—

tühistada osaliselt EKP 26. aprilli 2018. aasta otsus nr ECB SSM 2018 FRBNP-17 selles osas, millega kohustatakse vähendama ühtsesse kriisilahendusfondi tehtud tagasivõtmatuid maksekohustusi, riiklikke kriisilahendusfonde ja esimese taseme põhiomavahendite hoiuste tagamise skeemi individuaalselt, allkonsolideeritud või konsolideeritud alusel, ning eelkõige punktid 9.1, 9.2 ja 9.3;

—

mõista kõik kohtukulud välja EKP-lt.

1.

Esimene väide käsitleb õigusliku aluse puudumist. Sellega seoses väidab hageja, et vaidlusalune otsus loob uue üldkohaldatava normi, mis selgelt väljub kostja poolt usaldatavusnõuete täitmise järelevalve teostamist reguleerivast õigusraamistikust.

Lisaks, kuna kostja võttis otsuse vastu ilma eelneva maksevõime- ja likviidsusriski analüüsita ning arvestamata hageja riskiprofiili, siis on ta ületanud oma pädevust, mis on ette nähtud nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63; edaspidi „ühtse järelevalvemehhanismi määrus“), artikli 4 lõike 1 punktis f ja artiklis 16.

Lõpetuseks leiab hageja, et ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 16 lõike 1 punkt c ei volita EKP-d tagama „parimat riskiteavet“ ning et ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõike 1 punkt f ja artikli 16 lõike 2 punkt d ei anna õigust kehtestada usaldatavusnõudeid seoses bilansiväliste asjaoludega.

2.

Teine väide käsitleb õigusnormi rikkumist sellega, et kostja on vääralt tõlgendanud ühenduste õigusakte, millega on ette nähtud krediidiasutuste võimalus kasutada tagasivõtmatuid maksekohustusi, et täita osa oma kohustustest kriisilahendusfondide ja hoiuste tagamise skeemide ees. Vaidlustatud otsus on vastuolus nende eesmärkide ja kohaldatavate õigusnormide eesmärkiga, kuna see eirab seadusandja tahet, mis avaldub nende instrumentide kehtestamise kaudu. Niisugune otsus jätab asjasse puutuvad õigusnormid kasuliku mõjuta.

3.

Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna omavahendite tagasivõtmatute maksekohustuste vähendamise maksustamine ei ole asjakohane ega vajalik, arvestades, et risk on puht oletuslik ja juba kaetud. Hageja sõnul on see meede ebaproportsionaalne eesmärgi suhtes, mille on seadnud EKP ise ja mis seisneb „finantsriskide kohta asjakohase teabe andmises“.

4.

Neljanda väite kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga ja rikutud hea halduse põhimõtet. Hageja väidab, et kuna kostja valis väidetavalt taotletava eesmärgi (finantsriskide kohta asjakohase teabe andmine) saavutamiseks ilmselgelt sobimatu vahendi (omavahendite vähendamine), siis on ta rikkunud hea halduse põhimõtet sellega, et ta ei teinud omaenda hinnangutest õigeid järeldusi.