1.

Käesolev kohtuasi sai alguse hagist, mille Euroopa Komisjon esitas ELTL artikli 260 alusel Kreeka Vabariigi vastu seepärast, et viimane ei täitnud 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395). Selles kohtuotsuses tuvastas Euroopa Kohus, et kuna Kreeka Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et täita komisjoni 2. juuli 2008. aasta otsust 2009/610/EÜ riigiabi C 16/04 (ex NN 29/04, CP 71/02 ja CP 133/05) kohta, mida Kreeka rakendas ettevõtja Hellenic Shipyards SA suhtes, ( 2 ) ega edastanud ettenähtud tähtaja jooksul Euroopa Komisjonile selle otsuse artiklis 19 loetletud teavet, siis on Kreeka Vabariik rikkunud nimetatud otsuse artiklitest 2, 3, 5, 6, 8, 9 ja 11–19 tulenevaid kohustusi.

2.

ELTL artikli 346 lõikes 1 on sätestatud:

„Aluslepingute sätted ei välista järgmiste eeskirjade kohaldamist:

[…]

3.

Kreeka (tsiviil‑ ja sõjaotstarbeliste) laevade ehitamise tehase omanik Hellenic Shipyards SA (Ellinika Nafpigeia AE, edaspidi „EN“), asukoht Skaramagkas (Kreeka), lõpetas 1985. aastal tegevuse ja likvideeriti. Samal 1985. aastal omandas riigile kuuluv pank Elliniki Trapeza Viomichanikis Anaptixeos AE (edaspidi „ETVA“) EN‑i aktsiate kontrollpaki. 18. septembril 1995 allkirjastati müügileping, mille kohaselt müüdi 49 % EN‑i aktsiatest tema töötajatele.

4.

Kreeka Vabariik otsustas 1998. aastal oma allveelaevastiku moderniseerida ja seda laiendada. Selleks sõlmis ta EN‑iga lepingu nelja allveelaeva HDW klass 214 ehitamiseks (leping „Archimedes“) ja lepingu kolme allveelaeva HDW klass 209 moderniseerimiseks (leping „Neptun II“).

5.

EN sõlmis nende allveelaevade ehitamiseks ja moderniseerimiseks allhankelepingud Howaldtswerke-Deutsche Werft GmbH‑ga (edaspidi „HDW“) ja Ferrostaal AG‑ga (edaspidi koos „HDW-Ferrostaal“).

6.

Kreeka Vabariik otsustas 2001. aastal EN‑i täies ulatuses erastada. Erastamismenetluse lõpul omandas HDW-Ferrostaal kõik EN‑i aktsiad. 2005. aasta jooksul ostis Saksamaa kontsern ThyssenKrupp AG ära HDW ja aktsiad, mis kuulusid EN‑is Ferrostaalile.

7.

EN‑i erastamise raames võttis Kreeka Vabariik aastatel 1996–2003 teatava hulga meetmeid, mis seisnesid kapitali sissemaksetes, garantiides, edasigarantiides ja laenudes EN‑ile ning mille kohta komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu on teinud mitu otsust.

8.

Otsuse 2009/610 artiklites 2, 3, 8, 9 ja 11–15 on sätestatud, et need meetmed kujutavad endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.

9.

Selle otsuse artiklite 5 ja 6 kohaselt oli selles nimetatud abikavasid – milleks komisjon oli küll eelnevalt loa andnud – väärkasutatud ning need tuleb seega tagasi nõuda.

10.

Otsuse 2009/610 artikli 16 järgi kujutab ETVA hüvitisgarantii HDW-Ferrostaalile, mis näeb ette ükskõik millise EN-ilt tagasinõutava riigiabi hüvitamise ETVA poolt HDW-Ferrostaalile, endast abi, mis on antud vastuolus ELTL artikli 108 lõikega 3 ja on siseturuga kokkusobimatu ning tuleb viivitamatult tühistada.

11.

Leidnud, et abi, mis tuleb tagasi nõuda, on toonud kasu üksnes EN‑i tsiviilotstarbelisele tegevusele, otsustas komisjon sama otsuse artiklis 17, et see abi tuleb tagastada selle äriühingu tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavalt varalt. ( 3 )

12.

Otsuse 2009/610 artikliga 18 kohustati Kreeka Vabariiki selle otsuse artiklites 2, 3, 5, 6, 8, 9 ja 11–15 osutatud abi otsekohe ja tegelikult tagasi nõudma. Selle artikli kohaselt pidi Kreeka Vabariik võtma otsuse täitmiseks vajalikud meetmed nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva, milleks oli 13. august 2008.

13.

Võttes arvesse EN‑i rasket majanduslikku olukorda, väitis Kreeka Vabariik, et kõnesoleva abi tagasinõudmine täies ulatuses võib tuua kaasa tema pankroti ja kahjustada seeläbi tema sõjalist tegevust (st lepinguid „Archimedes“ ja „Neptun II“) ning see võib kahjustada tema olulisi julgeolekuhuve ELTL artikli 346 tähenduses.

14.

Komisjon, kelle poole Kreeka Vabariik oli pöördunud, nõustus, et EN‑il ei ole abi tagastamiseks vajalikke vahendeid, ( 4 ) ning tegi talle ettepaneku lugeda tema otsus täidetuks, kui EN müüb oma tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavad varad ja tagastab abisumma Kreeka riigile sellest müügist saadavate vahendite abil, loobub otsuse 2009/610 artiklis 16 nimetatud hüvitisgarantiist ja oma ainuõigustest kasutada riigile kuuluvat krunti (tegemist on ühe kuivdoki kontsessiooniga), mille ta riigile tagastab (sest tema sõjalise otstarbega tegevuseks ei olnud krunt talle vajalik), ja katkestab oma tsiviilotstarbelise tegevuse kümneks aastaks. Nii jõudsid komisjon, Kreeka Vabariik ja EN 8. juulil 2009 põhimõttelisele kokkuleppele.

15.

Samal hetkel alustas kontsern ThyssenKrupp läbirääkimisi Abu Dhabi Mar LLC‑ga (ADM) ( 5 ), et anda EN‑i aktsiad talle üle. 2009. aasta detsembris tegi ADM ettepaneku osta 75,1 % nendest aktsiatest hinnaga üks euro, 24,9 % pidi jääma kontsernile ThyssenKrupp. Üks ostutingimusi oli see, et Kreeka Vabariik leiab riigiabi tagasinõudmise küsimuses lahenduse, mille investor ADM heaks kiidab.

16.

2010. aasta märtsis sõlmisid Kreeka Vabariik, ADM, ThyssenKrupp, HDW ja EN raamkokkuleppe (Framework Agreement), mille artiklis 11 oli viidatud Kreeka Vabariigi kohustusele riigiabi tagasi nõuda ning täpsustatud, et „2009. aasta juulis peeti läbirääkimisi [k]omisjoni, Kreeka Vabariigi ja EN‑i vahelise kolmepoolse abi tagasinõudmise kokkuleppe üle ning selle lõplik täitmine on käimas“. Selle artikli järgi „kohustu[s] Kreeka Vabariik võtma viivitamatult kõik meetmed, mis on vajalikud juhtumi ametlikuks lõpetamiseks, lõplikuks tehinguks ja selle menetluse lõpuleviimiseks, mida ADM peab [aktsiate ostmise] eeltingimuseks“. ( 6 )

17.

Selle raamkokkuleppe osalised allkirjastasid 17. septembril 2010 ka rakenduskokkuleppe (Implementation Agreement), mis pidi lahendama mitu erimeelsust lepingute „Archimedes“ ja „Neptun II“ täitmisel ning muutsid neid, et arvesse oleks võetud sõjamerelaevastiku uusi nõudmisi. Selles kokkuleppes oli ette nähtud, et EN‑i likvideerimine või ükskõik missugune pankrotimenetlus võimaldab Kreeka Vabariigil need lepingud lõpetada. Kokkulepe kinnitati ja jõustus seadusega nr 3885/2010 ( 7 ).

18.

Kontsern ThyssenKrupp müüs 22. septembril 2010 75,1 % aktsiatest Privinvestile, kuna ADM loobus EN‑i omandamisest. ( 8 )

19.

Kuna komisjon leidis, et Kreeka Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tulenevad otsusest 2009/610, esitas ta 8. oktoobril 2010 ELTL artikli 108 lõike 2 alusel Kreeka Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles palus tuvastada, et viimane ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki meetmeid, mis olid selle otsuse täitmiseks vajalikud.

20.

Ajavahemikul 2010. aasta juunist oktoobrini pidasid komisjon ja Kreeka Vabariik läbirääkimisi kohustuste üle, mida viimane ja EN peavad võtma ja täitma, et otsus 2009/610 ellu viia, ilma et EN läheks pankrotti või kahjustamata kavade Archimedes ja Neptun II elluviimist sõjalaevastiku huvides.

21.

Lõplikus redaktsioonis ( 9 ) olid need kohustused järgmised:

22.

Komisjon teatas 1. detsembri 2010. aasta kirjaga (edaspidi „1. detsembri 2010. aasta kiri“) Kreeka Vabariigile, et kui need kohustused täidetakse täielikult ja viiakse ellu kuue kuu jooksul alates sellest kirjast, loeb ta otsuse 2009/610 täielikult täidetuks. Igasuguse kahtluse hajutamiseks täpsustas komisjon sõnaselgelt, et EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavad varad tuleb müüa või Kreeka riigile üle anda kuue kuu jooksul alates sellest kirjast.

23.

Euroopa Kohus otsustas oma 28. juuni 2012. aasta otsuses komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), et kuna Kreeka Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki vajalikke meetmeid komisjoni otsuse 2009/610 täitmiseks ega edastanud ettenähtud tähtaja jooksul Euroopa Komisjonile selle otsuse artiklis 19 loetletud teavet, siis on Kreeka Vabariik rikkunud nimetatud otsuse artiklitest 2, 3, 5, 6, 8, 9 ja 11–19 tulenevaid kohustusi.

24.

1. detsembri 2010. aasta kirja kohta otsustas Euroopa Kohus, et „selle [kirja] sisust ei ilmne kuidagi, et sellega asendati otsus 2009/610, nagu väitis [Kreeka Vabariik]. Selle kirjaga võeti ainult teatavaks Kreeka ametiasutuste viimased kohustused ning märgiti, et kui need oleksid tõesti täidetud, leiaks komisjon, et otsus 2009/610 on täielikult täidetud“. ( 11 )

25.

Pärast 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) kuulutamist vahetasid komisjon ja Kreeka Vabariik mitu kirja ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmisel tehtud edusammude kohta.

26.

Kreeka Vabariik võttis seejuures mitu seadusandlikku meedet, mis puudutasid EN‑i.

27.

Mis puudutab kuivdoki kontsessiooni, siis otsuse nr 4099/2012 ( 12 ) artikli 169 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„[1. detsembri 2010. aasta kirja] järgimine

Alates käesoleva seaduse jõustumisest on kasutamise ainuõigus, mis on [EN‑ile] antud seaduse nr 2302/1995 artikli 1 lõikega 15 […] niisugusena, nagu seda täiendati seaduse nr 2941/2011 artikli 6 lõikega 1, tühistatud osas, milles see puudutab riigi krunti ABK 266 pindalaga […] (216663,985 m2), mis on näidatud [käesoleva seaduse I lisas avaldatud topograafilisel plaanil], ning rannikuvööndit eespool nimetatud riigi krundi ABK ees.“

28.

Seaduse nr 4237/2014 ( 13 ) artikliga 12 kehtestati moratoorium, millega peatati igasugune EN‑i vallas‑ ja kinnisvara vastu suunatud sundtäitmine, „[sest või osas, milles ( 14 )] see puudutab sõjalaevastiku täiendamiseks mõeldud allveelaevade ehitamist ja hooldust“.

29.

Seaduse nr 4258/2014 ( 15 ) artikliga 26 usaldas Kreeka riik seetõttu, et EN ei olnud täitnud oma lepingulisi kohustusi, mille ta oli riigi suhtes lepingute „Archimedes“ ja „Neptun II“ raames võtnud, allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise projekti sõjalaevastikule. Selles artiklis oli ka ette nähtud, et sõjalaevastik jätkab allveelaevade kallal töid tasuta EN‑i rajatistes ning maksab töötajatele hüvitisena nende töö eest töötasu ja nende sotsiaalkindlustusmakseid.

30.

Komisjon, kes leidis, et otsust 2009/610 ei ole veel täidetud, saatis 27. novembril 2014 Kreeka ametiasutustele ELTL artikli 260 lõike 2 alusel ametliku kirja, millega andis neile kahekuulise täitmistähtaja.

31.

Komisjon märkis ametlikus kirjas, et selleks kuupäevaks ei olnud Kreeka ametiasutused ühisturuga kokkusobimatu abi summat üldse tagasi nõudnud ega andnud talle teavet otsuse 2009/610 täitmise kohta, lisades, et ei ametiasutused ega EN ei täitnud ka selles kirjas võetud kohustusi.

32.

Konkreetsemalt leidis komisjon, et tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade müüki ei toimunud, ja märkis, et EN vaidles vastu nende varade loetelule, mis müüa tuli.

33.

Kuivdoki kontsessiooni kohta leidis komisjon, et kuigi seadus nr 4099/2012 puudutas sellega seotud krundi tagastamist Kreeka riigile, ei edastanud Kreeka ametiasutused komisjonile kaarti, milles oleksid näidatud Kreeka riigile tagastatava krundi piirid, ega esitanud tõendeid, et EN seda enam ei kasuta, ega tõendanud tsiviilotstarbelise tegevuse lõpetamist peale selle, et esitasid vastava otsuse, mille tema nõukogu olevat oma 130. koosolekul 14. aprillil 2010 vastu võtnud.

34.

Komisjoni sõnul ei esitanud Kreeka ametiasutused ei tõendeid, mis näitaksid, et hüvitisgarantii tühistati ja seda ei kasutatud kunagi, ega esitanud komisjonile ka aastaaruandeid otsuse 2009/610 täitmise kohta.

35.

Lõpuks heitis komisjon Kreeka ametiasutustele ette, et nad ei täitnud kohustust mitte anda EN‑ile uut abi, sest nad andsid rahalist abi EN‑i töötajatele, kui töötasude maksmine tema töötajatele lõpetati.

36.

Kokkuvõtteks märkis komisjon, et enam kui kuus aastat pärast otsust 2009/610 ei olnud Kreeka Vabariik seda ikka täitnud ega olnud seega järginud 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395).

37.

Kreeka ametiasutused vastasid ametlikule kirjale 23. jaanuari 2015. aasta kirjaga. Esiteks teatasid nad EN‑i tõrkuvast hoiakust ja igasuguse koostöö puudumisest 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste täitmisel. Teiseks viitasid nad sellele, et on vaja, et EN tegutseks veel 18–20 kuud, et sõjalaevastik saaks lõpetada EN‑i rajatistes lepingutes „Archimedes“ ja „Neptun II“ ette nähtud allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise.

38.

Kreeka ametiasutused saatsid 4. detsembril 2015 EN‑ile sissenõudekorralduse 523352889,23 euro suuruse summa kohta, mis moodustas ligikaudu 80 % tagasinõutavast summast koos intressiga kuni 2015. aasta 30. novembrini. 2016. aasta märtsikuu jooksul võtsid Kreeka ametiasutused vastu sissenõudekorralduse täitmise rakendusaktid. Kreeka kohtud jätsid rahuldamata täitmise peatamise taotluse, mille EN oli esitanud. Kohtuistungil kinnitas Kreeka Vabariik, et kaebused, mille EN nende aktide peale esitas, olid ikka veel menetlemisel.

39.

Alles 3. veebruaril 2017 algatas maksuhaldur EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade suhtes sundtäitmismenetluse, mille raames arestiti 21. märtsil 2017 kaks ujuvdokki. Lisaks arestisid Kreeka ametiasutused 6. veebruaril 2017 EN‑i kontod kolmes pangas. Mingit summat sealt siiski ei saadud, kuna kontodel puudusid vahendid.

40.

Kreeka ametiasutused saatsid 29. juunil 2017 EN‑ile kirja, milles palusid tal tasuda ülejäänud 20 % abi summast, mis tuli tagasi nõuda (ja lisaks intress kuni 30. juunini 2017), s.o 95098200,99 eurot. Kuna seda ei tehtud, kohustati majandusministeeriumi 31. juuli 2017. aasta kirjaga maksuhaldurit seda summat tagasi nõudma.

41.

Kreeka ametiasutused algatasid 13. oktoobril 2017 Kreeka kohtus menetluse, et kohaldada EN‑i suhtes seaduse nr 4307/2014 ( 16 ) artikliga 68 kehtestatud erihaldusmenetlust. Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus, Kreeka) rahuldas 8. märtsi 2018. aasta otsusega nr 725/2018 Kreeka ametiasutuste nõude, määras EN‑ile erihalduse ja nimetas erihalduri.

42.

Komisjon esitas 22. veebruaril 2017 ELTL artikli 260 lõike 1 alusel käesoleva hagi. Komisjon palub Euroopa Kohtul:

43.

Kreeka Vabariik palub Euroopa Kohtul:

44.

Raamkokkulepe ja rakenduskokkulepe ( 17 ) sisaldavad vahekohtuklausleid, mille kohaselt lahendatakse kõik neid kokkuleppeid puudutavad lahkarvamused vahekohtus vastavalt Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtu reglemendile. Nendes klauslites on ette nähtud, et vahekohus tuleb kokku Ateenas (Kreeka) ja teeb otsuse vastavalt Kreeka õigusele.

45.

EN ja tema aktsionärid ( 18 ) algatasid oma 11. jaanuari 2013. aasta vahekohtutaotlusega Kreeka Vabariigi vastu vahekohtumenetluse (kohtuasi CCI nr 18675/GZ/MHM/AGF/ZF) nende kokkulepete rikkumise ning nende raames sõlmitud allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise lepingute rikkumise (st tasumisele kuuluvate summade tasumata jätmise) tõttu. Teiste nõuete hulgas nõudsid EN ja tema aktsionärid hüvitist selle eest, et Kreeka Vabariik rikkus oma kohustust lahendada riigiabi tagasinõudmise küsimus nii, et see oleks kooskõlas raamkokkuleppe artikliga 11. Selles küsimused kurdavad EN ja tema aktsionärid Kreeka Vabariigi keelu üle võtta vastu tellimusi teiste riikide sõjalaevastike huvides ja saada uuesti kuivdoki kontsessioon.

46.

Kreeka Vabariik algatas oma 23. aprilli 2014. aasta vahekohtutaotlusega sama vahekohtuklausli alusel vahekohtumenetluse (kohtuasi CCI nr 20215/AGF/ZF ( 19 )) EN‑i ja tema aktsionäride vastu rakenduskokkuleppe ning allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise lepingute rikkumise tõttu, eelkõige seepärast, et rikuti kohustust tarnida allveelaevad ettenähtud tingimustel ja tähtaegade jooksul. Selle vahekohtumenetluse raames heidab Kreeka Vabariik EN‑ile ette, et viimane ei teinud temaga 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste täitmisel koostööd.

47.

EN ja tema aktsionärid esitasid 27. mail 2014 Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtule esialgse õiguskaitse taotluse peatada kahe allveelaevade ehitamist ja moderniseerimist puudutavat erimeelsust käsitleva kaitseministri otsuse ja Polymeles Protodikeio Athinoni (Ateena esimese astme kohus, Kreeka) otsuste täitmine.

48.

Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus jättis taotluse 14. oktoobri 2014. aasta vahemäärusega rahuldamata. Ta otsustas, et seaduse nr 4237/2014 artikkel 12 on kohaldatav kõikide era‑ ja avalik-õiguslike võlausaldajate, sh Kreeka Vabariigi ja tema institutsioonide suhtes, ning keelas igasuguse täitmise, mis on suunatud EN‑i varade vastu. ( 20 )

49.

EN ja tema aktsionärid esitasid 12. mail 2016 Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtule veel teisegi esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid peatada selle sissenõudekorralduse täitmine, mille Kreeka ametiasutused 4. detsembril 2015 välja andsid. ( 21 ) Nad palusid Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtul ka keelata Kreeka ametiasutustel algatamast ükskõik missugust pankrotimenetlust EN‑i vastu vahekohtumenetluse kestel.

50.

Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus jättis 5. augusti 2016. aasta vahemäärusega EN‑i ja tema aktsionäride taotluse rahuldamata, otsustades, et ta ei saa otsuse 2009/610 täitmisesse sekkuda. ( 22 ) Ta leidis siiski, et abi tagasinõudmine võib viia EN‑i pankrotti, ning keelas seepärast Kreeka Vabariigil võtta EN‑i riigistamise meedet, võtta EN‑i juhtimist oma kontrolli alla ning kohaldada EN‑i ja tema varade suhtes maksejõuetusmenetlust, talle sellest eelnevalt teatamata. ( 23 )

51.

EN ja tema aktsionärid esitasid 10. aprillil 2017 Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtule uuesti esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid võtta esialgse õiguskaitse abinõud, millega Kreeka Vabariigil keelatakse kohaldada EN‑i suhtes seaduse nr 4307/2014 artikliga 68 kehtestatud erihaldusmenetlust.

52.

Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus märkis 27. juuni 2017. aasta otsuses, et ta teeb oma kohtuotsuse peatselt. Ta otsustas seega, et erihaldusmenetluse algatamine EN‑i suhtes võtaks EN‑i aktsionäridelt nende võimaluse äriühingut kontrollida ning et võlausaldajate valitud erihaldur võib teha otsuseid, mis kahjustavad EN‑i seisundit vahekohtumenetluses. Seda arvestades kohustas Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus Kreeka Vabariiki hoiduma kõikidest meetmetest, mis võivad muuta kontrolli EN‑i üle, kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni. ( 24 )

53.

Oma lõpliku kohtuotsusega otsustas Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus käesoleva kohtuasja küsimuses, et EN oli nõuetekohaselt nõustunud sellega, et kuivdoki kontsessioon võetakse temalt ära, ning et seega ei ole Kreeka Vabariik raamkokkuleppe artiklit 11 selles osas rikkunud. Ta otsustas ka, et kuna Kreeka Vabariik ei lubanud EN‑il võtta vastu tellimusi sõjalaevade ehitamiseks teistele riikidele, on ta seda artiklit rikkunud. Kuna selle rikkumise ning kahju vahel, mida EN ja tema aktsionärid kandsid, puudus aga põhjuslik seos, ei mõistnud vahekohus Kreeka Vabariigilt välja kahjuhüvitist selle rikkumise eest. ( 25 )

54.

Kohtuistungil teatas Kreeka Vabariik Euroopa Kohtule, et ta esitas Kreeka kohtule hagi, milles palus see vahekohtuotsus tühistada. See kohtumenetlus on veel pooleli.

55.

EN ning Liibanoni kodanikud ja Privinvesti aktsionärid Iskandar ja Akram Safa algatasid investoritena Rahvusvahelises Investeerimisvaidluste Lahendamise Keskuses vastavalt Liibanoni Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vahel 24. juulil 1997 investeeringute vastastikuseks õhutamiseks ja kaitseks sõlmitud lepingu (edaspidi „Kreeka ja Liibanoni vaheline kahepoolne investeerimisleping“) ( 26 ) artiklile 9 vahekohtumenetluse Kreeka Vabariigi vastu.

56.

I. ja A. Safa arvavad, et mitu Kreeka ametiasutuste tegu, sh keeld võtta vastu tellimusi ehitada laevu välisriikide sõjalaevastikele, kujutavad endast selle kaitse rikkumist, mis Liibanoni investoritele on Kreekas antud Kreeka ja Liibanoni vahelise kahepoolse investeerimislepinguga.

57.

See menetlus on praegu pooleli ja vahekohtutaotluse esitajad esitasid oma sisulised seisukohad 31. oktoobril 2017. Nende sisu edastati 9. märtsil 2018 komisjonile.

58.

Kohtuistungil teavitas komisjon Euroopa Kohut I. ja A. Safa nõuete sisust, millesse näib olevat üle võetud mitu argumenti, mis esitati Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtumenetluste raames, sh eelkõige Kreeka Vabariigi poolt neile väidetavalt antud kinnitused, et abi tagasi ei nõuta, ning kinnitused kuivdoki kasutamise õiguste ja keelu kohta võtta vastu tellimusi ehitada laevu teiste riikide sõjalaevastikele.

59.

Komisjon palus Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtuotsuses, et võttes arvesse seda, kui olulised on ELTL artiklid 107 ja 108 liidu õiguskorras, on Kreeka Vabariik kohustatud mitte järgima CIRDI vahekohtu tehtud vahekohtuotsust osas, milles sellega on Kreeka Vabariigilt välja mõistetud kahjuhüvitis abi võimaliku tagasinõudmise või selleks võetud meetmete, näiteks EN‑i likvideerimise eest.

60.

Komisjoni sõnul on Kreeka Vabariik rikkunud oma kohustust täita 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), sest ta ei ole EN‑ilt tagasi nõudnud „mitte ühte eurot“, nagu on nähtud ette otsuses 2009/610, ega kohaldanud niisuguseid alternatiivseid rakendusmeetmeid, nagu on täpsustatud komisjoni 1. detsembri 2010. aasta kirjas.

61.

Otsust 2009/610 puudutavas osas leiab komisjon, et vähe sellest, et Kreeka Vabariik ei täitnud seda otsust, takistas ta selle igasugust täitmist EN‑i suhtes, kehtestades seaduse nr 4237/2014 artiklis 12 kirjeldatud moratooriumi. ( 27 )

62.

1. detsembri 2010. aasta kirja kohta väidab komisjon, et Kreeka Vabariik ei täitnud ühtegi kohustust, mida on selles nimetatud. ( 28 ) Ta lisab, et 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitmise asemel näivad Kreeka ametiasutused olevat andnud EN‑ile uut abi rahalise abi vormis tema töötajatele.

63.

Mis puudutab seda, et Kreeka Vabariik tugines kohtueelses menetluses ELTL artikli 346 lõikele 1, siis märgib komisjon, et Kreeka ametiasutused ei väitnud kunagi, et abi on absoluutselt võimatu tagasi nõuda, vaid et EN‑i majanduslikku olukorda arvestades toob tagasinõudmine kaasa EN‑i pankroti ja likvideerimise, mis avaldab negatiivset mõju Kreeka olulistele julgeolekuhuvidele, sest seab ohtu allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise kohta sõlmitud lepingute „Archimedes“ ja „Neptun II“ täitmise.

64.

Komisjoni sõnul võimaldab tema 1. detsembri 2010. aasta kiri Kreeka ametiasutustel otsuse 2009/610 täita nii, et Kreeka Vabariigi olulised julgeolekuhuvid ei satu ohtu, kuid need asutused ei ole kirjas nimetatud kohustusi täitnud.

65.

Lisaks vaidleb komisjon vastu Kreeka Vabariigi viidatud oluliste julgeolekuhuvide põhjendatusele ka praegusel hetkel, sest Kreeka ametiasutused ei ole kunagi selgitanud, miks peaks allveelaevade ehitamine ja moderniseerimine aset leidma just EN‑i rajatistes, mitte Kreeka teistes laevaehitustehastes, ning seda eriti pärast seda, kui seaduse nr 4258/2014 artikliga 26 usaldati allveelaevade ehitamise ja moderniseerimise projekt sõjalaevastikule.

66.

Kreeka Vabariik väidab, et ta võttis kõik meetmed, mis on 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) järgimiseks vajalikud.

67.

Otsuse 2009/610 kohta väidab Kreeka Vabariik, et tal oli raskusi EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade kindlakstegemisega ja selle otsuse artikli 17 täitmisega, mille kohaselt tuli abi tagasi nõuda EN‑i nende varade arvelt.

68.

Kreeka Vabariigi sõnul ei kujuta seaduse nr 4237/2014 artikkel 12 endast meedet, mis muudab abi tagasinõudmise raskemaks, sest moratoorium, mille ta kehtestas, takistab nõuete sundrahuldamist ainult osas, milles see täitmine võib kahjustada EN‑i sõjalise otstarbega tegevust. Ta märgib, et sissenõudekorralduste vastuvõtmine ja nende täitmise menetluse algatamine tõendavad, et see säte ei muuda otsuse 2009/610 täitmist raskemaks.

69.

Lisaks kujutavad kõigepealt abi summast 80 % ja seejärel ülejäänud 20 % tagasinõudmiseks võetud meetmed endast selle otsuse täitmist.

70.

Mis puudutab 1. detsembri 2010. aasta kirja, siis väitis Kreeka Vabariik, et EN ei teinud üldse koostööd, mis oli selles kirjas nimetatud kohustuste täitmiseks ometi vajalik.

71.

Ta kinnitab, et esiteks ei võtnud EN oma tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade müügi eesmärgil ühtegi meedet ning teiseks ei saanud Kreeka ametiasutused EN‑ilt ühepoolselt tema varasid ära võtta, riskimata tõsiste õiguslike probleemidega, eelkõige vahekohtumenetlustes.

72.

Kuivdoki kontsessiooni kohta arvab Kreeka Vabariik, et ta täitis oma kohustuse see tühistada ja kõnesolev krunt tagasi nõuda seaduse nr 4099/2012 artikli 169 lõike 2 abil täielikult. Ta leiab, et selle krundi tagastamist Kreeka riigile tõendavad selle tehingu kohta hüpoteekide registris tehtud registreeringu ärakirjad, mille Kreeka ametiasutused komisjonile esitasid.

73.

EN‑i suhtes kehtestatud keelu kohta jätkata tegelemist tsiviilotstarbelise tegevusega 15 aasta jooksul alates 1. oktoobrist 2010 leiab Kreeka Vabariik, et EN‑i nõukogu 14. aprillil 2010 tema 130. koosolekul tehtud vastavast otsusest piisab, et täita 1. detsembri 2010. aasta kirjas võetud kohustus. Kreeka Vabariik märgib ka, et ei ole vähimatki tõendit selle kohta, et EN jätkas tsiviilotstarbelise tegevusega tegelemist keeluajal.

74.

Otsuse 2009/610 artiklis 16 nimetatud garantii kohta väidab Kreeka Vabariik, et 1. detsembri 2010. aasta kirja kohaselt ei tohtinud EN algatada menetlusi hüvitisgarantii alusel või seoses sellega. Mis puudutab Kreeka Vabariiki, siis temal on ainult kohustus kinnitada kõikides kohtutes ja kohtuvälistes asutustes, et see tagatis on tühine. Niisugust juhust ei ole veel esinenud.

75.

Mis puudutab lõpuks tõendeid, mille Kreeka ametiasutused pidid komisjonile vastavalt 1. oktoobri 2010 kirjale esitama, siis Kreeka Vabariik märgib, et EN ei ole pärast 30. septembrit 2011 halva majandusliku olukorra ja tsiviilotstarbelise tegevuse puudumise tõttu bilansse avaldanud. Kreeka Vabariik lisab, et kuna EN ei teinud üldse koostööd, ei mõista ta, kuidas ta saaks sundida EN‑i laevaehitustehases tehtud tööde loetelu komisjonile edastama.

76.

Lõpuks on Kreeka Vabariik – arvestades asjaolu, et EN ei teinud koostööd otsuse 2009/610 täitmiseks 1. detsembri 2010. aasta kirjas näidatud viisil, – seisukohal, et põhimõtteliselt peaks EN‑i suhtes algatama pankrotimenetluse. Võttes aga arvesse, et lepinguid „Archimedes“ ja „Neptun II“ täidetakse EN‑i laevaehitustehases ning et pankrotimenetluse algatamine hõlmaks kogu EN‑i vara – nii tsiviilotstarbeliseks kui ka sõjaliseks tegevusest kasutatavat vara –, väidab Kreeka Vabariik, et otsuse 2009/610 täitmine pankrotimenetluse algatamise ja vajaduse korral EN‑i likvideerimise teel oleks vastuolus tema oluliste julgeolekuhuvidega, mida ELTL artikli 346 lõikega 1 kaitstakse.

77.

Kohe alguses tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb „liikmesriigi kohustuste kahekordse rikkumise“ menetluses selle hindamisel, kas on aset leidnud niisugune rikkumine, aluseks võtta kuupäev, mil lõpeb ELTL artikli 260 lõike 2 alusel esitatud ametlikus kirjas ettenähtud tähtaeg. ( 29 )

78.

Kuna käsitletaval juhul oli komisjon vastavalt ELTL artikli 260 lõikele 2 saatnud Kreeka Vabariigile ametliku kirja 27. novembril 2014, oli liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamisel aluseks võetav kuupäev see, mil möödus selles kirjas ette nähtud kahekuuline tähtaeg, s.o 27. jaanuar 2015.

79.

On ilmne, et selleks kuupäevaks ei olnud Kreeka Vabariik otsuse 2009/610 artikleid 2, 3, 5, 6, 8, 9 ja 11–15 täitnud, sest ta ei olnud võtnud ühtegi abi tagasinõudmise meedet. Osalise sissenõudmise korraldus, mille puhul summa oli 523352889,23 eurot – mis moodustab ligikaudu 80 % tagasinõutavast summast –, võeti vastu alles 4. detsembril 2015, ( 30 ) s.o enam kui 10 kuud pärast aluseks võetavat kuupäeva.

80.

Minu arvates ei ole oluline, kas seaduse nr 4237/2014 artikkel 12 takistab – nagu väidab komisjon – abi tagasinõudmist, sest isegi kui selle mitmeti mõistetavat sõnastust tuleb tõlgendada nii, ( 31 ) ei saa riigisisene seadus õigustada niisuguse komisjoni otsuse täitmata jätmist nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav ja ammugi Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmist.

81.

Mis puudutab otsuse 2009/610 artiklit 16, mis kohustab Kreeka Vabariiki tühistama garantiid, mille ETVA andis HDW-Ferrostaalile, siis tuleb rõhutada, et selle garantii andis ETVA ehk pank, mis ei kuulu alates 2002. aastast enam Kreeka riigile. Selles olukorras tuleb märkida, et ehkki Kreeka Vabariik ei saa enam tagada, et ETVA õigusjärglane loobub garantiist, ei väitnud Kreeka Vabariik kohtuistungil, et tal on kõnesolevat garantiid õiguslikult võimatu tühistada seaduse või muu vastava seadusandliku meetmega. Niisugust meedet ei olnud aga aluseks võetava kuupäeva seisuga võetud. Ta ei täitnud seega otsuse 2009/610 artiklit 16.

82.

Kuivõrd otsuse 2009/610 artiklite 17–19 täitmine sõltub artiklite 2, 3, 5, 6, 8, 9 ja 11–15 täitmisest, on selge, et aluseks võetava kuupäeva seisuga ei olnud Kreeka Vabariik selle otsuse artikleid 17–19 ja seega ka 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitnud.

83.

Kreeka Vabariik tugineb otsuse 2009/610 täitmata jätmise õigustamiseks ELTL artikli 346 lõikele 1, väites, et pankrotimenetluse algatamine EN‑i suhtes siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmiseks seaks ohtu lepingute „Archimedes“ ja „Neptun II“ täitmise ning oleks seega vastuolus tema oluliste julgeolekuhuvidega.

84.

See argument tuleb tagasi lükata kolmel põhjusel.

85.

Esiteks ei tähenda siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise otsuse täitmine tingimata ja vältimatult niisuguse raskustes ettevõtja pankrotti nagu EN. On riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad sellel ettevõtjal kaitsta oma huve riigisisesel tasandil tagasinõudmismeetmete eest ning võimaldavad tal vältida niisugust abi tagasinõudmisega kaasnevat tõsist ja korvamatut kahju, mille toob kaasa likvideerimine. ( 32 ) Likvideerimine on nimelt alles viimane abinõu abi tagasinõudmiseks.

86.

Teiseks ei olnud Kreeka Vabariik aluseks võetava kuupäeva seisuga väljastanud isegi abi sissenõudmise korraldust, kuigi niisugune korraldus ei oleks viinud EN‑i pankrotti ( 33 ) ega kahjustanud tema olulisi julgeolekuhuve. Ta ei olnud seega võtnud peamist meedet abi tagasinõudmisega alustamiseks.

87.

Lisaks ei takistanud miski teda palumast Kreeka kohtutel määrata EN‑ile erihaldus, mis oli võimalik juba aluseks võetaval kuupäeval (st 27. jaanuaril 2015), kuid mida Kreeka Vabariik tegi alles 17. oktoobril 2017 ehk enam kui kaheaastase hilinemisega.

88.

Teiseks tuleb ELTL artikli 346 lõikele 1 anda kitsas tõlgendus, ( 34 ) mille kohaselt „relvade, laskemoona ja sõjavarustuse tootmist ja kaubandust puudutavad meetmed ei või avaldada ebasoovitavat mõju selliste toodete konkurentsitingimustele siseturus, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks“. ( 35 )

89.

EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks antud siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmine avaldab aga selles sättes soovitule vastupidist toimet, sest teeb võimalikuks selle, et konkurentsimoonutus jääb püsima. Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolu, et EN ei tegele tsiviilotstarbelise tegevusega faktiliselt edasi, ei tähenda, et konkurentsimoonutust ei olnud.

90.

Kolmandaks ja viimaseks on vaja juhtida tähelepanu, et isegi kui Kreeka Vabariigi argument oleks põhjendatud, tuleks veel tuvastada, et 1. detsembri 2010. aasta kirjas täpsustatud kohustustes leppisid komisjon, Kreeka Vabariik ja EN kokku selleks, et viia otsus 2009/610 ellu, kahjustamata Kreeka Vabariigi olulisi julgeolekuhuve. ( 36 ) Nagu Euroopa Kohus otsustas, „[ei asendatud selle kirjaga] otsust 2009/610 [ja] võeti ainult teatavaks Kreeka ametiasutuste viimased kohustused ning märgiti, et kui need oleksid tõesti täidetud, leiaks komisjon, et otsus 2009/610 on täielikult täidetud“. ( 37 ) Kreeka Vabariik ei täitnud aga neid kohustusi.

91.

EN‑i tsiviilotstarbelise tegevuse katkestamise kohta 15 aastaks tuleb kõigepealt märkida, et oma 27. oktoobri 2010. aasta kohustuskirjas oli EN selle katkestusega nõustunud ja öelnud, et ta esitab selle katkestamise kohta tõendina oma nõukogu otsuse. ( 38 )

92.

Otsus, mille tema nõukogu 14. aprillil 2010 oma 130. koosolekul tegi ja millele Kreeka Vabariik viitab, ei puuduta siiski seda kohustust, sest see on EN‑i 27. oktoobri 2010. aasta kohustuskirjast varasem ega sisalda mingit otsust katkestada tsiviilotstarbeline tegevus 15 aastaks. Vastupidi, selles on lihtsalt märgitud, et „mittemerenduslik tegevus on nüüd täielikult katkestatud“.

93.

Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, et nagu ilmneb Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtu lõplikust otsusest, väljendas Privinvest oma 24. novembri 2010. aasta kirjaga selgesti oma mittenõustumist kohustustega, mille EN oma 27. oktoobri 2010. aasta kirjaga – mille allkirjastas endine juhtkond – võttis, eelkõige keeluga omandada taas tsiviilotstarbeks kasutatavat vara ja kuivdoki kontsessioon. ( 39 ) Võttes arvesse tema enamusaktsionäri mittenõustumist nende kohustustega, ei üllata mind, et EN‑i nõukogu ei teinud kunagi ametlikku tsiviilotstarbelise tegevuse katkestamise otsust.

94.

EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade müügi küsimuses leppisid Kreeka ametiasutused ja EN kokku, et kui enampakkumised ei lõpe kõigi nende tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade või nendest ühe osa müügiga, annab EN need abi tagastamise kohustuse täitmise alternatiivse võimalusena üle Kreeka riigile.

95.

Isegi olukorras, kus EN ei teinud Kreeka ametiasutustega selle kohustuse täitmiseks üldse koostööd, ( 40 ) tuleb ikkagi tõdeda, et Kreeka riik ei kasutanud nende varade arestimiseks ja tagasisaamiseks avaliku võimu käsutuses olevaid vahendeid.

96.

Kreeka Vabariik väidab selles küsimuses, et ta ei saanud EN‑ilt neid varasid ühepoolselt ära võtta, riskimata tõsiste õiguslike probleemidega ja eelkõige oma seisundi halvenemisega Rahvusvahelise Kaubanduskohtu vahekohtumenetluses, mille EN ja tema aktsionärid olid tema suhtes algatanud. ( 41 )

97.

EN ja tema aktsionärid heitsid talle oma vahekohtumenetluses ette kavatsust otsuse 2009/610 täitmise või 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste täitmisega EN sundvõõrandada või riigistada.

98.

Rahvusvahelise Kaubanduskohtu vahekohus keelas oma esialgsete abinõude kohaldamise määruses ( 42 ) tõepoolest Kreeka Vabariigil võtta EN‑i varade riigistamise, arestimise või enda valdusesse võtmise meetmeid, teatamata sellest eelnevalt temale.

99.

Lisaks võis EN tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavate varade niisugune omandamine kahjustada Kreeka Vabariigi seisundit CIRDI vahekohtumenetluses, mille I. ja A. Safa tema vastu algatasid selle kaitse rikkumise eest, mis on Liibanoni investoritele Kreekas Kreeka ja Liibanoni vahelise kahepoolse investeerimislepinguga tagatud.

100.

Ükski nendest asjaoludest ei kujuta siiski endast õigustust, miks mitte võtta meetmeid, mis on vajalikud 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste täitmiseks, et täita otsus 2009/610, eelkõige võttes arvesse asjaolu, et allkirjastades 27. oktoobri 2010. aasta kohustuskirja, oli EN nõustunud sellega, et Kreeka riik võtab tema tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavad varad üle juhul, kui neid enampakkumistel müüa ei õnnestu.

101.

Kuivdoki kontsessioon anti EN‑ile seaduse nr 2302/1995 artikli 1 lõikega 15. Seega sai selle tühistada ainult seadusesättega, mida tehtigi seaduse nr 4099/2012 artikli 169 lõikega 2.

102.

Nii Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus kui ka Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena ühest kohtunikust koosnev esimese astme kohus) tuvastasid siiski, et EN ei tagastanud kuivdoki kontsessiooniga seotud krunti kunagi. ( 43 ) Nimelt, kuna EN ja tema aktsionärid vaidlustasid krundi Kreeka riigile tagastamise kohustuse, mille ta oma 27. oktoobri 2010. aasta kirjas võttis, ei tagastanud EN seda krunti kunagi.

103.

Komisjonil on seega õigus, kui ta leiab, et seaduse nr 4099/2012 artikli 169 lõikest 2 ei piisa iseenesest, et kõnesolev kohustus ellu viia.

104.

Otsuse 2009/610 artiklis 16 nimetatud hüvitisgarantii kohta tuleb märkida, et 1. detsembri 2010. aasta kirja järgi loobub EN hüvitisgarantiist ega algata ühtegi menetlust selle alusel või seoses sellega. Kohtutoimikust ei ilmne, et selline loobumine oleks aset leidnud või et Kreeka Vabariik oleks tühistanud selle garantii seadusandlikul teel. ( 44 ) Ta ei täitnud seega seda kohustust.

105.

Mis puudutab lõpuks aastaaruandeid, mille Kreeka ametiasutused pidid otsuse 2009/610 täitmise kohta koostama ja komisjonile esitama, siis need pidid sisaldama tõendeid, mis näitavad, et EN ei tegele enam ühegi tsiviilotstarbelise tegevusega, ning teavet Kreeka Vabariigi poolt ära võetud varade seisu (omandiõiguse ja kasutuse) kohta.

106.

Kuigi võib nõustuda, et kuna EN ei ole koostanud aastabilansse, oli Kreeka ametiasutustel raske esitada tõendeid tsiviilotstarbelise tegevuse katkestamise kohta, jääb ikkagi faktiks, et Kreeka ametiasutused ei nõudnud EN‑i tsiviilotstarbeliseks tegevuseks kasutatavaid varasid vastavalt 1. detsembri 2010. aasta kirjas täpsustatud kohustusele tagasi. Seega ei saanud Kreeka Vabariik ka täita kohustust koostada kõnesolevad aastaaruanded tagasi nõutud varade omandiõiguse ja kasutuse kohta.

107.

Eelnevast tuleneb, et Kreeka Vabariik ei täitnud 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustusi. Ta võttis endalt seega võimaluse täita otsus 2009/610 oma olulisi julgeolekuhuve kahjustamata. Kuivõrd tal oli võimalik 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustused täita ja ta ei teinud seda, ei saa ta tugineda ELTL artikli 346 lõikele 1, isegi kui niisuguse käitumise tingis osaliselt või täielikult tema kaitsestrateegia vahekohtumenetlustes tema, EN‑i ja viimase aktsionäride vahel.

108.

Selles olukorras tuleb tõdeda, et kuna Kreeka Vabariik ei võtnud kõiki meetmeid, mida eeldab 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitmine, on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad ELTL artikli 260 lõikest 1.

109.

Kui Euroopa Kohus otsustab, et Kreeka Vabariik ei järginud 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), võib ta ELTL artikli 260 lõike 2 teise lõigu alusel määrata sellele karistusmakse trahvi ja/või põhisumma.

110.

Kuna need kaks karistust, mida komisjon nõuab, on oma laadilt erinevad, tuleb küsimust, kas Kreeka Vabariigile tuleks määrata karistusmakse, ja küsimust, kas talle tuleks määrata põhisumma, ning vajaduse korral küsimust, missugune peaks olema nende karistuste suurus, analüüsida eraldi.

111.

Tuginedes oma teatisele ELTL artikli 260 kohaldamise kohta ( 45 ), palub komisjon Euroopa Kohtul mõista Kreeka Vabariigilt välja karistusmakse summas 34974 eurot päevas.

112.

Selle teatise kohaselt korrutatakse karistusmakse päevasumma arvutamiseks karistusmakse standardne kindla suurusega summa 670 eurot rikkumise raskuse koefitsiendiga ja kestuse koefitsiendiga. ( 46 ) Saadud tulemus korrutatakse teguriga n, mille puhul on arvesse võetud korraga nii rikkumises süüdistatava liikmesriigi maksevõimet kui ka tema häälte arvu nõukogus.

113.

Raskuse koefitsiendi (1–20) kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse seda, kui olulised on EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevad sätted, seda, et siseturuga kokkusobimatu ja tagasi nõudmata abi kahjustas laevaehitussektorit, asjaolu, et tagasinõutav abisumma oli märkimisväärne, asjaolu, et Kreeka Vabariik ei ole tänase päevani tagasi nõudnud mitte ühtegi eurot, ning seda, et kõnealuse liikmesriigi käitumine, millega ta rikkus oma kohustusi riigiabi valdkonnas, oli korduv. Eelnevat arvestades määras ta rikkumise raskusekoefitsiendiks 5.

114.

Rikkumise kestuse küsimuses võttis komisjon arvesse 48 kuud, mis möödus 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) kuulutamisest kuni kuupäevani, mil ta pöördus Euroopa Kohtu poole, ehk 22. juulini 2016. Selle põhjal määras ta maksimaalse võimaliku kestuse koefitsiendi ehk koefitsiendi 3.

115.

Kreeka Vabariik vaidleb komisjoni määratud raskuse ja kestuse koefitsientidele vastu. Ta väidab, et komisjon ei võtnud arvesse tervet rida asjaolusid, mis rikkumise raskust leevendavad, näiteks asjaolu, et EN‑il ei ole alates 2010. aastast enam mingit tsiviilotstarbelist tegevust ning ta ei avalda teistele ettevõtjatele laevaehitussektoris seega enam mingit konkurentsisurvet. Ta viitab ka mitmele raskusele, mida ta otsuse 2009/610 täitmisel kohtas, nende hulgas eelkõige Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtu 27. juuni 2017. aasta otsus. ( 47 ) Lõpuks vaidleb ta vastu väitele, et tema käitumine, mis kujutab endast rikkumist riigiabi valdkonnas, oli korduv. Nendel põhjustel arvab ta, et raskuse ja kestuse koefitsiendid ei saa olla üle 1.

116.

Maksevõime küsimuses teeb komisjon ettepaneku kasutada eritegurit n, mis oli kohtuotsuse tegemise hetke seisuga kõige hilisem. Komisjoni teatise kohaselt arvutatakse see tegur vastavalt järgmisele valemile ( 48 ):

117.

Kreeka Vabariigi puhul on komisjoni kõige hiljutisema teatisega selle teguri väärtuseks määratud 3,17. ( 49 )

118.

Kreeka Vabariik leiab, et kohaldatav eritegur n peab olema kõige hilisem võimalik tegur, et võtta arvesse SKT märkimisväärset vähenemist Kreekas. Ta heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse Kreeka majanduse tegelikku olukorda ja asjaolu, et riigis on ikka käimas makromajandusliku kohandamise kava, sest ta ei suuda end rahaturgudel tõhusalt rahastada. Lõpuks leiab ta, et eritegurit n ei arvutatud õigesti, sest alates 1. aprillist 2017 loobuti EL toimimise lepinguga nõukogus omatavate kaalutud häälte süsteemist lõplikult ( 50 ) ning asendati see liikmesriikide ja rahvastike kahekordse häälteenamuse süsteemiga, mille kohaselt on igal liikmesriigil nõukogus ainult üks hääl. Kreeka Vabariik on seega seisukohal, et liikmesriikide puhul, mille rahvaarv ja SKT on sarnased tema omadega, langes nende mõjuvõim nõukogus tõsiselt.

119.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „on karistusmakse määramine üldjuhul õigustatud vaid siis, kui eelneva kohtuotsuse täitmata jätmises seisnev rikkumine vältab seni, kuni Euroopa Kohus hindab asjaolusid“. ( 51 ) Lisaks tohib karistusmakset kohaldada ainult juhul, kui rikkumine kestab edasi ka käesolevas kohtuasjas otsuse kuulutamise kuupäeval. ( 52 )

120.

Käsitletaval juhul leian, et rikkumine, mis tuleneb 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitmata jätmisest, on kestnud vähemalt kuni käesoleva ettepaneku esitamiseni. Kreeka Vabariik ei ole nimelt täitnud ei otsust 2009/610 ega ühtegi 1. detsembri 2010. aasta kirjas täpsustatud kohustust. Kuigi EN‑ile erihalduse määramine ( 53 ) on etapp, mis on otsusega 2009/610 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmisel vajalik, ei piisa sellest iseenesest, et asuda seisukohale, et Kreeka Vabariik täitis oma kohustused, mis tulenevad sellest otsusest.

121.

Selles olukorras arvan, et karistusmakse väljamõistmine Kreeka Vabariigilt kujutab endast sobivat vahendit, mis võib tagada 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täieliku täitmise.

122.

Selle karistusmakse summa ja vormi kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et „[tema] ülesanne [on] määrata karistusmakse kaalutlusõigust teostades ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga kindlaks nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ning teiselt poolt proportsionaalne tuvastatud rikkumise ja asjaomase liikmesriigi maksevõimega […]. Komisjoni ettepanekud karistusmakse kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, olles vaid tarvilikuks lähtepunktiks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad komisjoni teatistes sisalduvad suunised, mis aitavad vaid tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon esitab ettepanekuid Euroopa Kohtule […]. ELTL artikli 260 lõikel 2 põhinevas menetluses, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumist, mis kestab vaatamata asjaolule, et seesama rikkumine on juba tuvastatud […] ELTL artikli 258 alusel tehtud esimese kohtuotsusega, peab Euroopa Kohus saama vabalt määrata karistusmakse summa ja vormi, mida ta peab sobivaks, et ajendada liikmesriiki Euroopa Kohtu esimesest otsusest tulenevate kohustuste rikkumist lõpetama“. ( 54 )

123.

Selle kohtupraktika kohaselt „[on k]aristusmakse summa kindlaksmääramisel […] põhikriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta, tagamaks makse sunnijõud liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise eesmärgil, üldreeglina rikkumise raskusaste, kestus ja kõnealuse liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamiseks tuleb arvesse võtta eelkõige täitmata jätmise tagajärgi era- ja avalikele huvidele ning seda, kui kiireloomuline on ajendada kõnealust liikmesriiki tema kohustusi täitma“. ( 55 )

124.

Mis puudutab esiteks rikkumise raskust, siis tuleb meenutada, et EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevad sätted on äärmiselt olulised, sest need kujutavad endast ühe liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga c antud põhilise ülesande väljendust. ( 56 )

125.

Käsitletaval juhul piisab, kui tõdeda, et Kreeka ametiasutused ei ole siiamaani tagasi nõudnud mitte ainsatki eurot siseturuga kokkusobimatust abist, et järgida 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395). Vastupidi, summa, mis tuleb tagasi nõuda, suureneb pidevalt kohaldatava intressi võrra ja ületab kohtuistungi hetkeks 670 miljonit eurot, s.o 2,6 korda esialgse summa.

126.

Asjaolu, et EN ei tegele Kreeka Vabariigi sõnul enam tsiviilotstarbelise tegevusega, ei mõjuta rikkumise raskust kuidagi, sest ei kõrvalda kuidagi majanduslikku eelist, mille ta sai siseturuga kokkusobimatu riigiabi vormis ajavahemikul, mil ta niisuguse tegevusega tegeles.

127.

Selles olukorras arvan, et valides raskuse koefitsiendi 5, ei võtnud komisjon oma karistusmakse ettepanekus rikkumise raskust arvesse õigesti.

128.

Kui kohtuasjas, milles tehti 7. juuli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑369/07, EU:C:2009:428), määras Euroopa Kohus karistusmakse 16000 eurot päevas – summa, mis vastab komisjoni sõnul käesolevas kohtuasjas raskuse koefitsiendile 3 –, nõustus Euroopa Kohus, et „abisummad, mille tagastamise kohta […] ei esitanud [Kreeka Vabariik] tõendeid, moodustavad suhteliselt väikese osa võrreldes kogusummaga, mis on [komisjoni] otsuse […] ese“. ( 57 )

129.

Käesoleval juhul ei nõutud abi aga üldse tagasi ning jäeti 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustused täielikult täitmata. Mulle näib seega, et raskuse koefitsient 5 ei vasta üldse käesoleva kohtuasja asjaoludele. ( 58 )

130.

Mis puudutab teiseks rikkumise kestust – mida tuleb hinnata selle hetke seisuga, mil Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindab, ( 59 ) – siis tõden, et 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) kuulutamisest on möödunud peaaegu kuus aastat. Rikkumise kestus on seega märkimisväärne.

131.

Ehkki ELTL artikli 260 lõikes 1 ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul kohtuotsus tuleb täita, tuleb liidu õiguse kohese ja ühetaolise rakendamise huvides Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi kohtuotsuse täitmist alustada otsekohe ning see tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia. ( 60 )

132.

Mis puudutab kolmandaks Kreeka Vabariigi maksevõimet, siis Euroopa Kohus on pidevalt nõustunud sellega, et rahaliste karistuste arvutamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi SKT‑d ja häälte arvu, mis tal on nõukogus. ( 61 )

133.

SKT kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud seoses Kreeka Vabariigiga, kelle SKT on alates 2010. aastast tublisti vähenenud riigi võlakohustuse tõttu, et arvesse tuleb võtta tema SKT hiljutist muutust. ( 62 )

134.

Selleks on vaja arvestada, et aastatel 2010–2016 vähenes Kreeka SKT 25,5% võrra. ( 63 )

135.

Mis puudutab kriteeriumi, milleks on Kreeka Vabariigi häälte arv nõukogus, siis arvesse tuleb võtta asjaolu, et häälte kaalumise süsteemi ei ole enam, nagu see liikmesriik märgib.

136.

Seevastu ELL artikli 16 lõikega 4 kehtestatud kahekordse häälteenamuse süsteem näeb ette, et „kvalifitseeritud häälteenamust [määratletakse] nõukogu liikmete vähemalt 55protsendilise häälteenamusena, mille moodustavad vähemalt 15 liiget tingimusel, et nad esindavad liikmesriike, mille elanikkond moodustab kokku vähemalt 65 % liidu elanikest“.

137.

Ükski nendest uutest kriteeriumidest ei asenda siiski sobivalt kriteeriumi, milleks on häälte arv nõukogu otsustusmehhanismis.

138.

Mis puudutab liikmesriikide häälteenamust, siis vastupidi häälte kaalumise süsteemile on kõik liikmesriigid võrdsed selles mõttes, et igaühel neist on ainult üks hääl. Selles olukorras ei saa komisjoni kasutatud valemit enam kohaldada ( 64 ).

139.

Rahvaarvu kohta tuleb märkida, et ei ole välistatud, et mõnel liikmesriigil, millel on teatav rahvaarv, on väiksem maksevõime kui teistel liikmesriikidel, mille rahvaarv on väiksem. Ka see kriteerium ei ole karistusmakse arvutamisel asjakohane.

140.

Nendel põhjustel järeldan, et kriteerium, milleks on häälte arv, mis asjaomasel liikmesriigil on nõukogus, tuleb kõrvale heita, nagu Euroopa Kohus tegi juba oma 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kreeka (C‑328/16, EU:C:2018:98), sest häälte arv ei ole nõukogu otsuste tegemise protsessis enam oluline ja ELL artikli 16 lõikes 4 sätestatud uue reegliga ei ole kehtestatud mingit asjaomase liikmesriigi maksevõime kindlaksmääramise rahuldavat kriteeriumi. ( 65 )

141.

Arvestades neid asjaolusid, sh eelkõige seda, kui märkimisväärne on summa, mis tuleb tagasi nõuda, ja rikkumise kestust, ning võttes arvesse vajadust õhutada Kreeka Vabariiki etteheidetavale rikkumisele lõppu tegema, pean vajalikuks määrata päevase karistusmakse asemel poolaasta karistusmakse.

142.

Tõden nimelt, et otsuse 2009/610 täitmiseks määras komisjon Kreeka Vabariigile neljakuulise tähtaja ( 66 ) ning 1. detsembri 2010. aasta kirjas täpsustatud kohustuste täitmiseks kuuekuulise tähtaja. See näib mulle loogiline, sest meetmeid, mis tuli võtta, et täita see otsus või selles kirjas täpsustatud kohustused – näiteks varade müük enampakkumistel või seadusandlike meetmete võtmine kuivdoki kontsessiooni tühistamiseks –, ei saa võtta üleöö. Sellel on praegu eriti suur tähtsus, sest EN-ile määrati erihaldus – menetlus, mis võib seaduse nr 4307/2014 artikli 69 kohaselt kesta kuni 12 kuud.

143.

Karistusmakse summa küsimuses märgin, et kohtuasjas, milles tehti 2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑378/13, EU:C:2014:2405) ja mis puudutas keskkonda, määras Euroopa Kohus poolaasta karistusmakse 14520000 eurot, sest Kreeka Vabariik ei olnud võtnud ühtegi meedet, mis oli vajalik 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑502/03, ei avaldata, EU:C:2005:592) täitmiseks, samas kui komisjon oli pakkunud välja päevase karistusmakse 71193,60 eurot (mis oleks vastanud poolaasta karistusmaksele 12814848 eurot).

144.

Võttes arvesse eespool esitatut ning eelkõige rikkumise raskust ja kestust, kuid ka Kreeka SKT vähenemist viimastel aastatel, teen ettepaneku määrata poolaasta karistusmakseks 9500000 eurot, s.o ligikaudu 1,5 % selle abi kogusummast, mis tuleb tagasi nõuda. ( 67 )

145.

Kuigi Euroopa Kohus võib määrata regressiivse karistusmakse, et võtta arvesse asjaomase riigi tehtud võimalikke edusamme, leian, et võib määrata ka progressiivse karistusmakse juhul, kui liikmesriik Euroopa Kohtu esimest otsust jätkuvalt ei täida. Käsitletaval juhul võiks karistusmakse suureneda 2000000 euro võrra poolaastas kuni hetkeni, mil Kreeka Vabariik 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täielikult täidab.

146.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku mõista Kreeka Vabariigilt komisjonile välja kontole „Euroopa Liidu omavahendid“ alates käesolevas kohtuasjas tehtavast kohtuotsusest kuni 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitmiseni poolaasta karistusmakse 9500000 eurot, mida suurendatakse 2000000 euro võrra igal poolaastal, mis järgneb esimesele poolaastale pärast kohtuotsuse kuulutamist käesolevas kohtuasjas, kuni 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) täitmiseni.

147.

Mis puudutab põhisumma suurust, siis komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku määrata see kindlaks, korrutades päevasumma nende päevade arvuga, mil rikkumine kestab.

148.

Komisjon teeb ettepaneku kohaldada põhisumma arvutamisel sama raskuse koefitsienti, milleks on 5, ja sama tegurit n, nagu karistusmakse määramisel. Seevastu standardne kindla suurususega summa põhisumma arvutamisel oleks 220 eurot päevas. Erinevalt karistusmakse arvutamisest ei kohaldata kestuse koefitsienti.

149.

Selle põhjal teeb komisjon ettepaneku määrata arvutatav põhisumma kindlaks nii, et summa 3828 eurot korrutatakse päevade arvuga, mis möödub alates 28. juuni 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395) kuulutamisest kuni hetkeni, mil Kreeka Vabariik oma kohustused täidab, või kui ta seda ei tee, siis kohtuotsuse kuulutamiseni käesolevas kohtuasjas.

150.

Kreeka Vabariik ei ole esitanud argumente konkreetselt põhisumma kohta. Kuna komisjon kasutab oma arvutuses samasuguseid kriteeriume nagu karistusmakse arvutamisel, st rikkumise raskust ja kestust, tuleb arvesse võtta argumente, mille Kreeka Vabariik esitas seoses karistusmaksega.

151.

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et tal on õigus talle kõnealuses valdkonnas antud kaalutlusõiguse teostamisel määrata kumulatiivselt nii karistusmakse kui ka põhisumma. ( 68 )

152.

Euroopa Kohtu sõnul „[tugineb p]õhisumma kohaldamine […] põhiliselt selle mõju hindamisele, mida asjaomase liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine era‑ ja avalikele huvidele avaldab eelkõige juhul, kui rikkumine on pärast kohtuotsust, millega see esialgu tuvastati, kestnud juba pikka aega“. ( 69 )

153.

Lisaks „[tuleb p]õhisumma väljamõistmisel […] igal konkreetsel juhul lähtuda kõigist asjakohastest teguritest, mis puudutavad nii tuvastatud rikkumise tunnuseid kui ka ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlusega seotud liikmesriigi suhtumist. Sellega seoses annab see säte Euroopa Kohtule laia kaalutlusõiguse otsustamisel, kas määrata selline karistus või mitte“. ( 70 )

154.

Käesolevas vaidluses esineb – nagu komisjon märgib – käitumine, mis kujutab endast Kreeka Vabariigi korduvat rikkumist riigiabi valdkonnas. ( 71 ) See tunnus ja lisaks – eelkõige käesolevas kohtuasjas – asjaolu, et tagasi ei ole nõutud ainsatki eurot, et järgida 28. juuni 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), kujutavad endast piisavaid viiteid sellele, et liidu õiguse samalaadsete rikkumiste kordumise ärahoidmiseks tulevikus on vaja võtta niisugune hoiatav meede nagu põhisumma väljamõistmine. ( 72 )

155.

Neil asjaoludel peab Euroopa Kohus määrama põhisumma nii, et see oleks asjaoludele vastav ja tuvastatud rikkumisega proportsionaalne. ( 73 ) Ta võtab seejuures arvesse rikkumise tuvastatud raskust, selle kestust ja asjaomase liikmesriigi maksevõimet. ( 74 )

156.

Käesolev kohtutoimik sisaldab mitut asjaolu, mis tekitavad kahtluse, kas Kreeka ametiasutused ikka soovisid tõesti otsust 2009/610 või 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustusi täita.

157.

Selles küsimuses tuleb märkida, et raamkokkuleppe artiklis 11 oli Kreeka Vabariik peamiselt lubanud EN‑ile ja tema (endistele ja uutele) aktsionäridele, et ta saavutab komisjonilt lõplikult selle, et otsuse 2009/610 täitmine toimub ilma, et EN oleks kohustatud abi summasid tagastama, ja seda 2010. aasta märtsis, s.o veel enne, kui komisjon kiitis heaks 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste loetelu, ja enne, kui EN oli nendega sõnaselgelt nõustunud.

158.

Kreeka Vabariigil ei olnud aga õigust seda EN‑ile ja tema aktsionäridele lubada, isegi kui ADM (ja seejärel Privinvest) seda EN‑i aktsiatest 75,1 % äraostmise eeltingimusena nõudis. ( 75 ) Niisugune lubadus, millega eiratakse asjaolu, et liidu riigiabiõigus on imperatiivne, on tühine.

159.

Lisaks ei pidanud Kreeka ametiasutused siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmist prioriteediks ning tegutsesid vastupidi nii, et lõpuks hakkab tagasinõudmine venima, sest nad võtsid meetmeid, mis olid selleks küll vajalikud, kuid ebapiisavad, ja pealegi tegid nad seda äärmise aeglusega. Niisuguse venitamistaktika tõttu suurenes selle abi summa, mis tuleb tagasi nõuda, koos viivisega 256000000 eurolt 670000000 eurole.

160.

Näiteks saatsid Kreeka ametiasutused esimese sissenõudekorralduse EN‑ile alles 4. detsembril 2015, ( 76 ) s.o 11 kuud pärast komisjoni ametlikku kirja ja enam kui kolm aastat pärast seda, kui kuulutati 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑485/10, ei avaldata, EU:C:2012:395), milles tuvastati rikkumine. Nad nõudsid erihalduse määramist EN‑ile alles 13. oktoobril 2017, s.o peaaegu kaks aastat pärast esimese sissenõudekorralduse väljastamist.

161.

Lisaks tuleb märkida, et isegi siis, kui ilmnes, et EN ja tema aktsionärid ei tee 1. detsembri 2010. aasta kirjas nimetatud kohustuste täitmisel koostööd, ei võtnud Kreeka Vabariik ühtegi meedet pankrotimenetluse algatamiseks ja EN‑ile erihalduse määramiseks, et abi tagasi saada, ning seda hoolimata sellest, et Kreeka kohtud jätsid rahuldamata täitmise peatamise taotluse, mille EN oli nende sissenõudekorralduste peale esitanud. ( 77 )

162.

Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus oli küll 5. augusti 2016. aasta vahemäärusega keelanud Kreeka Vabariigil algatada EN‑i suhtes pankrotimenetlust, talle sellest eelnevalt teatamata, ja kohustas 27. juuni 2017. aasta otsusega Kreeka Vabariiki hoiduma kõikidest meetmetest, mis võivad muuta kontrolli EN‑i üle, kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni – keeld, mis hõlmas erihaldusmenetlust.

163.

EN-i, tema aktsionäride ja Kreeka Vabariigi vahelise vaidluse suhtes kohaldatav õigus on siiski Kreeka õigus ning Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohus peab järgima seda õigust, sest Rahvusvahelise Kaubanduskoja vahekohtu asukohaks määrati Ateena (Kreeka). Arvestades, et liidu õigus on osa Kreeka õigusest, ( 78 ) ei tohtinud see kohus esiteks takistada Kreeka Vabariiki algatamast EN‑i suhtes pankrotimenetlust viimase abinõuna siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmisel ning teiseks ei saa Kreeka Vabariik õigustada otsuse 2009/610 täitmata jätmist selle kohtu määrustele tuginedes.

164.

Eelneva põhjal ja arvestades Kreeka SKT vähenemist 25,5 % võrra aastatel 2010–2016, leian, et Euroopa Kohtule tuleks teha ettepanek mõista Kreeka Vabariigilt välja põhisumma 13000000 eurot, s.o ligikaudu 2 % abist, mis tuleb tagasi nõuda.

165.

Komisjon palus kohtuistungil, et Euroopa Kohus selgitaks selle vahekohtuotsuse Kreeka Vabariigi poolset täitmist, mis tehakse CIRDI vahekohtumenetluses ja millega Kreeka Vabariigilt mõistetakse välja kahjuhüvitis abi võimaliku tagasinõudmise või niisuguste selleks võetud meetmete nagu EN‑i likvideerimise eest. ( 79 )

166.

Käesolevas kohtuasjas tehtavas kohtuotsuses saab Euroopa Kohus käsitleda ainult etteheiteid, mis komisjon tegi oma Kreeka Vabariigile saadetud ametlikus kirjas. Komisjoni selgitustaotlus aga etteheiteks ei kvalifitseeru.

167.

Järelikult saab komisjoni niisugust taotlust käsitleda ainult eraldi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames, milles palutakse tuvastada, et sellise vahekohtuotsuse täitmisega eiras Kreeka Vabariik oma EL toimimise lepingust tulenevaid kohustusi.

168.

Lõpuks tuleb märkida, et igal juhul ei ole hetkel olemas mingit kõnesolevas CIRDI vahekohtumenetluses tehtud kohtuotsust.

169.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on Kreeka Vabariigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Kreeka Vabariigilt.

170.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: