–

Asociación Nacional de Productores de Ganado Porcino, esindajad abogado J. M. Rodríguez Cárcamo ja abogada N. Olmos Castro,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Sampol Pucurull,

–

Saksamaa valitsus, esindaja: T. Henze,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Patakia ja I. Galindo Martín,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 34 ja 35 ning nõukogu 18. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/120/EÜ, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded, (ELT 2009, L 47, lk 5) artikli 3 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille pooled on Asociación Nacional de Productores de Ganado Porcino (edaspidi „ühendus“) ja Administración del Estado (Hispaania keskvalitsus) ning mis käsitleb Hispaania valitsuse poolt vastu võetud kuninga dekreeti, millega kiidetakse heaks Ibeeria sea liha, singi, abatüki ja seljafilee kvaliteedinorm.

3

Direktiivi 2008/120 põhjendustes 7 ja 8 on märgitud:

4

Selle direktiivi artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse tarbe- ja nuumsigade kaitse miinimumnõuded.“

5

Sama direktiivi artikli 3 lõike 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et kõik põllumajandusettevõtted vastavad järgmistele nõuetele:

[…]“

6

Direktiivi artikkel 12 näeb ette:

„Liikmesriigid võivad vastavalt asutamislepingu üldnõuetele siiski säilitada või kohaldada sigade kaitseks rangemaid sätteid, kui on ette nähtud käesoleva direktiiviga. Liikmesriigid peavad teatama komisjonile kõigist taolistest meetmetest.“

7

10. jaanuari 2014. aasta kuninga dekreedi 4/2014, millega kiidetakse heaks Ibeeria sea liha, singi, abatüki ja seljafilee kvaliteedinorm (Real Decreto 4/2014 por el que se aprueba la norma de calidad para la carne, el jamón, la paleta y la caña de lomo ibérico; BOE nr 10, 11.1.2014, lk 1569), artikkel 1 on sõnastatud nii:

„Kuninga käesoleva dekreediga määratakse kindlaks kvaliteedinorm, millele peavad vastama Ibeeria sea rümba tükeldamisel saadud töödeldud või värskelt turustatavad tooted, nagu Ibeeria sea liha, sink, abatükk ja seljafilee, mida toodetakse või turustatakse Hispaanis, et nende kohta oleks õigus kasutada käesolevates sätetes ette nähtud müüginimetusi, kui kohaldatavatest üldnormidest ei tulene teisiti.

Samad tingimused kehtivad Portugalis valmistatud toodete suhtes vastavalt Hispaania ja Portugali ametiasutuste vahel allkirjastatud kokkulepetele, mis käsitlevad Ibeeria päritolu toodete tootmist, valmistamist, turustamist ja järelevalvet.

Lisaks peavad tooted, millele on antud Euroopa Liidu tasandil tunnustatud kvaliteedimärk (kaitstud päritolunimetus või geograafiline tähis) ja mille puhul kavatsetakse kasutada käesolevates sätetes sisalduvaid müüginimetusi või mõnda muud seal sisalduvat määratlust, vastama neis sätetes kehtestatud nõuetele.“

8

Dekreedi 4/2014 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Kuninga käesoleva dekreediga reguleeritud toodete müüginimetus koosneb kohustuslikult kolmest tähisest, mis peavad olema märgitud järgnevalt näidatud järjestuses:

1.   „de cebo de campo“: loomade puhul, kes on küll saanud kasutada metsakarjamaa või karjamaa ressursse, kuid keda on toidetud ka söödaga, mis koosneb peamiselt teraviljast ja kaunviljadest, ja keda peetakse suur- või intensiivtootmise põllumajandusettevõttes vabas õhus, mille pinnast osa võib olla katusealune. […]

2.   „de cebo“: loomade puhul, keda toidetakse söödaga, mis koosneb peamiselt teraviljast ja kaunviljadest, ja keda peetakse intensiivtootmise süsteemi kohaselt vastavalt artiklile 8.

[…]“

9

Selle dekreedi artikli 8 „Eeskirjad nende loomade pidamiseks, kellest saadakse nimetust „de cebo“ kandvaid tooteid“ lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Kui [31. oktoobri 2002. aasta kuninga dekreedis 1135/2002, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded (Real Decreto nr 1135/2002, relativo a las normas mínimas para la protección de cerdos; BOE nr 278, 20.11.2002), ei sätestata teisiti, peab enam kui 110kilogrammise eluskaaluga toiduloomadel, kellest saadakse nimetust „de cebo“ kandvaid tooteid, olema nuumamise etapis vaba põrandapinda kaks ruutmeetrit looma kohta.

2.   Minimaalne tapavanus on 10 kuud.“

10

Selle dekreedi kolmas lisasäte näeb ette:

„Kinnitatud kvaliteedinormist tulenevad nõuded ei kehti toodete puhul, mida õiguspäraselt toodetakse ja turustatakse muude spetsifikaatide alusel teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, ega Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikide päritolu toodete suhtes, ega ka mitte Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalisriikide ning nende riikide suhtes, kes on sõlminud Euroopa Liiduga tolliliidulepingu.“

11

Ühendus esitas Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) tavamenetluses halduskaebuse kuninga dekreedi 4/2014 peale.

12

Selle kaebuse põhjendamiseks väidab ühendus, et asjaomane dekreet põhjustab liidu tasandil konkurentsimoonutuse, sest tingib Hispaanias Ibeeria sea liha tootmiskulude kasvu. Ühendus leiab, et kõnealune regulatsioon kujutab endast koguselist ekspordipiirangut, mis on ELTL artikliga 35 vastuolus, kuna teistes riikides tegutsevad konkurendid ei ole kohustatud kandma kulusid, mis on tingitud Hispaania valitsuse kehtestatud meetmega samalaadsest meetmest.

13

Lisaks väidab ühendus eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et kuninga dekreet 4/2014 rikub direktiivi 2008/120 artikli 3 lõike 1 punkti a koostoimes selle direktiivi artikliga 12, kuna kõnealuse dekreediga kehtestatud meetmete eesmärk on sigade kaitse asemel Ibeeria sea liha hinna tõstmine.

14

Lisaks on ühendus seisukohal, et toodete kvaliteedi parandamise eesmärki, mida kuninga dekreedis 4/2014 on otsesõnu nimetatud, ei ole võimalik saavutada selles direktiivis ette nähtud meetmetega, kuna esiteks ei ole tuvastatud, et sealiha kvaliteet paraneb ühe looma kohta minimaalse vaba põrandapinna kahekordistamise tagajärjel, ja teiseks on minimaalseks tapavanuseks 10 kuu – samas, kui sea optimaalne tapakaal saavutatakse ligikaudu 8 kuu vanuses – määramise tagajärg see, et müügiks pakutakse liiga suure kaaluga tooteid, mis ei ole turul vastuvõetavad ja mille eest ei saa suurema kaaluga võrdeliselt suuremat hinda.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Hispaania tootjad, kes toodavad nimetust „ibérico de cebo“ kandvaid tooteid, on liidu tootjatega võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuna nende kantavad tootmiskulud on liidu tootjate omadega võrreldes suuremad. Lisaks pärsitakse liidu tootjate huvi eksportida oma tooteid Hispaaniasse, kuna nad ei saa kasutada kõnealust nimetust oma toodete jaoks, mis ei ole saadud kuninga dekreediga 4/2014 kehtestatud tingimuste kohaselt kasvatatud sigadest. Siiski möönab ta, et vastavalt selle dekreedi kolmandale lisasättele peab Hispaania lubama oma territooriumil turustada teiste liikmesriikide päritolu sarnaseid või identseid tooteid, mis kannavad sarnaseid nimetusi, isegi siis, kui need ei ole valmistatud kõnealuse dekreedi nõudeid järgides, tingimusel et need tooted vastavad asjaomaste riikide enda kvaliteedinormidele.

16

Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiiv 2008/120 on kuninga dekreedi 4/2014 jaoks õige juriidiline alus, kuna nimetatud direktiivi artikkel 12 sätestab, et liikmesriigid võivad siiski kehtestada rangemaid riigisiseseid meetmeid, kuid üksnes tingimusel, et nende eesmärk on loomade kaitse; kõnealune dekreet aga ei reguleeri mitte sigade kaitset, vaid toodete kvaliteedi parandamist. Igal juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus veendunud, et kõnealune dekreet on kooskõlas direktiivi 2008/120 artikliga 12, kuna see artikkel lubab liikmesriigil kehtestada rangemaid meetmeid, mis kohalduvad ainult selle riigi territooriumil.

17

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas ELTL artiklitega 34 ja 35 on vastuolus selline riigisisene regulatsioon nagu põhikohtuasja puhul, mis lubab müüginimetuse „ibérico de cebo“ anda ainult neile toodetele, mis vastavad kõnealuses regulatsioonis seatud teatavatele tingimustele.

19

Esmalt ei ole Euroopa Komisjon nõus, et küsimus kuninga dekreedi 4/2014 kooskõla kohta on asjakohane, kuna esiteks ei ole põhikohtuasja kaebaja Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) tühistamisväidet esitanud ja teiseks on kõik põhikohtuasja asjaolud seotud ühe liikmesriigiga.

20

Seoses sellega tuleb esiteks tõdeda, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust (vt 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar, C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Teiseks tuleb märkida, et kõiki liikmesriigi meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust, tuleb pidada koguseliste piirangutega samaväärseks meetmeks ELi toimimise lepingu artikli 34 tähenduses (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Elenca, C‑385/10, EU:C:2012:634, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Juvelta, C‑354/14, EU:C:2015:658, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohaldub see säte lisaks tegelikule mõjule ka regulatsiooni potentsiaalse mõju suhtes. Seda sätet ei saa kõrvale jätta põhjendusega, et teise liikmesriigiga mingit konkreetset seost omavat juhtu ei ole veel ette tulnud (22. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑184/96, EU:C:1998:495, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Seega tuleb tõdeda, et küsimus, kas liikmesriigi selline regulatsioon nagu dekreet 4/2014 on kooskõlas ELTL artikliga 34, on põhikohtuasja lahendi seisukohalt asjakohane, nii et sellele tuleb vastata.

24

Seoses sellega tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi õigusakt, mis kehtestab kauba suhtes, mis on teise liikmesriigi päritolu, kus seda seaduslikult toodetakse ja turustatakse, teatavad tingimused, mille täitmisel võib selle kauba kohta kasutada selle kauba puhul üldiselt kasutuses olevat üldnimetust, ja kohustab seega tootjaid mõnikord kasutama tarbijaile tundmatuid või nende poolt vähem hinnatud nimetusi, ei välista siiski tingimusteta teiste liikmesriikide päritolu toodete importi asjaomasesse liikmesriiki. Küll aga võib see õigusakt teha nende toodete turustamise keerulisemaks ja seetõttu piirata liikmesriikidevahelist kaubandust (5. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Guimont, C‑448/98, EU:C:2000:663, punkt 26).

25

Ent käesoleval juhul selgub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et esiteks ei käsitle põhikohtuasjas kõne alla olev riigisisene regulatsioon liidu territooriumil üldiselt kasutatavat üldnimetust ja teiseks ei sisaldu selles regulatsioonis keeld importida või müüa Ibeeria sea lihast tooteid muude nimetuste all kui need, mis tulenevad kõnealusest regulatsioonist.

26

Nimelt on põhikohtuasjas kõne alla olevas regulatsioonis säte, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab nii, et Ibeeria sea lihast teistes liidu liikmesriikides kehtivate eeskirjade kohaselt valmistatud tooteid, mis kannavad kuninga dekreedis 4/2014 ettenähtutega samalaadseid, sarnaseid või identseid nimetusi, võib Hispaania turule importida ja seal müüa nende nimetuste all, kuigi need ei vasta täielikult selle dekreedi nõuetele. Kõnealuse sätte selline tõlgendus tagab, et põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene regulatsioon ei kujuta endast liikmesriikide vahelise kaubanduse takistust (vt a contrario22. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑184/96, EU:C:1998:495)

27

Nagu märgib komisjon, avaldub lisaks liidu õigusaktides üldine tendents väärtustada ühise põllumajanduspoliitika raames toodete kvaliteeti, et toetada nende toodete mainet (vt selle kohta 16. mai 2000. aasta kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, C‑388/95, EU:C:2000:244, punkt 53, ja 8. septembri 2009. aasta kohtuotsus Budějovický Budvar, C‑478/07, EU:C:2009:521, punkt 109).

28

Neid asjaolusid arvestades ei saa öelda, et ELTL artikliga 34 on vastuolus selline riigisisene regulatsioon nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt võib müüginimetust „ibérico de cebo“ kasutada ainult nende toodete puhul, mis vastavad selle riigisisese regulatsiooni nõuetele, kuna kõnealune regulatsioon lubab importida ja turustada muu kui kõnealuse regulatsiooni kehtestanud liikmesriigi päritolu tooteid nimetustega, mida need kannavad päritoluliikmesriigi regulatsiooni kohaselt, isegi kui tegemist on põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses regulatsioonis ettenähtutega samalaadsete, sarnaste või identsete nimetustega.

29

On vaieldamatu, et kõikide riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes kohaldatav riigisisene meede, mis mõjutab tegelikkuses kaupade väljavedu eksportiva liikmesriigi turult rohkem kui kaupade turustamist selle liikmesriigi siseturul, kuulub ELTL artiklis 35 toodud keelu kohaldamisalasse (21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar, C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesoleval juhul tuleb märkida, et põhikohtuasjas käsitletav regulatsioon ei tee vahet riigi siseturul müüdavate ja liidu turule mõeldud toodete vahel. Nimelt peavad kõik Hispaania tootjad, kes soovivad müüa Ibeeria sea lihast tooteid kuninga dekreediga 4/2014 ette nähtud müüginimetuste all, täitma selle dekreedi nõudeid sõltumata sellest, millisel turul nad oma tooteid müüa soovivad.

31

Seega tuleb tõdeda, et ELTL artikliga 35 ei ole vastuolus selline riigisisene regulatsioon nagu kuninga dekreet 4/2014.

32

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/120 artikli 3 lõike 1 punktiga a – koostoimes selle direktiivi artikliga 12 – on vastuolus põhikohtuasjas kõne alla olev riigisisene regulatsioon, mis seab Hispaanias toodetud või turustatavatel Ibeeria sea lihast toodetel teatavate müüginimetuste kasutamise tingimuseks, et tootjad peavad Ibeeria sigade kasvatamisel järgima viidatud artikli 3 lõike 1 punktis a ettenähtutest rangemaid nõudeid ning minimaalne tapavanus peab olema 10 kuud.

33

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et direktiivi 2008/120 eesmärk vastavalt selle artiklile 1 on tarbe- ja nuumsigade kaitse miinimumnõuete kehtestamine. Vastavalt selle direktiivi põhjendusele 7 soovitakse nende normidega kindlustada tarbesigade või nuumsigade kaitse, et tagada tootmise ratsionaalne areng. Nagu nähtub selle sama direktiivi põhjendusest 8, näeb direktiiv sellele otstarbel ette mitmesugused eeskirjad eeskätt selleks, et tagada sigadele keskkond, mis vastab nende vajadusele liikuda ja ümbrust uurida.

34

Kuid põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese regulatsiooni eesmärk ei ole mitte sigade kaitse, vaid toodete kvaliteedi parandamine, nii et see regulatsioon ei kuulu direktiivi 2008/120 kohaldamisalasse.

35

Kuna kõnealune regulatsioon karmistab miinimumnõudeid nii sigade kasutuses oleva põrandapinna kui ka tapavanuse osas, siis ei vähenda asjaomane regulatsioon loomade heaolu ega ole seega selle direktiiviga vastuolus.

36

Neil tingimustel tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/120 artikli 3 lõike 1 punktiga a – koostoimes selle direktiivi artikliga 12 – ei ole vastuolus põhikohtuasjas kõne alla olev riigisisene regulatsioon, mis seab Hispaanias toodetud või turustatavatel Ibeeria sea lihast toodetel teatavate müüginimetuste kasutamise tingimuseks, et tootjad peavad Ibeeria sigade kasvatamisel järgima viidatud artikli 3 lõike 1 punktis a ettenähtutest rangemaid nõudeid ning minimaalne tapavanus peab olema 10 kuud.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: