—

tühistada tervikuna Euroopa Liidu Üldkohtu 3. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas T-431/12; ja

—

mõista esimese astme hagejatelt välja käesoleva apellatsioonimenetlusega ning Üldkohtus kohtuasja T-431/12 menetlusega kaasnenud apellandi kohtukulud.

1.

Apellant väidab esiteks, et (1) normaalväärtuse arvestamine ei ole erinev metoodika normaalväärtuse kindlaksmääramisest viitega tegelikele omamaistele müügihindadele, kuna nende mõlema eesmärk on kõige paremini kindlaks määrata normaalväärtust, võttes arvesse iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, ning aja jooksul muutuvaid kulude/hinna andmeid. Nimelt on algmääruse artikli 2 lõigetes 1—6 sätestatud mitu asjaolu, mis põhjendavad arvestusliku normaalväärtuse kasutamist, mitte aga tegelike omamaiste müügihindade kasutamist, et arvutada dumpingumarginaali igal üksikul juhul. Kui piiratakse EL institutsioonide kaalutlusõigust kasutada osalise vahepealse läbivaatamise käigus arvestuslikku normaalväärtust, kui nad varasemates uurimistes olid kasutanud kehtivaid tegelikke omamaiseid hindu, võetakse neilt institutsioonidelt võimalus kasutada erinevaid alternatiive, mis on sätestatud algmääruse artiklis 2. Arvestades arvestatavat erinevust looduslikult ja sünteetiliselt toodetud viinhappe hindades, siis määruses nr 626/2012 arvestusliku normaalväärtuse kasutamine Argentiina kohta kajastas kõige paremini asjaolu, et Argentiina võrdlustootja valmistas viinhapet loodusliku meetodi teel, mis on sisuliselt kallim kui apellandi poolt kasutatud sünteetiline meetod.

2.

Teiseks märgib apellant oma väite põhjenduseks, et algses dumpinguvastases uurimises tuvastati kaks eksportijate kategooriat: koostööd tegevatele eksportijatele nagu apellant kohaldati turumajanduslikku kohtlemist vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b; ja koostööd mittetegevad tootjad, kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist ja kelle suhtes EL institutsioonid kohaldasid „parima kättesaadava teabe“ metoodikat vastavalt algmääruse artiklile 18. Osalises vahepealses läbivaatamises, mille tagajärjel võeti vastu määrus nr 626/2012, ei kohaldatud EL institutsioonid koostööd tegevatele tootjatele nagu apellant turumajanduslikku kohtlemist ning nende normaalväärtus arvestati algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel viitega Argentiinale, mis oli komisjoni valitud võrdlusriik. See eksportijate kategooria ei olnud esindatud esialgse uurimise käigus. Seetõttu isegi kui algmääruse artikli 11 lõiget 9 tõlgendada nii, et see takistab EL institutsioonidel osalise vahepealse läbivaatamise käigus arvestusliku normaalväärtuse kasutamist, mitte aga tegelike omamaiste hindade kasutamist (quod non), ei takistaks see siiski EL institutsioonidel kasutada arvestuslikku normaalväärtust uue eksportijate klassi suhtes, kes tegi koostööd, kuid kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, ja mis tekkis esmakordselt alles osalise vahepealse läbivaatamise käigus.

3.

Lõpuks on vaidlustatud kohtuotsuse mitu järeldust vastuolus väljakujunenud EL ja WTO praktikaga, mis puudutab normaalväärtuse kindlaksmääramist, õiglase hinnavõrdluse tagamist ja eksportijate kaitseõiguste tagamist.