1

Hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul:

2

Makromajandusliku kohandamisprogrammi raames on Kreeka Vabariik alustanud erastamisprogrammi. Kreeka kaevandus‑ ja metallurgiaettevõtja Larco General Mining & Metallurgical Company SA (edaspidi „Larco“) on üks erastatavatest äriühingutest. See äriühing on spetsialiseerunud lateriidimaagi kaevandamisele ja töötlemisele, ligniidi kaevandamisele ning ferronikli ja kõrvaltoodete tootmisele. Tema tegevusalad hõlmavad kaevanduskohtade uurimist, arendust, kaevandamist, sulatamist ja toodete turustamist üle maailma.

3

2012. aasta märtsis teavitas erastamisprotsessi haldamiseks loodud äriühing Hellenic Republic Asset Development Fund komisjoni Larco erastamise kavast.

4

Seejärel viis komisjon läbi selle kava esialgse hindamise, et kontrollida, ega see ei sisalda riigiabi elemente.

5

Ta saatis Kreeka ametiasutustele küsimustiku. Viimasele antud vastustest, mille komisjon sai kätte 16. märtsil 2012, nähtub selgelt, et Larco oli juba Kreeka riigi sekkumistest kasu saanud. Komisjon nõudis seejärel lisateavet 18. aprilli 2012. aasta, 24. aprilli 2012. aasta, 5. juuli 2012. aasta, 22. augusti 2012. aasta ja 7. detsembri 2012. aasta e‑kirjades ning 4. mai 2012. aasta ja 14. jaanuari 2013. aasta kirjades, millele Kreeka ametiasutused vastasid 20. aprillil 2012, 26. aprillil 2012, 3. oktoobril 2012, 13. novembril 2012, 15. novembril 2012, 7. detsembril 2012, 24. detsembril 2012 ja 18. jaanuaril 2013. Komisjoni talitused ja Kreeka ametiasutuste esindajad kohtusid 30. aprillil 2012 ja 11. septembril 2012 Ateenas (Kreeka) ning 25. jaanuaril 2013 Brüsselis (Belgia).

6

Komisjon teatas 6. märtsi 2013. aasta kirjas Kreeka Vabariigile, et ta on otsustanud algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse erinevate meetmete suhtes, nagu Larcole aastatel 2008, 2010 ja 2011 antud riigigarantiid, 2009. aastal kapitali suurendamine, 1998. aastal allkirjastatud võlgade tasaarveldamise kokkulepe või võimalus esitada 190 miljoni euro suuruse trahvi tasumise asemel garantiikirjad 1,5 miljoni euro väärtuses.

7

Edasi palus komisjon Kreeka ametiasutustel ja kolmandatel huvitatud isikutel esitada nimetatud meetmete kohta oma märkused.

8

Komisjonile laekusid üksnes Kreeka ametiasutuste märkused 30. aprillil 2013.

9

Komisjon võttis 27. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/539/EL riigiabi nr SA.34572 (13/C) (ex 13/NN) kohta, mida Kreeka andis äriühingule Larco General Mining & Metallurgical Company S.A. (ELT 2014, L 254, lk 24), mille resolutsiooni artiklites 2–5 on sätestatud, et kõnealused meetmed kujutavad endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut abi, et see abi tuleb Larcolt tagasi nõuda ja et komisjonile tuleb anda teavet, eelkõige otsuse täitmiseks juba võetud meetmete ja kavandatud meetmete kohta.

10

Kuna Kreeka Vabariik oli teavitanud komisjoni oma kavatsusest müüa Larco teatavad varad kahe eraldi pakkumismenetluse teel, võttis komisjon lisaks samal päeval vastu otsuse riigiabi SA.37954 (2013/N) kohta, mis käsitleb seda müüki (edaspidi „Larco teatavate varade müüki käsitlev otsus“). Viimati nimetatud otsuses märgib komisjon, et Kreeka Vabariigi esitatud teabe kohaselt viivad mõlemad pakkumismenetlused vastavalt kummagi pakkumismenetlusega seotud varade omanikena läbi riik ja Larco. Eelkõige puudutab esimene pakkumismenetlus Larymna (Kreeka) metallurgiatehast ja 40% lateriidimaagi kaevandamisõigustest Agios Ioannise (Kreeka) kaevanduses, samas kui teine pakkumismenetlus puudutab 73% lateriidi kaevandamisõigustest Evia (Kreeka) kaevanduses ja kõiki kaevandamisõigusi Kastoriá (Kreeka) kaevanduses. Pärast kahte kõnealust pakkumismenetlust ja nende tulemustest sõltumata kuulutatakse vastavalt riigisisesele õigusele välja Larco pankrot ja tema allesjäänud varad müüakse likvideerimismenetluse käigus.

11

Seda teavet arvesse võttes asus komisjon Larco teatavate varade müüki käsitlevas otsuses seisukohale, et kuna teatud sätteid ja tingimusi täidetakse, siis esiteks ei kujuta see müük endast riigiabi ning teiseks ei too see kaasa majanduslikku järjepidevust Larco ja müüdud varade omaniku või omanike vahel. Komisjon leidis, et neil asjaoludel ei puuduta Larcole antud ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise küsimus müüdava vara uusi omanikke.

12

Otsuse 2014/539 artiklis 5 Kreeka Vabariigile määratud kahekuuline tähtaeg kõnealuse abi tagasinõudmiseks võetud meetmetest teatamiseks möödus 28. mail 2014, ilma et komisjon oleks nende meetmete kohta teavet saanud.

13

Komisjon tuletas 23. juuni 2014. aasta kirjas Kreeka ametiasutustele meelde otsusest 2014/539 tulenevaid kohustusi ja palus neil 20 tööpäeva jooksul teha teatavaks selle otsuse rakendamise üksikasjalik kord. Ametiasutused vastasid 18. juuli 2014. aasta e‑kirjas, et neil ei ole võimalik talle selle tähtaja jooksul teavet anda.

14

Lisaks tuletas komisjon Kreeka Vabariigile meelde, et viimane on kohustatud järgima otsuse 2014/539 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud neljakuulist tähtaega. See tähtaeg möödus aga 28. juulil 2014, ilma et komisjon oleks selle otsuse rakendamise kohta teavet saanud.

15

Komisjon palus 6. oktoobri 2014. aasta ja 18. detsembri 2015. aasta kirjades sellel liikmesriigil esitada talle see teave ja korraldada teabevahetus kõnealuse abi tagasinõudmise korra kohta. Liikmesriik nendele kirjadele siiski ei vastanud. Komisjoni ja Kreeka ametiasutuste kohtumisel Ateenas ei esitanud Kreeka ametiasutused ühtegi argumenti, mis põhjendaks otsuse 2014/539 rakendusmeetmete puudumist.

16

Kuna komisjon leidis, et Kreeka Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis talle otsusest 2014/539 tulenevad, esitas ta 2. septembril 2016 ELTL artikli 108 lõike 2 alusel selle liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi nõudega tuvastada, et viimane ei võtnud ette nähtud tähtaja jooksul kõiki meetmeid, mis olid selle otsuse täitmiseks vajalikud, või igal juhul ei andnud komisjonile piisavalt teavet, millega ta rikkus selle otsuse artikli 5 nõuded.

17

Euroopa Kohus otsustas 9. novembril 2017 liikmesriigi rikkumise tuvastanud kohtuotsuses, et Kreeka Vabariik ei ole ette nähtud tähtaja jooksul võtnud kõiki otsuse 2014/539 täitmiseks vajalikke meetmeid ega teavitanud komisjoni selle otsuse täitmiseks võetud meetmetest.

18

Pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamist saatis komisjon 15. novembril 2017 Kreeka ametiasutustele kirja, milles palus neil ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasi nõuda; Kreeka ametiasutused sellele kirjale ei vastanud.

19

Komisjon palus 13. novembril 2018 Kreeka rahandusministrile saadetud kirjas teavet kõnealuse abi tagasinõudmise menetluse seisu kohta ja märkis, et ta võib esitada ELTL artikli 260 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Ka sellele kirjale ei vastatud.

20

Komisjon, kes leidis, et otsust 2014/539 ei ole veel täidetud, saatis 25. jaanuaril 2019 Kreeka Vabariigile ELTL artikli 260 lõike 2 alusel ametliku kirja, milles palus viimasel esitada kahe kuu jooksul oma seisukohad.

21

See liikmesriik vastas ametlikule kirjale 29. märtsil 2019, viidates muu hulgas raskustele, millega ta silmitsi seisis, ning soovile teha koostööd.

22

Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

23

Kreeka Vabariik võttis 14. veebruaril 2020 vastu seaduse 4664/2020. Selle seaduse artikkel 21 näeb ette, et Larco suhtes määratakse erihaldus, mis peaks kiire ja lihtsustatud menetluse teel viima selle äriühingu likvideerimiseni (edaspidi „erihaldus“).

24

Selle liikmesriigi kui Larco võlausaldaja taotluse alusel otsustas Monomeles Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus ainuisikulises koosseisus, Kreeka) 28. veebruari 2020. aasta otsusega nr 1407/2020 määrata selle äriühingu suhtes erihalduse, millega ei kaasnenud selle äriühingu tegevuse lõpetamine. Sama otsusega määras nimetatud kohus erihalduri, kelle ülesanne on loetleda selle äriühingu kõik varad ja kohustused ning kes on kohustatud algatama selle äriühingu varade võõrandamiseks avaliku pakkumismenetluse.

25

13. märtsil 2020 palusid Kreeka ametiasutused ühelt poolt Larcol maksta 30 kalendripäeva jooksul summa, mis vastab ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abile, millele lisanduvad intressid, ning teiselt poolt teavitasid nad komisjoni Larco suhtes kohaldatavast erihaldusest.

26

Euroopa Kohus rahuldas 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) Larco apellatsioonkaebuse Üldkohtu 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) peale, millega Üldkohus jättis rahuldamata selle äriühingu hagi otsuse 2014/539 tühistamise nõudes. Ta tühistas Üldkohtu otsuse osas, milles sellega lükati tagasi hagi esimese väite esimene osa, mis puudutas Kreeka riigi poolt 2008. aastal Larcole antud riigigarantiid 30 miljoni euro suurusele laenule, mille ATE Bank sellele äriühingule andis (edaspidi „2. meede“).

27

Euroopa Kohtu otsuse järel esitas Larco vastuväited 2. meedet puudutava abisumma suhtes, mis tuleb tagasi nõuda.

28

Larco erihaldur esitas 7. aprillil 2020 Kreeka Vabariigi vastu hagi nõudega lahendada Larymna tehase omandiõigust käsitlev vaidlus vahekohtus.

29

Kreeka ametiasutused tegid komisjonile 27. aprilli 2020. aasta kirjas teatavaks 2. meetme kohta esitatud Larco vastuväited, millele see institutsioon vastas 6. mai 2020. aasta kirjaga.

30

14. mail 2020 saatsid need ametiasutused Kreeka maksuhaldurile kirja, milles palusid kõnealuse abi Larcolt täies ulatuses tagasi nõuda.

31

Pärast Euroopa Kohtu kodukorra artikli 62 lõikel 1 põhinevat Euroopa Kohtu teabetaotlust esitas Kreeka Vabariik dokumendid kõnealuse abi tagasinõudmise kohta.

32

Sellele teabetaotlusele antud vastusest nähtub esiteks, et 22. märtsil 2021 oli Larco endiselt määratud erihaldusele, kui võtta arvesse Larymna tehase omandiõiguse kohta tehtava vahekohtuotsuse kuulutamiseks vajalikku aega ja asjaolu, et see kord pidi lõppema 12 kuu möödumisel alates selle rakendamisest või üheksa kuu möödumisel alates selle otsuse kuulutamisest.

33

Teiseks tunnustas vahekohus 24. septembril 2020 kuulutatud otsusega, mida parandati 8. oktoobril 2020, Kreeka riigi omandiõigust Larymna metallurgiatehasele ja kaevanduskompleksile. Larco jäi nende Kreeka riigile kuuluvate varade rentnikuks.

34

Kolmandaks ajakohastati sama otsuse järel käesoleva kohtuotsuse punktis 10 nimetatud kahte pakkumismenetlust, millega Kreeka Vabariik väljendas oma soovi müüa Larco teatavad varad, ning erihaldur valmistas lõplikult ette kõigi Larco varade ja kohustuste nimekirja.

35

Neljandaks viidi need pakkumismenetlustega seotud menetlused läbi ühel ajal ja need pidid olema lõpule viidud hiljemalt 8. juuliks 2021.

36

Esimesena heidab komisjon Kreeka Vabariigile ette, et viimane ei ole võtnud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, sest rohkem kui viis aastat pärast otsuse 2014/539 vastuvõtmist ja rohkem kui kaks aastat pärast mainitud kohtuotsuse kuulutamist ei ole Kreeka ametiasutused Larcolt kõnealust riigiabi tagasi nõudnud.

37

Komisjoni sõnul võtsid Kreeka ametiasutused abi tagasinõudmiseks meetmeid alles pärast 29. jaanuari 2020 ehk pärast käesoleva hagi esitamise kuupäeva ning eirasid selle otsuse kohese ja tõhusa täitmise nõuet. Kõigepealt võeti seadus 4664/2020, mis näeb ette erihalduse määramise Larco suhtes, vastu alles 14. veebruaril 2020. Seejärel hakati Larco suhtes määratud erihaldust rakendama 28. veebruaril 2020. Lõpuks palusid Kreeka ametiasutused 13. märtsil 2020 Larcol asjaomasele abile vastava summa 30 päeva jooksul tagasi maksta.

38

Larco suhtes määratud erihalduse kohta märgib komisjon esiteks, et seaduse 4664/2020 artikli 21 lõikes 4 on sätestatud, et see äriühing võib saada selle korra rakendamisega seotud kulude katmiseks riigilt toetust. Komisjoni sõnul on Larcole antud tegevusabi, mis on selles sättes ette nähtud ja mille eesmärk on vabastada see äriühing igapäevase haldamise või tavapärase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, konkurentsi eriti kahjustav abiliik. Käesolevas asjas olid Kreeka ametiasutused juba andnud Larcole tegevusabi erihalduse raames.

39

Teiseks leiab komisjon, et Kreeka Vabariik oli kohustatud algatama Larco suhtes maksejõuetusmenetluse ja kandma kõnealuse abi tagastamisega seonduvad nõuded võlanimekirja otsuse 2014/539 artiklis 4 märgitud neljakuulise tähtaja jooksul. Sellisele kandele oleks pidanud järgnema kas kõnealuse abi täielik tagasinõudmine või siis abisaaja likvideerimine ja tema tegevuse lõplik lõpetamine.

40

Käesoleval juhul aga ei kandnud Kreeka Vabariik kõnealuse abi tagastamisega seonduvaid nõudeid võlanimekirja. Seaduse 4664/2020 artikli 21 lõike 9 kohaselt saab sellise ametliku kande teha alles pärast seda, kui Larco varad on tema varade enampakkumise tulemusel kõrgeima hinnaga pakkujale üle antud.

41

Komisjon leiab, et isegi kui kõnealuse abi tagastamisega seonduv Kreeka Vabariigi nõue oleks pärast Larco varade üleandmist ametlikult võlanimekirja kantud, nagu erihalduskord ette näeb, täidetaks liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täielikult vaid juhul, kui likvideerimisest saadav tulu on kõnealuse abi kogusumma täielikuks tagasinõudmiseks piisav. Kui see nii ei ole, saaks selle kohtuotsuse täieliku täitmise tagada vaid Larco tegevuse likvideerimine ja lõpetamine.

42

Teisena, mis puudutab Kreeka riigi kohustust komisjoni teavitada, siis väidab see institutsioon, et selle liikmesriigi ametiasutused ei ole ette nähtud tähtaja jooksul teatanud asjaoludest, mis võimaldaksid kontrollida tagasinõutava abi summa arvutuse õigsust.

43

Seega on need ametiasutused jätnud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata.

44

Lisaks leiab komisjon, et asjaolu, et Larco hagi otsuse 2014/539 tühistamise nõudes on 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) tulenevalt endiselt Üldkohtu menetluses, ei oma käesolevas kohtuasjas tähtsust. Ta väidab, et ELTL artikli 260 lõikel 2 põhinev liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on ELTL artikli 263 alusel algatatud menetlusest sõltumatu. See institutsioon täpsustab, et Euroopa Kohus tühistas selle kohtuotsusega osaliselt 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57), kuid ei tühistanud siiski otsust 2014/539, mis kuulub endiselt täielikult täitmisele. Kreeka Vabariik on seega kohustatud seda otsust tervikuna täitma.

45

Kreeka Vabariik väidab enda kaitseks esimesena, et Kreeka ametiasutused on võtnud rea meetmeid, mis on oluline edasiminek liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmisel. Kreeka ametiasutused nägid seega Larco rahaliste raskuste tõttu 14. veebruaril 2020 ette, et Larco suhtes määratakse erihaldus, mida hakati tema suhtes rakendama 28. veebruaril 2020 ja mis pidi lõppema 12 kuu möödumisel alates erihalduse rakendamisest või üheksa kuu möödudes alates vahekohtuotsuse kuulutamisest Larymna tehase omandiõiguse küsimust käsitlevas vaidluses.

46

Esiteks märgib Kreeka Vabariik, et võrreldes tavalise pankrotimenetlusega ja seadusega 4307/2014 kehtestatud erimenetlusega on erihaldus eraldi maksejõuetusmenetlus, mille raames müüb erihaldur kiiresti asjaomase ettevõtja varad ja korraldab avaliku pakkumismenetluse, et vältida varade vähenemist.

47

Kreeka Vabariigi sõnul ei too Larco suhtes erihalduse määramine kaasa tema tegevuse kohest lõppemist. Larymna tehase tegevuse jätkamist peeti siiski vajalikuks, et ühelt poolt maksimeerida Larco varade hinda ja teiselt poolt tagada, et Kreekas jätkuks nikli tootmine, mis on eriti tähtis nii Kreeka kui ka Euroopa majanduse jaoks.

48

Lisaks on Kreeka keskkonna‑ ja energeetikaministeeriumil riigisisese õiguse kohaselt õigus anda riiklikke toetusi, et katta erihalduse rakendamiseks vajalikud kulud ja tegevuskulud, säilitamaks ettevõtja tegevus kuni selle lõpetamiseni. Summad, mis võidakse sel alusel maksta, tuleb siiski varade müügihinnast maha arvata ja riigile tagasi maksta, võtmata arvesse muid võlanimekirja kantud nõudeid.

49

Teiseks märgib Kreeka Vabariik, et erihaldur peab viie päeva jooksul pärast pakkumismenetluse lõppemist paluma võlausaldajatel registreerida lõplikult oma nõuded ja seejärel koostama nõuete lõpliku järjekorra. Mis puudutab täpsemalt võlanimekirja kandmise kuupäeva, siis väidab Kreeka Vabariik, et erinevalt tavalisest pankrotimenetlusest, mille raames toimub võlanimekirja kandmine enne ettevõtte likvideerimist, tehakse erihaldusmenetluses see kanne pärast asjaomase äriühingu varade müüki. Erandina kohaldatavatest üldsätetest on ebaseadusliku ja kokkusobimatu abi tagasinõudmisega seonduvatel riigi võlanõuetel teiste võlausaldajate üldiste või erieelisõiguste suhtes esimus.

50

Kolmandaks väidab Kreeka Vabariik, et oma varade müügiga lõpetab Larco lõplikult oma tegevuse, mistõttu on tagatud majandusliku järjepidevuse ja konkurentsimoonutuse puudumine asjaomasel turul. Larco suhtes erihalduse määramine on seega pöördumatu menetlus, mis peaks päädima selle äriühingu likvideerimisega ja tema tegevuse lõpliku lõpetamisega. Igal juhul väidab Kreeka Vabariik, et avaliku pakkumismenetluse ebaõnnestumise korral kuulutatakse välja Larco pankrot ja tema varad realiseeritakse tavalise pankrotimenetluse korras. Pakkumismenetlus loetakse ebaõnnestunuks, kui erihaldusmenetluse käigus ei ole müüdud 75% selle ettevõtja varadest.

51

Lisaks ei vaidle Kreeka Vabariik vastu sellele, et otsus 2014/539 kuulub pärast 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) kuulutamist endiselt täielikult täitmisele. See liikmesriik leiab siiski, et komisjon on oma teatises ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta seisukohal, et kui tagasinõudmise otsuse peale esitatud hagi menetlemine on pooleli, siis saab selle otsuse esialgse täitmise tagada näiteks sel teel, et abisaaja maksab tingdeponeerimiskontole kogu tagasinõutava summa.

52

Teisena väidab Kreeka Vabariik, et ta teavitas oma 13. märtsi 2020. aasta kirjas komisjoni kõikidest meetmetest, mis on kõnealuse abi tagasinõudmiseks võetud. 14. mail 2020 andis ta korralduse kogu kõnealune abi tagasi nõuda.

53

Alustuseks tuleb märkida, et otsuse 2014/539 peale esitatud Larco tühistamishagi, mis oli aluseks 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusele Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238), ei mõjuta otsuse 2014/539 täidetavust ega järelikult ka käesolevat vaidlust. Nimelt ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt ELTL artiklist 278 tulenevalt tühistamishagil peatavat toimet, kui Üldkohus ei ole otsustanud vastupidi. Seega ei takista tühistamishagi esitamine üldjuhul selle otsuse täitmist, mille tühistamist nõutakse (vt selle kohta 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑63/14, EU:C:2015:458, punkt 47).

54

Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et komisjon leiab oma teatises ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta, et kui tagasinõudmise otsuse peale esitatud hagi menetlemine on pooleli, saab selle otsuse esialgse täitmise tagada näiteks sel teel, et abisaaja maksab tingdeponeerimiskontole kogu tagasinõutava summa, siis piisab, kui märkida, et käesoleval juhul ei ole see liikmesriik esitanud tõendeid, mis sellise makse tegemist kinnitaksid.

55

Kõigepealt tuleb esimesena meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et sellise otsuse adressaadiks olev liikmesriik, millega teda kohustati siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud ebaseaduslik abi tagasi nõudma, on ELTL artikli 288 alusel kohustatud selle otsuse täitmise tagamiseks võtma kõik vajalikud meetmed. Ta peab võlgnetavad summad tegelikult tagasi saama, et kõrvaldada konkurentsimoonutus, mis on põhjustatud selle abiga antud konkurentsieelisest (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Nimelt peab siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud ebaseadusliku abi tagastamine toimuma viivitamata ja vastavalt asjasse puutuva liikmesriigi riigisiseses õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil võtavad asjasse puutuvad liikmesriigid kõik nende vastavas õigussüsteemis ette nähtud meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks liidu õiguse kohaldamist (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Mis puudutab olukordi, kus ebaseaduslikult makstud ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi tuleb tagasi nõuda abi saanud ettevõtjalt, kes on makseraskustes või pankrotis, siis tuleb meenutada, et sellised raskused ei mõjuta abi tagasinõudmise kohustust. Liikmesriik on seega olenevalt olukorrast kohustatud algatama äriühingu likvideerimise, korraldama oma nõude kandmise äriühingu võlanimekirja või võtma abi tagasinõudmiseks mõne muu meetme (17. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑363/16, EU:C:2018:12, punkt 36).

58

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub eelkõige, et varasema olukorra taastamise ja sellest abist tuleneva konkurentsimoonutuse kõrvaldamise võib üldjuhul saavutada asjaomase abi tagastamisega seonduva nõude kandmisega võlanimekirja (17. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑363/16, EU:C:2018:12, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Tuleb siiski märkida, et sellise nõude kandmine võlanimekirja võimaldab pidada abi tagasinõudmise kohustust täidetuks üksnes siis, kui olukorras, kus riigi ametiasutustel ei olnud võimalik tagasi nõuda kogu abisummat, päädib pankrotimenetlus ettevõtja likvideerimisega, see tähendab tema tegevuse lõpliku lõpetamisega, mille üle riigi ametiasutused saavad otsustada aktsionäri või võlausaldajana (17. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑363/16, EU:C:2018:12, punkt 38).

60

Järelikult tuleb riigiabi saanud ettevõtja tegevus lõplikult lõpetada vaid juhul, kui kogu abisumma tagasinõudmine osutub pankrotimenetluses võimatuks (17. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑363/16, EU:C:2018:12, punkt 39).

61

Samuti tuleb märkida, et mis puudutab ELTL artikli 260 lõike 2 kohast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hindamisel võtta aluseks kuupäev, mil möödub selle sätte alusel esitatud ametlikus kirjas määratud tähtaeg (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, ei avaldata, EU:C:2018:903, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 20 on osutatud, saatis komisjon käesolevas asjas Kreeka Vabariigile ELTL artikli 260 lõikes 2 sätestatud menetluse kohaselt ametliku kirja 25. jaanuaril 2019, nii et käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud aluskuupäevaks on nimetatud kirjas määratud tähtaja lõpukuupäev ehk 25. märts 2019.

63

On ilmne, et selleks kuupäevaks ei olnud Kreeka ametiasutused kõnealuse abi tagasinõudmise kohustust täitnud.

64

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 23–25, 45 ja 52, võtsid Kreeka ametiasutused kõnealuse abi tagasinõudmiseks meetmeid alles pärast 29. jaanuari 2020, mis on käesoleva hagi esitamise kuupäev. Nimelt, esiteks võeti erihalduskorda kehtestav seadus 4664/2020 vastu 14. veebruaril 2020 ehk peaaegu aasta pärast ametlikus kirjas määratud tähtaja möödumist ja peaaegu kuus aastat pärast otsuse 2014/539 esialgse täitmise tähtaja möödumist. Teiseks on selge, et Kreeka Vabariik määras Larco suhtes erihalduse 28. veebruaril 2020. Kolmandaks edastati nõue, et 30 päeva jooksul makstaks tagasi kõnealusele abile vastav summa, Larcole 13. märtsil 2020. Neljandaks saatsid Kreeka ametiasutused 14. mail 2020 Kreeka maksuhaldurile kirja, milles palusid kõnealuse abi Larcolt täies ulatuses tagasi nõuda.

65

Kreeka Vabariik ei saa neil asjaoludel põhjendatult väita, et ta oli kuupäevaks, mil möödus ametlikus kirjas määratud tähtaeg, võtnud kõik asjaomase riigiabi tagasinõudmise menetluse läbiviimiseks vajalikud meetmed.

66

Mis puudutab teisena komisjoni teavitamata jätmist, siis tuleb märkida, et kuupäevaks, mil möödus 25. jaanuari 2019. aasta kirjas määratud tähtaeg, ei olnud Kreeka Vabariik esitanud komisjonile otsuse 2014/539 artiklis 5 loetletud teavet.

67

Seega tuleb tõdeda, et kuna Kreeka Vabariik ei ole võtnud kõiki meetmeid liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks, siis on ta rikkunud ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

68

Komisjon leiab, et Kreeka Vabariigile etteheidetud rikkumine on kestnud kuupäevani, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab.

69

Ta teeb ettepaneku karistada liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist eelkõige karistusmaksega, tuginedes komisjoni 12. detsembri 2005. aasta teatisele SEC(2005) 1658 „[ELTL artikli 260] rakendamine“ (ELT 2007, C 126, lk 15; edaspidi „2005. aasta teatis“), komisjoni teatisele rikkumismenetlustes komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamise meetodi muutmise kohta (ELT 2019, C 70, lk 1) ning komisjoni teatisele „Rikkumismenetlustes komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamiseks kasutatavate andmete ajakohastamine“ (ELT 2019, C 309, lk 1). Komisjon märgib, et 2005. aasta teatises esitatud valemi kohaselt võrdub päevane karistusmakse kindla baassummaga, mis on 3116 eurot, korrutatuna raskuskoefitsiendi, kestuskoefitsiendi ja teguriga „n“.

70

Raskuskoefitsiendi kohta väidab komisjon, et EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevad sätted, mida on käesolevas asjas rikutud, on olemuselt fundamentaalsed. See institutsioon tõstab esile kahjulikku mõju, mida tagasinõudmata ebaseaduslik ja kokkusobimatu abi on avaldanud turule, millel Larco tegutseb. Selle turu eripära arvestades leiab komisjon, et tagasinõudmata abi kahjulik mõju konkurentsile mõjutab ettevõtjaid nii Kreekas kui ka üldisemalt Euroopa Liidus.

71

Seoses küsimusega, kas esineb raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, juhib komisjon ühest küljest tähelepanu Kreeka Vabariigi korduvatele rikkumistele riigiabi valdkonnas ja teisest küljest leiab, et käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada ühtegi kergendavat asjaolu. Seetõttu teeb ta ettepaneku kohaldada skaalal 1–20, mis on esitatud 2005. aasta teatises, raskuskoefitsienti 7.

72

Rikkumise kestuse kohta väidab komisjon, et kuupäeval, mil ta otsustas käesolevas asjas Euroopa Kohtu poole pöörduda, s.o 27. novembril 2019, oli rikkumine, mille alguskuupäevaks on liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 9. november 2017, kestnud 24 kuud, mistõttu tuleb kohaldada skaalal 1–3, mis on samuti esitatud selles teatises, raskuskoefitsienti 2,4.

73

Mis puudutab menetlusaluse liikmesriigi maksevõimet, konkreetsemalt tegurit „n“, siis märgib komisjon, et Euroopa Kohus leidis oma 14. novembri 2018. aasta otsuses komisjon vs. Kreeka (C‑93/17, EU:C:2018:903), et kuna Euroopa Liidu Nõukogus häälte arvestamise süsteem oli alates 1. aprillist 2017 muutunud, ei saa teguri „n“ kindlaksmääramiseks enam arvesse võtta asjasse puutuva liikmesriigi häälte arvu nõukogus ja peamise tegurina tuleb aluseks võtta liikmesriigi sisemajanduse kogutoodang (SKT).

74

Komisjoni sõnul tuleb teguri „n“ arvutamisel siiski säilitada põhielemendina asjaomase liikmesriigi institutsiooniline kaal liidus, et oleks võimalik määrata sanktsioonid, mis oleksid ühtaegu nii proportsionaalsed kui ka piisavalt hoiatavad. Tema hinnangul suurendaks pelga SKT arvessevõtmine märkimisväärselt erinevust liikmesriikide vahel seoses selle teguriga. Komisjon väidab, et teguri „n“ arvutusmeetod ei tohi põhineda ainult demograafilisel või majanduslikul kaalul, vaid ka asjaolul, et igal liikmesriigil on liidu institutsioonilises raamistikus sisemine väärtus. Järelikult selleks, et säilitada liikmesriigi maksevõime ja liidus institutsioonilise kaalu tasakaal, tuleks tegur „n“ arvutada ühelt poolt SKT ja teiselt poolt asjaomasele liikmesriigile Euroopa Parlamendis määratud kohtade arvu alusel. Seetõttu leiab see institutsioon, et teguriks „n“ tuleb Kreeka Vabariigi puhul määrata 0,51.

75

Samas annaks komisjoni sõnul SKT ja Euroopa Parlamendi kohtade arvu kasutamine ilma võimalikke kohandusi tegemata tulemuseks võrdlusväärtuse, mis on tunduvalt väiksem väärtusest, mis saadakse teguri „n“ varasemat arvutusmeetodit kohaldades. Seega teeb komisjon ettepaneku kasutada karistusmakse kindla baassumma arvutamiseks kohandamistegurit 4,5, et tagada, et komisjoni poolt Euroopa Kohtule välja pakutud karistuste summad oleksid proportsionaalsed ja piisavalt hoiatavad.

76

Karistusmakse perioodilisuse kohta leiab komisjon lõpetuseks, et see peaks olema päevapõhine, mitte poolaasta kohta määratud. Ta leiab, et käesoleval juhul ei tohiks päevapõhiseid karistusmakseid järk‑järgult vähendada.

77

Kreeka Vabariik väidab vastu, et rahaliste karistuste määramiseks puudus käesolevas asjas alus, kuna seaduse 4664/2020 enda vastuvõtmise ja Larco erihaldusele määramisega tehti olulisi edusamme. Lisaks rõhutab see liikmesriik, et erihalduse eesmärk tervikuna on tagada Larco kiire likvideerimine kas tema varade erihalduri poolt müümisega, et saada võimalikult kõrge hind, või siis kohaldades tema suhtes tavalist pankrotimenetlust, kui 12 kuu jooksul ei ole müüdud 75% tema varadest.

78

Kreeka Vabariik leiab, et juhul kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et karistusmakse tuleb siiski määrata, ei ole komisjoni nõutud karistusmakse summa juhtumi konkreetsetele asjaoludele vastav ega proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

79

Rikkumise raskuse kohta väidab Kreeka Vabariik esiteks, et arvesse tuleb võtta ühelt poolt seni võetud meetmeid ja teiselt poolt asjaolu, et käesolevas asjas on tagasinõutav summa koos 14. mail 2020 arvutatud intressidega 160 miljonit eurot, samas kui kohtuasjas, milles tehti 14. novembri 2018. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑93/17, EU:C:2018:903), oli tagasinõutav summa 670 miljonit eurot. Selles kontekstis nõuab see liikmesriik, et karistusmakse määrataks poolaasta kohta, kui võtta arvesse aega, mida Larco likvideerimismenetluses olulise edu saavutamiseks vaja läheb.

80

Teiseks väidab Kreeka Vabariik, et on ebatõenäoline, et see abi avaldas konkurentsitingimustele liidus tugevat mõju ja et see põhjustas konkurentsimoonutusi.

81

Kolmandaks väidab see liikmesriik seoses riigiabi valdkonnas oma õigusvastase tegevuse väidetava kordumisega, et kohtuasjas, milles tehti 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑93/17, EU:C:2018:903), võtsid Kreeka ametiasutused asjaomase äriühingu varade realiseerimisega vajalikud meetmed tagasinõudmise menetluse lõpule viimiseks.

82

Seetõttu leiab Kreeka Vabariik, et käesolevas asjas ei ole asjakohane kohaldada suuremat raskuskoefitsienti kui 1.

83

Kestuse koefitsiendi osas leiab Kreeka Vabariik, et see ei tohi ületada 1.

84

Mis puudutab lõpuks maksevõimet ja täpsemalt tegurit „n“, leiab Kreeka Vabariik samamoodi nagu komisjon, et selle teguri väärtuse arvutamisel tuleb arvesse võtta nii majanduslikku kaalu kui ka asjaomase liikmesriigi institutsioonilist kaalu liidus. Seega tuleb arvesse võtta sellele liikmesriigile Euroopa Parlamendis määratud kohtade arvu.

85

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 260 lõikes 2 ette nähtud menetluse eesmärk on ajendada oma kohustusi rikkunud liikmesriiki täitma liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust ja seega tagada liidu õiguse tõhus rakendamine ning et nimetatud sättes ette nähtud meetmed – karistusmakse ja põhisumma – taotlevad mõlemad sama eesmärki (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Samuti olgu meenutatud, et Euroopa Kohus peab tema menetluses olevas igas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama asjakohased rahalised sanktsioonid muu hulgas selleks, et ära hoida liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on karistusmakse määramine üldjuhul õigustatud vaid siis, kui eelneva kohtuotsuse täitmata jätmises seisnev rikkumine kestab kuni ajani, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Et teha kindlaks, kas kostjale etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine on kestnud kuni ajani, mil Euroopa Kohus juhtumi asjaolusid hindab, tuleb hinnata meetmeid, mis kostjaks oleva riigi väitel on võetud pärast ametlikus kirjas määratud tähtaega (vt selle kohta 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 98, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑367/14, ei avaldata, EU:C:2015:611, punkt 89).

89

Käesolevas asjas kinnitab Kreeka Vabariik, et Larco erihaldus ei ole lõppenud ja et kaks pakkumismenetlust, mille kaudu saaks Larco varasid müüa, oleksid pidanud olema lõpule viidud 8. juuliks 2021.

90

Piisab siiski tõdemisest, et Kreeka Vabariik ei ole tõendanud, et ta võttis kuupäevaks, mil Euroopa Kohus juhtumi asjaolusid hindab, liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks kõik vajalikud meetmed.

91

Eeltoodust johtuvalt tuleb tõdeda, et Kreeka Vabariigile etteheidetav rikkumine on kestnud selle ajani, mil Euroopa Kohus juhtumi asjaolusid hindab.

92

Neil asjaoludel on Kreeka Vabariigilt karistusmakse väljamõistmine sobiv rahaline meede, et ajendada teda võtma vajalikke meetmeid tuvastatud rikkumise lõpetamiseks ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täieliku täitmise tagamiseks.

93

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et karistusmakse tuleb määrata vastavalt sellele, missuguse määraga mõjutusvahendit on tarvis kohaldada, et liikmesriik, kes ei ole tema kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitnud, muudaks oma käitumist ja lõpetaks talle süüks arvatud rikkumise (vt selle kohta 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Selles valdkonnas oma kaalutlusõigust kasutades tuleb Euroopa Kohtul määrata karistusmakse nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ning teiselt poolt proportsionaalne tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise ja selle liikmesriigi maksevõimega (11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑328/16, EU:C:2018:98, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Komisjoni ettepanekud karistusmakse kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, vaid on üksnes tarvilik lähtepunkt. Samuti ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad komisjoni teatistes sisalduvad suunised, mis aitavad üksnes tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon esitab ettepanekuid Euroopa Kohtule. ELTL artikli 260 lõike 2 alusel toimuvas menetluses, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumist, mis jätkub olenemata asjaolust, et sama rikkumine on juba tuvastatud ELTL artikli 258 või ELTL artikli 108 lõike 2 alusel tehtud esimese kohtuotsusega, on Euroopa Kohtul vabadus määrata karistusmakse sellises summas ja vormis, mida ta peab sobivaks, et ajendada seda liikmesriiki lõpetama Euroopa Kohtu esimesest kohtuotsusest tulenevate kohustuste rikkumine (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Karistusmakse summa kindlaksmääramisel on põhikriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta, tagamaks karistusmakse sunnijõud liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise eesmärgil, üldjuhul rikkumise raskus, kestus ja asjaomase liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse võtta eelkõige täitmata jätmise tagajärgi era‑ ja avalikele huvidele ning seda, kuivõrd kiireloomuline on vajadus, et asjaomane liikmesriik täidaks oma kohustused (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Mis puudutab esimesena rikkumise raskust, siis tuleb rõhutada EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate sätete fundamentaalsust (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Nimelt väljendavad otsuse 2014/539 ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse esemeks olevad normid ühte põhiülesannetest – s.o siseturu rajamine –, mis on liidule usaldatud vastavalt ELL artikli 3 lõikele 3 ning protokollile (nr 27) siseturu ja konkurentsi kohta, mis ELL artikli 51 kohaselt moodustab aluslepingute lahutamatu osa ning mille kohaselt hõlmab siseturg süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.

99

Rikutud liidu õigusnormide olulisus väljendub sellises olukorras nagu käesolev asi eeskätt selles, et ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasimaksmisega kõrvaldatakse konkurentsimoonutus, mille põhjustas abist tulenev konkurentsieelis, ning et sellise abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oli turul võrreldes oma konkurentidega (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Käesolevas asjas tuvastatud liikmesriigi kohustuse rikkumise kohta tuleb esiteks märkida, et vaatamata sellele, et Kreeka Vabariik võttis meetmeid kõnealuse riigiabi tagasinõudmiseks, ei ole ta seda abi täies ulatuses tagasi nõudnud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 94 esile toodud reeglit arvestades, mille kohaselt peab karistusmakse olema asjaoludele vastav ja tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumisega proportsionaalne, tuleb siiski arvesse võtta asjaolu, et kuigi Larco jäi 24. septembril 2020 kuulutatud ja 8. oktoobril 2020 parandatud vahekohtuotsuse järel Larymna metallurgiatehase ning kaevanduskompleksi rentnikuks, tunnustas vahekohus Kreeka riigi omandiõigust nendele varadele.

101

Teiseks tuleb rõhutada tagasinõudmata abi märkimisväärset summat. Nimelt oli see summa koos intressidega 14. mai 2020. aasta seisuga 160 miljonit eurot.

102

Kolmandaks tuleb arvesse võtta seda, et turg, kus Larco tegutseb, eriti ferronikli turg, on piiriülene. Järelikult avaldab tagasinõudmata ebaseaduslik ja kokkusobimatu abi turule kahjulikku mõju, mis ei piirdu vaid Kreeka Vabariigi territooriumiga.

103

Viimaseks tuleb sedastada, et kõnealuse liikmesriigi õigusvastane käitumine riigiabi valdkonnas on olnud korduv. Nimelt on Kreeka Vabariik tunnistatud süüdi ühelt poolt ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud menetluses abi tagasinõudmise otsuste täitmata jätmise eest kohtuasjades, milles tehti 1. märtsi 2012. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑354/10, ei avaldata, EU:C:2012:109), 28. juuni 2012. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), 17. oktoobri 2013. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑263/12, ei avaldata, EU:C:2013:673), 9. novembri 2017. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑481/16, ei avaldata, EU:C:2017:845) ja 17. jaanuari 2018. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑363/16, EU:C:2018:12), ning teiselt poolt EÜ artikli 228 lõike 2 kolmanda lõigu alusel algatatud menetluses kohtuasjas, milles tehti 7. juuli 2009. aasta otsus komisjon vs. Kreeka (C‑369/07, EU:C:2009:428).

104

Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on tegemist EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate reeglite märkimisväärse rikkumisega.

105

Mis puudutab teisena rikkumise kestust, siis seda peab hindama, lähtudes hetkest, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab, mitte hetkest, mil komisjon Euroopa Kohtusse pöördus (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 156 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuna Kreeka Vabariik ei ole tõendanud, et ta on liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täies ulatuses täitmise kohustuse rikkumise lõpetanud, kestab see rikkumine juba rohkem kui neli aastat nimetatud kohtuotsuse kuulutamisest arvates, mis on pikk aeg.

107

Mis puudutab kolmandana asjaomase liikmesriigi maksevõimet, siis ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et arvesse tuleb võtta selle liikmesriigi SKT viimase aja arengusuundi selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab (11. detsembri 2012. aasta kohtuotsuskomisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 131; 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 158 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (isikuandmete kaitse direktiiv – karistusõiguse valdkond), C‑658/19, EU:C:2021:138, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

108

Karistuste proportsionaalsuse ja hoiatavuse tagamiseks teeb komisjon ettepaneku võtta lisaks asjaomase liikmesriigi SKT‑le arvesse ka tema institutsioonilist kaalu liidus, mida väljendab selle liikmesriigi häälte arv Euroopa Parlamendis. See institutsioon leiab samuti, et karistuste proportsionaalsuse ja hoiatavuse tagamiseks tuleb kasutada kohandamiskoefitsienti 4,5.

109

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 95, et komisjoni ettepanekud karistusmakse kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, vaid on üksnes tarvilik lähtepunkt.

110

Nimelt, kuna matemaatilised muutujad, mida komisjon kasutab karistusmakse summa arvutamiseks, on soovituslikud eeskirjad, millega määratletakse käitumisjuhised, mida komisjon kavatseb järgida, aitavad need tagada tema tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse ning tema poolt väljapakutava karistusmaksete summa proportsionaalsuse (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑387/97, EU:C:2000:356, punktid 86 ja 87).

111

Selles kontekstis tuleneb ühest küljest kohtupraktikast pärast 1. aprilli 2017, millest alates ei ole enam kohaldatav varasem kaalutud häälte süsteem, mis määras kindlaks liikmesriikide häälte arvu nõukogus, et Euroopa Kohus võtab asjaomase liikmesriigi maksevõime hindamisel peamise tegurina arvesse selle liikmesriigi SKTd (vt selle kohta 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punktid 141 ja 142).

112

Teisest küljest, mis puudutab asjaomase liikmesriigi institutsioonilise kaalu arvessevõtmist karistuste proportsionaalsuse ja hoiatavuse tagamiseks, siis tuleb esiteks märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 94 viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et rahaliste karistuste proportsionaalsust hinnatakse tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise ja asjaomase liikmesriigi maksevõime alusel.

113

Teiseks tuleb märkida samamoodi nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 35, et piisavalt hoiatavate sanktsioonide kehtestamise eesmärk ei nõua tingimata, et arvesse võetaks asjaomase liikmesriigi institutsioonilist kaalu liidus.

114

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 sisuliselt märkis, ei sõltu asjasse puutuva liikmesriigi institutsiooniline kaal liidus asjaomase kohustuste rikkumise tunnustest.

115

Asjaomase liikmesriigi institutsioonilise kaalu arvessevõtmine ei ole seega vältimatult vajalik, et tagada piisav hoiatav mõju ja et see liikmesriik muudaks oma praegust või tulevast käitumist seoses riigiabi andmisega.

116

Neil asjaoludel tuleb piisavalt hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kehtestamiseks võtta Kreeka Vabariigi maksevõime hindamisel peamise tegurina aluseks tema SKT, võtmata arvesse Kreeka Vabariigi institutsioonilist kaalu, mida väljendab selle liikmesriigi häälte arv Euroopa Parlamendis, ilma et see piiraks komisjoni võimalust teha ettepanekuid rahaliste karistuste määramiseks, mis põhinevad mitmel kriteeriumil, et muu hulgas oleks võimalik säilitada põhjendatud erinevus erinevate liikmesriikide vahel.

117

Lisaks, mis puudutab komisjoni ettepanekut kasutada kohandamiskoefitsienti 4,5, siis ei ole see institutsioon esile toonud objektiivseid kriteeriume, mille alusel ta selle koefitsiendi väärtuse kindlaks määras.

118

Karistusmakse perioodilisuse osas leiab komisjon, et see peab olema päevapõhine.

119

Arvesse tuleb siiski võtta kõnealuse abi tagasinõudmise toimingute eripära.

120

Selles osas tuleb arvestada asjaoluga, et Kreeka ametiasutused võtsid teatavad meetmed, mis võiksid olla aluseks liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmisele. Nende meetmete tagajärgi ei ole siiski võimalik kohe näha. Niisiis selgub, et otsust 2014/539 ja seega liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust ei ole võimalik lühiajalises perspektiivis täita.

121

Sellest järeldub, et rikkumise lõppemise tuvastamine on võimalik alles mõistliku ajavahemiku pärast, mil on võimalik kõiki saavutatud tulemusi hinnata.

122

Järelikult tuleb karistusmakse kindlaks määrata poolaasta kaupa, et komisjon saaks hinnata liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks võetud meetmete rakendamise hetkeseisu, lähtudes olukorrast, mis valitseb asjaomase perioodi lõpus.

123

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtule ELTL artikli 260 lõikega 3 antud kaalutlusõigust, tuleb Kreeka Vabariigilt mõista komisjoni kasuks välja karistusmakse 4368000 eurot iga poolaasta eest, millega viivitatakse liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmisel, ja seda alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevast kuni liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täieliku täitmiseni.

124

Komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku põhisumma kindlaksmääramiseks korrutada põhisumma nende päevade arvuga, mil rikkumine kestab.

125

See institutsioon teeb ettepaneku kohaldada põhisumma arvutamisel sama raskuskoefitsienti ja sama tegurit „n“, mida kasutati karistusmakse määramisel. Seevastu kehtestab ta baassummaks 1039 eurot päevas. Erinevalt karistusmakse arvutamisest kestuse koefitsienti ei kohaldata, kuna rikkumise kestus on juba arvesse võetud, korrutades päevasumma nende päevade arvuga, mil rikkumine kestab.

126

Komisjoni ettepaneku kohaselt peaks põhisumma suuruseks olema baassumma 1039 eurot, korrutatuna raskuskoefitsiendi (7) ja teguriga „n“ (0,51), ehk 3709,23 euro suurune summa, mis omakorda korrutatakse nende päevade arvuga, mis jäävad liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva ja selle kuupäeva vahele, mil liikmesriik oma kohustused täitis, või kohustuste täitmata jätmise korral kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani.

127

Kreeka Vabariik väidab vastu, et komisjoni välja pakutud põhisumma ei ole konkreetsetele asjaoludele vastav ega ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

128

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtul on õigus talle kõnealuses valdkonnas antud kaalutlusõiguse teostamisel määrata kumulatiivselt nii karistusmakse kui ka põhisumma (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Igal konkreetsel juhtumil tuleb põhisumma välja mõista ja selle suurus vajaduse korral kindlaks määrata lähtuvalt kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, mis puudutavad nii tuvastatud rikkumise tunnuseid kui ka selle liikmesriigi enda suhtumist, keda ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlus puudutab. See säte annab Euroopa Kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas selline karistus määrata või mitte, ja vajaduse korral määrata kindlaks selle suurus (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi), C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).

130

Käesolevas asjas osutavad kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mille põhjal on tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine, sellele, et tulevikus analoogiliste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta selline meede nagu põhisumma määramine.

131

Neil asjaoludel on Euroopa Kohtu ülesanne määrata oma kaalutlusõigust teostades põhisumma suurus nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ja teiselt poolt toimepandud rikkumisega proportsionaalne (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 156 ja seal viidatud kohtupraktika).

132

Sealjuures arvessevõetavate asjakohaste näitajate hulka kuuluvad muu hulgas tuvastatud rikkumise raskus ja ajavahemik, mille jooksul rikkumine kestis, alates selle kohtuotsuse kuulutamisest, millega rikkumine tuvastati (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑93/17, EU:C:2018:903, punkt 157 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Asjaolud, mida käesolevas asjas tuleb arvesse võtta, ilmnevad eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 97–117 esitatud põhjendustest, mis käsitlevad rikkumise raskust ja kestust ning asjaomase liikmesriigi maksevõimet.

134

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnatud, kui määrata põhisumma suuruseks, mille Kreeka Vabariik peab maksma, 5500000 eurot.

135

Seega tuleb Kreeka Vabariigilt komisjoni kasuks välja mõista põhisumma 5500000 eurot.

136

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on Kreeka Vabariigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Kreeka Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: