1.

Kas direktiivi 93/13 (1) artikli 6 lõikes 1 ette nähtud „mitte siduvuse“ õigusmõju välistab võimaluse, et ettevõtja ja tarbija võivad eraõigusliku lepingu kaudu kohandada lepingutingimust, mis ei vasta artikli 4 lõike 2 nõudele, et [lepingutingimus] peab olema koostatud selgelt ja arusaadavalt, kas langetades selles lepingutingimuses ette nähtud intressi alammäära või asendades selle lepingutingimuse tarbija jaoks vähem kahjustava lepingutingimusega?

Kas vastust sellele küsimusele muudaks see, kui see kohandus nähakse ette tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingus, mille eesmärk on just nimelt lahendada ilma kohtusse pöördumata vaidlus seoses nendevahelises varasemas lepingus ette nähtud eraldi kokku leppimata lepingutingimuse läbipaistvuse võimaliku puudumisega?

2.

Kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sõnad „lepingu põhiobjekt“ ja „hinna ja tasu piisavus [ja] vastutehinguna pakutavad teenused või kaubad“ hõlmavad kahte lepingutingimust, mis on ette nähtud lepingus, milles ei ole ettevõtja ja tarbija vahel eraldi kokku lepitud ning milles ühelt poolt kohandatakse nendevahelises varasemas lepingus ette nähtud tingimust – asendades selle teise tingimusega, mis on tarbija jaoks vähem kahjustav – ning teiselt poolt tarbija loobub oma õigusest esitada kohtus või kohtuväliselt nõudeid seoses selle lepingutingimuse võimaliku läbipaistvuse puudumisega ja sellele läbipaistvuse puudumisele omaste tagajärgedega?

3.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 93/13 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et „lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi“ ja „lepingu sõlmimise [ajal] kõiki sellega kaasnevaid asjaolusid“ võib arvesse võtta ainult selleks, et otsustada, kas lepingutingimused, mis ei puuduta lepingu põhiobjekti määratlemist, on ebaõiglased? Või kas neid samu kriteeriume võib, vastupidi, arvesse võtta artikli 4 lõikes 2 [osutatud lepingu] põhiobjekti puudutavate lepingutingimuste läbipaistvuse üle otsustamiseks?

4.

Kui vastus 2. küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi artikli 4 lõikega 2 – konkreetselt sellest tulenevate selgelt ja arusaadavalt koostamise ja läbipaistvuse nõuetega – on kooskõlas liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt ei peeta ettevõtjate ja tarbija vahelise lepingu puhul, milles ei ole eraldi kokku lepitud, millega kohandatakse nendevahelises varasemas lepingus ette nähtud lepingutingimuse kohaldamist, vajalikuks, et ettevõtja teavitab tarbijat selle lepingutingimuse võimalikust läbipaistvuse puudumisest, kuna selles kohtupraktikas loetakse, et kriteeriumid, mis määravad selle läbipaistvuse puudumise, on üldteada?

5.

Kui vastus 2. küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et tarbija loobumine eraldi kokku leppimata lepingutingimuse võimaliku läbipaistvuse puudumisega seoses kohtulikult või kohtuväliselt kaebuste esitamisest vastab „selgelt ja arusaadavalt koostamise“ nõudele ainult siis, kui ettevõtja on eelnevalt tarbijat teavitanud, millistest konkreetsetest õigustest ja eelkõige millise konkreetse summa nõudmisest tarbija loobub?