1.

Volkmar Klohn palus 24. juunil 2004 luba vaidlustada Iiri kohtutes An Bord Pleanála (planeerimiskomisjon, Iirimaa) otsuse anda ehitusluba surnud loomade inspektsiooniüksuse rajamiseks tema talu lähedale. Talle anti menetlusluba kohtulikuks kontrolliks 31. juulil 2007. Seejärel aga jäeti tema nõue sisulises menetluses aprillis 2008 rahuldamata ja mais 2008 tehti kohtumäärus temalt kohtukulude väljamõistmise kohta. Juunis 2010 määras kohtukulude hindaja (Taxing Master) nende kulude suuruseks ligikaudu 86000 eurot.

2.

V. Klohn vaidlustas kohtukulude hindaja otsuse põhjendusel, et ta ei olnud võtnud arvesse direktiivis 2003/35/EÜ ( 2 ) sätestatud nõuet, et kontrollimenetlus peab olema „mitte üle jõu käivalt kulukas“ (edaspidi „kulukuse reegel“). High Court, Ireland (kõrge kohus, Iirimaa) jättis kohtukulude hindaja otsuse muutmata. V. Klohn esitas edasikaebuse Supreme Court, Irelandi (Iirimaa kõrgeim kohus), kes on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

3.

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas a) kulukuse reegel on ratione temporis kohaldatav; b) kulukuse reegel on vahetult kohaldatav või kehtib selle suhtes kooskõlalise tõlgendamise kohustus; ja c) kohtukulude hindaja ja/või tema otsust kontrolliv liikmesriigi kohus on kohustatud kohaldama kulukuse reeglit hoolimata sellest, et kohtukulude väljamõistmine on jõustunud.

4.

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (edaspidi „Århusi konventsioon“) artiklis 9 „Õigus pöörduda kohtusse“ on sätestatud:

„(1)   Konventsiooniosaline tagab oma õigussüsteemi raames, et igal isikul, kes leiab, et tema artikli 4 kohaselt esitatud teabenõuet on eiratud, osaliselt või täielikult ebaseaduslikult rahuldamata jäetud või sellele ebapiisavalt vastatud või seda muul viisil nimetatud artikliga vastuolus käsitletud, on juurdepääs vaidlustamise menetlusele kohtus või seaduse alusel loodud muus sõltumatus ja erapooletus asutuses. […]

[…]

(4)   Lisaks lõikele 1 ja piiramata selle kohaldamist, peavad lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud menetlused nägema ette kohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas vajaduse korral esialgse õiguskaitse, ning olema ausad, õiglased, õigeaegsed ja mitte takistavalt kallid.

[…]“

5.

Vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivile 85/337/EMÜ ( 3 ) (edaspidi „üldsuse kaasamise direktiiv“) peavad riiklikud ja eraprojektid, mis avaldavad tõenäoliselt olulist mõju keskkonnale, läbima keskkonnamõju hindamise. Üldsuse kaasamise direktiivis on samuti sätestatud nõuded seoses üldsuse osalemist ja üldsusega konsulteerimist puudutavad nõuded niisuguste projektide jaoks loa andmise menetluses.

6.

Pärast seda kui Euroopa liit (tollal veel ühendus) Århusi konventsioonile alla kirjutas, muudeti üldsuse kaasamise direktiivi direktiiviga 2003/35, millega lisati üldsuse kaasamise direktiivi artikkel 10a. Selles artiklis on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel elanikkonnal: […] juurdepääs kaebuste lahendamisele […], et vaidlustada otsuste, seaduste ja puuduste sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega. […]

Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üle jõu käivalt kulukas.

Käesoleva artikli sätete tõhususe soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.“

7.

Direktiivi 2003/35 artikli 6 esimeses lõigus „rakendamine“ on määratud selle direktiivi ülevõtmise tähtpäevaks 25. juuni 2005.

8.

Vastavalt kõrgemate kohtute kodukorra (Rules of the Superior Courts) artikli 99 reeglile 1 peavad kulud järgnema sündmusele. Hageja või kaebaja, kes kohtuvaidluse kaotab, peab maksma lisaks omaenda kuludele ka vastaspoole kulud. See on üldine reegel, kuid kohtul on õigus sellest kõrvale kalduda, kui konkreetse juhtumi asjaolud seda õigustavad.

9.

16. juuli 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa ( 4 ) otsustas Euroopa Kohus, et Iirimaa ei ole võtnud siseriiklikku õigusesse üle üldsuse kaasamise direktiivi artiklis 10a sätestatud normi, mille kohaselt menetlused ei tohi olla üle jõu käivalt kallid. Selle kohtuotsuse kohaselt lisas Iirimaa oma 2000. aasta planeerimis- ja arendusseadusesse (muudetud redaktsioonis) artikli 50B, millest tulenevalt on iga isik selle seaduse kohaldamisalas kohustatud maksma omaenda kulud, kuid erakordselt tähtsates küsimustes võivad kohtunikud teha reeglitest erandeid.

10.

Käesoleva juhtumi faktilised asjaolud ulatuvad aastasse 2004 ning ehitusloa andmiseni kogu Iirimaalt pärit surnud veiste inspektsiooniüksuse rajamiseks Sligo krahvkonda Achonrysse, Iirimaa, mis oli osa reaktsioonist veiste spongioosse entsefalopaatia episootiale. V. Klohn, kes on põhikohtuasjas kaebaja, omab selle üksuse kavandatava asukoha lähedal talu.

11.

V. Klohn palus 24. juuni 2004. aasta taotlusega luba vaidlustada planeerimiskomisjoni antud ehitusluba. Saan aru nii, et kaebaja sõnul oli selle vaidlustamise aluseks see, et üldsusel ei võimaldatud otsuse tegemises osaleda ja et keskkonnamõju hindamine viidi lõpule alles pärast seda, kui nimetatud üksus oli juba rajatud.

12.

V. Klohnile anti menetlusluba 31. juulil 2007. Euroopa Kohtu istungil kinnitati, et viivitus menetlusloa andmise otsustamisel ei olnud põhjustatud ühegi poole tegevusest ega tegevusetusest, vaid oli seletatav taotlust menetleva riikliku kohtu töökoormusega.

13.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) jättis 23. aprilli 2008. aasta kohtuotsusega V. Klohni kaebuse sisulises küsimuses rahuldamata.

14.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) tegi 6. mail 2008 määruse kohtukulude väljamõistmise kohta, kohaldades tavapärast reeglit, mille kohaselt „kulu järgneb sündmusele“. Selle reegli kohaselt anti vastustajale ja huvitatud isikule (rajatist ehitav ettevõtja) õigus V. Klohnilt kui kohtuvaidluse kaotanud poolelt kohtukulud tagasi saada.

15.

Kohtukulud mõisteti välja ainult sisulise kohtuliku kontrolli taotluse, mitte kohtuliku kontrolli menetluse loataotluse suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et kuna V. Klohnile anti luba 31. juulil 2007, tekkisid kulud pärast seda, kui oli möödunud tähtaeg, mille jooksul tuli üle võtta direktiiv 2003/35, millega lisati üldsuse kaasamise direktiivi artikkel 10a (kulukuse reegel).

16.

Saan aru nii, et kohtukulude väljamõistmise määruses endas ei olnud märgitud V. Klohnilt välja mõistetavate kohtukulude summat. V. Klohn omalt poolt märgib, et talle tekkis seoses loataotluse menetluse algatamise ja kohtuliku kontrolli menetluse endaga 32000 eurot kulusid.

17.

Pärast kohtukulude väljamõistmise määruse andmist suunati tekkinud mõistlike kulude summa väljaarvutamine High Courti kohtukulude hindajale. Kohtukulude hindaja menetluses märkis V. Klohn, et määratavate kulude tase ei tohiks olla „üle jõu käivalt kulukas“, nagu on ette nähtud Århusi konventsiooni artikli 3 lõikes 8 ja artikli 9 lõikes 4 ning üldsuse kaasamise direktiivi artiklis 10a.

18.

Kohtukulude hindaja tegi kohtukulude kohta otsuse juunis 2010. Planeerimiskomisjon oli algselt küsinud 98000 eurot. Kohtukulude hindaja määras planeerimiskomisjonile makstavate kohtukulude summaks ligikaudu 86000 eurot.

19.

Seejärel taotles V. Klohn kohtukulude hindaja otsuse kontrolli High Courtis (kõrge kohus, Iirimaa). Nimetatud kohus jättis kohtukulude hindaja otsuse muutmata. Seejärel kaebas V. Klohn High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) otsuse edasi Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus).

20.

Selguse huvides võib käesolevas asjas peamiste sündmuste ajatelje seega kokku võtta järgmiselt:

21.

Kaheldes selles, kuidas on õige EL õigust tõlgendada, otsustas Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust kolmes järgmises küsimuses:

22.

V. Klohn, planeerimiskomisjon, Iirimaa valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Samad menetlusosalised esitasid 22. veebruaril 2018 peetud kohtuistungil ka suulised seisukohad.

23.

Menetlus, milles taotleti luba planeerimiskomisjoni otsuse vaidlustamiseks, algatati juunis 2004, s.o aasta enne seda, kui direktiivi 2003/35 ülevõtmise tähtaeg juunis 2005 lõppes. Luba vaidlustamiseks anti aga mõni aasta hiljem, juulis 2007. Sisuline kohtuotsus tehti aprillis 2008. Kõikide nende ajavahemike vältel ei olnud kulukuse reegel riigisisesesse õigusesse üle võetud. Kuid suur osa riigisisesest kohtumenetlusest peeti pärast ülevõtmistähtaja möödumist.

24.

Seega võib käesolev juhtum esmapilgul näida liidu õiguses direktiivi ülevõtmisega hilinemise klassikalise juhtumina. Ent põhikohtuasjas kõne all oleva reegli konkreetne laad ja ajatelg muudavad selle küsimuse mõnevõrra keerukamaks ning sellest ajendatuna on eelotsusetaotluse esitanud kohus küsinud, (a) kas kulukuse reeglit tuleb käsitada kui vahetu õigusmõjuga sätet või kooskõlalise tõlgendamise allikat (teine küsimus), (b) ajalise kohaldamise kohta (esimene küsimus) ja (c) selle kohta, kellel ja kuidas tuleb seda kohaldada (kolmas küsimus).

25.

Minu arvates on kulukuse reeglil, täpsemalt seda reeglit sisaldava direktiivi artikli 10a viiendal lõigul vahetu õigusmõju (B jagu) ning sellele saab tugineda seoses kuludega, mida on kantud alates menetluse esimesest konkreetsest etapist pärast üldsuse kaasamise direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist (C jagu). See aga, kuidas ja kellel tuleb seda konkreetses riigisiseses menetluses kohaldada on, ehkki reservatsioonidega, liikmesriigi õiguse küsimus (D jagu).

26.

Teises küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kulukuse reeglil on vahetu õigusmõju või kas selle suhtes kehtib „kooskõlalise tõlgendamise“ kohustus.

27.

Täielikkuse huvides tuleb möönda, et ka komisjon pakkus välja, et kulukuse reeglis võib konkreetselt väljenduda liidu õiguse üldpõhimõte. Oma ettepanekus kohtuasjas North East Pylon Pressure Campaign and Sheehy (edaspidi „NEPPC“) märkisin, et kulukuse reegel on tõepoolest üldisema põhimõtte konkreetne väljendus direktiivis. ( 6 ) Hiljuti NEPPC asjas tehtud kohtuotsuses andis ka Euroopa Kohus mõista, et üldiselt eeldavad tõhususe põhimõte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, et kohtumenetlused ei oleks üle jõu käivalt kulukad. ( 7 )

28.

Neid avaldusi aga on õige mõista nii, et kulukuse reeglit tuleb tõlgendada selle reegli laiemas seadusandlikus ja konstitutsioonilises kontekstis, mitte nii, et sellega on kehtestatud liidu (keskkonna)õiguses üldine iseseisev põhimõte, mida tuleb kohaldada seadusandlikust kontekstist olenemata. Niivõrd kui selline üldpõhimõte on olemas, on selle kohaldamiseks konkreetsetele juhtumitele vaja, et see oleks seadusandlikul tasandil väljendatud. ( 8 )

29.

Käesoleval juhul on põhimõtet, et kohtuliku kontrolli menetlus ei tohi olla üle jõu käivalt kulukas, õieti konkreetselt väljendatud üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viienda lõigu kaudu. Asungi nüüd käsitlema selle erisätte tagajärgi.

30.

On selge, et üldine kooskõlalise tõlgendamise kohustus tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, ( 9 ) mille kohaselt see kohustus „sisaldub EÜ asutamislepinguga loodud süsteemis, kuna võimaldab siseriiklikel kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamise kaudu tagada ühenduse õiguse efektiivne toimimine“. ( 10 )

31.

Seda kohustust on kinnitatud ka konkreetselt Århusi konventsiooni suhtes. ( 11 ) Ma ei näe põhjust, miks see ei peaks kohalduma ka kulukuse reeglile. Samuti ei ole ju ükski käesoleva menetluse pool sellele vastu vaielnud. ( 12 ) Ja pealegi on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma taotluses märkinud, et siseriiklikku õigust saab tõlgendada kulukuse reegliga kooskõlas.

32.

Mida täpselt „kooskõlaline tõlgendamine“ käesoleval konkreetsel juhul praktikas tähendab, on teine küsimus, mille juurde tulen tagasi käesolevas ettepanekus edaspidi. ( 13 )

33.

Kooskõlalise tõlgendamise kohustusega olid põhimõtteliselt nõus kõik menetlusosalised, ainult kaebaja aga väitis, et kulukuse reeglil on vahetu õigusmõju.

34.

Kas taksonoomia on niisuguses kontekstis oluline? Nagu Euroopa Kohus on hiljuti mõista andnud, võib nende kahe mõiste rakendamine konkreetsetel asjaoludel anda sarnaseid tulemusi. ( 14 ) Samuti ei ole kooskõlalise tõlgendamise (kaudne õigusmõju) ja vahetu õigusmõju vahel, olgugi et need on kaheks eri kategooriaks sildistatud, praktikas õieti selget piiri. Tegelikkus näib olevat lähemal kontiinumile nende kahe mõiste vahel. Muu hulgas on subjektiivse taju (või õieti ise määratlemise) küsimus, kas siseriiklik kohtunik jätkuvalt „tõlgendab tugevalt“ siseriiklikku normi, et tagada selle vastavus liidu õigusnormiga, või kohaldab liidu õigusnormi juhtumile vahetult.

35.

Sellegipoolest on vahetu õigusmõju ja kooskõlaline tõlgendamine kujunenud Euroopa Kohtu praktikas kahe eri kategooriana: kummagi tagajärjed liikmesriigi tasandil peetavas vaidluses ning iseäranis isikute õigustele ja kohustustele on erinevad. ( 15 ) See on minu arusaama järgi ka põhjus, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus selle küsimuse esitas, sest see, kas üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendal lõigul, mis kulukuse reeglit sisaldab, on vahetu õigusmõju, on oluline seoses juhtumi käsitlemisega liikmesriigi tasandil.

36.

Analüüsides, kas õigussättel on vahetu õigusmõju või mitte, tuleb võtta arvesse selle sätte laadi, üldist ülesehitust ja sõnastust. ( 16 )

37.

Sättel on vahetu õigusmõju alati, kui see on sisu poolest piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et tugineda sellele vastuolus oleva siseriikliku meetme vastu, või kui need sätted määratlevad õigusi, millele üksikisikud saavad riigi vastu tugineda. ( 17 ) Olukord võib selline olla näiteks juhul, kui kehtib selges ja ühemõttelises sõnastuses keeld. ( 18 )

38.

Enne, kui asun kulukuse reegli juurde, väärivad märkimist viis üldist kohtupraktikal põhinevat tähelepanekut.

39.

Esiteks selgub kohtupraktikast, et „selge ja täpne“ on üsna paindlik määratlus. Säte saab olla „selge ja täpne“ ka siis, kui see sisaldab määratlemata – või koguni ebamääraseid – mõisteid või määratlemata õigusmõisteid. Klassikalised näited on Euroopa Kohtu 1960. aastate otsused Van Gend en Loos ( 19 ) ja Salgoil ( 20 ), mille kohaselt tollimaksude ja koguseliste piirangute ja „samaväärse toimega meetmete“ keeld oli piisavalt selge ja täpne, et avaldada vahetut õigusmõju. Euroopa Kohus on veetnud viimase pool sajandit mõistet „samaväärse toimega meetmed“ tõlgendades. ( 21 )

40.

Teiseks näib Euroopa Kohus kalduvat järeldama, et sättel, olenemata sellest, kas seal on kasutatud ebamääraseid või määratlemata mõisteid, on vahetu õigusmõju, kui see sisaldab keeldu. Kui sättele tuginetakse kui piiritlemist vajava eraldiseisva õiguse allikale, on ebamäärastele mõistele tuginemine suurem probleem. ( 22 ) Nii näiteks oli kohtuasjas Carbonari jt ( 23 ) arstiteaduse üliõpilastel õigus saada kohaldatava direktiivi kohaselt „asjakohast tasu“. Kuigi tasustamiskohustus oli täpne, ei olnud määratletud mõistet „asjakohane“ ega ühtegi tasu kindlaksmääramise meetodit. Seetõttu ei olnud sellel sättel vahetut õigusmõju.

41.

Kolmandaks hinnatakse vahetu õigusmõju olemasolu (puudumist) õigusakti üksuste – nagu seadusandliku akti artikkel või isegi jagu – tasandil. Sellise hindamise raames on kõnealuse seadusandliku akti süsteem ja sisemine loogika mõistagi olulised. See aga ei välista konkreetse sätte vahetut õigusmõju ka juhul, kui teistel (või koguni enamikul) sama seadusandliku akti sätetel seda ei ole.

42.

Neljandaks, määrates kindlaks, kas õigusnormil on menetletavas asjas vahetu õigusmõju, ei püüa Euroopa Kohus tuvastada, et sätted tervikuna on vahetu õigusmõjuga ja täht-tähelt kohaldatavad. Selle asemel lähtub ta osastamisest, st püüab kindlaks teha, kas konkreetse, kohaldatava käitumisnormi saab (vahest pikemast ja keerukamast) liidu õiguse sättest välja võtta. Nii näiteks omistas Euroopa Kohus vahetu õigusmõju võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttele ( 24 ) (ehk õieti meeste ja naiste vahelise diskrimineerimise keelule palga osas ( 25 )), mis oli ette nähtud EMÜ asutamislepingu artiklis 119 (nüüd ELTL artikkel 157), mis ise kehtestas liikmesriikidele mõnevõrra laiema kohustuse. ( 26 )

43.

Viiendaks tähendab vahetu õigusmõju „tingimusetuse“ kriteerium seda, et kõnealune liidu õiguse säte ei eelda ELi institutsioonidelt ega liikmesriikidelt lisameetmete vastuvõtmist. Samuti ei tohi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta liikmesriikidele kaalutlusruumi ( 27 ) seoses nende rakendamisega ega lubada neil tugineda selle kaalutlusruumi kasutamata jätmisele. ( 28 )

44.

Ent ka siis, kui liikmesriigil on kaalutlusruum, võivad vahetu õigusmõju tingimused ikkagi täidetud olla. Nii on muu hulgas juhul, kui seda, kas liikmesriigi ametiasutused on oma kaalutlusõiguse piire ületanud, saab kohtulikult kontrollida. ( 29 )

45.

See on põhimõtteliselt nii, kui „miinimumtagatise“, „minimaalsed õigused“ või „minimaalse kaitse“ ( 30 ) saab kindlaks määrata ning kohtulikus kontrollis tuvastada, kas liikmesriik on seda miinimumtaset järginud. ( 31 ) Nii näiteks märkis Euroopa Kohus otsuses Faccini Dori, et kõnealune säte on tingimusteta ja piisavalt täpne, sest asjakohased mõisted olid määratletavad ja oli selge, mis kõnealuse õigusega kaasneb. Liikmesriikidel oli mõningane kaalutlusruum nimetatud asjas vaidluse all olnud direktiivis ette nähtud tühistamisõiguse tähtaja ja tingimustega. See siiski ei mõjutanud selle sätte täpsust ja tingimusetust, sest see ei välistanud võimalust määrata kindlaks minimaalsed õigused, mida on võimalik kasutada. ( 32 )

46.

Lihtsalt väljendudes: tehes kindlaks, kas sättel, millega on kehtestatud keeld, on vahetu õigusmõju, on põhiküsimus selles, kas kõnealusele normile saab kohtus tugineda. Kas sellega on ette nähtud miinimumtagatised, mida asjaomane liikmesriigi asutus saab praktikas kohaldada – võimalik, et olenemata liikmesriigi mõningasest kaalutlusruumist? Kas on olemas selge käitumisnorm, mille saab sättest välja võtta ja mida saab kõnealuse juhtumi suhtes kohaldada?

47.

Arvestades eespool nimetatud tingimusi, nagu neid on kohtupraktikas tõlgendatud, olen seisukohal, et üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendal lõigul, mis kulukuse reeglit sisaldab, on tõepoolest vahetu õigusmõju.

48.

On selge, et normile, mille kohaselt üldsuse kaasamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad kohtuliku kontrolli menetlused ei tohi olla üle jõu käivalt kallid, saab kohtus tugineda, kindlasti sel ajal, kui pädev liikmesriigi ametiasutus on tegemas otsust niisuguste menetluste kohtukulude kohta. Selles normis on ette nähtud miinimumtagatised: kulud ei tohi takistada kaebajat kohtusse pöördumast ja seda enam ei tohi kaebaja, kui ta seda teeb, selle otsesel tagajärjel pankrotistuda.

49.

Kulukuse reegel sisaldab selget, täpset ja tingimusteta keeldu. On tõsi, et mõistet „üle jõu käivalt kallis“, tuleb tõlgendada ja kasutada iga üksikjuhtumi konkreetses kontekstis. Minu arvates ei välista see siiski kulukuse reegli selgust ja täpsust. Üldiselt, olenemata sellest, kui palju on suuniseid või tehakse kohtuotsuseid, millega tõlgendatatakse mõistet „üle jõu käivalt kallis“, näiteks isegi pannes paika vahemikke, summasid või suunavaid arve, eeldab kõnealune norm alati üksikjuhtudel mõningast tõlgendamist, sealhulgas juhtumi konkreetse konteksti arvesse võtmist: kes nõuab kohtus mida täpselt? ( 33 ) Teisisõnu, üksikjuhtumi tasandil esineb alati ebakindlust, ent see ei tähenda ebakindlust üldisel tasandil seoses sellega, mida kõnealune reegel nõuab.

50.

Seda saab illustreerida näiteks kohtuasjaga Salzburger Flughafen, ( 34 ) kus nõudele viia läbi keskkonnamõju hindamine projektide suhtes, mis avaldavad „olulist mõju“ keskkonnale, omistati vahetu õigusmõju. See oli nii, hoolimata ilmselgest vajadusest hinnata „olulist mõju“ igal üksikjuhul eraldi. ( 35 )

51.

Mis puudutab kulukuse reegli tingimusetust, on selge, et selle keelu kohaldamise suhtes ei kehti eeltingimusi. Peab paika, et liikmesriikidel on mõningane kaalutlusruum selle suhtes, millist kontrollimenetlust täpselt kasutatakse otsuste vaidlustamiseks direktiivi üldsuse kaasamist käsitlevate sätete kohaldamisalas. Ent kui jätta kõrvale ajaline aspekt, mida käsitlen siin edaspidi esimese küsimuse all, ei ole ükski menetluspool tegelikult vastu vaielnud sellele, et kohtuliku kontrolli menetlus põhikohtuasjas kujutaks endast niisugust kontrollimenetlust, millele nimetatud reegel kohalduks. ( 36 )

52.

Teisiti väljendudes ei kehti tingimuslikkust niisuguse nagu käesolevas asjas tekkinud olukorra suhtes, mis peaks selgelt kuuluma direktiiviga 2003/35 muudetud üldsuse kaasamise direktiivi kohaldamisalasse.

53.

Samuti peab paika, et liikmesriikidel on avar kaalutlusruum selles, kuidas kulukuse reegel rakendada. Liikmesriikidel on valida mitmesuguste vormide ja viiside vahel: näiteks võivad nad ette näha poolte vahel kohustuste võtmise või luua kulude ülempiiri reguleerimise mehhanismi või määrata kohtukulude ülempiiri, näha ette kohtukulude väljamõistmise vaid piiratud ulatuses, vähendada kohtulõivusid, kehtestada piirangud advokaaditasude suhtes või kasutada õigusabi süsteemi. Sellised meetmed võivad olla asjakohased eri etappidel: enne menetluse algust, pärast menetluse algust, jätkuvalt menetluse kestel või pärast menetluse lõppemist.

54.

Ent seegi ei takista kulukuse reegli vahetut õigusmõju. Kulukuse reegliga ette nähtud „miinimumtagatise“ suhtes kaalutlusruumi jäetud ei ole. Teisisõnu on võimalik kaalutlusruum seotud küsimusega „kuidas“, mitte küsimusega „mida“. ( 37 )

55.

Sellepärast olen seisukohal, et üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendal lõigul, mis sisaldab kulukuse reeglit, on vahetu õigusmõju, lähtudes Euroopa Kohtu määratlusest ja sellest, kuidas seda mõistet on Euroopa Kohtu praktikas kasutatud. Siiski on Euroopa Kohus varem märkinud, et nimetatud direktiivi artiklile 10a vastaval Århusi konventsiooni sättel vahetut õigusmõju ei ole, ning seda küsimust käsitlen järgnevas jaos.

56.

Euroopa Kohus ei ole varem arutanud küsimust, kas üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendal lõigul on vahetu õigusmõju.

57.

Kohtuotsuses Ordre des barreaux francophones, ( 38 ) millele viidati hiljuti kohtuotsuses NEPPC, ( 39 ) otsustas Euroopa Kohus, et vastaval Århusi konventsiooni sättel (artikli 9 lõige 4) ei ole vahetut õigusmõju.

58.

Ma ei arva siiski, et selle mõttekäigu saab automaatselt üle kanda üldsuse kaasamise direktiivi artiklile 10a.

59.

Kohtuasi Ordre des Barreaux Francophones puudutas Belgias advokaaditeenustelt käibemaksuvabastuse kaotamist. Cour constitutionnelle (konstitutsioonikohus, Belgia), kes arutas seda maksuvabastust kaotava siseriikliku õigusakti õiguspärasust, esitas Euroopa Kohtule mitu küsimust, tuginedes mitmesugustele õigusaktidele ja ‑sätetele. Peamine küsimus oli selles, kas sellega tegelikkuses kaasnev advokaaditasude tõus Belgias (21 % võrra – mis on Belgias seadusest tulenev advokaaditeenuste käibemaksu määr) pärsiks õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, iseäranis õigust advokaadi abile. Üks mitmetest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustest oli see, kas direktiiv 2006/112 ( 40 ) oli Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetega 4 ja 5 kooskõlas.

60.

Selles kontekstis täheldas Euroopa Kohus lühidalt, et Århusi konventsiooni kohaldatakse ainult selle konventsiooni artikli 9 lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud menetlustele. Kuna viimati nimetatud lõigetel endil vahetut õigusmõju ei ole, ei saa seda olla ka artikli 9 lõikel 4, mis neile viitab. Nii järeldas Euroopa Kohus, et artikli 9 lõike 4 alusel ei saa vaidlustada direktiivi 2006/112 kehtivust. ( 41 )

61.

On selge, et kohtuasi Ordre des barreaux francophones puudutas Århusi konventsiooni, mitte üldsuse kaasamise direktiivi. Esitatud õigusküsimus puudutas liidu teisese õiguse akti õiguspärasuse vaidlustamist ning oli tõusetunud väga teistsuguses faktilises ja õiguslikus kontekstis. Seega on mitu põhjust seda juhtumit käesolevast erinevaks pidada.

62.

Esiteks taotles kaebaja kohtuasjas Ordre des Barreaux Francophones käibemaksudirektiivi kohtuliku kontrolli, lähtudes muude õigusnormide seas Århusi konventsioonis sätestatud kulukuse reeglist. Niisiis oli see kohtuasi ulatuselt palju laiem ning selles tugineti reale argumentidele eesmärgiga asetada küsimärgi alla üldine õigusteenuste käibemaksustamine, pidamata konkreetselt silmas menetluse liiki. Kõigest üks nendest argumentidest puudutas Århusi konventsiooni. Seevastu käesolevas asjas tuginetakse kulukuse reeglile individuaalse kohtukulude väljamõistmise vastu menetluses, kus vaidlustati (väidetav) üldsuse kaasamise direktiivi üldsuse kaasamist käsitlevate sätete rikkumine. Samuti on märkimisväärne, et see on seotud mitte rahvusvahelise lepingu, ( 42 ) vaid liidu teisese õiguse sätte vahetu õigusmõjuga.

63.

Teiseks on selge, et kulukuse reegel oleks käesolevas asjas käsitletava konkreetse menetluse suhtes põhimõtteliselt ( 43 ) kohaldatav. See erineb olukorrast kohtuasjas Ordre des barreaux francophones, kus vaidlustus oli üldine, kuna tekkis mure seoses kohtumenetluste maksumuse võimaliku suurenemisega. Seetõttu oli määravalt tähtis, et Århusi konventsiooni artikli 9 muud sätted (s.o artikli 9 lõiked 1–3) ei olnud piisavalt selged ega täpsed, et teha kindlaks täielik toimingute kogum, mille suhtes kulukuse reegel kohaldub. Käesoleva asja kontekstis ja seoses üldsuse kaasamise direktiiviga niisugust täpsuse puudust ei esine.

64.

Kolmandaks oli kohtuasjas Ordre des barreaux francophones ainus argument artikli 9 lõike 4 vahetu õigusmõju puudumise kohta see, et seal on viidatud Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetele 1, 2 ja 3, millel endil vahetut õigusmõju ei ole. ( 44 ) Üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a ülejäänud lõigud aga on sõnastatud palju lihtsamalt ja sirgjoonelisemalt. Veel olulisem on, et niisugustes kohtuliku kontrolli menetlustes nagu käesolev kaotab viide teisele sättele tähtsuse, kui kulukuse reegli kohaldatavuse küsimuses ebakindlust ei ole. Teisisõnu, võrreldes peamise aspektiga Euroopa Kohtu põhjenduskäigus kohtuasjas Ordre des barreaux francophones, on üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a ülesehitus ja sõnastus teistsugused kui Århusi konventsiooni artiklis 9.

65.

Seetõttu arvan, et kohtuasi Ordre des barreaux francophones oli selgelt käesolevast asjast erinev ja seda tulebki erinevaks pidada.

66.

Nagu eespool märkisin, ( 45 ) on kõik menetlusosalised nõus, et kulukuse reegli suhtes kehtib kooskõlalise tõlgendamise kohustus. Ka mina nõustun, et see kohustus kehtib. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on kinnitanud, et kooskõlaline tõlgendus on võimalik.

67.

Võib argumenteerida, et kuna sama tulemuse võib väidetavalt saavutada nii kooskõlalise tõlgendamise kui ka vahetu õigusmõju kaudu, ei olnud eeltoodud kulukuse reegli vahetu õigusmõju analüüs õigupoolest vajalik.

68.

Ma ei pea seda järeldust vastuvõetavaks kahel põhjusel, millest üks on põhimõtteline ja teine praktiline.

69.

Põhimõtte tasandil oleks minu arvates mõnevõrra vastuoluline märkida, et kulukuse reeglil puudub selgus ja täpsus, mida on vaja vahetuks õigusmõjuks üksikjuhul, ning samas kinnitada, et kulukuse reegel on piisavalt selge ja täpne, et kohustada riigisiseseid kohtunikke seda üksikjuhtudel kooskõlalise tõlgendamise kaudu kohaldama.

70.

Kulukuse reegli vahetu õigusmõjuga kaasneb sellele sättele tuginemine kulude „kärpimiseks“, mis takistab liikmesriigi kohut neid välja mõistmast määras, mis oleks „üle jõu käivalt kulukas“, kuid muidugi toimides muude üldkohaldatavate siseriiklike kulueeskirjade piires. Kooskõlaline tõlgendamine eeldab, et siseriiklik kohus „sobitab kokku“ siseriikliku õiguse osad ja leiab võimaluse kulude hoidmiseks allpool „üle jõu käivalt kulukat“. Teisisõnu on nõuded selguse ja täpsuse suhtes, mida on vaja „üle jõu käivalt kuluka“ taseme määratlemiseks, mõlemal juhul samad.

71.

Selgus ja täpsus kas on või ei ole; need ei kao maagiliselt, kui mainitakse „vahetut õigusmõju“. Minu arvates oleks eksitav jätta mulje, et vahetu õigusmõju ja kooskõlalise tõlgendamise juhtudel kohalduvad erisugused „selguse ja täpsuse“ standardid.

72.

Käesoleva asja kontekstis on tehtaval valikul kõige enam mõju praktilisel tasandil.

73.

Esiteks on kooskõlalisel tõlgendamisel omad piirid, kuna seda lähenemisviisi ei saa kasutada, kui tulemus on contra legem. ( 46 ) Mis on intra legem, mis praeter legem ja mis juba contra legem, oleneb paratamatult kohtuniku subjektiivsest hinnangust küsimuses, kas teatav tulemus on saavutatav siseriikliku õiguse suhtes antud üldise hinnangu alusel. Seevastu, kui direktiivi sättel on vahetu õigusmõju, kujutab see endast täpsemat „sisselõiget“ siseriiklikku õiguskorda. Baastasandil on kõnealune reegel iseenesest täielik, identifitseeritav ja ettearvatav selles mõttes, et see ei olene heast tõlgendamistahtest ega kujutlusvõimest ega ühegi liikmesriigi õigussüsteemi või selles osaleva isiku paindlikkusest.

74.

Teiseks saab direktiivi vahetule mõjule tugineda ainult riigi, mitte eraõiguslike isikute vastu ( 47 ) (nagu seda on huvitatud isik põhikohtuasjas). Seevastu kooskõlalise tõlgendamise puhul niisugust piirangut põhimõttes endas ei ole. Kooskõlaline tõlgendamine on eraõiguslike isikute vahelises kohtuasjas võimalik. ( 48 ) Võib vaielda, kas õiguse üldpõhimõtted, nagu õiguspärase ootuse põhimõte, saaksid hoida ära ebasoodsate tagajärgede asetamist eraõiguslikele kolmandatele isikutele, ( 49 ) kuigi näib olevat üldiselt aktsepteeritud, et kooskõlaline tõlgendamine võib isiku õiguslikku olukorda halvendada. ( 50 )

75.

Kolmandaks muutub olukord vahetu õigusmõju välistamisega keerukamaks ja ebaselgeks ka riigi võimaliku vastutuse osas. Ebapiisava ülevõtmise juhtudel, mil vahetu õigusmõju ei ole võimalik, on kannatanud isikud sunnitud taotlema hüvitist riigi vastu esitatavate kahju hüvitamise hagide kaudu. Sellega kaasneb mõistagi kohtumenetluste kordistumine. Samuti on üldiselt keerulisem tuvastada liidu õiguse „piisavalt selget rikkumist“, kui rikutud õigusnormi kohta on otsustatud, et see ei ole piisavalt selge ja täpne, et olla vahetu õigusmõjuga. ( 51 )

76.

Minu arvates on kulukuse reegel piisavalt selge ja täpne, et siseriiklik kohus saaks üksikjuhul tuvastada „üle jõu käivalt kuluka“ tulemuse. Samuti on see reegel tingimusteta. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele nii:

„Üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendas lõigus sätestatud nõudel, et menetlused ei tohi olla üle jõu käivalt kulukad, on vahetu õigusmõju. Kui selle sätte ülevõtmiseks ei ole võetud konkreetseid meetmeid, on liikmesriigi kohus, kellel on kaalutlusõigus kohtuvaidluse kaotanud poolelt kohtukulude väljamõistmisel, kohustatud selle sätte kohaldamisalasse kuuluvas menetluses kohtukulude väljamõistmist kaalutledes tagama, et ükski korraldus ei muuda menetlust „„üle jõu käivalt kulukaks“.“

77.

Kas V. Klohn saab käesolevas asjas üldse kulukuse reeglile tugineda, ( 52 ) kui arvestada, et ta esitas oma kaebuse enne selle reegli ülevõtmise tähtaja lõppu? Ja kui saab, siis kas ainult seoses pärast ülevõtmistähtaja lõppu tekkinud kuludega või ka „tagasiulatuvalt“, enne selle tähtaja lõppu tekkinud kuludega? Need teemad on kesksel kohal eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses küsimuses.

78.

Käesolevas asjas algas kohtumenetlus enne ülevõtmistähtaja lõppu, kuid jätkus ja põhjustas kulude tekkimist ka pika aja jooksul pärast seda kuupäeva.

79.

Niivõrd kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus on seotud enne ülevõtmistähtaja lõppu kantud kuludega, pean seda mõnevõrra oletuslikuks. On ju eelotsusetaotluses selgelt märgitud, et ainsad vaidluse all olevad kohtukulud on need, mis tekkisid kohtumenetluse sisulise osa kestel, mis algas mitte varem kui 31. juulil 2007, pärast loa saamist ja niisiis pärast seda, kui ülevõtmistähtaeg 25. juunil 2005 lõppes.

80.

Olen seisukohal, et käesoleval juhul asjasse puutuvate, s.o planeerimiskomisjonile põhikohtuasja sisulise etapi kestel tekkinud kulude suhtes saab tugineda kulukuse reeglile.

81.

Arutlen kõigepealt kulukuse reegli võimaliku sisuliseks või protseduuriliseks liigitamise üle (1). Seejärel käsitlen alternatiivseid lähenemisviise ajalisuse aspektile (2) ning rakendan seda käesoleva kohtuasja suhtes (3).

82.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „kohaldatakse menetlusnorme üldiselt kõikide nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes,“ samas kui materiaalõigusnorme „tõlgendatakse üldjuhul nii, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada“. ( 53 ) Põhimõtteliselt on materiaalõigusnormid kohaldatavad ainult pärast nende jõustumist tekkinud olukordadele või juba tekkinud olukordade tulevastele tagajärgedele. ( 54 )

83.

Kulukuse reeglit ei anna mugavalt paigutada „protseduurilise“ ega ka „sisulise“ lahtrisse.

84.

Ühest küljest leidub siseriiklikes seadustikes või tsiviilkohtumenetluse normides sageli sätteid kohtukulude kohta. Samuti võib osa Euroopa Kohtu praktikast käsitada nii, et kohtukulusid käsitlevad normid on protseduurilised. Kohtuasjas Altrip eristas Euroopa Kohus sisulisi norme, nagu nõue viia läbi mõju hindamine, kaudselt protseduurilistest, nagu õigus kohtulikule kontrollile. ( 55 ) Kohtuasjas Edwards eeldati, et kulukuse reegel on vahetult kohaldatav, millega kinnitati kaudselt, kuid mitte sõnaselgelt selle protseduurilisust. ( 56 ) Kohtuasjades Saldanha ja Data Delecta liigitas Euroopa Kohus kohtukulude tagamist käsitlevad normid otsesõnu protseduurilisteks. ( 57 )

85.

Teisest küljest pean võimatuks kinnitada, et kulukuse reegel on oma olemuse poolest puhtalt või selgelt protseduuriline. Üldjuhul käsitletakse kohtukulusid sageli kohtuotsuse resolutsioonis ning harilikult järgnevad need sündmusele (s.o sisulisele otsusele). Kohtuotsuses Altrip vihjab Euroopa Kohus tõepoolest protseduurilise ja sisulise eristamisele, kuid ei määra kuidagi ette, kumba kategooriasse võiks kuuluda kohtukulusid käsitlev norm, nagu seda on kulukuse reegel. Kohtuasi Edwards ei ole selles küsimuses määrav: seal ei kaalunud Euroopa Kohus üldse sõnaselgelt ajalist kohaldamist. Seda küsimust ei tõstatatudki. Kohtuotsused Data Delecta ja Saldanha puudutasid kumbki ainult kohtukulude tagatist, mitte tegelikku kohtukulude väljamõistmist. ( 58 )

86.

Olulisemgi on, et see kohtupraktika on lähemal lugemisel minu arvates nüansseeritum. ( 59 ) See lähenemisviis ei koosne kahest veekindlast lahtrist „protseduuriline“ ja „sisuline“, vaid puudutab ulatust: kõik uued liidu õigusnormid on vahetult kohaldatavad, kuid seejärel pöördub tähelepanu niisuguste uute õigusnormide üksikjuhtudel kohaldatavuse piirangutele. Sellised piirangud – muu hulgas omandatud õiguste ja/või õiguspäraste ootuste kujul – on palju tugevamad, kui on olemas selgelt materiaalõiguslikud normid, millega on keelustatud tegelik tagasiulatuvus varasemate faktiliste asjaolude ja lõpetatud õigussuhete ümberhindamise näol. Samas on need palju nõrgemad või olematudki, kui tegu on puhtalt menetlusõiguslike normidega. Niisuguses kontekstis loeb õigusrahu ja õiguse ettearvatavus ning ootused seoses kõnealuse õigusnormi konkreetse liigiga.

87.

Selles küsimuses keskendus arutelu kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil vähem kulukuse reegli jäigale kategoriseerimisele ja rohkem selle tagasiulatuva toime potentsiaalile ning poolte ootustele menetluse alguses ja käigus.

88.

Selle kohta toonitas planeerimiskomisjon, et „menetluses osalemise reeglid“, sealhulgas võimalikud kohtukulud ei peaks keset mängu muutuma. Pooled määratlevad kohe algul oma strateegia, lähtudes mitte ainult sisu õiguslikust hindamisest ja oma võiduvõimalustest, vaid ka kulude kandmisega seotud riskidest.

89.

See argument on mõningal määral põhjendatud. Samuti on sellel selgelt piirid. Eeskätt keerukates asjades, nagu käesolev, ei ole pooltel alguspäevast peale selget pilti kohtukulude kogusummast. Mida kauem kestab protsess, seda vähem on ettearvatavust. Esimese astme kohtuotsused võivad viia apellatsioonkaebuseni, kassatsioonkaebuseni, konstitutsiooniõiguslike kaebusteni ja harvadel juhtudel ka eelotsuse taotlemiseni Euroopa Kohtult. On üpris selge, et iga mõistlikult käituv kaebaja hindab iga niisuguse etapi algul (uuesti) kuludega seotud riske, otsustades, kas minna kohtumenetlusega edasi või mitte. Samuti on kohtunikel mõningane (vahel koguni suur) kaalutlusruum lõpliku analüüsi tegemisel ja kohtukulude väljamõistmisel.

90.

Lisaks sellele ei ole ma planeerimiskomisjoniga nõus, et avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud menetluspooled on kulude ootuse suhtes samas olukorras. Kuigi on selge, et liikmesriik kaalub kohtuasjas vastustajaks olemise ja vastustajana jätkamise kulusid ja tulusid, ei ole ohtu, et üks kohtuvaidlus ta pankrotistaks. Enamiku eraõiguslike menetluspoolte puhul see nii ei ole.

91.

Seda arvestades olen seisukohal, et kulukuse reegli ajalise kohaldamise küsimust ei saa lahendada lihtsalt otsustades, millisesse lahtrisse – protseduurilisse või sisulisse – see reegel kõige tõenäolisemalt sobitub.

92.

Kui nõustuda eespool kirjeldatud argumendiga, et ootused kulude suhtes kinnistuvad menetluse algul, järelduks sellest, et kogu menetluse kestel tuleb kohaldada sel hetkel kulude suhtes kohaldatavaid norme, millele nad oma kohtustrateegia rajasid. Pooled otsekui siseneksid „kulude tunnelisse“, millesse nad jääksid kõikides eri menetlusetappides, milleks on näiteks kohtuliku kontrolli loa taotlemine, kohtulik kontroll, esimese astme kohtuotsuse vaidlustamine, teise astme kohtuotsuse vaidlustamine, asja suunamine teistesse kohtutesse, vaidlused kohtukulude üle jms. See on minu arusaama järgi Iirimaa planeerimiskomisjoni ja Iirimaa tegelik seisukoht.

93.

Minu arvates on see lähenemisviis väga probleemne. See võimaldab olukordi, kus kohtuvaidlused võivad jätkuda aastakümneid pärast kulukuse reegli ülevõtmise tähtaja lõppu.

94.

Üks alternatiivne lähenemisviis on niisugune, et kulukuse reegel oleks kohe kohaldatav iga kohtukulude väljamõistmise otsuse suhtes, mis on tehtud pärast ülevõtmise tähtaja lõppu. Selle aluseks saab põhjendatavalt olla menetlusnormi kohene kohaldamine või materiaalõigusnormi kohaldamine varasema seadusemuudatuse „tulevastele tagajärgedele“.

95.

Minu arvates on seegi lahendus mõnevõrra probleemne. Nagu eespool märgitud, ei nõustu ma seisukohaga, et ootused kohtukulude suhtes kristalliseeruvad lõplikult kohe menetluse algul. Teisest küljest ei saa eitada, et selles staadiumis esineb mõningaid ootusi. Äärmusliku näitena: kui direktiiviga kehtestatakse uus reegel kohtukulude kohta alates 1. jaanuarist 2018, näib eriliste asjaolude puududes keerukas põhjendada 2. jaanuaril 2018 tehtavat otsust kohtukulude väljamõistmise kohta menetluses, mis on kestnud mitu aastat enne seda kuupäeva. Ehkki käesolevas asjas seda küsimust ei ole, on täiesti võimalik, et niisuguse lähenemisviisiga võib kaasneda ka uue kohtukulude reegli kohaldamine menetlustele, mis on toimunud enne ülevõtmistähtaja lõppu (vahest isegi enne direktiivi vastuvõtmist).

96.

Leida tuleb kesktee. Kujutleda võib kahte võimalust.

97.

Esiteks võib tugineda kulukuse reeglile seoses kõikide kuludega, mis on kantud pärast ülevõtmistähtaja lõppu, isegi kui menetlus algas enne seda kuupäeva. Sel juhul tuleb iga menetluse kulud jagada kaheks vastavalt sellele, kas need on kantud (arvele kirjutatud või objektiivselt tekkinud) enne ülevõtmistähtaja lõppu või pärast seda.

98.

Teiseks võib öelda, et kulukuse reegel on kohaldatav alates ülevõtmistähtaja lõpule esimesena järgnevast uuest menetlusetapist. Selle all pean silmas hetke, mil asja menetlev organ (käesoleval juhul kohus) teeb otsuse, a) millega see menetlusetapp lõpetatakse, näiteks apellatsioonikohtu sisuline otsus, või b) lubab menetlusel jätkuda, näiteks otsus vastuvõetavuse kohta või – nagu mina Iirimaa kohtute menetluskorrast olen aru saanud – otsus, millega antakse luba kohtuliku kontrolli menetluseks.

99.

Nimetatud teine võimalus põhineb sellel, et niisugustel pöördelistel hetkedel kaaluvad menetluspooled tõenäoliselt vaidluse jätkamisega seotud kulusid ning plusse ja miinuseid. Ehkki on selge, et see alati nii ei ole, näib see olevat mõistlik eeldus ning praktikas kasutatav ja ettearvatav lähenemisviis.

100.

Minu arvates peaks Euroopa Kohus eelistama nimetatud teist võimalust, ja seda mitmel põhjusel. Kuigi võib väita, et esimene võimalus on ettearvatavam, kuna see võimaldab selgemat, ühtainsat kuupäeva, millest alates saab kulukuse reeglile tugineda, ei pruugi kõik siseriiklikud süsteemid tingimata võimaldada kulusid sel tasemel liigendada. Esimese võimaluse teostatavusega seotud küsimusi tuleneb ka muudest praktilistest raskustest, nagu fikseeritud tasud (identifitseeritavate ülesannete või menetluse osade eest), mis ei ole kuupäevaspetsiifilised. Teise võimaluse korral austataks rohkem ka poolte ootusi menetluse algul. See on iseäranis oluline, kui kulukuse reeglile tuginetakse eraõiguslike menetluspoolte vastu (tüüpiline juhtum oleks näiteks niisugune, kui eraõiguslik isik, kellele on antud ehitusluba, astub selle loa vaidlustamise menetlusse).

101.

Muud, peenemad ja nüansseeritumad lähenemisviisid, mis põhinevad näiteks poolte tegelike ootuste üksikjuhulisel hindamisel konkreetsetes menetlustes, oleksid minu arvates palju keerukamad ja võimaldaksid palju vähem ettearvatavust kui eespool nimetatud kaks võimalust.

102.

Olenevalt sellest, millise lõpliku hinnangu annab eelotsusetaotluse esitanud kohus, tähendaks eespool kirjeldatud teine võimalus – tugineda kulukuse reeglile alates ülevõtmistähtaja lõpule esimesena järgneva eraldi menetlusetapi algusest – seda, et kulukuse reeglile saaks tugineda alates hetkest, mil V. Klohnile anti luba kohtuliku kontrolli menetluseks. See oleks kohaldatav sisulise kontrollimise ja sisulise otsuse suhtes tervikuna.

103.

Võib siiski lisada, et kuna eelnenud menetlusetappide osas ei ole kohtukulusid välja mõistetud, viiks esimene võimalus käesoleval juhul praktikas ilmselt samasuguse tulemuseni.

104.

Lõpuks on ainsad kaalumisel olevad kulud minu arusaama järgi planeerimiskomisjoni kulud, kes on avalik-õiguslik isik ja kes loetakse liikmesriigi osaks. ( 60 ) Seega ei tohiks tekkida küsimust seoses V. Klohni tuginemisega kulukuse reeglile eraõiguslike isikute (käesolevas asjas huvitatud isiku, s.o rajatise ehitanud äriühingu) vastu. Sellepärast ei lasku ma siin selles küsimuses üksikasjadesse. Väärib siiski meenutamist, ( 61 ) et niivõrd kui kulukuse reeglil leitakse olevat vahetu õigusmõju, ei saa selle vahetule õigusmõjule tugineda eraõigusliku isiku vastu. Kooskõlalise tõlgendamise kohustus seevastu on eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatav ja võib viia selleni, et teistel eraõiguslikel isikutel tuleb kulukoormust jagada. ( 62 ) See on veel üks põhjus, miks eelistada eespool kirjeldatud teist võimalust, mille korral oleksid selliste poolte ootused rohkem austatud. ( 63 ) Samuti, nagu eespool punktis 74 on seoses teise eelotsuse küsimusega mainitud, on see teistsugune mõju eraõiguslikele isikutele veel üks põhjus, miks vahetut õigusmõju ja kooskõlalist tõlgendamist eristada.

105.

Seda arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele nii:

„Niisugustel juhtudel nagu see, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, saab üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendas lõigus sätestatud nõudele, et menetlused ei tohi olla „üle jõu käivalt kulukad“, tugineda seoses kuludega, mis on kantud alates ülevõtmistähtaja lõpule esimesena järgneva eraldi menetlusetapi algusest, s.o pärast juhtumit menetleva organi otsust, a) millega menetlus selles astmes lõpetatakse või b) lubab menetlusel jätkuda.“

106.

Kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas hoolimata sellest, et V. Klohn ei vaidlustanud temalt kohtukulude väljamõistmise otsust, mis on seega nüüdseks jõustunud, on kohtukulude hindajal või kohtukulude hindaja otsust kontrollival kohtul kohustus kohaldada V. Klohnilt välja mõistetud kohtukulude lõppsumma suhtes kulukuse reeglit.

107.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu lõplik hinnang ei ole teistsugune, olen seisukohal, et kas kohtukulude hindajal või tema otsust kontrollival kohtul on kohustus kulukuse reeglit kohaldada (kas kui vahetu õigusmõjuga normi või kooskõlalise tõlgendamise kaudu, vastavalt sellele, milline on Euroopa Kohtu otsus teises küsimuses).

108.

Selles küsimuses alustan mõnest tähelepanekust faktiliste asjaolude ja siseriikliku õiguse kohta, nagu menetlusosalised neid on tutvustanud (1). Seejärel vastan liikmesriigi kohtu kolmandale küsimusele (2).

109.

Saan aru nii, et V. Klohnilt kohtukulude väljamõistmine on jõustunud.

110.

Euroopa Kohtu praktikas on toonitatud, kui tähtis on kohtuotsuse seadusjõu põhimõte õigusrahu ja õigussuhete stabiilsuse, aga ka korrakohase õigusemõistmise seisukohast, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks ette nähtud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada. ( 64 ) Vaid väga erandlikel asjaoludel nõuab liidu õigus, et liikmesriik jätaks kohaldamata siseriiklikud menetlusnormid, mille kohaselt kohtuotsus lõplikult jõustub. ( 65 )

111.

Näib, et käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei ole. Siiski esineb mitu eri asjaolu, mis väärivad tähelepanu.

112.

Esiteks, kuigi V. Klohnilt kohtukulude väljamõistmise määrus võib olla jõustunud, saan samuti aru, et selle kohtumäärusega ei määratud kindlaks konkreetset väljamõistetavate kohtukulude summat. Lõplikult jõustunud näib olevat kohtumäärus, milles on märgitud, et kulud peavad järgnema sündmusele. Seevastu näib kohtukulude konkreetne summa olevat vägagi lahtine ja see on liikmesriigi kohtus pooleli olevas menetluses vaidluse all.

113.

Teiseks, kui V. Klohn oleks soovinud vaidlustada temalt kohtukulude väljamõistmise määruse, pidanuks ta saama selleks loa. Samuti oleks see luba antud üksnes siis, kui V. Klohn saanuks tõendada „erilist avalikku huvi“ selle apellatsioonimenetluse vastu. Neid siseriikliku õigusega seotud asjaolusid kinnitas kohtuistungil Iirimaa.

114.

Kolmandaks kinnitas V. Klohn kohtuistungil, ilma et ükski menetlusosaline oleks talle vastu vaielnud, et ta ei olnud oma võimalikest või tõenäolistest kuludest teadlik enne, kui kohtukulude hindaja koostas oma otsuse või vähemalt otsuse eelnõu, millega oli võimalik tutvuda aasta pärast kohtukulude väljamõistmise määrust. Selle kohta märkis V. Klohn, et temalt selle otsusega välja mõistetud planeerimiskomisjoni kulud olid ligikaudu kolm korda suuremad tema enda kuludest selles menetluses. Näib, et huvitatud isik ei ole enda kohtukulude väljamõistmist nõudnud.

115.

Neljandaks märkis V. Klohn, et temalt kohtukulude väljamõistmise määruse ajal uskus ta, et kohtukulude hindaja kohaldab kulukuse reeglit. V. Klohn viitas kohtukulude väljamõistmise määrusest paar kuud varasemale riigisisesele pretsedendile, mis tema arvates seda seisukohta toetab. ( 66 ) Sellele argumendile vaidleb vastu eeskätt Iirimaa, kes väidab, et Supreme Courti praktikast on „kristallselge“, et kohtukulude hindajal niisugust pädevust ei ole. ( 67 )

116.

Viiendaks saan aru nii, et kohtukulude hindajal on mõningased volitused väljamõistetavaid kohtukulusid võrreldes kohtukulude nõudega vähendada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõepoolest kinnitanud, et planeerimiskomisjon nõudis algselt kohtukulude väljamõistmist 98000 euro ulatuses, kuid välja mõisteti kõigest 86000 eurot. Minu arusaama järgi põhjendati seda kohtukulude vähendamist sisuliselt kohtukulude mõistlikkusega ning kohtukulude hindaja on seisukohal, et tema pädevus väljamõistetavaid kohtukulusid vähendada ei hõlma vähendamist üle jõu käiva kulukuse alusel.

117.

Põhikohtuasjas faktilistele asjaolude ja siseriikliku õiguse kohta lõpliku hinnangu andmine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Seda silmas pidades kirjeldan järgnevalt liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja seda, kuidas neid võib kohaldada, lähtudes sellest, kuidas mina olen faktilistest asjaoludest ja siseriiklikest õigusnormidest, nagu neid on eespool kirjeldatud, aru saanud.

118.

Direktiivis ei ole määratud kohut ega muud organit, kes oleks pädev tagama kulukuse reegli kohaldamist. Seega, nagu teistegi samalaadsete reeglite puhul on see eeskätt siseriikliku õiguse küsimus. ( 68 ) See vabadus valida viise ja vahendeid, et tagada kulukuse reegli rakendamine, ei mõjuta siiski liikmesriikidele pandud kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada kulukuse reegli täielik mõju vastavalt sellega taotletavale eesmärgile. ( 69 )

119.

Liikmesriigi kohustus saavutada kulukuse reegliga ette nähtud tulemus ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on liikmesriigi kohtutele siduv ( 70 ) ja laieneb ka kõikidele liikmesriigi ametiasutustele, nende seas a fortiori nendele, kes on seotud riigi kohtutega või on nende osa. ( 71 )

120.

Teisisõnu on esimuslikkuse ja vahetu õigusmõju põhimõtted ning kooskõlalise tõlgendamise kohustus siduvad kõikidele liikmesriikide ametiasutustele, nii kohtu‑ kui ka haldusasutustele. Nendes raamides on õigupoolest siseriikliku õiguse küsimus, milliste konkreetsete üksuste ülesanne on tagada nende kohustuste täitmine, tingimusel et keegi neist seda teeb. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada selles suhtes liikmesriigisisese pädevuse jaotuse ega siseriiklike organite, nagu kohtukulude hindaja, konstitutsioonilise liigitumise üle.

121.

Üldiselt saab märkida järgmist.

122.

Eespool nimetatud ajalisi piiranguid arvestades peab üksikisik, nagu V. Klohn, saama liikmesriigi kohtus ja ametiasutustes kulukuse reeglile tugineda. Need liikmesriigi kohtud ja ametiasutused on kohustatud tagama selle reegli vahetu õigusmõju tagajärjed ( 72 ) või kui Euroopa Kohus otsustab, et kulukuse reeglil ei ole vahetut õigusmõju, on need kohtuorganid „oma pädevuse piires“ ( 73 ) igal juhul kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust kulukuse reegliga kooskõlas ning siseriiklikud ametiasutused on kohustatud seda tegema „oma pädevuse piires“. ( 74 )

123.

Sel juhul jääb küsimus, kas väljamõistetud kohtukulude vähendamine, et kulukuse reeglist kinni pidada, kujutab endast küsimust, mis on kohtukulude hindaja või tema otsust kontrolliva riigisisese kohtu „pädevuses“. See on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse peamine aspekt.

124.

Selle suhtes olen seisukohal, et kui Euroopa Kohtu praktika viitab sellele, et siseriiklikud haldusasutused rakendavad esimuslikkuse ja vahetu õigusmõju põhimõtteid ning kooskõlalise tõlgendamise kohustust „oma pädevuse piires“ tuleb seda mõista nii, et siseriiklikud ametiasutused peavad seda tegema, kui neil on selleks vajalik pädevus (üldist laadi pädevuse tähenduses), ilma et neil oleks sõnaselge luba kasutada allesjäänud pädevust konkreetsel eesmärgil, mida eeldab liidu õigus. Olen siiski arvamusel, et vahetut õigusmõju ega esimuslikkust ei saa suruda nii kaugele, et anda haldusasutustele täiesti uut liiki pädevus võrreldes sellega, mis oli neil siseriikliku õiguse kohaselt, võimalik, et võimude lahususe põhimõtet rikkudes.

125.

Saan eelotsusetaotlusest aru nii, et kohtukulude hindaja on pädev mõnedel asjaoludel kohtukulusid vähendama. Seega näib tal olevat üldist laadi pädevus, mis võimaldab muuta väljamõistetavate kohtukulude summat. Kas kohtukulude hindaja pädevust kohtukulusid vähendada saab tõlgendada nii, et see laieneb ka käesoleva sugustele juhtudele, on lõpuks siseriikliku õiguse küsimus, mis tuleb lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

126.

Igal juhul, niivõrd kui eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab, et kohtukulude hindajal endal seda pädevust ei ole, peab see olema tema otsust kontrollival kohtul.

127.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu õigusest üksikisikutele tulenevate õiguste kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne. ( 75 ) Küsimust reguleerivate ühenduse õigusnormide puududes tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse. ( 76 )

128.

Muu hulgas ei tohi need õigusnormid muuta tegelikult võimatuks ega ülemäära raskeks liidu õiguskorraga antud õiguste teostamist (tõhususe põhimõte). Selle nõude liidu tasandil täitmata jätmine võib riivata tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. ( 77 )

129.

Minu arvates oleks tõhususe põhimõttega vastuolus märkida, et kohtukulude hindaja ega tema otsust kontrolliv liikmesriigi kohus ei ole pädevad niisuguses asjas nagu käesolev kulukuse reeglit kohaldama.

130.

Sellele järeldusele jõudes võtan arvesse eelnevas jaos loetletud mitmesuguseid faktilisi asjaolusid, mille hulgas üks on minu arvates määrav, nimelt see, et otsus summa kohta tuli kaua pärast V. Klohnilt kohtukulude väljamõistmise otsuse vaidlustamise tähtaja möödumist. See tähendab, et kui V. Klohn otsustas, kas vaidlustada kohtukulude väljamõistmine või mitte, ei olnud tal lihtsalt võimalik tutvuda sellega, mis näib olevat üks peamisi teabekilde: kui suures summas võidakse kohtukulud välja mõista? Selle suhtes meenutan, et planeerimiskomisjoni argumendid käesolevas asjas põhinevad paljuski eeldusel, et kohtusse mineku otsusega kaasneb teadlik kulude ja tulude analüüs, mis viib põhjendatud ootusteni. Seetõttu on mõnevõrra irooniline siis väita, et kohtuvaidluse kaotanud pool peaks olema kohustatud otsustama, kas vaidlustada kohtukulude väljamõistmise otsus, ilma et ta tegelikult teaks, kui suurt summat võidakse talt nõuda.

131.

Seda arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele järgmiselt:

„Niisugusel juhul nagu see, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, kui kohtukulude väljamõistmise määrus on kvalifitseerimata ning seda võib edasikaebe puududes pidada siseriiklikus õiguses lõplikuks ja määravaks ning väljamõistetavaid kulusid ei ole enne selle kohtumääruse edasikaebamise tähtaja möödumist määratletud, nõuab ELi õigus, et:

on kohustatud kohaldama üldsuse kaasamise direktiivi artikli 10a viiendast lõigust tulenevat vahetu õigusmõjuga reeglit, mille kohaselt ei tohi menetlused olla üle jõu käivalt kulukad.“

132.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) küsimustele järgmiselt: