1.

ELTL artikli 267 kohaselt peab eelotsus käsitlema aluslepingute tõlgendamist või liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Selle sätte kohaselt on üks Euroopa Kohtu pädevuse eeltingimusi see, et liidu akt, mida palutakse tõlgendada, on põhikohtuasjas kohaldatav, ja see kohaldatavus on harilikult ette nähtud asjasse puutuvas liidu õigusaktis endas.

2.

Alates kohtuotsusest Dzodzi ( 2 ) on Euroopa Kohus siiski märkinud, et aluslepingud ei välista Euroopa Kohtu pädevusest eelotsusetaotlusi liidu õiguse sätete kohta, mis ei ole otseselt (st nende liidu õigusaktide endi sätete alusel) kohaldatavad juhtumi asjaoludele, kuid mis on muudetud kohaldatavaks kaudselt (s.o liikmesriigi õiguses sätestatud edasiviite kaudu, millega laiendatakse liidu õiguse kohaldamisala). Nii märkis Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi õigusaktides võetakse kasutusele samad lahendused, nagu on kasutusele võetud selles õigusaktis, on sellest õigusaktist võetud sätete ühetaoline tõlgendamine selgelt Euroopa Liidu huvides, et hoida ära tulevasi lahknevusi tõlgendamises.

3.

Ehkki seda seisukohta on seejärel kinnitatud ja kohaldatud veel mitmes kohtuasjas (edaspidi „Dzodzi kohtupraktika“ ( 3 )), on Euroopa Kohtu pädevuse piirid nendes olukordades jäänud üsna ebaselgeks.

4.

Käesolev kohtuasi kompab selle kohtupraktika piire. Eelotsusetaotluses palub Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtul tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) ( 4 ) artikli 23 lõike 1 punkte e ja j, olgugi et see säte ei ole otseselt kohaldatav põhikohtuasjas vaidluse all olevale olukorrale. Nimelt ei kuulu see olukord mitmel põhjusel määruse 2016/679 kohaldamisalasse. Selle määruse artikli 23 lõige 1 on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses kohaldatav vaid edasiviite tõttu, mida kohaldatav liikmesriigi õigusakt sisaldab.

5.

Niisiis palutakse käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtul selgitada, mil määral saab kohtuotsusest Dzodzi alguse saanud riigisisese õiguse edasiviidete loogikat mõistlikult kasutada olukorras, kus eelotsusetaotluse esitanud kohtul on pärast seda, kui liikmesriigi seadusandja on mitte vaid ühel, vaid õieti mitmel korral laiendanud liidu õigusnormi kohaldamisala senisest väljapoole, vaja tõlgendust sellele õigusnormile, mis minu arvates ei sisalda midagi tarvilikku selle kohtu menetluses vaidluse all olevas tegelikus küsimuses.

6.

Määruse 2016/679 põhjendustes 2, 4 ja 73 on märgitud:

[…]

7.

Määruse 2016/679 artiklis 1 („Reguleerimisese ja eesmärgid“) on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja isikuandmete vaba liikumist.

2.   Käesoleva määrusega kaitstakse füüsiliste isikute põhiõigusi ja ‑vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele.

[…]“.

8.

Määruse 2016/679 artikkel 23 („Piirangud“) on andmesubjekti õigusi käsitlevas III peatükis viimane. Selles on sätestatud:

„1.   Vastutava töötleja või volitatud töötleja suhtes kohaldatavas liidu või liikmesriigi õiguses võib seadusandliku meetmega piirata artiklites 12–22 ja artiklis 34, samuti artiklis 5 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust, kuivõrd selle sätted vastavad artiklites 12–22 sätestatud õigustele ja kohustustele, kui selline piirang austab põhiõiguste ja ‑vabaduste olemust ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada

[…]

[…]

9.

Maksukorralduse seaduse (Abgabenordnung, edaspidi „AO“), mida on muudetud 17. juuli 2017. aasta seadusega, ( 5 ) §‑s 2a („Isikuandmete töötlemist käsitlevate sätete kohaldamisala“) on sätestatud:

„(3)   Käesoleva seaduse ja maksuseaduste sätteid, mis käsitlevad füüsiliste isikute isikuandmete töötlemist, ei kohaldata, kui Euroopa Liidu õigus, eelkõige määrus (EL) 2016/679 […] selle asjakohases redaktsioonis on vahetult või [käesoleva paragrahvi] lõike 5 alusel kohaldatav“.

[…]

(5)   Kui seadus ei sätesta teisiti, siis kehtivad määruse (EL) 2016/679, käesoleva seaduse ja maksuseaduste sätted, mis käsitlevad füüsiliste isikute isikuandmete töötlemist, mutatis mutandis teabe kohta, mis puudutab tuvastatud või tuvastatavaid

10.

AO §‑s 32b („Maksuhalduri kohustus esitada teavet, kui isikuandmed ei ole saadud andmesubjektilt“) on sätestatud:

„(1)   Maksuhalduril ei ole kohustust esitada andmesubjektile teavet vastavalt määruse (EL) 2016/679 artikli 14 lõigetele 1, 2 ja 4 lisaks määruse (EL) 2016/679 artikli 14 lõikes 5 ja [käesoleva seaduse] § 31c lõikes 2 sätestatud eranditele,

ja seetõttu peab andmesubjekti huvi teabe saamise vastu tagaplaanile jääma. [Käesoleva seaduse] § 32a lõiget 2 kohaldatakse mutatis mutandis.“

11.

AO §‑s 32c („Andmesubjekti õigus tutvuda andmetega“) on sätestatud:

„(1)   Andmesubjektil ei ole õigust nõuda maksuhaldurilt andmetega tutvumise võimaldamist vastavalt määruse (EL) 2016/679 artiklile 15, kui

[…]“.

12.

AO §‑s 32e („Seos muude õigustega saada teavet ja sellega tutvuda“) on sätestatud:

„Kui andmesubjektil või kolmandal isikul on vastavalt 5. septembri 2005. aasta teabevabaduse seaduse[le] (Informationsfreiheitsgesetz) […] või liidumaade vastavatele seadustele õigus nõuda maksuhaldurilt teabega tutvumise võimaldamist, kohaldatakse määruse (EL) 2016/679 artikleid 12–15 koostoimes [käesoleva seaduse] §‑dega 32a–32d mutatis mutandis. Kaugemale ulatuvad nõuded maksuandmetega tutvumise võimaldamiseks on välistatud. […]“

13.

Vastavalt 5. oktoobri 1994. aasta pankrotiseaduse (Insolvenzordnung, edaspidi „pankrotiseadus“) muudetud redaktsiooni § 129 lõikele 1:

„Pankrotihaldur võib vaidlustada […] õigustoiminguid, mis sooritati enne pankrotimenetluse algust ja on võlausaldajatele kahjulikud.“

14.

Pankrotiseaduse § 143 lõike 1 esimese lause kohaselt on eduka vaidlustamise õiguslik tagajärg niisugune, et asjasse puutuva makse saaja peab selle pankrotivarasse tagasi maksma.

15.

Sama seaduse § 144 lõike 1 kohaselt muutub kõnealuse makse saaja algne nõue pankrotivõlgniku vastu uuesti aktiivseks. See nõue tuleb rahuldada pankrotivarast.

16.

Nordrhein-Westfaleni liidumaa 27. novembri 2001. aasta teabevabaduse seaduse (Gesetz über die Freiheit des Zugangs zu Informationen für das Land Nordrhein-Westfalen, edaspidi „teabevabaduse seadus“) muudetud redaktsiooni §‑s 2 („Kohaldamisala“) on sätestatud:

„(1)   Käesolevat seadust kohaldatakse ametiasutuste haldustegevuse suhtes […] Käesoleva seaduse tähenduses ametiasutus on iga asutus, mis täidab avaliku halduse ülesandeid.

[…]“.

17.

Sama seaduse §‑s 4 („Õigus saada teavet“) on sätestatud:

„(1)   Iga füüsiline isik võib käesoleva seaduse kohaselt nõuda lõikes 2 viidatud asutustelt õigust tutvuda sellel asutusel oleva ametliku teabega.

(2)   Erisätted, mis käsitlevad haldusteabega tutvumist, teabe andmist või toimikuga tutvuda võimaldamist, on käesoleva seaduse suhtes esimuslikud. […]“.

18.

Põhikohtuasja kaebaja on äriühingu J & S Service UG pankrotihaldur. Selles pädevuses palus ta maksuhaldurilt teatavat teavet seoses enda hallatava maksejõuetu äriühinguga, et analüüsida võimalust esitada tagasivõitmise nõuded pädeva maksuameti vastu.

19.

Kaebaja esitas selle palve teabevabaduse seaduse alusel. Kaebaja palus muu hulgas teavet äriühingu suhtes võetavate võimalike ja tegelike sundtäitmise meetmete, äriühingult saadud maksete ning kuupäeva kohta, mil maksuhaldur sai teada äriühingu maksejõuetusest. Samuti palus kaebaja väljavõtet äriühingu maksukontodest ajavahemikus märtsist 2014 juunini 2015.

20.

Asjaomane maksuamet jättis kaebaja teabenõude rahuldamata. Kaebaja vaidlustas selle otsuse halduskohtus (Verwaltungsgericht), kes tema kaebuse sisuliselt rahuldas. Liidumaa kõrgeim halduskohus (Oberverwaltungsgericht) jättis liidumaa apellatsioonkaebuse rahuldamata. See kohus asus seisukohale, et maksusaladust käsitlevad erisätted ei välista liidumaa teabevabaduse seaduses sätestatud õigust saada teavet. Olgugi et üldiselt võib sedalaadi teave kuuluda maksusaladuse alla, ei ole see kindlasti nii andmesubjektiks oleva äriühingu pankrotihalduri puhul.

21.

Seejärel pöördus liidumaa kassatsioonkaebusega Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus). Nimetatud kohus, kellel tekkis kahtlusi määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 – säte, millele on viidatud maksusaladust käsitlevates sätetes – korrektse tõlgendamise suhtes, otsustas peatada kohtumenetluse ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

22.

Käesolevas menetluses on oma kirjalikud seisukohad esitanud Nordrhein-Westfaleni liidumaa, Tšehhi, Saksamaa ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.

23.

Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) esitatud kolm eelotsuse küsimust puudutavad määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktide e ja j tõlgendamist. Poolte vahel ei ole siiski vaidlust selles, et see säte ei ole põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes vahetult kohaldatav. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, on liikmesriigi seadusandja muutnud artikli 23 lõike 1 kaudselt kohaldatavaks edasiviite kaudu, mida sisaldavad asjakohased riigisisese õiguse sätted.

24.

Nendel asjaoludel tuleb enne eelotsuse küsimustele vastamist käsitleda menetluslikku küsimust: kas Euroopa Kohus on pädev käesolevas asjas esitatud küsimustele vastama?

25.

Käesolevas menetluses oma seisukohad esitanud menetlusosalised on selles küsimuses erinevatel arvamustel: Nordrhein-Westfaleni liidumaa, Poola valitsus ja mõningal määral ka komisjon on väljendanud kahtlust Euroopa Kohtu pädevuses, Tšehhi ja Saksamaa valitsus aga asunud vastupidisele seisukohale.

26.

Niisiis on käesolev ettepanek üles ehitatud järgmiselt. Esiteks analüüsin Euroopa Kohtu pädevust käesolevas asjas (A). Selleks tutvustan Dzodzi kohtupraktikat (1), meenutades selle päritolu ja laiendamist (a) ning piiranguid, mida Euroopa Kohus on järk-järgult kehtestanud (b). Pidades silmas probleeme, mis võivad tekkida selle kohtupraktika laiast kohaldamisest, teen Euroopa Kohtule ettepaneku seda konsolideerida (2). Seejärel kohaldan väljapakutavat õiguslikku raamistikku käesolevale juhtumile ja järeldan, et minu arvates ei saa liidu õigusaktidest, millele liikmesriigi kohtu ees seisvas konkreetses küsimuses tuginetakse, kasulikke suuniseid tuletada (3). Olles jõudnud järeldusele, et Euroopa Kohus ei ole käesolevas asjas pädev, käsitlen kolme eelotsuse küsimuse sisu vaid väga põgusalt ja loogiliste võimaluste piires (B).

27.

Dzodzi kohtupraktika juured on kohtuotsuses Thomasdünger. ( 6 ) Selles kohtuasjas palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada konkreetset tingimust ühises tollitariifistikus. Juhtum aga puudutas kaupade importi Saksamaalt teise liikmesriiki, mis niisiis pidi olema väljaspool ühise tollitariifistiku kohaldamisala. Eelotsusetaotluse esitamise põhjus oli selles, et Saksamaa ametiasutused olid asjakohastes riigisisestes õigusnormides viidanud tingimustele, mis olid sätestatud ühises tollitariifistikus teistel eesmärkidel.

28.

Kohtujurist Mancini soovitas oma lühidas ettepanekus Euroopa Kohtul pädevusest loobuda. Tema arvates ei volitanud asutamisleping Euroopa Kohut otsust tegema olukorras, kus (tollase) ühenduse õiguse sätted, mida on vaja tõlgendada, mõjutavad poolte huve mitte otse, vaid viiteliselt. Kohtujurist Mancini arvates ei olnud Euroopa Kohus pädev seoses sätetega, mis tulevad kõne alla vaid seetõttu, et liikmesriigi avaliku võimu kandja on vabalt ja ühepoolselt otsustanud võtta need lähtealuseks omaenda õigusnormide kindlaksmääramisel. ( 7 )

29.

Euroopa Kohus oma otsuses seda küsimust siiski ei analüüsinud. Ta viitas eeldusele, et eelotsuse küsimused on asjakohased, ning asus seejärel käsitlema eelotsuse küsimuste sisu. ( 8 )

30.

Sõnaselge kinnitus, et Euroopa Kohus on seesugustel juhtudel pädev eelotsuse küsimustele vastama, tuli kohtuotsuses Dzodzi. ( 9 ) See kohtuasi puudutas küsimust, kas surnud Belgia kodaniku (Togo kodakondsuses oleval) abikaasal, kes ei ole kunagi kasutanud vabadust töötada või elada teises liikmesriigis, on õigus elada Belgias. Oli selge, et liidu õigusnormid, millele Belgia kohus viitab, ei ole kohaldatavad, ja juhtumis puudusid piiriülesed asjaolud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutas aga, et riigisisese õiguse kohaselt tuleb Belgia kodaniku abikaasat kohelda nii, nagu oleks ta ühenduse kodanik. Sellest lähtudes küsis nimetatud kohus Euroopa Kohtult, kas M. Dzodzil oleks õigus elada Belgias ja sinna elama jääda, kui tema abikaasa oleks olnud muu liikmesriigi, mitte Belgia kodanik.

31.

Kohtujurist Darmon oma ettepanekus soovitas Euroopa Kohtul pädevusest loobuda. Muu hulgas toonitas ta, et ühenduse õiguskorra ühtsust ja järjepidevust ei saa mõjutada olukorrad, mis ei kuulu selle kohaldamisalasse, olenemata asjakohaste liikmesriigi sätete võimalikust sarnasusest ühenduse õiguse sätetega, mida palutakse tõlgendada. ( 10 )

32.

Euroopa Kohus kohtujuristi soovitust ei järginud. Ta lähtus enda pädevaks tunnistamisel kolmest peamisest kaalutlusest: 1) asjakohasuse eeldus, 2) see, et asutamislepingu tekstis ei ole pädevust sõnaselgelt välistatud, ja 3) ühenduse huvi selle vastu, et „lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks iga ühenduse õiguse sätet ühetaoliselt, olenemata selle kohaldamise asjaoludest“. ( 11 )

33.

Kohtuotsus Dzodzi muutus väljakujunenud kohtupraktikaks. Seda käsitusviisi kohaldati mitte ainult põhivabadusi käsitlevates kohtuasjades, vaid ka kohtuasjades, mis käsitlesid muu hulgas ühist põllumajanduspoliitikat, ( 12 ) tarbijakaitset, ( 13 ) maksustamist, ( 14 ) sotsiaalpoliitikat ( 15 ) ja konkurentsiõigust. ( 16 )

34.

Olgugi et nende kohtuasjade faktilised ja õiguslikud asjaolud erinesid, näis, et enamikus neist on Euroopa Kohtu jaoks iseäranis olulised kaks asjaolu: 1) see, et liikmesriigi õigusnormides on täpselt korratud asjakohaseid liidu õiguse sätteid, ( 17 ) ja/või 2) liikmesriigi seadusandja sõnaselget (või vähemalt selget) tahet ühtlustada selle liikmesriigi õigusnormid liidu omadega. Viimati nimetatud nõue loeti täidetuks muu hulgas juhul, kui riigisisestes õigusaktides on puhtriigisiseseid olukordi reguleerides võetud kasutusele samad lahendused nagu liidu õiguses, ( 18 ) eelkõige selleks, et hoida ära omaenda kodanike diskrimineerimist või konkurentsi moonutamist ( 19 ) või näha ette ühtne õiguslik raamistik sarnaste olukordade jaoks. ( 20 )

35.

Järgnenud kohtupraktika on jäänud Dzodzi kohtupraktikast tuleneva pädevuse laienemise täpse ulatuse küsimuses pigem ebamääraseks. Sellest kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid näib olevat mitmes kohtuasjas kohaldatud vägagi vastutulelikult.

36.

Mõnel juhul on Euroopa Kohus läinud nii kaugele, et on lugenud vastuvõetavaks ka ebamääraseid, kaudseid või tuletatud viiteid liidu õigusele. Nii oli see näiteks kohtuasjas BIAO, kus liikmesriigi õiguse sättes „ei olnud [asjakohaseid liidu õiguse sätteid] sõna-sõnalt korratud“, kuid liikmesriigi valitsus ja eelotsusetaotluse esitanud kohus olid mõlemad seisukohal, et Euroopa Kohtu otsus oleks liikmesriigi tasandil siduv. ( 21 ) Samamoodi tegi Euroopa Kohus kohtuasjas BAT otsuse selle põhjal, et „riigisisesed õigusnormid on riigisiseste olukordade lahendamise suhtes vaieldamatult kooskõlas ühenduse õiguses kasutatavate lahendustega“, kuigi vaidluse all olnud sättes ei olnud liidu õigusele sõnaselgelt viidatud. ( 22 )

37.

Samamoodi luges Euroopa Kohus kohtuasjas Kofisa vastuvõetavaks eelotsusetaotluse, mille puhul riigisiseseid olukordi reguleerivas liikmesriigi õigusnormis ei olnud viidatud konkreetsele liidu õiguse sättele, vaid kõigest asjakohastele liidu „tollialastele õigusaktidele“. ( 23 ) Ka kohtuasjas Schoonbroodt tegi Euroopa Kohus otsuse olukorras, kus asjakohastes liikmesriigi õiguse sätetes oli viidatud kõigest „ühenduse õiguse põhimõtetele“. ( 24 ) Ning kohtuasjas Ostas luges Euroopa Kohus end Dzodzi kohtupraktika alusel pädevaks eeldusel, et liikmesriigi kohus tuvastab, et on olemas sellekohane otsene ja tingimusteta edasiviide. ( 25 )

38.

Huvitaval kombel luges Euroopa Kohus end kohtuasjades Federconsorzi ja Fourner ( 26 ) pädevaks koguni olukorras, kus edasiviidet asjakohastele EÜ õiguse sätetele sisaldasid mitte liikmesriigi õigusaktid, vaid kõigest ametiasutuste sõlmitud eraõiguslikud lepingud või kokkulepped.

39.

Kohtuasjades Kofisa ja Poseidon tegi Euroopa Kohus otsuse pärast seda, kui ta oli eeldanud, et tema otsus on eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv. Euroopa Kohus täheldas, et kohtutoimikust ei nähtu mingil viisil, nagu oleks liikmesriigi kohtul õigus kalduda kõrvale tõlgendusest, mille Euroopa Kohus on asjakohastele liidu sätetele andnud. ( 27 ) Kohtuasjas Fourner läks Euroopa Kohus veelgi kaugemale ja luges end pädevaks pärast seda, kui ta oli märkinud, et vaidlusalused riigisisesed sätted kuuluvad valdkonda, mis ei ole asjasse puutuva direktiiviga hõlmatud ja riigisisese õiguse sätetes kasutatud mõisted ei ole seega „tingimata sama tähendusega nagu need, mida on kasutatud [asjasse puutuvas] direktiivis“. Euroopa Kohus otsustas, et „liikmesriigi kohus kui ainus kohus, mis on pädev [vaidlusaluseid riigisisese õiguse sätteid] tõlgendama, saab omistada [nendes sätetes] kasutatud mõistetele tähenduse, mida ta peab asjakohaseks, ilma et teda selles suhtes seoks tähendus, mis tuleb omistada samale väljendile, nagu seda on kasutatud direktiivis.“ ( 28 )

40.

Lõpuks ei täpsustanud Euroopa Kohus mõnes kohtuasjas, miks ta on Dzodzi kohtupraktika kohaselt pädev eelotsusetaotlusele vastama. Ta kõigest kordas kohtupraktikat, selgitamata, kuidas on väljendatud põhimõtted kohaldatavad juhtumi asjaoludele. ( 29 )

41.

Juurdumisest hoolimata pälvis Dzodzi kohtupraktika jätkuvalt kriitikat eri kohtujuristidelt: Jacobsilt kohtuasjades Leur-Bloem ( 30 ) ja BIAO, ( 31 ) Ruiz-Jarabolt kohtuasjas Kofisa ( 32 ) ja Tizzanolt kohtuasjas Adam. ( 33 ) Sisuliselt asusid erudeeritud kohtujuristid seisukohale, et 1) argument, et aluslepingutes ei ole pädevust sõnaselgelt välistatud, on ebaveenev, kui võtta arvesse pädevuse jaotamise aluspõhimõtet, mis on seal sätestatud; 2) liidu tegelik huvi tagada järjepidev tõlgendamine on küsitav, 3) liidu õigusnormide tõlgendamine väljaspool nende õiget konteksti on veider, ja 4) Euroopa Kohtu vastuse siduvus nendel asjaoludel on kaheldav. Sellest lähtudes kutsusid kohtujuristid Euroopa Kohut loobuma Dzodzi kohtupraktikast või vähemalt kohaldama seda kitsalt.

42.

Euroopa Kohus ei ole kunagi järginud soovitust Dzodzi kohtupraktikast loobuda. Siiski on ta aja jooksul sõnastanud teatavad täpsustused.

43.

Esiteks loobus Euroopa Kohus kohtuasjas Kleinwort Benson kohtujurist Tesauro soovitust ( 34 ) järgides pädevusest põhjendusel, et vaidlusalustes liikmesriigi õigusnormides ei ole sätestatud „otsest ja tingimusteta edasiviidet“ asjakohastele liidu õiguse sätetele, vaid on pelgalt kasutatud neid kui eeskuju, kordamata nende sõnastust täielikult. Samuti märkis Euroopa Kohus, et liikmesriigi õigusest tuleneb selgelt, et Euroopa Kohtu tõlgendus ei pruugi olla liikmesriigi kohtule siduv. ( 35 )

44.

Ehkki „otsese ja tingimusteta edasiviite“ kriteeriumi kohtuotsusele Kleinwort Benson ( 36 ) järgnenud aastatel alati ei järgitud, on Euroopa Kohus seda järjest rangemalt kohaldanud. Nii ei lugenud ta vastuvõetavaks kohtuasju, kus edasiviide oli ebaselge, tõendamata või liiga üldine ( 37 ) ning kus edasiviitest ei tulenenud, et Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotlusele on eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv. ( 38 ) Seevastu luges Euroopa Kohus eelotsusetaotlused vastuvõetavaks, kui talle esitatud dokumentidest nähtus selgelt, et liikmesriigi õiguses on asjakohased liidu õiguse sätted otseselt ja tingimusteta kohaldatavaks muudetud. ( 39 ) Mitmes kohtuasjas luges Euroopa Kohus eelotsusetaotluse vastuvõetavaks alles pärast toonitamist, et Euroopa Kohtult taotletav liidu õiguse sätete tõlgendus on liikmesriigi ametiasutustele siduv. ( 40 ) Vajaduse korral ei kõhelnud Euroopa Kohus tutvumast riigisiseste seaduste ettevalmistavate materjalidega, et veenduda liikmesriigi seadusandja tahtes kohelda liidu ja riigisiseseid olukordi ühtmoodi. ( 41 )

45.

Teiseks rõhutas Euroopa Kohus oma otsuses Ullens de Schooten, et põhivabadusi puudutavates kohtuasjades on tema pädevus vastata puhtriigisisestes olukordades esitatud eelotsuse küsimustele erandlik. Seejärel võttis ta ette süstematiseerimise, loetledes neli olukorda, kus ta on sellegipoolest pädev eelotsuse küsimustele vastama (üks nendest olukordadest oli Dzodzi kohtupraktika). On oluline, et Euroopa Kohus toonitas ka, et olukorras, mis igas mõttes piirdub vaid ühe liikmesriigiga, „peab […] eelotsusetaotluse esitanud kohus teatama Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele, millistel põhjustel on tema menetluses olev vaidlus hoolimata selle puhtalt siseriiklikust laadist […] liidu õigusnormidega seotud viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks“. ( 42 )

46.

Euroopa Kohtu hiljutine (nii kohtuotsusele Ullens de Schooten eelnenud kui ka järgnenud) praktika näib kinnitavat, et Euroopa Kohus on valmis rangemalt kontrollima, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtud on esitanud Euroopa Kohtule nõuetekohaselt kogu teabe, mida on vaja, et positiivselt tuvastada tema pädevus. ( 43 )

47.

Kolmandaks on Euroopa Kohus teinud otsuse Nolan. Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et Dzodzi kohtupraktika ei ole kohaldatav, kui „liidu akt näeb […] sõnaselgelt ette erandi enda kohaldamisalast“. Euroopa Kohus märkis, et „ei saa väita ega eeldada, et liidul on huvi enda seadusandja vastuvõetud akti kohaldamisalast välistatud valdkonnas selle akti sätteid ühetaoliselt tõlgendada“. ( 44 )

48.

Tõepoolest saab kohtuotsust Nolan tõlgendada nii, et Dzodzi reegel ei ole kohaldatav iga kord, kui liidu õiguse sätetes, millele liikmesriigi õigus viitab, on sätte kohaldamisalast sõnaselgelt välja arvatud niisugused olukorrad nagu põhikohtuasjas. Ent selliselt tõlgendatuna oleks Nolan kohtupraktikas uunikum. ( 45 )

49.

Õigupoolest on Euroopa Kohus hilisemates kohtuasjades selgitanud, et niisugune kohtuotsuse Nolan (kaugeleulatuv) tõlgendus ei ole õige. Kohtuasjas E ei nõustunud Euroopa Kohus järgima sama loogikat, märkides, et „selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja iseloomustasid eripärad, mida põhikohtuasjas ei esine“. ( 46 ) Hiljem toonitas Euroopa Kohus kohtuasjades G.S. ja V.G., et tema pädevus ei saa „varieeru[da] vastavalt sellele, kas asjakohase [liidu] sätte kohaldamisala on piiritletud positiivse määratlusega või erandite kindlaksmääramisega, sest kasutada võib ükskõik kumba normitehnilist võtet“. ( 47 ) On oluline, et Euroopa Kohus selgitas, et Dzodzi kohtupraktika eesmärk on „võimaldada Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õiguse sätteid – sõltumata nende kohaldamise tingimustest – olukordades, mida aluslepingute koostajad ja liidu seadusandja ei pidanud vajalikuks nende sätete kohaldamisalasse arvata“. ( 48 )

50.

Seepärast arvan, et kohtuasja Nolan tuleb pigem käsitada kui kohtuasja, kus Euroopa Kohus loobus pädevusest seetõttu, et liikmesriigi seadusandja oli „kasutanud“ liidu sätet, mida paluti tõlgendada, niisuguses kontekstis, mis seisis algsest liiga eraldi. Tegu oli mitte ainult olukorraga, kus liidu õiguse säte ei olnud vaidlusaluse olukorra suhtes isikuliselt kohaldatav, vaid ka olukorraga, kus liikmesriigi õigusnormi õiguslik kontekst oli suuresti erinev.

51.

Euroopa Kohtu suhtes tehtud kriitikast hoolimata on ta Dzodzi kohtupraktikat järjepidevalt kinnitanud. Äsja antud ülevaatest aga nähtub, et tingimused juhtumi vastuvõetavaks lugemiseks, isegi kui see on tegelikult väljapool liidu meetme kohaldamisala, ja niisuguse laiendamise täpsed piirid ei ole kaugeltki selged.

52.

Arvan, et Euroopa Kohus peaks kasutama käesolevas kohtuasjas tekkinud võimalust tuua sellesse teemasse vähemalt mõnevõrra selgust. ( 49 ) Täpsema raamistiku puududes ei ole liikmesriikide kohtutel suuniseid selle kohta, kas nad saavad taotleda Euroopa Kohtult eelotsust küsimustes seoses niisuguste liidu õiguse sätete tõlgendamisega, mis on põhikohtuasjas kõigest kaudselt kohaldatavad. Vaevalt on vaja sellega seoses osutada, et iga menetluslikel põhjustel tagasi lükatud eelotsusetaotlusega kaasneb aja ja ressursside mitteoptimaalne kasutamine nii eelotsusetaotluse esitanud kohtu kui ka Euroopa Kohtu jaoks.

53.

Järgmisena kirjeldan tingimusi, mis peaksid minu arvates olema täidetud selleks, et väljaspool liidu meetme kohaldamisala esitatud eelotsusetaotlus oleks Dzodzi lähenemisviisi kohaselt vastuvõetav. Nendest tingimustest kaks – kahetine materiaalõiguslik tingimus ja menetlusõiguslik tingimus – juba tulenevad Euroopa Kohtu praktikast (a). Panen ette sõnaselgelt kinnitada, et lisaks nendele kahele on olemas kolmas, materiaalõiguslik tingimus, mis on seotud huviga mõttelise ühetaolisuse vastu, mida sellise eelotsusetaotlusega silmas peetakse (b).

54.

Esimene sisuline tingimus – mis on õieti kaheosaline – leidis esimest korda väljenduse kohtuotsuses Kleinwort Bension ja seda on hiljem kinnitatud reas kohtuasjades: liikmesriigi õigusnormid peavad sisaldama „otsest ja tingimusteta edasiviidet“ liidu õiguse sätetele, mida Euroopa Kohtul palutakse tõlgendada. Sellest tekib loomulikult küsimus: millal on edasiviide otsene ja tingimusteta?

55.

Sõna „otsene“ tuleb minu arvates mõista nii, et viide peab olema konkreetne ja ühemõtteline, erinevalt üldsõnalisest (või üldisest) viitest. ( 50 ) Kindlasti vastavad sellele nõudele liikmesriigi õiguse sätted, mis sisaldavad sõnaselget edasiviidet identifitseeritud või hõlpsasti identifitseeritavatele liidu õiguse sätetele. Ei saa aga välistada, et selles mõttes võidakse pidada piisavalt ilmseteks ja selgeteks ka viiteid, mida sisaldavad mitte riigisisese õiguse sätted ise, vaid muud dokumendid – nagu õigusaktiga kaasnevad aktid (vm ettevalmistavad materjalid) – või rakendusaktid. ( 51 )

56.

Sõna „tingimusteta“ näib tähendavat, et viidatud liidu õiguse sätted on „põhikohtuasja olukorras piiranguteta kohaldatavad“, ( 52 ) mis tähendab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa Euroopa Kohtu antavast tõlgendusest mööda minna. ( 53 ) Niisugust sõna „tingimusteta“ tõlgendust toetab eespool viidatud kohtupraktika, kus Euroopa Kohus on rõhutanud selle tähtsust, et tema kohtuotsus oleks põhikohtuasjas siduv. ( 54 )

57.

Pärast kohtuotsust Ullens de Schooten on samuti selgeks saanud, et selleks et Euroopa Kohus loeks vastuvõetavaks Dzodzi-tüüpi juhtumi kohta esitatud eelotsusetaotluse, peab olema täidetud menetlusõiguslik tingimus. Euroopa Kohtu pädevus olukordades, kus juhtumi asjaolud ei kuulu otseselt liidu õiguse kohaldamisalasse, kujutab endast erandit ja sellisena tuleb seda tõlgendada kitsalt. Samuti on seda olulisem Euroopa Kohtu selge ja üksikasjalik teadlikkus asjakohastest liikmesriigi õigusaktidest, kuna Euroopa Kohtu vastuse asjakohasus ja vajalikkus ei pruugi olla ilmselge. ( 55 ) Nii on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne selgitada Euroopa Kohtule, miks soovitakse tugineda Euroopa Kohtu pädevusele ka olukorras, kus kõnealused liidu õiguse sätted ei ole põhikohtuasjas otseselt kohaldatavad. Kui sellekohast teavet ei anta, Euroopa Kohus lihtsalt ei saa end pädevaks tunnistada. ( 56 )

58.

Minu arvates peab selleks, et Euroopa Kohus oleks pädev Dzodzi-tüüpi juhtumit menetlusse võtma, olema täidetud ka üks lisatingimus. Ehkki kohtupraktikas võib sellest tingimusest mõningaid märke leida, ( 57 ) tuleb tunnistada, et Euroopa Kohus ei ole sellele seni sõnaselgelt viidanud. Ometi näib see lisatingimus tulenevat Dzodzi kohtupraktika alusloogikast.

59.

Euroopa Kohus on oma pädevust Dzodzi-tüüpi kohtuasjades põhjendanud peamiselt sellega – korrates oma praktikas peaaegu nagu mantrat –, et edasiviite olemasolu korral on liidu huvides tagada asjasse puutuvate liidu õiguse sätete ühetaoline tõlgendamine „lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus“. Järelikult peab see „tõlgendamise ühetaolisus“, kui võtta arvesse nende juhtumite struktuuri, olema tähendanud viidet liidu huvile säilitada riigisisene ühetaolisus liikmesriigis, mitte – nagu oleks ju liidu õiguses tavapärasem – liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine eri liikmesriikides. Muidu oleks üsna raske mõista, kuidas täpselt saaks liidu õiguse ühetaolisust ohustada see, kui üks või teine liikmesriik riigisisesel tasandil, väljaspool liidu õiguse kohaldamisala ühepoolselt säilitab erinevaid õigusnorme.

60.

Siiski ei näe ma, miks peaks iga liikmesriikide õigusaktides leiduda võiv edasiviide liidu õiguse sätetele, põhimõtetele või mõistetele tingimata andma alust liidu huvile „mõttelise ühetaolisuse“ (nagu seda võiks nimetada) vastu.

61.

Minu jaoks on arusaadav huvi mõttelise ühetaolisuse vastu – ja seda mitte ainult liidu, vaid veelgi enam liikmesriigi puhul –, et liikmesriigi tasandil ei toimiks funktsionaalselt ja õiguslikult sarnases kontekstis korraga kaks erinevat normistikku. Olukord on tõenäoliselt selline, kui nendel normidel on üks ja sama eesmärk ja ese. Mulle näib ühtaegu soovitav ja võimalik tõlgendada neid kahte normistikku nendes – ja üksnes nendes – olukordades kooskõlaliselt.

62.

Mitu kohtujuristi on hoiatanud Euroopa Kohut ohtude eest, mis kaasnevad õigusnormi tõlgendamisega väljaspool selle konteksti või kohaldamisega faktilistele asjaoludele, mis erinevad liidu seadusandja silmaspeetutest. ( 58 ) Ma ei saa jätta ühinemata nendesamade reservatsioonidega. Ent võib väita, et need ohud on väiksemad, kui nende kahe normistiku kontekst on sisuliselt analoogne.

63.

Samas võib olla vaja mõningast selgitamist seoses nõudega, et riigisisesed ja liidu õiguse sätted peavad käsitlema sama eset. Kui esimesena nimetatud reguleerivad valdkonda, mis jääb teisena nimetatute kohaldamisalast välja, on ju selge, et selle nõude eesmärk ei saa olla täielik identsus, vaid pigem nende esemete kokkupuutuvus, lähedus või tugev sarnasus.

64.

Tõenäoliselt on see nõue täidetud, kui liikmesriigi ametiasutused otsustavad laiendada liidu õigusnormide ulatust „piirnevatele“ olukordadele, et kohelda liidu õigusega reguleeritud olukordi ja puhtriigisiseseid olukord ühtviisi. Nii on see eriti juhul, kui asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid on liidu seadusandlikust raamistikust, millele nendes on edasi viidatud, ratione materiae, ratione personae, ratione loci või ratione temporis nii-öelda „ühe sammu kaugusel“.

65.

Seda mõistet aitavad mõista näited kohtupraktikast. Kohtuasjas Dzodzi oli selge, et asjasse puutuvatel EÜ ja riigisisestel õigusnormidel on üks ja sama ese: vastavalt liidu ja Belgia kodanike abikaasadele riigis elamise õiguse tekkimine. Nii küsis Belgia kohus Euroopa Kohtult, kas M. Dzodzil oleks olnud see õigus, kui ta oleks kuulunud asjakohaste liidu õigusnormide isikulisse kohaldamisalasse. ( 59 ) Kohtuasjas Leur-Bloem oli Madalmaade seadusandja eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise suhtes kohaldatavaid maksustamisalaseid liidu õiguse sätteid üle võttes laiendanud nende kohaldamisala ka kahe Madalmaade äriühingu ühinemisele. ( 60 ) Kohtuasjades SGI ja Solar Electric Martinique oli Prantsuse seadusandja sisuliselt rakendanud liidu käibemaksueeskirjad ka oma ülemeredepartemangude ja ‑territooriumide suhtes, olgugi et need olid asjakohaste liidu direktiivide kohaldamisalast sõnaselgelt välja arvatud. ( 61 ) Kohtuasjas Europamur oli asjasse puutuvate Hispaania õigusaktidega laiendatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate liidu õigusnormide kohaldamisala nii, et need reguleerisid ka ettevõtjate omavahelist tegevust. ( 62 ) Mitmes kohtuasjas on Euroopa Kohus vastanud küsimustele ELTL artikli 101 õige tõlgendamise kohta juhtudel, kui kõnealused kokkulepped või praktika ei mõjutanud konkurentsi siseturul, kuid oleksid võinud rikkuda riigisiseseid konkurentsieeskirju. ( 63 )

66.

Ka paljudel juhtudel, kui Euroopa Kohus võib olla hinnanud otsese ja tingimusteta edasiviite olemasolu vastutulelikult – nagu kohtuasjades Fournier, Ostas ja BIAO ( 64 ) –, oli tegu sellega, et asjasse puutuvad liikmesriigi õigusnormid kõigest laiendasid asjakohaste liidu õigusnormide kohaldamisala „ühe sammu võrra“. ( 65 )

67.

Ent mida kaugemale liiguvad riigisisesed õigusnormid kontekstist, mida on liidu õiguse sätetega silmas peetud ja milles need toimivad, seda kaheldavamaks muutub liidu (ja asjaomase liikmesriigi) huvi tagada mõtteline ühetaolisus ning seda nõrgem on Euroopa Kohtu pädevuse alus. Euroopa Kohus võiks ehk lugeda end pädevaks tõlgendama liidu õigusnormi, mis käsitleb sigade maanteevedu, kui liikmesriik laiendab selle õigusnormi kohaldamisala ka lammaste veole. Ent kas Euroopa Kohus saaks end Dzodzi kohtupraktikale viidates pädevaks tunnistada ka siis, kui liikmesriik peaks selge ja tingimusteta edasiviitega laiendama need õigusnormid või kas või mõne nende osa tähtedevahelisele inimeste veole?

68.

On ilmne, et miski ei takista liikmesriigi ametiasutusi võtmast eeskuju olemasolevatest liidu õigusnormidest ja laenamast neid – või nendes kasutatud põhimõtteid, mõisteid ja termineid – muude küsimuste reguleerimiseks. Ent loomingulisusega liidu õigusnormidele uute funktsioonide lisamisel ei saa kaasneda Euroopa Kohtu pädevuse ebanormaalne ja piiramatu laienemine.

69.

Niisiis seisneb sellekohane loogika sammudes. Rusikareeglina ei pruugi probleemiks olla vaid ühe sammu astumine olemasolevast liidu õiguslikust raamistikust kaugemale, säilitades selle raamistiku üldise loogika. Ent kui liikmesriigi seadusandja astub mitu väikest sammu, saab sellest järsku üsna suur hüpe Euroopa Kohtu jaoks, kellel palutakse siis kaudselt lahendada juhtum, millel on väga vähe pistmist algse liidu õigusaktiga.

70.

Kokkuvõttes peavad selleks, et Euroopa Kohus tunnistaks end pädevaks seoses juhtumiga, mille suhtes kohaldab liikmesriigi kohus vaidlusaluseid liidu õigusnorme oma menetluses selle alusel, et need on riigisiseselt laiendatud kaugemale nende algul silmas peetud kohaldamisalast, olema täidetud kolm tingimust.

71.

Esiteks peab liikmesriigi õigus sisaldama otsest ja tingimusteta edasiviidet liidu õiguse sättele, mida palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada – mistõttu on see liidu õiguse säte mitte ainult selgelt kohaldatav kõnealusele juhtumile, vaid ka Euroopa Kohtu suunised on kõnealuses kohtuasjas liikmesriigi kohtule siduvad.

72.

Teiseks peavad riigisisese õigusega laiendatud liidu õigusnormid jätkuvalt toimima funktsionaalselt ja õiguslikult sarnases kontekstis, kus on olemas huvi säilitada mõtteline ühetaolisus ja milles võib liidu õiguse sätete tõlgendamisest olla jätkuvalt praktilist abi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

73.

Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt põhjendama, kuidas on käesolevas asjas täidetud kaks eespool nimetatud nõuet, osutades asjakohastele riigisisese õiguse sätetele.

74.

Nendes raamides asun nüüd hindama, kas Euroopa Kohus on käesolevas asjas pädev.

75.

Esiteks, kui alustada viimati nimetatud menetlusõiguslikust tingimusest, on teave, mida Euroopa Kohus vajab oma pädevuse üle otsustamiseks, eelotsusetaotluses selgelt esitatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on ammendavalt selgitanud, miks ta on seisukohal, et Euroopa Kohus on Dzodzi kohtupraktika kohaselt pädev. Tänu sellele ei ole Euroopa Kohtul vaja tugineda oletustele liikmesriigi õiguse kohta.

76.

Teiseks on väljaspool vaidlust, et asjakohane liikmesriigi õigusakt, AO sisaldab „otsest ja tingimusteta“ edasiviidet määruse 2016/679 sätetele. Sõnaselget edasiviidet selle määruse sätetele sisaldavad AO §‑d 2a, 32b ja 32e. Peale selle on AO § 32c lõike 1 punktis 2 sätestatud, et sõnastust „koostada, esitada või kaitsta tsiviilõiguslikke nõudeid või kaitsta end […] tsiviilõiguslike nõuete eest“ tuleb tõlgendada määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti j arvesse võttes. ( 66 ) Nende kahe normistiku ühtlustamise kavatsus tuleb välja ka selle seaduse seletuskirjast. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Euroopa Kohtu vastus on eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv.

77.

Kolmandaks aga on mul suuri kahtlusi, kas on olemas huvi tagada mõtteline ühetaolisus. Mulle näib nimelt, et kõnealused liidu ja liikmesriigi õiguse sätted – nii makrotasandil (neid sisaldava õigusakti kontekstis) kui ka mikrotasandil (keskendudes ainult konkreetsele sättele) hinnatuna – ei taotle üht ja sama eesmärki ning nende ese ei ole üks ja seesama.

78.

Kõigepealt on vaevalt vaja rõhutada, et neid kahte sätet sisaldavad eri seadusandlikud raamistikud erinevad teineteisest oluliselt oma sisu ja eesmärkide poolest. Artikli 23 lõige 1 on säte andmekaitse üldmääruses, s.o õigusnormide korpuses, mis reguleerib ühtsel turul isikuandmete töötlemist. ( 67 ) Selles määruses on ette nähtud ennekõike andmetöötluse piirid, et kaitsta andmesubjektide põhiõigusi.

79.

Seevastu § 32c lõike 1 punkt 2 on säte Saksamaa maksuseadustikus, mis on täiesti teistsugune õigusakt. Selle õigusakti sätted, sealhulgas need, mis käsitlevad andmetöötlust, on ette nähtud selleks, et tagada ühetaoline ja õiguspärane maksustamine ning kaitsta maksutulusid.

80.

Samuti erinevad need kaks konkreetset sätet, olgu koos või eraldi vaadeldult, ka oma eesmärkide ja sisu poolest.

81.

Määruse 2016/679 artikkel 23 käsitleb olukordi, kus liidul või liikmesriikidel on lubatud kehtestada piiranguid seoses õigustega, mis on harilikult andmesubjektidele tagatud määruse 2016/679 III peatükiga (näiteks õigus andmetega tutvuda, õigus andmete parandamisele ja õigus andmete kustutamisele), ning vastavate kohustustega, mis on vastutavatele töötlejatele pandud (nagu teavitamiskohustused). Seal loetletud olukordades (mida tuleb tõlgendada kitsalt) saab teatavatest avalikest või erahuvidest lähtudes piirata isikute põhiõigust isikuandmete kaitsele. ( 68 )

82.

Seevastu AO § 32c lõige 1 punkt 2 – mida sisaldab AO esimese osa neljas peatükk („Andmekaitse ja maksusaladus“) – on osa normistikust, mille eesmärk on reguleerida seda, kas Saksamaa maksuhaldur saab (või ei saa) avaldada või kasutada maksukohustuslaste andmeid, millele ta on saanud juurdepääsu maksudega seotud menetlustes. Selles mõõtmes, nagu nähtub ka käesolevast kohtuasjast, piiravad need õigusnormid tegelikult isiku õigust tutvuda ametiasutustel oleva teabega.

83.

Täpsemalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, et AO § 32c lõike 1 punkt 2 kehtestati eesmärgiga parandada maksuhalduri ebasoodsat olukorda pankrotimenetlustes. Saksamaa õiguses kujutab seoses pankrotimenetlusega esitatud tühistamishagi endast tsiviilhagi, mida lahendavad tsiviilkohtud. Saksamaa pankrotiõiguses on paigutatud era‑ ja avalik-õiguslikud võlausaldajad võrdsesse olukorda, mistõttu avalik-õiguslikud nõuded, nagu maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete nõuded, ei ole prioriteetsed.

84.

Sellegipoolest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on toonitanud, oli maksuhaldur enne AO § 32c lõike 1 punkti 2 kehtestamist praktikas halvemas olukorras kui ükski eraõiguslik võlausaldaja. Tänu juurdepääsu soosivale riigisisesele kohtupraktikale teabevabaduse ja teabega tutvumise valdkonnas said pankrotihaldurid nõuda maksuhaldurilt juurdepääsu pankrotivõlgniku maksualasele teabele. See võimaldas pankrotihalduritel täiesti teadlikult otsustada, kas esitada maksuhalduri asutuste vastu tagasivõitmise nõudeid. Pankrotivõlgniku eraõiguslike võlausaldajate suhtes seda võimalust ei ole, kuna teabevajadust käsitlevad õigusaktid nende suhtes ei kehti.

85.

Niisuguses seadusandlikus ja praktika kontekstis kehtestas Saksamaa seadusandja AO § 32c lõike 1 punkti 2, et maksuhaldur ei oleks pankrotimenetluses nõrgemal positsioonil kui teised, eraõiguslikud võlausaldajad.

86.

Seega on nende kahe sätte eesmärgid võrdselt erinevad: määruse 2016/679 artikli 23 eesmärk on õiglaselt tasakaalustada füüsiliste isikute põhiõigused, mida andmetöötlus mõjutab (näiteks õigus era‑ ja pereelule), ning vajadus kaitsta demokraatlikus ühiskonnas muid õiguspäraseid huve (näiteks huvi riigi julgeoleku vastu). Seevastu AO § 32c lõike 1 punkti 2 eesmärk on heastada tajutav tasakaalu puudumine, mis toimib pankrotimenetlusega seoses tagasivõitmise nõuete esitamisel maksuhalduri kahjuks.

87.

Pealegi ei ole AO § 32c lõike 1 punktis 2 sellele eesmärgile jõudmiseks pelgalt laiendatud määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 ulatust teatavatele „piirnevatele“ olukordadele, vaid on „laenatud“ sellest määrusest säte, mida intrigeeriva seadusandliku viite kaudu kohaldatakse üsna teistsugusele olukorrale. Selline õiguslik konstruktsioon on aga võimalik vaid seetõttu, et riigisisese seadusandliku raamistiku teistes osades on varem juba esinenud mitu muud määruse 2016/679 esemelise ja isikulise kohaldamisala laiendamise juhtu.

88.

Esiteks on määruse 2016/679 artikli 23 lõige 1 kohaldatav vaid füüsiliste isikute, AO § 32c lõike 1 punkt 2 aga kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes. Õigupoolest taotletakse käesoleval juhul tutvumist juriidilise isiku maksuandmetega. On ilmne, et see ei ole sugugi tähtsusetu üksikasi: artikli 23 lõikes 1 ette nähtud tasakaalustamist ei pruugita samamoodi sooritada juriidilist isikut puudutavate andmete suhtes, millele määrus 2016/679 ei ole kohaldatavgi, mistõttu ei ole seal sellistes olukordades tasakaalustamist ega õigusaktide kohast hindamist ette nähtud. Vaevalt saab füüsilise isiku huvi kaitsta enda ja oma pere eraelu võrrelda juriidilise isiku huviga, kellel võib olla vaja kaitsta andmeid, mis puudutavad näiteks tema majandustegevust, organisatsiooni või maksunduslikku positsiooni.

89.

Teiseks, nagu on selgitanud Saksamaa valitsus, on pankrotihaldur maksejõuetu võlgniku andmetega tutvumisel riigisisese õiguse kohaselt „kolmas isik“. ( 69 ) Seetõttu ei saa pankrotihaldurit pidada isikuks, kes tegutseb õiguste alusel, mille andmesubjekt (hallatav äriühing) on talle üle andnud. Määruse 2016/679 artikli 23 lõige 1 aga käsitleb andmesubjektide õigusi ja vastutavate töötlejate kohustusi. See säte lihtsalt ei käsitlegi kolmandate isikute juurdepääsu ametiasutustel olevale teabele.

90.

Kolmandaks, erinevalt AO § 32c lõike 1 punktist 2 ei puuduta määruse 2016/679 artikli 23 lõige 1 ametiasutustel oleva teabega tutvumise taotluste suhtes kehtivaid piiranguid, mis põhinevad läbipaistvust ja avatust käsitlevatel õigusnormidel. Liidu õiguse sättes aga on ette nähtud lubatavad piirangud seoses andmesubjektide õigustega (sealhulgas õigusega tutvuda teabega), eesmärgiga kaitsta nende õigust eraelu puutumatusele (era‑ või avalik-õiguslike) andmevaldajate ja ‑töötlejate eest.

91.

Seega kujutab määruse 2016/679 artikli 23 lõige 1 endast sätet, mis võimaldab teha konkreetseid erandeid andmesubjektide teatavate õiguste suhtes, mis tulenevad andmekaitse üldmääruse süsteemist ja loogikast. Selle eesmärk on õiglaselt tasakaalustada üksikisikute ehk füüsiliste isikute põhiõigused ja teatavad elutähtsad üldised ja erahuvid.

92.

AO § 32c lõike 1 punkt 2 sisaldab selle sätte „siirikut“, mille eesmärk on luua teatav tasakaal täiesti teistsuguses seadusandlikus ja faktilises kontekstis. Õigupoolest on selle riigisisese sätte eesmärk kärpida ametiasutustel oleva teabega tutvumist käsitlevate liikmesriigi õigusnormide ülemäära laia haaret, jättes teatavad (kolmandad) isikud ilma juurdepääsust maksudega seotud teabele, et (taas)luua poolte vaheline tasakaal pankrotimenetluses esitatavate tühistamishagide osas.

93.

Kokkuvõttes on määruse 2016/679 artikli 23 lõige 1 ja AO § 32c lõike 1 punkt 2 erinevate õigusnormistike osad, millel on erinevad eesmärgid ja täiesti erinev loogika. Ma ei näe, miks peaks – kindlasti liidul ja vahest ka Saksamaa Liitvabariigil – olema huvi tagada nende vahel mõtteline ühetaolisus.

94.

Sellest lähtudes soovitan Euroopa Kohtul tuvastada, et ta ei ole käesolevas asjas pädev eelotsuse küsimustele vastama.

95.

Ent kuna minu kohustus on Euroopa Kohut (igakülgselt) abistada, käsitlen põgusalt eelotsuse küsimuste sisu, lähtudes olulisest reservatsioonist, et kõige põhjal, mida olen äsja selgitanud, ei arva ma, et Euroopa Kohus saaks anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks.

96.

Kujundlikult väljendudes võiks seda võrrelda olukorraga, kus keegi, kes mängib jäähallis pealtvaatajate hulgas malet, küsib selleks, et otsustada, kas ta ehk võiks oma lipuga vangerdada, jäähokikohtunikult, kas erand pika litri keelust kehtib olukorras, kus mõlemad meeskonnad on vähemuses, kuid vaid üks väravavaht väljub oma väravaalast ja liigub litri poole. Vastus sellele küsimusele on tõenäoliselt niisugune, et jäähoki reeglite kohaselt ei ole selline liikumine keelatud, kuid kahtlustan, et põhjus on selles, et võib julgesti eeldada, et males lipuga vangerdamise katsete kohta ei ole tal midagi öelda.

97.

Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmes küsimuses selgitada, kas liikmesriigi õiguse säte – nagu AO § 32c lõike 1 punkt 2 –, mis piirab õigust tutvuda maksuametitel olevate isikuandmetega, kui neid andmeid võib kasutada tagasivõitmise nõuete esitamiseks nende ametite vastu, on kooskõlas määruse 2016/679 artikli 23 lõikega 1.

98.

Nagu järeldub eespool väljendatud kaalutlustest, ei saa vastus sellele küsimusele olla muud kui jaatav. Oma teistsuguse sisu, ulatuse ja eesmärgi tõttu ei ole määrusel 2016/679 midagi öelda Saksamaa ametiasutuste konkreetse seadusandliku valiku kohta, mis seisnes otsuses piirata teabevabadust käsitlevate riigisiseste õigusnormide ulatust seoses pankrotimenetlustega, et taaskehtestada võrdsus era‑ ja avalik-õiguslike võlausaldajate vahel.

99.

Igal juhul ja hoolimata loogilisest raskusest, mis tekib kõnealuse liidu sätte „sobitamisel“ selle juhtumi asjaoludega, püüan järgmisena tõlgendada seda nii, nagu oleks see kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas.

100.

Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses selgitada, kas määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkt j lubab piiranguid, mis on kehtestatud ametiasutuste huvides ja mitte eraõiguslike isikute huvide kaitseks.

101.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et nagu näha, on liikmesriigi seadusandja seda võimalikuks pidanud: AO § 32c lõike 1 punktis 2 on otseselt viidatud määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktile j. Nimetatud kohus täheldab aga, et teatavad koolkonnad on asunud seisukohale, et artikli 23 lõike 1 punktides i ja j silmas peetud olukordades on võimalik seada piiranguid vaid eraõiguslike huvide kaitseks ja seega ei saa need „hõlmata“ avalik-õiguslike eesmärkide taotlemist.

102.

Liidumaa ning Tšehhi ja Saksamaa valitsus on seisukohal, et esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Artikli 23 lõike 1 punktide i ja j tõlgendamisega seotud (abstraktses) küsimuses jagan ma nende seisukohta. Määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti j sõnastusest ega eesmärgist ei järeldu, nagu oleks see säte ametiasutuste suhtes mittekohaldatav.

103.

Punktis j on viidatud vaid „tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamisele“, ilma et seda oleks piiratud olenevalt sellest, kas menetlusosalised on era‑ või avalik-õiguslikud isikud. Määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 (ega põhjenduse 73) sõnastusest ei nähtu, nagu oleksid tsiviilkohtuasjad, milles ametiasutused hageja või kostjana osalevad, selle sätte kohaldamisalast välja jäetud.

104.

Ja samuti, kuigi tsiviilhagisid esitatakse enamasti eraõiguslike isikute vahel erahuvide kaitseks, ei näe ma ühtegi mõistlikku põhjust, miks liidu seadusandja oleks pidanud soovima tsiviilkohtumenetlusi, milles osalevad ametiasutused, teisiti kohelda. Mis tahes niisugune õigusnorm, millega antakse teatavatele menetlusosalistele rohkem õigusi kui teistele, oleks minu arvates üsna kummaline.

105.

Punktis j sätestatud õigusnormi eesmärk on – ma eeldan – võimaldada liidu või liikmesriigi seadusandjal otsustada, et tsiviilõiguslike nõuete täitemenetluses on teabe kohustuslikku avaldamist käsitlevad erinormid esimuslikud andmekaitse üldnormide suhtes. Enamikus õiguskordades on teabe kohustuslikku avaldamist käsitlevad erinormid ette nähtud seoses kohtumenetlustega, sealhulgas tsiviilkohtumenetlustega. Liikmesriigiti aga varieeruvad normid märkimisväärselt. Nende normide tähtsust arvesse võttes on võimalik eeldada, et liidu seadusandja sai otsustada, et andmekaitse eeskirjad ei tohi nende kohaldamist mõjutada. Loogiliselt peab see olema nii olenemata sellest, kas menetlusosalised on era‑ või avalik-õiguslikud isikud, ja olenemata sellest, millistes era‑ või üldistes huvides nad tegutsevad (või vastu tegutsevad).

106.

Komisjon aga on väljendanud vastupidist seisukohta. Ta väidab, et määruse 2016/679 artikli 23 lõikes 1 on põhimõtteliselt eristatud erandeid, mille eesmärk on kaitsta üldisi huve, mis on loetletud selle lõike punktides a–h, ning neid, mille eesmärk on kaitsta erahuve, mis on loetletud punktides i ja j. Ta selgitab, et praegusele sättele ajaliselt eelnenud sättes (direktiivi 95/46/EÜ ( 70 ) artikkel 13) punkti j ei olnud ning see lisati alles praegu kehtiva määrusega. Komisjon väidab, et kuna see lisati loetelu lõppu, mitte algusse, peab punkti j, nagu ka punkti i eesmärk olema kaitsta erahuve.

107.

Samuti märgib komisjon, et punkti j lisamise eesmärk oli kodifitseerida Euroopa Kohtu järeldused kohtuasjas Promusicae, ( 71 ) kus Euroopa Kohus oli leidnud ilmse lünga sätetes, mis vastasid praegusele artiklile 23 seoses (eraõiguslike) isikute võimalustega oma õigusi liikmesriigi kohtutes kaitsta. Tema arvates oli sellel muudatusel väga konkreetne ja kitsas kohaldamisala.

108.

Siiski ei näe ma määruse 2016/679 tekstis ega ettevalmistavates materjalides ühtegi aspekti, mis komisjoni argumente toetaks. Muu hulgas pean üsna hämmastavaks, et komisjon ei esitanud Euroopa Kohtule ühtegi sellist dokumenti ega isegi viidanud nendele oma seisukohtades.

109.

Igal juhul näib avalikult kättesaadavate ettevalmistavate materjalide põhjal, et määrusettepanek, mille komisjon 2012. aastal esitas, punkti j ei sisaldanud. ( 72 ) Selle punkti lisas hiljem nõukogu. ( 73 ) Nendes dokumentides aga, millega sain tutvuda, ei leidnud ma jälgegi väidetavast liidu seadusandja kavatsusest, et selle muudatuse kohaldamisala piirduks eraõiguslike isikute täitenõuetega. ( 74 ) Samuti ei leidnud ma ühtegi konkreetset märki sellest, nagu oleks liidu seadusandja struktureerinud võimalike piirangute loetelu vastavalt era‑ ja üldiste huvide dihhotoomiale, nagu soovitas komisjon.

110.

Samuti ei veena mind argument, et punkti j kohaldamisala peab olema üsna kitsas, kuna liidu seadusandja on kõigest tahtnud reageerida kohtuotsusele Promusicae.

111.

Punkti j lisamise võis tõesti põhjustada kohtuotsus Promusicae. Siiski ei näe ma, miks pärast seda, kui see küsimus oli nimetatud kohtuotsusega „avatud“, pidi seadusandja tingimata tahtma, et muudatus piirduks selle kohtuvaidluse konkreetsete asjaoludega. Miks oleks pidanud see muudatus piirduma eraõiguslike isikute esitatud tsiviilõiguslike nõuetega erahuvide kaitseks? Nagu on märgitud eespool punktides 104 ja 105, näiks mis tahes selline õigusnorm üsna ebamõistlik.

112.

Seetõttu ei näe ma põhjust järeldada, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkt j võimaldab kehtestada piiranguid vaid juhul, kui tsiviilõigusliku nõude täitmist nõuavad eraõiguslikud isikud.

113.

Teises küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis j kasutatud mõiste „tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine“ hõlmab ka kaitset tsiviilõiguslike nõuete eest ja kui hõlmab, siis kas nõue peab juba olema koostatud.

114.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on AO § 32c lõike 1 punktiga 2 sisuliselt kehtestatud põhimõte, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas peavad teabe andmise kohustused lähtuma üksnes tsiviilõigusnormidest. Nendes (riigisisestes) õigusnormides aga on sätestatud avaldamiskohustused vaid juhuks, kui tagasivõitmise nõue on sisuliselt koostatud ja kui menetlus puudutab vaid nõude laadi ja ulatuse täpsustamist. Sellele vastavalt saab pankrotihaldur kuni tagastamiskohustuse kindlakstegemiseni nõuda teavet vaid pankrotivõlgnikult.

115.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti j saksakeelses versioonis täitmise tagamise kohta kasutatud termin Durchsetzung viitab nõude esitaja sfäärile ning peamiselt kasutatakse seda sünonüümina sisuliselt juba koostatud nõude täitmisele pööramise või täitmise kohta. See mõiste on õiguspoolest sarnane määruse ingliskeelses versioonis kasutatud terminiga enforcement ja prantsuskeelses versioonis kasutatud terminiga exécution. Sellest lähtudes tunneb eelotsusetaotluse esitanud kohus huvi, kas kaitset tsiviilõiguslike nõuete vastu saab hõlmata mõiste „täitmise tagamine“ alla. Sellega seoses juhib ta tähelepanu sellele, et teised määruse sätted viitavad õigusnõuete „koostamisele“, „esitamisele“ või „kaitsmisele“. ( 75 )

116.

Kui mõiste „tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine“ hõlmab maksuametite kaitset selliste nõuete eest, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul veel ka küsimus, kas nõuded (käesoleval juhul tagasivõitmise nõuded) peavad olema juba koostatud või piisab sellest, kui on nõutud teavet niisuguste nõuete hindamiseks. AO § 32c lõike 1 punkti 2 sõnastus viitab ju maksuhalduri üksuse kaitsele „tema vastu esitatud tsiviilõiguslike nõuete eest“. ( 76 ) See viitab, et nõude esitaja on juba esitanud vastaspoole suhtes nõude ja et selle nõude põhjendatus on juba kinnitust leidnud. Ent on võimalik ka teistsugune grammatiline tõlgendus. Samuti, kui liikmesriigi õigusnorm välistaks maksuandmetega tutvumise õiguse vaid täitemenetlustes, oleks see õigusnorm suuresti ebatõhus: pankrotihaldur oleks vajaliku teabe juba hankinud. Seega kalduks eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendama AO § 32c lõike 1 punkti 2 nii, et sõna „esitatud“ hõlmab ka tähendusi „tulevikus esitatav“ ja „võimalik“.

117.

Nõustun nimetatud teises küsimuses ka seisukohtadega, mida on väljendanud liidumaa ning Saksamaa ja Tšehhi valitsus.

118.

Kõigepealt näib mulle, et tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamisega kaasneb tingimata nii nõude olemasolu põhjenduseks kui ka nõude puudumise põhjenduseks esitatud argumentide hindamine. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus poolte võrdsuse põhimõttega. See lööks paigast kohtumenetluse osaliste vahelise menetlusliku tasakaalu, olles soodsam nõude esitajale. Sellele vastavalt peab mõiste „täitmise tagamine“ hõlmama „kaitset“ hageja esitatud nõude eest.

119.

Seda järeldust ei sea küsimärgi alla sama määruse teistes sätetes kasutatud sõnastus, mis viitab õiguse „koostamisele, esitamisele või kaitsmisele“ kohtumenetlustes. Esiteks võivad nendel sätetel olla olnud eri aegadel eri koostajad (nagu märgitud, lisas punkti j nõukogu viimases etapis). Teiseks ei sisalda need teised sätted mõistet „täitmise tagamine“ ega võimalda seega kasulikku võrdlust.

120.

Sama loogika põhjal asun ka seisukohale, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis j ette nähtud piirang ei olene nõudest, et tsiviilõiguslikud nõuded peavad olema juba koostatud.

121.

Tuleb tunnistada, et selle määruse eri keeleversioonides kasutatud termineid ( 77 ) võib tõlgendada kui viidet üksnes menetluse täitestaadiumile, s.o sellele, mil pool jõuab nõuete täitmiseni, vajaduse korral sunnimeetmete abil. Ent seda terminit võib siiski käsitada ka laiemalt kui viidet menetluse algusele eesmärgiga saavutada enda subjektiivse õiguse tunnustamine ja seega kaitse.

122.

Arvan, et eelistada tuleb viimati nimetatud tõlgendust. Ma ei näe loogikat, miks liidu seadusandja peaks lubama liikmesriikidel säilitada nende konkreetsed teabe kohustusliku avaldamise korrad ainult teatavat liiki tsiviilmenetlustes või nende etappides, teistes aga mitte. Kui liikmesriigid saavad tsiviilkohtumenetluste usaldusväärsuse ja aususe kaitsega seotud põhjustel kehtestada andmesubjektide õiguste (ja vastutavate töötlejate kohustuste) suhtes piiranguid, võib väita, et need reeglid peaksid põhimõtteliselt kehtima menetluse igas etapis. ( 78 )

123.

Vastupidine tõlgendus tunduks ka ebaloogiline: miks lubada liikmesriikidel piirata juurdepääsu menetluse viimases (või täitmise) etapis, kuid varem mitte? Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on õigesti osutanud, oleks pankrotihaldur hankinud taotletava teabe ja juurdepääsu piirav reegel muutuks mõttetuks.

124.

Niisiis järeldan, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis j kasutatud mõiste „tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine“ hõlmab ka kaitset tsiviilõiguslike nõuete eest ega piirdu vaid olukordadega, kus nõude olemasolu on juba kindlaks tehtud.

125.

Lõpuks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmandas küsimuses selgitada, kas määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktiga e on kooskõlas selline liikmesriigi õiguse säte nagu AO § 32c lõike 1 punkt 2, mis piirab õigust tutvuda maksuametitel olevate andmetega, kui neid andmeid võib kasutada tagasivõitmise nõuete esitamiseks nende ametite vastu.

126.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib tähelepanu, et AO § 32c lõike 1 punkt 2 viitab mitte artikli 23 lõike 1 punktile e, vaid punktile j. Ta ei välista siiski seda, et punkt e saab sellegipoolest olla riigisisese õigusnormi alus. Sellega seoses tunneb liikmesriigi kohus huvi, kas AO § 32c lõike 1 punktiga 2 taotletavaid eesmärke – asetada maksuametid tagasivõitmise nõuete osas teiste võlausaldajatega võrdväärsesse olukorda, et tagada ühetaoline maksustamine ja kaitsta maksutulusid – võib pidada punkti e tähenduses „üldist avalikku huvi pakkuvaks oluliseks eesmärgiks“. Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas vaidlusalune riigisisese õiguse säte kuulub punkti e tähenduses „maksuküsimuste“ hulka, kuna tema menetluses oleva vaidluse ese kuulub mitte maksu‑, vaid pankrotiõiguse kohaldamisalasse.

127.

Selles suhtes, kuid jällegi eespool ( 79 ) väljendatud reservatsiooniga nõustun liidumaa ning Tšehhi ja Saksamaa valitsusega, kelle sõnul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

128.

Artikli 23 lõike 1 punkt e lubab piiranguid, mille eesmärk on tagada „muud üldist avalikku huvi pakkuvad olulised eesmärgid, eelkõige liidu või liikmesriigi oluline majanduslik või finantshuvi, sealhulgas rahandus-, eelarve- ja maksuküsimused“. ( 80 ) Seega tuleneb juba määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti e sõnastusest, et liikmesriikidel on õigus kehtestada piiranguid teatavate selle määrusega antud õiguste suhtes, et seista maksuküsimustes majandushuvide eest.

129.

Määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis e on sisuliselt korratud direktiivi 95/46 ( 81 ) artikli 13 lõike 1 punkti e sõnastust, mille kohta on Euroopa Kohus märkinud: „Direktiivis 95/46 sätestatud andmekaitse piiramine maksustamise eesmärgil on […] kõnealuse direktiiviga sõnaselgelt ette nähtud.“ ( 82 )

130.

On tõsi, nagu komisjon on märkinud, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis e on loetletud mitu erandit ja sellisena tuleks seda punkti tõlgendada kitsalt. See on üldise eelduse tasandil kindlasti korrektne. Punkt e aga ei ole iseenesest piirang, vaid kõigest õiguspärase eesmärgi väljendus. Õiguspärane eesmärk on oma laadilt sõnastuses võimalusi lahti jättev. See on omane enamikule määruse 2016/679 artikli 23 lõikes 1 loetletud huvidele (sealhulgas riigi julgeolekule, riigikaitsele ja avalikule julgeolekule). Põhjus on selgelt selles, et artikli 23 lõikega 1 lubatud piirangute kitsas tõlgendamine ja kohaldamine on tagatud nii, et nõutakse selle sätte esimeses lauses sätestatud tingimuste täitmist: iga piirang peab 1) olema kehtestatud seadusandliku meetmega, 2) austama põhiõiguste ja ‑vabaduste sisu, ja 3) olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede.

131.

Seega on ainus artikli 23 lõike 1 punktis e sätestatud nõue see, et huvi, mida liikmesriik kavatseb kaitsta, peab olema „oluline“. Jällegi ei anna määrus mingit teavet selle kohta, mida võib lugeda „oluliseks“ (või mida mitte).

132.

Ma ise tõlgendaksin „olulist“ lihtsalt kui „niisugust, mis väärib kaitset“: huvi, mis niivõrd, kui see võimaldab kalduda kõrvale liidu õiguse sätetest, loetakse õiguspäraseks ka liidu õigussüsteemis. Seega kuulub taotletav huvi, kui see toob kasu üldsusele (üldist avalikku huvi pakkuv eesmärk) ega ole vastuolus ühegi liidu õigusnormi ega põhimõttega või vähemalt mitte ebaõiglane ega ebaaus, selgelt punkti e kohaldamisalasse.

133.

Siiski, vaevalt on mul vaja osutada, et eesmärk tagada ühetaoline maksustamine ja kaitsta maksutulu on liidu õigussüsteemis õiguspärastena tunnustatud. ( 83 ) Ent kas konkreetne viis, kuidas AO § 32c lõike 1 punkt 2 seda eesmärki taotleb, võib ulatuda väljapoole liikmesriikidele määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktiga a antud „turvalist ruumi“?

134.

Arvan, et mitte.

135.

Ma ei näe, miks tuleb liidu õigust ja täpsemalt määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti e tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene säte nagu AO § 32c lõike 1 punkt 2, mille eesmärk on asetada maksuametid tagasivõitmise nõuete vältimise osas teiste võlausaldajatega samaväärsele positsioonile.

136.

Kui jätta kõrvale see, et on üsna raske järeldada, milline on määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 võimalik positsioon seoses avalik‑ ja eraõiguslike võlausaldajate võrdväärsusega pankrotimenetluses, osutaksin ka sellele, et mitmes teises liikmesriigis on maksuhalduril pankrotimenetluse kontekstis eesõigustatud seisund. Seega on mõeldav, et Saksamaa seadusandja võib asuda seisukohale, et tema maksuametid ei tohiks (vähemalt) olla nendes menetlustes halvemas olukorras kui eraõiguslikud võlausaldajad.

137.

Komisjon aga väidab, et maksuhalduri ja eraõiguslike võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamine niisugustes menetlustes nagu põhikohtuasjas ei kujuta endast üldist avalikku huvi, vaid on kitsamalt riigi huvi, mis ei saa üles kaaluda andmesubjekti põhiõigust tutvuda tema kohta kogutud andmetega. Seepärast on komisjon seisukohal, et määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune liikmesriigi õiguse säte nagu AO § 32c lõike 1 punkt 2.

138.

Tõtt-öelda ei saa ma aru, millise loogika alusel peaks teineteisest eristama „üldist avalikku huvi“ ja „kitsamalt riigi huve“, ega ka nende kahe mõiste täpsetest piirjoontest. Kuna komisjon ei ole seda selgitanud ja kuna määruses 2016/679 ei ole sellest jälgegi, pean komisjoni argumente ebaveenvateks.

139.

Selle põhjal järeldan, et niisugune liikmesriigi õiguse säte nagu AO § 32c lõike 1 punkt 2, mis piirab õigust tutvuda maksuametitel oleva teabega, kui seda teavet võib seejärel kasutada tagasivõitmise nõuete esitamiseks nende asutuste vastu, ei saa olla vastuolus määruse 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktiga e, kuid praktikas eeskätt seetõttu, et viimati nimetatud sättel ei ole selles konkreetses küsimuses midagi öelda.

140.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ta ei ole pädev Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimustele vastama.