1.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 2 ) alusel saab ühes liikmesriigis hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse teises liikmesriigis põhimõtteliselt täitmisele pöörata pärast seda, kui see on viimases täidetavaks tunnistatud. Hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste täitmisele pööramise tingimuste osas on erinevused siiski väga suured. Sestap pole üheselt selge, millised taotluse saanud liikmesriigi õiguse sätted kuuluvad kohaldamisele välisriigi otsuste täitmisel. Põhikohtuasi seda temaatikat puudutabki.

2.

Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse võtta seisukoht, kas määruse nr 44/2001 reguleerimisalasse jäävas olukorras kuulub teises liikmesriigis tehtud arestimisotsuste täitmisel kohaldamisele liikmesriigi, kus täitmist taotletakse, selline säte, kus on ette nähtud tähtaeg, mille jooksul peab võlausaldaja hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramist alustama.

3.

Konkreetsemalt on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlus, kas üks Saksa õiguse säte, nimelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung, edaspidi „ZPO“) § 929 lõige 2 kuulub kohaldamisele põhikohtuasjas, mis puudutab Itaalia asutuste poolt hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmist ( 3 ).

4.

Euroopa Kohtu poolt käesolevas asjas tehtav otsus ei puuduta siiski üksnes käesolevas kohtuasjas kõne all olevaid riike. Tegemist on potentsiaalselt olulise küsimusega kõigi selliste liikmesriikide jaoks, kelle siseriiklikus õiguses on sätestatud tähtaeg hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise avalduse esitamiseks. Liiati tekiks see küsimus ka seonduvalt määrusega (EL) nr 1215/2012 ( 4 ), mis asendas määruse nr 44/2001.

5.

Määruse nr 44/2001 III peatükk, mis sisaldab artikleid 32–58, reguleerib ennekõike liikmesriikide kohtulahendite tunnustamist ja täitmist, sealhulgas ka kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust.

6.

Määruse nr 44/2001 artikli 38 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.“

7.

Määruse nr 1215/2012 III peatükk sisaldab artikleid 36–57 ja puudutab liikmesriikides tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. Määruse nr 1215/2012 vastu võtmisel otsustas liidu seadusandja aga kehtestada automaatse tunnustamise ja täitmise süsteemi. Selleks on määruse nr 1215/2012 artiklis 39 sätestatud, et teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsused saab täitmisele pöörata ilma, et oleks vajalik otsuse täidetavaks tunnistamise menetluse läbimine.

8.

Lisaks sellele on määruse nr 1215/2012 artikli 41 lõikes 1 sätestatud:

„Muus liikmesriigis tehtud kohtuotsuste täitemenetlusele kohaldatakse taotluse saanud liikmesriigi õigust, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti. Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on taotluse saanud liikmesriigis täidetav, täidetakse seal samadel tingimustel kui taotluse saanud liikmesriigis tehtud kohtuotsus.“

9.

ZPO § 929 lõikes 2 on sätestatud:

„Arestimise kohta tehtud määrust ei saa täita, kui on möödunud üks kuu päevast, mil määrus tehti või toimetati kätte hagi tagamist taotlenud poolele.“

10.

Lisaks tuleneb ZPO § 932 lõigetest 1 ja 3:

„(1)   Kinnisasja arestimine […], toimub kohtuliku hüpoteegi kandmisega kinnistusraamatusse […].

[…]

(3)   Kohtuliku hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmise taotluse esitamine on hagi tagamise määruse täitmine § 929 lõigete 2 ja 3 tähenduses.“

11.

Tribunale di Gorizia (Gorizia kohus, Itaalia) otsustas Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Società Immobiliare Al Bosco Srl taotlusel arestida hagi tagamiseks (sequestro conservativo) 19. novembril 2013. aastal miljoni euro ulatuses Gunter Hoberi (edaspidi „kostja“) vallas- ja kinnisvara.

12.

Pädev kohus tunnistas 22. augustil 2014. aastal selle otsuse Saksamaal täidetavaks.

13.

Enam kui kaheksa kuud hiljem, 23. aprillil 2015. aastal, esitas hageja oma nõude tagamiseks taotluse kostja omandis Saksamaal asuvat kinnisasja koormava hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse.

14.

Esimese astme kohus jättis hüpoteegikande tegemise avalduse rahuldamata.

15.

Seejärel jättis apellatsioonikohus rahuldamata hageja poolt selle määruse peale esitatud määruskaebuse. See kohus leidis, et hüpoteeki ei saa kinnistusraamatusse kanda, kuna hageja ei pidanud kinni ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud ühekuulisest tähtajast.

16.

Apellatsioonikohus leidis, et teise liikmesriigi kohtuotsuse täidetavus, mis tuleneb määruse nr 44/2001 artiklist 38, tähendab sisuliselt sedasama mida selle liikmesriigi enda samaväärse kohtuotsuse täidetavus. Teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste täitmisele pööramise korda reguleerib aga lex fori.

17.

Lisaks on apellatsioonikohtu hinnangul Itaalia õiguse alusel tehtud arestimisotsus (sequestro conservativo) sarnane Saksa õiguse alusel hagi tagamiseks kohaldatava arestimisega. Selle sarnasuse tõttu tuleb põhikohtuasjas juhinduda seda tüüpi kohtuotsuse suhtes kohaldatavatest menetlusõiguse sätetest ning seega ZPO § 929 lõikest 2.

18.

Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud õigusküsimusi puudutavas määruskaebuses, mille esitamiseks apellatsioonikohus loa andis, jäi hageja taotluse juurde kanda kinnistusraamatusse tema nõude tagamiseks hüpoteek.

19.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 44/2001 artikli 38 lõikega 1 on kooskõlas olukord, kus kohtuotsuse täitmisele pööramise kohaks oleva riigi õiguses kehtestatud tähtaega, mille kohaselt ei või täitedokumenti teatud aja möödumisel enam täitmisele pöörata, kohaldatakse ka funktsiooni poolest sarnasele täitedokumendile, mis on tehtud teises liikmesriigis ning mida on täitmisele pööramise kohaks olevas riigis tunnustatud ja mis on seal täidetavaks tunnistatud?“

20.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. juunil 2017.

21.

Kirjalikud seisukohad esitas ainult komisjon. Saksamaa valitsus ja komisjon osalesid kohtuistungil, mis toimus 11. aprillil 2018.

22.

Eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruse nr 44/2001 artikli 38 lõikega 1 on kooskõlas see, kui kohaldada teises liikmesriigis hagi tagamiseks tehtud arestimisotsusele täitmisele pööramise kohaks oleva liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaega, mille kohaselt ei saa hagi tagamiseks tehtud arestimisotsust pärast teatud aja möödumist täitmisele pöörata.

23.

Selleks et vastata eelotsuse küsimusele, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle sõnastanud on, tuleb sisuliselt kindlaks teha, kas täitmisele pööramise kohaks oleva liikmesriigi õiguse säte, mille kohaselt ei saa hagi tagamiseks tehtud arestimisotsust pärast teatud aja möödumist enam täitmisele pöörata, seondub lahendi täidetavusega, mida reguleerib selle liikmesriigi õigus, kus see lahend tehti (päritoluliikmesriik), või tuleb seda sätet käsitada selle riigi, kus lahendi täitmist taotletakse (taotluse saanud liikmesriik), õiguse sättena, mis reguleerib täitmisele pööramise korda.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et funktsioonist tulenevalt tuleb hagi tagamiseks tehtud Itaalia arestimisotsust käsitada nagu Saksa õiguse alusel hagi tagamiseks kohaldatud arestimist. Seejuures kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas hagi tagamiseks kohaldatud arestimise täitmisele pööramist käsitlevad Saksa õiguse sätted reguleerivad käesoleval juhul Saksamaal Itaalia kohtulahendi täitmise tingimusi.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et õigustehniliselt ei kuulu ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaeg – erinevalt näiteks sättest, mis puudutab kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaega – materiaalõigusesse. Sellest vaatenurgast võib see tähtaeg kuuluda täitemenetlusõiguse valdkonda, mida määrus nr 44/2001 ei reguleeri.

26.

Teiselt poolt tunnistab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ZPO § 929 lõike 2 kohaldamise tagajärjeks on see, et täitedokumendi täidetavus lõpeb tulenevalt teatud tähtaja möödumisest. Selle tähtaja mõju ei erine kokkuvõttes mõjust, mis on täitedokumendi tühistamisel edasikaebemenetluses. Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline taotluse saanud liikmesriigi õiguses kehtestatud hagi tagamiseks tehtud arestimisotsust puudutav ajaline piirang võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või liikmesriigi menetlusnormide kohaldamisega kaasneda määrusega nr 44/2001 kehtestatud põhimõtete eiramist.

27.

Saksamaa valitsus märgib esiteks, et määrus nr 44/2001 puudutab üksnes kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetlust. Täitmisele pööramise korda see määrus seevastu ei reguleeri. Niisiis pööratakse määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluvad kohtuotsused täitmisele vastavalt taotluse saanud liikmesriigi menetlusnormidele, nagu seda on ZPO § 929 lõige 2.

28.

Teiseks viitab Saksamaa valitsus kohtuotsustele Apostolides ( 5 ) ja Prism Investments ( 6 ) ning meenutab, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et pole ühtki põhjust, millest lähtuvalt tuleks kohtuotsusele selle täitmise raames omistada õigusjõud, mida ei oleks sama laadi kohtuotsusel, kui see oleks tehtud juba algul liikmesriigis, kus selle täitmist taotletakse. Saksamaa valitsus leiab, et seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb Itaalias hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse suhtes kohaldada ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaega, kuna sarnast Saksamaal tehtud kohtulahendit ei saaks enam pärast selle ühekuulise tähtaja möödumist täitmisele pöörata.

29.

Viimaks, kolmandaks, tuginedes määruse nr 1215/2012 sätetele, leiab Saksamaa valitsus, et ülaltoodud käsitlust toetab selle määruse artikli 41 lõike 1 teise lause sõnastus.

30.

Komisjon leiab seevastu, et peamiselt kohtuotsusele Prism Investments ( 7 ) tuginevad põhjendused ei arvesta piisavalt põhikohtuasja piiriülese iseloomuga.

31.

Komisjon meenutab, et Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas rõhutanud, et kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse ja täitemenetluse eristamine ei tohi muutuda takistuseks määruse nr 1215/2012 aluspõhimõtete, eelkõige kohtuotsuse vaba liikumise põhimõtte kohaldamisel. Sellest tuleneb, et kuigi määrusega nr 44/2001 reguleeritud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluse tulemusena lõimitakse välisriigi kohtulahend taotluse saanud liikmesriigi õiguskorraga, jääks selle liikmesriigi õiguse „pimesi“ kohaldamise korral arvesse võtmata täitmisele pööratava kohtulahendi päritolu. Käesoleval juhul võib ilmneda, et Itaalia õiguse alusel hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise puhul ei oleks ZPO § 929 lõike 2 kohaldamise tõttu enam võimalik seda kohtuotsust täitmisele pöörata täitvas liikmesriigis, kuigi see oleks täidetav selles liikmesriigis, kus see tehti.

32.

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi ja poolte esitatud seisukohti, analüüsin esmalt küsimust, kas selline norm nagu ZPO § 929 lõige 2, millega kehtestatakse hagi tagamise meetme täitmisele pööramise taotlemiseks tähtaeg, tuleb kvalifitseerida taotluse saanud liikmesriigi menetlusnormina. Järgnevalt uurin, milliseid järeldusi sellise kvalifitseerimise tulemuse pinnalt teha tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast, mis puudutab seda, millised on välisriigi kohtulahendite täidetavusega seotud tagajärjed määruse nr 44/2001 süsteemis. Viimaks võrdlen eelnevaid käsitlusi nende lahendustega, mille kasuks on liidu seadusandja otsustanud määruses nr 1215/2012.

33.

Meenutan, et Euroopa Kohus leidis Brüsseli konventsiooniga ( 8 ) seonduvalt, et see konventsioon sätestab üksnes välismaiste kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse ega puuduta täitmisele pööramise korda, mis toimub endiselt kohtuotsust täitva riigi siseriikliku õiguse kohaselt ( 9 ). Järgnevalt on Euroopa Kohus kinnitanud, et see kohtupraktika on üle kantav ka määrusele nr 44/2001, kuivõrd ka see reguleerib kohtulahendite täidetavaks tunnistamise menetlust ( 10 ).

34.

Selle kohtupraktika taustal leiab Saksamaa valitsus eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeskujul, et ZPO § 929 lõige 2 kvalifitseerub Saksa õiguse kohaselt menetlusõigusliku sättena. Seetõttu võib selles sättes ette nähtud tähtaeg vähemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kuuluda täitemenetlusõiguse valdkonda, mida määrus nr 44/2001 ei reguleeri.

35.

Märgin sellega seonduvalt, et enamik mõisteid, mida liidu seadusandja kasutab tsiviilasjades õigusalast koostööd käsitlevates aktides, sealhulgas määruses nr 44/2001, on oma laadilt autonoomsed. ( 11 ) Seetõttu ei ole eelotsuse küsimusega seotud õigusliku probleemi lahendamise seisukohast otsustav see, kuidas kvalifitseeritakse selliseid norme nagu ZPO § 929 lõige 2 liikmesriigi õiguse kohaselt.

36.

Liiati ei ole eelotsuse küsimusele vastamise seisukohast otsustav ka see, kas määruse nr 44/2001 kohaldamise vajadusest lähtuva autonoomse kvalifitseerimise korral saab ZPO § 929 lõiget 2 kvalifitseerida „menetlusnormiks“. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et ka Itaalia õiguses on hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise avalduse esitamiseks ette nähtud tähtaeg. Miski ei näita, et sellist tähtaega sisaldavat sätet ei võiks käsitada samuti „menetlusnormina“ nagu ZPO § 929 lõiget 2. Tegelikult on otsustav see, kas autonoomse kvalifitseerimise korral kuulub see ZPO säte kohaldamisele teistes liikmesriikides hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste Saksamaal täitmisele pööramisel. ( 12 )

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et seda, kas ka Itaalia õiguses on hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise taotluse esitamiseks ette nähtud tähtaeg, ei ole vaja uurida.

38.

Täpsemalt leiab see kohus, et põhikohtuasja puhul ei saa kinnistusraamatu pidamisega tegelev Saksamaa asutus kindlaks teha seda, kas otsuse tegemise kohaks oleva liikmesriigi õiguses on täitmisele pööramiseks ette nähtud tähtaeg või milline on seal sätestatud täitmise kord, samamoodi nagu ei saa see asutus kohaldada välisriigi õigusnormi. Selle asutuse poolt läbi viidava menetluse seisukohast on ainsaks asjasse puutuvaks küsimuseks see, kas ZPO § 929 lõige 2 kuulub kohaldamisele või mitte. Viimaks, kui lahend ei peaks Itaalia õiguses sätestatud tähtaja möödumisest tulenevalt enam sundtäitmisele pööratav olema, peab võlgnik siiski sellele asjaolule tuginema täidetavaks tunnistamise peale esitatavas kaebuses.

39.

Samuti leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et väljaspool täitemenetlust kohaldub Itaalia õiguses sätestatud tähtaeg ka selle otsuse suhtes, mille täitmist taotletakse põhikohtuasjas. Sellest järeldub, et Saksamaa territooriumil kohaldub välisriigis hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse suhtes kaks regulatsiooni, ühelt poolt päritoluliikmesriigi oma ja teiselt poolt selle liikmesriigi oma, kus täitmist taotletakse.

40.

Selles kontekstis tekib mul küsimus, kas selline võlausaldaja poolt topeltnõude täitmine ei näita nõrka kohta tõlgenduses, mille kohaselt tuleb ZPO § 929 lõiget 2 kohaldada nagu välisriigi hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise korda reguleerivat lex fori normi. Ühelt poolt oleks Saksa õiguse säte, milles on ette nähtud täitmisele pööramise avalduse esitamise tähtaeg, sellisel juhul kohaldatav nagu täitmisele pööramise korda reguleeriv säte. Teisalt aga oleks sarnase tähtaja kehtestav päritoluliikmesriigi säte kohaldatav nagu norm, mis määrab ära selle, kas välisriigi kohtuotsus on täitmisele pööratav. ( 13 )

41.

Seda tõdemust silmas pidades on mul kahtlused esiteks seoses sellega, kuidas suhestuvad omavahel ühelt poolt hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööratavus, mida hinnatakse lähtuvalt päritoluliikmesriigi sättest, kus on ette nähtud selle otsuse täitmisele pööramise avalduse esitamise tähtaeg, ning teisalt taotluse saanud liikmesriigi õiguses sätestatud sarnasest tähtajast tulenev piirang reaalsel täitmisele pööramisel.

42.

Teiseks on mul küsimus, kas kogu süsteemi perspektiivist vaadatuna saab selline säte nagu ZPO § 929 lõige 2 kuuluda kohaldamisele eraldiseisvalt, sõltumata piiriülesest kontekstist ja sellest, kust pärineb otsus, mille täitmist Saksamaal taotletakse.

43.

Viimaks kahtlen ma, kas selle Saksa õiguse sätte kohaldamine piiriülest konteksti ja hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse päritolu arvesse võtmata saab olla kooskõlas selle sätte eesmärgiga.

44.

Komisjon on seisukohal, et kuigi Saksa õiguses lõpeb hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse kehtivus tähtaja möödumisel, ei ole see nii Itaalia õiguses, kus on sätestatud, et hagi tagamiseks kohaldatud arestimise kehtivus lõpeb ainult arestimise formaalse tühistamisega. Liiati, kui Saksa õiguse kohaselt kontrollitakse selle tähtaja rikkumist ex officio, siis Itaalia õiguse kohaselt peab selle tähtaja mööda laskmisele tuginema kostja ise. Niisiis on Itaalia õiguse alusel hagi tagamiseks kohaldatud arestimise täitmisele pööramine põhimõtteliselt võimalik ka pärast selle tähtaja möödumist.

45.

Niisiis on võimalik, et see mõjutab negatiivselt arestimisotsuse täitmisele pööratavust, mis on määruse nr 44/2001 artikli 38 kohaselt aga eelduseks selle kohtuotsuse täitmisele taotluse saanud liikmesriigis, kuivõrd võlausaldajal ei pruugi olla võimalik hagi tagamiseks tehtud arestimisotsust Saksamaal täitmisele pöörata, sõltumata sellest, et see määrus oleks täitmisele pööratav päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt ( 14 ).

46.

See tähelepanek võib viidata sellele, et ZPO § 929 lõige 2 ei puuduta hagi tagamise meetmete täitmisele pööramise korda, vaid pigem nende täitmisele pööratavust ning seda vähemalt samavõrd kui sarnane Itaalia õiguse säte.

47.

Hagi tagamiseks kohaldatud arestimine kujutab endast erandit üldreeglist, mille kohaselt on sundtäitmisele pööratavad üksnes kohtuotsused, mis on tehtud asja sisulise läbivaatamise tulemusel ning on jõustunud. Hoolimata sellest, et erandlikust iseloomust tulenevalt ei rahuldata hagi tagamiseks kohaldatava arestimisega võlausaldaja nõuet ( 15 ), võib kohtuotsusega arestimist kohaldada ainult teatud tingimuste täitmisel.

48.

On tõsi, et enamikus õigussüsteemides on põhitingimuseks asjaolu, et sisulise kohtulahendi hilisem täitmisele pööramine oleks võimatu. Võrdlev analüüs näitab siiski, et kuigi sellise põhitingimuse määrab ära hagi tagamiseks kohaldatava arestimise olulisim eesmärk, esineb liikmesriikide regulatsioonide vahel erinevusi seonduvalt hagi tagamiseks kohaldatava arestimise lubatavuse üksikasjalike tingimustega ( 16 ).

49.

Hagi tagamiseks arestimise kohaldamise tingimused on määratud nende õigusloomeliste valikutega, mille liikmesriigid on teinud, püüdes leida tasakaalu võlausaldajate ja võlgnike huvide vahel. Ka hagi tagamise meetmete täitmisele pööramise avalduse esitamise tähtaja kehtestamine on üks nende tasakaaluotsingute tulemus.

50.

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et ZPO § 929 lõike 2 eesmärk on kaitsta võlgnikku. Täpsemalt on selle sätte eesmärk eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituse kohaselt vältida seda, et hagi tagamise meetme kohaldamise lihtsustatud menetluses tehtud kohtuotsused jääksid täidetavateks ja oleksid seega sundtäitmisele pööratavad võrdlemisi pika aja jooksul ja sõltumata sellest, et olukord võib olla muutunud. Samamoodi märkis Saksamaa valitsus kohtuistungil, et ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaja eesmärk on vältida seda, et hagi tagamiseks tehtud arestimisotsust oleks võimalik täitmisele pöörata pärast ühe kuu möödumist isegi siis, kui asjaolud on oluliselt muutunud.

51.

Liiati leitakse osades õigusteaduslikes käsitlustes, et olulised erinevused esinevad pigem hagi tagamise meetmete mõju osas, samas kui nende kohaldamise tingimused on palju sarnasemad ( 17 ), ning neist tingimustest järeldub, et hagi tagamise meetmed on vältimatult seotud selle menetlusega, mille raames nende kohaldamine otsustatakse ( 18 ). Niisiis võiks esitada teesi, et piiriüleses olukorras esineb selline seos hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse ning päritoluliikmesriigi õigusnormide vahel.

52.

Nii vaadates oleks seadusandja poolt sellise tähtaja kehtestamine, nagu on sätestatud ZPO § 929 lõikes 2, omamoodi võrreldav olukorraga, kus kohus täpsustaks oma otsuses, millise tähtaja jooksul peab võlausaldaja teatud toimingud tegema. Kui kohtuotsus sisaldaks sellist täpsustust, oleks see kahtluseta selle otsuse oluline osa.

53.

Seetõttu leian, et sellist tähtaega, nagu on sätestatud ZPO § 929 lõikes 2, ei saa lahutada hagi tagamiseks arestimise kohaldamise tingimustest ega üldisemalt päritoluliikmesriigi õigusest. Sellest tulenevalt ei saa Saksamaal välisriigi kohtuotsuse täitmisel kohaldada sellist tähtaega täitmisele pööramise korda käsitleva lex fori normina ( 19 ).

54.

Meenutuseks, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt on ZPO § 929 lõike 2 põhiline eesmärk tagada, et hagi tagamise meedet ei pöörataks täitmisele pärast võrdlemisi pika aja möödumist ja hoolimata sellest, et olukord võib olla muutnud. Mis puudutab välisriigi kohtuotsuseid, siis nähtub eelotsusetaotlusest, nagu ka Saksamaa valitsuse selgitustest, et seda tähtaega arvutatakse alates võlausaldajale täidetavaks tunnistamise teatavaks tegemisest.

55.

Võlausaldaja ei pea aga hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täidetavaks tunnistamise taotlust esitama kohe pärast päritoluliikmesriigist otsuse saamist. Ta võib selle taotluse esitada ka hiljem, sõltumata sellest, et pärast hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse tegemist võivad asjaolud olla muutunud.

56.

Lahendus, mille kohaselt kohalduks ZPO § 929 lõige 2 nagu täitmistaotluse saanud liikmesriigi lex fori norm ja mille kohaselt selles sättes ette nähtud tähtaega arvutatakse täidetavaks tunnistamise teatavakstegemisest arvates, võimaldaks võlausaldajal süstemaatiliselt eirata sellist asjaolude muutumist ning pöörata hagi tagamise meede täitmisele.

57.

Niisiis leian, et välisriigi kohtulahendite täitmisel ZPO § 929 lõike 2 kohaldamine ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu ning Saksa valitsuse poolt selgitatud ZPO sama sätte eesmärgiga kooskõlas.

58.

Sellest analüüsist järeldub esiteks, et selline liikmesriigi õiguse säte nagu ZPO § 929 lõige 2 puudutab pigem hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööratavust, mitte niivõrd selle täitmisele pööramise korda. Teiseks ei saa sellist tähtaega kohaldada eraldiseisvalt, sõltumata sellest, kust pärineb kohtulahend, mille täitmist taotletakse. Kolmandaks, kui nõustuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Saksamaa valitsuse seisukohaga, mis puudutab ZPO § 929 lõike 2 eesmärki, siis see säte ei täidaks oma ülesannet, kui seda kohaldataks välisriigi kohtulahendite puhul, mille täitmist Saksamaal taotletakse.

59.

Eeltoodut silmas pidades leian, et liikmesriigi õiguse sätet, milles on võlausaldajale ette nähtud täitmisele pööramise avalduse esitamiseks tähtaeg, nagu seda on ZPO § 929 lõige 2, ei tuleks käsitada menetlusnormina, mis kuulub kohaldamisele teises liikmesriigis hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse Saksamaal täitmisele pööramisel.

60.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ühelt poolt mis tahes põhjust omistada ühes liikmesriigis tehtud kohtulahendile selle teises liikmesriigis täitmisele pööramisel sellist õigusjõudu, mida tal päritoluliikmesriigis ei ole ( 20 ). Seda nimetatakse üldiselt „mõju ulatuse“ doktriiniks ( 21 ). Kohtuotsusest Health Service Executive ( 22 ), mis on küll tehtud seoses määrusega (EÜ) nr 2201/2003 ( 23 ), ent mille seisukohad on minu meelest üle kantavad ka määrusele nr 44/2001, tuleneb, et seda piirangut tuleb mõista nii, et taotluse saanud liikmesriigis saab välisriigi kohtulahend täitmisele kuuluda vaid sellest kohtulahendist endast tulenevas ulatuses.

61.

Teisalt pole mis tahes põhjust omistada kohtuotsusele sellist mõju, mida ei oleks sama laadi kohtuotsusel, kui see oleks tehtud otseselt liikmesriigis, kus selle täitmisele pööramist taotletakse. ( 24 ) Seda taotluse saanud liikmesriigis täidetud kohtuotsuse mõju piirangut nimetatakse „mõju samaväärsuse doktriiniks“ ( 25 ).

62.

Saksamaa valitsus leiab sellest kohtupraktikast juhindudes, et Itaalia õiguse alusel hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste Saksamaal täitmisele pööramise puhul tuleb ZPO § 929 lõiget 2 kohaldada selleks, et tagada välisriigi kohtu otsuste ja liikmesriigi enda kohtuotsuste samaväärne kohtlemine.

63.

Ma ei jaga seda seisukohta. Leian komisjoni eeskujul, et Saksamaa valitsuse seisukoht ei arvesta mõningate põhikohtuasja piiriülese iseloomuga seotud aspektidega ega sellega, millised tagajärjed oleksid selles kohtuasjas ZPO § 929 lõike 2 kohaldamisel. Lisaks olen seisukohal, et see seisukoht tugineb Euroopa Kohtu praktika vaid osalisel arvesse võtmisel.

64.

Eelotsusetaotlusest ning kohtuistungil esitatud Saksamaa valitsuse seisukohast tuleneb, et riigisisestes olukordades, kus hagi tagamiseks arestimise kohaldamise otsustavad ja seejärel selle täidavad Saksamaa asutused, võib ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaega mitte järginud võlausaldaja taotleda mis tahes ajal hagi tagamiseks uuesti arestimise kohaldamist.

65.

Juhul kui ZPO § 929 lõige 2 kuuluks piiriüleses olukorras kohaldamisele nagu taotluse saanud liikmesriigi lex fori norm, poleks siiski selget vastust küsimusele, kuidas peab toimima võlausaldaja, kui ta selles sättes ette nähtud tähtaega järginud ei ole.

66.

Näib tunnuslik, et ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Saksamaa valitsus pole esitanud teesi, mille kohaselt võiks võlausaldaja Saksamaal uuesti esitada täidetavaks tunnistamise taotluse, et ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaeg uuesti kulgema hakkaks. Mul tekib küsimus, kas selline olukord oleks kooskõlas ZPO § 929 lõike 2 vaimuga. Igal juhul võimaldaks uue taotluse esitamine sama otsuse alusel nõuet tagava hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmisega lõputult viivitada. Mulle näib, et selline võimalus läheb selle sätte loogikaga vastuollu.

67.

Märgin, et vastuseks ühele kohtuistungil esitatud küsimusele väitis Saksamaa valitsus, et võlausaldaja võiks päritoluliikmesriigis uuesti hagi tagamiseks arestimist taotleda, kui ka selles liikmesriigis sätestatud tähtaeg on möödunud. Seevastu komisjon märkis, et käesoleval juhul ei saa võlausaldaja Itaalias uue otsuse tegemist taotleda, sest selle liikmesriigi asutuste poolt hagi tagamiseks tehtud arestimisotsus on käesoleva ettepaneku punktis 44 välja toodud põhjustel ikka veel täitmisele pööratav.

68.

Neist seisukohtadest tuleneb, et võlausaldaja, kes ei ole ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaega järginud, peaks tõenäoliselt pöörduma päritoluliikmesriigi kohtusse, antud juhul Itaalia kohtusse, et saada uus hagi tagamiseks tehtud arestimisotsus.

69.

Hoolimata neist põhjendustest ei peaks Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimust puudutav analüüs piirduma käesoleva kohtuasja kontekstiga. Käesoleval juhul on kohtuotsus, mille täitmisele pööramist Saksamaal taotleti, tehtud vastavalt Itaalia õigusele, kus on ette nähtud tähtaeg, mis on võrdlemisi sarnane sellele, mis on sätestatud ZPO § 929 lõikes 2. Eeldan siiski, et samasugused kahtlused, mis puudutavad viimati nimetatud sätte kohaldamist Saksamaal täidetavaks tunnistatud hagi tagamise meetme täitmisele pööramisel, tekivad mis tahes liikmesriikides hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste täitmisega.

70.

Tahtmata võtta seisukohta, mis puudutab hageja praegust olukorda Itaalia õiguse kohaselt, näib mulle, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas oleks võlausaldajal põhimõtteliselt kohustus päritoluliikmesriigi asutustele esitatavas teises taotluses uuesti ära näidata vähemalt see, et tõenäoliselt esinevad need asjaolud, mis võivad olla hagi tagamiseks arestimise kohaldamise aluseks. Niisiis ei oleks tegemist sama kohtuotsuse kordamisega, vaid uue kohtuotsuse tegemisega, millele eelnevalt hinnatakse uuesti kõiki neid tingimusi, mis hagi tagamiseks arestimise kohaldamiseks täidetud peavad olema.

71.

Liiati ei saa välistada ka võimalust, et päritoluliikmesriigi õiguses ei ole erinevatel põhjustel nähtud ette võimalust uue otsuse tegemise taotluse esitamiseks. Näiteks võib uus taotlus päritoluliikmesriigi asutuste jaoks olla vastuvõetamatu, kui varasemat otsust ei ole tühistatud või kui see pole muudel põhjustel oma kehtivust kaotanud ( 26 ).

72.

Teatud juhtudel võib ilmneda, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisel nende tingimuste kohaldamine, mis on ette nähtud taotluse saanud liikmesriigis, st käesoleval juhul ZPO § 929 lõikes 2 sätestatud tähtaja kohaldamine, tekitaks ummikseisu. Konkreetselt, kui võlausaldaja ei ole selles sättes ette nähtud tähtaega järginud, ei saa ta seda otsust Saksamaal täitmisele pöörata ning samal ajal ei saa ta taotleda päritoluliikmesriigis uue otsuse tegemist.

73.

Meenutan, et seoses Brüsseli konventsiooni sätetega on Euroopa Kohus märkinud, et taotluse saanud liikmesriigi menetlusnormide kohaldamine ei või kahjustada selle konventsiooniga loodud süsteemi soovitavat toimet ( 27 ). Sellest kohtupraktika suundumusest kantud kohtuotsustes on Euroopa Kohus kohtuotsuste täitmisele pööramise korda reguleerivate liikmesriigi õigusnormidega seoses märkinud, et selle taotluse saanud liikmesriigi menetlusnormide kohaldamine kohtuotsuse täitmisele pööramisel ei tohi kahjustada Brüsseli konventsiooniga loodud kohtulahendite täitmisele pööratavuse süsteemi soovitavat toimet nii, et jääksid kohaldamata selles valdkonnas määrusega nr 44/2001 kas sõnaselgelt või kaudselt sätestatud põhimõtted ( 28 ). Järgnevalt on Euroopa Kohus kinnitanud, et see kohtupraktika on üle kantav määrusele nr 44/2001 ( 29 ).

74.

Märgin lisaks, et see loogika on kujundanud ka kohtupraktikat, mis käsitleb kohtumäärusi, millega keelatakse poolel algatada või jätkata menetlust liikmesriigi kohtus. Euroopa Kohus leidis, et sellised keelud võivad piirata kohtualluvuse normide kohaldamist ning võtta soovitava toime pooleliolevate või seotud kohtuasjade jaoks ette nähtud erilistelt mehhanismidelt ( 30 ). Järgnevalt leidis Euroopa Kohus, et piirates teise liikmesriigi kohtul määrusest nr 44/2001 tuleneva pädevuse teostamist, jätavad sellised vahekohtumenetluse raames kehtestatud keelud hageja ilma võimalusest jätkata menetlust selle riigi kohtus, kuhu ta määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaselt hagi esitas, ning ta kaotaks seega ühe kohtuliku kaitse viisi, millele tal on õigus ( 31 ).

75.

Hagi tagamise meetmete osas leian, et asjaolu, et välisriigi hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste suhtes sellise normi nagu ZPO § 929 lõike 2 kohaldamine võiks tekitada ummikseisu, nagu on näidatud käesoleva ettepaneku punktides 71 ja 72, võib ohustada määruse nr 44/2001 süsteemi soovitavat toimet.

76.

Tõsi, nõustun komisjoni eeskujul seisukohaga, et välistada ei saa seda, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas saab võlausaldaja määruse nr 44/2001 artikli 31 ( 32 ) kohaselt taotleda kaitsemeetme kohaldamist täitmise taotluse saanud liikmesriigi asutustelt. See võlausaldaja oleks aga ebasoodsas olukorras, kuna ta peaks pöörduma teise liikmesriigi kohtute poole koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega ( 33 ). See kinnitab minu meelest võimalust, et välisriigi kohtuotsuse täitmisel ZPO § 929 lõike 2 kohaldamine tekitab ummikseisu.

77.

Sel juhul võiks esiteks ilmneda, et ühe liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on kohtuasja sisuline läbivaatamine, ei saa anda võlausaldajale kohtulikku kaitset, millele tal on õigus lõppotsuse tegemiseni viiva menetluse ajal. Teisalt oleks määruse nr 44/2001 sätetel põhineva kohtualluvusega vastuolus see, kui võlausaldaja peaks hagi tagamiseks arestimise taotluse esitamiseks pöörduma teise liikmesriigi kohtute poole, kuigi ta soovis, nagu õige oligi, selle taotluse esitada kohtule, kelle pädevuses on kohtuasja sisuline läbivaatamine.

78.

Määruse nr 44/2001 soovitava toime kaitset käsitlevat kohtupraktikat silmas pidades leian seetõttu, et selline taotluse saanud liikmesriigi õigusnorm nagu ZPO § 929 lõige 2 ei saa kuuluda kohaldamisele teistes liikmesriikides hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuste täitmisele pööramisel.

79.

Meenutan, et eeltoodust tuleneb, et sellist sätet nagu ZPO § 929 lõige 2 ei saa käsitada määruse nr 44/2001 regulatsiooni kohaselt välisriigi kohtuotsuste täitmisele pööramise korda reguleeriva normina ( 34 ).

80.

Isegi kui asuda seisukohale, et seda sätet tuleb käsitada taotluse saanud liikmesriigi täitmisele pööramise korda reguleeriva lex fori normina, ei saaks seda kohaldada Saksamaal välisriikide kohtuotsuste täitmisele pööramisel, kuivõrd see ohustaks nimetatud määruse soovitavat toimet.

81.

Pealegi on määruse nr 44/2001 soovitava toime kaitsega seonduva kohtupraktika loogikast ja selle kohaldamise mõjust minu meelest kantud ka Euroopa Kohtu hiljutises kohtupraktikas välja toodud lahendus, mis puudutab määrust (EL) nr 650/2012 ( 35 ). Sellest kohtupraktikast tuleneb, et liikmesiigi sätete kvalifitseerimine seonduvalt nende kohaldamisega määruse nr 650/2012 kohaldamisalasse kuuluvates olukordades ei tohi takistada selle määruse eesmärkide saavutamist ega ohustada nende sätete soovitavat toimet ( 36 ). Seega võib tsiviilasjades kohtute koostööd käsitleva liidu õigusakti soovitavast toimest sõltuda see, kuidas tuleb vaid selle õigusakti kohaldamist silmas pidaval autonoomsel kvalifitseerimisel kvalifitseerida selle õigusakti kohaldamisalasse kuuluvaid liikmesriigi sätteid. Niisamuti ei tuleks ZPO § 929 lõiget 2 kvalifitseerida kohtuotsuste täitmisele pööramise korda reguleerivaks sätteks, kuivõrd see võib ohustada määruse nr 44/2001 soovitavat toimet.

82.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab üksnes määrust nr 44/2001. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et käesolev eelotsuse küsimus tõusetub samamoodi ka seonduvalt määrusega nr 1215/2012. Liiati on pooled sellele määrusele tuginenud kohtuistungil esitatud kohtukõnedes.

83.

Leian sellega seoses, et määruse nr 1215/2012 pinnalt tehtud järeldused ei lükka ümber ülaltoodud põhjendusi.

84.

Esiteks, kui määrus nr 44/2001 ei reguleeri otseselt seda, milline roll on taotluse saanud liikmesriigi lex fori’l välisriigi kohtuotsuste täitmisel, siis määruse nr 1215/2012 artikli 41 lõikes 1 on sätestatud, et välisriigi kohtuotsused täidetakse täitmise taotluse saanud liikmesriigis samadel tingimusel kui taotluse saanud liikmesriigis tehtud kohtuotsus ( 37 ).

85.

Siiski, vaatamata kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamisele määruse nr 1215/2012 regulatsiooni kehtestamisel, eristab liidu seadusandja selles määruses jätkuvalt kohtuotsuse täitmisele pööratavust ning täitmisele pööramise korda, mida reguleerib täitmistaotluse saanud liikmesriigi lex fori ( 38 ).

86.

Sellise tõlgenduse on välja toonud ka Saksamaa valitsus, kes, jõudnud küll teistsugustele lõppjäreldustele, leiab, et määruse nr 1215/2012 artikli 41 lõike 1 teises lauses sätestatud põhimõtted olid kohaldatavad ka määruse nr 44/2001 puhul. Lisaks leiavad mõned autorid, et selle määruse nr 1215/2012 sättega kodifitseeriti Euroopa Kohtu poolt määrust nr 44/2001 käsitlevas kohtupraktikas sõnastatud põhimõtted ( 39 ).

87.

Seetõttu ei nähtu millestki, et määruse nr 1215/2012 jõustumine võiks mõjutada seda, kuidas kvalifitseerida sellist sätet nagu ZPO § 929 lõige 2.

88.

Teiseks leian, et kui kohaldada sellist liikmesriigi normi nagu ZPO § 929 lõige 2 taotluse saanud liikmesriigi normina, tekitaks see määruse nr 1215/2012 kehtivuse korral täpselt samasuguse ummikseisu. Seetõttu võiks määruse nr 1215/2012 süsteemi soovitava toime kaitsega seonduv kohtupraktika kohaldatav olla ( 40 ).

89.

Neil põhjustel leian, et täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamise või sellise sätte, nagu seda on määruse nr 1215/2012 artikli 41 lõige 1, lisamisega seonduvad põhjendused ei toeta teesi, et määruse nr 44/2001 kehtivusajal oleks Saksamaal välisriigi kohtuotsuste täitmisele pööramisel võinud kohaldamisele kuuluda selline säte nagu ZPO § 929 lõige 2.

90.

Kokkuvõttes ei ole säte, mis esiteks ei seondu välisriigi kohtuotsuse täitmisele pööramise korra, vaid pigem täidetavaks tunnistamise menetlusega, ( 41 ) ning mille kohaldamine kohtuotsuse täitmisele pööramisel kahjustab teiseks määruse nr 44/2001 soovitavat toimet, käsitatav taotluse saanud liikmesriigi lex fori normina, mis puudutab täitmisele pööramise korda ( 42 ). Neid põhjendusi ei lükka ümber määruse nr 1215/2012 analüüsi pinnalt tehtavad järeldused. See määrus ei muutnud ei taotluse saanud liikmesriigi lex fori kohaldamise loogikat ega selle kohaldamise piire reguleerivaid põhimõtteid.

91.

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja eriti selle artikli 38 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kohaldada teises liikmesriigis hagi tagamiseks tehtud kohtuotsuse täitmisele pööramiseks läbi viidavas täitemenetluses sellist taotluse saanud liikmesriigi õiguse sätet nagu põhikohtuasjas, kus on ette nähtud tähtaeg hagi tagamiseks tehtud arestimisotsuse täitmisele pööramise avalduse esitamiseks.