1. 

Saksamaal on avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide teenused ette nähtud põhiseadusliku mandaadiga, mis tuleneb põhiseaduse (Grundgesetz) §‑st 5 arvamus-, meedia-, kunsti- ja teadusvabaduse kohta. Bundesverfassungsgericht (Saksamaa konstitutsioonikohus) on tõlgendanud seda sätet nii, et see kohustab pakkuma neid teenuseid, tagades saadete erapooletuse ja mitmekesisuse, objektiivsuse ja sisu tasakaalu. ( 2 )

2. 

Kuna liidumaadel (Länder) on avalik-õigusliku ringhäälingu valdkonnas seadusandlik pädevus, on avalik-õiguslike audiovisuaalorganisatsioonide asutamine ja juhtimine, nagu ka nende teenuste osutamine föderaaltasandil reguleeritud rea nende liidumaade vaheliste lepingutega. Nendest tuleneb, et avalik-õiguslikke organisatsioone (ARD, ZDF üleriigilisel tasandil ( 3 ) ja teised, nagu SWR, ( 4 ) piirkonna tasandil) rahastatakse tuludega, mis tulevad põhiliselt kolmest allikast: audiovisuaaltasu (mida see eelotsusetaotlus käsitleb), ( 5 ) reklaamiruumi müük ja muu äritegevus.

3. 

Komisjon teatas 2007. aastal, ( 6 ) et Saksa avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise meetodit võib kvalifitseerida „olemasolevaks abiks“ määruse nr 659/1999 ( 7 ) artikli 1 punkti b alapunkti i tähenduses. Oma 2007. aasta otsuses leidis komisjon siiski mõned elemendid, mis tegid selle meetodi siseturuga kokkusobimatuks, mistõttu ta nõudis, et Saksamaa valitsus võtaks rea meetmeid, nagu ka tehti. Ükski neist ei puudutanud kasutustasu (enne maks), mis on käesoleva eelotsusetaotluse ese.

4. 

2013. aastal jõustus selle rahastamisviisi muudatus: kokkuvõttes, kui seni maksustati iga audiovisuaalsaadete vastuvõtuseadme omamist ühes elamus, siis sellest hetkest alates piisab maksustamiseks vaid sellest, et isik on elamu omanik või üürnik. ( 8 )

5. 

Uue tasu arvutamise kriteeriumi vastu on kaebusi esitatud mitmesse Saksamaa kohtusse, ( 9 ) kelle hulgas on Landgericht Tübingen (Tübingeni esimese astme kohus, Saksamaa), kes esitab Euroopa Kohtule küsimused tasu kooskõla kohta liidu õigusega.

6. 

Käesolevas ettepanekus piirdun Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ainult riigiabi kohta esitatud eelotsuse küsimuste analüüsimisega.

7.

Võttes arvesse erilist rolli, mida täidab liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling seoses iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ja vajadusega säilitada meedia pluralism, nagu on väljendatud põhjenduses 1, on Amsterdami lepinguga ( 10 ) EL toimimise lepingule lisatud protokollis nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta, sätestatud:

„Aluslepingute sätted ei piira liikmesriikide pädevust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut niivõrd, kuivõrd need summad määratakse ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik, ja niivõrd, kuivõrd selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi liidus määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.“

8.

Artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

9.

Põhjenduses 4 on märgitud:

„(4) Õiguskindluse huvides on vajalik selgitada, et väikestest suurenemistest kuni 20% toetusprogrammi algsest eelarvest, eelkõige inflatsioonimõjude arvessevõtmiseks, ei oleks vaja komisjoni teavitada, kuna need tõenäoliselt ei mõjuta komisjoni algset hinnangut programmile vastavuse kohta, tingimusel et toetusprogrammi muud tingimused jäävad muutmata.“

10.

Artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 lõike c kohaldamisel tähendab olemasoleva toetuse muudatus mis tahes muutust, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta toetusmeetme ühisturule vastavuse hindamist. Olemasoleva toetusprogrammi algse eelarve suurenemist 20% võrra ei peeta siiski olemasoleva toetuse muutmiseks.

[…]“

11.

Teatise punktis 21 on märgitud:

„Riigi sekkumises sisalduva riigiabi hindamisel kooskõlas artikli [107] lõikega 1 on otsustava tähtsusega tegur selle mõju, mitte eesmärk. Avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone rahastatakse tavaliselt riigieelarvest või ringhäälinguseadmete omanikele kehtestatud loamaksust. […] Sellised finantsmeetmed kuuluvad tavaliselt ametiasutuste pädevusse ja hõlmavad riigi vahendite ülekandeid […]“.

12.

Liidumaadevahelistest avalik-õigusliku ringhäälingu lepingutest tuleks käesoleva kohtuvaidluse jaoks nimetada järgmisi: a) ringhäälingu- ja andmesidevahendite leping; ( 13 ) b) ringhäälingu rahastamise leping ( 14 ) ja c) audiovisuaaltasu leping. ( 15 )

13.

Lepingu artiklites 12–14 on sätestatud Saksamaal avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise aluspõhimõtted. Rahaline dotatsioon peab võimaldama avalik-õiguslikul ringhäälingul täita põhiseaduses ja seadustes määratletud ülesandeid, tagades nende säilimise ja arendamise.

14.

Artiklis 13 on loetletud kolm rahastamise tugisammast (audiovisuaaltasu, reklaamitulud ja muud tulud), rõhutades, et peamine tuluallikas peab olema tasu.

15.

Luuakse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide vajaduste kontrolli ja kindlaksmääramise komisjon. ( 16 ) Need vajadused arvutatakse artikli 14 kohaselt välja ökonoomsuse ja tõhususe põhimõtete järgi, mis hõlmavad ratsionaliseerimisvõimalusi, avalik-õiguslike organisatsioonide enda koostatud prognooside põhjal.

16.

Tasu suuruse kindlaksmääramiseks on artikli 14 lõikes 4 viidatud audiovisuaaltasu lepingule.

17.

Kuna liidumaad on kohustatud nimetatud lepingud oma õigusesse integreerima, tuleb märkida Baden-Württenbergi liidumaa seadust, mille kooskõla kohta liidu õigusega eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib.

18.

Paragrahvis 1 on sätestatud:

„Audiovisuaaltasu eesmärk on tagada avalik-õigusliku ringhäälingu ja [ringhäälingulepingu] artiklis 40 nimetatud ülesannete piisav rahastamine selle sama lepingu artikli 12 lõike 1 tähenduses“.

19.

Paragrahvis 2 on sätestatud:

„1.   Erasektoris nõutakse audiovisuaaltasu iga eluaseme pealt selle omanikult (tasu maksma kohustatud isik).

2.   Eluaseme omanikuks loetakse iga täisealist isikut, kes eluasemel elab. Eluaseme omanikuks loetakse iga isikut, kes:

[…]“

20.

Paragrahvis 10 on ette nähtud, et audiovisuaaltasu kogumisega saadav tulu laekub peamiselt selle piirkonna ringhäälinguorganisatsioonile, kus eluase asub.

21.

Samas paragrahvis 10 on märgitud:

„[…]

(5)   Maksmata audiovisuaaltasu summa määrab kindlaks piirkondlik ringhäälinguorganisatsioon […]

(6)   Maksmata tasu kohta väljastatud nõuded pööratakse täitmisele haldustäitemenetluses […].“

22.

Saksamaal reguleerivad haldusasutustele võlgnetavate summade sissenõudmist liidumaade seadused. Baden-Württenbergi liidumaal käsitlevad selle seaduse § 13 ja 14 vastavalt akte ja mõisteid, mille alusel võib haldusasutustele võlgnetavate summade sissenõudmise täitmisele pöörata, nagu ka vajalikke vorminõudeid. Nõutav on esitada eelnev nõue vähemalt ühenädalase tähtajaga vabatahtlikuks tasumiseks.

23.

Võlanõuete sissenõudmist halduslike täitemeetmete abil käsitlev § 15 viitab sisuliselt üldise maksuseadustiku sätetele (Abgabenordnung). Need normid on kohaldatavad mutatis mutandis, välja arvatud juhul, kui võlanõuet ei täida mitte kohtutäitur, vaid pädev haldusasutus. ( 19 )

24.

Asja arutava kohtu menetlustes on võlgnikud tasu maksma kohustatud isikud, kes on eri ajavahemikel 2013. aasta jaanuarist 2016. aasta lõpuni tasu maksmata jätnud või maksnud ainult osaliselt.

25.

SWR väljastas 2015. ja 2016. aastal oma enda nõuete alusel ja peaaegu alati mitmesaja euro suurustes summades täitedokumendid iga võlgniku vastu, nõudes neilt tasu maksmist koos maksmata jätmise lisatasu ja viivisega.

26.

Võlgnikud keeldusid maksmast, kuna nad seavad kahtluse alla uue korra kooskõla muu hulgas ELTL artikliga 108. Nad on seisukohal, et: a) maksustatava teokoosseisu muudatus on oluline, nii et enne selle jõustumist oleks tulnud sellest komisjonile teatada; b) tasu kasutatakse maapealse digitaaltelevisiooni ülekandesüsteemi DVB‑T2 monopoli rahastamiseks, mis välistab välisriikide operaatorid; ja c) maksmata tasu sundtäitmise kord ise halduskorras täitedokumendi koostamisega on veel üks abi, mis on vastuolus ELTL artikliga 107, kuna sellega hoiavad avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid kõrvale üldisest sundtäitemenetlusest.

27.

Amtsgericht Tübingen (Tübingeni esimese astme kohus, Saksamaa) peatas pärast võlgnike kaebusi ajutiselt kolm nendest sundtäitemenetlustest. Ülejäänud kolmes menetluses jätsid Reutlingeni ja Calwi linna pädevad kohtud vastavate võlgnike nõuded rahuldamata.

28.

Nende otsuste peale esitati vastavad apellatsioonkaebused Landgericht Tübingenile (Tübingeni piirkondlik kohus, Saksamaa). Kolmes nendest vaidlustab SWR nimetatud menetluste peatamise. Kolmes teises menetluses vaidlustavad võlgnikud oma nõuete rahuldamata jätmise.

29.

Küsimuste kohta, mida ma käesolevas ettepanekus analüüsin, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et tasu laekub ainult avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, konkreetselt ZDFile ja SWRile. Kuna tasu ei ole vabatahtlik, selle tasumisele ei ole seatud mingeid tingimusi ning see ei eelda mingit vastusooritust, sarnaneb see maksuga ja kujutab oma normatiivse olemuse tõttu riigiabi. ( 20 )

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et seadusemuudatus tasuga maksustatava teokoosseisu osas (enne vastuvõtja omamine, nüüd eluaseme omamine) alates 1. jaanuarist 2013 on oluline muudatus, millest oleks tulnud komisjoni ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teavitada. Igal juhul on nimetatud muudatusest tulenev abi tema sõnul vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 3 siseturuga kokkusobimatu.

31.

Teiseks on tasu vastuolus liidu õigusega, sest osa saadavast tulust kasutatakse maapealse digitaaltelevisiooni ülekandesüsteemi DVB‑T2 rajamiseks monopoli vormis ja välistatakse teiste liikmesriikide raadio- ja televisioonioperaatorid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on olukord võrreldav sellega, milles tehti 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon analoogtehnoloogialt digitehnoloogiale ülemineku kohta. ( 21 )

32.

Lisaks on kohtu hinnangul tegu kindlaotstarbelise maksuga, sest tasu maksma kohustatud isikute arvu on laiendatud kogu täisealisele elanikkonnale, mistõttu on selle tasu tulud oluliselt suurenenud ligikaudu seitsmesaja miljoni euro võrra aastas. Kokkuvõttes on uus kord kohtu hinnangul ebaseaduslik riigiabi, kuna sellega rahastatakse DVB‑T2 abil toimuvat avalik- ja eraõiguslike organisatsioonide tegevust maksu kaudu.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab kolmandaks, et avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid saavad veel teist riigiabi, kuna neil on lubatud ise väljastada oma täitedokumente maksmata tasu sissenõudmiseks. Avalik-õiguslik täitemehhanism, mis on tõhusam, kiirem ja ökonoomsem kui tavaline täitemenetlus, mida haldusasutused ei pea kasutama, väljendub täitekulude vähenemises.

34.

Nendel asjaoludel esitab Landgericht Tübingen (Tübingeni piirkondlik kohus) Euroopa Kohtule seitse eelotsuse küsimust, millest eespool nimetatud põhjustel tuuakse ära ainult esimesed kolm:

35.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 11. augustil 2017 ning kirjalikke seisukohti esitasid SWR, Saksamaa valitsus, Rootsi valitsus ja komisjon, kelle esindajad osalesid 4. juulil 2018 peetud kohtuistungil.

36.

Kohtuistungil avaldasid pooled seisukoha konkreetsete küsimuste kohta, mida Euroopa Kohus oli neil palunud käsitleda: a) tasu kehtestamise põhjused; b) kogutava tulu suurenemine õigusnormi muutmise tagajärjel ja selle määramine ainult avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamiseks ja c) maksmata tasu sundtäitmise mehhanismi toimimine.

37.

SWR ja Saksamaa valitsus väitsid oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotlus on osaliselt või täielikult vastuvõetamatu. Kuna käesolev ettepanek piirdub ainult juba nimetatud küsimustega, ei avalda ma selles selle vastuväite kohta seisukohta, välja arvatud ainult teise küsimuse osas.

38.

Kõik seisukoha esitanud pooled nõustuvad, et liidumaa seadus ei muuda 2007. aasta otsuses analüüsitud abi sisuliselt. Järelikult, kuna seda ei tule kvalifitseerida uueks abiks, ei ole sellest vaja komisjonile teatada.

39.

SWR, keda toetab Saksamaa valitsus, väidab, et Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud tingimused selleks, et oleks nõutav meetmest teatamine, ei ole täidetud. ( 22 ) Seega ei ole tema sõnul muudetud: a) avalik-õigusliku ringhäälingu tegevusala; b) tasu saajaid, kelleks on jäänud ainult avalik-õiguslikud organisatsioonid; c) rahastamisallikat, mille puhul säilib audiovisuaalsaadete vastuvõtmise võimalikkuse, mitte nende konkreetse jälgimise kriteerium; ja d) tasu suurust. Maksustatava teokoosseisu muutmine vastab tema sõnul vajadusele tulla toime kasvava maksetega hilinemisega ja kergendada tõendamiskoormist arvukates maksmata jätmise tõttu algatatud menetlustes.

40.

Lähtudes sellest, et Saksa avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamise kord oli juba kvalifitseeritud 2007. aasta otsusega olemasolevaks abiks, kinnitab Rootsi valitsus, et tuleks analüüsida tehtud muudatuse ulatust. Tasu nõudmise meetodi muutmine on üksnes halduslik muudatus, mis ei muuda korda sisuliselt. Seega ei ole tema arvates olemasolevat abi muudetud määruse nr 794/2004 artikli 4 lõike 1 ja 2009. aasta teatise tähenduses. Protokolli nr 29 kohaselt ei takista siiski EL toimimise lepingu sätted liikmesriikidel ette näha, kuidas seda avalikku teenust rahastada.

41.

Komisjoni arvates tuleb audiovisuaaltasuga saadud tulu kvalifitseerida riigiabiks samamoodi nagu eelmise tasuga saadud tulu, kooskõlas 2007. aasta otsuse punktidega 142–151.

42.

Nendele tuludele kehtivad nimelt jätkuvalt seaduses sätestatud kriteeriumid, ( 23 ) üldise huviga avalik-õigusliku organisatsiooni kasuks, ja nende kogumine, arvutamine ja kasutamine on riigi kontrolli all. ( 24 ) Kokkuvõttes on tema sõnul tegu rahastamisega riigi poolt või riiklikest vahenditest. ( 25 )

43.

Komisjon nõustub SWRi ja Saksamaa valitsusega selles, et ei ole muudetud audiovisuaaltasu eesmärki, eelise laadi ega kasusaajate ringi või tegevust ega õiguslikku alust või suurust, vaid ainult arvutamise parameetreid (milleks ei ole enam vastuvõtuaparaat, vaid eluase). See muudatus oli õigustatud tehnoloogiliste muutustega, eriti kaasaskantavate multimeediaseadmete arvu mitmekordistumisega.

44.

Kuigi esimene eelotsuse küsimus jaguneb kaheks, piisab tegelikult sellest, kui lahendada küsimus, kas uuest liidumaa seadusest oleks tulnud komisjonile teatada, kuna see tähendab 2007. aasta otsusega (tingimustega) heaks kiidetud rahastamiskorra olulist muutmist.

45.

Kohtupraktika kohaselt võivad muudatused riigiabi korras puudutada nii olemasolevat abi kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse. ( 26 ) Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et 2011. aasta seadusemuudatusega muudeti olemasolevat abi või eelnevalt heaks kiidetud abikorda määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses.

46.

Vaidluse keskmes on seega küsimus, kas niisugune muudatus on sisuline või üksnes vormiline või halduslik. Selle otsustuse põhjal saab välja selgitada, kas uus meede on ühisturuga kokkusobiv ( 27 ) vastavalt määruse nr 794/2004 artikli 4 lõikele 1.

47.

Asjaolu, et muutus olemasolevas abis on väiksemat laadi, millega ei kaasne teatamiskohustust, sõltub sellest, kas muudatused puudutavad „elemente, mis moodustavad uue abikava“. ( 28 )„Olulise muudatusega“ on tegu siis, kui muudetakse ühte või mitut nendest põhielementidest, olgu need siis subjektiivset, ( 29 ) objektiivset ( 30 ) või ajutist laadi. ( 31 )

48.

Muudatuse olulisust tuleb enne EL toimimise lepingu jõustumist olemasoleva abi puhul hinnata olenevalt abi enda sisust, selle andmise korrast ja piirmääradest. ( 32 ) Kui aga – nagu käesolevas kohtuasjas – abi, mis on olemasolev või mitte, ( 33 ) on komisjon eelnevalt kontrollinud ja heaks kiitnud, on mõõdupuuks komisjoni otsus. ( 34 )

49.

Neid eeldusi arvestades usun, et liidumaa seadusega tehtud seadusemuudatus ei kuulu olemasoleva korra olulise muutmise mõiste alla.

50.

Muudatus puudutab üldist majandushuvi pakkuva teenuse (avalik-õigusliku ringhäälingu teenuse Saksamaal) rahastamist, mille puhul eristatakse samuti olemasolevat ja uut abi. ( 35 ) Seepärast analüüsis komisjon 2007. aasta otsuses nii eelise olemasolu selle avaliku teenuse rahastamises (tol ajal) maksuga Altmarki ( 36 ) kohtupraktika kriteeriumide seisukohast kui ka selle kokkusobivust siseturuga vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2.

51.

Tuletan meelde, et liidumaa seadusega tehtud muudatus seisnes selles, et tasu maksmise kohustust tekitavaks teokoosseisuks on Saksa ringhäälinguorganisatsioonide saadetud signaalide vastuvõtu aparaadi omamise asemel lihtsalt niisuguse eluaseme omamine, kus elab täisealine isik. Reegel on seega „tasu iga eluaseme pealt“.

52.

Kättesaadava teabe põhjal ilmneb, et see muutus ei mõjuta abi saajaid, kelleks on jätkuvalt avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid. Küll on see aga mõjutanud tasu maksma kohustatud isikuid, sest kohustus laieneb kinnisasjaomanikele, kes enne ei olnud tingimata kohustatud tasu maksma.

53.

Samuti on jäänud muutumatuks ajalised elemendid, sest seni, kuni kestab põhiseaduslik mandaat, millele ma viitasin, ( 37 ) peavad ametivõimud tagama, et ringhäälinguorganisatsioonidel oleksid olemas nende ülesande täitmiseks tingimata vajalikud vahendid.

54.

Mis puutub objektiivsetesse elementidesse, siis meetme eesmärki (avaliku teenuse rahastamine) ega subsideeritavate tegevusalade ringi ei ole muudetud. Muudatus piirdub, nagu ma juba märkisin, sellega, et aparaadi omamine asendatakse eluasemel elamisega.

55.

See muudatus võis teoreetiliselt suurendada tasu maksma kohustatud isikute hulka ja järelikult suurendada sissetulekuid, mida ringhäälinguorganisatsioonid selle tasuga saavad. Näib aga, et praktikas see ei ole nii olnud. Komisjon toob ära KEFi avaldatud andmed, ( 38 ) mille järgi on need sissetulekud püsinud muutumatuna alates 2009. aastast (enne seadusemuudatust) kuni 2016. aastani. ( 39 )

56.

Igal juhul ei sõltu summa, mille avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid saavad, ainult üldisest tasuga kogutud tulust. ( 40 ) Nende organisatsioonide lõpliku tasust saadava sissetuleku suurust mõjutavate elementide hulgast tuleks välja tuua KEFi sekkumine, kes kontrollib ja arvutab avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahalisi vajadusi. ( 41 ) KEFi aruannete põhjal teevad formaalseid otsuseid liidumaade parlamendid ja valitsused, kes kehtestavad tasu suuruse. ( 42 )

57.

Seega tuleb märkida, et meetme uudsuse üle otsustamiseks eespool nimetatud tähenduses ei ole asjasse puutuv tasu maksma kohustatud isikute arvu suurenemine ega (oletatav) selliselt saavutatud lõpliku kogutud tulu suurenemine. Milline see kogutud tulu ka ei oleks, selle osa sellest, mis on mõeldud avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele (s.t osa, mida saab tõepoolest riigiabiks kvalifitseerida) määravad KEFi eelneva sekkumise järel liidumaade valitsused ja parlamendid. Seega ei ole lõpliku kogutud tulu (võimaliku) suurenemise ja avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele antava abi suuruse vahel automaatset seost.

58.

Teisisõnu võiks muudatus KEFile määratud rollis, ( 43 ) tema objektiivsete rahastamisvajaduste põhistes eraldamiskriteeriumides või liidumaade valitsuste või parlamentide kohustuses arvestada tasu suuruse kindlaksmääramiseks tema ettepanekuid, kajastuda abi suuruses suuremal määral kui tasuga maksustatava teokoosseisu objektiivse elemendi muudatus.

59.

Tuleks seega arvesse võtta, et analüüsiparameetritena Altmarki kohtupraktika kriteeriumide kohaldamisel on KEFi sekkumine oluline selleks, et avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele antav abi jääks nende avaliku teenindamise kohustusest tingitud kulude katmiseks vajalike summade piiresse, neid ületamata. ( 44 )

60.

Sel viisil järgitakse EL toimimise lepingule lisatud protokolli nr 29, mis tunnistab liikmesriikide õigust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut „niivõrd, kuivõrd“ ringhäälinguorganisatsioonidele antavad rahalised vahendid on määratud „avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik“.

61.

KEF on ühtlasi see, kes tagab, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide äritegevuse tulud arvatakse abisummast maha. Sama toimub võimaliku ülemäärase kogutud tuluga, kui seda ei kasutata ette nähtud kulude katmiseks. ( 45 ) Saksamaa valitsuse sõnul kasutatakse seda ülemäärast kogutud tulu avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide finantsreservide kindlustamiseks. Need organisatsioonid ei või neid reserve käsutada enne, kui KEF on neid rahastamisvajaduste hindamiseks kaalunud.

62.

Selles kontekstis ei ole pelgalt selle aluse muutmine, mis määrab kindlaks tasu maksma kohustatud isikute maksekohustuse, piisavalt tugev selleks, et ainuüksi see muudaks ringhäälinguorganisatsioonidele antava riigiabi suurust, ega selleks, et seega mõjutada selle abi kokkusobivust siseturuga. ( 46 )

63.

Juhuks kui eespool öeldust ei piisa, tuleks lisada, et tasuga maksustatava teokoosseisu muutmine on muude põhjuste hulgas seletatav ka tehnoloogia arenguga. Kui oleks säilitatud endine süsteem („tasu iga aparaadi pealt“), oleks olnud oht, et sissetulekud mitmekordistuvad, arvestades niisuguste uute seadmete nagu muu hulgas personaalarvutid ( 47 ) või nutitelefonid, millega saab vaadata ringhäälingusaateid ( 48 ), massilist levikut.

64.

Seadusemuudatus vastab ka eesmärgile lihtsustada tasu sissenõudmise haldamist, mida – nagu nähtub esitatud seisukohtadest – vastuvõtuaparaatide omamisel põhineva süsteemi kehtivuse ajal takistas üha suurem maksetega hilinemine.

65.

Nendel tingimustel leian, et liidumaa seadusega tehtud muudatus ei ole ei kvalitatiivselt ega kvantitatiivselt piisavalt suur selleks, et seda saaks pidada oluliseks muudatuseks määruse nr 794/2004 artikli 4 lõike 1 tähenduses, koostoimes määruse nr 659/1999 artikli 1 punktiga c, nii et sellest oleks tulnud komisjonile teatada.

66.

SWR rõhutab oma kirjalikes seisukohtades, et avaliku teenuse tehniline kättesaadavus on tihedalt seotud ringhäälinguülesande üldiste huvidega. Ta eitab, et ülekandesüsteem DVB‑T2 annaks avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele monopoli, sest 40 kanalist 26 jääksid konkurentide käsutusse. Igal juhul ei tähenda nende selle süsteemi rakendamine mingit eelist ELTL artikli 107 tähenduses ega diskrimineeriks välisriikide ettevõtjaid, sest nende ülesanded eeldavad oma olemuselt saadete edastamist kogu territooriumile, mille jaoks nad tagavad ringhäälingu.

67.

Saksamaa valitsus nõustub SWRi argumentidega, kuigi ta rõhutab esimese võimalusena, et maapealse digitaalülekandesüsteemi DVB‑T2 käikulaskmine ei ole asjasse puutuv tasu osas tehtud muudatuse hindamiseks riigiabi käsitlevate EL toimimise lepingu eeskirjade seisukohast.

68.

Ka komisjon ei mõista, kuidas võiks audiovisuaaltasu tulude kasutamine investeeringuteks uutesse tehnoloogialahendustesse osutuda monopoliks maapealse digitaaltelevisiooni DVB‑T2 valdkonnas, ja esitab andmed, mis väidetavalt kinnitavad selle eraõiguslike ettevõtjate käsutusse andmist. Ta leiab ühelt poolt, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide investeeringud on nende üldistes huvides ülesande täitmisega seotud kulud. Teiselt poolt apelleerib ta avalik-õiguslikku ringhäälingut käsitleva teatise punktile 74, kus on selgesõnaliselt nimetatud mahukate tehnoloogiainvesteeringute jaoks erakorraliste finantsreservide loomist, mis on nimetatud üldistes huvides avaliku teenuse ülesande jaoks tingimata vajalikud. Seepärast on need investeeringud tema sõnul ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas.

69.

Rootsi valitsus selles küsimuses seisukohta ei avaldanud.

70.

Näib, et teise eelotsuse küsimuse esimese osaga taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuvastataks, et tasu, nagu see on liidumaa seaduses kehtestatud, on ELTL artiklitega 107 ja 108 vastuolus, sest sellega kogutud tulu kasutatakse selleks, et hõlbustada üleminekut signaalide digitaalülekandesüsteemilt DVB‑T uuema tehnoloogia süsteemile (DVB‑T2), millest jäetakse teiste liikmesriikide ringhäälinguorganisatsioonid välja.

71.

Nõustun nendega, kes esitasid kirjalikud seisukohad kriitikaga selle küsimuse asjakohasuse ja esitusviisi kohta, sest selle aluseks võetud õiguslikku raamistikku ei ole vajaliku selgusega selgitatud. Seepärast ei ole võimalik välja selgitada, kas liidumaa seadus on selles aspektis liidu õigusega kooskõlas.

72.

Teise võimalusena arvan, et küsimus põhineb eeldustel, mis on mitmeti mõistetavad või ei ole piisavalt järele kontrollitud. Näiteks DVB‑T2 tehnoloogiat käsitledes on seda kvalifitseeritud monopoliks, aga see tehnoloogia on avatud avalik- ja eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, nii et Saksa avalik-õiguslikud ettevõtjad ei ole eraõiguslikega võrreldes eelisolukorras.

73.

Uuele DVB‑T2 tehnoloogiale üleminekul otsustavad ülekandevõimsuse ja levipiirkondade planeerimise üle pädevad asutused (mitte ringhäälinguorganisatsioonid). Nagu väidab komisjon, siis millised tasuga maksustatava teokoosseisu muudatused ka ei oleks, ei ole need kuidagi seotud vabade sagedusalade arvuga Saksamaal ega teistes liikmesriikides, mis on piiratud teiste õigusnormide alusel.

74.

Asjaolu, et tasuga kogutud rahalisi vahendeid kasutatakse selleks, et avalik-õiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel oleks juurdepääs DVB‑T2 tehnoloogiale, ei muuda iseenesest liidumaa seadust kehtetuks ega kätke tingimata EL toimimise lepinguga vastuolus olevat riigiabi. Nagu ma vastuseks esimesele eelotsuse küsimusele juba märkisin, peab KEF tegema kulude ja (muu hulgas tehnoloogia täiendustega nagu DVB‑T2 seotud) investeeringute analüüsi, et välja selgitada, millised on tema kontrolli all olevatelt organisatsioonidelt tellitud avaliku teenindamise ülesannete täitmise seisukohast õigustatud. ( 49 )

75.

Järelikult, isegi kui eeldada, et Euroopa Kohus võiks anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule elemendid, mille põhjal hinnata, kas tasuga kogutud ja DVB‑T2 süsteemi loomiseks kasutatavad tulusummad tuleb kvalifitseerida riigiabiks, ei oleks need selgitused olulised selleks, et otsustada, kas liidumaa seadus on liidu õigusega kooskõlas.

76.

SWR ja Saksamaa valitsus märgivad, et audiovisuaaltasu sissenõudmisel, ka täitemenetluse korras, täidavad piirkondlikud ringhäälinguorganisatsioonid neile seadusega määratud avaliku teenindamise ülesannet ja toimivad avalik-õiguslike üksustena (nimelt riigi kaudse avaliku halduse osana), mis eristab neid eraõiguslikest ettevõtjatest.

77.

Nad juhivad tähelepanu sellele, et haldustäitemenetluse kasutamine audiovisuaaltasu maksmata jätmisest tulenevate võlgade sissenõudmiseks on üks elemente, mida komisjon 2007. aasta otsuse raames hindas.

78.

Saksamaa valitsus lisab, et nii avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine kui ka maksustatav teokoosseis ja sissenõudmise menetlus kuuluvad liikmesriikide pädevusalasse.

79.

Komisjon on seisukohal, et võimalus väljastada täitedokumente on eraõiguslike ettevõtjatega võrreldes eelis. Kuna niisugune privileeg on osa hüvitisest, mida saavad avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid oma avaliku teenindamise ülesande täitmise eest, on see riigiabi õigusnormidega kooskõlas. ( 50 ) Seda võiks kvalifitseerida avaliku ringhäälinguülesandega kaasnevaks õiguseks ja see on olemasolevale abile omane element, nagu tuvastati 2007. aasta otsuses.

80.

Rootsi valitsus ei avaldanud ka selles eelotsuse küsimuses seisukohta.

81.

Kolmas eelotsuse küsimus on seotud teise küsimuse teise osaga, kusjuures mõlemad piirduvad maksmata tasu sissenõudmise halduskorras täitmisele pööramise korraga. Analüüsin neid seega koos.

82.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitleda – ehkki riivamisi – küsimust maksmata audiovisuaaltasu võlanõuete halduskorras täitmisele pööramise korda, mille kohta ta tuvastas, et organisatsioonidel, kellel on niisugused valikuvõimalused, on avaliku võimu eesõigused. ( 51 ) Asjaolu, et see kohtuasi puudutas riigihankelepinguid, ei takista seda järeldust käesolevale kohtuasjale üle kanda.

83.

On kindel, et vastavalt kohtuotsusele Trapeza Eurobank Ergasias, ( 52 ) millele viitab komisjon, võiks analoogset meedet kvalifitseerida eesõiguslikuks võrreldes teiste, eraõiguslike konkurentidega. Ei tohiks aga unustada, et tasu on mõeldud ainult avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele määratud avaliku teenindamise ülesande, mitte seega äritegevuse rahastamiseks. Järelikult tagab sissenõudmine ise haldusmenetluse teel nimetatud teenuse osutamiseks vajalike vahendite kogumise, mis vastab seadusest tulenevale mandaadile.

84.

Kui, nagu väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, tasu sarnaneb olemuselt maksuga, ei ole ebaloogiline, et selle kogumiseks kasutatakse samu (täite-) vahendeid nagu maksude kogumiseks. Avalik-õigusliku eesõiguse olemuse poolest näitab nii vabatahtlikus korras kui ka täitemenetluse korras kogumine, et see on olemuselt omane avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise tagamisele. Sundtäitmissüsteem aitab samuti tasu kogumist tõhustada.

85.

Igal juhul on põhiargument sellele küsimusele vastamiseks seoses riigiabi korraga – nagu märgivad SWR ja Saksamaa valitsus –, et komisjon võttis 2007. aasta otsuses seda, et maksmata tasu halduskorras täitemenetluse teel sissenõudmine on eesõigus, juba arvesse.

86.

Komisjon märkis selles otsuses, et ringhäälinguorganisatsioonidele oli antud õigus koguda tasu otse, ka haldustäitemenetluse korras. ( 53 ) Selle hinnangu põhjal võib arvestada, et selliselt saadud tulud jäävad riigi kontrolli alla ja on seega olemuselt riiklikud vahendid ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. ( 54 )

87.

Kuna liidumaa seadusega ei ole selles aspektis midagi uuendatud, nii et eelmises õigusnormis sätestatud halduskorras täitmisele pööramise süsteem jääb muutumatuks, on see 2007. aasta otsusega kinnitatud.

88.

Ülejäänud osas ei saa avalik- ja eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide erinevat kohtlemist selles aspektis analüüsida eraldi, vaid neile seadusega määratud õiguste ja kohustuste süsteemis. Avalik-õiguslikel organisatsioonidel on teatavad piirangud, mis tulenevad avaliku teenindamise ülesannete täitmisest, millest on eraõiguslikud ettevõtjad vabastatud. Seevastu ei takista miski neil kasutada eraõiguslike ettevõtjatega võrreldes laiemaid volitusi, mille suhtes toimub hiljem kohtulik kontroll.

89.

Õigusliku staatuse erinevus võib põhjendada seda, et avalik-õiguslikku laadi tasu kogumiseks kasutatakse halduslikke vahendeid, mis on ette nähtud maksmata jätmise korral sundtäitmisele pööramiseks.

90.

Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada teise eelotsuse küsimuse esimene osa vastuvõetamatuks ja vastata Landgericht Tübingenile (Tübingeni piirkondlik kohus, Saksamaa) esimese kolme eelotsuse küsimuse kohta järgmiselt: