I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Berni konventsioon

B. Liidu õigus

1. Elupaikade direktiiv

2. Linnudirektiiv

3. Keskkonnavastutuse direktiiv

C. Rootsi õigus

III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus

IV. Õiguslik hinnang

A. Linnudirektiivi artikliga 5 kaitstud liigid (esimene küsimus)

B. Paljunemispaigad (neljas ja viies küsimus)

C. Tahtliku kahjustamise keelud (teine küsimus)

1. Tapmise ja hävitamise keelud

a) Elupaikade direktiiv

b) Linnudirektiiv

– aa) Liigi kaitsestaatus

– bb) „Tahtlus“ linnudirektiivi tähenduses

c) Vahekokkuvõte

2. Häirimiskeelud

a) Linnudirektiiv

b) Elupaikade direktiiv

D. Kaitsestaatuse hindamise tase (kolmas küsimus)

V. Ettepanek

1.

Elupaikade direktiiv ( 2 ) ja linnudirektiiv ( 3 ) sisaldavad sätteid kaitsealade kohta, nõuavad aga lisaks teatavate looma- ja taimeliikide kaitset, ning seda ka väljaspool kaitsealasid. ( 4 ) Kaitset käsitlevad normid võimaldavad rangelt tõlgendatavatel tingimustel teha erandeid.

2.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus vastama küsimustele liikide kaitse kohta, mida ta on sarnasel kujul käsitlenud ka juba seoses alade kaitsega. Alade kaitse puhul oli – enamasti tulemusetult – püütud võtta meetmeid asjaomastele aladele põhjustatud kahjustuste korvamiseks, et välistada kaitset käsitleva sätte kohaldamist. Sellised kompensatsioonimeetmed on siiski erandi tegemise eeldused ning eeldavad lisaks kaalumist ja alternatiivsete võimaluste kontrollimist. ( 5 )

3.

Käesolevas kohtuasjas on küsimus selles, kas liikide kaitset puudutavate keelude kohaldamine võib oleneda sellest, et vaidlusalune meede kahjustab asjaomase liigi kaitsestaatust. Vähemalt elupaikade direktiivis on aga sõnaselgelt märgitud, et soodne kaitsestaatus on erandi tegemise eeldus. Lisaks on seal märgitud, et erandite tegemine eeldab konkreetseid põhjuseid ja alternatiivsete võimaluste kontrollimist. Lindude kaitse puhul valitseb samasugune olukord.

4.

Samas tuleb siiski tunnistada, et liikide kaitse võib nii, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, nõuda inimtegevusele väga ulatuslike piirangute seadmist. Seega esineb õigustatud huvi ebaproportsionaalsete piirangute vältimise vastu.

5.

Käesolev kohtuasi pakub seepärast teretulnud võimaluse seda vastuolu lähemalt uurida.

6.

Berni konventsiooni ( 6 ) artikkel 6 sätestab järgmised liikide kaitset puudutavad põhimõttelised keelud:

„Konventsiooniosalised võtavad asjakohaseid ja vajalikke õigus- ja haldusmeetmeid, et tagada II lisas loetletud looduslike loomaliikide erikaitse. Nende liikide puhul on eelkõige keelatud järgmine:

7.

Erandid on kindlaks määratud sama konventsiooni artikli 9 lõikes 1:

„Tingimusel et muud rahuldavat lahendust ei ole ja et erand ei kahjusta asjaomase populatsiooni säilimist, võib iga konventsiooniosaline teha artiklite 4, 5, 6 ja 7 sätetest ning artiklis 8 nimetatud vahendite kasutamisest erandeid, et:

8.

Elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i kohaselt on liigi kaitsestaatus „asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.

Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui:

9.

Elupaikade direktiivi artikli 1 punktis m on määratletud mõiste „isend“ kui „IV ja V lisas nimetatud liiki kuuluv elus või surnud loom või taim, selle osad või nendest valmistatud tooted, samuti kõik kaubad, mille puhul saatedokumendist, pakendilt, märgistuselt, etiketilt või muude asjaolude põhjal ilmneb, et nad sisaldavad nendesse liikidesse kuuluvate loomade või taimede osi või neist valmistatud tooteid“.

10.

Elupaikade direktiivi artiklis 2 on esitatud direktiivi eesmärgid:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.

2.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

3.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.“

11.

Elupaikade direktiivi artiklis 12 on esitatud põhilised kohustused seoses liikide kaitsega:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

2.   Liikmesriigid keelavad nende liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist.

[…]“.

12.

Elupaikade direktiivi artikli 16 lõige 1 sätestab erandid artiklist 12:

„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

13.

Elupaikade direktiivi IV lisa punktis a on nimetatud mh rabakonna (Rana arvalis) ühenduse tähtsusega loomaliigina, mis vajab ranget kaitset.

14.

Linnudirektiivi põhjendus 10 nõuab muu hulgas teatavate linnuliikide säilitamist „rahuldaval tasemel“:

„Teatavatele liikidele võib nende suure arvukuse, geograafilise leviku ja sigimisvõime tõttu kogu ühenduses jahti pidada, mis on lubatav kasutus; kui kehtestatakse ja järgitakse teatavaid piiranguid, peab selline jahipidamine olema kooskõlas liigi asurkonna rahuldava taseme säilitamisega.“

15.

Linnudirektiivi kohaldamisala on kindlaks määratud artiklis 1:

„Käesolev direktiiv käsitleb kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitset nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kehtestab nende kasutamise eeskirjad.“

16.

Linnudirektiivi artiklis 2 on kindlaks määratud liikmesriikide põhiline kohustus linnuliikide kaitsmisel:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed artiklis 1 osutatud liikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukuse kohandamiseks vastavalt sellele tasemele.“

17.

Teatavate I lisas nimetatud liikide ja rändliikide kaitseks näeb linnudirektiivi artikkel 4 ette kaitsealade loomise. I lisas nimetatud liikidest puudutab vaidlus eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel metsist (Tetrao urogallus). Väike-kirjurähni (Dryobates minor) ja pöialpoisi (Regulus regulus) Rootsi populatsioonide puhul võib tegemist olla rändliikidega.

18.

Linnudirektiivi artikkel 5 kehtestab alast sõltumatud keelud:

„Ilma et see piiraks artiklite 7 ja 9 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid kõikide artiklis 1 osutatud linnuliikide üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates eelkõige:

19.

Linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt on lubatud järgmised erandid artiklis 5 sätestatud keeldudest:

„1.   Liikmesriigid võivad teiste rahuldavate lahenduste puudumisel teha erandeid artiklite 5–8 sätetest järgmistel põhjustel:

20.

Keskkonnavastutuse direktiivi ( 7 ) artikli 2 punkti 1 alapunktis a on keskkonnakahjustuse mõiste seoses kaitsealuste liikidega määratletud järgmiselt:

„kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju, millel on kõnealuste liikide või elupaikade soodsa kaitsestaatuse saavutamise või säilitamise seisukohast märgatav kahjulik mõju. Sellise mõju tähtsust tuleb hinnata baasolukorra suhtes, võttes arvesse I lisas kindlaks määratud kriteeriume.

[…]“.

21.

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt tuleb keskkonnakahjustusi vältida:

„Kui keskkonnakahjustust ei ole veel tekkinud, kuid on olemas selle otsene oht, peab ettevõtja viivitamatult rakendama ennetusmeetmeid.“

22.

Liikide kaitse määruse (2007:845) (Artskyddsförordning) § 4 võtab elupaikade direktiivi artiklis 12 ja linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keelud üle järgmiselt:

„Looduslikult esinevate lindude ja selliste metsloomaliikide puhul, keda on käesoleva määruse I lisas tähistatud tähisega „N“ või „n“, on keelatud:

1.   loomade tahtlik püüdmine või tapmine;

2.   loomade tahtlik häirimine, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;

3.   looduses munade tahtlik hävitamine või võtmine ning

4.   loomade paljunemis- või puhkepaikade kahjustamine või hävitamine.

Keeld kehtib igal loomade eluetapil.

Lõige 1 ei kuulu kohaldamisele linnu- ja imetajate jahi suhtes. Selle suhtes kohaldatakse vastava sisuga jahiseaduse (1987:259) ja jahimääruse (1987:905) sätteid. Samuti ei kuulu lõige 1 kohaldamisele kalapüügi suhtes. Selle suhtes kohaldatakse vastava sisuga kalapüügi-, vesiviljelus- ja kalamajandusmääruse (1994:1716) sätteid.“

23.

Liikide kaitse määruse I lisa sisaldab nimekirja kõigist liikidest, mida on nimetatud linnudirektiivi I–III lisas ning elupaikade direktiivi II, IV ja V lisas. Käesolevas kohtuasjas asjakohastest liikidest on seal nimetatud metsist (Tetrao urogallus) ja rabakonna (Rana arvalis).

24.

Liikide kaitse määruse nimetatud lisas on elupaikade direktiivi IV lisas nimetatud liigid, sealhulgas käesolevas kohtuasjas asjakohane rabakonn, Rana arvalis, tähistatud tähisega „N“. Sel viisil tähistatud liik vajab ranget kaitset Rootsi riikliku hinnangu või rahvusvahelise kohustuse alusel. Seda liiki ei ole elupaikade direktiivi IV lisas nimetatud.

25.

Liikide kaitse määruse § 14 kohaselt võib läänivalitsus üksikjuhtudel teha erandi §‑s 4 sätestatud keeldudest.

26.

Mõlemad kohtuasjad on seotud metsaametile (Skogsstyrelsen) esitatud teatega raie kohta Rootsis Härryda valla metsaalal. Raie on kavas nii, et asjaomasel maa-alal raiutakse kõik puud maha, välja arvatud piiratud arv puid, mis tuleb hoida alles kooskõlas Rootsi metsaameti suunistega.

27.

Metsaalal asub järgmiste linnuliikide elupaik: väike-kirjurähn (Dryobates minor ehk Dendrocopos minor), metsis (Tetrao urogallus), põhjatihane (Poecile montanus ehk Parus montanus), pöialpoiss (Regulus regulus) ja musttihane (Periparus ater ehk Parus ater). Alalt võib leida ka rabakonna (Rana arvalis).

28.

Rootsi aruannete kohaselt linnudirektiivi ( 8 ) ja elupaikade direktiivi ( 9 ) kohaldamise kohta on selles liikmesriigis rabakonna kaitsestaatus soodne ning väike-kirjurähni, metsise ja musttihase populatsioonid on püsivad. Seevastu pöialpoisi ja põhjatihase populatsioonid vähenevad mõõdukalt.

29.

Suure tõenäosusega kasutavad nimetatud liigid asjaomast ala paljunemiseks. Sõltuvalt sellest, millisele konkreetse liigi elutsükli osale raie langeb, toob see kaasa asjaomase liigi isendite häirimise või tapmise. Kõik raie ajal sel alal olevad munad hävitatakse.

30.

Järelevalveasutusena tegutsev metsaamet andis võetavate kaitsemeetmete kohta konkreetsed suunised ja leidis, et suuniste järgimise korral ei ole raie vastuolus ühegi keeluga, mis on sätestatud liikide kaitse määruses. Metsaameti suunised kaitsemeetmete kohta ei ole õiguslikult siduvad, vaid pelgalt soovitused.

31.

Föreningen Skydda Skogen (metsakaitseühing) ja Göteborgs Ornitologiska Förening (Göteborgi ornitoloogiaühing) nõudsid 22. detsembril 2016 Länsstyrelsen i Västra Götalands länilt (Västra Götalandi läänivalitsus; edaspidi „läänivalitsus“), mis on piirkondlik järelevalveasutus vastavalt liikide kaitse määrusele, tegutsemist raieteatise ja metsaameti konkreetsete suuniste alusel (kohtuasi C‑473/19). Naturskyddsföreningen i Härryda (Härryda looduskaitseühing) ja Göteborgi ornitoloogiaühing esitasid 17. jaanuaril 2018 läänivalitsusele veel ühe samasisulise taotluse (kohtuasi C‑474/19).

32.

Ühingud on seisukohal, et hoolimata metsaameti suunistest on raie vastuolus liikide kaitse määruses kehtestatud keeldudega.

33.

Läänivalitsus leiab, et erandit liikide kaitse määrusest ei ole vaja analüüsida. See tähendab, et läänivalitsuse arvamuse kohaselt ei olnud meetmed vastuolus liikide kaitse määruse keeldudega, tingimusel et on võetud konkreetsetes suunistes täpsustatud kaitsemeetmed.

34.

Ühingud esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse läänivalitsuse otsuse peale mitte võtta järelevalvemeetmeid. Eelkõige nõuavad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistaks läänivalitsuse otsuse ja otsustaks, et kavandatud metsandusmeetmed ei ole lubatud, sest need on vastuolus liikide kaitse määruses kehtestatud keeldudega.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule kohtuasjades C‑473/19 ja C‑474/19 järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu püstitatud teine ja neljas küsimus hõlmavad küsimust, kas direktiivides sätestatud range kaitse ei kuulu enam kohaldamisele nende liikide suhtes, mille puhul on saavutatud direktiivi eesmärk (soodne kaitsestaatus).

36.

Euroopa Kohus liitis mõlemad kohtuasjad. Kaebuse esitanud keskkonnaühingud, Tšehhi Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

37.

Linnudirektiivi artikli 5 punktid a–d ja elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktid a–c kohustavad liikmesriike kehtestama asjaomaste liikide kaitsesüsteemi, millega keelatakse nende teataval viisil tahtlik kahjustamine. Keelata tuleb eelkõige tapmine ja püüdmine (mõlema direktiivi punkt a); munade hävitamine või loodusest võtmine (linnudirektiivi artikli 5 punkt b ja elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkt c); pesade hävitamine, kahjustamine või kõrvaldamine (linnudirektiivi artikli 5 punkt b); linnumunade korjamine loodusest ja munade või tühjade koorte hoidmine (linnudirektiivi artikli 5 punkt c) ning häirimine (linnudirektiivi artikli 5 punkt d ja elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkt b). Ainult elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis d sätestatud keeld kahjustada või hävitada paljunemis- või puhkepaiku ei eelda tahtlikkust. ( 10 )

38.

Eelotsusetaotlusega soovitakse lõppkokkuvõttes teada saada, kas on lubatud seada kõnesolevate keeldude tingimuseks, et asjaomase liigi kaitsestaatus on ebasoodne või teatud tegevus halvendaks seda. Sellised tingimused tulenevad küll Rootsi õigusnormidest ja Rootsi kohtupraktikast, kuid linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi sõnastuses ei ole neid enamasti mainitud. Seetõttu on need tingimused vähemalt osaliselt kaheldavad.

39.

Kõnesolevad tingimused kujutavad endast siiski vähemalt esmapilgul õigustatud püüet takistada inimtegevuse ülemäärast piiramist liikide kaitse tõttu Euroopas. Selliste piirangute oht tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, kes on tõlgendanud tahtlikkuse mõistet vähemalt keeldude puhul, mis on kehtestatud elupaikade direktiivis, nii, et see hõlmab ka keelatud kahjustamise möönmist. Kui kanda see tõlgendus täielikult üle linnudirektiivile, ohustavad inimtegevust tõepoolest märkimisväärsed piirangud.

40.

See ilmneb eelkõige vastamisel esimesele küsimusele, millega palutakse selgitada, kas liikide kaitse linnudirektiivi alusel hõlmab kõiki Euroopa linnuliike (vt selle kohta allpool A osa). Veidi vähem konfliktne näib seevastu paljunemispaikade kaitse elupaikade direktiivi alusel, mis on neljanda ja viienda küsimuse ese. See kaitsekord ei hõlma ainsana juba oma sõnastuse kohaselt tahtlikku kahjustamist, aga puudutab ainult haruldasi liike, mida on elupaikade direktiivis nimetatud (vt selle kohta allpool B osa). Määrava tähtsusega on siiski tahtlikku kahjustamist keelavate sätete tõlgendamine, mida käsitleb teine küsimus (vt selle kohta allpool C osa). Lõpuks tuleb seoses kolmanda küsimusega meenutada seisukohti liigi kaitsestaatuse hindamise kohta, mida Euroopa Kohus esitas hiljutises teises kohtuotsuses hundi (Lupus lupus) küttimise kohta Soomes ( 11 ) (vt selle kohta allpool D osa).

41.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas linnudirektiivi artikkel 5 hõlmab üksnes neid liike, mis on loetletud direktiivi I lisas või on mingil tasandil ohustatud või mille populatsioon juba pikemat aega väheneb. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Rootsi pädevad ametiasutused lähtuvad eelotsusetaotluse kohaselt sellest, et Rootsi võttis linnudirektiivi artikli 5 üle ainult nende liikide osas.

42.

Nagu siiski ka eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldab, on linnudirektiivi artikli 5 kohaldamisala palju ulatuslikum. Viidatud sätte kohaselt tuleb võtta meetmeid kõikide artiklis 1 osutatud linnuliikide kaitseks. Need on kõik looduslikult esinevad linnuliigid nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. ( 12 )

43.

See, kas liigid on loetletud linnudirektiivi I lisas, ei ole artikli 5 sõnastuse kohaselt oluline. Artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks rakendada erimeetmeid, seega lisameetmeid elupaikade kaitseks. Lisaks sisaldab linnudirektiiv kaitset käsitlevaid üldsätteid nagu artikkel 5, aga ka artiklid 2 ja 3, mis hõlmavad kõiki Euroopa linnuliike.

44.

Samuti ei ole linnudirektiivi artikli 5 seisukohast oluline, kas linnuliik on mingil tasandil ohustatud või selle populatsioon juba pikemat aega väheneb. Vastupidi sellele tuletab Tšehhi Vabariik õigesti meelde, et kaitsekohustused tekivad juba enne seda, kui tuvastatakse lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud. ( 13 )

45.

Seetõttu on Euroopa Kohus juba väga ammu otsustanud, et linnudirektiivi artikliga 5 on vastuolus teatavate linnuliikide kaitse välistamine ( 14 ) või kaitse piiramine pärismaiste liikidega. ( 15 ) Lisaks on Euroopa Kohus juba kohaldanud nimetatud sätet erinevate liikide suhtes, mis ei vasta Rootsis kehtestatud tingimustele, kelle hulgas on näiteks varesed (Corvus corone corone ja Corvus corone cornix), kuldnokad (Sturnus vulgaris) ja musträstad (Turdus merula), ( 16 ) hallhaigrud (Ardea cinerea) ja kormoranid (Phalacrocorax carbo) ( 17 ) või mitmesugused vintlased. ( 18 )

46.

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et liikmesriigid on linnudirektiivi artiklite 1 ja 5 alusel kohustatud kehtestama normid kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitseks nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. Kaitsenormid, mis hõlmavad üksnes neid liike, mis on loetletud direktiivi I lisas või on mingil tasandil ohustatud või mille populatsioon juba pikemat aega väheneb, neile tingimustele ei vasta.

47.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas elupaikade direktiivi artikli 12 punktis d sätestatud keeld kahjustada või hävitada loomade paljunemispaiku on piiratud juhtumitega, kus hoolimata kaitsemeetmetest kaob asjaomase liigi elupaiga püsiv ökoloogiline toimivus ja asjaomase liigi kaitsestaatus samal ajal tõenäoliselt halveneb. Lisaks küsitakse, kas keelu kehtivus on välistatud liigi soodsa kaitsestaatuse korral. Viienda küsimusega soovitakse selgitada, millisel tasandil tuleb kaitsestaatust hinnata.

48.

Käesoleval juhul ei ole vaja selgitada, kas keeldu tuleb kohaldada ainult olukorras, kus paljunemispaiga hävitamise või kahjustamisega kaasneb asjaomase liigi elupaiga püsiva ökoloogilise toimivuse kadumine. Komisjon on elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis d sätestatud keeldu tõlgendanud oma juhenddokumendis, ( 19 ) aga Euroopa Kohus ei ole selle kohta seni otsust teinud. Olgugi et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib selle käsitusega nõustuvat, ei ole see kohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega, sest eelotsusetaotlus põhineb eeldusel, et kõnealune tingimus on käesoleval juhul täidetud.

49.

Pigem on oluline üksnes liigi kaitsestaatuse tähendus seoses keeluga hävitada või kahjustada paljunemispaiku. Rootsi kohtupraktikas, millele on eelotsusetaotluses viidatud, kohaldatakse kõnealust keeldu ainult olukorras, kus esineb kaitsealuste liikide kaitsestaatuse kahjustamise oht alal.

50.

Elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti d kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.

51.

Selle keelu puhul on liidu seadusandja sellega, et ta ei ole piirdunud tahtlike tegudega – erinevalt sellest, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a–c –, näidanud selgelt üles tahet anda paljunemis- või puhkepaikadele nende kahjustamist või hävitamist põhjustavate tegude eest suurem kaitse. ( 20 )

52.

Selle sätte järgimiseks on liikmesriigid kohustatud mitte üksnes vastu võtma igakülgset õiguslikku raamistikku, vaid ka rakendama konkreetseid ja spetsiifilisi kaitsemeetmeid. Samuti tähendab range kaitse süsteem seda, et võtta tuleb omavahel seostatud ja kooskõlastatud ennetavad meetmed. Niisugune range kaitse süsteem peab seega võimaldama tõhusalt vältida elupaikade direktiivi IV lisa punktis a loetletud loomaliikide paljunemis- või puhkepaikade kahjustamist või hävitamist. ( 21 )

53.

See keeld ei olene asjaomase sätte sõnastuse kohaselt sellest, kas kahjustamine mõjutab populatsiooni kaitsestaatust. Selle asemel on Euroopa Kohus juba leidnud, et liigi populatsiooni stabiilsus ( 22 ) ega suurus ( 23 ) ei ole keelu mõju seisukohast tähtsad.

54.

Lisaks rõhutab liikmesriigi kohus õigesti, et kaitsestaatus on määrava tähtsusega eelkõige erandi tegemisel elupaikade direktiivi artikli 16 alusel. Elupaikade direktiivi artikli 16 alusel tehtud erand seab nimelt tingimuseks, et see ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal. Nagu komisjon märgib, oleks seetõttu vastuoluline seada juba elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1 sätestatud keeldude kohaldamise tingimuseks, et asjaomase liigi kaitsestaatus tõenäoliselt halveneb. Seda seetõttu, et sel juhul ei võiks kunagi teha erandit, mistõttu kaotaks artikkel 16 igasuguse praktilise toime.

55.

Seega ei sea elupaikade direktiivi artikli 12 punktis d sätestatud keeld hävitada või kahjustada IV lisa punktis a nimetatud loomade paljunemispaiku tingimuseks, et asjaomase liigi populatsioonide kaitsestaatus vaidlusaluse tegevuse tõttu tõenäoliselt halveneb. Ka asjaomase liigi soodne kaitsestaatus ei mõjuta kõnealust keeldu.

56.

Viiendale küsimusele selle kohta, millisel tasandil tuleb hinnata kaitsestaatust elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti d kohaldamiseks, ei ole seetõttu vaja vastata.

57.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb mõista mõisteid „tahtlik tapmine“, „häirimine“ ja „hävitamine“, mis on esitatud linnudirektiivi artikli 5 punktides a–d ja elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a–c. Euroopa Kohus peab eelkõige selgitama, kas nende tõlgendusega on kooskõlas riigisisene tava, mille kohaselt peab juhul, kui meetmetega järgitakse ilmselgelt muud eesmärki kui liigi isendite tapmist või häirimist (nt metsamajandusmeetmed või maa-arendus), keeldude kohaldamiseks olema meetmete tõttu oht kahjustada liigi kaitsestaatust. Lisaks küsitakse, kas liigi soodsa kaitsestaatuse korral on keelu kehtivus välistatud. Kolmanda küsimusega soovitakse selgitada, millisel tasemel tuleb kaitsestaatust hinnata.

58.

Neile küsimustele vastamiseks tuleb teha vahet ühest küljest tapmise ja teisest küljest häirimise vahel ning mõlema direktiivi vahel.

59.

Tuleb selgitada, kas keeld tappa, mis on sätestatud linnudirektiivi artikli 5 punktis a ja elupaikade direktiivi artikli 12 punktis a, ning keeld hävitada mune (ja linnupesi), mis on sätestatud linnudirektiivi artikli 5 punktis b ja elupaikade direktiivi artikli 12 punktis c, olenevad asjaomaste liikide kaitsestaatusest. Linnumunade korjamise ja hoidmise keeld linnudirektiivi artikli 5 punkti c alusel ei ole käesoleval juhul tähtis ja seda ei ole vaja käsitleda.

60.

Elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktide a ja c kohaselt keelavad liikmesriigid kõik kaitsealuste liikide loodusest võetud isendite tahtliku tapmise viisid ning nende munade tahtliku hävitamise.

61.

Kui nende keeldude puhul mõistetaks tahtlikkuse mõistet nii, et see hõlmab kaitsealuste liikide ainult tahtlikku kahjustamist, ei oleks seda eelotsuse küsimust vaja lähemalt käsitleda. Käesolev juhtum puudutab ainult selliseid meetmeid, millega järgitakse ilmselgelt muud eesmärki kui liikide isendite tapmine (või munade hävitamine).

62.

Minu ettepanekut järgides ( 24 ) otsustas Euroopa Kohus siiski seoses tapmisega, et selleks, et tahtlikkuse tingimus oleks täidetud, tuleb tõendada, et vastav isik soovis kaitstud loomaliigi isendi tapmist või vähemalt möönis sellise tapmise võimalikkust. ( 25 ) Toimingud, mille puhul mööndakse kahjustamise võimalikkust, järgivad üldjuhul kahjustamisest erinevaid eesmärke.

63.

Kohtumenetlused, mille käigus on eeltoodud tõlgendus välja kujundatud, näitavad seda üsna selgelt. Seejuures oli tegemist sellega, kas silmuspüünise kasutamine rebase (Vulpes vulpes) küttimisel võis rikkuda keelde, mis käsitlesid saarma (Lutra lutra) kaitset, ( 26 ) ja sellega, kas teatavaid ehitustöid ning puhkeaja veetmisega seotud tegevusi ja kalastustegevusi tuli pidada merikilpkonna Caretta caretta tahtlikuks häirimiseks. ( 27 ) Viidatud kohtupraktika juured on lõppkokkuvõttes teises kohtuotsuses, milles Euroopa Kohus leidis, et teatavad puhkeaja veetmisega seotud tegevused häirivad mainitud merikilpkonna, ( 28 ) ilma et ta oleks tahtlikkuse mõistet sõnaselgelt käsitlenud.

64.

Viidatud kohtupraktika käsitleb tõepoolest üksnes tapmise ja häirimise keelde, mis on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a ja b. Ei ole siiski alust tõlgendada munade hävitamise puhul tahtlikkuse mõistet teistmoodi.

65.

Järelikult võivad vaidlusalused metsamajandusmeetmed tõepoolest rikkuda elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a ja c sätestatud keelde. Seetõttu tuleb kontrollida, kas kõnealuse rikkumise tingimuseks võib seada asjaomaste liikide kaitsestaatuse.

66.

Nagu juba märgitud seoses elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis d sätestatud keeluga kahjustada paljunemispaiku, ei puuduta liikide kaitsestaatus selle sätte sõnastuse kohaselt keeldu, vaid mängib rolli ainult seoses artiklis 16 sätestatud eranditega. See kehtib – põhimõtteliselt ( 29 ) – samamoodi muude artikli 12 lõikes 1 sätestatud keeldude kohta, mida Euroopa Kohus on juba ka seoses tapmise keeluga punkti a alusel kaudselt tunnustanud. ( 30 )

67.

Eelkõige asjaomaste liikide isendite tapmise keelu puhul elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a alusel kinnitab seda tõsiasi, et mõistega „isend“ on artikli 1 punktis m esitatud määratluse kohaselt tõepoolest mõeldud iga üksikut looma.

68.

Munade hävitamise keeld elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti c alusel ei puuduta seevastu otsesõnu iga üksikut neist. Siiski ei saa sellise keelu olemust mõista teisiti, kui ei ole täpsustatud künnist, mille ületamisel tuleb keeldu kohaldada. Oletuse vastu, et kõnealuse keelu puhul on tegemist vähese tähtsusega künnisega, räägib muu hulgas elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punktis e sätestatud erand „IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks […] määratletud kogustes“, mis kehtestab selleks aga lisatingimused. Nimetatud erand oleks ülearune, kui munade võtmise keeldu ei saaks väikeste koguste puhul kohaldada.

69.

Seega ei eelda tapmise ja hävitamise keelud, mis on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a ja c, et vaidlusaluste meetmetega kaasneb oht kahjustada asjaomaste loomaliikide kaitsestaatust. Ka asjaomase liigi soodne kaitsestaatus ei välista nende keeldude kohaldamist.

70.

Linnudirektiivi artikli 5 puhul on olukord esmapilgul samasugune. Nii ei ole ka keeldude puhul tappa (punkt a) ning hävitada või kahjustada pesasid ja mune (punkt b) samamoodi kui elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1 ühtegi viidet sellele, et need on seotud kaitsestaatusega. Pigem peavad need keelud oma olemuselt puudutama iga konkreetset isendit, kuna künnist ei ole täpsustatud.

71.

Oletuse vastu, et tegemist on vähese tähtsusega künnisega, räägib ka erand, mis on sätestatud linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 punktis c. Nimetatud säte lubab nimelt teatavate linnuliikide vähesel arvul kasutamist ja sisaldab ühtlasi lisatingimusi.

72.

Lisaks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendatult ka seoses linnudirektiivi artikliga 5 juba elupaikade direktiivi puhul määrava tähtsusega kaalutluse, et kõik erandid, mida keeldudest tehakse, on tingitud asjaomase liigi kaitsestaatusest. Linnudirektiivi artikli 9 sõnastus seda seisukohta küll ei toeta. Selle direktiivi põhjendusest 10 järeldub aga, et sama direktiivi artikli 9 alusel võib erandeid teha ainult juhul, kui on tagatud, et asjaomase liigi populatsioon säilib „rahuldaval tasemel“. ( 31 ) Euroopa Kohus tõmbas hiljuti selle puhul sõnaselgelt paralleeli elupaikade direktiivi artikliga 16. ( 32 )

73.

See järeldus on kooskõlas Berni konventsiooni artikliga 9, mis võeti üle linnudirektiivi artikliga 9 ( 33 ) ja mida tuleb seetõttu direktiivi vastava sätte tõlgendamisel arvestada. ( 34 ) Konventsiooni kohaselt ei või erandid selles sätestatud võrreldavatest keeldudest kahjustada asjaomase populatsiooni säilimist.

74.

Põhimõtteliselt ( 35 ) oleks ka – sarnaselt elupaikade direktiiviga – niisiis linnudirektiivi puhul vastuoluline, kui käsitada juba asjaomase liigi kaitsestaatuse kahjustamise ohtu eeldusena, mis võimaldab kohaldada direktiivi artiklis 5 sätestatud keelde ja muuta seeläbi erandite kohaldamine praktiliselt võimatuks.

75.

Siiski tekib ka siinkohal küsimus, kas keelud üleüldse hõlmavad meetmeid, millega ilmselgelt järgitakse muud eesmärki kui liikide tapmine või nende pesade ja munade hävitamine.

76.

Vastus sellele küsimusele ei ole nii ilmne nagu elupaikade direktiivi artikli 12 puhul, sest tahtluse mõiste kohta, mis on esitatud linnudirektiivi artiklis 5, ei ole Euroopa Kohus seni sama selget seisukohta kujundanud.

77.

Samamoodi kui esimese juhtumi puhul seoses merikilpkonnaga ei pidanud Euroopa Kohus siiski juba Białowieża metsa käsitlevas kohtuotsuses lubatavaks kahjustatud, surnud või surevate puude langetamist, kuna sedalaadi toiminguid on asjaomase kaitseala kaitsekorralduskavas mainitud kui võimalikku ohtu teatavatele linnuliikidele, kes on seal eriti range kaitse all. ( 36 ) Seetõttu pidas Euroopa Kohus seda meedet pesade ja munade tahtlikuks hävitamiseks või kahjustamiseks ning pesade kõrvaldamiseks (linnudirektiivi artikli 5 punkt b) ning lindude tahtlikuks häirimiseks, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal (artikli 5 punkt d). ( 37 ) Tundub ebatõenäoline, et kõnealuste meetmete eesmärk oli linde sel viisil kahjustada.

78.

Kuna Euroopa Kohus ei lähtu seega ka linnudirektiivi artikli 5 puhul tahtluse mõiste kitsast tõlgendusest, tundub asjakohane kanda selle mõiste tõlgendus seoses peaaegu identsete keeldudega, mis on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1, üle linnudirektiivi artiklile 5. Seda seisukohta esindab käesolevas kohtuasjas muu hulgas ka komisjon.

79.

Sellisel käsitusviisil oleks siiski oluliselt kaugemale ulatuv mõju kui elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 vastaval tõlgendusel.

80.

Liikide kaitse elupaikade direktiivi alusel on piiratud teatavate väheste, üldjuhul ( 38 ) väga harva esinevate liikidega. Kuna need liigid on haruldased, on vaja iga isendit rangelt kaitsta, mida elupaikade direktiivi artiklis 12 esitatud range kaitse süsteemi ( 39 ) mõiste selgelt väljendab. Ühtlasi tähendab asjaolu, et need liigid on haruldased, et nendega seotud konflikte ei esine eriti sageli.

81.

Seevastu kehtivad linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keelud, nagu juba eespool selgitatud, ( 40 )kõigi Euroopa lindude, seega ka kogu maailmas levinud liikide kohta, keda võib kohata kogu aeg peaaegu kõikjal. Lisaks ei saa sisuliselt väita, et nüüdisaegses ühiskonnas ei möönda nende liikide kahjustamise võimalikkust. Pigem on teada, et neid liike kahjustavad märkimisväärselt inimtegevuse kõige erinevamad valdkonnad, näiteks hoonete ehitamine ( 41 ) või maanteeliiklus ( 42 ).

82.

Seadusandja selgitas seetõttu juba linnudirektiivi vastuvõtmisel, et eesmärk ei ole tingimusteta kaitsta iga lindu. Pigem tuleb direktiivi artikli 2 kohaselt hoida liikide arvukust tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukust kohandada vastavalt sellele tasemele.

83.

Kogu maailmas levinud liikide kaitse ei nõua aga üldjuhul keelde, mida tuleb kohaldada juba siis, kui kahjustamise võimalikkust üksnes mööndakse. On küll selliseid liike, kes sõltuvad selliste keeldude kohaldamisest, kuid kogu maailmas levinud liigid esinevad nii sageli selle tõttu, et inimtegevus nende olemasolu ei ohusta.

84.

Kui teatavate varem laiemalt levinud liikide populatsioonid siiski vähenevad, on sageli tähtsam kaitsta ja asjakohaselt majandada nende elupaiku. Seda seetõttu, et kõnealune vähenemine on üldjuhul tingitud inimtegevuse muutustest nende elupaikade kasutamisel. See, kui kohaldada linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keelde juba olukorras, kus tuleb möönda selles sättes loetletud kahjustamise viise, oleks seevastu sageli vähem sobiv vahend nende asjaomaste liikide arvukuse hoidmiseks ega ole seetõttu ka kõige leebem vahend.

85.

Linnudirektiivi on need kaalutlused tõepoolest ka sisse kirjutatud. Nii ei nõua artikkel 5 ranget kaitsesüsteemi, vaid üldist kaitsesüsteemi kõikide Euroopa lindude kaitseks. Lisakohustus kaitsta kogu maailmas levinud liikide elupaiku on sätestatud artiklis 3. ( 43 ) Haruldaste ja eriti ohustatud liikide ning rändlindude elupaiku tuleb linnudirektiivi artikli 4 kohaselt koostoimes elupaikade direktiivi artiklitega 6 ja 7 kaitsta eriti rangelt, eelkõige luua konkreetsed erikaitsealad. Kui teatavad tegevused ohustavad tõepoolest linnuliikide kaitsestaatust, tuleb lisaks kohaldada keskkonnavastutuse direktiivi artiklit 5 ja artikli 2 punkti 1 alapunkti a.

86.

Peale selle ei sisalda linnudirektiiv erinevalt elupaikade direktiivist asjakohaseid erandeid, mis võimaldaksid vastuolulisi huve tasakaalustada. Samal ajal kui elupaikade direktiiv lubab teha erandeid üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel (artikli 16 lõike 1 punkt c), tuleb linnudirektiivi puhul, välja arvatud väga konkreetsetel põhjustel, kõne alla üksnes range järelevalve tingimustes ja valikuliselt teatavate linnuliikide vähesel arvul mõistlik kasutamine (artikli 9 lõike 1 punkt c).

87.

Seetõttu ei pea ma mõttekaks kanda seoses elupaikade direktiivi artikli 12 lõikele 1 antud tõlgendust piiranguteta üle tahtluse mõistele, mis on esitatud linnudirektiivi artiklis 5.

88.

Arvestades Białowieża metsa kohtuotsuses ( 44 ) väljendatud seisukohti, on siiski välistatud kirjeldatud tulemuse vältimine ka nii, et linnudirektiivi artikli 5 punktides a ja b sätestatud keelde kohaldatakse üksnes lindude tahtliku kahjustamise puhul, aga pelgalt mööndud kahjustamine välistatakse seevastu täielikult. Samuti oleks selline tulemus ebaproportsionaalne, kui tegemist on haruldaste, kriitiliselt ohustatud liikidega, sest nende haruldaste liikide puhul jäävad keelud oma ulatuse poolest sisuliselt piiratuks, samal ajal kui positiivne panus nende liikide kaitsestaatusele võib olla märkimisväärne.

89.

Mõistlik tasakaal asjaomaste tegevuste ja direktiivi eesmärkide vahel seisneb pigem selles, et kohaldada mööndud kahjustuste suhtes kõnealuseid keelde ainult ulatuses, milles see on linnudirektiivi artiklis 2 sätestatud eesmärki arvestades vajalik. Sellega, et sellist tõlgendust on keerulisem ellu viia, sest see nõuab ka linnuliikide kaitsestaatuse arvessevõtmist, tuleb seetõttu leppida. Igal juhul on see lõppkokkuvõttes vastavuses keeldude laia kohaldamisega nimetatud kohtuotsuses Białowieża metsa kohta, sest selles kohtuasjas oli tegemist mõjuga väga haruldastele linnuliikidele nende erikaitseks määratud alal. ( 45 )

90.

Seega ei pea selleks, et kohaldada tapmise ja hävitamise keelde linnudirektiivi artikli 5 punktide a ja b alusel, eeldama, et vaidlusaluste meetmete tõttu on oht kahjustada vastavate liikide kaitsestaatust. Ka asjaomase liigi soodne kaitsestaatus ei välista nende keeldude kohaldamist. Kui lindude kahjustamine ei ole tahtlik, vaid seda ainult mööndakse, kehtivad linnudirektiivi artikli 5 punktides a ja b sätestatud keelud siiski ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et hoida asjaomaste liikide arvukust artikli 2 tähenduses tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukust kohandada vastavalt sellele tasemele.

91.

Lisaks tuleb silmas pidada, et keelud peavad olema sõnastatud selgelt, eelkõige kehtib see karistusõiguslike keeldude puhul. ( 46 ) Seepärast on liikmesriigid kohustatud linnudirektiivi artikli 5 punktides a ja b sätestatud keelde nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel vastavalt täpsustama. Selleks tuleb kehtestada vastavad õigusnormid. Lisaks on sageli tarvis konkreetseid juhiseid selle kohta, millised käitumisviisid on keelatud ja millistes paikades on nõutav eriline hoolsus.

92.

Seega ei pea selleks, et kohaldada tapmise ja hävitamise keelde, mis on sätestatud linnudirektiivi artikli 5 punktides a ja b ning elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktides a ja c, olema asjaomase meetme tõttu oht kahjustada vastavate liikide kaitsestaatust. Ka asjaomase liigi soodne kaitsestaatus ei välista nende keeldude kohaldamist.

93.

Kui lindude kahjustamine ei ole eesmärk, vaid seda ainult mööndakse, kehtivad linnudirektiivi artikli 5 punktides a ja b sätestatud keelud siiski ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et hoida asjaomaste liikide arvukust artikli 2 tähenduses tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukust kohandada vastavalt sellele tasemele.

94.

Häirimise keelu puhul näib, et linnudirektiiv ja elupaikade direktiiv on üksteisest erinevad. Lõppkokkuvõttes tuleb siiski mõlemat keeldu tõlgendada ühtviisi nii, et asjaomaste liikide kaitsestaatus on tähtis.

95.

Linnudirektiivi artikli 5 punkti d kohaselt kehtib lindude tahtliku häirimise keeld, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, ainult niivõrd, kuivõrd selline häirimine on selle direktiivi eesmärkide seisukohalt oluline. Selline piirang on vajalik just seoses lindude häirimisega, sest teadaolevalt mööndakse seda juba siis, kui liigutakse nende elupaikades, näiteks jalutuskäikudel, teel tööle või kas või oma rõdul.

96.

Linnudirektiiv järgib selle artikli 1 kohaselt eesmärki kaitsta kõiki Euroopa linnuliike. Sel eesmärgil peavad liikmesriigid artikli 2 kohaselt hoidma liikide arvukuse tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või kohandama nende liikide arvukuse vastavalt sellele tasemele.

97.

Kuigi liikmesriikidel on konkreetsete sätete kehtestamisel teatav kaalutlusruum, ( 47 ) osutavad direktiivi põhjendused 3, 5, 7, 8 ja eelkõige põhjendus 10, et liikmesriigid peavad säilitama kogu loodusliku linnustiku arvukuse „rahuldava taseme“ liidus. ( 48 )

98.

Kaitsestaatus on siiski ainult üks kriteerium, mis on häirimise hindamisel määrava tähtsusega. Juba linnudirektiivi artikli 5 punkti d sõnastusest nähtub, et igal juhul tuleb vältida häirimist pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. See täpsustus on mõttekas, sest pesitsemine ja poegade üleskasvatamine on kaitsestaatuse puhul keskse tähtsusega. Siiski on nimetatud perioodidel keelatud ainult oluline häirimine. Seda võib eeldada vähemalt siis, kui häirimine kahjustab haruldasi linde pesitsemise või poegade üleskasvatamise ajal. Sellele vastavalt on Euroopa Kohus juba otsustanud, et haruldaste linnuliikide olulisi elupaiku kahjustav metsaraie võib endast kujutada lindude lubamatut häirimist. ( 49 )

99.

Kuna seega hõlmab juba keeld kui selline mõju asjaomase liigi kaitsestaatusele, ei ole vaja tahtlikkuse mõistet võrreldes elupaikade direktiiviga selles osas täpsustada.

100.

Seega tuleb linnudirektiivi artikli 5 punkti d alusel keelata lindude häirimine, kui see avaldab olulist mõju eesmärgile hoida asjaomaste liikide arvukus rahuldaval tasemel või kohandada seda vastavalt sellele tasemele, seda eriti haruldaste lindude pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal.

101.

Elupaikade direktiivis on eesmärgid sõnastatud samamoodi kui linnudirektiivis. Elupaikade direktiiv järgib selle artikli 2 lõike 2 kohaselt eesmärki säilitada või taastada ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodne kaitsestaatus. Samal ajal on artikli 2 lõikes 3 sätestatud, et direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.

102.

Erinevalt linnudirektiivi artikli 5 punktist d ei ole häirimise keeld, mis on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis b, aga sõnaselgelt seotud direktiivi eesmärkidega ja eelkõige asjaomaste liikide kaitsestaatusega. Sarnane on siiski see, et häirimise keeld kehtib eelkõige lindude paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal. Need perioodid on häirimise suhtes eriti tundlikud, ( 50 ) mistõttu on need liikide kaitsestaatuse seisukohalt üldjuhul eriti olulised. Samuti äratab tähelepanu, et keelata tuleb liikide häirimine, samal ajal kui tapmise keeld puudutab elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a ja artikli 1 punktis m esitatud määratluse kohaselt kaitstavate liikide kõiki isendeid.

103.

Sellele vastavalt teeb komisjon – mitte küll käesolevas menetluses, vaid juhenddokumendis – ettepaneku keelata ainult selline häirimine, mille puhul vähendab asjaomane toiming kaitstava liigi ellujäämise, paljunemisvõime või paljunemise võimalusi või toob kaasa levila vähenemise. ( 51 )

104.

Samamoodi kui lindude kaitse puhul peab selline piirang takistama, et häirimiskeeld ei põhjustaks inimtegevuse ebaproportsionaalset piiramist, st ilma et arvestataks elupaikade direktiivi artikli 2 lõikes 3 nimetatud majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi. IV lisa punktis a loetletud kaitsealuseid loomaliike kohatakse tõepoolest harvem kui laialt levinud linnuliike, kuid ei tundu vajalik ega proportsionaalne, kui inimene peaks häirimise välistamiseks neid liike iga kord vältima, niipea kui ta märkab, et on nende läheduses. Just nahkhiirte või teatavate kahepaiksete ja liblikate puhul võib selliseid kohtumisi igal juhul ette tulla.

105.

Ka senist kohtupraktikat häirimiskeelu rikkumise kohta saab mõista selles tähenduses. Euroopa Kohus on küll ka häirimiskeelu puhul rõhutanud, et populatsiooni stabiilsus ja asjaomaste populatsioonide suurus ei välista keelu kohaldamist. Siiski puudutasid merikilpkonnaga Caretta caretta seotud juhtumid tegevusi kaitsealadel, mis on nende suure tähtsuse tõttu vastavatele liikidele loodud, ( 52 ) samal ajal kui Milose saare rästikuliiki Vipera schweizeri käsitleva kohtuotsuse ese oli asjaomase liigi jaoks oluline ala. ( 53 ) Küprose harilikku nastikut käsitlev kohtuotsus puudutas piirkonda, mis vaieldamatult oleks tulnud kaitse alla võtta. ( 54 ) Sellistes paikades on suurenenud hoolsuskohustus häirimise vältimiseks täiesti asjakohane.

106.

Kui lähtuda häirimise keelu puhul elupaikade direktiivi eesmärgist, ei piira see ainult kõnealuse keelu kohaldamist üksikute isendite isoleeritud ja lõppkokkuvõttes ebaolulise häirimise puhul. Vastupidi lubab see ühtlasi oletada, et häirimise keeld kaitseb liigi olulisi elupaiku olenemata sellest, kas seal parasjagu leidub üksikuid isendeid, kas seal on paljunemis- või puhkepaiku või kas seal on loodud kaitsealasid. Seda seetõttu, et elupaikade kahjustamine või hävitamine võib just direktiivi eesmärke silmas pidades põhjustada asjaomaste liikide olulist häirimist nendest teguritest olenemata.

107.

Seega tuleb häirimise keeldu, mis on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis b, piirata tegevustega, mis võivad erilisel moel kahjustada kaitsealuste liikide kaitsestaatust, seda eelkõige kohtades, mis on nende liikide jaoks eriti tähtsad või kus neid võidakse paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal kahjustada.

108.

Kuna vähemalt häirimise keelu ja osaliselt ka muude keeldude puhul, mis on linnudirektiivis sätestatud, mängib rolli asjaomase liigi kaitsestaatus, on vaja kolmandale küsimusele hindamise taseme kohta vastata.

109.

Nende probleemide puhul on abiks hiljuti tehtud järeldused teises kohtuotsuses, mis käsitlevad hundi kaitset Soomes. Seejuures oli tegemist asjaomase liigi kaitsestaatuse hindamisega erandi tegemisel elupaikade direktiivi artikli 16 alusel. Kui kanda selles kohtuotsuses tehtud järeldused üle kahjustamise hindamisele, siis tuleb nende puhul tugineda kriteeriumidele, mis võimaldaksid pikas perspektiivis tagada asjaomase liigi dünaamika ja struktuurse stabiilsuse säilimise. ( 55 )

110.

Seejuures tuleb arvesse võtta nii liikmesriigi territooriumi kui ka asjaomast biogeograafilist piirkonda selleks, et kõigepealt välja selgitada asjaomaste liikide populatsioonide kaitsestaatus ning teiseks geograafiline ja demograafiline mõju, mida häirimine võib sellele staatusele avaldada. ( 56 )

111.

Sellega seoses on kahjustamise mõju hindamine kohaliku populatsiooni territooriumil üldjuhul vajalik selleks, et määrata kindlaks selle mõju kõnesoleva populatsiooni kaitsestaatusele laiemalt. Populatsiooni kaitsestaatus riigi või biogeograafilise piirkonna tasandil sõltub lisaks ka kohalikke piirkondi mõjutavate mitmesuguste häirimiste koosmõjust. ( 57 )

112.

Kuivõrd linnudirektiivi artiklis 5 ja elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1 sätestatud keeldude kohaldamisel on vaja silmas pidada asjaomase liigi populatsioonide kaitsestaatust, tuleb seda hinnata asjaomase liikmesriigi territooriumil või kui liikmesriigi piirid kulgevad läbi mitme biogeograafilise piirkonna või kui sellise vajaduse tingib liigi looduslik levila asjaomase biogeograafilise piirkonna tasandil ja võimaluste piires piiriülesel tasandil. ( 58 )

113.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: