1

Poola Vabariik palub oma hagis esimese võimalusena, et Euroopa Kohus tühistaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT 2019, L 130, lk 92), artikli 17 lõike 4 punkti b ja punkti c lõpuosa, ning teise võimalusena, et Euroopa Kohus tühistaks direktiivi 2019/790 artikli 17 tervikuna, juhul kui ta leiab, et nimetatud sätteid ei saa kõnealuse artikli 17 ülejäänud sätetest eraldada, ilma et selle artikli sisu seetõttu muutuks.

2

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 11 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.“

3

Harta artikli 17 lõikes 2 on ette nähtud, et „[i]ntellektuaalomandit kaitstakse“.

4

Harta artikli 52 lõigete 1 ja 3 kohaselt:

„1.   Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult [Euroopa L]iidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

[…]

3.   Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga [(EIÕK)] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.“

5

Harta artikli 53 kohaselt „[ei või harta sätteid] tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega, millega on ühinenud liit või kõik liikmesriigid, kaasa arvatud [EIÕK], ning liikmesriikide põhiseadustega“.

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) artikli 14 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises, tagavad liikmesriigid, et teenuseosutaja ei vastuta teenuse saaja taotluse põhjal talletatava teabe eest järgmistel tingimustel:

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (ELT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

8

Direktiivi 2019/790 põhjendustes 2, 3, 61, 65, 66, 70 ja 84 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

9

Direktiivi 2019/790 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 1 on ette nähtud, et selle direktiiviga sätestatakse õigusnormid, mille eesmärk on veelgi ühtlustada liidu õigust, mida kohaldatakse siseturu raames autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste suhtes, võttes eelkõige arvesse kaitstud sisu digitaalset ja piiriülest kasutamist, ja et selles sätestatakse ka õigusnormid autoriõigusest ja autoriõigusega kaasnevatest õigustest tehtavate erandite ning autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste piirangute ning litsentsimise hõlbustamise kohta, samuti õigusnormid, mille eesmärk on tagada hästi toimiv turg teoste ja muu kaitstud materjali kasutamiseks. Sama artikli lõikes 2 on märgitud, et põhimõtteliselt ei mõjuta direktiiv 2019/790 selles valdkonnas kehtivates direktiivides, sealhulgas direktiivides 2000/31 ja 2001/29 sätestatud olemasolevaid õigusnorme.

10

Selle direktiivi artikli 2 punkti 6 esimeses lõigus on mõiste „veebisisu jagamise teenuse osutaja“ selle direktiivi tähenduses määratletud kui „sellise infoühiskonna teenuse osutaja, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teoseid või muud kaitstud materjali, mida teenuse osutaja tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib“. Selle sätte teise lõigu kohaselt ei hõlma see mõiste „neid teenuse osutajaid, kes pakuvad mittetulunduslikke veebientsüklopeediaid, mittetulunduslikke hariduslike ja teaduslike eesmärkidega teabehoidlaid, avatud lähtekoodiga tarkvara arendus- ja jagamisplatvorme, […] elektroonilise side teenuseid, internetipõhiseid kauplemiskohti, ettevõtjatevahelisi pilveteenuseid ja pilveteenuseid, mille kasutajad saavad sisu oma tarbeks üles laadida“.

11

Kõnealuse direktiivi artikkel 17 „Kaitstud sisu kasutamine veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt“ on selle direktiivi IV jaotise „Meetmed autoriõiguse seisukohast hästi toimiva turu saavutamiseks“ 2. peatüki „Kaitstud sisu teatav kasutamine veebipõhiste teenuste puhul“ ainus säte. Nimetatud artikkel 17 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et kui veebisisu jagamise teenuse osutaja annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, tähendab see nende üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist käesoleva direktiivi tähenduses.

Selleks peab veebisisu jagamise teenuse osutaja saama õiguste omajatelt direktiivi [2001/29] artikli 3 lõigetes 1 ja 2 osutatud loa, näiteks litsentsilepingu sõlmimisega, teoste või muu materjali üldsusele edastamiseks või üldsusele kättesaadavaks tegemiseks.

2.   Liikmesriigid näevad ette, et kui veebisisu jagamise teenuse osutaja on saanud loa, näiteks litsentsilepingu sõlmimisega, hõlmab see luba ka teenuse kasutajate tegevust, mis kuulub direktiivi [2001/29] artikli 3 kohaldamisalasse, kui see ei toimu ärieesmärgil ega too olulist tulu.

3.   Kui veebisisu jagamise teenuse osutaja tegeleb üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemisega käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel, ei kohaldata käesoleva artikliga hõlmatud juhtudel direktiivi [2000/31] artikli 14 lõikes 1 kehtestatud vastutuspiiranguid.

Käesoleva lõike esimene lõik ei mõjuta direktiivi [2000/31] artikli 14 lõike 1 võimalikku kohaldamist nende teenuseosutajate suhtes eesmärkidel, mis ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

4.   Kui luba ei anta, vastutavad veebisisu jagamise teenuse osutajad autoriõigusega kaitstud teoste ja muu materjali loata üldsusele edastamise, sh üldsusele kättesaadavaks tegemise eest, kui teenuseosutajad ei suuda tõendada, et nad:

5.   Selle kindlaks tegemiseks, kas teenuseosutaja on täitnud oma lõikest 4 tulenevaid kohustusi, tuleb proportsionaalsuse põhimõtet arvestades võtta muu hulgas arvesse järgmist:

6.   Liikmesriigid näevad ette, et uute veebisisu jagamise teenuse osutajate puhul, kelle teenused on olnud liidus üldsusele kättesaadavad vähem kui kolm aastat ja kelle aastakäive, mis on arvutatud komisjoni [6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ [mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT 2003, L 124, lk 36)] kohaselt, on alla 10 miljoni euro, piiratakse lõikes 4 sätestatud vastutuspõhimõtteid lõike 4 punktiga a ning neilt nõutakse, et nad tegutseksid pärast piisavalt põhjendatud teate saamist kiiresti, et muuta teatatud teosed või muu materjal kättesaamatuks või kõrvaldada oma veebisaitidelt.

Kui eelneva kalendriaasta andmete põhjal külastas selliste teenuseosutajate veebisaite keskmiselt enam kui viis miljonit üksikkülastajat kuus, peavad nad samuti tõendama, et nad tegid suurimaid võimalikke pingutusi, et mitte lasta edaspidi üles laadida teatatud teoseid ja muud materjali, mille kohta õiguste omajad on andnud asjakohast ja vajalikku teavet.

7.   Veebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö tõttu ei tohi muutuda kättesaamatuks kasutajate poolt üles laaditud, sealhulgas erandi või piiranguga hõlmatud teosed või muu materjal, millega ei rikuta autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi.

Liikmesriigid tagavad, et kõikide liikmesriikide kasutajad saaksid veebisisu jagamise teenuste kasutajate loodud sisu üleslaadimisel ja kättesaadavaks tegemisel tugineda kehtivatele eranditele ja piirangutele järgneva suhtes:

8.   Käesoleva artikli kohaldamine ei tohi tekitada üldist jälgimiskohustust.

Liikmesriigid näevad ette, et veebisisu jagamise teenuse osutajad annavad õiguste omajatele viimaste taotlusel piisavalt teavet sellest, kuidas toimib lõikes 4 osutatud koostöö, ning teenuseosutajate ja õiguste omajate vahel litsentsilepingute sõlmimise korral teavet lepingutega hõlmatud sisu kasutamise kohta.

9.   Liikmesriigid näevad ette, et veebisisu jagamise teenuse osutajad kehtestavad tõhusa ja kiire kaebuste lahendamise ja õiguskaitsevahendite kasutamise korra, mida nende teenuste kasutajad saaksid kasutada siis, kui tekivad vaidlused nende poolt üles laaditud teoste või muu materjali kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes.

Kui õiguste omajad nõuavad oma konkreetsete teoste või muu materjali kättesaamatuks muutmist või kõrvaldamist, peavad nad seda põhjendama. Esimeses lõigus osutatud korra kohaselt esitatud kaebusi menetletakse võimalikult kiiresti ning üles laaditud sisu kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise otsused tuleb inimese poolt läbi vaadata. Liikmesriigid tagavad õiguskaitsevahendina ka vaidluste kohtuvälise lahendamise. Need peavad võimaldama kaebusi erapooletult lahendada, ei tohi võtta kasutajatelt liikmesriigi õigusega tagatud õiguskaitset ega piirata nende tõhusat edasikaebeõigust. Eelkõige tagavad liikmesriigid kasutajatele õiguse pöörduda kohtu või muu asjaomase kohtuasutuse poole, et nõuda autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste suhtes erandi või piirangu kasutamist.

Käesolev direktiiv ei mõjuta õiguspäraseid kasutusviise, näiteks kasutamist liidu õiguses sätestatud erandite või piirangute alusel, ning ei tohi tuua kaasa üksikkasutajate tuvastamist ega nende isikuandmete töötlemist, välja arvatud juhul, kui see toimub kooskõlas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta] direktiiviga 2002/58/EÜ[, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514)] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta] määrusega (EL) 2016/679 [füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1)].

Veebisisu jagamise teenuse osutajate tingimustes tuleb kasutajaid teavitada sellest, et nad võivad teoseid ja muud materjali kasutada vastavalt liidu õiguses autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste suhtes kehtestatud eranditele ja piirangutele.

10.   Alates 6. juunist 2019 korraldab komisjon koostöös liikmesriikidega sidusrühmade dialooge, et arutada veebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö parimaid tavasid. Komisjon konsulteerib veebisisu jagamise teenuse osutajate, õiguste omajate, kasutajate organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega ning annab sidusrühmade dialoogide tulemusi arvesse võttes välja käesoleva artikli kohaldamise suunised, eriti lõikes 4 osutatud koostöö kohta. Parimate tavade arutamisel tuleks muu hulgas eriti arvesse võtta vajadust leida tasakaal põhiõiguste vahel ning erandite ja piirangute kasutamist. Sidusrühmade dialoogi jaoks peavad kasutajate organisatsioonid saama veebisisu jagamise teenuse osutajatelt piisavalt teavet selle kohta, kuidas nad lõikes 4 sätestatud küsimustes praktikas toimivad.“

12

Poola Vabariik palub Euroopa Kohtul:

13

Parlament palub Euroopa Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

14

Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta esimese võimalusena esitatud nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

15

Euroopa Kohtu presidendi 17. oktoobri 2019. aasta otsusega anti Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile, Portugali Vabariigile ja Euroopa Komisjonile luba astuda menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 131 lõikele 2.

16

Parlament ja nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja komisjon, väidavad, et esimese võimalusena esitatud nõuded on vastuvõetamatud, kuna direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa ei ole ülejäänud artiklist 17 eraldatavad.

17

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu õigusakti osaline tühistamine on võimalik üksnes siis, kui need osad, mille tühistamist palutakse, on ülejäänud aktist eraldatavad. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et see nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muutuks akti põhisisu (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑626/18, EU:C:2020:1000, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Seega on liidu õigusakti teatavate osade eraldatavuse kontrollimiseks vaja analüüsida nende sisu, et hinnata, kas nende tühistamine muudaks selle akti mõtet ja põhisisu (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑626/18, EU:C:2020:1000, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Lisaks kujutab küsimus, kas liidu õigusakti osaline tühistamine muudaks selle akti põhisisu, endast objektiivset, mitte vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni poliitilise tahtega seotud subjektiivset kriteeriumi (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑626/18, EU:C:2020:1000, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 ning nagu väidavad parlament ja nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja komisjon, kehtestab direktiivi 2019/790 artikkel 17 veebisisu jagamise teenuse osutajate jaoks uue vastutuse korra, mille erinevad sätted moodustavad terviku, ja nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 61 ja 66, on nende sätete eesmärk saavutada tasakaal kõnealuste teenuseosutajate, nende teenuste kasutajate ja õiguste omajate õiguste ja huvide vahel. Täpsemalt oleks üksnes nimetatud direktiivi artikli 17 lõike 4 punkti b ja punkti c lõpuosa tühistamise tagajärg see, et kehtestatud vastutuse kord asendataks oluliselt teistsuguse ja neile teenuseosutajatele tunduvalt soodsama regulatsiooniga. Selline osaline tühistamine muudaks seega artikli 17 põhisisu.

21

Sellest tuleneb, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa ei ole ülejäänud artiklist 17 eraldatavad ning seetõttu on esimese võimalusena esitatud nõuded, milles palutakse tühistada üksnes need sätted, vastuvõetamatud.

22

Seevastu ei ole vaidlust selles, et direktiivi 2019/790 artikkel 17, mis asub autoriõiguse seisukohast hästi toimiva turu saavutamist käsitleva IV jaotise eraldi peatükis, on ülejäänud direktiivist eraldatav ja seega on vastuvõetavad Poola Vabariigi teise võimalusena esitatud nõuded, milles palutakse tühistada see artikkel 17 tervikuna.

23

Poola Vabariik põhjendab oma nõudeid üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud harta artikliga 11 tagatud õigust sõna- ja teabevabadusele.

24

See väide põhineb sisuliselt argumendil, et veebisisu jagamise teenuse osutajad on selleks, et täielikult vabaneda vastutusest selle eest, et nad annavad üldsusele juurdepääsu autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, mille nende platvormide kasutajad on autoriõigust rikkudes üles laadinud, kohustatud direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkti b ja punkti c lõpuosa kohaselt ennetavalt jälgima kogu sisu, mida nende kasutajad soovivad veebi üles panna. Selleks peavad nad kasutama infotehnoloogilisi vahendeid, mis võimaldavad seda sisu varem automaatselt filtreerida. Kuna nii kehtestavad vaidlusalused sätted veebisisu jagamise teenuse osutajatele sellised ennetavad jälgimismeetmed, kuid ei näe ette tagatisi, mis tagaksid õiguse sõna- ja teabevabadusele, kujutavad need endast selle põhiõiguse teostamise piirangut, mis ei järgi selle õiguse olemust ega proportsionaalsuse põhimõtet ning mida ei saa järelikult pidada õigustatuks.

25

Parlament ja nõukogu, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon, leiavad, et see ainus väide ei ole põhjendatud.

26

Kõigepealt tuleb märkida, et kuni direktiivi 2019/790 artikli 17 jõustumiseni reguleerisid veebisisu jagamise teenuse osutajate vastutust selle eest, et nad võimaldavad üldsusele juurdepääsu kaitstud sisule, mille nende platvormide kasutajad on autoriõigust rikkudes neile platvormidele üles laadinud, direktiivi 2001/29 artikkel 3 ja direktiivi 2000/31 artikkel 14.

27

Selle kohta on Euroopa Kohus ühest küljest otsustanud, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes haldab videojagamisplatvormi või failide majutus- ja jagamisplatvormi, kus kasutajad saavad kaitstud sisu ebaseaduslikult üldsusele kättesaadavaks teha, ei tegele sisu„üldsusele edastamisega“ nimetatud sätte tähenduses, välja arvatud juhul, kui ta lisaks pelgalt platvormi kättesaadavaks tegemisele aitab kaasa sellele, et üldsus pääseks niisugusele sisule autoriõigust rikkudes ligi. Nii on see eelkõige siis, kui haldaja on konkreetselt teadlik kaitstud sisu ebaseaduslikult kättesaadavaks tegemisest tema platvormil ja ta hoidub seda kiiresti kustutamast või sellele juurdepääsu tõkestamast, kui haldaja küll teab või peaks teadma, et üldiselt teevad tema platvormi kasutajad kaitstud sisu platvormi kaudu ebaseaduslikult üldsusele kättesaadavaks, kuid hoidub rakendamast sobivaid tehnilisi meetmeid, mida võib oodata tema olukorras tavapäraselt hoolsalt ettevõtjalt, et usutavalt ja tõhusalt võidelda autoriõiguse rikkumiste vastu sellel platvormil, või ka siis, kui haldaja osaleb ebaseaduslikult üldsusele edastatava kaitstud sisu valimisel, pakub oma platvormil spetsiaalselt sellise sisu ebaseaduslikuks jagamiseks mõeldud vahendeid või teadlikult soodustab sellist jagamist, millest võib tunnistust anda asjaolu, et haldaja on kasutusele võtnud majandusliku mudeli, mis õhutab tema platvormi kasutajaid kaitstud sisu platvormil ebaseaduslikult üldsusele edastama (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 102).

28

Teisest küljest on Euroopa Kohus tõdenud, et videojagamisplatvormi või failide majutus‑ ja jagamisplatvormi haldaja tegevus kuulub direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse, kui haldaja ei täida aktiivset rolli, mis annaks talle teadmised tema platvormile üles laaditud sisu kohta või kontrolli selle üle. Lisaks peab haldaja selleks, et viidatud artikli 14 lõike 1 punkti a alusel oleks välistatud vastutusest vabastamine, mis on ette nähtud artikli 14 lõikes 1, olema teadlik oma kasutajate konkreetsetest ebaseaduslikest tegudest, mis on seotud tema platvormile üles laaditud kaitstud sisuga (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punktid 117 ja 118).

29

Siiski, nagu nähtub muu hulgas direktiivi 2019/790 põhjendustest 61 ja 66, leidis liidu seadusandja, et arvestades seda, et viimastel aastatel on veebisisu turu toimimine muutunud keerulisemaks, ja seda, et veebisisu jagamise teenused, mis võimaldavad juurdepääsu suurele hulgale kaitstud sisule, on muutunud veebis peamiseks sisule juurdepääsu kohaks, on vaja ette näha nende teenuseosutajate vastutust käsitlev erikord, et edendada õiguste omajate ja veebisisu jagamise teenuse osutajate vahelise litsentsituru arengut.

30

Selle uue vastutust käsitleva erikorra jaoks on liidu seadusandja näinud ette piiratud kohaldamisala nii, et direktiivi 2019/790 artikli 2 punkti 6 esimeses lõigus on määratletud veebisisu jagamise teenuse osutaja infoühiskonna sellise teenuse osutajana, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teoseid või muud kaitstud materjali, mida teenuse osutaja tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib. See kord ei puuduta seega infoühiskonna teenuste pakkujaid, kelle puhul ei ole täidetud üks või mitu selles sättes nimetatud kriteeriumi, mistõttu jääb nende suhtes kohaldatavaks direktiivi 2000/31 artiklis 14 seoses majutusteenuse osutamisega ette nähtud üldine vastutuse kord ja olenevalt asjaoludest direktiivi 2001/29 artiklis 3 ette nähtud kord vastavalt direktiivi 2019/790 artikli 1 lõikele 2.

31

Lisaks sellele vähendas seadusandja ühelt poolt nimetatud artikli 2 punkti 6 teise lõiguga direktiiviga 2019/790 kehtestatud uue vastutust käsitleva erikorra kohaldamisala ja teiselt poolt piiras ta selle ulatust nimetatud direktiivi artikli 17 lõikega 6, mis põhimõtteliselt välistab võimaluse kohaldada teatavate uute teenuseosutajate suhtes selle direktiivi neid sätteid, millele tühistamishagis viidatakse.

32

Seoses selle uue vastutust käsitleva erikorraga on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud, et veebisisu jagamise teenuse osutaja teeb üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise toimingu, kui ta annab üldsusele juurdepääsu autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, mille tema kasutajad on üles laadinud, ning et seega peab ta selleks saama õiguste omajatelt loa, näiteks litsentsilepingu sõlmimise teel.

33

Samal ajal välistab direktiivi 2019/790 artikli 17 lõige 3 niisuguste toimingute puhul võimaluse, et veebisisu jagamise teenuse osutaja vabastatakse vastutusest, nagu on ette nähtud direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1.

34

Direktiivi 2019/790 artikli 17 lõige 4 kehtestab vastutuse erikorra juhuks, kui luba ei anta. Niisugusel juhul saavad veebisisu jagamise teenuse osutajad selliste autoriõigust rikkuvate sisu edastamise ja kättesaadavaks tegemise toimingute eest vastutusest vabaneda üksnes teatavatel kumulatiivsetel tingimustel, mis on loetletud selle sätte punktides a–c. Nende kohaselt peavad teenuseosutajad tõendama, et nad:

35

Seda direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 kehtestatud vastutuse erikorda täpsustatakse ja täiendatakse selle direktiivi artikli 17 lõigetes 5–10.

36

Kõigepealt on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 5 loetletud asjaolud, mida tuleb arvesse võtta, et teha proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes kindlaks, kas teenuseosutaja on täitnud selle direktiivi artikli 17 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

37

Järgmiseks on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 7 täpsustatud, et veebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö tõttu ei tohi muutuda kättesaamatuks kasutajate poolt üles laaditud, sealhulgas erandi või piiranguga hõlmatud teosed või muu kaitstud materjal, millega ei rikuta autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Sama säte loetleb nende erandite ja piirangute hulgas need erandid ja piirangud, millele kasutajad peavad saama igas liikmesriigis tugineda. Mis puudutab selle direktiivi artikli 17 lõiget 8, siis selles on muu hulgas sätestatud, et selle artikli kohaldamisel ei teki üldist jälgimiskohustust, ning artikli 17 lõige 9 näeb muu hulgas ette, et kasutajate jaoks nähakse ette kaebuste menetlemise kord ning kiire ja tõhus õiguskaitsevahend, nagu ka võimalus kasutada kohtuväliseid õiguskaitsevahendeid, mis täiendavad kohtulikke õiguskaitsevahendeid.

38

Viimaks kohustab direktiivi 2019/790 artikli 17 lõige 10 komisjoni korraldama koostöös liikmesriikidega sidusrühmade dialooge, et arutada parimaid tavasid, võttes eriti arvesse vajadust leida tasakaal põhiõiguste ning erandite ja piirangute kasutamise vahel, ning andma sidusrühmade dialoogide tulemusi arvesse võttes välja suunised, mis käsitlevad veebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelist koostööd, mida on silmas peetud direktiivi artikli 17 lõikes 4.

39

Poola Vabariik väidab, et kuna direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa kohustavad veebisisu jagamise teenuse osutajaid tegema suurimaid võimalikke pingutusi, et ühelt poolt tagada, et konkreetne kaitstud sisu, mille kohta nad on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks kättesaadav, ja teiselt poolt takistada kaitstud sisu, mille kohta on õiguste omajad edastanud piisavalt põhjendatud teate, üleslaadimist tulevikus, piiravad need sätted selliste teenuste kasutajatele harta artikliga 11 tagatud õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamist.

40

Poola Vabariik leiab nimelt, et veebisisu jagamise teenuse osutajad on nende kohustuste täitmiseks ja seega direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4 ette nähtud vastutusest vabanemiseks sunnitud jälgima kogu oma kasutajate poolt üleslaaditud sisu enne selle üldsusele levitamist. Selleks peavad need teenuseosutajad muude teostatavate lahenduste puudumisel kasutama automaatseid filtreerimisvahendeid.

41

Niisugune ennetav kontroll kujutaks endast aga eriti tõsist sekkumist veebisisu jagamise teenuste kasutajate õigusesse sõna- ja teabevabadusele, kuna ühelt poolt kaasneb sellega oht, et seaduslik sisu blokeeritakse, ja teiselt poolt määrataks sisu ebaseaduslikkus ja seega selle blokeerimine automaatselt algoritmide abil juba enne kõnealuse sisu levitamist.

42

Poola Vabariik väidab lisaks, et liidu seadusandja ei saa eitada oma vastutust harta artikliga 11 tagatud õiguse riive eest, kuna see on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 kehtestatud vastutuse korra vältimatu või isegi liidu institutsioonide poolt eeldatud tagajärg.

43

Parlament ja nõukogu, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon, vaidlevad vastu seisukohale, et selle korra tagajärjel piiratakse veebisisu jagamise teenuse kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele, ning väidavad, et igal juhul ei saa selle õiguse piiramist, mis selle korra rakendamisest võib tuleneda, omistada liidu seadusandjale.

44

Olgu meenutatud, et harta artikli 11 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, mis kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) ja vastavalt harta artikli 52 lõikele 3, on harta artikliga 11 tagatud õigustel sama tähendus ja ulatus kui EIÕK artikliga 10 tagatud õigustel.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et teabe jagamine internetis veebisisu jagamise platvormide kaudu kuulub EIÕK artikli 10 ja harta artikli 11 kohaldamisalasse.

46

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt tagab EIÕK artikkel 10 igaühele sõna- ja teabevabaduse ning see ei puuduta mitte ainult teabe sisu, vaid ka selle levitamise vahendeid, kusjuures nende vahendite mis tahes piiramine mõjutab õigust saada ja levitada teavet. Nagu see kohus on märkinud, on internetist tänaseks saanud üks peamisi vahendeid, mille abil üksikisikud saavad kasutada oma õigust sõna- ja teabevabadusele. Veebisaidid ja eelkõige veebisisu jagamise platvormid aitavad tänu nende kättesaadavusele ja võimele talletada ja levitada suurt hulka andmeid olulisel määral parandada üldsuse juurdepääsu uudistele ja hõlbustavad üldiselt teabe edastamist, kusjuures üksikisikute võimalus end internetis väljendada on enneolematu vahend sõnavabaduse teostamiseks (vt selle kohta EIK 1. detsembri 2015. aasta otsus Cengiz jt vs. Türgi, CE:ECHR:2015:1201JUD004822610, punkt 52, ning EIK 23. juuni 2020. aasta otsus Vladimir Kharitonov vs. Venemaa, CE:ECHR:2020:0623JUD001079514, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Nõnda on Euroopa Kohus direktiivi 2001/29 artiklil 3 ja direktiivi 2000/31 artiklil 14 – mida kohaldati veebisisu jagamise teenuse osutajate suhtes kuni direktiivi 2019/790 artikli 17 jõustumiseni – põhineva vastutuse korra tõlgendamisel rõhutanud vajadust võtta nõuetekohaselt arvesse ka interneti erilist tähtsust harta artikliga 11 tagatud sõna- ja teabevabaduse seisukohast, ja seega vajadust tagada selle korra rakendamisel selle põhiõiguse austamine (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punktid 64, 65 ja 113).

48

Selleks et teha kindlaks, kas veebisisu jagamise teenuse osutajatele direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 kehtestatud vastutuse erikord toob kaasa piirangu nende jagamisteenuste kasutajate õiguse sõna- ja teabevabaduse teostamisele, tuleb esiteks tõdeda, et see säte põhineb eeldusel, et need teenuseosutajad ei pruugi saada luba kogu kaitstud sisu jaoks, mida nende platvormide kasutajad võivad nende platvormidele üles laadida. Selles kontekstis olgu märgitud, et õiguste omajatel on vabadus määrata, kas ja millistel tingimustel nende teoseid ja muud kaitstud materjali tohib kasutada. Nimelt, nagu on rõhutatud selle direktiivi põhjenduses 61, ei piira see direktiiv lepinguvabadust ning seega ei ole õiguste omajad kohustatud andma veebisisu jagamise teenuse osutajatele lubasid või litsentse oma teoste kasutamiseks.

49

Neil asjaoludel peavad teenuseosutajad selleks, et vältida vastutust juhul, kui kasutajad laadivad nende platvormidele üles ebaseaduslikku sisu, mille jaoks ei ole õiguste omajad veebisisu jagamise teenuse osutajatele luba andnud, tõendama, et nad on teinud direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkti a tähenduses suurimaid võimalikke pingutusi, et luba saada, ja et nende puhul on täidetud kõik teised direktiivi artikli 17 lõike 4 punktides b ja c ette nähtud tingimused vastutusest vabanemiseks.

50

Nende teiste tingimuste kohaselt ei piirdu veebisisu jagamise teenuse osutajate kohustused direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkti c algusosas osutatud kohustusega, mis vastab neil juba direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti b alusel olnud kohustusele tegutseda pärast õiguste omajatelt piisavalt põhjendatud teate saamist kiiresti, et blokeerida juurdepääs kaitstud sisule, millest on teatatud, või eemaldada see oma platvormidelt (vt ka 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 116).

51

Lisaks sellele kohustusele on teenuseosutajad nimelt ühelt poolt kohustatud konkreetse kaitstud sisu osas, mille kohta õiguste omajad on neile edastanud asjakohase ja vajaliku teabe, püüdma vastavalt direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktile b „rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides igati tagada, et [see sisu] ei oleks kättesaadav […]“.

52

Teiselt poolt peavad need teenuseosutajad kaitstud sisu osas, mille kohta õiguste omajad on pärast üldsusele kättesaadavaks tegemist edastanud piisavalt põhjendatud teate, tegema vastavalt direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkti c lõpuosale kooskõlas sama sätte „punktiga b suurimaid võimalikke pingutusi, et takistada [selle sisu] üleslaadimist tulevikus“.

53

Seega tuleneb direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktide b ja c sõnastusest ja ülesehitusest, et kui direktiivi artikli 17 lõike 6 tähenduses uute teenuseosutajate jaoks ette nähtud erand välja arvata, on veebisisu jagamise teenuse osutajad vastutusest vabanemiseks kohustatud mitte ainult tegutsema kiiresti, et lõpetada oma platvormidel toimuvad konkreetsed autoriõiguse rikkumised pärast seda, kui need on toimunud ja õiguste omajad on selle kohta edastanud piisavalt põhjendatud teate, vaid lisaks peavad nad ka pärast sellise teate saamist või juhul, kui õiguste omajad on neile esitanud asjakohast ja vajalikku teavet enne autoriõiguse rikkumise toimumist, püüdma „rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides igati tagada“, et sellised rikkumised ei toimuks ega korduks. Seega panevad tegelikult viimati nimetatud kohustused – nagu väidab Poola Vabariik – neile teenuseosutajatele kohustuse kontrollida varem sisu, mida kasutajad soovivad nende platvormidele üles laadida, tingimusel et nad on saanud õiguste omajatelt artikli 17 lõike 4 punktides b ja c osutatud teavet või teateid.

54

Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 57–69, on veebisisu jagamise teenuse osutajad sellise eelkontrolli teostamiseks olenevalt üles laaditud failide arvust ja kaitstud materjali liigist direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 5 sätestatud piirides sunnitud kasutama automaatseid tuvastus- ja filtreerimisvahendeid. Täpsemalt ei osanud ei kostjaks olevad institutsioonid ega menetlusse astujad Euroopa Kohtu istungil nimetada võimalikke alternatiive sellistele vahenditele.

55

Niisugune eelkontroll ja -filtreerimine võivad aga kaasa tuua veebisisu levitamise olulise vahendi piirangu ja kujutada endast seega harta artikliga 11 tagatud õiguse piirangut.

56

Ühtlasi on see piirang, vastupidi kostjateks olevate institutsioonide väidetele, omistatav liidu seadusandjale, kuna see on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 veebisisu jagamise teenuse osutajatele kehtestatud vastutuse erikorra otsene tagajärg.

57

Lisaks viitab selle direktiivi artikli 17 lõige 5 sõnaselgelt nimetatud teenuseosutajale „artikli 17 lõikest 4 tulenevatele kohustustele“ ja loetleb tegurid, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas proportsionaalsuse põhimõtet arvestades on selline teenuseosutaja neid kohustusi „täitnud“.

58

Seetõttu tuleb järeldada, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 veebisisu jagamise teenuse osutajatele kehtestatud vastutuse erikord toob kaasa nende jagamisteenuste kasutajatele harta artikliga 11 tagatud õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piirangu.

59

Poola Vabariik väidab, et veebisisu jagamise teenuse kasutajate põhiõiguse teostamise piirang, mis tuleneb direktiivi 2019/790 artikliga 17 kehtestatud vastutuse korrast, ei vasta harta artikli 52 lõikega 1 kehtestatud nõuetele.

60

Poola Vabariigi sõnul ei sisalda artikkel 17 nimelt tagatisi, mis võimaldaksid saavutada selle, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktis b ja punkti c lõpuosas sätestatud kohustuste rakendamisel järgitakse nimetatud põhiõiguse olemust ja proportsionaalsuse põhimõtet. Eelkõige ei näe viimati nimetatud sätted ette ühtegi selget ja täpset normi selle kohta, kuidas peavad veebisisu jagamise teenuse osutajad neid kohustusi täitma, mistõttu on neile jäetud vabad käed, et luua eelkontrolli ja -filtreerimise mehhanismid, mis rikuvad nende teenuste kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele. Lisaks ei võimalda selle direktiivi artikli 17 lõiked 7–9 vältida seda, et nende kohustuste rakendamisel blokeeritakse automaatselt ka seaduslik sisu ja selle levitamine üldsusele toimub vähemalt olulise viivitusega, millega kaasneb oht, et selline sisu kaotaks enne levitamist täielikult oma huvitavuse ja infoväärtuse.

61

Kõnealuse direktiivi artikliga 17 kehtestatud vastutuse korda vastu võttes eiras liidu seadusandja Poola Vabariigi väitel õiglast tasakaalu õiguste omajate kaitse ja veebisisu jagamise teenuse kasutajate kaitse vahel, seda enam, et selle vastutuse korraga taotletavad eesmärgid võiksid olla juba suures ulatuses saavutatud direktiivi artikli 17 lõikes 4 sätestatud muude tingimustega.

62

Parlament ja nõukogu, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon, vaidlevad Poola Vabariigi argumentidele vastu ja väidavad eelkõige, et direktiivi 2019/790 artikkel 17 sisaldab täielikku tagatiste süsteemi, mis säilitab veebisisu jagamise teenuse kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele ning õiglase tasakaalu kõnealuste õiguste ja huvide vahel.

63

Olgu märgitud, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

64

Euroopa Kohus on sellega seoses tõdenud, et nõue, mille kohaselt peab põhiõiguste teostamise igasugune piiramine olema sätestatud seaduses, tähendab, et õiguslik alus, mis võimaldab nendesse õigustesse sekkuda, peab ise määrama kindlaks, kui ulatuslikult tohib asjaomase õiguse teostamist piirata (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, siis see põhimõte nõuab, et piirangud, mida liidu õigusaktid võivad hartaga tagatud õigustele ja vabadustele seada, ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (vt selle kohta 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑128/17, EU:C:2019:194, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Centraal Israëlitisch Consistorie van België jt, C‑336/19, EU:C:2020:1031, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Lisaks, kui tegu on mitme aluslepingutega kaitstud põhiõiguse ja põhimõttega, tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise hindamisel arvestada erinevate õiguste ja põhimõtete kaitsega seotud nõuete ühitamise vajadust ning nendevahelist õiglast tasakaalu (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Centraal Israëlitisch Consistorie van België jt, C‑336/19, EU:C:2020:1031, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Lisaks peavad põhiõiguste riivet sisaldavad õigusnormid selleks, et vastata proportsionaalsuse nõudele, nägema ette selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle võimalus neid õigusi teostada on piiratud, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid kuritarvitamise ohu eest tõhusalt kaitsta. Täpsemalt peab nendes õigusnormides olema märgitud see, millistel asjaoludel ja tingimustel võib sellise meetme võtta, tagades seeläbi, et riive piirdub rangelt vajalikuga. Niisuguste tagatiste olemasolu on veelgi enam vajalik siis, kui riive tuleneb automaatsest töötlemisest (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Mis puudutab just sellist õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piirangut, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, siis tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et kuigi EIÕK artikkel 10 iseenesest ei keela mis tahes eelneva piirangu seadmist levitamisvahenditele, kujutavad sellised piirangud endast siiski nii suurt ohtu selle põhiõiguse austamisele, et need tuleb paigutada eriti rangesse õiguslikku raamistikku (EIK 18. detsembri 2012. aasta otsus Ahmet Yildirim vs. Türgi, CE:ECHR:2012:1218JUD000311110, punktid 47 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika).

69

Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas veebisisu jagamise teenuse kasutajatele harta artikliga 11 tagatud õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piirang, mis tuleneb direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 selle jagamisteenuse osutajatele kehtestatud vastutuse korrast, vastab harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Selle analüüsi käigus ei tule arvesse võtta mitte ainult nimetatud artikli 17 lõiget 4 eraldi, vaid ka sätteid, mis seda korda täpsustavad ja täiendavad, ning eelkõige selle direktiivi artikli 17 lõikeid 7–10. Lisaks tuleb arvesse võtta selle korra kehtestamise õiguspärast eesmärki, milleks on kaitsta isikuid, kes omavad autoriõigusi ja sellega seotud õigusi, mis intellektuaalomandi õigustena on tagatud harta artikli 17 lõikega 2.

70

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei mõjuta selle kehtivust, ning kooskõlas kogu esmase õiguse ja eelkõige harta sätetega. Seega, kui liidu teisest õigust on võimalik tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt on õigusnorm esmase õigusega kooskõlas, mitte tõlgendust, mille tagajärjel tuleks tuvastada, et see on esmase õigusega vastuolus (14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Lisaks puudutab käesolev analüüs harta artikli 52 lõikes 1 kehtestatud nõudeid arvestades veebisisu jagamise teenuse osutajate vastutuse erikorda sellisena, nagu see on kehtestatud direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4, ja see ei mõjuta muid analüüse, mis võidakse hiljem teha seoses liikmesriikide poolt kõnealuse direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud sätetega või nende teenuseosutajate poolt kõnealuse korra järgimiseks võetud meetmetega.

72

Käesoleva analüüsi raames tuleb esimesena tõdeda, et veebisisu jagamise teenuse kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele piiramine on ette nähtud seadusega, kuna see tuleneb kohustustest, mis on selle teenuse osutajatele pandud liidu õigusakti sättega, ehk täpsemalt – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 53 – direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktiga b ja punkti c lõpuosaga.

73

On tõsi, et selles sättes ei ole kirjas, milliseid konkreetseid meetmeid peavad teenuseosutajad võtma, et tagada, et kaitstud sisu, mille kohta õiguste omajad on esitanud asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks kättesaadav, või takistada kaitstud sisu, mille kohta õiguste omanikud on esitanud piisavalt põhjendatud teate, üleslaadimist tulevikus. See säte paneb teenuseosutajatele üksnes kohustuse teha selleks „suurimaid võimalikke pingutusi“, järgides „rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid“. Parlamendi ja nõukogu selgituste kohaselt on selle sätte sõnastuse eesmärk tagada, et selliselt kehtestatud kohustused saaksid kohaneda erinevaid veebisisu jagamise teenuse osutajaid puudutavate juhtumite asjaoludega ning tööstusharu praktika ja kättesaadavate tehnoloogiate arenguga.

74

Siiski ei välista Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt nõue, et põhiõiguse teostamise mis tahes piirang peab olema ette nähtud seadusega, seda, et sellist piirangut sisaldav regulatsioon võib olla sõnastatud piisavalt lahtiselt, et see saaks kohaneda muutuvate asjaoludega (vt selle kohta EIK 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Delfi AS vs. Eesti, CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Mis lisaks puudutab veebiteenuste osutajatele pandud kohustust võtta meetmeid autoriõiguse austamise tagamiseks nende teenuste kasutamisel, siis olenevalt juhtumist võib neile teenuseosutajatele harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabaduse austamiseks ning õiglase tasakaalu saavutamiseks selle põhiõiguse ning nende teenuste kasutajatele harta artikliga 11 tagatud sõna- ja teabevabaduse ning harta artikli 17 lõikega 2 õiguste omajatele tagatud intellektuaalomandi õiguste vahel osutuda isegi vajalikuks jätta teenuseosutajate otsustada, milliseid konkreetseid meetmeid tuleb võtta soovitud tulemuse saavutamiseks, mistõttu nad saaksid valida, millised meetmed sobivad kõige paremini nende käsutuses olevate vahendite ja võimalustega ning on kooskõlas muude kohustuste ja probleemidega, millega nad oma tegevuse käigus kokku puutuvad (vt selle kohta 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 52).

76

Teisena tuleb tõdeda, et veebisisu jagamise teenuse kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piirang järgib harta artikliga 11 tagatud sõna- ja teabevabaduse olemust vastavalt harta artikli 52 lõikele 1.

77

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 7 esimeses lõigus on sõnaselgelt täpsustatud, et „[v]eebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö tõttu ei tohi muutuda kättesaamatuks kasutajate poolt üles laaditud, sealhulgas erandi või piiranguga hõlmatud teosed või muu materjal, millega ei rikuta autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi“.

78

Selle üheselt mõistetava sõnastuse kohaselt ei piirdu artikli 17 lõike 7 esimene lõik vastupidi direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktile b ja punkti c lõpuosale nõudmisega, et veebisisu jagamise teenuse osutajad teeksid selleks „suurimaid võimalikke pingutusi“, vaid näeb ette täpse tulemuse, mis tuleb saavutada.

79

Lisaks on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 9 kolmandas lõigus rõhutatud, et see direktiiv „ei mõjuta õiguspäraseid kasutusviise, näiteks kasutamist liidu õiguses sätestatud erandite või piirangute alusel“.

80

Seega ilmneb direktiivi 2019/790 artikli 17 lõigetest 7 ja 9 ning põhjendustest 66 ja 70 selgelt, et selleks, et kaitsta veebisisu jagamise teenuse kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele, mis on tagatud harta artikliga 11, ning õiglast tasakaalu erinevate kaalul olevate õiguste ja huvide vahel, on liidu seadusandja ette näinud, et nende teenuste osutajatele selle direktiivi artikli 17 lõike 4 punktis b ja punkti c lõpuosas pandud kohustuste täitmine ei tohi eelkõige viia selleni, et need teenuseosutajad võtavad meetmeid, mis mõjutavad kasutajate selle põhiõiguse olemust, kui nad jagavad nendel platvormidel sisu, mis ei riku autoriõigust ja sellega seotud õigusi.

81

Direktiiv 2019/790 peegeldab selles osas ka Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peavad niisuguste teenuseosutajate võetud meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas, austama internetikasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele ning need peavad olema rangelt sihitatud, et võimaldada autoriõiguse tõhusat kaitset, ilma et see mõjutaks nende teenuseosutajate teenuseid seaduslikult kasutavaid kasutajaid (vt selle kohta 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punktid 55 ja 56).

82

Kolmandana tuleb harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud proportsionaalsuse kontrolli raames kõigepealt tõdeda, et veebisisu jagamise teenuse kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piiramine, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 69, vastab vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, nimelt käesoleval juhul vajadusele kaitsta harta artikli 17 lõikega 2 tagatud intellektuaalomandit. Direktiivi 2019/790 artikliga 17 veebisisu jagamise teenuse osutajatele pandud kohustused, millest see piirang tuleneb, on nähtuvalt eelkõige direktiivi 2019/790 põhjendustest 2, 3 ja 61 mõeldud nimelt selleks, et tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse sellisel viisil, et see aitaks kaasa tõhusa ja õiglase autoriõiguse turu saavutamisele. Veebisisu jagamise teenuste kontekstis peab autoriõiguse kaitsega paratamatult kaasnema kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise teataval määral piiramine.

83

Järgmiseks tuleb märkida, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4 ette nähtud vastutuse kord ei ole mitte ainult sobiv, vaid näib ka olevat vajalik, et vastata vajadusele kaitsta intellektuaalomandi õigusi. Täpsemalt, kuigi Poola Vabariigi välja pakutud alternatiivne kord, mille kohaselt kehtestataks veebisisu jagamise teenuse osutajatele üksnes artikli 17 lõike 4 punktis a ja lõike 4 punkti c algusosas ette nähtud kohustused, kujutaks endast küll õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamist vähem piiravat meedet, ei oleks see alternatiivne kord intellektuaalomandi õiguste kaitse seisukohast sama tõhus kui kord, mille on valinud liidu seadusandja.

84

Viimaks tuleb tõdeda, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikega 4 veebisisu jagamise teenuse osutajatele pandud kohustused ei piira ebaproportsionaalselt nende teenuste kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele.

85

Esiteks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 164, 165 ja 191–193, tuleneb direktiivi 2019/790 artikli 17 lõigetest 7 ja 9 ning põhjendustest 66 ja 70 nimelt, et liidu seadusandja on selleks, et vältida ohtu, mida automaatsete tuvastus- ja filtreerimisvahendite kasutamine võib endast kujutada veebisisu jagamise teenuse kasutajate õigusele sõna‑ ja teabevabadusele, kehtestanud käesoleva kohtuotsuse punktis 67 viidatud kohtupraktika tähenduses selge ja täpse piiri meetmetele, mida direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktis b ja punkti c lõpuosas sätestatud kohustuste rakendamiseks võib võtta või nõuda, ja täpsemalt on ta välistanud meetmed, mis üleslaadimisel filtreerivad ja blokeerivad seaduslikku sisu.

86

Selles kontekstis on oluline meenutada, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus tõdeda, et filtreerimissüsteem, mis ei pruugi piisavalt eristada ebaseaduslikku ja seaduslikku sisu, mistõttu selle kasutamine võib kaasa tuua seadusliku sisu edastamise blokeerimise, oleks vastuolus harta artikliga 11 tagatud õigusega sõna- ja teabevabadusele ega austaks õiglast tasakaalu selle õiguse ja intellektuaalomandi õiguse vahel. Euroopa Kohus rõhutas sellega seoses, et edastuse õiguspärasus sõltub ka autoriõiguse suhtes kehtivate seaduslike erandite kohaldamisest, mis on liikmesriigiti erinevad. Lisaks võivad teatavad teosed olla mõnes liikmesriigis üldkasutatavad või asjaomased autorid teha need internetis tasuta kättesaadavaks (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus SABAM, C‑360/10, EU:C:2012:85, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika)

87

Teiseks, mis puudutab autoriõiguse erandeid ja piiranguid, mis annavad õigusi teose või muu kaitstud materjali kasutajatele ja mille eesmärk on tagada õiglane tasakaal nende kasutajate ja õiguste omajate põhiõiguste vahel (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW, C‑469/17, EU:C:2019:623, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika), siis tuleb tõdeda, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 7 teine lõik kohustab liikmesriike tagama, et kasutajatel oleks igas liikmesriigis lubatud üles laadida ja teha kättesaadavaks sisu, mille nad on loonud konkreetselt tsiteerimise, kriitika, retsensiooni, karikatuuri, paroodia või pastiši eesmärgil. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 70, leidis liidu seadusandja nimelt, et arvestades nende erilist tähtsust sõnavabadusele ja kunstivabadusele ning seega kõnealuse õiglase tasakaalu seisukohast, on vaja muuta kohustuslikuks erandid ja piirangud, mis kuuluvad direktiivi 2001/29 artiklis 5 ette nähtud valikuliste erandite ja piirangute hulka, et tagada kasutajate ühetaoline kaitse kogu liidus.

88

Lisaks kohustab direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 9 neljas lõik veebisisu jagamise teenuse osutajaid samal kasutajate õiguste tagamise eesmärgil teavitama kasutajaid oma kasutustingimustes sellest, et nad võivad teoseid ja muud materjali kasutada vastavalt liidu õiguses autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste suhtes kehtestatud eranditele ja piirangutele.

89

Kolmandaks, asjaolu, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkti b ja punkti c lõpuosa kohaselt vastutavad teenuse osutajad teatava sisu kättesaamatuks muutmise eest ainult juhul, kui asjaomased õiguste omajad esitavad neile selle sisu kohta asjakohast ja vajalikku teavet, kaitseb nende kasutajate õiguse sõna‑ ja teabevabadusele teostamist, kes kasutavad neid teenuseid seaduslikult. Kuivõrd sellise teabe edastamine, mis ilma mingi kahtluseta on asjakohane ja vajalik, on teenuse osutajate võimaliku vastutuse tuvastamise eelduseks, ei ole teenuse osutajad sellise teabe puudumisel nimelt kohustatud asjaomast sisu kättesaamatuks muutma.

90

Neljandaks, direktiivi 2019/790 artikli 17 lõige 8 – milles on sama moodi nagu direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikes 1 sätestatud, et artikli 17 kohaldamine ei tohi tekitada üldist jälgimiskohustust –, annab täiendava tagatise veebisisu jagamise teenuste kasutajate õiguse sõna‑ ja teabevabadusele austamisele. See täpsus tähendab nimelt, et nende teenuste osutajaid ei saa kohustada vältima sellise sisu üleslaadimist ja üldsusele kättesaadavaks tegemist, mille õigusvastaseks tunnistamiseks oleks vaja, et nad hindaksid sisu autonoomselt teabe alusel, mille on esitanud õiguste omajad, ning võimalike autoriõiguse erandite ja piirangute alusel (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Glawischnig-Piesczek, C‑18/18, EU:C:2019:821, punktid 41–46).

91

Eelkõige, nagu on rõhutatud direktiivi 2019/790 põhjenduses 66, ei saa välistada, et mõnel juhul saab autoriõigusega kaitstud loata sisu kättesaadavust vältida üksnes siis, kui õiguste omajad on sellest teatanud. Lisaks on Euroopa Kohus seoses sellise teatamisega leidnud, et teade peab sisaldama piisavalt andmeid, et veebisisu jagamise teenuse osutaja saaks ilma põhjaliku õigusliku analüüsita veenduda, et asjasse puutuva sisu edastamine on ebaseaduslik ja et selle sisu võimalik eemaldamine on sõna- ja teabevabadusega kooskõlas (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 116).

92

Selles kontekstis tuleb märkida, et kuigi intellektuaalomandi kaitse on tõepoolest tagatud harta artikli 17 lõikega 2, ei ilmne ei sellest sättest ega Euroopa Kohtu praktikast, et see õigus on puutumatu ja et selle kaitse peab seega olema absoluutne (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW, C‑469/17, EU:C:2019:623, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Viiendaks, direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 9 esimene ja teine lõik kehtestavad mitu menetluslikku tagatist, mis lisanduvad selle direktiivi artikli 17 lõigetes 7 ja 8 ette nähtud tagatistele ning mis kaitsevad veebisisu jagamise teenuste kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele juhtudel, kui nende teenuste osutajad nendes sätetes ette nähtud tagatistele vaatamata seadusliku sisu siiski ekslikult või alusetult blokeerivad.

94

Nii tuleneb direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 9 esimesest ja teisest lõigust ning põhjendusest 70, et liidu seadusandja pidas oluliseks tagada, et veebisisu jagamise teenuse osutajad loovad tõhusa ja kiire kaebuste lahendamise ja õiguskaitsevahendite kasutamise korra, et toetada võimalust seaduslikult kasutada teoseid ja muud kaitstud materjali – eelkõige selliseid teoseid ja materjali, mis on hõlmatud autoriõiguse erandite ja piirangutega, mille eesmärk on kaitsta sõnavabadust ja kunstivabadust. Nende sätete kohaselt peab kasutajatel olema võimalik esitada kaebus, kui nad leiavad, et juurdepääs nende poolt üles laaditud sisule on valesti blokeeritud või et selline sisu on eemaldatud. Kõiki kaebusi tuleb menetleda võimalikult kiiresti ja need tuleb läbi vaadata inimesel. Kui õiguste omajad nõuavad teenuse osutajatelt meetmete võtmist kasutajate poolt üles laaditud sisu suhtes, näiteks üles laaditud sisu blokeerimist või kõrvaldamist, peavad nende taotlused olema põhjendatud.

95

Lisaks peavad liikmesriigid nende sätete kohaselt tagama, et kasutajad saaksid kasutada kohtuväliseid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad vaidluste erapooletut lahendamist, ning tõhusat edasikaebeõigust. Eelkõige peavad kasutajad saama pöörduda kohtu või muu asjaomase kohtuasutuse poole, et nõuda autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste suhtes erandi või piirangu kasutamist.

96

Kuuendaks, direktiivi 2019/790 artikli 17 lõige 10 täiendab tagatiste süsteemi, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 17 lõigetes 7–9, pannes komisjonile kohustuse korraldada koostöös liikmesriikidega sidusrühmade dialooge, et arutada veebisisu jagamise teenuse osutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö parimaid tavasid ning anda nende dialoogide tulemusi arvesse võttes ja pärast konsulteerimist sidusrühmadega, sealhulgas kasutajate organisatsioonidega, välja suunised kõnealuse direktiivi artikli 17 ja eelkõige artikli 17 lõike 4 kohaldamise kohta.

97

Direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 10 on sellega seoses sõnaselgelt rõhutatud, et parimate tavade arutamisel tuleb muu hulgas eriti arvesse võtta vajadust leida tasakaal põhiõiguste ning erandite ja piirangute kasutamise vahel. Sidusrühmade dialoogi jaoks peavad kasutajate organisatsioonid saama veebisisu jagamise teenuse osutajatelt piisavalt teavet selle kohta, kuidas nad direktiivi artikli 17 lõikes 4 sätestatud küsimustes praktikas toimivad.

98

Käesoleva kohtuotsuse punktides 72–97 tehtud tõdemustest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab Poola Vabariik, nägi liidu seadusandja koos veebisisu jagamise teenuse osutajatele direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4 sätestatud vastutuse erikorrast ja eelkõige artikli 17 lõike 4 punktis b ja punkti c lõpuosas sätestatud vastutusest vabanemise tingimustest tuleneva kohustusega kontrollida enne üldsusele edastamist sisu, mida kasutajad soovivad tema platvormidele üles laadida, ette asjakohased kaitsemeetmed, et tagada kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1 nende teenuste kasutajatele harta artikliga 11 tagatud õiguse sõna‑ ja teabevabadusele austamine, ning õiglane tasakaal ühelt poolt selle õiguse ja teiselt poolt harta artikli 17 lõikega 2 kaitstud õiguse intellektuaalomandile vahel.

99

Liikmesriigid peavad direktiivi 2019/790 artikli 17 riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel jälgima, et nad lähtuksid selle sätte sellisest tõlgendusest, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu erinevate hartaga kaitstud põhiõiguste vahel. Seejärel peavad liikmesriikide ametiasutused ja kohtud selle sätte ülevõtmise meetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma liikmesriigi õigust kooskõlas selle sättega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugineks selle sätte niisugusele tõlgendusele, mis läheb vastuollu kõnealuste põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta 29. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Promusicae, C‑275/06, EU:C:2008:54, punkt 68).

100

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb Poola Vabariigi poolt hagi toetuseks esitatud ainus väide tagasi lükata ja seega jätta hagi rahuldamata.

101

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Poola Vabariigilt, kes on kohtuvaidluse kaotanud, siis tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

102

Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel kannavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Portugali Vabariik ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: