1

BTB Holding Investments SA (edaspidi „BTB“) ja Duferco Participations Holding SA (edaspidi „DPH“) paluvad oma apellatsioonkaebuses, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu 11. detsembri 2018. aasta otsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon (T‑100/17, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:900), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende nõude osaliselt tühistada komisjoni 20. jaanuari 2016. aasta otsus (EL) 2016/2041 riigiabi SA.33926 2013/C (ex 2013/NN, 2011/CP) kohta, mida Belgia andis kontsernile Duferco (ELT 2016, L 314, lk 22, edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Vaidluse tausta on Üldkohus esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–21 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

3

Duferco kontsern tegeleb terase tootmise ja müügiga. Ta tegutseb ligikaudu viiekümnes riigis üle kogu maailma. 2009. aastal koondus kontserni tegevus Euroopas peamiselt Belgiasse ja Itaaliasse. Samuti tegutses nimetatud kontsern muu hulgas Šveitsis, Luksemburgis ja Prantsusmaal.

4

Duferco kontsern alustas tegevust Belgias 1997. aastal ja kuni aastani 2002 omandas ta erinevaid metallurgiatehaseid. Selle omandamiste laine järel oli kontsernil Belgias kolm peamist tütarettevõtjat: Duferco Clabecq, Duferco La Louvière ja Carsid.

5

Duferco kontserni äritegevuse konsolideerimine toimus äriühingus Duferco Industrial Investment (edaspidi „DII“), kelle õigusjärglane on DPH. Duferco kontserni juhib BTB, kes on emaettevõtja kontsernis, mis järgnes äriühingule Bolmat Holding Ltd (edaspidi „Bolmat“) ning äriühingutele Ultima Holding Ltd ja Ultima Partners Ltd (edaspidi koos „Ultima“), kes on DPH varasemad emaettevõtjad.

6

2006. aastal sõlmis Duferco kontsern strateegilised partnerlussuhted Novolipetski kontserniga (edaspidi „NLMK kontsern“) Venemaal. Nende partnerlussuhete eesmärk oli kasutada ära NLMK kontserni tegevust terasetootmistsükli alguses (toorainega varustamine ja poolfabrikaattoodete valmistamine). See vormistati NLMK kontserni emaettevõtja osalusena Duferco kontserni ühes valdusühingus, st äriühingus Steel Invest & Finance (Luxembourg) SA (edaspidi „SIF“). SIFile kuulusid paljud Duferco kontserni varad, sealhulgas Duferco Clabecq, Duferco La Louvière ja Carsid. 2006. aasta lõpus liideti SIFiga ka Duferco kontserni Ameerika haru Duferco US Investment Corp. (edaspidi „Duferco US“) ja tema tütarettevõtja Duferco Farrell Corp. (edaspidi „Farrell“). Duferco ja NLMK kontsernide vaheline leping kinnitati 18. detsembril 2006 ja NLMK kontserni emaettevõtja omandas 50% suuruse osaluse SIFis.

7

2011. aasta suvel Duferco kontserni ja NLMK kontserni strateegiline partnerlussuhe lõppes. SIFi aktsiad jaotati kahe kontserni vahel.

8

2011. aasta novembris avaldas üks Belgia päevaleht rea artikleid selle kohta, et Vallooni piirkond (Belgia) oli alates 2003. aastast andnud Duferco kontsernile finantstoetust ilma, et sellest oleks Euroopa Komisjonile teatatud. Kõnealuse päevalehe andmetel asutas Vallooni piirkond 2003. aasta märtsis uue valdusühingu Foreign Strategic Investments Holding SA (FSIH), mis oli Société Wallonne de Gestion et de Participations’i (Vallooni valdus- ja finantsvaldusettevõtja, Sogepa) tütarettevõtja, et investeerida kõnealuse kontserni äriühingutesse, mille asukoht oli väljaspool Belgiat ja Euroopa Liitu.

9

Pärast neid artikleid palus komisjon oma 29. novembri 2011. aasta kirjas Belgia Kuningriigil esitada talle lisateavet selle finantstoetuse laadi kohta, mida Vallooni piirkond oli Duferco kontsernile aastatel 2003–2011 maksnud.

10

16. oktoobri 2013. aasta kirjas teavitas komisjon Belgia Kuningriiki oma otsusest algatada kõnealuse finantstoetusmeetme suhtes ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama kõnealuste meetmete kohta märkusi.

11

Andmetest, mille Belgia Kuningriik komisjonile esitas, nähtub, et aastatel 2003–2011 sekkus FSIH korduvalt Duferco kontserni kasuks kogusummas 517 miljonit eurot.

12

Üks nendest sekkumistest, mida kutsutakse „esimeseks meetmeks“ või „meetmeks nr 1“, seisnes selles, et FSIH võõrandas DII-le 2006. aastal 49,9% osaluse, mida ta alates aastast 2003 oli omanud Duferco USis. Osaluse võõrandamine toimus läbirääkimiste käigus, mida peeti enne NLMK kontserni osaluse omandamist Duferco kontsernis läbi SIFi, kuna NLMK kontsern oli avaldanud soovi, et SIF kontrolliks kõiki Duferco USi aktsiaid. Seega, selleks et siduda end Duferco USist lahti, andis FSIH 14. juunil 2006 DII-le enda aktsiate suhtes Duferco USis ostuoptsiooni, mis anti seejärel üle Ultimale, kes kasutas seda, et osta 125,85 miljoni Ameerika Ühendriikide dollari (USD) (ligikaudu 95 miljonit eurot) eest kogu FSIH osalus Duferco USis.

13

Niimoodi sai Duferco kontsern Duferco USi täielikuks omanikuks 12. detsembril 2006 ehk vaid mõni päev enne strateegiliste partnerlussuhete vormistamist NLMK kontserniga.

14

Teine sekkumine, mida FSIH Duferco kontserni kasuks tegi ja mida kutsutakse „teiseks meetmeks“ või „meetmeks nr 2“, seisnes selles, et FSIH võõrandas 2006. aastal ligikaudu 25% osaluse, mida ta oli alates 2003. aastast omanud DPHs, varasemale Duferco kontserni emaettevõtjale Bolmat, kelle õigusjärglane oli BTB. Kõnealune osaluse võõrandamine tulenes FSIH soovist siduda end lahti DPHst. Seega võõrandas FSIH 14. juunil 2006 Bolmatile 105,42 miljoni dollari (ligikaudu 84 miljonit eurot) eest kogu oma osaluse DPHs.

15

Kolmas sekkumine, mida kutsutakse „neljandaks meetmeks“ või „meetmeks nr 4“, seisnes sisuliselt selles, et 2009. aasta septembris ja detsembris sõlmitud kahe lepingu kohaselt anti in fine 100 miljonit eurot laenu Ultimale, kes on Duferco kontserni varasem emaettevõtja, kelle õigusjärglane on BTB. See laen maksti välja kahes osas, millest esimene, 30 miljonit eurot, 2009. aasta septembris ja teine, 70 miljonit eurot, 2009. aasta detsembris. Laenuintress määrati kindlaks määraga 12 kuu Euribor pluss 75 baaspunkti, seega kokkulepete sõlmimise ajal 2,052 %. Belgia Kuningriigi esitatud andmete kohaselt oli tegelik intress laenu esimese osa väljamaksmisel 2,04% ja laenu teise osa väljamaksmisel 1,99%,

16

Arvestades, et Duferco kontsrni ja NLMK kontserni strateegiline partnerlus oli 2011. aastal lõppenud ja et nad olid selles kokku leppinud, tagastati kogu laen ennetähtaegselt 30. juunil 2011.

17

20. jaanuaril 2016 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

18

Kõigepealt leidis komisjon seoses meetmega nr 1, et tingimused, mille kohaselt müüdi FSIH osalus Duferco USis, tõid kaasa selle, et DII asetus oma konkurentidega võrreldes soodsamasse olukorda, kuna mitte ükski erainvestor ei oleks olnud nõus müüma oma osalust Duferco USis samadel tingimustel, ja et see eelis kujutas endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.

19

Komisjoni hinnangul oleks FSIH osaluse väärtus Duferco USis pidanud olema 141,09 miljonit dollarit, mis tähendab, et kuna võõrandamine toimus 125,85 miljoni dollari eest, oli DII kasuks antud abi summa 15,24 miljonit dollarit (ligikaudu 11,58 miljonit eurot).

20

Seejärel leidis komisjon seoses meetmega nr 2 samuti, et tingimused, mille kohaselt müüdi FSIH osalus DPHs, tõid kaasa selle, et Bolmat asetus oma konkurentidega võrreldes soodsamasse olukorda, kuna mitte ükski erainvestor ei oleks olnud nõus müüma oma osalust DPHs samadel tingimustel, ja et see eelis kujutas endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.

21

Komisjoni hinnangul oleks FSIH osaluse väärtus DPHs pidanud olema vähemalt 131 miljonit dollarit, mis tähendab, et kuna võõrandamine toimus 105,42 miljoni dollari eest, oli Bolmati kasuks antud abi summa 25,58 miljonit dollarit (ligikaudu 20,36 miljonit eurot).

22

Lõpuks leidis komisjon seoses meetmega nr 4, et tingimused, millega FSIH nõustus 100 miljonit eurot Ultimale laenama, tõid kaasa selle, et viimane asetus oma konkurentidega võrreldes soodsamasse olukorda, kuna mitte ükski erakapitalil põhinev laenuandja ei oleks olnud nõus talle samadel tingimustel laenu andma, ja et see eelis kujutas endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi. Tema hinnangul oleks laenuintress tulnud kindlaks määrata määraga 12 kuu Euribor pluss 220 baaspunkti ehk 3,502%.

23

Kuna laenu ennetähtaegne tagastamine lepiti kokku 2011. aasta juuniks, leidis komisjon lihtsustatud uuestiarvutuse alusel, et Ultima kasuks antud abi summa oli selle laenu puhul ligikaudu 2,08 miljonit eurot.

24

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on sõnastatud nii:

„Artikkel 1

Järgmiste meetmete näol, mida Belgia on ebaseaduslikult võtnud, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõike 3 sätteid, on tegemist siseturuga kokkusobimatu riigiabiga:

[…]

Artikkel 2

1.   Belgia [Kuningriigil] tuleb artiklis 1 nimetatud abi otsestelt abisaajatelt või nende õigusjärglastelt tagasi nõuda.

[…]“.

25

BTB ja DPH esitasid 14. veebruaril 2017 Üldkohtu kantseleisse hagi nõudega vaidlusalune otsus osaliselt tühistada.

26

FSIH palus 12. juunil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud taotluses luba astuda menetlusse BTB ja DPH nõuete toetuseks.

27

BTB ja DPH põhjendasid oma hagi kaheksa väitega. Kolm nendest väidetest puudutasid meedet nr 1, kolm neist puudutasid meedet nr 2 ja kaks viimast väidet puudutasid meedet nr 4.

28

Meetme nr 1 kohta esitatud esimesed kaks väidet tuginesid sisuliselt eelise puudumisele seoses tingimustega, millega FSIH võõrandas DII-le oma osaluse Duferco USis. Kolmas väide tugines sisuliselt erinevatele vigadele, mis tehti kõnealuse abi summa kindlaksmääramisel.

29

Meetme nr 2 kohta esitatud esimesed kaks väidet tuginesid samuti eelise puudumisele seoses tingimustega, millega FSIH võõrandas Bolmatile oma osaluse DPHs. Kolmas väide tugines sisuliselt erinevatele vigadele, mis tehti kõnealuse abi summa kindlaksmääramisel.

30

Meetme nr 4 kohta esitatud kaks väidet tuginesid sisuliselt eelise puudumisele seoses tingimustega, millega FSIH andis Ultimale laenu.

31

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus BTB ja DPH hagi rahuldamata.

32

BTB ja DPH paluvad Euroopa Kohtul:

33

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

34

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu, kuna see on liiga abstraktne.

35

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, ja seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Mindo vs. komisjon, C‑652/11 P, EU:C:2013:229, punkt 21).

36

Käesoleval juhul on BTB ja DPH selgelt esitanud põhjused, miks nad leiavad, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme. Need kaks ettevõtjat on piisavalt täpselt nimetanud vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mis nende hinnangul sisaldavad õigusnormi rikkumisi ja millest lähtuvalt Üldkohus järeldas käesolevas asjas, et komisjon tuvastas riigiabi olemasolu õigesti.

37

Neil asjaoludel tuleb komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

38

Järelikult on BTB ja DPH apellatsioonkaebus vastuvõetav.

39

Apellandid põhjendavad oma kaebust üheainsa väitega, mis koosneb kahest osast, millest esimene tugineb tõendamiskoormist käsitlevate eeskirjade rikkumisele ja teine poolte võrdsuse põhimõttele ning õigusele õiglasele kohtumenetlusele.

40

Ainsa väite esimeses osas väidavad BTB ja DPH esimesena, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142 kasutatud sõnadega „selleks et tõendada, et komisjon tegi faktide hindamisel niisuguse ilmse vea, mis annab aluse vaidlustatud otsus tühistada, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta kõnealuses otsuses esitatud faktihinnangud ebausutavaks“, rikkus Üldkohus riigiabi valdkonnas tõendamiskoormist käsitlevaid eeskirju. Väites, et apellantide ülesanne oli esitada piisavalt tõendavaid andmeid, et muuta vaidlusaluses otsuses faktidele antud keerukas majanduslik hinnang ebausutavaks, pööras Üldkohus tõendamiskoormise ümber.

41

Nende ettevõtjate sõnul Üldkohus ühelt poolt kinnitas komisjoni õigust jätta tõendamata, mis osas asjaomased meetmed endast riigiabi kujutavad, ja tugineda oma faktihinnangus lihtsatele väidetele või „usutavatele“ andmetele, mille tõelevastavust ta ei pea tõendama. Teiselt poolt nõudis Üldkohus apellantidelt selle tõendamist, et kõnealused meetmed ei kujuta endast riigiabi.

42

Teisena leiavad BTB ja DPH, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 90 ja 142 nähtub, et Üldkohus järeldas kaudselt, et kui pärast asjaomaste meetmete analüüsimist komisjoni poolt jääb kõrvaldamata mõni kahtlus, siis tõlgendatakse seda komisjoni kasuks, sest ta võib oma hinnangus tugineda lihtsatele „usutavatele“ andmetele, mille tõelevastavust ta tõendama ei pea.

43

Komisjon vaidleb BTB ja DPH argumentidele vastu.

44

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad meetme kvalifitseerimisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab see olema riigi poolt või riigi ressurssidest antud abi. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Arriva Italia jt, C‑385/18, EU:C:2019:1121, punkt 31).

45

Olgu samuti märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt käsitatakse riigiabina sekkumisi, mis sõltumata nende vormist võivad ettevõtjaid otseselt või kaudselt soosida või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida soodustatud ettevõtja ei oleks tavapärastel turutingimustel saanud (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 44).

46

Seega, võttes arvesse ELTL artikli 107 lõike 1 eesmärki tagada kahjustamata konkurents, sh riigi osalusega ettevõtjate ja eraettevõtjate vahel, ei saa mõiste „abi“ selle sätte tähenduses hõlmata meedet, mis võeti ettevõtja kasuks riigi ressursse kasutades, juhul kui see ettevõtja oleks saanud samasuguse eelise tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel. Nende tingimuste hindamisel, milles selline eelis anti, tuleb seega üldjuhul kohaldada eraettevõtja põhimõtet (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 45).

47

Eraettevõtja põhimõte kuulub tegurite hulka, mida komisjon peab abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma, ja tegemist ei ole seega erandiga, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel, kui on tuvastatud, et esinevad kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 toodud mõiste „riigiabi“ tunnused (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 46).

48

Selles kontekstis tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et komisjon ei saa eeldada, et ettevõtja on saanud riigiabi näol soodustust, kui ta tugineb üksnes negatiivsele oletusele, mis põhineb asjaolul, et vastupidise järelduse tegemiseks puudub teave, ning kui puuduvad teised tõendid, mis võiksid positiivselt tõendada sellise soodustuse olemasolu (17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. MTU Friedrichshafen, C‑520/07 P, EU:C:2009:557, punkt 58).

49

Seega, kui komisjon kohaldab eraettevõtja põhimõtet, peab ta vähemalt veenduma, et tema käsutuses olev teave, isegi kui see on killustatud ja puudulik, moodustab piisava aluse järeldamaks, et ettevõtja on saanud soodustust, mis kujutab endast riigiabi (vt selle kohta 17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. MTU Friedrichshafen, C‑520/07 P, EU:C:2009:557, punkt 56).

50

Nimelt peab komisjon oma otsustes tuginema teatava usaldusväärsuse ja ühtelangevuse astmega tõenditele, mis võimaldavad tal tehtud järeldusi kinnitada (17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. MTU Friedrichshafen, C‑520/07 P, EU:C:2009:557, punkt 55).

51

Lisaks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 sisuliselt märkis, peab komisjon asjaomaste meetmete uurimise menetluse läbi viima hoolikalt ja erapooletult, selleks et ta saaks lõpliku otsuse tegemisel, millega tuvastatakse abi olemasolu ja võimalik, et ka selle kokkusobimatus või ebaseaduslikkus, tugineda võimalikult täielikele ja usaldusväärsetele tõenditele (vt selle kohta 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 90, ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 63).

52

Käsitletavas asjas rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise tingimuste täitmist peab tõendama komisjon ja et seda enam on see nii juhul, kui vaidlustatud otsus ei põhine mitte nende tõendite esitamata jätmisel, mida komisjon asjaomaselt liikmesriigilt nõudis, vaid järeldusel, et eraettevõtja ei oleks tegutsenud samamoodi nagu kõnealuse liikmesriigi ametiasutused – selle järelduse eeldus on, et komisjonil olid kõik vajalikud asjasse puutuvad andmed otsuse kujundamiseks.

53

Seega, vastupidi BTB ja DPH väidetule ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus järeldas, et komisjoni jaoks on piisav, kui ta rajab oma majandusliku hinnangu lihtsatele „usutavatele“ väidetele, mille tõelevastavust ta tõendama ei pea.

54

Mis puudutab BTB ja DPH argumente, mille kohaselt järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142, et nende kohustus oli esitada tõendeid, mis kinnitavad, et käsitletavad meetmed ei kujuta endast riigiabi, siis tuleb tõdeda, et need argumendid tulenevad vaidlustatud kohtuotsuse väärast mõistmisest.

55

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 90 ja 142 nähtub nimelt, et Üldkohus järeldas sisuliselt, et kuigi komisjon kohaldas eraettevõtja kriteeriumi, teostas oma analüüsi ja jõudis oma otsuses tõdemuseni, et asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi, peab hageja tõendama, et komisjon tegi faktide hindamisel ilmse vea.

56

Ent see järeldus tuleneb üksnes põhimõttest, mis on välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikas ja mille kohaselt piirdub liidu kohtute kontroll komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute üle tingimata selle kontrollimisega, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on sisuliselt täpselt kindlaks tehtud, et faktide hindamisel ei ole tehtud ühtki ilmset viga ning et võimu ei ole kuritarvitatud (2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Arvestades, et komisjonil on eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, siis toimis Üldkohus õigesti, kui ta kontrollis üksnes ilmsete hindamisvigade puudumist komisjoni põhjendustes, kui ta kohaldas eraettevõtja kriteeriumi selleks, et tõendada, et asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi.

58

Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 õigesti meelde tuletas, on kohtulik kontroll piiratud seoses küsimusega, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kui komisjoni hinnangud on tehnilised või keerulised (30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Sellega seoses tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 samuti õigesti meelde, et kui komisjon peab selleks, et teha kindlaks, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kohaldama eraettevõtja kriteeriumi, eeldab selle kriteeriumi kasutamine üldiselt komisjoni poolt keeruka majandushinnangu andmist (30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, nõuab komisjonipoolne uurimine, selgitamaks välja, kas konkreetseid meetmeid võib lugeda riigiabiks põhjusel, et ametiasutused ei ole tegutsenud nagu eraettevõtja, keerulise majandusliku hinnangu andmist (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 62).

61

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89 ja 141 õigesti, et ta ei saa asendada niisuguse otsuse, mille õiguspärasust tal on palutud kontrollida, autori majanduslikku hinnangut enda omaga (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 63).

62

Seega teostas Üldkohus vaidlusaluse otsuse üle kontrolli täielikus kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 58–61 viidatud kohtupraktikas esile toodud põhimõtete ja kriteeriumidega.

63

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142, et BTB ja DPH kohustus oli tõendada, et komisjon tegi faktide hindamisel sellise ilmse vea, mis õigustaks vaidlusaluse otsuse tühistamist.

64

Seetõttu tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

65

Ainsa väite teises osas väidavad BTB ja DPH, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142 kasutatud sõnastusega, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, rikkus Üldkohus poolte võrdsuse põhimõtet ja õigust õiglasele kohtumenetlusele.

66

Need ettevõtjad leiavad, et nimetatud põhimõte hõlmab kohustust pakkuda igale poolele mõistlikku võimalust esitada oma seisukohad, kaasa arvatud oma tõendid tingimustel, mis ei sea teda oma vastasega võrreldes selgelt ebasoodsamasse olukorda.

67

Ent käsitletavas asjas, võttes arvesse, et BTB ja DPH olid kohustatud esitama piisavaid tõendeid, et muuta komisjoni hinnangud kõnealuste meetmete suhtes ebausutavaks, rikkus Üldkohus seda põhimõtet, asetades komisjoni kõnealuste ettevõtjatega võrreldes eelistatud olukorda. Nimelt olukorras, kus komisjon ja hagejad esitavad faktihinnanguid, mis on omavahel vastuolus, kuid millest nii üks kui teine on siiski usutavad, omavad komisjoni selgitused hagejate selgituste ees automaatselt esimust.

68

BTB ja DPH sõnul nõudis Üldkohus neilt, et nad esitaksid tõendeid, mille tõendamisväärtus on suurem kui tõenditel, millele komisjon oma faktihinnangud oli rajanud.

69

Tõendamiskoormise niisugune jagamine on nende hinnangul vastuolus kohtupraktikaga, mis tuleneb 28. märtsi 1984. aasta kohtuotsusest Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon (29/83 ja 30/83, EU:C:1984:130, punkt 16) ja 31. märtsi 1993. aasta kohtuotsusest Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85, EU:C:1993:120, punktid 126 ja 127), mille kohaselt siis, kui komisjon tuvastab konkurentsieeskirjade rikkumise eelduse põhjal, et tuvastatud asjaolusid ei saa selgitada muul moel kui konkurentsivastase tegevuse olemasolu alusel, tuleb liidu kohtul kõnealune otsus tühistada, kui puudutatud ettevõtjad esitavad argumendid, mis selgitavad komisjoni tuvastatud asjaolusid erinevas valguses ja mis võimaldavad seega asendada hinnangu, mille komisjon faktidele andis rikkumise olemasolu järeldamiseks, teise usutava selgitusega.

70

Komisjon vaidleb BTB ja DPH argumentidele vastu.

71

Mis puudutab tõendite nõutavat taset selleks, et kinnitada ilmset viga eraettevõtja põhimõtte kohaldamise raames, siis tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142 Üldkohtu poolt kasutatud sõnastusest nähtub, et kohus nõudis, et apellandid tõendaksid piisavalt tõsise vea olemasolu, mis seaks komisjoni antud keerulise majandusliku hinnangu kahtluse alla. Samas ei nähtu sellest ei seda, et apellandid peaksid tõendama riigiabi puudumist, ega seda, et komisjon võiks riigiabi olemasolu tõendamiseks tugineda lihtsatele usutavatele väidetele, ega seda, et apellandid peaksid komisjoni majandusliku analüüsi tervikuna ümber lükkama.

72

Nagu aga Üldkohus õigesti järeldas, võib ilmset viga tõendada asjaoludega, mis muudavad komisjoni otsuses tema poolt faktidele antud hinnangu ebausutavaks. Seevastu tuleb ilmsete vigade kohta esitatud väide tagasi lükata, kui hagejate esitatud tõenditele vaatamata ilmneb, et vaidlustatud hinnang sellist viga ei sisalda.

73

Seega, võimalus vaidlustada komisjoni otsuses tema poolt faktidele antud hinnangu usutavust on loodud hagejate kasuks, ja vastupidi BTB ja DPH väidetule ei tähenda vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu kasutatud sõnastus kuidagi, et käsitletavas asjas olid apellandid kohustatud esitama tõendeid, mille tõendamisväärtus on suurem kui nende tõendite oma, mille põhjal komisjon oma faktihinnangud oli rajanud.

74

Nendest kaalutlustest lähtudes hindaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121, 124, 127, 180, 221, 248, 253, 276 ja 285 seda, kas BTB ja DPH väited olid piisavad, et muuta vaidlusaluses otsuses komisjoni poolt esitatud faktihinnangud ebausutavaks, ja järeldas, et see ei olnud nii.

75

BTB ja DPH argumentide osas, mis tuginevad 28. märtsi 1984. aasta kohtuotsusele Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon (29/83 ja 30/83, EU:C:1984:130, punkt 16) ja 31. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85, EU:C:1993:120, punktid 126 ja 127), piisab kui märkida, et kui komisjon kohaldab eraettevõtja põhimõtet, ei lähtu ta eeldusest, et tuvastatud asjaolusid ei saa selgitada muul moel kui konkurentsivastase tegevuse olemasolu alusel, vaid ta annab põhimõtteliselt keerulise majandusliku hinnangu selleks, et teha kindlaks, kas asjaomane ettevõtja sai eelise, mis kujutab endast riigiabi.

76

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et käsitletavas asjas, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 142, et „selleks et tõendada, et komisjon tegi faktide hindamisel niisuguse ilmse vea, mis annab aluse vaidlustatud otsus tühistada, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta kõnealuses otsuses esitatud faktihinnangud ebausutavaks“, ei rikkunud Üldkohus ei poolte võrdsuse põhimõtet ega õigust õiglasele kohtumenetlusele.

77

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Järelikult tuleb apellatsioonkaebus tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

79

Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtuotsuses, mis lõpetab menetluse.

80

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist BTB-lt ja DPH-lt ning viimased on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nendelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: