—

tühistada komisjoni 24. aprilli 2018. aasta otsuse C(2018) 2418 final, millega määratakse trahv nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus oleva koondumise läbiviimise eest, artiklid 1, 2, 3 ja 4 (juhtum M.7993 – Altice/PT Portugal, artikli 14 lõike 2 kohane menetlus);

—

teise võimalusena teostada oma täielikku pädevust vähendada märkimisväärselt otsuse artiklites 3 ja 4 määratud trahve ja

—

igal juhul mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on ühinemismääruse artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning seaduslikkuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid osas, milles vaidlustatud otsuses kasutatakse mõistet koondumise „läbiviimine“ laiemalt, kui on selle ulatus ja tähendus.

Hageja väidab, et koondumise „läbiviimiseks“ ühinemismääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses on vaja enamat, kui „võimalust ettevõtjat otsustavalt mõjutada“ ning et ükski asjaolu, millele vaidlustatud otsuses tuginetakse, ei kujuta endast läbiviimist. Lisaks väidab hageja, et „läbiviimise“ mõiste alusetu laiendamisega on otsuses rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 7 sätestatud seaduslikkuse põhimõtet ning samuti süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikega 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 2.

2.

Teine väide, et komisjon eksis faktiliselt ja õiguslikult, kuivõrd vaidlustatud otsuses on tuvastatud, et hageja omandas ainukontrolli PT Portugali üle.

Vaidlustatud otsuses esineb õiguslik ja faktiline viga, kuna selles on tuvastatud, et hageja omandas ainukontrolli PT Portugali üle ning et hageja viis PT Portugali üle ainukontrolli omandades läbi koondumise.

3.

Kolmas väide, et komisjon tegi õigusliku ja faktilise vea, tuvastades, et tegemist on ühinemismääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumistega.

Müügilepingus väidetavalt sisalduvad lepingu lõpliku sõlmimise tingimused olid teisejärgulise tähtsusega ja need ei kujutanud endast koondumise enneaegset läbiviimist. Lisaks sellele ei teostanud hageja enne lepingu sõlmimist otsustavat mõju PT Portugali üle. Komisjon ei saanud mõistlikult tugineda vaidlustatud otsuse punktis 4.2.1 viidatud seitsmele asjaolule, et tuvastada hageja poolt tegeliku kontrolli teostamine PT Portugali üle. Lõpuks on vaidlustatud otsuses tehtud õiguslik ja faktiline viga, tuvastades, et teabe edastamine hagejale toetab tuvastust, et esines kontrolli teostamine.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus ne bis in idem’i, proportsionaalsuse ja teist korda karistamise keelu põhimõtteid, ning seoses ühinemismääruse artikli 4 lõikega 1 ja artikli 14 lõikega 2 esitatakse õigusvastasuse vastuväide.

Kuivõrd vaidlustatud otsuses määratakse ühele isikule sama rikkumise eest kaks trahvi, tuginedes seejuures kahele õigusnormile, mis kaitsevad sama õiguslikku huvi, siis on sellega väidetavalt rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 50 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 7 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtet, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 3 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet ja liikmesriikide õigussüsteemidele ühistes üldpõhimõtetes esinevat teistkordse karistamise keeldu. ELTL artikli 277 alusel esitatakse õigusvastasuse vastuväide seoses ühinemismääruse artikli 4 lõikega 1 ja artikli 14 lõike 2 punktiga a, mis lubab komisjonil karistada sama rikkujat kaks korda ühe rikkumise eest, mille eest on juba karistus määratud ühinemismääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti b alusel.

5.

Viies väide, et trahvid on õigusvastased ja nendega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

Vaidlustatud otsusega on rikutud ühinemismääruse artikli 14 lõiget 2 osas, milles sellega määratakse hagejale trahv hoolimata hooletuse või tahtluse või EL ühinemiskontrolli eeskirjade eesmärkide mis tahes rikkumise puudumisest. Vaidlustatud otsusega on rikutud ELTL artiklit 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2, kuna trahvi suurusi ei ole põhjendatud. Lisaks on vaidlustatud otsusega rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, määrates ühinemismääruse artikli 14 lõike 2 punkti a alusel teise trahvi rikkumise eest, mille eest oli juba määratud trahv ühinemismääruse artikli 14 lõike 2 punkti b alusel. Lõpuks on trahvidega rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest vaidlustatud otsuses ei ole trahvisummade kindlaksmääramisel võetud asjakohaselt arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.