–

Regione Puglia, esindajad: avvocati F. Amato ja A. Bucci,

–

Global Petroleum Ltd, esindaja: avvocato E. Turco,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,

–

Küprose valitsus, esindajad: D. Kalli ja N. Ioannou,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, M. Noll‑Ehlers ja B. De Meester,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta (EÜT 1994, L 164, lk 3; ELT eriväljaanne 06/02, lk 262).

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Regione Puglia (Apuulia maakond, Itaalia) ja teine pool ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare (keskkonna‑, territooriumi- ja merekaitseministeerium, Itaalia; edaspidi „keskkonnaministeerium“), ministero dei Beni e delle Attività culturali e del Turismo (kultuuri- ja turismiministeerium, Itaalia), ministero dello Sviluppo economico (majandusarengu ministeerium, Itaalia), Presidenza del Consiglio dei Ministri (ministrite nõukogu esimees, Itaalia) ja Commissione tecnica di verifica dell’impatto ambientale (keskkonnamõju tehnilise kontrolli komisjon, Itaalia) ning mis puudutab Global Petroleum Ltd esitatud taotlusi saada luba uuringute läbiviimiseks Apuulia rannikuga piirnevatel merealadel.

3

Direktiivi 94/22 neljas, kuues, seitsmes ja üheksas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„liikmesriigid on suveräänsed ja neil on suveräänsed õigused oma territooriumil asuvate süsivesinikevarude suhtes;

[…]

tuleb võtta meetmeid, et kedagi diskrimineerimata tagada juurdepääs süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele ja sellekohaste taotluste esitamisele tingimustel, mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldavad seega parimal viisil läbi viia liikmesriikide ressursside geoloogilist luuret, uurimist ja tootmist ning tugevdada energia siseturu integreerumist;

selleks tuleb kehtestada ühiseeskirjad, millega tagatakse, et süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmise korda kohaldatakse kõigi vajaliku suutlikkusega üksuste suhtes; lube tuleb anda objektiivsete avaldatud kriteeriumide alusel; samamoodi peavad lubade andmise tingimused olema ette teada kõigile loa taotlemises osalevatele üksustele;

[…]

loaga hõlmatud piirkondade pindala ja loa kestust tuleb piirata, et vältida olukorda, kus ühele üksusele antakse ainuõigus piirkonnas, kus mitu erinevat üksust võiksid geoloogilist luuret läbi viia ning uurida ja toota tõhusamalt“.

4

Direktiivi 94/22 artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriikidele jääb õigus kindlaks määrata oma territooriumil asuvad piirkonnad, kus võib läbi viia süsivesinike geoloogilist luuret ning neid uurida ja toota.

2.   Kui piirkonnas on lubatud läbi viia lõikes 1 sätestatud toiminguid, tagavad liikmesriigid, et üksusi ei diskrimineerita kõnealuste toimingute juurde pääsemisel ega nende teostamisel.

[…]“.

6

Nimetatud direktiivi artikkel 3 näeb ette:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lubade andmisel järgitakse menetlust, mille alusel võivad kõik huvitatud üksused esitada lõigete 2 või 3 kohase taotluse.

2.   Nimetatud menetlus algatatakse:

Teadaandes määratakse kindlaks loa liik, geograafiline piirkond või selle osad, mille kohta taotlus on esitatud või võidakse esitada ning loa andmise kavandatav kuupäev või tähtaeg.

[…]

4.   Liikmesriik võib teha otsuse mitte kohaldada lõike 1 sätteid, kui ja niivõrd, kuivõrd mõne piirkonna puhul on geoloogilistel ja tootmisalastel kaalutlustel põhjendatud loa andmine naaberpiirkonda käsitleva loa omanikule. Asjaomased liikmesriigid tagavad, et sel juhul on muude naaberpiirkondade lubade omanikel võimalus esitada taotlus ja et neile antakse selleks piisavalt aega.

[…]“.

7

Sama direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega nad tagavad, et:

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1; edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“) artikkel 4 sätestab:

„1.   Kui artikli 2 lõikest 4 ei tulene teisiti, hinnatakse I lisas loetletud töid artiklite 5–10 kohaselt.

2.   Kui artikli 2 lõikest 4 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud projektide puhul kindlaks, kas projekti hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt. Liikmesriigid teevad selle kindlaks järgneva abil:

[…]

3.   Lõike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi.

[…]“.

9

9. jaanuari 1991. aasta seaduse nr 9, mis käsitleb uue riikliku energiakava rakendussätteid: institutsionaalsed aspektid, hüdroelektrijaamad ja elektriliinid, süsivesinikud ja geotermaalenergia, omatoodang ja maksusätted (legge n. 9 Norme per l’attuazione del nuovo Piano energetico nazionale: aspetti istituzionali, centrali idroelettriche ed elettrodotti, idrocarburi e geotermia, autoproduzione e disposizioni fiscali), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (GURI regulaarne lisa nr 13, 16.1.1991) (edaspidi „seadus nr 9/1991“) artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Uurimisluba antakse tööstus‑, kaubandus‑ ja käsitööministri dekreediga, pärast konsulteerimist süsivesinike ja geotermaalenergia tehnilise komitee[ga] koostöös – […] vastavalt pädevusvaldkondadele – keskkonnaministeeriumi ja merekaubandusministeeriumiga, mis puudutab nõudeid seoses tegevustega merel, territoriaalvetes ja mandrilaval.

2.   Uurimisloa piirkond peab olema selline, et see võimaldaks uurimisprogrammi ratsionaalselt arendada, ega tohi igal juhul olla pindalalt suurem kui 750 km2; uuritav piirkond võib hõlmata üksteisega külgnevaid maismaa- ja merealasid.

3.   Tööstus-, kaubandus- ja käsitööministril on juhul, kui ta leiab, et taotletav piirkond ei ole uurimise optimaalsuse seisukohast piisavalt suur ega ratsionaalse ülesehitusega, õigus keelduda uurimisloa andmisest seni, kuni seda piirkonda ei ole võimalik külgnevate aladega siduda.

4.   Loa kehtivusaeg on kuus aastat.

5.   Loa saanul on õigus luba pikendada kaks korda, mõlemal korral kolmeks aastaks, kui ta on täitnud sellest loast tulenevad kohustused.

6.   Loa saanule võib anda täiendava pikenduse juhul, kui loa kehtivuse lõppedes puurimistööd või tootmiskatsed veel kestavad põhjustel, mis ei tulene tema tegevusetusest, hooletusest või ebapädevusest. Pikendust antakse ajaks, mis on vajalik tööde lõpetamiseks ja igal juhul mitte kauemaks kui üks aasta. Tööde uue kestuse üksikasjalik tehniline- ja rahastusprogramm kiidetakse heaks pikendusdekreediga.“

10

Majandusarengu ministeeriumi 15. juuli 2015. aasta dekreet 25. märtsi 2015. aasta dekreedi rakendamise ning vedelate ja gaasiliste süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise ning sellega seotud kontrolli kord selle dekreedi artikli 19 lõike 6 tähenduses (GURI nr 204, 3.9.2015) reguleerib uurimislubade taotluste avaldamise ja ettevõtjate valimise menetlust. Nimetatud dekreedi artikli 9 lõikes 4 on muu hulgas ette nähtud, et taotleja esitab pädevale asutusele keskkonnamõju hindamise taotluse 90 päeva jooksul alates päevast, mil ministeerium teeb kõikidele taotluse esitajatele teatavaks hanketeate põhistatud tulemuse kõikidele taotluse esitajatele, või juhul kui ühtki konkureerivat taotlust ei ole esitatud, siis 90 päeva jooksul alates hanketeate esitamise tähtaja kuupäevast.

11

Nimetatud dekreedi artikli 14 lõige 1 näeb ette, et ühele ja samale juriidilisele isikule võib anda otse või tema emaettevõtja, tütarettevõtja või samasse kontserni kuuluva ettevõtja kaudu mitu uurimisluba või uurimisetapis ainuõiguste kontsessiooni, tingimusel, et uuritav kogupindala ei ületa 10000 km2.

12

Avamerel süsivesinike sektoris tegutsev Austraalia äriühing Global Petroleum esitas 27. augustil 2013 majandusarengu ministeeriumile neli taotlust, et saada luba viia läbi uuringuid Apuulia ranniku lähedal üksteisega külgnevatel merealadel, millest igaühe pindala on natuke alla 750 km2.

13

Kuna Global Petroleumil tuli enne saada otsused, millega tuvastatakse, et seismilised uuringud, mida ta kavatses asjaomastes piirkondades teha nn air gun‑meetodil, vastavad keskkonnanõuetele, esitas ta 30. mail 2014 keskkonnaministeeriumile neli taotlust hinnata nende projektide keskkonnamõju.

14

Keskkonnaministeerium ning kultuuri- ja turismiministeerium tunnistasid nelja dekreediga (edaspidi koos „vaidlustatud dekreedid“) kõnealused projektid keskkonnanõuetele vastavaks.

15

Apuulia maakond esitas kõigi vaidlustatud dekreetide peale nende tühistamiseks kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), väites, et need dekreedid rikuvad seaduse nr 9/1991 artikli 6 lõiget 2, mis näeb ette, et uurimisloaga hõlmatud ala ei või olla suurem kui 750 km2. Ta leiab, et see pindala ülempiir ei ole kohaldatav mitte igale üksikule loale eraldi, vaid ettevõtjale, mistõttu ei saa talle anda mitut luba, mis kokku hõlmaksid sellest ülempiirist suurema kogupindalaga piirkonda.

16

Nimetatud kohus jättis 26. novembri 2018. aasta ja 14. jaanuari 2019. aasta nelja kohtuotsusega Apuulia maakonna kaebused rahuldamata. Ta leidis, et Global Petroleum võib saada mitu uurimisluba, kaasa arvatud naaberpiirkondades tingimusel, et iga loataotlus puudutab ala, mille pindala on väiksem kui 750 km2 ja iga luba väljastatakse eraldi menetluse tulemusel.

17

Apuulia maakond esitas nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), tuginedes sisuliselt samadele argumentidele, mille ta oli esitanud esimeses kohtuastmes.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, kuidas tõlgendada direktiivi 94/22 artikli 3 lõiget 2 ja artiklit 4, kuna direktiivi eesmärk ei ole edendada lihtsalt konkurentsi „turu seisukohast“, mis seisneb ettevõtjate valimises konkurentsimehhanismide abil, vaid konkurentsi„turul“, mis põhineb suurema arvu konkureerivate ettevõtjate osalemisel. Selle kohtu arvates tuleb artiklit 4 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike kehtestama nimetatud artiklis osutatud lubade andmiseks ühe ruumiliselt ja ajaliselt optimaalse mõõtme, et vältida lubade andmist vähestele või isegi ühele ainsale ettevõtjale.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on see, et seadusega nr 9/1991 kaotati piirang, mille kohaselt on ühele ettevõtjale väljastatavate lubadega hõlmatud maksimaalne kogupindala 1000000 ha, vastuolus direktiiviga 94/22 taotletava konkurentsi edendamise eesmärgiga. Ta leiab, et seda hinnangut ei mõjuta asjaolu, et 22. märtsi 2011. aasta dekreediga ja 15. juuli 2015. aasta dekreediga jäeti ülempiiriks 10000 km2 ettevõtja kohta.

20

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 94/22] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on vaatluse all käesolevas kohtuasjas, mis ühest küljest tunnistavad määratletud ajavahemikuks väljastatava süsivesinike uurimisloa andmise eesmärgil optimaalseks teatava suurusega ala – käesoleval juhul 750 km2 suuruse ala kuueks aastaks – ja teisest küljest neid ülempiire ületada, võimaldades ühele ja samale ettevõtjale anda naaberpiirkondade uuringuteks mitu luba, tingimusel, et need väljastatakse eraldiseisvate haldusmenetluste tulemusena?“

21

Itaalia valitsus väidab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu.

22

Ta väidab esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev vaidlus puudutab niisuguste aktide õiguspärasust, mis käsitlevad põhikohtuasjas kõnealuste projektide keskkonnamõju hindamist –, mis põhineb keskkonnaalaste normide kohaldamisel –, samas kui esitatud küsimus puudutab direktiivi 94/22 tõlgendamist. Teiseks leiab see valitsus, et Apuulia maakonnal ei ole tegelikku ja konkreetset põhjendatud menetlushuvi, kuna põhikohtuasjas kõnealused loataotlused käsitlevad territoriaalmere osaks olevaid rannikuga külgnevaid alasid ja kuuluvad seega riigi ainupädevusse. Kolmandaks väidab Itaalia valitsus, et neid lubasid ei ole veel välja antud, kuna nende – nagu ka iga muu uurimisloa – väljaandmine on peatatud kuni riigi territooriumil toimuva kaevandamistegevuse üldplaneeringu eelneva heakskiitmiseni.

23

Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Euroopa Kohus võib keelduda riigisisese kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Käesoleval juhul ei muuda seda küsimust vastuvõetamatuks asjaolu, et eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 94/22 tõlgendamist, samas kui põhikohtuasi käsitleb kaebusi vaidlustatud dekreetide peale, mis on vastu võetud nende riigisiseste õigusnormide alusel, millega võeti üle keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõige 2.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt täpsustab, et need dekreedid võeti vastu süsivesinike uurimislubade taotlusi käsitlevas menetluses, mida reguleerivad direktiivi 94/22 üle võtnud riigisisesed sätted. Itaalia õiguses nimelt on keskkonnamõju hindamise menetlus, mis viiakse läbi keskkonnamõju hindamise direktiivi üle võtnud riigisiseste õigusnormide alusel, selliste lubade andmise menetluse oluline osa. Need kaks menetlust ei välista seega teineteist, vaid vastupidi, täiendavad teineteist.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas veel, et tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamine sõltub Euroopa Kohtu vastusest esitatud küsimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et kui Euroopa Kohus peaks vastama esitatud küsimusele nii, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on direktiiviga 94/22 vastuolus, ei saa anda luba projektidele, mille kohta on esitatud uurimisloa taotlused ja mille kogupindala on üle 750 km2, ning vaidlustatud dekreedid, mis on vastu võetud nende projektide keskkonnamõju hindamise menetluse raames, tuleb tühistada.

28

Itaalia valitsuse argumendi kohta – kuna territoriaalmeres toimuvate uuringute ja tootmisega seotud tegevus kuulub Itaalia riigi ainupädevusse, siis ei ole Apuulia maakonnal põhjendatud huvi vaidlustatud dekreetide õiguspärasuse vaidlustamiseks – tuleb märkida, et see asjaolu puudutab põhjendatud huvi osaleda Itaalia kohtutes toimuvas menetluses, mis ei puutu aga esitatud küsimuse vastuvõetavuse hindamisel asjasse (vt selle kohta 15. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Acoset, C‑196/08, EU:C:2009:628, punktid 33 ja 34).

29

Samamoodi tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata kõikide pooleliolevate uute uurimislubade väljastamise menetluste väidetava peatamise võimalikke tagajärgi menetlusele põhikohtuasjas. Lisaks tuleb tõdeda – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 27 –, et kuna see menetlus on pooleli, ei ole käesolev eelotsuse küsimus hüpoteetiline.

30

Järelikult on see küsimus vastuvõetav.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 94/22 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette süsivesinike uurimisloaga hõlmatud ala pindala ülempiiri, kuid ei keela anda ühele ja samale ettevõtjale naaberpiirkondades mitu luba, mis koos hõlmavad sellest ülempiirist suuremat pindala.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelkõige, kas liikmesriikide ülesanne on piiritleda uurimislubadega hõlmatud alad ajaliselt ja ruumiliselt optimaalselt, et takistada nende lubade koondumist väikese arvu ettevõtjate või koguni ühe ettevõtja kätte.

33

Apuulia maakond rõhutab sellega seoses, et üks ja sama äriühing ehk Global Petroleum esitas umbes samal ajal neli naaberpiirkondi hõlmavat uurimisloa taotlust. See maakond väidab, et ühe ja sama ettevõtja võimalus selliseid taotlusi esitada võimaldab tegelikkuses ühele ja samale uurimisprojektile vastava loa jagada mitmeks osaks. Selline olukord tooks kasutatud uurimistehnika tõttu kaasa liidu õigusnormide eesmärgist kõrvalehoidumise ning kahjulikke tagajärgi nii konkurentsile kui ka keskkonnale.

34

Kõigepealt tuleb tõdeda, et nagu nähtub direktiivi 94/22 seitsmendast põhjendusest, on direktiivi eesmärk eelkõige kehtestada ühiseeskirjad, millega tagatakse, et süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmise korda kohaldatakse kõigi vajaliku suutlikkusega üksuste suhtes ning lube tuleb anda objektiivsete ja avaldatud kriteeriumide alusel. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 51 ja 52 märkis, kuuluvad direktiivis 94/22 sätestatud normid riigihankeõiguse kohaldamisalasse.

35

Esiteks, mis puudutab direktiivi 94/22 alusel antud süsivesinike uurimislubadega hõlmatud geograafiliste piirkondade ulatust, siis tuleneb direktiivi neljandast põhjendusest, et „liikmesriigid on suveräänsed ja neil on suveräänsed õigused oma territooriumil asuvate süsivesinikevarude suhtes“. Vastavalt selle direktiivi artikli 2 lõikele 1 „[jääb] [l]iikmesriikidele […] õigus kindlaks määrata oma territooriumil asuvad piirkonnad, kus võib läbi viia süsivesinike geoloogilist luuret ning neid uurida ja toota“.

36

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 märkis, nõuab selle direktiivi artikli 4 punkt a vaid niisuguse piirkonna pindala kindlaksmääramist, mis „ei oleks suurem piirkonnast, mis on toimingute võimalikuks läbiviimiseks tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parim“, kui geograafilised piirkonnad ei ole juba piiritletud territooriumi varasema geomeetrilise jaotusega.

37

Direktiivi 94/22 artikli 4 punkt c näeb muu hulgas ette, et üksustele ei jää geograafilistes piirkondades, mille kohta nad on loa saanud, ainuõigusi kauemaks, kui on vaja, et loaga hõlmatud toimingud nõuetekohaselt läbi viia. Nimelt, nagu nähtub selle direktiivi üheksandast põhjendusest, tuleb loaga hõlmatud piirkondade pindala ja loa kestust piirata, et vältida olukorda, kus ühele üksusele antakse ainuõigus piirkonnas, kus saaks geoloogilist luuret läbi viia ning uurida ja toota tõhusamalt mitu erinevat üksust.

38

Eeltoodust tuleneb, et direktiiviga 94/22 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega piiritletakse geograafiline piirkond ja kehtivusaeg, mille jaoks loa võib anda, kuid need piirid peavad olema siiski sellised, millega tagada tegevuste nii tehnilisest kui ka majanduslikust seisukohast parim võimalik läbiviimine.

39

Teiseks, mis puudutab nende lubade arvu, mida üksus võib taotleda või mis on ühel üksusel, siis tuleb meenutada, et direktiivi 94/22 artikli 1 kohaselt annab iga luba geograafilises piirkonnas piiratud ajavahemikuks ainuõiguse süsivesinike geoloogilise luureks, uurimiseks või tootmiseks.

40

Lisaks tuleneb direktiivi 94/22 kuuendast põhjendusest, et liikmesriigid peavad kedagi diskrimineerimata tagama juurdepääsu süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele, et soodustada suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldama seeläbi parimal võimalikul viisil läbi viia neid toiminguid ja tugevdada energia siseturu integreerumist.

41

Samuti kohustab selle direktiivi artikli 2 lõige 2 liikmesriike tagama, et huvitatud majandusüksusi ei diskrimineerita sellistele toimingutele juurde pääsemisel ega nende teostamisel (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Eni ja Shell Italia E & P, C‑364/18 ja C‑365/18, EU:C:2019:938, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Direktiivi 94/22 artikli 3 lõikest 1 tuleneb, et liikmesriikidel tuleb võtta vajalikud meetmed tagamaks, et lubade andmisel järgitakse läbipaistvat menetlust, mille alusel võivad kõik huvitatud üksused esitada taotluse, et saada juurdepääs nimetatud toimingutele ja tegevusele ühesugustel tingimustel.

43

Erandina sellest põhimõttest vabastab direktiivi artikli 3 lõige 4 liikmesriigid kohustusest kasutada neid menetlusi naaberpiirkondade puhul „kui ja niivõrd, kuivõrd mõne piirkonna puhul on geoloogilistel ja tootmisalastel kaalutlustel põhjendatud loa andmine naaberpiirkonda käsitleva loa omanikule“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 märkis, tuleneb sellest, et naaberpiirkondade puhul võib ühele ja samale ettevõtjale anda mitu luba.

44

Seoses küsimusega, kas direktiiv 94/22 näeb ette, et süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise toimingud peavad olema piiratud ühe piirkonnaga ettevõtja kohta, tuleb lisaks märkida, et see direktiiv ei näe ette ühtki piirangut lubade arvule ja/või nende üksuste arvule, kellele võib loa anda.

45

Siiski on liikmesriigi ülesanne tagada, et kõigi tegevusloa taotluste suhtes kohaldataks direktiivi 94/22 artiklis 3 sätestatud menetlusi ja nõudeid, välja arvatud selle artikli lõikes 4 sätestatud erandi puhul, ning et sellega seoses järgitakse läbipaistvuse ja diskrimineerimiskeelu nõudeid, kuna need põhimõtted on eriti olulised saavutamaks riigihanke-eeskirjadega taotletav eesmärk, milleks on tagada kõigile huvitatud üksustele võrdne pääs turule, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51.

46

Seetõttu tuleb veenduda, et geograafiliste piirkondade piiritlemine, samuti süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmise menetlust ja üksikasjalikke eeskirju reguleerivad normid oleksid sellised, et kedagi diskrimineerimata tagada läbipaistvus ja juurdepääs süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele ja sellekohaste taotluste esitamisele tingimustel, mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldada seeläbi parimal võimalikul viisil läbi viia liikmesriikide ressursside geoloogilist luuret, uurimist ja tootmist ning tugevdada energia siseturu integreerumist.

47

Käesoleval juhul tuleb märkida, et kuna Itaalia õigusnormid näevad ette, et süsivesinike uurimisloaga hõlmatud ala peab võimaldama uurimisprogrammi ratsionaalset läbiviimist, ilma et selle pindala ületaks 750 km2, siis tuleb seda pindala pidada selliseks, mis tagab toimingute tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parima võimaliku läbiviimise, nagu nõuab direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a.

48

Kui aga selle liikmesriigi õigusnormid lubavad ühel ja samal ettevõtjal taotleda mitut luba, piiramata nende arvu, siis tuleb veenduda, et kõikide nende lubadega kogumis hõlmatud pindala võimaldaks samuti tagada toimingute tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parima võimaliku läbiviimise, ega seaks selliste lubadega antavaid ainuõigusi arvestades ohtu direktiiviga 94/22 taotletavate eesmärkide saavutamist, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46.

49

Tuleb veel lisada, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, et vaidlustatud dekreedid võeti vastu uurimislubade taotluse esemeks olevate projektide keskkonnamõju hindamise menetluses. Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et geoloogilise luure, uurimise ja tootmise võimalikuks esemeks olevate geograafiliste piirkondade piiritlemine, mis on ette nähtud seaduse nr 9/1991 artikli 6 lõikes 2, puudutab nii uurimisloa andmise menetlust kui ka uurimisprojektide keskkonnamõju hindamise menetlust, ning et põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmenetluse eesmärk on eelkõige kaitsta keskkonnakaitsega seotud huve.

50

Selles küsimuses täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et meetod, mida Global Petroleum Limited kasutas süsivesinike uurimiseks ja mis seisneb suruõhurelva (nn air gun) kasutamises, et tekitada merepõhjaga kokkupuutel seismilisi laineid, võib olla merefaunale kahjulik ning seetõttu tuleb nende projektide puhul läbi viia keskkonnamõju hindamine keskkonnamõju hindamise direktiivi alusel.

51

Kuigi eelotsuse küsimus puudutab direktiivi 94/22 tõlgendamist, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule täieliku vastuse andmiseks analüüsida ka seda, kas õigus anda ühele ja samale ettevõtjale mitu luba naaberpiirkondades, mille kogupindala on suurem kui see, mida liikmesriigi seadusandja käsitab teadusuuringute programmi ratsionaalset läbiviimist võimaldavana, vastab keskkonnamõjude hindamise direktiivi nõuetele.

52

Selle kohta tuleb märkida, et kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, mis käsitleb viidatud direktiivi, võib selliste projektide kumulatiivse mõju arvessevõtmine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, osutuda vajalikuks selleks, et vältida liidu õigusnormide eesmärgist kõrvalehoidumist niisuguste projektide osadeks jaotamise kaudu, mis kogumis võivad keskkonda oluliselt mõjutada (vt selle kohta 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Salzburger Flughafen, C‑244/12, EU:C:2013:203, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑141/14, EU:C:2016:8, punkt 95).

53

Nagu märkis ka Euroopa Komisjon, peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused käesoleval juhul võtma arvesse kõiki keskkonnamõjusid, mis kaasnevad süsivesinike uurimislubadega hõlmatud piirkondade ajaliste ja ruumiliste piirangutega.

54

Seega tuleb asuda seisukohale, et kuigi Itaalia õigusnormid lubavad ühel ja samal ettevõtjal taotleda mitut süsivesinike uurimisluba, piiramata nende arvu, tuleb keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel läbi viidud keskkonnamõju hindamise raames hinnata ka tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektide kumulatiivset mõju.

55

Eelevaid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 94/22 ja keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette süsivesinike uurimisloaga hõlmatud piirkonna pindala ülempiiri, kuid ei keela otseselt anda ühele ja samale ettevõtjale naaberpiirkondades mitu luba, mis kokku hõlmavad sellest ülempiirist suuremat pindala, tingimusel, et mitme loa andmisega saab tagada toimingute tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parima võimaliku läbiviimise ning direktiiviga 94/22 taotletavate eesmärkide saavutamise. Keskkonnamõju hindamise raames tuleb hinnata ka kumulatiivset mõju, mis on neil tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektidel, mida puudutatud ettevõtja näitas oma süsivesinike uurimisloa taotlustes.

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 4 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette süsivesinike uurimisloaga hõlmatud piirkonna pindala ülempiiri, kuid ei keela otseselt anda naaberpiirkondades ühele ja samale ettevõtjale mitu luba, mis kokku hõlmavad sellest ülempiirist suuremat pindala, tingimusel, et mitme loa andmisega saab tagada toimingute tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parima võimaliku läbiviimise ning direktiiviga 94/22 taotletavate eesmärkide saavutamise. Keskkonnamõju hindamise raames tuleb hinnata ka kumulatiivset mõju, mis on neil tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektidel, mida puudutatud ettevõtja näitas oma süsivesinike uurimisloa taotlustes.