I. Sissejuhatus

II. Vaidluse taust

A. Faktilised asjaolud

1. Käesoleva kohtuasjaga seotud ettevõtjad

2. Asjaomane toode ja patendid

a) Servier’ perindopriil

b) Krka perindopriil

3. Perindopriiliga seotud vaidlused ja geneeriliste versioonide turule laskmine

a) Vaidlused Euroopa Patendiametis

b) Vaidlused liikmesriikide kohtutes

4. Servier’ ja Krka vahelised vaidlused ja kokkulepped

B. Vaidlusalune otsus

C. Vaidlustatud kohtuotsus

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

IV. Hinnang

A. Apellatsioonkaebus

1. ELTL artikkel 101

a) Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang (apellatsioonkaebuse esimene kuni kuues väide)

1) Krka kokkulepete eesmärgi analüüs vaidlusaluses otsuses ja vaidlustatud kohtuotsuses

i) Vaidlusalune otsus

ii) Vaidlustatud kohtuotsus

2) Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad Krka kokkulepete eesmärki

i) Krka poolt Servier’le avaldatav konkurentsisurve (apellatsioonkaebuse esimene väide)

– Väite vastuvõetavus ja tulemuslikkus

– Sisu

– Vahekokkuvõte

ii) Litsents kui stiimul selleks, et Krka nõustuks kompromisskokkuleppest tulenevate piirangutega (apellatsioonkaebuse teine väide)

– Litsents kui vastutasu konkureerimisest hoidumise kohustuse eest

– Litsentsi ajendav mõju

– Krkale litsentsi näol üle kantud väärtuse suurus

– Vahekokkuvõte

iii) Eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohaldamine (apellatsioonkaebuse kolmas väide)

– Turgude „kindla“ jagamise puudumine

– Poolte kavatsused ja nende veendumus patendi 947 kehtivuse osas

– Litsentsiga loodud faktiline duopol

– Lupini avaldus

– Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevad 2004. aasta suunised ja määrus nr 772/2004 [ELTL artikli 101 lõike 3] kohaldamise kohta tehnosiirde kokkulepete liikide suhtes

– Vahekokkuvõte

iv) Poolte tahe (apellatsioonkaebuse neljas väide)

– Poolte tahte arvesse võtmine

– Tõendamist puudutavate põhimõtete kohaldamine

– Tõendite usaldusväärsus lähtudes nende koostamise ajast

– Hilisemate avalduste tõendusväärtus

– Vahekokkuvõte

v) Litsentsi konkurentsi soodustava mõju arvesse võtmine (apellatsioonkaebuse viies väide)

vi) Krka üleandmis- ja litsentsileping (apellatsioonkaebuse kuues väide)

3) Kokkuvõte Krka kokkulepete eesmärgi osas

b) Tagajärjel põhinev konkurentsipiirang (apellatsioonkaebuse seitsmes väide)

1) Krka kokkulepete tagajärgede analüüs vaidlusaluses otsuses ja vaidlustatud kohtuotsuses

i) Vaidlusalune otsus

ii) Vaidlustatud kohtuotsus

2) Apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab Krka kokkulepete tagajärgi

i) Vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs

ii) Ajahetk, millest lähtudes vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs läbi viia tuleb

iii) Asjaolu, et eristatud ei ole ellu viidud ja ellu viimata kokkuleppeid

3) Ettepanek seoses Krka kokkulepetega

c) Ettepanek ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise osas seoses Krka kokkulepetega

2. ELTL artikkel 102

a) ELTL artiklit 102 puudutavad seisukohad vaidlusaluses otsuses ja vaidlustatud kohtuotsuses

1) Vaidlusalune otsus

2) Vaidlustatud kohtuotsus

b) ELTL artiklit 102 puudutavad apellatsioonkaebuse väited

1) Hinna tähtsus asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel (apellatsioonkaebuse kaheksas väide)

i) Hindu puudutavad tegurid asjaomase turu kindlaksmääramisel (apellatsioonkaebuse kaheksanda väite esimene ja teine osa)

ii) Asjaolu, et retsepte välja kirjutavad arstid ei ole hinna suhtes tundlikud (apellatsioonkaebuse kaheksanda väite kolmas ja neljas osa)

iii) Perindopriili geneeriliste versioonide pakutav konkurents (apellatsioonkaebuse kaheksanda väite viies ja kuues osa)

iv) Vahekokkuvõte

2) Ravialase asendatavuse arvesse võtmine asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel (apellatsioonkaebuse üheksas väide)

i) Ravialase asendatavuse roll asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel (apellatsioonkaebuse üheksanda väite esimene osa)

ii) Teatava hulga tõendite arvesse võtmine või analüüs (apellatsioonkaebuse üheksanda väite teine kuni kuues osa)

iii) Vahekokkuvõte

3) Mõnede esimeses kohtuastmes esitatud lisade vastuvõetavus (apellatsioonkaebuse kümnes väide)

4) Asjasse puutuv tehnoloogiaturg (apellatsioonkaebuse üheteistkümnes väide)

c) Ettepanek ELTL artiklit 102 puudutavate apellatsioonkaebuse väidete kohta

B. Üldkohtule esitatud hagi

V. Kohtukulud

VI. Ettepanek

1.

Nagu ka paralleelne kohtuasi Servier vs. komisjon (C‑201/19 P), milles ma täna samuti oma ettepaneku esitan, paigutub käesolev kohtuasi samasse ritta kohtuasjadega Generics (UK) jt ( 2 ) ning Lundbeck vs. komisjon ( 3 ), kus Euroopa Kohus sõnastas kriteeriumid, mis peavad olema täidetud selleks, et ravimipatendi omaniku ja geneeriliste ravimite tootja vahelise vaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkulepe oleks liidu konkurentsiõigusega vastuolus.

2.

Käesolev kohtuasi, kohtuasi Servier vs. komisjon ja veel seitse apellatsioonkaebust moodustavad Üldkohtu kaheksa kohtuotsuse ( 4 ) peale esitatud üheksast apellatsioonkaebusest koosneva rühma, mille kõigi taustaks on hulk originaalravimite tootja Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahel patendivaidluste lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkuleppeid.

3.

Nagu ka kohtuasjades Generics (UK) jt ning Lundbeck vs. komisjon, sõlmiti need kokkulepped olukorras, kus asjaomase ravimi ehk antud juhul perindopriili toimeaine patent oli juba muutunud üldkasutatavaks, ent Servier’l olid endiselt nii-öelda teisesed patendid mõne selle ravimi tootmisprotsessi peale.

4.

Vaidlusaluste kokkulepete tagajärg oli sisuliselt see, et geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud, kes soovisid tulla turule selle ravimi geneeriliste versioonidega, võtsid selle eest, et Servier kandis neile üle teatava väärtuse, endale kohustuse turule sisenemist edasi lükata.

5.

Vaidlusaluses otsuses ( 5 ) leidis komisjon ühelt poolt, et Servier’ poolt Niche/Unichemi, Matrixi, Teva, Krka ja Lupiniga sõlmitud asjaomaste kokkulepete näol oli tegemist eesmärgil ja tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute ja seega ELTL artikli 101 rikkumistega.

6.

Teiselt poolt leidis komisjon, et nende kokkulepete sõlmimine koosmõjus muude tegevustega, nagu perindopriili farmatseutilise toimeaine tootmiseks vajalike tehnoloogiate omandamine Servier’ poolt, kujutas endast Servier’ poolset strateegiat, mille eesmärk oli lükata edasi perindopriili geneerilisi versioone tootvate äriühingute sisenemist selle ravimi turule, kus Servier’l oli turgu valitsev seisund. Seetõttu määras komisjon karistuse selle tegevuse kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest vastavalt ELTL artiklile 102.

7.

Vaidlustatud kohtuotsuses ning teistes asjasse puutuvasse rühma kuuluvates kohtuasjades tehtud kohtuotsustes nõustus Üldkohus komisjoni analüüsiga, et nelja kokkuleppe puhul, mille Servier oli sõlminud Niche/Unichemi, Matrixi, Teva ja Lupiniga, oli tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. Üldkohtu sellekohased seisukohad on Servier vaidlustanud kohtuasjas Servier vs. komisjon ning need geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud vastavalt neid puudutavate Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebustega.

8.

Komisjoni vigade tõttu asjaomase turu määratlemisel tühistas Üldkohus aga vaidlusaluse otsuse osas, mis puudutas Servier’ ja Krka vahel sõlmitud kokkulepete kvalifitseerimist eesmärgil ja tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks, ning osas, milles tuvastati Servier’-poolne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.

9.

Komisjon vaidlustab otsuse osalise tühistamise käesolevas kohtuasjas ning kohtuasjas komisjon vs. Krka (C‑151/19 P). Need kohtuasjad esitavad seni käsitlemata küsimusi, mis puudutavad patendivaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkuleppega samal ajal sõlmitud litsentsilepingu kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, sellise kokkulepete koosluse kvalifitseerimist tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks ning asjaomase turu määratlemist farmaatsiasektoris.

10.

Üldkohus on vaidluse tausta selgitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–73 ning käesoleva apellatsioonimenetluse tarvis saab selle kokku võtta järgmiselt.

11.

Servier’ kontsern, kuhu kuuluvad eelkõige Prantsusmaal asutatud emaettevõtja Servier SAS, Les Laboratoires Servier SAS ja Servier Laboratories Ltd (edaspidi koos „Servier“), ühendab ravimitööstusettevõtteid üle kogu maailma. Les Laboratoires Servier on Prantsuse ravimitootja, kes on spetsialiseerunud eelkõige südame-veresoonkonna haiguste raviks mõeldud originaalravimite arendamisele. ( 6 ) Biogaran on Les Laboratoires Servier’ 100‑protsendiline tütarettevõtja, kes tegeleb geneeriliste ravimitega. ( 7 )

12.

Ravimitööstuskontsern Krka, mis on registreeritud Sloveenias ja spetsialiseerunud geneeriliste ravimite arendamisele, tootmisele ja turustamisele, koosneb emaettevõtjast Krka Tovarna Zdravil d.d. ning mitmest Sloveenias ja teistes riikides asuvatest tütarettevõtjatest (edaspidi „Krka“). ( 8 )

13.

Servier arendas välja perindopriili, mis on südame-veresoonkonna haiguste ravimiseks kasutatav ravim ja peamiselt mõeldud hüpertensiooni ja südamepuudulikkuse raviks. Perindopriili farmatseutiline toimeaine esineb soola kujul. Algul kasutati soolana erbumiini (või tert-butüülamiini), millel on Servier’ poolt selle sünteesimiseks kasutatud protsessist tulenevalt kristalliline struktuur. ( 9 )

14.

Perindopriili molekuli puudutava patendiga EP0049658 seotud patenditaotlus esitati Euroopa Patendiametile 29. septembril 1981. Selle patendi kehtivus pidi lõppema 29. septembril 2001, ent mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, sealhulgas Ühendkuningriigis, pikendati patendikaitset kuni 22. juunini 2003. ( 10 ) Prantsusmaal pikendati nimetatud patendi patendikaitset kuni 22. märtsini 2005 ning Itaalias kuni 13. veebruarini 2009. ( 11 ) Arteriaalse hüpertensiooni raviks mõeldud erbumiinperindopriili (2 ja 4 mg sisaldusega) tablettidele anti Euroopas müügiload aastatel 1988 ja 1989. ( 12 )

15.

Pärast molekuliga seotud patenditaotluse esitamist esitas Servier Euroopa Patendiametile mitu perindopriili tootmisprotsessiga seotud patenditaotlust. Käesolev menetlus puudutab muu hulgas patente EP0308339, EP0308340 ja EP0308341 (edaspidi vastavalt „patent 339“, „patent 340“ ja „patent 341“, mille patenditaotlused esitati 1988. aastal ja mille kehtivus pidi lõppema 2008. aastal, ning eriti patenti EP1296947 (n-ö „alfa-patent“, edaspidi „patent 947“), mille patenditaotlus esitati 2001. aastal. Patent 947 puudutas erbumiinperindopriili alfa-kristallilist kuju ja selle valmistusviise ning anti välja 4. veebruaril 2004. ( 13 )

16.

Servier esitas ka riigisisesed patenditaotlused mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, näiteks Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias. Patendid anti välja Bulgaarias 16. mail 2006, Ungaris 17. augustil 2006, Tšehhi Vabariigis 23. jaanuaril 2007, Slovakkias 23. aprillil 2007 ja Poolas 24. märtsil 2010. Sisuliselt vastasid need patendid Euroopa Patendiametile esitatud patenditaotlustele. ( 14 )

17.

Servier hakkas 2002. aastal välja töötama teise põlvkonna perindopriili, mida valmistatakse ühest teisest soolast, arginiinist, mille kohta ta esitas patenditaotluse (EP1354873B) 17. veebruaril 2003. See patent anti välja 17. juulil 2004 ning selle kehtivusaeg lõpeb 17. veebruaril 2023. Arginiinperindopriili hakati liidu turgudel turustama 2006. aastal. See toode on esimese põlvkonna toote bioekvivalentne geneeriline versioon, ent uue soola teistsuguse molekulmassi tõttu müüakse seda teistsuguste annustena. ( 15 ) Arginiinperindopriil sai Prantsusmaal müügiloa 2004. aastal ning seejärel lubati seda vastastikuse tunnustamise menetluse tulemusena müüa teistes liikmesriikides. ( 16 )

18.

Krka alustas oma perindopriili väljatöötamist 2003. aastal. Aastatel 2005–2006 sai ta müügiload mitmel liidu turul ning tõi perindopriili turule mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigis, sealhulgas Poolas ja Ungaris. Sel ajal valmistas ta kas üksi või koos teiste äriühingutega ette ka selle turule toomist teistes liikmesriikides, sealhulgas Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Madalmaades. ( 17 )

19.

Aastatel 2003–2009 oli Servier üks pool hulgas perindopriiliga seotud vaidlustes nii Euroopa Patendiametis kui ka liikmesriikide kohtutes. Peamiselt oli tegemist esialgse õiguskaitse taotluste ja patendiga 947 seotud menetlustega, mis toimusid erinevates liikmesriikides Servier’ ning rea perindopriili geneerilise versiooni turulelaskmise ettevalmistamisega tegelenud geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahel. ( 18 )

20.

Kõigepealt esitasid kümme geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut, sealhulgas Krka, 2004. aastal Euroopa Patendiametile patendi 947 suhtes vastulause selle tervikuna tühistamiseks, tuginedes uudsuse ja leiutustegevuse puudumisele ning leiutise kirjelduse ebapiisavusele. ( 19 )

21.

27. juulil 2006 kinnitas Euroopa Patendiameti vastulausete osakond pärast Servier’ algsesse patendinõudlusse tehtud väikeseid muudatusi patendi 947 kehtivust (edaspidi „Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus“). Üheksa äriühingut esitasid selle otsuse peale kaebuse, ent Krka ja Lupin loobusid kaebusest vastavalt 11. jaanuaril ja 5. veebruaril 2007 pärast kokkulepete sõlmimist Servier’ga. Euroopa Patendiameti tehniline apellatsioonikoda tühistas 6. mai 2009. aasta otsusega Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse ja patendi 947 (edaspidi „Euroopa Patendiameti 6. mai 2009. aasta otsus“). Servier’ taotlus selle otsuse uuesti läbi vaatamiseks jäeti 19. märtsil 2010 rahuldamata. ( 20 )

22.

Geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud vaidlustasid patendi 947 ka mõnede liikmesriikide kohtutes ning Servier esitas esialgse õiguskaitse taotlusi, mis olid mõnikord edukad. ( 21 ) Enamik neist vaidlustest lõppes siiski Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vaheliste kompromisskokkulepete sõlmimise tõttu enne lõpliku otsuse tegemist patendi 947 kehtivuse kohta.

23.

Kaks vaidlust Servier’ ja Apotexi vahel, kellest viimane oli ainus Ühendkuningriigis Servier’ga peetavate vaidluste pooleks olnud geneerilisi ravimeid tootev äriühing, kellega Servier kompromisskokkulepet ei sõlminud, aga ei lõppenud ning päädisid hiljem patendi 947 tühistamisega.

24.

Ühelt poolt esitas Servier Apotexi vastu, kes oli „riskantselt“ Ühendkuningriigi turule lasknud ühe perindopriili geneerilise versiooni, Ühendkuningriigi kohtule 1. augustil 2006 patendist 947 tulenevate õiguste rikkumise hagi ning saavutas 8. augustil 2006 esialgse õiguskaitse kohaldamise. Apotexi poolt nimetatud patendi tühistamiseks esitatud vastuhagi alusel tühistati patent 947 6. juulil 2007 ja lõpetati esialgse õiguskaitse kohaldamine ning Apotex tuli turule perindopriili geneerilise versiooniga, mis avas Ühendkuningriigi turu geneerilistele ravimitele. 9. mail 2008 jättis apellatsiooniaste patendi 947 tühistamise kohta tehtud otsuse jõusse. ( 22 )

25.

Teiselt poolt esitas Apotexi tütarettevõtja Katwijk Farma 13. novembril 2007 Madalmaade kohtule taotluse tühistada patendile 947 vastav Madalmaade patent ning lasi 13. detsembril 2007 turule oma geneerilise perindopriili, kuna Servier’ esitatud esialgse õiguskaitse taotlus jäeti rahuldamata. Madalmaade kohus tühistas 11. juunil 2008 Madalmaade osas patendi 947 ühe samal ajal menetluses olnud hagi alusel, mille oli esitanud Teva filiaal Pharmachemie. ( 23 )

26.

2008. aasta mais lasi oma geneerilise perindopriili mitmes liikmesriigis turule üks teine geneeriliste ravimite tootja Sandoz. ( 24 )

27.

Aastatel 2005–2007 sõlmis Servier kompromisskokkulepped geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega Niche/Unichem, Matrix, Teva, Krka ja Lupin. Käesolev apellatsioonkaebus puudutab kokkuleppeid, mille Servier sõlmis Krkaga.

28.

Servier esitas 30. mail 2006 Ungaris taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras ühe Krka poolt turule toodud perindopriili geneerilise versiooni turustamine seoses patendist 947 tulenevate õiguste rikkumisega. See taotlus jäeti 13. oktoobril 2006 rahuldamata. ( 25 )

29.

Ühendkuningriigis esitas Servier 28. juulil 2006 Krka vastu patendist 340 tulenevate õiguste rikkumise hagi. 2. augustil 2006 esitas Servier Krka vastu ka patendist 947 tulenevate õiguste rikkumise hagi ning esialgse õiguskaitse taotluse. Krka esitas 1. septembril 2006 vastuhagi patendi 947 tühistamiseks ja lühimenetluse otsuse (application for summary judgment) tegemise taotluse. 8. septembril 2006 esitas Krka teise vastuhagi patendi 340 tühistamiseks.

30.

3. oktoobril 2006 rahuldas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) Servier’ esialgse õiguskaitse taotluse ning jättis Krka poolt 1. septembril 2006 patendi 947 tühistamiseks esitatud lühimenetluse otsuse (application for summary judgment) tegemise taotluse rahuldamata, määrates asja läbivaatamiseks üldmenetluses. Pooleliolev kohtuasi lõppes 1. detsembril 2006 pooltevahelise kompromisskokkuleppega ning esialgse õiguskaitse kohaldamine lõpetati. ( 26 )

31.

Servier ja Krka allkirjastasid 27. oktoobril 2006 kompromisskokkuleppe (edaspidi „Krka kompromisskokkulepe“) ja litsentsilepingu (edaspidi „Krka litsentsileping“), mida täiendati 2. novembril 2006 sõlmitud lepingu lisaga. Lisaks sellele sõlmisid pooled 5. jaanuaril 2007 üleandmis- ja litsentsilepingu (edaspidi „Krka üleandmis- ja litsentsileping“) (edaspidi koos „Krka kokkulepped“).

32.

Krka kompromisskokkuleppes oli sätestatud, et patent 947 hõlmab ka sellele vastavaid riigisiseseid patente. Selle kuni patentide 947 ja 340 kehtivuse lõppemise või tühistamiseni kehtiva kompromisskokkuleppe kohaselt kohustus Krka loobuma kõigist patendi 947 vastu esitatud nõuetest kogu maailmas ja patendi 340 vastu esitatud nõuetest Ühendkuningriigis, ning mitte vaidlustama kumbagi neist patentidest tulevikus kogu maailmas. Lisaks ei olnud Krkal ja tema tütarettevõtjatel lubatud patendi 947 kehtivusaja jooksul neis riikides, kus see veel kehtis, välja lasta ega turustada sellest patendist tulenevaid õigusi rikkuvat perindopriili geneerilist versiooni, välja arvatud Servier’ sõnaselgel loal. Samuti ei võinud Krka ilma Servier’ sõnaselge loata ühte patendist 947 tulenevaid õigusi rikkuvat perindopriili geneerilist versiooni tarnida ühelegi kolmandale isikule. Vastutasuks pidi Servier loobuma kogu maailmas Krka vastu käimas olevatest menetlustest, mis puudutasid patentidest 947 ja 340 tulenevate õiguste rikkumist, sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlustest. ( 27 )

33.

Vastavalt Krkaga sõlmitud litsentsilepingule, mille tähtajaks oli patendi 947 kehtivuse aeg, andis Servier Krkale patendist 947 tulenevate õigustega seotud tühistamatu „ainulitsentsi“ kasutada, toota, müüa, müügiks pakkuda, reklaamida ja importida Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias oma tooteid, mis sisaldavad alfa‑kristallilisel kujul erbumiini.

34.

Vastutasuks litsentsi eest pidi Krka maksma Servier’le 3% nende toodete netomüügitulust kogu sellel territooriumil. Servier’l oli õigus kasutada neis samades riikides kas otseselt või kaudselt (see tähendab igas riigis ühe oma tütarettevõtja või ühe kolmanda isiku kaudu) patendist 947 tulenevaid õigusi. ( 28 )

35.

Kokkulepete sõlmimise ajal ei olnud mõnel neist seitsmest turust patendile 947 vastavaid riigisiseseid patente Servier’le veel antud, ent Krka juba turustas seal oma toodet. ( 29 )

36.

Vastavalt üleandmis- ja litsentsilepingule andis Krka Servier’le üle kaks patenditaotlust, millest üks puudutas perindopriili sünteesimise protsessi (WO 2005 113500) ja teine perindopriili preparaadi valmistamist (WO 2005 094793). Nende patenditaotluste kaitsealasse kuuluvat tehnoloogiat kasutas Krka perindopriili tootmiseks. Krka kohustus kõnealuste patenditaotluste alusel välja antavaid patente mitte vaidlustama. Vastutasuna üleandmise eest maksis Servier Krkale 15 miljonit eurot kummagi kõnealuse taotluse kohta. Servier andis Krkale ka tühistamatu, mitte üle antava ja tasuta ning all-litsentsi andmise õiguseta (välja arvatud oma tütarettevõtjatele) lihtlitsentsi nendest taotlustest ja nende alusel antavatest patentidest tulenevate õiguste kasutamiseks; see litsents ei olnud piiratud ei ajaliselt, ruumiliselt ega lubatud kasutusviiside osas. ( 30 )

37.

Vaidlusaluses otsuses, mis võeti vastu 9. juulil 2014, ( 31 ) leidis komisjon, et Servier rikkus ühelt poolt ELTL artiklit 101, osaledes neljas nn vastupidiste maksete tegemist hõlmavas patendivaidluste lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkuleppes Niche/Unichemi, Matrixi, Teva ja Lupiniga, ning kolmes ühe ja vältava rikkumise moodustanud kokkuleppes Krkaga.

38.

Teiselt poolt leidis komisjon, et Servier rikkus ELTL artiklit 102, töötades välja ja viies eelkõige tehnoloogia omandamise ja nende kompromisskokkulepete kaudu ellu turult väljatõrjumise strateegia, mis hõlmas perindopriili preparaatide turgu Prantsusmaal, Madalmaades, Poolas ja Ühendkuningriigis ning perindopriili farmatseutilise toimeaine tehnoloogia turgu. ( 32 )

39.

Komisjon leidis, et Servier ja Krka rikkusid ELTL artiklit 101 18/20 liikmesriigis, ( 33 ) kus Krka võttis kompromisskokkuleppega kohustuse oma olemasolevate toodetega Servier’le konkurentsi mitte pakkuda, vastutasuks litsentsi eest seitsmes ülejäänud liikmesriigis. Seega oli nende kokkulepete eesmärk liidu turgude omavaheline jagamine nende kahe ettevõtja vahel. Samuti sedastas komisjon, et Krka kokkulepete näol oli tegemist tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga ning hindas seda silmas pidades nende kokkulepete mõju Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi turule. ( 34 ) Seitsmes liikmesriigis, mille kohta oli antud litsents, komisjon rikkumist ei tuvastanud. ( 35 )

40.

Lisaks sellele leidis komisjon, et Servier ja Krka rikkusid ELTL artiklit 101, kuna Krka oli lõpetanud konkureerimise perindopriili tehnoloogia olemasoleva allikana, andes oma tehnoloogia 30 miljoni euro eest üle Servier’le. ( 36 )

41.

Komisjon määras Servier’le nende ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste eest trahvid. ( 37 )

42.

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2014, esitas Servier hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Üldkohtus astus Servier’ nõuete toetuseks menetlusse Euroopa Ravimitootjate Organisatsioonide Liit (EFPIA).

43.

Vaadates kohtuasja läbi laiendatud koosseisus, tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsusega 1) vaidlusaluse otsuse artikli 4 (kus tuvastati, et Krkaga kokkulepete sõlmimisega rikkus Servier ELTL artiklit 101), 2) vaidlusaluse otsuse artikli 6 (kus tuvastati, et Servier rikkus ELTL artiklit 102) ning 3) vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõike 4 punkti b ja lõike 6 (kus määrati Servier’le nende kahe rikkumise eest trahvid).

44.

Teiseks Üldkohus 4) vähendas vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõike 2 punktis b osutatud Matrixiga sõlmitud kokkuleppe eest Servier’le määratud trahvisummat. Kolmandaks Üldkohus 5) jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata ning neljandaks 6) ja 7) jättis Servier’, komisjoni ja EFPIA kohtukulud nende endi kanda.

45.

Komisjon esitas 22. veebruari 2019. aasta dokumendiga vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

46.

Samal ajal esitas komisjon apellatsioonkaebuse ka kohtuasjas Krka vs. komisjon tehtud Üldkohtu otsuse peale, samas kui Servier ja teised vaidlusaluse otsuse adressaadid, kes Üldkohtus kaotasid, esitasid apellatsioonkaebused, millega vaidlustasid nende poolt esitatud hagide rahuldamata jätmise. ( 38 )

47.

22. mai 2019. aasta dokumendiga taotles Ühendkuningriik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumiseks anti luba Euroopa Kohtu presidendi 16. juuni 2019. aasta otsusega.

48.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

49.

Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul:

50.

Servier palub Euroopa Kohtul:

51.

EFPIA palub Euroopa Kohtul:

52.

Euroopa Kohus tegi 13. septembril 2021 pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad kohtuotsuse Generics (UK) jt ning kohtuotsuste Lundbecki kontsern vs. komisjon ( 39 ) kohta.

53.

Vaidlusalust otsust puudutava kaheksa kohtuotsuse peale esitatud üheksa apellatsioonkaebuse poolte seisukohad ja nende vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära ühisel kohtuistungil, mis toimus 20. ja 21. oktoobril 2021.

54.

Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust üheteistkümne väitega, millest seitse esimest puudutavad Üldkohtu põhjendusi, mis on seotud Krka kokkulepete hindamisega lähtudes ELTL artiklist 101 (1), neli viimast aga puudutavad Üldkohtu põhjendusi seoses asjaomase turu määratlemisega ELTL artikli 102 kohaldamisel (2). ( 40 )

55.

Apellatsioonkaebuse esimeses kuues väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, leides, et Krka kokkulepete näol ei olnud tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga (a). Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on samuti rikkunud õigusnormi, leides, et komisjon ei ole tõendanud ka seda, et need kokkulepped kujutasid endast tagajärjel põhinevat konkurentsipiirangut (b).

56.

Enne kui käsitleda komisjoni apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi analüüsimist Üldkohtu poolt (2), on kasulik teha kokkuvõte sellest, kuidas analüüsis seda eesmärki vaidlusaluses otsuses komisjon ja vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohus (1).

57.

Vaidlusaluse otsuse 5.5. jaos (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1670–1812) on komisjon käsitlenud kolme Servier’ ja Krka vahel sõlmitud kokkulepet ning leidnud, et nende näol on tegemist ühe ja vältava teoga, mille eesmärk oli piirata konkurentsi, jagades nende kahe ettevõtja vahel ära perindopriili turud liidus. ( 41 )

58.

Ühelt poolt oli komisjoni hinnangul Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu eesmärk jagada liidus Servier’ ja Krka vahel turud järgmiselt: Krka litsentsileping andis Krkale loa jätkata tema ja Servier’ faktilise duopoli raames geneerilise perindopriili turustamist või turule laskmist seitsmes liikmesriigis, mis olid Krka peamised turud. See luba oli vastutasu Krka kompromisskokkuleppest tuleneva Krka kohustuse eest hoiduda Servier’ga konkureerimisest ülejäänud 18/20 liidu turul. ( 42 ) Niisiis leidis komisjon, et litsentsilepingu näol oli tegemist Servier’ poolt Krkale pakutud stiimuliga, et viimane kompromisskokkuleppes kokku lepitud piirangutega nõustuks. ( 43 )

59.

Teisalt sedastas komisjon, et Krka üleandmis- ja litsentsileping, mis sõlmiti kaks kuud pärast Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu sõlmimist, võimaldas tugevdada nende kokkulepetega toimunud turu jagamisest tulenevat Servier’ ja Krka konkurentsipositsiooni, takistades Krkal konkureeriva perindopriili tootmistehnoloogia võõrandamist teistele geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele. Kuna selle lepingu alusel 30 miljoni euro suuruse summa tasumisel ei olnud mingisugust seost tuluga, mida Servier oleks oodanud või saanud Krka poolt loovutatud tehnoloogia ärilisest kasutamisest, käsitles komisjon seda makset Servier’ ja Krka vahel turu jagamisest saadud tulu jaotamisena. ( 44 )

60.

Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 255–274, millistel tingimustel peab ta patentide vaidlustamise ja geneeriliste ravimite turustamise keeldusid käsitlevate sätete lisamist patendivaidluste lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkulepetesse konkurentsivastaseks. Üldkohtu hinnangul on see nii juhul, kui sellisesse kokkuleppesse vastavate sätete lisamise aluseks ei ole mitte see, et pooled tunnustavad patendi kehtivust ning seda, et asjaomased geneerilised tooted seda patenti rikuvad, vaid patendiomaniku poolt märkimisväärse suurusega ja põhjendamatu vastupidise makse tegemine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, mis annab viimasele stiimuli neist sätetest tulenevaid kohustusi võtta. Üldkohus tõdes (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 271), et sellise stiimuli olemasolul tuleb kõnealuseid kokkuleppeid vaadelda turult väljatõrjumise kokkulepetena, mille puhul maksavad turule jääjad lahkujatele hüvitist.

61.

Teiseks selgitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 797–810, et kui tavaline kaubanduskokkulepe on ühitatud vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid sisaldava patendivaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkulepetega, tuleb selline lepinguline skeem lugeda konkurentsivastaseks, kui väärtus, mille patendiomanik geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule kaubanduskokkuleppe alusel üle annab, ületab viimase poolt selle kokkuleppe kohaselt loovutatud hüve väärtuse. Teisisõnu tuleb selline lepinguline skeem lugeda konkurentsivastaseks, kui kompromisskokkuleppega ühitatud tavaline kaubanduskokkulepe on tegelikult mõeldud selleks, et varjata patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule sellise väärtuse üleandmist, mille eest ei saa ta muud vastusooritust peale selle, et viimane võtab kohustuse konkureerimisest hoiduda.

62.

Kolmandaks, käsitledes Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksandat väidet, mis puudutas seda, et Krkaga sõlmitud lepingute puhul ei olnud tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, hindas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 943–1032 olukorda, kus omavahel on ühitatud kompromisskkokkulepe ja litsentsileping, millega oli antud juhul tegemist Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu puhul.

63.

Üldkohtu hinnangul ei päde sellisel juhul eespool punktis 61 kokkuvõtlikult esitatud põhjendused, mis puudutavad kompromisskokkuleppe ühitamist tavalise kaubanduskokkuleppega. Selle põhjus on asjaolu, et kompromisskokkuleppe ühitamine litsentsilepinguga on kohane viis vaidluse lõpetamiseks, võimaldades geneerilisi ravimeid tootval ettevõtjal turule siseneda ning rahuldades mõlema vaidluse poole soove. Lisaks sellele on turustamis- ja vaidlustamiskeeldude sisaldumine kompromisskokkuleppes õiguspärane, kui selle kokkuleppe aluseks on patendi kehtivuse tunnustamine poolte poolt. Patendi kehtivuse tunnustamine poolte poolt on aga ka litsentsilepingu aluseks, kuna sellel on mõte vaid siis, kui litsentsi tegelikult kasutatakse (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 943–947).

64.

Lugemaks tuvastatuks, et kompromisskokkuleppega ühitatud litsentsilepinguga varjatakse tegelikult patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule vastupidise makse tegemist, peaks komisjon seega tõendama, et tasu, mille see äriühing patendiomanikule litsentsilepingu alusel maksis, on ebanormaalselt väike (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 948 ja 952).

65.

Pealegi leevendab litsentsilepingu konkurentsi soodustav toime kompromisskokkuleppe turustamis- ja vaidlustamiskeeldude konkurentsi kahjustavat mõju, kuna litsentsileping soodustab geneerilisi ravimeid tootva äriühingu turule sisenemist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 953–956).

66.

Kui poolte vahel on tegelik kohtuvaidlus ning litsentsileping on otseselt seotud selle vaidluse kompromisskokkuleppega lahendamisega, ei ole selle lepingu ühitamine kompromisskokkuleppega niisiis tõsiseltvõetav märk vastupidise makse tegemisest. Niisugusel juhul peab komisjon teiste asjaolude alusel tõendama, et litsentsilepingu näol ei ole tegemist tavalistel turutingimustel tehtud tehinguga ning et sellega varjatakse vastupidise makse tegemist nii, et neid lepinguid koos tuleb käsitada eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 963).

67.

Neist kriteeriumidest lähtudes käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 964–1032 Krka kompromisskokkulepet ja Krka litsentsilepingut, asudes lõpuks seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et neil kokkulepetel oli konkurentsivastane eesmärk. Selle seisukoha võtmisel tugines Üldkohus eeskätt järgmistele kaalutlustele:

68.

Viimaks asus Üldkohus vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 1041–1060 seisukohale, et ekslik oli Krka üleandmis- ja litsentsilepingu kvalifitseerimine eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, kuna selle aluseks oli ekslik eeldus turgude jagamise kohta Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepinguga.

69.

Komisjoni hinnangul on Üldkohus eespool punktides 62–68 kokkvõtlikult esitatud põhjendustes rikkunud mitut õigusnormi.

70.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tuginedes Krka kokkulepete eesmärke analüüsides sellele, et Krka väidetavalt tunnustas patendi 947 kehtivust, ent jättes käsitlemata esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite, mis puudutas Krka ja Servier’ vahelist potentsiaalset konkurentsi (i).

71.

Apellatsioonkaebuse teises väites leiab komisjon, et Üldkohus on oma analüüsis teinud vigu, leides, et litsentsi näol ei olnud tegemist stiimuliga selleks, et Krka nõustuks Krka kompromisskokkuleppest tulenevate piirangutega (ii).

72.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites toob komisjon esile, et Üldkohus on vääralt kohaldanud eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõistet, olles eelkõige asunud seisukohale, et Servier’ ja Krka vahel ei toimunud turgude jagamist, kuna tegemist ei olnud „kindla“ ära jagamisega, moonutanud tõendid, mis puudutavad poolte veendumusi või ka leidnud, et duopol tekkis nende poolte hilisemate valikute, mitte aga kokkulepete tagajärjel (iii).

73.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme poolte kavatsusi puudutavate dokumentaalsete tõendite hindamisel (iv).

74.

Apellatsioonkaebuse viiendas väites väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, võttes arvesse litsentsi konkurentsi soodustavat mõju (v).

75.

Apellatsioonkaebuse kuuendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel rikkunud õigusnormi, keeldudes tunnistamast, et Krka üleandmis- ja litsentsileping oli konkurentsi kahjustav (vi).

76.

Apellatsioonkaebuse esimese väitega väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi ning moonutanud tõendeid, asudes ebapiisavate põhjenduste pinnalt seisukohale, et Krka kokkulepete sõlmimise ajal Krka faktiliselt Servier’le enam konkurentsisurvet ei avaldanud.

77.

Kõigepealt tuleb tagasi lükata Servier’ vastuväited, mille kohaselt on see apellatsioonkaebuse väide ühtaegu vastuvõetamatu ja tulemusetu.

78.

Esiteks, vastupidi Servier’ väidetule on komisjon märkinud täpselt ära, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte tema kriitika puudutab.

79.

Teiseks ei püüa komisjon, nagu Servier väidab, taotleda Euroopa Kohtult uue hinnangu andmist faktiliste asjaoludele. Komisjon väidab, et Üldkohus ei ole järginud tõendamiskoormist ja tõendite kogumist käsitlevaid liidu õiguse norme ning on tõendeid moonutanud ega ole sellekohaseid selgitusi piisavalt põhjendanud. Sellistele vigadele võib aga Euroopa Kohtule esitatavas apellatsioonkaebuses tugineda. Lisaks sellele puudutab komisjoni kriitika Üldkohtu poolt hinnatud faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ning õiguslikke tagajärgi, mida viimane nende pinnalt kohaldas, mis allub apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel samuti Euroopa Kohtu kontrollile. ( 46 )

80.

Kolmandaks ei saa nõustuda ka Servier’ argumentidega, mille kohaselt on see apellatsioonkaebuse väide tulemusetu.

81.

Servier’ hinnangul ei saa see, et Üldkohus ei käsitlenud Servier’ ja Krka vahelise potentsiaalse konkurentsi olemasolu, kahtluse alla seada vaidlustatud kohtuotsuse järeldusi, et tegemist ei olnud eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, ning mis põhinevad muudel asjaoludel kui Krka kvalifitseerimine Servier’ potentsiaalseks konkurendiks.

82.

See Servier’ vastuväide osutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1234 esitatud Üldkohtu põhjendusele, mille kohaselt ei olnud Üldkohtul enam vaja Servier’ ja Krka vahelist potentsiaalset konkurentsi puudutavat väidet käsitleda, kuna leidis tuvastamist, et Krka lepingute näol ei olnud Üldkohtu analüüsi kohaselt tegemist ei eesmärgil ega tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga.

83.

Ent vastupidi muljele, mis jääb kõnealusest punktist ja vastupidi sellele, mida leiab Servier, ei ole Üldkohus leidnud, et Krka kokkulepped ei kvalifitseeru eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks (ega ka seda, et need ei kvalifitseeru tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks ( 47 )) sellistel põhjustel, mis ei ole seotud Krka kvalifitseerumisega Servier’ potentsiaalseks konkurendiks.

84.

Nagu eespool punktides 60, 63 ja 67 esitatud Üldkohtu arutluskäigu kokkuvõttest ilmneb, ei ole Üldkohus Krka kokkuleppeid eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerinud, tuginedes sellele, et väidetavalt tunnustas Krka patendi 947 kehtivust. Sisuliselt on Üldkohus asunud seisukohale, et vastupidi komisjoni poolt tuvastatule (eespool punkt 58) ei nõustunud Krka kompromisskokkuleppega hõlmatud 18/20 liidu turul Servier’ga konkureerimisest hoiduma mitte seepärast, et Servier pakkus talle litsentsi ülejäänud seitsmel turul, vaid sellepärast, et ta uskus patendi 947 kehtivusse.

85.

Üldkohtu hinnangul saab vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid sisaldava patendivaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromisskokkulepet kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks vaid siis, kui see kokkulepe ei põhine patendi kehtivuse tunnustamisel poolte poolt, vaid patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule pakutaval stiimulil (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 262–265).

86.

Seega asjaolu, et Krka tunnustas väidetavalt patendi 947 kehtivust oli – koos asjaoluga, et litsentsilepingus väljenduval väärtuse ülekandmisel Krkale ei olnud väidetavalt stiimuli tunnuseid ( 48 ) – juhtmotiiv, millest Üldkohus Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi analüüsimisega seotud arutluskäigus lähtus (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 970, 971, 999, 1000, 1010–1012 ja 1026–1028).

87.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites väidabki komisjon nimelt, et Üldkohus ei võinud võtta seisukohta, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust, olemata eelnevalt käsitlenud küsimust, kas Krka ja Servier’ vahel esines potentsiaalne konkurents. Toetamaks teesi, et Krka oli Servier’ potentsiaalne konkurent, esitas komisjon väidetavalt tõendid, mille Üldkohus on tähelepanuta jätnud, ent mis tõendavad, et Krka, vastupidi, ei olnud veendunud selle patendi kehtivuses. Lisaks sellele on Üldkohus väidetavalt moonutanud komisjoni esitatud tõendeid, käsitlenud neid valikuliselt ning kujundanud selle pinnalt veendumuse seoses nimetatud patendi väidetava tunnustamisega Krka poolt ja esitanud nende tõendite tõlgendamisel ilmselgelt vääri alternatiivseid selgitusi.

88.

Sellest argumentatsioonist ilmneb, et komisjon ei väida mitte üksnes seda, et Üldkohus oleks pidanud hindama, kas Servier’ ja Krka olid Krka kokkulepete sõlmimise ajal potentsiaalsed konkurendid, vaid ka – ja eelkõige – seda, et nende kokkulepete konkurentsivastast eesmärki analüüsides on Üldkohus toimikus olevaid tõendeid hinnanud osaliselt või lausa valikuliselt ning neid tõendeid moonutanud.

89.

Pole mingit kahtlust, et selline kriitika on asjasse puutuv hinnangu andmisele Üldkohtu seisukohale, et Krka kokkulepped ei olnud konkurentsivastast laadi, kuna selle pinnalt võib – kui see osutub põhjendatuks – ilmneda, et see seisukoht on väär, ning see võib kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise. ( 49 )

90.

Sellest järeldub, et vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab esimese väite tulemusetust, tuleb tagasi lükata.

91.

Komisjoni hinnangul on Üldkohus vääralt kohaldanud õigusnorme, leides eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 970, 1026, 1028, 1154 ja 1162, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust ning et tema sammud pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ( 50 ) ei tõenda, et ta oli sellest otsusest hoolimata kindlalt otsustanud jätkata oma pingutusi turule sisenemiseks.

92.

Sissejuhatuseks on kasulik märkida, et konkurentsieeskirjade rikkumise esinemise küsimusele saab hinnangu anda vaid siis, kui asjaolusid, millele vaidlustatud otsuses tuginetakse, ei käsitleta eraldivõetuna, vaid kogumis, lähtudes asjaomase kaubaturu tunnustest. ( 51 ) ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise Üldkohus tagab nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist, lähtuvalt poolte esitatud väidetest. ( 52 )

93.

Seejärel on oluline tähele panna, et liidu õiguses on ülekaalus tõendite vaba hindamise põhimõte ja ainus asjasse puutuv kriteerium esitatud tõendite hindamiseks on nende usaldusväärsus. ( 53 ) Komisjon peab temal lasuva tõendamiskoormise täitmiseks esitama piisavalt täpsed ja omavahel kokkusobivad tõendid, et tekiks kindel veendumus, et väidetav rikkumine on toime pandud. ( 54 )

94.

Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea siiski ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile nõuetele. ( 55 ) Komisjoni valduses olevaid tõendeid peab saama täiendada nendest tehtavate järeldustega ning konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu võib seega tuletada teatud arvu kokkusattumuste ja kaudsete tõendite esinemisest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta. ( 56 )

95.

Kui komisjon tugineb eeldusele, et tuvastatud faktiliste asjaolude asetleidmist ei saa seletada muuga kui konkurentsivastase käitumisega, ei saa nõustuda, et rikkumine on tuvastatud, kui asjaomased ettevõtjad esitavad argumentatsiooni, mis näitab komisjoni kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevas kontekstis ja võimaldab nii komisjoni poolt rikkumise tuvastamisel faktidele antud selgituse asendada teise, usutavama selgitusega. ( 57 )

96.

Viimaks on tõendite moonutamisega tegemist siis, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär, ( 58 ) kuna Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. ( 59 )

97.

Vastupidi sellele, mida leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1016 Üldkohus, ei kuulu kõik need ja eelkõige eespool punktis 94 kokkuvõtlikult kirjeldatud põhimõtted kohaldamisele mitte üksnes siis, kui komisjon peab kokkuleppe või konkurentsivastaste kontaktide olemasolu järeldama osaliste ja hajusate tõendite pinnalt. Need põhimõtted on asjasse puutuvad ka sellises olukorras nagu käesolev, kus komisjon sai tutvuda vaidlusaluste kokkulepete sisuga. ( 60 )

98.

Sellises olukorras ei ole mõistagi vaja nende kokkulepete sisu järeldamise teel välja selgitada. Vastus küsimusele, kas selle sisu eesmärk oli turu õigusvastane jagamine, nõuab aga järelduste tegemist mitte üksnes nimetatud sisu, vaid ka nende kokkulepete konteksti ning vajaduse korral poolte tahte pinnalt. ( 61 ) Selliste kontekstiga seotud asjaolude tõlgendamisel on aga eelviidatud põhimõtted jätkuvalt asjasse puutuvad.

99.

Käesoleval juhul on komisjon hinnanud selliseid kontekstiga seotud asjaolusid, et teha kindlaks, kas Krka oli enne Krka kokkulepete sõlmimist Servier’ potentsiaalne konkurent. Seejuures on komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1680–1700 ära märkinud, et Krka oli kaugelt esimene geneeriliste ravimite tootjast konkurent, kes perindopriili tarnimise osas Servier’ konkurentsipositsiooni ohustas, et Servier ja Krka konkureerisid juba siis perindopriili tarnimises Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Leedus, Poolas ja Sloveenias, ning et Krka oli potentsiaalne konkurent teistel liidu turgudel, kuna esiteks oli tema toode turule laskmiseks valmis, teiseks ei olnud patentidega seotud takistused ületamatud, kolmandaks oli tal mitme turu puhul teatav hulk koostööpartnereid, ning neljandaks tegi ta pingutusi neile turgudele sisenemiseks.

100.

Seoses konkreetsemalt Krka hinnanguga Servier’ patentide kehtivusele on komisjon sedastanud ühelt poolt, et mitu Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsusele eelnevast ajast pärit dokumentaalset tõendit kinnitavad, et Krka oli veendunud, et tema tühistamishagi rahuldatakse (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1685).

101.

Teisalt on komisjon leidnud, et nõustuda ei saa Krka väitega, et Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse tõttu lõpetas ta erbumiinperindopriili alfa-vormi turustamisele suunatud pingutuste tegemise ning et Krka poolt seejuures esile toodud asjaolud ei olnud veenvad, pidades silmas teatavat hulka tõendeid, mis kinnitasid, et Krka nimetatud otsusega ei nõustunud ja kavatses jätkuvalt oma tootega turule siseneda (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1686–1691).

102.

Komisjon leiab, et kui Üldkohus oleks arvesse võtnud vaidlusaluses otsuses nimetatud tõendeid ja seal esitatud põhjendusi, mida on kokkuvõtlikult kajastatud eespool punktides 99–101, ei oleks ta saanud asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 971, 1010, 1011 ja 1017 seisukohale, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust ning kaotas motivatsiooni jätkata pingutuste tegemist turule sisenemiseks pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse tegemist ja Ühendkuningriigis 3. oktoobril 2006 Krka suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist. ( 62 )

103.

Üldkohus on piirdunud sellega, et märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 970 ja 1154, et „kompromisskokkuleppe ja litsentsilepingu sõlmimise ajal [olid] olemas kooskõlalised kaudsed tõendid, mis lubasid pooltel arvata, et patent 947 on kehtiv“ ja viidanud seejuures nimetatud kohtuotsuse punktidele 967 ja 968. Neis punktides on ta kokku võtnud mõned faktilised asjaolud seoses patenti 947 puudutanud vastulausemenetlusega Euroopa Patendiametis ning Krka ja Servier’ vaheliste vaidlustega Ühendkuningriigi kohtutes. ( 63 )

104.

Nende asjaolude hulgast on Üldkohus siiski arvesse võtnud üksnes Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ning Krka suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisioni (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) poolt 3. oktoobril 2006. Seega ei ole ta arvesse võtnud järgmisi asjaolusid, mille komisjon on esile toonud käesolevas apellatsioonkaebuses ja mis on asjasse puutuvad sellest seisukohast, millise hinnangu andis Krka patendi 947 kehtivusele vahetult enne Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu allkirjastamist 27. oktoobril 2006.

105.

Üldkohus ei ole selgitanud ei seda, miks ta neid asjaolusid arvesse ei võtnud ega veel vähem seda, kuidas on kõnealused asjaolud tema hinnangul kooskõlas tõdemusega, et pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ja Ühendkuningriigi kohtu poolt esialgse õigusekaitse kohaldamist 3. oktoobril 2006 tunnustas Krka väidetavalt patendi kehtivust.

106.

Esiteks ei ole Üldkohus osutanud ühelegi asjaolule, mis lükkaks ümber komisjoni väite, et pole ühtki vaadeldavate sündmuste aegset dokumenti, millest nähtuks, et see otsus ja esialgne õiguskaitse muutsid Krka arvamust patendist 947.

107.

Komisjon on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1688 ja 1690 möönnud, et pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ei olnud Krka mõistagi enam oma menetluslikus positsioonis täiesti veendunud ning et see otsus ja Ühendkuningriigis Krka ja Apotexi vastu kohaldatud esialgne õiguskaitse ( 68 ) mõjutasid kindlasti Krka hinnangut patendiga seotud olukorrale. Komisjoni analüüsi kohaselt aga oli Krka kaugel sellest, et patendi 947 kehtetuks tunnistamise nõudmisest loobuda, ning tema partnerid toetasid teda. Miski ei välistanud reaalset ja konkreetset võimalust, et Krka saavutab vaidluse sisulisel läbivaatamisel patendi 947 kehtetuks tunnistamise.

108.

Nagu komisjon väidab, kinnitavad seda analüüsi eespool punktis 104 osutatud asjaolud, samas kui Üldkohtu vastupidine seisukoht toimikus olevatest tõenditest toetust ei leia.

109.

Teiseks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1010 ja 1011 tuginenud Krka vastusele komisjoni teabenõudele, mis on ära toodud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 913 ja kus Krka kinnitas eelkõige, et „[l]itsentsi omandamine ja vastulausete tagasi võtmine leiti olevat Krka jaoks sel hetkel parim lahendus“ ja et „[k]õigi teiste stsenaariumide korral oleks toote turule toomine saanud toimuda mitte varem kui kahe aasta pärast 2006. aasta juulist arvates, ning isegi pärast seda ei oleks toote turule toomine olnud tagatud (patendi 947 kehtima jäämise risk, alfa-vormist erineva vormi väljaarendamise riskid)“. Üldkohus on sedastanud, et see väljavõte „toetab seisukohta, et Krka pidas turule jäämist või kohest turule sisenemist neis litsentsilepinguga hõlmatud seitsmes liikmesriigis ilma sellise lepinguta patendi 947 tõttu võimatuks“.

110.

Omistades nõnda Krka poolt komisjonis toimunud menetluse ajal tehtud avaldusele suurema kaalu kui tõenditele, mis kajastavad Krka veendumusi enne Krka kokkulepete sõlmimist, on Üldkohus aga rikkunud liidu kohtus tõendamist puudutavaid põhimõtteid. Nende põhimõtete kohaselt on hilisematel avaldustel, mis on tehtud seoses komisjonis toimuva menetlusega, väiksem tõendusväärtus kui vaidlusaluse konkurentsivastase tegevuse aegsetel tõenditel ja dokumentidel, mis on koostatud in tempore non suspecto ning asjaomaste faktiliste asjaoludega otseselt seotud. ( 69 )

111.

Kolmandaks on samast loogikast lähtudes raske mõista, kuidas sai Krka väide, mis esitati komisjoni juurdluse ajal ja millele on osundatud vaidlusaluse otsuse punktis 1738, et Krka kompromisskokkuleppe sõlmimata jätmisega kaasnenud aletrnatiivkulu oleks olnud „3 aasta jooksul enam kui 10 miljonit eurot“ saamata jäänud kasumit“, olla – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1000 märkinud on – „täiendav märk sellest, et Krka pidas patenti 947 kehtivaks“. Väidetavalt vastab see kasumile, mida planeeriti seitsmele Krka litsentsilepinguga hõlmatud turule sisenemisel või sinna jäämisel ning seega litsentsi hinnangulisele ärilisele väärtusele.

112.

Komisjon on siiski õigesti leidnud, et sellest, et Krka hindas niimoodi litsentsi väärtust komisjonis toimunud menetluse ajal, ei ole võimalik Üldkohtu eeskujul järeldada, et Krka oli kokkulepete sõlmimise ajal seisukohal, et patent 947 on kehtiv. Üldkohus näib selle tõlgenduse tuletavat ideest, et nimetatud Krka avaldus tähendas seda, et ta oli kokkulepete sõlmimise ajal veendunud, et kui ta Servier’lt litsentsi ei saa, siis jääb ta sellest summast ilma, sest ilma sellise litsentsita ei saa ta neile turgudele siseneda või sinna jääda.

113.

Ent nagu komisjon märgib, ei ole ühtki märki, mis sellist tõlgendust toetaks ning seevastu on tõsiseid märke, mis näitavad, et Krka oleks litsentsidega hõlmatud turgudele jäänud ka siis, kui kokkuleppeid Servier’ga ei oleks sõlmitud, nagu eelkõige asjaolu, et Krka jätkas oma toote müümist Ungaris pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ning kaitses end Ungaris edukalt Servier’ esialgse õiguskaitse taotluse vastu (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1675).

114.

Neljandaks on arusaamatu ka see, miks omistas Üldkohus esmase tähtsuse esialgsele õiguskaitsele, mida kohaldas Servier kasuks Krka vastu Ühendkuningriigi kohus 3. oktoobril 2006, ent ei ole vaidlustatud kohtuotsuse asjaomases osas, kus käsitletakse Krka kokkulepete eesmärki, isegi maininud seda, et 13. oktoobril 2006 jäeti Ungaris samasugune Servier’ poolt Krka vastu esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. ( 70 )

115.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1155 ehk osas, kus käsitletakse Krka kokkulepete tagajärgi, on Üldkohus selle argumendi tagasi lükanud, kuna tegemist oli menetlusega, mis ei puudutanud mõnda neist riikidest, kus komisjon oli tuvastanud tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu (Prantsusmaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik (vt eespool punkt 39)). See argument aga ei ole asjasse puutuv selgitamaks, miks ei mõjutanud Krka kohtus saavutatud edu tema arusaama patendi 947 kehtivusest ning oma positsioonist selle vaidlustamisel, samas kui esialgsel õiguskaitsel, mille Servier sai Krka vastu Ühendkuningriigis, oli Üldkohtu hinnangul Krka arusaamale sedavõrd määrav mõju. Nagu komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1690 ja 1697 näidete varal selgitas, võis edukas vaidlustamine ühes kohtus kaasa tuua rea vaidlustamisi teistes kohtutes. Seda kinnitavad eespool punktides 23–25 kirjeldatud menetlused, mille algatasid Apotex ja tema tütarettevõtjad.

116.

Lisaks sellele on eksitav vaidlustatud kohtuotsuse punktis 968 (selle autentses, prantsuskeelses versioonis) sisalduv Üldkohtu tähelepanek, et 3. oktoobri 2006. aasta kohtumäärusega Ühendkuningriigi kohus „rahuldas […] Servier’ esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ning jättis Krka poolt 1. septembril 2006 esitatud taotluse rahuldamata“. Selles punktis on Üldkohus maininud üksnes asjaolu, et Krka taotles 1. septembril 2006 esitatud vastuhagiga patendi 947 tühistamist, mistõttu jääb mulje, et 3. oktoobril 2006 jäeti rahuldamata see vastuhagi. Tegelikult see nii siiski ei olnud. Üldkohus on jätnud nimetatud punktis täpsustamata, et Krka esitas 1. septembril 2006 ka lühimenetluse otsuse tegemise taotluse. 3. oktoobri 2006. aasta kohtumäärusega jättis Ühendkuningriigi kohus aga rahuldamata üksnes selle lühimenetluse otsuse tegemise taotluse, kuna ta leidis, et patendivaidlus tuleb üldmenetluses läbi vaadata. Seevastu ei jätnud kohus selles etapis rahuldamata Krka poolt patendi 947 tühistamiseks esitatud vastuhagi, vaid see jäi menetlusse kuni menetluse lõpetamiseni seoses Krka kompromisskokkuleppe sõlmimisega (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 23 ja vaidlusaluse otsuse põhjendused 904 ja 1689). Nagu ka komisjon oma kirjalikes avaldustes ja käesoleva apellatsioonkaebuse arutamiseks toiminud kohtuistungil märkis, soovis kohus patendivaidluse läbi vaadata kiiresti ja määras asja lahendamiseks kiirendatud menetluses, mis pidi algama 21. veebruaril 2007.

117.

Viiendaks, nagu komisjon täpsustab, on Üldkohtu tõlgendus, mille kohaselt olid Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus ja Servier’le Ühendkuningriigi kohtu poolt 3. oktoobril 2006 Krka vastu antud esialgne õiguskaitse määrava tähtsusega asjaolud, mis veensid Krkat patendi 947 kehtivuses ning loobuma sõltumatult turule sisenemiseks tehtavatest pingutustest, vastuolus teiste Üldkohtu väidetega.

118.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 366–370 on Üldkohus nimelt selgitanud, et tingituna oma ajutisest laadist ei takistanud selline esialgse õiguskaitse kohaldamine potentsiaalse konkurentsi tekkimist, et isegi sisulised kohtuotsused on kuni edasikaebevõimaluste ammendumiseni ajutised, ning et otsus, mis kinnitab patendi kehtivust, nagu Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus (lisaks sellele, et ka selle sai veel edasi kaevata ning hiljem see pealegi tühistati ( 71 )) ei määra kuidagi kindlaks seda, kas patendiomaniku väitel patenti rikkuvad geneerilised tooted tegelikult patendist tulenevaid õigusi rikuvad või mitte.

119.

Kuuendaks ei ole veenvad ka alternatiivsed selgitused, mille Üldkohus on esitanud, põhjendamaks seisukohta, et need asjaolud, mida ta oma analüüsis arvesse võttis, ei lükka ümber tõdemust, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust.

120.

Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1026 ja 1162 leidnud, et „asjaolu, et Krka jätkas Servier’ patentide vaidlustamist ning oma toote turustamist ka siis, kui Euroopa Patendiameti vastulausete osakond oli patendi nr 947 kehtivust kinnitanud, ei ole niisugune määrav asjaolu, mille pinnalt järeldada, et tegu oli eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, kuna see, et Krka jätkas Servier’le konkurentsisurve avaldamist, on selgitatav Krka sooviga – hoolimata talle ette nähtavatest vaidlustega seotud riskidest – tugevdada oma positsiooni Servier’ga kompromisskokkuleppeni jõudmiseks peetavatel võimalikel läbirääkimistel“.

121.

Komisjon leiab aga õigesti, et sellisele seisukohale asudes on Üldkohus andnud ilmselgelt väära hinnangu faktilisele asjaolule, et pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse tegemist jätkas Krka patendi 947 vaidlustamist, ega ole arvesse võtnud kõiki eelpool viidatud ja komisjoni poolt tuvastatud asjaolusid ega hinnanud neist lähtudes oma alternatiivse põhjenduse tõenäosust.

122.

Pidades silmas aga komisjoni kogutud tõendeid, mida on kokkuvõtlikult kajastatud eespool punktis 104, ei saa kuidagi põhjendatav olla Üldkohtu seisukoht, et Krka oli veendunud patendi 947 kehtivuses ja et ta jätkas selle patendi kehtivuse kohtulikku vaidlustamist üksnes selleks, et saada parem positsioon Servier’ga peetavatel läbirääkimistel, ning Üldkohus ei ole esile toonud midagi, mis seda tõlgendust toetada saaks.

123.

Peale selle on Üldkohus, nagu komisjon õigesti märgib, iseendale vastu rääkinud, olles ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 963 ja 965–968 selgitanud, et Servier’ ja Krka vahelised vaidlused olid tegelikud, leides aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1026 samas, et Krka poolt oli nende vaidluste jätkamine puhtalt strateegiline käik parema positsiooni saamiseks Servier’ga kompromisskokkuleppe sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel.

124.

Seitsmendaks on Üldkohus ebaveenva selgitusega tagasi lükanud komisjoni vastuväite, mis sisaldus vaidlusaluse otsuse punktides 1747–1756 ja mida komisjon kordas käesolevas apellatsioonkaebuses, ning mille kohaselt ei kajasta Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu sisu ei patentidega seotud positsioone ega riske nende kokkulepetega hõlmatud riikides. Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias ei olnud patendile 947 vastavat riigisisest patenti antud, ( 72 ) ent Servier pidi neis riikides litsentsi andma. Komisjoni hinnangul näitab see, et nende kokkulepete eesmärk ei olnud selle patendi väärtusel põhineva kompromisskokkuleppe saavutamine, vaid turgude omavahel jagamine, lähtudes üksnes poolte majandushuvidest. Seega ei põhinenud kokkulepped „patentidega seotud erinevatel riskidel Krka jaoks, vaid majandusliku huviga seotud piirkondadel, kuna Leedu ja Slovakkia olid Krka võtmetähtsusega turgude hulgas“.

125.

Seda vastuväidet ei ole Üldkohus arvesse võtnud ning on seda temaatikat käsitlenud üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1007–1009 ja 1027, kus ta leidis, et neil seitsmel turul oli Krka litsentsilepingul konkurentsi soodustav mõju, olgugi, et mõnedel neist turgudest ei olnud patendile 947 vastavaid riigisiseseid patente veel antud, mistõttu ei olnud Krkal sinna sisenemiseks litsentsi vaja. Üldkohtu hinnangul oli litsents Krkale siiski kasulik, et vältida tulevaste vaidlustega seotud riske, juhul kui Servier’le oleks neil turgudel patendid antud. See argumentatsioon on aga ebapiisav mitte üksnes selleks, et tõendada litsentsi väidetavat konkurentsi soodustavat mõju, ( 73 ) vaid ka selleks, et lükata ümber komisjoni tõlgendust, mille kohaselt ei põhinenud Krka kokkulepped poolte arusaamal patentidega seotud riskidest erinevatel asjaomastel turgudel.

126.

Kaheksandaks ei saa nõustuda ka Üldkohtu seisukohaga, mis sisaldub sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 943–947, 963, 965–972, 1030 ja 1157 ning mille kohaselt kinnitab juba Krka litsentsilepingu sõlmimine ise seda, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust.

127.

Seda järeldust on Üldkohus põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 947, 1030 ja 1157, märkides, et litsentsilepingu sõlmimine, mis on litsentsiaadi seisukohast põhjendatud vaid juhul, kui ta litsentsi ka tegelikult kasutab, põhineb poolte poolt patendi kehtivuse tunnustamisel. Asjaolust, et põhimõtteliselt või üldjuhul põhineb litsentsileping vastava patendi tunnustamisel, tehtud järeldus, et konkreetsel juhul sellise lepingu pooled kõnealuse patendi kehtivust tingimata tunnustavad, näib aga ringtõestusena. Pealegi kahjustaks liidu konkurentsiõiguse rakendamist raskelt see, kui konkurentsivastase kokkuleppe pooled saaksid ELTL artikli 101 kohaldamist vältida pelgalt seeläbi, et valivad oma kokkuleppele mingi teatava vormi. ( 74 )

128.

Kuna kokkuleppe vorm ei saa olla määrav, tuleb komisjonil ja liidu kohtul – nagu ilmneb ka eespool punktides 92–96 osundatud kohtupraktikast – vastavalt tõendamist käsitlevatele eeskirjadele tugineda asjasse puutuvate, omavahel haakuvate ja veenvate tõendite kogumile, tõendamaks, et konkreetsel juhul tuleb kõnealune kokkulepe kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

129.

Vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1018, 1019 ja 1025 märgitule nähtub eeltoodud käsitlusest, et komisjon oli tuvastanud sellise asjaolude kogumi tõendamaks, et Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu sõlmimise ajal ei olnud Krka veendunud patendi nr 947 kehtivuses, vaid oli, vastupidi, otsustanud kindlalt jätkata selle vaidlustamist ning püüdis sellest patendist hoolimata turule siseneda või sinna jääda. Üldkohus on nimetatud punktides vääralt leidnud, et komisjoni kogutud tõendid olid fragmentaarsed ja ebamäärased, olemata hinnanud neid tõendeid kogumis ning andes enda poolt valikuliselt uuritud tõenditele ilmselgelt väära hinnangu.

130.

Neil asjaoludel on põhjendatud komisjoni seisukoht, et Üldkohus on rikkunud tõendamist ja liidu kohtu poolt selle õiguslikku kontrollimist puudutavaid põhimõtteid. Nagu märgitud, tuleneb neist põhimõtetest, et tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses ning nende kontroll peab hõlmama ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente. ( 75 )

131.

Käesoleval juhul on Üldkohus toimikus olevaid tõendeid hinnanud ilmselgelt valikuliselt, jättes tähelepanuta suure hulga asjasse puutuvaid tõendeid ning andes arvesse võetud tõenditele ebaveenvaid ja toimikuga mitte haakuvaid tõlgendusi. See teistsugune kontekst, milles Üldkohus on püüdnud komisjoni tuvastatud asjaolusid näidata, ei võimalda komisjoni poolt faktidele antud selgitust asendada teise usutava selgitusega.

132.

Neist kaalutlustest nähtub, et apellatsioonkaebuse esimese väitega tuleb nõustuda.

133.

Pidades silmas seda, kui suure tähtsuse on Üldkohus Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi analüüsimisel omistanud (põhjendamatuks osutunud) tõdemusele, et Krka patendi 947 kehtivust tunnustas, toob apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendatus üksi kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise osas, milles on leitud, et kõnealuste kokkulepete konkurentsi piirav laad ei ole tõendatud.

134.

Eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise järel Euroopa Kohtu poolt kohtuasja läbivaatamise huvides on siiski kasulik käsitleda ka komisjoni apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väiteid, mis puudutavad Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi käsitlemist Üldkohtu poolt.

135.

Apellatsioonkaebuse teises väites leiab komisjon, et analüüsides Krka litsentsilepingu kui Krka kompromisskokkuleppes sisalduvate piirangutega nõustumise eest Krkale pakutud stiimuli sisu ja eesmärke, on Üldkohus rikkunud mitut õigusnormi, moonutanud tõendeid ning põhjendanud kohtuotsust ebapiisavalt ja vastuoluliselt.

136.

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1738 ja sellele järgnevates põhjendustes on komisjon leidnud, et litsents, mille Servier Krkale seitsmel Kesk- ja Ida-Euroopa turul andis, oli märkimisväärseks stiimuliks, et Krka nõustuks kompromisskokkuleppes mitte konkureerima Servier’ga 18/20 ülejäänud liidu turul.

137.

Komisjoni hinnangul oli litsents märkimisväärne stiimul, et Krka nende piirangutega nõustuks, kuna esiteks puudutas see Krka ajaloolisi turgusid liidus, kus tema kasumimarginaalid olid kõige suuremad, teiseks andis talle kindluse, et Servier ei ohusta teda enam patendist 947 tulenevate õiguste maksma panemisega ning kolmandaks oli tegemist ainulitsentsiga, millega loodi seitsmel asjaomasel turul Servier’ ja Krka faktiline duopol. Seega tekkis Krkal kindlus, et tänu litsentsile on tagatud tema läbimüük ja et tänu piiratud konkurentsisurvele kõnealustel turgudel saab ta suuri kasumeid. Krka hindas saadud eeliste rahaliseks väärtuseks enam kui 10 miljonit eurot (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1738–1742).

138.

Üldkohus omalt poolt on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 948–952 leidnud, et kuna patendi kehtivuse tunnustamisel põhineva litsentsilepingu ühitamine turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid sisaldava kompromisskokkuleppega on põhimõtteliselt põhjendatud, ei ole selline ühitamine „tõsiseltvõetav märk“ vastupidise makse tegemisest. Seega näitamaks, et kompromisskokkuleppega ühitatud litsentsilepinguga varjatakse tegelikult patendiomaniku poolt vastupidise makse tegemist geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, peab komisjon tõendama, et tasu, mille kõnealune äriühing nimetatud patendiomanikule selle litsentsilepingu alusel maksis, oli ebanormaalselt madal ning et seda kokkulepet ei sõlmitud seega tavalistel turutingimustel.

139.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 975–984 on Üldkohus leidnud, et käesoleval juhul ei olnud tasu, mille Krka pidi Servier’le Krka litsentsilepingu alusel tasuma, ebanormaalselt madal, ning et komisjon ei ole tõendanud, et selle kokkuleppe näol ei olnud tegemist tavalistel turutingimustel tehtud tehinguga. Üldkohtu hinnangul ei ole komisjon niisiis tõendanud Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu alusel stiimulina käsitatava vastupidise makse tegemist.

140.

Sissejuhatuseks on oluline täpsustada, et vastupidi Servier’ seisukohale ei puuduta küsimus, kas Üldkohus on õigesti leidnud, et Krka kompromisskokkuleppest ja Krka litsentsilepingust koosnev lepingute kogum ei kinnita Servier poolt Krkale väärtuse ülekandmist nii, et viimase ainus vastutasu oli kohustus mitte konkureerida, hinnangu andmist faktilistele asjaoludele, mis kuulub – välja arvatud tõendite moonutamise korral – Üldkohtu pädevusse. Vastupidi, see küsimus puudutab õiguslikku kvalifikatsiooni, mille Üldkohus asjasse puutuvatele faktilistele asjaoludele omistas, ja õiguslikke järeldusi, mida viimane nende pinnalt tegi, mis allub apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile. ( 76 )

141.

Nagu Euroopa Kohus on leidnud, ( 77 ) on sellised kompromisskokkulepped nagu käesoleval juhul käsitletav, eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena käsitatavad siis, kui kättesaadavate tõendite kogumist järeldub, et originaalravimite tootja poolt geneeriliste ravimite tootjale rahalise või mitterahalise üle kantud väärtuse positiivne jääk on selgitatav üksnes nende poolte ärihuviga mitte konkureerida võrdsetel alustel. Hindamaks, kas see nii on, tuleb anda hinnang sellele, kas originaalravimite tootja poolt geneeriliste ravimite tootjale üle kantud väärtuse positiivne jääk võib olla põhjendatud võimalike muude vastusooritustega kui konkureerimisest hoidumine. Eitava vastuse korral tuleb kindlaks teha, kas positiivne jääk on piisavalt suur, et tõepoolest ajendada asjaomast geneeriliste ravimite tootjat asjaomasele turule sisenemisest või selle püüdlemisest loobuma.

142.

Ent vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, on komisjon vaidlusaluses otsuses tõendanud, et Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu koosluse puhul see nii tõepoolest oli.

143.

Nagu komisjon sisuliselt märgib, on Üldkohus seda puudutavas analüüsis teinud kolm viga. Kõigepealt ei ole Üldkohus teinud järeldust, mille ta oleks pidanud tegema lähtudes asjaolust, et litsents, mille Servier Krkale seitsmel Kesk- ja Ida-Euroopa turul andis, oli vastutasu Krka kohustuse eest mitte konkureerida Servier’ga ülejäänud 18/20 liidu turul. Teiseks on Üldkohus keskendunud litsentsitasu määrale ja asjaolule, et see oli kokku lepitud tavalistel turutingimustel, võtmata arvesse Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepinguga loodud lepingulist skeemi tervikuna, selle eesmärke ja konteksti. Viimaks ei ole Üldkohus nõustunud sellega, et litsents tähendas Servier’ poolt märkimisväärse väärtuse üle kandmist Krkale.

144.

Nagu komisjon märgib, tulenevad need vead eelkõige asjaolust, et Üldkohtu analüüs lähtub ettekujutusest, et tegemist on vastava patendi väärtusel põhineva kompromisskokkuleppe ja turutingimustel sõlmitud eraldiseisva litsentsiga. Kaudselt sellele ettekujutusele tuginedes on Üldkohus aga eiranud põhimõtteid, mille järgimise vajadust on vaidlustatud kohtuotsuses ometi kinnitatud ja mille kohaselt tuleb selle kindlaks tegemiseks, kas kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk, pöörata tähelepanu selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub. ( 78 )

145.

Esiteks sisaldab Üldkohtu analüüs vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1029 üht vastuolu. Üldkohus on seal leidnud, et vaidluse all mitte olnud asjaolu, et litsents oli Krka jaoks kompromisskokkuleppes sisalduvate turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustumise tingimus (Krka oli märkinud, et „ohverdas“ Lääne-Euroopa turud Kesk- ja Ida-Euroopa turgude nimel (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1748)), „ei saa […] tõendada, et litsentsileping ei olnud tavapärastel turutingimustel tehtud tehing“.

146.

Kokkulepe, mille kohaselt annab patendiomanik geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule litsentsi teatavatel turgudel, ent mille vastutasuks ei ole (või ei ole üksnes) selle geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt litsentsi eest makstav tasu, vaid selle äriühingu kohustus patendiomanikuga teistel turgudel mitte konkureerida, ei ole aga käsitatav tavalistel turutingimustel sõlmitud tehinguna. Tavalistele turutingimustele ei vasta see, et vastutasuks teatavate turgude jaoks antud litsentsi eest on kohustus hoiduda konkureerimisest teistel turgudel, eelkõige kui selline kokkulepe ei ole põhjendatav erinevustega lähtudes vastavate patentidega seotud olukorrast.

147.

Selliseid patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmist hõlmavaid kokkuleppeid, mis seisnevad ühelt poolt teatavatel turgudel tegutsemiseks litsentsi andmises ja teiselt poolt nimetatud äriühingu kohustuses selle patendiomanikuga teistel turgudel mitte konkureerida, tuleb analüüsida vastavalt Euroopa Kohtu poolt sõnastatud analüüsiskeemile, millele on osutatud eespool punktis 141, et teha kindlaks, kas väärtuse ülekandmisele patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule vastab ka mingisugune muu vastutasu peale viimase kohustuse konkureerimisest hoiduda.

148.

Nagu komisjon õigesti leiab, ja vastupidi eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 943, 956, 963 ja 974 märgitule, ei ole mingisugust põhjust sellest analüüsiskeemist käesoleval juhul hälbida seepärast, et sõlmitud kokkulepe on vormi poolest litsents ning et väärtuse ülekandmine toimus mitterahalises vormis ehk nii, et Servier loovutas Krkale oma teatava turuosa litsentsiga hõlmatud turgudel. Nagu eespool punktides 127 ja 128 märgitud, kahjustaks liidu konkurentsiõiguse rakendamist raskelt see, kui konkurentsivastase kokkuleppe pooled saaksid ELTL artikli 101 kohaldamist vältida pelgalt seeläbi, et valivad oma kokkuleppele mingi teatava vormi. Otsustav ei ole mitte kokkuleppe vorm, vaid küsimus, kas kokkuleppe sisust, eesmärkidest ja kontekstist nähtub, et selle eesmärk on konkurentsi piiramine.

149.

Seetõttu ei välista vaidlustatud kohtuotsuse punktides 943–948, 953 ja 963–969 esile toodud asjaolud, et Servier’ ja Krka vahelised patente puudutavad vaidlused olid tegelikud ning et litsents oli nende vaidlustega seotud, seda, et selline kokkulepe on laadilt konkurentsivastane, nagu komisjon on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1709 õigesti selgitanud. See on seda enam tõsi, et nagu eespool punktides 124 ja 125 juba näidatud, ei kajasta Krka kompromisskokkuleppe ega Krka litsentsilepingu sisu patentidega seotud positsioone ja riske nende kokkulepetega hõlmatud riikides. Seega ei nähtu, et kompromisskokkulepe ja litsentsileping oleksid peegeldanud vastavate patentidega seotud olukorda puudutavat kompromisskokkulepet. ( 79 )

150.

Teiseks, kui võrrelda eespool punktides 141 ja 144 nimetatud analüüsiskeemi ja põhimõtetega seda, kuidas on Krka kompromisskokkulepet ja Krka litsentsilepingut analüüsinud Üldkohus, siis näib põhjendatud olevat komisjoni väide, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 963, 973–984 ja 1029 on Üldkohus omistanud liiga suure kaalu küsimusele, kas litsentsi andmine üksi – kui seda vaadata sõltumatult kompromisskokkuleppest – vastas tavalistele turutingimustele ning kas tasumäär oli ebanormaalselt madal.

151.

Nagu komisjon õigesti leiab, ei ole kohane analüüsida seda küsimust eraldivõetuna. Põhjus seisneb selles, et kui analüüsida kompromisskokkulepet ja litsentsilepingut koos, siis ilmneb, et litsentsi andmine iseenesest (sõltumata tasumäärast ja küsimusest, kas see vastas tavalistele turutingimustele) kujutas endast vastutasu, mille Servier andis Krkale viimase kohustuse eest mitte konkureerida kompromisskokkuleppega hõlmatud 18/20 Lääne-Euroopa turul. Krka kompromisskokkuleppes ei ole mainitud muid Krka poolt Servier’ kasuks kantud kulusid või talle tehtud vastusooritusi, millega saaks olla selgitatav, miks Servier Krkale litsentsi andis (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1706 ja 1735 ning joonealune märkus 2354).

152.

Omavahel lahutamatult seotud Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu kontekstist (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1701–1704, 1710, 1745 ja 1746), nende kokkulepete eesmärkidest ja poolte kavatsustest, mille on komisjon ära näidanud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1670–1763, nähtuvad tegelikud põhjused ja see, kuidas toimus Servier ja Krka vahel liidu turgude jagamine ning nende kahe ettevõtja duopoli loomine seitsmel litsentsiga hõlmatud turul. Need asjaolud, mida Üldkohus ei ole piisavalt arvesse võtnud, näitavad, et Krkale antud litsents oli vastutasu kompromisskokkuleppes sisaldunud konkureerimisest hoidumise kohustuse eest.

153.

Krka oli Servier’ potentsiaalne konkurent, kes oli liidus perindopriili tarnimise osas kõige kaugemale jõudnud ja seda eelkõige Servier’ jaoks maailma mastaabis kõige suurematel turgudel, nagu Prantsusmaa ja Ühendkuningriik. Lisaks sellele konkureeris Krka juba reaalselt mõnel litsentsilepinguga hõlmatud seitsmest turust, mis olid ajalooliselt olnud tema turud ja kus ta oli väga tugevalt esindatud (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1673, 1674, 1676, 1681, 1716, 1721, 1738 ja 1740). Ei näi seega tõenäoline, et Krka oleks loobunud kohalolekust neil turgudel ning oma kindlast otsusest püüda uuesti siseneda ka teistele liidu turgudele mingisuguse rahasumma maksmise eest, nagu teised geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud, kellega Servier kompromisskokkulepped sõlmis.

154.

Nagu mul juba on olnud võimalus näidata, annab väärtuse ülekandmine, mis seisneb patendiomaniku loas tegutseda teataval turul, geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule täiendava kasu võrreldes lihtsalt raha ülekandmisega. See kasu seisneb nimelt võimaluses turustada omaenda toodet ning luua endale nii klientuur ja turustuskanalid ning oma kaubamärk. ( 80 ) Veelgi olulisem on see „kaubamärgiravimite geneeriliste versioonide“ turul, kus ravimi väljakirjutamisel ei viidata mitte ravimi rahvusvahelisele mittekaubanduslikule nimetusele ehk tema molekulile või toimeainele, vaid ravimi kaubamärgile, mistõttu on geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel vaja edendada oma kaubamärke. Krka litsentsilepinguga hõlmatud turgudel see aga nõnda oligi (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1726).

155.

Kuna Krka puhul ei saanud Servier turul tegutsemist täielikult välistada nagu teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute puhul, kellega ta kokkulepped sõlmis, pakkus ta Krkale ühte osa tulust, mis tulenes monopolist, mis tekkis, kuna teised geneeriliste ravimite tootjatest potentsiaalsed konkurendid kõrvaldati turult ja välistati turu avamine geneerilistele ravimitele, mille tagajärjeks oleks olnud oluline hinnalangus. Tänu selle riski kõrvaldamisele ja Krka kontrollitud sisenemisele ainult ühele osale turust, said Servier ja Krka säilitada palju kõrgemad hinnad ja palju suuremad marginaalid, kui geneerilistele ravimitele turu avamise korral (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1721, 1724, 1728–1730 ja 1819). Nagu komisjon leiab, siis ilma vastukohustuseta hoiduda konkureerimisest litsentsiga mitte hõlmatud turgudel ei oleks Servier’l olnud põhjust anda Krkale litsentsi, mille andmisest ta oli varem keeldunud.

156.

Sisenemine ainult ühele osale turust koos kindlusega, et Krka ja Servier jäävad ainsateks ettevõtjateks sel turul ning teisi geneerilisi ravimeid turule ei tule, ( 81 ) oli Krka jaoks viimaks eelistatum kui kogu liidus Servier’ positsiooni vaidlustamise jätkamine. Põhjus oli eelkõige selles, et patendivaidluse võitmine ja sõltumatu turule sisenemine oleksid avanud turu kõigile geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele, mis oleks toonud kaasa drastilise hinnalanguse ja erinevate äriühingute vahelise konkurentsi. Sellepärast on Krka 2005. aasta augusti ja septembri ning 2006. aasta aprilli ettevõttesiseses kirjavahetuses, millele komisjon käesolevas apellatsioonimenetluses viitab ja mida Üldkohus arvesse võtnud ei ole, märgitud, et patendi 947 tühistamine „[avaks] kahjuks turu kõigile“ ning et „tulemuslik vaidlustamine avab tegelikult turu kõigile“ (vaidlusaluse otsuse põhjendused 844, 874, 914, 1759 ja 1763).

157.

Viimaks oli Servier’ pakutud võimalus, et Krka saab olla esimene ja ainus geneerilisi ravimeid tootev äriühing, kes ühele osale turust jääb või sinna siseneb, Krka jaoks eelistatav seda enam, et tänu Servier’ga sõlmitud kokkulepetele oli selline turule sisenemine kindel, samas kui vaidluste jätkamine ja plaan siseneda sõltumatult neile turgudele, kus ta veel ei tegutsenud, hõlmas riske ning nõudis investeeringuid ja vahendeid. ( 82 ) Asjaolu, et kasu, mille Krka võis litsentsist saada, vastas kasule, mida ta võis loota kolmel kõige suuremal Lääne-Euroopa turul, millest ta loobus, kinnitab seda tõlgendust (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1733, 1739–1744, 1748, 1753–1756 ja 1760 ning joonealused märkused 2348 ja 2368).

158.

Analüüsides koos Krka kompromisskokkulepet ja Krka litsentsilepingut ning nende konteksti, mille moodustavad eelkõige Servier’ kokkulepped teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega ning Servier’ üldine geneeriliste ravimite vastane strateegia (vt eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendused 4–9, 1819, 2774, 2919, 2929 ja 2932), leiab niisiis kinnitust, et Krka kokkulepped kujutasid endast „[Servier’ ja Krka] ühist tegutsemist turu kontrollimiseks“ ühe Krka 29. septembri 2005. aasta ettevõttesisese elektronkirja tähenduses. Lisaks sellele kavandas Krka Servier’ga patenti 947 puudutava kokkuleppe sõlmimist 2006. aasta aprillis toimunud ettevõttesiseses kirjavahetuses, millele komisjon käesolevas apellatsioonimenetluses viitab (vaidlusaluse otsuse põhjendused 849, 853, 873, 874, 1759, 1760 ja 1763). Ka neid asjaolusid ei ole Üldkohus arvesse võtnud.

159.

Sellest järeldub, et komisjon võis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1745 õigusega asuda seisukohale, et kuigi litsents võib olla patendiomaniku jaoks õiguspärane vahend, et anda teistele turul tegutsejatele õigus patendiga kaitstud oskusteabe kasutamiseks, oli Krka litsentsileping problemaatiline, kuna see toimis stiimulina selleks, et saavutada osana turu jagamise kokkuleppest konkurentsi piiramine litsentsiga hõlmamata 18/20 turul. Nende komisjoni poolt esile toodud asjaolude analüüs, mis sisaldub eespool punktides 145–158, näitas, et komisjon tuvastas, et Servier kandis Krka litsentsilepingu raames Krkale üle väärtuse, mis seisnes Servier’ poolt Krkale loovutatud turuosades, ning et see väärtuse ülekandmine oli vastutasu Krka kohustuse eest mitte konkureerida Servier’ga ülejäänud liidu turgudel, mida see litsentsileping ei hõlmanud.

160.

Sellega seoses on komisjon kolmandaks samuti põhjendatult leidnud, et keskendudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 963, 973–984 ja 1029 sellele, kas Krka litsentsilepingu alusel tasumisele kuulunud tasu oli ebanormaalselt madal või mitte, on Üldkohus jätnud analüüsimata selle, kas Servier’ poolt Krkale selle kokkuleppe raames üle kantud väärtuse netojääk oli piisavalt suur, et ajendada Krkat loobuma sisenemisest või püüdlustest siseneda litsentsiga hõlmamata turgudele.

161.

Tuleb märkida, et Krka hindas litsentsi kaubanduslikuks väärtuseks ehk väärtuseks, mis on tema tegutsemisel litsentsiga hõlmatud duopoolsetel turgudel, enam kui 10 miljonit eurot kolme aasta jooksul (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1738 ja 3162 ning joonealune märkus 4112). Komisjon leidis, et tegevuskasumi marginaal, mille Servier Krka huvides litsentsilepinguga ohverdas, oli veelgi suurem (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1739).

162.

Summaks, mille Krka Servier’le litsentsi kasutamise eest tasuma pidi, oli määratud 3% Krka netomüügikäibest litsentsiga hõlmatud turgudel (vaidlusaluse otsuse põhjendus 910). Umbes 30 miljoni euro suuruse käibe juures ulatus tasu suurus nelja-aastase perioodi jooksul umbes 1,1 miljoni euroni (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1739 ja joonealune märkus 2350).

163.

Neist arvudest nähtub, et Krka litsentsilepingu raames Servier’ poolt Krkale üle kantud väärtuse netojääk ulatus hinnanguliselt vähemalt ligikaudu üheksa miljoni euroni, kui võtta aluseks litsentsi väärtus Krka jaoks, eeldades, et Krka hinnangu kohase 10 miljoni euro suuruse kasumi puhul ei olnud tasudega seotud kulusid veel arvesse võetud. Kui võtta aluseks Servier’ poolt ohverdatud marginaal, mis oli Servier’ kõrgemate hindade tõttu suurem kui Krka kasum (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1739), oleks Servier’ poolt litsentsilepingu raames Krkale üle kantud väärtuse netojääk veelgi suurem.

164.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 977–981 leidis Üldkohus, et ei ole tingimata ebatavaline, kui majandustegevuse tulem on oluliselt suurem kui litsentsitasu, et tasu on litsentsisaaja kasumimarginaaliga võrreldes väike ning et tasu arvutatakse litsentsivõtja toote hinna alusel. Lisaks sellele ei olevat tegemist olnud ainulitsentsiga, mistõttu oli see Krkale vähem soodne.

165.

Need üldised põhjendused ei luba siiski ümber lükata tõdemust, et konkreetselt käesoleval juhul ei ole need ligi üheksa miljonit eurot (kui lähtuda litsentsi väärtusest Krka jaoks (vt eespool punkt 163)), mille Servier Krkale üle kandis, selgitatavad mitte ühegi muu Krka poolse vastusooritusega peale tema kohustuse mitte konkureerida Servier’ga neil liidu 18/20 turul, mida Krka litsentsileping ei hõlmanud. Üldkohus on küll vaidlustatud kohtuotsuse erinevates kohtades maininud ühelt poolt 3-protsendilist tasumäära (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 975, 977, 983 ja 1029) ja teiselt poolt Krka hinnangut, et litsentsi alusel saadav kasum on 10 miljonit eurot (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1000), ent ei ole ilmselgelt neid arve omavahel suhestanud, et teha kindlaks, milline oli Servier’ poolt Krkale üle kantud väärtuse netojääk ning kas see võib olla selgitatav kuidagi teisiti kui sellega, et Krka võttis kompromisskokkuleppes konkureerimisest hoidumise kohustuse.

166.

Vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 983 leitule ei ole seega ümber lükatud tõdemust, et väärtus, mille Servier litsentsilepingu kohaselt Krkale üle kandis, ei saanud olla põhjendatav üksnes lepingu esemeks oleva patendi majandusliku väärtusega seotud kaalutlustega. Üldkohus ei ole ümber lükanud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1739 sisalduvat komisjoni tõdemust, et kui Krka litsentsilepingu läbirääkimisel ei oleks arvesse võetud litsentsiga hõlmamata turgusid puudutavaid lisakaalutusi, oleks mõistliku litsentsi andmisega turul tegutseva patendiomaniku poolt kaasnenud vähemalt selline tasu, mis on lähedane litsentsisaaja poolt endale haaratava müügi tõttu saamata jäävale kasumile.

167.

Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole Üldkohus oma põhjendustes arvesse võtnud seda, et marginaali näol, mille Servier kaotas, oli tegemist Servier’ poolt Krkale üle kantud netoväärtusega, seda, et asjaolu, et tasu oli väike võrreldes Krka kasumiga litsentsiga hõlmatud riikides, näitab, et litsentsil oli piisavalt suur väärtus, veenmaks Krkat loobuma 18/20 ülejäänud liidu turust, ning et asjaolu, et õiguslikult ei olnud tegemist ainulitsentsiga, ei takistanud Krka ja Servier’ duopoli tekkimist, mis tagas märkimisväärse konkurentsieelise ja kasumi jaotamise ( 83 ) (vaidlusaluse otsuse põhjendused 913 ja 1738–1742).

168.

Jättes nõuetekohaselt arvesse võtmata Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu eesmärgid kogumis, mis nähtuvad nende kokkulepete kontekstist, mida on kirjeldatud eespool punktides 145–158, ei ole Üldkohus keeldunud üksnes tunnistamast, et Servier’ poolt Krkale litsentsilepingu alusel üle kantud väärtuseks oli marginaal, mille Servier Krka huvides selle lepinguga hõlmatud turgudel ohverdas. Lisaks sellele on Üldkohus keeldunud tunnistamast, et see väärtus tulenes ka asjaolust, et Servier tagas Krkale selle, et viimane sai säilitada oma kõrged hinnad tänu nende kahe ettevõtja loodud duopolile ning turu sulgemisele teiste geneeriliste ravimite tootjatest konkurentidele. Servier’ poolt Krkale ülekantud väärtuseks oli seega ka selle olukorra säilitamine. Servier’ ja Krka kokkulepete kohaselt lubas Krka Servier’l säilitada monopoli litsentsiga hõlmamata turgudel ja vastutasuks jagas Servier monopolist tulenevat tulu Krkaga selle litsentsiga hõlmatud turgudel.

169.

Sellest järeldub, et nõustuda tuleb ka etteheidetega, mille komisjon on teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 992–997 sisalduvatele Üldkohtu põhjendustele.

170.

Nimetatud punktides on Üldkohus selgitanud, et ei saa nõustuda komisjoni analüüsiga, mille kohaselt oli Krkale seitsmel Kesk- ja Ida-Euroopa turul antud litsentsi näol tegemist stiimuliga selleks, et Krka võtaks endale kohustuse mitte konkureerida Servier’ga ülejäänud 18/20 liidu turul. Üldkohtu hinnangul tähendaks selle teesiga nõustumine seda, et mida laiem on litsentsi kohaldamisala, seda suurem oleks stiimul ja seda lihtsam oleks niisiis tuvastada eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut. See oleks aga vastuolus asjaoluga, et litsents on olemuselt konkurentsi soodustav. Pealegi tähendanuks komisjoni analüüsiga nõustumine seda, et kompromisskokkuleppe ühitamisel litsentsilepinguga oleks patendiomanikul kohustus anda litsents kogu kompromisskokkuleppega hõlmatud alal. See aga ei oleks kooskõlas tema patendiõigustega.

171.

Neist üldistest kaalutlustest ei nähtu, et komisjon oleks Krka kokkulepete analüüsimisel vea teinud. See analüüs keskendub kõnealuste kokkulepete konkreetsetele eesmärkidele ja tingimustele, millest ilmneb, et käesolevatel asjaoludel kujutas Krka litsentsileping endast vastutasu Krka kompromisskokkuleppest tuleneva konkureerimisest hoidumise kohustuse eest. Selle tõdemuse ainus mõju tulevastele lepingutele seisneb selles, et need lepingud on konkurentsivastased, kui nende analüüsist nähtub patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale potentsiaalsele konkurendile märkimisväärse väärtuse ülekandmine, mis ei ole selgitatav muu kui sellega, et viimane on võtnud kohustuse esimesega mitte konkureerida.

172.

Lõpetuseks tuleb seejuures nõustuda ka apellatsioonkaebuse selle väite raames esitatud komisjoni viimase etteheitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 998 sisalduvat Üldkohtu seisukohta. Selles punktis on Üldkohus asunud seisukohale, et „asümmeetriline“ litsentsileping, nagu käesoleval juhul käsitletav, mis ei hõlma kompromisskokkuleppega hõlmatud territooriumi tervikuna, ei ole piisav stiimul, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing nõustuks sellest kompromisskokkuleppest tulenevaid piiranguid järgima. Üldkohtu hinnangul peaks selleks, et sellist kokkulepet saaks käsitada stiimulina, „see pakkuma äriühingule hüvitise loodetud kasumi kindla kaotamise eest, tulenevalt sellest, et ta nõustub kompromisskokkuleppega, mis sisaldab tingimusi, mille kohaselt on tal keelatud turu teatud geograafilistesse osadesse sisenemine“.

173.

Seda väites ei ole Üldkohus mitte üksnes teinud sama viga, mida on nimetatud eespool punktis 168, vaid eiranud ka käesoleval juhul kõne all olevate kokkulepete patendialast konteksti, kus turul tegutseva patendiomaniku ning tema geneerilisi ravimeid tootvate ja turule sisenemiseks valmis olevate potentsiaalsete konkurentide vahelist potentsiaalse konkurentsi olukorda iseloomustab eelkõige ebakindlus selles osas, kas patent kehtib ning kas geneerilised ravimid patendist tulenevaid õigusi rikuvad. ( 84 )

174.

Sellises kontekstis ei ole nõutav, et konkurentsiasutus tõendaks, et kokkulepete puudumise korral oleksid geneerilisi ravimeid tootvad potentsiaalsed konkurendid kindlasti turule sisenenud ja et kokkulepete sõlmimisega loobusid nad kindlast kasumist. Piisab, kui ta tõendab, et kokkulepete puudumisel oleksid neil konkurentidel olnud tegelikud ja konkreetsed võimalused turule sisenemiseks ja seal kasumi teenimiseks. ( 85 ) Selleks aga, et niisugused tegelikud ja konkreetsed võimalused realiseeruksid, peavad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud tegema investeeringuid ja pingutusi ning võtma riske. Seega võib viimaste jaoks osutuda äriliselt kasulikumaks loobuda sellekohastest pingutustest, saades vastu teatava osa patendiomaniku monopolitulust. ( 86 )

175.

Seetõttu on Euroopa Kohus tunnistanud, et pidamaks sellisel juhul nagu käesolevas asjas ülekantud väärtust piisavaks stiimuliks, mis on vastutasuks konkureerimisest hoidumise kohustuse eest, ei ole sugugi nõutav, et üle kantud väärtus oleks tingimata suurem kui kasum, mida geneerilisi ravimeid tootev äriühing oleks saanud, kui ta oleks patenti puudutava menetluse võitnud. Ainsana loeb asjaolu, et need ülekantud väärtused oleksid piisavalt kasulikud, ajendamaks seda äriühingut asjaomasele turule sisenemisest loobuma ja kõnealuse originaalravimite tootjaga võrdsetel alustel mitte konkureerima. ( 87 ) Apellatsioonkaebuse käesoleva väite analüüsist ilmneb aga, et komisjon nimelt tõendaski, et käesoleval juhul see nõnda oli.

176.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnorme, keeldudes tunnistamast, et Krka litsentsileping hõlmas Servier’ poolt Krkale väärtuse ülekandmist vastutasuna viimase kohustuse eest mitte konkureerida Servier’ga neil turgudel, mida puudutas Krka kompromisskokkulepe.

177.

Seega tuleb nõustuda ka apellatsioonkaebuse teise väitega.

178.

Sarnaselt eespool punktides 133 ja 134 apellatsioonkaebuse esimese väite kohta sedastatule, tuleb ka apellatsioonkaebuse teise väite osas täpsustada, et kuigi selle väite põhjendatusega eraldivõetuna on põhjendatav vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine osas, mis puudutab Krka kokkulepete kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, on eelkõige Euroopa Kohtu poolt kohtuasja hilisema läbivaatamise huvides kasulik käsitleda ka teisi komisjoni apellatsioonkaebuse väiteid.

179.

Komisjoni apellatsioonkaebuse kolmas väide puudutab mitut Üldkohtu poolset õigusnormi rikkumist eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohaldamisel.

180.

Nagu apellatsioonkaebuse kahe esimese väite puhul, tuleb ka siin kõigepealt täpsustada, et vastupidi Servier’ väidetule ei puuduta etteheited, mille komisjon apellatsioonkaebuse käesoleva väite raames esitanud on, Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele, vaid nende asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ja tõendite hindamist puudutavate õigusnormide kohaldamist. Sellise kvalifitseerimise ja nende normide järgimise kontrollimine on apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel Euroopa Kohtu pädevuses. ( 88 )

181.

Esiteks väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1003–1006, et Krka kokkuleppeid ei saa käsitada turu jagamise kokkulepetena, kuna nendega ei jagatud turgusid Servier’ ja Krka vahel „täielikult“. Seda leidis Üldkohus põhjusel, et Servier’d ei tõrjutud välja neilt seitsmelt Krka litsentsilepinguga hõlmatud turult, kus tema ja Krka konkureerisid.

182.

Ent nagu komisjon õigesti leiab, ei takista see asjaolu kuidagi Krka kokkulepete kvalifitseerimist turu jagamise kokkulepeteks. Nagu eespool punktides 141–176 apellatsioonkaebuse teist väidet käsitlevast analüüsist nähtub, on komisjon tõendanud, et Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu eesmärk oli anda Krkale märkimisväärse väärtuse – mis seisnes Krka litsentsilepingus, mis andis talle võimaluse tegutseda riskivabalt seitsmel liidu turul ja jagada seal Servier’ga monopolitulu – ülekandmise teel stiimul hoiduda Servier’ga konkureerimast ülejäänud 18/20 liidu turul.

183.

Selline kokkulepe tuleb kvalifitseerida turu jagamiseks, olgugi et Servier’d ei tõrjutud välja neilt seitsmelt turult, mis anti litsentsilepinguga Krkale ja kus loodi Krka kokkulepetega nende kahe ettevõtja faktiline duopol. See on seda enam tõsi, et analüüsi kohaselt ei toimunud liidu turgude jagamine Servier’ ja Krka vahel lähtudes patentidega seotud olukordade erinevusest, vaid tegemist oli erinevate majanduslike huvipiirkondade jagamisega. ( 89 )

184.

Turu jagamist puudutava kohtupraktika kohaselt ei ole kokkuleppe selliseks kvalifitseerimiseks nõutav turgude „täielik“ jagamine. Käesolev kohtuasi ilmestabki seda, et turu jagamise kokkuleppeid võib olla mitmesugustes vormides. Seega, nagu komisjon õigesti märgib, siis juhul, kui nõustuda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1003–1006 antud Üldkohtu tõlgendusega, jääksid sellised turu jagamise kokkulepped, nagu käesoleval juhul käsitletavad, eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu määratluse alt välja, mis vähendaks põhjendamatult ELTL artikli 101 ulatust ning kahjustaks raskelt liidu konkurentsiõiguse rakendamist. ( 90 )

185.

Teiseks seab komisjon kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1012, kus on leitud, et „[s]elline lepingute kooslus, mille aluseks on patendi kehtivuse tunnustamine, ei saa […] olla käsitatav turult välja tõrjumise kokkuleppena“. Komisjon leiab, et Üldkohus on moonutanud patendi kehtivusega seotud poolte veendumusi puudutavate tõendite tähendust. Krkaga seoses on seda argumentatsiooni on juba käsitletud ja põhjendatuks peetud apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsimisel eespool punktides 100–130.

186.

Servier’ osas ei ole komisjon ära nimetanud tõendeid, mida Üldkohus väidetavalt moonutanud on, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole hakata sellist tõendite moonutamist omal algatusel otsima. ( 91 ) Igal juhul märgib komisjon õigesti, et isegi kui Krka kokkulepete aluseks oli patendi 947 tunnustamine poolte poolt, ei jää sellised kokkulepped siiski ELTL artikli 101 kohaldamisalast välja, kui nende eesmärk on turu jagamine. See on seda enam tõsi, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1012 esitatud seisukohtades tuginenud sellele, et tõendamata on stiimuli olemasolu. Eespool punktides 141–176 on aga apellatsioonkaebuse teist väidet analüüsides näidatud, et Üldkohus leidis ekslikult, et Servier ei andnud Krkale stiimulit vastutasuks selle eest, et viimane võtab kohustuse temaga mitte konkureerida.

187.

Pealegi võib igaks juhuks märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1020–1022 ja 1024 on Üldkohus moonutanud kahte Servier’ kavatsust puudutavat tõendit, mis nähtub pelgalt selle punkti tekstist, kuigi komisjon ei ole konkreetselt selles osas tõendite moonutamisele osutanud. Nagu eespool punktis 96 märgitud, on tõendite moonutamisega tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär, ( 92 ) kuna Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. ( 93 )

188.

Ühelt poolt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1020–1022 andnud hinnangu fraasile „neli võidetud aastat = suur edu“, mis sisaldus ühes Servier’ tippjuhtkonna koosoleku protokollis ja millega viidati Ühendkuningriigi kohtu 6. juuli 2007. aasta kohtuotsusele patendi 947 kehtetuks tunnistamise kohta. ( 94 ) Üldkohus leidis, et isegi kui sellest vaidlusaluse otsuse põhjendustes 4, 112, 184, 244, 804, 1762 ja 2984 mainitud dokumendist saaks järeldada, et Servier’ juhtkond leidis pärast seda kohtuotsust, et patent 947 oli kasulik selleks, et ta saaks täiendavad neli aastat kaitset, ei saa sellest järeldada, et 27. oktoobril 2006 ehk Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu sõlmimise ajal oleks Servier’l olnud kavatsus jõuda turu jagamise või turult välja tõrjumise kokkulepete sõlmimiseni.

189.

Nii on Üldkohus jätnud arvesse võtmata muud komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse põhjendustes 4, 112, 184, 244, 804, 1762 ja 2984 mainitud asjaolud, mille kohaselt oleks patent 947 (mille patenditaotlus esitati 2001. aastal ( 95 )) 2007. aastal võinud Servier’le täiendava patendikaitse anda veel 14 aastaks (kuni aastani 2021). Seega võinuks oodata, et Servier oli pettunud, kui see patent Ühendkuningriigis 2007. aastal kehtetuks tunnistati. Komisjoni hinnangul näitab asjaolu, et Servier tähistas „nelja võidetud aastat“ perindopriili molekuliga seotud täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse lõppemisest Ühendkuningriigis 2003. aastal ( 96 ), et tegelikult tähistas ta edu seoses strateegiaga, mis seisnes pärast molekulipatendi kaitse lõppemist geneeriliste ravimite turule saabumise edasi lükkamises ja mis hõlmas nimelt protsessipatenti 947 puudutava patenditaotluse esitamist ning kokkulepete sõlmimist oma geneerilisi ravimeid tootvate konkurentide, sealhulgas Krkaga.

190.

Pidades silmas kõiki toimikust nähtuvaid ja eelkõige eespool punktis 158 mainituid asjaolusid, mis seda tõlgendust kinnitavad, näib Üldkohus seega olevat moonutanud Servier’ fraasi „neli võidetud aastat = suur edu“, asudes seisukohale, et see asjaolu ei saa kinnitada Servier’ tahet lükata eelkõige Krkaga kokkulepete sõlmimise teel edasi geneerilise perindopriili turule tulekut.

191.

Teisalt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1024 moonutanud Servier’ 19. juuni 2006. aasta dokumenti „Coversyl: kaitse geneeriliste ravimite vastu“, mida on mainitud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 7, 111, 141, 605, 803, 886, 1007, 1183, 1250, 1368, 1474, 1621, 1761, 1991, 2768, 2779, 2962 ja 2981 ning selle joonealustes märkustes 2386 ja 2430. Üldkohtu hinnangul vähendab asjaolu, et see dokument pärineb Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsusele eelnevast ajast, oluliselt selle asjakohasust, kuna see otsus muutis oluliselt konteksti, eriti mis puudutab seda, kuidas tajusid Krka ja Servier patendi 947 kehtivust (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1017).

192.

Siiski nähtub juba eespool punktides 102–130 sisalduvast apellatsioonkaebuse esimest väidet käsitlevast analüüsist, et Üldkohtu tõdemus, mille kohaselt muutis kõnealune otsus oluliselt seda, kuidas Krka tajus patendi 947 kehtivust, ei ole põhjendatud. Üldkohus ei ole ka selgitanud ühelt poolt seda, millistel põhjustel muutis Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus oluliselt seda, kuidas tajus selle patendi kehtivust Servier ega teiselt poolt ka seda, miks ei olnud sellele otsusele järgnevalt ehk 27. oktoobril 2006 toimunud Krka kokkulepete sõlmimise näol tegemist ühe sammuga Servier poolt eelnevalt kavandatud geneeriliste ravimite vastase strateegia rakendamiseks.

193.

Pealegi ei nähtu ka põhjust, miks asjaolu, et eespool punktis 191 nimetatud dokumendis sõnaselgelt Krkat puudutavat strateegiat mainitud ei ole, tähendab seda, et Krka kokkulepped ei ole osaks sellest üldisest strateegiast, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1024 leiab. On ilmne, et nagu ka teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega sõlmitud kokkulepped, mille osas on Üldkohus tõdenud, et need on konkurentsivastased, ( 97 ) olid ka Krka kokkulepped osa Servier geneeriliste ravimite vastastest strateegiast. Üldkohus on samuti jätnud märkimata, et kõnealuses dokumendis sisaldus ka fraas „Kas see toimis?“ ja seal on ära märgitud kõik kuni selle koostamiseni sõlmitud kokkulepped, samas kui Krkat on mainitud nende geneeriliste ravimite tootjate hulgas, kes sellel ajal veel konkurentsi pakkusid.

194.

Seega näib ilmne, et Üldkohus on moonutanud ka seda dokumenti, leides, et see ei kinnita Servier’ kavatsust Krkaga konkurentsivastaseid kokkuleppeid sõlmida.

195.

Kolmandaks ja neljandaks väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 987–991 rikkunud õigusnormi, asudes seisukohale, et Servier’ ja Krka faktiline duopol, mis seitsmel Krka litsentsilepinguga hõlmatud turul tekkis, saab kõige rohkem olla käsitatav tagajärjena, mis kaasnes Servier’ ja Krka hilisemate valikutega, mis ei olnud nimetatud kokkuleppe sõlmimisel ettenähtavad. Üldkohtu hinnangul tähendaks selliste hilisemate valikute arvesse võtmine kokkuleppe tagajärgede arvessevõtmist, mis ei ole kokkuleppe eesmärgi analüüsimise seisukohast nõutav. Pealegi olid Krka litsentsilepingu väidetava potentsiaalse tagajärje ehk asjaomastel turgudel Servier’ ja Krka duopoli tekkimise aluseks hüpoteetilised asjaolud, mis ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajal objektiivselt ette nähtavad.

196.

See Üldkohtu seisukoht on ilmselgelt väär. Eespool punktides 145–147, 150–159 ja 168 esitatud analüüsist, mis käsitleb Krka kokkulepete sõnastust ning nende sõlmimise konteksti, nähtub kahtluseta, et Servier’ ja Krka jaoks oli ilmne, et nende kokkulepete eesmärk oli korraldada liidu turgude struktuur nii, et 18/20 Krka litsentsilepinguga hõlmamata turgu jäävad Servier’le ning seitse litsentsiga hõlmatud turgu Servier’le ja Krkale. Asjasse puutuvad tõendid kogumis võimaldavad selgelt sellise järelduse teha, samas kui Üldkohtu alternatiivne selgitus, mille kohaselt oli duopoli tekkimine tingitud hilisematest valikutest, mis ei olnud kokkulepete sõlmimise ajal ettenähtavad, on ebatõenäoline ja ebausutav.

197.

On mõistagi tõsi, et Krka litsentsilepingu sõnastuse kohaselt oli Servier’l teoreetiliselt lubatud anda igas riigis teinegi litsents veel mõnele kolmandale isikule (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 46 ja vaidlusaluse otsuse põhjendused 910 ja 1744). Komisjon on aga konteksti puudutavate asjaolude kogumile tuginedes veenvalt tõendanud, et praktikas oli Krka jaoks ilmne, et Servier seda võimalust ei kasuta ning litsentsiga hõlmatud turud jäävad Servier’le ja Krkale.

198.

Ühelt poolt ei olnud Krka kokkulepete sõlmimise ajal silmapiiril ühtki teist geneeriliste ravimite tootjat, kes oleks neile turgudele sisenenud (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1739, 1742 ja 1744). Teiselt poolt olid – nagu eespool punktides 155–158 ja 168 esitatud analüüsist nähtub – Servier’ ja Krka vahelised kokkulepped neile ettevõtjatele kasulikud just seetõttu, et need võimaldasid neil geneerilistele ravimitele turu avamisega kaasnevat hinnalangust vältides säilitada kõrged hinnad ja saada kasu neist hindadest ja suuremast turuosast (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1744 ja 1755). Selline korraldus sai toimida vaid tingimusel, et teised geneerilisi ravimeid tootvad ettevõtjad turule ei sisene.

199.

Vastupidi Üldkohtu leitule ei olnud litsentsiga hõlmatud turgudel Servier’ ja Krka faktilise duopoli tekkimine seega Krka kokkulepete hüpoteetiline potentsiaalne tagajärg, mis ei olnud nende kokkulepete sõlmimise ajal ette nähtav, vaid see oli täiesti ettenähtav stsenaarium, mida nende kokkulepetega rakendati. Selle duopoli tekkimise arvesse võtmine kõnealuste kokkulepete eesmärkide analüüsimisel ei nõua seega kuidagi nende kokkulepete tagajärgede analüüsimist.

200.

Pealegi ei ole komisjonil keelatud tugineda konkurentsivastase tegevusega võrreldes hilisematele faktilistele asjaoludele, kui selle eesmärk on kinnitada objektiivse tõendi sisu. ( 98 ) Asjaolu, et toetamaks oma seisukohta, et Krka litsentsilepingu eesmärk oli Servier’ ja Krka duopoli loomine litsentsiga hõlmatud turgudel, võttis komisjon arvesse seda, et tegelikult Servier pärast Krka kokkulepete sõlmimist ühelegi kolmandale isikule litsentsi ei andnud, ei tähenda niisiis seda, et komisjon analüüsis selles osas nende kokkulepete tagajärgi.

201.

Vaenulikust hoiakust ning Servier’ ja Krka vahelise koostöö puudumisest litsentsiga hõlmatud turgudel, millele komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1725 viidanud on, ei saa – vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 991 – järeldada, et neil turgudel ei olnud Servier’ ja Krka duopoli. Komisjon on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1728 ja 1744 tõendanud, et hoolimata sellest, et litsentsilepinguga loodud olukord ei välistanud teatud määral Servier’ ja Krka vahelist konkurentsi, ei tekitanud Servier’ poolt Krkale litsentsi andmine sellist olukorda, kus tegelik konkurents oleks Servier’ ja Krka tulusid märkimisväärselt mõjutanud, vaid tekkis faktiline duopol Krkaga, mida Servier ise püüdis oma tuluallikate kaitsmiseks säilitada.

202.

See aga vastab eespool punktis 155 esitatud tõdemustele, et litsents oli hinnaks, mille Servier maksis selle eest, et Krka nõustuks 18/20 litsentsiga hõlmamata turul temaga mitte konkureerima ning lõpetama tema ohustamise vaidlustega, mis võiksid potentsiaalselt päädida turu täieliku avamisega geneerilistele ravimitele.

203.

See tõdemus on kooskõlas ka vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1725 sisalduvate komisjoni selgitustega, mille kohaselt ei olnud Krka litsentsilepingus ette nähtud mingisugust muud Servier’ ja Krka vahelist kaubanduskoostööd peale litsentsitasude maksmise. Servier seevastu töötas välja ja viis ellu tegevusi, et takistada Krka geneeriliste ravimite turule tulemist, näiteks Poolas, et toetada Servier’ üleminekut Krka erbumiinperindopriiliga mitte asendatavale arginiinperindopriilile. See üleminek oli osa Servier’ geneeriliste ravimite vastasest strateegiast, mis seisnes selles, et saavutada perindopriili „evergreening“ (vaidlusaluse otsuse põhjendus 239). ( 99 )

204.

Kõigist neist eespool punktides 195–203 sisalduvatest kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 987–991 väljendatud Üldkohtu seisukohad, mille kohaselt ei olnud Krka kokkulepete eesmärk Servier’ ja Krka faktilise duopoli loomine litsentsiga hõlmatud turgudel, on väärad ning nendega ei saa nõustuda.

205.

Viiendaks leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, keeldudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1023 tunnistamast, et Krka kokkulepete sõlmimise ajal tehtud Lupini avaldus, millele on osundatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1730, toetab Krka avaldust, mille kohaselt „ohverdas“ ta Lääne-Euroopa turud, kus ta võttis kohustuse Servier’ga mitte konkureerida, seitsme Kesk- ja Ida-Euroopa turu nimel, kus Servier talle litsentsi andis.

206.

Lupini kõnealuse avalduse kohaselt „paistis, et Servier’ seisukohast oli see kompromisskokkulepe õigustatud selleks, et kaitsta neid põhilisi turgusid, kus on täheldatav valdavalt [rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus](Ühendkuningriik/Prantsusmaa) välja kirjutamine ja/või väga laialdane asendusravimina kasutamine […] Võimaldades Krkal siseneda kaubamärgiga kaitstud geneeriliste ravimite turgudele Kesk- ja Ida-Euroopas, tekitab Servier „kaubamärgikonkurentsi“ ja oma positsiooni paremini kontrollitud nõrgenemise, ent ei too kaasa radikaalset üleminekut geneerilistele ravimitele“.

207.

Üldkohus, kes on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1023 tsiteerinud üksnes selle avalduse esimest osa, leidis, et sellest ei saa teha järeldust, et Servier kavatses sõlmida Krkaga turu jagamise või turult väljatõrjumise kokkulepped. Komisjon ei ole aga Lupini avaldusele tuginenud selleks, et tõendada Servier kavatsust, vaid kinnitamaks, et selle välise vaatleja arusaamine asjast toetab tõdemust, et Krka kokkulepete eesmärk oli turu jagamine nende kahe ettevõtja vahel. Vastupidi Üldkohtu leitule aga on see järeldus ilmne, nagu on tõdenud ka komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1755 ja joonealuses märkuses 2379, kus ta on märkinud, et „tehingu eesmärk oli sedavõrd ilmne, et konkurent võis seda täheldada ilma kokkuleppe üksikasju teadmata“.

208.

Seetõttu näib Üldkohus kõnealust Lupini avaldust hinnates olevat tõendit moonutanud, kuna Üldkohus on ilmselgelt ületanud nimetatud tõendi mõistliku hindamise piire. ( 100 )

209.

Kuuendaks väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248 ja 958 rikkunud õigusnormi, tõlgendades vääralt tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevaid 2004. aasta suuniseid ( 101 ) ja 27. aprilli 2004. aasta määrust nr 772/2004 [ELTL artikli 101 lõike 3] kohaldamise kohta tehnosiirde kokkulepete liikide suhtes ( 102 ) ning leides, et nende kohaselt oli Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu ühitamine põhjendatud. Vaidlustatud kohtuotsuse neis punktides on Üldkohus sisuliselt selgitanud, et neist sätetest tulenevalt võivad kompromisskokkulepped ja litsentsilepingud põhimõtteliselt olla õiguspärased ega kujuta endast tingimata ELTL artikli 101 rikkumisi. Ent kuigi selles ei ole vaidlust, on tõsi, et nagu juba eespool punktides 126–128, 148 ja 149 sedastatud, ei ole üldised kaalutlused, mis puudutavad seda, milline oli käesoleval juhul kõnealuste kokkulepete vorm, asjasse puutuvad selle kindlaks tegemisel, kas nende kokkulepete näol oli konkreetselt esinenud asjaoludel tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

210.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et sarnaselt apellatsioonkaebuse esimesele ja teisele väitele on põhjendatud ka apellatsioonkaebuse kolmas väide. Apellatsioonkaebuse selle väite analüüsimisel tuvastamist leidnud Üldkohtu poolsed õigusnormi rikkumised koos apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite analüüsimisel tuvastatud vigadega on piisavad selleks, et põhjendada vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamist osas, mis puudutab Krka kokkulepete eesmärki. Siiski sarnaselt eespool punktides 133, 134 ja 178 apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite käsitlemisel märgitule, tuleb täielikkuse ning Euroopa Kohtu poolt kohtuasja läbivaatamise huvides käsitleda ka teisi komisjoni poolt vaidlustatud kohtuotsuse selle osa kohta esitatud apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad Krka kokkulepete kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

211.

Apellatsioonkaebuse neljanda väite raames heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et viimane on tõendite hindamist puudutavate põhimõtete kohaldamisel ja komisjoni kogutud tõenditele hinnangu andmisel rikkunud õigusnormi ning jätnud poolte tahtega seotud tõendeid tähelepanuta ja moonutanud neid. Apellatsioonkaebuse käesoleva väite raames esitatud komisjoni etteheited langevad suuresti kokku kriitikaga, mida on juba käsitletud ja põhjendatuks peetud apellatsioonkaebuse esimese kolme väite käsitlemisel.

212.

Sissejuhatuseks on kasulik märkida, et on küll tõsi – nagu Üldkohus on märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 222 – et ettevõtjatevahelise kokkuleppe konkurentsi piirava laadi kindlakstegemisel on poolte tahe üksnes täiendav asjaolu, mida arvesse võtta. ( 103 ) Vastupidi aga sellele, mida leiab Servier, ei saa see kaasa tuua käesoleva väite tulemusetuks tunnistamist. Nagu apellatsioonkaebuse esimese väite tulemuslikkust käsitledes eespool punktides 80–90 juba selgitatud, on asjaolud, mis puudutavad poolte tahet ja tajusid – eelkõige seda, et Krka väidetavalt tunnustas patendi 947 kehtivust – üks alustest, mille põhjal on Üldkohus Krka kokkulepete konkurentsi piiravat laadi analüüsinud.

213.

Käesoleva väite raames kritiseerib komisjon Üldkohut esiteks selle eest, et viimane heitis talle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1015 ette poolte tahte analüüsimata jätmist, kuigi eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu puhul ei olnud see nõutav.

214.

Lähemalt vaadates näib siiski, et pigem ei ole Üldkohus komisjonile ette heitnud poolte tahte analüüsimata jätmist, vaid leidnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1015–1026, et komisjoni esitatud tõendid ei luba asuda seisukohale, et komisjon on tõendanud Servier’ ja Krka tahte turu jagamise või turult väljatõrjumise kokkuleppe sõlmimiseks.

215.

Apellatsioonkaebuse käesoleva väite analüüsist, mis sisaldub järgnevates punktides, nähtub aga, et selle seisukoha aluseks on tõendite puudulik analüüs ning liidu konkurentsiõiguse tõendamist ja tõendite hindamist puudutavate põhimõtete eiramine.

216.

Siinkohal kritiseerib komisjon teiseks Üldkohut selle eest, et viimane on valesti tõlgendanud õiguspõhimõtteid, millest oleks tulnud juhinduda tõendite analüüsimisel ning mille kohaselt peab see analüüs olema kõikehõlmav. Neile põhimõtetele on osutatud eespool punktides 92–96.

217.

Teiselt poolt heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et viimane on jätnud uurimata hulga vaidlusaluse otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid puudutavaid tõendeid ning viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1017–1024 üksnes kokkuvõtlikult teatavatele tõenditele, millele on viidatud selle otsuse poolte tahet puudutavas osas. Üldkohus ei ole nimelt ei viidanud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 873, 847, 1687–1690 ja 1758–1760 kajastatud tõenditele ega Servier’ geneeriliste ravimite vastasele strateegiale ega neid arvesse võtnud. Samuti ei ole Üldkohus arvesse võtnud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 849–854 ja 1760 viidatud Krka 29. septembri 2005. aasta elektronkirja ega Lupini avaldust, millele on viidatud selle otsuse põhjendustes 1730 ja 1748 ning mis vastastikku üksteist toetavad ja tugevdavad.

218.

Neid etteheiteid ja tõendeid on juba käsitletud ning sellekohast kriitikat põhjendatuks peetud apellatsioonkaebuse esimese kolme väite uurimise raames eespool punktides 102–130, 156, 158, 187–194 ja 205–207. Nagu eespool punktis 129 juba märgitud, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1018, 1019 ja 1025 leidnud, et komisjoni kogutud tõendid olid fragmentaarsed ja ebamäärased, olemata uurinud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid ning olles andnud valikuliselt uuritud tõenditele ilmselgelt väära hinnangu.

219.

Teiselt poolt väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1016 vääralt kohaldanud kohtupraktikat, mis puudutab tõendite hindamisel järelduste tegemist, leides, et selle kohtupraktika kohaldatavus pole sedavõrd ilmne, kuna komisjonile oli kogu kõnealuste kokkulepete sisu kättesaadav. Komisjon väidab seejuures, et nende kokkulepete sõlmimise ajal neid ei avalikustatud.

220.

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 56 on märgitud, et kokkulepete tekst oli nende tõendite hulgas, mida komisjon kasutas ning viimane ei vaidlusta seda, et need kokkulepped olid talle kättesaadavad. Nagu eespool punktides 97 ja 98 märgitud, on järelduste tegemist puudutav kohtupraktika käesolevas asjas igal juhul asjasse puutuv, sõltumata sellest, kas kokkulepete terviklik sisu oli komisjonile lihtsasti kättesaadav. Nimelt ei tule vastust küsimusele, kas selle sisu eesmärk on õigusvastane turu jagamine, tuletada mitte üksnes nimetatud sisust, vaid ka kokkulepete kontekstist ja poolte tahtest, mille analüüsimiseks uuris komisjon suurt hulka dokumentaalseid tõendeid.

221.

Samast loogikast lähtudes heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et viimane on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1016 asunud seisukohale, et „elektronkirjade osalistest väljavõtetest või muudest poolte kavatsusi tõendama pidavatest dokumentidest tuletatu“ ei saa kahtluse alla seada järeldust, mis põhineb kokkulepete endi sisul.

222.

Siinkohal tuleb tähele panna, et eespool punktides 126–129, 148 ja 149 leidis tuvastamist, et Üldkohus tegi ekslikud järeldused Krka kokkulepete vormist, eelkõige asjaolust, et üks neist kokkulepetest oli litsentsileping. Samuti leidis tuvastamist, et Üldkohus tegi vea, analüüsides Krka kompromisskokkulepet ja Krka litsentsilepingut teineteisest sõltumatult ning kontekstist välja kistult (eespool punkt 144).

223.

Viimaks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1016 näib Üldkohus olevat komisjonile ette heitnud seda, et viimane on teinud järeldusi „elektronkirjade osalistest väljavõtetest või muudest poolte tahet tõendama pidavatest dokumentidest“, samas kui eelkõige eespool punktides 116, 188–190, 193 ja 205–207 leidis tuvastamist, et Üldkohus ise on oma analüüsis tuginenud vaid teatud osadele dokumentidest ja asjaoludest, mida vaidlusaluses otsuses on tervikuna kajastatud. Samamoodi leidis apellatsioonkaebuse kolme esimese väite käsitlemisel korduvalt tuvastamist, et Krka kokkuleppeid analüüsides ei võtnud Üldkohus arvesse kõiki nende kokkulepete konteksti puudutavaid tõendeid ja asjaolusid või ei võtnud neid arvesse täielikult (vt eelkõige eespool punktid 102–105, 114, 115, 152, 156, 158, 165 ja 168). Käesoleva väite analüüsist nähtub seevastu, et vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1025 märgitule on komisjon kogunud hulga asjasse puutuvaid ja omavahel kooskõlas olevaid kaudseid tõendeid, mis toetavad tema seisukohta, et Krka kokkulepete näol on tegemist turu jagamise kokkulepetega.

224.

Komisjon leiab seega põhjendatult, et kui Üldkohus oleks õigesti kohaldanud eespool punktides 92–96 ja 110 osutatud tõendite kogumist puudutavaid põhimõtteid, ei oleks ta saanud asuda sellisele seisukohale nagu ta asus. Etteheide, et Üldkohus on nende põhimõtete kohaldamisel õigusnormi rikkunud, on seega samuti põhjendatud.

225.

Kolmandaks leiab komisjon, et õigusnormi rikkumist kätkevad endas vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1017 ja 1024, kus on leitud, et Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus ( 104 ) ja 3. oktoobril 2006 Ühendkuningriigi kohtu poolt Krka suhtes kohaldatud esialgne õiguskaitse ( 105 ) muutsid oluliselt Krka kokkulepete sõlmimise konteksti, eelkõige, mis puudutab seda, kuidas Krka ja Servier tajusid patendi 947 kehtivust. Seetõttu on Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1017, 1018 ja 1024 asunud seisukohale, et nende sündmustega võrreldes hilisemad dokumendid on poolte tahte hindamise seisukohast asjasse puutuvamad kui enne neid sündmusi koostatud dokumendid.

226.

Eespool punktides 101–108 ja 114–123 leidis aga juba apellatsioonkaebuse esimest väidet käsitledes tuvastamist, et nende seisukohtade kujundamisel analüüsis Üldkohus komisjoni esitatud tõendeid osaliselt või lausa valikuliselt ning andis arvesse võetud tõenditele ilmselgelt väära hinnangu või lausa moonutas neid.

227.

Neljandaks leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud tõendamist puudutavaid põhimõtteid, omistades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 999, 1000 ja 1010 avaldustele, mille Krka tegi pärast Krka kokkulepete sõlmimist, suurema kaalu kui vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1015–1024 viidatud tõenditele, mis pärinesid kokkulepete sõlmimise ajast. Selle kriitika põhjendatus leidis tunnustamist juba eespool punktides 109–113.

228.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebuse neljas väide on samuti põhjendatud. Juba apellatsioonkaebuse esimese, teise ja kolmanda väite analüüsi lõpus ehk eespool punktides 133, 134, 178 ja 210 esitatud põhjustel tuleb siiski käsitleda ka apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, mis puudutavad Krka kokkulepete konkurentsivastast eesmärki.

229.

Apellatsioonkaebuse viiendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1007–1009 ja 1031 õigusnormi, võttes arvesse litsentsi positiivset mõju seitsmes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigis, kus litsents kehtis.

230.

Vastupidi Servier’ leitule on komisjon selgelt määratlenud vead, mida ta Üldkohtule sellega seoses ette heidab, mistõttu on käesolev apellatsioonkaebuse väide vastuvõetav.

231.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides, mida apellatsioonkaebuse selle väite raames kritiseeritakse, on Üldkohus märkinud, et Krka litsentsileping soodustas Krka sisenemist või jäämist seitsmele litsentsiga hõlmatud turule. Seega soodustas see kokkulepe konkurentsi võrreldes varasema olukorraga, kus Krka sai turule jääda või siseneda üksnes riskiga, kuivõrd pädevad asutused olid hiljuti kinnitanud patendi 947 kehtivust ning Krka tajus suurena riski, et tema toode rikub patendist tulenevaid õigusi.

232.

See Krka litsentsilepingu väidetav konkurentsi soodustav mõju ei saa siiski kahtluse alla seada tõdemust, et Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu näol oli tegemist turu jagamise kokkulepete ja seega eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

233.

Ühelt poolt on vaidlusaluse otsuse artiklis 4, nagu komisjon märgib, tuvastatud Servier’ ja Krka osas rikkumine üksnes Krka kompromisskokkuleppega hõlmatud 18/20 liidu turul, ent rikkumist ei ole tuvastatud Krka litsentsilepinguga hõlmatud seitsmel turul (vt eespool punkt 39). Ent nagu komisjon käesolevas apellatsioonkaebuses õigesti leiab ja nagu ta on märkinud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1755, siis ei muuda ega õigusta Krka sisenemine või jätkuv tegutsemine neis seitsmes liikmesriigis, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1007, seda, et Krka kui potentsiaalse konkurentsi allikas kõrvaldati 18/20 Krka kompromisskokkuleppega hõlmatud turult.

234.

Selles kontekstis on vastupidi Servier’ väidetule käesolevas kohtuasjas mutatis mutandis asjasse puutuvad komisjoni viidatud kohtuotsused kohtuasjades Consten ja Grundig vs. komisjon ( 106 ) ning MasterCard jt vs. komisjon. ( 107 ) Neis kohtuotsustes asus Euroopa Kohus sisuliselt seisukohale, et kokkuleppe konkurentsi soodustav mõju ühel teataval turul ei saa „kompenseerida“ sellise kokkuleppe konkurentsi piiravat mõju mõnel teisel turul.

235.

Teisalt, isegi kui mõju, mis Krka litsentsilepingul sellega seotud turgudel oli, tuleks Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu koosmõjule kõikehõlmava hinnangu andmisel arvesse võtta, ei saaks see mõju kahtluse alla seada tõdemust, et nende kokkulepete näol on tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

236.

On muidugi tõsi, et Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Generics (UK) jt ( 108 ), et kui sellise kokkuleppe, nagu konkreetsel juhul käsitletu, pooled tuginevad kokkuleppest tulenevatele konkurentsi soodustavatele tagajärgedele, tuleb neid kokkuleppe „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimisel selle konteksti kuuluvate asjaoludena nõuetekohaselt arvesse võtta, kuna need võivad kahtluse alla seada üldise hinnangu sellele, kas kooskõlastatud tegevus kahjustab konkurentsi piisaval määral, ja seega selle kvalifitseerimise „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

237.

Euroopa Kohus sedastas selles kohtuotsuses siiski ka, et sellised väidetavad konkurentsi soodustavad tagajärjed saavad selle, et tegemist on eesmärgil põhineva piiranguga, kahtluse alla seada vaid siis, kui need on kindlad, asjakohased, asjaomasele kokkuleppele omased ja piisavalt olulised, et võimaldavad mõistlikult kahelda, kas asjaomane kompromisskokkulepe kahjustab konkurentsi piisaval määral, ja seega ka selles, kas asjaomasel kompromisskokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk. Euroopa Kohus jätkas, et nii ei ole see sellise kokkuleppe puhul, mis võimaldab geneerilisi ravimeid tootva äriühingu kontrollitud sisenemist turule, mis on asjaomase turu ümberkorraldamise eesmärgil patendiomanikuga kooskõlastatud ega tekita seega nimetatud patendiomanikule konkurentsisurvet, ning millega kaasnev kasu tarbijatele on üksnes väike või lausa ebakindel. ( 109 )

238.

Käesoleval juhul aga ei tekitanud Krka sisenemine seitsmele litsentsiga hõlmatud turule ka märkimisväärset konkurentsisurvet Servier’le (eespool punkt 201). Lisaks toimus see sisenemine Servier’ ja Krka faktilise duopoli raames, mille eesmärk oli vältida hinnalangust, mis oleks kaasnenud turu avanemisega geneeriliste ravimite sõltumatu turule sisenemise korral. Seega võimaldas turu kontrollitud ümberkorraldamine Servier’l ja Krkal säilitada palju kõrgemad hinnad ja palju suuremad turuosad kui turu sõltumatul avamisel geneerilistele ravimitele (eespool punktid 155–158). Eelised, mille said tarbijad Krka sisenemisest või jäämisest litsentsiga hõlmatud turgudele, olid niisiis väikesed võrreldes eelistega, mis oleksid kaasnenud nende turgude sõltumatu avamisega geneerilistele ravimitele.

239.

Pealegi ei olnud mõnel neist turgudest patendile 947 vastavaid liikmesriigi patente veel antud, mistõttu ei olnud Krkal sinna sisenemiseks või sinna jäämiseks litsentsi vaja. Üldkohus on sellegipoolest leidnud, et litsents oli Krka jaoks kasulik selleks, et vältida tulevaste vaidluste riski juhul, kui neil turgudel tulevikus Servier’le patendid antakse (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1008 ja 1027). Neist kaalutlustest tuleneb, et Krka litsentsilepingu väidetav konkurentsi soodustav mõju ei olnud üksnes vähene, vaid oli ka hüpoteetiline ja ebakindel.

240.

Viimaks toimus käesoleval juhul – nagu ka kohtuasjas Generics (UK) jt – geneerilisi ravimeid tootva äriühingu kontrollitud ja patendiomanikuga kooskõlastatud turule sisenemine vastutasuna selle eest, et nimetatud äriühing loobus kõnealusele turule sõltumatuks sisenemiseks tehtavatest pingutustest. Ent nagu ma juba eelnimetatud kohtuasjas esitatud ettepanekus rõhutasin, ei saa asjaolu, et see andis tänu mõningasele hinnalangusele tarbijatele mingisuguse väikese kasu, seada kahtluse alla seda, et kokkuleppel, mille eesmärk on lisaks kõrvaldada konkurents seoses teatava tootega või teataval turul, on konkurentsivastane eesmärk. ( 110 )

241.

Seejuures ei ole „konkurentsistsenaarium“, millega tuleb kokkulepetega loodud kooskõlastamisolukorda võrrelda, mitte stsenaarium, mille korral tulevad geneeriliste ravimite tootjad kindlasti iseseisvalt turule, vaid stsenaarium, mille korral nad, olenevalt oma hinnangust riskidele ja eduvõimalustele, jätkavad selleks oma jõupingutusi. Seega asjaolu, et patendiomaniku ja geneerilisi ravimeid tootva ettevõtja vahel kooskõlastatud turule sisenemine on kindel, ent iseseisvalt turule tulemine sõltub patendivaidluste edukusest, ei saa tähendada, et kontrollitud sisenemine on konkurentsi seisukohast tingimata „parem stsenaarium“. Tegelikult ei loe mitte geneeriliste ravimite turuletulek iga hinna eest, vaid asjaolu, et see turuletulek saab teoks või ei saa teoks vaba konkurentsi, mitte poolte kooskõlastamise tulemusena, mille vastu see konkurents välja vahetati. ( 111 )

242.

Neist kaalutlustest tuleneb, et nõustuda tuleb ka apellatsioonkaebuse viienda väitega, mis puudutab Üldkohtu viga hinnangu andmisel sellele, millised tagajärjed on Krka litsentsilepingu konkurentsi soodustaval mõjul Krka kokkulepete kvalifitseerimisele eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

243.

Apellatsioonkaebuse kuuenda väitega, mis viimasena puudutab Krka kokkulepete kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, heidab komisjon Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seoses sellega, et viimane keeldus tunnistamast konkurentsivastaseks Krka üleandmis- ja litsentsilepingut, mis sõlmiti 5. jaanuaril 2007 ehk umbes kaks kuud pärast Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu sõlmimist 27. oktoobril 2006.

244.

Nagu eespool punktis 59 märgitud, sedastas komisjon, et Krka üleandmis- ja litsentsileping võimaldas tugevdada Servier’ ja Krka konkurentsipositsiooni, mis tulenes turgude jagamisest Krka kokkulepetega, takistades Krkal konkureeriva perindopriili valmistamise toomistehnoloogia üleandmist teistele geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele. Kuna selle lepingu raames 30 miljoni euro suuruse summa maksmisel ei olnud seost tuluga, mida Servier Krka poolt üle antud tehnoloogia ärilisest kasutamisest saada lootis või sai, siis käsitas komisjon seda Servier’ ja Krka vahelisest turgude jagamisest saadud kasu jaotamisena. ( 112 )

245.

Üldkohus omalt poolt leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1053, 1054 ja 1059, et kuivõrd komisjon tõdes, et Krka üleandmis- ja litsentsileping on eesmärgil põhinev konkurentsipiirang, lähtudes tõdemusest, et eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks on Krka kompromisskokkulepe ja Krka litsentsileping, ning kuivõrd viimase tõdemusega Üldkohus ei nõustunud, siis ei saa nõustuda ka tõdemusega, mis puudutab kõnealuse üleandmis- ja litsentsilepingu konkurentsivastast eesmärki.

246.

Apellatsioonkaebuse esimese viie väite käsitlemisel leidsin aga, et Üldkohtu seisukohad, mis puudutavad Krka kompromisskokkuleppe ja Krka litsentsilepingu konkurentsivastast eesmärki, on ekslikud, ning et komisjon võis põhjendatult asuda seisukohale, et need kokkulepped kujutasid endast eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut.

247.

Seega, nagu komisjon õigesti leiab, rajanevad Üldkohtu poolt nende tõdemuste kohta tehtud järeldused Krka üleandmis- ja litsentsilepingut puudutavas osas ekslikul eeldusel.

248.

Lisaks sellele leiab komisjon põhjendatult, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1041–1060 esitatud Üldkohtu seisukohad, mis puudutavad Krka üleandmis- ja litsentsilepingut, on ebapiisavalt põhjendatud, kuna seal ei ole selgitatud, miks on ekslikud seda lepingut puudutavad vaidlusaluse otsuse põhjendused 1764–1810, mida Üldkohus isegi analüüsinud ei ole.

249.

Sellest järeldub, et nõustuda tuleb ka apellatsioonkaebuse kuuenda väitega, mis puudutab Üldkohtu vigu Krka üleandmis- ja litsentsilepingu analüüsimisel.

250.

Kõigist eelnevalt komisjoni apellatsioonkaebuse esimese kuni kuuenda väite käsitlemisel esitatud põhjendustest (eespool punktid 69–249) tuleneb, et Üldkohtu seisukoht, et Krka kokkuleppeid ei saa kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1032, 1060 ja 1233) rajaneb analüüsil, mis kätkeb endas õigusnormide rikkumist ning tuleb tühistada.

251.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

252.

Apellatsioonkaebuse esimese kuue väite analüüsist ilmneb, et käesoleva kohtuasja puhul see Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi osas nii on. See analüüs näitas, et esimeses kohtuastmes esitatud Servier’ üheksas väide, millest Üldkohtu analüüs lähtus (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 910–942 ja 1033–1040) ei võimalda vääraks lugeda sisuliselt eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1756, 1810 ja 1812 sisalduvat komisjoni seisukohta, et nende kokkulepete näol oli tegemist ühe ja vältava tegevusega, mille eesmärk oli liidus perindopriili turgude jagamine Servier’ ja Krka vahel ning mis võimaldas Krkal tema ja Servier’ faktilise duopoli raames jätkata geneerilise perindopriili turustamist või lasta see turule seitsmes liikmesriigis, vastutasuna Krka kohustuse eest hoiduda Servier’ga konkureerimisest ülejäänud 18/20 liidu turul.

253.

Euroopa Kohus saab seega teha kohtuasjas uue otsuse ja lükata Krka kokkuleppeid puudutavas osas tagasi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksanda väite, mis toob kaasa vastavas osas vaidlusaluse otsuse kehtima jätmise.

254.

Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi Krka kokkulepete konkurentsivastaste tagajärgede käsitlemisel.

255.

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et konkurentsivastane eesmärk ja konkurentsivastane tagajärg ei ole mitte kumulatiivsed, vaid on alternatiivsed ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamistingimused. Kokkulepe on sõltumata tagajärjest juba siis keelatud, kui sellel on konkurentsivastane eesmärk. Sellest järeldub, et kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. ( 113 )

256.

Seega kui Euroopa Kohus asub käesoleval juhul eeltoodud põhjendustest ja eespool punktides 252 ja 253 sisalduvast ettepanekust lähtudes seisukohale, et Krka kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi puudumist puudutavad Üldkohtu seisukohad on väärad, ning et komisjon on õigesti tuvastanud nende kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi, siis ei ole apellatsioonkaebuse käesolevat väidet, mis puudutab kõnealuste kokkulepete konkurentsivastaseid tagajärgi, vaja käsitleda.

257.

Täielikkuse huvides käsitlen seda väidet siiski.

258.

Enne väite käsitlemise juurde asumist (2) on kasulik lühidalt kokku võtta, kuidas on neid tagajärgi analüüsinud vaidlusaluses otsuses komisjon ja vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohus (1).

259.

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1214–1218 on komisjon märkinud, et kokkuleppe piiravate tagajärgede hindamisel tuleb arvesse võtta seda, millistel konkreetsetel tingimustel kokkulepe sellised tagajärjed põhjustab ning et antud turu konkurentsitingimuste hindamisel tuleb lisaks asjaomasel turul juba tegutsevate ettevõtjate vahelisele konkurentsile arvesse võtta ka potentsiaalset konkurentsi. Komisjoni hinnangul tuli tal käesoleval juhul hinnata kompromisskokkulepete, sealhulgas Krka kokkulepete tagajärgi potentsiaalsele konkurentsile, kuna need kokkulepped mõjutasid Servier’ geneerilisi ravimeid tootvate konkurentide ajendit valmistuda ühele või mitmele liidu turule sisenemiseks.

260.

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1219 ja 1220 on komisjon sisuliselt täpsustanud, et kompromisskokkuleppe konkreetseid piiravaid tagajärgi potentsiaalsele konkurentsile, mis seisnesid geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute kui potentsiaalsete konkurentide kõrvaldamises, ning konkurentsistruktuurile asjaomastel turgudel, tuleb analüüsida nende kompromisskokkulepete ajal esinenud faktilistest asjaoludest lähtudes, võttes arvesse seda, kuidas kokkuleppeid tegelikult rakendati. Rikkumiseks kvalifitseerimine ei saa nimelt põhimõtteliselt sõltuda hilisematest arengutest faktilistes asjaoludes. Komisjon leiab, et kui tegemist on potentsiaalse konkurentsi kõrvaldamisega, siis „tegelikult juhtunu vaatlemisel võib olla vähe pistmist sellega, mis oleks tõenäoliselt juhtunud, kui kokkulepet ei oleks olnud“. See on seda enam tõsi juhul, kui kokkulepe muudab märkimisväärselt ühe või mõlema poole ajendit konkureerimist jätkata.

261.

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1221 ja 1226 on komisjon märkinud, et kokkuleppe piiravaid tagajärgi tuleb hinnata võrdluses selle majandusliku ja õigusliku kontekstiga, milles oleks konkurents tekkinud kokkuleppe puudumise korral, milleks tuleb uurida konkurentsi taset poolte vahel ja kolmandate isikute poolset konkurentsi, eelkõige tegelikku ja potentsiaalset konkurentsi, mis oleks kokkuleppe puudumise korral esinenud, ning seda, millise konkurentsikäitumise võinuks geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud sellises olukorras valida.

262.

Mis puudutab tegelikke ja konkreetseid võimalusi, et geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud asjaomastele turgudele sisenevad ja Servier’ga konkureerivad, siis viitas komisjon kokkulepete eesmärgi käsitlemisel esitatud analüüsile, mis puudutas Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahelist potentsiaalset konkurentsi (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1222).

263.

Viimaks on komisjon selgitanud, et käsitleb ka nende kokkulepete piiravaid tagajärgi konkurentsistruktuurile, analüüsides eelkõige poolte turujõudu ning küsimust, kas Servier’l on teisi konkurentsiallikaid, mis on asjasse puutuv, kui uut sisenejat turule ei tule (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1223–1227).

264.

Seejuures on komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1228–1240 eelkõige leidnud, et konkurentsisurve, mida avaldasid perindopriilile teised ravimid, oli vähese tõhususega, vastupidi perindopriili geneeriliste versioonide oodatavale (ja viimaks nende avaldatud) survele. Komisjoni hinnangul oli see perindopriili geneerilistest versioonidest lähtuv konkurentsisurve kõige olulisem, kuna vaidlusaluste tegevuste eesmärk oli neutraliseerida just see surve. Võrreldes geneerilistest ravimitest lähtuva konkurentsisurvega olid muud perindopriilile avalduvad surved tõhusa konkurentsisurve avaldamiseks ebapiisavad.

265.

Geneerilistest ravimitest lähtuva konkurentsisurve kõrvaldamisel oleksid olnud märkimisväärsed tagajärjed tarbijate poolt perindopriilile tehtavate kogukulude seisukohast. Geneeriliste ravimite turule tulemata jäämise korral ei oleks Servier’le tõhusat konkurentsi tekkinud, kuna muud olulist survet peale perindopriili geneeriliste versioonide oma Servier’le ei olnud. Kuna Servier’ võime säilitada konkurentsiülesed hinnad oli seotud kompromisskokkulepetega, mille ta geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega sõlmis, on võimalik ära näidata ka kõnealuste kokkulepete otsesed konkurentsivastased tagajärjed (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1240–1243).

266.

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1244–1269 on komisjon selgitanud, et Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vaheliste kokkulepete sõlmimise ajal iseloomustas turustruktuuri piiratud arv geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid, kes turule sisenemiseks valmistusid. Kui jätta kõrvale pooled, kes Servier’ga need kokkulepped sõlmisid, jäi üksnes kaks geneerilise ravimi tootjat, kes otseselt Servier’d oluliselt ohustasid. Komisjon on leidnud, et sellistes tingimustes vähendas ühe konkurendi kõrvaldamine märkimisväärselt geneeriliste ravimite tootjate tõhusa ja soovitud ajal turule sisenemise tõenäosust.

267.

Järgmisena on komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1813–1850 (jaotise 5.5 jätk) analüüsinud küsimust, kas Krka kokkulepete näol oli tegemist tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga, kusjuures käsitletud on üksnes Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi turgusid (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1816).

268.

Komisjoni hinnangul oli Krka neil kolmel turul Servier’ potentsiaalne konkurent ning tal olid tegelikud ja konkreetsed võimalused sinna peatseks sisenemiseks. Krka tegutses perindopriili tarnijana viiel geograafilisel turul ning valmistus sisenema mitmele muule turule, mis näitas tema sellekohast tahet. Turgudele, kus ta tarnijana ei tegutsenud, oli Krkal pealegi võimalik siseneda lühikese aja jooksul, kuna ta oli oma toote väljatöötamise lõpetanud. Samuti oli Krka Ühendkuningriigis peetavate vaidluste kaudu aktiivselt ette valmistamas pinnast oma tootele ning oli veendunud patendi 947 kehtetuses (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1820).

269.

Kuna Krka kokkulepped ajendasid Krkat neile turgudele sisenemist mitte ette võtma, oli nende tagajärg Krka turule sisenemise võimaluste kõrvaldamine Prantsusmaal, Madalmaades ja Ühendkuningriigis. Krka kokkulepete puudumise korral oleks Krka olnud jätkuvalt konkurentsioht kui perindopriiliga neile turgudele potentsiaalselt sisenev geneerilise ravimi tootja (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1824–1834).

270.

Samuti on komisjon leidnud, et Krka kokkulepete sõlmimise ajal oli Krka Servier’ jaoks üks kõige vahetumatest ohtudest (vaidlusaluse otsuse põhjendused 1843 ja 1849) ning et võttes arvesse turu struktuuri, piiras ühe konkurendi kõrvaldamine märkimisväärselt geneeriliste ravimite tootjate võimalust tõhusalt ja õigel ajal turule siseneda (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1844) ja seda enam põhjusel, et Krka oli ka perindopriilil põhinevate toodete potentsiaalne tarnija teistele geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1848).

271.

Seega leidis komisjon, et Krka kokkulepete tagajärjeks oli Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahelise potentsiaalse konkurentsi tuntav piiramine (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1850).

272.

Kümnendat väidet, mille Servier’ esimeses kohtuastmes esitas ja mis puudutas Krka kokkulepete väära kvalifitseerimist tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks, käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1075–1232.

273.

Esiteks leidis Üldkohus, et lähenemisviis, mille komisjon tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu osas valinud oli ja mida on kokkuvõtlikult kirjeldatud eespool punktides 259–263, on „hüpoteetiline“, kuna see põhineb oletustel või „võimalikkusel“, mitte aga sündmuste tegelikul kulgemisel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1078–1104).

274.

Teisalt on Üldkohus leidnud, et kohtupraktika, mille kohaselt hõlmab kokkuleppe tagajärgede analüüs ka selle potentsiaalseid tagajärgi, ei ole kohaldatav, kui tegemist on lepinguga, mis on ellu viidud ja mille eest on komisjon karistuse määranud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1107–1133).

275.

Teisena on Üldkohus sedastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1140–1217, et komisjon on teinud hindamisvea, leides, et Krka kokkulepped vastavad tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu tunnustele.

276.

Esiteks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1142–1187 leidnud, et komisjon ei ole tõendanud, et Krka kompromisskokkuleppes sisaldunud turustamiskeelul olid konkurentsi piiravad tagajärjed. Komisjon ei tõendanud nimelt, et selle kokkuleppe puudumisel oleks Krka tõenäoliselt Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi turgudele sisenenud. Seejuures ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust. Patendi kehtivuse tunnustamise osas on Üldkohus seejuures vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1148–1169 korranud põhiliselt samu põhjendusi, millele ta tugines Krka kokkulepete eesmärgi käsitlemisel ning mida on analüüsitud juba apellatsioonkaebuse esimese väite käsitlemise raames. ( 114 )

277.

Üldkohtu hinnangul ei tõendanud komisjon, osutades üksnes Krkast endiselt lähtuvale „konkurentsiohule“, et kokkuleppe puudumise korral oleks konkurents kujunenud tõenäoliselt avatumaks. Lisaks sellele oleks komisjon pidanud täpsustama, milline oleks olnud Krka kokkulepete puudumise korral Krka poolt Servier’le jätkuvalt tekitatud „konkurentsiohu“ tõenäoline mõju eelkõige hindadele, toodangule, toodete kvaliteedile, toodete valikule või innovatsioonile (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1174–1179).

278.

Teiseks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1192–1213 leidnud, et komisjon ei tõendanud, et kompromisskokkuleppes sisaldunud vaidlustamiskeelul on konkurentsi piiravad tagajärjed. Nimelt ei tõendanud komisjon, et nimetatud kokkuleppe puudumisel oleks Krka ja Servier’ vaheliste vaidluste jätkamisel olnud võimalik või tõenäoline patendi 947 tühistamine kiiremini või suuremas ulatuses. Seejuures on Üldkohus leidnud, et Krka taandumine menetlustest, milles ta osales ehk menetlusest inglise kohtus ( 115 ) ning Euroopa Patendiametis ( 116 ), ei mõjutanud patendist 947 vabanemist. Kokkuleppe sõlmimisest hiljem aset leidnud sündmused ehk patendi 947 tühistamine Ühendkuningriigis Servier’ ja Apotexi vahelises menetluses ( 117 ) ning patendi 947 tühistamine Euroopa Patendiameti tehnilise apellatsioonikoja poolt ( 118 ) näitavad, et patent tühistati igal juhul, sõltumata Krka algatatud menetlustest. Komisjon ei ole aga tõendanud, et nende menetluste jätkamise korral oleks see patent tühistatud varem või suuremas ulatuses (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1194–1207).

279.

Kolmandaks on Üldkohus viimaks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1214 ja 1215 märkinud, et komisjon ei tõendanud ka seda, et Krka üleandmis- ja litsentsilepingul olid konkurentsi piiravad tagajärjed.

280.

Kolmandana on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1219–1232 sedastanud, et komisjon rikkus õigusnormi, jättes võtmata arvesse sündmuste tegelikku kulgemist nii, nagu see talle otsuse tegemise ajal täheldatav oli, ning kirjeldades nende kokkulepete puudumise korral valitsevat konkurentsi, lähtudes oletustest ja võimalikkusest.

281.

Üldkohus on seega leidnud, et komisjon ei tõendanud, et Krka kokkulepete näol oli tegemist tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga, ning nõustunud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud kümnenda väitega (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1217 ja 1232).

282.

Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites leiab komisjon, et eespool punktides 272–281 kokku võetud Üldkohtu põhjendused on vastuolus mitme õigusnormiga.

283.

Komisjon leiab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1128, 1178, 1179 ja 1227–1231 teinud vea, leides, et Servier’ ja Krka vahelise potentsiaalse konkurentsi tegelik piiramine ei ole piisav tõendamaks, et Krka kokkulepete näol oli tegemist tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga. Komisjon tõendas, et kokkulepete sõlmimise ajal olid Krkal turule sisenemiseks tegelikud ja konkreetsed võimalused, mis nende kokkulepetega kõrvaldati, mis on kooskõlas kohtupraktikas nõutava vastupidisel stsenaariumil põhineva analüüsiga. Seda tõendamisstandardit ei peaks muutma põhjusel, et mängus olid patendid ning et patendivaidluste tulemus ei olnud ettenähtav.

284.

Üldkohus on seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1123, 1160, 1161, 1165, 1168, 1169, 1173, 1174, 1178, 1179, 1183, 1204, 1206, 1207, 1209, 1221, 1226 ja 1231 vääralt leidnud, et komisjon oleks pidanud tõendama, et Krka kokkulepete puudumise korral oleks Krka tõenäoliselt kolmele asjaomasele turule „riskiga“ sisenenud ning et komisjon oleks pidanud täpsustama, millised olnuks Krkast jätkuvalt lähtuva „konkurentsiohu“ tagajärjed hindadele ja teistele konkurentsiparameetritele. Samuti on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1198–1207 vääralt nõudnud, et komisjon tõendaks, et kui Krka oleks jätkanud neid pooleliolevaid vaidlusi, millest ta Krka kokkulepete tõttu loobus, oleks olnud võimalik patendi 947 kiirem või suuremas ulatuses tühistamine.

285.

Komisjon leiab samuti, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1107–1128 ja 1225 rikkunud õigusnormi, eristades konkurentsivastaste tagajärgede analüüsimisel kokkuleppeid, mis on ellu viidud ja kokkuleppeid, mida ei ole ellu viidud, ning leides, et potentsiaalsete tagajärgede arvesse võtmist käsitlev kohtupraktika ei ole asjasse puutuv, kui kokkulepped on ellu viidud.

286.

Lisaks sellele leiab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1130, 1151, 1170, 1181, 1210 ja 1219 rikkunud õigusnormi, nõudes, et komisjon võtaks kokkuleppe tagajärgede hindamisel arvesse kõiki enne tema otsuse tegemist faktilistes asjaoludes aset leidnud arenguid. Kokkuleppe konkurentsivastasust peaks, vastupidi, hindama kokkuleppe sõlmimise aja seisuga.

287.

Viimaks leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi ja moonutatud tõendeid, leides vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes 1148–1170, et Krka kokkulepete puudumisel ei oleks Krka tõenäoliselt asjaomastele turgudele sisenenud, kuna ta tunnustas patendi 947 kehtivust.

288.

Selle kriitika käsitlemiseks tuleb alustuseks märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad kokkuleppe konkurentsi piiravad tagajärjed olla nii tegelikud kui ka potentsiaalsed. ( 119 )

289.

Selliste tagajärgede hindamiseks tuleb analüüsida, kuidas toimiks konkurents tegelikkuses ilma vaidlusaluste kokkulepeteta. ( 120 )

290.

Selleks tuleb arvesse võtta eelkõige kokkuleppe esemeks olevate toodete laadi ja seda, kas nende kogus on piiratud või mitte, poolte positsiooni ja tähtsust asjaomaste toodete turul, kokkuleppe isoleeritust või, vastupidi, selle paigutust kokkulepete kogumis. Selles küsimuses võib sarnaste lepingute olemasolu olla asjaolu, mis ei ole küll määrava tähtsusega, kuid mis koos teiste asjaoludega võib moodustada majandusliku ja õigusliku konteksti, milles kokkulepet tuleb hinnata. ( 121 )

291.

Kõnealuse kokkuleppe puudumise eeldusel põhinev stsenaarium peab olema realistlik. Sellest seisukohast on vajaduse korral lubatav arvesse võtta võimalikke arenguid, mis turul nimetatud kokkuleppe puudumisel aset leiaksid. ( 122 )

292.

Kokkuleppe piiravate tagajärgede hindamisel on eelkõige võimalik lähtuda potentsiaalsest konkurentsist, mida pakkunuks potentsiaalne turule siseneja, kes selle kokkuleppega kõrvaldati, ning asjaomase turu struktuurist. ( 123 )

293.

Sellises olukorras, nagu käesoleval juhul käsitletav, on see seda enam tõsi, et nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Generics (UK) jt leidis, ei eelda vastupidise stsenaariumi tuvastamine mingit lõplikku järeldust geneerilisi ravimeid tootva äriühingu eduvõimaluste kohta patendimenetluses või vähem piirava kokkuleppe sõlmimise tõenäosuse kohta. ( 124 )

294.

Nimelt on vastupidise stsenaariumi ainus eesmärk kindlaks teha selle äriühingu realistlikud tegutsemisvõimalused kõnealuse kokkuleppe puudumise korral ning see, milline oleks tõenäoline konkurents turul ja turu struktuur selle kokkuleppe puudumise korral. ( 125 ) Kuigi kõnealuse vastupidise stsenaariumi puhul ei saa pidada tähtsusetuks geneerilisi ravimeid tootva äriühingu eduvõimalusi patendimenetluses ega ka vähem piirava kokkuleppe sõlmimise tõenäosust, on need asjaolud siiski vaid mõned nende hulgas, mida tuleb arvesse võtta selle kindlakstegemisel, kuidas oleks tõenäoliselt turg toiminud ja milline oleks olnud turu struktuur, kui asjaomast kokkulepet ei oleks sõlmitud. ( 126 )

295.

Järelikult selleks, et teha kindlaks, kas sellistel kompromisskokkulepetel, nagu käesolevas asjas käsitletavad, võivad konkurentsile olla potentsiaalsed või tegelikud tuntavad tagajärjed, ei pea konkurentsiasutus tuvastama seda, et selle kokkuleppe pooleks olev geneerilisi ravimeid tootev äriühing oleks tõenäoliselt patendivaidluse võitnud ega seda, et kokkuleppe pooled oleksid tõenäoliselt sõlminud vähem piirava kompromisskokkuleppe. ( 127 )

296.

Tuleb tõdeda, et Krka kokkulepete tagajärgi puudutav komisjoni analüüs, mis on kokku võetud eespool punktides 259–271, on nende kokkulepete puudumise korral tõenäolise vastupidise stsenaariumi analüüsimiseks selles kohtupraktikas sõnastatud metodoloogiaga kooskõlas.

297.

Alustuseks on komisjon õigesti seadnud oma analüüsi piirid, märkides, et ta käsitleb vaidlusaluste kokkulepete tagajärgi võrreldes selle tegeliku majandusliku ja õigusliku kontekstiga, kus konkurents nende kokkulepete puudumise korral tekkinud oleks ning et ta käsitleb seega seda, milline oleks olnud konkurentsi määr nende poolte vahel ning seda, kuidas oleksid geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud selles konkurentsis kokkuleppe puudumise korral käituda saanud (vaidlusaluse otsuse punkt 261).

298.

Lisaks sellele võttis komisjon, nagu ta esile toob, eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1826, 1829 ja 1835–1846 ning joonealuses märkuses 2445 Krka kokkulepete õigusliku ja majandusliku kontekstiga seoses piisavalt arvesse neid kokkuleppeid ümbritsevat faktilist raamistikku, mis puudutas patente ja patendivaidlusi.

299.

Eespool punktis 290 kajastatud kohtupraktikat silmas pidades on komisjon õigesti arvesse võtnud ka vastavate kokkulepete kohta kõigi Servier’ poolt geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega sõlmitud kokkulepete hulgas ja Servier strateegiat ning poolte positsiooni turul (eespool punktid 263–266).

300.

Krka puhul on komisjon õigesti arvesse võtnud asjaolu, et Krka oli kolmel Krka kokkulepete tagajärgi puudutavas analüüsis käsitletud turul Servier’ oluline potentsiaalne konkurent või lausa üks tema kõige vahetumatest ohustajatest, kellel olid tegelikud ja konkreetsed võimalused neile turgudele sisenemiseks, ning seda, et Krka kokkulepetega need võimalused kõrvaldati, ajendades Krkat loobuma neile turgudele sisenemise ning Servier’ patentide vaidlustamise püüdlustest (eespool punktid 268–270).

301.

Vastupidi Üldkohtu poolt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1174–1178, 1183 ja 1226 leitule on komisjon piisavalt tõendanud kõnealuste kokkulepete konkurentsi piiravad tagajärjed, näidates ära, et Krka kokkulepete puudumise korral oleks Krka jätkanud pingutusi asjaomastele turgudele sisenemiseks ning et nende kokkulepete tagajärjeks oli see, et kõrvaldati Krka kui Servier’ potentsiaalne konkurent ja seeläbi ka võimalus, et realiseeruvad tegelikud ja konkreetsed võimalused, et Krka neile turgudele siseneb.

302.

Vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1183 ja 1226 leitule, ei ole seejuures kohtuotsuses Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon ( 128 ) esitatud põhjendused, mille kohaselt võib kokkuleppe tagajärgede analüüsi aluseks olla potentsiaalne konkurents, mida pakkunuks potentsiaalne turule siseneja, kes kokkuleppega kõrvaldati, käesoleval juhul asjassepuutumatud, sest Servier’ poolt geneerilisi ravimeid tootvate äriühingutega sõlmitud kokkulepete konteksti iseloomustab patendi 947 olemasolu. Nimelt tuleneb eespool punktis 294 osundatud kohtupraktikast, et kokkulepete konteksti seisukohast tuleb selliseid patentidega seotud asjaolusid, nagu käesolevas asjas käsitletavad, arvesse võtta üksnes teiste asjaolude hulgas. Sellest ei tulene aga, et need vastupidisel stsenaariumil põhinevat analüüsi käsitlevad kohtupraktikast tulenevad põhimõtted muutuksid asjassepuutumatuks.

303.

Seetõttu leiab komisjon põhjendatult, et Üldkohus on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1160, 1168, 1169, 1173 ja 1182 rikkunud õigusnormi (eespool punkt 276), nõudes, et komisjon tõendaks, et Krka kokkulepete puudumise korral oleks Krka „tõenäoliselt“ riskiga asjaomastele turgudele sisenenud või et nende kokkulepete puudumise korral oleksid pooled sõlminud vähem piirava kokkuleppe.

304.

Lisaks sellele, nagu komisjon märgib, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1148–1169 (eespool punkt 276) sisalduval Üldkohtu analüüsil, mille kohaselt ei oleks Krka nende kokkulepete puudumise korral tõenäoliselt neile turgudele sisenenud, kuna ta oli veendunud patendi 947 kehtivuses, on samad puudused, mis leidsid tuvastamist juba apellatsioonkaebuse esimese väite käsitlemisel. ( 129 )

305.

Samuti on Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1192–1213 (eespool punkt 278) vääralt leidnud, et tõendamaks kompromisskokkuleppes sisaldunud vaidlustamiskeelu tagajärgi, oleks komisjon pidanud ära näitama, et see, kui Krka oleks jätkanud vaidlusmenetlusi, millest ta selle kokkuleppe kohaselt loobus, oleks tõenäoliselt võimaldanud patendi 947 tühistada kiiremini või suuremas ulatuses.

306.

Nagu eespool punktides 293 ja 295 märgitud, on Euroopa Kohus kohtuotsuses Generics (UK) jt täpsustanud, et sellises olukorras, nagu käesoleval juhul käsitletav, ei ole vastupidise stsenaariumi tuvastamiseks vaja ära näidata, et nimetatud kokkuleppe pooled oleksid tõenäoliselt sõlminud vähem piirava kompromisskokkuleppe või et kõnealuse kokkuleppe pooleks olev geneerilisi ravimeid tootev äriühing oleks patendiga seotud vaidluse tõenäoliselt võitnud.

307.

Konkurentsiasutusel ei tule sellise vastupidisel stsenaariumil põhineva analüüsi käigus kirjeldada mitte olukorda, mis oleks kokkuleppe puudumise korral valitsenud patentide osas, vaid olukorda, mis oleks esinenud konkurentsi osas. Konkurentsi seisukohast aga oleks vastupidine stsenaarium tähendanud olukorda, kus geneerilisi ravimeid tootev äriühing oleks sõltumatult jätkanud patentidega seotud olukorrale enda poolt antava hinnangu alusel oma äri- ja vaidlustamisstrateegia ellu viimist, et paremini ära kasutada oma tegelikud ja konkreetsed võimalused turule sisenemiseks. Kokkulepete puudumise korral oleks seega valitsenud olukord, kus need tegelikud ja konkreetsed võimalused oleksid võinud realiseeruda. ( 130 )

308.

Käesoleval juhul seisnesid Krka kokkulepete konkurentsi piiravad tagajärjed just nimelt selles, et välistati see, et realiseeruksid Krka reaalsed ja konkreetsed võimalused kõnealustele turgudele siseneda.

309.

Asjaolu, et vastupidisel stsenaariumil põhineva analüüsi raames ei ole võimalik välja selgitada, kas need võimalused oleksid tegelikult realiseerunud, ei muuda seda, et nende võimaluste välistamise tagajärg on tegelik. Konkurentsile avalduva mõju seisukohast ei ole oluline mitte see, kas Krka siseneb iga hinna eest asjaomastele turgudele või saavutab patendi tühistamise, vaid see, et tal oli enne Servier’ga kokkuleppe sõlmimist võimekus ja kindel tahe vaba konkurentsi olukorras tegutsemiseks turule siseneda ja saavutada patendi tühistamine. ( 131 )

310.

Vastupidi Üldkohtu leitule ei ole selline vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs sugugi „hüpoteetiline“. Tagajärg, mis seisneb potentsiaalse konkurentsi kõrvaldamises, ei ole vähem tegelik kui tagajärg, mis seisneb tegeliku või juba toimiva konkurentsi kõrvaldamises, võttes arvesse, et kokkuleppe mitte konkureerida võib sõlmida nii potentsiaalse konkurendiga kui juba turul oleva konkurendiga.

311.

Üldkohtu lähenemisviis eirab seda, et ELTL artikkel 101 ei kaitse ainult tegelikku, vaid ka potentsiaalset konkurentsi, ilma milleta ei saaks uute turuletulijate turule tulemine kunagi aset leida. ( 132 )

312.

Lisaks sellele, nagu komisjon leiab, siis nõudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1179, et komisjon täpsustaks kokkulepete võimalikke tagajärgi hindadele ja teistele konkurentsiparameetritele, on Üldkohus eiranud põhimõtet, et sarnaselt teistele EL toimimise lepingu konkurentsieeskirjadele ei ole ELTL artikli 101 eesmärk kaitsta üksnes konkurentide ja tarbijate otseseid huve, vaid ka turu struktuuri ja seeläbi konkurentsi kui sellist. Seetõttu on Euroopa Kohus leidnud, et ettevõtjate vahelise kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi tuvastamine ei saa sõltuda sellest, et tuvastatakse otsene seos tarbijahindadega. ( 133 ) Teistmoodi ei saa see aga olla ka siis, kui on tegemist ettevõtjate vahelise kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastaste tagajärgede tuvastamisega.

313.

Peale selle leiab komisjon õigesti, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1180 ja 1210 põhjendamatult tagasi lükanud eelduse, et olulise potentsiaalse konkurentsiallika kõrvaldamine võib mõistliku tõenäosusega iseenesest mõjutada hindu või muid konkurentsiparameetreid.

314.

Komisjon väidab ka, et Üldkohus on ekslikult nõudnud, et kokkuleppe tagajärgede analüüs eeldab kõigi pärast kokkuleppe sõlmimist faktilistes asjaoludes toimunud arengute analüüsimist. Komisjoni hinnangul on vastupidisel stsenaariumil põhineva analüüsi läbiviimiseks, vastupidi, vaja asetada end kokkuleppe sõlmimise hetke.

315.

ELTL artikli 101 kohaldamiseks tuleb kokkuleppe eesmärgi käsitlemiselt selle kokkuleppe tagajärgede käsitlemisele üle minna siis, kui kokkuleppe või sellega loodud mehhanismide liiki nende kontekstis analüüsides ei ole võimalik asuda seisukohale, et kõnealuse kokkuleppe eesmärk oli konkurentsi piiramine. ( 134 ) Sellisel juhul tuleb analüüsida, kas lepinguga loodud mehhanismidel on nende toimimist, nende konteksti ja asjaomasel turul valitsevat konkurentsiolukorda silmas pidades nende käivitamisel konkurentsi piiravad tagajärjed.

316.

Selline kokkuleppe tagajärgede analüüs on vajalik näiteks juhul, kui pädev asutus on silmitsi ühe või mitme lepinguga, mis moodustavad keerulise terviku, hõlmates nii konkurentsi soodustavaid kui konkurentsivastaseid elemente ja mille puhul ei ole konkurentsivastast laadi ilma tagajärgi uurimata võimalik kindlaks teha, ( 135 ) ning selle analüüsi eesmärk on kindlaks teha, millist mõju võib see kokkulepe asjaomasel turul konkurentsile avaldada. ( 136 )

317.

Eespool punktis 289 osundatud kohtupraktikast tuleneb, et vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs seisneb hinnangu andmises sellele, milline konkurents oleks tekkinud tegelikus kontekstis vaidlusaluse kokkuleppe puudumise korral. See tähendab tingimata, et analüüsida tuleb seda, mis oleks juhtunud kokkuleppe puudumisel korral, mitte aga seda, mis selle kokkuleppe olemasolul tegelikult juhtus. Tegelikke sündmusi, mis leidsid aset selle kokkuleppe rakendamise ajal ja pärast seda, on nimetatud kokkulepe ise juba tingimata mõjutanud. Vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs, mille aluseks on olukord, kus vaba konkurentsi on juba kahjustatud – nagu see, mille Üldkohus viis läbi eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1192–1213 (vt eespool punkti 278), tehes piirava mõju puudumise kohta järelduse tegelike sündmuste pinnalt, mis leidsid aset nimetatud kokkuleppe rakendamise ajal – kujutab endast ringpõhjendust, mis on vastuolus juba seda liiki analüüsi aluspõhimõtetega, mille järgimine on nõutav vastavalt eespoolt punktides 289–295 osundatud kohtupraktikale.

318.

Kuigi põhimõtteliselt ei ole turule avalduvate negatiivsete tagajärgede analüüsimisel välistatud selliste hilisemate sündmuste arvesse võtmine, mis puudutavad eelkõige kokkuleppe rakendamist, nagu on märkinud komisjon (vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 1220 ja eespool punkt 260), siis ei saa neid asjaolusid arvesse võtta selleks, et kirjeldada vastupidist olukorda, mis võtab ekslikult aluseks sellise kokkuleppe olemasolu, kuna kõnealune stsenaarium peab lähtuma sellise kokkuleppe puudumisest.

319.

Seetõttu on Üldkohus vääralt tuginenud asjaoludele, mis puudutavad Ühendkuningriigi kohtutes ja Euroopa Patendiametis toimunud menetluste jätkamist ja nende tulemusi pärast seda, kui Krka neist menetlustest loobus, järeldamaks, et Krka kompromisskokkuleppes sisaldunud vaidlustamiskeelul (eespool punkt 278) piiravaid tagajärgi ei olnud. Isegi kui kõnealuste menetluste jätkamine Krka poolt ei oleks patentide ja vaidluste seisukohast toonud kaasa teistsugust tulemust kui see, mille saavutasid neid menetlusi jätkates teised ettevõtjad (mis seejuures ei ole tõendatud), ei saa see olla asjasse puutuv hinnangu andmisel sellele, millised olid kõnealuse keelu tagajärjed vastupidisest stsenaariumist lähtudes. Sellest seisukohast on oluline küsimus, kas selle keelu tagajärjeks oli see, et Krka loobus eelkõige kõnealuste menetluste jätkamises seisnevatest püüdlustest Servier’ga konkureerida.

320.

Sellest järeldub, et komisjoni põhjendus, mille kohaselt tuleb vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs läbi viia kokkulepete sõlmimise aja seisuga, ei ole vigane. Vastupidi, nagu Euroopa Kohus on leidnud, tuleb tegevuse konkurentsivastast laadi hinnata selle tegevuse toimumise aja seisuga. ( 137 ) See on loogiline, kuivõrd tegemist on kokkulepetega, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või moonutamine siseturul, mis on ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt keelatud. Seetõttu tuleb küsimust, kas kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk või tagajärjed, põhimõtteliselt käsitleda selle kokkuleppe sõlmimise aja seisuga.

321.

Hilisemad arengud, mis ei sõltu poolte tahtest ega kokkuleppega loodud mehhanismidest, ei saa võtta konkurentsivastast laadi kokkuleppelt, mille eesmärk selle sõlmimise ajal oli konkurentsi piiramine. ( 138 ) Nagu komisjon eelkõige käesolevas apellatsioonimenetluses toimunud kohtuistungil selgitas, võib kokkuleppe tagajärgi neutraliseerivat hilisemat sündmust võtta arvesse üksnes ex nunc selle sündmuse toimumisest arvates selleks, et kindlaks teha kokkuleppega toime pandud ELTL artikli 101 rikkumise kestus. Just nõnda aga ongi komisjon käesoleval juhul vastavate rikkumiste lõpu kindlaksmääramisel arvesse võtnud pärast vaidlusaluste kokkulepete sõlmimist toimunud sündmusi, konkreetselt patendi 947 tühistamist Ühendkuningriigis, Madalmaades ja Euroopa Patendiametis (vt selle kohta Krka osas vaidlusaluse otsuse põhjendus 2126).

322.

Lisaks sellele on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused selles osas vastuolulised. Nimetatud kohtuotsuse punktis 856 on Üldkohus Servier’ ja Lupini vahel sõlmitud kokkuleppe osas sedastanud, et võimalikud selle kokkuleppe sõlmimisega võrreldes hilisemad sündmused ei saa kokkuleppe piiravat laadi neutraliseerida ning et „tuleb eristada esiteks küsimust, kas üldse on tegu rikkumisega, mida ei saa väärata pelgalt võimalus, et tulevikus leiavad aset mingisugused sündmused, ning teiseks küsimust selle rikkumise kestusest, mis võib sõltuda selliste sündmuste tegelikust aset leidmisest“.

323.

See põhjendus vastab täpselt komisjoni argumentatsioonile, mis puudutab Krka kokkulepete tagajärgi. Ei ole võimalik mõista, miks on Üldkohus sellele küsimusele andnud ühelt poolt kõnealuste kokkulepete ja teiselt poolt Servier’ ja Lupini vahelise kokkuleppe puhul erineva hinnangu.

324.

Eelnevast tuleneb, et Üldkohus on asjassepuutumatult eristanud ellu viidud kokkulepete ja ellu viimata kokkulepete analüüsimist (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1107–1133 ja eespool punkt 274). Kuivõrd vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs viiakse läbi kokkuleppe sõlmimise aja seisuga, on selline eristamine kokkuleppe tagajärgede kindlakstegemise seisukohast mõttetu, kuigi välistatud pole selle kokkuleppe elluviimisega seotud hilisemate asjaolude arvesse võtmine kokkuleppe konteksti kindlakstegemisel.

325.

Lisaks sellele tuleneb kohtupraktikast, et asjasse puutuv ei ole ka tegelike ja potentsiaalsete tagajärgede eristamine, mida Üldkohus tegi ellu viidud ja ellu viimata kokkulepete eristamise raames, kuna vastupidisel stsenaariumil põhinevas analüüsis tuleb potentsiaalseid tagajärgi igal juhul arvesse võtta samamoodi nagu tegelikke. ( 139 )

326.

Üldkohtu seisukoht, mis puudutab kokkulepete tagajärgede analüüsimisel erisusi ellu viidud ja ellu viimata kokkulepete vahel, ei tulene pealegi ka kohtupraktikast, mida Üldkohus on sellega seoses analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1107–1133 (eespool punkt 274). Lisaks Üldkohtu poolt sellele kohtupraktikale pakutud tõlgenduse ülemäära kasuistlikule laadile ei ole see mitte üksnes vastuolus ELTL artikli 101 ülesehituse ja eesmärgiga (vt eespool punkt 320), vaid teeb sellest kohtupraktikast ka järeldusi, mis ei ole kooskõlas seal sõnaselgelt väljendatuga, kus on viidatud niihästi käsitletava kokkuleppe tegelikele kui ka potentsiaalsetele tagajärgedele.

327.

Komisjoni apellatsioonkaebuse seitsmenda väite käsitlemisel esitatud eeltoodud põhjendustest (eespool punktid 282–326) tuleneb, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, pidades „hüpoteetiliseks“ ja lükates tagasi lähenemisviisi, mis põhines Krka kokkulepete konkurentsi piiravate tagajärgede tõendamisel, lähtudes Krka kui potentsiaalse konkurentsi allika kõrvaldamise tegelikest tagajärgedest. Üldkohtu seisukoht, mille kohaselt ei tule neid kokkuleppeid kvalifitseerida tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1217 ja 1232), rajaneb seega endas õigusnormi rikkumist kätkeval analüüsil ning tuleb tühistada.

328.

Nagu eespool punktis 251 juba osutatud, võib Euroopa Kohus vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

329.

Apellatsioonkaebuse seitsmenda väite analüüsist nähtub, et Krka kokkulepete konkurentsivastaste tagajärgede tuvastamise osas see käesoleva kohtuasja puhul nii on. Sellest käsitlusest nähtub, et Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud kümnes väide, millest Üldkohtu analüüs lähtub (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1217 ja 1232) ei võimalda tühistada komisjoni tuvastatut, et Krka kokkulepete tagajärg oli Servier’ ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahelise potentsiaalse konkurentsi tuntav piiramine (vaidlusaluse otsuse põhjendus 1850).

330.

Euroopa Kohus saab seega kohtuasjas uue otsuse teha ning lükata tagasi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud kümnenda väite osas, mis puudutab Krka kokkulepete tagajärgi, millega kaasneb vastavas osas vaidlusaluse otsuse jõusse jätmine.

331.

Eespool punktides 250–253 ja 327–330 esitatud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohtu seisukohad, mis puudutavad Krka kokkulepete konkurentsivastast eesmärki ja konkurentsivastaseid tagajärgi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1217 ja 1232–1234) tuleb tühistada ning Euroopa Kohus saab selles osas teha kohtuasjas uue otsuse ja lükata tagasi esimeses kohtuastmes esitatud väited, mis puudutavad seda, et neil kokkulepetel ei ole konkurentsivastast eesmärki ega konkurentsivastaseid tagajärgi. Seetõttu saab Euroopa Kohus nõustuda vaidlusaluses otsuses võetud seisukohaga, et need kokkulepped kujutavad endast ühte ja jätkuvat ELTL artikli 101 rikkumist, ning Servier’le sellega seoses määratud trahviga (vaidlusaluse otsuse artikkel 4 ja artikli 7 lõige 4).

332.

Apellatsioonkaebuse kaheksanda kuni üheteistkümnenda väitega väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, tühistades vaidlusaluse otsuse osas, mis puudutab Servier’ poolt ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamist.

333.

Üldkohus on nõustunud kõigi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud ja ELTL artikli 102 rikkumist puudutavate väidetega (neljateistkümnes kuni seitsmeteistkümnes väide), lähtudes seisukohast, et komisjon määratles valesti asjaomase lõpptoodete turu, leides, et see piirdub üksnes perindopriili molekuliga selle originaal- ja geneerilistes versioonides.

334.

Enne selle seisukoha vaidlustamiseks apellatsioonkaebuses esitatud komisjoni väidete käsitlemist (b) on kasulik võtta kokku vaidlusaluse otsuse ja vaidlustatud kohtuotsuse sellekohased põhjendused (a).

335.

Esiteks on komisjon tõdenud, et lõpptoodete asjaomane turg piirdus üksnes perindopriiliga selle originaal- ja geneerilistes versioonides. Seda tõdes ta nelja analüüsitud liikmesriigi ehk Prantsusmaa, Madalmaade, Poola ja Ühendkuningriigi kohta aastatel 2000–2009 (vaidlusaluse otsuse 6. jaotis, põhjendused 2128–2549).

336.

Asumaks sellele seisukohale, on komisjon kõigepealt selgitanud, et hüpertensiooni raviks kasutatav perindopriil kuulub muundava ensüümi inhibiitorite ravimiklassi, kuhu kuulus asjasse puutuval ajal kuusteist erinevat molekuli, millel oli sama toimeviis ning samad ravinäidustused ja sageli sarnased kõrvaltoimed. Muundava ensüümi inhibiitorid ei moodustanud siiski täiesti homogeenset ravimite rühma ning perindopriili puhul tunnustati teatud omadusi, mille poolest ta teistest muundava ensüümi inhibiitoritest erines. Turu määratlemise seisukohast asjasse puutuva perioodi alguses ehk 2000. aastal oli muundava ensüümi inhibiitorite klass juba väljakujunenud ning enamikust muundava ensüümi inhibiitoritest olid kättesaadavad juba ka geneerilised versioonid. Perindopriilile kõige lähedasemateks peetavad muundava ensüümi inhibiitorite geneerilised versioonid muutusid kättesaadavaks aastatel 1999–2005 (vaidlusaluse otsuse põhjendused 92, 93, 2144, 2145, 2149, 2165–2171, 2449 ja 2537 ning tabelid 21, 24, 27 ja 30).

337.

Seejärel on komisjon perindopriilile avaldunud konkurentsisurvet käsitledes tõdenud, et ravimeid välja kirjutavatele arstidele suunatud reklaamitegevustes järgis Servier’ eristamisstrateegiat, tuginedes muundava ensüümi inhibiitorite erinevustele ning perindopriili erilistele omadustele (vaidlusaluse otsuse põhjendused 2445–2457).

338.

Lisaks sellele on komisjon tõdenud, et teiste muundava ensüümi inhibiitorite märkimisväärne hindade langus, mis järgnes nende geneeriliste versioonide turule tulemisele, ei toonud kaasa langust perindopriili hindades ega Servier’ tooteedenduse kuludes, mis jäid kogu vaadeldava perioodi jooksul stabiilseks, ega vähenemist perindopriili müügimahtudes, mis pidevalt suurenesid. Niisiis ei põhjustanud teiste muundava ensüümi inhibiitorite märkimisväärne hinnalangus perindopriili asendamist nende teiste muundava ensüümi inhibiitoritega. Komisjon on sellest järeldanud, et teised muundava ensüümi inhibiitorid ei avaldanud uuritaval perioodil perindopriilile mingisugust märkimisväärset konkurentsisurvet ning seega suutis Servier tegutseda teiste muundava ensüümi inhibiitorite tootjatest arvestatavas ulatuses sõltumatult (vaidlusaluse otsuse põhjendused 2460–2495, 2521 ja 2544).

339.

Viimaks on komisjon sedastanud, et erinevalt konkurentsisurvest, mida avaldasid perindopriilile teised muundava ensüümi inhibiitorid, paistis selgelt välja oodatav ning võimalik, et tekkinud surve, mis tulenes kogu perindopriili olemasoleva müügiga konkureerida suutvate perindopriili geneeriliste versioonide saabumisest. Lisaks sellele on komisjon leidnud, et perindopriili geneeriliste versioonide konkurentsisurvet tuleb kõnealuse kaubaturu hindamisel käsitada esmatähtsana, kuna vaidlusaluste tegevuste eesmärk oli just selle surve neutraliseerimine (vaidlusaluse otsuse põhjendused 2528–2546).

340.

Teiseks on komisjon analüüsinud Servier’ seisundit asjaomasel lõpptoodete turul ning leidnud, et Servier oli vaadeldaval perioodil ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitsevas seisundis perindopriili originaal- ja geneeriliste versioonide turul Ühendkuningriigis, Madalmaades, Prantsusmaal ja Poolas (vaidlusaluse otsuse 6. jaotis, põhjendused 2550–2600).

341.

Kolmandaks on komisjon tõdenud, et lõpptoodete turule eelnev asjaomane turg ehk tehnoloogia turg piirdus ainult ühe perindopriili tehnoloogiaga, ning et Servier oli turgu valitsevas seisundis ka sellel asjaomasel tehnoloogiaturul (vaidlusaluse otsuse 7. jaotis, põhjendused 2601–2758).

342.

Neljandaks on komisjon viimaks analüüsinud Servier’ tegevust ning leidnud, et Servier’ üks ja vältav strateegia, milles ühitati farmatseutilise toimeaine tehnoloogia omandamine ja patendivaidluste lahendamise kompromisskokkulepete sõlmimine vastutasuna vastupidise makse tegemise eest, kujutab endast üht ja vältavat ELTL artikli 102 rikkumist (vaidlusaluse otsuse 8. jaotis, põhjendused 2759–2998).

343.

Üldkohus omalt poolt on esmalt nõustunud esimeses kohtuastmes esitatud Servier’ neljateistkümnenda väitega, mis puudutas asjaomase lõpptoodete turu määratlemist ELTL artikli 102 kohaldamisel. Üldkohus on leidnud, et komisjon leidis asjaomase turu määratlemisel valesti, et see piirdub üksnes perindopriili molekuliga (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1367–1592).

344.

See Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnes väide hõlmas kolme etteheidet (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1367–1370).

345.

Pärast sissejuhatavate märkuste esitamist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1371–1405), on Üldkohus esiteks käsitlenud esimese etteheite esimest osa, mis puudutas kõigi majandusliku kontekstiga seotud asjaolude arvesse võtmata jätmist, ning lükanud selle tagasi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1406–1417). Teiseks on Üldkohus käsitlenud teist etteheidet, mis puudutas seda, et komisjon on eiranud muundava ensüümi inhibiitorite asendatavust, ning on sellega nõustunud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1418–1566). Kolmandaks on Üldkohus käsitlenud esimese etteheite teist osa, mis puudutas turu analüüsimisel hinnakriteeriumile ülemäärase tähtsuse omistamist, ning on sellega nõustunud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1567–1585). Neljandaks on Üldkohus leidnud, et kolmandale etteheitele, mis puudutas seda, et komisjon on hindade ökonomeetrilisel analüüsil teinud metoodilise vea, ei ole vaja vastata (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1586).

346.

Olles küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1374 osutanud põhimõttele, mille kohaselt liidu kohtute teostatav kontroll keerulisi majanduslikke hinnanguid hõlmavate komisjoni hinnangute üle piirdub tingimata selle kindlakstegemisega, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas faktilised asjaolud on sisuliselt täpsed, kas ei ole tehtud ühtki ilmset hindamisviga ja kas ei ole võimu kuritarvitatud, ( 140 ) on Üldkohus oma analüüsi lõpus asunud seisukohale, et käesoleval juhul oli komisjon teinud asjaomase turu määratlemist puudutavas analüüsis rea vigu ning piiritlenud asjaomase lõpptoodete turu seega ekslikult üksnes perindopriili molekuliga, mistõttu tuleb esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väitega nõustuda (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1589–1592).

347.

Seejärel on Üldkohus teiseks nõustunud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud viieteistkümnenda väitega ning tühistanud vaidlusaluses otsuses sisaldunud seisukoha, et Servier’l oli sellel lõpptoodete turul turgu valitsev seisund (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1595–1608).

348.

Samuti on Üldkohus kolmandaks nõustunud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud kuueteistkümnenda väitega ning tühistanud seisukoha, et Servier oli turgu valitsevas seisundis lõpptoodete turule eelneval ehk tehnoloogiaturul (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1611–1622).

349.

Tulenevalt sellest, et turg ei olnud õigesti määratletud, on Üldkohus neljandaks nõustunud ka Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud seitsmeteistkümnenda väitega ning tühistanud vaidlusaluses otsuses sisaldunud seisukoha, mis puudutas Servier’ kuritarvitavat tegevust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1625–1632).

350.

Neist kaalutlustest lähtudes tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni artikli 6 (Servier’ poolt ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamine) ja artikli 7 lõike 6 (trahv selle rikkumise eest) (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1633 ja 1963 ning selle resolutsiooni punktid 2 ja 3).

351.

Asjaomase turu määratlemist puudutavate Üldkohtu seisukohtade vastu on komisjon apellatsioonkaebuses esitanud neli väidet.

352.

Apellatsioonkaebuse kaheksandas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi, leides, et komisjon on asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel omistanud ülemäärase tähtsuse hinnale (1).

353.

Apellatsioonkaebuse üheksandas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme nii seoses oma kontseptuaalse lähenemisviisi kui ka konkreetsete seisukohtadega, mis puudutavad ravialast asendatavust (2).

354.

Apellatsioonkaebuse kümnendas väites palub komisjon asuda seisukohale, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tunnistades vastuvõetavaks hagiavalduse lisad A 286 ja A 287 ning repliigi lisa C 29 (3).

355.

Viimaks leiab komisjon apellatsioonkaebuse viimases, üheteistkümnendas väites, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tühistades oma lõpptoodete turgu puudutavatest seisukohtadest lähtudes komisjoni seisukohad, mis puudutasid asjasse puutuvat perindopriili farmatseutilise toimeaine tehnoloogia turgu (4).

356.

Apellatsioonkaebuse kaheksandas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, eelkõige kohaldades vääralt asjaomase turu mõistet ning põhjendades ebapiisavalt ja/või vastuoluliselt seda, et nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1567–1586 Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite esimese etteheite teise osaga, milles kritiseeriti seda, et komisjon olevat asjaomase kaubaturu määratlemisel omistanud ülemäärase tähtsuse ravimitega seotud hindade muutumisele (eespool punktid 344 ja 345).

357.

Nagu komisjon osutab ja eespool punktis 345 märgitud, lükkas Üldkohus tagasi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite esimese etteheite esimese osa (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1406–1417). Seeläbi on Üldkohus kinnitanud, et komisjon oli asjaomase turu analüüsimisel korralikult arvesse võtnud kogu majanduslikku konteksti, sealhulgas ravimite ravialast kasutust ja muutusi hindades (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1411–1415). Samuti on Üldkohus faktiliste asjaoludena tunnistanud perindopriili vähest tundlikkust teiste muundava ensüümi inhibiitorite hindade kõikumise suhtes – mida Servier vaidlustanud ei ole – ning seda, et perindopriili mahud, mille Servier läbi müüs, kogu aeg suurenesid, ja et Servier’ kasumlikkus püsis kogu vaadeldava perioodi jooksul väga kõrgena (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1499, 1500, 1559, 1573, 1579 ja 1583).

358.

Nagu komisjon märgib, on Üldkohus niisiis leidnud, et komisjon oli arvesse võtnud kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, ent omistanud ülemäärase tähtsuse hindadega seotud muutustele kontekstis, kus need muudatused, mis seisnesid perindopriiliga väidetavalt konkureerivate teiste muundava ensüümi inhibiitorite massilises hinnalanguses, mis ulatus kuni 90%ni ( 141 ), ei mõjutanud üheksa-aastase perioodi jooksul ei Servier’ müüdava perindopriili hindu ega müügimahtusid, ega viimase kasumlikkust.

359.

Komisjon väidab, et seeläbi on Üldkohus rikkunud mitmeid õigusnorme seoses hindu puudutavate faktoritega asjaomase turu kindlaksmääramisel (i), seoses sellega, et ravimeid välja kirjutavad arstid ei ole hinnatundlikud (ii), ning seoses perindopriili geneeriliste versioonide pakutava konkurentsi arvesse võtmisega (iii).

360.

Apellatsioonkaebuse kaheksanda väite esimeses ja teises osas leiab komisjon ühelt poolt, et Üldkohus on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1380–1405 ja 1567–1586 rikkunud õigusnormi, leides, et asjaomase turu määratlemisel olid hinnaga seotud faktorid saanud liialt suure tähtsuse, omistamata ise oma analüüsis hinnafaktorile tegelikult mitte mingisugust tähtsust. Teiselt poolt väidab komisjon, et hindadega seotud faktorite osas on vaidlustatud kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud ja selle põhjendused on vastuolulised.

361.

Tuleb tõdeda, et ainuüksi Üldkohtu sellekohaste põhjenduste sõnastusest ilmneb, et komisjon on põhjendatult leidnud, et need põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised.

362.

Hinnafaktoriga seotud Üldkohtu põhjendused algavad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1390–1404 rea üldiste arutlustega, mis puudutavad „asjaomase tooteturu piiritlemi[st] farmaatsiasektoris“. ( 142 ) Sisuliselt on Üldkohus seal märkinud, et hindadest lähtuv konkurentsisurve on farmaatsiasektoris suuresti pärsitud tulenevalt tähtsusest, mille retseptide välja kirjutajad omistavad sama haiguse raviks mõeldud ravimite ravialastele aspektidele, ning ravimite hindu ja nende hüvitamise korda reguleerivatest õigusnormidest (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1390–1394).

363.

Üldkohtu hinnangul võimaldab arstide valikuvabadus ja see, et nad peavad kõige tähtsamaks raviga seotud aspekte, tekkida märkimisväärsel kvaliteedi ja mitte hindadega seotud konkurentsisurvel, millel ei ole puutumust hinnasurve mehhanismidega (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1395–1397).

364.

Samal ajal on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1392–1398 tunnistanud, et hinnaerinevusel võib farmaatsiasektoris asjaomase turu määratlemisel oma tähtsus olla. See, kui ühe ravimi märkimisväärne hinnalangus ei mõjuta oluliselt teise, asendatavaks peetava ravimi hinda, võib niisiis olla kaudne tõend selle kohta, et viimasele avalduv konkurentsisurve on nõrk.

365.

Samal ajal on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1578 märkinud, et majandusliku asendatavusega võib olla tegu siis, kui olulised muutused, mis puudutavad muid majanduslikke muutujaid peale hinna, toovad kaasa ühe toote müügimahu olulise suurenemise teise toote arvelt.

366.

Üldkohus ei ole siiski selgitanud, mis põhjustel ei olnud kohtuotsuse punktides 1573–1575 tunnustamist leidnud asjaolu, et teiste muundava ensüümi inhibiitorite märkimisväärsel hinnalangusel ei olnud mingisugust mõju perindopriilile ning et perindopriili müügimaht just ei vähenenud teiste muundava ensüümi inhibiitorite arvelt, tema hinnangul märk teiste muundava ensüümi inhibiitorite poolt perindopriilile avaldatava konkurentsisurve puudumisest.

367.

Samamoodi on Üldkohus jätnud selgitamata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1579 sisalduva järelduse, kus kasutatakse sõna „seega“, kuigi eelnevate punktidega selle sisu põhjendatav ei ole. Selle selgitamata jäetud järelduse kohaselt ei võimalda asjaolu, et perindopriili läbimüük ja hinnad langesid alles pärast perindopriili geneeriliste versioonide turule saabumist ning et teiste muundava ensüümi inhibiitorite hinnalanguse ajal jäid need stabiilseks, järeldada, et kuni perindopriili geneeriliste versioonide saabumiseni konkurentsisurvet ei olnud.

368.

Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1577 üksnes kinnitanud, et farmaatsiasektoris tuleb arvesse võtta hindadega mitte seotud konkurentsisurvet ja viidanud seejuures vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1418–1566 sisalduvatele põhjendustele, mille eesmärk oli vastata Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite teisele etteheitele, mis puudutas perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1369).

369.

Selline üldine ja selgitusteta viide vaidlustatud kohtuotsuse 149 punktis esitatud põhjendustele ei võimalda aga pooltel ja Euroopa Kohtul Üldkohtu seisukohta mõista. Lisaks sellele ei võimalda Üldkohtu väited mõista ka seda, mis põhjustel hindadega mitte seotud konkurentsisurve, mida väidetavalt teised muundava ensüümi inhibiitorid perindopriilile avaldasid – isegi kui selle olemasolu on neis 149 punktis piisavalt põhjendatud – ei väljendunud mitte kuidagi komisjoni poolt täheldatud perindopriili hindade ja müügimahtude muutumises, mis viitab vastupidi sellele, et perindopriil oli teiste muundava ensüümi inhibiitorite poolse surve eest kaitstud.

370.

Nagu komisjon õigustatult kritiseerib, ei ole hinnafaktorit puudutavad Üldkohtu põhjendused seega mitte üksnes ebapiisavad, kuna need ei võimalda mõista, milline koht on sellel faktoril analüüsis tervikuna, vaid need on ka vastuolulised, kuna esmalt on Üldkohus hinnafaktori rolliga põhimõtteliselt nõustunud, seejärel aga selle oma analüüsis ilma põhjendamata käsitlemata jätnud.

371.

Viimaks näib Üldkohus olevat, nagu komisjon märgib, asjaomase turu analüüsimisel kahtluse alla seadnud hinnafaktori kui sellise olulisuse. Üldkohus ei ole omavahel seostanud oma põhjendusi, mis puudutavad ühelt poolt hindadega mitte seotud survet ja teiselt poolt hindasid, märkides üksnes, et esimene esines ning et selle mõju puudumine hindadele ei ole selle analüüsi seisukohast asjasse puutuv.

372.

Komisjon väidab õigesti, et nii tehes on Üldkohus eiranud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, mis puudutavad asjaomase turu määratlemist ELTL artikli 102 kohaldamisel.

373.

Nende põhimõtete kohaselt määratletakse asjaomane turg selleks, et teha kindlaks piirid, mille sees tuleb hinnata seda, kas ettevõtja suudab arvestatavas ulatuses tegutseda sõltumatult oma konkurentidest, klientidest ja tarbijatest. ( 143 )

374.

Teisisõnu on tegemist hinnangu andmisega sellele, kas on konkureerivaid tooteid, mis avaldavad kõnealusele ettevõtjale märkimisväärset konkurentsisurvet. ( 144 ) Sellises analüüsis tuleb lisaks kõnealuse toote objektiivsetele tunnustele – mis antud juhul on perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vaheline ravialane asendatavus – arvesse võtta ka konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise vahekorda turul ning seega kõiki võimaliku konkurentsisurve märke. ( 145 )

375.

Nagu Üldkohus kohtuotsuses AstraZeneca vs. komisjon ( 146 ) märkinud on, kuuluvad need põhimõtted kohaldamisele farmaatsiaturgude puhul, kuna nende turgude eripärad ei võta hindadega seotud teguritelt tähtsust.

376.

Asjaomase turu määratlemisel tuleb niisiis määrata süstemaatiliselt kindlaks surve, mida konkurents asjaomastele ettevõtjatele tekitab, ning selgitada välja, kas on tegelikke konkurente, kes võivad avaldada survet nende ettevõtjate käitumisele või takistada neid käitumast sõltumatult survest, mida avaldab tõhus konkurents. ( 147 )

377.

Selle analüüsi raames võidakse arvesse võtta käsitletava perioodi jooksul turul aset leidvaid loomulikke sündmusi, ( 148 ) aga ka kuritarvitavale käitumisele viitavaid asjaolusid. ( 149 )

378.

Sellise ülesande täitmisel ei ole võimalik tähelepanuta jätta faktoreid – nagu käesoleval juhul muutused perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite hindades –, mis näitavad, et asjasse puutuvat toodet teoreetiliselt asendavad tooted sellele märkimisväärset konkurentsisurvet ei avaldanud. See on seda enam tõsi, et neist muutustest nähtub, et perindopriilile avaldas mõju üksnes tema enda geneeriliste versioonide turule sisenemine. Kokkulepetele, mille Servier sõlmis nende geneeriliste versioonide turule sisenemise edasi lükkamiseks, aga käesoleval juhul kuritarvitavat käitumist puudutav etteheide tuginebki.

379.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni apellatsioonkaebuse kaheksanda väite esimene ja teine osa, mis puudutavad ebapiisavaid ja vastuolulisi põhjendusi ning õigusnormide rikkumisi seoses hinnafaktori arvesse võtmisega asjaomase turu analüüsimisel Üldkohtu poolt, on põhjendatud.

380.

Apellatsioonkaebuse kaheksanda väite kolmandas ja neljandas osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme oma põhjendustes, mis puudutavad seda, et ravimeid välja kirjutavad arstid ei ole hinna suhtes tundlikud, ning esitanud selles osas ebapiisavad ja/või vastuolulised põhjendused.

381.

Kõigepealt tuleb tõdeda, nagu komisjoni kriitikaski, et vaidlustatud kohtuotsuse need põhjendused näivad tõesti vastuolulised ega võimalda mõista, millised järeldused on Üldkohus arstide hindu puudutava tundlikkuse osas teinud.

382.

Ühelt poolt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1390 märkinud, et turgude piiritlemist väikestena võib õigustada asjaolu, et hindadest lähtuv konkurentsisurve on farmaatsiasektoris suuresti pärsitud tulenevalt tähtsusest, mille arstid omistavad ravialastele aspektidele. Teisalt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes 1575–1578 põhjendanud sellega, et arstid ei ole hindade suhtes tundlikud, turu määratlemist suurena, lähtudes hindadega mitte seotud konkurentsisurvest, mida teised muundava ensüümi inhibiitorid perindopriilile avaldasid.

383.

Pealegi, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1393–1395 esile toonud, et farmaatsiasektoris määravad nõudluse põhiliselt ravimeid välja kirjutavad arstid, tunnistas Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1398 ja 1464, et nõudluse määravad selles sektoris ka sotsiaalkindlustussüsteemid, mis võivad soodustada ravimite samaväärsetena tunnustatud geneeriliste versioonide välja kirjutamist.

384.

Nende ebapiisavate ja vastuoluliste põhjenduste pinnalt ei ole seega võimalik mõista, millised järeldused on Üldkohus teinud seoses farmaatsiasektori nõudlusega.

385.

Lisaks sellele leiab komisjon põhjendatult, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, eirates turu määratlemise funktsiooni, milleks on ettevõtjatele ehk antud juhul Servier’le avalduva konkurentsisurve tuvastamine. Nagu komisjon väidab, siis arstide hindu puudutava tundlikkuse puudumine pigem vähendab Servier’le avalduvat konkurentsisurvet, kuna see võimaldab hinna määrata vabamalt, mitte aga vastupidi, nagu on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1390 leidnud Üldkohus. ( 150 )

386.

Nagu ka komisjon eelkõige käesolevas apellatsioonimenetluses toimunud kohtuistungil esitatud kriitikas märkis, on Üldkohus eiranud asjaomase turu mõistet, keskendudes pikalt arstidele avalduvale survele, selle asemel, et analüüsida Servier’l lasuvat survet. Ent nagu komisjon samuti kohtuistungil märkis, ei ole turu määratlemise eesmärk arstide valikute kui selliste käsitlemine, vaid selle analüüsimine, kuidas mõjutasid need valikud Servier’le avaldunud konkurentsisurve ulatust.

387.

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse kaheksanda väite kolmas ja neljas osa, mis puudutavad õigusnormide rikkumist ja ebapiisavat põhjendamist seoses Üldkohtu poolt arstide valikute arvesse võtmisega asjaomase turu määratlemisel, on samuti põhjendatud.

388.

Viimaks kritiseerib komisjon apellatsioonkaebuse kaheksanda väite viiendas ja kuuendas osas seda, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, jättes piisavalt arvesse võtmata konkurentsi, mida pakkusid perindopriili geneerilised versioonid, ning esitades sellega seoses ebapiisavad ja/või vastuolulised põhjendused.

389.

See kriitika kattub osaliselt mõnede apellatsioonkaebuse kaheksanda väite esimese ja teise osa raames juba käsitletud etteheidetega.

390.

Nagu juba eespool punktides 367 ja 369 tõdetud, on Üldkohtu põhjendused ebapiisavad, kuivõrd need ei võimalda mõista, milliseid järeldusi on Üldkohus teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1392 ja 1579 tunnustamist leidnud asjaolust, et perindopriili hinnad langesid kõvasti siis, kui turule saabusid viimase geneerilised versioonid, jäid aga stabiilseks teiste muundava ensüümi inhibiitorite geneeriliste versioonide saabumisel.

391.

Samuti ei ole võimalik mõista, millised järeldused on Üldkohus teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1392 ja 1398 tunnustamist leidnud asjaolust, et sotsiaalkindlustussüsteemid võivad soodustada geneeriliste ravimite välja kirjutamist sõltumata sellest, kas need on ravimi enda geneerilised versioonid või samaväärsetena tunnustatud ravimite geneerilised versioonid.

392.

Komisjon märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1392 jääb mulje, et teatud ravimi geneeriliste versioonide avaldatavat konkurentsisurvet saab arvesse võtta alles pärast nende tegelikku turule saabumist, mis on aga väär. Siiski ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1392 võimalik aru saada, kas Üldkohus on teatava ravimi geneeriliste versioonide avaldatava konkurentsisurve arvesse võtmisel ka tegelikult lähtunud sellisest piirangust.

393.

Igal juhul on Euroopa Kohus kohtuotsuses Generics (UK) jt täpsustanud, et teatud ravimi geneerilisi versioone võib asjaomase turu määratlemisel arvesse võtta ka siis, kui neid tegelikult veel turul ei turustata ja kui patentidega seotud olukord on ebakindel, kui asjasse puutuvad geneeriliste ravimite tootjatel on võimalik lähiajal asjaomasele turule tulla piisava jõuga, et kujutada endast arvestatavat vastukaalu turul juba oleva originaalravimi tootjale. ( 151 )

394.

Selle küsimuse käsitlemisel on asjasse puutuvad ka need asjaolud, mis annavad tunnistust sellest, et patendiomanik tajub geneeriliste ravimite tootjates ohtu. ( 152 ) Seetõttu on käesoleval juhul – nagu juba eespool punktis 378 märgitud – asjaomase turu analüüsimise seisukohast oluline ka asjaolu, et vaidlusaluses otsuses süüks arvatava tegevuse näol oli tegemist strateegiaga, mida Servier viis ellu selleks, et geneeriliste ravimite turule saabumist edasi lükata.

395.

Ent nagu komisjon õigesti leiab, ei ole Üldkohus selgitanud, kas või kuivõrd asjasse puutuvaks kavatses ta oma analüüsis pidada perindopriili geneeriliste versioonide avaldatavat konkurentsisurvet.

396.

Vastupidi, Üldkohus on oma analüüsis keskendunud perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vastastikusele ravialasele asendatavusele, võtmata piisavalt arvesse komisjoni poolt esile toodud asjaolu, et see asendatavus, mis teoorias kahtlemata esines, ei väljendunud praktikas nende ravimite tegelikus üksteisega asendamises.

397.

Eeltoodust tuleneb, et nõustuda tuleb ka apellatsioonkaebuse kaheksanda väite viienda ja kuuenda osaga, mis puudutavad perindopriili geneeriliste versioonide avaldatava konkurentsisurve ebapiisavat arvesse võtmist ning sellekohaste põhjenduste ebapiisavust.

398.

Apellatsioonkaebuse kaheksanda väite käsitlemisel esitatud eeltoodud kaalutlustest ilmneb, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust, leides, et komisjon on asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel omistanud ülemäärase tähtsuse hinnafaktorile.

399.

Need vead on aga iseenesest piisavad, et seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1589–1591 sisalduvad Üldkohtu järeldused, et komisjon on valesti määratlenud asjaomase lõpptoodete turu ning et pole tõendatud, et see turg piirdub vaid perindopriili originaal- ja geneeriliste versioonidega (eespool punkt 346).

400.

Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1589 küll loetlenud viis erinevat viga, mille komisjon väidetavalt asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel teinud oli. Neli esimest neist vigadest puudutavad aga perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendamist ning hindadega mitte seotud konkurentsisurvet ning üksnes viies neist puudutab hinnafaktori arvesse võtmist.

401.

Pidades aga silmas nimetatud hinnafaktori analüüsi olulisust kogu komisjoni analüüsi seisukohast (vt eespool punkt 338) ja selle seotust teiste faktoritega (vt eespool punktid 369, 371 ja 378), tähendab tõdemus, et Üldkohtu sellekohased seisukohad on väärad ja ebapiisavalt põhjendatud, seda, et kogu asjaomase turu määratlemist puudutav Üldkohtu analüüs on vigane, ilma et oleks vaja käsitleda komisjoni apellatsioonkaebuse üheksandat väidet, mis puudutab Üldkohtu vigu ravialase asendatavuse arvesse võtmisel seoses asjaomase lõpptoodete turu määratlemisega.

402.

Seetõttu on ainuüksi apellatsioonkaebuse kaheksanda väite käsitlemisel tuvastamist leidnud Üldkohtu vigadega põhjendatav vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine osas, milles nõustuti komisjoni poolt asjaomase tooteturu väidetava vale määratlemise põhjendusel Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda kuni seitsmeteistkümnenda väitega ja tühistati vaidlusaluse otsuse artikkel 6 ja artikli 7 lõige 6 (vt eespool punktid 343–350).

403.

Seetõttu käsitlen teisi ELTL artikliga 102 seotud komisjoni apellatsioonkaebuse väiteid üksnes täielikkuse huvides.

404.

Apellatsioonkaebuse üheksandas väites leiab komisjon, et õigusnormidega on vastuolus nii Üldkohtu kontseptuaalne lähenemisviis kui ka tema konkreetsed seisukohad, mis puudutavad ravialast asendatavust.

405.

Selle väite esimeses osas, mis puudutab Üldkohtu vigu seoses ravialase asendatavuse analüüsimisega asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel, seab komisjon kahtluse alla eelkõige põhjendused, mis sisalduvad vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles käsitletakse esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite esimese etteheite teist osa, mis puudutab turu analüüsimisel ülemäärase tähtsuse omistamist hinnafaktorile (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1567–1585) (vt eespool punkt 345) (i).

406.

Käesoleva väite teises kuni kuuendas osas, mis puudutavad Üldkohtu vigu teatava hulga tõendite arvesse võtmisel või analüüsimisel, kritiseerib komisjon Üldkohtu põhjendusi, mis sisalduvad vaidlustatud kohtuotsuse osas, kus käsitletakse Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite teist etteheidet, mis puudutas perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1418–1566) (vt eespool punkt 345) (ii).

407.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite esimeses osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, analüüsides ravialase asendatavuse rolli asjaomase lõpptoodete turu kindlaksmääramisel.

408.

Vastupidi Servier’ väidetule ei ole kõnealune osa vastuvõetamatu, kuna see puudutab ainult Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut. Vastupidi, see osa puudutab faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ning Üldkohtu poolt tehtud õiguslikke järeldusi, mille kontrollimine on apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel Euroopa Kohtu pädevuses. ( 153 )

409.

Kõnesoleva väite esimese osa raames esitatud komisjoni kriitika, mis puudutab seda, et Üldkohus on asjaomase lõpptoodete turu analüüsimisel ülehinnanud hindadega mitte seotud konkurentsifaktoreid, kajastab kriitikat, mille komisjon esitas apellatsioonkaebuse kaheksandas väites, mis puudutas seda, et Üldkohus on selles analüüsis hinnafaktorit alahinnanud.

410.

Seetõttu kattuvad üheksanda väite kõnesoleva osa raames esitatud komisjoni argumendid ühe osaga argumentidest, mida on juba käsitletud ja mis on põhjendatuks loetud apellatsioonkaebuse kaheksanda väite käsitlemisel.

411.

Komisjon leiab, et Üldkohus on perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelise ravialase asendatavuse arvesse võtmisel rikkunud õigusnorme. Komisjoni hinnangul on Üldkohus sellest ravialasest asendatavusest teinud järelduse, et teised muundava ensüümi inhibiitorid avaldasid perindopriilile tegelikku hindadega mitte seotud konkurentsisurvet.

412.

Komisjon seab kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1385, 1395, 1397, 1574–1577, 1579 ja 1584, mida on põhilises osas käsitletud juba eespool punktides 362–369. Neis punktides on Üldkohus sisuliselt asunud seisukohale, et ravimite välja kirjutamisega seotud valikute tegemisel juhindusid arstid põhiliselt hinnaga mitte seotud faktoritest ning et hindadega seotud loomulike sündmuste analüüsi pinnalt ei olnud võimalik asuda seisukohale, et kvaliteedi ja mitte hindadega seotud konkurentsisurve puudus.

413.

Ent nagu juba eespool punktides 361 ja 370–378 tõdetud, leiab komisjon põhjendatult, et need Üldkohtu seisukohad ei ole mitte üksnes ebapiisvalt põhjendatud, vaid vastuolus ka asjaomase turu määratlemise põhimõtetega. Nende põhimõtete kohaselt ei ole sellel määratlemisel võimalik piirduda üksnes asjaomaste toodete objektiivsete tunnuste ehk antud juhul ravialase asendatavuse käsitlemisega. ( 154 )

414.

Nagu komisjon oma kriitikas leiab, näib Üldkohus tegelikult olevat üksnes perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelise ravialase asendatavuse ehk seega nende ravimite objektiivsete tunnuste pinnalt teinud järelduse, et viimased avaldasid esimesele kindlasti hindadega mitte seotud konkurentsisurvet.

415.

Ent nagu komisjon märgib, on kahe toote ja konkreetsemalt kahe ravimi vaheline kasutusotstarbeline asendatavus üksnes lähtekoht, mille pinnalt käsitleda küsimust, kas need kuuluvad samale asjaomasele tooteturule. ( 155 ) Selline kasutusotstarbeline asendatavus ei saa seevastu olla selle analüüsi lõpp-punkt, kuna seda analüüsi tuleb jätkata, tegemaks kindlaks, kas asjaomase turu konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri arvesse võttes väljendub see kasutusotstarbeline asendatavus reaalselt tegelikus konkurentsisurves.

416.

Sellest järeldub, et komisjon leiab põhjendatult, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta on asjaomase lõpptoodete turu analüüsimisel sel viisil arvesse võtnud perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust. Seega tuleb apellatsioonkaebuse üheksanda väite esimese osaga nõustuda.

417.

Apellatsioonkaebuse teises, kolmandas, neljandas, viiendas ja kuuendas osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme teatava hulga tõendite arvesse võtmisel või analüüsimisel.

418.

Nagu eespool punktis 406 märgitud, kuuluvad neis osades osutatud asjaolud nende asjaolude hulka, mida Üldkohus käsitles Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite teise etteheite raames, mis puudutas perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1418–1566 (vt eespool punkt 345).

419.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite teises osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, käsitledes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1435 ja 1446 perindopriili puudutavaid uuringuid. See käsitlus puudutab aga perindopriili kohta käivate uuringute ja meditsiinialaste soovituste tõlgendamist, mille näol on tegemist Üldkohtu poolse hinnangu andmisega faktilistele asjaoludele ja tõenditele. Seega on käesolev osa vastuvõetamatu. ( 156 )

420.

Nagu ka komisjon märgib, kontrollib Euroopa Kohus, kuidas Üldkohus on asjaomase turu määratlemisel kasutanud faktilisi asjaolusid ja nende asjasse puutuvust, samuti seda, millise kaalu on viimane neile asjaoludele omistanud ( 157 ) ja kuidas need omavahel suhestanud, ent hinnangu andmine neile faktilistele asjaoludele endile kuulub Üldkohtu ainupädevusse, välja arvatud tõendite moonutamise korral.

421.

Komisjon leiab tõepoolest, et Üldkohus on teinud ka põhimõttelisi vigu, eelkõige ajades segamini erinevuse ja paremuse mõisted (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1446). Samuti on Üldkohus selliseid vigu teinud hinnangu andmisel sellele, milliseid järeldusi teha Servier’ tehtud reklaamiga seotud pingutuste pinnalt (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1541–1566) ning hinnangu andmisel teisi muundava ensüümi inhibiitoreid puudutavate uuringute asjasse puutuvusele perindopriili ja nende teiste muundava ensüümi inhibiitorite eristamise seisukohast (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1448 ja 1449). Komisjon ei ole siiski selgitanud, kuidas on need põhimõttelised vead mõjutanud analüüsi küsimuses, kas teised muundava ensüümi inhibiitorid avaldasid perindopriilile hinnaga mitte seotud konkurentsisurvet. Seega ei nähtu, millist seisukohta komisjon apellatsioonkaebuse üheksanda väite selle teise osaga Euroopa Kohtult saada soovib.

422.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite kolmandas osas leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1466–1473 on Üldkohus rikkunud õigusnormi Servier’ ettevõttesiseste strateegiadokumentide arvesse võtmisel ja nende suhestamisel meditsiinialaste soovituste ja professor V. ekspertarvamusega (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1455–1457). See kriitika puudutab peamiselt Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ilma et oleks tuginetud tõendite moonutamisele, mis on apellatsioonkaebuses vastuvõetamatu.

423.

Komisjon näib tõepoolest leidvat, et Üldkohus on vea teinud ka hinnangu andmisel sellele, millised järeldusi tuleb perindopriilile teiste muundava ensüümi inhibiitorite poolt väidetavalt avaldatud konkurentsisurvega seoses teha Servier’ reklaami puudutavatest pingutustest ning asjaolust, et need pingutused lõppesid perindopriili geneeriliste versioonide turule tulekuga. Siiski ei ole ka seejuures selgitatud, millised on olnud selle vea tagajärjed ja millist Euroopa Kohtu seisukohta soovib komisjon apellatsioonkaebuse üheksanda väite käesoleva osaga nõustumise korral saada.

424.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite neljandas osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, võttes arvesse asjasse puutumatuid asjaolusid. Seejuures leiab komisjon, et Üldkohus on vääralt arvesse võtnud teiste muundava ensüümi inhibiitorite patsiendibaasi suurust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1494, 1495, 1499 ja 1500), teiste muundava ensüümi inhibiitorite käivet (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1497 ja 1498) ning perindopriili turuosa suurust Saksamaal (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1497), mis ei kuulunud nende nelja liikmesriigi turu hulka, mida ELTL artikli 102 kohaldamisel analüüsiti. Lisaks sellele on Üldkohus seda sätet vääralt kohaldanud, leides, et ainuüksi erinevate muundava ensüümi inhibiitorite areng sai arstide inertsuse mehhanismi kohta võetud seisukoha kahtluse alla seada (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1502, 1506 ja 1507).

425.

Tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse neis punktides esitatud põhjendustest ei ole võimalik mõista, kuidas on analüüsis, kus vastavad seisukohad esitatud on, teiste muundava ensüümi inhibiitorite kohta võetud seisukohad asjasse puutuvad võrreldes tõdemusega, et perindopriili müük pidevalt suurenes, ja arstide „inertsuse” fenomeniga (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1488). Ei selgu, kuidas saab asjaoluga, et selline fenomen võis eksisteerida ka teiste muundava ensüümi inhibiitorite puhul ning et ka nende müügimahud suurenesid, põhjendada seisukohta, et teised muundava ensüümi inhibiitorid avaldasid perindopriilile konkurentsisurvet ning kuulusid viimasega samale turule. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1507 on Üldkohus viidanud muundava ensüümi inhibiitoritega seotud müügimahtude kõikumisele ajas kui asjaolule, mis võib arstide „inertsuse“ kahtluse alla seada, ent pole seda suhestanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1499, 1500, 1579 ja 1583 siiski tuvastamist leidnud asjaoluga, et perindopriili müük pidevalt suurenes.

426.

Nagu komisjon märgib, on teiste muundava ensüümi inhibiitorite turuosasid puudutavate Üldkohtu seisukohtade puhul võetud eelduseks see, mida on vaja tõendada, ehk teiste muundava ensüümi inhibiitorite ja perindopriili ühise turu olemasolu, ( 158 ) mida Üldkohus liiati on tunnustanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1506.

427.

Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud osas, mis puudutab teiste muundava ensüümi inhibiitorite kohta käivate andmete arvesse võtmist hinnangu andmisel arstide „inertsuse“ fenomenile, mida on käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1483–1513. Seetõttu ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1513 sisalduva Üldkohtu seisukohaga nõustuda. Selle seisukoha kohaselt ei ole komisjon tõendanud, et arstide „inertsus“ ja perindopriilile „truude“ retseptide välja kirjutajate suurenev hulk oleksid märkimisväärselt piiranud teiste muundava ensüümi inhibiitorite poolt perindopriilile avaldatavat konkurentsisurvet uute patsientide osas.

428.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite neljanda osaga tuleb seega nõustuda.

429.

Apellatsioonkaebuse üheksanda väite viiendas osas väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1519 moonutanud tõendeid, asudes seisukohale, et „[k]una erinevate muundava ensüümi inhibiitorite vahel ei ole tõhususe ja taluvusega seotud erinevusi, siis ei ole tõendatud, et ühe muundava ensüümi inhibiitori vahetamine teise vastu tekitaks arstides erilisi kartusi“.

430.

Juba pelgalt komisjoni poolt osutatud vaidlusaluse otsuse põhjenduste 2181, 2187, 2379, 2436, 2497 ja 2499 ning joonealuse märkuse 3303 tekstist ilmneb aga, et eespool punktis 429 tsiteeritud Üldkohtu seisukoha puhul on tegemist tõendite moonutamisega. ( 159 ) Neist põhjendustest ja sellest märkusest tuleneb nimelt, et tõdedes arstide kartusi seoses hüpertensiooniga patsientide ravi vahetamisega, ei lähtunud komisjon tõhususe ja taluvusega seotud erinevustest muundava ensüümi inhibiitorite vahel. Selle tõdemuse puhul lähtus komisjon pigem asjaolust, et õige ravi leidmise protsess võib olla pikaajaline, et õige vererõhu ja konkreetsele patsiendile isiklikult sobiva ravi vahelise tasakaalu leidmine võib olla keeruline ning et ravi vahetamine – kuna sellega kaasneb tingimata teatud periood, mil hüpertensioon kontrolli all ei ole – kätkeb endas suuri riske kuni selleni, et asjaomased patsiendid võivad surra.

431.

Seega tuleb nõustuda ka apellatsioonkaebuse üheksanda väite viienda osaga, mis puudutab seda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1519 tõendeid moonutanud.

432.

Viimaks leiab komisjon apellatsioonkaebuse üheksanda väite viimases, kuuendas osas, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme ja moonutanud tõendeid seoses Thalès’i uuringute arvesse võtmisega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1520–1522.

433.

Neis uuringutes on analüüsitud üldarstide harjumusi retseptide välja kirjutamisel Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis teataval perioodil ning seal on leitud, et enam kui 90% perindopriili retseptidest olid korduvretseptid. Komisjon järeldas sellest vaidlusaluse otsuse põhjendustes 2380–2385, et perindopriili puhul on väga kõrge, 90‑protsendiline „truuduse“ määr, mis kinnitab kinnistumist.

434.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1520–1522 on Üldkohus nende uuringute asjasse puutuvust pidanud siiski suhteliseks, leides, et korduvretseptide osakaal kõigi retseptide hulgas annab vaid osalist teavet selle kohta, milline on perindopriiliga ravitud patsientide valmidus ravimi vahetamiseks, eelkõige kuna korduvretseptide osakaal sõltub sellest, kui sageli patsiendid arstikabinetti külastavad.

435.

Ent isegi käsitlemata komisjoni vastuväidet, et tal ei olnud võimalik selle Üldkohtu poolt esimest korda alles vaidlustatud kohtuotsuses esitatud argumendi kohta oma seisukohta esitada, tuleb tõdeda, et tegemist ei ole niivõrd tõendite moonutamisega, kui sellega, et kõnealused kaalutlused on ebapiisavalt põhjendatud, kuna need ei ole arusaadavad. Nii ei selgu, miks ei saa see, et 90% retseptide üldarvust on korduvretseptid, olla märgiks arstide ja patsientide truuduse ja ravimi vahetamisest loobumise kohta. Samuti ei selgu sealt, kuidas saab seda seisukohta mõjutada see, kui sageli patsient arstikabinetti külastab, samas kui näib pigem tõenäoline, et erinevalt esmakordsest retseptist ei ole korduvretsepti jaoks tingimata vaja arstikabinetti uuesti külastada. Samamoodi on raske mõista Üldkohtu argumenti, et „see, kui suur on korduvretseptide arv võrreldes kõigi retseptide arvuga, [ei näita] truude patsientide osakaalu ehk seda osa perioodil N perindopriiliga ravitud patsientidest, keda endiselt ravitakse perindopriiliga perioodil N + 1“.

436.

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse üheksanda väite viimane, kuues osa, mis puudutab Üldkohtu vigu Thalès’i uuringute arvesse võtmisel, on samuti põhjendatud.

437.

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et apellatsioonkaebuse üheksanda väite kuuest osast neljaga tuleb nõustuda (eespool punktid 416, 428, 431 ja 436).

438.

Seejuures on tuvastamist leidnud vead iseenesest piisavad, et seada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1589–1591 sisalduvad Üldkohtu seisukohad kahtluse alla osas, mis puudutavad komisjoni poolt asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel tehtud väidetavaid vigu perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelise ravialase asendatavuse analüüsimisel ja arvesse võtmisel.

439.

Seda seisukohta ei väära asjaolu, et eelkõige apellatsioonimenetluses toimunud kohtuistungil märkis Servier, et komisjon ei ole või ei ole tulemuslikult vaidlustanud (vt eespool punktid 419–423) kõiki põhjendusi, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1418–1566 esitanud on, käsitledes Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite teist etteheidet, mis puudutas perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust (vt eespool punkt 345).

440.

Tõsi on, et nagu juba eespool punktis 400 märgitud, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1589 loetlenud viis eraldi viga, mille komisjon asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel väidetavalt teinud on ning millest neli esimest puudutavad perindopriili ja teiste muundava ensüümi inhibiitorite vahelist ravialast asendatavust ja hindadega mitte seotud konkurentsisurvet. Apellatsioonkaebuse üheksandat väidet analüüsides ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, millised neist väidetavatest vigadest on apellatsioonkaebusega vaidlustatud.

441.

Seda ei ole siiski ka vaja käsitleda.

442.

Nagu ka Üldkohus ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1589 märkinud on, tulenevad selles punktis sisalduvad seisukohad terviklikust analüüsist asjaolude kohta, mille alusel andis komisjon oma hinnangu asjaomasele lõpptoodete turule. Kuivõrd apellatsioonkaebuse üheksanda väite analüüs näitas, et see üldine terviklik analüüs on olulises osas vigane, näib tingimata vigane ka nimetatud analüüsi tulemus tervikuna.

443.

See on seda enam tõsi, et nagu eespool punktis 368 juba näidatud, siis põhjendamaks oma väidet, et teised muundava ensüümi inhibiitorid võisid avaldada perindopriilile kvaliteedi ja mitte hindadega seotud konkurentsisurvet, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1577 piirdunud üksnes viitamisega ravialast asendatavust puudutavatele vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 1418–1566.

444.

Ühelt poolt ei võimalda see üldine ja muude selgitusteta viide 149 punktis sisalduvatele põhjendustele Euroopa Kohtul mõista, milles see konkurentsisurve seisnes ja kas see ka tegelikult esines.

445.

Teiselt poolt ei võimalda Üldkohtu väited ühelgi juhul – nagu juba eespool punktides 369 ja 371 märgitud – mõista, kuidas ta selgitab seda, et hindadega mitte seotud konkurentsisurve, mida teised muundava ensüümi inhibiitorid perindopriilile väidetavalt avaldasid, ei kajastunud mitte kuidagi perindopriili hindade ega müügimahtude muutuses.

446.

Siinkohal tuleb viimaks täheldada, et apellatsioonkaebuse kaheksanda väite käsitlemisel ilmnes, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme ja oma põhjendamiskohustust, leides, et komisjon oli asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel omistanud ülemäärase tähtsuse hinnafaktorile ning et selle turu määratlemisel arvesse võetud erinevad faktorid on üksteisest sõltuvad (eespool punktid 398 ja 401).

447.

Sarnaselt apellatsioonkaebuse kaheksanda väite lõpus tõdetule peab osaline nõustumine apellatsioonkaebuse üheksanda väitega – üksi ja veelgi enam koosmõjus apellatsioonkaebuse kaheksanda väitega nõustumisega – tooma kaasa kõigi ELTL artiklit 102 puudutavate Üldkohtu seisukohtade tühistamise, mis kõik tulenevad asjaomase lõpptoodete turu väidetavast ebaõigest piiritlemisest (vt eespool punktid 343–350 ja 402).

448.

Ülejäänud komisjoni ELTL artiklit 102 puudutavate väidete käsitlemisega jätkan niisiis üksnes täielikkuse huvides.

449.

Apellatsioonkaebuse kümnendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tunnistades vastuvõetavateks hagiavalduse lisad A 286 ja A 287 ning repliigi lisa C 29, mille osas leidis komisjon juba esimeses kohtuastmes, et need on vastuvõetamatud.

450.

Tuleb meenutada, et Üldkohtus hagi vastuvõetavuse eeldusena peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid loogiliselt ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse enda tekstist. Kuigi hagiavalduse teksti saab teatavate punktide osas toetada ja täiendada viidete abil hagiavalduse lisaks olevate dokumentide osadele, ei saa üldine viide muudele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis peavad olema märgitud hagiavalduses endas. Üldkohus ei pea otsima ja tuvastama lisades väiteid, mida ta võiks pidada hagi põhjendavaks. ( 160 )

451.

Mis puudutab repliigis esitatud tõendite kogumise taotlusi, siis need on vastuvõetavad, kui tegemist on vastutõendi või tõendite kogumise taotluse täiendamisega pärast seda, kui vastaspool on vastupidise tõendi esitanud. ( 161 )

452.

Käesoleval juhul on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1459–1463 leidnud ühelt poolt, et lisa C 29 oli vastuvõetav, kuna sellega vastati komisjoni poolt kostja vastuses esitatud kriitikale. Teisalt on Üldkohus leidnud, et lisad A 286, A 287 ja C 29 olid vastuvõetavad, kuna need toetasid hagiavalduses ja repliigis esitatud faktilisi ja õiguslikke argumente.

453.

Tuleb siiski tõdeda, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1462 märgitu ei võimalda Euroopa Kohtul mõista, kuivõrd lisade A 286, A 287 ja C 29 esitamine esimeses kohtuastmes eespool punktis 450 osutatud tingimustele vastas. Üldkohus on nimelt üksnes märkinud, et need lisad on vastuvõetavad, olemata seda seisukohta piisavalt põhjendanud, mistõttu ei ole Euroopa Kohtul võimalik selle põhjendatust kontrollida.

454.

Nii on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1462 Üldkohus piirdunud selle märkimisega, et kuigi lisad A 286, A 287 ja C 29 on mahukad ja sisaldavad palju erinevaid dokumente, on Servier oma avalduste tekstis ära toonud argumendid, millele ta tugineb. Üldkohtu hinnangul toetas Servier nende Ühendkuningriigi piirkondlikest tervishoiuorganitest saadud dokumente sisaldavate lisade esitamisega oma argumenti, mille eesmärk oli näidata, et need organid olid võtnud seisukoha, et perindopriil ja teised muundava ensüümi inhibiitorid on ravialaselt võrdväärsed, et nad olid julgustanud üldarste asendama perindopriili teiste muundava ensüümi inhibiitoritega ning et nende strateegial, mis ei puudutanud ainult üksikjuhtumeid, oli olnud tegelik mõju nõudlusele kohalikul tasandil.

455.

Neis selgitustes ei ole Üldkohus osundanud ei esimeses kohtuastmes esitatud avalduste punktidele ega nende lisade punktidele, millele neis avaldustes viidatakse. Üldkohtu seisukoht, et need lisad on vastuvõetavad, ei ole seega piisavalt põhjendatud. Tõsi on, et käesolevas apellatsioonimenetluses esitatud kirjalikes avaldustes märgib Servier ära need esimeses kohtuastmes esitatud avalduste punktid, mis sisaldavad argumente, mida kõnealused lisad toetavad, ning viitab nende lisade vastavatele punktidele. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel ei ole Euroopa Kohtu ülesanne aga kontrollida, kas ja mil määral need lisad tegelikult hagiavalduses sisalduvaid argumente toetavad ega seega ise nende esimeses kohtuastmes esitatud lisade vastuvõetavust hinnata.

456.

Pealegi ei ole Euroopa Kohtul võimalik kontrollida, kas ja mil määral on Üldkohus lisadele A 286, A 287 ja C 29 oma hilisemates põhjendustes tuginenud. Nimelt kuigi Üldkohus neis lisades sisalduvatele dokumentidele kindlasti viitab, ei ole kõnealuste lisade numbreid nimetatud teistes vaidlustatud kohtuotsuse punktides peale punkti 1345 (milles võetakse kokku komisjoni argumendid) ning punktide 1459–1463 (kus käsitletakse kõnealuste lisade vastuvõetavust).

457.

Seetõttu tuleb tõdeda, et selles osas on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused puudulikud, millele on tuginenud ka komisjon ja mille saab tõstatada Euroopa Kohus igal juhul omal algatusel. ( 162 ) Nagu ka komisjon leiab, torkab see, kuidas on Üldkohus lisade A 286, A 287 ja C 29 vastuvõetavust käsitlenud, silma selle kõrval, kuidas ta on käsitlenud lisade A 2 ja A 3 vastuvõetavust, mida ta on üksikasjalikult analüüsinud vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 107 ja 116.

458.

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse kümnenda väitega nõustuda ilma, et oleks vaja hinnata lisa C 29 vastuvõetavust lähtudes eespool punktis 451 osutatud põhimõtetest.

459.

Apellatsioonkaebuse üheteistkümnendas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tühistades vaidlusaluses otsuses võetud seisukohad, mis puudutasid perindopriili farmatseutilise toimeaine asjaomast tehnoloogiaturgu ja Servier’ turgu valitsevat seisundit seal (eespool punkt 341).

460.

Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1611–1622 leidnud, et Üldkohtu seisukohad seoses perindopriili farmatseutilise toimeaine asjaomase tehnoloogiaturu ning Servier’ turgu valitseva seisundiga seal on väärad, lähtudes seejuures Üldkohtu enda seisukohtadest, et komisjon oli valesti määratlenud asjaomase lõpptoodete turu.

461.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse kaheksanda ja üheksanda väite analüüsist ilmnes, et need seisukohad on väärad ja tuleb tühistada (vt eespool punktid 398–403 ja 437–448), siis näivad õigusnormidega vastuolus olevat ka Üldkohtu põhjendused, mis puudutavad perindopriili farmatseutilise toimeaine asjaomast tehnoloogiaturgu.

462.

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse üheteistkümnenda väitega nõustuda, ilma et oleks vaja käsitleda komisjoni argumente, mille eesmärk on näidata, et asjaomase lõpptoodete turu määratlemisega seoses tehtud vigadest sõltumata rikkus Üldkohus perindopriili farmatseutilise toimeaine asjaomast tehnoloogiaturgu puudutavates põhjendustes muidki õigusnorme.

463.

Tuleb siiski tõdeda, et kuivõrd lõpptoodete turgu puudutavad Üldkohtu seisukohad ei saa – kuna need on väärad – olla aluseks tehnoloogiaturgu puudutavatele Üldkohtu seisukohtadele, on komisjon põhjendatult väitnud, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi sellest sõltumatult, jättes analüüsimata vaidlusaluses otsuses konkreetselt tehnoloogiaturu kohta esitatud kaalutlused. Nimelt on Üldkohus ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1616 tõdenud, et komisjon kasutas tehnoloogiaturgu analüüsides teisi asjaolusid kui asjaomase lõpptoodete turu määratlemisel.

464.

Apellatsioonkaebuse kaheksanda kuni üheteistkümnenda väite analüüsist, mis on esitatud eespool punktides 351–463, tuleneb, et Üldkohtu seisukohtadega, mis puudutavad ELTL artikli 102 kohaldamist komisjoni poolt (eespool punktid 343–350), ei saa nõustuda.

465.

Nagu eespool punktides 251 ja 328 juba osutatud, võib Euroopa Kohus vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

466.

ELTL artiklit 102 puudutavate väidete osas, mille Servier esimeses kohtuastmes esitas, ei ole käesolev kohtuasi aga sellises menetlusstaadiumis, mis otsuse tegemist lubaks.

467.

Ühelt poolt, mis puudutab Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnendat väidet seoses asjaomase lõpptoodete turu määratlemisega, siis ilmnes apellatsioonkaebuse kaheksanda, üheksanda ja kümnenda väite analüüsist, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud. Peale selle ei ole Üldkohus käsitlenud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite kolmandat etteheidet, mis puudutab seda, et hindade ökonomeetriline analüüs, mille komisjon läbi viis, oli vigane. Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtul võimalik Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda väite kohta ise lõplikku otsust teha ilma kogu toimikut uuesti läbi uurimata.

468.

Teiselt poolt on Üldkohus Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud viieteistkümnenda kuni seitsmeteistkümnenda väitega nõustunud eelkõige lähtudes oma seisukohtadest, mis puudutavad neljateistkümnendat väidet (eespool punktid 347–349). Seetõttu ei saaks Euroopa Kohus ka nende väidete osas uut otsust teha ilma toimiku esmast täielikku uurimist läbi viimata.

469.

Eespool punktides 251–253, 328–330 ja 331 esitatud kaalutlustest ilmneb, et käesoleva kohtuasja menetlusstaadium võimaldab teha uue otsuse osas, mis puudutab Krka kokkulepete kvalifitseerimist üheks ja vältavaks ELTL artikli 101 rikkumiseks nii seoses nende kokkulepete konkurentsivastase eesmärgi kui ka tagajärgedega.

470.

Euroopa Kohus saab seega kohtuasja sisuliselt lahendada ning lükata tagasi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksanda ja kümnenda väite ning jätta vaidlusaluse otsuse artikli 4 ja artikli 7 lõike 4 punkti b tühistamise taotlused rahuldamata.

471.

Seevastu tuleneb eespool punktides 466–468 sisalduvatest kaalutlustest, et vaidluse menetlusstaadium ei võimalda uue otsuse tegemist osas, mis puudutab Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnendat kuni seitsmeteistkümnendat väidet ning vaidlusaluse otsuse artikli 6 ja artikli 7 lõike 6 tühistamise taotlust ega osas, mis puudutab komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud taotlust tunnistada lisad A 286, A 287 ja C 29 vastuvõetamatuks.

472.

Seetõttu tuleb kohtuasi nende väidete ja taotluste kohta otsuse tegemiseks saata tagasi Üldkohtule.

473.

Seejuures palub komisjon Euroopa Kohtul saata kohtuasi Üldkohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus võrreldes sellega, mis tegi vaidlustatud kohtuotsuse.

474.

Tuleb siiski märkida, et vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 216 lõikele 1 otsustab selle, kas kohtuasi määratakse pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse tühistamist mõnele teisele kojale, Üldkohtu president.

475.

Seejuures on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus selgitada, et niisugune asjaolu iseenesest, et sama kohtunik osaleb kahes kohtukoosseisus, kes peavad üksteise järel arutama sama kohtuasja, ei saa ilma muude objektiivsete asjaoludeta tekitada kahtlust Üldkohtu erapooletuses. ( 163 )

476.

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

477.

Kõigepealt ilmneb käesoleval juhul eeltoodud kaalutlustest, et apellatsioonkaebus on tervikuna põhjendatud ning Üldkohtu seisukohad tuleb tühistada nii osas, mis puudutavad Krka kokkulepete kvalifitseerimist ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumiseks kui ka nende kvalifitseerimist ELTL artikli 102 rikkumiseks.

478.

Seetõttu tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud komisjoni kohtukulud välja mõista solidaarselt Servier SASilt, Servier Laboratories Ltd-lt ja Les Laboratoires Servier SASilt ning jätta viimaste kohtukulud nende endi kanda.

479.

Esimese kohtuastme kohtukulude osas on oluline märkida, et neist puudutavad käesolevat apellatsioonimenetlust vaid need, mis on seotud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksanda, kümnenda ja neljateistkümnenda kuni seitsmeteistkümnenda väitega ning komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud taotlusega tunnistada lisad A 286, A 287 ja C 29 vastuvõetamatuks.

480.

Teiselt poolt on oluline märkida, et sellises menetlusstaadiumis, mis võimaldab uue otsuse tegemist, on kohtuasi üksnes osas, mis puudutab Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksandat ja kümnendat väidet seoses Krka kokkulepete kvalifitseerimisega ELTL artikli 101 rikkumiseks ning taotlust vaidlusaluse otsuse artikli 4 ning artikli 7 lõike 4 punkti b tühistamiseks. Nende esimeses kohtuastmes esitatud väidete ja taotluste osas saab Euroopa Kohus seega kohtuasja sisuliselt läbi vaadata ja lõpliku otsuse teha (vt eespool punktid 469 ja 470).

481.

Seevastu ei ole vaidlus otsuse tegemist võimaldavas menetlusstaadiumis osas, mis puudutab Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnendat kuni seitsmeteistkümnendat väidet seoses tema tegevuse kvalifitseerimisega ELTL artikli 102 rikkumiseks ega osas, mis puudutab Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud taotlusi vaidlusaluse otsuse artikli 6 ja artikli 7 lõike 6 tühistamiseks, ega ka osas, mis puudutab komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud taotlust tunnistada lisad A 286, A 287 ja C 29 vastuvõetamatuks. Nende väidete ja taotluste osas uue otsuse tegemiseks tuleb kohtuasi seega saata tagasi Üldkohtule (vt eespool punktid 471 ja 472).

482.

Seega tuleb otsustada, et komisjoni poolt esimeses kohtuastmes kantud kulud, mis on seotud esimeses kohtuastmes esitatud üheksanda ja kümnenda väitega, tuleb välja mõista solidaarselt Servier SASilt, Servier Laboratories Ltd-lt ja Les Laboratoires Servier SASilt ja jätta viimaste poolt nende väidetega seoses kantud kulud nende endi kanda, ning jätta Üldkohtu otsustada küsimus, kuidas jagada Servier’ ja komisjoni poolt kantud kulud, mis on seotud Servier’ poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljateistkümnenda kuni seitsmeteistkümnenda väitega ja komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud lisade A 286, A 287 ja C 29 vastuvõetamatuks tunnistamise taotlusega.

483.

Kodukorra artikli 184 lõike 4 alusel võib Euroopa Kohus otsustada, et esimeses astmes menetlusse astuja, kes on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, kannab ise oma kohtukulud. Kuna EFPIA osales käesoleva apellatsioonimenetluse kirjalikus osas, tuleb tema apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta tema enda kanda.

484.

Viimaks tuleneb kodukorra artikli 140 lõikest 1 ja artikli 184 lõikest 1, et menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud. Seega tuleb otsustada, et Ühendkuningriigi poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jäävad tema enda kanda.

485.

Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: