–

Turbogás – Produtora Energética SA, esindaja: advogado J. P. Lampreia,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo, N. Vitorino ja S. Jaulino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Afonso ja F. Tomat,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (EÜT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Turbogás – Produtora Energética SA (edaspidi „Turbogás“) ja Autoridade Tributária e Aduaneira (maksu- ja tolliamet, Portugal) vahelises vaidluses maksu ümberarvutamise üle seoses Turbogási enda tarbeks kasutatud elektrienergia maksustamisega.

3

Direktiivi 2003/96 põhjendustes 2–5 ja 24 on märgitud:

[…]

4

Selle direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„1.   Lisaks sellele, mis on [nõukogu 25. veebruari 1992. aasta] direktiivi 92/12/EMÜ [aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 2000. aasta direktiiviga 2000/47/EÜ (EÜT 2000, L 193, lk 73; ELT eriväljaanne 02/10, lk 186)] üldsätetega ette nähtud maksustatavate toodete maksust vabastamise kohta, ja piiramata muude ühenduse sätete kohaldamist, peavad liikmesriigid maksust vabastama järgmisena loetletud tooted tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi:

5

Direktiivi 2003/96 artikli 21 lõikes 5 on sätestatud:

„5.   Direktiivi 92/12/EMÜ artiklite 5 ja 6 kohaldamisel on elektrienergia ja maagaas maksustatavad ning maksustatava sündmuse alguseks loetakse hetke, mil turustaja või edasimüüja toote kohale toimetab. Kui toode tarnitakse tarbimiseks liikmesriiki, mis ei ole turustaja või edasimüüja asukohariik, nõutakse tarnijaliikmesriikide maks sisse äriühingult, mis peab olema registreeritud tarnijaliikmesriigis. Maksustamine ja maksu kogumine toimub iga liikmesriigi kehtestatud korras.

[…]

Üksust, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, käsitatakse turustajana. Olenemata artikli 14 lõike 1 punktist a võivad liikmesriigid maksust vabastada väikesed elektrienergiatootjad, tingimusel et nad maksustavad selle elektrienergia tootmiseks kasutatavad energiatooted.

[…]“.

6

Aktsiisiseaduse (Código dos Impostos Especiais de Consumo, edaspidi „CIEC“) artiklis 4 on sätestatud:

„1 –   Aktsiisikohustuslane on:

[…]

[…]“.

7

CIEC artikli 7 kohaselt:

„1 –   Maksustatav teokoosseis seisneb artiklis 5 viidatud toodete tootmises liikmesriigi territooriumil või nende importimises sellele territooriumile, samuti nende sisenemises riiki, kui need pärinevad teisest liikmesriigist.

2 –   Olenemata eelmise lõigu sätetest tekib maksustatav teokoosseis, kui erinormidega määratletud tarnija tarnib elektrienergiat või maagaasi lõpptarbijale.“

8

CIEC artiklis 9 on ette nähtud:

„1 –   Käesoleva seaduse tähenduses hõlmab aktsiisiga maksustatava kauba tarbimiseks ringlusse lubamine:

[…]

[…]“.

9

CIEC artikkel 88 on sõnastatud järgmiselt:

„1 –   Nafta- ja energiatoodete maksuga maksustatakse:

[…]

[…]

6 –   Maksustamisele ei kuulu nafta- ja energiatooted, mida tarbitakse sellise tootmisüksuse seadmetes, kust pärinevad need tooted, välja arvatud tooted, mida kasutatakse muul eesmärgil kui kõnealune tootmine.“

10

CIEC artiklis 89 on sätestatud:

„1 –   Maksustamisele ei kuulu nafta- ja energiatooted, mille puhul on tuvastatud, et:

[…]

[…]

2 –   Maksustamisele ei kuulu ka elektrienergia, mille puhul on tuvastatud, et:

[…]“.

11

CIEC artiklis 96 on ette nähtud:

„1 –   Elektrienergia tarnija, kes on kehtivate õigusnormide alusel registreeritud ja litsentseeritud ning kes tarnib lõpptarbijale, sealhulgas elektrienergia tarnija elektritranspordi puhul, peab käesolevas seaduses ette nähtud maksukohustuste täitmiseks olema registreeritud pädevas tolliasutuses.

[…]

3 –   Elektrienergia maht, mis tuleb tarbimiseks ringlusse lubamisel deklareerida, on lõpptarbijast kliendile esitataval arvel näidatav kogus.“

12

Turbogás tegeleb termilist päritolu elektrienergia tootmisega. Ta käitab kombineeritud tsükliga elektrijaama Tapada do Outeiro (Portugal) (edaspidi „elektrijaam“). Kõnealune soojuselektrijaam võimsusega 990 MW toodab elektrienergiat maagaasist ja vajaduse korral diiselkütusest. Elektrijaama toodang moodustab ligikaudu 9% riigi energiatoodangust.

13

Riigi elektrisüsteemis loetakse Turbogás tootjaks ja elektrienergia tootmise sektoris kehtib tema suhtes elektrienergia tootmise tavaline õiguslik režiim.

14

Elektrijaama enese toimimiseks tarbitakse ka väike osa sellest elektrienergiast, mille käitis ise toodab. Kõnealune tarbimine leiab paralleelselt elektrienergia tootmisega aset ning on selle lahutamatu osa. Ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013 (edaspidi „asjaomane periood“) puudusid Turbogásil mõõdikud, mis võimaldaksid kindlaks teha enda tarbeks kasutatud elektrienergia hulga, ning samuti ei olnud olemas dokumente kõnealuse elektrienergia koguse kohta, kuna ühtegi tehingut ei tehtud.

15

Samal perioodil puudus Turbogásil luba saada oma seadmetes tarbitud elektrienergialt CIEC artikli 89 alusel maksuvabastust, ta ei olnud elektrisektori ettevõtjana registreeritud ning tal ei olnud ka elektrienergia kasutamisel maksust vabastatud tarbija staatust.

16

Turbogási puhul viidi 2014. aastal asjaomase perioodi osas läbi maksukontroll. Maksu- ja tolliameti hinnangul jättis Turbogás esitamata CIEC artiklis 10 ette nähtud tarbimiseks ringlusse lubamise deklaratsiooni enda tarbeks kasutatud elektrienergia mahu kohta. Selleks et kõnealuse kontrollimise käigus maht kindlaks teha ning arvestades asjaolu, et mõõdikuid ei olnud selle jaoks paigaldatud, ristkontrolliti Turbogási esitatud andmeid nendega, mis saadi Direção-Geral de Energia e Geologia’lt (energeetika ja geoloogia peadirektoraat, Portugal).

17

Neil asjaoludel tuvastati, et Turbogásil lasub nafta- ja energiatoodete maksu võlgnevus enda tarbeks kasutatud elektrienergia mahu eest ning selle maksu suurus on 71197,17 eurot, millele lisandub tasandusintress summas 4986,52 eurot. 5. augustil 2014 edastati Turbogásile kõnealuse maksu arvutamise akt ning viimane tasus sel viisil arvutatud maksusumma 14. augustil 2014.

18

Maksu arvutamise akti peale esitati maksuhaldurile vaie. Vaie jäeti 7. jaanuari 2016. aasta otsusega rahuldamata.

19

Turbogás taotles 20. aprillil 2016 maksuvaidlusi lahendava vahekohtu moodustamist, et tuvastada vaidlustatud maksu arvutamise akti ning selle akti peale esitatud vaide rahuldamata jätmise õigusvastasus. Vahekohus moodustati 1. juulil 2016.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul sõltub põhikohtuasja lahendus direktiivi 2003/96 artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu tõlgendusest. Selle sätte esimeses lauses on ette nähtud, et üksust, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, käsitatakse turustajana. Portugali keeleversioonis on selle sätte teises lauses aga märgitud, et „need väikesed elektrienergiatootjad“ võidakse maksust vabastada. Järelikult tuleb kindlaks teha, kas üksnes väikesi elektrienergiatootjaid saab käsitada turustajana.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selle artikli tõlgendamisel tekkinud keerukus on tingitud selle sätte portugali keeleversiooni ja teiste keeleversioonide vahelisest erinevusest.

22

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa) (vahekohus maksuasjades (haldusvaidluste arbitraažikeskus), Portugal) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/96 artikli 21 lõike 5 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et iga üksust, eelkõige sellist, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda turustajaks, mille elektrienergia maksustatakse kõnealuse direktiivi artikli 21 lõike 5 esimese lõigu alusel.

24

Kõigepealt väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Evroetil, C‑503/10, EU:C:2011:872, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsusetaotluses vormiliselt viidanud teatavatele liidu õigusnormidele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Nagu selgub eelotsusetaotlusest, ei nõustu Turbogás selles osas asjaoluga, et õiguspärane on nafta- ja energiatoodete maksu koguda sellelt toodetud elektrienergia osalt, mille tarbimine on tingitud elektrienergia tootmise protsessist. Seega, nagu Euroopa Komisjon soovitab oma kirjalikes seisukohtades ja nagu kohtujurist märgib oma ettepaneku punktides 13 ja 27, tuleb samuti kontrollida, kas niisugune tarbimine võib olla maksust vabastatud direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 punkti a alusel, millega vabastatakse maksust energiatooted ja elektrienergia, mida kasutatakse elektrienergia tootmiseks.

27

Järelikult tuleb esitatud küsimused ümber sõnastada nii, et nendega palutakse sisuliselt selgitada, kas selle direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmandat lõiku ja artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellist üksust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda nendest sätetest esimese tähenduses „turustajaks“, kelle poolt elektrienergia tootmiseks tarbitav elektrienergia kuulub siiski artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustusliku maksust vabastamise alla.

28

Esiteks tuleb tõdeda, et ühelt poolt määratletakse „tarnija“ direktiivi 2003/96 artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu esimeses lauses kui üksus, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks. Selle direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu teise lause portugalikeelses versioonis on teiselt poolt aga kirjas, et liikmesriigid võivad maksust vabastada „estes pequenos produtores“, mida prantsuse keelde võib tõlkida „ces petits producteurs“ (need väiketootjad). Direktiivi 2003/96 teistes keeleversioonides, nagu saksa-, inglis- või prantsuskeelne versioon, ei ole siiski märgitud „need väiketootjad“, vaid „väiketootjad“.

29

Nagu tõdes eelotsusetaotluse esitanud kohus, selgub, et selle sätte portugalikeelsest versioonist oleks võimalik tuletada seos direktiivi 2003/96 artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu moodustava kahe lause vahel, mis viiks selleni, et kõnealuse direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu esimeses lauses viidatud üksust, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, tuleb mõista üksnes „väiketootjana“. Seega ei saaks sellist üksust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lugeda elektrienergia turustajaks. Siiski ei tulene selline tõlgendus direktiivi kõigist keeleversioonidest.

30

Selles osas tuleb esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist teiste keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb nimelt tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades kõigis Euroopa Liidu keeltes koostatud versioone. Kui liidu õigusakti erinevates keeleversioonides on lahknevusi, tuleb sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Gusa, C‑442/16, EU:C:2017:1004, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Mis puudutab direktiivi 2003/96 ülesehitust, siis selle direktiivi artikli 21 lõike 5 esimeses lõigus on ette nähtud, et asjaomase maksuga maksustatava teokoosseisu algus on see, kui turustaja elektrienergia kohale toimetab.

32

Olukorras, kus üksus toodab elektrienergiat oma tarbeks, ei ole kõnealune elektrienergia aga turustamise ese. Seetõttu jääb selline elektrienergia põhjusel, et puuduvad erisätted kõnealuse elektrienergia vastava maksustamise kohta, välja direktiiviga 2003/96 kehtestatud ühtlustatud maksustamise korra kohaldamisalast.

33

Kuna kõnealuse direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu kohaselt tuleb üksus, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, lugeda turustajaks, siis on selle sätte eesmärk nimelt ületada see lünk.

34

Niisugust tõlgendust kinnitavad direktiivi 2003/96 eesmärgid. Selles osas tuleb märkida, et kuna selle direktiiviga nähakse ette energiatoodete ja elektrienergia ühtlustatud maksustamise kord, soovitakse direktiiviga selle põhjenduste 2–5 ja 24 kohaselt nimelt edendada siseturu nõuetekohast toimimist energiasektoris, vältides eelkõige konkurentsimoonutusi (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Hüttenwerke Krupp Mannesmann, C‑465/15, EU:C:2017:640, punkt 26, ning 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Cristal Union, C‑31/17, EU:C:2018:168, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Selleks otsustas liidu seadusandja konkreetselt seoses elektrienergiaga – nagu nähtub eelkõige ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete maksustamise ühenduse raamistik (ELT 1997, C 139, lk 14), seletuskirja leheküljelt 5 – kohustada liikmesriike vastavalt direktiivi 2003/96 artiklile 1 maksustama turustatud elektrienergiat, kuid vabastama samal ajal maksust elektrienergia tootmiseks kasutatavad energiatooted, lähtudes eesmärgist vältida elektrienergia topeltmaksustamist (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Cristal Union, C‑31/17, EU:C:2018:168, punkt 30).

36

Erandina kõnealusest elektrienergia toodangu maksustamise põhimõttest antakse direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu teises lauses liikmesriikidele võimalus maksust vabastada elektrienergia, mille on tootnud ja oma tarbeks kasutanud väiketootja, tingimusel et liikmesriigid maksustavad selle elektrienergia tootmiseks kasutatud energiatooted.

37

Arvestades direktiiviga 2003/96 taotletavaid eesmärke, sisaldab nimetatud säte väiketootjate osas siiski vaid eeskirju, mille kohaselt on elektrienergia allutatud ühtlustatud maksustamise korrale, selleks et eelkõige vältida – nagu kohtujurist leidis oma ettepaneku punktis 21 – nimetatud erilise asjaolu tõttu maksustamisega seotud halduskulusid, ilma et see mõjutaks turustaja staatust, mis on antud direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu esimese lause alusel.

38

Sellest järeldub, et iga üksus – nagu on muu hulgas põhikohtuasjas kõne all –, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda „turustajaks“ selle direktiivi artikli 21 lõike 5 kolmanda lõigu tähenduses.

39

Teiseks tuleb täpsustada, et see järeldus asjaomase maksuga maksustatava teokoosseisu kohta ei sea siiski kahtluse alla asjaolu, et elektrienergiat oma tarbeks tootva üksuse majandustegevus on käesolevas direktiivis ette nähtud erandite kohaldamisel asjakohane.

40

Nimelt ei saa direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 punkti a esimest lauset, mille kohaselt vabastatakse maksust energiatooted ja elektrienergia, mida kasutatakse elektrienergia tootmiseks, ja elektrienergia, mida kasutatakse elektrienergia tootmise suutlikkuse säilitamiseks, jätta tähelepanuta sellise üksuse maksualase olukorra hindamisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

41

Selles osas tuleb esile tuua, et kõnealuse sättega pannakse liikmesriikidele kohustus – mis ei mõjuta neile direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 punkti a teise lausega jäetud võimalust – teha nimetatud maksuvabastuste süsteemist keskkonnakaitsega seotud põhjustel erand (vt selle kohta 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Cristal Union, C‑31/17, EU:C:2018:168, punktid 26–28). Euroopa Kohtu käsutuses olevatest toimikumaterjalidest ei selgu aga, et Portugali Vabariik oleks seda võimalust kasutanud.

42

Järelikult kujutab asjaolu, kui selline üksus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kasutab osa elektrienergiast, mida ta toodab elektrienergia tootmise eesmärgil, endast küll maksustatavat teokoosseisu selle direktiivi artikli 21 lõike 5 esimese ja kolmanda lõigu alusel, kuid siiski tuleb see direktiivi artikli 14 lõike 1 punkti a alusel maksust vabastada. Mis tahes muu tõlgendus läheks vastuollu direktiivi eesmärkidega, nagu need on käesoleva kohtuotsuse punktides 34 ja 35 välja toodud. Esiteks kuuluks nimelt sel viisil toodetud elektrienergia tingimata topeltmaksustamisele. Teiseks võidakse sellega ebavõrdselt kohelda üksusi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ning teisi niisuguseid elektrienergia tootjaid, kes oma tootmise tarbeks tarnivad energiatooted ja elektrienergia kolmandatelt isikutelt, mis võib viia konkurentsimoonutusteni (vt selle kohta 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Cristal Union, C‑31/17, EU:C:2018:168, punkt 33).

43

Sellegipoolest tuleb täpsustada, et direktiivis 2003/96 ei reguleerita küsimust, kuidas tuleb tõendada energiatoodete kasutamist eesmärkidel, mis annavad õiguse saada maksuvabastus. Vastupidi tehakse kõnealuse direktiiviga, nagu selgub selle artikli 14 lõikest 1, liikmesriikidele ülesandeks kindlaks määrata selles sättes ette nähtud maksuvabastuste tingimused, selleks et tagada nende maksuvabastuste nõuetekohane ja selge kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi. Samas peavad liikmesriigid, kui nad kasutavad oma õigust kehtestada kõnealuse direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud maksuvabastuste saamise tingimused, siiski järgima õiguse üldpõhimõtteid, mis on osa liidu õiguskorrast ja mille hulka kuulub eelkõige proportsionaalsuse põhimõte (2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Polihim-SS, C‑355/14, EU:C:2016:403, punktid 57 ja 59).

44

Kuigi selles osas võivad liikmesriigid vorminõuete rikkumise eest ette näha rahalise karistuse (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus ROZ-ŚWIT, C‑418/14, EU:C:2016:400, punkt 40), ei saa niisugune rikkumine kahtluse alla seada direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud õigust saada kohustuslik maksuvabastus, kui selle kohaldamise sisulised tingimused on täidetud (vt selle kohta 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Vakarų Baltijos laivų statykla, C‑151/16, EU:C:2017:537, punkt 51).

45

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/96 artikli 21 lõike 5 kolmandat lõiku ja artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellist üksust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda nendest sätetest esimese tähenduses „turustajaks“, kelle poolt elektrienergia tootmiseks tarbitav elektrienergia kuulub siiski artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustusliku maksust vabastamise alla.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, artikli 21 lõike 5 kolmandat lõiku ja artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellist üksust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda nendest sätetest esimese tähenduses „turustajaks“, kelle poolt elektrienergia tootmiseks tarbitav elektrienergia kuulub siiski artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustusliku maksust vabastamise alla.