1.

Kas tõlgendades mõistet „mittekutseline klient“, mis on määratletud direktiivi 2004/39/[CE] (1) artikli 4 [lõike] 1 punktis 12, võib liikmesriigi kohus kasutada või peab kasutama samu tõlgenduskriteeriume, millega on määratletud direktiivi 93/13/EMÜ (2) artikli 2 punkti b tähenduses mõiste „tarbija“?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis mis tingimustel saab direktiivi 2004/[39/EÜ] tähenduses „mittekutseline klient“ tugineda sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas sellele, et ta on tarbija?

3.

Täpsemalt, kas see, et direktiivi 2004/[39/EÜ] tähenduses „mittekutseline klient“ on suhteliselt lühikese aja jooksul suures mahus kaubelnud, ning see, et ta on investeerinud suuri rahasummasid direktiivi 2004/39/[EÜ] artikli 4 [lõike 1] punktis 17 määratletud finantsinstrumentidesse, on olulised kriteeriumid selle hindamisel, kas sama direktiivi tähenduses „mittekutseline klient“ on tarbija?

4.

Kas siis, kui liikmesriigi kohus teeb kindlaks vaidluse kuulumist oma kohtualluvusse, olles kohustatud tuvastama olenevalt asjaoludest, kas kohaldada tuleb määruse (EL) nr 1215/2012 (3) artikli 17 [lõike] 1 punkti c või artikli 7 punkti 2, on sellel kohtul lubatud ja/või kohustuslik võtta arvesse materiaalõiguslikku alust – mis on puhtalt lepinguväline vastutus –, millele hageja tugineb kui vahendile lepingutingimuste vastu, mis on väidetavalt direktiivi 93/13/EMÜ tähenduses ebaõiglased, mille suhtes kohaldatavad materiaalõigusnormid määrataks kindlaks määruse (EÜ) nr 864/2007 (Rooma II määruse) (4) kohaselt, või muudab see, kui hageja peaks osutuma tarbijaks, tema hagi materiaalõigusliku aluse ebaoluliseks?