—

tühistada vaidlustatud otsus tervikuna selliselt, et rikkumisotsuse ühtegi versiooni ei oleks võimalik avaldada enne, kui Üldkohus on teinud otsuse rikkumisotsuse tühistamise kohta;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osaliselt, jättes kehtima redaktsioonid, mille Euroopa Komisjon tagasi lükkas, nagu on välja toodud teises ja neljandas väites; ja

—

mõista hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui lükkas tagasi hagejate taotluse lükata 7. detsembri 2016. aasta otsuse („rikkumisotsus“) (1) mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine edasi, kuni Üldkohus teeb otsuse hagejate nõude kohta rikkumisotsus tühistada. Rikkumisotsus ise on tehtud süütuse presumptsiooni rikkudes, nagu nähtub 10. novembri 2017. aasta kohtuotsusest Icap jt vs. komisjon (T-180/15, EU:T:2017:795, punktid 253–269). Seega on hagejad samas olukorras nagu mitteadressaat: nad ei saa kasutada kõiki tavapäraseid tagatisi, mis neile on antud kaitseõiguste rakendamiseks tavapärases menetluses seoses juhtumis tehtava sisulise otsusega. Hagejad väidavad, et see takistab rikkumisotsuse avaldamist seni, kuni Üldkohus on komisjoni tuvastused täielikult läbi vaadanud.

2.

Teine väide, et komisjon läks ärakuulamise eest vastutava ametniku kaudu üle oma pädevuse piiride vastavalt otsuse 2011/695/EL (edaspidi „ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevust käsitlev otsus“) (2) artikli 8 lõikele 2, soovides muuta konkurentsi peadirektoraadi otsust mitte avaldada rikkumisotsuse ühte osa (ja tuginedes sellele ebaseaduslikule otsusele, et lükata tagasi taotlus jätta rikkumisotsuse analoogsed osad avaldamata). Komisjonil ei ole ärakuulamise eest vastutava ametniku kaudu tegutsedes sellist pädevust (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Pilkington Group vs. komisjon, T-462/12, EU:T:2015:508, punkt 31).

3.

Kolmas väide, et komisjon eksis, hinnates hagejate taotlust vastavalt ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevust käsitleva otsuse artikli 8 lõikele 2 ja seega ei suutnud ta täita kohustust hoida ärisaladust vastavalt sellele sättele, ELTL artiklile 339 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 (3) artiklile 28. Komisjon eksis, kui järeldas, et vaidlusalused dokumendid ei sisaldanud ärisaladusega kaitstavat teavet (vt 30. mai 2006. aasta kohtuotsus Bank Austria Creditansalt .vs komisjon, T-198/03, EU:T:2006:136) ja esinesid muud alused.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus isikuandmete kaitset käsitlevat põhimõtet seoses hagejate endise töötaja ja hageja juhtkonda kuuluvate isikutega, sealhulgas õigust eraelu austamisele, mida kaitsevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 7. Hagejad väidavad, et komisjon tegi ettepaneku avaldada teave, mis toob avalikuks või võib tuua avalikuks endise töötaja isiku ja hagejate tolleaegsete töötajate vaimse seisundi.