alusel 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 47).

33

Samas, nagu nähtub ELTL artikli 153 lõike 2 punktist b, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu direktiividega vastu võtta selle kohta miinimumnõudeid, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei takista ELTL artikli 153 lõiget 4 arvestades liikmesriiki säilitamast või kehtestamast rangemaid kaitsemeetmeid, mis sobivad kokku aluslepingutega (vt selle kohta 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 48).

34

Sellest järeldub, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 sisuliselt rõhutas, et igal liikmesriigil on temale jäetud pädevuse teostamisel vabadus kehtestada andmekaitseametniku töölepingu ülesütlemise suhtes rohkem kaitsvaid erisätteid, kui need sätted on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega, eriti selle määruse artikli 38 lõike 3 teise lausega.

35

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 51, ei tohi selline kõrgendatud kaitse eelkõige kahjustada isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärkide saavutamist. See oleks aga nii, kui kõrgendatud kaitse takistaks vastutava töötleja või volitatud töötleja poolt sellise andmekaitseametniku töölepingu ülesütlemist, kellel ei ole enam oma ülesannete täitmiseks nõutavaid kutsealaseid oskusi või kes ei täida ülesandeid vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse sätetele.

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 38 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et vastutav töötleja või volitatud töötleja võib oma töötajate hulka kuuluva andmekaitseametniku töölepingu üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, isegi kui ülesütlemine ei ole seotud andmekaitseametniku ülesannete täitmisega, tingimusel et sellised õigusnormid ei kahjusta isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärkide saavutamist.

37

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 38 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et vastutav töötleja või volitatud töötleja võib oma töötajate hulka kuuluva andmekaitseametniku töölepingu üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, isegi kui ülesütlemine ei ole seotud andmekaitseametniku ülesannete täitmisega, tingimusel et sellised õigusnormid ei kahjusta selle määruse eesmärkide saavutamist.