1.

„L’inverno aveva rinfrescato anche il colore delle rocce.“ („Talv oli värskendanud isegi kaljude värvi.“) ( 2 )

2.

Käesolevate kohtuasjade asetleidmise ajal on ajast, mil Grazia Deledda ilmekalt kirjeldas kevade saabumist Sardiinia saarele (Itaalia), aastaajad palju kordi vahetunud. ( 3 ) Sellegipoolest on nad samuti seotud Sardiinia alahinnatud iluga talvekuudel.

3.

Just turismi edendamiseks sel aastaajal kehtestas Regione Autonoma della Sardegna (Sardiinia autonoomne piirkond, Itaalia, edaspidi „autonoomne piirkond“) kava, mille abil soodustada lende Sardiinia saarel asuvatesse lennujaamadesse (edaspidi „abikava“).

4.

Euroopa Komisjon leidis, et selle kava puhul on tegemist siseturuga kokkusobimatu abiga, mida anti mitmele lennuettevõtjale (edaspidi „vaidlusalune otsus“). ( 4 ) Nende lennuettevõtjate hulgas, kellelt tuleks abi tagasi nõuda, olid Volotea SA ja easyJet Airline Company Ltd (edaspidi koos „apellandid“). Need menetlusosalised vaidlustasid edutult komisjoni otsuse Üldkohtus. ( 5 ) Mõlemad äriühingud kaebasid Üldkohtu otsused edasi.

5.

Käesolevates kohtuasjades palutakse Euroopa Kohtul analüüsida mitut Üldkohtu järeldust, mis puudutavad autonoomse piirkonna kava määratlemist riigiabina. „Jalgealuse võib tuliseks teha“ aga turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus.

6.

Käesoleva kohtuasja asjaolusid ja õiguslikku tausta on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsustes. ( 6 ) Käesoleva ettepaneku seisukohalt võib need kokku võtta järgmiselt.

7.

Seadusega nr 10 – meetmed lennutranspordi arendamiseks (legge regionale n. 10 – Misure per lo sviluppo del trasporto aereo) ( 7 ) (edaspidi „seadus nr 10/2010“) tegi autonoomne piirkond lennuettevõtjatele kättesaadavaks rahalised vahendid, et avataks uusi ja arendataks olemasolevaid lennuliine Sardiiniasse ja Sardiiniast ning seda ka talvekuudel.

8.

Rahalised vahendid kanti lennuettevõtjatele üle kolme Sardiinia lennujaama kaudu. Käesolevates kohtuasjades puutuvad asjasse neist kaks: Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaamad. Neid käitavad äriühingud, mille enamusosalus kuulub kas Cagliari-Elmase kaubanduskojale või eraõiguslikele aktsionäridele (edaspidi koos „lennujaamakäitajad“).

9.

Seaduse nr 10/2010 rakendusmeetmetega määratles autonoomne piirkond tegevused, mille jaoks on võimalik saada rahastust. Käesolevate apellatsioonkaebuste seisukohalt puutuvad asjasse lennuliikluse suurendamine lennuettevõtjate poolt (1. meede) ja Sardiinia kui turismisihtkoha reklaamimine lennuettevõtjate poolt (2. meede).

10.

Autonoomse piirkonna eelarvest anti rahalised vahendid toetuste kujul. Need toetused anti lennujaamakäitajatele, kes omakorda jaotasid vahendid erinevatele lennuettevõtjatele. Autonoomne piirkond eraldas rahalised vahendid pärast seda, kui ta oli analüüsinud ja heaks kiitnud üksikasjalikud „tegevuskavad“, mida käitajad pidid talle esitama. Samuti jälgis autonoomne piirkond nende täitmist.

11.

Apellandid on lennuettevõtjad, kes sõlmisid lennujaamakäitajatega lepingud 1. meetme ja 2. meetme elluviimiseks. Autonoomne piirkond kiitis nende vastavad tegevuskavad heaks ja seejärel said apellandid lennujaamakäitajatelt eespool kirjeldatud abikava alusel hüvitist neisse kahte lennujaama suunduvate ning sealt väljuvate lendude ja lennuliinide arvu suurendamiseks ning Sardiinia kui turismisihtkoha reklaamimiseks.

12.

Itaalia Vabariik teavitas 30. novembril 2011 ELTL artikli 108 lõike 3 alusel abikavast komisjoni. Pärast ametliku uurimismenetluse algatamist tegi komisjon 29. juulil 2016 vaidlusaluse otsuse.

13.

Selles otsuses leiti, et kõnealune abikava ei kujuta endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi lennujaamakäitajatele (vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 1); et see kujutab endast riigiabi asjasse puutuvatele lennuettevõtjatele, sh apellantidele, osas, milles see puudutab nende lennuettevõtjate tegevust Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaamades (nimetatud otsuse artikli 1 lõige 2); et Itaalia andis kõnealust abi, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3, ja et see on siseturuga kokkusobimatu (vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 3 ja artikli 1 lõige 4). Viimaks nõuab ta, et see abi tuleb lennuettevõtjatelt tagasi nõuda (sama otsuse artikli 2 lõige 1).

14.

Apellandid esitasid 6. septembril 2017 ja 11. jaanuaril 2018 hagid vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

15.

Üldkohus tegi 13. mail 2020 vaidlustatud kohtuotsused. Ta jättis apellantide hagid rahuldamata ja mõistis neilt välja kohtukulud.

16.

Volotea palub oma 22. juulil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada kohtuasja T‑607/17 resolutsiooni punktid 1 ja 2; tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 1 ja Itaaliale tehtud abi tagasinõudmise korraldus Volotead puudutavas osas; ja teise võimalusena tühistada kohtuasja T‑607/17 resolutsiooni punktid 1 ja 2, saata asi tagasi Üldkohtule; ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17.

EasyJet palub oma 23. juulil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada kohtuotsus T‑8/18 ja/või tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1, 2, 3 ja 4 easyJeti puudutavas osas; ja teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus, saata asi tagasi Üldkohtule; ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18.

Komisjon omakorda palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebused rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajatelt.

19.

Euroopa Kohtu kolmanda koja presidendi 22. veebruari 2021. aasta otsusega liideti need kohtuasjad ettepaneku koostamiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

20.

Pooled vastasid Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele.

21.

Kuigi aluslepingutes ei määratleta seda, mida kujutab endast riigiabi, on Euroopa Kohus rõhutanud, et seda mõistet tuleb tõlgendada, tuginedes selle objektiivsetele tunnustele. ( 8 ) Selliselt tõlgendatuna koosneb ELTL artikli 107 lõige 1 neljast (peamisest) kumulatiivsest tingimusest: kõnealune meede peab olema omistatav riigile või olema rahastatud riigi vahenditest; see puudutab ettevõtjat; kellele see annab eelise; ja nimetatud meede on valikuline. Neile tingimustele vastava meetme puhul leitakse tavaliselt, et see võib moonutada konkurentsi ja mõjutada kaubandust siseturul. ( 9 )

22.

Tulenevalt sellest, kuidas on arenenud arusaam riigiabi kontrolli eesmärgist ( 10 ) ja selle tulemusel, et turule sekkumisel on liikmesriikide fantaasia ammendamatu, seisab Euroopa Kohus silmitsi pideva vajadusega ELTL artikli 107 lõike 1 aluseks olevaid kriteeriume uuesti selgitada ja neid uutes olukordades kohaldamiseks kohandada. Ka käesolevad kohtuasjad ei ole selles suhtes erandiks.

23.

Tõepoolest näib käesolevates kohtuasjades asjasse puutuva kava puhul olevat tegemist fantaasiarikka püüdega tuua Sardiiniasse rohkem turiste, sealhulgas talvekuudel, eesmärgiga edendada selle piirkonna majandusarengut.

24.

Kuivõrd Sardiinia on saar, saavad turistid mõistagi saabuda lennukiga. Lennuettevõtjad on lennujaamadega ärisuhetes. Seetõttu hõlmas autonoomse piirkonna ettenähtud kava lennujaamasid, kes töötasid välja arengukavasid ja tegid koostööd lennuettevõtjatega, et tuua saarele rohkem lennureise. Kui autonoomne piirkond need kavad heaks kiitis, siis andis ta rahalised vahendid lennujaamakäitajatele, kes jagasid need asjasse puutuvatele lennuettevõtjatele. See kava hõlmas seetõttu suhteid osalejatega nii avalikust (autonoomne piirkond) kui ka erasektorist (lennujaamad ja lennuettevõtjaid).

25.

Seoses riigiabi mõistega tekitab selle kava konstruktsioon mitu küsimust. Näiteks kas asjaolu, et rahalisi vahendeid eraldatakse eraõigusliku vahendaja kaudu, vabastab need vahendid nende avalik-õiguslikust päritolust? Keda asjasse puutuvatest eraõiguslikest pooltest, kui mitte mõlemat, tuleks pidada selle kava abisaajaks? Viimaks, kas kõnealune kava annab eelise, mida turul ei oleks olnud võimalik saada?

26.

Euroopa Kohus on palunud, et keskenduksin oma analüüsis nendele küsimustele vastamisele. Seetõttu piirdun oma ettepanekus omistatavuse (IV) ja teiseste abisaajate (V) mõistega; ning eelise olemasolu kindlakstegemise või välistamise meetodiga (VI).

27.

Rahastamine riigi poolt või riigi ressurssidest on riigiabi mõiste oluline tunnus. ( 11 ) See tähendab, et meetmes kasutatud vahendid peavad olema omistatavad riigile. ( 12 ) Oma apellatsioonkaebustes vaidlustavad apellandid just selle kindlaksmääramise: nad väidavad, et lennujaamakäitajatelt saadud rahalisi vahendeid ei saa omistada autonoomsele piirkonnale. ( 13 )

28.

Nende väited koosnevad põhimõtteliselt kolmest osast. ( 14 ) Esiteks väidavad nad, et vaidlustatud kohtuotsustes ei analüüsinud Üldkohus piisavalt kohtuotsusest Prantsusmaa vs. komisjon tulenevaid kriteeriume. Eelkõige väidetakse, et Üldkohtu tuginemine järelevalvemehhanismi olemasolule asjasse puutuvate vahendite jaotamise ja kasutamise kontrollimisel ei ole omistatavuse kindlakstegemiseks piisav. Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus kohaldas vääralt kohtuotsust Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon, ( 15 ) kuivõrd ta jättis hindamata, kas lennujaamakäitajatel oli asjasse puutuva abikava oluliste tunnuste määratlemisel kaalutlusruum. Kolmandaks väidavad nad, et riigi vahendite olemasolu saab kinnitada üksnes juhul, kui riik kontrollib nii neid rahalisi vahendeid kui ka nende vahendite haldajaid (käesoleval juhul lennujaamakäitajaid). Selline tingimus tuleneb Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Saksamaa vs. komisjon. ( 16 )

29.

Ma ei nõustu ühegagi neist kolmest väitest.

30.

Mis puudutab esimest väidet, siis kehtestas Euroopa Kohus kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon mitu näitajat, mis koos võivad osutada sellele, et teatud ettevõtjate võetud meetmed on tegelikult omistatavad riigile. ( 17 ) Selle analüüsi abil saab komisjon seejärel teha kindlaks, kas juhtumi asjaolud osutavad riigi antud korraldusele. ( 18 ) See tähendab, et ta võib järeldada, et riik oli seotud meetme vastuvõtmisega, või vähemalt seda, et on ebatõenäoline, et ta ei olnud seotud selle vastuvõtmise mõjutamisega. ( 19 )

31.

Kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon puudutas aga riigi osalusega äriühinguid. Olles silmitsi küsimusega tõendamiskünnise kohta seoses eraõiguslike äriühingutega, selgitas Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia jt, et komisjon peab esitama enamat kui kaudsed tõendid: vajalik on see, et ta tõendab tervet sündmuste ahelat ja esitab määravad tõendid omistatavuse kohta. ( 20 )

32.

Arvestades kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia jt kuulutamise kuupäeva, on kahetsusväärne, et käesoleva apellatsioonkaebuse pooltel ei olnud võimalik võtta seisukohta selle kohta, kas see eemaldumine aforismist „asjaolud ei saa valetada“ oleks pidanud kaasa tooma muudatusi Üldkohtu analüüsis.

33.

Küll aga tõlgendan ma vaidlustatud kohtuotsuseid nõnda, et need viitavad Üldkohtu veendumusele, et komisjoni uurimise tulemusel jõuti määravate tõenditeni omistatavuse kohta.

34.

Sellega seoses täheldas Üldkohus vastavate vaidlustatud kohtuotsuste punktides 70 ja 94, et „selle tegelikust rakendamisest [nähtub], et lennujaamakäitajatele autonoomse piirkonna eraldatud rahalised vahendid on need, mida käitajad kasutasid sellistele lepinguosalistest lennuettevõtjatele […] tasu maksmiseks“. Sarnaselt selgitas Üldkohus punktides 86 ja 118, et „komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et rahalisi vahendeid, mille autonoomne piirkond tegi lennujaamakäitajatele kättesaadavaks, tuli kasutada ja neid kasutati tegelikkuses autonoomse piirkonna kehtestatud juhiste kohaselt, antud juhul selleks, et maksta tasu lennuettevõtjate osutatud teenuste eest“. ( 21 ) Viimaks meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste mitmes punktis, et ka lennujaamakäitajad tunnistasid, et tegutsevad autonoomse piirkonna kontrolli ja juhtimise all ja et nad üksnes kandsid asjasse puutuvad rahalised vahendid üle ootusega, et nimetatud avaliku sektori asutus need tagasi maksab. ( 22 )

35.

Minu arvates tuleneb sellest, et Üldkohus leidis, et tema käsutuses olevatest tõenditest nähtus õiguslikult piisavalt Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon välja toodud tegureid, nii nagu neid on kohaldatud eraõiguslike ettevõtjate puhul kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia jt.

36.

Mis puudutab teist väidet, siis ei ole ma veendunud ka selles, et Üldkohus kohaldas vääralt kohtuotsust Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon. ( 23 )

37.

See kohtuasi puudutas muu hulgas küsimust, kas hargmaiste äriühingute ülemäärase kasumi maksuvabastuse taotluste rahuldamise süstemaatilise halduspraktika näol oli tegemist asjasse puutuva teguriga, hindamaks abikava de facto olemasolu. ( 24 )

38.

Esiteks, nagu komisjon õigesti välja toob, ei nimetata apellatsioonkaebustes seda, kuidas see kohtuotsus käesolevate kohtuasjade kontekstis asjasse puutub. Käesolevates kohtuasjades asjasse puutuva kava puhul ei ole tegemist süsteemse ja kirjutamata haldustavaga. Tegelikult pigem vastupidi: Üldkohus tuvastas, et autonoomne piirkond oli seaduses nr 10/2010 kehtestanud sõnaselged eesmärgid ja kriteeriumid, mida käitajad rakendasid. ( 25 )

39.

Teiseks, isegi kui see kohtuotsus oleks asjakohane, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsustes hindas Üldkohus lennujaamakäitajate kaalutlusruumi asjasse puutuva abikava oluliste tunnuste määratlemisel. ( 26 ) Ta tuvastas, et miski ei viita sellele, et lennujaamakäitajatel olnuks võimalik ületada seadusega nr 10/2010 ette nähtud piire. Üldkohtu hinnangul oli autonoomne piirkond käitajate kaalutlusruumi piiranud nõnda, et ta sai kontrollida nii lennujaamade käitajatele antava abi summat kui ka nende summade (täieulatuslikku) edasisuunamist apellantidele. ( 27 )

40.

Kui tulla lõpuks kolmanda argumendi juurde, siis minu hinnangul ei tulene kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon, et riigi rahalised vahendid on olemas üksnes juhul, kui riigi vahendite haldaja allub pidevale riigi kontrollile. See kohtuasi kinnitab, et riik tagab nii rahaliste vahendite käsutamise õiguse kui ka nende haldamise. ( 28 ) See tingimus ei ole kaugeltki uudne. ( 29 )

41.

Vastupidine võimaldaks minu arvates minna mööda riigiabi eeskirjadest, luues institutsioone, mille ülesandeks on abi haldamine, kuid mis – nagu lennujaamakäitajate puhul – ei ole ise riigi kontrolli all. ( 30 )

42.

Tõepoolest, just sel põhjusel on Euroopa Kohus pidevalt lükanud tagasi vajaduse teha vahet sellel, kas abi on andnud otseselt riik või avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused, mis on asutatud või määratud, et riigi kava rakendada. ( 31 )

43.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa kohtule ettepaneku lükata põhjendamatuse tõttu tagasi apellantide väite, millega nad vaidlustavad omistatavuse. ( 32 )

44.

Vaidlusaluses otsuses leidis komisjon, et mitu lennuettevõtjat, sh apellandid, olid riigiabi saajad (vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 2). Samal ajal leidis komisjon, et lennujaamakäitajad ei saanud sellist abi ja neid ei saa seetõttu käsitada abikavast abi saajana (vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 1).

45.

Apellandid vaidlustavad viimati nimetatud järelduse. Sisuliselt väidavad nad, et lennujaamakäitajad said selle kava alusel eelise.

46.

Kuigi selle otsuse artikli 1 lõike 1 vaidlustamine ei ole käesolevate apellatsioonimenetluste esemeks, on need väited olulised ka seoses otsuse artikli 1 lõike 2 vaidlustamisega ja võimalik, et ka vaidlusaluse otsuse artiklist 2 tulenevate tagajärgedega, arvestades et sellest tulenev järeldus võib mõjutada abi summat, mille lennuettevõtjad peavad tagasi maksma. ( 33 )

47.

Seetõttu käsitlen kahte argumenti, mille alusel Üldkohus järeldas, et lennujaamakäitajad ei ole selle abikava (teisesed) abisaajad.

48.

Esimene (ja peamine) väide, millele Üldkohus tugineb, on see, et lennujaamakäitajad edastasid lennuettevõtjatele kõik autonoomselt piirkonnalt saadud rahalised vahendid.

49.

Kas see väide puutub asjasse? Minu arvates mitte. ( 34 )

50.

Eelise võib anda muudele ettevõtjatele kui need, kellele riigi vahendid otse üle kantakse (sellele viidatakse ka kui „kaudsele eelisele“). ( 35 ) Sellist eelist tuleb eristada pelkadest teisestest majanduslikest mõjudest, mis kaasnevad peaaegu kõikide riigiabi meetmetega, ja see jääb riigiabi järelevalve alt välja. ( 36 )

51.

Sellega tekib küsimus, kuidas eristada majanduslikku mõju, mis tekib juhuslikult, abikava kõrvalmõjuna, „tegelikest“ kaudsetest eelistest, mis on suunatud teatud „varjatud“ abisaajatele.

52.

Oma teatises riigiabi mõiste kohta selgitab komisjon, et „meetme ettenähtavaid mõjusid tuleb uurida ex ante“. ( 37 ) Seega on kaudne eelis olemas siis, „kui meede on kujundatud nii, et teisesed mõjud suunatakse tuvastatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate gruppidele.“ ( 38 )

53.

Seega mulle näib, et selleks, et kontrollida, et kaudne eelis ei ole „kostümeeritud“ kava kõrvalmõjuks, oli komisjon käesolevatel juhtumitel kohustatud uurima, kas kava koostamisel nähti ex ante ette teatud eeliseid lennujaamakäitajatele, mille puhul oli tegemist enamaga kui kõnealuse abikava olemuslike tunnustega. ( 39 ) Lõppude lõpuks mängisid lennujaamakäitajad selles kavas aktiivset rolli ja seega oli neil majanduslik huvi, et see programm toimiks teatud võimsusel (vaatamata sellele, et nende kavad pidi heaks kiitma autonoomne piirkond ja et viimane jälgis nende elluviimist).

54.

Tõepoolest, kujutan ette olukorda, milles näiteks konkreetse lennujaama lennugraafiku koostamisel oleks tegevuskulude katmiseks vajalikuga võrreldes ühe täiendava lennu lisamine võinud tagada sellele lennujaamale (ja seega selle käitajale) eelise. ( 40 )

55.

Just seetõttu ma ütleks, et on täiesti loogiline, et kui – nagu käesolevates asjades – pool esitab piisavalt põhjendatud väite, et tegelikult on olemas „varjatud“ või „täiendav“ abisaaja, peab Üldkohus kõigi temale kättesaadavatele asjaoludele tuginedes hindama, kas komisjon on läbi viinud piisavalt täieliku hindamise, et teha kindlaks ka abikava kaudsed abisaajad.

56.

Kuna käesolevas asjas Üldkohus nii ei teinud, siis minu hinnangul tegi Üldkohus vea, kui ta leidis, et komisjonil oli õigus pidada ebaoluliseks lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud teenuslepingute majandusliku tasuvuse ex-ante-analüüsi, millega autonoomne piirkond nõustus. ( 41 )

57.

Teine väide, millele Üldkohus tugines, on see, et lennujaamakäitajad ei oleks ilma selle kava alusel makstava autonoomse piirkonna rahastuseta lennuettevõtjatega lepinguid sõlminud. ( 42 )

58.

Ma ei näe, kuidas see asjaolu (kui see üldse on faktituvastus) aitab iseenesest järeldada, et asjaomases abikavas osalemine ei andud eelist ka lennujaama käitajatele.

59.

Kui üldse, siis osutab see vastupidisele järeldusele: lennujaamakäitajad otsustasid osaleda selles kavas üksnes seetõttu, et nad said eelise, mis ei oleks olnud neile tavaliste turutingimuste puhul kättesaadav.

60.

Ent just seda eelist põhjalikumalt ei analüüsitud. Minu arvates oleks igasuguse kahtluse hajutamiseks olnud vaja põhjalikumalt analüüsida, kas lennujaamakäitajad võisid saada eeliseid.

61.

Sellele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et Üldkohus tegi vea, kui ta pidas lennujaama käitajate ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud teenuslepingute majandusliku tasuvuse ex-ante-analüüsi abikava abisaajate kindlakstegemisel ebaoluliseks.

62.

Oma apellatsioonkaebustes vaidlustavad apellandid asjaolu, et Üldkohus kinnitas komisjoni järeldust, mille kohaselt ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium eelise olemasolu välistamiseks asjasse puutuva abikava suhtes kohaldatav. ( 43 )

63.

Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium on analüütiline tööriist, mida komisjon kasutab selleks, et välistada mingi ettevõtja suhtes eelise olemasolu, mis saadakse riigi sekkumisest konkreetsel turul. See kriteerium nõuab keerukat majandusanalüüsi hindamaks, kas konkreetsel turul osaleks hüpoteetiline eraettevõtja sarnases sekkumises ja samadel tingimustel kui riik.

64.

Nagu apellandid on õigesti viidanud, on Euroopa Kohus leidnud, et komisjonil on kohustus kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumit kõigis olukordades, mille suhtes see on kohaldatav. ( 44 )

65.

Just turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse küsimust ei ole kohtupraktikas seni piisavalt selgitatud. Eelkõige jääb ebaselgeks, millistes olukordades on riigi sekkumine turul mõistlikult sarnane turuosalise potentsiaalse käitumisega.

66.

Et pakkuda mõned mõtted selle küsimuse lahendamiseks, on kasulik mõtiskleda turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi loomise eesmärgi üle ja selle üle, kuidas see eesmärk on kohtupraktikas arenenud.

67.

Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium, mis kehtestati paralleelselt 1980. aasta läbipaistvuse direktiiviga ( 45 ), oli algul mõeldud selleks, et hinnata avalike ettevõtjate tegevust (seega neid, millel on riigi osalus), kui nad konkureerivad eraõiguslike äriühingutega samal turul ( 46 ).

68.

Sealt on pärit ka riigi kui „aktsionäri“ mõte (mida toonases kõnepruugis tunti kui „avaliku sektori asutuste osaluse omandamist äriühingute kapitalis“). ( 47 )

69.

Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi põhjendus oli seega seotud vajadusega leida viis, kuidas võimaldada riigil olla turuosaline, kahjustamata riigiabi andmise korra tõhusust. ( 48 ) Konkreetsemalt jäeti selle kriteeriumiga riigiabi raamest välja need riigi tegevused, millega viimati nimetatu „laskus turule“, et konkureerida sarnastel tingimustel teiste ettevõtjatega. Leiti, et need sarnased tingimused on olemas olukorras, kus riigi investeering oma äriühingusse või oma äriühingute kaudu oli sellist laadi, mida erainvestor võiks kaaluda. ( 49 )

70.

Just sellest põhjendusest tulenevalt kirjeldatakse turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumit sageli seoses liikmesriikide võimalusega valida segamajandus, mida mõistetakse nõnda, et turul tegutseb eraõiguslike ettevõtjate kõrval ka riik. ( 50 ) Sellest tuleneb ka sageli korratud viide ELTL artiklis 345 sisalduvale omandiõiguse neutraalsusele ja sellega seotud võrdse kohtlemise põhimõttele. ( 51 )

71.

Euroopa Kohtu hiljutine kohtupraktika aga näib viitavat sellele, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumit peaks kohaldama ka väljaspool neid riigi omandi ja osaluse traditsioonilisi piire. ( 52 )

72.

See toob esile kaks viisi, kuidas on võimalik käsitada turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavust.

73.

Ühelt poolt peaks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus selle ajaloolisest kohaldamisest lähtudes olema piiratud üksnes nende olukordadega, milles riik tegutseb konkreetsel turul kui aktsionär. Teiselt poolt, arvestades, et riik võib turule sekkuda ka muul viisil kui omandi või osaluse kaudu, näib turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi piiramine nende olukordadega olevat selle kriteeriumi kasulikkuse liiga kitsas tõlgendamine.

74.

Minu hinnangul võiks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium olla kasulik ja seega kohaldatav kõigis neis olukordades, kus riigi sekkumist turul on võimalik samastada eraõigusliku turuosalise käitumisega. „Samaväärsuse“ hindamine ulatub osaluse ja omandi traditsioonilistest piiridest kaugemale. Seega, kui eraõiguslik ettevõtja võiks tegutseda samal viisil kui riik, siis saab turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumiga teha kindlaks, kas riigi tegevus vastas turutingimustele. See omakorda aitaks välistada eelise (ja seega endast riigiabi kujutava soodustuse) olemasolu.

75.

Oma algsetest põhjendustest näiliselt lahutatuna näib turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavust reguleerivat segadust tekitav (ja ausalt öeldes eksitav) ebakõla.

76.

Võtame näiteks kohtuotsuse kohtuasjas komisjon vs. EDF. ( 53 ) Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et „eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine [sõltub] lõpuks sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale“. ( 54 ) Sellega sarnaselt leidis Üldkohus kohtuotsuses Ryanair vs. komisjon, et „[k]uigi olukorras, kus riik tegutseb erainvestorist ettevõtjana, tundub olevat vajalik analüüsida tema käitumist turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõtte seisukohalt, tuleb see põhimõte jätta kohaldamata juhul, kui ta tegutseb avaliku võimu kandjana.“ ( 55 ) Lõpuks on samasugust sõnastust kasutatud ka komisjoni teatises riigiabi mõiste kohta. ( 56 )

77.

Tehes otsuse nende näidete ja nende keelekasutuse põhjal, on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse küsimus seotud (osaluse kaudu) ettevõtjana tegutseva riigiga. Seda tegevust tuleb eristada riigi tegevusest, kes tegutseb kui avaliku võimu kandja. Esimesel juhul kuulub kohtupraktika loogika kohaselt turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium kohaldamisele. Viimati nimetatud juhul see kriteerium kohaldamisele ei kuuluks.

78.

Ma ei arva, et selline eristus on vettpidav. ( 57 )

79.

Väljendit „riik, kes tegutseb kui avaliku võimu kandja“, saab mõista kahel viisil. Ühel juhul võib see väljend tähistada riiki, kes tegutseb avalikes huvides (näiteks et edendada majandusarengut, säästa töökohti või kaitsta keskkonda). Teisel juhul võib seda väljendit mõista nii, et riik tegutseb avaliku võimu vahendite (st õigus- ja haldusnormide või ka maksude) kaudu. Sellegipoolest ei toeta kumbki tõlgendus täiel määral kohtupraktika (või komisjoni) järeldusi selle kohta, miks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium oli või ei olnud kohaldatav.

80.

Mis puudutab esimest arusaama mõistest „riik, kes tegutseb kui avaliku võimu kandja“, siis leitakse kohtupraktikas, et põhjused, mis ajendavad riiki turule sekkuma, ei ole asjakohased. ( 58 ) Tõepoolest, see, kas riik tegutseb selleks, et säilitada tööhõivet, kaitsta keskkonda, edendada turismi, või lihtsalt selleks, et oma äriühingut juhtida, ei ole kuidagi seotud küsimusega, kas abi saav ettevõtja sai selle sekkumise tulemusel soodustuse, mille ta oleks saanud samadel tingimustel turul. Seega ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavust ainult neil põhjustel välistada.

81.

Mis puudutab teist arusaama, siis tuleb märkida, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldati mitmel juhul, kui riik tegutses, kasutades avaliku võimu vahendeid ehk vahendeid, mis ei ole turumajanduse tingimustes tegutsevale eraettevõtjale kättesaadavad. Näiteks mitmel juhul sekkus riik turule selleks, et eraõiguslike ettevõtjate poolt riigile tasumisele kuuluva maksuvõla ja muude avalike rahaliste kohustuste täitmine edasi lükata või need tühistada. ( 59 ) Sarnaselt sekkus riik kohtuasjas komisjon vs. EDF ( 60 ), kasutades oma normatiiv- ja maksupädevust, ning kohtuasjas Ryanair vs. komisjon ( 61 ) toimus sekkumine seadus- ja määrusandliku pädevuse kaudu. Kõigil neil juhtudel kohaldati aga mingil kujul turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi. See tähendab, et selle kohaldatavust ei saa välistada pelgalt seetõttu, et riik tegutseb avaliku võimu vahendite kaudu.

82.

Selle ebakõla lahendamisele ei aita sugugi kaasa asjaolu, et kohtupraktikas tehakse mõnikord vahet riigil, kes tegutseb kui „ettevõtja“, ja riigil, kes tegutseb kui „avaliku võimu kandja“, mitte selleks, et otsustada turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse üle, vaid pigem selle kohaldamise käigus. ( 62 ) Nii on see eelkõige olukordades, kus Euroopa Kohus soovib rõhutada, et riigi kui avaliku võimu kandja kulusid ja tulusid, mis on seotud näiteks tööhõive määraga või eelarvetulude suurenemisega, ei pea selle kriteeriumi kohaldamisel arvesse võtma. Kontseptuaalselt on selline vahetegemine loogiline, kuivõrd hüpoteetiline turuosaline, kes on lõpuks võrdlusisik, ei võtaks oma turul käitumise otsuste tegemisel selliseid kaalutlusi arvesse. ( 63 ) Need kaalutlused muutuvad aga asjakohaseks, kui turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus leiab kinnitust, ja mitte enne seda.

83.

Teisisõnu asun seisukohale, et ei ole õige tõmmata turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse eraldusjoont „avaliku võimu kandja“ ja „ettevõtja“ ebakõla alusel. Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi eesmärk on teha kindlaks või välistada ettevõtja jaoks loodud eelis, lähtudes riigi teatud käitumise kooskõlast turumajanduse tingimustega. Selliselt on see realistlikult kohaldatav kõigis olukordades, milles riik teostab „turutegevusega“ sarnast tegevust, sh siis, kui „riik kui avaliku võimu kandja“ tegutseb turuosalisega sarnasel viisil. See tähendab, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse üle tuleks otsustada, uurides objektiivselt seda, kuidas riik teeb ettevõtjatega konkreetsel turul koostööd, olenemata selle koostöö vormist ja põhjustest.

84.

Eeltoodust tulenevalt leian, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus sõltub riigi tegevuse iseloomust. See tähendab, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse eelduseks on see, et riik sekkub sellise tegevuse abil, mis on sarnane tegevusega, mis võib turul toimuda.

85.

Kuidas aga hinnata seda, kas samaväärne tegevus on turul võimalik?

86.

Minu arvates peaks komisjon panema ennast abi saava ettevõtja olukorda ja hindama tema vaatenurgast seda, kas saadud soodustust (näiteks krediiditagatist, kapitalisüsti või võla kustutamist) oleks samamoodi võinud pakkuda ka teised turul tegutsevad ettevõtjad. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium kohaldatav.

87.

Minu seisukohta ilmestavad mõned näited. Turul võib võlausaldaja ettevõtja laenu tagasimaksmise edasi lükata. Seda võib teha ka riik: ta võib näiteks kiita heaks ettevõtja maksu tasumise tähtaja pikendamise. Niiviisi annab riik soodustuse saanud ettevõtja vaatenurgast samasuguse soodustuse kui (eraõiguslik) võlausaldaja. Kuivõrd riigi selline tegevus on seega turul toimuvaga samaväärne, olenemata asjaolust, et riik võis tegutseda kui avaliku võimu kandja, peab tema sekkumist olema võimalik turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi abil hinnata. ( 64 )

88.

Vaatame teist näidet: kui riik ostab turul turustusteenuseid, siis toob see kasu ettevõtjale, kellelt ta neid teenuseid ostab. Selliste teenuste omandamine ei ole tegevus, mida vaid riik saaks teha. Tegemist on lihtsa ostutehinguga. Teisisõnu, arvestades, et riigi tegevus sarnaneb mis tahes teise eraõigusliku ettevõtja tegevusega, peaks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium olema kohaldatav, et kontrollida selle (teenuse) omandamise turutingimustele vastavat iseloomu.

89.

Viimaks analüüsime kolmandat näidet: kui riik annab ettevõtjale tasuta tegevusloa, mille eest muidu tuleb maksta tasu, siis sekkub riik turule sellise tegevuse kaudu, mida üksnes tema kui turulepääsu kontrollija saab teha. Eraõiguslik äriühing ei saaks sellist tegevust kunagi korrata. Seega hindamaks seda, kas tasuta tegevusloa puhul on tegemist riigiabiga, ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium asjakohane. Eraõiguslik ettevõtja ei saaks kunagi olla selle võrdluse mõõdupuuks.

90.

Nende näidetega soovin illustreerida järgmist: turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium on kohaldatav alati, kui riik teeb midagi, mida eraõiguslikel ettevõtjatel on võimalik turul korrata. Mõistagi võib see nii olla nii siis, kui riik tegutseb aktsionärina, kui ka siis, kui ta tegutseb avaliku võimu kandjana (olenemata sellest, kas ta taotleb majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonnaga seotud või muid poliitilisi eesmärke). Määravaks küsimuseks on see, kas asjasse puutuva majandustegevuse liik on selline, mis võib turul toimuda. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium kohaldatav.

91.

Selgelt tuleb rõhutada, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus ei mõjuta mingil moel selle kohaldamise tulemust. See, kas mingit tegevust on võimalik turul korrata (nii et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium on kohaldatav), ei määra ära seda, kas konkreetse soodustuse puhul on tegemist eelisega. Viimati nimetatud küsimus sõltub turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisest, mis põhineb majanduslikul analüüsil, millega soovitakse välja selgitada, kas (hüpoteetiline) turuosaline annaks samasuguse soodustuse samadel tingimustel nagu riik. ( 65 )

92.

Vaidlustatud kohtuotsustes kinnitas Üldkohus kahele argumendile tuginedes komisjoni järeldust, millega komisjon lükkas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse tagasi. Esiteks leidis ta, et autonoomne piirkond ei tegutsenud aktsionärina, kuivõrd ta ei olnud asjasse puutuvate lennujaamade käitajate omanik. ( 66 ) Teiseks tugines ta asjaolule, et abikava kehtestamisel tegutses autonoomne piirkond „üldise majanduspoliitika kontekstis“ ja seetõttu „üksnes avaliku võimu kandjana“. ( 67 )

93.

Eeltoodud selgitustest tulenevalt olen seisukohal, et Üldkohtu argumendid on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse välistamiseks ebapiisavad.

94.

Nagu olen selgitanud käesoleva ettepaneku punktides 71, 74 ja 83, ei piira Euroopa Kohtu hiljutine praktika ega ka turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi aluseks olev põhjendus selle kohaldatavust üksnes olukordadega, kus riik muutub turu osaks äriühingu osaluse kaudu. Asjaolu, et autonoomne piirkond ei ole nende lennujaamakäitajate omanik, kelle kaudu ta oma kava on rakendanud, ei ole seega iseenesest piisav välistamaks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamist.

95.

Samamoodi ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavusega seotud hinnangu andmisel määravaks see, kas autonoomne piirkond tegutses „üldise majanduspoliitika kontekstis“ või „avaliku võimu kandjana“. Nagu olen selgitanud käesoleva ettepaneku punktis 80, ei ole riigi sekkumise eesmärk tegur, mida tuleb analüüsi selles etapis arvesse võtta.

96.

Tõepoolest, nagu olen käesoleva ettepaneku eelmises jaotises selgitanud, oleks Üldkohus, kui ta kontrollis, kas komisjon välistas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse nõuetekohaselt, pidanud tegema kindlaks, kas see institutsioon hindas apellantide vaatenurgast seda, kas autonoomselt piirkonnalt saadud rahalised vahendid anti sellise tegevuse kaudu, mida oleks võinud turul korrata.

97.

Sellest tuleneb, et minu hinnangul on Üldkohus eksinud selles, kuidas ta on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi mittekohaldatavust käesolevates kohtuasjades põhjendanud.

98.

Järgmiseks, pärast järeldust, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav, hindas Üldkohus eelise olemasolu apellantide suhtes, arvestades autonoomse piirkonna tegevust teenuste omandaja vaatenurgast.

99.

Kuigi ma kahtlen selles, et toetuste andmine uute lennureiside tekitamiseks võib endast kujutada teenuste omandamist, olen põhimõtteliselt nõus, et „teenuse omandaja“ kriteerium võib tõepoolest olla meetod, mille abil teha kindlaks eelise olemasolu või see välistada. Arvestades aga, et see lähenemine eeldab, et riik tegutses turul teenuste ostmiseks ettevõtjana, ei ole see hinnang oma olemuselt midagi muud kui turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi üks kordustest. Seega just seesama kriteerium, mille Üldkohus mittekohaldatavana kõrvale lükkas, sest ta leidis, et autonoomne piirkond ei ole tegutsenud ettevõtjana.

100.

Olgu kuidas on, Üldkohtu alternatiivse analüüsiga (mis tugineb „teenuste omandaja“ kriteeriumile) on seotud kaks punkti, mis väärivad täiendavat analüüsi. Esimene punkt on seotud apellantide väitega, mille kohaselt ületas Üldkohus oma pädevust, kui ta jättis vaidlusaluse otsuse jõusse, tuginedes alternatiivsetele põhjendustele. Teine punkt on seotud Üldkohtu poolt välja pakutud teenuse omandaja kriteeriumi analüüsietappidega.

101.

Esiteks, mis puudutab Üldkohtu pädevust, siis vastab tõele, et riigiabi menetluse haldusliku iseloomu tõttu on Üldkohtul üksnes piiratud pädevus. Seega ei saa ta asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga. ( 68 )

102.

Sisuliselt nõuab see, et Üldkohus hindaks, kas vaidlusaluse otsuse põhjendustes on kogu vajalik teave, mis võimaldab tal sellest tehtavaid järeldusi põhjendada. ( 69 ) See on nii eriti arvestades asjaolu, et riigiabi valdkonnas lõpetab komisjon oma uurimismenetluse otsusega. ( 70 )

103.

Küll aga on Euroopa Kohus selgitanud, et välja arvatud juhul, kui on olemas oluline tegur, mis sellist asjade käiku õigustab, võib Üldkohus tühistamishagi käsitledes jõuda vaidlustatud akti põhjendusi analüüsides teistsugusele tõlgendusele kui selle akti andja või teatud juhtudel koguni lükata akti andja ametliku põhjenduse tagasi. ( 71 )

104.

Just seda võimalust on Üldkohus käesolevates kohtuasjades kasutanud. Seega vaidlustatud kohtuotsustes täiendas see kohus vaidlusaluse otsuse põhjenduses 386 juba sisalduvat (tõsi küll, lühikest ja iseenesest ebapiisavat) põhjendust ( 72 ) poolte vahel esitatud väidetega ja tema ees aset leidnud kirjaliku ning suulise menetluse käigus saadud teabega ( 73 ).

105.

Selline olukord ei kuulu Üldkohtu kontrollipädevuse kontekstis seega asendatud põhjenduste kategooriasse, sest Üldkohus tugines otsuses olemasolevatele põhjendustele ilma selle sisu muutmata.

106.

Teiseks, mis puudutab „teenuse omandaja“ kriteeriumi koostisosi, siis leidis Üldkohus, et eelise olemasolu saab välistada üksnes siis, kui esiteks toimus kõnealuste teenuste omandamine avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel ning kui teiseks oli autonoomsel piirkonnal omandatud teenuseid tegelikult vaja.

107.

Mis puudutab avatud ja konkurentsipõhist valikumenetlust, siis võin olla napisõnaline. Kaupade ja teenuste ostmise majanduslikku ratsionaalsust saab tõepoolest tõendada asjaoluga, et seda tehti sellise menetluse abil. Just seetõttu kohaldatakse selliste ostude suhtes, mida riigiasutused teevad oma tegevuse eesmärgil, üldjuhul riigihankeid käsitlevaid direktiive. ( 74 ) Küll aga ei ole ma veendunud, et sellises olukorras nagu käesolevates kohtuasjades, kus autonoomne piirkond tegutses eraõiguslike turuosaliste vahendusel, oleks riigihangete direktiividega nõutavale sarnase menetluse nõudmine ainus viis tagada, et kõnealuste teenuste hind vastaks turutingimustele.

108.

Mis puudutab tegeliku vajaduse nõuet, siis näib selle hinnangu aluseks olev loogika olevat järgmine: isegi kui avaliku võimu kandja tegi ostud turutingimustel, on täiendavaks tingimuseks, et need ostud on asjasse puutuva asutuse „tegelike vajadustega“ proportsionaalsed. ( 75 )

109.

Vastab tõele, et majanduslikult ratsionaalselt turuosaliselt eeldatakse, et ta omandab vaid neid teenuseid (või kaupu), mida ta oma tegevuseks (või taotletava eesmärgi saavutamiseks) tegelikult vajab. ( 76 ) Üldkohus leidis, et autonoomsel piirkonnal võis olla tegelik vajadus osta asjasse puutuvaid teenuseid (mis olid seotud lendude ja turundusega), et reklaamida Sardiinia saart kui turismisihtkohta.

110.

Kuidas aga selle vajaduse suurust hinnata?

111.

Käesoleval juhul ei „omandanud“ autonoomne piirkond lendusid ja turundusteenuseid, et täita oma eesmärke (näiteks nagu siis, kui riik ostab valitsusasutuste jaoks kontoritoole). Seetõttu puudus sisemine mõõdupuu, mille suhtes omandatud teenuste arvu võiks hinnata. Autonoomse piirkonna eesmärk nende teenuste ostmisel (kui neid mõlemaid saab üldse teenustena käsitada) oli luua – vähemalt osaliselt – uut pakkumist (lendude abil) ja uut nõudlust (turundusteenuste abil) Sardiinia turul. Sellist liiki tegevuse puhul oleks turuosaline viinud läbi kulude-tulude analüüsi, võttes arvesse vajaminevaid rahalisi vahendeid ja oodatavat kasumit. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu, kas autonoomne piirkond viis sellise hindamise läbi või tegutses ta lähtudes kindlaksmääratud ootustest, mis olid seotud näiteks turistide arvuga, keda sooviti selle kava abil ligi meelitada. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu ka, et komisjon oleks püüdnud uurida sellise analüüsi olemasolu.

112.

Sellises olukorras ei saa ma aru, mille alusel võiks Üldkohus õiguspäraselt väita, et on omandatud „tegelikke vajadusi“ ületavaid turundusteenuseid. ( 77 ) Sellest tulenevalt leian, et Üldkohus eksis ka „teenuse omandaja“ kriteeriumi koostisosade kohaldamisel.

113.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda apellantide argumentidega, mille kohaselt eksis Üldkohus „teenuste omandaja“ kriteeriumi kohaldamise viisis.

114.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda apellantide argumentidega, mis puudutavad viisi, kuidas Üldkohus: