—

tühistada nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2019/87 (1) hagejat puudutavas osas;

—

tühistada nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/85 (2) hagejat puudutavas osas ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja on teinud ilmse vea faktide hindamisel, järeldades, et hageja toetab Süüria režiimi ning saab sellest kasu, ehkki selline seisukoht on ilmselgelt põhjendamatu.

2.

Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse üldpõhimõtet ning vaidlustatud aktidega võetud meetmetel on selline tagajärg, et neid tuleb lugeda iseenesest ebaproportsionaalseks. Hageja suhtes võetud sanktsioonide majanduslikud tagajärjed oleks katastroofilised ja ebaproportsionaalsed, võrreldes vaidlustatud aktidega taotletud eesmärkidega

3.

Kolmas väide, et on ebaproportsionaalselt rikutud omandiõigust ja õigust töötada, kuna vaidlustatud meetmed takistavad hagejal rahumeelselt nautida oma omandit ning kasutada majandustegevuse vabadust, rikkudes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimest lisaprotokolli.

4.

Neljas väide, et on kuritarvitatud võimu. Vaidlustatud aktid võeti vastu, et saavutada muid eesmärke kui need, mis on neis aktides märgitud, nimelt olid need suunatud hageja enda, mitte aga režiimi vastu, ja seda põhjustel, mis ei ole talle teada, mistõttu on need võimu kuritarvitamise tõttu õigusvastased.

5.

Viies väide, et on rikutud ELTL artikli 296 lõikes 2 esitatud põhjendamiskohustust. Vaidlustatud aktide põhjendused on pelgalt vormilised ning kostja ei ole neid arvatavasti läbi mõelnud.

6.

Kuues väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Hagejale ei antud võimalust olla ära kuulatud enne vaidlusaluste piiravate meetmete kehtestamist, mistõttu ei saanud ta nõuetekohaselt kasutada oma kaitseõigusi ning ühtlasi õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis on tagatud eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 2.